Lugesin siin blogisid ja Ritsiku kooliteema all jäi silma Klari kommentaar, kus kirjas sõnad: "pärismaailma asjad mulle huvi ei paku", mõtlesin, et nii täpselt naelapea pihta. Noh, ülejärgmises kommentaaris seisis küll ka "üleharitud suunatajuta udupea" ja eks ma noogutasin sellegi peale natuke.
Mul on pärismaailma sees üks teine maailm, see milles aeg jäi seisma kuskil aastal 94 ja kuhu saab suvalisel hetkel sisse astuda. Üldiselt läbi muusika ja lõhnade (Mikita kirjutas mitmiktajust). Just selle pärast elangi ma keskmisest raskemalt üle iga tollase aja muusikat mõjutanud isiku surma. Millegipärast on mul ikka lootus, et "kusagil on see kõik veel alles", no ja ajalugu korduvat ju. Ma saan aru, et enamik ei tervita 90ndate naasmist ovatsioonidega ja ega ilmselt minagi seda ei teeks, lihtsalt mälestused tollest ajast tunduvad läbi filtri lahedad. Filter peab kõva olema, sest tegelikult ei ihanud ma toona midagi muud kui täiskasvanuks saada, aga paistab, et seda ma ei saanudki. Igatahes, kui keegi lõplikult lahkub, on kuidagi eriti teravalt aru saada, et ajad on siiski muutunud ja "Must Q ei tule enam kunagi kokku*." Minu maailma tuleb üks auk sisse ja seda ei täida enam millegagi ära.
Meenub üks lugu ülikooliajast, inimese arengu loengust (see oli peale geneetika teine loeng, kuhu ma viitsisin hommikul kaheksaks kohale minna, tuletagem meelde, et õppisin toona avalikku haldust...10 punkti erialavalikule, eks), seal räägiti kellestki kõbusast 90-aastasest, kes kaevanud, kuidas pole kellegagi suhelda, sest all my friends are dead. Kõrvalseisjad imestanud, et no on ju vanainimeste suhtlusklubisid ja vanureid ikka leidub. Selle peale ühmanud too vanur, et kamoon, need teised on ju 70-aastased! Tollane moraal oli selles, et kuidas meie suhtuksime sellesse, kui meid endast 20 aastat noorematega samasse põlvkonda arvataks. Mitte et suhelda ei saaks, aga on teatud asjad - mälestused, naljad jms, mis ikka oluliselt erinevad. Just selle "ühiste mälestuste aja" vähenemist saab tunda, kui keegi sellest mälestuste maailmast ära sureb. Et kõik need, keda meie mäletame, on juba surnud. Otsast nad on viimastel aastatel surema hakanud, tuleb tunnistada.
Sõbranna väitis, et enda vananemisest saab aru oma laste kaudu. Mina ei saa näiteks, vananeb ju laps, mitte mina. Mina jään ju ikka samaks, laps tuleb lihtsalt kiiremini järgi! Varsti oleme sama vanad! Ärasurijatega on teisiti. On aeg enne ja on aeg pärast neid. Ma siiamaani mõtlen vahel, et ahaa, seda peaks vanaemale rääkima jne, ja alles siis tuleb pähe, et on aeg peale teda. Ja see aeg on raudselt millegipoolest vaesem kui aeg, milles tema olemas oli. Sellest tundest ma ka järeldan, et ajaga jääbki elu tühjemaks. Paljud meist ikka vanusega üha rohkem lähedasi ja kogemusi omandavad? Ja isegi kui omandad, neid varasemaid sa tagasi ei saa.
Morbiidsel lainel jätkates, "kevadel valget liblikat näha ei tohi" - öelge mulle, et must liblikas on tegelikult kirju liblikas altpoolt vaadates? Mul õnnestus nimelt kolme(!) esimese liblikana sel kevadel musta näha.
Noh, saite piisavalt masendatud? Ma hoiatasin ju, et mingit praktilist kasu siit ei saa, ainult tülikad emotsioonid, millega päriselus midagi peale hakata ei ole. Welcome to my life!
*Ilmselgelt olen ma selle leinaga siiani eitusfaasis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar