Esmaspäev, aprill 30, 2012

Mängin märtrit

Täna on siis üldrahvalik joomapüha ning sellest ei vaata mööda ka meie töökas kollektiiv aga mida teen mina - mina kavatsen tänase õhtu mööda saata üht südantsoojendavat rühmatööd kokku pannes, mille tähtaeg keskööl kukub. Aaarrrgghhh.
Ja siin pole midagi pistmist sellega, et nädalavahetusel oli avatud ülikooli õppesessioon, reedel Genklubis uskumatult hea bändidekooslus Sibyl Vane, Psychoterror ja Deathcats, millest viimane jäi küll kahjuks hilise algusaja tõttu nägemata ning laupäeval 2 sünnipäeva. Rühmatööde puhul teatavasti ei piisa üksinda tubli olemisest, suutsin enda osa eile õhtul küll ära lõpetada, kuid arvestades seda, et tööl on täielikult puudu sissejuhatus ja kokkuvõte, 1 osa, mille lubasime kõik koos koostada (mitte kunagi enam korrata nii rumalat viga) ning ühe osaleja isiklik panus, otsustasin eilse õhtu põhiosa pühendada ühe teise aine kodutööle, mille tähtaeg eile kukkus, kuid millel on lahkem õppejõud kui see, kes keset Volbriööd kodutööd ootab.
See selleks, mis mind tegelikult vihastas oli see, et oma nädalavahetuse olukorda teades, tegin poole enda osast juba nädala alguses ära ning laadisin GoogleDocsi, kust kõik seda enne enda osa lisamist vaadata said. Minu eelduseks (peab tunnistama, et veidi egoistlikuks, kuid siiski kokkuvõttes aja kokkuhoidu võimaldavaks) oli see, et minu tehtut nähes järgivad järgmised samasugust ülesehitust ja viitamissüsteemi nagu mina ees. Arvata võib kolm korda, kas mu lootus täitus. Kaks inimest kolmest tegid ikka nii nagu neile toredam tundus, mis sest, et see tähendab suurt ajakulu sellele, kes lõpuks töö viimase variandi kokku peab panema. Eks ma natuke ropendasin seda nähes ning kuna ilmselt on üsna loogiline arvata, et ilma minu sekkumiseta see töö täpselt niimoodi ka ära saadetakse, otsustasin töö kokkupaneku vaeva enda peale võtta. Põnev oleks teada, mis kellaks plaanitakse töö viimane versioon valmis saada, et mul ka aega jääks selle kõige ühte formaati toppimisel. Ma ei ole nimelt õhtul peale kümmet eriti töövõimeline. Jäle ego nagu ma olen, seadsin tähtajaks kell kaheksa - kui selleks ajaks täiendusi ei ole, teen asja ise ära (mis on ilmselt lihtsam kui mitme inimese mõtteid üheks tervikuks seada).
Huvitav, kas tegemist on sellega, et ma olen perfektsionist või püüan lihtsalt alati enda arvamust läbi suruda ning tahan, et töö lõppvariant jääks selline, millega mina rahul olen? Samas tundub nagu normaalne, et kõigil selline soov on, teised aga ei lähe oma tahtmise saavutamisega nii kaugele. See on muidugi selge, et mina lähen oma tahtmise saavutamisel läbi seina ka kui vaja. "If I don´t get what I want - I´m gonna SCREAM!" Minu ainus viga on see, et enamasti sean endale liiga madalaid eesmärke või ei sea neid üldse. Pigem tahan Guessi käekotti kui Eesti esimeseks naispeaministriks.

Neljapäev, aprill 26, 2012

G-punkti otsinguil*

Skeptik.ee jagas täna oma FB seinal üht huvitavat artiklit, mille kohta tutvustuseks ütles nii:
"Müstiline G-punkt, mis oleks justkui vaginaalse ühte orgasminupp, pole mitte anatoomiline moodustis, vaid pigem nagu pealepandud kohustus naisele saada orgasmi "õigest" vaginaalsest vahekorrast. Nagu oleks olemas mingi kõige õigem viis orgasmi saada ja klitoraalse stimulatsiooniga saadav orgasm oleks nagu kuidagi alaväärsem, kuna seda saab ka ilma peeniseta tekitada. Sedasi on G-punktist saanud osade peenisekandjate obsessioon ja uudised G-punkt otsingutest ja justnagu leidmisest leiavad kiirelt tee meediasse, olgu need "leidmised" kuitahes nõrgal teaduslikul alusel."

