Laupäev, aprill 15, 2006

Üheksakümnendate muusika top 20 by MTV

Seoses sellega, et ma täna korteris luku taga olen ja siit välja ei pääse (ei midagi kriminaalset siiski, lihtsalt väike unustamine), otsustasin teile tutvustada MTV arvamust 90’ popmuusika edetabelist. Eks ma oleks seda saadet vist ilma luku taga olemata ka vaadanud.
Igatahes, mida edasi saade läks, seda lootusetumaks asi muutus. Minu arusaam üheksakümnendaist ja sellest meelde jäänud muusika on igatahes hoopis teine.
Aga alustagem siis tagantpoolt pihta:
20. Usher – You make me wanna
Ma arvan, et suur osa eesti raadiokuulajaid seda lugu ei teagi. Mina tean tänu sellele, et olin tollal „Linnadžungli“ kuulaja ning seal lasti lisaks vanakooli hip-hopile ka rnb muusikat. Need, kes mind „Usher – rnb“ võrdluse eest hurjutama hakkavad – ise ma liigitan ka Usheri pigem popmuusika alla, kuid toona tundus see jah suht mitte-peavoolu-muusika olevat. Igatahes on see lugu hea, seostub mulle 90’ndatega ning pani aluse sellele, et ma kõneallolevat edetabelit ka edasi lootusrikkalt vaatasin.
19. Björk – It’s oh so quiet
Kui te oleks mulle 90’ndail Björki maininud, ma oleks kohe kätega vehkima hakanud ja okserefleksi näidelnud. Björk oli ikka liiga erinev sellest, mida muidu kuuleb. Ta on seda siiani, kuid nüüdseks olen ma avastanud, et mõned tema lood on isegi head. Samas ma usun, et vähesed meenutavad 90’ndaist Björki. Ja see antud lugu on ka üks neist, mis mulle siiani kohe kuidagi peale ei lähe.
18. Will Smith – Men in black
See oli tore film. Mulle meeldib ka vahest mõelda, et tegelikult oleme oma päikesesüsteemiga kellegi hiiglase toidulaual. Lugu mulle ka meeldib, kuid erilisi tundeid ei tekita.
17. Spice Girls – Wannabe
Kui see bänd tuli, siis ma vihkasin neid ikka kõvasti. Mingi wannabe girl power! Õige girl power oli Shampoo, kes mõni aeg varem ka samanimelise looga välja tuli. Nüüd aga unustati Shampoo sekundiga ära ja räägiti Spaissidest kui „girl-poweri maaletoojatest“. Spice Girls oli minu jaoks suvaline tibide punt, kellel õige „attitude“ täielikult puudus. No võrrelge või laulusõnu: Spice Girls laulab „friendship never ends“, Shampoo „ nobody likes us, that’s ok, who needs friends anyway!“. Girl Power peaks olema pahad tüdrukud, aga Spaissid leelotasid oma emast! Fui! OK – neil olid lahedad jalavarjud ja hiljem ma kogusin nende kleepse, kuid mingit higesugulust ma selle bändiga küll ei tundnud. Kes su lemmikspaiss oli? Mul oli igatahes Ginger Spice Geri :)
16. The Cardigans – My favourite game
Hea lugu. Hea video. Aga korralikud inimesed lõikasid selle video kohe poole õrnemaks ja enam ma seda õiget varianti eriti kohanud polegi. Meenutame ka Prodigy – Smack my bitch up või Metallica – Whisky in the jar...
15. Backstreet Boys – Everbody (Backstreet’s back)
90’ndad võiks tegelikult pooleks jagada. See aeg, mil valitsesid Take That ja East 17 ning see aeg, mil Backstreet Boys ja N’Sync. Millegipärast nähakse 90’ndatena viimasel ajal ainult seda teist perioodi. Backstreet Boys oli tollal ikka tüdrukute lemmik nr 1. „Meie Meeles“ olid murekirjad sellest, kuidas pärispoisid kurtsid, et nende tüdrukud on nad Nicki pärast maha jätnud. Ütleme kohe ära, et mulle nad ei meeldinud. Polnud kohe üldse minu maitse. See-eest klassiõed pidid ennast lõhki tõmbama, et Bravodest nende pilte saada. Minu tolleaegsest suurest hullusest siinkohal vaikime :)
