Pühapäev, veebruar 27, 2022

Paar head raamatut ja mitte nii häid elamusi reaalsusest ning selle piirilt

Maarja Kangro "Õismäe ajamasin" - Olin uskumatult haige ja püüdsin lugeda ainult midagi sellist, mis oleks helge ja rõõmutoov. Bäckmani lugesin, tundus, et temast on vist üledoos saadud, võtsin ette Juure - kuidagi ei ajanud naerma. Bryson ootas järjekorras, erilisi lootusi talle ei pannud, mõtlesin, et loen hoopis Kangrot vahele, tema kirjutised on mulle ikka meeldinud, aga huumori osas ma temalt lohutust ei lootnud. Loomulikult naersin Kangrot lugedes kohati lausa kõva häälega. Tema tegelastes on miski eluterve ehedus sees - nad on pretensioonikad, enesekindlad, tublid ja haritud, aga ometigi satuvad igasugu jamadesse, lasevad end kahtlastel tüüpidel ära ahvatleda, ümber sõrme keerata, teevad ise kohutavaid valikuid, aga selle kõige juures ei vaju nad koost ära, lähevad püstipäi hukule vastu, nad ei muutu habisevateks õnnetusehunnikuteks. Kas intelligentse inimese tunnus polevat mitte see, et ta kohaneb olukorraga? Kõlab õõnsalt, aga mu meelest on normaalne endale tunnistada, et mõnikord on tervendav omadega mülkasse maanduda. Lemmiklugu oli ilmselt "Polüglott". Kõik olid äärmiselt tihedad novellid tegelikult, andsid mõtteainet, mitte ei olnud lihtsalt sissejuhatus-teemaarendus-puänt.

Rosa Liksom "Kupee nr 6" - Üks arrogantne arvamus muidugi, aga mu meelest on selles raamatus ära tabatud sovjetismi tuum. Mäletan, et sõites esimest korda mööda Venemaa ääremaade teid, võitlesin kohutavalt unega, aga püüdsin end veenda, et uues kohas olles ei tohiks nähtut maha magada. Peale tunniajalist piina panin silmad rahulikult kinni, sest üks õudne viletsus, räpp ja sodi valitses kõikjal, siin ei olnud mitte midagi maha magada. Kena kokkuvõttena mõjus raamatus see mutike, kes kusagil pärapõrgus võõrastemaja pidas ja oma elust jutustas - tuli mees, algul kena, peale pulmi jõi ja peksis, sünnitasin pojakese, ükspäev leidis mees purjus peaga oma otsa, tuli uus mees, peksis ja jõi seegi, sünnitasin neli tütrekest, kõik surid ära, lõpuks vanuigi tuli veel üks mees, sünnitasin veel ühe pojakese, suri toogi mees, aga jumalale tänu, maja jäi mulle, küll on nüüd hea elada, tuleb jumalat tänada selle suure õnne eest. Läbi sita me elame siiski - tuleb tänulik olla. Kurb ja vastik raamat, aga väga hästi kirjutatud, emotsioonivabalt. 

Täna sai siis kaks nädalat koroonast. Viimased kaks päeva olen olnud kangete retsepti-valuvaigistite peal. Kõndisin nagu 90-aastane, sest igal sammul lõi selgroost valu läbi. Sõrmi sirgeks ajada oli valus. Praeguseks on jälle ainult nahk valus, täna rohtu ei võtnudki, eks näis, mis saab, kas tuleb tagasi või ei. Eelmine nädal oli ju ka ootamatult kolm valuvaba päeva. Vahepeal oli küll tunne, et äkki ikka on mingi muu koletum haigus lihtsalt juhuslikult koroonaga samal ajal välja löönud, aga teistegi sarnased kogemused kinnitavad, et see haigus ongi enam kui kummaline. 

Lisaks käis mul täna öösel esmakordselt elus luupainaja peal. Ma olen kuulnud küll, et inimesed tegelikult on unes halvatud, aga ei osanud midagi kosta, sest mina olen alati unedest normaalselt üles ärgata saanud. Täna siis ei saanud ja päris kole oli. Algas see muidugi kenast süütust peldikuunest, minu klassika, aga korraga sisenes pellerisse miski maaväline kuri olend, kes meenutas hästi pikka naist, nägu sel peletisel ei olnud, seevastu ühe käe otsas oli selline verine teravate hammastega suu, ilma silmadeta jõle lõust, mille too olend kabiinide alt sisse surkas, et näha, kus keegi end peidab. Minu tuvastanud, tekitas lähenev verine suu luupuurile iseloomulikku surinat ja lõi oma hambad mulle labakätte. Tunne oli, nagu kass oleks hammustanud. Juba seda surinat kuuldes teadsin, et asi on hapu ja tuleb ärgata, aga vot ei saanud ei silmi lahti ega ennast liigutada. Põhimõtteliselt siis selline une ja ärkveloleku vaheline tunne, kus saad aru, et oled oma voodis, aga kuuled unest seda võigast surinat ja kätes hammustuse valu. Lõpuks sain muidugi välja, aga oleks kiiremini tahtnud. Ma olen alati oma unenägusid armastanud, ei uskunud, et nemad mul niimoodi sõna otseses mõttes kätt ampsama tulevad.

