Jutujaht

ehk järellugu Beibede elule AD 2000

Jõuavad kohale järgmisel päeval

Kui ma nüüd ajas tagasi mõtlen, siis ma tõepoolest ei tea, kust aastal 2000 neid kolmeliitrilisi purke saadi. Praegu ma tean küll - paned Fesari taaskasutuse gruppi kuulutuse üles ja voila!  - purke tuleb nagu aganaid! Enamasti tahetakse küll neid titetoitude omasid, et kuskil kodukandi kohvikutepäevadel oma kodukootud tiramisusid või smuutisid neisse pakendada ja hingehinnaga maha müüa. Ma ei julgeks elu sees sellistest kohtadest midagi osta - elu sees sa ei tea, mis seal sees võib olla! Kas neid kodukohvikuid üldse mingi Terviseamet kontrollib ka või? Ma küll ei usu! Saavad lubade eest oma papi kätte ja kedagi ei huvita kui pool küla pärast salmonellas on, keegi ei julge kaevata ka, ikkagi oma küla inimesed!

Nagu näha ennustasin ma juba oma 21 aastat tagasi õigesti, et "ussid ja sead on alles algus!", paraku küll vale inimese kohta, sest seda Supilinna Virgot ei ole ma elu sees enam kohanud, seevastu viinalembene Mammu on jäänud aastateks oraks tagumikku. Ta ise kukuks muidugi pikali, et ma teda "viinalembeseks" nimetan - on ta meil ju nüüd nii vooruslik, puhas kui ingel, leebe kui tuul! Teate, on üks asi, mida mina absoluutselt ei seedi, ja see on võltsid inimesed! Elame siin uuselamurajoonis juba aastaid üle tänava, sest kunagi tundus Kristjani uitmõte sõpradega koos elada maru vahvana. Mõelda vaid, vanad sõbrad, sama vanad lapsed, ühised grillipeod - mis saaks olla lahedam! Ma ausalt öeldes ei mäleta, kas see kunagi ka vahva oli, aga alates sellest hetkest kui Kristjan ja Mammu parteilise karjääri kasuks otsustasid ja selle nimel kogukondlikku elu juhtima hakkasid, ei olnud enam midagi lahedat.

Mammu, kes varem pudelist Proseccot kaanis, poolpaljalt basseinis vanureid ärritas ja muidu normaalne naine oli, hakkas äkki hoopis muude teemade vastu huvi tundma. No et traditsioonid ja pere ja, ma küsisin, et Mammu, sa pole elu sees laulupeolgi käinud, mis labajalavalss see nüüd on, aga ta vaeseke oli täitsa ümber tehtud! Tõi mulle omaküpsetatud leiba ja kaerakilet! Kudus kangastelgedel kihelkonna värvides undruku valmis! Varem ta ei teadnud, mis kihelkonnas me elamegi, mõte sellisest jamast oleks tal ihu kihelema pannud, aga nüüd on täielik kaerahelbeke valmis! Küsis veel, kas mina ei tahaks kohalike tegusate naiste klubisse tulla ja käised üles käärida - tema, kes ta varem kääris ainult seelikuäärt kõrgemale! 

Ma tegelikult saan aru, et vanus surub peale, kuidagi on tarvis konkurentsivõime säilitada, tipus on alati turvalisem ja nii, aga kas siis tõesti vanamoodi enam ei saa? No nii nagu meie, normaalsed naised ikka aastaid teinud oleme - kosmeetika, ilusüstid, rikkad vanamehed? Ei pidavat enam lahe olema, ei ole moes, on liiga Ida-Euroopa! Nüüd olla moes "Lussu-Liiva" ja tantra-laager, aga sinna muidu ei lasta, kui pead oskama leiba küpsetada!

Mul suri teeseen ka ära, aga ma ei või vaadata, kuidas see võltsvaga prouake taaskord kohalikel kohvikupäevadel särab! Ma mõtlesin, et ma olin ikka alati meist kolmest - Kissust, Mammust ja minust, see hakkaja ja intelligent, mis mõttes ma nüüd mingile isehakanud käsitöölisele alla jään! Tellisin netist ökopoest omale gluteenivaba falafeli jahu, riisikliiõli, ajurveeda musta soola, orgaanilist roosuhkrut, kamaluga kikerherneid ja mitu pudelit sulfititevaba veini - vähe ei maksnud, aga kvaliteetne tooraine on ometigi iga koka edu alus! Süüa ma varem eriti teinud ei ole, seda enam peab hea tooraine mind aitama! 

