teisipäev, oktoober 26, 2021

Karvased ja sulelised

Kass sai suvel kuueaastaseks, nädalavahetusel tuli esimest korda pähe mõte, et võiks ju üritada kass süles pilti teha. Ühe enam-vähem ülesvõtte sain kah. 

Järgmisel oli olukord juba muutunud:

Appi! Ahistatakse! Päästke mind siit!

Miks see loom peab nii nunnu olema ja samal ajal süles olemist iga keharakuga vihkama?! Mis see Rentsi kass kaaluski, mingi 10 kilo? Ma ei saa aru, minu oma kaalub "kõigest" 5,9 ja näeb mu meelest paksem välja. No vaadake seda kuhja ülaltvaates:

Sööb tema juba paar aastat ainult veterinaari käest ostetavat dieettoitu. Selline kohev poiss.

Muidu nädalavahetusel sai käidud väikelinnas kontserdil. Hoopis teistmoodi käitumiskoodeks kehtis - näiteks oli selge, et mõistlik väikelinlane vaatab ansamblit võimalikult kaugelt saali otsast. Seisid nad seal kõik puntras ukse juures, samal ajal kui meie ja mõned ansambliliikmete lähituttavad lava ees kepslesime. "Ei tea, kes need imelikud seal ees on? Kas nad ei tea, kuidas õige on? Raudselt on Abja-Paluojalt, seal elavad sellised!" Õhtu edenedes sattus ettepoole küll ka mõni külahull ja muidu end julgeks joonud kohalik. Üks lõi pudeli vilunud liigutusega roosiks ja jäi vaatama, mida edasi teha. Õnneks meie kohkunud pilkude peale taltus ja oli nõus selle käest ära panema. Kuni kümne minuti pärast leidis, et oleks hea idee klaaspudel ühe bändimehe pihta visata. Taaskord protestisime ja sõbranna suutis tüübil pudeli käest ära väänata. "A mis on siis, ää?" mõmises tüüp selle peale mõistmatult. Arusaamatuks jäi, kuidas nad seltskonna kombeid teades seal üldse kõike klaastaaras müüsid. Vähemalt peksa ei saanud, selle eest võib ehk tänada koroonapassi, sest neil kõige äkilisematel vendadel seda ilmselt ei ole ja seega nad kontserdile ei saa. Kambakesi kultuurimaja ette koguneda oleks ka muidugi võinud, aga ehk ei olnud nad veel pealinna peolt koju tagasi jõudnud. 

Selle viimase kohta - mu meelest saab tõelisest vabadusest rääkida alles siis, kui ära on kaotatud kohustuslik kooliharidus. Näha ju on, et abi sellest midagi ei ole, aga ikka sunnivad, raisad.

reede, oktoober 22, 2021

Miks sa nii kibestunud oled?

Eelmise postituse jätkuks siis hakkasin mõtlema, miks mina lepin sellega, et mul ei ole erilist võimu ilma asjade üle ega hakka olemagi, isegi mitte kusagil teispoolsuses või peale revolutsiooni, mil "õiged" võimule tulevad. Elan niihästi kui oskan, pärast suren ära ja ongi kõik. 

Kui ma noorem olin, ma küll selline ei olnud, ma kirjutasin alati nendesse "Minu klass" märkmikutesse "kelleks tahan saada" reale, et KUULSAKS. Me just hiljuti rääkisime sellest sõbrannaga ja ta vangutas mu ülestunnistuse peale pead, ütles, et ei usuks minust seda - appi, kui madalale ma langenud olen! Ehk siis nooremana oli mul ilmselt selge veendumus, et ma olen erakordne ja küllap saavad peagi kõik teised ka sellest teada ja küll siis ma alles poosetan aupaistes. 

Mis siis muutunud on? Ma pean end siimaani erakordseks. Noh, ses mõttes, et igaüks meist on ainulaadne ja kordumatu, eks. Ja ma raudselt pean end teatud inimestest teatud asjades paremaks ka. Muutunud on pigem see, et ma ei pea maailma enam õiglasel hierarhial põhinevaks. No umbes nii, et rahva hulgast kõige targem on president (mitte, et mul talle/neile miskit ette heita oleks, aga üldises plaanis). Eurovisiooni võidab parim laul. Kõige rohkem loetakse kõige paremaid raamatuid. Aasta ema on teistest emadest parem. Kui mina harjutan, siis mina saan meistriks ja hiljem lao juhatajaks. Mingil määral see loomulikult toimibki nii, aga rohkem jäävad ikka meelde olukorrad, kus see nii ei ole. 

Ei ole oluline, kes oled sina, oluline on see, keda sa tunned. Ja vot seda mängu mina kaasa mängida ei taha! Keeldun! Isegi pealt vaadata on vastik. Ma olen näinud inimesi, kes on edukad ja omal alal tipus lihtsalt seetõttu, et nad on inimestena äärmiselt jäledad, teistest üle sõitnud ja allesjäänud ei julge neile mitte midagi vastu öelda. Mulle isegi tundub, et ebaproportsionaalselt palju suuri juhte on sellised. Neil on võimukad sõbrad ja oma võrgustik. Nemad ongi süvariik - hahahahahaa! No ma väga näiteks ei usu, et ennastsalgava tööga rikkaks saaks. Õiged suhted peavad olema, siis saad. Eks ole selgi juhul kõik enda kätes, aga ikka tundub see kuidagi vale. Mis sest, et inimene on karjaloom ja karjas nii käibki, et sügatakse üksteise selga ja otsitakse kirpe. Mina olen ikka see nahkhiir - ei lind ega loom! (Pagan, viisin oma vana mantli taaskasutusse ja pärast tuli meelde, et mu nahkhiire helkur-pross jäi sinna külge, niu!) Eks ma sügan ka mõnda ja mulle meeldib kui mind sügatakse, aga seda siis ausal põhimõttel - siis, kui me tõesti üksteisele meeldime, mitte sellepärast, et oh, see on edukas tüüp, oleks tark teda sügada. 

Kuhugi ei ole kadunud soov olla oluline, aga mitte seesuguse sügamis-süsteemi osana. Kuulsus tundub õudne ja ähvardav. Võim ei põhine kunagi vaid positiivsel karismal. "Sinustki võib saada president!" Tore on, aga ma pigem jätan vahele, sest sellega kaasnevad kompromissid ja konfliktid. Tahaks rahulikult iseendana elada.

See kibestumise küsimus tuli mul seoses sellega, et ma kunagi avaldasin nördimust ühe suure tähtsa mehe üle, kes oma alluvaid koledasti kohtles, et miks ometi kõik suu kinni hoiavad ega protesteeri. Siis mulle öeldi, et sellist käitumist nimetaks ta lihtsalt kibestumiseks. Ju siis see nii paistab, et viinamarjad on hapud - küll tema tahaks ka võimu, aga kuna ei ole saanud, siis on pettunud ja teeb näo, et ei taha. Võimuiha on normaalse inimese tunnus. 

Aga. Mu meelest on kibestumus sageli omane just neile, kes võimule pürgivad. Nad ei mõista, miks on seal keegi teine, mitte nemad, kui ometi nemad on nii palju paremad. Ma ei tea, mul seda nagu väga pole, mõnikord ajab küll vihaseks, kui mõni erakordne põmmpea kuskil püünel keksib, aga seda vähem tahaks ise sinna ärarüvetet püünele pääseda. Selline luuseri-vaib.

neljapäev, oktoober 21, 2021

Teooriad ja vandenõuteooriad

Lugesin intervjuud Andero Uusbergiga ja mõtlesin, et ikka see sama vana jutt, kuidas vandenõuteooriaid usuvad need, kes ei talu määramatust ja otsivad selgemaid seletusi. Mõtlen, et kes see ikka määramatust armastab? Mina küll ei armasta. Vähemalt mõtetes võiks mingi kord olla. Minu jaoks on kord tagatud sellega, et peamiselt valitseb juhus ja selle kõrval on teaduslikult põhjendatud loodusseadused. Minu meelest oleks palju suurem määramatus see, kui kusagil oleks keegi - Jumal, George Soros, reptiilid, süvariik, kelle käes oleks otsustamine - kust mina, mutrike, võin teada, mis tuju otsustajal täna on ja mis nuhtluse ta mulle kaela saadab? Ma väriseks hirmust, teades, et kuskil on keegi kõikvõimas (ja elukogemuse põhjal üsna labiilne)! Palju rahulikum on elada, teades, et üldiselt valitseb ilmas tasakaal - võib juhtuda halba, samas ka head ja see ei sõltu väga palju sellest, mida mina teen või kelle poole kummardan.

Ehk siis minu meelest see määramatuse kartus ei põhjenda siiski ära vandenõuteooriate levikut. Teooriad on meil kõigil - minu oma on ka teooria, usk Jumalasse on ka teooria, need on lihtsalt laiemalt levinud, kui usk reptiilidesse või lamedasse maasse. Mu meelest on oluline see, et inimene tunneb - tema on ise oma isikliku valiku teinud, tema teab, ohjad on tema käes, teised kobavad pimeduses. Isegi, kui tema valik on uskuda enda mutrikese staatusesse, siis vähemalt ta on selle endale teadvustanud, nende kõrval, kes isegi ei aima ja loodavad hoopis valede asjade peale. Inimest võimestab see, kui ta teab, kus on tema tee. Palju raskem on sellisel, kes palvetab igaks juhuks iga Jumala poole, annetab raha kõigile erakondadele, võtab vaheldumisi tablette ja joob MMS-i. See on juba kognitiivse dissonantsi teema, rollikonflikt, vot sellega on raske. Ma arvan, et miks ühed usuvad üht, teised teist, tuleneb eelkõige elukogemusest ja ümbritsevast keskkonnast, konkreetsed olukorrad ja geneetiline kombinatsioon toetuseks. 

Oma peaga mõtlemise klišee tuleb ilmselt sellest, et kõik need, kes on oma mingisuguse valiku teinud, eeldavad automaatselt, et see on nende oma mõistuse sünnitis. Nad ise mõtlesid välja ja jõudsid tõeni. Noh, see on ilmselt enamikel juhtudel vale, kui sa tõesti just midagi eriti ekstreemselt kummalist välja ei mõelnud. (Müürilehes oli sümpaatne teooria tuvidest kui jälgimisdroonidest, sest no kes on tuvide poegi näinud?! Kust tuvid tulevad, ah? Ja pandeemia ning liikumispiirangud mõeldi välja selleks, et teatud aja tagant tuleb tuvidel-droonidel patareisid vahetada.) Nullist ei suuda ükski inimene ilmselt millegi mõistliku peale tulla, sest targemad inimesed on siiski eeltöö juba ära teinud ja oleks õudne, kui me hakkaks igaüks omaette jalgratast leiutama. Puhtalt lehelt mõtlema hakates tundub ju täiesti mõistlik vaadata, kuidas palli pealt vesi maha voolab ja laiendada seda teooriat ka planeedile Maa. Ei ole võimalik, et ümmargusel pallil oleks mered peal! OMG! Ma tegin jõhkra avastuse, mitte keegi mitte kunagi ajaloos pole sellise asja peale varem tulnud!

Ma arvan, et me kõik lihtsalt valime enda jaoks mingisuguse tõe, mille abil maailma seletada. Aga asi ei ole võitluses määramatusega, vaid meie arvates oma käega tehtud valikus. Inimesed vahetavad oma teooriaid elu põhitõdedest ikka haruharva ja seda enamasti mingi suure trauma tõttu. Igaühel on oma subjektiivne tõde, objektiivsest tõest ma siin ei räägi, sest kuigi ma otse loomulikult eeldan, et see asub minu valitud rajal, siis tegelikult mingite faktide ettelugemine mõne teise raja valinuile ei mõju. Mõned inimesed lihtsalt mõtlevad nagu sina ja teised ei mõtle ega hakka mitte kunagi mõtlemagi.

kolmapäev, oktoober 20, 2021

Luulet mitte-graatsiatele*

Kui ma väike olin, ütles ema mulle kord, et ma võiksin juttude asemel hoopis luuletuste kirjutamisele keskenduda, need tulevat mul paremini välja. Solvusin, vihje ju ilmne, et jutte ta eriti õnnestunuks ei pidanud. Nüüdsel ajal on mu lapsed mulle öelnud, et miks ma luuletusi ei kirjuta, ma oskavat nii hästi. Põhjuseks siis see, et ma kodus nalja pärast räägin sageli riimis. Selgitasin siis lastele, et riimis luule pole tänapäeval üldse moes, niimoodi kirjutatakse ainult lasteluulet, suured kunstnikud viljelevad kõik vabariimi. 

Räägitakse, et enam-vähem kõik on kunagi sahtlisse luuletusi kirjutanud. No mina olengi tõesti ainult selliseid lorilaule, mis kenasti riimuvad - looduslüürika ja armupoeesia on must kauge kaarega mööda läinud. Minu meelest on üks piinlikumaid asju üldse, kui keegi seesugust romantilist luulet kõva häälega ette loeb. Ma ei tea, miks. Ma ise ei oska, ju sellepärast. Mind visati suisa luuleringist välja (miks ma sinna läksin? Vist oli poolkohustuslik neile, kes näiteringis käisid ja näiteringis mulle meeldis), peale seda, kui õpetaja oli otsinud mulle kõige morbiidsema kevadluuletuse üldse, midagi porist ja kõdust, ja ma ikka ei suutnud seda tema meelest veenvalt esitada. Tänitas veel järgi, et ma olevat tundetu, kui kevade tärkamisest õhata ei suuda. Eks ma möönan, et esimese armastaja kehastajat minust tõesti ei saa, aga andke andeks, on ka teistsugust armastust (näiteks - kodumaaarmastust, siinkohal vaatame slaide, nagu selles anekdoodis).

Ma olen aru saanud, et luules on mingid reeglid. Me õppisime keskkoolis ainult haikut kirjutama, muudest reeglitest ei tea ma midagi. Kust teised need omandanud on, ma ei tea. Mingid värsimõõdud ja asjad. Ma olen alati riiminud nii, nagu torust tuleb. Sattusin neid reegleid otsides Ele Adamsoni magistritööle luule õpetamisest gümnaasiumis, kust lugesin järgmised read: "Luules pole oluline ainult keele kujundlikkus, vaid olulised on ka intonatsioonilised vahendid nagu meloodia, rütm, dünaamika ja tempo." Äkki on osa koerast ka siia maetud - mul puudub musikaalsus ja rütmitunnetus? Kas ebamusikaalsed inimesed ei ole võimelised luulega suhestuma? Vääriks uurimist!

Selle pika sissejuhatuse mõte on aga selles, et ma sattusin luule peale, mis mulle kõige täiega, sabast sarvedeni meeldib. Kontrollisin just järele, üks luuletus terves kogus on tõesti ka riimis ("EKRE unelmate naine" - ilmselt selleks, et oleks hea jõulusalmiks pähe õppida). Kui sulle meeldib Sveta Grigorjeva, siis soovitan Anna Kaare "InteГрация" ka läbi lugeda. Autor on oma luulet esitanud ja auhinnatud saanud näiteks "Luuleprõmmil" ja mulle tundub, et teda ei oleks mul piinlik kuulata. See oleks ilmselt nagu (vana kooli) räpp või Patti Smith "Rock'n'Roll Nigga" alguses, see ei oleks piinlik soigumine, vaid raju andmine. Aga mitte ainult! Saab nii nutta kui naerda, on ka hingeminevat, aga see pole mingi kolletuv kask või kevadveed, ptüi, inimene räägib tõsistest teemadest. Jälle üks lisandus sellesse praeguse aja skisofreenilisse "vihastan ja siis jälle naeran" meeleolusse, ajalik ja ajatu. 

Üks arvustus veel Sulepuru blogis, ma ei oska ise hästi luulest rääkida, ja loterii ka, seal rohkem näiteid. 

*Inte on rootsi keeles eitus

teisipäev, oktoober 19, 2021

FILM: Mida inimesed ütlevad

Käisin vahelduseks üle pika aja kinos, Elektriteatris on Põhjamaade filmisügise programm, mille raames vaatasin Norra-Saksa filmi "Mida inimesed ütlevad". Tegemist on juba paar aastat vana linateosega, ma ei tea, kas ja kuidas seda veel vaadata saaks ehk siis natuke mõttetu arvustus, aga mõtteid ta tekitas ja seepärast panen need ka kirja. 

Sisust siis niipalju, et Nisha on 16-aastane Pakistani päritolu Norras elav teismeline neiu. Tegemist on režissööri autobiograafilise looga. Tüdruk elab üsna tavalist elu, selle vahega, et vanemad on veits kontrollivad, aga no elab üle, ikka juhtub. Seda päevani, kui üks poiss, isegi mitte peika, kuigi filmi kirjeldustes nii öeldakse, talle salaja õhtul tuppa ronib. Midagi ei juhtu, noored ajavad juttu, aga jäävad vahele. Muidu sõbralikuna tundunud isa klobib mõlemad läbi. See on tüdrukule suur šokk, aga hullem ootab veel ees - nimelt on pere otsustanud, et kuna ta raudselt poisiga seksis, siis nüüd abiellutagu. Tüdruk on piinliku vahejuhtumi tõttu poisi juba unustanud ega taha temast enam kuuldagi, aga vanemad ei saa sellest aru. Ennekuulmatu labase käitumise pärast saadetakse neiu "kodumaale" Pakistani, sugulaste juurde vagasid kombeid õppima. Paraku juhtub ka seal sarnane lugu - teismelised armuvad, siinkohal lõpeb see aga rõvedamalt, sest Pakistanis on kombluspolitsei ja nende valvsa pilgu all sunnitakse noori tegema asju, mida nad omapead ilmselt teinud ei oleks ja pilte näidatakse noorte vanematele. "Teie Euroopast tulnud lits rikkus mu poja ära!" teatatakse Nisha isale ja kutsutakse talle kohemaid järele. Taas proovitakse noori abiellu sundida, aga see ei õnnestu, sest no kes sellist lipakat ikka oma pojale naiseks tahaks enam?! Meeleheitel isa üritab tagasiteel Euroopasse tütre enesetapule sundida, aga ei saa hakkama. Tagasi Norras, koputab õnn õuele, kui leitakse Kanadast keegi korralik noormees, kes perele häbiks oleva neiu Skype teel kõlbulikuks tunnistab ja ära võtta lubab. Film lõppeb sellega, et Nisha põgeneb ja vaatab viimastes kaadrites tõtt isaga, kes tema lahkumist aknast pealt vaatab. 

Pärast rääkisime sõbrannaga. Tema ütles, et oleks tahtnud selle isa ära kägistada. Kuidas sa väidad, et armastad oma tütart ja siis üritad teda tappa? Mu meelest oli filmi võimsaim stseen just see, kus isa, üritades tütart kaljult alla väänata, lõpuks ise murdub ja nutma puhkeb. Isa oli minu jaoks tüüpiline näide sellest, kuidas väärastunud ühiskondlik norm inimeses inimlikkuse alla püüab suruda. Ma väidan, et isa ei olnud halb ega südametu inimene. Jah, ta oli emotsionaalselt ebastabiilne, aga seda on meist paljud. Ülejäänud tegudeks aga minu meelest sundis teda pigem "kohusetunne" kui südamesoov. Isa tegelikule loomusele viitab ka stseen filmi algusest, kus ta soovib koduse peo käigus oma naisega tantsida, naine nõustub sellega vastumeelselt, aga pärast omaette olles heidab mehele ette, et too tekitas häbiväärse olukorra ja nüüd külalised kindlasti arvavad, et nad on mingid labased inimesed. "Mida inimesed ütlevad" oligi filmis pigem kõrvalseisjate kui isa ja Nisha tegelikku olemust ja muret peegeldav seisukoht. Pigem olid isa ja Nisha sarnased, impulsiivsed ja kirglikud, kuid isa kammitses kultuur kõvasti rohkem kui tütart, kes oli vabas maailmas kasvanud. Ma julgeks isegi väita, et isa armastas tütart rohkem kui ema, kuigi just isa on see, kellega konflikt eskaleerub. Seda mu meelest pigem isa rolli tõttu patriarhaarse perepeana, kui tema loomulikust olemusest tingituna. 

Minu arvamust toetab ka filmi lõpp, kus Nishat esitletakse tulevasele abikaasale ja ema on selgelt õnnelik, et perekonna häbiplekist lahti saab ning noogutab kiiresti kaasa, kui selgub, et noormehe pere ei näe naist tulevikus karjääri tegemas. Selle teate peale isa nägu kivistub, oli ju tema see, kes sõprade ees kiitles tütre hea õppeedukusega. Ka lõpukaadritest jäi mulle pigem mulje, et isa annab aknal oma õnnistuse tütre põgenemisele, kui ütleb temast lihtsalt lahti. 

Igatahes mõtlemapanev film ja lugu sellest, kuidas kultuur meid mõjutab ja kui kaugele see mõju võib minna. Tegelikult elab ju väga suur osa inimkonnast seesuguses rollikonfliktis. Kui sa tuled äärmiselt konservatiivsest kultuurist ja jääd ümbritsetuks teiste, samast kultuurist pärit inimestega, siis inimlikult püütakse seda kultuuri alles hoida. See on nende oma, nende identiteet. Sarnane teema sellega, kuidas inimesed võõral maal reisil olles hakkavat oma keeles kõvema häälega rääkima, sest tundub turvalisem. Isegi olukorras, kus sa uues kultuuris kohaned ja saad aru, et seal on tegelikult lihtsam ja võib-olla isegi loomuomasem elukorraldus, on raske oma "kodukultuuri" reeta, sest just sellena uude kultuuri sulandumist enamasti nähakse. Meiegi vaatame viltu inimeste peale, kes välismaale kolides oma lastele eesti keele õpetamist vajalikuks ei pea ja võõraste kommetega kaasa lähevad. Lihtsalt, enamasti meie inimesed ei koli radikaalselt erinevatesse kultuuridesse. Moslemirätiga valge naine ajab aga enamikul rahvuslastel kopsu üle maksa. Ma pakuks, et tugev rollikonflikt võib vabalt eskaleeruda vägivallana - vanamoodi ei saa ja uutmoodi ei sobi, täielik ummik, viimases hädas üritaks asja jõuga tasakaalu saada. Filmis tundus mulle, et see võib siiski olla ka üheks sammuks kohanemise raskel teel. Iseasi, kui lohutav on see kõrvalseisjatele, neile, kes sellest vägivallast puudutatud saavad.



esmaspäev, oktoober 18, 2021

George Orwell. Birma päevad

 

Ma ei tea, kas siia oleks spoileri hoiatust üldse vaja, sest kui sa ikka eeldad mingit õnnelikku lõppu, ära parem lugema hakka. Tänapäevaste liberaalsete vaadetega inimesel on seda raamatut väga raske lugeda, mis ei tähenda absoluutselt seda, et peaks silmad kinni pigistama või raamatu ära peitma. Vastupidi - seda raamatut peaks kindlasti lugema! Ma ei poolda absoluutselt katkestus-kultuuri - kuidas me muidu saame mäletada? Me ei saa hinnata varasemate aegade kirjandusteoseid praeguste väärtushinnangute valguses, me saame neid ainult võrdluseks kasutada ja seda võrdlust on kindlasti vaja. Ma üldse ei eita, et teatud väärtushinnangutega tänapäevane lugeja võib siit vabalt ka helge nostalgialaksu kätte saada, aga see pole kirjandusteose süü. Igast asjast saab vastava eelhäälestusega väga erinevaid asju välja lugeda. Irooniline on siinses raamatus näiteks ka see, et juba siis tauniti n-sõna kasutamist - ega need pärismaalased siin ikka päris neegrid ju ka ei ole!

Orwell kirjeldab kolonialismi, selle tausta, väärtusi selle taga, mõrasid selle fassaadis ning lihtsa inimesi võimalust üldisi ühiskonna suundumusi kahtluse alla seada. Kõndisin täna mööda tänavat ja järsku hakkas silma kleeps tekstiga: "Make fags afraid again". Jalad astusid iseenesest edasi, samal ajal kui sõnum pähe kohale jõudis. Mida kuradit? Aga sammud olid juba tehtud ja tagasi pöörata olnuks kuidagi imelik, et sellele saastale küüned taha ajada. Ka Orwell näitab, kuidas tavalise inimese tavaline elu, madalad tungid ja argiaskeldused, matavad ühiskondliku võitluse enda alla. Kui sina oled üksinda ajastu vaimu vastu, siis pead sa olema puhtam kui pühak, sest nemad leiavad su kapist luukered igal juhul üles ja siis ei näe keegi sinus mingit sangarit. Sa oled samasugune saast kui kõik teised, ainult targutad ja püüad parem näida. Esmapilgul tundub, et ega Orwell siin mingit positiivset lahendust ei näe - ühiskonna poolt maha tambituna ja enda poolt altveetuna ei jää muud üle kui kuul pähe lasta. Siiski raamatu lõpp oma äraspidisel moel mingi lootuskiire ju annab - allaandmisest läks ainult halvemaks, järelikult pidi sellel üksikisiku hävitanud vastuhakul siiski mingi mõte olema. Kui sada esimest sel teel hukkuvad, äkki see, kes tuleb peale neid, jääb juba ellu? Kõik need liivaterakesed moodustavad ju lõpuks ikkagi saare?

Raamat nagu elu ise - ei ühtki meeldivat tegelast, ebaõiglus ja matslus kõikjal, prevaleeriv minnalaskmismeeleolu. Ideaalne raamat masendavasse sügisõhtusse - minu poolt maksimumpunktid!

neljapäev, oktoober 14, 2021

Kõrgema taseme kriisid

Vahel, kui soovahetusest juttu tehakse, osatatakse, kuidas mõni soovahetaja pärast oma soo taas tagasi vahetada tahtvat. Mõtlesin siin, et "aga see ju oleks imeline!" Ses mõttes, et miks ei võiks saada oma keha pidevalt vahetada, sealhulgas sugu? Ma nii tahaks, mul oleks vaja seda. Ilma igasuguste koledate operatsioonide, taastumise ja muu selliseta muidugi. "Wanna be Jesus without suffering".

Keegi tark inimene kuskil kirjutas, kuidas elu oleks palju parem, kui inimesed saaks aru, et neil on kõigil olemas nii maskuliinne kui ka feminiinne külg ning neid ei õpetataks ühte neist vastavalt bioloogilisele soole maha suruma. Nõus, aga. Mul ei ole need küljed, mul on need vähemalt kaks (pigem rohkem) iseseisvat ja elujõulist inimest. Kui mu sees elav mees peeglisse vaatab, siis ta läheb vihaseks ja sülitab peegelpildi pihta, sest no ei lähe kokku see tema ettekujutusega endast. Oleks vaja olla vahepeal üleni tätoveeritud kiilakas, seljas tagi tekstiga "Tahan su ära tappa!" Mingi testosterooni haiglase ülekülluse puhang? Arsti juurde ei lähe, äkki küsib ka esimese asjana "aga kas te ristitud olete?" (näide VVN-i blogisabast, päriselt!). Tegelikult olen ma elu jooksul õppinud, et mõnikord on täitsa kasulik, kui sisemine ja välimine pool on äärmiselt nihkes (üllatusmoment!), aga väsitav on see, seltsimehed, väsitav!

Probleemi, et välimist kesta ei saa muuta nii tihti kui vaja oleks, ei lahenda teaduse praeguse taseme juures mitte miski. Tuleb leppida. Aga juuksed lõikasin ikkagi maha. Praktilistel kaalutlustel, sest kamm ei käinud enam läbi. Pikad olid nad mul samadel kaalutlustel - vähem mässamist, ei pea juuksuris käima jne. Noh, selgus, et oleks ikka pidanud käima...Naljakas oli see, et nüüd, kui mul on õlgadeni juuksed, teatas mees, kes kangesti pikkadest juustest lugu peab, et "pole mingit vahet ju", aga ema, kes eluaeg on jutlustanud, kuidas teatud vanusest alates teatud asjad lihtsalt enam ei sobi sh pikad juuksed, kommenteeris nördinult "miks sa seda ometi tegid?". Paraku pean möönma, et lühikeste juustega on mõnes mõttes kergem. Näiteks saab need kiiresti kuivaks föönitada, ei pea istuma tunde toas ja kõigile kutsetele "ei!" vastama, sest "kuivatan juukseid". Minu pikkade juuste föönitamine võttis umbes sama aja, kui õhu käes kuivada laskmine, sest nii pagana palju oli neid karvu ja lisaks peale föönitamist nägin ma välja nagu heinasaad. Siinkohal kohane tsitaat Anna Gavaldalt: "/.../ vaatasin, kuidas ta juukseid sirgendab, üks salk teine salk kolmas salk neljas salk. Tal läks sada aastat sellega. Pearäti pähepanek tundus selle kõrval nagu feminismi sümbol." Siinkohal ka raamatusoovitus A.Gavalda "Mõrad turvises" - kui armastate karaktereid, siis Gavalda kehastub pundis lühijuttudes niivõrd erinevateks tegelasteks ja niivõrd meisterlikult, et lust lugeda. 

