pühapäev, detsember 31, 2017

Patty Schemel. Hit So Hard: A Memoir

Patty Schemel on mu lemmikbändi Hole eks-trummar. Kõigepealt oli dokumentaalfilm ja alles seejärel raamat. Film on ilmselt põnev vaadata vaid fännidele, aga raamat keskendub palju sügavamalt Patty loo peamisele tegurile ehk siis sõltuvusele (alkoholist heroiinini). Ilma selle universaalse teemata ma ilmselt seda arvustust ka ei kirjutaks, nendiks lihtsalt, et mulle meeldis ja nii palju põnevat infot mulle kui melomaanile, eriti seoses grunge, rriot grrli ja kõigi nende Seattle ümbruskonnast võrsunud 90'ndate bändidega.

Seda arvustust kirjutan ma eelkõige selle tõttu, et kõneaulune raamat muutis päris palju minu arusaama sõltuvusest. Jah, ma olen lugenud kohalikke bestsellereid nagu "Kuidas minust sai HAPKOMAH", Kenderi narkoromaane, Trainspottingut ja muud sarnast, aga kõik need on jäänud mulle kaugeks. Mingid nolgid, kuskil tööstusrajoonis -  üsna võõras teema, millega samastuda väga ei saa. Selgelt marginaalide teema ju, vähemalt nende teoste põhjal. Aga Patty - normaalne andekas keskealine naine, kes oskab tasakaalukalt kirjutada ega loobi slängi, et kõvem välja paista, sest noh, tema saavutused (millest siinkandis küll väga ei teata) räägivad enda eest. Samanimelist dokumentaalfilmi vaadanuna on lihtne raamatut tema häälega lugeda ja tunda, et "me oleme tegelikult nii sarnased" - ta on meeldiv vestleja, valdab eneseirooniat, on empaatiline ja soe inimene.

Raamatut ennast on sageli iseloomustatud kui "brutaalselt ausat". Ilmselt see on üks põhjusi, miks ta meeldib. Patty ütleb ausalt, et jah, ma kulutasin kogu oma raha heroiini hankimiseks, jah, ma müüsin oma keha ilma kaitsevahenditele tähelepanu pööramata, jah, ma jagasin oma nõela nähtavalt hepatiidihaige inimesega - ta ei lasku detailidesse, aga ta räägib asjast nagu see oli. Ma olen alati erinevate sõltuvuste puhul mõelnud, et on ju ometi piir, kus sa kasutad ja millest alates kasutab aine sind. Patty näitab, et seda piiri pole - on vaid olukorrad, kus sa mõtled "see on ajutine, ma suudan alati peatuda", siis juhtuvad mingid asjad (sa jääd vahele, kaotad lähedased, töö jms) ning järgmine kord mõtled juba "vahet ju pole, kui ma ka suren, mis elu see niikuinii on - ma olen kõiki alt vedanud". Eks ma olen ka neid 200-kiloseid inimvaresid telekast vaadanud, et no üleöö ju ennast selliseks ei söö, 100 kilo juures hakkaks ehk ennast liigutama ikka? Aga kui su enesehinnang on juba madalam kui muru, sa ei näe mingit võimalust, et võiksid minna välja maailma ja ehk kellelegi meeldidagi? Kui sulle tõepoolest annab suurima rahulduse elus see järjekordne pizzalõik ja tundideviisi arvutimängu?

Patty jõi end esimest korda purju 12-aastasena ja tundis, et see oli parim asi tema elus. Enamik nii ei tunne ja seega pakub ta, et see värk on siiski geneetiline. Mõni suudab juua klaasi veini ja peatuda, tema ei suutnud. Mõni suudab saada õnnetunde näiteks spordist, tema ei tundnud seda iialgi (nagu mina). Kas me saame sellist asja eitada? Öelda näiteks oliividearmastajale, et sa lihtsalt tunned valesti, oliivid ometi ei ole head? Äkki ikka kehtib maitseasi ka muude teemade puhul? Patty tundis alati, et ained ja pilves olek on parimad asjad tema elus. Kõiki neid rohkem kui 30 rehabi, mis ta läbi tegi, võttis ta kui ajutist kohustust mingi ürituse vms jaoks end sirgeks saada. Miks ta lõpuks peale 13 aastat kaineks sai? Sest isegi heroiin ei mõjunud enam (kõigest muust rääkimata). Mitte miski (sh parimate sõprade üledoosid, absoluutselt kõigi ja kõige kaotamine) ei pannud teda muutuma. Selle kõige juures elas ta ju nö unelmate rockstaari elu (vähemalt alguses), tal oli väga toetav perekond, sõbrad ja armsamad. Viga oli tema enda sees, talle meeldis asi, mis teda hävitas. Kas meeldimise vastu saab keeluga? Patty pidi pääsemiseks ära käima päris põhjas, muutuma immuunseks ning alles seejärel tuli mängu see, et tal on nüüd pere, mida ta ei tahaks mingi hinna eest kaotada ja ta teab, et kui ta ka korra libiseb, on ta koheselt tagasi tänaval, sest nüüd harjub organism kiiremini. Teab ta ka seda, et tal lihtsalt vedas, et ei surnud üledoosi, kellegi käe läbi või mõnda haigusesse.

Selles valguses toob ta ka mu meelest ühe kõige arusaadavama põhjenduse (oma lähedase sõbra) Kurt Cobaini lõpule - Kurt oli samuti selles võrgus kinni, ta ei tahtnud lõpetada, kuid teadis, et niimoodi jätkates teeb ta haiget kõigile, kes temast veel hoolivad, aga ta ei suutnud kujutleda, et peaks lõpetama heroiiniga, seega lõpetas ta eluga. Kui sa oled pilves, pole enam mingit vahet, oled sa elus või surnud, nagu nendib Patty. "Kuidas ta sai ennast tappa - endal väike laps?" - pigem tundis ta, et teeb teistele oma surmaga teene, oma kuulsuse tõttu (Patty mainib, et Kurti ei häirinud kuulsus, teda häiris see, kuidas selle tõttu ta eraelu luubi alla võeti) ei saanud ta ju isegi midagi varjata.

Ehk siis, mitte miski ei pane sind lõpetama, kui sa ise seda ei taha ja sa ei taha, kui tunned, et aine on see, mis sulle tõelise rahulduse toob. Mõnele lähevad ained kergemini peale kui teistele ja sõltuvusse sattumiseks ei pea erilisi probleeme eluga isegi olema (mingid probleemid on ilmselt meil kõigil, aga kõik ei lahenda oma vastuolusid ja pingeid sel viisil). Mulle väga meeldis, kuidas see raamat ei mänginud pidevalt teemaga "ühiskond on süüdi!" (erinevalt paljudest kodumaistest narkomemuaaridest).

Ühiskonna puhul oli minu jaoks oli märgilise tähendusega hoopis see, kui vaatasin fotosid sügaval nõela otsas olevast Pattyst ja esimene mõte oli: "Vau, ta on nii ilus ja sale siin!" Patty nentis ka ise, et see oli aeg, mil kõik disainerite poolt saadetud riided istusid nagu valatult.

Keskendusin siin sõltuvuse teemale, aga raamat ise on palju enamat. Hole´ist, suhetest bändi sees, kogu sellest hullumeelsest ajastust (mitte keegi ei arvanud, et keegi neist võiks kuulsaks saada või ajaloos mingi märgi maha jätta, Nirvana edu oli absoluutne šokk), muusikatööstuse telgitagustest jms. Seda kõike keskendumata plaadifirmadele, pillide ja käikude anatoomiale jms, mida tavalugeja enamasti ei mõista, aga millest muusikutest kirjutajatele kangesti padrata meeldib. Mõni võib seda muidugi ka miinuseks pidada. Patty nendib ka ise, et trummar on bändis tavaliselt kõige kergemini asendatav isik. Väga huvitav on vaatenurk inimeselt, kes pole absoluutne alfa nagu enamik staare, kellest raamatuid kirjutatakse.

reede, detsember 29, 2017

Minu 2017. aastal loetud raamatutest parimad

Eksisteerib reaalne oht, et ma jõuan selle aastanumbri sees veel mõne raamatu loetud, aga hetke saak on siis 115 loetud raamatut 29530 leheküljega. Ma ei oska isegi öelda, kuidas see nii kujunes, kahel viimasel aastal on raamatuid ikka veidi alla 100 kogunenud ja lehekülgigi pea 7000 vähem. Üks asi, mida ma varasemail aastail teinud pole, on küll raamatute tööle kaasa tassimine - siin jõuab päris palju loetud (aga kaasa tasub tarida ikka ainult kergemaid köiteid, muidu ruineerib õlavalu lugemisrõõmu).

Oma hinnangutes olen aga kitsim olnud, kui varasematel aastatel. Nelja tärniga hinnatud raamatuid on kõvasti rohkem kui muidu, aga viit olen jälle hoopis vähem välja käinud. Ainult 8 raamatut, kui varem olen lausa valiku pidanud tegema, et top 10 välja tuleks. Ahjaa, sel aastal olen puudust tundnud võimalusest Goodreadsis raamatut mitte hinnata, aga panna kirja, et jätsin pooleli (st ei saaks justkui "loetud" ka öelda). Eks need ole muidugi raamatud, mis mulle meeldinud ei ole, kuid liiga ebaõiglane oleks pooliku lugemise tulemusena ka 1 kirja panna või kuidas? Äkki kuskil peale keskkohta oleks paremaks läinud? Kui ma tegelikult läbi ei lugenud, kuidas saan öelda, et ei meeldinud?

Aga parimad siis (üsna suvalises järjekorras, kuigi mitte päris :))

1. Maarja Kangro "Klaaslaps". Kirjutasin raamatust siin. See raamat jäi meelde. Olen aru saanud, et raamatu meelde jäämiseks on väga tähtis ka see, kas ma ise olen oma mõtted sellega seoses üles kirjutanud. Ebaobjektiivne, aga ma millgipärast arvan, et "Klaaslaps" oleks selletagi meelde jäänud.

2. Peeter Sauter "Sa pead kedagi teenima". Sellest raamatust ei ole ma kirjutanud ega ole seda ka kuidagi hinnata suutnud. Ehk siis raamat, mis tegelikult 5 tärni ei saanud ja mida mu meelest ei olegi võimalik hinnata, aga mis jättis minusse kustumatu emotsiooni. Mulle jubedalt meeldis seda lugeda, mulle meeldis, kuidas see oli kirjutatud, aga samas oli kuidagi häbi ka, sest tundus, et ma piilun luba küsimata kellegi (magamis)toa aknast sisse. Jälle see teema, kelle jaoks miski ja kui isiklik on. Samas seesugune isiklik lugu annab siiski palju võimalusi äratundmiseks, mingiteks üldinimlikeks hetkedeks. Samamoodi nagu "Klaaslaps", aga siin on minu jaoks probleem see, et kaasatakse ka neid, kes selleks nõusolekut andnud pole (tegelikult ju "Klaaslapses" olid samad probleemid, et mõned inimesed, keda seal mainitud olid, said pahaseks, aga no teiste privaatsuse eksponeerimise tasemelt on need kaks raamatud üksteisest ikka vääääga kaugel.)

