teisipäev, märts 02, 2021

Parem hilja kui ...

Ma lugesin Harry Potteri saaga esimese raamatu läbi. Ma ei oskagi öelda, miks ma seda varem pole teinud ja kuidas ma ei tulnud üldse selle peale, et Harry Potter on ju sama, mis Buffy. Lihtsalt erinevad generatsioonid ja Harry puhul veidi suuremalt ette võetud. Joss Whedon oma "Buffyverse'ga" on täpselt samamoodi võimsalt üles ehitanud fantaasiamaailma, ainult et tema tegi seda seriaalivormis. Ma vaatasin Buffyt vist alates kuskil keskkoolist, mil seda meil TV-s osa kaupa näidati, hiljem sain sõbra käest ka need hooajad, mida siin ei näidatud (miskipärast jäeti sarja näitamine poolikuks) ja Buffy spin-offi Angel, mis üllatuslikult oli ka väga hea, erinevalt paljudest teistest nn jätkusarjadest. 

Mäletan, kuidas ma ükskord üllatusin, kui üks mu sõbranna ütles, et Buffy ei ole ju absoluutselt mingitest kollidest ja üleloomulikest jõududest, see on teismeliste probleemidest ja (kooli)elust rääkiv seriaal. Ma ei tea, kuidas ma ise sellest toona niimoodi mööda vaatasin, aga ilmselgelt ei oleks see mu tähelepanu köitnud, kui see oleks lihtsalt mingi labane kollifilm olnud.  

Buffyga oli ainult see teema, et kuna peategelane oli tüdruk, siis kippusid seda fännama peamiselt teised tüdrukud. Poistest julgesid oma sümpaatiat välja näidata ainult outsiderid. Potteris on seda, et tüdrukud on nõus end poisiga samastama, aga poisid tüdrukuga mitte, kohe arvesse võetud. Tüdrukutele on seal muidugi Hermione ka. Kõige ehedamalt näitab minu jaoks seda poistele söödavaks tegemist lendluudpall - milleks seda süžee mõttes vaja on? Aga poisid ju loevad ainult neid raamatuid, kus räägitakse jalgpallist (meil) või pesapallist (ookeanitaga).* Vähemalt Mini väidab seda enda klassivendade põhjal. 

Aga on nii tore, et Harry Potter olemas on! Ma ei tea, kas ma saan päris hästi aru kogu sellest kaubanduslikust karnevalist selle ümber, aga loo ja maailmana on ta suurepärane. Nii nagu mina ei saanud nooremana aru, et Buffy räägib rohkem elust kui fantaasiast, ei saa võib-olla ka praegu lapsed päris aru, mis peitub Harry Potteri allegooriate taga, aga mu meelest ei takista see raamatul nö õigete hingekohtade puudutamist. Südamega raamatuid pole kunagi liiga palju. Mu meelest annab see inimkonnale mingit lootust, et lastele meeldivad Potteri-laadsed maailmad.

Huvitav oli ka see, kuidas Mini liikus Harry Potterilt edasi hoopis anime-maailma. Ma ei tea sellest absoluutselt mitte midagi, aga selle põhjal, mida ma märganud olen, siis seal on teatavaid sarnaseid jooni (kangelased, õilsus, mingi taotletud sügavus jne). Kindlasti parem valik kui "Rannamaja" või "Kättemaksukontor". 

*Naljakas, kuidas see muutus on tekkinud, minu ajal mängisid poisid korv- mitte jalgpalli. Kooli kokkutulekul korvpalluritest klassivennad rääksid, kuidas noorematega on keeruline koos kossu mängida, sest jalka peal üleskasvanutena mängivad nood seda hoopis teisiti (=valesti).

laupäev, veebruar 27, 2021

Tõnu Õnnepalu. Pimeduse tunnil

Kinkisin sõbrannale raamatu, lugesin enne ikka uudishimust ise läbi ka, võimalikult vähe lehti painutades, ja avastasin, et see kink lisandub jälle minu kui Imelike Kinkide Kuninganna kontole. Sünnipäevaks ma seda raamatut lihtsalt ei soovita kinkida, väljaarvatud ehk juhul, kui just ei soovita kingisaajale tema paratamatut vananemist ja surma liginemist nina alla hõõruda, mina ei soovinud. Kinki üle andes ma hoiatasin ka - seega tasub kingitavad teosed enne ise läbi lugeda. Mul on ka olnud juhtum, kus kinkija ilmub hiljem punaseplekilise näoga ja kogeleb, et "ära sa arva, et ma mingi pervert olen, et sellise raamatu kinkisin", sest tõesti, kaane järgi on raamatut paraku raske hinnata. 

Tõnu Õnnepalu "Pimeduse tunnil" on ilus läikivpunane kaas. Pealkiri võiks kõhklusi tekitada, aga ju ma libisesin sellest üle. Ma ei taha aga üldse öelda, et see raamat halb oleks, oh ei - väga hea raamat ja väga ilusad luuletused, lihtsalt mitte igaks elujuhtumiks. Kuna mina traditsioonilisi arvustusi kirjutada ei oska, siis seekord piirdungi meta-arvustusega, lugege parem Laura Porovart'i arvamust! Kirsiks selle arvustuse juures on minu jaoks viimane joonealune märkus, kus autor ütleb: 

"Suuremas osas Õnnepalu mõtetest, mis mulle on kõige rohkem korda läinud, näeb bioloogi vaatevinklit: need on elutruud, iseenesestmõistetavad ja faktilised tõdemused, justkui ilma peidetud tähenduseta fundamentaaltõed. Õnnepalu ei kirjuta mitte "ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe", vaid hoopis "me ei näe sisaliku jälgi ja see on okei ja ühel päeval sured niikuinii, ükspuha sellest sisalikust". 

Ma kirjutan sellele kahe käega alla! See lause sisaliku teest, mis jälje jätab, on mulle alati täieliku mõttetusena tundunud ja ma ei saanud kunagi aru, kuidas nii paljud teised selle peale mõtlikult pead noogutasid. Mina ei saanud sellest üldse aru. Bioloogi vaatevinkel on mullegi hoopis lähedasem kui metafüüsiku oma. "Kui ainult käega katsuda saaks!" nagu laulis Singer Vinger. (Aga ma ei saanud, sest humanitaar bioloogiasse oodatud ei olnud, kolm ülejäänud reaalainet seisid risti tee peal ees...). Bioloogias on minu jaoks rohkem ilu ja lohutust kui võimalikus üleloomulikus.

Minu lemmikriimid sellest luulekogust on aga sellised:

Uks

/.../

Ei kaaslast sellel teele ole vaja,

kes usub, et on näinud armastust


Ma olen julgelt jätnud selja taha.

Mis viga julge olla, kui ei tea

ja kui on tasku põhjas veidi raha - 

sa märkamatult teedki selle vea,


et astud rõõmsalt sügisesse välja - 

on äkki pime, kobad ühte ust,

see avaneb ja seal ei ole nalja:

näed kolde ääres oma armastust.

****************************************************

Mis asi on see, mis ma ükskord peaksin,

kui koidab pimeduse viimne tund.

reede, veebruar 26, 2021

Mare Kandre. Naene ja dr. Dreuf

Pilt osta.ee-st
Viimasel ajal on juhtunud kuidagi nii, et raamatud, mida teised soovitavad, mulle kuidagi ei lähe. "Kassandra ja hunt" näiteks, jätsin pooleli, sest ei saanud mitte midagi aru, minu jaoks täiesti arusaamatu ja loetamatu teos. Jälle see teema, kuidas mulle reaalse ja maagilise omavahel sidumine üldse ei istu.

Fantaasiad ja muinasjutud teevad ettevaatlikuks. Raamatukogus midagi otsides märkasin riiulil Mare Kandre raamatut "Naene ja dr. Dreuf", mis juba pealkirja põhjal ohustab millegi maagilisega, aga meenus, et sama autori 2019. aastal eesti keeles avaldatud "Kurat ja Jumal" on üks neid väheseid mütoloogiaga vürtsitatud teoseid, mis mulle väga meeldinud on. 

"Naene ja dr. Dreuf" ilmus Loominu Raamatukogus aastal 2006 ja on ilmne ikaldus, et teda peale nende kahe raamatu eesti keelde üldse tõlgitud polegi. Mõlemad raamatud on minu jaoks nagu rusikas silmaauku (mis loll väljend iseenesest). Originaalis on teos kirjutatud aastal 1994 ja ma tahaks nii kangesti teada, kas sellel on mingisugunegi seos või mõjutus 1993 aastal ilmunud Nirvana plaadiga "In Utero" või Hole'i 94nda aasta "Live Through This" albumiga, sest minu jaoks on need niivõrd sarnased. Kogu see alateadvuse teema, tillukesed looted piirituses, lahtilõigutud naisekehad - võrdluseks In Utero tagakaane kollaaž, mille Kurt ja Courtney valmistasid või lugu "Doll Parts" Hole'i "LTT" albumilt. Kuna Kandre oli enne kirjutama hakkamist tegev ka muusikas, täpsemalt pungis, siis poleks üldse ime, kui need teosed omavahel päriselt ja mitte ainult minu peas seost ei omaks.

Miks ma alati võpatan, kui keegi mind naiselikuks kiidab? Sest see on kellegi väljastpoolt antud hinnang sellele, kuidas ma etteantud vormi sobin. Sama hea, kui õlalepatsutus "tubli!", said hakkama, oled õigesti. Nagu see, et koer on parem loom kui kass, sest koer täidab inimese käsku. Kandre olevat sarkastiline ja vihane. Ma sain seda lugedes aru, et viha on just see, mis mind defineerib ja alati defineerinud on. Miks, ma ei tea, peaks ka mõne dr. Dreufi otsima, kelle diivanile viskuda ja võimalik, et jõuaks samuti Eedeni aeda välja...Ma ei ole üldse nõus, et see raamat ei ole enam aktuaalne, ühiskond on arenenud ja koledad ajad minevikku jäänud - see ei loe üldse, sest viha on alles ja viha on ürgne. Me kanname kõike seda siiani kaasas, minevik mõjutab, kuidas me saame öelda, et see ei oma enam tähtsust, kui me mööname näiteks seda, et inimeste reaktsioon rottidele on põhjustatud meie ajaloolisest kokkupuutest nende loomadega. Rääkimata ämblikest, jah. See ämbliku osa siin raamatus pani mu isegi mõtlema, et ehk ongi ämblik üks valestimõistetud elukas, ka minu poolt :)

Mulle meeldis, kuidas see raamat on vihane, sarkastiline, pessimistlik ja selle kõige juures gootilikult kaunis. Tsiteerides Marin Pärteli järelsõna: "Vastates küsimusele, mis näib talle (M. Kandrele) inimeses kõige ilusam, vastab ta: huumor. Huumor, sest see on täiuslik intelligentsus." Kui see ei ole tõde, ma ei tea, mis veel on.



teisipäev, veebruar 23, 2021

Elu keeb

Praegusel ajal haruldane "käisin seal ja nägin seda" postitus või siis pigem ülevaade minu kuritegudest. 

