Ehk siis traditsiooniline emadepäevapostitus. Emadepäeva üle olen varasemalt kaevelnud siin ja siin, isadepäevavigin (kus ei saa mööda ka emadepäevaviginast) siin. Kuna need postitused on üsna ammusest ajast, võib arvata, et vahepeal mu antipaatia lahjenes. Põhimõtteliselt jah, mul pole midagi oma emaga kohvitamise-koogitamise ega ka väikelapse toodud lillede vastu. Nüüdseks on Mini aga piisavalt suur, et ma hakkan märkama mingeid mulle mitte sobivaid mustreid selle püha traditsioonides.
Mini pidi koolis ära õppima emadepäevaluuletuse. See kõlas nii:
KAS KA SINU PERES EMA?
Lotta Seisler
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA TEEB PAHANDUST?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
KRAAMIB TEISTE VARANDUST?
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA SÖÖB TOITU TA?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
NÕUSID PESEB-LOPUTAB?
KAS KA SINU PERES EMA
ON JÕULU AJAL PARIM LAPS?
KAS SIIS SELLEPÄRAST TEMA
ROHKEM KINKE SAAB KUI PAPS?
Mini ütles, et nemad sõbrannaga hõikasid iga küsimuse vastuseks "EIII!" Ema ei ole see, kes ainsana koristab, nõud peseb ja pühade ajal isa poolt (seda nüanssi tabasin küll ainult mina) kingitustega üle külvatud saab. Kui ma seda luuletust otsisin, sattusin teistegi samasuguste peale - ema on "köögis, aias või poes", ema "UKSI-AKNAID PÜHIB, TREPINURGAS TOLMU NÜHIB, HILJEM KASTRULEID POLEERIB,VÄRSKEID KURKE MARINEERIB.AINA KÜPSETAB JA KEEDAB,
KÖÖGIS KAUA AEGA VEEDAB."
Ja mulle jõudis äkitselt kohale, miks emadepäev sellisel kujul mulle juba lapsena nii suurt võõristust tekitas. Mul ei ole elu sees sellist ema olnud! Selline ema oli Bidstrupi koomiksis - ema rätt peas põlvili põrandat küürimas, higisena pliidi ees ja lõpuks kurnatult tugitoolis, kui viimaks külalised saabusid. Mulle seostusid sõnaga "ema" hoopis teistsugused asjad.
Ema oli minu jaoks naiserolli eeskuju - täiskasvanud naine, kes võis teha seda, mida tahtis. Käia linnas, poodides, pidudel, tööl, osta omale ise šokolaadi (ja see lapse eest kappi ära peita), omada sõbrannasid, kanda ilusaid riideid jne. Ema põhiroll ei olnud ükski neist, mida neis ema-luuletustes esile tõstetakse. Ema rollid olid peamiselt väljaspool kodu ja oo, kuidas ma ka selliseks emaks saada tahtsin! Kas keegi tahab suureks saades saada inimeseks, kes muud ei tee kui koristab ja vaaritab? Miks emadepäevaluuletustes rõhutatakse just seda poolt? Hea, et ma ise omal ajal luuletusi eeskujuks ei võtnud ja elavast näitest juhindusin, muidu oleksingi äkki ühiskonna ootustega kaasa läinud! Mis on lahedat selles, et emadus on vaev, kas me sellega ei pane väikseid tüdrukuid masendavasse olukorda?! (Jah, Mini ütles täna, et ta ikka oleks väga hea meelega hoopis poiss.) Miks me ei võiks rääkida, et täiskasvanud naine ja ema on päris tore olla? Traditsiooniliselt üks õige ema ongi vaevatud memm?!
Mul on omaenda emadepäevajälestus (mis algas just ajal, kui juba ise ema olin). Aga ühest oma postitusest tsiteerin: "iga raamat, kus ema on päris naine ja mitte mingi arusaamatu emadusklomp, paneb mind mõtlema kõigi nende raamatute peale, kus ema siiski on klomp." Neid raamatuid on PALJU. Kui emast üldse juttu on, on ta pea alati Ema, mitte inimene ja naine.
VastaKustutaEmadepäevaluuletustest, -lauludest ja folkloorist tuleb välja, et on olemas Ema, kel pole mingit muud elu kui Ema elu ja ta eksisteerib ainult Emana. Ja kuna mina ei tunne ühtegi sellist ema, ma vihkan täitsa otse ja avalikult seda emakuvandit, mil reaaleluga mingit seost pole.
