neljapäev, oktoober 28, 2021

#jutujaht Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Mammu istus köögilaua taga ja löristas nutta. Kraanikauss oli musti nõusid täis ja söömata kaerakile võdises kaussides. Päriselt lootsin, et keegi seda ostab? Kaerahelbeküpsised ja kamavaht veel kuidagi läksid, aga see...Mingi ime ka, kui mujal pakuti idamaist araabia hõnguga fusion-kööki või kõigile meeldivaid ehtsaid puuahju pitsasid, kellel oli diskor aias, kellel Pipi! Mul ei olnud midagi peale kaltsuvaipade ja rahvusköögi! Nutt ajas lausa kõõksuma. Ja millist vaeva ma nägin! Mitte keegi appi ei tulnud! Kristjan teatas, et tema peab kindlasti parteiüritusel osalema, soe koht on juba käeulatuses ja äkki just täna! Ei saa, lihtsalt ei saa puududa! Ajagu tema siin ikka seda eesti asja ja kindlustagu tagalat, küll siis ükskord pirrud kahel otsal! 

Ei saanud salata, et Mammu oli kade. See valimisnimekirjas tagantpoolt neljandaks paigutamine oli olnud partei poolt nagu sahmakas külma vett. Tema oli olnud see, kes Kristjanile üldse selle mõtte pähe pani, tema oli teinud oma elus kardinaalse muudatuse, tema oli olnud see osav hall kardinal ja sealjuures mõelnud, et ega meil enam eelmine sajand pole, kõik on võrdsed - ja nüüd järsku on igal pool ainult Kristjani nägu ja tema on taandatud mingiks põllega prouaks, kes härra volinikukandidaadi selja tagant arglikult piilub. Uus kõõksatus. Aga vihkavad nad kõik ikkagi rohkem teda, kui Kristjanit! Mitte üks naaber ei tulnud tema kohvikusse! Raudselt irvitasid kardinate tagant kui järjekordne seltskond menüüd vaadates järgmisse hoovikohvikusse suundus. 

Mammu oleks kangesti veini tahtnud, aga meenus, et ta oli meeltesegaduses joomise maha jätnud ja kodus polnud ainsatki päästvat pudelit, kui järsku helises telefon.

"Jaaah?" kraaksatas ta ninaga tatti vedades torusse.

"Tere, kas ma räägin härra Kõlmeistri abikaasaga?"

"Jah, räägite küll" vastas Mammu alistunult, millekski muuks teda ju ei peetud.

Ähmis naisehääl paristas: "Teate, ma helistan siit partei peakorterist praegu. Selline, noh, äärmiselt piinlik olukord on tekkinud. Teate, teie abikaasa, kuidas seda nüüd öelda, noh neil tekkis siin härradega veidi erimeelsusi. No saate isegi aru, sai natuke võetud ja. Ega mina täpselt ei teagi, mis siin juhtus, aga nüüd on nii, et teie abikaasa sulges ennast härra Kräämani kabinetti ning keeldub sealt välja tulemast. Ütleb, et tal on omad tingimused ja kui neid ei täideta, siis võtab meediaga ühendust ja räägib kõik ära! Igatahes härra Krääman ja teised on maruvihased ning lubasid suisa selle Raadikvere Andrussoni siia kutsuda, tema on kaitseliitlane, murrab ukse maha! Teate, mina ei taha absoluutselt mingit vägivalda, see on kõik nii õudne, mõtlesin, et äkki kui ma helistan teile, siis ehk teie oskate mind kuidagi aidata! Tulete ehk siia ja räägite ilusti oma abikaasaga, ta on muidu ju nii mõistev inimene alati olnud. Et see tilk viina ka niimoodi, oh...Mina olen muidu parteisekretär, Valli Kask on minu nimi, ma olen teid alati imetlenud, see teie tänane kohvik oli imeline, kahju, et ma ise ei jõudnud, pidin siin ju härradele lauda katma, aga kaerakile on lihtsalt nii vaimustav idee! Palun, kas te tuleksite esimesel võimalusel siia mulle appi!"

"Nojah, eks ma püüan tulla...ja muidugi aitäh hea sõna eest!" pomises Mammu telefoni.

Kes oleks võinud midagi sellist arvata! Tema Kristjan! Aga muidugi, ega Annelinna pätti ikka ümber ei kasvata. Kui ei saa nõuga, saab jõuga. Nüüd ei ole meil enam mitte midagi loota, mõtles Mammu ja vedas viimaseid väärikuse raasmeid kokku korjates endale mantli selga.

kolmapäev, oktoober 27, 2021

Mina neid arste ei usalda

Käisin mina täna järeltulijatega hambaarstil. Nemadki on mul tublid raudhambad, pole kummalgi elu sees ühtki auku olnud ja Minil on praeguseks juba kõik hambad vahetunud. Mis ma oskan öelda - olen osanud oma lapsi ikka õigesti kasvatada, mitte ei lase neil komm põses uinuda, nagu kõik need, kelle lastel juba piimahambaid parandada tuleb. (See oli siin nüüd iroonia, eks. Sageli inimesed kipuvad selliste asjade eest endale vastu rindu taguma, kus ilmselt ikka geenid ja puhas õnn ka kaasa mängivad.)

