Ma lugesin Harry Potteri saaga esimese raamatu läbi. Ma ei oskagi öelda, miks ma seda varem pole teinud ja kuidas ma ei tulnud üldse selle peale, et Harry Potter on ju sama, mis Buffy. Lihtsalt erinevad generatsioonid ja Harry puhul veidi suuremalt ette võetud. Joss Whedon oma "Buffyverse'ga" on täpselt samamoodi võimsalt üles ehitanud fantaasiamaailma, ainult et tema tegi seda seriaalivormis. Ma vaatasin Buffyt vist alates kuskil keskkoolist, mil seda meil TV-s osa kaupa näidati, hiljem sain sõbra käest ka need hooajad, mida siin ei näidatud (miskipärast jäeti sarja näitamine poolikuks) ja Buffy spin-offi Angel, mis üllatuslikult oli ka väga hea, erinevalt paljudest teistest nn jätkusarjadest.
Mäletan, kuidas ma ükskord üllatusin, kui üks mu sõbranna ütles, et Buffy ei ole ju absoluutselt mingitest kollidest ja üleloomulikest jõududest, see on teismeliste probleemidest ja (kooli)elust rääkiv seriaal. Ma ei tea, kuidas ma ise sellest toona niimoodi mööda vaatasin, aga ilmselgelt ei oleks see mu tähelepanu köitnud, kui see oleks lihtsalt mingi labane kollifilm olnud.
Buffyga oli ainult see teema, et kuna peategelane oli tüdruk, siis kippusid seda fännama peamiselt teised tüdrukud. Poistest julgesid oma sümpaatiat välja näidata ainult outsiderid. Potteris on seda, et tüdrukud on nõus end poisiga samastama, aga poisid tüdrukuga mitte, kohe arvesse võetud. Tüdrukutele on seal muidugi Hermione ka. Kõige ehedamalt näitab minu jaoks seda poistele söödavaks tegemist lendluudpall - milleks seda süžee mõttes vaja on? Aga poisid ju loevad ainult neid raamatuid, kus räägitakse jalgpallist (meil) või pesapallist (ookeanitaga).* Vähemalt Mini väidab seda enda klassivendade põhjal.
Aga on nii tore, et Harry Potter olemas on! Ma ei tea, kas ma saan päris hästi aru kogu sellest kaubanduslikust karnevalist selle ümber, aga loo ja maailmana on ta suurepärane. Nii nagu mina ei saanud nooremana aru, et Buffy räägib rohkem elust kui fantaasiast, ei saa võib-olla ka praegu lapsed päris aru, mis peitub Harry Potteri allegooriate taga, aga mu meelest ei takista see raamatul nö õigete hingekohtade puudutamist. Südamega raamatuid pole kunagi liiga palju. Mu meelest annab see inimkonnale mingit lootust, et lastele meeldivad Potteri-laadsed maailmad.
Huvitav oli ka see, kuidas Mini liikus Harry Potterilt edasi hoopis anime-maailma. Ma ei tea sellest absoluutselt mitte midagi, aga selle põhjal, mida ma märganud olen, siis seal on teatavaid sarnaseid jooni (kangelased, õilsus, mingi taotletud sügavus jne). Kindlasti parem valik kui "Rannamaja" või "Kättemaksukontor".
*Naljakas, kuidas see muutus on tekkinud, minu ajal mängisid poisid korv- mitte jalgpalli. Kooli kokkutulekul korvpalluritest klassivennad rääksid, kuidas noorematega on keeruline koos kossu mängida, sest jalka peal üleskasvanutena mängivad nood seda hoopis teisiti (=valesti).
Harry Potteri suhtes on mul samad tunded. Nõus, et lendluupall tundub raamatut lugedes nagu poistele konstrueeritud jalgpallilaadne asi. Aga filmis on see visuaalselt nii võimas, et on filmi üks olulisemaid osi, efekti mõttes.
VastaKustutaMind riivas raamatut lugedes, et Hermionet on seal kujutatud suurte hammastega tüdrukuna. Filmi-Herminonega oli latt nii kõrgele aetud.
Olen ka see outsiderist meessoo esindaja, kes Buffyt vaatas. Selle tegi vaadatavaks see, et see rääkis suhetest, usaldusest, reetmisest, vaprusest jne. Kuid kui seal poleks fantaasia elmenti olnud, poleks ma seda ka vaadanud.
