Viimasel ajal on tissiteema jälle aktuaalseks saanud. Seoses vulgaarse dekoltee ja muuga, näiteks loen hetkel J. Eugenidese "Middlesexi". Mitte, et see teema minu puhul kunagi kuhugi kadunud oleks.
Raamatus topib hermafrodiit salvrätikuid rinnahoidjasse, mille ta lõpuks suure mangumise peale ema käest saab. Ma tean ka päris tavalisi neiusid, kes niimoodi teinud. Ja ma ei ole neid kunagi mõistnud. Ma ei ole mõistnud, MIKS ootasid tüdrukud juturaamatutes, et neile kasvaksid rinnad. Minu maailmas olid rinnad häda allikas mitte mingisugune uhkuseasi. Rinnad võrdus häbi. Rindu tuli peita. Ainsad rinnahoidjad, mis minusugusele kõlbasid, olid minimeerivad, teistsuguste olemasolu enda numbrile avastasin ilmselt kahekümnendate teises pooles. Suurte rindadega naised, kes oma viga rõhutasid, olid labased. Suurte rindadega naine tohtis kanda ainult teatud lõikega pluuse ja kleite, varjama enda labasust sallide ja kraedega. Sest muidu võis keegi tähele panna. Praegu mõtlen, kas see oli osa kasvatusest, mis peab oluliseks õpetada naisi riides käima, mitte aga mehi mitte vägistama? Kas see kõik oli minu kaitsmiseks? Oeh, siiamaani on meeles õudsed alandused, mis ilmselt ei pidanud üldse seda olema, kui seisin klassiõega kooliarsti kabinetis ja arst ironiseeris, et peaksin enda üle uhke olema, mitte nurgas kägaras kössitama, sest teised olevat minu peale kadedad. Või kui vabameelne kunstiõpetaja ütles mulle teiste kuuldes, kuidas esimene asi, mida minu puhul tähele pannakse olevat need õudsed asjad. Ma tahtsin häbist maa alla vajuda. Teate küll neid pikki tüdrukuid, kes käivad küürus, et lühemad välja paista ega mõista, et nad on modellimõõtu? Ma ei julgenud ka ennast sirgu ajada, sest teate küll, "selg sirgu-rind ette". Mingi aeg kasvasid teised tüdrukud järgi ja osadel neist avaldus sama viga, mis minul, kuid kummalisel kombel nad ei põdenud selle käes nii nagu mina. Nad julgesid kanda maikasid ja V-kaelusega pluuse (mida moežurnaalid muuseas suurerinnalistele soovitavad) ning minna randa bikiinides, mitte lamendavas trikoos. Ma saan aru, et mingisugune moealane nõu on noorele inimesele vajalik, näiteks rinnahoidjat peaks suurerinnaline kandma, sest muidu tulevad seljavalud ja muidu on kah valus liikuda, seda aga mitte stiilis "sul on midagi viga ja seda tuleb varjata". Eks ikka langeb pilk peale mõnele "viiner kiles"-tüüpi riietujale, aga pigem tundku ennast ise hästi kui kandku sunniviisiliselt kartulikotti ja tundku, et teatud kehatüüp muudab inimese iseenesest labaseks.
Aga üldiselt oleks jube hea kui inimesi nende sekundaarsete sootunnuste alusel ei hinnataks. Ses osas on meestel taaskord rohkem vedanud.
Mehi saab hinnata pikkuse järgi. Mis on veel ebaõiglasem, sest tisside suurust saab natuke reguleerida, näiteks salvrättide ja lamendavate trikoodega, aga pikkuse jaoks on ainult kontsad.
VastaKustutaAga need sinu õudused - ongi nad siis nii suured või oli probleem selles, et teistel polnud üldse?
Issand, kuidas ma ei mõista probleemi "mul on liiga suured rinnad" :D
See pikkuse järgi hindamine on mu jaoks suht võõras, mulle on meeldinud nii 170 cm kui ka 192 cm pikkusi isendeid.
VastaKustutaKusjuures ma ei pannud oma hädas tähelegi, mis teistel oli või ei olnud. Praegu tundub, et see teise lapse eelne 75D on suht tavaline suurus juba. Peale teist last läks muidugi E peale ära nagu ikka - neil, kes suuremaid ihkasid tavaliselt just kahanes.
Huvitav, mul on ilma lastetagi vähemalt DD või E, aga ei taju, et eriliselt suured oleks, täiesti harju keskmine tunne on. nooremana oli natuke - vast numbri jagu - vähem, ilmselt D, mida ma ignorantselt C korvi toppisin, aga ka kõigis oma noore inimese koledusekompleksides ei taibanud ma selle pärast põdeda. sest selle koha pealt oli tõesti nii harju keskmine tunne, osadel olid väiksemad, osadel suuremad. nagu praegugi.
VastaKustutaisegi rinnahoidja järgi ei tunne kogu aeg vajadust, ainult siis, kui suurem hüppamine on. enamasti üritan mingi liibuva ja rohkesti elastaani sisaldava maikaga paigal hoida. mitte et tahaks neid tingimata lapikuks litsuda, aga selline litsuv maika on lihtsalt mugavam kui mingi tugikaartege piinariist, mis siis, et too tugikaartega jurakas hoiab neid efektsemas kohas ja kujus.
Mehi saab kahjuks hinnata ka primaarsete sootunnuste parameetrite järgi ja see on veel veel ebaõiglasem.
VastaKustutaJa veel üks sulnis võimalus oma keha häbeneda on väikeste häbememokkade pikkus, sest liiga pikad väikesed pidada ka õudne olema.
Jalanumbrit vist tänapäeval eriti ei põeta.
notsu: ega ma ilmselt poleks ise ka selle peale tulnud, et põdeda, aga mulle õpetati, et peaks.
VastaKustutaMorgie: primaarsed sootunnused ei paista õnneks esimesel vaatlusel kohe silma. Kusjuures nende häbememokkade kohta sain ka kunagi emalt kommentaari, et "ei tea, miks need sul küll sellised on!" aga õnneks see ei jäänud mulle nii meelde kui tisside teema, mis pidevalt silme all loksus.
Keskmine jalanumber pidada jah kogu aeg kasvama, ilmselt ka rinnahoidja number siis?
Kustkohast Sa sihukese ema said?
VastaKustutaHeh, Eliisabet. Vaata seda koomuskit, siis võib see probleem arusaadavam tunduda :)
VastaKustuta