Emadepäeva vihkan veel eraldi =) Omadel põhjustel.
hakkasin emadest tegelastele mõtlema ja kaks asja tuli pähe: esiteks, eri mütoloogiates on maru erinevaid emasid - st kelle juures emadus on küll tähtis, aga kes ei ole kaugeltki emadusklombid. Olgu jumalannad; või Medeiad ja Klytaimnestrad; või Prokne; või Isebel; või Batseba või Rahel ja Lea, kelle jaoks lapsed paistavad olevat eelkõige vahend oma positsiooni kindlustamiseks; või eriti toreda (ja algusest peale positiivseks mõeldud) näitena Noomi, kelle lugu hakkab õigupoolest pihta sellest, kus tema poeg on juba surnud.
Kustutaja teiseks see, et kui Euroopa kirjandust vaadata, siis tundub mulle esimese hooga, et prantslastel on selle asjaga paremini kui anglosaksidel. kohe lambist tuli meelde näiteks üks "Bel Ami" tegelane, kelle emadusega seotud probleem oli, et tema noor armuke otsustas tema tütrega abielluda ja võlus tolle ka piisavalt ära (ja autor kirjeldas irooniliselt, kuidas kirikulised õhkasid "ah, kuidas ema valab rõõmupisaraid," kui tema masendusest pisaraid valas).
aga siis tuli kohe lambist meelde ka Ameerika klassika "Tulipunane kirjatäht", kus peategelase hädad saavad küll alguse sellest, et ta on puritaanide kogukonnas vallasema, aga edasi on raamat põhiliselt sellest, kuidas tugeva psüühikaga naisterahvas saab sellega hakkama ja ehitab endale oma ühiskonnavälisusest õieti justkui toe (eponüümne tulipunane kirjatäht on häbimärk, mille ta peab karistuseks oma riietele õmblema - aga ta ei piirdu lihtsalt õmblemisega, vaid tikib selle erakordselt ilusasti välja, pahandades puritaane veelgi - aga tehes ühtlasi reklaami oma käsitööoskustele, mis hakkab talle äraelamist andma).
enivei, üldiselt tundub mulle ikkagi, et kõige hullemad emadusklombid on germaani kirjanduses. seal on küll autoreid, kes on piisavalt originaalsed, et sellest välja murda (eeldusel, et nad naistest üldse midagi teavad), aga üldine foon paistab ikkagi selline olevat. germaaniliku sentimentaalsuse häda vbla.
Kustutaja see jätab kergesti mulje, et kogu kirjandus ongi selline, sest ülemaailmse inglise keele domineerimise - ja siitkandi kultuuri saksa ja skandinaavia dominandi - tõttu peamiselt neid raamatuid teataksegi.
Olgu, selgelt võitsid praegu =)
KustutaAga mu vaen ei ole suunatud mitte nende lugude pihta, kus too naine-ema on peategelane - nii palju kui neid on, on nad päris adekvaatsed jah. Aga enamasti on emakuju peategelasest lapse taustal - ja praktiliselt alati ühesugune. Isakuju varieerub tunduvalt rohkem, on vaikseid raamatukoidest või puutöölistest isasid, on jotasid, keda kardetakse või sõbralikke jotasid, kes on purjus olles ERITI ohutud, on tarku vanamehi ja hirmsaid türanne, on igasuguseid. Aga ema oma enamasti ... ema.
ema ON enamasti ema =)
Kustutaneis prantsuse teostes, mis mul pähe tulid, ei olnud emast tegelased samuti peategelased. See on küll tõsi, et nad ei olnud lapspeategelase silme läbi. Teisalt, prantsuse kirjanduses ongi vist vähem lapspeategelasi. Ka see on üks asi, milles romaani kultuuurid minu arust germaani omadest erinevad: lapsepõlvele ei anta erilist, idealiseeritud staatust.
KustutaVõimalik, et ka emadusklombi puudumine tuleb eee... lapsepõlveklombi puudumisest. Õigemini, järsku tekivad emadusklombid just idealiseeritud lapsepõlveklombist? noh, et lapsepõlv on midagi sakraalset ja ema on selle preestrinna.
aga nüüd tuli mul miskipärast meelde Anni Mannise ema, kellel aimus päris palju oma elu olevat - niipalju, kui vaatepunktitegelasest laps sellest teada sai. mul on selle raamatu lapsepõlvisest lugemisest meeles, kuidas ta tantsuõhtuid kirjeldades möödaminnes mainis: "meeste käed on nii higised".
Kustutaa noh, Soome ei olegi päris germaani kultuur, kuigi sellest tugevasti mõjutatud.
See oli nii tore raamat!
Kustutaja ajendas minus mh suurt huvi ravimtaimede vastu (ma lootsin, et kui ma need hästi selgeks saan, siis saab minust nõid).