Neljapäev, veebruar 17, 2022

Ja kuidas edasi läks?

Tänasest oleme siis kõik neli 100% positiivsed, kass väljaarvatud. Minil läks eile õhtul nohu kuidagi intensiivsemaks, tal vaevalt see eelmise viiruse nohu oli jõudnud taanduda, ja hommikul olidki triibud kohal. Ülejäänutel läheb paremini, st L-l ja Mikrol muutusteta, sest neil polegi nagu midagi olnud, veidi nina kinni ehk ja enda sain nii kaugele, et duši alla minna. Seega, hullem enesetunne on möödas. Küll aga on nii mõnedki huvitavad tähelepanekud ja ma loodan, et neid rohkem ei tule. Selg on valus, nagu oleks mõisatallis peksa saanud. Ema kinnitas, et tema teab päris mitut, kel koroona vöötohatise välja lõi. Mul mingeid ville veel ei paista. Lisaks lõhnataju kadumisele olla mõnedel märgatud ka lõhnataju väärastumist - mina näiteks tunnen nüüd täiesti tavalise värske rukkileiva juures atsetooni vänget haisu. Mitte keegi teine perest ei tunne. Maitses see õnneks ei avaldu. Miks peab see alati nii olema, et normaalne lõhn muutub rõvedaks, mitte nii, et rõve lõhn mahedaks?

Töö juures rootslased imestasid, et mis pagana kümme päeva karantiini? Nalja teete või? Neil küll sellist asja ei olnud, nii kui end enam-vähem tervena tundsid, võisid kohe tagasi tavaellu suunduda. Ma üldse ei imesta, et nende kontoris kõik riburada järjest haigeks jäid. 

Mugav on olla karantiinis niivõrd rõveda ilmaga.

Teisipäev, veebruar 15, 2022

Mis edasi sai?

Edasi võttis asi hoopis ootamatu pöörde - nimelt hakkas mul ilgelt halb. No vähemalt minu standardite kohaselt, milleks on igasuguste viiruste puhul eelkõige vaid räme nohu. Igatahes õhtul tekkisid külmavärinad, kogu keha valutas, ööseks hakkas pea ka veel lisaks. Kella kahe ajal pigistasin suisa 37,1 palaviku välja, kui kraadiklaasi pikalt all hoidsin. Nohu ega köha ei ole, teised pere positiivsed trillerdavad niisama ringi, Mini püsib üldse negatiivsena. 

Teooria - ma sain kaks laksu korraga, nii selle viiruse, mis teistel nädal tagasi oli, kui ka koroona. PCR testile ma ei kipu, aga see pidavat sageli näitama, et inimestel on korraga nii Covid kui RS-viirus. Praegu olen tablettide all, saab hakkama. Haiguslehte pole ma praegusel töökohal olles iialgi võtnud, kuigi täna oli küll olukord, et magamata öö tõttu pidin keset tööd magama keerama. Praegu on õnneks sellised imelised ilmad ka, et ei kipu väga õue luid murdma.

Nagu Murphy ikka, helistati just hambakliinikust, et homseks oleks aega pakkuda. Kes teab, siis ma FB-s šokeerusin, kui Unimed pakkus, et saavad laste ortodondile järjekorra panna viie aasta pärast. TÜ Kliinikumis ei saa üldse löögile, sest nemad nii pikalt graafikuid ette ei tee ja järjekordi ei moodusta. Ühes väiksemas kliinikus, mida mulle soovitati, olevat järjekorrad siiski kõigest aasta või pool, seega kui nad juba nii kohe aega said pakkuda, ehk saavad hiljem veel. 

