pühapäev, mai 27, 2018

Raudne Neitsi nähtud

Kas ma olen nüüd lõpuks nii rahul, et võiks kõrvad pea alla panna nagu ma eeldasin? Kus sa sellega! Inimese tahtmised ei lõpe iial. Aga algusest siis.

Saime Tartust päris vara minema, koledasti hirmutati, et Haabersti ringil on hullumaja, mingu me Õismäe kaudu, siis äkki saab lihtsamini. Keerasime üldse Jüri kandis Paldiski peale, et mööda mereranda sõita, sisemaal oli temperatuur + 27 kanti kiskunud. Sealne maastik on mulle ka enam-vähem võõras - käisime näiteks Lohusalu sadamas, mida ma ainult AloTV videotest näinud olen ja Keila-Joal turistitamas. Mere ääres näitas + 20, üleni musta rõivastatule oli see päris hea vaheldus. L. seevastu oli täielik rebel  - metalkontserdile roosas triiksärgis.

Kuuest avati uksed ja me umbes selleks ajaks oma tegemised tehtud saimegi, võtsime kohe tekkinud sappa, kuigi kahtlane see tundus, varem pole iial mingit saba olnud. Suurhallile lähemale jõudes selguski, et sabatas ainult parteri rahvas, istekohtade omad võisid vabalt sisse kõndida. Ma saan aru, et "tõeline fänn" läheb lava ette, aga minu olematu pikkuse ja gabariitidega seal kaua ei vehkle.

Suht testosteroonirohke keskkond oli, näiteks juhtus esimest korda ajaloos, et naiste vetsus oli lühem järjekord kui meeste omas. Pea pool rahvast paistis välismaist päritolu. Esinejad tulid lavale täpselt ettekuulutatud aegadel, Killswitch Engage pole mul mingi eriline lemmik, aga laivina täitsa tore kuulamine, mis sest, et lauludest eriti aru ei saanud. Siis ma veel ei taibanud, et see võiks probleem olla. Näiteks Ozzy kontserdil samas kohas oli soojendaja heli nii pekkis, et kuulata ei kannatanud, aga Ozzy ajaks see probleem kadus.

Kahjuks ei saanud seda öelda Iron Maideni kohta. Ma istusin kontserdi esimese osa täiesti krampis, hiljem tajusin, et kael on sellest valusaks jäänud (mitte mingist kaasaelamisest siis). Lihtsalt kuulasin, hambad ristis ja oigasin, et "ei ole võimalik!". Paganama plekist kuut! Ehk siis mingi räme vilin, aru ei saa, mis lauluga tegemist (ja no ma tõesti tean kõiki Iron Maideni lugusid), laulja hääl kaob vahepeal täiesti ära. Hakkasin juba mõtlema, et asi on meie kohtades (või minu peas), aga pärast ütles teisel pool kõrgemal loožis istunud sõber, et temal oli sama jama. Lisalugudeks olukord vist veidi paranes või lihtsalt harjusid kõrvad ära.

Ei jäänud muud üle, kui visuaalsele küljele keskenduda. See oli muidugi võimas! Ma vahepeal netti ei jälginud, aga ametlikule Insta kontole pandi kõik esitatavad lood vihjetega lavakujundusele ka eelnevalt üles. Algus meenutas natuke kunagist Suurte sõjamasinate muusikat Leigol. Millegipärast tunduvad turvalises keskkonnas edastatavad sõjahelid ülimalt ägedad, mingi psühholoogiline keerdkäik ilmselt. L. tegi video ka, aga see sai liiga suur, et siia üles riputada, igatahes videol on heli puhas, ilmselgelt on tehnikal paremad filtrid kui mu kõrvadel. Seekordne kontsert pidi koosnema vanematest lugudest, nad teevadki tuure üle ühe - uus plaat vs vana kuld. Sellegipoolest esines üllatusi  - Where Eagles Dare ja Revelations on minu jaoks sellised vähe kummalised valikud, aga no kõigile ühtmoodi sobivat setlisti vaevalt leiab, pealegi on Maidenil ka jõhkralt materjali, mille vahelt valida. Lavakujundusest meeldis enim vist see katedraali osa, koos lühtrite ja  vitraažidega (suuremates riikides elavad fännid küll vingusid, et mismõttes, eelmisel tuuril juba oli see lava, aga meie siin nii pirtsakad olla ei saa). Põlev Ikaros ning hiiglaslik Eddie pea olid ka muidugi massiivsed. Ja katkumask. Ei, lavashow oli kindlasti viimase peal ja mul on hea meel, et ma seda lõpuks ometi oma silmaga nägin  - just see klassikaliste elementide olemasolu (Eddie, Bruce´i lause "Good night! from iron maiden, from eddie and from the boys!", Steve´i kitarrivalangud, Nicko oma "augus" jms) vs uued üllatused tasakaal. Midagi, mida sa oled plaatidelt ja videodest mitmeid kordi kuulnud-näinud ja mille osaliseks sa lõpuks ka ise saad. See on midagi muud kui lihtsalt muusika, mida ma endiselt eelistan kõrvaklappidest ja omaette.

Häält ära ei karjunudki, kuigi müra oli nii kõva, et kaasalaulmist häbenema ei pidanud. Bruce'i falseti kõrval kõlab minu jäme alt ikka väääga kohatult. Ma häältest muidu midagi ei taipa, aga ainus, milles ma vähekenegi viisi suudan pidada on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses, sellega hirmutan ma kodus lapsi. Niipea kui püüan vähekenegi naissoole kohasemat häält teha, hakkab kõriaparaat värisema ja kaotab igasuguse viisi.

Tänaseni oli mu kõige suurem hirm, et äkki tuli peale Run To The Hillsi midagi veel, sest L. pistis kohe peale seda plagama, et auto juurde saada. Me olimegi mingi esimese 100 sees vist, kes ustest välja murdis, täiesti ilma vajaduseta sealjuures, tee oli nii tühi, et ma saime Haabersti ringil end kenasti ümber pöörata ja enne 23 olime linnast väljas. Iron Maideni Instagram mingit lisa-lisalugu ei kinnita, ehk siis ei olnud ka.

Igatahes on selge, et elu eesmärk "käia ära Iron Maideni" kontserdil pole mingi õige eesmärk. Nüüd tahaks ikka mõnele nende vabaõhukontserdile ka ja siis veel mõnele veidi parema akustikaga saalis toimuvale ja...Üles triikrauad!

P.S. Huvitav fakt, mida ma ei teadnud - Bruce esines aastal 1998 oma sooloplaadi Chemical Wedding promotuuri raames Tallinnas ööklubis Dekoltee.


1 kommentaar:

  1. see vetsudemograafia on üks põhjus, miks naisena on tore mälu mängida.

    VastaKustuta