Eile lugesin, kuidas inimesed olid pigem "meh?!" Ave Taaveti "Valerahategija" suhtes. Mis mõttes? Ma ei osanud seda raamatut muudmoodi kommenteerida, kui ainult, et seda lugedes saad aru, kuidas mõnele lihtsalt on antud ja teised võiks parem eos pooleli jätta. Kui inimene suudab kirjutada maagilise realismi selliseks, et isegi mina söön, siis pole muid kommentaare vaja. Ja mõnele ei piisa sellest? Ma lähen kohe põlema, kui keegi ei kiida asja, mis mulle koledasti korda on läinud. Et mismoodi teie ei näe? Õudselt arukas muidugi. Lugesin ka seda, et Taavet pidada kirjutama nagu Mehis Heinsaar. Ma pole Heinsaart lugenud ühel hästi imelikul põhjusel. Nimelt ta nimi on nii tavaline. Mehis Heinsaar ei ole ju mingi kirjaniku nimi. Kirjaniku nimi peaks olema lühike ja lööv. Rein Raud. Mats Traat. Eve Kivi. Ellen Niit. Või siis pikk ja väärikas. Anton Hansen Tammsaare. Aga Mehis Heinsaar on tavalise inimese tavaline nimi. Ei kisu raamatukogus kätt sirutama. Sama võib muuseas öelda ka A.Taaveti "Valerahategija" kohta, sellel on lihtsalt nii kole kujundus. Mida sellest kõigest õppida? Sirutatagu käsi!

neljapäev, oktoober 07, 2021

Jutujahi kiituseks

Ma matsin oma ilukirjandusliku ambitsiooni juba ammu maha, sest isegi inspiratsiooni ei tundunud olevat. Viimati mõtlesin kirjutada sellele, vist Puändi poolt korraldatud, armastusnovellide konkursile. Mina ja armastus, selge see, et andke andeks, aga ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ei tulnud sealt midagi. Ma ei mõtle äramärkimist, vaid loo valmissaamist siis. 

Mul on nimelt see häda, et põhiasi, mis mind ilukirjanduse kirjutamise juures paelub, on karakteriloome. Milline tegelane, millega tegeleb, mida mõtleb. Seesama ümberkehastumise mäng, mida ma niisamagi tänaval kõndides peas mängin. Nimi ja sünniaeg on hästi olulised. Huvitav fakt: ma tegin lapsena sarja raamatuid, igaühe peaosas ühe tähestiku tähega algava nimega tegelane, sisuks selle inimese üks päev. Mul oli mingi teema sellega, nimekirjadega, enne arvuteid olid emal kaustikud patsientide nimedega, sorteeritud vastavalt sünniaastale. Ma tegin ka selliseid kaustikuid. Ütlesin, et mängin kooli. Noh, nimekirja valmimisega see enamasti ka lõppes, lugesin neid endale naudinguga ette. Küll mul oli põnev lapsepõlv, onju. Kõrvalepõikena - millega ma tööl viimased 16 aastat tegelenud olen - nimed ja sünniajad, nimed ja sünniajad! Homseks ootab 1300 rida nimesid Excelis ees...Küll ma olen üks õnnelik inimene!

Tagasi ilukirjanduse juurde. Vot peale seda, kui mul olid valmis tegelased ja tegevuskoht, siis tegevuse juures jäin ma alati jänni. Ei mina osanud miskit välja mõelda. Siinkohal ma olengi sellest jutujahist täiesti vaimustuses! Teema on ette antud! Nagu koolis! Nii vahva! Ainukese miinusena nii minu, kui ka mõne teise puhul, kes valisid variandi, et kirjutavadki ühte sama lugu erinevate teemade all edasi, on vist see, et kui järjest ei loe, läheb varasem meelest ära, eriti kui loed vahepeal ka palju muud. Äkki peaks need jutujahi asjad blogis eraldi lehele panema? Kuigi ka siis jääb see jama, et uuem osa on eespool.

Ükspäev oli siin niisama kirjutamisest juttu inimesega, kes kangesti vihkas koolikirjandeid. Ka selliseid väärastunud isikuid leidub kahjuks me maal :) Ok, ma saan aru, et siin on süsteemis eripärad. Meil oligi põhikoolis see kirjandite kirjutamine nagu üks jutujaht - anti teema ja antagu hagu, no rules! Keskkoolis tuli mingi nõme reeglitega "arutlev kirjand", millega ma hakkama sain, aga mis mu loovuse välja suretas ja juttude kirjutamist õpetati (sic!). Kästi miski "mandala" koostada enne kirjutama hakkamist, kus sees tegelased, paigad, tegevusliinid jms. No kesse pagan niimoodi kirjutada saab? Sa istud laua taha ja hakkad lõnga otsast kerima ning siis lõpuks näed ka ise, kuhu see välja viib! Too kirjutamisevihkaja leidis hoopis, et mandalal on täitsa jumet. Sa näed ja ei mürista, eks. Ma siiamaani vahest sarkastiliselt poetan, kui mingi planeerimine käib, et "äkki teeks mandala või midagi?" Planeerimisvaenulik nagu ma olen. Ma isegi möönan, et planeerimisel on omajagu plusse, aga see protsess on ise nii valulik, et kaalub need plussid minu jaoks üles (alla?). Ma üritasin siis kirjutamisvastasele selgitada, kuidas tõeline nauding on vooluga kaasa minna. Tema ainult ühmatas, et mis vool - temal on konkreetne asi, mida vaja öelda, see saab kahe lausega tehtud, mida on seal muud nämmutada? Ma olen sellise suhtumise täielik vastand - ma suudan isegi töökirja juures pool tundi ekraani passida, et kas ikka nii või naa ja kuidas nüüd tundub, mis mulje see sõnakasutus jätab või peaks ikka ka "Päikest!" alla panema. Või hoopis puid.

kolmapäev, oktoober 06, 2021

#jutujaht Loodame, et nii siiski ei lähe

Raimo oli lihtne mees. Maalt pärit. Tagasihoidlik. Või vähemalt meeldis talle ennast nii esitleda, see tekitas respekti ning muutis teised tema suhtes leplikuks. Kes Raimot juba lähemalt tundis või teda esmakordselt kell kaks öösel vanalinna baaris kohtas, ei oleks sellise enesetutvustusega küll kuidagi nõustuda saanud. Oleks võinud vist öelda, et Raimo oligi see müstiline tüüpiline eestlane, kellest välismaalased muudkui räägivad - vankumatu introvert, kes peale kolmandat klaasi libastub ja pidurdamatuks ekstraverdiks osutub. Raimo ise oli sellest ebakõlast teadlik ja hoidis seetõttu madalat profiili ning üritas kangekaelselt enda kahte poolust eraldi hoida. Olid inimesed, kes tundsid ühte Raimot ja teised, kes tundsid teist. 

Peale lärmakat nädalavahetust hakkas Raimo taas rääkima, kuidas tahaks loodusesse, maale, metsa ja juurte juurde. Ta oli endale isegi suvila muretsenud. Suvilas jõi Raimo vaikselt õlut, grillis liha ja võitles loodusega. Mingu need rohelised oma elurikkusega puu taha! Muru on vaja pügada! Hekki lõigata! Lehti riisuda! Võib-olla oli asi selles, et trenni ei saanud Raimo minna, trennis käisid ainult trennipeded, normaalset inimest pidi töö vormis hoidma. Siiski ei suutnud Raimo igapäevase füüsilise töö tegemiseni alanduda ning istus selle asemel kaheksa tundi kontoris. Maale kolimise mõttega ta ainult mängis, sest piisas naisel vaid meenutada, kui lõbus tal eelmisel reedel kesklinnas olnud oli, kui Raimo juba allaandvalt pomises, et noh, eks taksod ju käivad Raadikverre ka. 

Tänagi oli Raimo juba muru niitmisega peaaegu lõpule jõudnud ning unistas rahulikust istumisest saunas, kui suvila ette järsku üks võõras auto keeras. Autost astus krapsakal sammul välja üks keskmises eas ja suuruses punapäine daam, kes tutvustas end kui kandidaati number 648 valimisliidust "Kõik valla heaks!". Nimi Raimole meelde ei jäänud ja uuesti küsida ähmiga ka kohe ei taibanud. Oleks tahtnud valetada, et pole valla elanik, aga ausus ei lubanud, oli ta ju tõesti end suvilasse sisse registreerinud, et autokindlustus tsipake odavam tuleks. Seda, et pole aastaid üldse valimas käinud, ka ei hakanud tunnistama. Ega ta ei häbenenud, seda mitte, lihtsalt sobiv hetk sai mööda lastud.

"Ja keda teie, härra, siis seekord valida olete otsustanud, kui see just saladus pole?"

Raimo oli kõigest ühe õlle ära joonud ning kahetses kibedalt, sest kõik arukad vastused olid peast pühitud. Ega sellest vist polnudki midagi, sest Vali-mind!-naine jätkas juba ise: "Vaadake, ega ma muidu ei oleks üldse siin, aga see naaberküla Andrusson, kui tema peaks nüüd siin pukki saama, vat siis, siis läheb küll jamaks meil - kõik raha liigub mujale, sinna tema õue peale pannakse uus asfalt, Raadikvere pood läheb üldse kinni, sest no keskuses juba on kauplus ju, tänavate valgustus keeratakse maha, sest mis meil siin kolkas sellest, temal suured kasvuhooned, sinna on rohkem elektrit vaja. Ja ohh, peaaegu oleksin unustanud, Andrusson ajab ju seda hooldekodu asja! Algul pidi üldse pagulaskeskus tulema Raadikverre, selle, hoidku taevas, suutsid meie omad eelmisel sügisel ära hoida, aga nüüd tahavad hullud siia tuua! Mõelge, mismoodi me siin mööda aiaääri käima hakkame! Meie lapsed, vanurid, ei taha mõeldagi, mis need hullud siin korraldama hakkavad! Ohh, jahh. Loodame, et nii siiski ei lähe! Ja selleks olengi mina siin, et näidata külarahvale - alternatiiv Andrussonile on absoluutselt olemas!"

Pika monoloogi peale jõudis Raimol juba tähelepanu hajuda, sest ka telefon juhtus samal ajal helisema, vastamiseks talle siiski aega ei jäänud, sest ühel pool toru kisas kallis abikaasa ja teisel pool seletas võõras daam. Ainult Raimo seisis tummalt kahe tule vahel ja mõistis, et tulevik tõotab tumeneda.

neljapäev, september 30, 2021

Mis teid häirib?

Veel teistest blogidest inspireerit suhtejuttu. VVN mainis hiljuti üht vana teemat seoses inimlike häirimistega, mille puhul vist tavatarkus on tõesti, et meid häirivad teiste juures need asjad, mida me enda juures ei salli. Ma tahaks kah sellele vastu vaielda, ühes osas samade argumentidega, mis VVN oma blogipostituses, teiselt poolt selles suhtes, mis puudutab seda "vastandid tõmbuvad"- rumalat tavaarusaama. 

Mind ei saa häirida teiste juures asjad, mis mind enda juures häirivad, sest ma eelistan iga kell endasarnast inimest enda vastandile. Jah, muidugi, endasarnase vead šokeerivad rohkem kui suvalise, niigi mahakantud eksemplari omad, aga ikkagi ei saa öelda, et ma kuskilt otsast vastandit eelistaks ju. Minu suurim hirm on, et mulle meeldinud muusik hakkab järsku mingit löga tootma, mis mulle ei meeldi, sama kirjanike puhul, aga see on vastuvõetav risk vasupidiselt sellele, et ma hakkakski mingit jura kuulama/lugema, sest noh, vähemalt ei saa see mind negatiivselt üllatada :) 

Ah, üleüldse "enda juures häirima" on arusaamatu konstruktsioon. Mind häirib, kui mul on füüsiliselt midagi häda või siis miski vaimne madalseis, aga et ma leiaksin, et mul on mingi selline viga küljes, mida annaks parandada ja siis ma kannataks selle pärast? A la "miks ma nii tagasihoidlik olen" - ma ei kujuta ette, et ma selle all kannataks. Kui ma oleks tagasihoidlik, siis ma lihtsalt olekski selline ja ma ei kujuta ette, et sooviksin teistsugune olla. Ma olen harjunud oma eripärasid aktsepteerima vist. 

Teistpidi näide - no mind näiteks häirivad inimesed, kes on talumatult aktiivsed, fokusseerimata, läbi ja lõhki positiivsed ning teotahtelised. Mida see minu kohta ütlema peaks? Et ma ei talu, et ma ise selline ei ole või siis vastupidi, mingis situatsioonis ehk olen? Ei ole ju nii, sellised inimesed on minu jaoks lihtsalt sobimatud ja jutul lõpp, ei ole siin mingit varjatud tagamõtet. Mingil määral on suhete puhul erinevused loomulikult ok, ma näiteks ilmselt sobin kokku endast kannatlikumate inimestega, muidu läheb asi lihtsalt väga käest ära, aga täielikku vastandit ma ka ei taluks enda kõrval. Vastandite tõmbumise teooria kohaselt sobiks mulle miski noorema Helme* tüüpi mees - vastandliku maailmavaatega ja aktiivne karjerist. No ei tule mõttessegi erutuda!

Ja eelmise postituse jutu jätkuks veel selline fakt, et julge pealehakkamine on võidu pant. Ma kunagi hakkasin "käima" (no ma olin siis mingi 18 vist) tüübiga, kes lihtsalt, peale põgusat ühist ajaveetmist tegi ettepaneku, et hakkaks käima. Ettepanek tuli ootamatult ja ma mõtlesin, et "ah, miks ka mitte?!". Ja oligi üks ütlemata aus inimene, selline, kes ei keerutanud ja ütles asju välja nagu need olid. Põhjus, miks me kokku ei jäänud oli selles, et me olime liiga sarnased :) Me võisime jaurata mingi mõttetu teema vaidlusel tunde, ilma, et kumbki oleks alla andnud. Pärast jäime sõpradeks, sest saime aru, et üksteisega suhtlemine väikestes doosides on täiesti võimalik, tihedamalt aga mitte. Aga ma ei saa öelda, et mind tema kangekaelsus ja vaidlushimu häirinud oleks. Ma täiega austasin seda, lihtsalt, omavahel läks paljuks. 

