Ma ei saa vahepeal ikka üldse aru, kas ma olen lihtne šovinist või siis hoopiski äärmusfeminist...
Kui ma veel algkoolis käisin, juhtus selline lugu, et üks poiss ja üks tüdruk läksid kehalise tunnis palli pärast kaklema ning selleks, et pall enda kätte saada, lõi poiss tüdrukut kõhtu. Selle vahejuhtumi peale aeti terve klass kokku ning õpetaja pidas meile lühiloengu sellest, et tüdrukuid ei tohi mitte kunagi lüüa, sest...no siin ta takerdus, ikkagi nõukaaeg ja tabuteemad, aga ta üritas meile "läbi lillede" seletada, et tüdrukud peavad terveks jääma, kuna nemad sünnitavad tulevikus lapsi. Otse õpetaja seda välja ei öelnud, ilmselt kartis purustada kellegi illusiooni kurgedest. Mina juba teadsin, kust lapsed tegelikult tulevad ja sain enam-vähem aru.
Ka L.-l on sarnane lugu oma koolipõlvest - õpetaja olla seletanud, et naised on väga tähtsad ja väärtuslikud, sest nemad toovad lapsi ilmale. Selle peale olla aga üks tolle aja kohta liberaalse kasvatuse saanud poisiklutt öelnud, et ega need naised ilma meesteta lapsi ikka ilmale ei tooks. Õpetaja olevat punastanud ja teema ruttu lukku pannud.
Mulle tuli see teema meelde kui nägin eile sotsiaalmeedias Ojasoo skandaalile järgnevas lainetuses mitmeid mehi kirjutavat, et "ükski õige mees naist ei löö". Ma tegelikult ei saa päris hästi aru, miks selles skandaalis just naistevastane vägivald jutuks tuli. Ok, ilmselt seetõttu, et keegi teatritegelane olevat kommenteerinud juhtumit kui "eraelulist seika" ning naistevastane vägivald kerkib esile enamasti just eraelulistes situatsioonides. Minu meelest on "naistevastane vägivald" saanud eraelulistes olukordades sünonüümiks koduvägivallale - situatsioonile, kus alguses on armastus ja suur tähelepanu, sellele järgnevad armukadedus ja kontrollivajadus, mis muunduvad sageli vaimseks terroriks ja/või füüsiliseks vägivallaks. Enamasti on vägivallatsejaks mees, sest üldlevinud stereotüübid toetavad mõlema poole sellesuunalist käitumist (võimukas mees, allaheitlik naine), kuid mitte alati.
Mis kasu on avaldusest "naisi me ei löö"? Kas mehi võib? Kas vägivald pole lihtsalt vägivald ning ühtmoodi taunitav kõigi suhtes? Kas selle avalduse taga võiks hoopiski näha patriarhaadi mõju - meie nüüd otsustasime, et naisi ei öö ja teie hüüdke hurraa!? Mina väikese vastiku mässumeelse lapsena sain alati vihaseks kui mul kästi "poiste mängudest" eemale hoida, sest ma võisin ju haiget saada. Ma olen nõrgem ja poisid teevad haiget. Poisid reageerisid ju sageli nii, et plikasid me mängu ei võta, sest äkki saavad kogemata viga ja kukuvad pillima. Mul oli vaja tõestada, et ma "suudan kannatada nagu mees." Täiesti adekvaatne vastus väitele, et "naisi me ei löö" oleks minu suust olnud see, et mismõttes? Mis mul siis viga on? Olen nii kehv vastane, et isegi lüüa ei kõlba või? Ja sageli asusin ise hambad ristis provotseerima. Mehed ei nuta ja mehed naisi ei löö. Tõeline väljakutse oli mehed nutma ja lööma saada. Ma ju tahtsin nii kangesti võrdne, või veel etem - parem olla. More (hu)man than the (hu)man , nagu White Zombie laulis.
Huvitav, kas sarnane mõttemall võiks kehtida ka nende nö "vinguvate naiste" juures, kes "ise kolakat küsivad"? Vähemalt osade juures nendest? Et nad pole mitte üdini naiselikud vingatsid, vaid hoopiski tahavad kõigest hingest meestega võrdselt võidelda? Kahjuks enamasti selgub, et kui ollakse sattunud mõne lühema süütenööriga tüübi otsa, siis võrdsest võitlusest eriti miskit välja ei tule. Ma ei räägi siin muidugi kõigi eest, ma lihtsalt spekuleerin, kas minusuguseid imelikke võiks veel leiduda.
Inimene on kole agressiivne loom ning lootus, et see omadus meis välja sureb, on ilmselt asjatu. Loomulikult oleks "inimlikum" seda omadust endas taltsutada, kuid inimesed ja temperamendid on nii erinevad. Seega ei saa mu meelest öelda, et vägivaldsed on vaid mehed ja naistes mingeid seesuguseid tundeid üldse ei eksisteeri. Kindlasti on ka täiesti mittevägivaldseid isendeid kummagi soo juures, kuid mulle tundub, et enamikul on agressioon lihtsalt kuhugi peidetud.
