Praegusel ajal, peale piletite käibemaksu tõusu, satub siiakanti ikka üpris vähe välismaiseid esinejaid võrreldes varasemate aastatega. Samas eks nüüd segab "elu" ka iga esinemise pärast keset nädalat pealinna sõitmist, kus enamik kontserte ju toimub. Ilmselt käisin ma kontsertidel kõige rohkem teismelisena ja veidi peale seda oma isa õhutusel, kes enamasti ka piletid hankis ja seeläbi mind harida püüdis. No näiteks hirmkallile (800 krooni oli pilet) Elton Johni kontserdile poleks ma pubekaeas vabatahtlikult mingi hinna eest läinud.
Ilmselt ei jäänud hinna poolest sugugi alla ka ühe mehe kontsert, kellest ma siin tegelikult rääkida tahtsin, sest tema pärast sõitsime suisa Stockholmi. Aasta pärast küll selgus, et sama tuur jõuab ka Eestisse, kuid seda me ette ei teadnud ja kuna liikusid kuulujutud, et mees hakkab kurdiks jääma ning ilmselt enam lavalaudadel ei esine, siis oli vaja ta kindlasti ära näha. See mees oli siis minu lapsepõlve iidol Phil Collins.
Iidoliks sai ta ikka isa kassettide vahendusel. Isegi pubekana, kui mu lemmikbänd oli aastaid 2Unlimited, poetasin enamasti juurde, et lemmikmeeslaulja on siiski Collins. Melomaania tärkas minus juba varakult. Algselt mäletan, et kasutasin tühje kassetikarpe konstruktorina ning seejärel oli juba aeg, mil ma algklassilapsena lõunaks kooli minnes passisin alati, mil vanemad tööle lähevad ja läksin siis suurde tuppa, kus meie oma aja kohta moodne Sanyo kassettmakk asus, panin ukse kinni, et vanaema ei segaks (ei segaks mind siis, mitte mina teda) ja kuulasin isa kassette. Ma ei tea isegi, kust isa need lindistanud oli, minu jaoks oli see selline muusika, mida tol ajal raadiotes ei lastud (või siis me ei kuulanud vastavaid jaamu?). Mike and The Mechanics, Genesis, INXS, David Lee Roth, London Beat, varajane Kylie Minogue...ma ilmselt suudaks mälu pingutades väga palju konkreetseid lugusid meenutada, sest need kassetid olid mul suurest kuulamisest peas.
Kõige rohkem sai vatti aga üks lugu, mida ma iga kord mitu tiiru edasi-tagasi lasin kedrata, nimelt Phil Collinsi "Another Day in Paradise":
Lihtsalt teemaväline lisandus, kui Mikro oleks poiss olnud, oleks ta nimeks saanud kas Leonard või Holden. Või lausa mõlemad, kuigi ma ei eelista mitmeosalisi nimesid, aga see valik oleks väga raske olnud. Eile lugesin Imelisest Ajaloost Lennoni mõrvast ja seal muidugi jutustatakse, kuidas Chapmani utsitas teole "Kuristik rukkis"...Püha lihtsameelsus - see, mida mõni hull mõnest raamatust või muusikapalast välja loeb ei ole ju ometi raamatu või muusika süü!
* Miljoonasade - Lapsuuden sankarille, taas üks imeilus laul lapsepõlvest:
Mulle ka Collins meeldis, mu lemmiklugu oli Land of Confusion, mille video tundus midagi enneolematut. Esimest korda näidati seda vist saates Noortestuudio pärastlõuna vms. A kuidas Collinsi kontsert siis oli?
VastaKustutaJah, need Noortestuudio pärastlõunad olid vist toona ainukesed saated, kus välismaa videosid näidati, vaatasin neid koos isa-emaga. Praegu mõtlen, et tegelikult olid mu vanemad toona alles sama vanad kui mina praegu. Collinsi kontserdist kirjutasin järgmises postituses.
VastaKustuta