Täna hommikul kohtasin tänaval üht meesnäitlejat, kes, omamata küll klassikalist ilueedi välimust, on naistele alati peale läinud. Selle peale tekkis arutelu, et mis see mõnes inimeses küll on, mis niimoodi tõmbab? Panen enda arvamuse siia kirja siis ka.
Ma ei tea, kas see päris õige definitsioon on, aga mina ütleksin selle faktori kohta karisma. Hitlerit peeti ka karismaatiliseks, aga ilmselt mitte selle kandi pealt, mida mina mõtlen, kuigi mine sa tea, seega ilmselt on karismaatilisusel erinevaid külgi. Mina pean silmas seda, et inimene tundub siiralt huvituvat teistest inimestest, sh vastassoost. Ta kohtleb iga inimest aupaklikult, kuulab tema juttu, noogutab kaasa, vaatab silma, paneb teise tundma enda tähelepanu keskpunktina. See pole selline omakasupüüdlik tähelepanu, et no eks ma kuulan sind väheke, pärast asume minu vajaduste kallale, vaid inimene lihtsalt ongi selline siiras. Mulle ka meeldivad sellised inimesed (mehed), aga ma olen piisavalt ettevaatlik ja läbinägelik, sest ma näen ära, et ma ei ole ainuke, kellega karismaatiline isiksus niimoodi suhtleb. Samas asjast kirjutas väga väga naine ka (ma taaskord ei suuda leida konkreetset postitust üles) - kuidas tema tahab olla siiski see ainuke eriline, mitte üks kõigi eriliste hulgast. Mul on ilmselt ka sama "kiiks" küljes. Ma isegi ei tea, kas see näitab kõrget või madalat enesehinnangut - kõrge peaks justkui olema ju see, et tahan ise kõige tähtsam olla, aga samas ehk ma lihtsalt kardan võistlejaid ja eeldan, et küllap see karismaatiline mu ühel päeval mõne uue erilise vastu vahetab. Ma nimelt võtan iga suhet alati kui "seda ainust ja igavest".
Eks ma olen elus kokku puutunud ka päris mitme sellise "naistemagnetiga" ja reeglina nad tõepoolest väga kaua ühest inimesest vaimustunud olla ei suuda. Samas kui uksest ja aknast pressib sisse üha uusi fänne, siis see ongi väga raske ülesanne. Siiski on nad kõik minu silmis väga meeldivad inimesed ning mul poleks midagi selle vastu, kui enamik inimesi oskaks olla sellised nagu nemad. Mitte häbelikud mühkamid või muud sellist igapäevast. See oli siis üldiselt meeste kohta, sest algselt tundus mulle, et meestemagnetid toimivad mingitel teistel põhimõtetel. Veidi edasi mõeldes enam päris nii ei tundunud.
Ehk siis naised, kes meeldivad "kõigile" meestele, millised nemad minu arvates on. Ilusad? Ei, minu vaatluste tulemusena on silmapaistev ilu pigem koormaks kaelas. Ma jälle ei mäleta, millise kirjanikuga ma kaasa noogutasin tolle sellekohase arvamusavalduse juures, aga üldiselt ei julge enamik mehi väga kaunitele naistele läheneda. Eks ilmselt kardetakse samuti rivaale, enda vähest turuväärtust või omistatakse ilusatele mingeid koledaid omadusi, mida neil sugugi olla ei pruugi. Neil põhjustel julgevad väga ilusatele naistele läheneda vaid mehed, kellel on põhjendamatult kõrge enesehinnang ja/või suurem elukogemus. See teine variant ei pruugi halb olla, aga esimene tavaliselt on ning nii satuvad kaunitarid sageli ülbikutest võimujanuste pättide kätte - vähemalt keegi, kes mu ilu ei pelga! Seda kõike arvas too kirjanik, mina lihtsalt refereerin ja olen üldjoontes nõus.
Mu meelest tõmbab ka mehi naiste juures sama asi, mis naisi karismaatiliste meeste juures - tunne, et neile pööratakse tähelepanu ja nad on tähtsad selle konkreetse naise jaoks. Näiteks nendes hirmsates ööklubides on lihtsaim nipp meeste tähelepanu püüdmiseks lihtsalt neile otsa vaadata ja pilgule vastata. Kohe tulevad, nagu kärbsed. Sa ju näitasid minu suhtes huvi üles! Sa võid olla ilus, istuda üksi nurgas, aga kui sa samal ajal oma põlvi põrnitsed või mõnd meest nähes pilgu ära keerad (minu nipid, sest ma lihtsalt olen veendunud, et ööklubides suhtlemisväärseid isikuid ei leia), siis keegi sinuga rääkima ka ei tule. Või kui tuleb, siis on see tüüp tingimata väga purjus või muul põhjusel eufoorilises meeleolus.
Ilmselt tahame me kõik, et keegi meie tagasihoidliku isiku vastu huvi tunneks. Erinevus tulebki sisse selles samas "ma tahan siiski ainuke olla, kelles ta erilisust näeb"- nõudes. Võib-olla on need, kes karismaatilistesse isikutesse armuda julgevad, lihtsalt kõrgema enesehinnanguga? Nad on veendunud, et nemad on VEEL ROHKEM erilised, kui kõik ülejäänud? Või siis hoopis lepivad armastuse nimel ka kõigi teistega. Kas need, kes karismaatilistesse pigem ei armu, on enesekesksemad või pigem just madalama enesehinnanguga? Või ei sõltu see üldse meie valikutest, kellesse me armuma juhtume? Mulle tundub, et armumisel on siiski mingid oma "standardid" - ma ju hindan karismaatilisi isikuid küll, kuid endale koju ühte ei tahaks. Või siis lihtsalt arvan, et ei tahaks, oma varasemate, ebateadlike valikute tõttu?
http://mahamure.blogspot.com.ee/2016/03/parem-nuud-kui-ei-iial.html
VastaKustutaSelle teine pool äkki?
Meil oli eile DISC koolituse teine päev. Ja seal selgus, et teatud käitumistüübiga inimesi iseloomustavadki täiesti kindlad omadussõnad. Karismaatiline ja kütkestav olid need kaks sõna, mis iseloomustasid i-tüüpi inimesi. Kujutad pulli, ma olen ka puhtakujuline i!
VastaKustutaEt ma olen mõnevõrra karismaatiline, ma isegi nõustusin. Mul on üsna palju sõpru ja läbisaamine käib kuidagi lihtsasti, selliste inimestega tahetakse suhelda, sest mõnus on, pole punnitamine ja raske - mhmh, mhmh, nõus. Aga et ma kütkestav olen, seda ma ei julgenud küll enda kohta arvata. Koolitaja selle peale küsis mu töökaaslastelt, kas ma olen kütkestav ja siis väitis ka ise, et ma olen kütkestav, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Ma läksin muidugi näost punaseks nagu hiina latern, aga eks siis tuleb natuke uskuda. Eks neid mesilasi ole aegade jooksul päris palju ümber tiirelnud, kui mõtlema hakata.
Ööklubi näide polegi selles kontekstis väga hea. Juurde minnakse ikka ainult nendele, kes on ilusad. Algul otsustavad ju ainult silmad, mingit muud informatsiooni seal pole. Salapärane ja kaval pilk on rohkem viimaseks päästikuks - mees vaatab ja näeb ilusat naist, TAHAB tema juurde minna; naine vaatab mehe poole, järelikult mees TOHIB tema juurde minna. Siin ma karismaga suurt puutepunkti ei näegi.
Seos tähelepanu pööramisega on aga kindlasti olemas. Kuid see tuleneb heast suhtlemisoskusest. Justnimelt oskusest. Mõnel tuleb see loomulikult (oskus ja tahe kuulata, siiras huvi), mõni õpib selle selgeks, et oma agendat ajada (mõtle näiteks Villu Parveti peale, kes oma arust teab täpselt, kuidas iga naine rajalt maha saada ja kes tõe kuulutamiseks raamatuid kirjutab, selliseid on muidugi palju).
Karisma hakkab mängima siis, kui inimesega on juba tutvutud, temaga juttu aetud, tema iseloom on jõudnud välja paistma hakata. Ma ütlen, mul on elus olnud korduvalt juhtumeid, kus täiesti plassi välimusega mees on ühe õhtuga muutunud maailma kõige ligitõmbavamaks. Ja kahjuks ka vastupidi. Kellel on väline ilu ja sisemine karisma, sellel on täispakett. Mõnel on natuke rohkem üht kui teist. Mõnel pole kumbagi.
väga väga naine: seal on ka jah, aga mu meelest see pole see, mida mina lugesin. Ma ei tea, nägin unes või?