Eelmise postituse kommentaariumis oli juttu ka "mahalaadimismurest" :) Mulle meenus nüüd hiljutine seik elust enesest. Istume sõbrannaga baaris, tema kõrvale potsatab meesterahvas, kelle kohta sõbranna on varemgi oianud, et "see ka ei jäta, olen talle mitu korda ära öelnud, aga ikka moosib!". Moosis seegi kord, aga mingi hetk kadus lauast ära. Veidi peale seda lähen mina wc sappa, vetsust väljub üks silmnähtavalt liiga palju rüübanud neiu, aga uks tõmmatakse tema järel kiiresti kinni, jõuan veel märgata vetsus sees itsitavat meesterahvast, seda sama, kes alla poole tunni tagasi mu sõbrannat moosis...Võib-olla ma olen rikutud mõtlemisega, aga ma ei kujuta ette, et nad seal koos neiuga ummistust likvideerisid või midagi seesugust. Pärast osatan sõbrannale, et vahi, millisest romantilisest hurmurist sa ilma jäid - tüübi põhimõte on ilmselt see, et kui see ei anna, siis laseme lati natuke allapoole ja ikka saab. Ma saan aru, et normaalsed mehed jah hindavad siiski naist kui tervikut, isegi kui sõbraks ei soovi, siis vähemalt erutab keegi konkreetne naine, aga sellise käitumise puhul nagu seal baaris on küll ju selge, et absoluutselt vahet polnud kellega. Ma pakuks, et selle taga võib samuti olla meeleheitlik ego - ma olen siiski tahetav! Eneserahuldamine seda kindlust ei anna. Äkki ei peaks suhtes olevad inimesed seda teemat tegelikult kommenteerima? 

Lõpetuseks täiesti muul teemal. Kaeblesin siin , kuidas kohv tekitab kõrvetisi ega maitse isegi, äkki jätaks maha. Jätsin. Kõrvetised kadusid. Aga saabus mingi tühjusetunne, rituaali puudumine, isegi keskpäevane uimasus, mille ma liigitaks psühhosomaatiliseks. Ja õhtul, peale sööki tahtsin magusat. Mina, kes ma iialgi magusat ei igatse. Välja arvatud kohvi kõrvale. Tuleb välja, et see oli oluline kombo. Taastasin hommikukohvi, täna ka lõunase koos killukese šokolaadiga. Kõrvetisi ei ole enam tekkinud. Ja piima ei jää enam nii palju üle kui eelmisel nädalal. Meil on nimelt teatud arv kohvivõtmisi, mille käigus piim reedeks otsa saab ja kui ei saa, siis kallatakse see ära, sest muidu läheb pahaks. Ma ei saa öelda, et see teema mu otsuseid ei mõjuta. (Ma ei saa aru inimestest, kes jätavad viimase tüki taldrikule, tule tühjas toas põlema, laadija pistikusse või vee voolama, aga see on juba teine teema. Ah, mis "ma ei saa aru" - ma sekkun sellistes situatsioonides) Inimene on imelik.

*Vanema ma vanuse tõttu siiski välistaks. Guugeldasin hirmuga nooremat, äkki on tema minust noorem inimene hoopis, aga õnneks pole. Päris hästi säilinud teine.

kolmapäev, september 29, 2021

Illusioonidepurustaja

Mulle kohe väga meeldis Kat von B hiljutine postitus, pean silmas siis seda lõppu, mitte kohtumist nõmeda meesterahvaga, eks. Alates sellest reast "Mida sa ootad 20 aastat?". 

Kõige rohkem olen mina oma elus end reedetuna tundnud meeste poolt, kellega me oleme mingil ajal head sõbrad olnud ja siis on elu vahele tulnud ning aegu hiljem kohtudes on nad minu suhtes äärmiselt üleolevad olnud. No ikka mitu juhtumit on sellist. Ühe slaavi tõugu isendiga läks eriti kiirelt - ülikoolis sai juttu aetud, tore inimene, piisas sellest, et ta nägi mind tänaval ühe teise meesterahvaga ja enam ei öelnud tere ka. Tõsijutt. 

Kui ma olen neid teisi juhtumeid mõnele siiani normaalseks jäänud meestuttavale presenteerinud stiilis "miks ta mind nüüd vihkab, ah? mida ma valesti tegin?", olen saanud vastuseks, et ilmselgelt oled sa talle varem meeldinud rohkem kui sõber ja nüüd kui ta avastab, et on omadega hiljaks jäänud, siis muidugi on sarkastiline - "igavene lits selline, mina talle ei kõlvanud!" Oleks need mehed siis kunagi kordagi selge sõnaga märku andnud, et neil mingid romantilised kavatsused on - ei iial! Et mina pean loomulikult eeldama, et kui mees minuga juba räägib, siis järelikult oleme paar? 

Mulle teeb haiget see, kui inimesed armastavad ideed minust, mitte mind ennast. Teemakohane laul:

Olen õppinud sellest vabanemiseks inimeste illusioone juba eos purustama. Mu meelest on see üsna edukas strateegia olnud. Käitu võimalikult halvasti! Kui sa talle niimoodi ei kõlba, mis mõtet on head nägu teha? Sellest võib muidugi omamoodi sõltuvus saada, aga minu kogemus on see, et nii kui sa end natukeseks unustad ja kellegagi vastutulelik oled, nii mõeldakse sinna suur lugu taha ja oledki omadega plindris. 

Hiljuti rääkis sõbranna mulle, et ta on viimasel ajal uuesti suhtlema hakanud oma kunagise psycho-eksiga, kes olevat nüüd täitsa normaalne inimene. Toovat talle lilli, ja kui sõbranna küsinud, et ega sa mind ometi ära meelitada ei taha, siis vastanud too galantselt, et talle meeldib lihtsalt naise silmi säramas näha. Mina, kui äärmiselt skeptiline inimene, näen siis kohe lõksu või siis vähemalt rämedat mehe enda ego upitamist - "näe, iga kell saan ta uuesti ära rääkida, ta on minu!"

Ega ma ei eelda, et kõigil meestel on mingi tagamõte, aga teatud tüüpidel on alati. Ma kunagi kuulsin üht väikest tüdrukut sõbrannale ütlemas: "Mul on Keviniga suhe, aga ta ei tea veel sellest!" Huvitav paljudel Kevinitel sellised suhted on?


kolmapäev, september 22, 2021

Kuidas lahendada konflikte ilma inimesi mõrvamata?

Paar päeva tagasi juhtus nii, et Mikro tuli nutuselt koju ning väitis, et õpetaja kiusab teda. Kui tema pingis tõsise näoga istub, sest ta ongi tõsine väike inimene, siis õpetaja norib terve klassi kuuldes, et mis tal jälle viga on, et vihane nägu ees ja kas ta ikka teab, et sellist nägu tehes on ta varsti nagu krimpsus vanamutt. Selle jutu peale elavneb Mini: "Oojaa, ma tean, mul oli selle õpetajaga täpselt sama lugu!" Ei, teiste lastega seda ette ei tulnud, ainult minu omad on need kurjad põrnitsejad.

Nii, mis tunded teid valdaks seda kuuldes? Minu esimene emotsioon oli muidugi "Mida kuradit!?" Klassikaline "miks sa ei naerata?"-olukord. Minge te ka sinnasamusesse. Mu meelest on pidev infantiilne irve näol idiootsuse tunnus. Tahate välja näha nagu Ingrid Tõnisted vä? (See kõik on õel ja vihaga mõeldud, ilmselt proua Tõnistelgi lihtsalt on selline rõõmurulli nägu looduse poolt antud) Juhtusin samal ajal just Müürilehest koolikiusu teemal lugema, kuidas õpetaja ühest sõnast võib alata aastaid kestev narrimine ja oigasin. Olete kuulnud väljendit "resting bitch face"? Mu mehel on see, ilmselt pärandus lastele ka, vabandage mind, et nii vale mehega lapsed tegin! Mees samal ajal kommenteerib teises toas, et näed nüüd, mis tunne mul on, kui sina mind jälle halvas tujus süüdistad - mu lihtsalt on selline nägu! See siin on hilisem kokkuvõte eks, algselt plaanisin kohe siia blogisse üürgama joosta, sest äkki oskavad targemad pead head nõu pakkuda, mida tegema peaks. Kui see siin on emotsionaalne või õel, mõelge, mis vahetult toimus. Hea, et ma ei kirjutanud. Mitte kuhugi. Mõtlesin õpetajale kirja saata, aga õnneks pidi järgmine päev niikuinii koosolek olema. 

Otseste konfliktidega on see teema, et olukord sõltub mõlemast poolest. Kui kumbki on vihane, siis eskaleerub. Ma kujutan alati oma peas enne teise poole reaktsiooni ette ja kütan ennast veel rohkem üles. Tegelikkus on see, et enamasti olen mina see agressiivsem pool (sisemiselt) ja ma rahunen kohe maha, kui teine pool "normaalselt" käitub. Ehk siis enne kokkusaamist ma ei tea, kuidas vaidlus/konflikt sujub. Kelle ma puurist välja lasen - kas selle hullu, kes päid otsast hammustab või leebelt argumenteeriva versiooni? Koosolek oli rahumeelne, visati nalja, pärast sai vaguralt vesteldud, õpetaja nentis, et ilmselt poleks pidanud kõigi ees kommenteerima, mina informeerisin, et kõige parem on võimalikku mossis nägu ignoreerida, küll see üle läheb. Rahu maa peal. Aga ma täiesti mõistan neid, kes esimese asjana Haridusministeeriumisse helistavad. Esimene emotsioon ongi selline sageli. 

Esimese emotsiooni peal toimetatakse tavaliselt internetis. Internet on ilgeid värdjaid täis, onju?! Iga päev, iga tund, iga minut võid end seaks vihastada. Üks mees, kes kandideerib, aga ei oma absoluutselt mingit arusaama õigekirjast, alustades sellest, et koma järele käib tühik, jagas eile mingit videot "Nõuame peaministri tagasiastumist"- lehelt. Kaja Kallas olla ametlikult kõige lollim peaminister, sest mõelda vaid, ütles Riigikogu ees, et mida rohkem vaktsineerituid, seda rohkem neid ka surema hakkab. Millest sa, debiilik, aru ei saa? Puhas kuradi matemaatika ju, tõenäosus! Tao pead vastu klaviatuuri ja sure ära! Tahtsin selle mehe ära blokkida, aga siis hakkasin mõtlema, et tegelikult oli see mees ainuke, kes mind aitas, kui mul häda oli. Ta oli ainuke, kes arvestas teise inimesega. Selline, kelle peale saad loota. Ta on tegelikult hea inimene, ta ei ole paha. Ja mul on kahju, et ma olen internetis tema teist külge üldse näinud. 

Seejärel hakkas üks kena inimene päriselus täielikku Põlluaasa tegema. No et miks ei võidaks ometi normaalsed olla ja algul homod, pärast zoofiilid ja miks need vähemused karjuvad, miks mina ei karju? Selline klassikaline komplekt ühesõnaga. Ja siinkohal on päriselus raskem, sest mul on spetsiifiline rööprähklemise kiiks - ma ei suuda isegi mõelda ega rääkida üheaegselt. Sellepärast ma blogingi. Ma peaks talle kirja kirjutama, aga ta ei loeks. Tema põhiline probleem ongi, et ta ei loe (õnneks ta ka ei vali). Aga rääkides ma ei suuda rahulikuks jääda, ma hakkan räuskama, lähen isiklikuks ja saadan persse. Täiuslik väitleja, ühesõnaga. (See leebelt argumenteeriv versioon minust, millest enne õpetajaga seoses juttu oli,  ilmub välja ainult siis, kui mul on enne olnud rahulikult aega oma mõtted sirgeks saada, puusalt tulistada ma ei suuda.)

Mis lahenduseks? Suhelda ainult omas mullis, blokkida ära kõik teisitimõtlejad? Sulgeda silmad ja kõrvad enda jaoks vastuvõetamatute ideede ees ja pomiseda, et "ta on ikkagi mu sõber"? Vahest tahaks kah kangesti normaalne olla, aga ei oska.

reede, september 17, 2021

Loll on loll olla ja hambad

Mul on tekkinud probleem kohvijoomisega. Kõrvetisi tekitab viimasel ajal. Ei peaks jooma vist. Ainuke asi on see, et mul on veel töö juures pool šokolaadi sahtlis alles, kuidas ma selle ilma kohvita söödud saan? Ehk siis - mulle ei maitse kohv tegelikult. See ei tee mind ärksaks, ma joon seda alati piimaga, sest no ilma piimata on see must mõru löga lausa joodamatu ju. Vabalt võin juua ka lahustuvat kohvi, mu meelest vahet pole. Ma lihtsalt joon, sest olen harjunud, teised ka joovad jne. Ja magusa maitse võtab kenasti ära kui koogi või kommi kõrvale juua. Sest kook ja komm on ka iseenesest vastikud ning magusad. Ma söön neid selleks, et oleks midagi kohvi kõrvale võtta ja kohvi joon selleks, et muidu on magusad asjad liiga magusad. Loogika missugune. 

Kolleeg tegi suitsu, et olla tervislik. Ta ei tahtnud suitsu teha, aga tundus imelik silmade puhkamiseks niisama rõdule seisma minna. Muidu ta ei suitsetanud, ainult tööl. Nüüd keelati rõdul suitsetamine ära. Kolleeg pääses suitsukohustusest, aga nüüd kaebab, et peab päev otsa istuma. Suits oli põhjus, et ennast sirutada. 

Tänaseid valestikuulmisi ka: "I'm a bad like Pippi!" osutus hoopis "I got my back like Pippen"iks...

Päev lõppes aga ühe suuremat sorti Zoomi koosolekuga, ikka mitukümmend inimest. Algul tavalised väiksed tehnilised viperused jne. Üks inimene parajasti räägib ja samal hetkel kostab kõigi kõrvu kile kraaksatus, mis ilmselgelt ei olnud kõigi kõrvadele mõeldud, lihtsalt mikker oli sisse ununenud: "Issand jumal, jälle see XXX XXX "esineb" siin!" Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul oli kole piinlik. Selle vaese esineja ees siis, kes seda kuulma pidi. Juba oli möödas see murdosa hetkest, mil oleks veel kohane reageerida "proua YYY YYY, palun lülitage oma mikrofon välja!" Teeme kõik näo, et ei kuulnud ja liigume edasi. Võib-olla see ütleja marineerib häbis, aga võib-olla ka mitte. Ma isiklikult ei tundnud kumbagi poolt, "esinejat" teadsin, ütlejat üldse mitte. "Esineja" oli lihtsalt tuttav inimene, ei sümpaatiat, ei antipaatiat. Mõtlesin siis, et tegelikult oleks olukord hoopis teistsugune, kui niimoodi öeldaks mingisugusele vastikule tüübile. Kohe mõtleks, et hahahaha - paljastatud, said, mis tahtsid! Kuningas on alasti! Keegi ei salli sind, nänänänää! Milline väiklane inimene, suhtumine ei sõltu sõnumist, vaid sõnumitoojast. No sellepärast näiteks häiribki koledasti, kui oma peas normaalseks peetud inimene mingit iba hakkab suust välja ajama. Lollile annad andeks, temast ei loodagi paremat. 