Kui mind Lääne-Eestisse laternamatkale kutsuti, siis ratsionaalne osa minus ohkas "aga koroona ju", "niikuinii jääb ära", "kuda ma sinna saan üldse", "see pole vastutustundlik" jne. Teine osa minust oli aga nagu: 

Eks see vist iseloomustab praegust kergelt skisofreenilist olukorda päris hästi. Eile ju kirjutati, kuidas koolivaheaja soojamaareisid lähevad nagu soojad saiad - ma ei kujutanud ette, et nii saab üldse. Üldiselt vist kehtib kõige paremini see, et kui miski ei ole otseselt rangelt ära keelatud, siis ilmselt on see ikka ohutu, muidu ju ei lubataks, eks? Vähemalt nii on hea mõelda. 

Tartu-Tallinn rong oli üsna täis, see oli esimene üllatus, 95 % kandis siiski maske. Teine rong, mis Tallinnast läände viis, oli juba tühjem. Kahju, et reisi lõpus juba pimedaks kiskus, ma polnud sealkandis kunagi käinud ja rongiaknast välja vahtida oli väga põnev. Teate, kui ilus on lumine Nõmme? Õudselt tahaks kunagi sinnakanti jalutama sattuda, aga tavaliselt ju Tallinnas käies kesklinnast kaugemale ei lähe.

Laternamatka ajaks oli jõudnud meeldivat jäävihma sadama hakata, õnneks külm ei hakanud, tempo oli piisav ja kaks tundi möödus nagu niuhti. Teadjamad rääkisid, et peale klubide sulgemist olevat see äri kõvasti üles läinud, pilet matkale tuleb pool aastat ette osta. Üldiselt toimuvad need kas pealinnas või siis Harjumaal, inimesed pimedas, laternad, paari peale raadiosaatja, millest kuuled giidi juttu ilma, et talle nina alla trügima peaks. Rahvast oli palju. Üks köhis päris koledalt, mina ei julgeks niisamagi sellise köhaga inimeste ette ilmuda, rääkides siis veel praegusest ajast, aga no inimesi on erinevaid. Mõelda vaid, terve kari pealinna inimesi on nõus laupäeva õhtul ilge ilmaga kuhugi x kohta linnast välja sõitma, et kuulata lugusid tööstusasula kuulsusrikkast minevikust ja tampida kohati põlvini lumes! Mina kobiseks ainult seda, et ma oleks tahtnud rohkem näha. Pimedas ju ei näe! Keskendud rajal eelmise jälgedes astumisele ja kui ümbrust vahtida üritad, võid vabalt kõhuli lennata. Kuula ja kõnni ning pärast vaata netis piltidelt, kui äge see laternatega päkapikukamp kaugelt välja võis paista.

Kui juba pealinna tuldud oli, siis järgmisel päeval hüppasin ikka Fotografiskast ka läbi (võideldes pool ööd süütundega, et äkki ma saan just sealt selle viiruse...), tahtsin kangesti näha Ellen von Unwerthi näitust , mis oligi väga äge ja ilus, aga tasakaaluks oli Anders Petersen samuti väga sobilik ja Evelyn Bencicova  ka täitsa tore. (Seal linkide all on päris mahukad galeriid olemas, kes kunstisaali minna ei taha/saa). Kunstisaal oli paksult rahvast täis, mul jäid prillid koju ja pidin kõike hästi lähedalt vaatama ning teiste inimeste vaadet rikkuma. 

Kokkuvõtteks oli kõik nähtu ja kogetu tore, lihtsalt ei vastanud mu ettekujutusele välja surnud elust koroonast puretud linnas. Kõik kohad olid inimesi täis! Ilmselt on Tartus ka, aga ma ei ole siin ammu nädalavahetusel kuskil väljas käinud. 

Kui veel mu viimase aja elamustest rääkida, siis eile üritasin kummikutes tööle minna, sest saabunud on kõigi "lemmik"aastaaeg - ilane varakevad. Poolel teel lendasin selili, õnneks nii ootamatult, et ei jõudnud käsi ette panna ja sain laksu otse tagumikule, mis ilmselt väiksema tõenäosusega pooleks murdub kui mõni jäse. Püksid tilkusid poriveest ja otsustasin koju tagasi suunduda. Koduteel oleksin veel kaks korda peaaegu pikali käinud. Kodus mõtlesin, et tahaks midagi head süüa. Ma olen kogu aeg arvanud, et Bolt & Wolt on mingid äpivärgid, millega nutitelefonita inimesel pole midagi peale hakata. Boldi äpp L.-l on, sest ta sõitis suvel paar korda nende tõukekaga ja taksot oleme ka selle kaudu tellinud, ma ei tea, kas seda saab ka brauseriga kasutada. Aga avastasin, et Wolti täiesti saab! Ühendasin oma FB konto ja pangakaardiga, valisin söögi välja, kasutasin Malluka sooduskoodi ja sain veel seitsmeka allagi ning kuna ilm oli ilge, viskasin kohe toojale jotsi ka. Ma ei teadnud, et toidu toomise saad kenasti ajastada - vabalt võid hommikul endale lõuna valmis vaadata ja lõunaajaks kohale tellida, ei pea tund aega enne paaniliselt otsima hakkama. Lehekülg näitab minuti täpsusega ära, kui kaua ega läheb, et söögi kätte saad ja täpselt soovitud minutil see ka mu korteri ukse taga oli. Täiesti kontaktivabalt. Nii tore! Ainuke küsitavus on see, et ütleme, kui see kuller on üks suli ja pätt (kõik mustanahalised ju on, eks? SARKASM), siis ta teab ju nüüd meie maja uksekoodi ja varastab pärast kõik kelgud ja lapsevankrid esikust ära. Aga ma kahtlustan, et see võimalus tänapäeval enam kedagi kulleriks hakkama ei motiveeri.


reede, veebruar 19, 2021

Üldse ei ole naljakas

Otsisin netist ühe loo sõnu, sest ma olen selles kogu aeg kuulnud refrääni "I just wanna gay hard!" ja tahtsin lõpuks veenduda, et mu kõrvad ei peta. Loomulikult petsid, "go hard" lauldavat hoopiski, nii igav. Huvi pärast lugesin loo kommentaare ka ja siis tuli järsku see*:


Kes meist poleks nii tundnud, ah? 

*Mis tõestab, et diskomuusika, see on saadanast.

neljapäev, veebruar 18, 2021

Ebameeldiv esimesest silmapilgust

Ma olen ühes interneti-kogukonnas, kus aeg-ajalt võtab sõna üks mees, kelle stiil on selline vinguv-sarkastiline. No et alati on maa külmand ja kärss kärnas või kui keegi ongi millegi kenaga hakkama saanud, siis tuleb tingimata ohata, kuidas "lõpuks ometi on keegi suutnud ära teha/aru saada, et". Võeh. Ilmselt on tal lihtsalt selline stiil, võib-olla ta ise seda üldse ei taju, aga päris sageli on teised tema viljatule vingule tähelepanu pööranud. Kui talle miski päriselt ei meeldiks, ta ju ei oleks selles kogukonnas üldse?

Igatahes, veidi aega tagasi oli meil selle seltskonnaga üks väike kogunemine, nii veidi üle paarikümne inimese (appi, see kõlab nagu kuritöö hetkel!). Vabas õhus, usinamad kandsid maske. Ja siis seal jäi mulle silma üks mees, selline, kellel on kogu aeg s**anuusutamisnägu ees. Mõtlesin, et see sobiks täiega selleks meheks, kes seal netis kiunub. Ma ei teadnud sellest netimehest muud, kui sugu, ei olnud näinud pilti, ei teadnud vanust jne. Nüüd vaatasin tagantjärele üritusest tehtud pilte ja seal olid mõned inimesed ära tag'itud. Mis te arvate, kas see vingus näoga mees ja too netikiunuja olid üks ja sama isik või jah? Ütle veel, et sisemus ei peegeldu välimuses!

Loomulikult, ilmselt on hunnikute viisi juhtumeid, kus see niimoodi ei ole, aga need ei jää meelde, jäävad just täppipanemised. No see kord, kui ma vaatasin kampa sõiduõpetajaid ja mõtlesin, et palun, et see sinise jopega minu oma poleks, see tundub mölakas. Muidugi oli, ja mölakas ka. Oleks ma kohe öelnud, et ei, teiega ma ei sõida, te kohe tundute mölakas, oleks ma ehk loadki saanud*. Selle asemel kannatasin klassikalise enesepetu all - mul on neid lube vaja, püüan mölakluse selle nimel alla neelata. Ümber mõtlesin alles siis, kui mul oli tõsine plaan autoga vastu puud sõita ja ainus takistav tegur oli see, et meenus - õpetajal on ka pedaalid ja ilmselt kiire reaktsioon. 

Või siis seekord, kui ma kirjutasin mingit suvalist kursatööd ühest organisatsioonist ja siis sealt kargas välja üks kuri tädi, kes kirjutas ülikooli (mitte mulle üldse), kuidas tema teab hoopis paremini, kes ja kuidas seda tööd kirjutama peaks ja kes mina selline ebaeetiline inimene üldse olen. Õnneks saadi ülikoolis aru, et tegemist on hulluga, kel rohud võtmata vms. Igatahes mõned aastad hiljem kohtasin mingis seltskonnas üht hirmuäratavat mutti, kel pilk selline, et otsib, keda alla kugistada ja sain teada, et sama inimene. No oli kohe näha ka. Muinasjuttudel koledatest nõiamooridest on ikka veidike tõepõhja all ka. 

Seevastu armastusse esimesest silmapilgust ma ei usu. Lihtne seletus ka - väline ilu ei seostu minu jaoks meeldivusega. Ma võin tunnistada, et keegi on tõesti väga ilus inimene, aga sellele ei järgne mingit armumist.  Armumiseks peab inimest nuusutama ja paar sõna juttu rääkima. Ilu ei oma tähtsust. Ma mõtlesin kõigi nende meeste peale, keda ma kenadeks pean ja selgus, et kõik nad on pigem lahedad mehed kui klassikaliselt ilusad, st nende kenadus tuleneb nende tegudest ja olemusest, mitte ainult väljanägemisest. Olemus muudab nende väljanägemise minu jaoks kenaks. Vastupidi ei ole. Loomulikult võib juhtuda, et ongi jube ilus, jube lahe ja õigestilõhnav, aga seda kõike ju ka esimese silmapilguga ei tuvasta. 

Ma usun pigem ebameeldivusse esimesest silmapilgust, targem on selles mitte kahelda ja mitte end veenda, et tegemist on totra eelarvamusega. Kunagi kuskilt lugesin, et see aitab ka vähendada kuriteo ohvriks langemise tõenäosust, sest paljud kallaletungi ohvrid on püüdnud end veenda, et tung mingi kamba ees teisele poole teed minna või kellegagi mitte ühte ruumi jääda on inetu eelarvamus, mitte arukas enesealalhoiu instinkt.