Lugesin ka ise loo läbi ja lisaks siia veel paar huvitavat mõtet:
  • Hoolimata kõikehõlmavatest tõenditest inimestevaheliste erinevuste kohta käsitletakse naiste orgasmiviiside varieeruvust probleemina, mis nõuab lahendamist.
  • On küsimus üldse seksis või on G-punkti leidmise soovunelmate taga kultuuriline hirm feminismi ees  -äkki mehi polegi enam vaja?
  • Kui vaginaalne orgasm on norm, siis miks seda nii vähe esineb? Siin tulebki mängu G-punkt - enamik naisi lihtsalt ei oska seda kasutada! (Minu kommentaar: no muidugi, naised on ju lollid, ei oska oma kehagi kasutada ning lähevad kergema vastupanu teed saades klitoraalseid orgasme! Vuih!)
  • Juba Freud leidis, et naised pole enne psühholoogiliselt küpsed kui nad loobuvad klitoraalsetest orgasmidest ja võtavad vastu oma rolli abikaasade ja emadena saades vaginaalseid orgasme oma abikaasaga. (Minu kommentaar: seda ajalugu võiks tegelikult iga G-punkti otsinguid kajastava artikli eesotsas mainida  - huvitav, palju naisi siis veel sellest teooriast huvitatud oleks? Ilmselt satuks see samasse patta 50ndate aastate abielunaise juhtnööridega a la "peale vahekorda anne naisele aega nutmiseks".)
  • Freudi teeoria puudutas psühhoseksuaalset sümbolismi, mitte anatoomiat. (Minu kommentaar: no tänapäeva "teadlased" on ses osas palju leidlikumad olnud.) 
  • Mõned naised on võimelised suudeldes orgasme saama, kuid mitte keegi ei eelda, et oleks olemas mingi müstiline K-punkt. 
Igatahes, huvitav artikkel.  

*Tegelikult ma ei plaani siin mingit seksiblogi avada, lihtsalt kuidagi ridamisi sattusid need sissekanded.

Esmaspäev, aprill 23, 2012

Feminism ja seks

Seksuaaleetika loengutega oleme jõudnud lõpuks ka feminismini välja. Antud kursusel käsitleme feminismi pelgalt seksuaalsuse kontekstis ning seda arvesse võttes jaguneb feminism üldiselt kahte lehte: mõõdukas feminism, mis ütleb, et naistel peavad olema oma seksuaalsuse üle samasugused õigused nagu meestel, mõõduka feminismi jaoks on seksuaalsus vaid üks aspekt võrdõiguslikkuse tagamisel. Teine koolkond on radikaalsed feministid, kes leiavad, et seksuaalsus ongi just see teema, millest kogu ebavõrdsus alguse saanud on ning seda tuleks radikaalselt reformida. (Hetkel üritan mälu järgi loengus räägitud refereerida, sest kahjuks jutu taustaks olnud slaidid pole kättesaadavad). Mis siis seksuaalsusega jama on? Eks ikka see, et seksuaalsus nii nagu me seda tunneme, on meeste defineeritud ning selle kohandamine naistele on justkui Lääne demokraatia rakendamine Afganistaanis - see ei sobi sinna hästi, sest keskkond on teine. Õige Afganistaani demokraatia oleks afgaanide enda poolt kujundatud  - ka seksuaalsust tuleks vaadata naiste vajadustest lähtuvalt, mitte üritada naisi "vabastada" neile meest seksuaalseid norme võimaldades.
Missugune on meeste defineeritud seksuaalsus? Esiteks on see indiviidi baasvajadus nagu söömine ja peavari. Kas naiste arvates ka? Me üldiselt ei arutle selle üle vaid pahandame, miks seksuaalselt vaba mees on "kõva mees", naine aga "lits". Kui mõtlema hakata, siis seksuaalsus ei ole mingisugune põhivajadus - selleta ei sure maha kuigi levinud on arvamus, et misiganes mõnd naisterahvast vaevab, on see tingitud "vähesest saamisest".
Loengus leiti veel seda, et põhimõte seksist kui põhivajadusest õigustab sageli ka selle vajaduse teise poole tahte vastast rahuldamist - seks on ju hea ja kasulik, sai natuke vale partner valitud aga üldiselt on loomulik, et baasvajadused oleks rahuldatud!
Teine väga oluline asi meeste poolt defineeritud seksuaalsuse puhul on domineerimine, mis siis pmst ongi kogu ebavõrdsuse jama alus. Meestele meeldib domineerida, see erutab neid ning kui ei oleks domineerimist poleks ka rahuldavat seksuaalsuhet. Tänapäeval on muidugi juba ok ka vastupidine olukord, kus naine domineerib ja mees on alluv (seda ilmselt vaid läänemaailmas, moslemist naine vaevalt sellist "luksust" endale lubada saab), kuid domineerimine ise ei kao kuhugi. Väidetavalt ei olevatki rahuldav seksuaalsuhe ilma ühe poole domineerimiseta ja teise alistumiseta võimalik - see on justkui seksi põhiosa. Ongi päriselt või? Mina ei oska öelda - ega ilmselt head nahka sellest tule kui mõlemad domineerida üritavad või siis just kangesti alistuda tahavad: "Võta mind - Oh ei, mis nüüd mina, võta sina hoopis mind!"...Võiks ju rolle vahetada aga ilmselt on inimesed oma olemuselt kas domineerijad või allujad ja vastasrollis nad end hästi ei tunneks.
Kokkuvõttes leiti, et inimloomust juba ei muuda - ainuke, mida teha on domineerida soovivatele naistele selgeks teha, et nad on normaalsed (ning samuti meestele, kellele macho-ideoloogia "maha ja taha" ei sobi).
See, et enamus oma rolli sobitub (mees domineerib-naine allub), ei tähenda, et selline norm kõigil sobib ja ainuõige on. Oleks naised füüsiliselt tugevamad (ja vastava aparatuuriga varustatud), oleksid ilmselt nemad meestele hallidel aegadel oma seadused peale surunud - amatsoonidel ju oli selline komme, et mehi läks vaja vaid soo jätkamiseks, mille tarvis neid siis teatud aegadel teistest küladest rööviti ning enamasti pärast mättasse löödi. Poleks ka sugugi kena niimoodi elada aga kui selline käitumine domineeriks, siis me ilmselt ei küsiks - on see normaalne?

