Neljapäev, mai 31, 2012

Küll ma olen ikka tubli

Hetkel mul käed värisevad, sest saatsin just selle kirja ära. Oli selline hetkeline julguspuhang kuna avastasin, et olen terve esimese magistriaasta cum laude läbinud - hämmastav kohe, ei oodanud endalt seesugust saavutust. Viimased 2 A-d olid üsna üllatuslikud - 2000 ingliskeelset sõna seksuaaleetika teemal. Oma blogis ma võin küll sellest maad ja ilmad kokku ajada aga päris filosoofilist esseed kirjutasin elus esimest korda ning lisaks valisin arutlemiseks kõige lühema artikli valikust ja tegin essee valmis üllatusliku nelja tunniga kuigi eeldasin vähemalt kaht päeva minevat ning jõudsin veel õhtul grillipeole ka. Teine üllatuslik A tuli neetud grupitöö aines, kus vere ja higiga vürtsitatud töö eest ebaõiglaselt vähe punkte anti ning mille kohta ma tagasiside ankeedis isegi paar tänitavat sõna laususin, ei lootnud sugugi, et individuaalset lõputööd grupitööst paremaks hinnatakse, sest see andis proportsionaalselt palju punkte ja tundus liiga lihtne. Aga ega ma ei kurda  - preemiaringiks läksin poodi ja ostsin...Eesti etümoloogiasõnaraamatu.
Kui nii edasi läheb, siis jääb ainult uuesti sooritada majandusarvestus, mille ma ennast tundes bakaastmest üle lasin kanda ja mille ma kunagi avatud materjalide ja tohutu pingutuse hinnaga D peale ära tegin. Või kui nad ei lase, siis ülikool kohtusse kaevata nagu mõni tubli tudeng juba teinud on, tõestamaks, et ta on cum laude vääriline.
Igatahes ei julge ma täna enam oma postkasti vaadata, sest seal on kindlasti kiri stiilis: "Kuidas sa võid niisugune ohmu olla!" või siis paremal juhul "Undelivered Mail Returned to Sender."

Esmaspäev, mai 28, 2012

Hea ema?

Ma olen juba kirjutanud sellest, kuivõrd nõme on emaduse puhul nn "soorituse hindamine" aga eile tabas mindki see hetk kui tundsin, et olen mõnest teisest selles vallas üle.
Veetsin pea 2 tundi ainsa täiskasvanuna liivakastis oma last valvates + minu silma all oli veel 3 võõrast last meie kortermajast. Ma ei tahaks hakata jahuma teemal, kuidas keegi üldse julgeb oma lapse linnas üksi välja lasta (vanim laps seltskonnas oli suvel kuueseks saamas ja noorim suvel kolmeseks saav), sest kõigi korterite aknad olid mänguväljaku poole ning vähemalt väikseima lapse vanemad käisid tihti akna peal olukorda kontrollimas ning ilmselt polnud põhjust pabistamiseks, sest mina kui "suur inimene" olin ka seal. Ise ma oma last niimoodi õue ei lubaks - ja mitte just "kurjade inimeste" hirmus vaid ka seetõttu, et väiksel lapsel on seal võõraste laste "hundikarjas" ikka päris keeruline. Eks ma olen muidugi kuulnud ka arvamusi, et eks kortermajade lapsed niimoodi elukooli kätte saavadki ning seetõttu minu lapsepõlves peeti selliseid lapsi nn "võti-kaelas-lasteks" - ehk siis kehvem rass võrreldes meie aedlinnaosa lastega. Eks muidugi meil oli ka selliseid lapsi, kes võisid vabalt hommikust hilisõhtuni võõrastes aedades ringi joosta ja keegi nende tühja kõhu pärast muret ei tundnud. Aga noh "meil elasid enamasti ikka normaalsed pered, mitte nagu Annelinnas". See selleks, see osa mind väga ei häirigi.
Mingi hetk käis üks suurematest tüdrukutest toas ära ja tuli tagasi koti kõrsikutega. Teistele ta muidugi ei andnud, sest selles vanuses lapsed ju jagada veel ei oska ja ka hiljem on üsna piin oma head kraami poolele hoovile pakkuda. Läks veidi mööda ja teine, varem kadedusest nihelenud plika käis toas ära ja tuli tagasi terve paki Pim'si küpsistega. Jess! Üle trumpasin. Minu plika siis käis teistel järel ja muudkui korrutas, kuidas talle need küpsised maitsevad. Mis ma siis tegema oleksin pidanud? Toast midagi veel paremat tooma pidanud? Võõrast last oma asju teistega jagama sundinud? Mis mõttega anda lapsele kaasa TERVE PAKK küpsiseid kui on teada, et ta ilmselt neid teistega ei jaga ja teised peavad vesise suuga pealt vahtima. Andnud üks küpsis! Ja pealegi, kas lapsel mingeid söögiaegu ei olegi? Pakk magusaid küpsiseid asendab ju terve söögikorra ja ilmselt õhtul sooja söögi sööjat temast ei ole.
Teine case oli see, et väike poiss hakkas koledat häält tehes minu plikat taga ajama, minu plika kartis ja jooksis töinates eest. Klassikaline kiusamise juhtum - nii tore on ju ahistada kui teine kaasa mängib! Õnneks olin ise kohal ja sain oma last julgustada kiusajale vastu seisma, enam-vähem mõjus, natuke pidin ka ise kaasa aitama - jällegi üsna ebameeldiv olukord, sest mina ju ei tea, kuidas reageerib teine lapsevanem kui mina tema last kamandan. Lapse isa tuli aknale ja nägi olukorda ning kutsus poisi akna alla - ning selle asemel, et lapsele öelda, et nii ei ole ilus teha vms, kasutas tähelepanu kõrvale juhtimist ja viska lapsele aknast kommi. Laps õppis - tee pahandust ja saad tasustatud!
Kes olid minu lapse silmis head vanemad - kõik teised, kes oma lastele nänni jagasid. Mina olin see, kes pidi seletama, et üksinda magusat nosida ja teistele mitte pakkuda on ebaviisakas, kiusata on kole jms.
Õhtul rääkisime sel teemal ühe teise last kasvatada üritava persooniga ja tema olukord olevat veel hullem - nimelt elatakse otse poe kõrval ja tema laps peab iga päev nägema, kuidas üks või teine laps poest pidevalt jäätist või nätsu toob ning teiste ees nendega eputab. Seleta siis lapsele, et päevas ei saa viis korda jäätist ja kommid maksavad raha. Lõpuks jõudsime sinna, et tänapäeva lapsi ilmselt õuna- või herneraksus enam näha pole - milleks see vaev kui papa-mamma annavad taskuraha ja saab poest energiajoogimaitselisi värvainetest pungil pulgakomme osta.
Huvitav, kas minu "karmist kasvatusest" on kasu ka või tekitab see lapses vaid asjatut vimma ning tulevikus elab ta end välja ohjeldamatult šopates? Või on hoopis vastupidine efekt - see, kes lapsena papa-mamma raha eest kõike saama on harjunud (lapse soovid ei ole ju väga kulukad), saab šoki kui avastab, et tulevikus ta ei saagi endale kõike lubada (ning asub rikka mehe otsingule)?

Neljapäev, mai 24, 2012

Hälvetega ühiskond

Olin sunnitud täna hommikul ühistransporti kasutama. Ma pole nii palju kurje inimesi ammu näinud, nagu Delfi kommentaatorite kokkutulek. Millegipärast oli mul jõudnud tekkida romantiline arusaam vanainimestestest kui lahketest hallipäistest prouadest ja taatidest. Jõudsin unustada, et meie vanainimesed on nõukogude ajal karastuse saanud "hammas hamba vastu" kultuuri kasvandikud. Palju poleks puudunud kui oleksin kah ühele kähvanud, et "kahju, et sind ära ei küüditatud!" Õnneks seisan ma enda suhtes toimuva ebaõigluse ajal tavaliselt käed rippu ja suu ammuli ega oska midagi kosta. Huvitav, et lastele korrutatakse kogu aeg, kuidas tuleb "palun" ja "vabandust" öelda aga suvaline tädi käratab mulle ilma igasuguse sissejuhatuseta sinatades peale. Ma nimelt tegin sellise mõtlematu teo, et soovides väljujaid endast mööda lasta, ronisin seisma ühte pingivahesse aga tagumisest uksest olid tädid juba peale tormanud ja soovisid minu taga olevaid pinke kiirkorras hõivata. Väljujad üritasid samamoodi üksteisest üle ronida, et ikka esimesena välja saada, sõimu osaliseks sai üks õlakotiga "ees töllerdanud" meeskodanik. Lapsed ja noorukid vaatasid hirmul nägudega, kuidas "prouad" endale rinnaga teed rajasid. Huvitav, et mul ei ole vist elu sees nii kiire olnud kui neil inimestel seal ilmselt igal hommikul. Vanainimestel peaks ju üldiselt kehv uni olema - bussid käivad nii viiest hommikul -  võiks siis juba varakult ennast minekule sättida, mitte viimasel minutil ärbelda. Ilmselt on tegemist siiski mingit sorti ekstreemspordi liigiga, mida inimestele lihtsalt meeldib harrastada - "jess, täna sain Leidale kotiga pähe löödud ning jõudsin turusappa kaks minutit kiiremini kui eile!" Huvitav, kas sellist tsirkust kusagil mujal kui Ida-Euroopas ka kohtab? Kuidas sealsed vanainimesed ennast välja elavad? Kas meie ise käitume vanemaks saades viisakamalt, sest pole pidanud järjekordades isamaasõja veteranidega võitlema?

Kolmapäev, mai 23, 2012

Must surm*

Avastasin täna veel ühe ägeda bändi - Civet, keda Last.fm mulle juba ammu soovitanud on aga kuna nende andmebaasis ühtegi nende lugu ei ole, siis see soovitus seisis niisama kasutult - aga nüüd on mul ju Spotify. Civet on taaskord üks väheseid (vastuoluline, ma tean) ilusate tüdrukute punkbände. Sellised toredad Ameerika neiud:
Mulle meeldivad nad eelkõige hääletämbri tõttu - midagi sarnast Bitch Alerdile või Distillersile. Plikalik kiljumine mulle väga peale ei lähe. Igastahes on kohe tore ilusaid inimesi vaadata.
Võiks ju ise ka ilus välja näha, mitte suvalises lillelises Montoni kaltsus mööda linna kooberdada? Mul mõned ilusad peoriided isegi on, aga nende hankimine on igavene pain in the ass. Poes ju ei müüda ja netist riiete tellimine on ebastandardse keha (pea kõik kehad liigituvad siia alla vist) puhul üsna loterii. Tätoveerimiseks on kah vist liiga hilja juba - kui tätoveerida, siis ma tahaks tervet käsivart katvat värvilist tätoveeringut näiteks aga see oleks sobimatu  kui garderoob kaasa ei tule. Üldse on vist juba liiga hilja (otsiks parem kirsturiided valmis?) ja ema hakkaks kah pahandama (jälle vastuolu). Tunnistagem, et ma olen ikka üks nõme konformistlik selgrootu eit. Lohutan end sellega, et vähemalt on mul ilusad kulmud ja lainerijoon. Intsu-Inga lasi kah endale kulmud tätoveerida ja siis  kõik muidugi kaagutasid kui rõve ta ikka nendega välja näeb ja et püsimeikimine on üldse kõige võikam asi maailmas. Lainerite turul on muidugi täielik ikaldus. Kasutasin aastaid ühe firma pintsliga lainerit aga nüüd on isegi nemad selle vildikatüüpi pulga vastu vahetanud - ei saa mina aru, kust otsast see parem on. Püsimeigis taheti kohe mulle lainerijoon kah näkku kõrvetada aga mulle tundub ausalt öeldes hirmuäratav mõte laugude tätoveerimisest  - mismoodi need paigal peaksid seisma?
Ilmselt hakkan oma fantaasiaid lapse peal välja elama. Kunagi ühe roosa pealuudega luti juba ostsin. Sellega seoses lugesin just Daki artiklit ja enda häbiks paari kommentaari ka (üldine foon oli õnneks positiivne), kus üks tädi ütles nõnda:
"ükski normaalne ema ei tee selliseid "nalju". nimetada last zombiks...samamoodi ei mõista ma ka emasid, kes oma väikestele tittedele kõiksugu surma temaatikaga riideid ostavad - pealuud, kondid, jne
jälk ju." 

Vastati talle päris mõistlikult:
"keegi ei nimetanud last zombiks. zombie apocalypse on interneti maailmas teada-tuntud meem, neid ei võeta niimoodi sõna-sõnalt. antud juhul oli tegu lihtsalt erinevate põlvkondadega ja vanem kodanik ei olnud sellega kursis ja sai asjast valesti aru. igal generatsioonil omad sisenaljad, on ka see vanaema mingi hetk noor olnud ja oma nalju teinud, mis kindlasti olid tema vanemate meelest kohatud. "
Huvitav on see, et kusagilt ei tule välja, et see esimene kommentaator "vanem kodanik" oleks, aga ma usun ka, et nii see kommenteerija kui inimene, kellega Daki "tülli" läks olid mõlemad veidi teisest generatsioonist. Või noh, sellel algselt solvujal oli ju väike laps, 50stel reeglina ikka ei ole neid...

*Ok, see väljend käib vist siiski pealaest jalatallani musta riietuvate sorgus rasvaste juustega koledate tüdrukute kohta. Kui neid on.