Homme on vaja kraam kätte saada ja täna saan Omnivast teate, et teie tellitud kaubad jõuavad kohale järgmisel päeval! Võtsin ette ühe pudeli mittesulfititevaba veini ja loodan, et homme on peavalu nii suur, et magan tänu valuvaigistitele naabermaja pillerkaari maha.

 

Sinnani on maad kaksteist miili

Telefon helises. Panin korgitseri käest. Ah, mis ma peenutsen, keeratav kork oli lihtsalt, pudeli, pudeli panin käest, ja võtsin kõne vastu. Helistas Kissu ja teatas, et tal "musi" (öäkk, kaua võib!) läks suvilasse niitma, äkki ma viitsin temaga koos välja minna. See väljavaade tõotas homseks hullemat pohmelli kui üks hädine veinipudel, seega olin nõus. Jälle keerutan, eks ma oleks ju igal juhul läinud, valvepidutseja nagu ma olen. 

Alguses oli täitsa lõbus vanu aegu meenutada ja mööda linna patseerida, aga ühel hetkel saabus jälle see klassikaline moment, mil mingid võõrad meesterahvad meie lauda maandusid, sest no ega ükski naisterahvas niisama baaris ei istu, eks. Edasine stsenaarium on samuti üsna kindel - kohe, kui teatad, et sina oled juba kinni, siis kannatamatumad lasevad jalga, sest no mida sa naisega ikka räägid, tahaks ikka kohe tegutsema asuda, aga võõrast vara näppides võid kõrvetada saada, enesekindlamad jäävad aga terveks õhtuks su valvsust uinutama - nii kui jõuad mõelda, et äkki ikkagi inimene, maandub käsi su kannikal. Jah, ilmselt olen ülekohtune, aga elu on kahjuks end sellest küljest näidanud. 

Seekord oli olukord aga peaaegu ideaalilähedane, sest mehed, kes meie lauda maandusid, olid sellist lihtsamat tüüpi, kelle puhul mul, häbi tunnistadagi, kipub mingisugune emainstinkt tekkima. Või pigem mitte emainstinkt, vaid see tunne, kui näed mõnd väikest ja abitut, pealtnäha rumalat loomakest ning tahaksid ta sülle krahmata, et karusele kasukale musi anda. Mulle tundub suisa, et siin võiks minu puhul kellelgi isegi šansse olla - "oh, sind harimatut matsikest, sa oled nii üllatav on naiivses maaläheduses" ja enne kui taipad, oled mõne sellise endale teki alla sooja vedanud. Õnneks on see siiani vaid teoreetiliseks stsenaariumiks jäänudki.

Igatahes Vello oli ehitaja, aga ta ütles, et tal on "nagu niiii siiber sellest ehitamisest - muud ei ole, kui muudkui ehita! Ma mõt'sin, et tahaks midagi muud teha! Ma mõt'sin, et tahaks hoopis reisida!" Vello oligi juba käinud Egiptuses ja Tais. Seal olnud täiega lahe. Vello tahtnuks nüüd Indiasse minna, sest seal olla hoopis teistmoodi. Kääris käise üles ja näitas, ei, mitte muskleid, vaid erinevaid  helmestest käevõrusid, millest üks pidi puhastama, teine energiat andma ja kolmas, ma ei tea veel mida. Lubas mulle saata lingi äärmiselt täpsele horoskoobile, tema iga päev lugevat ja kõik läheb täppi! Ma küsisin sarkastiliselt, et on ta proovinud ka mõne muu tähemärgi kohta käivat lugeda, äkki see läheb ka täppi, aga Vello üldse ei solvunud, vaid lubaski järele proovida. Lihtne inimene, aga mitte arrogantne.

Vello sõber Märt oli teisest puust, tema oli selline lahtise suuga poiss, kes kõigepealt käratas meie lauda esimesena maandunud Vellole, et daamid ehk üldse ei soovi seltskonda - enamik mehi ei tuleks selle pealegi, et nõnda arvata! Lauda maandudes algatas ta kohe tuntud äraarvamismängu - kui vana keegi võiks olla, aga ei teinud seda sugugi mitte traditsiooniliselt: "Oi, teie neiu ilmselt küll vanem kui 21 ei saa olla!" vaid nimetas mulle esimese hooga tõest kõigest ühe võrra väiksema numbri! Milline aus mees! Kohe tekkis sümpaatia. Platooniline, muidugi. 

Kahjuks järgnes sellele minupoolne liigne ausus, kui Märdike teada tahtis, kas sünnimärk mu põsel on tõeline või miski Marilyn Monroelik ilumärk. Vastasin, et minu eas võib see vabalt vähk kah olla. Kissu vaatas mind hukkamõistvalt ja otsustas samuti tuure maha võtta "musile" helistades.