Haa, jah, raamatu-Hermione meenutas mulle esmalt hoopis Hirmsa Henry sarjast Mossis Margareti :)
KustutaFantaasia element oli ilmselt üks olulisi asju küll, teistest tolleaegsetest noorteseriaalidest, kus midagi üleloomulikku ei toimunud, meenub mulle meeldivana ainult Dawson's Creek. Felicity oli lausa jube, üldse ei sallinud seda. Samas ega ülejäänud üleloomulikud - Võluvägi, Roswell, Teenage Witch Sabrina, Smallville, jäid ka kuidagi lahjaks Buffy kõrval.
Aga Xena?
KustutaXenaga on veel see huvitav lugu, et just naispeategelasega (õieti isegi -tegelastega) spinoff osutus palju populaarsemaks kui meespeategelasega originaalsari, sellest Heraklese sarjast teavad palju vähemad.
Xavi, filmi-Hermionele on ette heidetud just liigset ilu. Asja point oli just see, et tegelane oleks tark ja mitte liiga ilus tüdruk, siis on tavalistel nohiktüdrukutel ka samastumisvõimalus.
Lendluudpall võib olla ka osa üldisest briti internaatkooliatmosfäärist, stiilis "järjekordne keeruline briti sportmäng".
Notsu, ma pole kirjanduse asjatundja, kuid sellise analüüsiga saan ka mina hakkama. Ma ei usu, et filmi tegijatest ükski oleks iial tõsiselt kaalunud, et paneme peaosa mängima väheatraktiivse tüdruku. Ei ole võimalik sellise filmi puhul.
KustutaJa kui Hermione oleks olnud väheatraktiivne, siis oleks pidanud ka Harry rolli võtma mitte nii nunnu välimusega poisi, sest oleks imelik, kui seal oleks üks väga sireda välimusega tegelane ja kaks koledamat. Ron oli ju selline harju keskmise välimusega väänik, kuid tema koomilise rolliga see sobis.
(Krt. Ma pidin terve kommentaari uuesti kirjutama, sest Google otsustas lambist mind välja logida peale postita-nupule vajutamist.)
Xena ja Herakles meeldisid mulle mõlemad, aga mulle tundub, et ma olin neid vaadates noorem kui Buffyni jõudes.
KustutaSee atraktiivsuse teema on omaette nali mu meelest, just filmides. No nagu Ugly Betty, kus kohe on näha, kuidas peategelane on nimme koledaks tehtud, et siis ahhetada, kui talle meik näkku pannakse, prillid läätsedega asendatakse (sest prillid on oi kui kole enamasti miskipärast, ma lapsena uskusin seda ja kannatasin!) ja liibuv kleit selga aetakse. Poleks arvanudki, eks...Ehk jah, filmide peaossa juba päriselt koledat tüdrukut ei panda. Poiste suhtes on mul küll kahtlusi tekkinud, aga ju mul on lihtsalt kummaline maitse, et ma vampiir Pattinsoni või seda hurmur Greyd kehastanud näitlejat üldse kenaks ei pea.
Hermione / Emma oli siiski.. eee... üle keskmise isikupärane. Ma ei ole noorteseriaale eriti vaadanud, aga võtame võrdluseks "Videviku" või toosama Buffy, siis nonde staarid on kuidagi tavalisemalt ilusad. Kuid jah, mine seleta filmitegijale, et pange maailma kõige popimasse filmi "keskpärane" tütarlaps, see idee vist ei lendaks väga pikalt :)
KustutaBuffy puhul mind häiris, kuidas ta filmis oli justkui outsider, imelik tüdruk, kellel ei olnud sõpru, kuigi välimuse põhjal oleks arvanud, et ta on populaarne. Võib-olla oli see taotluslik - a la kui sind imelikuks peetakse, siis välimus ei aita, aga mind ei veennud.
KustutaRadcliffe on küll väga ilus, aga ma kahtlustan, et kui ta Harryt mängima hakkas, võis tema tegelase välimus olla samuti omamoodi "Hollywood homely" - kui see sari tuli, siis oli prillidel esialgu veel koleduskuulsus. Harry Potter võiski prillide staatuse paranemises suurt rolli mängida.
Kustutaa Emma Watsoni kohta olen kuulnud, et esialgu teda just nimelt liiga ilusa välimuse pärast ei tahetud sellesse rolli võtta. Aga ta näitles katsetel nii hästi, et mõtlesid ümber.
Siit saab lugeda, et J. K. Rowling ise oli see, kes ei tahtnud algul Emma Watsonit Hermione rolli, just sel põhjusel, mis sa välja tõid, et pidas liiga ilusaks. Aga tema sõna ei jäänud peale. (Rowlingu jaoks olid ka Radcliffe ja Grint liiga ilusad oma rollide jaoks.)
KustutaMa lugesin "Harry Potterit" alles pärast filmi vaatamist, Emma Watson kauni Hermionena oli selleks ajaks mu kujutluses kinnistunud ja ma ei soovinud enam teda kuidagi teistmoodi ette kujutada.
Paraku on hilisematel lugejatel jah kohe need filmitegelased silme ees, isegi kui filmi otseselt vaadatud ei olegi (ma ise olen nö poole silmaga vaadanud, laste kõrvalt), aga nende näod on lihtsalt igal pool olnud ja kultuuri osaks saanud.
Kustuta"kui sind imelikuks peetakse, siis välimus ei aita" - tglt see seletaks seda, et täiskasvanueas on mul tulnud mitu korda kuulda "mis mõttes sa olid koolis autsaider, sa näed ju nii hea välja". Ma ise ei ole suuteline end ilusana defineerima, aga kui neil imestajail peaks õigus olema veidigi laiemas mõttes kui "mulle sa meeldid", siis oleks see loogiline seletus. Ma tajun nii või teisiti seda asja nii, et "ilus" on vähemalt koolieas teatava staatuse, mitte välimuse kirjeldus.
Kustutanotsu: "ilus" on jah minu jaoks ka kohe kindlasti kooliajal staatus, mitte hinnang tegelikule välisele potentsiaalile. Ma saan seda eriti hästi aru oma laste põhjal, omal ajal vist nii hästi ei mõistnud. Popid plikad on ilusad, sest nad on popid. Mõni teine, kes on minu täiskasvanupilgule erakordselt klaari silmavaatega ilus inimene, ei pruugi üldse mingit furoori tekitada.
Kustutanovott, ongi Buffy mõistatus lahendatud.
KustutaNotsu jutule Briti internaatkoolist - jah. Ma lugesin HP esimese osa lastele unejutuks ette. Ja lugesin aeglaselt, pooleldi näideldes ja kogu aeg kommenteerides. Briti klassiühiskonda mittetundva lugeja jaoks on see raamat väga hariv.
VastaKustutaJa Rowling ei kirjutanud alguses ju bestsellerit, vaid lihtsalt raamatut. Tont teab, mis tal mõttes oli ja kas üldse.
Kõige kummalisem Harry Potteris on minu jaoks seksuaalsuse täielik puudumine. Teismelised võlurid võiks oma võluoskusi kasutada... noh nähtamatuna plikade riietusruumi akna taga piilumiseks mäiteks. Sealt edasi võib igaüks ise oma rikutuse piires mõelda, mida ta ise neiu või noorukina võlukunsti vallates oleks ette võtnud. (Jaapani manga pakub ohtralt ideid - kes ei tea, ärge parem vaadake.) Aga JKR raamatutes on kõik suhted kuidagi - kuivad (pun intended).
Mulle jäi silma, et Rowling oli kirjutades pidanud silmas raamatut, mida talle endale meeldiks lugeda.
KustutaSee seksuaalsuse märkus on huvitav, ma küll ainult esimese osaga ühele poole saanud hetkel, aga kas edaspidi ka mingeid suhteid ette ei tule?
Mingi titelik õhkamine ja "kes kellega käib" nagu on. Sisuliselt ei. Kogu aur läheb kooli sisepoliitika, voldemortiga kaklemisele ja lendluupallile. Kõvaks ajavaid või pikemaks tegevaid loitse õppekavas ei ole, tudengid omavahel ei kepi, seksist dementoritegaga rääkimata.
KustutaKõik külanõiad üle ilma on leiva lauale saanud armastus-loitsudega. Pane see naaberküla teenijaplika mind tahtma - ennusta mulle mu tulevast - ja nii edasi. Nõiakunst on praktiline asi ja paari minek või lihtsalt keppi saamine on kõige praktilisem asi üldse :) Aga JKR-il täiesti puudu.
Seksist lihtsalt ei räägita.
KustutaSt seks on olemas, sellest räägitakse vähe. Rõhk on mujal.