KustutaMeenub MadMaxi suhtumine naistesse ja emadusse. Ja Masing. Ja vastukaaluks EKRE. Oeh.
VastaKustutaEmadepäev on õudne, aga mitte nii õudne kui isadepäev. Oh, kui palju kordi ma olen pidanud lasteaia ja kooli isadepäevaüritustel "isa" olema. Sest pärisisa keeldus. Võeh.
Mul ka mees ei lähe, aga ma ei tulnud ka selle peale, et ise teda asendada. Pärast tuli välja, et laps oli ainuke "orb" oma klassis...õnneks ta kehitas kõigest õlgu selle peale.
KustutaEmane inimene, Naine on ema ainult oma laste jaoks, muidugi on lapsel raske aru saada, et see keda ta emaks nimetab on teinud võimalikuks tema olemise üldse, ema tunneb vastutust ja muret selle ees, et sinust mingit sigatsejat ei tule ja et sa kogemata torusiili ei joo. Kõige parem mida sa emadepäeval saad teha on see, et näitad et sa oled tubli tore inimene keda ei pea kanseldama.
VastaKustutaTraditsiooniliselt üks õige ema ongi õnnelik memm vähemalt emadepäeval!
Traditsioonid imevad sajaga.
KustutaAusaltöelda see emadepäeva ja isadepäeva lahkulöömine, liiatigi veel aastas üksteisest võimalikult kaugele, on nõme.
VastaKustutaVõiks olla lihtsalt lapsevanemapäev, kuhu siis tulevad kohale mõlemad, kõik kolm või üksainus vanem, vastavalt maitsele.
Muidu jah, minu ema oli ka selline ülearu tubli inimene, kusjuures koristamise osa polnudki nii tähelepanuväärne, kui tõsiasi, et ema seadis reeglid, õpetas piirid, drillis kombeid - ja emade "mina" kipub selle kohustuse taha palju karmimalt lahustuma, kui koristamise ja kokkamise taha.
Koristama panna saab ka lapsed, aga kes paneb lapsed koristama? Õige vastus, ema. Mida isa teeb? Huvitavaid asju. Faking ebaõiglane.
Aga üldiselt on see esimene luuletus lihtsalt sarkastiline - näide sellest, kuidas inimese väärtuslikum vara - tema aeg - ostetakse kord aastas odavalt ära sellega, mida koi sööb ja rooste rikub - mammon.
VastaKustutaMulle tuli seepeale meelde täpselt vastupidine laul https://slovam.ru/tekst/papa-mozhet-vsjo-chto-ugodno/
VastaKustutaPõlvkonna värk :) nõukogude naine oli boss ...
minu arust on see sama mündi teine pool lihtsalt. lapsevanemaid defineeritakse läbi majapidamistööde, ainus vahe on konkreetsetes töödes.
Kustutavbla on siin taga isegi mingi ühiskondliku võrdsuse taotlus: eeldus, et kodus majandavad kuidagi kõik, aga katsu sa teha x lapsevanemapäeva laulu tekstiga, kuidas too on raamatupidaja/programmeerija/maaler - kohe tunneb suurem osa lapsi, et tema vanemaid pole arvesse võetud.
ahh, see oli mul mõeldud irooniliselt :) nõukogude naine oli traktoriroolis, juhtis riiki ja lendas kosmosesse.. aga vastutas ka majapidamistööde ja laste eest.
KustutaKirjandusest meenub mulle Gorki ema. seal oli rõhk mitte majapidamistöödel, aga pigem lapse toetamisel.
Ja oma blogis olen ma kirjutan Pipist- läheb samasse auku kui Marca kirjutis, feministlik, vaba ja sõltumatu Pipi, kel oli õigus teha majapidamistöid, hoolitseda ja kokata-koristada.
ma ei tea, kas Pipit peab üldse võtma kui naiste emantsipatsiooni näidet. st kas ta on selleks üldse mõeldud. ta on ju väike laps. ja lapse kohta on ta küll väga vaba ja sõltumatu. ma julgeks öelda, et lapse iseseisvusunistustes on päris tähtsal kohal see, et saab elada ise oma majas ja teha seal asju nii, nagu endal isu on (mh süüa kommi, palju tahab). ja erinevalt tavalisest lapsest ei pea Pipi kedagi kartma, sest ta on kõige tugevam.
Kustutast Pipi on laps, kes saab elada nagu suur. (mistõttu on väänikupastillide teema kuidagi ebakõlaline - lapsed üldiselt tahavad suureks saada. a vbla Pipi ei taha, sest tal on suure inimese privileegid juba käes.)
KustutaNii:
VastaKustutahttp://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/argitraagika-xvi-%E2%80%91-memme-vaev/