Kui vana sa oled?

Igavushoos sattusin Elu24 kondama ja avasin artikli, kus lubati näidata, milline nägi Grete Klein välja aastal 2003. Vaatasin ka ja tuli välja, et ta oli siis laps. Mismoodi, imestasin? Praegu on ta ju täiskasvanud naine, kuidas sai ta aastal 2003 olla laps ja käia seitsmendas klassis? Mina olin küll 2003. aastal täitsa täiskasvanu, hakkasin peagi ülikooli lõpetama. Ja ma olen praegu ka täitsa täiskasvanud naine. Kuidas selline asi võimalik on? Ehk siis selline mõtteviga, mis mind viimasel ajal tihedamini tabama on hakanud. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed, kes on minust nii palju varem sündinud, on praegu täiskasvanud. Kunagi oli see "alaealiseks lugemise iga" ju umbes nii, et aasta noorem  - tatikas. Nüüd tuleb aga välja, et täisikka on jõudnud inimesed, kelle sünniaastad jäävad üheksakümnendate lõppu! Kuidas see juhtus?! Mina ju ometi olen kogu aeg ühesugune olnud!?
 Hiljuti käisin väljas oma sõbranna ja tema ülemusega. Hiljem vaatasin FB-st, et tema ülemus on sündinud aastal 1989. Ja ta oli täitsa täiskasvanud inimene! Oluliselt väiksemat vanust reetsid ainult mingid repliigid muusika kohta stiilis "ma olin siis tatikas kui Getter Jaani Eurovisioonile saadeti!". Kuidas palun? See oli ju nii paar aastat tagasi?! Vähemalt minu elus. Vaatasin järele, Getter käis Eurovisioonil 2011, 89. sündinud inimene sai tol aastal 22. Seega tal endal oli ka natuke kreenis see ajaarvamine.

Üks asi on number passis, teine asi on see, mis välja paistab. Nädalavahetusel sain meelitatud, kui üks inimene arvas, et ma olen kuskil 28. Isegi see teeks sünniaastaks nii 88! Tema pakkus põhjuseks, et  ma olen näost nõnda kaame ja see muudab inimese visuaalselt nooremaks.
Vanus vist polegi nii väga näos kinni kui just olekus ja selles, kuidas sa ise ennast tunned. Mõni paistab end juba kahekümnendates tädina tundvat ning hakkab ka sellele vastavalt käituma ja riietuma. Kes mind aga häirivad, on need inimesed, kes arvavad, et on olemas mingid standardid, millele teatud vanust passis kandva inimese välimus ja olek peavad vastama. "Nii ikka ei sobi! Sinu vanuses! Tuleks ikka hakata eakohaselt riietuma ja käituma!" Millegipärast käivad need manitsused ikka oma vanusest nooremad välja paistvate/paista tahtvate suunas, mutikesi ning muid halli hiiri tavaliselt ei torgita. Ilmselt on see jälle mingi konkurentsi teema. Äkki mu mees jookseb muidu sinuga minema? Kõik lauaga ühesuguseks, siis on hea, mugav ja igav elada.

Mõned inimesed on lapsest peale "täiskasvanulikud" - tõsised, viisakad, rafineeritud. Teised jälle, nagu mina, lapsikud ja labiilsed. Olen märganud, et alati kui suhtlen mõne endavanuse või isegi noorema täiskasvanuliku inimesega, võtan kohe sisse lapse positsiooni - jah, teeme nii nagu sina arvad või siis vastupidi, hakkan mässama. Võib-olla on see seotud kasvatusega  - kui last kohelda väiksest peale kui võrdset, siis ta õpibki selline olema? Minul oli autoritaarne kasvatus ja ma jäingi lapseks. See on muidugi vaid oletus.

Teiselt poolt oleks ehk hoopis tore, kui vanus ikka õlale koputaks? Kuna ma olen avastanud, et tunnen ennast oma kehas vanusest olemata täpselt ühtemoodi (nelja-aastasena tundsin end täpselt samamoodi kui praegu), siis mis juhtub, kui keha selgemalt meenutama hakkab, et ta ikka enam ei ole nii värske? Ehk on kõik need vooditesse aheldatud vanurid hingelt sama noored kui mina? Ma ei tahaks ennast mingi hinna eest niimoodi tunda, et tahaks, aga enam ei saa, ei suuda. Mu vanaema räägib kogu aeg, kuidas ta surra tahaks, sest see pole enam mingi elu, kui sa mitte midagi teha ei jõua, kõik su sõbrad on surnud ning sul endal on enamus ajast kuskilt paha. Ma ei oska talle ses osas vastu vaielda, aga kuidagi ebainimlik oleks ju öelda, et jah, ma saan aru. Võib-olla meie põlvkonna tervis paraneb sedavõrd, et me ei ole vanas eas enam nii haiged ja kablutame ringi mööda lõunamaid nagu Veerpalu oma pensionireklaamis, aga ma väga ei usu sellesse. 
Seetõttu tuleks vist elada täiel rinnal nii kaua, kuni jaksu on ja mitte kuulata neid, kes käsivad tagasi tõmmata. Noorus ei tule iial tagasi, ei-ei...