"Tšauuu, noh, kuidas läheb, oled juba muru ära niit...oot, mis hääled need seal? Kas see oli...? Kas ma kuulsin õigesti, et...? Suu kinni, see oli raudselt naise hääl, mis sa arvad, et ma olen päris kurt või!"

Laudkond oli vait kui sukk, Kissu viskas telefoni teatraalselt lauale ja teatas, et nüüd on minek, tema olla peale kolme gin&toonikut nii kaine küll, et kord majja lüüa, antagu aga auto võtmed! Mul purskus selle peale jook ninast välja, et mismõttes, praegu pimedas ja keset ööd sinna soode vahele Raadikverre minna! Vello pomises, et "Sinnani on maad kaksteist miili..." Kissu käratas, et mis pagana miili, tema on humanitaarklassis käinud ja mõõtühikuid teisendada ei oska, mina noogutasin kaasa. 

Loodame, et nii siiski ei lähe

Raimo oli lihtne mees. Maalt pärit. Tagasihoidlik. Või vähemalt meeldis talle ennast nii esitleda, see tekitas respekti ning muutis teised tema suhtes leplikuks. Kes Raimot juba lähemalt tundis või teda esmakordselt kell kaks öösel vanalinna baaris kohtas, ei oleks sellise enesetutvustusega küll kuidagi nõustuda saanud. Oleks võinud vist öelda, et Raimo oligi see müstiline tüüpiline eestlane, kellest välismaalased muudkui räägivad - vankumatu introvert, kes peale kolmandat klaasi libastub ja pidurdamatuks ekstraverdiks osutub. Raimo ise oli sellest ebakõlast teadlik ja hoidis seetõttu madalat profiili ning üritas kangekaelselt enda kahte poolust eraldi hoida. Olid inimesed, kes tundsid ühte Raimot ja teised, kes tundsid teist. 

Peale lärmakat nädalavahetust hakkas Raimo taas rääkima, kuidas tahaks loodusesse, maale, metsa ja juurte juurde. Ta oli endale isegi suvila muretsenud. Suvilas jõi Raimo vaikselt õlut, grillis liha ja võitles loodusega. Mingu need rohelised oma elurikkusega puu taha! Muru on vaja pügada! Hekki lõigata! Lehti riisuda! Võib-olla oli asi selles, et trenni ei saanud Raimo minna, trennis käisid ainult trennipeded, normaalset inimest pidi töö vormis hoidma. Siiski ei suutnud Raimo igapäevase füüsilise töö tegemiseni alanduda ning istus selle asemel kaheksa tundi kontoris. Maale kolimise mõttega ta ainult mängis, sest piisas naisel vaid meenutada, kui lõbus tal eelmisel reedel kesklinnas olnud oli, kui Raimo juba allaandvalt pomises, et noh, eks taksod ju käivad Raadikverre ka. 

Tänagi oli Raimo juba muru niitmisega peaaegu lõpule jõudnud ning unistas rahulikust istumisest saunas, kui suvila ette järsku üks võõras auto keeras. Autost astus krapsakal sammul välja üks keskmises eas ja suuruses punapäine daam, kes tutvustas end kui kandidaati number 648 valimisliidust "Kõik valla heaks!". Nimi Raimole meelde ei jäänud ja uuesti küsida ähmiga ka kohe ei taibanud. Oleks tahtnud valetada, et pole valla elanik, aga ausus ei lubanud, oli ta ju tõesti end suvilasse sisse registreerinud, et autokindlustus tsipake odavam tuleks. Seda, et pole aastaid üldse valimas käinud, ka ei hakanud tunnistama. Ega ta ei häbenenud, seda mitte, lihtsalt sobiv hetk sai mööda lastud.

"Ja keda teie, härra, siis seekord valida olete otsustanud, kui see just saladus pole?"

