Naised ei ole kunagi vaprad

Mini ja L. vaatasid eile koos telekat. Näidati mingit reklaami, kus kellegi kohta öeldi: "Oi, kui vapper naine!" Mini konstateeris selle peale: "Naised ei ole kunagi vaprad!" L. sai muidugi rõõmsalt parastada ja ma pidin tõdema, et lapsekasvatus on vist ikka rappa suundunud. Tegelikult muidugi ei adu Mini ilmselt veel täpselt selle sõna tähendust ja seostab seda oma multikate vaprate rüütlitega. Igatahes ei ole "vapper" sõna, mida kasutatakse naistest rääkides. Eks ma siis tuletasin talle meelde, et "Vaprake" oli ju ometigi tüdruk ja naised võivad ka ikka täitsa vaprad olla, aga noh, või ta siis usub. Igatahes käivad vist asjad ikka nii nagu minu lapsepõlves, et poisid tohivad seda ja toda, aga tüdrukud peavad olema  sellised ja sellised - puu otsa ronimine vs põlved koos istumine näiteks. Minule seostus millegi keelamine koheselt sellega, et poiss olla on privileeg, tüdruk olla aga kohustus. Eks ma siis mingi eani üritasingi võimalikult poiss välja näha, et privileege välja teenida, hiljem sain aru (nagu Courtney Love, kui ta esimest korda naistebändi esinemas nägi), et "vau! tüdrukud võivad ikka ka seda teha!" Ehk nagu Courtney on öelnud: "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it, it's that simple." Aga isegi kui mina ei ole "girls and women should be seen and not heard"-tüüpi kasvatuse pooldaja, siis ümbritsevast tabab laps ikkagi ära vihjed, kuidas olla "õige". Poisid on halvad ja lärmakad (samas õige poiss ongi selline, vaikne ja vagur on mingi imelik erand), poistel ei ole pikki juukseid, poisid ei tohi kanda roosat värvi riideesemeid jne. Ma loodan, et see on mingi etapp, mingi arengus vajalik aeg, mille käigus inimene õpib enda sugu tundma, olgugi, et läbi stereotüüpide. Ehk on tal siis hiljem lihtsam otsustada, milliseid omadusi ta endas kanda tahab? Päris sooneutraalset kasvatust ma ka ei poolda - no see "sõbrakeste" värk Rootsis, mu meelest on see samuti kunstlik, ma leian lihtsalt, et juhul kui laps ei sobi olemasoleva stereotüübiga, ei tohiks teda kindlasti alavääristada (nagu minu lapsepõlves tihti tehti). "Mis poiss sa selline oled, kui nukkudega mängida tahad!"; "Sa ei saa kunagi mehele, kui nii räpakas oled!" Ja lapsed võiksid saada valida, kas nad tahavad õppida näputööd või puutööd. Või miks mitte mõlemat? Meie sõprusklassis Soomes oli nii ja mu meelest oli see puutöö kordi põnevam kui kudumine-heegeldamine.
Muidu käisime nädalavahetusel Punk'n'Rollil, mille kohta keegi kuri tädi Raadi Rikaste Rajoonist (Foursquare annab sellise nimetuse näiteks) kätsatas, et kuidas tema nüüd peab oma lastele seletama, mida tähendab: "T*ra, kus mu kitarr on?" Ühe pildi peale jäime ka, aga kõigepealt avastasin, et L.-i pintsaku vooder jätab sellel mulje, justkui oleks tal püksilukk üsna ulatuslikult lahti ning veidi hiljem ka selle, et ühel šoti kildiga härrasmehel paistab sel pildil rohkem kui paistma peaks, nii et seda pilti ei näita. Igatahes kuigi pidu kestis mõlemal päeval kõigest kuskil keskööni, peale mida me jala koju kõndides enne ühte magama saime, tundsin ma esmaspäeval, et nüüd tahaks terve järelejäänud suve magada. Ei ole vist enam selles eas.