E-poest toidu tellimisest pidin ka kirjutama. Esimese korraga võis küll rahule jääda. Ainult banaanid olid puudu ja nende eest sai raha tagasi. Ilmselt neid ei anna muuga väga asendada ka, kuigi ma oleks vabalt võinud näiteks õunad võtta. Tomatid olid ilusad. Üldse oli kogu kaup äärmiselt värske, palju värskem kui kohalikust Maximast letist võttes. Koti peal oli miski kleeps +6 ka, äkki oligi, et säilimistähtaeg peab vähemalt kuue päeva kaugusel olema? Nii värsket leiba-saia leiab letist harva. Kingituseks oli Geisha šokolaad ka pandud ja kojutoomine oli tasuta. Ma ei tea, miks. Kirjas on, et tasuta alates 49.-, aga me nii palju ei tellinud.  Mõtlesime, et äkki miski esmatellija luksus, aga kui uuesti sisse logisime, näitas ikka, et saaks tasuta tellida.

Esmaspäev, veebruar 14, 2022

Skoor avatud!

Mis sa saad, kui istud vahelduseks terve nädalavahetuse ontlikult kodus ja loed voodis raamatut? Covidi saad!

Jah, mu daamid ja härrad, ma olen niivõrd resultatiivne tüüp, et kohe oma elu esimese testiga skoorin positiivse tulemuse! Eile veel tahtsin sõna võtta, kuidas mina siiani negatiivne, hea, et suu kinni hoidsin. 

Mikro just paranes sellest eelmisest nohuviirusest, mille tõttu ma arvasin, et kui tal tundus nina jälle kinni olevat, siis küllap eelmise jääknähud või midagi. Täna hommikul oli aga testil korralik teine punane triip. Ju siis oligi kaks erinevat viirust. Sisuliselt samad sümptomid, ühega olime kaks päeva kodus, teisega peab vaene Mikro nüüd 7. märtsini koju jääma (10 päeva karantiini + koolivaheaeg). L.-l oli ka tugev teine triip, mul õrn ja Minil mitte mingit. Sümptomitest on mul ja L.-l kahtlane tunne kurgus, mitte valus, aga selline, mille tekitab tavaliselt algav külmetushaigus. L.-l on kerge nohu ka. Kui ma ei teaks, et positiivne, ei pööraks neile sümptomitele erilist tähelepanu. 

Tundub ebaõiglane, et sellise nalja pärast peab kümme päeva kodus istuma. 

Vähemalt saime maha oma elu esimese e-toidupoe tellimusega, eks õhtul ole näha, kas ja mida tuuakse. Coop meile ei too, saab vist ainult Bolti kaudu, aga äpist asjade valimine tundub piinarikas kui teistel on normaalsed suured kodulehed olemas. Rimi poest oleks saanud ühehomseks. Selverist homseks. Valisime Barbora ehk siis Maxima, sellega sai samaks õhtuks juba. 

Edasisi arenguid huviga oodates.

Laupäev, veebruar 12, 2022

Vabakasvatusest

Hiljuti levis FB-s nali, kuidas Omicron on nagu su kolmas laps - näed küll, et sööb liivakastis liiva, aga mõtled, et "ah, las teeb, mis tahab...". Hea nali mu meelest, kuigi mul kolmandat last pole.*

Ma siin viimati mainisin sõna "vabakasvatus" ja sain tegelikult aru, et kasutasin seda valesti. Ma ei ole muidugi kunagi oma lapsi mingi teooria järgi kasvatada püüdnud, seega ma ei tea, mida selle sõna all tegelikult mõistma peaks, aga olen aru saanud, et tavakasutuses on see midagi hooletusse jätmise sarnast ehk siis negatiivse varjundiga sõna. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Seetõttu pani mind veidi imestama TT kommentaar, kes seda pigem kooliealiste laste tegutsemisvabadusega seostas. Kuna ta kindlasti ei ole ainuke, siis natuke selgitan enda vaatepunkti.

Mulle toob sõna "vabakasvatus" silme ette perekonna, kelle võsuke käitub üldiste normide järgi õõvastavalt, aga kelle vanemad seda pealt vaadates õndsalt naeratavad - "las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et laps ei nuta!" Otse elust - elu õieke ajab kaikaga koera taga, lapsevanem on samal ajal telefoni süüvinud - lapsed ikka müravad ju! Ma eeldan, et siin on mingi seos isiksuseomadustega, sest minu lapsed on sellistes situatsioonides hämmingus: "Miks nende vanemad neid ei keela?!" Või siis olen ma oma autoritaarse kasvatusega nad sellisesse Stockholmi sündroomi viinud? Ükspäev Mini näiteks väitis mulle ilma igasuguse minupoolse surveta, et nõudlikud vanemad on paremad kui kõikelubavad. Mina omal ajal niimoodi arvanud ei oleks. Paraku olen hiljem kõigilt neilt, kelle vanemate liberaalsust ma kadestasin, kuulnud kurtmist sel teemal, kuidas neil justkui ei olnudki õigeid vanemaid ja nad pidid end ise vanemdama või ekstreemsematel juhtudel isegi enda vanemate probleeme lahendama. 

