Sofi Oksanen. Norma

"Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas."

Sofi Oksanen on kahtlemata väga hea kirjanik. Tema raamatuid on ebameeldiv lugeda ning ilmselt on see märk väga heast õhustiku- ja karakterite loomise oskusest. Taaskord (nagu ka Houellebecq puhul) oli tegemist autori viienda teosega, mis mulle kätte sattus ning seetõttu suudan ilmselt Oksase (mulle meeldib Soome nimesid soomepäraselt käänata) loomingu kohta mingeid üldistusi teha. Mis mulle silma on jäänud, on tegelaste stereotüüpsus - isegi Baby Jane's on ju lesbisõbrannad, üks äärmiselt naiselik ja teine tõeline butch. Ka Normas jäävad silma vaid mehelikud mehed ning naiselikud naised, seda kõige enamlevinud seletuses. Machokultuur ja kunstküüned. Mõtlesin, mis mind täpselt Oksase raamatute juures hirmutab.
Need meeskarakterid. Vägivaldsed, võimukad mehed, kes omavad käsilasi kõikjal ja kelle käest ilma mõnd elu ohverdamata minema ei saa. Oksanen suudab imehästi edasi anda oma eluga ummikusse jooksnud inimeste meeleheidet, seda tunnet, kuidas muudmoodi ei saa, kui kurjaga lepingut sõlmides. Kõik on sinu vastu, keegi ei hooli, mitte kelleltki pole abi loota. Oksanen kirjutab inimkaubanduse ohvritest, naistest, kes on kolmanda maailma riikides vaesuslõksus ning kellega on halbadel meestel võimalik ükskõik mida teha. Ma saan aru, see on tegelikult suur probleem. Me peaks kõigi inimeste elu enda omaga sarnaselt väärtustama, kuid "on lihtsam ära kasutada kedagi, kes ei ole samasugune nagu sa ise." AGA

...mulle tundub, et see raamat on natuke liiga...feministlik. Äärmusfeministlik siis, kui terminites püüda täpne olla. Nii sellest raamatust kui ka ühestki teisest ei meenu Oksase puhul ühtki positiivset meestegelast. Mehed on kas üdini halvad või siis otsustusvõimetud töllid, keda elu (ja halvad mehed) ära kasutavad. Mehed on need, kes su passi ja raha ära võtavad ning su luku taha panevad. Meenutab natuke kodumaist Libahunti - ka seal tõugatakse erinev kogukonnast välja ning meestegelane on võimukate naiste kõrval otsustusvõimetu töll, Oksase variandis on aga niiditõmbajateks alati mehed. Naised pole isegi mitte nende kaelteks, nagu meie vanasõna märgib.
Täpsemalt Normast - mis unelmate mees see Alvar lõpuks oli? Täpselt samasugune ärakasutajast rets nagu teisedki, lihtsalt ta oma nahale oli kasulik Norma ellu jätta. Või siis olen ma hoopis ajupestud kõigi nende meeskangelastega teoste poolt ning nüüd, kus mees ei olegi kangelane, pole ma millegipärast rahul? Pigem on tegemist sellega, et Oksase raamatute maailm on mulle üsnagi võõras. Ma ei tunne selliseid mehi, ma ei tunne selliseid naisi. Kas Soomes on tõesti nii palju ilusalonge, küsiks nii mõnigi naljahammas, eriti arvestades seda, et Soome naise kuvand on meil pigem dressides ja nudipealine sootu olevus. Loomulikult, raamat ju ei pakugi läbilõiget tervest ühiskonnast, vaid pigem ühte probleemset osa, kuid see tundub niivõrd uskumatuna - sellist asja ju ometi ei ole! Ilmselt on, ma ei tea, aga kindlasti tuleks Oksasele tänu avaldada nende teemade kajastamise eest. Tegelikult on siiski tegemist vaid põnevusloo taustaga ning mingit sügavutiminemist inimkaubanduse teemadega ei ole. Huvitav, et sama temaatikat käsitletakse ka mitmetes teistes Skandinaavia krimiromaanides - aktuaalne või lihtsalt kuum teema? Räägitakse ju meilgi pea iga kadumise juures organidoonorlusest ja muust sellisest.

Raamat on põnev, fantaasiaelemendid sulanduvad loosse tõrgeteta, mängus on nii vanad perekonnasaladused kui ka üleloomulikud jõud. Samuti ei unustata päevapoliitikat ega Soome argipäeva. Kokkuvõttes ei häirinud mind sugugi, et Oksanen kirjutas midagi erinevat oma Eesti ajaloo sarjast (mulle meeldis ju ka Baby Jane, mis samuti sellesse sarja ei kuulu), tema stiil on siiski unikaalselt äratuntav ning sobib sama hästi fantaasia-põnevusloo jaoks.