Ei, ma ei ole vaeva näinud

Kunagi ajas keegi meesterahvas mu sõbrannale ligi lausega: "Oo, mis kena neiu - mida te teete, et nii heas vormis olete?" Sõbranna vastas, et joon ja suitsetan. Mulle see vastus nii meeldis, aga hiljem selgus, et sõbranna vastas nõnda kõigest seepärast, et too meesisend talle vastumeelne oli, sest nüüd käib ta regulaarselt trennis. 

Kooliajal oli mu suurim hirm ja jälestus see, kui keegi arvas, et mu head hinded tulevad suurest õppimisest.  

Hiljuti oli veel selline juhus, kus üks meist nii kümme aastat noorem naisterahvas saabus seltskonda otse kosmeetiku juurest ja kui siis selgus, et meie, vanamutid, ei käigi regulaarselt kosmeetikus, imestas ta, et kuidas te siis nii normaalsed välja näete? No ja nüüd ütlevad inimesed, et tegelikult on keemiliselt ja kirurgiliselt kohendatud inimesi meie ümber ikka palju rohkem kui ainult need silmnähtavalt võltsid tegelased. Kurat. See tekitab ju võimaluse, et jälle vaadatakse heade geenidega inimesi kui vaeva näinud inimesi? Sest vaeva nägemine on see, millest ma elus kategooriliselt keeldun. Jah, muidugi võib ju mulle öelda, et no kuule, sinusuguse morda puhul küll keegi ei kahtlusta, et sa ennast korrigeerinud oled, aga mulle pole antud oskust sellist asja uskuda :) 

Mõtlesin ka sellele paabulinnusabale - "ma saan seda endale lubada". Pakun, et päris paljudel, kes ennast nähtavalt tuunivad - hiiglaslikud huuled, tagumikud jms, on see strateegia. Ehk ei olegi ilus, aga see on märk, et mul on piisavalt ressurssi, et ennast sedasi "kaunistada". Minu "ma saan seda lubada" on hoopis vastupidine - vaadake, mul on piisavalt head geenid ja ma saan endale lubada vaeva mitte nägemist. Kas see oleks loogiline? Kas see paabulinnusaba üldse kehtib mitte fertiilses eas olevate isendite puhul? Äkki kooseluliste loomade puhul ikka kehtib, sest ka vanaduspõlve on etem kahekesi veeta? Räsitud välimusega isend visatakse suurema tõenäosusega karjast välja? 

Ahjaa, ja kas see, välimuse tuunimine implantaatide abil, on esimene samm inimtehiste tekkeni, millest ulmekad jutustavad ja varsti meil ongi kaks rassi - rikkad ja lisamoodulitega ning vaesed pärisinimesed? Kui heade geenidega inimesel on praegu veel võimalik "ära petta" ja esineda tehislikult tuunitud rikka ja ilusana, siis tulevikus muutuvadki mutatsioonid üha enam silmapaistvateks, et pettus võimalik ei oleks?  

***********************************************************************************

Teine enesetuunimisega seotud teema minu jaoks on valu. Kui see ei eeldaks valu, kas ma teeks? Ma ei tea, sest ma välistan asjad, mis võivad teha valu. Ma olen selline tupsununnuke. Näiteks välistan tätoveerimise ja augustamise. Mitte mingitel muudel põhjustel kui et ma ei kannata välja. Püsimeik mul ju on ja see oli piisav piin. Ma ei eeldanud, et nii vastik võiks olla. Kõrvaaugud said ka ettevaatamatusest tehtud, ei teadnud, et nii jube. Oli jube jah. Vabatahtlikult endale valu teha lasen ainult siis, kui ilma selleta oleks kannatus veel suurem. Näiteks tarkusehambad lasin välja tõmmata kui need valu tegema hakkasid. 

***********************************************************************************

Kolmas teema on äkilise muutusega harjumine. Vananed sa järk-järgult, aga muu sekkumine toimub ju üleöö. Ma mäletan, kui meil koolis üks õpetaja lasi hambad korda teha - no ei olnud enam see inimene. Paljude tuntud inimeste väiksemad näomuudatused on kummalised vaadata. Kui enda nägu oleks, ma kardan, oleks palju hullem. Ju siis paljude jaoks see probleemiks pole, nad tahavadki muutust. No näiteks Courtney Love on oma ninaoppidega nii kuus-seitse erinevat inimest olnud. Aga ta on ka öelnud, kui õnnelik ta oli, kui enam oma isa lõusta peeglist vastu vaatamas ei näinud. Mul sellist probleemi pole. Häda on ju selles, et sa ei tea, kuidas miski mõjub. Püsimeik joonistati enne näkku, sai katsetada, aga eemalda kuskilt mingi korts, kaldun arvama, et täpselt varasemat olukorda sa tagasi ei saa ja inimese näos loeb iga millimeeter, muidu ei oleks ju võimalik, et sama skeemiga on võimalik tekitada miljardeid erinevaid nägusid. 

End ilusana hoida

Viimasel ajal on FB mulle ette söötnud mingeid nupukesi saadetest, kus Anu Saagimit näidatakse. Eile nägin ka ühte ja see oli mingi lühike lõiguke, võimalik, et kontekstist välja rebitud täiesti, aga seal siis Saagim rääkis saatejuhile (kellest ma muuseas absoluutselt ei mäleta, kes too võis olla - kas tõesti Saagimi kõrval kõik teised kahvatuvad - vabalt võib olla nii), kuidas tema aru ei saa, miks naised hakkavad oma välimusele tähelepanu pöörama alles siis, kui mees kavatseb nad maha jätta - ikka enne peaks, ammu enne! No ja see pole üldse mingi erandlik seisukoht ju. Kusjuures Saagim tõi näiteks selle, kuidas tema juba 18-aastasena regulaarselt kosmeetikus käis. Mina pakun, et see nüüd küll mingit rolli ei mängi, Anul on lihtsalt head geenid ja energiline iseloom - selline inimene püsibki kaua nooruslik. 

Mina mõtlesin lihtsalt seda, et kui selguks, et mu elukaaslane sallib mind enda kõrval ainult tänu välimusele, siis ma oleks pigem õnnelik kui ta jalga laseb. Kas see poleks mitte rõvedalt alandav, kui keegi suhtleb sinuga ainult seetõttu, et sa näed pandav välja? Sellised suhted on mind kogu elu hämmastanud ja hirmutanud. Hirmutanud ses suhtes, et kui ma kunagi nooremana pea blondiks värvisin, siis tõesti hakkasid mulle ligi tikkuma igasugu ilgused, kes varem mind märganudki polnud ja soigusid nüüd: "milline kaunitar te olete!" Et jah, päriselt saabki nii pealiskaudne olla. Ja mõtle, kui sellisesse lõksu satud, sest ega nad on kavalad varjama. Hiljuti rääkisin just ühe meesterahvaga, kes aastaid pingelises suhtes ühe naisterahvaga ja kui ma küsisin, et mis selles naises siis nii erilist on, vastas ta ainult, et too on ju ilus. Noh, kellele siis ilusad asjad ei meeldiks, aga pool elu kannatada ikka ei tahaks selle nimel, et keegi kena vaadata on. Aga noh, ilu ongi vist üks asi, mida ma ei mõista.

Ilu nimel pingutamist ka mitte, sest enamasti seostub see tänapäevase tehnika juures enda peletiseks moondamisega. Algab see alati tasapisi maitsekate täitesüstidega ja lõpeb tundmatuseni moondunud näoga. Või ei pane teised seda tähele? Kuidas suudab meesterahvas taluda, et ta ilus naine tema kõrval paari aastaga paistes näoga pandaks moondub? Päris mitut endavanust endist kaunitari tean, kellele tahaks kurjalt käratada, et mida kuradit sa endaga teinud oled? Kas kõik näevad, aga keegi ei ütle või on asi pigem nagu anoreksia puhul, et inimesel tekib endast väärastunud ettekujutus ning pole vahet, mida teised ütlevad ja peegel näitab? 

Üks asi, mida seoses iluga kogenud olen, on see, et ilu on harjumus. Ma olin vanasti see, kes toidupoodi minekuks näo pähe tegi, sest muidu oli alasti tunne ja põhjendasin seda sellega, et kui on võimalik olla enda parem versioon, siis milleks leppida vähemaga. Ja see on küll kardinaalselt muutunud. Miks? Üks osa on füsioloogial - mingi aeg hakkasin märkama, et laud on nii palju vajunud, et lainerijoon määrib lau ülemise osa koledalt ära. Siis märkasin, et iga kord kui ripsmeid värvin, kukub neid karjakaupa maha ja siis aja neid näpuga mööda värvitud silmi taga - väga tüütu. Seejärel sain aru, et meigikreemid mitte ei varja, vaid toovad kortse esile - milleks neid üldse panna. Ehk siis meik ei tee mind enam kuidagi ilusamaks. Ja ei mingit "appi - ma alasti!"-tunnet. See käis ikka väga kähku. Nüüd, kui vahel ripsmeid värvin mingi peenema ürituse jaoks, siis kipun silmi hõõruma, pole harjunud, et meik võiks laiali minna. Varem ma ilmselt iialgi silmi ei hõõrunud. Kuidagi õnnelikult läks see faas, et ei tekkinud tunnet - appi, meik ei tee mind enam ilusaks - aeg noa alla minna. Miks, ma ei tea. Või noh, ma ju näen, et mitte kedagi see pikemas perspektiivis kaunimaks teinud ei ole. No ei ole ju?! 

Haiglane hingepeegel

 Sünnipäevaks kingiti mulle silmakreem, see - peaks justkui turvaline apteegikraam olema, sobib ka kõige tundlikumale nahale ja muud viled küljes. No kuu aega sobiski, siis jäin haigeks ja kuna haigusega ikka organismis igasugu imelisi muutusi toimub, siis pidasin ka paistes ja sügelevat silmaümbrust üheks viiruse kõrvalefektiks. Eks silmad olid ka hommikuti eriti rähmas, aga no tatine olin ju samuti.  Pealegi töötan ma ekraaniga eriti raskekujulisel moel ning ega ka vabal ajal arvutist end eemal ei hoia, olengi imestanud, et kus see kuiva silma sündroom on, pole nagu täheldanud. Igatahes selle suurema nohuga ma enam välimusele tähelepanu ei pööranud ega nahka kreemitanud  - kui surm, siis paistku ka välja. Vähehaaval läks sügelus üle ja paar päeva tagasi kui inimese nägu jälle pähe tuli kreemitasin ka silmaümbrust,  sest väärikas vananemine ja muu. Tulemus ei andnud end kaua oodata,  ühel hommikul ärkasin taas punaste ja sügelevate silmaalustega. Punaste ja sügelevate silmade kohta on netis diagnoose küll ja veel, aga mul on häda ju silmaalustega. Loogiline järeldus ikka see hüpoallergeeniline silmakreem. Ise diagnoosisin,  sest silmaarste on Tartus umbes kolm, kes kõik töötavad nii kliinikumis kui erakates, kuhu mõlemisse ainult 90 euro eest aegu saab. Tasuta aegu jagatakse keskööl kuue tee ristis viie veretilga eest, mul pole aega minna sinna. Oleks veel kahte aega kah vaja, endale ja lapsele, too ajas perearsti juures C ja 6 sassi ning on nüüd pimedaks jäämise kahtlusega. 

Muidu olen ma teadaolevalt allergiline vaid amoksitsilliinile - suu läheb ville täis ja selle tõttu peab alati vaatama, et selle sisaldusega antibiootikume ei kasutaks, aga no neid kasutan ma siiski üliharva. Allergilise nohu saan lõhnavatest pesupulbritest, aga seegi on elu jooksul omandatud võime. Tore teada, et vanusega neid üllatavaid ikka lisandub. 

Silmaalused näevad praegu välja nagu 99- aastasel - hästi kuivad ja kortsus, see allergiline reaktsioon on kortse nähtavalt juurde toonud. Säh sulle silmakreemi! Ameerikas saaks nüüd kohtusse pöörduda vähemalt.  

Kõõmast ja kinnisvarast

Oma peapesu saagat olen siin korduvalt lahanud - kõige hullemini tunneb peanahk end miskipärast just hilistalvel-varakevadel - mõistlik ka, see ongi kõige jõledam aeg aastast ju. Igatahes on pea juba pesujärgsel päeval ebameeldivalt rasvane, sügeleb, seda juba kohe peale pesu ja peanahka katab valge rasvane kõõm. Samamoodi ketendab ja sügeleb samal ajaperioodil ka mu ülejäänud nahk, aga see on kuidagi kergemini üleelatav ega paista niimoodi silma, kuna keha on ju külmal ajal kaetud. Ilmselt on nahal lõplikult siiber saanud sellest temperatuuride ekstreemsest vahetumisest toa ja õue vahel ning kütmisest tingitud kuivast õhtust. Mis mind aga üllatab, on see, kuidas meil on poodides sadu erinevaid šampoone, mis lubavad küll juukseid kohevdada, küll tugevdada, küll värvi säilitada jms, aga peaaegu puuduvad need, mis lubavad pea lihtsalt puhtaks pesta ja soovitavalt seda puhtust mõneks ajaks ka säilitada. Millal te muidu pead pesete - kas siis kui juuksed pole piisavalt kohevad, tugevad, värv ei sära või lihtsalt siis, kui pea must on? No vot, seda minagi. 

Kuna ma olen arvanud, et tavalise kõõmaga mul otseselt tegemist ei ole, sest kõõm tekib ka kuiva peanahaga ja on aastaringne probleem, mul on pigem lihtsalt ärritunud peanahk, siis pole ma varem Nizorali kasutanud. Nüüd lõpuks meeleheites ostsin. Kui te arvate, et edasi tuleb mingisugune edulugu, siis arvake uuesti. Ei. Ma olen nüüdseks seda Nizorali, mis lubab rahustada ärritunud peanahka, kaotada sügeluse ja nähtava kõõma juba esimesel kasutuskorral, kasutanud paar nädalat ja ausalt öeldes on see olukorra ainult hullemaks teinud. Mulle tundub, et see ei pese üldse pead puhtakski. Toidupoe mõneeurone suvašampoon suudab vähemalt seda. Ma olen täiesti reklaami ohvriks langenud. Miks te müüte apteegis sellist saasta, mis ei õigusta ennast üldse? Juuksuris vähemalt öeldi mulle otse, et nemad tegelevad juustega, peanaha probleemide korral vaadaku ma apteegi poole. 