3. Meelis Friedenthal "Mesilased". Minu aastalõpu suurim lugemiselamus. Raamat, mille sisukirjeldus mulle absoluutselt muljet ei avaldanud (Romaani sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.) aga mõtlesin, et no alati võib ju pooleli jätta, kui ei istu. On ikka huvitav küll, kui tark inimene, kes teemast ülevaadet omab, suudab selle ka nii nauditavasse keelde panna, et tavalugeja kaasa haarata ja näidata talle maailmu, mida ta ilma intelligentse giidita avastada ei oskaks! Lugesin raamatut poolmustade jõulude aegu, Tartus, pikemalt on mul olnud kahtlused, et hiir on vist põranda vahele ära surnud. Meenusid Kivirähk ja Rehepapp, muigasin ikka päris mitmes kohas, kuigi ei saanud aru, kas seda oli ka tegelikult taotletud. Mu meelest paar arvustust on selle raamatu üsna tabavalt kokku võtnud ja mul pole väga muud lisadagi - Kirjanduslik päevaraamat siin ja Märt-Matis Lille kommentaar Goodreadsis: "Selle raamatu suuri võlusid on see kuidas autor väga veenvalt ja põhjalikult maalib pildi sellest, kuidas 17. sajandil isennast ja maailma tajuti. Meelise eruditsioon alkeemia ja keskaegse maailmapildi vallas ning suurepärane stiil ja hea maitse annavad kokku võrratu lugemiselamuse. "  

4. Olavi Ruitlane "Vee peal". Kui tavaliselt arvatakse, et inimesele meeldivad need lood, millega ta end suhestada oskab, siis mina pole kunagi olnud teismeline poiss ega ka kirglik kalastaja, aga see raamat meeldis mulle ikkagi. Igasugu laste silmade läbi kirjutatud lood ongi enamasti head, kuigi ju tegelikult võltsid - kirjutas need ikkagi täiskasvanu, kes ilmselt täistõde enam ei mäleta ja ilustab toonast elu üle. "Vee peal" tegelaste elu oli tänapäeva mõistes kõike muud kui lihtne ja ilus, aga oma ajas elava lapse jaoks oli see muidugi ainuke elu, mida ta teadis ja lapsed on üldiselt positiivsed. Selle loo kõik tegelased on vägagi värvikad, aga eks seal Võru kandis ongi veidi teistmoodi inimesed - sellised lõbusad ja ladusa jutuga, võru keelgi on kordi mahlakam kui eesti oma. Raamatu tegelased räägivad samuti enamasti võru keeles, millegipärast meenub kohe ansambel Winny Puhh ja nende lood seentest. Eks kalastamine ja seenendus ole ju mõlemad koriluse vormid. Eraldi väärib ära märkimist raamatu vahva kujundus, kus tõsised ja detailsed kalandusteemalised pildid vahelduvad lõbusate šaržidega loo tegelastest.

5. Caitlin Moran "Kuidas luua tüdrukut". "Hell is a teenage girl" nagu ütleb peategelane filmis Jennifer's Body. Ma arvasin, et tegemist on mingisuguse arvamus-raamatuga nagu seda oli C.Morani "How to be a Woman", aga see on hoopis autobiograafiliste sugemetega ilukirjandus. Igaks juhuks mainin, et mõni võib seda käsitletud teemade põhjal ehk ka "kolekirjanduseks" nimetada, aga mu meelest suudab autor kõige juures humoorikaks ja viisakuse piiridesse jääda ning olgem ausad, puberteediiga ongi üsna eemaletõukav oma naturaalsuses. Mulle väga meeldib, kuidas Moran oma tegelastesse suhtub, kuidas ta kirjeldab perekonda, mis kõigi standardite alusel ehk "normaalsete" kilda ei kuulu, kuid ometi loo käigus armastusväärseks muutub.
Mind pani raamatut ühe hingetõmbega läbi lugema loomulikult selle muusikaline taust. Oleks ma ainult ise sel ajal seal olnud! London, 90ndad, rock, indie, grunge, punk, põrandaalused klubid. Unelmate töö muusikakriitikuna, unelmate sex&drugs&rock'n'roll lifestyle ning nende keskel täiesti kogenematu väikelinna tüdruk. Mulle meeldis, kuidas raamatus toodi välja see, mida tähendas naisrockstaaride esilekerkimine ja Rriot Girl-liikumine just sellise, tavalise väikelinna tüdruku jaoks, kes oli harjunud kodus biitleid kuulama. Kogu see maailma avardumise värk ja kuhugi kuulumise vajadus. Ja naispeategelane, kellel on oma mõtted ja soovid ning kes nende nimel ka võitleb, kuigi kaootiliselt ja tihti pead kaotades. Üldiselt üks ütlemata armas raamat minu jaoks.
 


6. Onu Bella "Tappa prostatavähk". Sellest raamatust sai hiljuti pikemalt kirjutatud siin.  

7. Charles Bukowski "Sink leiva vahel". See oli nüüd mu kaheksas Bukowski raamat ning kui Bukowskit kellelegi alustajale soovitada, siis ilmselt oleks mõttekas just siit alustada. Henry Chinaski lapsepõlv ja kujunemisaastad. Naised eksisteerivad alles unelmates ning hobustele veel panuseid ei tehta, aga muus osas allahindlust pole. Võrreldes teiste lugudega on "Singis leiva vahel" kõige kergem mingit kindlat ülesehitust järgida. Ülejäänud Chinaski-lood on peamiselt road-movie stiilis üles tähendatud, kuid siin saab loo teatud sündmuste vahele üles ehitada. Ma tavaliselt ei talu raamatuid, mis on täis ebaõiglust peategelase vastu. Chinaski varane elu pole samuti sugugi meelakkumine, kuid hoolimata sellest, et ta pealtnäha kaotab, siis kokkuvõttes on trumbid siiski tema käes. Ta ei võida lahinguid, ta võidab sõja. Osavalt ühiskonnakriitiline, valusalt aus, küüniliselt südamlik. Üks imponeeriva elufilosoofiaga mees. 

8. Mathura "Jääminek". Vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud. Jah, lugesin seda vahetult peale oma vanaema lahkumist. 

9. Patty Schemel "Hit So Hard". Tegelikult mul praegusel hetkel on veel natuke lugeda jäänud ja mitu teist arvustajat on just äkilise lõpu kallal nurisenud, ometi panen ette ikka viis tärni ära. Sain selle raamatu jõulukingiks ja lugesin ingliskeelsena, vaevalt, et keegi seda eesti keelde tõlkima hakkabki. Patty Schemel on minu lemmikbändi Hole eks-trummar. Ma ei tea, paljudele see fakt midagi ütleb, muudeks turundusargumentideks võiks olla ehk "Kurt Cobaini lähedane sõber meenutab"; "lesbist naistrummari lugu" (võeh, aga otse loomulikult ka sellist pealkirja on meedias kasutatud) ja ehk kõige adekvaatsem "ühe sõltlase kogemus". Ma kirjutan veel sellest raamatust eraldi ja lisan hiljem siia lingi

Mis siit siis paistab? Ilukirjandus kahvatab päriselu kõrval? Suurem osa mainitud raamatutest on autobiograafilised, isegi "Mesilased" põhineb ju tegelikult osaliselt reaalselt toimunud sündmustel. Ma ei tea, miks see nii on, otseselt elulooraamatuid ma ju taga ei aja. Kui ma vaataks telekat, siis reality TV-d? Võib-olla on see aga lihtlabane juhus. Üheksast suisa kuus kodumaist autorit, naisi  üheksast kolm.

reede, detsember 22, 2017

Brigitta Davidjants. (Mitte just) armastuslugu.

Raamatu tutvustuses öeldakse: "See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse." Nostalgia on tugev tunne ja seepärast otsustasingi lugeda.

Autorist kaks aastat vanemana ma siit aga väga mingeid kokkupuutepunkte enda toonase eluga ei leidnud. Põhiline põhjus tuuakse ära ka raamatu lõpus, kus imestatakse mina-tegelase suure vabaduse üle ja ta vastab, et küsimus on selles, kas ollakse peres ainus laps või üks mitmest, kelle puhul vanemate tähelepanu tahes-tahtmata hajuma kipub. Ma olin see üks ja ainus, keda silmaterana valvati ja nii oligi, et kui raamatu peategelane Rebeka 14-aastaselt pidudel jõlgub ja viina joob, siis mina mängisin samal ajal endast poole noorematega õues tasodega (olid mingid ümmargused junnid, mida keerutati ja vahetati).

Sarnane oli küll see, et me mõlemad olime melomaanid - raamatutegelane kuulab aga raskemat muusikat, millest ma omal ajal midagi ei teadnud, sest Raadio Tartus lasti ainult eurotümpsu. Loomulikult igatsesin ma minna Laululavale suvetuure vaatama, aga sinna mind ometigi ei lubatud. Rebekal on see-eest vanem õde, kelle sõbrannadega ta ringi jõlkuda saab - minu suurim unelm...Üldse kuidagi vingem ja ka kultuursem tundub see 90ndate Tallinn, Tartu tundus minu kitsale silmaringile toona vaid tümakast koosnevat. Rocki ei kuulanud keegi ja raamatute lugemine tuli maha salata (kui keegi üldse luges, mina küll mitte). Raadiost lindistati DJ Bobot, mitte Radioheadi. Piinlik.

Hoolimata muusikalisest taustast satutakse aga ka raamatus ebaküpsetesse ja puntras suhetesse (millesse siinmail satuti umbes 2 aastat vanematena, kuskil 16-aastaselt, kui siiski). Miks need noored tüdrukud nende vanemate kuttidega jändavad, küsis kunagi üks mu tuttav mees.  Ka raamatus peab üks meestegelane tüdrukute väljaskäimist üldisemas vormis hooramiseks. Ega see pole sugugi vähelevinud arusaam. Nagu ka raamatust selgub, ei teki need suhted siiski sugugi sellest, et süütus kellelegi raske koorem oleks kanda, vaid pigem mõistmisevajadusest, sellest, et oleks keegi suur ja tugev, kellele toetuda sel ajal, kui vanemad ei paista sind enam mõista suutvat. Lähen peika juurde, tema on ainus, kes mind mõistab, lohutab ja võtab kaissu. Vanematel kuttidel on elu seevõrra jube lihtne. Vähe on neid, kes vaid omakasupüüdmatult kaissu tahaks võtta, ikka tahetakse muud ka. Ja kui sina ei anna, siis mõni su sõbranna ehk ikka ja ongi sinu maailmapilt pooleks, sest su reetis keegi, keda sa oma ilmasambaks pidasid. Tavaline lugu. Sellise tavalise loo on Brigitta Davidjants oma raamatusse raiunud. Ma tegelikult ei kujuta ette, kas sellest on mõnele praegusele tüdrukule kasu ka, sest no eks räägiti seda hea ja kurjaga ju toonagi, aga ikkagi uskusid sina, et "meie suhe on eriline, meil on kõik teistmoodi!".

Natuke häiris mind aga raamatu lõpp. See justkui ütleks, et kui sul poistega nagu väga ei klapiks, siis võib olla küsimus su orientatsioonis. Ma saan aru küll, et homoseksuaalsete noorte täiskasvanuks saamine on veelgi keerulisem, kuid mu meelest võiks sel juhul lugu algusest peale sellest rääkida. Jah, siin on paradoks, ilmselt paljud ei tea seda isegi algusest peale. Aga siiski - see, et sa päris täpselt ei tea, kas see on armastus, mida tunned, ega taha ka kellegagi voodisse ronida, ei pea tähendama, et sa oled homoseksuaalne, pigem on see täiesti tavaline faas  - sa lihtsalt ei ole veel piisavalt küps sellisteks tunneteks.

Mulle meeldisid raamatus väga kõik tollase olustiku kirjeldused. Kõik tundus väga tõepärane hetkeni, mil mindi Tartusse Depeche Mode'i kontserdile, mis raamatus toimub talvisel ajal kuskil klubis, aga minagi käisin seal ja see oli suvel ja Laululaval. Mitte, et see oluline oleks loo suhtes. Aga tausta mõttes võin võrdluseks tuua, et Rebeka läheb sinna koos sõbrannaga häälega, ööbib suvalise tüübi juures Supilinnas ja joob salaviina. Mina (2 aastat vanemana!) läksin koos ema ja isaga ning ostsin suure saladusena purgi Longerot, tunnistades selle hiljem kohe ka üles põhjendusega, et "limpsi ei müüdud kusagil!". Säh sulle sarnaseid mälestusi samast ajast!

Ma ei tea, kuidas tänapäeva tüdruk suhestuda võiks - kas ta viitsib lugeda maailmast, kus kohtumisi lepitakse kokku tunde telefoni valvates (igaveseks on vist kadunud see probleem, et potentsiaalse peika kõne võttis vastu kuri isa...) ja kus vähemalt Lõuna-Eestis oli veel täiesti tavaline see, et telefoni kodus polnudki. Tema jaoks ei ütle midagi ka need baaride nimed ja enamik ansambleid. Samas, teema ise on universaalne. Õnneks leidub veel ka praegu päris palju noori punkareid ja "karvaseid" - äkki neile sobiks see raamat kõige paremini?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

neljapäev, detsember 21, 2017

Eesti Laul 2018, 2. poolfinaal

Niisiis, täpselt sama emotsioon nagu eile - esimesel kuulamisel "oo õudu!" (va 1 lugu), täna hommikul taas "ega kõige hullem olegi". Plussiks see, et ühtegi lugu, mida ma üldse kuulata ei oleks suutnud, seekord polnud.

1. Nika - Knock Knock
See laul algab maru paljulubavalt, mõnus hääl ja muusika, aga siis tuleb refrään ja masinatemuusika. Ma oleks oodanud hoopis midagi õhulisemat. Osa lüürikast on ka imelik - "I broke your heart - Oh My God!"?! Aga üldiselt see on üsna norimine, sest lugu on siiski üle keskmise kuulatav.