Hambaarstil käisin ka. Ma korra aastas ikka käin, arst ütleb, et kõik korras, puhastab veidi hambakivi, mingi 15-eurone laks. Nii viie aasta tagant on mõni augulaadne moodustis ka olnud, siis higistan ennast toolis märjaks ja vabisen nagu haavaleht. Teisalt ma olen märganud, et paljud teised panevad hammaste alla suuri summasid, mingid juureravid, kunsthambad ja muu. Mu ema käib sama arsti juures, kus mina ja teda hakkas see ka vaevama, sest ta ju veel vanem, aga ikka hambad suus. Läkski siis ühe "noore ja agara" arsti juurde, kes muidugi leidis, et "see hammas siin vist hakkab surema" jms. Nüüd käib ema ka ja maksab. Ütles mulle ka, et vahetagu ma arsti. Aga ma ei taha ju! Kui mul kaebusi ei ole, miks ma pean endal igaks juhuks laskma pool lõualuud tühjaks tõmmata?

neljapäev, september 16, 2021

Ära lase deodoranti püksi!*

Vaatasin eile filmi "Mürgine ilu", mis oli vist küll juba kordus, ja vandusin. ETV2-s veel kuu aega järelvaadatav, saate ka vaadata ja vanduda.

Filmis oli küll ka muid kosmeetikatööstuse ebameeldivaid tahke, kuid põhiteemaks oli Johnson&Johnsoni beebipuuder. Nimelt avastas üks ennastsalgav teadlane, et talk on äärmiselt kantserogeenne (vähkitekitav) ja arvas, et sellekohase hoiatuse peaks panema beebipuudri pudelitele, mis enamjaolt talgist koosnevad. Suurfirma ei tahtnud sellest midagi kuulda. Samas sattus teadlase kätte info, et J&J on probleemist teadlik juba aastast 1960! Üks naine, kes oli saanud munasarjavähi, läks ÜKSI J&J vastu kohtusse, algul püüdis J&J teda 800 000 dollariga ära osta, seejärel 1,2 milliga. Naine keeldus. Läbi ussiemmi said nad kohtus võidu, aga sellise, kus tunnistati, et jah, võis küll vähk sellest tulla, aga mingeid sanktsioone ei järgnenud. Ei mingeid hoiatusi siiani. Filmi kirjelduski ütleb, et "Põhja-Ameerika kosmeetikatööstuselt ei nõuta tõestust selle kohta, et koostisained on ohutud, enne kui need jõuavad poeriiulitele." Hakkasin mõtlema, kas see sama beebipuuder mitte meilgi müügil pole? Minul vähemalt oli see valge pudel olemas, kui lapsed väiksed olid. Ma olen 100% kindel,  et ma ei ostnud seda, sest õnneks ei olnud mu lastel mähkmelööbega probleeme ja ma pakun, et sain selle neetud pudeli mingist apteegi(!) beebipakist tasuta. Ja loomulikult ma mõnikord ka raputasin seda oma laste pepude peale..Igaks-juhuks. Et mõnus kuiv tunne ja hea lõhn. Nagu ei tuleks selle pealegi, et asi, mida reklaamitakse beebidele, võiks olla mürgine. 

Üldse on vähemalt minul üldiselt mõtlemine, et "müüakse poes, järelikult on testitud ja turvaline". Mõnikord ju ometi Tarbijakaitse võtab osad tooted müügilt ära, need on enamasti mingid väikepoodides müügil olevad kohe pealtnäha kahtlased Hiina vidinad. Paar päeva tagasi just osatasin, kuidas meil oli omal ajal ikka helge lapsepõlv, sai turuputkast või bussijaamast odavat kosmeetikat, aga tänapäeva laps peab esimesed katsetused üsna hinnalise kraamiga tegema. Peale filmi mõtlen, et johhaidii. Ok, sel ajal vist liikus meil pigem Poola, kui Hiina kraam. Miskipärast on mul jälle kõhutunne, et Poola kraam on natuke turvalisem, Hiinas ei maksa inimelu midagi...

Vaatad filmi, hakkab õudne, aga mida sa siis teed? Nagu filmis öeldi, keelatakse mingi aine ära, osavad kosmeetikatööstuse kavalpead nimetavad selle lihtsalt ümber või leiavad teise sarnase. Looduskosmeetikas võib samuti ohtlikke ühendeid olla, filmis toodi eeterlikud õlid (mul üks tuttav promob neid ja kuigi seal on tõesti hoiatus, et mitte rasedatele ega imetavatele emadele, siis äkki kõik ei loe seda või ei hooli?), millest nt lavendliõli sisaldab piisavalt östrogeeni, et poiss-beebidel rinnad kasvama panna. Lavendel on ju teadagi hea une tekitaja ja beebidel on und vaja...

Ilma kosmeetikata ka ei saa. Ma olen püüdnud kasutada nii looduslikku deodoranti kui šampooni. Ütlen ausalt, et niimoodi haisenud ja rasvase peaga ringi käinud ma muidu ei ole. Proovisin ka laste peal, sest äkki ma olen nii keemiast läbi imbunud, et minu puhul on vaja mingit üleminekuaega. Ei, laps, kes varem üldse deod kasutanud polnud, haises samuti ja pea läks kohe rasvaseks, kuigi nemad mingit suva poešampooni kasutanud ei olnud. Mulle tundub, et selliste teemade puhul, et mitte hulluks minna, jääbki tavatarbijal üle vaid pea liiva alla pista ja nentida, et eks me sureme nii või teisiti, kõik meie ümber on juba mürk. 

Aga päriselt, mis toimub nende inimeste peas, kes teadlikult seda mürki toodavad ja turule paiskavad? Samal ajal külmalt valetades. No näiteks mina seda Grüne Feed ei usu. Mu emale toob üks sealne töötaja kurki ja ta on alati maininud, et jumala eest, peske need kurgid kodus kindlasti üle, te ei taha teada, mida seal kõik kasutatakse. Mina näiteks kiles kurke ei pese. 

Miks on vaja üldse teooriaid, nagu keegi meid salaja mürgitaks mingite chemtrailide või vaktsiinidega, kui seda tehakse täitsa avalikult?

*Mainin ära, et pealkiri on pelgalt tähelepanu äratamiseks ega viita kuidagi sellele, et ma naeruvääristaks inimesi, kes seda päriselt teinud on. Traditsiooni jõud on tugev ja ilmselt kui meil siin oleks igapäevane komme talki higistamise vastu kasutada, siis teeksime seda meiegi. Mulle lihtsalt tundub, et see on pigem miski Ameerika komme (parandage mind, kui eksin!)

teisipäev, september 14, 2021

Pista see raha endale ...!

Eile jälle keegi tarkpea seletas, kuidas nutikas inimene võtab oma teise samba välja ja investeerib. Ma tahtsin kangesti küsida, et "a misjauks? mis teed selle rahaga?", aga ei viitsinud, sest kes must ikka aru saab. Ok, ma saan aru, et mingisugust hulka raha on vaja, aga kui sul raha niigi üle jääb, miks sul teda veel rohkem peab olema? Tänan küsimast, mul on teine ja kolmas sammas olemas, pole iial vaadanud, mis nendega toimub, las see raha põleb seal, mul ei ole ju teda vaja. Et ma hakkaks ennast kurnama mõtlemisega, et äkki see raha on vales fondis, äkki peaks tegema nii või naa  - mis vahet seal on? Vaja on mul seda ju alles tulevikus, miks ma praegust elu selle peale mõtlemisega mürgitama pean, las ta olla seal, küll pärast vaatame. Sellepärast ma need sambad ju tegingi, et ise mässama ei peaks. 

Courtney õpetab finantsintelligentsi, kahetseb, et tal seda varem ei olnud - nagu mis vahet sul on, kas sul on 5 või 10 miljonit? Sul on elamiseks vajalik niigi olemas, mida sa põed mingit kunagi kaotatud pappi? Raamatupoodides pidi olema investeerimisteemaliste raamatute buum! Teate, ma panin Afanasjevi viimasele raamatule ühe punkti ja jätsin pooleli just selle pärast, et esimesel sajal leheküljel räägiti peamiselt rahast, kuidas seda saada, milline mõtlemisviis finantsiliselt edukal olema peab jne. Ma ei suutnud ennast sellest läbi närida, nii igav oli. Ilukirjandus võiks siiski olla selline, et kui keegi on rikas, siis nii öeldagi, ma usun, pole vaja detaile, lähme looga edasi. Praegu loen Sauterit, see kah teatab, et naised tahavad rikast meest. No kuulge, ma võtaks rikka mehe ainult siis, kui too on dekadentlik pärija, kes vats heast-paremast pungil, patjadel lebades varandust kulutab, paraku neid otsi tikutulega taga, sest geenid - käbid ei kipu kändudest kaugele kukkuma ja kui juba känd harrastas papi kokkuajamist, siis on vähe lootust, et järglanegi agar töömesilane ei oleks. J. Petrone kah kurtis, et eesti naine tahab töökat meest. Pole hirmsamat asja kui töökas mees, selline tekitab ainult süümepiinu ja lõpuks lõpetad ka ise, lapp käes küürakil põrandal!

Ma nägin ükspäev unes, et võitsin lotoga. Ma ei tea, palju, sellest sõltub nii mõndagi, aga igatahes hakkasin mõtlema, mis teeks siis. Lõpuks selgus, et parem oleks mitte võita. Jüri Kolk kirjutas ka ühes oma kolumnis, kuidas ta vastas mingile investeerimispakkujale, et tal seda rahakest ikka on siin ja seal, mille peale nõustaja osatas, et miks te siis tööl käite? Kolk vastas kohe kenasti, et "a mis ma siis muud ikka teen?" Ma olen samas paadis. Ma ei taha oma elu muuta. Mida ma teen, kui ma tööl ei käi? Ennast teades, ei midagi mõistlikku. Läheks ümbermaailmareisile, koliks soojale maale? Mu suhtlusringkond on siin, ma peaks kõik sõbrad siis kaasa võtma. Mul on lapsed, nemad peavad koolis käima, neil on oma suhtlusringkond. Ma mäletan, et omal ajal kehutas isa meid aastaks Londonisse kolima, ma ei suutnud hirmsamat karistust välja mõelda. Ma saan aru, minu kiiks, teised klassis vaatasid kohkunud nägudega, nemad oleks kohe läinud, aga mina tõesti mitte. Ma ei taha isegi kolida kuhugi suurde ja uhkesse majja mere ääres. Mu meelest inimesed kolivad ainult häda sunnil. Või no, peaks kolima ainult häda sunnil. Kui kõik on enam-vähem ok, ei tohi heast peast muutma hakata. Ei taha lihtsalt ka ju. 

Ainuke asi oleks see, et ma võidaks selle tohutu summa raha, peidaks ära, elaks nagu enne ja kui pärast tuleks välja, et ohoo - mutt oli pururikas, siis saaksid minu lapsed olla need laisad Paris Hiltonid, kellel on lihtne elu. Mis ei ole üldse lihtne tegelikult, sest rikkaid ümbritsevad igasugused jälgid kiibitsejad tavaliselt. 

Ah et see variant on ka, et annaks raha vaestele, kes karjuvad appi? Esiteks, see on veidi teine teema, sest keegi ei investeeri selleks, et hiljem raha vaestele ära anda. Teiseks, kui tõesti anda, siis sinna, kus mingi tõsine ebaõiglus. aga selliseid probleeme tavaliselt mingi rahasüstiga ära ei lahenda.

esmaspäev, september 13, 2021

#jutujaht Sinnani on maad kaksteist miili

Jälle eellugu - ma olen ikka täitsa rumal olnud, et pole varem päriselu ilukirjandusega maskeerinud. Miski uhkus ja egotsentrism vist, et ärge arvake, et see päriselt ei juhtunud, juhtus JA MINUGA! Lisaks mõtlesin kohe alguses, et võiks nende teemadega hoopis järjejutu teha, kui õnnestub ja kuna üks kommentaator sama mainis, siis "rahva tungival nõudmisel" ma ka nii teen. Igatahes tundub see formaat etem, kui niisama seletada, mis ma nädalavahetusel tegin. Aga kõigi sündmuste ja tegelaste kokkulangevused päriseluga on loomulikult täiesti juhuslikud ja meelevaldsete tõlgenduste tulemus!

***********************************************************************************

Telefon helises. Panin korgitseri käest. Ah, mis ma peenutsen, keeratav kork oli lihtsalt, pudeli, pudeli panin käest, ja võtsin kõne vastu. Helistas Kissu ja teatas, et tal "musi" (öäkk, kaua võib!) läks suvilasse niitma, äkki ma viitsin temaga koos välja minna. See väljavaade tõotas homseks hullemat pohmelli kui üks hädine veinipudel, seega olin nõus. Jälle keerutan, eks ma oleks ju igal juhul läinud, valvepidutseja nagu ma olen. 

Alguses oli täitsa lõbus vanu aegu meenutada ja mööda linna patseerida, aga ühel hetkel saabus jälle see klassikaline moment, mil mingid võõrad meesterahvad meie lauda maandusid, sest no ega ükski naisterahvas niisama baaris ei istu, eks. Edasine stsenaarium on samuti üsna kindel - kohe, kui teatad, et sina oled juba kinni, siis kannatamatumad lasevad jalga, sest no mida sa naisega ikka räägid, tahaks ikka kohe tegutsema asuda, aga võõrast vara näppides võid kõrvetada saada, enesekindlamad jäävad aga terveks õhtuks su valvsust uinutama - nii kui jõuad mõelda, et äkki ikkagi inimene, maandub käsi su kannikal. Jah, ilmselt olen ülekohtune, aga elu on kahjuks end sellest küljest näidanud. 

Seekord oli olukord aga peaaegu ideaalilähedane, sest mehed, kes meie lauda maandusid, olid sellist lihtsamat tüüpi, kelle puhul mul, häbi tunnistadagi, kipub mingisugune emainstinkt tekkima. Või pigem mitte emainstinkt, vaid see tunne, kui näed mõnd väikest ja abitut, pealtnäha rumalat loomakest ning tahaksid ta sülle krahmata, et karusele kasukale musi anda. Mulle tundub suisa, et siin võiks minu puhul kellelgi isegi šansse olla - "oh, sind harimatut matsikest, sa oled nii üllatav on naiivses maaläheduses" ja enne kui taipad, oled mõne sellise endale teki alla sooja vedanud. Õnneks on see siiani vaid teoreetiliseks stsenaariumiks jäänudki.