Mida üldse tähendavad "nõudlikud vanemad"? Ilmselt olenevalt perest erinevaid asju. Üle piiri läheb asi mu meelest siis, kui lapsed oma vanemaid kardavad. Normaalne on aga see, kui lapsed teavad, et nende vanemad neilt mingite standardite täitmist eeldavad, mitte ei mühata, et mu vanematel on niikuinii suva, kuidas ma hakkama saan. Mina näiteks teadsin, et mu vanemad oleksid pettunud, kui ma kooli pooleli jätaksin ja ma imestasin nende laste üle, kes lõdva randmega kodustele teada andsid, et nemad enam koolis käia ei kavatse. "Mis nad ikka teha saavad?" Mulle piisas juba teadmisest, et vanemad oleksid äärmiselt nördinud. Kas see tähendas, et mul olid ülemäära ranged vanemad ja ma kartsin neid? 

Lapselt ainult viisi nõuda ja kontrollida tema sõpruskonda, sh keelata tal teatud inimestega suhtlemine jms, on mu meelest liig. Huvi tunda lapse elu vastu ja seal hulgas küsida ka negatiivsete hinnete tausta või uurida tema sõprade kohta ning nende üle koos lapsega arutleda, on mu meelest normaalne. Vabakasvatus on minu silmis see, kui rehmad käega, et ei mina tea, kellega ta suhtleb ja kus käib, oma asi, ise teab, kui koolis hakkama ei saa, tema enda elu, mille ära rikub! Võib-olla on teismelistega teisiti, mu enda omad veel niiii teismelised ei ole, aga mina olin teismelisena küll jah seisukohal, et peaasi on vabadus, muu ei loe, saaks ainult minema ja oma elu peale, küll oleks tore, kui vanemaid üldse ei huvitaks. Loll olin, mis teha.

*Mis liiva söömisse puutub, siis minu silmis oleneb kogustest. Ma mäletan, et omal ajal sai jah peenrast porgandit võetud ja see siis pükstesse puhtaks tõmmatud või heal juhul vihmaveetünnis ära loputatud, aga Mini lasteaias oli poiss, kes sõi liiva enam-vähem tööstuslikes kogustes. Õpetaja kaebas, et isegi tema mähkme sisust on pool liiv. Minu lapsed õnneks liiva söömise vastu mingit huvi ei tundnud, seega ega ma ei tea, kas keelamisest oleks kasu olnud.

Reede, veebruar 11, 2022

Las ma ise!

Maarja kirjutas oma blogis emandamisest ja ma kippusin kohe kaasa noogutama, aga mul on mingi kiiks mitte julgeda kommenteerida blogide juures, kus ma varemalt kommenteerinud ei ole. Eriti, kui seal ei kommenteeri teisi mulle tuttavaid inimesi. Maarja blogis tegelikult nii ei ole, aga hakkasin teema peale pikemalt nostalgitsema ja see polekski enam kommentaari mahtunud.

Eriti kõnetas mind nimelt see koht: "Teine emaelu keerukus on see, et kõik toimuv puutub minusse. Just sõbraga rääkisime, et isegi, kui teed teises toas omaette tööd ja lapsed mehe tegeleda, siis kui keegi tõstab kisa, on aju ikka automaatselt sündmuskohal asju lahendamas, isegi kui ise püsid töölaua taga." Eile just, laps teeb mehega ühes toas matemaatikat, ma loen teises. Nii, kui laps midagi küsib ja mees vastab, kikitan mina kõrvu - ei tea, kas saavad ikka hakkama? Ja no jumal teab, matemaatikat ei oska ma absoluutselt. Ükspäev just panime nutispordi kinni, sest "tead, emme ka ei oska seda, jätame pooleli..." See nutisport ongi nõme muide, ma vist olen juba kirjutanud ka, seega ei olnud see midagi olulist, mis pooleli jäi, ma igaks juhuks mainin. 

Naljakas on see, kuidas lapsed on väga täpselt välja raalinud, mida tasub küsida minu, mida mehe käest, tavaliselt nad selles ei eksi. Ükspäev mind ei olnud kodus ja siis mees oli seletanud, et "elevant astus kõrva peale" tähendab seda, kui keegi ei kuule. Mikro pärast võidurõõmsalt teatas mulle "ja issi ei teadnud õigesti!" Piisab mul vaid korraks ära minna, kui juba mõni õnnetus juhtub, eks.