*Nali! Sellest oleks raudselt veel suurem skandaal tulnud, kui niisama, hilisemast õpetajavahetusest.

kolmapäev, veebruar 17, 2021

Meie rahaliit

Gileadi režiim* sai mu mäletamist mööda alguse sellega, et naiste pangakontod külmutati ja nende kasutusõigus läks naiste meessoost sugulastele. 

Lähen mina siis eestlaste rahvusliku rahapäeva hommikul EMTA virtuaalse ukse taha koputama. Ja ei lasta sisse! Igal aastal olen saanud esimeste hulgas, aga vot tänavu ei saa. Solvunult üritan järgmisel päeval uuesti. Kolmandal katsel õnnestub. Lähen vaatan oma tohutud rahavood üle ja märkan, et real "eluasemelaen" laiutab ümmargune 0.  Andmed said pangast kenasti eelnevalt saadetud. Küsin kaastaotlejalt, kuidas temal on. Tal täitsa olemas ja huvitaval kombel on kõik intressid tema deklaratsiooni peal, kuigi varasemalt on need olnud pooleks jaotatud. Ise midagi teinud ei ole, isegi kaastaotlejaga abiellunud mitte. 

Totter on see olukord veel selle tõttu, et omal ajal laenu võttes eeldasin ma, et tagasimaksed ja intress jagatakse kahe laenuvõtja puhul võrdselt ära ja kumbki maksab poole. Tuli välja, et nii need asjad ei käi, liiga keeruline, tahavad, et kogu raha ühelt kontolt tuleks. Miskipärast sai selleks üheks kontoks minu oma. Me omavahel mingit tasaarveldust ei tee, umbes, et tema peaks siis mulle poole tagasi maksma. Tulemuseks on see, et vaidluste korral peaks eluase mulle jääma, sest maksnud olen ainult mina ja boonuseks on tema igal aastal poolte intresside pealt maksutagastust saanud. Sel aastal siis sai tema täie rauaga kasu minu makstud summade pealt. 

Ega ma kade ei ole, lihtsalt tuludeklaratsiooni koha pealt tundub kummaline. Justkui kellegi karvane käsi oleks numbreid liigutanud, sest minul on niigi ette näidata maksusoodustus laste pealt, nende koolituskulud, kolmas sammas ja tagasimaksed annetustelt. Koos laenuintressidega ületab neilt tagasisaadav summa tavaliselt lubatud piire ja midagi läheb kaduma. Temal seevastu ongi ainult intressidelt tagasi saada. Kirjutasin EMTA-le, neil on nädal aega mulle vastamiseks.

Et mitte tunduda nagu eriline naiivik, siis lisan, et üldjoontes on meil kodus kulud vist enam-vähem võrdselt jaotatud ikka. Kui minult lähevad laen ja laste koolitused, siis temalt muud kommunaalid, autokulud, toidupoes käib vist ka tema rohkem. Ma ütlen "vist", sest ega me mingit arvutustabelit teinud ei ole selle kohta. Ma olen aru saanud, et võrreldes mitmete teiste peredega on see üsna liberaalne süsteem, aga kuidagi kujunes nii, et me kodus rahast rääkida ei taha. Ei meie tea, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb. Parem seda mitte must-valgel näha ka. Oot, ma alustasin seda lõiku sõnadega "et mitte tunduda nagu eriline naiivik" ja kuhu ma nüüd välja jõudsin?!


*M. Atwoodi raamatute "Teenijanna lugu" ja "Testamendid" šovinistlik düstoopia

esmaspäev, veebruar 08, 2021

Lapsepõlve helged mängud

Ma ei oska ega julgegi järgnevat hästi kommenteerida, sest ühtepidi tundub ju suisa nii, aga teistpidi lihtsalt naa, aga kukalt paneb kratsima ikka. 

Istun lastega saunas, teemat alustab Mikro: "Tead, mida ma klassiõhtute juures kõige rohkem vihkan? Seda mängu sinine-must-valge..." Jätkavad Miniga kooris "...ja pikk nina!" "Jaaa! Need olid meil ka kõige rõvedamad asjad üldse!" toetab ka Mini, kes on Mikrost neli aastat eespool, tema klassijuhataja on praegu Mikro klassijuhataja. 

Ma olen ise ka neid mänge mänginud, tundub, et vanemana, sest mingi pinge neis juba oli. Täpselt reegleid ei mäleta, aga lapsed seletasid mulle umbes nii: "Kui tuleb sinine, siis pead mõnele poisile (või tema sulle) põsele musi tegema, praegu õnneks ei pea, sest koroona, võib ainult õhumusi teha, musta puhul pead poisile sülle istuma (öäkk!), niimoodi põlve peale ja valgega kallistama! Pikk nina on ka täielik pruudi-peigmehe mäng!" Ehum, mulle kõlab see ikka paganama kahtlaselt kui niimoodi kirjeldada? Meie aja mängiti kuidagi leebemalt ikka, tõesti pikka nina näidati, silma pilgutati ja pidi kellegagi paaris olema, aga no nii füüsiliseks ikka küll ei mindud. 

Ma pakkusin, et õpetaja üritab sellega poisse ja tüdrukuid omavahel rohkem suhtlema panna ega tule ehk selle pealegi, et lastele see ei meeldi. Kas ainult teile ei meeldinud või teistele ka? "Mitte kellelegi ei meeldi!" "Aga öelge siis kõik koos, et teie ei taha seda vastikut mängu mängida, mängime palun midagi muud, õpetaja on ju öelnud, et käige oma ideid välja, mida klassiõhtul teha!" Mikro vastus: "Kui sa ütled "vastik", siis ütleb ta, et selliseid sõnu korralikud tüdrukud üldse ei kasuta!" Siis mul kihvatas. Mida kuradit! Kas ikka kestab see jama edasi - "korralikud tüdrukud nii ei tee! korralikud tüdrukud "ei" ei ütle! korralikud tüdrukud on vait ja kannatavad ära!" 

Et mine kirjuta listi ja räägi teiste lastevanematega ka? Mkm, mul on ikka see "ainult meie oleme imelikud" tunne, et teised teeks suured silmad ja ütleks "aga lastele ju nii meeldib!" Et minu lapsed saaks märgi külge kui imelikud, kes ei taha normaalseid mänge mängida. 

Ma ei sunni neid klassiõhtule minema ja kui ikka minna soovivad, siis ütlen, et kõiki mänge ei pea kaasa tegema ja kui kellelgi sellega probleeme peaks olema, siis vaatan edasi.



laupäev, veebruar 06, 2021

Samanta Schweblin. Kentukid

 

"See ei ole ulme, see on olevik" nagu nenditakse raamatu tagakaanel. 

See on meie maailm, ainult ühe vidina võrra rikkam. Vidina, mis näitlikustab inimeseks olemise valukohti kuidagi eriti selgel moel. 

On neid, kes tahavad omada ja on neid, kes tahavad olla*. Mõtle ükskõik millise valdkonna peale elus ja sa näed, et nii see on. Need erinevad lood on samuti võimalus omada, vaadata, osa saada, ilma ise olemata. On ju põnev kaasa elada, kuidas elavad inimesed teistsugustes kultuuriruumides, ainelistes tingimustes, looduslikes oludes. Kas me ei naudi seda kõike ka raamatuid lugedes? 

Schweblin paneb meid aga vaatama näkku hoopis ebamugavamale mõttele - palju me selle kõige juures tegelikult ka teistest hoolime? Kõik need staarid, kes ei ole justkui inimesed ja kelle elutubadesse me oleme harjunud piiluma, kõik need imelikud ja tõrjutud, kelle üle netis naerdakse, kõik need, keda tabanud kohutavad õnnetused ilmarahvale ahhetada on. Enamasti me isegi teadvustame, et ega me ei hooli küll. Vahel annetame südame rahustuseks kuhugi mingi summa või kutsume korrale neid, kes endale üldse aru ei anna, et internetis anonüümsust siiski ei ole, aga üldiselt, õnneks on see kõik meist kaugel, me ei saagi midagi teha, kõigist hoolida. 

See oleks justkui loogiline, arusaadav, aga Schweblini raamat toob sisse veel ühe tahu, mida on hoopis ebamugavam taluda. Suur osa meist ei huvitu absoluutselt ka mitte neist, kes füüsiliselt meie kõrval on. Tihti lähevad nemad meile korda veel vähem, kui suvaline staar teiselpool ookeani, arvutisimulatsioon või võõras sõda võõral maal.

Selline üsna lohutu pilt inimkonnast, kus isegi need, kes alguses püüavad, löövad lõpuks käega ja elavad edasi oma enese peades. Mõeldes selle kõige taustal ideedest ühtehoidvast inimkonnast, tunduvad need kuidagi eriti utoopilised, hoopis ulmelisemad kui raamatu sündmustik. 

Raamatu ainus tõeline kangelane oli poiss, kes tahtis lihtsalt katsuda lund. 

P.S. Mulle tundus, et siin raamatus oli kogu tehnoloogiline pool pigem dekoratiivne, olulisem oli inimpsüühika osa. Me kõik oleme lõppude lõpuks üksinda. Kõik teised on võõrad, kes võivad meie elu vaid piiluda ja sedagi ainult teatud nurkade alt. 

*Blogija on minu silmis näiteks see, kes tahab olla. Vaadake, mina olen olemas!

neljapäev, veebruar 04, 2021

Tõde on valus ja tabab ootamatult

Teile kirjutab emotsionaalne vrakk!

Juhtus nii: lähen mina vetsu ja vanast harjumusest vaatan ikka poti taha ka. Ja seal ta on! Kükitab võika võrgu sees! Ääääk! Ma tean, oleks pidanud tolmu võtma, aga külalised (kontrollitud grupp inimesi, paar, üks suisa vaktsineeritud, rahu) tulevad alles pühapäeval ja selleks ajaks on ju tolm ammu tagasi, pole mõtet. Mees loivab kohale, ärritunud, ei leia ämblikku, lõpuks vist leiab, laseb midagi veega alla. Teine vaatus: vetsu läheb Mini, kahe sekundi pärast on hüppega ja halisedes tagasi, ämblik vetsu põrandal! Ju siis mees ikka ei saanud õiget venda kätte. Läheb tolmuimejaga. Ma ei julge iitsatada, et tolmukotist ronib see elajas ju uuesti välja. Tolmuimeja on hetkel mu selja taga, piilun sinna mingi aja tagant. Mees on vihane ja käratab, et olen lapsele ka foobia edasi andnud ja võiksin ükskord ometi täiskasvanuks saada! Selle juurde tuleme kohe tagasi, enne vaja kolmas vaatus ette kanda - jälle mina vetsu, rahulikul südamel, aga kuna "usalda ja kontrolli", siis harjumuspärane pilk laelambile ja WTF! seal kupli sees istub poole suurem kui see esimene vend oligi! Hakkan ulguma, et siin majas mina enam päevagi elada ei taha! Kindel seletus ka sellele, miks kass õhtu otsa lõugas - ta tajus nende elajate invasiooni! Kuidas saab üks inimene nii elada?! 