Raimo oli kõigest ühe õlle ära joonud ning kahetses kibedalt, sest kõik arukad vastused olid peast pühitud. Ega sellest vist polnudki midagi, sest Vali-mind!-naine jätkas juba ise: "Vaadake, ega ma muidu ei oleks üldse siin, aga see naaberküla Andrusson, kui tema peaks nüüd siin pukki saama, vat siis, siis läheb küll jamaks meil - kõik raha liigub mujale, sinna tema õue peale pannakse uus asfalt, Raadikvere pood läheb üldse kinni, sest no keskuses juba on kauplus ju, tänavate valgustus keeratakse maha, sest mis meil siin kolkas sellest, temal suured kasvuhooned, sinna on rohkem elektrit vaja. Ja ohh, peaaegu oleksin unustanud, Andrusson ajab ju seda hooldekodu asja! Algul pidi üldse pagulaskeskus tulema Raadikverre, selle, hoidku taevas, suutsid meie omad eelmisel sügisel ära hoida, aga nüüd tahavad hullud siia tuua! Mõelge, mismoodi me siin mööda aiaääri käima hakkame! Meie lapsed, vanurid, ei taha mõeldagi, mis need hullud siin korraldama hakkavad! Ohh, jahh. Loodame, et nii siiski ei lähe! Ja selleks olengi mina siin, et näidata külarahvale - alternatiiv Andrussonile on absoluutselt olemas!"

Pika monoloogi peale jõudis Raimol juba tähelepanu hajuda, sest ka telefon juhtus samal ajal helisema, vastamiseks talle siiski aega ei jäänud, sest ühel pool toru kisas kallis abikaasa ja teisel pool seletas võõras daam. Ainult Raimo seisis tummalt kahe tule vahel ja mõistis, et tulevik tõotab tumeneda.

Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Mammu istus köögilaua taga ja löristas nutta. Kraanikauss oli musti nõusid täis ja söömata kaerakile võdises kaussides. Päriselt lootsin, et keegi seda ostab? Kaerahelbeküpsised ja kamavaht veel kuidagi läksid, aga see...Mingi ime ka, kui mujal pakuti idamaist araabia hõnguga fusion-kööki või kõigile meeldivaid ehtsaid puuahju pitsasid, kellel oli diskor aias, kellel Pipi! Mul ei olnud midagi peale kaltsuvaipade ja rahvusköögi! Nutt ajas lausa kõõksuma. Ja millist vaeva ma nägin! Mitte keegi appi ei tulnud! Kristjan teatas, et tema peab kindlasti parteiüritusel osalema, soe koht on juba käeulatuses ja äkki just täna! Ei saa, lihtsalt ei saa puududa! Ajagu tema siin ikka seda eesti asja ja kindlustagu tagalat, küll siis ükskord pirrud kahel otsal! 

Ei saanud salata, et Mammu oli kade. See valimisnimekirjas tagantpoolt neljandaks paigutamine oli olnud partei poolt nagu sahmakas külma vett. Tema oli olnud see, kes Kristjanile üldse selle mõtte pähe pani, tema oli teinud oma elus kardinaalse muudatuse, tema oli olnud see osav hall kardinal ja sealjuures mõelnud, et ega meil enam eelmine sajand pole, kõik on võrdsed - ja nüüd järsku on igal pool ainult Kristjani nägu ja tema on taandatud mingiks põllega prouaks, kes härra volinikukandidaadi selja tagant arglikult piilub. Uus kõõksatus. Aga vihkavad nad kõik ikkagi rohkem teda, kui Kristjanit! Mitte üks naaber ei tulnud tema kohvikusse! Raudselt irvitasid kardinate tagant kui järjekordne seltskond menüüd vaadates järgmisse hoovikohvikusse suundus. 

Mammu oleks kangesti veini tahtnud, aga meenus, et ta oli meeltesegaduses joomise maha jätnud ja kodus polnud ainsatki päästvat pudelit, kui järsku helises telefon.

"Jaaah?" kraaksatas ta ninaga tatti vedades torusse.

"Tere, kas ma räägin härra Kõlmeistri abikaasaga?"

"Jah, räägite küll" vastas Mammu alistunult, millekski muuks teda ju ei peetud.

Ähmis naisehääl paristas: "Teate, ma helistan siit partei peakorterist praegu. Selline, noh, äärmiselt piinlik olukord on tekkinud. Teate, teie abikaasa, kuidas seda nüüd öelda, noh neil tekkis siin härradega veidi erimeelsusi. No saate isegi aru, sai natuke võetud ja. Ega mina täpselt ei teagi, mis siin juhtus, aga nüüd on nii, et teie abikaasa sulges ennast härra Kräämani kabinetti ning keeldub sealt välja tulemast. Ütleb, et tal on omad tingimused ja kui neid ei täideta, siis võtab meediaga ühendust ja räägib kõik ära! Igatahes härra Krääman ja teised on maruvihased ning lubasid suisa selle Raadikvere Andrussoni siia kutsuda, tema on kaitseliitlane, murrab ukse maha! Teate, mina ei taha absoluutselt mingit vägivalda, see on kõik nii õudne, mõtlesin, et äkki kui ma helistan teile, siis ehk teie oskate mind kuidagi aidata! Tulete ehk siia ja räägite ilusti oma abikaasaga, ta on muidu ju nii mõistev inimene alati olnud. Et see tilk viina ka niimoodi, oh...Mina olen muidu parteisekretär, Valli Kask on minu nimi, ma olen teid alati imetlenud, see teie tänane kohvik oli imeline, kahju, et ma ise ei jõudnud, pidin siin ju härradele lauda katma, aga kaerakile on lihtsalt nii vaimustav idee! Palun, kas te tuleksite esimesel võimalusel siia mulle appi!"