Lisaks ei taha ma väita, et naistevastane vägivald oleks kuidagi mingi pseudoteema, kuid kas see, kes virutab naisele, jätaks virutamata mehele? Ja kas see, kui virutatakse mehele, on kuidagi vähem tähelepanuvääriv?
*teadlikult provotseeriv pealkiri
Nõus sinu jutuga.
VastaKustutaMeil oli algkoolis täpselt sama lugu -- mingi nääkluse ja tüli käigus lõi poiss tüdrukut jalaga kõhtu. Lahti läks kole paanika, kokku kutsuti lapsevanemate koosolek ja õppenõukogu ning kõigile lastele tehti selgeks, et tüdrukuid ei tohi iialgi lüüa, sest tüdrukud on tulevased emad. Kuna täiskasvanud olid seda rääkides selle eriliselt äraseletatud-pühaliku näoga, mis annab mõista, et diskussiooni pole mõtet alustada, siis ei hakanud ka keegi küsima, kuidas löömine tulevase emadusega seotud on. Et kas see tulevane potentsiaalne emastaatus on lihtsalt nii pühalik või põrutab löömine kuidagi emaka ära. Kahtlustan, et tegelikult ei oleks täiskasvanud ise ka osanud seda lahti seletada. Tagantjärgi võib muidugi oletada, et sellise rahvatarkuse kujule on kristalliseerunud evolutsioonipsühholoogiline programmeeritus pigem säästa naisi füüsilise ohu eest, kuna nad on reproduktiivse ressursina meestest palju väärtuslikumad. Eks seda võibki ju sõnastada ka nii, et "nad on tulevased emad". (Mis muidugi ei takista mõnes konkreetses olukorras mõnda konkreetset lambasihvrit rusikatega paika panemast.)
VastaKustutaNo osa naistevastase vägivalla juttu on täpselt vastupidise nurga alt: mitte "naisi ei või lüüa (aga mehi võib)", vaid "_isegi_ naisi ei või lüüa - isegi oma naist või seda, kellega suhe on, ei või." ühesõnaga, kuskil kultuuris hõljuva ettekujutuse vastu, et oma naist vahel ikka võib, kui ta väga närvidele käib.
VastaKustutaa konkreetselt tüdrukute kõhtulöömise tabu tuleb tõenäoliselt ajast, mil naised olid peagu kogu fertiilse aja rasedad või äsjasünnitanud - ühesõnaga, tglt rasedate kõhtulöömise keeld, aga lihtsam on sisse kasvatada tingrefleks, et seda ei tohi teha ühegi tüdruku-naisega. kesse diferentseerida jaksab ja algusjärgus rasedust ei ole näha ka.
mis puutub "norib kolakat" argumenti, siis tundub, et see esineb pigem allaheitliku naisega suhetes ja kolakanorimine seisneb nt küsimises, mis kell mees koju tuleb. naistest, kes ise kakelda tahavad, hoiavad vägivaldsed mehed minu muljet mööda enamasti eemale. ma ise olen selline, kes vahel õudselt vihastab ja siis mind küll enesealalhoiuinstinkt tagasi ei hoiaks konflikti minemast, a ühtegi otseselt vägivaldset paarilist pole mul küll olnud - halvimad suhtemomendid olid pigem mehepoolse passiivagressiivsusega.
Notsu
Notsu: jah, ka mul ei ole õnnestunud kunagi kellegi käest norimise peale kolakat saada. Eks vägivalduritel ilmselt tiksub ka ikka peas see mõte, et nad raudselt peale jääksid ja poleks ohtugi, et naine end kaiteks või vastu lööks. Meesohvreid otsitakse ju enamasti samal põhimõttel. Mul on üks väikest kasvu meessõber (kes õnneks on väga sportlik ja sitke) ja iga kord kui kuskil on probleem tekkinud, isegi olukordades, kus tema on vaid kõrvalseisja, kipuvad vägivaldurid just teda ründama.
VastaKustutaTüdrukute/naiste löömise tabu ei piirdu vist siiski ainult kõhuga? Ma justkui mäletan, et Hundiulg on sellest midagi kirjutanud?
VastaKustutaVõib-olla on lihtsalt endast väiksema ja nõrgema löömine eriliselt taunitav? Mingi kaklusetikett? Vrd "maaslamajat ei lööda"? Rüütlikultuuri kauge kaja või karjasisese agressiooni pidur? (Aga kui väike ja nõrguke mees lööks raskekaalu poksitšempionist naist?)
unknown: mulle tundub, et need, kes praegusel hetkel seda nõrgema mittelöömise tabu järgivad, ei löö pigem üldse.
VastaKustutano tglt võib ka laiendada "ära peksa rasedaid, vahet pole, mis piirkonda", sest nurisünnitus võib tulla ka lihtsalt keretäie peale, ei pea tingimata kõhtu peksma. ja edasi ekstrapolatsioonid, sest krt teab, kes parajasti rase on.
VastaKustutaühtlasi paistab see olevat vajalik meeldetuletus, st eksisteerib käitumine, mille pärast keeldu on vaja kehtestada, sest kui vähemalt praegust vägivallastatistikat vaadata, siis need, kes oma naist peksavad, kipuvad seda eriti tegema raseda naisega.