2. Girls in Pearls - Spellbound
Tõeliselt ilus laul minu meelest, algusest peale. Selline mõnus nö liftimuusika. Võiks minna isegi mu playlisti. Samas ilmselt ei ole see mingi meeldejääv hitt. Aga vähemalt on see ilus.

3. Metsakutsu - Koplifornia
Mulle ei meeldi egotripid ei inimeste, ega ka kogu rahva puhul, nagu selles loos. Taust on iseenesest mõnus, aga Metsakutsu hääl on mulle kogu aeg tundunud nagu punnitatud jõmpsika oma, kes kangesti tahab kõva mees olla. No ei sobi sellise häälega räppida mu meelest. Esimesel kuulamisel oli kohe täitsa piinlik. Teisel harjus juba ära, aga vabatahtlikult ikka ei kuulaks.

4. Karl-Kristjan & Karl Killing (ft WATEVA)  - Young
Ukulele kostab sealt? Troopiline rand ja päevitunud surfarid? Ma olen ilmselt vanamoodne, aga kuidagi naljakas on, kui eestlased selliseid lugusid teevad. Kus on kaamos, sitt suusailm ja madal palk? Noored ehk suudavad sellist muusikat tõsiselt võtta. Las ta siis olla, moosipoisid. Mitte mulle igatahes.

5. Evestus - Welcome To My World
See oli küll nüüd pettumus! Nii igav lugu, lihtsalt üks monotoonne jorin. Evestus on ju palju enamaks võimeline. Eriti ei kujuta mingit lavalist energiat ka sellise loo juurde. Ja muus osas hakkas silma, et need pseudo-nunnad meenutavad kangesti Marilyn Mansoni "We know where you f***ing live" videot. Kuulan parem seda.
6. Indrek Ventmann - Tempel
Veel üks joru - terve lugu üks ja sama. Üsna arulagedad sõnad ka, millegipärast meenus Jesper Parve "Minu Bali" (ma ei tea, mis mulle sisse läks, et üritasin seda lugeda). "Mandala maalingud" ei ole mu meelest mõistlik väljend, mida laulus kasutada. Samas kujutan ette, et see võiks olla selline "rahva lugu", sest et eesti keeles ja selline lihtne. Ahhaa - sama noormees laulis "Hispaania tüdrukut" eelmisel aastal, selge.

7. Eliis Pärna ja Gerli Padar - Sky
Hästi tüüpiline Eurovisiooni ballaad. Ilusad hääled, aga igav laul. Natuke tahtis nutt ka peale tulla, aga see on juba minu probleem. Mu meelest Gerli Padar oma alati naeratava näoga ei sobi seda laulma - seda laulu lauldes tuleks kurb olla.

8. Frankie Animal - (Can´t Keep Calling) Misty
Nii, see on siis mu selle aasta lemmiklugu! Kuulsin seda tegelikult juba veidi enne Eesti Laulu ja no esimestest akordidest peale on tunda, et see on see hea lugu. Mis sest, et ta on pigem selline "joon teki all teed ja vaatan, kuidas akna taga vihma sajab (juba sajandat päeva)", aga ta on hea. Nii ilus ja hea, melanhoolne, aga samas reibas. Frankie Animalist ei teadnud ma midagi, hakkasin nüüd kuulama ja üsna imelik bänd teine - enamik lugusid on mingi soigumine, aga siis on ka selliseid teravamaid hetki nagu see lugu ja paar veel. See lugu läheb playlisti kindlasti.

9. Rolf Roosalu - Show A Little Love
Klassikaline eurolugu, lehvitame vikerkaarelippe ja kepsleme rõõmsalt ringi! Scissor Sistersit meenutab. Paneb jala tatsuma küll. Võiks ka Eurovisioonil edukas olla. Mitte minu muusika, aga kvaliteetselt tehtud, pole miskit halba öelda. Peale selle ehk, et ilmas juba on palju seesuguseid. Mu meelest oli samasse auku ka meie kunagine Eurovisiooni võidulugu.

10. Marju Länik - Täna otsuseid ei tee
Marju Länikuga meenuvad mulle ikka "Head uut aastat" ja "Karikakramäng" või siis üheksakümnendatest punases latekskleidis Marju laulmas "Vaid üks mees mu sees!". See oli täitsa vinge ja ma eelistaks seda iga kell praegusele Marjule - "Täna otsuseid ei tee" on pigem selline Elmari soovisaate vanatädide lemmik. Eks publik ka vananeb jne, aga kas ta Marju peaks tõesti sellist jama tootma? Ta näeb ju veel üsna krapsakas välja, tehku midagi normaalset või mingu auga pensionile.

kolmapäev, detsember 20, 2017

Eesti Laul 2018, 1. poolfinaal

Ma üritasin eile, kui kõik lood järjest välja lasti, neid otse kuulata, aga kahjuks sai mu tööpäev enne läbi, kui kõik laulud avalikuks tulid. Täna hommikul kuulasin uuesti, esimest korda neid kahte laulu, mida eile ei kuulnud + sunniviisiliselt neid kahte, mida eile lõpuni kuulata ei suutnud (üllatus-üllatus, täna oli hoopis kergem). Kindlasti teeb korduv kuulamine inimese leebemaks. Teistkordselt kuulates polnud lugudel väga vigagi, kuigi eile oigasin, et appi kui jube poolfinaal ja imestasin, et teised blogijad, kes laule arvustasid, neid üsna tugevateks pidasid. Aga otsast peale siis:

1. Elina Nechayeva - La Forza
Loomulikult sellel neiul häält ikka on! Samas muusikaline osa võiks huvitavam olla, natuke meenutas Lana Del Reyd, seega justkui peaks mulle meeldima, aga ikka veidi liiga ooperiks jäi minu maitsele. Teisalt, mulle meeldis, et see oli täiesti omanäoline lugu, teistmoodi. Mina seda tüüpiliseks euroballaadiks ei ristiks.

2. Desiree - On My Mind
Tugev produktsioon, kõigi hiti reeglite järgi tehtud lugu, aga mul oli kogu aeg tunne, et ma olen seda lugu juba kuulnud ja muidugi  - see on ju see lugu:
Hääldus ja täpselt samad sõnad ju! Kõige rohkem paneb imestama just täpselt sama sõnade valik refräänis. Kas nad tõesti ei teadnud? Ma arvan, et mu lapsele ja ta sõbrannadele kindlasti meeldib.

3. Miljardid - Pseudoprobleem
Oeh, pean nüüd häbiga tunnistama, et see oli üks neist lugudest, mida ma esmakordsel kuulamisel lõpuni ei suutnud kuulata. Kogu see säärane meeshäälne kohalik hipsterirock on mulle millegipärast talumatu. Alates kõrgelt hinnatud Vaiko Eplikust (see nende ingliskeelne eurolugu see-eest meeldis, järelikult asi on keeles - rahvareetur nagu ma olen) lõpetades Põhja Konnaga. Et nagu - muusika ei ole piisavalt vali, et sõnu ära katta ja sõnad on kuidagi nii paljalt ja mul hakkab jube piinlik seda kuulates, vot selline tunne on. Seletatagu ära, miks, ma ei tea. No näiteks sõna "pseudoprobleem" on juba iseenesest nii kole, ja seda veel laulu sisse panna, fui! Kohe tulevad rahvuslased tõrvikutega ja panevad mu põlema, ilmselgelt.

4. Stig Rästa - Home
Attenzione-attenzione! Ettevaatust - siirupi üledoos! Teine asi, mis minus koledat piinlikkust tekitab on ülekeev romantika nagu siin loos. Ed Sheeran on ka üsna hirmuäratav tegelane ses osas (kuigi tal on ka ägedaid lugusid, näiteks "Don´t" ja kuna ma seda esimesena kuulsin talt, siis imestasin pärast, miks see mees ballaade teeb, aga just "Don´t" oli erand, mitte ballaadid) ja see lugu meenutab just teda. Muidu loomulikult hea lugu, jääb kummitama ja puha, aga mitte minu teetass.
5. Tiiu & Okym & Semy - Näita oma energiat
Mu meelest on räppi mõtet teha siis kui sul on midagi öelda ja/või sa oskad hästi kildu rebida. Siiski troonib peavooluräpis viimasel ajal vaid egomaniaklus ehk siis "mul on suurem kui sul ja ma olen üldse kõige kõvem", seepärast ma räppi enam väga kuulata ei viitsigi. Millegipärast tahab enamik meie räppareid samasugused olla - justkui käiks kuskil mingid kõvad räpisõjad, igaühel oleks heiterite armee ja pappi voolaks muusikatööstuses nagu Ameerikas. No vabandage väga. See laul on pigem kesktee, midagi nagu öelda pole, aga eurolaulus ropendada ka ei tohi, meenus "me kolmekesi tuleme präänikute maalt". Muuseas, Tiiu on tegelt äge ja andekas, käisin kunagi kontserdil, kus nad koos Lepatriinuga esinesid, tema Nicki Minaj kaverid olid vägagi vinged. Ma arvasin ka, et see laul on hoopis piinlikum, aga ei ole, täitsa kuulatav, playlisti just ei pane, aga üle keskmise täitsa.

6. Aden Ray  - Everybody's Dressed
Esimesel kuulamisel mõtlesin, et "oh, so gay!", aga nüüd meenutab mulle millegipärast hoopis U2-te. Kui seal laulaks mustanahaline naine. Coldplay, Massive Attack...Mingi päris hea kompott erinevatest headest lugudest, refräänis tundub hääl kuidagi liiga pingutatult kunstlik, aga muidu täitsa huvitav lugu. Ja mingis mulle õudselt meeldivas loos on täpselt see sama koht "I will leave behind..." ning ma ei suuda öelda, kus, see ajab hetkel närvi!

7.  Sibyl Vane - Thousand Words
Kui teistega on siin häda olnud, et meenutavad kedagi muud, siis Sibyl Vane meenutab täpselt iseennast. Nende viimasel plaadil on küll ka mõned lood, mis erinevad nö klassikalisest Sibyl Vane'i loost, aga see siin on täpselt see. Otse valemist võetud. Mu meelest ehk natuke liiga lati alt läbi nende kohta, aga samas hea lugu ikkagi.

8. Etnopatsy - Külm
See teine lugu siis, mille ma raskustega kuulatud sain...Ega juba sõna "etno" paneb mul käed värisema, pole siin midagi imestada (aiman taas tõrvikute kuma). Miks peab leelotama ja milleks nii mõttetud sõnad (mul vahel on külm, mul vahel on soe)? Lauluhääled on neiudel ju ilusad, miks neid sellise jama peale raisata? Vabandust, minu maitse lihtsalt on selline.

9. Iiris & Agoh - Drop That Boogie
Lastelugu jälle. Selline on vist popp, sest isegi Courtney Love väitis, et tahaks oma järmisele plaadile biite nagu Lordel on. Ma loodan, et ta jätab sellise plaadi tegemata (ja arvestades tema lubadustepidamist, siis ilmselt nii ka läheb). Biidid on sihuke asi, mis mulle üldse ei istu. Mulle meeldib kui on meloodia. Biitidega on see teema, et ei oska lihtsalt kaasa minna nendega, no kuidas sa kuulad, kui ühel hetkel hüppab ja teisel roomab see muusika?! Ikka terve laul võiks ühtemoodi sujuda, aga see on vist nii eilne päev lootmiseks. Ja häält nad ka väänavad alati neis lugudes, on alles raske see elu, kui moodne muusika ei meeldi! Kuskil taustal võib käia, aga muidu õlgu kehitama panev.

10. Vajé - Laura (Walk With Me)
No konkreetselt on püütud ju Aviciid teha?! Milleks? Mulle niikuinii säärane muusika peale ei lähe (igav ja ühetaoline), aga et veel ise ka millegi teistsuguse peale ei tulda ja täpselt järele kopeeritakse? Mis mõttega? Noored poisid, jõuavad ehk ka midagi originaalsemat välja mõelda kunagi, see lugu küll midagi väärt ei ole.

teisipäev, detsember 19, 2017

Aasta 2017 parimad plaadid

Kui eelmisel aastal otsustas Last.fm, et teeb aastastatistika novembrilõpu seisuga ära, siis sel aastal pole veel mingit statistikat ilmunud. Samas on siiski kombeks edetabelid enne uut aastat kokku panna, seega lähenesin asjale manuaalselt (korrata Electra häälega) ja praeguse seisuga on nii, et kuulasin aastal 2017 umbes 17000 lugu, keskmiselt 47 päevas, 944 erinevalt artistilt, 2318 erinevalt plaadilt (see on veidi probleemne, sest Last.fm arvestab ka sama plaadi eri versioonid erinevateks plaatideks) 7799 erinevat lugu. See on natuke rohkem kui eelmisel aastal (siis kokku 16393 lugu).

Mõtlesin esialgu, et teen kaks eraldi tabelit - Eesti ja välismaa TOP 10-ne, aga välismaa oma kokku pannes avastasin, et vaid esikolmik on arvestatavad plaadid, peale seda tuleb üldtabelis hunnik kodumaist muusikat ja edasised kohad välismaa tabelis oleks üsna keskpärased või suisa kaapekakud (pikk plaat, mida tegelikult vaid korra kuulatud või siis plaat, mille paari üksikut lugu on korduvalt kuulatud, aga ülejäänu ei meeldi). Seega otsustasin teha TOP 13, kus esikohal on 3 üldtabeli esikoha plaati ja sealt edasi ainult kohalikud plaadid. See pole isegi mingi mööndustega tabel, sest sel aastal tõesti ilmuski nõnda palju väga head Eesti muusikat, mida kahjuks kuskil avalikes tabelites eriti näinud pole. Ok, ERR-i üldtabeliga oli mul 1 (!) kattuvus ja see oli Eesti plaat ning erinevate kriitikute isiklikes tabelites oli veel mõni, aga üldiselt andsid seal tooni räpp ja elektrooniline muusika, mida ma (enam) eriti ei kuula.


1. Lana Del Rey - Lust For Life
Kusjuures, see on Lana siiani kõige kehvem plaat. See on ka pikim neist, tervelt 16 lugu ja 5 neist ei ole ma oma playlisti lisanud, varasematelt plaatidelt on alati kõik lood sinna läinud (va see kaver House of the Rising Sunist). See-eest on seal muidugi ka pärleid nagu "Love", mida ma siin blogis ka mitu korda jaganud olen. Lood on ka väga erinevad, koostööd on tehtud artistidega nagu A$AP Rocky, The Weeknd ja Stevie Nicks. Räpiga flirtimine pole paljudele Lana-fännidele sugugi meeldinud, kuid minu meelest on need lood isegi etemad, kui koostööd Stevie Nicksi või Sean Ono Lennoniga (mõlemad nende viie loo sees, mida ma ei kuula), kuigi eeldaks vastupidist. Näitena plaadi nimilugu duett The Weeknd'iga, minu teise suure lemmikuga (kelle viimane plaat on muuseas selle aasta tabelis kohal nr 4, aga kuna see tuli välja aastal 2016, siis aastalõpualbumina jäi ta eelmisel aastal tabelist välja ja nüüd on see jälle "nii 2016", samas olen temast siin blogis juba piisavalt rääkinud ka).
2. The Birthday Massacre - Under Your Spell
Aasta kuulatuimatest lugudest rääkides juba kirjutasin, kuidas kogu see album tervikuna on absoluutselt imeline. Algusest lõpuni tugeva tasemega lood, nagu igal nende albumil. Sealjuures väga omapärase saundiga bänd, mille teiste hulgast ilmeksimatult ära tunned. Huvitav, miks nad sealjuures üsna vähetuntud on? Eestis nad on muuseas isegi käinud. Youtubest saab tervet albumit kuulata, videosid nad vist väga ei tee.
3. Marilyn Manson - Heaven Upside Down
Ma ausalt öeldes ei lootnud sellest albumist väga midagi. Parimad ajad on selgelt möödas, kuid Heaven Upside Down üllatas äärmiselt positiivselt. Kümnest loost vaid 3 panevad õlgu kehitama, üks on lausa superhea (Blood Honey), tõeline endiste aegade vääriline lugu, kuigi Manson räägib siin just sellest, kuidas inimesed tahavad teda kannatamas näha, sest siis tegi ta oma kuulsad lood. Ka plaadi nimilugu on äge tantsulugu (!), mis pikaks ajaks kummitama jääb. Esimesed singlid on juba ka ilmunud koos vahvate videotega, minu lemmiklugudel videosid veel kahjuks pole. Ja mõned head tsitaadid ka laulutekstidest: "Cash is a poor man's money" näiteks.
4. Sibyl Vane - Sibyl Vane
Bändi esimene album "Love, Holy Water & TV" ilmus juba aastal 2012 ja juba see meeldis mulle tervikuna väga, selleaastane bändi nime kandev teine album on taaskord kõige täiega kuulatav (eestlaslik kompliment, noh, "kuulatav":), kuigi lood sellel üsna erinevad. Siiski on bändil olemas oma selgelt äratuntav käekiri. Albumi avalugu ma siin juba jagasin, nüüd üks teine lugu sellelt. P.S. Juba sel nädalal peaks Sibyl Vane'ilt ilmuma uus lugu, millega nad Eesti Laulul osalevad!
5. Kurjam - Surm tappis ära
Raudselt selle aasta kõige armsam plaat! Kurjam on nüüd nii trendikas, et teda saab lausa Spotifyst kuulata. Minu lemmiklood plaadilt on "Inimsööja öökull" (mulle üldse sümpatiseerivad lood loomadest ja väikelastest), "Vanad võlad" (pakuti, et Kurjam on oma vana trummari Madis Aesmaga tülli pööranud), "Kübermunk" (esimene autotune-i kasutav punklugu ilmselt) ja "Vanapaganist", millele ka sümpaatne video on tehtud. 19 minutit puhast rõõmu! Lisaks ka hariv nagu möönab ERR portaal.
6. Genka/Paul Oja - Mixtape nr. 1
Räppi ma ei kuula enam, nagu mainisin. Seega ainuke plaat, mis mul ERR-i paljupealise muusikakriitikute kambaga ühildub, ongi seesama. Mine tõmba see ka endale tasuta, sest see on nii hea! Tahtsin seda särki ka, aga naiste varianti neil polnud. Genka oskab tekste kirjutada. Igal kuulamisel avastad mõne uue pärli (no mul on kehvad kõrvad, eks), karta on, et suur osa pööblist kehitab õlgu, sest no kes kurat on Murakami ja mis Norra mets ja Burzum?! Andekas plaat.

7. Nyrok City - Loojangule vastu
Nyrok City on legendaarne Tartu bänd, kus laulis legendaarne Peeter P*sk, kellest peaks kohe ka dokumentaalfilm välja tulema. Nüüd on laulmise üle võtnud Edy, kes mängib ka kitarri ja tema laulab hoopis mahedamal toonil ning eesti keeles. Mulle see uuendus alguses sugugi ei meeldinud. Plaadi siiski soetasin ja mida enam kuulasin, seda rohkem meeldima hakkas. Kahte lugu sellelt plaadilt saab kuulata siit.

8. Dead Furies - No Talkin´All Action
Aasta alguses sai nende plaadiesitlusel käidud, kirjutasin sellest siin. Nüüd paistab, et neil on juba ka uue plaadi materjal koos, esimene singel koos videoga on youtubes üleval. Suvel sai neid samuti vähemalt ühel korral üles astumas näha. Lahe bänd!
9. Sex Kassetta - Tants
Tegelikult see on kassett. Kuue looga kassett, kus häält teeb Psychoterrorist tuntud Freddy ja muusikat Marko Mäemets. Osta ja kuulata saab siit, näe 3 kassetti veel alles, kui mina endale ostsin, jäi 5 ehk siis rariteetne värk. Haigelt hea kassett! Ei ole punk, pigem meeleolumuusika, psühhedeelne punk. Iga lugu on isemoodi tore, sõnad on mõnusalt jaburad ja viisid mahedad. Kuulatagu!

10. SS Robot - Õnne kõigile tasuta
Selle plaadiga on imelik lugu. Nimelt kui ma mainisin, et mitu lugu sellelt on varem juba ilmunud live EP-l, siis laulja ütles, et seekordne lindistus on ikka kõvasti etem. Ma siis kuulasin ja tee või tina, mulle meeldivad need varasemad versioonid rohkem, praegu tuleks laulja hääl nagu läbi mingi...eee..plekist poti või midagi. Ju siis peab nii olema ja ma ei mõista kunsti (kuigi sellest plaadist on tegelikult 2 versiooni - esimene, mis tuli praak ja mida (plaadi väljaandja muusikablogija- ja entusiast) Trash rariteedina pakkus ning õige -  ma algul kahtlustasin, et äkki läksid need omavahel segi, aga ilmselt mitte). Ilmselt oleks see plaat eespool, aga ma kuulan endiselt pooli lugusid vana EP pealt...Igatahes üks ägedamaid uusi punkbände, Tartust pärit. Mõni ütleb, et imidž on liiga ülbe, aga mind ei häiri. Ahjaa, ainus bänd maailmas, mille päris mitmes videos mindki vilksatamas näha võib :)
11. Kosmikud - Sügis sanatooriumis
Mulle Kosmikud koledal kombel meeldivad ja see plaat on siin tagumises otsas ainult seetõttu, et a)kõigest 8 lugu b)pole Spotifys c)ilmus hilissügisel. Lemmiklugu sellelt plaadilt vist "Sõbral külas", aga kõik nad jäävad kummitama nagu enamik Kosmikute loomingut. Tahtsin plaadiesitlusele ka minna, aga meil oli samal ajal firmapidu ja kui see läbi sai, siis läksime Psychoterrorit vaatama, sest 00.30 oleks Kosmikud ilmselt juba lõpetanud olnud. Hiljem sain teada, et Kosmikutel oli saal pool üksteist juba välja müüdud ja õhku hingamiseks nappis. Pop bänd, harva esinevad.
12. Maria Stuart - Emotsioonid
Kummaline, aga ma ei teadnud, mis bänd see on, praegu guugeldasin ja sain teada, et Tartu oma, laulja varasemalt laulnud Pahas Pollys. See nimi tuleb mulle ka tuttav ette, ju meeldis. Ahjaa, neilt ju J.M.K.E. kaveriteplaadil mõnus töötlus loost "Õhtumaa viimased tunnid"! Mu meelest kena ja kvaliteetne pop muusika, indie pop vist täpsemalt. Lauljal on ilus ja kõlav hääl ning laulud ei ole tüüpilised imalad "ma tahan sind, sa tahad/ei taha mind". Minu playlisti leidsid sellelt plaadilt tee lood "Dinosaurused", "Peegelpildis" ja "Ibuprofeen". Spotifys kenasti olemas. P.S. See video on õudne, aga no et mingi liikuv pilt ikka taustal oleks :)
13. Sõpruse Puiestee - Selle suve nägu
Teate, Sõpruse Puiestee viimane plaat oli nii kole, et ma ei julgenud sellest uuest midagi loota enam. Aga uus on hea! Proovisin ka vana uuesti selles valguses üle kuulata, aga ei, ikka ei. Uus on Spotifys üleval, 9 lugu, neist 5 lisasin kohe oma playlisti. Väga värske plaat, alla nädala olen kuulanud, aga kuna see oli hea, siis tahtsin ta kindlasti tabelisse mahutada. Plaadiesitlus oli neljapäeval, sellepärast ei käinud, kuigi plaan oli. "Rokenrolli ja diskot" on nad aga ka juba varem laivis mänginud. Hetke lemmik on vist "Valgete lainete vahus", aga ainsana on video tehtud kaverile "1989", mis mind õlgu kehitama pani, sest mu kõrvale kõlab Vainola võõrkeeltes (ta on Keldriga ingliskeeles ka püüdnud laulda) kole kentsakalt.


(Kustutasin siit ära aasta pettumused plaatide hulgast, sest kes olen mina, et teiste tööd maha teha, eriti kui see baseerub maitse erinemisel, pealegi on olnud olukordi, kus ma umbes poole aasta pärast olen oma arvamust muutnud.)

Aga see oli ainult minu isiklik arvamus. Kriitikutelt kõrgeima hinde saanud Kendrick Lamari plaat jäi mul kah lõpuni kuulamata, aga oma 11 kuulatud looga oli ta siiski kuskil albumite tabelis olemas - ei saa öelda, et ma üldse poppi muusikat ei kuula :) 14 kontserdil/festivalil käisin ka aasta jooksul ära. Polnud sugugi halb muusika-aasta!

esmaspäev, detsember 18, 2017

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 1. ja 2. raamat

Tundub, et selle aasta märksõnaks minu jaoks kirjanduses on reality. Päris elu ja päris kogemused: Ruitlase "Vee peal", Kangro "Klaaslaps", Bukowski noorpõlv ja Onu Bella võitlus vähiga - kõik need on mult sel aastal 5 tärni saanud. Lisaks Sauter, kellega Knausgårdi loomingut ehk kõige lihtsam võrrelda on. Knausgårdi tunnustus saabuski siis, kui ta hakkas kirjutama oma elust (kirjutas ta ka varem, aga ülemaailmne edu saabus alles sellega) ning nüüdseks on selle kuueosalise sarja esimesed kaks raamatut ka eesti keeles ilmunud. Teise raamatu lõpus ta ka põhjendab oma kursimuutust - kõiksugu lugusid on meie ümber nii palju, et ehedus kaob ära, tema tahtis kirjutada asjadest, mis on päriselt olemas ja mis päriselt midagi tähendavad ning tundub, et see läheb tõesti ka lugejatele rohkem korda (inimene on uudishimulik ja talle meeldib teiste elutubadesse piiluda?). Erinevalt telerealitytest, on paljude kirjanike lood siiski ka kvaliteetselt kirja pandud ja sisukad (eks leidub ka muud muidugi) ja seega ei saa öelda, et tegemist oleks millegi kehvemaga kui fantaasialooming.

Minu jaoks on Knausgårdi raamatute suurim väärtus see, et ta tõestab veenvalt, kui kohutavalt erinevad on inimesed. Ma lugesin seda raamatut sarnaselt Anna Kareninaga  - ma tõesti ei suutnud peategelast mõista ja kui Karenina puhul on mulle nüüd selge, et meie vahel on tohutu ühiskondlike normide erinevus, siis kaasajal kirjutatu puhul see nii enam pole. Esineb hetki, kus ma noogutan kaasa ja sealsamas järgmisel lehel ütlevad tegelased asju, mida ma absoluutselt ei mõista ehk siis inimene, keda sa mingil hetkel hingesugulaseks võid pidada, võib järgmisel käituda hoopis risti vastupidi sellele, mida sa eeldaksid. Aga muidu - raamatutesse on kirja pandud lihtsalt ühe elu kroonika, pisiasjadeni, sellisteni, mis ainult kirjutajale endale olulised on. Esimene raamat räägib autori kujunemisest ja on peamiselt lapse pilgu läbi jutustatuna isegi sümpaatsem, kuid ei tekita seetõttu ka erilist äratundmismomenti, teine raamat jätkub juba autori täiskasvanueluga.

Ütleme ausalt, mina sellise mehe kõrval vastu ei peaks. Põhiliin teises raamatus on see, et mees tahaks kõige rohkem olla üksi ja kirjutada, aga samas tahaks ta ikkagi ka naisega koos olla ja kogu see argielu, mis sellest tuleneb, ajab ta hulluks. Ta ei taha olla halb inimene ja selle tõttu surub endas alla eraldumissoovi, mis aga seetõttu tihti frustratsioonina avaldub. Töö ja eraelu ühildatamatus, aktuaalne teema. Sellest hoolimata mässib ta end üha rohkem sisse. See pole ainult naine, kes kolme last soovib, ka mees ise on seisukohal, et kui üks laps on kui tuulispask, mis kogu elu pea peale keerab, oleks vajalik saada veel teine ja kolmaski. Mu jaoks on see arusaamatu mõttekäik. Ok, ta armastab oma last, aga üle kõige soovib ta, et see laps oleks kusagil temast eemal, et ta ei peaks lapse eest hoolitsema, miks ta ometi arvab, et kolm last on etem? Sinna juurde jälestus skandinaavialiku võrdsuspõhimõtte vastu, kus isa peab osa ajast ise lapsega kodus olema. Et titega rütmikatunnis käimine alandab tema mehelikkust? No tule taevas appi, igasugune rühmas lalisemine ja tittedega mööda põrandat roomamine alandab ju suisa inimlikkust, mitte ainult mehelikkust! Kas ta tõesti arvab, et selline asi meeldib kõigile naistele? (Ma ei räägi siin oma lapsega mängimiset ja talle laulmisest, vaid selle kõige tegemist karjas koos, juhiks ninnu-nännutav tädi). Oleks ta siis ise selle juures mingi macho, aga ta pole - ta räägib naisega tunnetest, suhtest, tulevikuplaanidest, planeerib lapsi ja saab vihaseks, kui naine räägib rasedusuudist oma terapeudile enne kui talle. Ja omaarust on ta sealjuures äärmine introvert ja suhtlemiskartlik inimene. Milline keskmine kinnine mees räägiks naisega tunnetest, avaldaks talle armastust või planeeriks lapsi, üldse huvituks säärastest eide-teemadest? 

Ja siis need tülid, kus püütakse üksteist vaikimisega üle trumbata või võimalikult valusasse kohta torgata - milline armunud mees (see on teise raamatu alapealkiri) ometi sellise asjaga ennast vaevab? Säärased tülid on mu meelest kindel märk sellest, et mingit armastust ega kirge suhtes enam pole, jäänud on vaid omanditunne ja tahtmine enda arvamust peale suruda, sellisest suhtest tuleb jalga lasta, mitte järgmisi lapsi planeerida. Üleüldse on mul raamatut lugedes tunne, et Knausgårdil on kohutav elu, ma tunnen talle kaasa ja ma ei saa aru, miks ta ennast niimoodi piinab. Kas tõesti selleks, et lõpuks see kõik üles kirjutada ja ometi kord tunnustust leida? Mida ta tegelikult ei taha, ebaõiglaseks peab ja millest ei hooli, samas halvad arvustused tabavad teda nagu nooled. Edasisi osi ma loost lugenud ei ole, seega võib-olla tõesti selgub, et tegemist on depressiooniepisoodide kirjeldusega, aga mulje jääb, et autor on üks igavesti õnnetu inimene.


Knausgårdi naine on öelnud, et ilmselt on ta abielus maailma kõige ebadiskreetsema mehega. Mulle osalt isegi tundub, taaskod tsiteerides J.M.K.E. laulu "Löga", et "See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt." Kahtlemata on asjaosalistel selliseid reality raamatuid väga raske lugeda, Knausgård kaevati ju ka lähedaste poolt kohtusse ning Sautergi seisis dilemma ees, et mõni "tegelane" tema teosest ei soovinud selle avaldamist. On selline käitumine isekas? Kunsti või hoopis kuulsuse nimel? Meil on kõigil oma vaated olukordadele, mis elus ette tulevad, kuid nende valamine kirjandusvormi justkui tsementeeriks need, muudaks meie vaatenurga ainuõigeks, teised enam vastu vaielda ei saa. Ometi me isegi mäletame samu olukordi absoluutselt erinevalt. Äkki oleks õigem sel juhul fantaasia kaitsva varju taha pugeda ja väita, et "tegelastel pole seost reaalselt eksisteerivatega", sest igaühel meist on siiski oma reaalsus? Kui ma avaldan tükke enda reaalsusest, kisun ma siiski avalikkuse ette ka teisi, kes sellega võib-olla nõus ei ole. On mul see õigus? Ütleme nii, et mina nii ei julgeks teha - kas mõni lugu saab sellest vaesem, kui täisnimede asemel on initsiaalid? See puudutab siis eelkõige reality-kirjanduse seda osa, kus lahatakse mingeid eraelulisi teemasid ja konflikte, kus teisel poolel asjast teistsugune arvamus võib olla või mis puudutavad kellegi teise isiklikke teemasid, mille lahti harutamiseks neilt luba küsitud pole.


reede, detsember 15, 2017

Küpsiseparadiis teel lõpu poole

Jagan teiega üht huvitavat blogi, mida loen ja sealset postitust, mis vähemalt mulle päris palju mõtlemisainet andis.

See toiduteadlikkus on viimase aja kuum teema, seoses Kaleviga tõi selle avalikkuse ette Evelin Ilves. Siis oli teemaks transrasvad ehk hüdrogeenitud rasvad, nüüd on teemaks palmiõli. Ilmselt on enamik kuulnud, et palmiõli võiks võimalusel vältida, kui aga veidi pakendietikette lugeda, siis leiab palmiõli pea igalt poolt. Lingitud postituses tuuakse ära üsna masendav nõiaring - palmiõli võiks asendada mõne muu õliga, aga seda kuluks väiksema tahkuse astme tõttu rohkem, järelikult kulutaks selle asendusõli tootmine lõppkokkuvõttes enam-vähem samas suurusjärgus ressurssi kui palmiõli tootmine praegu. Õli võiks ju ka hüdrogeenida - muuta see tahkemaks, aga just nii tekivad need kirutud transrasvad. Ehk siis ühest nuhtlusest teise.

Tore on ka see väide, et mitte keegi ei tea, mis oli ja kust ning kuidas hangiti seda koondnimetuse "kondiitrirasv" alla koondunud toodet nõukaajal. Ei saaks justkui öelda, et näe, tänapäeval on kõik me ümber üha mürgisemaks ja tehislikumaks läinud, loodust saastatakse, mis kole - toona lihtsalt neid küsimusi ei esitatud, keegi ei teadnud, millest neid suussulavaid komme ja küpsiseid tehti. Võib-olla on nüüd vahe kogustes?

Kui asendada palmiõli kontrollitud istandustest pärit sertifitseeritud palmiõliga, tõstab see kindlasti toote hinda. Samas hea näide on see, et Kalevi šokolaadidel on juba märge, et nendes kasutatud kakaooad pärinevad säästlikust tootmisest ning see pole neid šokolaade muutnud luksuskaubaks, mida vaid ökopoodidest ostmas käia. Ilmselt mängib siin rolli suur ja tuntud kaubamärk, ses mõttes hea algatus - kui mõni väikeettevõte oma ökokaupa turustab vaadatakse seda siiski kui hipsteritele suunatud nišitoodet. Eks Kalev muidugi maailma mastaabis ongi väikeettevõte.

Huvitav oli ka artiklis olnud märkus, et asendusõliks pakutud võiseemniku- ja kookoseõli pole väga mõistlikud alternatiivid. Ma ei tea selle märkuse tagamaid, aga kas pole tuttav see jutt, kuidas kookoseõli on imevahend, mida saab kasutada põhimõtteliselt kõikjal köögist vannitoani ja mis on ülikasulik ja ülitore. Äkki see, et seda meil mitte looduslikult kasvavast taimest möginat siia kusagilt kaugelt maalt suures hulgas imporditakse pole väga ok?

Põhimõtteliselt võib nüüd siit ka välja lugeda selle, et sure ära, sest nii on planeedile parim, aga no seda ma ei taha öelda. Igatahes tundub, et häid valikuid eriti polegi. Võib-olla ehk ainult see, et tarbitagu võimalikult vähe ja võimalusel kodumaist või selle puudumisel säästlikult toodetut. Inimlikust seisukohast tekitab see aga paljudes inimestes hoopis vastureaktsiooni - miks mina pean, teised ju ka tarbivad, mul on üks elu, ma tahan seda nautida, ma ei jõua kõigega ka arvestada, mul pole piisavalt raha, et elada ökoelu. Ideaalne variant oleks see, kui tööstused meie eest need keerulised otsused ära teeks - toodakski ainult säästlikult ja ökot, et meil poleks vaja südametunnistuspiinu tunda. Aga nemad on ka inimesed, lisaks konkurents ja sõltumine neist samadest omakasupüüdlikest ja mitte tulevikku vaatavatest inimestest. Ma kaldun kahjuks arvama, et ega see enne lõpe, kui päris jama majas - polegi enam midagi võtta. Enne seda tehakse veel tuhandeid avaldusi selle kohta, kuidas tegelikult on kõik korras ja kõike jätkub ning hoiatajad on lihtsalt pahad inimesed, kes majanduskasvule jalga ette tahavad panna.

Või keegi usub, et ökoloogiline mõtteviis lõpuks võidab? Et me suudame sellesse usku pöörata kõik need kolmanda maailma seisusest välja rabelevad rahvad, kes kõik tahavad ennekõike just tarbida ja täpselt nõnda nagu Ameerikas? Oi, ma ikka oskan mustades toonides lõpetada...

P.S. Pealkirjas on jah vihje Kerttu Rakke raamatule - Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsiseparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema- isa, kaks last, kaks autot ja koer.

kolmapäev, detsember 13, 2017

Taaskord paralleeluniversumis

Kas teie teate, et "Detsembri alguses hakkavad lapsevanemad kasvava ärevusega vaatama lasteaia stendi, et teada saada, mis kostüüm oma võsukesele selle aasta jõulupeoks õmmelda tuleb."? Pärit siit. Mul on praeguseks lasteaialapse vanema staaži täpselt 6 ja pool aastat (kahes erinevas lastehoius-aias) ning ma pole veel kordagi selle fenomeniga kokku puutunud. Huvitav, kas mul on lihtsalt vedanud? Artiklit jagati FB-s ja seal entusiastlikud käsitöölised muidugi kilkasid, kuidas nemad lausa ootavad, mil saab taas õmblusmasinale hääled sisse lüüa ja mõnd kostüümi vorpima hakata. Hmmm, mulle lähim õmblusmasin (ja inimene, kes sellega miskit teha oskab) asub pea poolesaja kilomeetri kaugusel. Ma ei tea, mida ma teeksin, kui kõrgemalt poolt tuleks käsk jõuludeks mingi kostüüm valmis teha. Jah, ma olen näinud, et inimesed vahel otsivad erinevaid kostüüme taaskasutusgruppidest ja ka karnevalipoed on meil olemas, aga mõtlesin, et need on stiilipidude tarvis. Lasteaias on see asi alati nii käinud, et kostüümid on koha peal olemas - ilmselt keegi kaheksakümnendail tegi ja nüüd on asi korras, neid saab igal aastal taaskasutada. Ühe sõbra ema töötas kunagi lasteaias ja tal on siiamaani kodus kapis kostüümiosi, mida naljalembesed täiskasvanud stiilipidudeks laenutada saavad. Kas mujal lasteaedades neid varusid siis pole? Kui tõesti on ebatraditsioonilist tegelast vaja ja kostüümi pole, kas siis mask või paberist-papist aksessuaarid asja ära ei aja? Koolinäidendis mängis Mini jaaniussi ja siis ma lihtsalt tegin talle maski (ega muud poleks üle jäänud, see oli see aeg, mil tal üks silm sinine oli) ja andsin rohelised püksid ja särgi selga (kas jaaniuss on üldse roheline? Ma ei tea, pole näinud). Või ollakse mõnes lasteaias nii nõudlik, et "kes varem teatrilaval papist maskiga jänest näinud on? Ega see siin mingi haltuura pole!?"

Meile on sattunud igatahes väga leebed lasteaednikud, kes ei leia, et iga endast lugupidav lapsevanem peaks õmblusmasinaga sinasõprust pidama. Taaskasutus, mitte mingi "vorbime igal aastal hunniku unikaalseid kostüüme, mis kappi seisma jäävad".

Ahjaa, rääkides lasteaedadest, kuidas teie omavalitsusüksuses tasudega on? Meil siin tõuseb kogu kupatus uuest aastast üle 100 euro kuus. Loomulikult, lasteaias tehakse head tööd ja raha võiks töötajad selle eest ka saada, aga tegelikult see vanemate makstav konkreetsele lasteaiale ju ei lähe. Läheb eelarveaukude lappimiseks nagu valitsev koalitsioon teatas, selle peale kui opositsioon lasteaiatasu külmutada tahtis - meil on selle rahaga juba arvestatud! Karu nahk on ammu maha parseldatud. Vahva on see, et ümberkaudsetes valdades on sageli ca poole odavam lasteaiatasu. Linna piirile on paar suurt lasteaeda ehitatud, kuhu põllurajoonide rahvas oma lapsed paigutada saab, linnaga liituda nad muidugi ei taha. Ilmatsalu liitus, nüüd tahetakse seal baastasu 34-lt eurolt (!) 64 peale tõsta, lisandub toiduraha, ilmselgelt lapsevanemad on marus. Meil tehti see nüke paar aastat tagasi ära, kui toimus munitsipaallasteaedade ja erahoidude hinnataseme ühtlustamine - muidu ju väga erakatesse lapsi panna ei tahetud, oli kallis. Nüüd on ühtlaselt kallis mõlemas ja lasteaiajärjekorrad kadunud nagu niuhti, uusi lapsi otsitakse tikutulega. Ok, umbes aasta (vist) peale uue korra kehtestamist tuli mööndus, et ühe pere lasteaias käivatest lastest saab teine poole hinnaga (kolme puhul on tasuta, aga sel juhul peab üsna sarisünnitaja olema või mitmikud, sest laste vanusevahe peab väga väike olema, et sellest erilist kasu sünniks), aga meil juhtus just nii, et kaks last käisid korraga lasteaias ainult selle ühe aasta, mil soodustust polnud, siis tampisin korralikult pea 200 eurot iga kuu. Lasteaed pole kohustuslik, selge see, aga ma hästi ei kujuta ette, et ma istuksin 11 aastat järjest (kaks last 4-aastase vanusevahega) lastega kodus. Minu jaoks on küsitav lihtsalt see, miks see lasteaiatasude teema igas omavalitsuses nii jõhkralt erinev peab olema?

esmaspäev, detsember 11, 2017

Esimese maailma probleemid

Paistab, et kodumaisel kontserditurul on konkurents tihenema hakanud, sest kui varem külastasid meid vaid oma aja ära elanud staarid, siis nüüd on otsapidi ka aktuaalsemaid lemmikuid siia sattuma hakanud (ma mõtlen suuri kontserte siis, väiksemates klubides, Tallinnas, on varemgi asju toimunud ja mõnede edumeelsemate festivalide raames). Täna tuli siis uudis, et Stone Sour on suvel Pirita kloostri varemetesse saabumas. Nagu eelmises postituses mainisin, veel selle aastanumbri sees ilmus neilt plaat, mille Loudwire nimetas aasta metalplaadiks. Aga teate, mis jama on nende "uuemate" bändidega - kui saurusi teavad kõik, siis uuemal muusikal suudavad Eestis silma peal hoida vaid vähesed. Ma arvan, et suurem osa inimesi ei tea, mis bändiga tegu, kuigi Stone Sour pole kindlasti mingi alternatiivne friikide lemmik, vaid mujal staadione täis toov bänd. L. näiteks, kes muusikakauge pole, kehitas selle peale õlgu - ei tea, pole kuulnudki.

Teemaväliselt, ma ei julgenud küsida, kas ta Nickelbacki teab. Nimelt on Nickelback vs Stone Sour üks muusikamaailma kurikuulsamaid vastasseise ja sel suvel on mõlemad bändid üksteise järel Eestisse tulemas. Ma tegelikult imestasin endal suu lahti, kui paljud inimesed meil Nickelbacki teavad, mina tean neilt ainult paari lugu ja siis seda tohutut legendi (trüki guuglisse "why people hate nickelback" ja ole valmis kümneteks ja kümneteks lehekülgedeks). Ok, maitse maitseks ja vihkamine on nõme, aga selline bänd, mida ma kuulaks, Nickelback kindlasti pole. FB-s soovitati soojendajaks Shanonit (ma ei saanudki aru, oli see nali või mitte) ja mu meelest on see täiesti sobiv võrdlus. Aga kui Krista Lensin ja Rauno Märks kiidavad, siis peab ju hea olema. Viimane võrdles bändi Metallicaga, mõni tõsine trashifänn sai ilmselt ataki.

Igatahes, mina olen nüüd dilemma ees, mis vaevas ka Bella Paradiisi sisenejaid: "Minna? Mitte minna?" Mulle on muidu kogu elu tundunud ka, et ikka "kindlasti minna!", aga laste saamine on tekitanud nii palju võimalikke vabandusi, et neisse on lihtne kiinduda kui kord muster sisse jäänud. Plusspoolele siis - mulle ju nii meeldib kontsertidel käia, bänd on hea, kuigi mitte mu top 10s, aga ikkagi, bänd, mille võiks ära näha.
Miljon miinust - see on keset nädalat Tallinnas, L.-i ei huvita, ilmselt ta oleks ümberveendav, aga sel juhul oleks mul kaaslane, kes on vastu tahtmist autojuhirollis (mul endal lube pole, eks) ja mina tunnen ju ennast selle tulemusena süüdi (see kõikjal ringihiiliv süü..). Teiseks, kui me koos läheksime, tuleks lapsed kuhugi organiseerida - taaskord, isekuse musternäidis, minu soovi tõttu ebamugavused karjale inimestele - süü, süü! Ma küll panin FB-sse, et olen üritusest huvitatud ja äkki tõesti tuleb välja, et keegi on veel, aga see võimalus on õhkõrn. Ja äkki sajab üldse vihma või pole lumigi juuni alguseks läinud nagu eelmisel aastal enam-vähem juhtus? Mis siis saab, ah? Ma tean, et on inimesi, kes ostaks pileti ära ja mõtleks, et ilmselt kuidagi ikka saab, aga ma ilmselgelt säärane pole.

Selle üle juureldes jõudsin ma järeldusele, et põhiteema, mis mind neis dilemmades kammitseb, on ikka see - "äkki teised ei taha seda, mida mina, niipalju kui mina ja äkki ma siis põhjustan neile oma soovidega kannatusi ning nad ei julge seda mulle viisakusest mainida!" See on mul absoluutselt iga teema juures, ma leian, et valutum on ise kompromissile minna, kui ennast läbi suruda, kuigi sageli ma hiljem mossitan ja kõik saavad aru, et mina tahtsin tegelikult midagi muud ega öelnud välja. Ehk siis nõmedam olukord kui varem. Näiteks kooserdan kohusetundlikult mööda nõmedaid poode ja lõpuks kui üle viskab, röögin: "Raisk, mida me krt, siin teeme, ma tahtsin ju algusest peale hoopis nendesse teistesse poodidesse minna!!!!" Ja teised vahivad, mokk töllakil, sest ma ju alguses ütlesin, et "ei-ei, mul pole vaja kuhugi minna, kui teie tahate, ma tulen kaasa!" Eeldus on see, et teised ei taha iial seda, mida mina ja ma olen alati hirmus üllatunud, kui tuleb välja, et mõni isegi tahab. See on tõeliselt erakordne. Seepärast ma ei kilkagi FB-s, et jee, lähme Stone Sourile, tulge-tulge! Ma eeldan, et niikuinii mitte keegi ei taha. Ja sellepärast ma ise kunagi kellegagi ka ühendust ei võta, et kokku saada, midagi teha - äkki nad tegelt ei taha ja tulevad ainult viisakusest? Kust ma tean, et nad PÄRISELT tahavad, kui nad päriselt tahaks, nad tuleks ja kutsuks mind ise. Eks see on muidugi asjadega, milleta ma ka elada saan. Iron Maideni kontsert oli näiteks must have ja sealjuures mul mingeid kahtlusi ei tekkinud, panin inimesed fakti ette ja nii oli. Samas kui ma jätaks endale ainult asjad, milleta ma tõesti ei saa, tõuseks ma ilmselt harva voodist.

P.S. Paradoksaalne on see, et mul on paar tuttavat, kes FB-s alatasa kogu oma hoomamatut sõbralisti endale külla, endaga välja jne kutsuvad. Ma alati vaatan seda teguviisi võõristusega, et miks nad end ometi nõnda alandavad (sest ega enamasti ulub selliste postituste all vaid tuul) - parem ikka üksi koopas ja uhkelt "ei lind ega loom", mitte nõnda avalikult üksildane ja meeleheitel.
Loll ja uhke - see on minu moto, eks. A kui kedagi nagu päriselt Stone Sour huvitab (ja ta ei ole sarimõrvar vms), siis võib teada anda.

laupäev, detsember 09, 2017

Minu enim kuulatud lood Spotifyst aastal 2017, vol 2

Niisiis, jätkame tabeliga, mida sai alustatud siin.

11. In This Moment - Roots
Bändist kirjutasin veidi siin, sel aastal ilmus neil uus plaat "Ritual", mis sisaldab paari väga head lugu, kuid üldiselt mulle väga ei meeldi. "Roots" on üks neist headest lugudest ja "Half God Half Devil" teine.

12. Rihanna  - Same Ol' Mistakes
No see on see minu suvel kaubanduskeskuses jalutamise lugu, juba mitu aastat kuulan.

13. Stone Sour  - Taipei Person/Allah Tea
Stone Sour-i uue plaadi Hydrograd hääletas Loudwire portaal (raskemale muusikale pühendunud uudisesait) selle aasta parimaks metalplaadiks.  Minu arust on väga head sealt ainult see lugu ja Fabuless, ülejäänud on üsna keskpärane kraam. Aasta plaat, kindlasti mitte.

14. Hands Off Gretel - Queen Universe
Nende viimase albumi avalugu, meeldiva sõnumiga pealegi ;) Nad pidavat juba ka uut materjali lindistama, loodetavasti on see sama hea, kui debüüt. Minu suuuuur lemmik!

15. Valentiine  - Love Like
Austraalia bänd, mille ma avastasin tänu sellele toredale ja hea muusikamaitsega neiule, kes uuendab kohusetundlikult oma playlisti "Female fronted rock and metal!" Spotifys. Paistab, et peale debüütalbumi neilt muud ilmunud pole (FB lehel teatavad, et on määramatuks ajaks pausile läinud), aga võrdluseks on toodud kõiki parimaid grungebände (Hole, Japanese Voyeurs). Plaat kokkuvõttes on nii ja naa, aga see lugu on täiesti geniaalne!

16. Hole - Be A Man
Siin tabelis pole paljusid mu lemmikbände, sest a)neil pole hiljuti midagi uut välja tulnud b)ma ei kuula neilt ühtki lugu teistest kõvasti rohkem, vaid kuulan terveid albumeid. Hole vähemalt on. Seda lugu neil ühelgi plaadil pole, pärineb ta filmi Any Given Sunday soundtrackilt (pole näinud). Selles loos on kõik hea - energia, sound, sõnad, isegi video. Tahaks tanksaapaga vastu midagi lüüa ja röökida! (My definition of fun)...

17. Dark Carnival - Heaven Can Wait

Nii, olemegi nii kaugel, et seda lugu Youtubes pole. Õigemini, "video on riigis blokeeritud", ütleb Youtube kõigi selle plaadi, The Last Great Ride, lugude kohta. Ega peale ühe plaadi muud polegi, laulab Niagara Detroit, varasemalt tuntud bändist Destroy All Monsters, koos temaga kultusbändide Stooges ja MC5 mehed. Plaat pärit aastat 1997, avastasin taas tänu eelmainit neiule. Niagaral on ülivinge hääl, natuke saab aimu siit:


 18. Liam Gallagher - Wall of Glass
See aasta oli erakordne ka selle tõttu, et mõlemal Oasise vennal ilmus plaat. Liamil vist umbes kuu varem kui Noelil. Kui mulle Noeli viimane plaat väga meeldis ja Liami Beady Eyega salvestatu mitte nii väga, siis nüüd on vastupidi. Liami plaat on isegi etem kui Noeli kõrgeltlendavate lindude oma, mida raadios lakkamatult mängitakse. Ok, Noel on innovatiivsem, üllatuslikum, aga Liam müristab teada tuntud Oasise stiilis ja no nostalgia maksab. Albumi avalugu Wall of Glass on vägagi kaasakiskuv ju.

19. Shampoo  - Girl Power

Ühest vanemast postitusest kopeerin: Mu tollane lemmikbänd oli Shampoo ja hümniks nende lugu "Girl Power":



Inisejad Spice Girlsist kaaperdasid hiljem selle sõnumi, kuid ei kandnud seda erinevalt Shampoost kuidagi välja. Shampool oli veel paar minu jaoks märgilise tähendusega lugu, näiteks "War Paint" (meigist siis),"We Play Dumb" ja ka "Viva La Megababes". Bänd ise erilist edu ei saavutanud, sest neid ei suudetud lahterdada - oli see nüüd popmuusika või pesueht punk? 


Nii ja viimasele kohale panen ma kirja paar kolm neli fenomenaalset asja, mida ma lihtsalt pean jagama:
1. London Cowboys  - Dance Crazy
Bänd 70ndatest, mida mitte keegi ei tea, aga mis on nii hea, et ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Avastasin nad tänu Punkpolitseile (RIP) ja isegi sealsetest megamelomaanidest saatejuhtidest üks ei olnud neid kuulnud. Spotifys on nad olemas mingitel kogumikel, Youtubes on ka lugusid, aga kuidas see võimalik on, et niivõrd äge ja ajast ees asi on täiesti ära unustatud??

2. Inger Lorre - She's Not Your Friend
Ehk kuidas millestki negatiivsest võib sündida midagi positiivset. Kogu ülejäänud Inger Lorre muusika on minu jaoks kuulamatu, aga see lugu, mille ta kirjutas Courtney Love'st (hoiatab vaest Kurti hirmsa mõrra eest), on võrratu! Viha teeb võimsaid asju.

3. Slutever - 1994
"Dressed in black like Courtney Love in 1994"
"Listening to Nevermind in 1994"
Eepiline 1994, elav ajalugu ja megahea lugu, kuulata hääästi kõvasti. Muidu ka üsna hea bänd, aga see lugu on üle prahi (kui muu pole praht, siis see vist ei päde hästi?)

4. Chuck Ragan - Good Enough For Rock and Roll

Lisaks neile 72-le muusikastiilile, mida ma kuulan, on ka mõned, mida hea meelega väldin. Kantri näiteks. Siiski on üks lugu, mida ma võin mõõdutundetult kedrata, aga ikka siiber ei saa. See on see lugu. Üritasin ülejäänud plaati ka kuulata, aga ei suutnud. Ma ei tea, mis see on. Hakkab lihtsalt jalg tatsuma. Ju siis on hea lugu saanud.

No ja siin võiks tegelikult lõpmatult jätkata - oo, ja siis tegelt on see lugu ju ka veel! Ja see! No ja seda te lihtsalt peate kuulma! jne jne. Seega, aeg lõpetada. Aga aasta parimad plaadid veel tulevad ja eks ma suudan sealgi mõõdutundetult vahutada.









 

reede, detsember 08, 2017

Onu Bella. Tappa prostatavähk.

Sekka siis ka raamatutest, niikuinii tuleb varsti aastalõpu raamatuedetabel ka. Ma olen sel aastal üllatavalt pirtsakas olnud ja viietärnilisi hinnanguid loetule on tulnud oluliselt vähem, kui varasematel aastatel. Kohe arvustamisele tulev on üks neist vähestest õnnelikest ja ma arvan, et ka muudel põhjustel vajab see lugu arutamist ning tähelepanu.

J.M.K.E.-l on üks lugu nimega "Löga", kus Villu laulab nii:
Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.



Võiks öelda, et kui sa sellega nõus ei ole ja leiad, et uih-aih, mina peeretan vaid vikerkaari ning kõik koledad asjad tuleks suhkruvaabaga katta ja roosilõhnaga üle pritsida, siis ära parem loe. Mina leian, et elu tuleks võtta nii nagu see on ja alati ta kõige sulnim pole.

Ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et igaüks meist teab kedagi, kellel on olnud vähk. Tavaliselt me rohkem ei tea, noogutame kurvalt, rohkem ei küsi ja teema läheb lukku, sest nii on justkui viisakas. Eks kindlasti polegi sünnis torkida, kui inimene ise seda ei soovi. Onu Bella on ses suhtes erand olnud ja vabatahtlikult teemast kirjutanud. Ja suur aitäh talle!  Sellist teekonda pole keegi endale valinud, aga kindlasti on kasulik, kui keegi seda natukenegi tutvustab, sest kindel on see, et vähk meie hulgast kuhugi ei kao.

Tegelikult ei ole see raamat sugugi ainult vähist, siin on päris mitu teemat, mind näiteks üllatas see, kui hästi tuleb Bellal välja ilukirjandus. Tema varasemad raamatud on autobiograafilised olnud ja muidugi on suures osas ka see, kuid näiteks raamatut avav road-movie -stiilis Võhmaskäik (ega ma muidugi tea, palju seal päriselu sees oli) ja Bella unenägu kättemaksust TÜ kliinikumis on äärmiselt meisterlikult ja kaasahaaravalt kirja pandud. Ok, värvilised unenäod olid ju ka ühe medikamendi kõrvalmõjudeks, mis tekitas minus küsimuse, kas ka fantaasiavaesed inimesed näevad värvikaid unenägusid ning neil piisaks vaid pastakas haarata ja surematu šedööver oleks olemas, või nõuab unenägude konverteerimine nauditavasse vormi siiski erioskusi? Tarantino-fänn leiab oma pärlid siit kindlasti üles (mida on ka raamatu kujundusest aimata).

Samuti peatub autor pikemalt filmimaailma telgitagustel, lugeda saab populaarse mängufilmi "Päevad, mis ajasid segadusse" klatši ja kõmu ning väljalõigatud stseene. Raamatule lisavad nunnu-faktorit ka armsad kodused seigad autori ja tema abikaasa igapäevaelust ning infogurmaanile on kena ülevaade pealinna põnevatest lokaalidest. Igaühele midagi!

Tõsisemaks minnes, jah, läbiv punane niit on siiski haigus ja selle ravi. Ma olen alati arvanud, et inimest muserdab kõige sügavamalt see, kui tema ootused ei vasta tegelikkusele. Sageli loome sellised ootused ise, Bellale aga ütles üks rõõmsameelne meedik, et vähiravi on põhimõtteliselt sama, mis külmasaanud nina tervendamine. Siinkohal meenub teatud nohurohu reklaam Peeter Ojaga, mis päädis lahendusega "Naks, ja valmis!". Prostatavähi puhul selle naksamisega suurem häda aga alles algab. Siinkohal võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal, et millegipärast ongi kombeks rääkida, kuidas lõikusega saab kõik korda. Kas ei taheta patsiente liigselt hirmutada? Leitakse, et on mugavam kui nad ise läbi kogemuse aru saavad, mida see tegelikult tähendab? Pole lihtsalt aega ja/või empaatiat? Küll nad ise guugeldavad? Bella mainib raamatus, et tema sai arstilt info vaagnapõhjalihaste treenimise kohta, minu tuttav inimene omandas need teadmised internetist ja imestas, kui raske oleks olnud talle anda mingi paber selle infoga?

Raamatu pluss on ka see, et suhteliselt lihtsas keeles, aga mitte lugejat alahindamata, antakse hariv ülevaade erinevatest vähiravi meetoditest. Palju sellest tuli mulle üllatusena, kahjuks mitte positiivsena. Raamat ise kole ei olnud, karta ei maksa, kõige hirmsam koht, mida ma tekinurk hammaste vahel ja silmi vidutades kergelt ülelibisedes lugesin, oli see, kus minategelane valmistab end ette iseendal hammast välja tõmbama.

Minu enim kuulatud lood Spotifyst aastal 2017, vol 1

Kui eelmisel aastal sai edetabelitega 11. detsembril alustatud ja seda siis hilinemisega paljude teiste tabelikoostajate hulgas, siis seekord tegi otsa lahti Spotify, mis varasematel aastatel sellist koondtabelit üldse koostanud pole. Ilmselt said kõik registreeritud ja kuumaksu tasuvad kasutajad meilile lingi, kus minu puhul oli kirjas, et aastal 2017 kuulasin läbi Spotify muusikat 48251 minutit, 5105 erinevat lugu, 724-lt erinevalt artistilt, 72-st erinevast muusikažanrist (huvitav oleks teada, millistest, ma ise ei oskaks küll niipalju nimetada). Levinuim žanr oli rock. Päris kõike see statistika ei kajasta, sest lisaks Spotifyle kuulan haruldasemaid (ja sageli ka Eesti) muusikapalu oma arvuti fonoteegi vahendusel, nii et parimate plaatide edetabel saabub siiski hiljem ja traditsiooniliselt Last.fm-i statistika põhjal. Sel aastal ilmselt isegi kahes osas - Eesti ja muu maailm, sest häid plaate ilmus lihtsalt nii palju ja samuti peab vist tegema suurimate pettumusevalmistajate tabeli, ka sinna jätkub kandidaate.
Siinkohal püüan aga anda ülevaate minu poolt sel lõppeval aastal Spotifys enimkuulatud lugudest, põhimõttega igalt artistilt ainult 1 lugu. Spotify tegi nimelt enimkuulatud lugudest 100-loolise playlisti. Kõike ma siia kindlasti ei pane, aga mingi osa ikka, alustades siis enimkuulatumatest. Oh, see on üks äärmiselt eklektiline tabel, aga mulle jubedalt meeldib!

1. Lana Del Rey - Love
Muusikaliselt on see ideaalilähedane lugu - need üleminekud, mingi...gong? eee, ma tõesti olen ilge võhik muusikariistade- ja terminite osas, sõna "particular" kõla. Võltsilt naeratav Lana seal videos on kuidagi kõhe, aga video ise mulle meeldib, sest meenutab üht mu lapsepõlve unenägu, mis on eriti eredalt meeles - seisin õhtul pimedas köögi akna juures ja taevast paistis kogu kosmos - planeedid, kosmoselaevad, tehiskaaslased! Selline kosmoseajastu lapse unelm. Laul, mis toob kananaha ihule.

2. Rae Sremmurd - Black Beatles feat. Gucci Mane

Videot ja tausta saab näha/lugeda siin, pmst selle suve lugu "nii palju mälestusi ja blaa-blaa-blaa". Neil on muidu uus lugu ka juba, "Perplexing Pegasus", seegi juba tabelisse roninud. No ma ei tea, mulle miskipärast koledamal kombel meeldivad need vennad (ongi bioloogiliselt vennad). Suvel avastasin, et nad olid Weekend Festivali esinejate nimekirjas, millegipärast hiljem enam ei olnud, aga ega ma laivis neid hästi ette ei kujuta ka.

3. Marilyn Manson - Revelation#12

See lugu on siin ainult sellepärast, et avab plaadi ja on seetõttu esimesena kuulatud (ning alati pole järgmisteni jõutud). Uuelt plaadilt on hetkel vaid kolmel lool videod, aga need on "päris vinged", seega panen ühe teise loo video siia. Kahes uues videos teeb kaasa ka Johnny Depp, ta vist peaks inimestele meeldima, mulle ta eriliselt ei imponeeri, ausalt öeldes ei tundnud ma teda kohe äragi, aga ütleme, et vananemine on talle positiivselt mõjunud.
4. The Birthday Massacre - One

Ma olen kunagi juba öelnud seda, et minu jaoks on neil äärmiselt unikaalne stiil ja kuigi tundub, et nad teevad kogu aeg ühte ja seda sama lugu, siis meeldivad mulle need lood kõik. Taaskord uusima plaadi esimene lugu.
5. Revolting Cocks - Fire Engine

Sel aastal tabas mind üks muusikaliselt valus kaotus, nimelt pandi kinni R2 saade Punkpolitsei, kust ma sageli igasugu põnevat muusikat avastasin. Nii ka see lugu. Ühe korra kuulsin ja koledal kombel meeldis. Ma ei pea väga industrialist, aga "vastikud m****d" on just selle žanri nn supergrupp, Ministry nö kõrvalprojekt. (Nime said selle järgi, et keegi pubiomanik viskas nad pärast laamendamist välja, nimetades tüüpe nõnda). Ministryst endast ma suudan kuulata vaid "N.W.O"-d, sest seda kasutas Nyrok City oma pillide seadmisel taustaks...Aga see Iggy Popi kaverlugu on super! Juhuslikult avastasin, et kasutasin plaadikaanefotot (Cocked and Loaded), millelt antud lugu pärineb, kunagi pikalt oma MSN-i fotona, teadmata, millega tegu. Tundus lahe.
6. The Weeknd - Secrets
vt. koht nr 2. Ma lihtsalt armastan seda tüüpi! Naljakas, et samal ajal ei talu ma väga Michael Jacksonit, kes oli The Weekndi suur eeskuju ja keda ta ka paljus meenutab.

7. Sibyl Vane - Bomber
Näe, Eesti lugu! Ok, bändimehed on nüüd mõlemad lätlased, aga lauljanna siiski Pärnust ja mu meelest on nad üks paremaid ja kvaliteetseimaid Eesti rockbände hetkel. Sel suvel ka kaks korda laval nähtud. Ma ei kujuta ette, mida nad Eesti Laulul teevad (nagu, Evestus sai ka sel aastal edasi!?), aga vähemalt on kelle poolt hääletada, loodetavasti. Bomber on nende teise plaadi esimene singel.
8. Tommy Cash  - Winaloto
Näe, veel eestlasi! Mu meelest tema uutest lugudest (neist, mida esimesel plaadil pole), parim. Ülejäänud pole mulle enam nii suurt muljet jätnud, aga uus plaat peaks peagi tulema, seega ootame-vaatame. Ja on mida vaadata ju ka :)
9. Depeche Mode - Going Backwards
See uus plaat oli mu meelest üllatus. Sünge, kuri ja poliitiline. Ei ole väga minu maitse, aga samas mõned lood on head. Nagu see ja "Where's the Revolution". Morrissey uus ja ülipoliitiline meeldib näiteks veel vähem. Mulle poliitiline üldse väga ei lähe, Bad Religionit kuulan ma pigem muusika kui sõnumi pärast. Huvitav, et ma seda nii palju kuulanud olen.
10. Lush - Ladykillers
Ma avastasin selle loo ühest playlistist, mida jälgin - "Female fronted rock and metal", polnud varem kuulnud, kuigi lugu pärit 90ndatest. Hea vaibiga tantsulugu või kuidas see öeldaksegi. Ükski muu lugu samalt esitajalt eriti kõrva ei jäänud. Bänd tuli eelmisel aastal muide uuesti kokku, aga uut materjali ma polegi vist kuulanud...
Täielikus tabelis jõudsin 16. kohani, sest osa esitajaid kordus. Ma arvan, et ma teen teise osa veel, sest meeldib.


neljapäev, detsember 07, 2017

Jälle uus paanika?

Tulen mina täna tööle, kui kolleeg annab teada, et ma peaks ruttu panka minema ja kähku oma kolmanda samba sealt välja võtma, sest suur õnnetus on tulemas. Inimesed veel ei teadvat, aga järgmisest aastast pidada riik kogu kupatuse 40% maksustama ja juba praegu olla antud korraldus, et pangad peavad kliente veenma, et nood oma sammast mingi hinna eest enne välja ei võtaks - see kõik on avalik saladus!

No ma olen selline mugav, uimane ja skeptiline inimene, pealegi läheb mu mõte kohe uitama, kui mehed mulle asju selgitama hakkavad (ilmselt seetõttu, et olen õppinud neid ignoreerima, kuna enamasti keerleb nende jutt siin kontoris ainult autode, kõvaketaste, arvutimängude ja BitCoinide ümber...), seega otsustasin Interneti poole pöörduda ja leidsin sellise artikli. Hoolimata ähvardavast pealkirjast ja ka sellest, et pensionisüsteemi säärane reformimine valitsuse poolt ei ole tõesti kõige mõistlikum samm, sest sisendab inimestesse ebakindlust pensionisüsteemi püsivuse suhtes, siis saan ma aru, et paanikaks siiski põhjust pole. Kui sa ei hakka kohe pensionile minema ega soovi kogutud summat kohe kätte saada (ehk siis mitte kindlustuspensionina), siis see muudatus sind ei puuduta. Võib-olla võiks muidugi ette mõelda ja endale aru anda, et mina niikuinii seda pappi oma elus ei näe, sest pensioniiga tõuseb ilmselt kuhugi 100 kanti ära ja seega tabab löök mu lapsi, kes minu kogutud summa ehk tõesti korraga välja võtta sooviksid, aga loodame, et selleks ajaks on juba jälle uus valitsus ja uus süsteem ning kindel võib olla ainult selles, et mitte midagi kindlat ei ole.

Miks ma üldse selle samba tegin? Igaks juhuks ilmselt. Mõtlesin, et mida targemat ma selle summaga iga kuu ikka peale hakkaks ja äkki tõesti tuleb kunagi pensionile jääda. Ma isegi ei tea, palju mul seda rahakest kogunenud on või olen äkki hoopis miinustes. Tulumaksutagastus on ka selline tore käegakatsutav asi, mis sellest sambast lähtub. Niikuinii läheb enamus rahast kuhugi musta hoomamatusse auku...

Igatahes mõtlesin, et hoiatan. Äkki keegi tahab oma raha enne riigi kätte langemist pangast ära päästa ja sukasäärde peita.

kolmapäev, detsember 06, 2017

Puhtalt kadedusest räägin muidugi

Lugesin täna intervjuud Nullkulu blogijaga ja mulle jäi sealt üsna teravalt silma üks küsimus või pigem mõttearendus, millega tuli lagedale intervjueerija Aet Kuusik:

"Mina jälle arvan, võibolla liiga idealistlikult, et kui inimesele tekib vabadus, kui ta pole enam mingis nüris oravarattas, kus ta peab palju tegema asju, mida ta teha ei taha, siis ta lõunamaasüste ja ostuhulluseid varsti enam ei vajagi. See võib muidugi olla pikem protsess. Mingil hetkel inimene rahuneb maha ja väärtused tulevad koju."

Ma kujutan ette, et suurem osa inimesi pööritab silmi selle peale. Mille nimel me siis üldse elame, kui isegi soojamaareise ja ostuhulluseid endale lubada ei tohi? Mis väärtused need koju tulevad? Et kodus on ikka kõige parem jne? Ok, paremate ilmadega keset juulit ehk isegi on, aga no kaamos, krt, seda ei ole ju võimalik muudmoodi kui palmi all, üle elada?! Ja kas pole väärtus ka see, kui me tutvume võõraste kultuuridega, laiendame enda silmaringi?! Ilusatel riietel on aga esteetilis-teraapiline efekt. 

Samas tuleb tunnistada, et ma mäletan selgelt, kuidas ma omal ajal palmi alt ära ei tahtnud - mida iganes, aga mina jään siia! See oli see aeg, mil ma töötasin Tähtsas Ministeeriumis ja kannatasin kui mitte depreka, siis kohutava emotsionaalse madalseisu käes. Ma vihkasin argipäevi, nutsin enne tööleminekut ning päeva parim hetk oli sigareti süütamine peale seda, kui korteriuks pärast tööpäeva kinni langes. Millal see puhkus ometi saabub? Üle kahe nädala niikuinii korraga välja võtta ei saa, aga vahet pole - päevagi ma siin kodus küll passida ei kavatse! Kogu aeg oli pime. Kogu aeg oli ilm vihmane ja kõle.  

Praegu on ka pime, aga ma justkui ei taju seda enam niimoodi teravalt. Ma ei tunne, et peaksin põgenema. On siis on, muidu on ju hästi. Samuti mäletan üht oma räiges stressis kolleegi, kes sai ka oma kaks nädalat kätte ja põrutas välisreisile ning naases alles nädalavahetusel enne uue töönädala algust. Ta oli hullemas stressis kui minnes: "Nägin ära, milline elu olla võiks, nüüd on siinset veel hullem välja kannatada!" 
Mu isa peab alati puhkusest mingi aja välismaal viibima, sest muidu ta ei saagi puhata - telefon heliseb järjepidevalt - oled küll puhkusel, aga no Eestis ju ikka ja äkki saad nipet-näpet mulle vastata?! Kohusetunne ei luba telefoni välja lülitada, välismaal olles on kõneminut kallis (vähemalt varem oli) ja hädalised ei raatsi tüüdata. 
Kes on minu tutvusringkonnast kõige suuremad saripuhkajad (FB postituste põhjal)  - kindlasti Kalevipojad. Neil on igapäevane nüri töö kuskil ehitusel, heal juhul saab nädalavahetusel soojakus tina panna, kodumaal ei oota keegi, peresidemetest ollakse vabad, vaba raha leidub - reisimine on sealjuures mõistlik valik. Enamasti tähendab see küll kõik hinnas hotellis basseini ääres praadimist, aga veidi maailma näeb ikka ka. 

Ma ei tahagi öelda, et reisimine on paha ja seda teevad ainult ennast jõuetuks töötanud mutrikesed, aga ühest pakettreisist teiseni elamine ei tundu mulle enam niivõrd ahvatleva väljavaatena (kunagi tundus). Tegelikult on kodus ka päris tore olla, sest reisi ei tee enamasti ägedaks mitte sihtkoht, vaid inimesed, kellega koos reisil oled. "Ma tahan siit ainult ära"-tunde tekitas minus just see "mutter masinavärgis, väärtusetu, aga sealjuures asendamatu, puhkust üle kahe nädala korraga ei saa"- olukord ehk vabaduse puudumine. Praegu ma ei tunne, et ma elaks ainult töö jaoks ja seega pole mul ka puhkust nii meeletult vaja. Loomulikult, mulle meeldib endiselt reisida, aga ma ei pea seda nui neljaks tegema, et end inimesena tunda. Siin on ilmselt see aspekt ka, et meil on suvila (kus pole peenramaad ja muruhektarit, mida kohustuslikus korras hooldada), kus suvisel ajal kasvõi nädalavahetusel lõõgastuda, aastaringne korterielu sunniks samuti kasvõi regulaarselt spaasse põgenema. Või metsa alla MRK lõkkekohta. Spas või telkimisalal ei tea sa muidugi iial, kes su kõrvale maabuvad ja kas öösel ka tunnikese magada saad, see pole vaheldus oma tingimustel rahus ja vaikuses koos eranditult meeldivate kaaslastega. Ma olen millegipärast just seesugust puhkust eelistama hakanud...Kui puhkuse kavandamine tundub tekitavat liiga palju stressi, on lihtsam sellest loobuda. Samas kindlasti, kui oled harjunud seda tegema, on lihtsam.