Teisipäev, mai 22, 2012

Rohkem seksikaid mehi

Kui te arvate, et ma sessi pärast ei kirjuta, siis te eksite, tegelikult olen kaevunud sügavale Spotify urgastesse. Eile näiteks kuulasin Marya Roxxi plaati, mida ma osta ei raatsinud aga mida kusagilt alla kah tõmmata ei saanud. Kui keegi ei tea, siis Marya Roxx on Eestis paremini tuntud kui Maarja Kivi Vanilla Ninjast, kes nüüd USA-s elab ja "päris"-rocki teeb. Kusjuures 2 lugu plaadilt olid isegi väga head ning ülejäänud täiesti kuulatavad. Nüüdseks olen jõudnud aga otse keset surnuaedu ja gooti metalli. Ja hauaplaatide taga kükitavad aina ilusamad poisid. Tahtsin juba eile kisendada, et miks meil ilusaid meikivaid mehi ei ole, aga õnneks juhtusin õhtul Eesti Tippmodelli vaatama ja tõepoolest, Arne Niit ei ole see, mida mina mõtlesin! Kusjuures, tuleb tunnistada, et isegi Niit on parem kui mitte midagi, lihtsalt mitte minu maitse. Kahjuks kinnitab veel stereotüüpi kah, et ennast meigivad ainult homod - aga ei ole ju nii! Veetsin eile poolt tundi pelgalt 69 Eyesi pilte vaadates - vot on ilusad Soome mehed.

Mida on meil siin vastu panna? Ainsana meenub Evestus, kelle esinemist ma kunagi suu ammuli vahtisin - lõpuks ometi midagi esteetiliselt ilusat ka lavalaudadel!




Rohkem musta silmalainerit, paluks! Silmalainerist rääkidest - Xena meeldib mulle üha enam. Naljakas on vaadata, kuidas kõik ülejäänud hall mass ahmib õhku, et kuda ikka nii saab ja sisiseb omavahel - tüüpiline hanekari. Xenal võiks muidugi ajusid ka olla, oleks parem komplekt (no kurat, mismoodi inimene kekutab, et teda võrreldi Christina? Christian? ... ihihiii - Christina Ricciga, goddammit) aga seda on vist ühelt 17-aastaselt palju palutud.
Ühte bändi Soomest tahaks veel tutvustada - Turmion Kätilöt (Midwives of Destruction) - labaselt öeldes Winny Puhhi ja Rammsteini ristsugutis aga see on muidugi selline tobe raamidesse surumine. Ehk siis bänd, mille laulja näeb välja selline:
Ei saa ju mitte paha olla. Või nagu arvab kasutaja, toreda nimega GeneralAnal: I don't understand anything. But it's fucking good music! Meil ugrikeelsetena on veel see eelis ka, et saame ehk veidi rohkem aru, millest härrased ämmaemandad laulavad (kuigi viimasel ajal on nad ka ingliskeelseid lugusid teinud, aga need pole sugugi nii head kui soomekeelsed).

Fotod pärit Last.fm-ist.