VastaKustutaMariliis: ega ennast ongi jube raske hinnata, ma vist võiks ka see i-tüüp olla tegelikult. Ma ehk ei oska seda ära kasutada lihtsalt ega pane mingeid märke tähele, sest ma ise ei ole väga huvitatud kütkestav olemisest (kõigile). Kui sa aga naudid seda laadi suhtlust ja oskad suhelda, siis ilmselt jah, see ongi see miski, mis tõmbab. Eestis paistab see veel eriti silma, sest üldiselt on ju suhtlusoskusega lood kehvapoolsed. Ilu suhtes ma ütleks, et eks ilu ole individuaalne, aga mingid piirid on kindlasti, millest allpool oleval inimesel on olenemata suhtlusoskusest ja karismast keeruline magnetina mõjuda.
Eih, mul on teisi ka =) Väga kokkuhoidlik ei ole teemadega - mis on, käivad mitmelt poolt läbi =)
VastaKustutaJa täh märkamast!
Ma hiljuti imestasin ühe oma noorpõlve suure armastuse üle - selline lootusetu, mitteresultatiivne armumine, mehesse, kellesse armuvad väga paljud naised ja kes on nii sarmikas, et isegi paljudel heteromeestel on tema vastu tõsine mancrush.
VastaKustutaSeda, et ta ei ole füüsiliselt üldse, üldse minu tüüp, teadsin ma algusest peale (omal ajal sõnastasin nii, et näh, üldse ei ole ilus mees, aga kus alles paneb armuma, hiljem olen aru saanud, et paljude arust on ta täiega ilus). Aga millalgi aasta tagasi avastasin, et olen temast ilmselt täiesti üle saanud, sest suhtlesime sõbralikult ja no null tõmmet oli. Null tõmmet.
Niisiis ma imestasin kodus kõva häälega, kuidas ma küll omal ajal nii kõvasti armusin kellessegi, kelle vastu paistab, et mul ei ole tegelikult füüsilist tõmmet?
A., kellel on tema vastu peaaegu või päris mancrush, kommenteeris: "Ta on lahke ja tähelepanelik. Sageli sellest piisabki."
Nii et pmst armusin ma toona lihtsalt sellepärast, et sõbralik ja lahke inimene. Tahtsin ka ennast selle päikese paistel soojendada, ju oli mul siis selleks piisavalt külm. Ja ju on nii ka teistega, olgu meeste või naistega.
Mul on olnud korduvaid armumisi või armumislaadseid olukordi inimestega, kelle tavaline mõtlik puhkeasendi nägu on hästi kuri ja vihane (vt ka resting bich face). Sest kui nad minuga rääkides nii lahke ja rõõmsa näo pähe tegid, tundus mulle, et mina olengi maailma kõige ilusam ja olulisem olend ja esindan sulaselget õnnistust selles muidu nii nõmedas maailmas.
VastaKustutama olen küll selle ööklubis otsavaatamisega nõus. vabanki näitel. ma hoidusin laupäeval hoolega, et kellelegi otsa ei vaataks, puhta lihaturu reeglid.
VastaKustutaaga karismaatilisus on rohkem kui ainult kuulamine, ma pakun. inimesed tajuvad karismaatilisust erinevalt. kui enesehinnangust lähtuda, siis kui naine on füüliselt ilus, aga ei tea seda, satub ta kokku jobukakkudega, kel on samuti madal enesehinnang ja selle varjamiseks käituvad nagu maailma kuningad. südamliku ja ilusa naise juurde julgetakse alati tulla. madal enesehinnang paistab naiste puhul väljapoole erinevalt.
karismaatilisus teeb inimese ilusaks ilma, et ta oleks füüsiliselt väga ilus. sära, mis paistab seest välja.
kui mõne jaoks on karismaatiline see, mis aitab mehel raha teenida (juhiks saada), ei mängi välimus enam üldse mingit rolli, vaid mõju avaldab hoopis külm enesekindlus. meeste puhul on võim paljude naiste jaoks totaalne magnet ilma, et nad teaks miks see nii on.