Tegelikult ma olen teadlikult seda kontrollimistungi maha surunud, sest selle teises otsas on emad, kes laste isad nende elust täiesti välja suruvad "sa ei oska ju, las ma ise!" Sellega kaevad ainult endale auku, sest tegelikult ei oska ka naised puhtalt instinktist mähkmeid vahetada, beebile toitu keeta, beebit rahustada jms asju. Naised õpivad, mehed on samuti õppimisvõimelised. Ma mäletan veel oma lapsepõlvest, kui vanaema käest küsisin, et "aga miks isa ei?" ja ta vastas "aga tal ei lubatud ju". 

Keerulisem on see, kui väärtushinnangud ja kasvatuspõhimõtted kardinaalselt erinevad. Kui mees ja naine* tulevad väga erineva taustaga perekondadest. Mulle tundub, et seda tasub kaasvanema valimisel oluliseks pidada. Räägib inimene, kes suhte neljandal kuul rasedaks jäi, aga no minu vabandus on see, et ma tundsin inimest ikka varasemast paar aastat. Aga kindlasti on minu puhul vedamine ka mängus, me oleme ikka avastanud, kui uskumatult sarnane võis meie päritolupere dünaamika olla, samal ajal kui teised sõbrad imestavad, et kuidas nii võis olla ja meie ainult teadjalt teineteisele noogutame. Mu sõbrannal näiteks on see probleem, et ongi väga erinevad kasvatuspõhimõtted, või siis pigem, et isa poolt puuduvad need täiesti. Ja mu meelest ei saagi midagi teha, sa ei saa teisele bioloogilisele vanemale mingit kohustuslikku manuaali kaasa anda - kui laps on sinuga, siis teete nii, käite seal ja seal, aga kindlasti mitte seal ja sööte seda, aga mitte toda. Mis sinu meelest on kuritahtlik lohakus ja lapse ohtuseadmine, võib teise jaoks olla normaalne elu, vähemalt senimaani, kus ta saab öelda, et aga midagi ju ei juhtunud? Ainus lootus on see, et täiskasvanuna teeb laps nö "õige valiku", samas on 50% šanss, et ta leiab just selle teise poole õige olevat. 

*Avastasin, et ma olen täiega heteronormatiivne. Vabalt võib olla ka mees ja mees või naine ja naine tegelikult, mu meelest see "mina pean vastutama" ei sõltu alati soost. No näiteks toidutegemise juures on meil vastupidi, mind häirib kohutavalt, kui ma teen midagi ja mees leiab, et "seda tehakse ju hoopis teistmoodi!" Igaühel ilmselt oma ekspertvaldkonnad, milles vastutamist ta enesestmõistetavaks peab, kuigi ei oleks vaja.

Neljapäev, veebruar 10, 2022

Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda*

Neid lastevanemate koosolekuid ja arenguvestlusi võiks tihedamalt teha, sealt alati leiab, millest kirjutada. Nali. 

Lõbus fakt -  mul pole olnud ühtki arenguvestlust aastast 2005. Ühe pidin ise läbi viima, aga see oli nii piinlik kogemus, et otsustasin mitte enam korraldada. Arenegu ise, kui tahavad. Kui ei taha, ärgu arenegu. 

Igatahes, eile saime Mikroga tagasisidet tema arenemisele. Jälle see pingutamise ja kannatamise teema, millest ma üle ega ümber ei saa. Kuna Mikro on lugemises-kirjutamises teistest ees, siis ta on harjunud lihtsalt läbi ajama ja probleemid tekivad olukordades, kus päriselt peabki midagi õppima. Käsitöös näiteks. Üldse ei meenuta minu lapsepõlve, mkmm...Pedagoogilises mõttes olen ma ju seletanud, et kool ongi tegelikult koht, kus õpitakse ka, mitte ei esitleta iseenesest omandatud võimeid, aga ma tean, et see ei mõju. 

Vahelepõikena - ülikooli minnes sain mina näiteks teada, et ülikool on just täpselt see koht, kuhu sisse astudes sa pead põhimõtteliselt erialast kõike teadma, keegi ei taha isegi bakalaureusse neid, kes alles hakkavad asja vastu huvi tundma. Ma ei tea, miks mina seda eeldasin. Müts maha nende ees, kel 18-aastaselt selge siht silme ees, ma oleks pidanud nii kolmekümnesena alles ülikooli minema. 

Tagasi Mikro juurde, õpetaja räägib, et näe, teised pingutavad praegu lugemisega, sina oled selle pingutuse juba ära teinud, nüüd peab muude asjadega pingutama. Ma pistsin vahele, et mu meelest probleem(?) ongi see, et tema ei ole lugemisega iial pingutama pidanud. Ma ei usu pingutusse. Ma isegi pakun, et need, kes peavad lugema õppimiseks ränka vaeva nägema, ei võta enne täiskasvanuiga, kui siiski, ühtki raamatut vabatahtlikult kätte. Nii nagu mina ei koo, tiki, heegelda ega tegele spordiga. Pingutus väärib küünlaid vaid siis, kui sa tead, et saad selle tulemusena midagi väärtuslikku, aga kui see sund pingutuseks tuleb väljastpoolt sind ennast, siis sellest ei ole kasu. Vähemalt minu puhul oli ainus motivatsioon selliste pingutuste puhul see, et saab lõpuks selle jama kaelast ära ja rohkem ei pea enam. Ma tean, ma ei oska end sisemiselt motiveerida, aga kas see, kui ma selle ära õpiks, ei oleks lihtsalt enesepettus? Kui ei huvita, siis ei huvita. Ma ei pea end pettusega huvituma sundima. Vähemalt saan ma olla enda vastu aus ja öelda, et kõigi asjade puhul, mida ma teinud olen, olen ma nautinud ka protsessi.

Muuseas meenub mulle ämm, kes täitsa üllatavalt teatas, kuidas teda alati häirisid need ahhetajad nõukaajal: "Küll sul veab, sa oskad õmmelda!" Tema väitis, et tegi seda vaid olude sunnil, mitte mingist naudingust. Mulle tundub, et sageli unustatakse ära, et see võibki niimoodi olla. 

Kas on näiteks võimalus, et mingi asi sind algul üldse ei huvita, sellega tegelemine tekitab raskusi, aga kuidagi nendega võideldes tekib selle käigus huvi ja pärast patsutad endale õlale - hea, et ma ikka ennast sundisin? Mul ei tule pähe, et minu elus sellist asja kunagi juhtunud oleks.

*See oli üks väheseid raamatuid, mida ma lapsepõlves vihkasin. Ma olin suisa selle kaanel oleva ahvikese valge rasvakriidiga ära sodinud ja ma muidu mitte iial ühtki raamatut ei sodinud. Öeldagi nüüd, et ma juba lapsepõlves tundsin seda ahvikest millelegi mulle loomuomasele vihjavat...

P.S. Mul tekkis kahtlus, et ma olen selle pealkirjaga postituse juba kunagi kirjutanud ning mu vaist ei petnud mind. Näe, siin. Jube piinlik muidugi - "Ühel töökohal püsimise soovitusliku aja olen niikuinii ületanud." Hõigata HP Baxxteri häälel: "It's 2022 and we are still on the case!" Postituses mainit' müügimees on ammu ajalugu - tuli, olid suured plaanid, need läksid kõik vett vedama, kaotas suure summa raha, hunnik inimesi lasti lahti, müügimees kadus. Meie istume ikka siin. See kõik läheb mööda ja kui ühe jõe ääres piisavalt kaua istuda, siis ühel hetkel ujuvad nad kõik mööda. See ka veel, et aastal 2013 ütlesin, et ma kartsin seda ahvipoja raamatut, praegu kirjutasin, et vihkasin. Mis peaks vist tõestama, et tegemist on suures osas sama tundega.

Esmaspäev, veebruar 07, 2022

#jutujaht Ma jätan järgmise vahele

Kui Vello esimesena parteikontori ukse lahti lükkab, on kriis just haripunkti jõudmas - keegi punetava näoga mees, lõtv lips kaelas, käivitab parajasti akutrelli ning kaks korralikult ülekaalulist ülikonnastatud härrat püüavad õpetada, kuhu see täpsemalt torgata tuleb. Nurgas seisab üks kohkunud keskealine daam, käsi suu ees ja silmad märjad. 

"Mis siin toimub, palun ärge puutuge ohtlikke instrumente, mina olen professionaal, ma tean, kuidas sellega ringi käia!" käratab Vello olukorda analüüsides. Mehed pöörduvad ehmunult sissetungijate poole ja trell vakatab. "Kes te, kurat.." jõuab Krääman alustada, aga Vello on kiirem ja katkestab teda: "Pakilised asjad kõigepealt! Kus on siin WC?" Trelli käes hoidev mees ütleb kahele paksule vabandavalt: "Meil oli siin jah üks väike ummistus, lasin töömehed kohale kutsuda, ilmselt nemad nüüd ongi...". "Mis ajast töömehed oma naised objektile kaasa veavad?" käratab Krääman kurjalt. "Ei, mina küll siin kellegi naine ei ole, minu mees on hoopis suvilas niitmas!" teatab Kissu kärmelt ja lisab "et siis vets umbes jah? Jumal küll, mul on siuke häda, kas tõesti tilkagi vett ei tule? Kraanikauss on seal, ma valan mingi kopsikuga vett peale? Ausõna, ei kannata lihtsalt enam!" Paistab, et keegi millestki aru ei saa, ainult nurgas seisnud daam ulatab Kissule laualt tühjaks saanud salatikausi ja noogutab mõistvalt peaga. "Vähemalt keegi siin on kiire taibuga!" viskab Kissu ja tormab WC suunas minema.

Tekkinud vaikuses astub ette Mammu, keda nähes ruumis olijate näod veidi selginevad ning küsib, kus tema mees siis on. "Oi kui kena, et te ikka tulla saite, mina olengi Valli Kask, kes teile ennist helistas, teie abikaasa on siin samas selle ukse taga!" teatab punaste silmadega naisterahvas nüüd hoopis reipamal toonil, sest on selge, et vähemalt pool vastutuskoormast on tema õlgadelt läinud ja suundub ukse poole, mida kolm meest enne trelliga rünnata püüdsid. "Ja mida tema seal teeb?" Algul paistab, et keegi ei taha sellele vastata, lõpuks vana Krääman ikka pobiseb: "Ei tea, mis tal sisse läks, ei ole vist jooma harjunud, läks peast segi ja pani ukse kinni, keeldub välja tulemast." Mammu paistab sellest tsirkusest väsinud ja küsib: "Aga miks ta ei või seal olla? Magab kaineks, tuleb ise välja, miks on vaja selleks mulle helistada ja tülitada?" Jälle tekib kummaline vaikus, mehed nihelevad ega taha väga midagi öelda. Sekkub Vello: "Ega meil ei ole aega siin igavik oodata - meil on kohe vaja järgmisele objektile edasi sõita, seal on olukord kriitiline, elud on ohus..." Krääman ei ole harjunud, et temaga sellisel toonil räägitakse, aga oht eludele paneb ta mõtlema, mine sa tea, pärast saab süüdistuse millegi takistamises, pannakse lehte. "No tal on seal ühed paberid, delikaatsed, lubas need avaldada, me ei saa seda lubada.." murrab Krääman ebamugavust tundes käsi. "Selgemalt, palun!" nõuab Mammu. 

"Ma võin ise selgitada!" kostab järsku kinnise ukse tagant Kristjani hääl. "Ma olen siin mõelnud, minust teile ohtu pole. Mõtlesin, ma jätan järgmise üldse vahele, valimised, noh, võtan oma kandidatuuri tagasi, mina ei saa nii, selline ebaõiglus, aga te peate mu ära kuulama!" Uks avaneb ja näost valge Kristjan seisab seal just nagu äsja ilmutuse saanud Jeanne D'Arc: "Ma nõuan triibulisi nimekirju, ma nõuan soolise ebavõrdsuse lõpetamist, ma nõuan naisi partei juhtkonda või muidu saavad kõik teada, mida sinna Raadikverre tegelikult kavandatakse ja kelle raha eest!"

Vaikuse katkestab WC-st naasnud Kissu: "Vau, Mammu, kui äge mees sul on, ma ei teadnudki!"

Reede, veebruar 04, 2022

Reedene pildipostitus

 Usalda ikka igasugu algoritme, eks: 

Ehk siis, kui oled algust teinud feministliku luulega, siis ilmselgelt sobib sulle sinna otsa natuke trükitähtedes lasteluulet. Patriarhaat parastab. Kuigi, "Muna" on täiesti feministlik raamat - Aino elab emaga kahekesi, seltsiks vaid loomad, ja ilmne, et neil on üsna raske - keedetakse üksikut muna, mille kadumine põhjustab tragöödia. Lõpp on helge, nad saavad hakkama, kusagilt ei ilmu printsi munakorviga. 

Lõpetuseks mõtlemapanevat tänavakunsti Londonist:




Neljapäev, veebruar 03, 2022

Koroonast ja vaktsineerimisest

Lapsed käisid nädalavahetusel sünnipäeval. Enne sünnipäeva kõiki testiti, või noh, vähemalt palve oli seda teha, meie näiteks tegime ka. Mikro läks pärast sünnipäeva lõppemist sünnipäevalapse juurde koju edasi mängima. 

