Mõtlesin sellel hetkel aktuaalsel ja okseleajaval teemal. Minu esimene suhe oli 16-aastaselt tüübiga, kes meie suhtlemise ajal sai 20 ja peale seda ma otsustasin, et ei, enam iial ei ühtegi ätti! Maksimaalne vanusevahe olgu 2 aastat ja vsjoo. Praegu mõtlen, et see vaene poiss oli 19 - täielik laps ju! Aga mind häiris - ma tahtsin, et mul oleks keegi, kellega lolle õpse ja vastikuid lapsevanemaid kiruda, aga temaga oli kuidagi kummaline seda teha, tal olid juba tõsised täiskasvanute mured - kust leida tööd, kuidas teenida raha, et vanematekodust minema saada jne. Kui ta mu lõpuks maha jättis ja endast vanema naisterahva juurde kolis, siis ma sain aru, et see oli tema poolt ainuõige otsus - sellel naisel oli kodu ja tasuv töö, minust ei oleks see poiss mingit kasu saanud, hullemal juhul oleks veel ülal pidama pidanud hakkama. Nagu eelnevast üsna ilmne on, siis tegemist ei olnud mingi intellektuaaliga, vaid tüübiga, kel koolid pooleli ja pea ainuke edasine eluvalik kuhugi ehitusele tööle. See siis sai mainitud selle tõttu, et paljud on põhjendanud huvi vanemate meeste vastu nende intellektiga.
Ma olin eluaastatel ca 14-20 totaalne antiintellektuaal - "F*** kool ja lapsevanemad, elagu piduuuu!" Ma ei tunnistanud mingeid autoriteete: "Oi sina tudeng ja su targutused, ma sinu peale kaarega kusen, ma sinu möginat kuulata ei taha, sa anna mulle paar krooni õlleraha." (Psychoterror "Mürgiseen"). Või noh, vähemalt sellisesse seltskonda ma olin sattunud, aga ma kahtlustan, et seltskondadesse lihtsalt ei satuta, sarnased väärtushinnangud siiski tõmbuvad. Oleks ma otsinud vanemaid intellektuaale, küllap ma oleks neid ka leidnud. Aga ei, ma põlgasin toona säärast värki.
Ma kahtlustan, et mu mässumeelsuse üheks põhjuseks olid just kodunt kaasa saadud väärtused - oluline on haridus, õppimine, korralikkus, ma võitlesin nende vastu kogu hingest. Mul ei olnud vaja mingit vanemat issit, kes mind õpetaks, mul oli issi olemas. Ma olen üsnagi nõus sellega, et vastassoost rollimudeli puudumine varases eas tekitab inimeses probleeme (mis ei tähenda, et see rollimudel just bioloogiline vanem peab olema, aga keegi lähedane vastassoost täiskasvanu peaks siiski olema). Ma ei tahtnud, et mind õpetataks ja kasvatataks, seda olin ma küllalt saanud, ma tahtsin võrdsust ja taipasin üsna vara, et vanusevahega suhetes võrdsust olema ei saa (va neil harvadel juhtudel, kus üks pool on tõesti infantiilne või teine oma east küpsem).
Kõige selle juures ei ihanud ma ise iialgi täiskasvanulikkust, mind panid imestama tüdrukud, kes tõesti juba 16-aastaselt planeerisid kodu ja peret, vahtisid igatseva pilguga sisustus- ja pereajakirju ning teatasid mulle, et küll mina ka selleni jõuan. Pole siiani jõudnud. Mulle tundub, et sellised noorelt täiskasvanud ihaldavad endale samuti vanemat kaaslast, neil pole omavanustega lihtsalt millestki rääkida. Nende suhted endast vanematega ei põhine ebavõrdsusel. Neid päriselt huvitabki pereelu, mitte peod. Kuidas nii saab? Selliste tüdrukute pärast ma ei muretseks, see on nende valik ja nad ei lase ka vanematel partneritel ennast ära kasutada, sest nad teavad, mida nad tahavad, nad ei otsi pelgalt turvalisust, neil on pikaajalised plaanid. Sellised arukad noored naised, kelles puudub igasugune puberteedi mäss, on minus alati aukartust äratanud. Ma ei valiks nende elu, aga ma imetlen nende kindlameelsust.
Ükski vanamees pole mind tahtnud ka. Minus ei ole seda, mida nemad tahavad - keegi, keda oma käe järgi voolida. Ma hammustan kätt, mis mind toidab.
Mis selle jutu mõte oli? Ma ei tea, äkki see, et katsuge luua oma lastele turvaline kasvukeskkond, et nad ei peaks turvalisust mõne võõra täiskasvanu juurest otsima minema?
Lõppu üks teemakohane laul ka, üks neid väheseid, mis mulle meeldib, aga mille teksti ma sealjuures absoluutselt ei kannata :)
P.S. Teatud vanusest alates on enamik täiskasvanuid juba üheealised.
Naljakas, mul olid kodust kaasa saadud samad väärtused, aga nende vastu ma ei protestinud. Sõpruskond koosnes tüüpidest, kellega saunas õlut libistades arutasime ajaloo, poliitika, filosoofia, kosmoloogia, ... üle. Pidu sai ka pandud, kuid see oli teistsugune seltskond - suvemaleva, ülikooli ätakad. Aga no ma põlvkonna jagu vanem kah, ajad olid teised :P
VastaKustutaSuur vanusevahe suhtes on alati kummaline tundunud. Samas ei näe ma mingit probleemi kui tegu vastastikuse tõmbega. Kui neljakümnene härrasmees tahab noort plikat ja too omakorda otsib kindlustunnet, mida omaealised ei suuda pakkuda. Vanusepiir on tegelt suht kunstlik, mõni on neljateistkümneselt palju küpsem kui teine kahekümne neljaselt. Tean paari (mees oli 45 ja tüdruk 18), nüüdseks üle kümne aasta koos elanud, lapsed tublid, väljastpoolt tundub näidispere. Samas huvitav mis seis siis kui mees 70 ja naine 43? Muideks prantslaste president on teise äärmuse esindaja - 15 aastaselt hakkas käima oma 40 aastase õpetajaga! Mille poolest see parem kui brasiilia vutitreener, aga keegi ei tõstata probleemi, vähemalt avalikult. Säh sulle sugude võrdsus, ebavõrdsus ;)
Kokkuvõttes arvan, et inimestel ei maksa oma moraalinorme teistele peale suruda - see tekitab ainult protesti. Ma ise ka ei leia, et suur vanusevahe suhtes "normaalne" on aga kes olen mina otsustamaks, kuidas keegi teine tunneb.
Ülikooliaega ma kujutasin ka ette kirju seltsieluga nagu varasematelt põlvkondadelt kuulda oli, selgus aga, et kuna meie ajal enam kursusi sisuliselt ei eksisteeriunud, igaüks valis omale ise ained, siis seltsieluga oli täielik 0.
Kustuta14 ja 18 on ikka vaks vahet ju. Ega keegi teine ju paraku probleemi tõstatanud, probleemi tõstatas ikka asjaosaline ise. Mingeid juhtumeid on ikka olnud ju küll, kus poisid on esitanud süüdistuse neid ära kasutanud naisõpetajatele, paraku on ka siis kommentaarid enamasi irvitavad stiilis "ole õnnelik, et ära kasutati!". Ega keegi ei saagi otsustada, kuidas teine end tunneb, aga kui ikka inimene ise ütleb, et talle see asi ei sobinud ja meenutas ahistamist, siis tuleks uskuda, mitte eeldada, et ju ikka meeldis. See samamoodi teiste eest otsustamine.
Ma rõhutangi, et kui sobib mõlemale poolele. Tolle konkreetse juhtumi korral kummaline nii pikk suhe ise ja pikk viide ärakasutamisest teatamiseni. Kui suhe puruneb on ikka kibestumist. Eks ainult asjaosalised ise teavad kuidas täpselt lugu oli. Mis noormeestesse puutub siis sihukeses vanuses on hormoonid nii laes, et paneks iga kenamat ettesattuvat teise poole esindajat. Probleem pigem võimaluse puudus ja ühiskonna suhtumine. Kahtlemata on mõlematpidi suure vanusevahega suhteid hulgaliselt, enamus võtab neid kui nooruse lollusi või seiklusi ja läheb pikemalt mõtlemata eluga edasi. Probleem mu arust pigem mõjuvõim, kui seda suhte edendamisel kasutatakse: ülemus-alam, treener-sportlane, õpetaja-õpilane.
KustutaEks see pikk viide ilmselt sellest tulebki, et inimene kasvab ja areneb ning hakkab siis asjadele teise pilguga vaatama. Ilmselt see täiskasvanuks saamise piir ei ole niisama laest võetud number. Ehk siis vastutus peaks ikka täiskasvanul olema, tema peaks aru saama, mida ta teeb.
KustutaPrantslastel oli see presidendikampaania ajal ajakirjanduses siiski üheks põhiteemaks ja seda mõisteti väga innukalt hukka. Nüüdseks vast jah inimesed juba harjunud.
Kustuta"Tolle konkreetse juhtumi korral kummaline nii pikk suhe ise ja pikk viide ärakasutamisest teatamiseni. Kui suhe puruneb on ikka kibestumist. Eks ainult asjaosalised ise teavad kuidas täpselt lugu oli."
KustutaViide pole üldse imelik. Täpselt nii nagu Marca ütles, inimene ise kasvab ajas, muutub küpsemaks ja näeb teatuid olukordi uue pilguga. Toon näite. Mina olin päris pikalt füüsiliselt vägivaldses suhtes ja too hetk selle sees olles ei tajunud, kui vale see oli. Mul oli ükskord võimalus kriminaalmenetlus alustada endise partneri vastu, aga hakkas tast kahju ega teinud seda. Täna käituksin teistmoodi. Inimesed võivad olla füüsiliselt või vaimselt ahistavas suhtes, tunda end halvasti ning alles hiljem aru saada, mis täpselt toimus. Samas trauma jääb.
Rääkimata sellest, et antud juhul algatas teema olulise ühiskondliku debati. See on väga tänuväärne, nendest asjadest peabki rääkima.
Kustuta