Tegelikult kõigepealt eellugu. Käisime eelmisel nädalal lastega staadionil ratastega sõitmas. Nemad sõitsid, meie vahtisime tühja (meil on rattad erinevates vabariigi otstes laiali). Mingil hetkel leidis Mini ühe endast noorema tüdruku, kellel ka ratas oli ja kellega nad siis koos staadioniringe sõitma läksid. Selgituseks lisan, et Mini ongi selline laps - "tahab ja julgeb suhelda - huvitub suhetest ja tunneb huvi teiste vastu" (kooliküpsuskaardi sõnastuses). Eluaeg on ise suhteid loonud ilma kellegi abita. Siinkohal meenub paaniliselt mööda randa jooksev vanaema, kes ahastab: "Ära mine sinna! Seal on VÕÕRAD inimesed! Tule kohe ära! Sa segad neid!" Lisan veel, et ta kippus siis ikka teiste laste juurde, mitte võõraste tädide-onudega kaasa.
Tagasi asja juurde siis, too võõras laps oli koos oma (vana)vanematega, kellega me ühtki sõna ei vahetanud ega silmsidet loonud, sest nad lihtsalt viibisid meist palju eemal. Kui koju hakkasime minema, jättis Mini tolle tüdrukuga hüvasti nagu tavaliselt uute, mänguväljakutel kohatud lastega ikka.
Eile oli meil ühes kesklinna populaarses pargis lasteaia lõpupiknik. Vanemad söövad, lapsed jooksevad ringi. Ühel hetkel tuleb Mini meie juurde ja hõiskab, et nägi taas seda tüdrukut, kellega nad staadionil koos ratastega sõitsid. Ikka juhtub, muidugi, linn on ju väike, väga tore kokkusattumus! Aga siis torkab Mini meile pihku pastaka, mille küljes paberileheke ja ütleb, et tolle tüdruku ema-isa arvasid, et kui nad Miniga nii head sõbrad on, siis võib ju nende laps meile mängima tulla ja andku me enda telefoninumber....
Sel hetkel kiilus meil L.-ga mõlemal üsna kinni. Oot, misasja? Täiesti võõras laps, korra nähtud, ja nüüd tuleb külla? Kirjutagu me aga number. Me ei kirjutanud. Ütlesime Minile, et võõrastele me oma telefoninumbrit ei anna. Me ei tunne neid inimesi. Vabandust. Miks nad ise meiega rääkima ei tulnud, vaid saatsid pastaka ja paberi? Mina oleks ilmselt Minile asja pehmendanud stiilis "ütle neile, et sa ei leidnud oma vanemaid üles", aga Mini jooksis kohe minema ja me ei saanudki talle mingit juhendit anda, kuidas käituda (jah, ma möönan, et lapse valetama meelitamine ei ole eriti hea suunis nii ehk naa, aga ma olin tol hetkel üsna segaduses isegi). Hiljem küsisin Minilt, kelle plaan see oli, Mini väitis, et tüdruku (vana)vanemate. Mul ei ole midagi selle vastu, kui mu lapse sõbrad meil külas käivad (lasteaiasõbrad, kokkulepitult nende vanematega) ja ka enda last luban naabrihoovi (tuppa minna ei ole lubatud, sest ma ei ole suhelnud nende laste vanematega), aga niimoodi anonüümselt suhelda mulle ei meeldi. Annan oma numbri ja ühel hetkel helistab mulle võõras inimene, et tema laps tahaks nüüd külla tulla? Minu jaoks on siin midagi valesti.
Muidugi oleks olnud kõige õigem minna ja ise suhelda nende telefoninumbrit soovinud inimestega, kuid sel hetkel olime siiski oma seltskonnaga piknikul ega hakanud eraldi neid inimesi otsima minema. Kel janu, sel jalad, kui see siia sobitub.
Selline lugu siis, ma ei tea, kas ainult mulle (meile) tundub see imelik?
Mina võõra lapse vanemate asemel: oleks teid üles otsinud ja jutu ise ära rääkinud. Et lapsed tahavad kokku saada ja kas oleks võimalik kuidagi-kusagil korraldada.
VastaKustutaTeie asemel: Lapsega saadud telefoninr palvele poleks minagi reageerida osanud.
Ma võin küll paranoiline olla aga paberitüki saatmine, et kirjutage oma number, tundub veits kummaline. Ise ka ei tahaks saata oma last külla kellelegi, keda ise näinudki pole. Selliseid asju ajaks ikka näost näkku mitte läbi vahendajateta...
VastaKustutamulle meenus su postituse peale mingid eilsed "uudised", mida FB-s jaotati, et kuidas vanavanemad ei taha üldse oma lapselaste hoidmisega pikad päevad järjest tegeleda.
VastaKustutaaga jah, niimoodi ei küsita numbrit. kui neid oleks päriselt lastevaheline suhtlemine huvitanud, siis oleksid nad võinud ju oma numbri saata ja külla kutsuda, mitte vastupidi. kuigi ka nii on imelik. täiskasvanud eestlate suhtlemisoskus on ikka täiesti roostes :D
Njah, mu algklassilaps on ka mänguväljakult koju saabunud teatega, et "kohtusin ühe poisiga, ta kutsus mind endale külla ka, ta elab Aardla xxx pruun maja, roheline uks ühe põõsa kõrval".
VastaKustutaTegelikkuses pole siiski külla jõudnud ja paari päeva pärast on ununenud ka.
Aga no kui laste puhul saad veel aru, et puhtast südamest jagasid oma aadressi, siis vanaema puhul imelik. Ja eestlane ju teistele vanematele naljalt naeratama ja telefoninumbrit küsima ka ei tule, kui just teismelised pole?
Tõenäoliselt oli see teine laps lihtsalt Su Miniga kohtumisest terve eelmine õhtu õndsalt õhanud, KUI hea sõbra ta [eluks ajaks] nüüd leidnud on, lastel on ju nii hea meel, kui nad kellegi "kiire suhteloojaga" kohtuvad, kes päriselt ka vastu ei põrnitse, vaid on asjalik ja sõbralik.
Võibolla lahendasid (vana)vanemad laste mure, aga nende hirm, et äkki hakkabki helistama (mine hullu tea) ei lubanud neil oma nubrit anda. :))
VastaKustuta