Kolmapäev, juuli 18, 2012

Meestemood on homodele!

Tahtsin mingil hetkel meestemoe alal sõna võtta aga ilublogi-Mikk jõudis ette. Ma nüüd tsiteerin seda kohta, mis täpselt minu mõtetega haakub: ...vahel tundub, et eesti mees on salaja nii eneseteadlik, et püüab kõige eest “mees” välja näha. Et peab kindlasti anti-mood ja anti-trendikas olema, siis on see õige pakett....Siis teavad kõik, et nad pole mingid peded.
Mulle tundub ka, et suuremale osale eesti meestele  on jäänud mulje, et mood on mingi pede-teema, millest tuleb jumala eest eemale hoida. Eesti mees ei taha näha välja nagu pede või neeger - hip-hop stiili kandjad on ka enamasti kõigil hambus. Õigemini ei taha eesti mees üldse välja näha - parem kui mitte keegi teda hallist massist ei eristaks. Tätoveeringud võivad isegi ägedad olla aga endale ikka ei tahaks - kui põõsa all kõngema juhtun, suudetakse äkki veel selle põhjal laip identifitseerida. Tsikliriided ja tanksaapad on olemas ainult praktilistel kaalutlusel - kindlasti tuleb salata, et need ka välimusele midagi juurde annavad. Ilmselt on sellisel suhtumisel mingeid seoseid teooriaga - esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskimised koju tulevad - ehk siis pideva ohu hirmus on kasulik mitte eristuda. Selles valguses imestan positiivselt nende üle, kes eristuda julgevad - eile kohtasin FB-s ühe vana koolivenna profiili  - põhimõtteliselt näeb tüüp välja nagu otse põrgust siia saadetud. Huvitav, kas sellise imagoga inimesega tullakse rohkem tüli norima või hoitakse just viisakasse kaugusesse? Välimuse põhjal tehakse ju enamik esmastest otsusest, eks ta jama ole kui tiigrinahas hiir peitub aga sama kummaline on täiesti ilma välimuseta olla. Et siis on nagu avastamisrõõmu või? Pean tunnistama, et tavaelus välimuseta ringi liikuvaid kaaslasi olen ma tähele pannud just nende ebatavalises olekus - tsikliriietes või halva ilma tõttu praktilisse nahkmantlisse rõivastunult. Olen ma alles pealiskaudne.
Teine teema on muidugi see ürgne pedehirm. Ok, neegrihirmust ma suudan veel aru saada  - eks ta paha oleks kui kõik kohad sotsiaaltoetustest elavaid tüüpe täis oleks aga mõistusega inimene peaks suutma neegril ja neegril vahet teha - paar mustanahalist IT-tudengit pole kamp oskusteta hea elu otsinguil kullakaevajaid, keda meie riik isegi eriti ei ahvatle. Aga homod? Võtavad nad heteromeestelt midagi ära? Pigem peaks naised homode peale pahased olema - et mismõttes sa vaatad meest kui mina olen ometi palju ilusam?! Naised suhtuvad homodesse aga kõvasti tolerantsemalt. Või on homo hullem kui feminist seepärast, et lammutab oma olemasoluga väljakujunenud soorollide süsteemi? Kui on olemas kindlad meeste ja naiste omadused ning rollid, ei tohiks homosid kuidagi olemas olla. Naised armastavad homosid, sest nad on nö naiste poolele üle tulnud? Mehed ju pidavat lesbisid armastama. Loomulikult neid ilusaid blonde kunsttissidega girl-on-girl pornokate lesbisid.
Positiivse noodina võiks lõppu lisada, et tegelikult see moepelgus on leevenema hakanud - roosa triiksärgiga mehi võib juba ringi liikumas näha. Minu vanemate põlvkonnas julgeks sellist tooni vast 1% meestest kanda.

Esmaspäev, juuli 16, 2012

Valedel põhjustel

Kohutav ja piinlik muidugi, et juba kuu aega kirjutanud ei ole aga see suvi on lihtsalt nii töine, et see ei ole enam normaalne. Eelmine nädal sai näiteks iga päev ületunde tehtud + nädalavahetus enne seda möödus samuti töö tähe all. Lisaks tuleb ette võtta kolimine ja seejärel kuu aega pagenduses elada, kus pesumasinat ei ole. Internet loomulikult on, aga puhkuse ajal ju ei blogita vaid nauditakse loodust mängitakse arvutimänge.
Tegelikult aga, õnnetu nagu ma olen, esimese maailma probleemide käes vaevleja, tahtsin kirjutada sellest kuidas ma olen taas nii "ei lind ega loom".
Igatahes, varem olen ma suvel ikka mööda festivale kah kolanud aga see aasta jääb vist vahele ja mitte ainult seepärast, et mu araknofoobia näib vanuse lisandudes vaid kasvavat ja igasuguse välise tegevuse puhul pean sellega arvestama. Eile näiteks jäid vaarikad sel põhjusel korjamata.Teiseks põhjuseks on kaudselt see, et oma sõprade valikul on egoistlikult lähtunud vajadusest leida inimesi, kellega mind huvitavatel kontsertidel käia. Eks ikka see naistele omane "kes muga vetsu kaasa tuleb"-mentaliteet. Nüüd hakkab aga tunduma, et olen oma valikutega puusse pannud - isegi normaalsemad indiviidid ei käi enam kusagil muusika pärast vaid selleks, et end täis juua ja pool festivali teisest poolest hambad laiali telklas "lõõgastuda". Selliseid sõpru, kes festivalidel lantimas käivad, mul õnneks ei ole. Või noh, ok, neid on ka. Päriselt - kedagi muusika ka veel huvitab või olen ma ainuke lollakas? Mitte ainult suvel - isegi hooaja viimasel siseüritusel magas L. parima esineja esinemise laua taga maha ja ma pidin esineja nautimise asemel muretsema ega teda ometi vahepeal klubist välja ei visata. Nädalavahetuse festivali kohta ei osanud ta ka ühegi esineja kohta miskit öelda, itsitas ainult, et teise päeva hommikul hakati juba pool kaheksa hommikul jooma. Täielik feik-sõber! Või siis kui mina otsin endale fänn-kaaslasi, otsib tema hoopis joomakaaslasi ning jõlgub hoopis seetõttu muusikaüritustel? Kes ei taha üksi muusikat kuulata, kes ei taha üksi juua. Eestlaslikult põhjendatakse sellist käitumist muidugi raskest tööst lõõgastumise ja rihma lõdvaks laskmisega. A miks seda üldse muusika taustal tegema peab? Tundub, et hoidumine nn mainstream üritustest ja väiksemate-odavamate festivalide külastamine ei ole põhjendatud sugugi mitte eheduse otsimisega vaid pigem jookide jaoks raha säästmisega ja oma joogiga sissesaamise lihtsusega.