Istusin täna arsti ooteruumis ja sattusin lugema ühest sealsest "naistekast" intervjuud Anu Saagimiga. Ma ei tea temast midagi muud arvata kui et head geenid, intervjuu oli ka tüüpiliselt igav stampteemadel. Muudkui ikka pürgige ja elage samal ajal harmoonias, kellelegi ei tule pähegi, et need asjad võiksid erinevate inimeste jaoks erinevalt kätte tulla ja mingeid retsepte selleks anda ei ole võimalik. No Saagim räägib endast muidugi, sellest kuidas tegelikult ikka väljanägemine annab sisemusele rõõmu juurde ja kuidas tema küll mitu päeva samade riietega käia ei suuda, kuigi jah, on isegi juhtunud (omg! hoiame hinge kinni, megapaljastus tulemas!), et ta käib nädal aega sama teksatagiga, ainult särki seal all vahetades, aga no see on küll viimne piir ja pärast seda läheb tagi teenitud vanaduspuhkusele taaskasutuses ning Anu vaigistab oma uue asja ostmise valu sageli H&M-s.
Teame, ma usun, et see on vist mingi küti-korilase kompleks, aga millegipärast nii on, et uued asjad teevad inimese rõõmsaks. Mitte tingimata hilbud siis. Hilbud on selline enamlevinud sõltuvus. Sama hästi võiks sisemist hedonisti rõõmustada igapäevase koogitükiga, aga selle puhul ollakse päris teadlikud, et lõppkokkuvõttes see head ei tee. Mis kook, osta parem uus kleit! Muidu lähed paksuks ja see on kole. Anu ka pakse ei salli, paha vaadata kohe. Miskipärast on toidu või joogiga enda premeerimine halb, aga asjade kokkuostmine kõlbab. Võib kenasti öelda, et sa lihtsalt hindad ilu enda ümber (ja vaikselt ridade vahelt mõista anda, et väheostlejad ilmselt ei hinda siis).
Mu meelest peaks siinkohal veidi enam laiale pildile mõtlema. Kiirmood on siiski räme raiskamine, mood üldse on. Aga sa saadad ju kõik oma hilbud taaskasutusse? Ma arvan, et on vale arvata, et taaskasutuse riideid on kellelegi vaja (ok, väga vähest osa sellest on) - seal ostlevad täpselt samasugused kaltsusõltlased, ainult väiksema eelarvega. Nad ostavad täpselt samal põhimõttel, mis sina - et oleks midagi uut, et päev paremana paistaks. Taaskasutus on loomulikult positiivne, aga vaadates selle mastaape (Tartusse just alustati riidekonteinerite paigaldust ja esimestel päevadel tuli neid tühjendada mitu korda päevas, lisaks on tohutu kirbukate buum, pluss hulk gruppe FB-s, kus kaltsumüügi/vahetusega tegeldakse), tekib küll masendav tunne - nii palju hilpe on kokku ostetud, mida mitte keegi ei vaja.
Ma absoluutselt ei taha ennast esile tõsta kui mingit arukat tarbijat, igasugu masendavat saasta on riidekapis, aga vähemalt ei taha ma seda juurde ja isegi kui on vaja, siis praeguste müügil olevate toodete kvaliteet ei kannata mingit kriitikat. Oleks teadnud, et eluks ajaks samasse suurusesse ei jää, oleks võinud 10 aastat tagasi riided valmis osta...Aga kilgata, kuidas tarbida on lahe ja rohkem tarbida veel lahedam, no ma ei tea. Eluunistuseks walk in garderoob. Tahan olla elusuuruses ilus nukk.
*Ema mul mõtles selle kategooria välja, tal mingid kolleegid, kes tormavad mööda uute kirbuturgude avamisüritusi.
Inimestel on vajadused, osad inimesed ei saa elada kui neil silme ees midagi ei virvenda, siis sureb aju välja ja tuleb depressioon. Anu laseb ennast imetleda, ta teeb midaiganes supleb piimas, näitab karvast, raiskab, laristab, ainus eesmärk on virvendada su silmeees ja kutsuda välja kadedust süütunnet ja teisi emotsioone sedaenam, kui selle eest makstakse.
VastaKustutaAsjad ei tee rõõmsaks vaid uute asjade saamisega kaasneb tunne mida sa lapsena kogesid näiteks kinki saades, kui võimalust on, siis teed ainult seda mis head tunnet tekitab, nagu koer kes trikki tehes loodab midagi head saada.