14. Janet Jackson - Got til it’s gone
Jälle selline lugu, mis pigem teispool lompi ilma tegi.
13. Mariah Carey – Dreamlover
Esimese hooga loo pealkirja nähes, mõtlesin, et möh? Mis lugu see on? Meloodiat kuuldes sain aru, et oli vist jah selline lugu kunagi, aga et edetabelis? Mäletamist mööda tegid ilma pigem Mariah teised lood -Without you näiteks. Mariah nüüdset tollast väljanägemist on päris tore võrrelda. Korralikust gospelkoori neiukesest gangsteri lateksis bitchiks...
12. Take That – Back for good
Minu meelest 90’ndate üks titaane ja üldse minu jaoks boyband nr 1. Toonitades sinna juurde, et mulle nad isiklikult ei meeldinud :) Nende mõju ei saa aga eitada. Ja Babe oli kindlasti meeldejäävam hitt kui tabelissepääsenu. Juba ette ära, et kus on 90’ndate tabelis sellised tegijad nagu East 17, Sinead O’Connor? Ei tea, millegipärast on 90’ndate esimene pool teenimatult vähe tähelepanu saanud – hoiatan juba ette, et hullemaks veel läheb!
11. Kylie Minogue – Confide in me
Selline hüpnotiseeriv lugu, nii et mul on tunne, et olen seda ikka päris kõvasti ka meie raadiotest kuulnud. Esimese hetkega aga küll 90’ndatest ei meenuks.
10. Michael Jackson & Janet Jackson - Scream
On jah hea lugu, kuid kas see oli tõesti selline hitt, et tabelisse pääseda? Michaelil oli tol perioodil ikka palju suuremaid hitte – Earth Song näiteks.
9. Christina Aguilera – Genie in a bottle
Mh? Christina? OK, ta alustas jah 90’ndate lõpus, kuid tema suurem tuntus saabus siiski hiljem ja mina teda 90’ndate toppi ei topiks.
8. Jamiroquai – Virtual Insanity
Vahetan alati kanalit kui see mees kusagilt tuleb. No ei meeldi, pole midagi teha. Mind huvitaks, palju tal üldse andunud fänne on? Või hoopis, paljud mittefännid teda nimetada oskaksid? Võib-olla ta oli kusagil mujal väga popp, aga Eestis küll mitte.
7. Natalie Imbruglia – Torn
Tüütuseni äraleierdatud lugu. Selline 90’ndate tüütus, mida kohustuslikus korras näidata tuleb, aga millest vähemalt minul sooja ega külma ei ole.
6. TLC – Waterfalls
Eeldan, et oli lombi taga palju kõvem hitt kui meil. Hea lugu.
5. Spin Doctors – Two princes
Üks mu tollaseid lemmiklugusid, mida kasseti pealt sada korda keritud sai. Minu jaoks üsnagi 90’ndad. Tore.
4. Madonna – Frozen
Hilistel 90’ndatel oli suur hitt. Ray of lighti plaadi pealt. 90’ndatel vist tõesti Madonnalt meeldejäänuim, tema parimad jäävad juba 80’ndaisse. Suhteliselt meeldiv ja tekitab mälestusi.
3. No Doubt - Don’t speak
Jälle üks jälkuseni äraleierdatud laul. 90’ndatesse sobib, kuid üldiselt oli No Doubti stiil ikka hoopis midagi muud ja see midagi muud meeldis mulle kõvasti rohkem. Just a girl näiteks.
2. Robbie Williams – Angels
Väga 90’ndate lõpp jälle. Aga selle tabeli parim lugu. „Mul on väga palju mälestusi sellega“ tuleks vist siia lisada :)
1. Britney Spears – Baby one more time
Esiteks – see lugu oli minu mäletamist mööda üsna suvaline lugu mingilt tipsilt, keda arvati ühe loo tegijaks jäävat. Neid tipse oli seal 90’ndate lõpus veel mitmeid. See, et temast suur staar sai, ei tee sellest loost küll kuidagi 90’ndate tunnusmeloodiat.