Aga tagasi selle täiskasvanuks saamise soovituse juurde. Järsku tabas mind selge ja valus mõistmine - ole oma soovidega ettevaatlik, kui mina täiskasvanuks saan, milleks mul siis sind üldse vaja on? Ütlesin naljana, mõtlesin tõsiselt. Minu definitsiooni täiskasvanu saab endaga ideaalselt ise hakkama, ta ei vaja kedagi enda kõrvale. Täiskasvanu on tark, osav ja ratsionaalne, talle pole isegi lapsi vaja, ta lõbustab end ise. Täiskasvanu ei vaja kedagi, tal puudub ka vajadus ise vajatud olla. Selline raudne mees või naine. Ok, olgem leebemad, sedavõrd aga ka julmemad - iga inimese jaoks on kusagil keegi, ei pea ju üksteist vajama, lihtsalt on tore koos. Kui ma oleks teistsugune inimene, julge ja vapper täiskasvanu, ilmselt siis ka tubli, mõistlik, edasipüüdlik jne, siis ma valiks enda kõrvale hoopis teistsuguse inimese, kui ma olen valinud praegu. See on paraku tõde. Kui ma ühel päeval hakkaks selleks, kes ma praegu ei ole, vaataks ma ka kõik oma inimsuhted kriitilise pilguga üle, praegused ei rahuldaks mu muutunud vajadusi. 

Hiljuti kommenteeris keegi Katarina von B juures: "Armastus ongi see, et sa teed ennast vabatahtlikult ümber suurest õnnetundest." Minu meelest on selline arvamus kõigi suhtehädade ema. Ta ei armasta, sest ma olen valesti, tuleb muutuda. Ma teen tema tahtmist, siis ta armastab. Ei ole nii! Alati on kusagil keegi, kellele sa meeldid just sellisena (no enam-vähem) nagu sa oledki. Muutuda tasub ainult enda pärast ja kui muutud sina, muutuvad alati ka suhted sinu ümber. Seega, targem on ka mitte soovida, et teine muutuks, kui sa temast just lahti saada ei soovi.

teisipäev, veebruar 02, 2021

Panen oma MM-i pildiga koti põlema nüüd?

Kui ma Ameerikas elaks, siis vist pandaks minu eest. Ma üldse ei viitsi sellest teemast rääkida, sest tundub, et enamik on täiesti must-valgel seisukohal ja terendab oht peksa saada, aga mul on niigi halb tuju, tahakski kakelda, sest ma jäin ju neist Dr Martensitest ilma, millest ma siin suure häälega hõiskasin. Kõik müüakse hõlma alt oma tuttavatele, niikuinii!

Ehk siis eilse päeva suur uudis (kitsas sootsiumis siis pigem, onju) - mees, kellele Evan Rachel Wood 2018. aastal vihjas kui oma ahistajale, on nüüd selgesõnaliselt välja öeldud. Marilyn Manson. Nagu enne ei oleks olnud võimalik seda 90% tõenäosusega öelda, kui veidikenegi faktidele otsa vaadata. 

"Kohe näha, et normaalne see mees ei ole ju!" (sellega ma olen tegelikult ju täiesti nõus, pole võimalik vastu vaielda), "Vastik, ma pole teda kunagi sallinud!" (aga mida see siia puutub?). Ma sain oma põhiinfo jälle Courtney Love'i grupist, kust see lõim praeguseks ära on kustutet, ilmselt läks liiga veriseks. Seal oli põhiline "hämming" osadel sellest, et Courtney oli alles mõni aeg tagasi postitanud MM-i sünnaks selle:


(juhuks kui see Insta post maha läheb, siis Courtney kirjeldab seal olukorda, kuidas MM ta ahistavast suhtest päästis ning tänab teda selle eest.)

Osa rahvast oli üllatunud, et kuda siis nõnna saama?! Ma ei saa aru, mida on siin aru saada? Inimesed on nii kinni oma muinasjutu stereotüüpides, kus paha on kole ja loll, igas olukorras õel ning sadistlik ning hea siis vastupidi plekkideta ingel. Mitte keegi ei ole seesugune! Inimene, kes kodus naist peksab, võib vabalt olla hea sõber, tore kolleeg, armastav isa. Tal, noh, käivad lihtsalt vahel need hood peal. Mu meelest on enamik meist vastuolulised tegelased. Me teeme nii head kui ka halba. Ja me pärast ratsionaliseerime oma halba, samamoodi nagu hindame ümber oma suhteid. Ma oleksin olnud rahul, kui MM oleks end süüdi tunnistanud ja vabandanud, seda ta ei teinud, ütles vaid, et need suhted olid mõlemapoolsel nõusolekul. Mulle tundub, et on raske seda teise inimese eest väita. Kui tuleb välja, et teine nii ei tundnud, siis võiks vabandada. 

Vabandamisest jälle paraku ei pruugi aidata. Mu meelest Kevin Spacey seda ka tegi, aga mina seostan "MeToo" liikumise algust just temaga, kuigi paradoksaalselt ei ahistanud tema ju ühtegi naist. (Ta üritas kunagi noorena ja purjuspäisena üht noormeest voodisse vedada ega mäletanud seda mitukümmend aastat hiljem, aga vabandas ikkagi. Mu meelest loogiline). Kevin Spaceyga sai mu meelest alguse ka Cancel-kultuur, mis tähendab siis ebaeetiliselt käitunud tegelaste ignoreerimist kuni selleni välja, et nende varasemad teosed lähevad põlu alla või lõigatakse nad sealt välja. Hetkel käib sarnane jant J.K. Rowlingu ümber. See on asi, millest ma aru ei saa. Ma mõistan, et ehk ei maksaks neile olukorra selginemiseni anda mingit riiklikult olulist ülesannet (Ojasoo juhtum) või Nobeli-Grammy vms nominatsiooni, aga varasema loomingu kallale minek on mu meelest ikka liig. Inimene ja tema looming on ikkagi kaks ise asja või ei? Ma saan aru, kui keegi isiklikult ei taha enam selle inimese loomingut tarbida, aga üleüldine käsk nõnda talitada on mu meelest lollus. Või olen ma lihtsalt mugav? Hea kott on see MM-i pildiga...

reede, jaanuar 29, 2021

Tule mu koopasse, mateeria!

Pealkiri on virutatud Maarja Kangro luulekogult. Teeme nii, et kõigepealt räägime Platoni koopamüüdist ja seejärel kuidas seda mateeriat (aka Guessi kott) omale koopasse meelitada, muidu ei viitsi ju keegi lõpuni lugeda ja ma ei saa jätta endast muljet kui erudeeritud isikust.

Ma olen siin järjest ette võtnud mitu teost teaduskirjandust ja päris äge on märgata, kuidas aju võimsuse piiril töötab. Lugemine, mis saab toimuda ainult täielikus vaikuses ja keskendumises, sest ilma selleta läheb kohe lappama ja avastad, et oled lugenud 100 lehekülge aru saamata, millest jutt käib. Mul ükskord juhtus nii, jätsingi raamatu pooleli ja pärast lugesin teiste kommentaare Goodreadsist, et neil olla ka umbes sarnane olukord olnud. Kõige jaoks ei jätku ikka (vaimu)jõudu. Siiani ütleksin, et kõige hullem on minu jaoks (ma reaalteadustega muidugi üldse ei üritagi, 0 eeldust, isegi "Matemaatika õhtuõpik" sai must jagu) filosoofia. Ma kujutlen ette inimest, kes pingutuseta suudab filosoofilisi traktaate lugeda ja see tundub nii ulmeline! Keegi on ju suutnud need raamatud võõrkeelest tõlkida, neid toimetada - võimas! Mina ei saa, kogu see abstraktne ideede maailmas toimetamine tekitab minus madala tungi mõnd meelelahutuslikku raamatut lugeda. Möönan, et üksikud selgusehetked on seevastu imelised - näe, isegi mina saan aru, millest sellel leheküljel räägitakse! Ok, ma tegelikult saan aru üldises plaanis, et miks ja kuidas, mis eesmärgil, mida soovitakse tõestada, aga asja üldine võlu läheb mul ikkagi kaduma ja sellest on mõnevõrra kahju. Kas peab nii loll ja küündimatu olema?! 

Ülikoolis mulle poliitfilosoofia täitsa meeldis. Eks õppejõu seletustel oli selles oma osa ja muidugi teatud autorid olid ka mõistlikumad kui teised. Üks kõige hullemaid oli mu meelest Marx. Siinkohal meenub tsitaat Grigori Služitel'i "Saveli päevadest" - "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) Vaene Marx, keegi temast aru ei saanud (Marx ju mingit revolutsiooni ette ei näinud), aga tema nimel tehti igasugu lollusi. Machiavellist ma kirjutasin ju suisa bakatöö ja pärast öeldi, et see olla olnud ainus kaitsmine, mida oli ka huvitav kuulata. Ei ole kõik filosoofid kindlasti vennad. 

Aga kuidas siis mateeriat koopasse meelitada? Avastasin siin hiljuti, kuidas end toast väljumata kulda-karda rüütada ja loomulikult sattusin lõksu. Kõigepealt sain võileivahinnaga Hilfigeri mantli. Adidase dresse ootan (selle veenidelõikuja käest...). Dr Martensid, neid peaks proovima minema. Ma ei oleks elu sees suutnud neid kuhugi poodidesse jahtima minna, poleks tulnud selle pealegi, et neid mul VAJA on, eks. Eile ma avastasin ühe Guessi koti. Täpselt minu kott, Guessil on palju võikaid kotte, aga see ei olnud, see oli ilus, selle peal olid filigraanselt väljajoonistatud taimed nagu Merianil, see oli täpselt õiget tooni. Ma kujutasin ette, kuidas ma sellega suvel ringi kõnnin. Ja siis tuli välja, et müüja oli selle juba ära müünud, aga unustanud kuulutuse maha võtta. Mu maailm varises kokku! (Ma kirjeldasin seda kotti siin ainult selle pärast nii detailselt, et äkki ostja loeb, avastab, et ma väärin seda kotti ikka rohkem kui tema ja loovutab selle mulle!) Lohutamatult kammisin terve interneti läbi, mitte ühtki sellist kotti mitte kusagil! Tulemusena salvestasin endale hunniku asenduskotte, mida hommikul vaatad kui pohmaoste - miks? milleks? Õnneks ma ostmiseni ei alandunud. Jube, mida võimalused inimesega teevad! 

Õhtu lõpus juhtus veel üks paha asi, avastasin, et üks inimene, keda ma tunnen, on olnud edukas asjas, milles ma ise tahaks edukas olla, aga pole. Naljakas, kuidas sellised väiksed kadedustorked avaldavad, mis sulle elus tegelikult korda läheb. Lõin arvuti kinni ja läksin magama. Maailm on minu vastu ja maailmaga võidelda ei ole mõtet.

teisipäev, jaanuar 26, 2021

Palju toredaid traditsioone

 HOIATUS! Alaealistele ja nõrganärvilistele mittesoovitav lugemine!