Öösel algas sünnipäevalapsel nohu, hommikul testisid - positiivne. Nende pere oli sügisel alles kollektiivselt koroonas olnud, küll kergelt, aga perearst arvas, et seetõttu võib sünnipäevalapse vaktsineerimise edasi lükata. Seegi kord paistab, et peale nohu muud väga pole.

Mikrol tundus samuti nina kinni olevat, aga tema test oli esmaspäeval negatiivne. Ta on mul ühe doosi saanud. Jätsin ta koolist koju. Peale seda hakkas riburada neid positiivseid teste klassist tilkuma. Praeguseks nad distantsõppel. Ma Mikrole rohkem teste pole teinud, kuigi kuulen, et mõni teeb igapäevaselt. Ei näe mõtet sellel, teen, kui kooli peab minema. Mikrol nina enam kinni ei ole.

Peale Mikrot päev hiljem läks nina kinni Minil. Test negatiivne. Temal kaks doosi saadud.

Täna läks nina kinni L.-l. Testi pole teinud, kolm doosi. Istub täna kodus.

Mina seisan viimasena. Kolm doosi, testi pole teinud, nina kinni pole, kontoris. 

Mida sellest kõigest arvata? Sümptomid on kõigil samad, aga meil testid negatiivsed, mõnedel teistel positiivsed. Me ei oska testida? Peaks rohkem testima? Vaktsineerimise tõttu on test negatiivne? Meil on ikka mingi muu viirus? 

Kuna mitte kellelgi meist polnud ühegi doosi puhul mitte mingeid kõrvalnähtusid (va mul oli käsi valus, aga ma olen siuke hädine muidu ka), siis ma leian, et meie vaktsiinid on küll asja ette läinud. Samas, kui ma vaatan, kuidas seda koroonat põetakse praegu (st Omicroniga), siis mulle ei tundu see haigusena, mille vastu vaktsineerima peaks. Teisalt, eile tuli just uudis, et praegu on haiglas siiski valdavalt juba vaid Omicroniga patsiendid. Miks mõned ikkagi haiglasse satuvad?

Mu ema on med.õde, ta puutub selle teemaga tihedalt kokku ja on ka ise hulga inimesi ära vaktsineerinud. Kõige markantsem näide oli üks noor naine, kes kõigepealt põdes raskelt koroonat, sattus haiglasse, seejärel vaktsineeris end...ja sai sel aastal uuesti koroona ja jälle mitte eriti kergelt. Ema väitel olla tegemist naisega, kellega alati juhtub, isegi rutiinsed protseduurid minna tal alati nihu. Ilmselgelt mõjub sel juhul juba ka notseebo efekt (läheb kehvasti, sest eeldad, et läheb), aga kas on olemas mingi eriline ebaõnn või siis ongi mõnel soodumus hädadele? 

Nagu filmis "Unbreakable"? Ma teadsin ainult esimest filmi, ei teadnudki, et rohkem osi, aga no esimese idee on siis selles, et kuskil on üks tüüp, kes on nö purunematu - ei jää haigeks, jääb katastroofides ellu jne ning talle vastukaaluks on kuskil teine tüüp, kelle luud on nii haprad, et ta ei saa ilma end vigastamata liikudagi. Lõpus küll selgub, et mingit superkangelase teemat pole, purunevate luude häda on Eestis ju näiteks vürst Volkonskilgi ja selle ebaõigluse mõtestamiseks on haige mees mõelnud välja teooria, et kusagil peab olema tema vastandinimene, purunematu. 

Teooriad on kerged tekkima ju ka koroona puhul, kuigi elu näitab, et kahtlaselt palju on neid, kes kuhugi mustritesse ei mahu. Erandeid on maru palju. Kuigi eks see ole vist kõigi elu tahkudega nii, et üldistamine ei tasu end ära. Kas erandid kinnitavad reeglit? Mu meelest pigem mitte, nad näitavad meile ära, kui mõttetud kõik reeglid iseenesest on. Mis ei tähenda omakorda seda, et elagu anarhia, vaid seda, et ei tasu kaagutada, kui miski ei toimi, nagu lubatud. On mingid keskmised, suundumused, tõenäosused, aga ei ole mingit garantiid, et just sina nende alla sobitud. 

Vaktsineerimise osas - ei minul ega ühelgi mu lähedasel pole iial, mitte ühegi vaktsiiniga olnud mitte mingeid kõrvalmõjusid, seega mul ei ole mitte mingit põhjust vaktsiine karta. Sellest "ma kuskil nägin, et kellelgi oli" ma hästi aru ei saa, ma otsustan ju ikkagi eelkõige isikliku kogemuse põhjal. Kui kellelgi on kehv kogemus enda elust võtta, ma saan aru, üldisest paanikast mitte.