Igatahes meenuvad sõnaga 90’ndad vähemalt mulle küll hoopis teised esitajad ja artistid. OK – Culture Beat ja Haddaway ei liigitu vist enam popmuusika alla, vaid on MTV mõistes ilmselt disko, kuid ka popmuusikas leidus mitmeid märkimisväärsemaid tegijaid, kellest ma mõne juba ka ära mainisin.
Tegelikult erineb MTV(ning muude videokanalite) ja kodumaise raadio muusikavalik siiski oluliselt. Palju meil raadiotes näiteks Röjksopp’i mängitakse?

Kolmapäev, aprill 12, 2006

Soome, Soome, perkele Soome - sinna tahan saada ma!

Suur osa eestlasi hakkab kohe kisendama kui soome keelt kuuleb, et ”Jumal, kui kole keel!”
Aga mulle tohutult meeldib. Kui ma olen Tallinnas ja näen kaabelTV-d, siis ma vaatan sageli Soome TV pealt reklaame. Selline nostalgia tuleb peale! Soome oli ju esimene välismaa, kus ma emaga üheksakümnendate algul käisin. Lapsele ikka selline elamus! Ma mäletan tädisid, kes mulle, nälginud nõukogudemaa lapsele, pidevalt jäätist osta tahtsid. Ja ema, kes sellistes olukordades alati selja sirgu lõi ja almust vastu ei võtnud.
Soome tundus siis nii ilus, nii suur – imedemaa! Mulle meeldib Soome praegugi, ei tunne mingit kõrkust, et „häh, mis Soome, see ju lähivälismaa”.
Kuna minu puhul miski kergelt ei käi, siis töö juures ma Dingo plaate eriti kuulata ei saa, sest kui ikka tuleb see „sinä ja minä liikennevaloissa” või „valkoiset tiikerit”, kukuvad mul pisarad klaviatuuri peale :)

Teisipäev, aprill 11, 2006

Turusurve

Kus on mu bloknot, kus on mu noodid?
Riimisõber pole räppar, veinisõber pole joodik.
Ütlete, et asja ehedaks teeb sisu -
miks siis mulle tundub, et teilgi viltu kisub?

Milleks minna pangale, pärleid sigadele sööta -
tüüpiline vastane ju ilma musta vööta.
Tahaks kuulda nilbeid nalju, hästi meeldejäävaid,
tahaks teada getoelust, näha naise mahalööjaid.

Hallil ajal neegrid getos mustas sulejopes
elatusid vargustest, üksteist maha tappes.
Täna telekas on Fiddy, s**** suuga pappi -
õiged mehed sõidavad Hummeriga treppi.

Milleks üldse sisu, milleks mõtted uued -
peale läheb bling ja tädi tissid suured.
Kui ka ütled otse välja ja terav on su riim
siis mõtte otsimine mõne jaoks liigagi ekstriim.

No millest lugu rääkis? Oli mingi **** ja ****
Las laps rõõmustab, klient ju ongi kunn!

Inspired by ilus Eesti räpp :)

Jagatud rõõm

Alati kui ma millestki vaimustun, siis tahan oma vaimustust ka teistega jagada.
No on jube hea raamat, plaat, restoran jne. Ma saan aru jah, et teise inimese reisipilte pole kunagi huvitav vaadata, iseasi kui ise samas kohas varem käinud oled. Aga ma ju püüan oma kogemust sullegi huvitavaks teha! See on vist maailma raskeim ülesanne, sest heal juhul ütled sa, et on jah, on küll (kalailmel ja sügavamat diskussiooni vältides), halvemal juhul ei tee üldse välja. Nii halbu sõpru mul õnneks ei ole, kes „see on täielik p***!” karjuksid.
Eriti hull on lugu normist erinevate pärlitega. No on jah Black Sabbath ilgelt vana ja tegi oma parimad lood enne minu sündi, aga kuula seda, palun! Geniaalsus on tuntav ka läbi vanamoodsa soundi. Ja duubelplaadi teine plaat on veel kõvasti parem esimesest. Aga seda on sind juba võimatu kuulama saada kui oled avastanud, et esimese plaadi esimene lugu oli mingi aeglane „jura”, mis sulle ei meeldinud.
Ma avastasin mingi hirmlaheda restorani, aga sina ei julge sinna tulla, sest kardad, et see on liialt „uhke” ja siis ma pean sinuga mingis täissuitsetatud ja mikros soojakslastud toitudega kohas istuma.
Raamatute tsiteerimisest ma parem rääkima ei hakka.
Kõige hullem on see, et võib-olla sulle isegi meeldib, aga kuna sa ei näita välja minule omast vasikavaimustust, siis tundub mulle, et sulle ei meeldigi, sind ei huvita jne. Samas kui keegi näitaks, siis näriks mind jälle kahtlus, et ta seda ainult minu pärast teeb :)
Tegelikult on ju imehea asju ainult endale pidada ning vaikselt nautida. Kogu su sõpruskond ei pea kuulama sama plaati, mida sina. Aga samas on olemas selline kole vanasõna nagu: „Jagatud rõõm on suurem” :)

Reede, aprill 07, 2006

Kirjanduselust :)