Nüüd aga maiuspala kõigile alternatiivmeditsiinisõpradele! Kui kõik kodumaised praktikad on ennast juba ammendanud, miks mitte püüda jäljendada muumaiseid traditsioone? Hallutsinogeenseid seeni saab posti teel, kes tahab, võib konnamürki süstida - leidsin eile veel mitmeid huvitavaid alternatiivseid mooduseid, kuidas oma elu ja tervist parendada:

"Kõhetumise vastu aitab suguühe kana või pardiga, gonorröa vastu suguühe kanaga, mille käigus kanal kõri läbi lõigatakse; musta maagia meistriks saab lehmaga ühtides, õnneliku elu toob vahekord kanaga; loomade keele omandamiseks tuleb suguühtesse astuda emase maoga (WTF?); pahade vaimude eemal hoidmiseks koduloomadest tuleb ühtida märaga; varastamiseks ilma vahele jäämata tuleb olla vahekorras kassiga (KÄED EEMALE KASSIDEST!); hea õnne tagab majapidamisele aga see, kui ühtida kitsega, sperma kokku koguda ja majauks sellega kokku määrida." (Friedrich S. Krauss ja K. Reiskel, Die Zeugung in Glauben, Sitten und Bräuchen der Völker (Leipzig, Deutsche Verlags-Aktiengesellschaft, 1909), mis on täiendustega tõlge prantsuskeelsest originaalist: J. A. Dulaure, Des divinités génératrices: Ou du culte du phallus chez les anciens et les modernes (Pariis, Dertu, 1805) läbi Arnold van Gennep "Siirderiitused", lk 196) Teaduslikud allikad tuleb korralikult viidata. Jutt käis muide dalmaatsia (ajalooline piirkond Horvaatias) traditsiooniliste kommete kohta. Eurooplased on teadagi tsiviliseeritud rahvas, võrreldes mõnede teistega.

Ibid.: "Samu ideid võib ilmselt täheldada ka Annami praktikates, kus seksuaalvahekord loomadega (kanad, pardid jne) on sedavõrd levinud, et ükski eurooplane ei tohi süüa ainustki kodulindu, kui seda pole tapetud tema juuresolekul." Annam tähistab piirkonda Vietnamis, ehk tasub tänapäeva turistidelgi meeles pidada?

Ühtlasi meenus see kord, kui ma kirjutasin oma "Seksuaaleetika- ja filosoofia" loengutest ja lugejaid šokeerisin. 

Nende eelmainitud toredate traditsioonide kogumise protsessi ma täpselt valgustada ei oska, aga endale lõi pähe mõte ühest kogukonna mustast lambast, kes antropoloogiga kohtudes vatrab kokku loo pikkadest sodoomiatraditsioonidest oma külakeses, pärast aga itsitab pihku ja ongi dalmaatslaste tõug (mitte segi ajada koertega, pun intended) igaveseks määritud. 

Loo moraal - anna inimesele tark raamat kätte, ta leiab sealt ikka oma. Kenasti arvustab raamatut keegi Ellen Goodreadsis: Classic. Very important foundation for anthropological study. Probably dry if you're not passionate about anthropology, but the parts about bestiality would add a splash of interest for anyone - either for humour or an interest in people.

esmaspäev, jaanuar 25, 2021

Kaltsukaneedus

Ma olen alati kadestanud neid paljusid inimesi, kes kaltsukatest igasugu imelisi leide skoorivad. Kui mina kaltsukasse saabun, on seal stangedel ainult väljaveninud T-särgid kirjaga "Miss Kouvola 2002" (tõsijutt, ise nägin), mis muidugi on üsna punk-statement särk, aga samas oli see värvist ära beebiroosa ja nagu ma juba ütlesin, siis väljaveninud. Mul ei ole silma, ma ei tea õigeid päevi ja kuskil kaltsukaleidude grupis ma ka ei ole, ok, ühes olen, aga seal on 90% leidudest pealinnast, see on temaatiliste leidude grupp (bändisärgid, noh).

Viimasel ajal on aga trendiks neti-kaltsukad, mis on mulle hoopis sobivamateks osutunud. Ma võin tundideks neisse kaevuda ja enamasti mõelda, et mis oli inimestel peas sel hetkel, kui nad need jubedad rõivatükid endale üldse soetasid, mida nad nüüd hingehinna eest teistele maha parseldada püüavad. See on tegelikult liialdus, sest enamasti inimesed müüvad odava raha eest vägagi korralikke asju ja need, kes katkisi, lõpunikantud või lihtsalt jubedalt pildistatud esemeid müüvad, on ikka vähemuses. 

Aga tuleb välja, et kui asjaks läheb, siis tabab kaltsukaneedus mind endiselt. Eks ma tegelikult kahtlesin, kas tasub osta kaupa müüjalt, kelle käed on küünarnukkideni žiletiarme täis, aga asja, mida ta müüs, olen ma aastaid igatsenud. Peale pikka ootamist ja portaalilt raha tagasi saamist, kirjutas müüja, et sorry vaan, ta oli see kuu aega haiglas. Arusaadav. Tegin kõik tellimisprotseduurid uuesti läbi, sest mul on ju seda asja hädasti vaja ja nüüd ootan jälle. Varsti pean selle raha tagasinõudmisprotsessi uuesti algatama vist...Raskeks teeb asja see, et kliendihaldurid on seal nii paganama viisakad, sinatavad, kutsuvad nimepidi ja soovivad "päikest", mis minu kalestunud hinges hoopis häirekellad lööma panevad. See peab ju sarkasm olema?! Kuskohas säärast klienditeenindust õpetatakse? Läksin guugeldama "ma pole käinud teiega ühes karjas" ja leidsin, et aastal 2003 tundus enamikule sinatamine teenindussituatsioonis võõrana, nüüd küll enam kindlasti mitte, see on normiks saanud. Mulle tundub, et niimoodi loodetakse inimestele kergemini naha vahele pugeda. Ma nimetaks hoopis seda uussiiruseks.

Täna leidsin jälle ühe hea asja, mida kangesti vaja oleks, eriti sellise hinnaga, eks. Kas te usute, et on olemas inimesi, kes ei tea, kuidas nende nime peaks kirjutama, et rahaülekanne kohale läheks? Ma sain ka nüüd teada, et on. Ehk siis uus oht neile, kes panevad oma lastele hästi pikki ja peeneid nimesid - nad ei saa rikkaks, raha ei jõua kohale! Ja taaskord suhtleb inimene minuga nagu lapsega:"Marca, teeme nüüd nii, et kirjutame selle nime hoopis nõndaviisi!" Elupõline õpetaja? Ma pakun, et ülekande viivitus ei ole tingitud nime kirjapildist, vaid pankadevaheliste tehingute aeglusest, aga see selleks. 

Mine või poodi asju ostma, sellisesse, kus on nutikassa. 

P.S. Ma loodan, et ma oma karmat nüüd päris tuksi ei keeranud selle halaga siin, ma siiski tahaks kangesti need asjad sealt internetist kätte saada tegelikult.


neljapäev, jaanuar 21, 2021

Kui oli keskaeg pime, elu oli sünge ja julm*

Kuidas küll meie haridussüsteem sülgab välja selliseid poolharitlasi nagu mina, kes isegi rahvuse tüvitekstidega korralikult tutvunud ei ole? 

Vaatame koos Miniga filmi "Malev", mille tema hea huumorimeelega ajalooõpetaja vaatamiseks soovitas. Muuseas olevat ta klassiõed vingunud, et "rämedalt igav film". Nagu mis mõttes, lapsed? See on eesti parim film üldse! Vähemalt arvasin ma nii, kui seda aastal 2005 kinos nägin, kohe kui lisadega DVD välja tuli, läksin ja ostsin selle endale. Ning pole seda vaadanud kordagi aastani 2021...Kui palju on mul neid filme, plaate, raamatuid, mis on niiii head, et peavad kodus olemas olema, aga mida ma soetamisest alates kordagi kätte võtnud ei ole? Mõttekoht. 

Niisiis, vaatame filmi. 16 aastat vanem mina (ei ole võimalik!) märkab küll jah kitsaskohti, aga ikkagi on tore. Eestlased naermas iseenda üle, seda juba naljalt ei kohta. Mulle meeldib absurd. No ja see paganama rõve verine koht "kuule, ma mõtlesin ümber, tahaks ikka põletusmatust!" - mulle tundub, et Mini keskendus seal liialt visuaalile, sest see on ju tegelikult niiii naljakas! "Teeme ühe söörö söölö!" - kogu tsitaat mul ideaalselt peas ei olnudki, aga mõnikord ikka kasutan seda, nagu ka nimetust "Harju Loogiline" ajuvabade inimeste kohta. Mulle tundub, et 5. klass ei saa päris hästi teemale pihta veel, et mille üle siin naerdakse, nad jäävad liiga kinni eriefektidesse ja muidugi full frontal male nudity, mul läks üldse meelest, et see seal esindatud oli...Teisalt, ehk on jälle hea juba nii varases nooruses näidata, et pole miskit püha siin päikese all? See on minu arusaam elust muidugi, mõni teine lapsevanem võib üldse sügavalt šokeeruda. Mida te ometi soovitate lastel vaadata!?

Kuna tänapäeva koolis isegi üritatakse mõnikord õppeaineid omavahel seostada, siis samal ajal kirjanduses kohustuslik lugemine Enn Kippeli "Meelis". Vaatan siis mina Goodreadsi ja loen sealt Oskari arvustust. Oodake, misasja, "Malev" on selle teose paroodia? Selgub, et ma ei ole iial seda patriootliku kirjanduse tippteost lugenud. Mismoodi, kuidas? Ma sain alles nüüd teada, kes on need Meelis ja Vjatško seal Toomemäe nõlval....L. väidab samuti, et tema ka ei teadnud, pole iial lugenud, kuigi nime on kuulnud. Mul sama. Ma lugesin "Tasujat", mäletan, täitsa meeldis, lõpp tõi pisara silma. Meenub, et mingi aeg tagasi jagati FB-s kellegi mõttelõnga sellest, kuidas tema meelest olla Trump nagu eestlastele Tasuja - peale Tasujat saabus 700-aastane orjaöö, peale Trumpi aga hävineb Ameerika sellisena, nagu me seda teame...See selleks. Mina ei ole seda "Meelist" lugenud ja Goodreadsi põhjal tundub, et parem ongi. Huvitav on see, et ma ei mäleta enne keskkooli üldse mingit kohustuslikku kirjandust. Mingeid raamatuid käsitleti, aga ilma mingisuguse lugemiskontrollita, suveks ei antud iial miskit nimekirja. Ju olid meil mingid üldisest programmist mitte kinni pidavad kirjandusõpetajad? Mäletan põhikoolist näiteks seda, et üks õpetaja luges meile ise klassi ees raamatuid ette?! "Mõrva Idaekspressis" ja "Baskerville'de koera" näiteks. Miks? Ju siis ta aimas, et meist lugejaid selles vanuses niikuinii ei ole?