Ma vihkan oma juukseid peanahka! Ja siis on inimesed, kes ahhetavad ja ohivad, et mul olla nii ilusad ja pikad juuksed, lust vaadata, küll nemad on kadedad! Ma valiks iga kell mõne muu juusteprobleemi, kui see tüütu sügelus. Hea meelega lõikaks juuksed maha, aga mul on lühikesed kunagi olnud ja seetõttu ma tean, et mulle tõesti ei sobi absoluutselt lühikesed juuksed, mul on suuuuur ja neljakandiline nägu. Pealegi eeldaks lühikesed juuksed regulaarset juuksuriskäiku, mis on tüütu. Ega ma tegelikult ei teagi, kas lühemad juuksed aitaks kuidagi, lihtsalt pesta oleks lihtsam. Juuksur pakkus ka, et võiks juuksed ära värvida, see kuivatab peanahka. See tähendaks aga taas üht tüütut kohustust väljakasvu värvida ja ma püüan sellest nii kaua, kuni halli veel ei paista, mööda hiilida. Kusjuures, olen avastanud, et kui pead peale pesemist kohe föönitada, siis püsib justkui natuke kauem puhas, kui õhu käes kuivada lastes. Aga föönitamine on tüütu ja rikub juukseid.

Suvel kuidagi probleem leeveneb. Eelneva postituse valguses - vales kliimas elan? Ahjaa, urtikaaria tuli ka tagasi. Vist hea paar aastat tegi pausi.

Teemavahetus - meil ikka osatakse äri ajada siin. L. ei taha korteriühistu esimees olla, ma ka ei tahaks, aga ma pole nii pehme ka, et oleks üldse lasknud ennast ära rääkida. Nüüd teeb siis tasuta tööd. Ma küsiks vähemalt raha, aga tema arvab, et kui raha makstaks, siis oleks õigus veel rohkem nõuda. Ma siis pakkusin, et on ju ometi firmasid, kes seda tööd teevad. Vaatasime siis nende pakutavat. Võimas! Lipu heiskamine ja maha võtmine - 40 eurot. Kolleeg arvas, et noh eks aasta peale neid lipupäevi ikka on ka. Ma siis täpsustasin, et naiivik, see 40 eurtsi on kord, mitte aastahind. Äkki on suisa nii, et üks 40 heiskamine, teine 40 maha võtmine? Iga liigutus maksab. Meil naabermajas käivad paar flegmat onu kinnisvarahooldusettevõttest - pealelõunal, mil majaelanikud juba ammu ise lume on ära ajanud, tulevad nemad ja pühivad paar korda luuaga üle. Sügishommikutel kell 8 ajavad undava puhuriga kahte puulehte taga. See on umbes nagu meil kontoris koristamisega - varem tegi kolleeg sota eest kuus ise, aga ta läks ära, peale seda sai firma võetud, kes maniakaalselt hõõrub läikima köögi kraanikausi, aga söögilaud ja WC-kabiini seinad on mingeid kahtlasi plekke täis, neid koristaja ei näe ja ämblikuvõrgud ripuvad samuti. Hind tõuseb see-eest regulaarselt. Kontori kinnisvarahooldus on ka tasemel, ventilatsioon ei tööta normaalselt juba aastaid, käivad erinevad "eksperdid", räägivad erinevaid asju, laiutavad käsi. Samas arverida ventilatsiooni kohta on parajalt priske, arvetega on üldse kogu aeg jant - mingid imelikud numbrid, imelikud põhjendused ja alati kui aru pärid, saadetakse kommentaarideta uus arve, kus hoopis teistsugused numbrid kui varasemal. Tundub, et neid numbreid määrab sinna keegi ennustaja stiilis "vaatame, kas läheb läbi". Kontaktisikut pole iial võimalik kätte saada, sest ta suusatab/päevitab/jookseb maratoni kuskil eksootilises riigis - nii tore edukas ärimees!

Naisekäe puudutus

Katarina kirjutas mitteoskamisest ja kuna see on minu isiklik marjamaa, siis võtan teema omalt poolt ilmselt küll juba sajandat korda üles. Teate ju, kuidas inimesi utsitatakse neile osaks saavaid sõimunimesid omastama ja kuidas selle tulemusena bitch ning selle teised ekvivalendid on praeguseks rohkem aunimetused kui solvangud. No mina kuulsin lapsepõlves oksendamiseni seda, kuidas ma olen käpard, saamatu, kobakäpp, abitu ja muud sellist. Nisanäpp - see ma olen! Ilmselgelt ma olengi käeliselt kohmakas indiviid, võib-olla hea tahtmise ja suure kannatlikkusega oleks saanud minust mingil alal miskit voolida, aga lihtsam on olnud see tõsiasi lihtsalt teadmiseks võtta. Ärge minuga arvestage, ma keeran kõik kihva!

Mulle ei tule pähe ühtki praktilist tegevust, milles ma märkimisväärselt hea oleksin või näiteks seda ühte asja, mis minu käes alati õnnestub. Mingi firmaroog või firmasoeng või asi, mida alati kaardile joonistada või kasvõi uhke lipsuke või midagi sarnast. Ei ole. Neis asjus ma olen alati keskmisest kehvem. Minu kaunistatud piparkoogid näevad välja, nagu laps oleks kööki lastud. Joonistan nagu laps, käekiri on nagu lapsel. Juukseid oskan heal juhul kammida, isegi sirgendada ei mõista tervet pead. Enam vähem inimlikul tasemel koorin kartuleid, aga porgandeid puhastab mul mees küll paremini. Kinke pakkida ei oska. Pärga punuda ei oska. See nimekiri tuleb pikk. Isegi asjus, milles ma olen keskmiselt rohkem vilunud, kukub asi mul ikka kehvemini välja kui teistel. Meikimine näiteks. Ma olen kogu elu laineriga mökerdanud ja just nimelt mökerdanud, sest peent ja sujuvat joont õnnestub mul tõmmata kogemata korra kahekümnest. Normaalne inimene ilmselt loobuks, ma panen tuima näoga edasi nagu need mutikesed, kel kulmud musta söega sentimeeter originaalidest möödas ja suu üle äärte punane nagu klounil. Ma lihtsalt ütlen, et see on minu stiil ja hoidku igasugu meigikunstnikud end heaga eemale. Ega ma ei olegi elu sees ühelgi professionaalil end meikida lasknud, sest äkki muidu saan teada, kuidas ma päriselt oleksin võinud kõigil neil olulistel üritustel välja näha, kus ma nägin välja nagu purjus panda. 

Naljakas on mu meelest see, et kui ma olen aus ja ütlen inimestele, et ma ei oska, minu peale lootusi panna ei tasu, siis on tüüpe, kes arvavad, et tegu on võltsi tagasihoidlikkusega - umbes, et virtuoosi tasemel ei oska, aga muidu teeb asja ära ning nad on pärast koledasti solvunud, kui selgub, et mina tõesti kohe üldse ei oskagi. Kuigi ma ütlesin seda neile esimese asjana. Nad leiavad, et pole võimalik mitte osata, igaüks ju oskab, ma nimme teesklen ja rikun peo ära. Ma ei pinguta piisavalt või midagi seesugust. Mulle tundub pigem, et inimesed, kes räägivad, kuidas vaatad mingi Youtube'i tutoriali ära ja oled kohe käpp, need pigem esinevad ise ja mina oma huvipuuduse ning saamatusega kuidagi rikun nende triumfi ära. "Kõik on õpitav kui tahta!" Ehk ongi, aga mis hinnaga? Kas ma pean tahtma, kui hinda näen? Kas ma devalveerin kellegi pingutust, kui asjast ei huvitu? 

Hästi sinisilmne on selles valguses käsitööõpetajate lootus, et üleöö on kõigil olemas heegelnõelad. No ei ole mul kodus sellist asja. "Kes ei saanud tunnis silmuseid selgeks, õpib kodus need selgeks!" Mismoodi ta õpib? Kas on nii ilmne, et kodus on see õpetaja olemas? Kuigi minu kooliaegsele küsimusele "miks ma pean?" vastas mu käsitööõpetaja justnimelt sedasi, et a kes su tulevast tütart siis aitama hakkab?!

Püüa olla - Barbie ja King-Kong

Käisin siis ka reedel Barbiet vaatamas, kaasblogijad olid ootused väga madalaks ajanud, seega sai paar-kolm koksi (saate aru, joogid maksavad tänapäeval 11 eurot pisike pokaal!) enne tehtud ja kuigi kartsime, et uni tuleb peale ja piss püksi, siis vastu igasuguseid ootusi oli meil absoluutselt lõbus. Ok, ma alguses vaatasin, et mu sõbrannad ongi need infantiilsed, kes ainsana naeravad, aga pärast ma ise lausa nutsin, seega oli vist nagu pigem hea film. Jaa, ma nutsin Barbie filmi vaadates, imeline mina!

Muidu mind tegelt tõmbas täitsa käima see Katarina poolt tõstatatud teema: karjäärinaised vs pereemad, sest no loomulikult on muid variante ka ja mind iseenesest häirib selline pendli ühest äärmusest teise lennutamine. Aga no filmist ma seda välja ei lugenud. See alguse beebinukkude rappimine oli ju otsene viide Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseiale", isegi muusika oli stseenis sama, kus ahvidele see must obelisk ilmub ja nad uuest rabatuna järsku vägivaldseiks muutuvad. 

Mu meelest oli filmi sõnum selgelt see, et ärgem olgem stereotüüpsed mehed ja naised, olgem igaüks see Mees ja see Naine, kes te olla tahate. Tuues sisse ka praegusel ajal kuuma soovoolavuse teema - kas pole ehk nii, et kui soosurvet vähem oleks, oleks ka vähem soovahetusi, sest väheneks ebamugavus olla ebatüüpiline oma soo esindaja?

Üks sõbranna, kes kinno ei läinud, ütles, et ega jah, mehega ei saa seda filmi koos ju vaatama minna, pärast lähete veel lahku...Ei kommenteeri. 

*********************************************************************************

Stereotüüpidest. Töö situatsioonis oli mul ja L-l kohtumine ühe võõra meesterahvaga, sellise meievanuse, pigem nooremaga ja jutt läks miskipärast kohvimasinatele. Täiesti tühja koha pealt viskab härra killu - "jah, see masin on tõesti sama kapriisne kui minu naine! Höhöhöhööö!" Või oli see kapriissem kui minu naine, vat ei mäleta, aga see verbaalne p*** lõi mu kergelt tummaks, et päriselt ajad sa täiesti võõraste inimeste juuresolekul midagi sellist suust välja?! Kui end mehe lahkumise järel kogusin, küsisin L-lt, et panid tähele, mida ta ütles ja L. imestas  - ütles või? Ma ei tea, ei pannud tähele...Tüüpiline. Ma saaks aru, et mehed saunas omakeskis, sest no eks naiste hulgas ole ka selliseid omast arust naljahambaid, kes viskavad, et palgatõus oli sama väike, kui mu mehe noks, aga mis sunnib võõras seltskonnas selliseid elutõdesid laiali laotama? Ilmselgelt vaid see, et sa tõepoolest arvad, et need on üldlevinud seisukohad ja täiesti normaalsed sõnakõlksud. 

*********************************************************************************

Virginie Despentes'i "King Kongi teooria" lugesin ka läbi ja see oli võimas. Esimest korda tegin seda jõledust, et tõmbasin raamatus lausetele jooni alla. Isiklik raamat siiski, mees sünnipäevaks kinkis. Koos pesupoe kinkekaardiga.

Mõned jutupunktid sealt, mida tahakas kommenteerida.

See jube ja niivõrd levinud ning toetatav enda väärtuse nägemine läbi meestele meeldimise.  - "Samamoodi tasuks naistel pigem paremini läbi mõelda kasutegurid, mis kaasneks aktiivsema isadusega, mitte lihtsalt nautida võimu, mida neile poliitiliselt emainstinkti ülistamisega omistatakse. Isa pilgus lapsele peitub võimalik revolutsioon. Ennekõike saavad isad tüdrukutele mõista anda, et nad on iseseisvad isiksused ka väljaspool võrgutamisturgu ja et neil võib olla füüsilist jõudu, ettevõtlikku vaimu ja iseseisvust ning et nad võivad seda jõudu väärtustada, ilma et peaks kohe karistust kartma. Nad saavad poegadele märku anda, et macho-traditsioon on lõks, räige emotsioonide piiramine sõjaväe ja Riigi kasuks. " Normaalne isa on õnnistus lapsele, ma olen seda alati arvanud. See kõlab jõle antifeministlikult vist? Justkui etteheitena naistele, kellel normaalset meest lapse isaks ei ole, aga mu meelest, kui suuta seda võtta mitte isiklikult ja suures plaanis, siis see on kibe tõde. 

Meestest veel: "Aga kui kuulata nende kaebusi, kuidas naised ei anna piisavalt keppi, ei armasta seksi nii, nagu peaks, ei saa kunagi millestki aru, tekib paratamatult küsimus: miks nad juba üksteist ei truki?" Täpselt. Mu meelest ka tekib see küsimus lausa paratamatult. Kuidas neil Andrew Tate'i fännidel ja incelitel seda pähe ei tule ometi? "Hirm olla pede." Ahjaa, see, muidugi. 

Stigmatiseeritud seks. Mu meelest nimetavad osad Despentes'i "radikaalfeministiks" just nimelt tema keelekasutuse, mitte ideede pärast. Head tüdrukud seksist ei räägi, või kui, siis läbi lillede. Naise seksuaalsusel on justkui kolm võimalikku varianti - krõhva, keda keegi ei taha panna (siin toob autor näiteks Houellebecq'i, kelle puhul tema (tegelaste) naistevaenulikkust võetakse kui omapära ning keegi ei tule aasima, et vaadaku, milline autor ise välja näeb, pole ime, et sellist misogüüniat toodab, naised teda ju ei taha, samas kui naiste puhul tuleb välimus alati jutuks.), lits, keda kõik panevad (Despentes kui seksitööstuses osalenu ilmselt teab, millest räägib - mehed, kes põlgavad naisi, kes teevad seda, mida need samad mehed ihaldavad.) ja siis korralik naine, kellegi omand, kes seksib ainult abielus olles, veits vastu tahtmist, ainult laste saamiseks ning pimedas ja teki all. Ime ka, et see seks nii keeruline on, sest no pagan, ei ühildu need rollid ju kuidagi. Lisaks mainib Despentes ära masturbeerimise, millest ma ammu sarnaselt mõelnud olen: "Kui lihtsalt minna ja naistelt masturbeerimise kohta küsida: "Üksi mind see ei huvita", "Ma teen seda ainult siis, kui pole pikalt meest saanud", "Mulle meeldib rohkem, kui keegi minuga tegeleb", "Ma ei tee seda, ei meeldi"./.../Ma saan aru küll, et see, mida tüdrukud üksi oma kliitoritega teevad, pole minu asi, aga see ükskõiksus masturbeerimise suhtes mul natuke siiski kripeldab: millal siis naised veel oma enda fantaasiatele ligi pääsevad, kui nad end üksi olles ei katsu? Mida nad teavad sellest, mis neid tõeliselt erutab? Ja kui inimene enda kohta sedagi ei tea, siis mida ta enda kohta üldse õieti teab? Milline side saab tal endaga olla, kui tema isiklik suguelund on järjepidevalt kellegi teise käsutuses?" Iseasi muidugi, et mehed, kes justkui rohkem endaga tegelevad, ei ole sellest ka väga kasu saanud, pigem tekitab see paljudes lisasegadust ja piinlikkust, sest ei suudeta seda külge endast taluda. "Me tahame olla korralikud naised. Kui fantaasia tundub häiriv, räpane või põlastusväärne, tõukame selle eemale. (Ma pakun, et mehed teevad sama või siis süüdistavad naisi, kes neis need räpased ihad esile on kutsunud) Väikesed eeskujulikud tüdrukud, koduhaldjad ja tublid emad, loodud teisi teenima, mitte enda sügavustes sonkima. (not me, baby, not me) Meid on programmeeritud vältima kontakti oma metsiku poolega. Ennekõike sobituma, mõtlema teiste heaolule. Kui selle nimel peab endas midagi maha vaikima, mis seal ikka. Meie seksuaalsus on ohtlik, selle tunnistamine võib tähendada selle kogemist ja iga seksuaalne kogemus viib grupist väljatõrjumiseni." Ma pakuks, et üldjoontes kehtib see sooüleselt, kuigi jah, naistele söödetakse seda siivsa naise kuvandit oluliselt rohkem - poisid jäävad ikka poisteks. 

King-Kongi teooria räägibki sellest, kuidas aktsepteerida endas seda King-Kongi, kes ei mahu ideaalse naise kuvandi alla, sest paraku seda ideaalset naist - vaikset, alandlikku, hoolitsetut, head ema, oskuslikku majapidajannat ja ablast seksikiisut ühes isikus ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta ilmselt olemas ei ole.

Despentes suudab ära nimetada ka selle nähtuse, mille üle ma olen ikka pead murdnud, et kas on või ei ole. Ta nimetab naisi, kes õhinal patriarhaati toetavad, Stockholmi sündroomi all kannatajateks. No selliseid, nagu ma siin kirjeldan - jess, poisid kiusavad kedagi teist, mitte mind, mina meeldin poistele, ma olen heaks kiidetud! Lihtsam on poiste poole hoida, sest nende käes on võim.

Mis siis on see imeline ja ligipääsmatu naiselikkus?

"Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži aga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. "

Oojaa, seepärast ma vihkan. VIHKAN sõna naiselikkus. Naiselikkus on vaenlane. Ma ei osanud olla naiselik, ma olin jutukas, kõvahäälne, naljakas ja väljapaistev, aga õnneks, oo õnneks, olin ma ilus, seega see - "Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida." kehtis ikka. Ma sain käed puusa panna ja hõisata, et mina küll naiselik ei ole, aga meestele ma meeldin! Jube, jube noorus, kus võitja on see, kes meeldib rohkematele meestele. Stockholmi sündroom, vaata ülal. Ma olin täpselt see "Vaata, kui püss naine ma olen, hoolimata oma iseseisvusest, haritusest, intelligentsusest püüan ma ikka ainult sulle meeldida", milliseid Despentes mainib. 

Julgus mitte olla ilus, Despentes oli noorena punkar ja talle korrutati aina: "Miks sa ennast nii inetuks teed? Ära häbene ennast, ole ilus, küll sa meeldid poistele!" Ma pakun, et absoluutselt kõigile teadlikult ilukaanoneid eiravatele õrnas eas tütarlastele on seda öeldud. Mulle küll. Sul on üks töö - olla ilus ja sa ei suuda isegi seda?! Pange ennast põlema! 

Kirsiks tordil ütleb Despentes: "Õnneks on olemas Courtney Love. Eriti tema. Ja üleüldse punkrokk. Kalduvus armastada konflikti. Ma tulin blondi pea varjus tagasi mõistusele. Koletis minus ei jäta asja nii." Täpselt minu kogemus. Ma ei saa seda raamatut mitte armastada. 

P.S. Ainus asi, millega ma raamatu puhul rahul ei ole, on see köide - mis mõttes laguneb raamat juba esimese lugemise poole peal lehtedeks? Ei, ma ei masturbeerinud sellega, höhöhööö.

Lastele kinke ostmas

Vahelduseks muusikaga pommitamisele natuke kingitustest. Kõigepealt läks katki legendaarne seljakott, mis Mini suisa kuus ja pool aastat truult teeninud oli. Jah, mu laps käis esimesest kuuenda klassini sama kotiga. Oleks edasigi käinud, kui poleks katki läinud. Samas, imeline ajastus - saab lapsele midagi vajalikku kinkida, mitte ei pea oma peaga mõtlema! Loomulikult selgus, et kauplus, kust me eelmise vastupidava koti saime, on oma uksed lõplikult sulgenud (originaalse nimega The Bag, kummalisel kombel jäid tegutsema vaid Pärnu ja Haapsalu filiaalid, enamasti on pealinnast väiksemad kohad esimesed, mis kinni lähevad) ja koolikotte väljaspool hooaega väga ei müüdagi. Ok, lõpuks saime spordipoest ühe enam-vähem olemisega, kuigi ilmselt mitte enam nii vastupidava. 

Seejärel avastas Mini, et tal oleks kangesti üht raamatut vaja. Paraku valis ta kaane järgi ja tegelikult on tegemist täiskasvanutele mõeldud romaaniga. Ma ei ole aga see inimene, kes teismelisele raamatu ostmata jätab, kui tekib harukordne juhus, et too mõnd tahab. (Keegi kuskil kunagi rääkis, kuidas ta tihti näeb, kuidas vanemad kisuvad lapse ära raamatupoest, kust see endale midagi tahab, sõnadega, et "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi". Ei kommenteeri.) Raamat on Ana Johnsi "Naine valges kimonos", sellel on Goodreadsis päris kõrge keskmine hinne, aga seda pole veel lugenud ükski neist mulle võõrastest internetiinimestest, kelle maitset ma usaldan. Ma ei saa ju seda ise ka enne läbi lugeda? Äkki on see "full of kinky sex and violence"? Ma ise lugesin samas eas Lolitat, nii et mis see ikka teha saab, eks?

Noorema plikaga on veel raskem. Esiteks teatas ta, et talle pole üldse midagi vaja, kõik on olemas ja keeldus poodi kaasa tulemast. Teiseks, et alla 100 leheküljelisi raamatuid pole kohe kindlasti mõtet vaadatagi. Paar raamatut leidsin. Ühe näiteks Adam Kaylt, kelle raamatuid ma ise olen lugenud ja lahinal nutnud - hea valik ilmselt? Ok, Adam Kay oma lasteraamatutes ilmselt ei kajasta päris neid samu meditsiinilisi olukordi, mida täiskasvanute omades. Igatahes on üle sajalehelisi kaheksa-aastastele sobivaid raamatuid maru vähe. Eriti sellised, kus igal teisel lehel pole suurt pilti.

Jõudsime seejärel muusikaosakonda. Kui arvata, et nüüd on maailm lahti, saab kõike, mida tahad, siis taaskord viga, sest tuleb välja, et vähemalt minu lapsed kuulavad sellist muusikat, mida poes ei müüda. Minil on niikuinii Spotify, aga Mikrol veel pole ja ta peale Lõuna-Korea popi väga muud ei kuula. Seda on aga poes pagana kehv valik, rääkimata nende bändide merchist, mida ta eriti ihaldab. Mees oma naiivsuses küsis: "Aga kas ta näiteks eesti muusikast ei kuula midagi?", mille peale vanem õde silmi pööritas. Kuskil elavad ka need teismelised, kes Nublut kuulavad, aga mitte minu kodus. Jaapani pood meil on, kust ma Minile arusaamatut kraami ostsin (põhimõtteliselt ostsingi hinda vaadates, ei mina tea, mis seal pakkide sees on, aga ma tean, et ta rõõmustab juba pelgalt hieroglüüfe nähes. "Emme, need ei ole hieroglüüfid vaid kanji!"), oleks Lõuna-Korea oma ka vaja. EDIT: See on vist siiski Aasia pood, nii et tuleb lihtsalt välja sõeluda, mis asjad on Jaapanist, mis Lõuna-Koreast.

Seejärel sain õudse fopaaga hakkama, läksime Mikrole patja ostma, sest vajalikke asju peab ka kinkima. Olles padja välja valinud, küsis müüja, kas värv sobib, ja ma vastasin: "Jaa, ikka, ta on tüdruk!". Appi, kust see järsku tuli? Ma ei ole ju ometi see "roosa tüdrukule, sinine poisile" tüüpi inimene? Järelikult on see kusagil ajus nii kinni, et lipsab tahes-tahtmata keelele. P.S, Neid asju on tegelt hulgim, just lapsekasvatuse juures, kus saad hädaga sõnasabast kinni, et mida paganat ma ometi räägin, lihtsalt mingid klišeed, millesse ma ise ei usu, aga nii kergelt tulevad suust välja.

Pärast hurjutasin nalja pärast Minit, et miks ta "normaalne" ei võiks olla, isegi viieaastased tahavad jõuluvanalt (kontrollitud fakt!) meigilauda ja "produkte", mul oleks nii hea ja lihtne talle kamaluga meiki osta. Jälle tehti oksendamisnägu. 

Ahjaa, Mikrol tehti koolis jälle see "iga vanem ostab lapsele ise kingi, ärge üle pingutage, sobib mõni kaardimäng". Ma söön oma mütsi ära, kui keegi ei saa kinki a la Barbie maja. (Ma vist olen kirjutanud, et selline juhtum oli ühes mu lapse trennis, kus siis enamik lapsi sai värviraamatuid jms, sest hinnapiir, aga üks õnnelik printsess troonis keset saali, ponide loss süles...)

Ära lase deodoranti püksi!*

Vaatasin eile filmi "Mürgine ilu", mis oli vist küll juba kordus, ja vandusin. ETV2-s veel kuu aega järelvaadatav, saate ka vaadata ja vanduda.

Filmis oli küll ka muid kosmeetikatööstuse ebameeldivaid tahke, kuid põhiteemaks oli Johnson&Johnsoni beebipuuder. Nimelt avastas üks ennastsalgav teadlane, et talk on äärmiselt kantserogeenne (vähkitekitav) ja arvas, et sellekohase hoiatuse peaks panema beebipuudri pudelitele, mis enamjaolt talgist koosnevad. Suurfirma ei tahtnud sellest midagi kuulda. Samas sattus teadlase kätte info, et J&J on probleemist teadlik juba aastast 1960! Üks naine, kes oli saanud munasarjavähi, läks ÜKSI J&J vastu kohtusse, algul püüdis J&J teda 800 000 dollariga ära osta, seejärel 1,2 milliga. Naine keeldus. Läbi ussiemmi said nad kohtus võidu, aga sellise, kus tunnistati, et jah, võis küll vähk sellest tulla, aga mingeid sanktsioone ei järgnenud. Ei mingeid hoiatusi siiani. Filmi kirjelduski ütleb, et "Põhja-Ameerika kosmeetikatööstuselt ei nõuta tõestust selle kohta, et koostisained on ohutud, enne kui need jõuavad poeriiulitele." Hakkasin mõtlema, kas see sama beebipuuder mitte meilgi müügil pole? Minul vähemalt oli see valge pudel olemas, kui lapsed väiksed olid. Ma olen 100% kindel,  et ma ei ostnud seda, sest õnneks ei olnud mu lastel mähkmelööbega probleeme ja ma pakun, et sain selle neetud pudeli mingist apteegi(!) beebipakist tasuta. Ja loomulikult ma mõnikord ka raputasin seda oma laste pepude peale..Igaks-juhuks. Et mõnus kuiv tunne ja hea lõhn. Nagu ei tuleks selle pealegi, et asi, mida reklaamitakse beebidele, võiks olla mürgine. 

Üldse on vähemalt minul üldiselt mõtlemine, et "müüakse poes, järelikult on testitud ja turvaline". Mõnikord ju ometi Tarbijakaitse võtab osad tooted müügilt ära, need on enamasti mingid väikepoodides müügil olevad kohe pealtnäha kahtlased Hiina vidinad. Paar päeva tagasi just osatasin, kuidas meil oli omal ajal ikka helge lapsepõlv, sai turuputkast või bussijaamast odavat kosmeetikat, aga tänapäeva laps peab esimesed katsetused üsna hinnalise kraamiga tegema. Peale filmi mõtlen, et johhaidii. Ok, sel ajal vist liikus meil pigem Poola, kui Hiina kraam. Miskipärast on mul jälle kõhutunne, et Poola kraam on natuke turvalisem, Hiinas ei maksa inimelu midagi...

Vaatad filmi, hakkab õudne, aga mida sa siis teed? Nagu filmis öeldi, keelatakse mingi aine ära, osavad kosmeetikatööstuse kavalpead nimetavad selle lihtsalt ümber või leiavad teise sarnase. Looduskosmeetikas võib samuti ohtlikke ühendeid olla, filmis toodi eeterlikud õlid (mul üks tuttav promob neid ja kuigi seal on tõesti hoiatus, et mitte rasedatele ega imetavatele emadele, siis äkki kõik ei loe seda või ei hooli?), millest nt lavendliõli sisaldab piisavalt östrogeeni, et poiss-beebidel rinnad kasvama panna. Lavendel on ju teadagi hea une tekitaja ja beebidel on und vaja...

Ilma kosmeetikata ka ei saa. Ma olen püüdnud kasutada nii looduslikku deodoranti kui šampooni. Ütlen ausalt, et niimoodi haisenud ja rasvase peaga ringi käinud ma muidu ei ole. Proovisin ka laste peal, sest äkki ma olen nii keemiast läbi imbunud, et minu puhul on vaja mingit üleminekuaega. Ei, laps, kes varem üldse deod kasutanud polnud, haises samuti ja pea läks kohe rasvaseks, kuigi nemad mingit suva poešampooni kasutanud ei olnud. Mulle tundub, et selliste teemade puhul, et mitte hulluks minna, jääbki tavatarbijal üle vaid pea liiva alla pista ja nentida, et eks me sureme nii või teisiti, kõik meie ümber on juba mürk. 

Aga päriselt, mis toimub nende inimeste peas, kes teadlikult seda mürki toodavad ja turule paiskavad? Samal ajal külmalt valetades. No näiteks mina seda Grüne Feed ei usu. Mu emale toob üks sealne töötaja kurki ja ta on alati maininud, et jumala eest, peske need kurgid kodus kindlasti üle, te ei taha teada, mida seal kõik kasutatakse. Mina näiteks kiles kurke ei pese. 

Miks on vaja üldse teooriaid, nagu keegi meid salaja mürgitaks mingite chemtrailide või vaktsiinidega, kui seda tehakse täitsa avalikult?

*Mainin ära, et pealkiri on pelgalt tähelepanu äratamiseks ega viita kuidagi sellele, et ma naeruvääristaks inimesi, kes seda päriselt teinud on. Traditsiooni jõud on tugev ja ilmselt kui meil siin oleks igapäevane komme talki higistamise vastu kasutada, siis teeksime seda meiegi. Mulle lihtsalt tundub, et see on pigem miski Ameerika komme (parandage mind, kui eksin!)

Kohustuslik alastipilt juubeli puhul

Käsi südamel vannun, et ma absoluutselt ei mõtle kuidagi negatiivselt neist blogijaist, kes endast paljastavaid pilte postitanud on! Pealkirja idee tuli hoopis nii, et vaatasin endast tehtud pilte ja ainuke, kus ma enam-vähem enda moodi välja näen, oli see:

Nagu te näete, paljastub siin seegi, et ma olen tegelikult sootu :) Sporti on kõvasti tehtud, jah, tänan küsimast. 

Ma ei tea, kas kõigil teistel käib mingi profifotograaf järel või, aga mu puhkusepildid on enamasti kas sellised, kus ma selja tagant, kuskil kaadri servas, liikumise pealt või siis vastu tahtmist perepildi huvides oma kõige suvalisemates kaltsudes, pea kammimata ja molu paistes nagu see:

Või siis tehtud L-i telefoni selfikaameraga, mis muudab su mingiks trolliks hiiglasliku lauba ja punnis silmadega, aga vähemalt siidsileda nahaga nagu see:

Aga juubel, jaa! Saingi 40! Viirelaidu ei saanud, jumal tänatud, ma kujutasin ju seda valgete linadega, kristallpokaalidega, mahedas õhtupäikeses otse rannas, reaalsus oleks ilmselt olnud, kui selle tormiga saarele üldse lastud oleks, vihmakuubedes kusagil lõdisemine ja lendavate laudlinade tagaajamine. Peab vist leppima, et iial ei tea, kas mu sünnipäev on sügisel või suvel. Mõni inimene isegi tuli. Mõni inimene ütles, et "ega me ei pea su sünnipäeva ju suurelt tähistama", mille peale ma jälle sõnatuks vihastasin, sest äkki ma tahaks ikka ise otsustada, kuidas mu sünnipäeva tähistatakse?! 

Juuksurisse otsustasin minna üle, ma ei tea, viie aasta kindlasti. Tegelt vist käisin viimati 2014, kui lõpetamiseks soeng tehti...Ütlesin juba juuksurile, et pangu ta lokirullid ja vesinik valmis, vaja eakohastuda. Häda on siiski selles, et see juustepikkus, mis keskmiselt pildilt paistab, ongi päris, mitte tuule teema, vasak pool on oma 10 cm pikem kui parem, sest...no ma krutin neid parempoolseid. Ja ega sellest blondeeritud osast kamm ka enam läbi ei käi, olgem ausad. Lühikesed juuksed mulle jälle absoluutselt ei sobi, sest ma olen ju kantlõug-hiidpea, mulle sobiks habe vist, aga ei kasva teine kuidagi. 

Endaga rahul olemisest. Ema oli suvilasse naisteajakirju vedanud. Vihastasin. Ühes Solmani-mutt ja Helme-proua targutasid pereväärtustest ja moraalsest hügieenist, teistes uhati ühelt poolt dieedi- ja meiginippe, teiselt poolt kehutati endaga rahul olema. Mõtlesin, et kui midagi endale lubada, siis vist seda, et eluilmas ei vaata, mida suhu pistan, trenni ei lähe ning näkku süstima ei hakka. Oeh, see viimane, ma saan aru, et mõõdukalt saab ka seda teha, aga sel suvel nägin suisa kahte inimest, kes peale mõõdukat algust ikka täiega ära pöörasid, kuid ise sellest enam aru ei saa. Põsed punnis ja läikivad nagu ladvaõunad, ninad kasvavad huultega kokku, silmad pingutusest kissis nagu oleks juuksed liiga kõvasti patsis. Ja ilusad inimesed olid mõlemad varem, kohe väga ilusad, aga nüüd on mingid monstrumid.

Kerglastel teemadel jätkates, nimetage jalanõusid, mis näevad ägedad välja, on mugavad ja kannatavad vett ka? Kummikud mul on, need pole väga mugavad. Talvesaabas ja plätu on ka, häda on just selle praeguse vahepealse ilmaga. Vaatasin eile linnas inimesi, olenemata soost või vanusest kannab 90% neist tosse. Vanasti olid tossud spordijalanõud, mul on tõrge neid tavalise riidega jalga panna.

Ta isegi ei ürita, milline jultumus!

Lana del Rey avaldas kolm uut singlit, millest igaühe kaanepildiks on tema enda portree, selline lihtne, kergelt kiiruga tehtu mulje jättev, mitte sätitud ja viimse detailini paigas. Ja osa inimesi on šokeeritud - vaheta kohe oma plaadi kujundus ära! See on kole! See on amatöörlik! See ei sobi sulle! Sa oled muidu ju nii kena tüdruk, Lana, miks nüüd siis niimoodi? Mõni ütleb, et Lana on ju niisamagi kena, aga sellistele vastatakse, et asi ei ole selles, kas Lana on loomulikult kena või mitte, asi on selles, et ta ei püüa! Ta ei püüa olla parem!

See meenutas mulle kohe eelmise postituse kommentaariumi, kus samuti toodi välja mentaliteet, et muudmoodi kui ilus ei tohigi olla ja maksimaalse ilu nimel tuleb pidevalt võidelda. Võeh, ma ütlen.

Ilu nimel mitte pingutada on kuritegu? Vabandan juba ette stereotüübi kasutamise eest, aga kas pole mitte levinud arusaam, et näiteks vene naised on sellised, kes alati pingutavad, on sätitud, kenad. Vot vene naine ei lähe prügiämbritki välja viima, ilma et meik peal oleks ja kontsad all! Ma mäletan, et mul oli ka kunagi põhjenduseks alati võtta, et miks olla oma tavaline kui võiks olla oma parim? Ja no teisalt sai ikka silmi pööritatud paari tuttava üle, kes väidetavalt ärkasid peikade juures enne kukke ja koitu, värskendasid wc-s meigi ja heitsid siis kaissu tagasi, et ikka hommikul meest oma kauni näoga rõõmustada. Mehhiko teleseriaalides ju ka daamid ärkasid alati, täismeik näos ja sonks peas. Ei saa öelda, et poleks dilemmat olnud - mis siis saab, kui ta mind meigita näeb? Midagi ei saanud üldiselt, enamasti ei pandud tähelegi. 

See oli selline ealine iseärasus mu meelest. Enamikul läks üle. Mõnel ei läinud ka. Hiljuti just üks kommenteeris oma trenni- ja ilupostitusi, et siis pole häbi end mehe kõrval näidata. Mees on tal muide kõvasti ülekaaluline lõtv töll. Täismeik, juuksurisoeng, liibuvad riided ja tikkkonts peavad olema, siis ei ole häbi ja mees on uhke. Prioriteetide küsimus ilmselt.

Mehed meesteks, aga meil siin töö juures oli varem üks muidu tore iluteenindaja, veidi vanem korpulentsem daam ja siis tema mind nähes kukkus alati survestama - "oleks mulle antud selline raam nagu sulle, küll ma alles tuuniks seda! No miks sa ometi miniseelikut selga ei ole pannud! Miks sa ometi omale pikki küüsi ei taha! Mis hallid või beežid küüned, ma paneks kohe neoonroosad, siis on ikka ilus!" Tal oli valus vaadata mu rakendamata potentsiaali, ilmselt professionaalne kretinism, aga ikkagi. 

Ilus naine on hoolitsetud naine! Kas see hoolitsus tähendab igapäevast ilusalongi või seda, et pea pestud, puhas riie seljas, küünealused puhtad ning higihais ei käi üle pea? Muuseas, esimene võib teise ka välistada, on selliseidki kohatud.

Ilu nõuab ohvreid, kui ohvreid pole, mis ilust me siin üldse rääkida saame?

Amfiibinimest* siit ei saa

Inimese suurim organ on nahk. Mul on sellega kummalised lood.

Vaatasin üht veebiküsitlust, kus taheti teada, kuhu inimesed peale piirangute lõppu esimesena tormata soovivad. Üheks enimvastatud variandiks olid ujulad ja spaad. Tervis läbi vee? No mul ei tule. Käisin kunagi kolm kuud vesiaeroobikas, rohkem ei saanud, sest keha hakkas sügelema. Ikka nii hullult, et öösiti kratsisin ennast läbi une siniseks. Pidin enne uinumist Xanaxi sisse võtma. Minu ainuke kokkupuude kurikuulsa Xan-iga...Nahaarst soovitas kloorivett vältida. Kui ma käin spaas, siis pärast seda on mu nahk kaetud valge ketendava kihiga, kisub, sügeleb ja selle leevendamiseks pean end kõvasti kreemitama. Kus see ilu ja tervis siin on, ma küsin? Iga kreem ei kõlba ka, poeomadest ainult Body Shopi võided, need kõige rasvasemad, ülejäänud on nagu hane selga vesi või tekitavad ise uue ketendava kihi naha peale. Mäletan, et mu vanaemal olid ka jalgadel kuivusest suisa soomused. Ilmselt pärilik värk.

Hiljuti olin hädas sama murega peas - kasutasin üht kiidetud looduslikku soolašampooni, mulle mõjus nii, et kraabi või pea verele pärast. Häda leevenduseks proovisin kõigepealt teist kiidetud ökošampooni Nurme rosmariini, pidi aitama spetsiaalselt sügeleva peanaha vastu - ei läinud paremaks. Pea sügeles kohe peale pesemist hullupööra. Kahtlustasin juba täiu. Vihaga ostsin mentooliga Head & Shouldersi. Mitte midagi. Kuu aega pea sügelemist. Lõpuks registreerisin end apteeki peanaha uuringule (hetkel Rimi kaardiga 2 eurot, teen tasuta reklaami täitsa) ja soetasin selle tulemusena Eucerini apteegišampooni. Sain muidu teada, et ma ei tohiks kasutada rasvaste juuste šampoone vaid rasvase peanaha omi. Peale Euceriniga pesemist pea kohe ei sügelenud. Praegu (pesin eile), no natuke sügeleb, aga mitte võrreldavalt varasemaga. 

Mu ema viib pool palgast apteeki, ma pean vist ka sinna rajale astuma. Näiteks näokreemid olen ma juba ammu ainult apteegiomade vastu vahetanud. Varem arvasin, et mul on ketendav nahk ka näol, pärast apteegikreeme selgus, et nahal on lihtsalt kallis maitse. Siiski nägu veega pesta - nalja teete! Kohe ketendab, kisub, punane - peale duši all käimist esimese asjana pean kreemi näkku viskama. 

Ma ei saanud pikka aega aru, et teised inimesed võivadki ilmselt veeprotseduure nautida, minusuguse nahaga inimene ilmselgelt mitte. Mõnele meeldivat vannis käia näiteks. Ulme! Mul vanemate juures on mullivann, mitte keegi ei kasuta seda. Algul ma kohusetundest käisin. Kõrvalpõikena - neil on ka näiteks nõudepesumasin, remondist saati, vist nii 20 aastat seisnud valamu all, kokku ühendamata, sest ema ei taha. 

Aga ujumine looduslikes veekogudes? Mõtlesin selle peale ja sain aru, et minu jaoks on selle juures ainsaks tõmbenumbriks eneseületus - "nii tehtud, käidud, üks number statistikas juures". Aga et oleks mõnus iseenesest? No ei tea. Justkui peab lihtsalt. Mees on nii tüütu, tahab alati suvel igasse lompi sisse karata, kus aga tee peale jääb. Miks? Ujumine on raske ja väsitav, ma ilmselt ei oska seda õigesti. Samas, ühed minu elu kõige imelisemad kogemused on olnud snorgeldamised Punases meres ja ma tahtsin nii väga sukelduma õppida, aga siingi tuli füüsis vahele  - kõrvad ei kannata rõhku, sain isegi sukeldumiskoolituse raha tagasi, ei anna sihukest santi koolitada. 

Mu lapsed on Kalad ja Veevalaja, muideks.

* A. Beljajevi samanimeline jutustus oli mul lapsena suur lemmik. Sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"

Minu Praha

Oli valida, kumba loen, kas Oksast või Pautsi, kuna nädal oli niigi masendav (enda tekitatud probleemid, ei midagi erilist), siis otsustasin viimase kasuks, sest Oksaselt midagi meelelahutuslikku oodata oleks naiivsevõitu.

Mulle väga meeldis! Üle pika aja sai korralikult naerda. No näiteks selline stiilinäide: "/Ta oli .../ niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest." (lk 58) Sellist tüüpi huumor, mille puhul mõtled, just, jah, täpselt nii ongi, ei suudaks ise paremini sõnastada! Nagu mina ise teeks nalja ja keda siis ikka rohkem armastaks kui ennast. 

Põhiteemast kõrvale kaldudes üks tsitaat veel, mille puhul ma tundsin, et see on asi, mida ma ise välja öelnud ei ole, aga mis ilmselt nii oleks ja nüüd tuleb selle teadmisega edasi elada: "Mida ma oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin - tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaks raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida." (lk 38). Ehk siis see ei ole mingi selline tüüpiline tüütu reisiraamat - käisin seal ja nägin seda, oli kena, (leidsin nunnu kohaliku mehe, asjaajamine on seal riigis ikka alla igasugust arvestust, kohalikud pulmakombed), vaid läbimõeldud tervik, Pauts on ju ikkagi kirjanik, lool on süžee, tegelased, kulminatsioon. Ja loomulikult Praha, millega mul on isiklik soe suhe. 

Nii, nüüd unustame raamatu ja hakkame rääkima minu Prahast.

Mina käisin oma ühe korra Prahas 1998. aasta varasuvel olles 16-aastane. 

See pilt on tehtud varahommikul, peale öö otsa üleval kooserdamist. Me seisime seal imelises hommikuvalguses (mis pildile jäänud ei ole) ning igasse suunda, kuhu vaatasime, laius linn ja ma mäletan, et mõtlesin umbes "vau, maailm on päriselt suur!". Me olime kõigest natuke õlut joonud, kellelgi polnud avajat ja kui me üritasime pudelit prügikastiga avada (mul on pilt praeguseks lahkunud sõbrast, kes seda üritab), siis kõlas kuskilt pimedast eestikeelne hüüatus: "Noh, poisid, ei saa õlut lahti või?". Me jõlkusime kõhedates kottpimedates parkides, kui järsku aimasime eemal paari tumedat siluetti meie poole tulemas ja üks teine sõber küsis mult irooniliselt: "Marca, kui meil peaks olema vaja joosta, kas sa suudaksid?" Asi ei olnud selles, et ma olin ainus tüdruk, vaid pigem selles, mida ka pildilt näha ehk siis plätumutt forever. Ma ise ei näinud enda outfitis midagi imelikku. Mul oli isegi dressidega sobiv küünelakk (Manhattan, Tartu vanast Kaubamajast, loobin olmedetaile nagu Mudlum) ostetud, mida ma ka pildil, näpud harali, demonstreerida püüan. Hõbekett oli toonase peika oma (seesama 20-aastane ätt, keda ma hiljuti mainisin), andsin paari nädala pärast, kui lahku läksime, tagasi. T-särk on Musta Q fännklubi toode, pmst sama, mis tänapäeval 5miinuse "Rämmar". Gangsta-gangsta. P.S. Plekk pildil on sellest, et ma saatsin seda kui paraadfotot endast oma arvukatele toonastele kirjasõpradele. Ju keegi hoidis panni all. MINA hoian oma pilte kenasti albumis. Meenub, et keegi kobises veel, et "sa päriselt arvasid, et plätud koos dressidega on moekas kombo vä? Ma olin nagu: "biiitch say what?!"

Tegelikult olime meie täitsa ontlikud lapsed. Paar reisikaaslast ostsid näiteks Praha keskväljakul suvaliste tüüpide käest kanepit ja tegid taksos külma arve. Kas tänapäeval keegi üldse julgeb korraldada teismeliste klassiekskursioone? Prahast mäletan veel neid jubedaid kerjuseid Karli sillal, keda ka Pauts mainib, ühe puhul olin ma peaaegu kindel, et see on peata laip. Tohutut Kesk-Euroopalikku äikesevihma, mis Praha küngastel mässavaks jõeks muutus. Mingit urkalikku ööklubi otse Karli silla all, kus keegi meilt dokumente ei küsinud, aga kust me põgenesime, kui märkasime, et kamp tumedasilmseid keskealisi mehi meid kahtlaselt silmas peab. Ma ei tea, mitu ööd me Prahas olime - tundub kahtlane, et selle pika bussireisi peale ainult ühe, aga mu mälus on see kokku sulanud üheks pikaks pimedaks ööks, millele järgnes see imeline hommik panoraamvaatega linna kohal. Praegu tundub mulle, et tegelikult on see foto tehtud ühes teises kohas, sest mulle meenub, et seal, kus me hommikut vastu võtsime, sai justkui rinnatise peale püsti ronida, mingit aeda nagu pildil, ei olnud. Aga no mälu, eks.

Unine asju sünnitab ilmutisi, teine mu lemmiklinn peale Prahat on Varssavi, millest ma olen kaks korda niimoodi läbi sõitnud, et ärkan bussis varahommikul keset hommikuvalguses ärkavat suurlinna ja see on mulle säärase mulje jätnud, et piisab lemmiklinnaks olemiseks, mis sest, et oma jalga ma Varssavis maha pannud ei olegi. Ah, tegelikult meeldivad mulle kõik suured, vanad linnad, sellised, kus on vanalinn, katedraalid, kitsad tänavakäigud ja laiad bulvarid ja kuhu ma olen sattunud kenal aastaajal. Viin näiteks on mu mälus kui jõle linn täis külma tuult ja koerasitta, sest ma käisin seal varakevadel. Liisi Ojamaa luule räägib linnadest (tema räägib küll konkreetselt Tallinnast) nii, nagu mina neid armastan.

Kes pärast naerab...

Vaatasime just L.-ga mõlemad, kuidas meie postkastid ummistuvad - lasteaia listi saadeti kiri, milles rasvases kirjas märge, et vastust ootame meilile, mitte listi. Me olemegi need kurjad inimesed, kes koroona saavad, sest isegi L. arvas, et peaks vist kuidagi teada andma, mida sellistest arvata, aga noh, see oleks veel rohkem listi ummistanud ja pealegi oleme õelad ainult omavahel (st mitte üksteisega, kuigi seda ka loomulikult, aga võõraste silme alt väljas).

Igatahes ohkisime siin, kuidas kõik on lollid ja meie need lillekesed pasameres, kui avasin FB-s Mini klassikaaslaste vanemategrupi lootuses taas nalja saada ja märkasin seal kellegi kuvatõmmist tema lapse eKooli ülesannete lehest. Mulle tundus, et meie oma on hoopis hõredam. Kontrollisin, hakkas tõesti kummaline tunduma, et emakeeles, mis pea igapäevane, pole juba neli päeva õppida antud. Noh, kes siin see suurem loll on? Muidugi selgus, et lisaks ülesannetele on olemas ka alajaotus "tunnitöö", mida mina üldse avanud ei olnud...Ikka "trillallaa ja trullalla, meil nii vähe õppida", eks...Lapse kiituseks saab öelda, et üle pooleteise tunni see mitme päeva tunnitöö järele tegemine õnneks ei võtnud.

Kui üldiselt on inimestel probleem, et peab oma kaasat harjumatult pikalt välja kannatama, siis mina tunnen vastupidi  - kuidagi võõristus hakkab tekkima, ei tunne nagu äragi seda tüüpi, kes õhtul koju laekub. Ma olen kodukontoris, tema päriskontoris, normaalsel ajal töötame koos. Rääkides tööst, siis alles see oli, mil ma kiunusin, et tööd võiks rohkem olla - nüüd on tööd nii, et tapab, ainult, et ma pean seda siit ebamugavast kodukontorist tegema. Nagu alati, saad, mida tahad, aga väikese knihviga. Millegipärast on peagi lõppema hakkav nädal konkurentsitult aasta kiireimaks osutunud. Või isegi viimase poole aasta. Mis peaks ilmselt pigem hea olema, kuigi enamjaolt oli tegemist vanade failidega, mis tehtud enne karantiini, kuidas edasi läheb, ei tea.

Poes käisin ka ja avastasin seal, kuidas ma endale teadvustamata oma suud vastu rahakotti hõõrusin...Loomade meditsiinilist kraed oleks tõesti vaja. Ma lihtsalt ei suuda uskuda nende ettevaatusabinõude efektiivsusesse, üsna õnnemäng, kas hangid endale mingi viiruse või ei. Ma tean inimesi, kes juba varasemast desinfitseerisid poes käies oma ostukärusid ega saaks öelda, et nad oluliselt tervemad inimesed oleks, kui mina. Loomulikult, üldist levikut see mingil määral ikka piirab, aga tegelikult teeb ilmselt iga inimene päevas tuhandeid ohtlikke manöövreid, kuigi ise võib arvata, et on kaitstud, kui järgib üldisi hügieeninõudeid.

Ma imestan seda ka, kuidas inimesed usuvad, et karantiini ei leevendata, sest me oleme ikkagi humaansed ja solidaarsed riskirühmadega. Kahtlustan, et majanduslik kahju kaalub selle solidaarsuse ikkagi üles, pealegi, hetkel veel on kinnitatud riskirühmadeks vanurid ja varasemalt haiged - pigem kergendus riikidele, kui see segment väheneb...Mul endal on muide astma diagnoositud, kunagi ühe viirushaiguse tüsistusena tekkis, aga ajapikku on sümptomid väga harvaks jäänud, paar korda aastas või nii, aga piip on mul olemas. Eile läks ootamatult vaja, ei olnud üldse lõbus kokkusattumus.

Veel teemakohast (jah, ma kirjutasin, et mul on sellest siiber, aga mitte enda mölast muidugi!) - kas tõesti inimesed vaatavad neid salvestisi etendustest, kontsertidest ja muust taolisest? Mina näiteks ei suuda, see pole üldse see! Telelavastusi ma pole iial vaadata suutnud ja kontsertide puhul on möönduseks ainult see, kui esineja on selline, keda mul kuidagi oma eluajal näha pole võimalik. Ei teagi, miks. Kuidagi poolikuks jääb see elamus, teleekraan on ikkagi seasilm, puudu on vahetust inimkogemusest jne. Mingid ekstraverdi spetsiifilised probleemid äkki? Mis sest, et ma end ekstraverdiks tunnistada ei taha.

Netis oli veel see eristus ka, et on inimesed, kes väljas käimata enda eest hoolitseda ei viitsi (sinna kuulun mina) ja siis teised, kes puhtalt enda pärast end kodus lille löövad. Ma ei tea, miks ma rasvase peaga ringi käin, tõesti. Tavaaegadel ma ju ei mõtle, et peab end kasima, sest muidu teised vaatavad. Täna pesin pea ära, aga selgus, et see kolm ja pool päeva pesemata pluss viimased neist ka kammimata, oli mõjunud karvadele nii, et pooled neist tuli maha lõigata...Mis oli omakorda hea käsitööülesanne lapsele. Minust ei saa ikka seda testijat, kes tõestaks ära, et peale mingit aega hakkavad juuksed isepuhastuma.

P.S. Eelmises kommentaariumis mainit hea idee saada lapsed tube koristama minu oma puhul ei toiminud. Vaatas sujuvalt mööda sellest ülesandest. Ja õige kah - see ülesanne anti tüdrukute tööõpetuses, poisid pidid samal ajal ehitama onni!

Triviaalsetel teemadel

Ma seda riietemeemi ei hakka tegema, sest liiga palju oli küsimusi, millele ma vastata ei oleks osanud. Teiste vastuseid lugedes sai aga selgeks see, et mul ei ühegi riideeseme või värvi suhtes erilist tõrget ja kohe kohmetuma pani, kui paljud täiesti normaalseid asju sinna "iial ei kannaks"-lahtrisse seadsid. Neid Manjana loetletud riietumistüüpe lugedes ka ükski päris sobiv ei tundunud. Asi ei ole selles, et mulle riietumine üldse korda ei läheks, kuigi teiste puhul ma tõesti haruharva midagi märkan, mul on pigem see asi, et mulle meeldivad tõeliselt üsna vähesed asjad, aga kuna nudistina on külm, siis midagi ajan ikka selga. Seepärast ei salli ma ka poodlemist - seal ei ole ju asju, mida mina tahaksin! Ja õmmelda ma ei oska. Mu lemmikdisainer on Vivienne Westwood, ta on muidu ka vinge mutt ja temalt ma tõesti ostaks, kui rahakott kannataks. Mu ema armastab muuseas ülekõige moodi ja poodlemist. Ta võiks päevad läbi Fashion TV-st kõrgmoodi kaeda, aga mulle millegipärast see nakkunud pole. Kuigi, lapsepõlve ühed kaunimad hetked, tuleb totralt tunnistada, möödusid koos emaga väljamaa kaubamajades. Muuseas, oli selline õudne komme, et endisest idablokist pärit turistid tegid sealse küllusliku kaubavaliku taustal suisa pilte, piinlik. Fotosid pidi siis ju veel jaopärast tegema, sest käibel oli 24 või 36 kaadriga filmid, mitte digikad ja seega tundusid need klõpsud toona ilmselt olulised.

Mida ma tõesti ei kannaks, on surnud rebased ja analoogid. Klaassilmad ja käpakesed küljes, kellegi kaelas. Juba lapsena tundus see rõlge, siis nägi seda "trendi" ikka tihedamini. Samas mu enda armsal vanaemal oli ka miski naarits justkui. Ja pärisnahast karvamüts, kuhu oli nii hea oma nina sisse pista, kui vanaema sellega just pakase käest tulnud oli. Naha suhtes säärast tõrget ei ole, sest sigu ja veiseid ei peeta ainult naha pärast. Nahk on praktiline, karusnahk ainult ilu pärast. Ostsin just kunstmaterjalist dubljonka (näe, selle ) ja väga ilus on ning imeliselt pehme sisuga (nagu 500 kassi, kommenteeris Mikro). Iseenesest on see nüüd üks viimase aja kallimaid oste ka, kuigi ostsin Mustal Reedel ja sain letihinnast ikka alla. Mantlisaaga algas sellega, et kevadel jäi mu sulejope krae keemilisse, avastasin selle novembri lõpus ja keemilises ei mäletanud enam keegi ööd ega mütsi. Ilma kraeta on see jope nagu Orissaare seenelise oma, samas üle kahe aasta kantud ja sulgi ka juba lendas. Uue krae eest küsiti 30 eurot pluss materjal. Kappasin siis pigem midagi uut soetama - Zara veebipoes kenad mantlid, klikid peale, saadavus Eestis 0. Koha peal poes mannekeeni seljas ilus mantel, enda seljas...hommikumantel, sest keegi geenius oli pannud talvemantlile ainult ühe nööbi ja arvas, et vöö ajab asja ära.

Muidu üks ekstravagantsemaid ja kallimaid oste oli kunagi 800 krooniga ostetud Derhy kleit. Kahjuks ei leidnud ühtki pilti sellest, aga see oli kootud hall kleit (kõlab õudselt, onju), rinna ees kivikesed, pärlid ja ketid, seelikuosa satsiline ja seljal tekst Romantic Rock. Ma ikka kandsin seda aastaid pidevalt, kuni kivikesed irdusid ja kette sada korda uuesti külge õmblesin. Viimati võtsin selle kapist välja ja avastasin, et olen teda mingis meeltesegaduses sinise niidiga parandanud, ilmselt eeldasin, et ega keegi lähedalt ei vaata. No paistab kaugelt ka. Õudne lugu.

Aga muidu, kuna Kristallkuul lisas omalt poolt meemi pesuteema, siis minu puhul on raudselt proportsionaalselt kõige kallim riietuse osa pesu. Viimati ostsin Changest neli paari 90 euro eest, sest neil oli 1=2 soodukas. Ja siis on need, kes krahmavad suvalisest poest proovimata kolm rinnakat ja kannavad edukalt või saavad netist pesu tellida. Minu jaoks on pesu ostmine tõesti väljakutse. Viimati sobis mulle Changes suurus 70J ja müüja tunnistas, et see on poes ainuke ja suuremaid enam ei ole. Helistasin emale ja hirnusin telefoni õuduse summutamiseks. Change ja Triumph müüvad minu teada Eestis ainukesena kvaliteetseid suuri numbreid, aga Triumph on viimastel aastatel mutilõigetele üle läinud. Ülejäänud firmad kipuvad arvama, et üle E korvi ei osta keegi ja sel juhul peaks ka ümbermõõt 90 olema. Tegelikult pole asi isegi numbris, number võib sobida, lõige enamasti aga mitte, seega netist ostmine jääb samuti ära. Välismaale kaubareisile pesu ostma?

Lisaks tahtsin mainida dekoratiivkosmeetika osas seda, et kunagi keegi küsis mult, kus ma meikima õppisin. Pööritasin selle peale silmi, sest küsija oli selline, kes ilmselt eeldas, et meikimiseks on üks õige tee, mis selgeks õppida, aga minu jaoks oli meik alati eneseväljendus, mitte mingi kohustuslik enda õigeks tegemise moodus. Möönan nüüd, et koolituselt võib saada ka häid nippe, mitte ainult seda "õiget" moodust, aga õppinud ma seda ametlikult siiski ei ole, ikka oma kogemusest. Mis kohati oli ilmselt kõrvaltvaatajale valus kaeda - ma näiteks siiani leian, et huulevärvist tumedam huulepliiats on lahe, kuigi teatud vanusest (ma juba vist olen selles) muutub groteskseks. Ehk siis tehke, mis tahate, ärge arvake, et kuskil on mingi ainus õige tee. Ainuke asi, mis mind meigi puhul imestama paneb on see, kui inimesed kasutavad meigipõhja, mis nende näol koorub, ketendab või laikudena paikneb. Miks? Sa ju näed, et see nahahaiguse mulje jätab ja ilmselgelt ei ole ükski oma naha omadus meigita hullem. Et lihtsalt peab panema seda puuderkreemi, nui neljaks?

P.S. Mitte keegi ei ole veel kirjutanud, seega kahtlustan, et emotsioon on sama - Eesti Laul 2020? Mis õudus see sel aastal on ometi? Päriselt, täiesti uskumatu ila! Üle viie laulu, mille pidin poole pealt või enne seda piinlikkusest kinni panema, nii halb oli. Enamik neid tundmatuid esitajaid olid alla igasuguse arvestuse, suur enamus tuntuid lihtsalt igavad nutulaulud ilma igasuguse ideeta. Ainukesed laulu moodi olid kaks Laurat - Põldvere ja Prits (Ziggy Wild). Ma rohkem sellest jamast ei kirjuta ja üritan unustada.

Ilu paradoksid, linnud ja käerauad

Mulle ka november meeldib. See saabunud pimedus on praegu veel kuidagi pidulik, mitte selline oma aja ära elanud ning tüütu nagu veebruari lõpus või märtsi alguses, vot see on üks vastik aeg. Kuidagi olen ma suutnud mõlemad oma lapsed just sellesse aega sünnitada, aga see selleks.

Igatahes tahtsin ma tõepoolest veel ilust kirjutada, aga tundus, et vist liiaks läheb, samas Morgie selleteemaline postitus pani mõtlema, et miks ka mitte.

Niisiis pidi meil siin üks tähistamine tulema. Kahinad käisid, et ühel külalisel on vist uus silmarõõm ning teati rääkida, et too olla üks ütlemata kaunis naisterahvas. Selline eeldus paneb fantaasia tööle, eks. No ma siis omas õeluses mõtlesin hea nalja välja, et reklaamitud preili saabudes astuks õige juurde ja ütleks: "Ma kuulsin, et üks väga ilus naine pidi siia tulema, aa - teie oletegi või? Hmm, ma kujutasin küll midagi hooopis teistsugust ette, aga noh, ärge saage valesti aru, ega te siis kole ka ei ole ju!"

Pilt pärineb minu suure lemmiku @awstuffxyz lehelt, loodan, et nad ei pahanda.

Loomulikult ei oleks ma iialgi midagi seesugust teinud, juba mõte millegi sellise pähetulekust on hirmus, aga samas, oleks ta tore inimene, ilmselt ma kunagi hiljem räägiks sellest ideest talle. Kahjuks tol õhtul mingit võimalust ei avanenudki, meie külalise kaaslane osutus hoopis üheks meheks. Ei, mitte et ta orientatsiooni muutnud oleks, lihtsalt, see oli selline üllatuskülaline, keda meie oma piiratuses kohe ette uueks pruudiks pidasime.

Pärast istusime sõbrannaga kõrvuti ja ta ohkas: "Täitsa pael, ma niimoodi sättisin ennast ja siis astub taksost välja see - mees! Oleks teadnud, oleks hoopis vähem pingutanud!". "Sama siin" noogutasin.  Ehk siis tühja neist meestest, naiste jaoks tuleb tasemel olla.

Jube on see ilu ning mida see tegema paneb! Ma olen tähele pannud, et ilusate inimeste läheduses minnakse kui arust ära, kollektiivselt. Mida see Kardashianide klanni jälgimine siis muud on? Mida nad muud on, kui kamp keskmise maitse jaoks atraktiivseid tibisid? Aga miljonid kummardavad ja pappi tuleb. Kes nad isiksustena on - vahet pole, nad on ilusad! Huvitav, kas ilusatel endil sellest kopp ees ei ole, et enamik neis ainult välist märkab? Ma kunagi nägin, kuidas üks täiskasvanu teismelise ees nõnda lipitses - oi, küll sina oled ilus, ma ei julge sinuga rääkidagi, uih ja aih. Mõtlesin, et õudne karuteene teisele tegelikult. 

Mul on üks meessoost sugulane, kes on silmapaistvalt kena, no sellist tüüpi, kelle perfektne valge naeratus kogu ruumi särama lööb. Näitasin kunagi L.-le ta pilti, L. arvas, et tema sellisega suheldud ei saaks, ebamugav oleks. Ma kaldun arvama, et paljudel on silmapaistva iluga ka see probleem. Et muidu nagu oled tavaline inimene, aga sellise kõrval läheb kontrast ikka liiga suureks - kõik näevad, et tema on ilus, aga sina....Ilusad peavad kokku hoidma (ja eks nad seda teevad ka), keskmikud omasugustega leppima, koledaid pole olemas (eranditega:). Välist ilu on siiski väga kerge nii tekitada kui ka peita, ses mõttes on ilus olemine pigem valik mu meelest. Ilu on kultuuriline fenomen.

Vahepeal sattusin kuulama evolutsioonibioloog Tuul Sepa loengut lindude kommunikatsioonist, sealt jäi kõrva tegelikult ammutuntud tõde, et truud ja perekesksed isaslinnud on koledad st silmapaistmatud (hakid näiteks), ilusad ja edevad (nt paradiisilinnud) lendavad aga peale akti kohe nelja tuule poole. Kui seda inimsoole laiendada, oleme ju otsapidi ikka loomad kõik, kas siis on üllatav, et me ilusate suhtes umbusku tunneme? Võib ju osatada ka seda, et näe, mis me imestame üksikvanemluse üle, looduses ju ka, aga mu meelest on siin see konks, et loomariigis on see ühe liigi piires üldiselt ette määratud - oled hakk, võid olla kindel, et isane aitab pesa punuda, oled paradiisilind, ära mitte loodagi. Aga inimene on ettearvamatu. Samasse teemasse - Ernits, looduseonu, eks, toetab nüüd Trumpi, kelle vaist ütleb, et kliimasoojenemine on müüt ning kes üldse on loodusega pigem vaenujalal. Mh? Vähe vastuoluline ei ole see? Samas inimesed on enamasti igasugu vasturääkivustega oma käitumises leidlikult hakkama saanud, ei tasu ka Ernitsa üle imestada.

Veel tähistasime novembris ettevõtte sünnipäeva. Seal mul enam õnneks kellelegi midagi tõestada pole vaja, olen taaskord üksi meeste hulgas, kõik naised jõudsin välja süüa. 75% 66,6 % (mis on, ma kogemata lugesin ennast ka meeste hulka..) kuuluvad neist veel mu perekonda ka, küll ma olen ikka osavalt oma elu korraldanud! Teemaväliselt, kuidas motiveerida töötajaid - panin tähele, et alati kui L. kellelegi mingi ülesande täitmise vajalikkusest teada annab, ütleb ta: "mul on sulle pakkuda ...", justkui oleks ülesande saajal valikuvõimalus. Juhtimiskoolitusel pole siin keegi käinud (kusjuures pakuti talle, aga ta saatis selle pakkumise pikalt), ju siis tuleb iseenesest. Käisime taaskord põgenemistoas, seekord pandi meid esmakordselt suisa käeraudadessse, aga ikka saime tulema, kah meeskonnakoolitus ju. Pärast lugesin kellegi vihast arvustust sama põgenemistoa kohta - nemad olla tund aega esimeses toas kinni istunud tehnilise probleemi tõttu. No ma ei tea, pigem ikka kommunikatsiooniprobleem ma leian, raadiosaatjad on ju olemas, lisaks toanurkades kaamerad? Ega meid hoiatati muide ette ka, et eestlastele tüüpiline viga - ei hakata suud kulutama, stiilis "no ma nägin jah, et seal nurgas mingi asi oli, aga ei hakanud teistele ütlema, äkki see pole siiski oluline...".

Kuidas mulle silmad ette tehti

Eks igaühel peab mingi hullus olema, eks. Ma ei tea, kuidas teie täna oma päeva veetsite, aga mina näiteks lasin kaks ja pool tundi enda silmalauge nõelaga torkida. Ei, need ei ole Kapo uued võtted riigireeturite jaoks. Pakkuge, milline neist võiksin olla mina:

Ma hetkel valiksin number ühe, aga muidu number 3 on vist kõige imelisem....Aga kui tõsiselt rääkida, siis käisin lihtsalt lainerijoont tegemas püsimeigis. Neetud olgu see inimene, kes internetis teadustas, et ebameeldiv on küll, aga õnneks kestab ainult 15 minutit. Ma ei tea, mida talle selle 15 minutiga tehti muidugi.

Miks üldse inimene peaks endaga midagi sellist teha laskma? Alustades algusest, siis mina avastasin enda jaoks musta silmalaineri umbes 20 aastat tagasi ja võib julgelt öelda, et ilma selleta on möödunud mul vaid üksikuid päevi, viimasel ajal küll rohkem, sest millegipärast hakkas ühe silma kohalt lainer pidevalt laiali minema. Toodetakse kehvemaid lainereid tänapäeval või tõesti....gravitatsioon hakkab mõjuma? Ilmselt see viimane siiski, kuigi ausõna, mingeid rippuvaid silmalauge ma endal (veel) ei tähelda. Variandid oleks olnud siis kas käia ringi nagu pandakaru, loobuda lainerist või lasta lainer endale näkku tätoveerida. Normaalne inimene loobuks, eks? Hmm...sellega on nii, et kui oled asjaga nii harjunud kui mina, siis ilma lainerijooneta näen ma enda jaoks välja umbes selline nagu oleksin endal kulmud žiletiga nulli ajanud ja neid mitte musta pliiatsiga veel ette jõudnud joonistada (been there, done that...). Ma täiesti usun, et teised ei pruugi vahet mitte märgatagi. Loodan ainult, et vananemine mind nõnda ootamatult ei taba, et ühel päeval end enam peeglist ära ei tunne, äkki lasen siis veel näo ringlõikuse ka teha või midagi...Õnneks pole mul selleks raha ja valutundlikkus on ka selline nagu on. Tänagi küsis kosmeetik, et kui sa oleks teadnud, et säärane ikaldus, oleks ikka teinud või? Oleks küll, nii hull ka ei olnud.

Muidugi pakuti täna välja ka seda, et äkki teeks mul kulmud ka üle. Hakkasin blogist uurima, millal mul kulmud tehti ja loen 10 (!) aasta tagusest postitusest, et Püsimeik - üks neist teenustest, millega ise rahul olen, kuid ka seal on mitu aga. Mina lasin endale nö tätoveerida kulmud (muuseas võrreldes tätoveerimisega on püsimeik, üllatus-üllatus, kallim) ja kuna nende sümmeetriline joonistamine on igapäevaselt üsna suur nuhtlus, siis olen mugavuse koha pealt rahul. Püsimeik peaks üldjuhul peal püsima 3 aastat, kuid erandid sõltuvad kliendist nagu ka see, kui tume meik jääb. Kulmude puhul ehmatab algul väga tume värv, kuid tegelikult kulub see ruttu normaalseks, mille tõttu ka mul tehti järgmistel kordadel (jah, ühest protseduurist ei piisa, mul läks kirja 3, õnneks ei pea ülejäänute eest maksma) tumedama värviga kui eelmistel. Samas olen näinud ka püsimeigitud laukontuuri ja mina seda küll esmapilgul ei märganud...Valu koha pealt on tegemist suhteliselt valutu protseduuriga, vähemalt kulmude puhul. Silmalaud tunduvad mulle kuidagi jubedamatena :) (HAAA!!)

Kahtlustan, et see blogist leitu on kirjutatud esimese korra kohta, kunagi hiljem lasin veel teha, aga oma 6-7 aastat on mul kulmud püsinud küll. Ok, hallikad on nüüd, mitte mustad, aga mulle ei meeldi ka see uus "karvatehnika", millega eriti loomulik tulemus jäävat. Fui! Kui ma loomulik olla tahaks, ma ei meigiks ennast ju?! Seega lainerijoone lasin ka korralikult musta ja jämeda teha, mitte mingi "loomuliku ja hajutatu". Loen nüüd kaasaantud juhendist, et need püsimeigid, mis kestsid 5-7 a on minevik! Ei saa teha ilusat, loomulikku, heledat püsimeiki, mis kestaks 5 aastat.  Aga kes ütles, et peab olema loomulik ja hele?! On ikka inimestel imelikud soovid...Katsugu mul ainult 1-2 aastat vastu pidada!

Kott pähe!

Kuna Ritsikut huvitas, mis mul kosmeetikakotis leidub, üritasin pilti teha ja no ausõna, püüdsin, aga välja tuli täpselt sama jube nagu need pildid, mida L. oma peegelkaameraga teeb. Ta nimelt ostis kunagi bitcoinide eest fotoka (nüüd saaks nende eest ilmselt maja...), mille ma puruks viskasin (ikka juhtub...), ostsin siis uue, kingiti veel fotograafiaõpik ka lisaks, aga tema süüdistab endiselt, et lihtsalt fotokas pole tasemel...Mõtlesin puhtalt trotsist pildistamise ära õppida, aga no see tõesti absoluutselt ei huvita mind (miks, oo, miks see kõiki teisi huvitab? Mu meelest rikub kaamera taga olemine igasuguse ürituse ära ja ma tahan ikka kogeda vahetult, mitte pärast piltidelt kaeda). Parimaid pilte teevad jätkuvalt meie peres telefonid (mitte küll kahjuks minu Nokia), seejärel mina oma seebikaga (need konkreetsed siin lihtsalt ei õnnestunud) ja kõige kindlam altminek on Nikoni väljavõtmine.

Aga kosmeetikakott siis. Kõigepealt tegelikult külmkapp, sest kreeme hoian ma siiski seal.

Vasakult silmakreem, Yves Rocheri oma, ema kinkis. Ma muidu kasutan Dermoshopi Q10, see praegune on selline keskmine - ei kuiva väga kiiresti (kui ma tahan kohe meikima hakata, siis see on natuke segav) ja üks rullikutest lasi ka tuubi küljest jalga. Muidu peaks jahutama küll, aga mul õnneks kottis silmaalustega probleemi pole. Kuigi eelmisel nädala ärkasin hommikul silm täitsa kinni paistetanud - põhjuseks kulmu alla tekkinud hiiglaslik valus mädapunn. Nii imelikus kohas polegi veel punne näinud.
Keskmine on mu talvine näokreem, mida hetkel peale sauna ja öösiti kasutan, kah Dermoshop. Ma tellin seal päris palju, sest tooted sobivad ja on hea hinna-kvaliteedi suhtega. Ema kolleegid tellivad minu kaudu ja siis saan sageli osa asju üldse tasuta. Igatahes oli mul aastaid see teema, et kevad-talvel läks nahk nii kuivaks, et meiki oli pea võimatu peale panna, nahk ketendas otsa eest võimatult, igasugu kreeme sai proovitud, aga see kombo Dermoshopi öökreemist, Bionike päevakast ja L'Oreali CC kreemist oli ainuke, mis mu naha korras hoidis, nüüd olengi kahel viimasel talvel nende juurde jäänud.
Paremal siis ongi päevakreem Bionikelt (Defence XAge),  see on apteegikosmeetika, tõeliselt hea kreem ja kui nad just teda tootmisest maha ei võta, siis jään selle juurde. Ega ma üldiselt ei tea, mida reklaam selle kreemi kohta lubab, mulle on oluline ainult see, et ta ei jäta nahka kestendama.
Seerumit, D'difference (vana nimega Domina Elegans) oma, kasutasin kriitilisemal talveajal ka, seda müüdi vahepeal soodukaga, hetkel on ka, aga ainult suur pudel ja see on päris krõbeda hinnaga. Paistab, et see konkreetne läheb tootmisest maha (nagu kõik, mis mulle sobib). Miks kasutasin? Lootuses, et niisutab sügavuti ja ennetab kuivust.

Kosmeetikakott siis, seal mul tegelikult mingeid imetooteid pole (peale ühe) ja üldiselt ma väga ei vali ka, kogemuse põhjal peaks meigipõhi korralik olema, muud vahendid erilist vahet ei oma. Sama tõde oli ka kirjas raamatus "Ausalt ilust" - kreemide, puhastusvahendite jms juures on kvaliteet oluline, muude toodete peale pole alati mõtet raha raisata, odavam kärab ka. Meie poodides on mulle üldse tunduma hakanud, et kallimad tooted (ripsmetuššidega selline kogemus) jäävad letile liiga kauaks seisma ja võivad ostes hoopiski kuivanud või aegunud olla.

See ainuke asendamatu on siin pildil see L'Oreali CC kreem - imeline kerge nahatooni ühtlustav toode. Ja nagu ikka, see asendati nüüd mingi "uudistootega". Sama firma BB kreem näiteks oli ülim saast, mida ma kunagi proovinud. See müügilt kadunu oli ka üks väheseid, mille kohta teistelgi inimestel ainult kiidusõnu jätkus, aga loomulikult tuli L'Orealil töötavat lahendust parendama hakata, sest rahvas nõuab muudkui uut. (Ja üldse, ma ei taha väga L'Oreali kasutada, nende loomkatsete teema on kahtlane).

Vasakul Maybelline mingi läikevastane pulk, sain tasuta kingiks, kasutan hoopis peitepulgana. Käib kah, etem kui need vedelad peitjad, mis tavaliselt liiga tumedad ja paksud. Mida peidan? Punne ja tumedaid silmaaluseid.

See väike must tuub on Germaine de Cappuccini huuleõli, väidetavalt suurendav, sellepärast ema selle mulle ära andiski, ta kardab sääraseid asju. Mul huuled piisavalt suured, kasutan lihtsalt niisutava läikena, sellena toimib hästi. Huuli suurendab muuseas alati see, kui ülemise huule kohale (keskele üles, noh, olen jube hea kaardilugeja) veidi läiget kanda, vahet pole, millist.

Päikesepuuder on Manhattani oma, võtsin poest nimme kõige odavama, pole mingit vahet neil mu meelest. See pole vähemalt kohatult sädelev.

Kõige ülemisem must pulk on Dermoshopi lauprimer, mul nii rasvased laud, et päeva peale kulub maha.

Järgmine must on Art Deco lainer. Must ja veekindel. Olen andunud lainerdaja (korralikku lainerijoont ei oska siiski siiani teha) ja tahan, et lainer oleks pintsliotsaga, mitte vildikaotsaga. Vildikale tuleb ju peale vajutada ja minu silm hakkab küll sellest võbelema.

Läikiv pulk on Art Deco ripsmetušš. Ühtki head ripsmetušši pole ma veel elu sees kohanud, vähemalt minu ripsmeid miski paremaks ei tee. Samas varjab lainer mul ripsmed niikuinii, seega vahet pole.

Eks mul on muid tooteid ka, aga neid ma igapäevaselt ei kasuta. Huuleläiked on tüütud, juuksed ja kärbsed jäävad neisse kinni, huulepulgad kuivatavad kõik suud. Lauvärvid vajuvad laiali. Silmapliiatsiga ei oska ma midagi teha (kuigi terve teismeea toimetasin agaralt). Kulmud on mu au ja uhkus, need on pähe tätoveeritud, ei pea nendega mässama ja piisavalt mustad on ka. Mis niiditamistehnika, mis loomulik tulemus? Mu jaoks on just oluline, et loomulik ei oleks.

Kunagi ülikooliajal keegi küsis, et kus ma meikima õppisin? Ma ei saanud hästi aru, et mis mõttes "kus"? Kodus, oma toas, peegli ees? Tuli välja, et osa inimesi maksis pappi ja käis koolitustel, kus õpetati "õigesti jumestama"! Päris jube kontseptsioon mu arust. Ma tegin alati nii nagu mulle meeldis, vahet pole, kas see sobis mu näoga või mitte. Eks seda nägu pidid ju ikka teised vahtima, mitte mina! Professionaalsest jumestusteenusest olen siiani edukalt eemale hoidnud. Kellelegi teisele pole ka kunagi meiki teinud ega tahtnud teha. Mind saab süüdistada ainult oma enda elu ära rikkumises.

Loomulik ilu on lühianekdoot

Kõlgutasin niisama jalga nagu tavaliselt ning mõtlesin kah igavusest need EBAlased üle vaadata. Mul on muidu feedlys 64 erinevat blogi, ok, paljud neist küll varjusurmas, aga ikkagi tundus põnev, et EBA-l oli neist esindatud nii umbes 5. Ei kurda, avastaks ehk uusi blogisid hoopis?! Kõigepealt võtsin ette arvamused ja kultuuri, kust lootsin kõige enam lugemismaterjali leida (snoob, noh).  Mmmm, minu arvates oli seal arvamuste all üks pudru ja kapsad. No näiteks toidukohtade arvustajad oleks ma hoopis toidublogide alla pannud. Paar inimest kirjutasid valdavalt ainult terviseteemadest, kah pigem tervis ja sport, ma leian. Üks blogi oli üldse vahepeal kinni pandud. Ühesõnaga, midagi uut ja lugemisväärset ma ei leidnud. Kultuuriblogides oli olukord veidi ühtlasem, aga sealt ma ei leidnud jälle kedagi päris uut.

Tegin kannapöörde ja võtsin ette ilublogid. (Lisan taaskord, et vähemalt 4 linki minul ei avanenud.) Minu jaoks on ilublogide fenomen arusaamatu. Põhimõtteliselt tehakse ju ainult reklaampostitusi, blogijatele saadetakse täpselt samu asju ning samal ajal reklaamitakse kõike seda veel eraldi igas naisteajakirjas. Kellele? Ok, noored ehk ajakirju ei osta. Ma kujutan ette, et oleks omal ajal selline võimalus olnud, ma oleks ka raudselt ilublogijaks hakanud, sest no, meiki ja potsikuid pole kunagi küllalt! Enam ma nii ei arva. Eks praegu hakkas ka silma, et kõik ilublogijad on ühes ja samas vanusegrupis väääga sarnase stiiliga tšikid, ei mingit üllatust kusagil. Ja kõik kirjutavad ühtemoodi justkui mingid naistesaate juhid: "Täna siis vaatame, kuidas toimib selle firma totsik!" Ilmselt on nende põhilugeja blogijast endast mõned aasta noorem plika, kes unistab, kuidas tallegi paari aasta pärast L'Oreal hunnikutekaupa ripsmetušše saadab. Maksejõuline tarbija vaevalt blogidesse satub. Mu ema on näiteks maksejõuline tarbija. Ta ei osta iial mingit laiatarbekosmeetikat, sest seda reklaamitakse mingite äsja teismeeast väljasaanud neiukeste peal ning tema nahal on hoopis peenemad nõudmised kui paari punni peitmine. Shiseido, Biotherm, Estee Lauder jms on temasuguste teema. Kodumaist kosmeetikat ei usaldata, sest see on kahtlaselt odav. (Jah, siis tuleb muidugi Manjana, kes peseb nägu veega ja ostab kuskilt turuputkast vene kosmeetikat, nägu säramas peas, aga me keegi ei usu teda, eks?! :P)

Mulle meenub nõudlikumale seltskonnale tõsiseltvõetava ilublogijana ainult Stella K. Wadowsky oma Stellariumiga. Ma saan aru, et võrrelda Stellat kooliõpilastest asjaarmastajatega on ebaõiglane, aga kui midagi teha, siis teha korralikult, eriti kui see puudutab seesugust visuaalselt nõudlikku ala nagu ilu. Ses mõttes on minu arvates natuke mööda need "soovitused algale blogijale" jms, mida näiteks Marimell on avaldanud, kus põhirõhk on auditooriumi püüdmisel (tee kõike lähtuvalt lugejast). Kui ikka kirge pole ja ise jõhkralt ei panusta, siis ei tule ka auditooriumi. See on väga läbi näha, kui inimene peab blogi väljast tulenevatel põhjustel, mitte "seepärast, et ta teisiti ei saa". Põlve otsas nikerdatud fotod tasuta saadud asjadest koos pastakast välja imetud kolmerealise kommentaariga ei ole vaeva väärt. Tõeline iluhuviline sellega ei rahuldu ometi?!

Iluteemaga on see häda ka, et asi, mis sobib ühele, ei pruugi absoluutselt sobida teisele, seega võiks olla rohkem erinevaid ilublogijaid. Või tõepoolest arvataksegi, et see teema peale teismeliste kedagi muud ei huvita? Pakun, et praegu kasutan ma küll rohkem kosmeetikat kui teismelisena, mil huulepulga jaoks pidi kõhu kõrvalt kokku hoidma ning juhtus ka, et ostsid hoopis valge ripsmetuši, mis kanda ei kõlvanud, sest nägid välja nagu mädase silmapõletikuga jänes.

Mu tavaline hommik näiteks: mitsellaarveega molu puhtaks. Seejärel:
Seerum
Silmakreem
Niisutav näokreem
CC-kreem
Peitekreem
Ripsmekoolutaja
Primer silmalaugudele
Lainer
Vastavalt hooajale põsepuna või päikesepuuder
Huuleläige
Ripsmetušš
Meigikinniti (ok, selle viimase sain mingi tootega tasuta kaasa ja kohustusest kasutan, mingit efekti ei näi andvat)

Miks, oo, miks, küsite? Ma pakun, et harjumus, mida Juku juba õppis, seda Juhan ei unusta. Meie sõbrannadega olimegi need, kellest räägib Psychoterrori "Sügis '86" (meie puhul pigem 96):
plikad pisikesed on
näod paksult värvitud
valjult ropendavad
üksteist putsi saadavad
mängib mingi muusika
süda läheb pahaks
plikad suitsetavad
oksendada tahaks 

Toona oli meik protest (vähemalt minu oma, sest ilusamaks see küll ei teinud), saadeti koolis nägu pesema ja puha. Praeguseks on see saanud lihtsalt osaks minust. Ega protest pole ka kuhugi kadunud, isa (!) soovitas just mul kulmud paksemaks kasvatada, mõtlesin, et looda ainult! Ja olgem ausad, sel nädalavahetusel Supilinnapäevadel pidin käsitööpuskarit hinge alla heitma, sest meigi puudumise tõttu arvas sõber, et ma olen külmast näost sinine...Olen jube kahvatu tõesti. Koolist saadeti ka ükskord koju selle pärast, ma olla nähtavalt haiglane välja näinud, no ei olnud aega peale ujumist nägu ette joonistada...


Aga kreemid ja seerumid? Vot mul on nii kuiv nahk, et ilma nendeta ei vea kuidagi välja, ma ei saa isegi pead pesta nii, et pärast nägu valusalt ei kisuks ega ketendaks. Ja muuseas, ma olen elav tõestus sellest, et korraliku hüaluroonhappe seerumiga saab selle kurikuulsa "kurjusekortsu" kõvasti siledamaks. Süstima ma end iialgi ei hakkaks. Sest see on valus.

Ole parim variant endast, see muidugi ka.

Oeh, avastasin, et lisaks muusikale on kosmeetika teine teema, millest ma võin lõputult jahuda...

P.S. Ma ise Stellariumi lugeja ei ole, liiga igavalt glanz & glamuur minu maitse jaoks, aga ma loeks hoopis sellist ilublogi, mida peaks keegi huumorisoonega tüüp, kes iluteemadel kastist välja mõelda oskaks. Mõnda ingliskeelset olen säärast näinud, kahjuks enamasti vlogi kujul (ma tõesti ei viitsi neid vaadata). Dragqueenidel on lahedad iluvlogid näiteks. Meilt meenub ainult Rentsi kunagine All the pretty people, mille Pärnits hiljem üle võttis, see ei olnud küll mingi klassikaline ilublogi, aga midagigi siin ikalduses vaevleval ilumaastikul.

Räpane ja haisev

Tänu Mae haaravale tutvustusele asusin ka ise lugema H. Pärdi "Eesti argielu" ja ütleme nii, et kohati on see minusugusele empaat-esteedile ikka karastav lugemine. No eile näiteks panin raamatu ikka korraks käest, sest süda läks pahaks ja suhu tuli s*** maitse (see tädi, kes end vetsus näpuga pühkis ja osatas, et muid vahendeid kasutavad pirtspersed).

Lugeda saate ise ka, ega see mingi šokiraamat ei ole, mind pani ta aga mõnesid asju ümber hindama. Näiteks olen ma alati arvanud, et vastikustunne räpasuse, haisude jms osas on instinkt. Olen justkui kuulnud, et rasedatel areneb tugevam lõhnataju välja just sel põhjusel, et endale mitte midagi roiskunut sisse süüa (ilmselgelt teavad ka instinktid, et naine ilma lapseta pole midagi väärt?), mõtlesin, et küllap see on muudelgi nii. Kuigi jah, olen imestanud, kuidas inimesed istuvad bussis mõne haisukoti kõrval nii et silm ka ei pilgu, mina samal ajal tunnen, kuidas sissehingamine tapab ja silmist jookseb vett. Ju olen hoopis mina erandlik. Või on inimesi nii 50-50 - ühed, keda räpasus häirib ja teised, keda mitte. Eks oli ju seal Pärdi raamatus samuti enam-vähem samast ajaperioodist erinevaid näiteid. Siiski, see mismoodi elati taludes, tundub (vist) praeguse aja inimestele ikka absoluutselt talumatu. Ja see muutus on toimunud ju nii lühikese ajaga! Hämmastav.

Teine asi, mida ümber hindama asusin oli karjamentaliteet. Eks see nimi peaks juba vihje andma, aga mulle millegipärast tundus, et see "kõik peavad olema ühesugused" on kuidagi nõukaaja ja vahistamishirmuga seotud. Külaühiskonnas oli see tendents aga vaat et tugevamgi ning raamatus lisatakse, et homogeensus (võõras vs oma) on just hõimuühiskondadele omane. Loogiline muidugi. Ma ise ilmselt nii kaugele ei mõelnud lihtsalt. Libahundi Tiina ometigi!

Huvitav on mõelda, kui palju meie juurtest avaldub siiski ka tänapäeva inimestes ja kui palju me sellest hoolimata muutunud oleme. No ja see ka, et ega see evolutsioon pole sirgjooneline olnud ju. Antiikaaja termid vs must keskaeg. Kuhu need inimlikud omadused (puhtusepidamine praeguse aja normide järgi oleks justkui üldinimlik) kadusid nii? Huvitav märkus raamatus on see, et kui muslimid Euroopasse tungisid, siis nendel oli kombeks end (usulistel põhjustel) sageli pesta, kuna aga kristlased vastandusid muslimitele, leidsid nad, et ka see pesemise komme on neile võõras ja vaenulik, seega õige kristlane oli toona vastukaaluks võimalikult räpane. Pigem siis kultuuriline fenomen kui mingi üldinimlik loomadest eristumine. No mõelge, kuidas seda loomadest erinemist puhtuse puhul just eriti toonitatakse - "must nagu siga", "tuba must nagu laut", kuigi tegelikult suur osa loomi hoolitseb vägagi enda ja oma ümbruse puhtuse eest. Muuseas, omal ajal olla sead "hoolitsenud" välikäimlate puhastamise eest (jälle see okserefleks annab endast märku...)  - äkki peetakse neid seetõttu räpasteks loomadeks? Iseenesest siga ju must loom pole. Et siis jälle meie vs nemad suhtumine inimese poolt: meie hõim - inimesed, teised hõimud - loomad, mitte aga otseselt loomariigist eristumise mõttes vahetegemine.

Ega puhtuse pidamise peamiseks motivaatoriks olevat ju ka olnud teiste hukkamõist, mitte mingid objektiivsed põhjused. Kui räpasus peaks taas moodi tulema, küll me siis kõik pesemise kenasti ka ära unustame ja kuulutame, et see ongi inimese loomulik olek ja instinkt, pesemine on loomuvastane. Inimene tundub olevat rohkem kultuuriline konstruktsioon kui mingi ühesuunalise bioloogilise evolutsiooni tulemus. Ei arene me sihiteadlikult paremaks, targemaks, puhtamaks. (Ma saan täiesti aru, et ilmselt on enamik inimesi ammu selle peale tulnud, ma lihtsalt enda jaoks sõnastasin ära...)

Kuidas oma elu keeruliseks elada - minu stiilis

Mis on teie meelest selline igapäevane tegevus, milleta ei saa, aga mis on ometi tüütu ja aeganõudev ning takistab teid tegelemast sellega, mida tegelikult tahaks? Millele te suure osa oma elust raisanud olete? Ma avastasin enda "piduri" ja see oli tegelikult päris üllatav. Vahemärkusena mainis kunagi üks mu teismeea sõbrannadest, kuidas tema meelest oleks ideaalne, kui söömise saaks asendada mingil kujul vajalike toitainete manustamisega. Ma loodan, et see oli tal mingi läbimõtlemata avaldus, sest no söömine ju, see on ikka pigem nauding kui toitainete manustamine. Äkki tal tehti kodus halba toitu lihtsalt? Sunniti teda ennast seda tegema? Ta polnud head toitu saanud - ega toona ju peeneid restorane meil väga ei olnud?

Mina ei tahtnud aga sugugi söömisest või isegi toidutegemisest rääkida, hoopis proosalisem asi tuli meelde, nimelt juuste pesemine. Ma pesen pead üle päeva. Ma ei kujuta ette, et ma peaks seda igapäevaselt tegema, sest praegu on nii, et esmaspäeva õhtu on vaba, teisipäeval aga kuhugi minna ei saa, sest juuksed on mustad ja vajavad pesu, seejärel mitu tundi kuivamist (suvel seda probleemi õnneks pole, saab ka märja peaga õue minna). Kolmapäev on jälle lust ja lillepidu, neljapäev aga kinni. Reede jee! Laupäeval, kui on ennelõunale mingi käik planeeritud, tuleb ärgata võimalikult vara, et juuksed ära kuivaksid, eriti nõme on seda teha siis, kui reede õhtul kauem kuskil väljas oldud. Kui kuhugi minekut pole, saab laupäeval rahulikult magada, aga üldiselt tähendab see seda, et väljaminek on ikka takistatud, sest juuksed on ju mustad. Õhtul pesemine on ka üsna mõttetu raiskamine, sest pühapäev on niikuinii saunapäev, mis tähendab, et õhtupoolik on sellele reserveeritud ja välja ei saa. Ja te imestate, kust ma selle aja võtan, et raamatuid lugeda - ma kuivatan juukseid!

Juuksed on mul pikad ja paksud, kuivavad õudse aja. Lõigaku ma maha? Mulle ei sobi lühikesed juuksed, olen proovinud, lisaks on nad mul nii paksud, et lühikese lõikuse puhul peaks ma iga kord mingi soengu tegema või mõnd möginat pähe uhama, sest vastasel juhul näen ma välja nagu elektrit saanud heinasaad. Pealegi jätaks mu mees mu siis maha. Ei naera, sõbranna jäeti vikerkaarevärviliste afrode pärast maha, päriselt. Mitte et mu mees nii pealiskaudne oleks (ma loodan, eks), aga ma tean, et talle oleksid lühikesed juuksed murekoht.

Imelik on kuulata, kui inimesed räägivad, kuidas mul on vedanud, et sellised toredad pikad ja paksud karvad peas kasvavad, mõelda vaid, saan nendega igasugu soenguid teha ja puha. Oskaks ma siis! Ma ei oska nende karvadega midagi ette võtta! Ja alati kui juuksuris tuleb juttu mingist toredast lõikusest või soengust, mida mulle teha annaks, siis ma küsin, et aga pärast kodus, kuidas ma siis seda asja hooldan, saan vastuseks, et oi, ega ilma hoolduseta ei saa jah, aga näe, meil on siin tooted - see ja see - pane pähe, näed välja nagu salongist tulnud. Krt, ei näe! Ma olen ostnud neid potsikuid, ma ei oska, ma olen absoluutne 0 igasuguses käelises tegevuses, noh. Kõige hooldusvabamad on siiski lihtsalt pikad juuksed, mis oma raskuses allapoole hoiavad, mitte ei tiri sajasse suunda nagu lühikesed (mul). Ok, päris kiilas oleks ka variant, aga ma tõesti tegin seda testi joonlauaga, kus pidi vist lõua ja kõrvanibu vahelise pikkuse ära mõõtma ning isegi see ütles, et ei, sulle lühikesed juuksed ei lähe.

Minu tegelik probleem ei ole ju aga juuste pesemine, see võtab mõned minutid, vaid hoopis nende tundide pikkune kuivamine. Ja teate mis, mul tuli eile pähe, et teised inimesed vist teevad seda asja kuidagi teisiti. Neil on vist föönid ja nad kasutavad neid! Heureka! Föönid on kahjulikud, kuivatavad juukseid ja muu selline, aga aega aitaksid nad kokku hoida. Äkki peaks proovima seda asja? Ainus asi, et ka föönid on kergelt käsitööhõngulised - nimelt kui mina föönitan, siis on tulemuseks taaskord heinasaad. Kui föönitab juuksur, on juuksed pärast sirged ja siledad ning selle asja nimi on "föönisoeng", isegi raha küsitakse sellise eest. Ma tean, et peaks vist ülevalt alla suunama õhujoa ja rullharjaga tirima, aga mu meelest on märgade juuste kammimine nende surm. Miks peab see elu nii raske olema??!!

Ma olen aru saanud, et suure osa naiste jaoks on juuksed võimalus. Mõned inimesed mässavad oma karvadega rõõmsalt tunde ja naudivad seda. Minu jaoks on juuksed üks tüütu kohustus. Mul on muuseas üks tobe harjumus ka, nimelt krutin ma sõrmede vahel parema peapoole juukseotsi. Sealsed karvad on mul mitu sentimeetrit lühemad. Juuksur alati imestab, et mida ja miks ma ometi teen. Ma ei oska teisiti mõelda ega keskenduda. Nüüd hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis alateadlik kättemaks?