Nii, eile sai üle kuu aja kirjutatud.
Ma tegelikult arvasin juba alustades, et see nii lihtne olema ei saa, aga kirjutamise puhul on ju just algus kerge.
Alles hiljem tulevad mured – a la kuhu see kõik viima peaks. Kõik lood, mis ma oma elu jooksul kirjutanud olen, on jäänud lõputa. Mulle meeldib protsess, aga mitte mingisuguse moraali või mõtte väljaütlemine. Et näe peategelasega juhtus kõik sedasi seepärast, et ta tegi nii aga mitte naa.
Eile ma siis tegin kokkuvõtte. Trükkisin välja kõik tähtsamad pointid ja üritasin mingit lugu kokku panna. Et oleks, kust jätkata. Et ei oleks nii, et mis pähe tuleb see paberile ja lugu valgub laiali.
Lisaks on veel see probleem, et kuna ma olen otsustanud, et teen nüüd selle asja lõpuni, siis üritan loomulikult kõike sinna sisse suruda. Kõike, mis üldse peas on ja mingit tähtsust omab. Ja kuna tegemist on nii tähtsa asjaga, siis ei suuda ma kohe üldse tegelastele mingeid endale vastuhakkavaid jooni külge pookida. Ja siis ma avastasin, et tegelikult oleks minu jaoks kõigist olukordadest väljapääs olemas, tegelaste jaoks jällegi seda olla ei saaks, sest muidu poleks ju konflikti. Niimoodi, enda jaoks ebareaalselt on raske kirjutada. Noh, umbes nagu vaatad õudusfilmi ja mõtled, et „no miks on sul vaja üksinda keldrisse minna ja võta ometi mobiil ja helista politseisse!”
Raamatutegelane ei saa ju olla üdini normaalne inimene, kel pole mingeid kiikse ja kes oma elu rahulikult lõpule saadab. Kas kirjutaja saab – küsiks kohe vahele :)
Lapsena ma muuseas ei kirjutanud kunagi prototüüpide põhjal. Ma nüüd ka sajaprotsendiliselt ei kirjuta, kuid igas tegelases on suur osa kedagi, keda ma tunnen. Õnneks need rollid vahelduvad – a la kord on keegi üks ja kord teine tegelane. Nii, et ei tasu arvata nagu oleks mõni tegelane otse elust. Pealegi on väljamõeldud tegelased huvitavamad. Päriselus tunduvad ju ikka inimesed suht stereotüüpsed olevat. Vähemalt „pahad” tegelased :)
Ja nagu ma viimasel ajal selgeks olen saanud, siis mõistab igaüks meist teiste üle kohut oma parameetrite järgi ning need ei pruugi absoluutselt kattuda ei reaalse elu ega kohtualuse enda nägemusega. Seega ei saa me kuidagi inimeste arvamust endast mõjutada ja ka raamatutegelase üle otsustamine jääb lugejate ülesandeks.

Kolmapäev, aprill 05, 2006

Head isu!

Miks alati peavad matsutavad tädid, kellel kapsas suust välja ripub, minu lauda sööma tulema?
Mul on söömisega kiiks. Ma tahan seda teha kas üksi või viisakate naabrite seltskonnas.
Juba keskkoolis hoidusin ma „õigel” vahetunnil sööma minemast, sest siis tegi seda enamik õpilastest ja liiga paljud neist ei olnud lauakommetest kuulnudki. Mitte, et ma mingi pedant oleks, vaid mul läheb lihtsalt konkreetselt süda pahaks. Leib hakkab suus ringi käima ja alla enam minna ei taha.
Minu seltskonnas paluks mitte panna nätsu taldriku äärele (ei ole vahet, kas ülemise või alumise ääre külge), tõmmata tatti hooga kurku, luristada suppi või mõnda kuuma jooki. Vahemärkusena luristamise kohta, et eilsel sushikursusel just räägiti, et saket tuleks juua läbi hammaste luristades – kuna mina seda teha ei oska, siis ei tundnud ka erilist vaimustust sellest joogist. Samas tundub see mulle siiski väike kaotus.
Kuna ma ei taha siin teie südant pahaks ajada juttudega täiskasvanud inimestest, kes söögi vahel oma ninasügavustesse sukelduvad ja saagi ära hävitavad (mil moel? Jah, just sel moel) – neidki leidub, siis keskendun tegevustele, mis küll südant läikima ei löö, kuid toidulauda eriti ei kaunista ka.
Uus „trend”, millest ma aimu olen saanud, on toidu nuusutamine. Et lähed kuhugi restosse ja siis tõstad taldriku nina alla, et veenduda, mis lõhn asjal on. Harrastajad väidavad, et nad lihtsalt tahavad teada saada, mis lõhn toidul on ja kas seal juhtumisi küüslauku pole vms. No mina näen seda asja küll nii, et „ma nüüd nuusutan, mis solki mulle toodud on ja kas üldse kõlbab suhu panna”.
Siis teine „tore” tegevus on toidu sonkimine ehk siis ebameeldiva eraldamine meeldivast – kui sulle tuuakse risotto, mis muu hulgas sisaldab seeni ja krevette, mida sa ei söö, siis tekitad taldrikule kolm kuhja: seened, krevetid ja söödav kraam. Ja sa teed seda ikka mitu minutit enne sööma hakkamist ülima põhjalikkusega. Kas ei oleks kergem leida menüüst mõni toit, mille kõik komponente sa sööd? Kuigi ma saan aru jah, et mõnele võib see täiesti ületamatu ülesanne olla...
Head isu teile, mina olen tänaseks oma lõuna söönud. Koos matsutava tädiga, kel suust kapsas ripub…