"Nojah, eks ma püüan tulla...ja muidugi aitäh hea sõna eest!" pomises Mammu telefoni.

Kes oleks võinud midagi sellist arvata! Tema Kristjan! Aga muidugi, ega Annelinna pätti ikka ümber ei kasvata. Kui ei saa nõuga, saab jõuga. Nüüd ei ole meil enam mitte midagi loota, mõtles Mammu ja vedas viimaseid väärikuse raasmeid kokku korjates endale mantli selga. 

Kuidas suhelda keeruliste inimestega? 

Iga suvi treitakse neid sotsiaalreklaame, et "ära lase purjus sõpra rooli/ujuma/üksi võõraste meestega peole" (ok, selle viimase mõtlesin ma ise välja, sest nii on), aga paljudel päriselt nii palju võimu on, et joodikuid takistada? Pigem võiks otse ära öelda, et "suhtle normaalsete inimestega", aga no ju siis normaalsed inimesed ei taha sinuga suhelda, kui sa pidevalt sellistesse olukordadesse satud.

Kissu näiteks on haiglaselt armukade. Ma kunagi isegi uurisin, et mis värk tal sellega on - mina küll kedagi nii kangesti armastada ei suudaks. Selle peale pööritas Kissu ainult silmi, et mis pagana armastus, lihtsalt õudne mark oleks, kui Raimo ta mingi noorema tšiki vastu välja vahetaks. Kuidas see laul oligi, et "you don't need love, you need validation"? Mulle tundub, et osaliselt Kissu tõttu ei ole mul siiani lube - kujutan elavalt ette, kuidas ma, blond parukas peas, Raimot tema eest kusagil võõras linnas jälitama peaks. Parukas on Kissul ammu ostetud, lihtsalt siiani ajab ta neid asju taksoga, kuna oma auto tunneks Raimo siiski ära. Praegu Kissu taksole ei mõtle, sest oma plaanide ellu viimiseks on tal alati publikut vaja, mida suuremat, seda parem ja neljakesi me taksosse ju ära ei mahuks, pealegi on seltskonnas ka mehed ning Kissu meelest on mehed ja autod põhimõtteliselt sünonüümid.

Märt üritab juba seltskonnast irduda, sest hulle naisi pole kellelegi kaela vaja, aga Vello ei saa vist veel aru, millesse ta end mässimas on ja püüab endiselt viisakat etendada. Argumendid, et autot pole, Raadikvere kaugel, kell palju ja eks ole natuke joodud ka, ei oma Kissu jaoks mingit kaalu. 

"Siis me läheme ja leiame selle auto!" bravuuritseb Kissu ja ega meil ei jäägi muud üle, kui arve maksta ja tänavale kobida, sest baaris hakatakse proua lärmamisele juba viltu vaatama.

Märt ja Vello on tõesti abivalmid ja tulevad kaasa. Ma ei tea, mida ma üksi selle hulluga teeks, mina ei oska keeruliste inimestega suhelda ja ausalt öeldes mõtlen nüüdki, kuidas teistele märkamatult kuhugi põõsasse hüpata ja täiskäigul kodu poole ajama panna. Sisseõpitud viisakus hoiab tagasi, kuigi vaevalt, et homme keegi mäletaks, kuhu ma kadusin. 

"Ma kuskilt kuulsin, et jumala paljud inimesed ei lukusta oma autode uksi üldse ja mingite juhtmetega saab ju autot käima panna küll, ma olen filmidest näinud, eks ju, poisid?" Ma arvan, et "poisid" ei lahku nüüd juba selle pärast, et näha, mida see hull edasi teeb. Naiivsed, süüdi jäävad Kissu avantüürides alati teised, sest tema nutab krokodillipisaraid ja etendab süütukest. Mu mõistus sunnib mind jätkuvalt põgenema enne kui asi kriminaalseks läheb, aga järsku kriiskab Kissu:" Hei! Kas see pole mitte Mammu auto seal! Mammuuu, tsauuuuu!" ning tormab otse sõiduteele nii, et vaene Mammu oma auto vaevu pidama saab.

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar