Kuri skript ehk eksimine rangelt karistatav

Mul on jälle vahelduseks nii palju tööd, et ventileerin.

Me kasutame oma töös skripte - väikseid programmijuppe, mis pakivad faile lahti ja kinni ning saadavad neid erinevatesse serveritesse ja kaustadesse laiali, et mina ei peaks ise pakkima, lõikama ega kleepima. Skript on kindlaid ülesandeid täitev robot, kes sõltub oma töös sellest, millise sisendi ma talle annan, mõelda ta ei oska, kui sisend on vale või mingi samm kuskil tegemata jäänud, siis pistab ta karjuma. Meie skriptimeister armastab oma kätetööd. Siin näide tänasest verbaalsest rünnakust minu suunas:

Ma olen ilmselt lumehelbeke, aga mul tõmbas küll kõhust õõnsaks ja nutu kurku. Ausalt, ma ei oleks seda ära unustanud, kui ma poleks seda värki viimati oktoobrikuus teinud! Ma ei unusta ju selliseid asju, mismoodi ma sain nii loll olla, ma teadsin ju, et miskit pidi veel tegema, täpselt selline tunne oli, miks ma seda tunnet ignoreerisin! Loll! Loll! Ja vallandamist väärt! Asja ei tee paremaks seegi, et peale oma hädaldavat põhjendust, miks ma sellise vea tegin, vastab kolleeg (selle sama skripti autor), et õnneks meil pole keskaeg, muidu põleks ma ammu tuleriidal. Aga mul on niigi selline tunne! Kõik nägid, et mina tegin rumala vea. Mitte midagi ei päästa fakt, et enne seda teatas suur ülemus mulle "You are the Greatest!" (see oli muidugi vastuseks ühele mu küsimusele, et kas prioriteet on see või too - ta on tõeline härra "Selge Sõnum").

Ma olen täpselt nagu siiami kass, kes vaatab peale komistamist ringi - ega keegi jumala pärast ei näinud? Mis siis on, ma ei saa aru, kõik teevad vigu, keegi ei ole eksimatu! Ma ei oska seda naljana võtta, ma ei julge, mul on hetkeks ikka kahtlus, et äkki ma olengi see "f***ing bastard", kes on tuleriita väärt. Nad ei tee nalja ja tulebki välja, et sa ei sobi täiskasvanute hulka, su fassaad mureneb, seisad püksata laval.

See on see mina, kellele öeldi, et teda ei saa teatejooksu meeskonda võtta, sest ta on hädine ja kes tahtis nii meeletult vastupidist tõestada, et kui oldi sunnitud ta meeskonda võtma, käis keset staadionit kõhuli ja kui veel klassi popp poiss osatas ka, et "lõpuni ei taht roomata vä?", siis arvas, et nüüd on kõik, teda vihatakse igavesest ajast igavesti. Järgmine päev maa teda ei neelanud, vanemad ajasid ikka kooli ja suur oli üllatus, kui selgus, et vana nali, kedagi ei huvitanud enam. Sest no tegelikult ei huvitagi enamasti. 

Kunagi ammu, mingil avameelsushetkel, kui me otsustasime üksteisele avaldada, mida me  kolleegidena üksteisest algul arvasime, enne seda saatuslikku firmapidu, kui kõik end täis jõid ja normaalseteks lõbusateks inimesteks ostusid, öeldi mulle, et ma olin ikka erilise töönarkomaanist kuiviku mulje jätnud. Absoluutselt, ma ei salga, ma võtangi tööd äärmiselt tõsiselt. Mitte selle pärast, et ma tahaks mingit karjääri teha ja mul oleks tohutud ambitsioonid, ei, lihtsalt selle pärast, et "kui teed, tee korralikult!". "Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal!" Neid tublidust ülistavaid vanasõnu ikka jagub.

Kuidas see tunnustav lause suurmeeste/naiste nekroloogis tavaliselt ongi: "Ta nõudis teistelt palju, aga endalt seda enam!"