Mainin ära, et keskkoolis ma käisin humanitaarklassis ja sealgi ei tehtud mingit formaalset lugemiskontrolli stiilis "mis värvi olid Esmeralda sussikesed?" (mu ema mälestustest), vaid raamatuid käsitleti ideepõhiselt ja arutati enne klassis läbi. Seega ma sain ikka päris mitmed raamatud ("Kuritöö ja karistus", "Jevgeni Onegin", "Sinilind" jne) niimoodi viiele vastatud, et ridagi lugenud ei olnud. Jaurata ja paari mõtte üle vahtu keerutada mõistsin ma juba noorelt. 

Kes teab, kui ma oleks kogu selle kohustusliku kraami hoolsalt endale pähe ajanud, ja enamus sellest ei olnud toona kaugeltki eakohane ega arusaadav, äkki ma ei tahaks praegu enam raamatuid üldse nähagi? Nii nagu mul spordi ja käsitööga läks. 

*ei olnud mingi ime, kui inimese ära tappis surm! (Kurjam "Surm tappis ära") 

Kurjam on oma seni viimase plaadiga andnud olulise panuse Eesti varase ajaloo kujutamisse. Ma tahaks kangesti selle nunnu vanapaganistiga särki (sõbrannal on!), ma tikiks (unusta ära, laseks trükkida ikka) sinna alla sõnad "Talupojast Antikristus" ja kingiks oma mehele, aga ta raip, ei leidnud selle üldse nii vaimuka olevat, seega ei tasu vaeva. 



neljapäev, jaanuar 14, 2021

Kui ei ole mitte midagi öelda, aga muud ka teha ei oska

Jube igav on, ei jõua enam Candy Crush Sagat kah mängida. Pakun, et mingi paar kuud veel on siin umbes kaheks tunniks päevas tööd. Saaks kodus ka teha, aga me ronime kõik kenasti üheksaks kohale, heal juhul on päeva alguses 15 minutit midagi teha, seejärel ootame umbes lõunani, siis need kaks tundi ja peale lõunat lähen koju, mõned jäävad neljani "valvama". Probleem on selles, et tahaks kangesti muusikasse süveneda, aga ei saa kui tööd taustaks teha ei ole, saan ainult kõike vana üle kuulata. Põhimõtteliselt on mul tööd vaja selleks, et saaks muusikat kuulata. Tundub nii. Kodus istuda ka ei suuda, mina lähen kodukontoris hulluks, sest siis ma ei saagi üldse toast välja. Ma olen eeskujulik tulevane pensionär, ma võin tunde lihtsalt istuda, aknast välja vaadata ja mõtteid mõlgutada, igav üldse pole, aga tervisele mõjub, kui üldse nina õue ei pista. Aga kui miski mind välja ei aja, siis ma ei suuda sinna ka minna. Magamisest ja raamatute lugemisest jääb lõpuks kael kangeks. Jube raske on see mitte millegi tegemine. Tähelepanek endale tulevikuks: pensionärina hangi endale koer, siis pead temaga väljas käima. 

Puhkust on ka jubedalt üle, midagi sellega teha ei ole, sest niigi on kogu aeg puhkus. Ma saan aru, et mõned käivad kohtades, aga mul oleks kuidagi kummaline kuhugi SPA-sse minna, süütunne tuleks peale, et ei tohiks ju ometi. Loodusesse ma lumega ei kipu, sest noh, lumega ei leia ju geoaardeid üles ehk mul on sõltuvus, ma käin looduses ainult geopeitust mängimas...Puhkust ei tohi raisata mitte millegi tegemise peale, kui sa niikuinii kunagi mitte midagi ei tee! Vahepeal juba masendusin, et raudselt jääb nüüd maikuusse planeeritud Kreeka-reis ka ära. Kes teab, jääb või ei jää? Miks keegi ei ütle konkreetselt? 

"Minu meelest peaks uuel aastal keegi midagi ette võtma, et see koroona läbi saaks" pärit siit. Jagasin seda FB-s, kartsin, et kari inimesi blokib mu kohe selle peale ära, aga ei miskit, keegi ei reageerinudki. Palju õnne, juba teine postitus, millele keegi ei reageeri, keegi mind ei armasta, böööääähh! 

Siis veel üks avastus, mille tegin. Nimelt olen ma sunnitud nägema, kuidas üks inimene, eestlane, kirjutab ingliskeelset vestlust Skypes. Ma näen seal selliseid pärleid nagu "coverment" (government), "sitted" (sat) jne. Kui ma murdun ja käratan, et mismoodi?, saan vastuseks, et kiire on, ei jõua mõelda. Mul lõi lambikese põlema, et oot, sa mõtled, kui sa kirjutad või? "Jaah?" Mkm, mina panen nagu torust tuleb, ma ei mõtle sõnade õigekirja üle mitte kunagi (va üksikud väga harva kasutatavad võõrsõnad ehk ja siis ma ka pigem kontrollin). "Kas sa õppisid koolis ka õigekirja reeglitepõhiselt?" "Jaa, ma arvan küll." Uskumatu. Mina näiteks ei saanud aru, milleks need reeglid. Ma ei saanud reeglitest aru, need ajasid mul kõik keeruliseks. Ma ilmselt õppisin kirjutama selle sama silmamälu toel, millest Rentsi juures (kommentaariumis) juttu oli (kuigi, ma olen imestanud, et Rents räägib hästi palju keeleõppe puhul just nimelt reeglitest, mina olen keelte puhul alati ainult sõnavara õppinud - ilmselt selle pärast ma polegi eriline filoloog ega polüglott). Eile oli veel keegi FB-s Brüssel ka tugeva P-ga kirjutanud - no kuidas nii saab, kas see ei karju näkku siis? Äkki siis ei ole üldse mingit silmamälu? No et ei tule tuttav ette, "hei, ma ei ole elu sees näinud sellist sõna, see kirjutatakse kuidagi teisiti!" Mul tekib kirjavigade puhul just see tunne, et "miskit on siin mäda!", ilmselt ma selle tõttu avastangi vigu väga hästi. No ma tööl, kui tööd on, kontrollin näiteks inimeste nimede õigekirja ja kuskilt tuleb see impulss, et see nimi võiks olla valesti trükitud, kuigi nimesid on üsna igasuguseid ja mõned eiravadki lastele nimesid pannes kõiki reegleid. Aga see eeldab eelnevat kokkupuudet kasutusel oleva keeleruumiga. No näiteks mitte-euroopa ja mitte-slaavi nimedega on palju raskem, need tunduvad peaaegu kõik valesti, või õigemini ma ei saa usaldada enda sisetunnet, et see on nüüd loogiline nimi ja see teine ei ole. Eks nendega ole ju see häda ka, et nimed, mis originaalis ei ole ladina tähestikus kirja pandud, on sellesse teisendamisel muutunud. Seetõttu võib inimene olla Mohammad, Mohamad, Muhamed, Mohammed, Mohmed, Mehmet ja mitukümmend varianti veel. Ma isegi ei tea, kuivõrd neid erinevusi üldse vigadeks nimetada saab. Inimesi on ka ses suhtes erinevaid, mõni tekitab skandaali juba sellest, kui Mari-Ann on kirjutatud ilma sidekriipsuta lahku või Renee ilma rõhumärgita. Ma olen lapsest saati arvanud, et see Paabeli segadus ei olnud Jumalal mitte kõige paremini läbi mõeldud! :)

Keelest veel, Genkal tuli uus album välja ja no on ikka vaks vahet, kas räpib inimene, kellel on silmaringi, midagi öelda ja oskus sõnu seada (ja normaalne diktsioon) või kui keegi niisama eitedest ja joogist mõmiseb. Räpp ei peaks olema lollide muusika. Lollid tehku instrumentaalmuusikat.



teisipäev, jaanuar 12, 2021

Autod, raha ja lapsed

Lugesin siin eile Malluka raamatut, mu meelest igati lahe lugemine, mulle meeldib, kui inimesel on hea suuvärk ja ta ei ole mingi peenutsev vagatseja. Üks asi, mis mulle huvitavana silma jäi, oli aga see, kuidas Mallukas kirjutab, et teemad, mis tema kogemuse põhjal alati blogis diskussiooni tekitavad on lapsed, raha ja auto. Ma ei ütle, et see on vale, aga mu meelest on see lõpmata kummaline.

Alustades tagumisest otsast - no mida on autodest rääkida? Jaa-jaa, ma tean, mu eksil oli Auto24 brauseri avaleheks ja ta võis seal tunde passida, mul oli tunne, et tema näeb seal midagi, mida mina ei näe. No nagu need maagilised ruumilised pildid, kus mõni näeb sada imeasja ära, aga mina ei näe iialgi midagi (sest ma olen ühest silmast pmst pime ja seetõttu ei taju väga hästi ruumilisust). Oma sõnutsi olevat eks juba lapsepõlves ainult autodega mänginud. L.-l seesugust kiiksu pole, auto on tarbeese ja mis tast ikka. Päris nii tuim ta sel teemal pole kui mina - minu jaoks on autode vahtimine võrdne muude kodumasinate a la külmkappide vahtimisega. Keegi muidugi kindlasti vahib neidki. 

Raha? Raha on täitsa müstiline teema. Hiljuti sattusin lugema artiklit Facebooki laenuärist, päris masendav lugemine. Asi ei ole enamasti mitte raha puuduses, vaid oskuses sellega ümber käia. Mu sõbranna töötab pangas, ta räägib ikka ulmejutte, kuidas inimesed võtavad välja kümneid tuhandeid, kannavad neid suvalistele Nigeeria hurmuritele jne. Kuidas meil on tuhandeid noori pealtnäha normaalseid inimesi, kellel on võlgu rohkem kui mul üldse kunagi raha on olnud jne. Ma ei tea rahast midagi. Ma ei tea, mis maagiaga õnnestub absoluutselt loogikavabadel inimestel kokku ajada tuhandeid tonne, et need siis sama kergekäeliselt esimesele ettejuhtuvale kelmile ära anda. Ma ei tea, kust võetakse see raha, mille eest liisitakse kõige uuemad autod, kõige suuremad telekad ja vahetatakse iga kuu telefone, olles ise ametlikult töötu, rahatu, varatu. Ühesõnaga - müstika! Ja mind üldse ei aita teiste inimeste rahajutud, sest enamasti on need mulle arusaamatud - meie argielud on üksteisest ikka väga erinevad (vähemalt mul on selline tunne alati). 