Esmaspäev, mai 14, 2012

Kuldsete kätega mees

Seoses emadepäevaga kui üritusega, mis pöörab liigset tähelepanu suguseltsi sigimistavadele, kerkis üles taas üks teema, mida varemgi tähele pannud olnud - "kuldsete kätega mehed" - jõi/peksis/jms mis ta jõi/peksis/jms - aga ta oli üks kuldsete kätega mees!
Millegipärast on see väljend mulle just seesuguses kontekstis kõige rohkem silma jäänud. Ma ei tea, kas see on niipidi, et tööarmastus varjutab muud kehvad omadused või siis üritatakse sitta kullaga kinni katta. See ei tähenda üldse, et tubli töömees ei saaks olla ilma joomata või peksmata - aga millegipärast üleni kuldsetest meestest eriti ei räägita, ikka kullatakse nende käsi, kes neid muuseas klohmimiseks või kallamiseks rohkem kasutanud on. Või ongi selline mingi seltskonna ideaalmees? Tõeline isane?
Et kui teeb tööd küll aga samas ei lõuga või ei klohmi siis on "pehmo" nagu tänapäeval öeldakse? Praegusel ajal on füüsiliste tööde hulk veel eriti kahanenud ning mõne arvates ehk polegi mees see, kes ise auku ei kaeva või tsemendikotti ei tassi. Arvuti taga istuvad siidikäpad ning koosolekutel pläkutavad suuga suure töö tegijad. Eks see teatud osas muidugi nii ole ka. Aga. Aga ikkagi seostub mulle kuldsete kätega mehe all mehiselt viina võttev karmikäeline pereisa, kes eidele kolki annab kui makaronid kokku on kleepunud ja lapsed lõugavad. Või noh, õige eesti mees sööb ikka kartulit, mitte makaroni. Ma ise sain küll Saku pehmotestis (vaenlast tuleb tunda!) skooriks 10% pehmot aga sellest hoolimata ajab selline mõtteviis mul kopsu üle maksa. Eks ta ole - homode "propageerimise" ajastul tahab ka karune külamees ennast inimesena tunda ja Saku on leidnud selle õige nupu, millele vajutada. Päris koomiline oli muidugi näha, et pehmotesti 0 % skooriga uhkustasid FB seinal just need tüübid, kellelt ma seda ka ootasin.
Üldse tundub mulle, et füüsilist ja vaimset tööd kiputakse vastandama. Et mis mõttes keegi muudkui haris ennast aga kodus ei liigutanud lillegi - on see siis niipalju halvem kui algharidusega koduperenaine, kes päevad läbi lapiga ringi käib? Eks muidugi, inimeses võiks kõik ilus olla aga kes meist ikka selline on. Kiputakse ikka kritiseerima seda, milline ise ei olda. Hapud viinamarjad? Üks on laisk ja loeb koristamise asemel raamatuid, teisel pea ei lõika ja tegeleb sellega, millega paremini hakkama saab.

Kolmapäev, mai 09, 2012

Kuidas saada täiskasvanuks?

Hämmastav, kuidas ma ikka selliste probleemidega maadlen! Nimelt olen ma hästi tubli õppur ja tahaksin endale järgmise aasta magistritöö jaoks juhendaja ära valida aga...Ma ei julge talle kirjutada! Kuidas mina, tähtsusetu plika, kirjutan kirja inimesele, kelle ametinimetus on direktor! Mis sest, et mu enda ametinimetus on kuskil unustatud paberites juhataja. Oleks ta siis veel naine aga ei! Ma ei saa aru,  mismoodi ma ikka veel selline napakas olen. Kogu aeg on tunne nagu peaks ema käest peole minekuks luba küsima või uut soengut vanemate eest mütsi alla peitma. Kuskohast selline haige mõtlemine pärit on? Et on suured inimesed ja siis olen mina, mis sest, et vanust on nii palju,  et enamasti ei usu, kuidas nii kaugele välja on venitatud (oleks veel "et"-e saanud lisada tegelikult...). Ja siis veel see - mehed on hirmuäratavamad kui naised? Nagu mida? Tädi tuleb paitab veel lollikesel pead aga onu ei hellita? Kunagi lugesin (Cosmost loomulikult), et on olemas selline tore kompleks, et muidu üsna edukad inimesed pabistavad pidevalt sellepärast, et kuidagi paljastub nende võlts pale - tegelikult on nad täielikud põhupead, kes kogemata oma ametipostidele sattunud on. Muuseas, ma olen unes näinud küll, kuidas mind mu rumaluse tõttu tagasi keskkooli saadetakse...Muidugi ma ei mäleta, mismoodi sellest kompleksist lahti võis saada.
Ilmselt on minu hädade taga iseseisvuse puudumine. Mul on vaja, et keegi mulle ütleks, mida teha - mispärast ma ennast koolis nii hästi tunnen siis? Kui keegi nüüd ütleks, et kirjuta see kiri selleks kuupäevaks valmis - asi saaks tehtud, vastutus endalt ära lükatud. Aga nii, et ise pean ennast motiveerima ja endas julguse leidma - ei. Vaba ajaga on samamoodi - kui keegi mulle mingi ajatapmisvõimaluse välja pakub, olen ma alati rõõmuga nõus aga üksinda olles ei suudagi ma end mobiliseerida ja veedan lõpuks terve päeva voodis teki all. Ja muidugi vingun, et miks mind keegi kunagi kuhugi ei kutsu. Teised inimesed vist ei ole sellised?

"Lähme kuhugi sööma?"
"Kuhu?"
"Ma ei tea, kuhu sa tahaksid?"
"Ma ei tea, sina ju tahtsid minna."
"Aga kuhu sina tahaksid?"
 "Ma ei tea."
"Sa siis ei tahagi minna?"
"Ma pole seda öelnud."
"Aga sa ei ütle ju, kuhu me minema peaks!"
"Sest sina ju tahtsid minna!"
"No siis ei lähegi kuhugi!"

Kubjast oleks vaja, kubjast!