Ma ei saa sellega MITTE IIALGI hakkama!

Tuli välja, et kodulehe loomiseks ei lähe vaja mitte kahte päeva vaid maksimaalselt kahte tundi, millest esimene kulub peast karvade kitkumisele, kuna esiteks ei töötanud administraatori paroolid, aga õnneks töötas mingi ringiga variant ja teiseks juba tavaline ahastus, et "ma ei saa sellega mitte iialgi hakkama!" ning seejärel natuke katsetamist ja valmis ta ongi.
Seda viimast endale tüüpilist reaktsiooni olen ma üritanud veidi taltsutada, sest tõele au andes olen ma ikka alati toime tulnud. Mäletan veel selgelt, kuidas ma istusin mingi multimeedia kodutöö taga ja kaalusin tõsiselt, millal dokumendid ülikoolist välja võtta, sest ma ei suutnud endale arvutisse installeerida kodutööks vajalikku programmi. See ei ole võimalik! Seda ei saagi teha! Mulle aitab! Ma ei oska! Mitte midagi! Tol korral vist L. isegi aitas, et proovi äkki nii, no ja nii loomulikult läks ludinal. Tegelikult said mingil moel hakkama isegi need, kes ei saanud aru, millise programmiga mida teha ja kellele pidi rääkima a la "ja siis pane see siit ristist kinni". Seda enam ei peaks mina paanitsema, et ma ei saa iialgi hakkama. Võib-olla päris algajad ei paanitse üldse?
Kusjuures on mind elus päris palju aidanud üks lause, mille ütles kunagi peale keskkooli lõppu mu autoriteetne emakeeleõpetaja - ilmselt ma olin jälle kobisenud miskit stiilis, et "no eks ma proovin, kas ma saan sellega hakkama" ja ta vaatas mulle lihtsalt tõsiselt otsa ja ütles - "sa saad alati kõigega hakkama!" Ma arvan, et seda peaks inimestele sagedamini ütlema.
Äkki on see kasvatuse viga, sest mind säästeti lapsena ikka päris paljust viidates sellele, et laps pigem segab töödes, kui tast abi on. Või siis ikkagi temperamendis, sest lasteaias on Mini kohta öeldud, et ta on tark ja tubli, aga jube kärsitu, mis väljendub siis selles, et mingi tegevuse ebaõnnestudes ta loobub kergelt ja kukub märatsema, mitte ei viitsi uuesti proovida. Kuigi me oleme sada korda rääkinud, et edu võti on harjutamine. Aga noh, eks laps käib ikka tegude, mitte sõnade järgi. Mikrole pole see-eest keegi miskit veel õpetanud, aga juba ta teab, et kui mänguasi tema soovile ei allu, tuleb sellele vihaselt hambad sisse lüüa ja oma pead vastu põrandat taguda. Arst arvas lausa, et äkki on neuroloogiline probleem, ma ütlesin, et ei, lihtsalt perekondlik...
Mitte hakkama saanud olen ma ainult inimestega seotud olukordades - autokool ja töö Tähtsas Ministeeriumis läksid just selle nahka. Ma ei usu, et ma oleksin võimetu autosõitu ära õppima, aga kui su esimeseks õpetajaks satub šovinistlik siga, siis see lammutab su enesekindluse nii ära, et lihtsalt on keeruline roolis olles ennast kokku võtta ja mitte täieliku luuserina tunduda. Autokool on üks koht, kus ma liiga kaua vastu pidasin - oleksin pidanud kohe peale esimest sõidutundi õpetajat vahetama. Tähtsas Ministeeriumis - oeh, ma olen mõelnud, et 23-aastane arendusnõunik ei ole siiski päris normaalne (ok, on olemas inimesi, kes on piisavalt ambitsioonikad, et end läbi suruda), eriti veel olukorras, kus sa pead asendama 10 aastat tööd teinud inimest ning su tööülesanneteks öeldakse olevat "no sirvi neid kaustasid, seal peaks näha olema, mida ta tegi".