Jõudes lõpuks selle viimaseni ehk siis lapsed, on mul üldiselt sama tunne - me oleme kõik liiga erinevad selleks, et neist teemadest mingi ühisosa leida. Mind üllatab, et enamik inimesi seda niimoodi ei tunne. Kõige populaarsemad on just beebi- ja pereblogid. Ainus diskussioon, mis pereteemadel tekkida saab, on mu meelest vastandumine - kuidas teil seal kõik ikka valesti on ja kuidas mina ikka kõik õigesti teen. Mallukas kirjutab sellest tegelikult ka ise, kuidas teised emad lapsevanemad on noorele emale perele see kõige hullem katsumus. Mu meelest saigi Mallukas ju kuulsaks oma hitleremmede postitusega? Ja selles on tal tuline õigus, pole karmimat lahinguvälja kui laste "õigesti" kasvatamine. Olen märganud, et enamik inimesi alustab blogimisega just väikeste laste kõrvalt, mingi väike osa lõpetab sel ajal blogimise aga hoopis ära. Ma olin see viimane. Ma ei tundnud, et nüüd olen ma kuhugi gruppi vastuvõetud, selle täieõiguslik liige, ma kartsin, et just nüüd olen ma kõige haavatavam, kohe kellelgi hambus ja totaalselt valesti. Ma arvan, et mul oli õigus. 

Ebakindlat inimest on kõige lihtsam rööpast välja viia, parem sel ajal end mitte avalikkuse ette laotada. Ju siis enamik end väikelaste kõrvalt ebakindlana ei tunne. Või on nad suuremad optimistid, loodavad tuge leida? Mul on loomulik võime igast meepütist see tõrvatilk välja urgitseda ja seda siis pikaks ajaks suus nämmutama jääda. 

Kuidas saab tekkida mingi ühisosa inimestega pelgalt selle tõttu, et kõigil on väikesed lapsed? Minu jaoks totaalne müstika. Ma tunnen end siiani võõraste lastega äärmiselt ebakindlalt, ma ei oska lastega "õigesti" suhelda. Kui ma vaatan teisi, siis valdav osa inimesi räägib lastega hoopis teisiti kui täiskasvanutega, mina ei oska. Kui mulle titt sülle pannakse, ma ei hakka "otsa tupsu-nunnutama", ma ütlen omaenda madala häälega, et "nojah siis, siin me nüüd siis istume, loodan, et sa mulle sülle häda ei tee, eks?" Enda lastega pole see probleem, aga võõrastega on kogu aeg hirm, et kuidas nende päris-vanemad sellisesse vigasesse käitumismustrisse suhtuvad. Ma kardan, et tuleb üks laps, näitab mulle näpuga ja ütleb, et "sina küll üks õige täiskasvanu ei ole!" Täiskasvanutel on enamasti maskid ees, lastel ei ole, nad näevad su läbi ega varja seda su eest. Minusuguseid on veel, aga enamasti sellest ei räägita, kui mina olen rääkinud, siis paar sõbrannat on tänulikkusest ohanud, et "ma ei ole kellelegi julgenud tunnistada, aga mul on ka nii!" Üks selline sõbranna on lastetu, teisel on aga rohkem lapsi kui minul ja ta on rääkinud, kuidas alati torgatakse talle seltskonnas mõni imik sülle või maimik näppu - sul on ju kogemusi, sa tead, mida nendega teha! "Mul on kogemus oma lastega, mitte kõigi lastega maailmas, lapsed on ju nii erinevad! Kõik lapsed mulle üldse ei meeldi!" Õudne inimene. Mingi geneetiline viga. Ma olen näinud, kuidas enamik lapsi jookseb vaimustunult beebit näppima, kui mõni seltskonda satub, minu Mikro käib kauges kaares mööda. "Nad on imelikud, ma pelgan neid veidi..." No täpselt!

neljapäev, jaanuar 07, 2021

Loomadest ja inimestest

Novaatoris ilmus selline artikkel. Ma kokkuvõtet ei hakka tegema, lühike eestikeelne tekst ja peamine on ju pealkirjaski olemas. 

Ma ei ole kindel, kuidas ma vastaksin. Kas loomad aeti pardale, aga inimesed läksid ise? Kes need inimesed seal pardal on? No äkki on laevatäis pedofiile? Selle lõppjärelduse suhtes - "laps ja loom kui võrdsed sõbrad, täiskasvanu lapsele kui midagi võõrast", võiks ju ka öelda, et sel juhul inimesed, kes on  täiskasvanuna pigem sotsiaalselt "kobad", eelistaks loomi? Ma pakun, et mu esimene reaktsioon oleks valida loomad, aga kui ma mõtlema hakkaks, sotsiaalsed normid meelde tuleks jne, siis ma valiks äkki inimesed? See loomade vs inimeste teema on lõpmata keeruline, sest no kuidas ma saan nii silmakirjalik olla, sealiha ma ju söön. No eks! Aga, siinkohal tekib see vahe, et minu otsus puudutaks neid laevaloomi konkreetselt, samas kui minu veganlus üksi ei päästaks ilmselt kedagi. Koerad ja sead oleks mu jaoks täitsa võrdsed, muide. 

Teine mõte, mis mulle pähe torkas, oli see, et kogu eksperiment räägib vastu religiooni rollile inimese eetiliseks muutmisel. Laps on kaastundlik enne igasugust väärtuskasvatust. Siis aga lõi kohe pähe, et oh mind naiivikut, religioon ja muud inimlikud väärtussüsteemid ei kasvata eetikat üldises mõttes, need on ju tsiviliseerimise mehhanismid, nende põhimõte ja õpetus ongi just see, et laps õpiks eelistama inimest. Ok, religioonidest on erandeid ka, budism näiteks. 

Kolmas mõte, mis vist tegelikult päris täpselt teemasse ei ole, puudutab lastest loomapiinajaid. Ma olen alati kahtlustanud, et sellised on inimesena lootusetud, neil on midagi väga olulist kupli all/hinges puudu. Kõrvalpõikena tundub kahtlane, kui paljudes laste positsioonilt kirjutatud teostes esineb loomade väärkohtlemist just laste poolt, justkui see oleks normaalne täiskasvanuks saamise osa, huvitav eksperiment. Mulle on see alati vastik tundunud. Enamik lapsi siiski nii ei teeks. 

Seoses eelnevaga meenus mulle üks võigas lugu lapsepõlvest. Ma arvan, et olin umbes kümneaastane, kui mulle tuttavad suuremad tüdrukud leidsid meie aia eest vigastatud kassipoja. Ma ei mäleta rohkem mitte midagi, sest palju nuttu, jõuetu viha jne, aga kusagilt tekkis teadmine, et selles on süüdi üks meist veidi noorem poiss, kes elas paar maja edasi ja ma mäletan, kuidas ma tahtsin päris tõsiselt sellele poisile halba teha. Kes seda rääkis, et see tema oli, miks nii arvati (jah, tal oli paha poisi maine), kas oli mingeid tõendeid, veel enam, mis kassipojast edasi sai? Kas võis üldse olla, et tema silmad oli haiged, mitte välja torgatud nagu tüdrukud algul ütlesid? Ma ei tea, ma ei mäleta. Aga poisi nime mäletan küll. Mis sest, et ma pole kogu selle meie tänava lastekambaga suhelnud nii umbes 30 aastat, ikka mäletan täisnimesid, aga noh, see on mingi minu omapära vist. Igatahes, guugeldasin, tüübil on veel selline nimi ka, mis päris mitmel teiselgi, aga näojooned andsid õige välja. Ei istu inimese mõrvamise pärast kinni. Elab Soomes, putitab autosid, pooldab EKRE-t, naine tegeleb esoteerikaga - selline kena klišee. Tänapäeval on nii kerge detektiiv olla. Imestama pani see, et paaril vanal profiilipildil esitles tüüp end nunnu loomakesena, kaslasena. Et kui ta oleks lapsepõlves loomi piinanud, kas ta siis teeks midagi seesugust? Samas, inimesed ongi vastuolulised. Kõige totram on see, et ma olen eluaeg teadnud, et see poiss võrdub loomapiinaja, kui ma aga nüüd asja üle tõsiselt mõtlema hakkasin, siis sain aru, et ega ma ju tegelikult ei mäleta mitte midagi, ei ühtki tõendit ega detaili, isegi mitte seda, kas loomapiinamine ka päriselt toimus. Kui ma talle nüüd kirjutaks, et "ma tean, mida sa tegid suvel a la 1990!", siis 99,5 % tõenäosusega ei saaks ta aru, millest ma räägin. Kui palju tegelikult on meie peades legende mingite inimeste kohta, mis üldse tõele ei pruugi vastata?

teisipäev, jaanuar 05, 2021

Vene kasside hingeelust

 Ega see Grigori Služitel'i "Saveli päevad" mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Lapsepõlves ju hoiatati "Mumuu" lugemise eest, oleks võinud eeldada, et see laieneb muudelegi vene autorite loomaraamatutele. Ehk siis, loomasõbrad, olge hoiatatud! Muuhulgas, avastasin seesuguse lehe ja suisa äpi nagu "DoesTheDogDie.com" - kui sul on nõrkus mõne teema suhtes filmides ja raamatutes, siis siit saad teada, millest hoiduda.

Teisalt kirjutasin ma sellest raamatust päris palju toredaid tsitaate välja, seega päris mööda külgi maha jooksnud raamat ei ole:

  • "Elusolendil on vaja pähklit, mille ta peitis ära palju-palju aastaid tagasi ja millest ta mitte kunagi mitte kellelegi ei räägi" (lk 62)
  • "Ta taipas üpris varakult, et innukat saatus juhib, aga mitteinnukat tirib tagasi." (lk 48)
  • "Ta jumaldas vaatlemist. Ta arvas, et ainus tegevus, mis on elusolendi vääriline, on ringi vahtida."(lk 49) (Mulle tundub, et siin on sõnastus veidi vildakas, aga ei saa enam kontrollida, kas päriselt oligi niisugune...)
  • "Noorus põles tema akendes viimsete välgusähvatustena." (lk 79) (Njaa, kena viisakas ütlus minuvanuste kohta ju:)
  • "Tundus, et nende näod on kukla taga kinni nööbitud ja kui kogemata riivata salahaaki, tuleb mask eest ja hakkab salongis õhupallina keerlema." (lk 81). Autor kasutab selliste olevuste kohta sõna "vanuritest neiud", mu emal on selleks "elatanud beib". Ma kujutan ette, et Moskvas neid juba jagub, meil, äkki pealinnas on rohkem?, eriti mitte, aga ma nägin Vilniuses üht nii hullu versiooni, sõber (meessoost, muide) sosistas selja tagant, et "oo ei, ära sa sinna vaata, sa ei saa öösel magada!", ma muidugi vaatasin ja see oli tõsiselt groteskne. Keegi, välimuse järgi oma 70-aastane, oli lasknud endale võlts põsesarnad panna (?) ja nahk üle kogu näo oli viimseni pingul. Huuled olid Vilniuse vanalinnas igal kolmandal paistes.
  • "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) See on lausa imeliselt sõnastatud tähelepanek! Huvitav, kas issand hoiaks peast kinni, kui teada saaks, mida kõike talle ei omistata?