KustutaKui ma kirjutaks raamatu, mida ma ise lugeda tahaks, ma teeks ka nii. Aus ülestunnistus.
Kustutama vist ka. mul oli elus aeg, kus suheteteema läks peale (mida romantilisemas soustis, seda parem, nt "Gösta Berlingi saaga"), aga mingist hetkest hakkasin tagasi oma eelteismeea eelistuste juurde tagasi kalduma - tahaks seiklusi, huvitavaid maailmu, nende alusfilosoofiat - ja kui seksuaalsuhted on osa sellest huvitavast maailmast, siis no fain, aga ikkagi ainult osa ju, ega kogu elu selle ümber ei käi.
KustutaMeenub, et ühes hilisemas (äkki 6.) raamatus tuleb välja, et miskitsorti nõiajook on küll olemas, mis joojal pimestava armastustunde kellegi vastu tekitab, Ron ju kogemata võttis seda ja järgnes mingi jant. Aga üldiselt pikalt sellel ei peatutud ja pigem naeruvääristati kogu seda teemat.
VastaKustutaTahtsin ka öelda, et armujook seal raamatus nagu oli, kuid ei mäletanud enam täpselt. Mustri poolest oli see nagu JKR-i üldine võte, mida ta läbi raamatusarja kasutas: keegi väärtarvitab oskamatusest mõnd maagilist eset või loitsu ja satub seetõttu koomilisse olukorda.
VastaKustutaArmujooke oli erinevaid ja neid käsitleti ka tundides, peamiselt võtmes "ohtlik asi". Armumisi ja suudlemisi kirjeldatakse hilisemates osades, sh ka armukadedust. Aga üldiselt jah, värskendavalt puritaanlik lugemine.
VastaKustutaohtliku asja maine on ses mõttes ka loogiline, et kellegi tahte valitsemise loits (imperius) oli üldse üks kolmest kõige rangemalt keelatud loitsust. a armujook on ju pmst samuti kellegi teise tahte valitsemise peal väljas.
Kustuta"Videviku" autor Stephenie Meyer on aga tõsiusklik mormoon. Seda teades on selle sarja raamatud hoopis teistsugune lugemine. Seal käib minu arust samasugune tobe eelteismeline õhkamine, kuigi tegelased on pea täisealised (või vampiirid) ja võiks vastassooga juba üsna normaalselt läbi käia.
VastaKustutaa kle, kui vampiirid elavad igavesti või igatahes väga väljavenitatud elu, siis ei ole neil ka nii ägedat bioloogilist survet paljunemisega tegelda. Mida lühem eluiga, seda kiiremini on vaja sigida ja vice versa.
KustutaMinu meelest (olen näinud filmina esimest ja lugenud teist osa) nad seal lapse ikka sigitavad lõpupoole. Kui mormoon, siis äkki ikka enne abielluvad ka?
KustutaJah, a see sigitamine on normaalsest suguelust sama kaugel nagu Kuu kapsapõllust.
KustutaNotsu - jah. Üleüldse on täiesti arusaamatu, miks peaks mingi vampiir surelikku plikat tahtma rohkem kui vaid one-year-stand jaoks.
"Videviku" sarja kriitika oli hea, lõbus lugemine. See selgitas kaunilt, mismoodi noortekirjandus patriarhaalseid soorolle tiražeerib. Bella töö on olla lihtsalt keskpärane kena näolapiga okasroosike ja oodata, kuni saabub vampiir valgel ratsul ja arm / õnn lööb õitsele.
ma ei ole isegi kindel, et tegemist on tingimata patriarhaalsete soorollidega. Ma liigitaks selle emotsionaalse porno alla - kus lugeja-avatar ei pea eriti midagi tegema, et mingi imeseksikas paariline saada. Selliseid keskpärase meestegelasega romkomme on ju ka.
KustutaJutukogumikus "Libarebased ja kooljad" oli üsna mitu sellist lugu, ühes neist vaevas vaest üliõpilast kõhukinnisus, kui tuli kaunis ja üleloomulik näitsik, kes ta terveks ravis ja edasi tekkis neil armugulu.
Kustutaeh... armulugu, mitte see, mis ma enne kirjutasin. Igatahes jäi sellest üliõpilasest küll üsna keskpärase, isegi kehvakese inimese mulje.
KustutaTeemakohane video, "How Hollywood casts the outsider girl in a teen movie":
VastaKustutahttps://www.youtube.com/watch?v=htHKJqr9Ed8