Esmaspäev, aprill 16, 2012

Nagu laps kommipoes

Jälle on palju vett merre voolanud jne. Vahepeal oli meil nn motivatsiooniüritus - maakad said pealinna näha, innustavaid sõnu kuulda, kallis restos süüa ning heal juhul palgatõusust rõõmu tunda. Tegelikult ei ole üldse irooniline - kõik oli väga tore. Lihtsalt tunne oli tõelise maaka oma - vahtisin suu ammuli uusi pealinna kerkinud maju, pole vist üle aasta Tallinnas käinud. Ikka on see tobe värin sees, mis lapsena, et saaks ometi siia! Samas ma olen ju pealinnas elanud ja kogenud, et tegelikult pealinnas elades veedad sa enamuse oma ajast kusagil äärelinna korteris konutades mitte ei jookse mööda "lahedaid" kohti. No ilmselt tollal oli see mitme vastiku asjaolu kokkusattumine ka aga ega ma Tartuski väga sageli kesklinnas niisama ringi ei hängi, ikka kükitad enamuse ajast kodus või tööl ning sel juhul pole eriti vahet, kus see kodu asub.
Motivatsioonist aga nii palju, et ma sain lõpuks aimu, mis mind tõeliselt motiveerib - pekki see palk, kaunis ümbrus või võimalus ennast harida - ma avastasin Spotify! Eestis seda imelist asjandust loomulikult ei pakuta aga kui sul on rahvusvahelisi tuttavaid, siis nende kaudu saad konto avada küll ja voila - muusika, enam-vähem igasugune, kõik artistid, kõik albumid - kuula palju tahad! Mul on hetkel konto, mida selle tegelik omanik kasutab vaid autos ning muul ajal saan seda mina ekspluateerida. Ühendasin kohe ülbelt enda last.fm-i kontoga ära ja lõpetasin seal subscribemise ära, sest last.fm on tühine Spotify kõrval. Spotify-s saad kuulata seda, mida tahad, mitte ei pea ootama kuni raadiojaam sulle mõne hea loo ette söödab. Keegi võiks selgitada, miks selline võrratu teenus Eestis ei levi. Ei ole mõtet ju rääkida väiksest turust, sest muusika on ju niikuinii olemas, uus turg oleks lihtsalt võimalus uute klientide leidmiseks. Hind ei ole kah nii röögatu, et keegi ei maksaks (mingi osa on päris tasuta aga ma pole süvenenud, mis täpselt, sest mul on ju kasutada Premium konto). Pealegi ei näe ma mingit mõtet failide oma arvutisse kogumisel kui neid saab Spotify abil kõikjal kuulata. Eesti autorikaitsjatel oleks siin kindlasti jälle midagi kobiseda aga ma ei näe tulevikus küll mingit mõtet failide omamisel kui pilvetehnoloogia kõikjal kasutatavaks saab. Mispärast peab tuuleveskitega võitlema?
Ehk siis nüüd käime tööl selleks, et saaks Spotifyd kuulata.