Veidi veel kassidest ja vene elust. Vaatasin neid aastakokkuvõtteid ja ei osanud ühtki teha, sest nii keerulised küsimused, eeldavad meenutamist ja puha. Aga aasta parim ost, seda tean ma küll, kassi pesa nimelt! Ma ei uskunud, et ta selle omaks võtab, aga raevukus, millega Tommy seda armastab, paneb mu häbenema kõiki neid aastaid, mil ta aknalaual pleedi peal pikutama pidi...Enne iga uneseanssi sõtkub ta pesa valjult nurrudes, mujal ei tee ta iialgi midagi seesugust. Mõeldes sellele, meenus, et minu lapsepõlve kass magas meil punalipu peal. Tal oli oma laud, kuhu siis, ilmselt mingi pehmema materjali kaitseks, oli asetatud Nõukogude Liidu punalipp. "Ega see kalts muuks ei kõlba", nagu vanaema mainis. Tagantjärele mõtlen, milline julge riigivastane tegu! Siiam oli vallutanud Nõukogude Liidu. Miks meil üldse see punalipp oli, ma ei tea. Äkki kunagi oli kohustuslik? Minu ajal oli meil välja riputamiseks igatahes ENSV lipp, see punane siniste lainetega. Mul oli õudselt kahju, kui selle asemele see igav sini-must-valge tuli, mu meelest olid lained hoopis ilusamad...

esmaspäev, jaanuar 04, 2021

Nartsissismist

Ma isegi ei tea, kuidas ma neid videosid vaatama sattusin, aga see on lugu sellest, kuidas ma "Surviving Narcissism"'i avastasin, kuidas mu silmad avanesid ja ma otsustasin natuke Manjana mängumaale astuda, sest tavaliselt on tema neid psühholoogiateemasid lahanud oma blogis. Aga kuna ta viimasel ajal enam nii tihti ei kirjuta, siis minu väike panus teemasse.

Täpsemalt tekkis minul ahhaa!-efekt vaadates videot "8 küsimust, millele nartsissist vastata ei suuda". Hea lühike ja vabastas mu igasugustest kahtlustest, et ühe mu lähikondlase puhul on tegemist puhastverd nartsissistiga (mida ma olen alati kahtlustanud) ning ma ise siiski ei kvalifitseeru (olen end aeg-ajalt kahtlustanud). Küsimustest suisa 7 olid olukordadena ette ka tulnud, viimast, ignoreerimise kohta, ma siin ära ei too, sest see pole minu jaoks aktuaalne olnud ja ma ei oska kommenteerida. 

1. Millised on su sügavaimad haavumised?

Ok. Eestlane ilmselt üldse sellistest teemadest ei räägi tegelikult, aga vähemalt nartsissisti puhul on teada, et ta suisa naeruvääristab selliseid teemasid. Tema on tugevam, tema on kõigest üle, teda ei huvita. Minul mingeid nõrkusi ei esine! Võta ennast kokku ja püüa olla nagu mina (ok, sa ei saa iial minusuguseks, aga vähemalt üritada võiksid sinnasuunas!). Ise mingites olukordades kasutan ka seda taktikat, aga ma tean, et see on võlts. Ma saan päriselt ka haiget ja mind pigem ehmatab, kui inimesed leiavad, et minusugune on kindlasti kuulikindel.

2. Miks on sul nii raske tunnistada oma vigu?

Kaitsemüür on nii kõrge, vigade tunnistamine ähvardab taandada nartsissisti tavaliseks inimeseks. See on minu nartsissisti puhul suisa koomiline. Ta ei tee vigu! Mitte kunagi! Mitte väiksemaidki. Tema ei komistanud, sina nägid valesti - kuni sinnamaani välja. Ta ei naera iial enda üle, veel vähem laseb seda teha kellelgi teisel. Tema on eksimatu inimene. Kui ma talle ükskord mingi keelelise vaidluse puhul ÕS-i nina alla surusin, siis ta vastas, et temale õpetati küll teistmoodi! Ta räägib musta valgeks, kui vaja. Ma tahtsin öelda, et olen alati imetlenud su kangust, aga nüüd saan aru, et kahjuks oled sa lihtsalt rumal. Möönan, et vahel on raske vigu tunnistada, aga niimoodi ennast petta ma ei suuda, uskudes, et tagasi ajamine teeb mu millekski muuks kui naeruväärseks. Parem on ise enda üle naerda. Nartsissist ei suuda. 

3. Miks sa pead vajalikuks võõrastele hea mulje jätmist?

Võimalus leida imetlust. Võimalus teeselda. Kuigi pea kogu nartsissisti olemus on teesklus, siis päris võõrastega, kes teda veel ei tunne, on eneseesitluse võimalused veelgi laiemad. Ja nad usuvad teda. Kõrvalt on kõhe vaadata tõelise meistri tegutsemist. Fake it so real it's beyond fake. Me kõik esitleme end võõrastele mingist küljest, aga ainult nartsissist teeb seda tõelise pühendumusega. Selles osas ma üldiselt kukun läbi, ma tean, et mu mask ühel hetkel niikuinii langeb, milleks siis üldse. Nartsissist hoiab oma maski hoolsalt läbi elu. 

4. Miks mu erinevused sind nii häirivad?

Sa ähvardad oma erinevustega nartsissisti, ta ei saa siis olla maailma keskpunkt. Temal puuduvad nii empaatia kui ka ka tegelik huvi sinu vastu. Kõik peab keerlema ümber tema. Sinu ülesanne on kiita teda takka, mitte ise olla. Mind vahepeal täitsa huvitab, miks keegi arvab või tunneb hoopis teistmoodi kui mina, ausalt. 

5. Sa tõesti arvad, et sinu arvamus on etem teiste omast?

Mis küsimus see selline on? Loomulikult!? Teiste arvamus nartissisti ei huvita, ainuke oluline arvamus on tema oma ja kõik joondugu selle taha. Kui ta homme oma arvamust muudab, peate uuesti joonduma ja küsimusi mitte esitama. Ja ta teeb meisterlikult üllatunud näo, kui sa küsid, millest nüüd see meelemuutus. Seda pole olnud, see on ainult sinu peas, lollakas oled või? Minu nartsissisti lemmikväljend  ongi "lollakas oled või?" Kõik, kes arvavad teisiti on lollakad, napakad, primikad, imelikud, harimatud ja oh kui palju sõnu veel. Ära ole nagu nemad, ole nagu nartsissist! Ok, ma leian ka vahel, et mõned ikka on tõesti lollakad, aga ma tahan alati teada, et miks ometi?! Nartsissist ei taha, temal on diagnoosiga hindamine lõpetatud ja punkt. Mis seal rohkem uurida, teda ei huvita ju. Nartsissisti meelekindlus ja huvipuudus löövad vahel pahviks. Vahel tundub mulle, et küll oleks lihtne niimoodi elada.

6. Kuhu suunas sa peaksid kasvama ja arenema?

Möh? Ma olen juba täiuslik. Ma tean kõik, ma olen kõik. Teie asi on mulle järele jõuda, te ei jõua, aga no siiski, soe soovitus. Kohati mulle see hoiak meeldib, hea on mõnikord enda üle uhkust tunda. Teisalt, mulle meeldib ka tunda, et ma arenen, et mu põhimõtted ei ole kivisse raiutud, vahepeal miskit valgustub. Ma kardan, et endaga üdini rahulolu on kramplik mask. Eriti, kui oht seda mõrandada toob eranditult kaasa äärmusliku raevulaine. 

7. Kui ma sind niimoodi häirin, miks sa minuga suhtled?

See oli minu jaoks võtmeküsimus, mis mul kergelt pisara silma tõi ja lambi peas põlema lõi. Videos öeldakse: "See, et nad saavad sind kritiseerida, tekitab neis üleoleku tunde. Konflikt toidab neid. Nad saavad end ülimuslikuna tunda." 

Ma olen alati olnud see naiivik, kes arvab, et konflikt haavab igaüht. Ma ei ütle, et konflikt on halb ja seda peaks iga hinna eest vältima, aga mina lähen konfliktini ainult siis, kui ma kuidagi teisiti ei saa, ma tean, et ka mina saan selle käigus haiget, aga mu hing ei lase teisiti, ma põeksin pärast kauem, kui ma jätaks oma suu lahti tegemata ja sekkumata. Seetõttu ei saanud ma varem üldse aru, kuidas nartsissist haaras igast pisemastki erimeelsusest, et sellest tohutu raevukas ja isiklikke süüdistusi loopiv tüli välja meelitada. Miks saboteerida terve ilus päev enam-vähem selle tõttu, et keegi vaatas teda hommikul vale pilguga? Ma ei saanud aru, et tema jaoks oli see võit, see kaalus üles rikutud päeva, mis rikutud, tema jaoks see tüli ehk päeva lõigi - sain neile taas koha kätte näidata, ma ikkagi olen parem, kui nemad, võitja! Õudne! Kui minu jaoks on konflikti puhul oluline, mille üle see käib, siis tema jaoks konflikt ise. Mina püüan konflikti käigus selgitada, miks kellegi käitumine minu meelest vale/haigettegev on, nartsissist püüabki lihtsalt haiget teha. See oli minu jaoks see "ahhaaa!-hetk", mis omakorda oli ka valus. Ta päriselt hoolibki ainult iseendast ja ma ei saa talle ennast mitte iial arusaadavaks teha, sest teda lihtsalt ei huvita. Ma jään alati selleks, kuhu rolli ta mu paigutab, sest ta ei tunnista mu iseolemist. Teisalt annab see mulle vabaduse ka ise mitte hoolida, pole mitte mingit mõtet nartsissistiga vaielda, teda milleski veenda, veel vähem oma tundeid ja närve kulutada. Nartsissist on pigem teatud rolli mängiv karakter, kui päris inimene (kes on kusagil tema sees ja keda ta varjab kogu hingest), seega saab temaga ainult pealiskaudseid vestlusi pidada, temaga midagi kokku leppides tuleb alati kasutada "meie" positsiooni (teda tuleb alati veenda, et asi pole ainult sinu huvides) jne. See on kõik siis, kui nartsissisti päriselt vältida võimalik ei ole. Aga ma ei suuda ikkagi mõista inimesi, kes elavad koos nartsissistiga, kuidas nemad suudavad? Kas tõesti armastus võidab kõik? Kui nartsissistil on pettekujutelm temast endast, siis tema elukaaslasel omakorda temast? "Oh sa mu valesti mõistetud, kõigiti kannatanud kõrgeausus!" Masohhism? 

P.S. Tekkis veel mõte, et kui autismi seostatakse meelevaldselt vaktsiinidega, miks siis mitte nartsissismi? St ma tean, et see oli see üks, hiljem valeks tunnistatud artikkel, mis seostas autismi ja vaktsiinid enam-vähem igaveseks, aga see oleks ju võinud olla ka nartsissism? Ilmselt selle tõttu, et nartsissiste on raskem uurida, nad ei leia, et nad kuidagi teistmoodi oleks, teised on "valesti". Tänapäeva maailmas on nartsissism pealegi sageli üheks edukuse võtmeks.