Igatahes Vello oli ehitaja, aga ta ütles, et tal on "nagu niiii siiber sellest ehitamisest - muud ei ole, kui muudkui ehita! Ma mõt'sin, et tahaks midagi muud teha! Ma mõt'sin, et tahaks hoopis reisida!" Vello oligi juba käinud Egiptuses ja Tais. Seal olnud täiega lahe. Vello tahtnuks nüüd Indiasse minna, sest seal olla hoopis teistmoodi. Kääris käise üles ja näitas, ei, mitte muskleid, vaid erinevaid  helmestest käevõrusid, millest üks pidi puhastama, teine energiat andma ja kolmas, ma ei tea veel mida. Lubas mulle saata lingi äärmiselt täpsele horoskoobile, tema iga päev lugevat ja kõik läheb täppi! Ma küsisin sarkastiliselt, et on ta proovinud ka mõne muu tähemärgi kohta käivat lugeda, äkki see läheb ka täppi, aga Vello üldse ei solvunud, vaid lubaski järele proovida. Lihtne inimene, aga mitte arrogantne.

Vello sõber Märt oli teisest puust, tema oli selline lahtise suuga poiss, kes kõigepealt käratas meie lauda esimesena maandunud Vellole, et daamid ehk üldse ei soovi seltskonda - enamik mehi ei tuleks selle pealegi, et nõnda arvata! Lauda maandudes algatas ta kohe tuntud äraarvamismängu - kui vana keegi võiks olla, aga ei teinud seda sugugi mitte traditsiooniliselt: "Oi, teie neiu ilmselt küll vanem kui 21 ei saa olla!" vaid nimetas mulle esimese hooga tõest kõigest ühe võrra väiksema numbri! Milline aus mees! Kohe tekkis sümpaatia. Platooniline, muidugi. 

Kahjuks järgnes sellele minupoolne liigne ausus, kui Märdike teada tahtis, kas sünnimärk mu põsel on tõeline või miski Marilyn Monroelik ilumärk. Vastasin, et minu eas võib see vabalt vähk kah olla. Kissu vaatas mind hukkamõistvalt ja otsustas samuti tuure maha võtta "musile" helistades.

"Tšauuu, noh, kuidas läheb, oled juba muru ära niit...oot, mis hääled need seal? Kas see oli...? Kas ma kuulsin õigesti, et...? Suu kinni, see oli raudselt naise hääl, mis sa arvad, et ma olen päris kurt või!"

Laudkond oli vait kui sukk, Kissu viskas telefoni teatraalselt lauale ja teatas, et nüüd on minek, tema olla peale kolme gin&toonikut nii kaine küll, et kord majja lüüa, antagu aga auto võtmed! Mul purskus selle peale jook ninast välja, et mismõttes, praegu pimedas ja keset ööd sinna soode vahele Raadikverre minna! Vello pomises, et "Sinnani on maad kaksteist miili..." Kissu käratas, et mis pagana miili, tema on humanitaarklassis käinud ja mõõtühikuid teisendada ei oska, mina noogutasin kaasa.



esmaspäev, september 06, 2021

#jutujaht Jõuavad kohale järgmisel päeval

Otsustasin ka osaleda. Eellooks siis see, ca 20 aastat tagasi kirjutatud jutt, mida mul omal ajal väga lõbus kirjutada oli. Praegu oli lugeda ka, ma ei tea, kuidas teistel, aga beibed on raudselt mu lemmiktegelased olnud igasugu loomingulistes ülesannetes.

*****************************************************************************

Kui ma nüüd ajas tagasi mõtlen, siis ma tõepoolest ei tea, kust aastal 2000 neid kolmeliitrilisi purke saadi. Praegu ma tean küll - paned Fesari taaskasutuse gruppi kuulutuse üles ja voila!  - purke tuleb nagu aganaid! Enamasti tahetakse küll neid titetoitude omasid, et kuskil kodukandi kohvikutepäevadel oma kodukootud tiramisusid või smuutisid neisse pakendada ja hingehinnaga maha müüa. Ma ei julgeks elu sees sellistest kohtadest midagi osta - elu sees sa ei tea, mis seal sees võib olla! Kas neid kodukohvikuid üldse mingi Terviseamet kontrollib ka või? Ma küll ei usu! Saavad lubade eest oma papi kätte ja kedagi ei huvita kui pool küla pärast salmonellas on, keegi ei julge kaevata ka, ikkagi oma küla inimesed!

Nagu näha ennustasin ma juba oma 21 aastat tagasi õigesti, et "ussid ja sead on alles algus!", paraku küll vale inimese kohta, sest seda Supilinna Virgot ei ole ma elu sees enam kohanud, seevastu viinalembene Mammu on jäänud aastateks oraks tagumikku. Ta ise kukuks muidugi pikali, et ma teda "viinalembeseks" nimetan - on ta meil ju nüüd nii vooruslik, puhas kui ingel, leebe kui tuul! Teate, on üks asi, mida mina absoluutselt ei seedi, ja see on võltsid inimesed! Elame siin uuselamurajoonis juba aastaid üle tänava, sest kunagi tundus Kristjani uitmõte sõpradega koos elada maru vahvana. Mõelda vaid, vanad sõbrad, sama vanad lapsed, ühised grillipeod - mis saaks olla lahedam! Ma ausalt öeldes ei mäleta, kas see kunagi ka vahva oli, aga alates sellest hetkest kui Kristjan ja Mammu parteilise karjääri kasuks otsustasid ja selle nimel kogukondlikku elu juhtima hakkasid, ei olnud enam midagi lahedat.

Mammu, kes varem pudelist Proseccot kaanis, poolpaljalt basseinis vanureid ärritas ja muidu normaalne naine oli, hakkas äkki hoopis muude teemade vastu huvi tundma. No et traditsioonid ja pere ja, ma küsisin, et Mammu, sa pole elu sees laulupeolgi käinud, mis labajalavalss see nüüd on, aga ta vaeseke oli täitsa ümber tehtud! Tõi mulle omaküpsetatud leiba ja kaerakilet! Kudus kangastelgedel kihelkonna värvides undruku valmis! Varem ta ei teadnud, mis kihelkonnas me elamegi, mõte sellisest jamast oleks tal ihu kihelema pannud, aga nüüd on täielik kaerahelbeke valmis! Küsis veel, kas mina ei tahaks kohalike tegusate naiste klubisse tulla ja käised üles käärida - tema, kes ta varem kääris ainult seelikuäärt kõrgemale! 

Ma tegelikult saan aru, et vanus surub peale, kuidagi on tarvis konkurentsivõime säilitada, tipus on alati turvalisem ja nii, aga kas siis tõesti vanamoodi enam ei saa? No nii nagu meie, normaalsed naised ikka aastaid teinud oleme - kosmeetika, ilusüstid, rikkad vanamehed? Ei pidavat enam lahe olema, ei ole moes, on liiga Ida-Euroopa! Nüüd olla moes "Lussu-Liiva" ja tantra-laager, aga sinna muidu ei lasta, kui pead oskama leiba küpsetada!

Mul suri teeseen ka ära, aga ma ei või vaadata, kuidas see võltsvaga prouake taaskord kohalikel kohvikupäevadel särab! Ma mõtlesin, et ma olin ikka alati meist kolmest - Kissust, Mammust ja minust, see hakkaja ja intelligent, mis mõttes ma nüüd mingile isehakanud käsitöölisele alla jään! Tellisin netist ökopoest omale gluteenivaba falafeli jahu, riisikliiõli, ajurveeda musta soola, orgaanilist roosuhkrut, kamaluga kikerherneid ja mitu pudelit sulfititevaba veini - vähe ei maksnud, aga kvaliteetne tooraine on ometigi iga koka edu alus! Süüa ma varem eriti teinud ei ole, seda enam peab hea tooraine mind aitama! 

Homme on vaja kraam kätte saada ja täna saan Omnivast teate, et teie tellitud kaubad jõuavad kohale järgmisel päeval! Võtsin ette ühe pudeli mittesulfititevaba veini ja loodan, et homme on peavalu nii suur, et magan tänu valuvaigistitele naabermaja pillerkaari maha.

reede, september 03, 2021

Keda sa usaldad?

Mini tunneb kaasa oma sõbrannale, kes ei saa ühelegi klassi väljasõidule teatrisse ega muuseumi kaasa tulla, kuna ta ema ei luba teda ei vaktsineerida ega ka testida. Ema kardab. 

Hakkasin mõtlema, kui võõras selline hirm mulle on, ja miks. Ilmselgelt on oluline taust. Mul oli vanaema meedik ja ema on siiani. Ma ei kujuta ette, et meedik võiks olla pahatahtlik, mitte tunda oma tööd, olla ükskõikne, mitte püüda aidata. Meedik on see, kes alati aitab. Doktor-Jänes (Lottest, noh). Teisalt peitub selles minu usus ka paradoks - paljud inimesed, kes meditsiinis pettunud on, on ilmselt samalt eelduselt alustanud, aga siis kusagil on nende lootusi petetud. Iseasi, kas tahtlikult (oligi keegi ebapädev ja hoolimatu arst) või lihtsalt seetõttu, et meditsiin ei ole kõikvõimas. Õnneks mulle tehti see lapsepõlves selgeks, et kõikvõimsust meditsiinilt eeldada ei saa. Inimlikult mõistan, et antud arusaam kehtib ilmselt ainult selle hetkeni, kui olukord puudutab teisi, mitte sind ennast. Kui ennast, siis minnaksegi kõigi võimaluste ära kasutamise teed - kui tavameditsiin määrab surema, siis äkki kusagil keegi ikkagi? Niikaua, kui alternatiivid ohtlikud ei ole, on mu meelest ok. Kui kanep kellegi valusid leevendab, las olla, lihtsalt valida üks ja täielikult välistada teine, on mu meelest vale. Viskame rohud minema ja joome kust. 

Ma näiteks ei saa aru inimestest, kes otsustavad sünnitada kodus. Mina olin see, kellel oli hirm pigem selle ees, et mind valudega koju saadetakse. Mismõttes mind saadetakse ära inimeste, masinate ja medikamentide juurest, kes/mis mind aidata saaksid, koju, kus ma suudan ennast ainult lolliks mõelda "ei tea, kas see peabki nii olema või suren kohe ära?" Et ma usaldaks ennast rohkem kui õppinud meedikuid? Ei. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui toona ka arstide käe all kõik libedalt ei sujunud, aga ainus järeldus, mis ma sellest tegin, oli, et omapäi oleksin ma ilmselt ammu surnud, mitte see, et oleks ma olnud omaette, omas kodus, oleks kõik palju paremini töötanud. 

Ei usalda ennast, ei tunne oma keha, ei mõtle oma peaga. A kas on alati vaja? Kas on vaja olla kõiges ekspert? Kas peaks end ise ravima, samal ajal kui autot parandab ikkagi spetsialist, maja kah ise ei ehita jne. Ok, siinkohal erandeid on, aga ikkagi. Kas üldse saab ennast usaldada, kui poolt elus kogetut-õpitut ei mäleta ja pool on valemälestused? Usaldada saab neid, kes pole (veel) alt vedanud.


kolmapäev, september 01, 2021

Konservatiive rünnatakse!

Ma kordan - konservatiive rünnatakse! Ja ma mõtlen siin ikka neid tõelisi, masinapurustusliikumise stiilis konservatiive nagu mina. Nimelt andis progressimeelne ettevõte nimega Telia mulle SMS-i teel teada, et "alates 01.10.2021 rakendub miinimumarve nõue 1€. Muudatus puudutab ainult kõnekaardi kasutajaid kelle 30 päeva teenuste tarbimine jääb alla 1€". Täismahus uudise avamiseks pidin SMS-is oleva lingi omale arvuti netibrauserisse trükkima, sest mu telefon sellist nõiakunsti ei oska, et saadetud linke avaks.

Ma kujutan ette, kui palju vaene Telia on pidanud minusuguste (meid on raudselt tuhandeid!), alla 1 eurose kuuarvega inimeste pärast kannatama ja kui palju nad nüüd selle muudatusega teenima hakkavad!

Kuri klient alates eelmisest sajandist. 

(Reklaamivad, et "Simpel hoiab omasid, saad staažiboonust" - see staažiboonus on maksimaalselt 2 aastat, mis ma saan, kui mul on nii 22 aastat?)

teisipäev, august 31, 2021

Elitaarne nädalavahetus

Praegusel ajal olla need, kes kuskil tänu koroonapasside olemasolule käia saavad, eliit. Ma hea meelega olen, ei tunne end süüdi, lõpuks jõudsin oma aja ära oodata! Saab pööbli üle valitseda, hurraa! Kes ei tahaks?

Möllatud sai kõige täiega - kõigepealt käisime kinos "Kratti" vaatamas, sest kõik kiitsid. Keegi ei mäletanud, millal viimati kinos käidud sai. Ma oleks hea meelega kuhugi mujale kinno läinud, kui Apollosse, aga neilt mul oli üks tasuta pilet. Ma ei seedi neid nahkistmeid nimelt. Kinos hakkas ilgelt külm, üritasin siis varbaid tagumiku alla kerides sooja saada, seda tehes tegid istmed säärast käginat, et ma ei julgenud ennast enne seansi lõppu enam üldse liigutada. Ma ei tea, miks nad reklaamivad, et neil on kõige mugavamad toolid, ilmselt on nahka lihtsalt kergem puhastada kui pehmet materjali. Film ise oli tänu üleskeritud ootustele pigem ok, kui ülivõrdes. Ma olen see hull, kellele meeldivad kunstifilmid, "Püha Tõnu kiusamine" ja "Kirjad Inglile" näiteks, sest need on visuaalselt ägedad vaadata, isegi kui muhvigi aru ei saa. Kõik need mitu minutit kestvad vaikelud mere, halli taeva ja ängistuses eesti inimesega. Action läheb mööda ja ununeb kiiresti, äng mitte. Siiani kõige enam meeldinud film, kus hea stsenaarium ja ilus visuaal koos toiminud, on "November" olnud. 

Seejärel sai sõbrannaga kohvikus käidud. Sedapuhku nii, et kõrvallaud maksis. Vähemalt väitsid teenindajad, et söögi eest on makstud, keegi ei teadnud, kes, kus või miks. Miskipärast jookide eest pidime ikka ise tasuma. Pärast oli hirmus kahju, et nii vähe söödud sai. 

Sõbranna pidi ära minema, mina saadud kogemusest eufooriline, käisin L.-le peale, et tuleb ikka linna minna elamusi juurde koguma. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. Tasuta pidu, lausa kolm bändi esines. Kui suvine festival vahele jätta, siis viimati käisin kontserdil 13. november 2020...Nii tore oli! Arutasime parimaid kodumaised bändinimesid. Mina paneks Top kolme: Saatana Sõjapeenis (selle kohta ohkas sõber seltskonnas "no ikka parem kui Metsatöll!"), Lahinguvombat (muuseas, üldise teadmise kõrval, et vombat on üks aeglane ja rahulik loom, võib lugeda siit lisa  - täitsa arvestatav lahinguloom, pole midagi naerda siin!) ja Homod Ojas (selle nime taustaks olla teine Hiiumaa bänd, tõsist heavy-metalit viljelenud Omas Kojas...). Loo moraal - uhke nimega bänd tavaliselt suurt kuulsust ei kogu, kahjuks.

Peol kohtusime ka muude värvikate isikutega - näiteks üks "That '70s Show" Fez-i igatpidi teisik kisendas WC ust rappides: "This is a hate crime! I need to pee the most!" Peab selle enda leksikasse üle võtma. Samalt tüübilt baaris (ikka selle Fezilikku peenutseva falsetiga): "This cocktail is amazing! Give me another one!" Lõpuks soovisid mingid taanlased L.-lt kokaiini osta. Vaeseke oli päris ehmunud, et miks tema? Lohutasin, et võtku komplimendina - oleks kanepit tahetud osta, peaks peeglisse vaatama  - äkki tuleks end tihedamini pesta-kammida? Kokkuvõttes - inimesed on nii toredad ja armsad, peaks neid tihedamini linnas vaatamas käima. Õhtu lõpetasime karussellil, sellel päris karussellil, mitte oma voodis, kus lagi ringi käib - oli vaja üht aaret otsida, ei leidnud, üsna paha hakkas hoopis, aga ikkagi tore. Mida tavaliselt keskealised inimesed öösel kell kaks teevad?

Järgmisel päeval sai juba Peipsiveerde sõidetud, soovitan soojalt kõigile, kes käinud ei ole, seal on nii palju uut ja toredat tekkinud. Või noh, olemas juba ammu, aga me polnud pikalt käinud. Näiteks Voronjas me küll alles käisime, fotodelt selgus, et see "alles" oli aastal 2014 ning seekordne suvine näitus oli kohe väga tore, ulme-teaduse-aurupungi teemaline. Kahjuks seda enam sel hooajal näha ei saa, galerii sügiseks kinni, aga väidetavalt plaanitakse seal suisa aastaringset avamist mingist ajast. Kohe natuke maad edasi on teine tore galerii, ambulARToorium, ma ei teagi, kas neid saab peale suve ka külastada, aga soovitan samuti soojalt - terve suur maja ägedat fotokunsti täis.

Piltidel Kalju Kivi aurupungi-kunstirobot, mis tegi vaatajast kunsti tuntud teoste stiilis.

Lisaks on seal uhke vabaõhurestoran Lendav Laev, mida me paraku vaid vaatasime, sest kõht oli täis. Voronjas sai vahvleid ja morssi. Veini ei tahtnud väga, aga seda oleks ka saanud. 

Pühapäeval ma see-eest voodist väga ei lahkunud, läbi sai loetud 2 Imelist Ajalugu, 1 Imeline Teadus + Ita Everi eluloo-ajakiri. 



neljapäev, august 26, 2021

Töö on suure inimese mäng

Lugesin eile Sayaka Murata raamatut "Inimene helendavast klaaskastist", mis räägib naisest, kellel on mingisugune isiksushäire - ta kaldub tegutsema konkreetselt, arvestamata ühiskonnas väljakujunenud hoiakutega ning teiste tunnetega. Ise ta samuti ei tundle, vaid kopeerib selles osas teisi, et mitte kummalisena mõjuda. Ta leiab oma kutsumuse töös, mis paraku "normaalsete" inimeste jaoks lati alt läbi jooksmisena tundub ning samuti jääb ta neile hambusse, kuna ei oma lähisuhteid. Ilmselt on Jaapan ühiskondlike normide ülimuslikkuse osas meie ühiskonnast kaugelt üle, kuid eks sarnaseid tendentse ole siingi - "ise kõrgharidusega, aga töötab kassapidajana! Juba 30, aga pole kunagi kellegagi koos elanud!". Meie rahvas vist küll pigem sosistab selliseid asju selja taga, kui käärib käised üles ja asub "vaesekest aitama". Mu kõrgharitud sõbranna töötas baaris, sest talle meeldis ning pidi mitu korda kuulma purjus jorsside targutusi stiilis: "Kas kahju pole, et rohkem koolis käia ei viitsinud, pead nüüd siin jooke valama?"

Ma mõtlesin, et siinkohal ju tegelikult ühiskondlikud normid lausa eiravad ühiskondlikke vajadusi. Miks ei või üks kõrgelt haritud inimene end lihtsama töö peal "raisata", kui ta seda tööd naudib ja teeb kaugelt paremini, kui sellele tööle "sobivad" madalalt haritud ja - motiveeritud inimesed? Miks peab, nui neljaks, pere looma, kui tahtmist pole ja pärast peavad sotsiaalstruktuurid nuputama, mida selle lõhkise perega peale hakata? 

Igatahes mulle tundus peategelane sümpaatse ja loogilise inimesena. Ma lausa kadestasin tema loomuomast emotsioonitust, mis aitas teda igasugu hulludega suhtlemisel, kus minusugune kindlasti endast välja läheks. Mu meelest oli seda "hullude taltsutamist" nauditav lugeda, sest me kõik eeldame inimestelt teatud reaktsiooni ilmsele provokatsioonile, aga kui seda ei tule, ongi provokaator plindris. Jätkuvalt tundub mulle, et see ei ole õpitav. Ilmselt on see kopeeritav, aga sisemise pinge hinnaga. Aga kui seda pinget üldse ei tekikski? Oleks ju imeline? Ahjaa, "Prozac-nation", sinnapoole me liigumegi...

Veel tekkis paralleele mu enda eelistustega. Kõige rohkem vihkan ma konkreetsuse puudumist tööülesannetes. Rääkige mulle koordineerimisest, tasakaalustamisest, inimeste juhtimisest ja muust sellisest ning ma jooksen karjudes uksest välja, sest te ei ütle mulle konkreetselt, mida ma tegema pean! Öelge mulle ja ma teen ära, pühendunult ja korralikult, aga mingi ebamäärane sõnamulin a la arengukava koostamise koordineerimisest ja ma ei suuda järge pidada. Öelge, mitu ruutu paremale ja mitu ruutu vasakule see arengukava tuleb teha, ma teen, aga rääkida inimestega, et mis teie nüüd arvate, mis see panus on jne. Inimesed reeglina ei ole konkreetsed neis asjus, nad ei tea ise ka, mida nad tahavad ja seda kõike kirja panna on põrgu! Mingid nädalaid vältavad koosolekud, mingi sõnamulin, mingite kompromisside otsimised. Jälkus kuubis! 

Ma tahan teha tööd, kus on olemas õige ja vale. Ma ei taha sepistada mingeid strateegiaid, ma tahan võimalust õige ja vale vahel vahet teha. Ma tahan olla professionaalne tõeleidja ja õigestitegija! Sellepärast mulle sobis ka kool - anti ülesanne ja hinnati selle täitmise õigsust. (Ja kui mõni õpetaja ses osas eksis, ma olin äärmiselt nördinud ja astusin õiguse eest võitlusse.) Ka raamatus oli peategelane kõrgelt haritud, sest kool on koht, kus on kindlad reeglid, kui neid täidad, oled edukas. Karjääritööl tuleb seevastu ise midagi planeerida, juhatada, otsustada, ma ei oska ega taha. Lauamänge mängides ma ju samuti välistan igasugu strateegiamängud - mulle meeldivad Alias ja teadmiste kontrollile keskenduvad mängud - viktoriinid, sõnamängud jms. Tõde tuleb välja selgitada, mitte päid segi ajada jutuga, kuidas nii valides juhtub naa ja naa valides nii!

Ju ma lihtsalt ei ole inimeste inimene. Tasakaalu konkreetsuse ja viisakusest tingitud keerutamise vahel on raske leida - et nüüd oma otsustamisega kellegi tundeid ei riivaks ometi! "Oh, mis nüüd mina, ikka teie esimesena" ja lõpuks ummistavad niimoodi ukseesise ära ja keegi ei pääse sisse ning kõik külmetavad vihma käes.

kolmapäev, august 25, 2021

Kohustuslik alastipilt juubeli puhul

Käsi südamel vannun, et ma absoluutselt ei mõtle kuidagi negatiivselt neist blogijaist, kes endast paljastavaid pilte postitanud on! Pealkirja idee tuli hoopis nii, et vaatasin endast tehtud pilte ja ainuke, kus ma enam-vähem enda moodi välja näen, oli see:

Nagu te näete, paljastub siin seegi, et ma olen tegelikult sootu :) Sporti on kõvasti tehtud, jah, tänan küsimast. 

Ma ei tea, kas kõigil teistel käib mingi profifotograaf järel või, aga mu puhkusepildid on enamasti kas sellised, kus ma selja tagant, kuskil kaadri servas, liikumise pealt või siis vastu tahtmist perepildi huvides oma kõige suvalisemates kaltsudes, pea kammimata ja molu paistes nagu see:

Või siis tehtud L-i telefoni selfikaameraga, mis muudab su mingiks trolliks hiiglasliku lauba ja punnis silmadega, aga vähemalt siidsileda nahaga nagu see:

Aga juubel, jaa! Saingi 40! Viirelaidu ei saanud, jumal tänatud, ma kujutasin ju seda valgete linadega, kristallpokaalidega, mahedas õhtupäikeses otse rannas, reaalsus oleks ilmselt olnud, kui selle tormiga saarele üldse lastud oleks, vihmakuubedes kusagil lõdisemine ja lendavate laudlinade tagaajamine. Peab vist leppima, et iial ei tea, kas mu sünnipäev on sügisel või suvel. Mõni inimene isegi tuli. Mõni inimene ütles, et "ega me ei pea su sünnipäeva ju suurelt tähistama", mille peale ma jälle sõnatuks vihastasin, sest äkki ma tahaks ikka ise otsustada, kuidas mu sünnipäeva tähistatakse?! 

Juuksurisse otsustasin minna üle, ma ei tea, viie aasta kindlasti. Tegelt vist käisin viimati 2014, kui lõpetamiseks soeng tehti...Ütlesin juba juuksurile, et pangu ta lokirullid ja vesinik valmis, vaja eakohastuda. Häda on siiski selles, et see juustepikkus, mis keskmiselt pildilt paistab, ongi päris, mitte tuule teema, vasak pool on oma 10 cm pikem kui parem, sest...no ma krutin neid parempoolseid. Ja ega sellest blondeeritud osast kamm ka enam läbi ei käi, olgem ausad. Lühikesed juuksed mulle jälle absoluutselt ei sobi, sest ma olen ju kantlõug-hiidpea, mulle sobiks habe vist, aga ei kasva teine kuidagi. 

Endaga rahul olemisest. Ema oli suvilasse naisteajakirju vedanud. Vihastasin. Ühes Solmani-mutt ja Helme-proua targutasid pereväärtustest ja moraalsest hügieenist, teistes uhati ühelt poolt dieedi- ja meiginippe, teiselt poolt kehutati endaga rahul olema. Mõtlesin, et kui midagi endale lubada, siis vist seda, et eluilmas ei vaata, mida suhu pistan, trenni ei lähe ning näkku süstima ei hakka. Oeh, see viimane, ma saan aru, et mõõdukalt saab ka seda teha, aga sel suvel nägin suisa kahte inimest, kes peale mõõdukat algust ikka täiega ära pöörasid, kuid ise sellest enam aru ei saa. Põsed punnis ja läikivad nagu ladvaõunad, ninad kasvavad huultega kokku, silmad pingutusest kissis nagu oleks juuksed liiga kõvasti patsis. Ja ilusad inimesed olid mõlemad varem, kohe väga ilusad, aga nüüd on mingid monstrumid.

Kerglastel teemadel jätkates, nimetage jalanõusid, mis näevad ägedad välja, on mugavad ja kannatavad vett ka? Kummikud mul on, need pole väga mugavad. Talvesaabas ja plätu on ka, häda on just selle praeguse vahepealse ilmaga. Vaatasin eile linnas inimesi, olenemata soost või vanusest kannab 90% neist tosse. Vanasti olid tossud spordijalanõud, mul on tõrge neid tavalise riidega jalga panna.


pühapäev, august 22, 2021

Legendaarsed üheksakümnendad

Äärepealt oleks täna Facebooki postituse teinud, aga õnneks tehnoloogia vedas tol hetkel alt ja jäi tegemata. Õnneks seetõttu, et mõni oleks mu postituse pannud ehk samasse potti nende EKRE-sõprade omadega, kes hurjutasid peaministrit-presidenti 20. augusti üritusel tantsimise ja lipuga vehkimise eest - "teeseldud! ei armasta te tegelikult oma rahvast, ei armasta! teie ei ole ÜKS oma rahvaga!"/pööritab siinkohal silmi/

Mina lugesin lihtsalt pealkirju, nagu ma tavaliselt tarkuse ammutamiseks teen, ja silma jäi, et keegi Andreas Poom esitas öölaulupeol legendaarset lugu "17". Mõtlesin, et möh, mina tean küll ainult üht sellenimelist lugu ja seda ei saaks ometi kuidagi "legendaarseks" pidada, pigem selline keskmine 90ndate piinlik popp, äkki ma liiga noor ja rumal ning miskit sellenimelist ka Ruja või Mattiiseni (mitte Mihkel Mattiseni, eks) loomingus leidub? Tuleb välja, et ma hoopis kole vana ja 90ndad ongi legendi staatusesse tõusnud.

Omalt poolt oleksin sellest perioodist küll hoopis sobivamaid lugusid leidnud. Miks mitte Musta Q "Rahvaspordipäev" - rahvaüritusele kuidagi sobivam, pealegi kajastab alati aktuaalseid teemasid?! Kui tahta just laule hukkaläinud teismelistest, siis on meil enamasti vaid noorte neidude hulgas populaarne olnud Black Velveti kõrvale lisada hoopis laiemaid masse erutanud Meie Mees ning nende "Tütreke Second Hand"? 

Tegelikult ma olen lihtsalt siiamaani solvunud, kuidas inimesed toona tõeliselt legendaarse Musta Q üleöö Black Velveti vastu vahetasid. Nagu, kas teil pole kõrvu ega silmi peas või? Black Velvet oli nagu mingi...ma ei tea...Jam?! Hullemat solvangut minu jaoks siis ei eksisteerinud, sest polnud lamedamat bändi, kui Juss and Mihkel (mis ei takistanud mul neile Atlantise lastepeol külje alla ujumast ja autogrammi küsimast...)! Igatahes, Black Velvet pole mingi legendaarne! /sülitab maha/ Ilmselt oli asi selles, et Musta Q ajal olin ma piisavas vanuses, et olla hardcore fänn, Black Velveti ajal tekkisid juba uued huvid. Kui ma praegu mõtlen, et mu tütar fännaks 5Miinust.../sülitab kolm korda üle õla/ Vahe ongi ilmselt selles, et Must Q sai meeldida ainult mässumeelsetele teismelistele, lapsevanemaid ajas see nähtus kas nutma või oksele, selline bänd peavoolus "legendaarseks" ei saa, Black Velvet oli siiski pehme ja nunnu, neid saab turvaliselt hea sõnaga meenutada ka hiljem. 

Kes tahtis lugeda siit seda, mida ma 30 aastat tagasi tegin, siis mäletan ainult seda, et küsisin vanaemalt, millal mu esimest suurt juubelit peetakse ja vanaema vastas, et ei tea, äkki tuleb hoopis sõda. Ja seda, kuidas suuremad plikad õpetasid, et kui tankid meie tänavasse tulevad, siis ära jumala eest sõdurile silma vaata.

neljapäev, august 19, 2021

Puhkeküla

Aknast välja vaadates hakkab nii hirmus, et tuleb paremaid aegu meenutada. Puhkusest rääkides on oluline teema majutus. Pärnus oli meil näiteks nii tore, et broneerisime sama koha uuesti ja veetsime seal veel kaks kaunist päeva ja ööd. Näe, milline idüll, peaaegu sama nagu enda suvilas!

Seejärel sigines aga (teatud geopeituse väljakutsest tingitud...) vajadus külastada saari, kus me viimati suisa neli aastat tagasi käisime. Väljakutse vastu võetud - kolm täiskasvanut ja kaks last, ma olen rõõmuga võõrustajate meelest polüandria harrastaja! Igasugu hirmujutte sai jälle lehtedest loetud, et ei saa praamile ja nii edasi, seetõttu broneerisime öömaja ainult Haapsallu. Mis oli viga (sest praamile sai ja kohe). Mitte Haapsalu, mu üks lemmikuid, muidugi. Haapsalu oli fantastiline! Kaks ööd meie karjale 100 eurot tavalises panelkas, aga mis vaade ja mis olud! Merevaade, pluss esimesel ööl oli meie ümber äikesetorm, mida oli kaunis kaeda, korter ise sedasorti uuenduskuuri läbinud, mida mina tahaks, aga ei oskaks sõnadesse panna. Põhimõtteliselt astu tühjade kätega sisse ja kõik on olemas - ilus, uus ja stiilne pealekauba. Ja nõnda rõõmsalt meelestatult ja väljapuhanuna hakkasime siis otsima öömaja saartel, sest no äkki ikka saame Hiiumaa praamile.

Päriselt. Pane pool juurde Haapsalu hinnale ja saad äkki mingi putka kuhugi keset põldu. Ehk oleks pidanud varem või oli halb kuuseis jne, aga lõppes see meile sellega, et ok, sorry Hiiumaa, aga me põrutame sust läbi ning ööbime Saaremaal. Mis lõppes omakorda nõnda, et ok, ega siingi miskit head ole, võtame ühe poole kallima kui Haapsalu, mis näeb piltidel äge välja ja naudime kogu raha eest. Paraku piltidel ei näidata teile ämblikuvõrke (mu personaalne kiiks, aga näitab ka midagi, eks), pesemata nõusid, iidamast-aadamast inventari jne. Vähemalt oli hoovis oma kuus kassi kompensatsiooniks. Ma ei ole absoluutselt mingi puhtusefriik, aga kui ma pean kõik toidunõud igaks juhuks üle pesema, siis see ei ole väga see, mida ma raha eest saada tahan. Ligadi-logadi ja absoluutselt null investeeringut. Pluss ämblikud, kas ma ikka mainisin neid? Tädi küll teatas, et ta jah, pole väga jõudnud ajakohastada, aga ega hinda pole ka muutnud juba aastaid...See oli poole kallim kui tutikas korter Haapsalus! Ainus vahe see, et jah, korteris oli ametlikult neli kohta ning majas kuus ja oleks rohkem ära pigistanud vajadusel. Ütleme nii, et meil olid veidi teised vajadused.

Millest ma aga tahtsin hämmelduda, on hoopis need puhkekülad. Neid meile viskas Bookingus ikka omajagu ette. Sa saad puust kuudi, mis mahutab kaks kahest nari, kusagil põllul, naaber kohe kõrval ja küsid selle eest 60-80 eurot öö. WC ja pesemine on kusagil üle põllu ühine. MIKS? KELLELE? Ok, siis kui ilm on nii ilge, et telki tõesti püsti ei saa, aga selle raha eest? Välja arvatud hotellipuhkus, ma eeldan privaatsust, ma eeldan rahu, ma eeldan meeldivat ümbrust. Neid kõiki korraga enamasti puhkekülas ei saa. Alati on need putkad tühjad ka olnud, kui meie oleme vaadanud. Tasub see jama end siis tõesti ära? Mingi (pioneeri)laagri nostalgia? Me olime Lätis kord ühes endises pionerkas, aga me olime seal enam-vähem ainsad. Huvitav kogemus, aga sai ainult häda sunnil valitud ja ei kordaks. 

Lõpetuseks meeleolukas kollaaž Puhhist, kes end Jänese elamisse pressib. P.S. Mitte meie ööbimiskoht siiski.




teisipäev, august 17, 2021

Need teiste mured mannetud...

Tundub, et mõnes mõttes on pikk paus täitsa kasulik, sest koheselt saab selgeks, mis on oluline, mis mitte. Ma nimelt mingeid mustandeid kunagi ei tee (see on siis minu panus sellesse mõnenädalatagusesse meemi). Siinne postitus on mul ikka pikalt meeles mõlkunud vastupidiselt niisama käisin-nägin puhkusemuljetele. Ma ilmselt jõuan nendenigi, kuni igapäevane igavus mu kätte saab, aga olulisemad asjad ikka enne!

Situatsioon sai alguse sellest, kuidas seltskonnas sõbranna jagas oma kunagisi Viker-peo muljeid, et ah, mis neist geidest, neist mul suva, mõned butch*id ajasid aga küll hirmu nahka. Mille peale siis seltskonna mehed lõid enam-vähem omavahel patsu, et "jee, näe, ja teie, naised, ei saa siis aru, miks meile homod ei meeldi!" Mina vahtisin selle peale suu ammuli, et miks kuskil ei mürise, KUIDAS te mitte mingit empaatia-analoogiat siin ei näe?! Lõpuks ikka prääksatasin neutraalselt, et muuseas, enamik mehi on enamikest naistest füüsiliselt suuremad ja sealjuures neist seksuaalselt võib-olla huvitatud - kas siis ei oleks loogiline, et enamik naisi kardaks enamikku mehi? Hirm endast tugevama poolt ära vägistatud saada. Homodele laieneb see ilmselt meil seetõttu, et homoseksuaalsus seondub siinmail ikka kangesti nõukogudeaegsete vanglate ja kukkede teemaga, mitte aga vabatahtliku suhtega kahe võrdse täiskasvanu vahel. Tegelikult see on täiesti ratsionaalne hirm ju - tuleb mingi suur ja tugev ning toimetab sinuga vastutahtsi. Mis sest, et enamik sellised ei ole, mõni võib ju olla ja piisab ühest katsestki, et inimesse eluaegne hirm kinnistada. Teie kardate homosid? Palju neid ikka on? Eriti suuri ja tugevaid ja kurje? Aga te ei saa aru ja naerate naiste hirmu üle? Hiljuti just lugesin mingit lugu naisest, kes vanemaid mehi intervjueerides kuskil kolkatalus äärepealt oleks ära vägistet ja kuidas siis ta tuttavad mehed aasisid, et "höhöh, vana hobune tahab kah kaeru!" A tuleks üks kuri karvane homo pimedal tänaval vastu ja püüaks kätt püksi ajada? Ei ole üldse võrreldav? No minge puu taha...

Tegelikult avastasin tookord veel ühe päris lõbusa tõe enda kohta, ma olen ikka peast nii feminist :) HOIATUS! Järgnev jutt on rõve ega sobi lugemiseks alaealistele! Nimelt räägib sõber ühest ühisest tuttavast ja tema koledast kombest labasusi levitada - olla too mingil olengul nilbete anekdootide rääkimise eest suisa välja naerdud. Sõber ütleb, et anekdoodid olla olnud ikka tõsiselt ilged ja toob ühe näite viisakamast otsast: "Kuidas on menstruatsiooni maakeelne vaste? Suupäev!" Mille peale mina naljast aru ei saa ja mõtlen omaette - hmm, tegelt võib päevade ajal naisele suuseksi tegemine ikka üsna ebameeldiv olla...Alles pool minutit hiljem jõuab kohale, mida rääkija selle all tegelikult mõtles.

*Maskuliinsed lesbid


reede, juuli 23, 2021

Liis Lass. Minu Singapur. Praktiline paradiis

Mõned mõtted raamatutest, mida olen vahepeal lugenud. Kõigepealt on tunne, et peaksin selgitama seda nelja tärni "Minu Singapuri" juures, sest muidu äkki keegi arvab, et ma olen täiskasvanuks saanud ja noogutan kaasa ideele "turvalisuse nimel on iga vahend õigustatud". Ma lugesin seda raamatut ikka päris pika hambaga tegelikult ning mingil hetkel tundus, et osa sellest oleks võinud vabalt kirjutada näiteks Eva Braun - maailm on kord juba nõnda säetud, et mõned on lihtsalt rohkem väärt kui teised ja nende edasijõudmist tuleb toetada ning seda lihtsalt ei saa muud moodi kui "alaväärtuslikke" piirates. Teisalt on autor väga kavalalt kogu kriitika elimineerinud juba eos kinnitadeski, et otsis just nimelt positiivset vaatenurka ega soovinud keskenduda negatiivsele, tegemist on tema subjektiivse muljega. Mulle tegelikult väga meeldis, et siin ei olnud tüüpilist kirjeldavat teed mindud, vaid autor võttis vaevaks asjade üle arutleda. Ma ei pruugi olla nõus, kuid ma möönan, et tema moodi mõeldes jõuadki just nimelt selliste seisukohtadeni, siin ei ole midagi valesti ega tulistata puusalt, kõik on kaine arutelu tulemus. Distantsilt on sellise mõttemaailmaga põnev tutvuda.

Aga mina nii ei saa, minus ei ole ratsionalisti. Ma ei suuda mõelda, et tegelikult on need kepihoobid ju õige asja eest, mõni tulekski maha lüüa ja mõnel mitte lubada lapsi saada. Või noh, emotsionaalsushoos ma suudan nii mõelda kindlasti, aga kaines arutelus seda pooldada ei suuda, sest ma ei usalda võimu. Kas kusagil on mõni garantii selle kohta, et kui sa seda tolereerid, siis sinu lapsed ei ole järgmised, kelle vastu kepp tõuseb? Lugesin enne "Minu Hongkongi", kus samuti selle teemaga tegeldakse ja ma tahaks kangesti näha nende kahe raamatu autoreid väitlemas. Ma usun, et Liis Lass võidaks, sest ta on täpsem, faktidele toetuv ja külma peaga, aga ma kardan temasuguseid. Kas on ok pahandada inimõigusi eirava Hiinaga, aga mitte seda sama tegeva Singapuriga lihtsalt selle tõttu, et viimane on edukas, pestud-kustud-kammitud? 

Mina olen siiski see nõrguke, kes ütleb, et demokraatia on ilmselt siiski halvimatest parim, sest meie, ebatäiuslikud inimesed, ei saa rohkemat endale lubada. Me keerame ikka kõik pekki, sest me ei ole eksimatud ja me oleme kõik oma väikeste vigadega - kes peab riigi raha eest sünnipäeva, kellel saab agarusest ogarus jne, me ei ole robotid ja see on meie viga. Kohe meenub viimatiloetud ""Hukkunud alpinisti" hotell" - just selline huumoriga segatud mõru tõdemus inimkonna vääramatust vääritiolekust teeb mul südame soojaks. Ei tule siin mingit Head Uut Ilma. Võim on kasulik ainult võimulolijaile endile, võim korrumpeerub alati jne. Küll see Singapur ka...

Liis Lass muidugi seda ei eitagi, tema lihtsalt näitab, et praegu, siin ja temasugustele Singapuri mudel toimib, äkki me peaks ka midagi ette võtma oma riigiga? See kriitika, mis tema poolt tuleb, on absoluutselt adekvaatne. Aga äkki me ikkagi oleme erinevad asiaatidest? Mõelge või sellele, milline vastuseis on meil igasugusele solidaarsusele, maskide näitel, kasvõi. Mulle tundub, et kalduvus lapsehoidjariiki mitte pooldada tuleb osalt individuaalsest egoismist ja teiselt poolt vähesest huvist (või skepsisest selle võimalikkuse üle) maailma muutmise vastu. Endaga katsun hakkama saada, teised vaadaku ise, kuidas nemad saavad. Minul ei ole lapsehoidjariiki vaja ja mingit usku maailmamuutmisse samuti pole, seega parem elada omas mullis, kui osana süsteemist. Taaskord see multikas nahkhiirest "Ei lind ega loom" - istutage oma lillekesi ja sulatage jääd, mis see minu asi on, jätke mind sellest välja! Süsteemist tulenevad kohustused tunduvad keerulisemad taluda, kui sellest kokkuvõttes saadav hüve. Või on asi ajaloos, selles, et eestlased on alati mingite võõraste süsteemide ohvrid olnud? Samas, milline rahvas poleks? Oleme kuidagi eriti illusioonideta ühiskond? Kõik illusioonidega on siit ammu jalga lasknud või laskmas?

Hea raamat on see, mis annab mõtteainet!

P.S. Muuseas mina olen Aasiat alati kartnud. Jaapan on end tänu toidule, disainile ja moele huvitavaks suutnud teha, aga üldiselt seostuvad selle piirkonnaga mulle eelkõige äärmuslik vägivald ja piinamine ("Hiina piin", kõik need mingil põhjusel õrnas eas silma alla sattunud Hiina sõjafilmid, "Punane sorgo", Pol Poth jne), filmid ebaõiglaselt narkoveos süüdistatud valgetest naistest kuskil Aasia vanglaurgastes surma ootamas jne. Aasia pornost ei hakka rääkimagi. Huvitav, kas ma olen ainuke, kel selline rassistlik eelarvamus?