Paraku on peale hambaarstide meil olemas ka ortodondid. Nende püsikülastaja olen juba varajasest lapsepõlvest. Muuseas, minu emale öeldi, et minu esihamba väljatükkimise peamine põhjus on kindlasti viienda eluaastani imetud lutt või pöial. Paraku ei imenud ma (issand, siia saaks kamaluga roppe nalju külge pookida...) ei lutti ega pöialt. Lihtsalt, meie suguvõsas on moes kitsas lõualuu ja suured hambad. Mehe suutsin ka selle järgi valida, et hambad ikka võimalikult puseriti oleksid, aga sellest ma ei või rääkida, sest tüübil on päris tõsine trauma sellega. Tema kuuldes hammastest rääkida ei tohi. Mis siis, et ma olen alati toonitanud, kuidas mulle meeldib, kui inimeses kõik kaunis ei ole. 

Räägin siis endast. Koolis oli ortodont, kes toppis mulle plaadi suhu, kord üles, kord alla, pidev jant käis. Ta nimelt väitis, et mu alalõug on haiglaselt taandunud, tulevikus närivad alumised hambad ennast ülemistest läbi ja muud seesugust. Kõige kroonina väitis veel mulle, et "minusuguse" tunneb ta eluaeg bussis ära, minusugune ortodontiline värd juba märkamata ei jää! Keegi teine midagi erilist märganud ei olnud, ka peale neid aastaid plaate ei tundunud miskit muutunud olevat. Ainus asi, mis kõrvalolijaid ja mind ennast häiris, oli see üks väljaturritav esihammas, aga kooli ortodont ütles, et kõige muu õudse kõrval, pole aega sellega tegelda. Ma ei tea, kas meil sai tast villand või mis, aga proovisime teist arsti, kes mul ülevalt ühe või kaks (ei mäleta!) liigset hammast välja tõmbas, breketid pani ja vist poole aastaga oli hambumus korras. Ok, see ei käinud nii lihtsalt, ma olin üks esimesi koolis breketitega, ammu enne seda aega, kui need normaalsuseks said ja mäletan, kuidas püüdsin emale selgeks teha, et nende saamine on võrdne ratastooli surumisega. Klassi arvamusliider mainis ka, et olgu hambad, millised tahes, aga midagi seesugust - ei iial! Kõik oleks tore olnud, aga mu uue ideaalse hambakaare säilitamiseks jäeti hammaste taha traat, mis mingil hetkel nurgast lahti läks ja oli vaja tagasi kinnitada. Vist oli see minu õige arst linnast läinud ja ma ei tea, kas tõesti mitte ühtki teist ei olnud, aga me läksime selle kunagise kooli ortodondi juurde, kas naksti! traadi ära tõmbas, sest "ei tea milleks seda siia vaja üldse!" ja tšahh! paari kuuga vajus hammas ette tagasi...Mitte küll nii hullult, kui varem, aga siiski märgatavalt võrreldes eelneva õndsa ajaga. Igatahes, seda arsti mina ei austa. Lõug on mul endiselt vanal kohal ja hambad pole ka üksteist ära söönud. 

Seega, kui ma täna kuulsin oma hambaarstilt seda sama juttu, kuidas mu lastel alumised hambad lõikavad ülemisse igemesse sisse, tekkis mul kerge deja vu tunne. Minil on üks hammas veidi ees, mitte nii hullult kui mul omal ajal ja Mikrol on alumine osa sahtlist puseriti, aga tal veel tuleb neid hambaid. Soovitati ortodondile. Korra Miniga käisime, siis räägiti ikka seda "pead harjuma alumist lõuga ettepoole suruma" juttu, muud midagi. Ma näen tema puhul seda sama asja endaga - tõmmake ülemine rida sirgeks ja mulle aitab. Samas ma ei ole ekspert, äkki ongi see lõualuu jutt oluline ja ma olen lihtsalt õnnelik, et siiani süüa saan? Nüüd öeldi, et tehke kõigepealt ühes kohas röntgen ära. Vaatasin selle koha kodukat. Pildi tegemisele registreerida ei saa, ainult arstile, hinnad sõltuvad sellest, kas ostad neilt ka muud teenused või ei. Miks ma sinna pean pildile minema? Kas mujal ei saa? Lugesin välja, et röntgeni eest küsitakse 80 eurot. Korruta kahega siis kahe lapse puhul. Mulle tundub see lihtsalt asjana, kust oleks hea küsida, sest no mismõttes maksab üks pagana pilt 80 euri? Üleüldse hinnakiri - mina võhikuna ju miskit aru ei saa, millest see hind sõltub, hinnad ise ulmelised, sellised, mida suudaks maksta see 9000 kuus teeniv keskmine ortodont. Kõige hullem on see, et ma ei saa aru, kui mulle müts pähe tõmmatakse. Millega ma neid hindu võrdlen? Pealegi räägitakse mulle kahte juttu - esimene see, kuidas varsti lastel hambad suust läinud, see eeldaks ju meditsiinilist probleemi, mille puhul Haigekassa maksab, sugulastel täpselt nii läks, ise ei pidanud breketite eest sentigi välja käima, meile seda ei ole räägitud, teine jutt on jälle see "tütarlaps peaks ikka ilus välja nägema!" Kumb siis tegelikult on? Põhimõtteliselt pean andma kogu oma raha ja lapsed mingile projektile, millest ma ise muhvigi ei jaga. Ei tundu nagu julgustav.

teisipäev, oktoober 26, 2021

Karvased ja sulelised

Kass sai suvel kuueaastaseks, nädalavahetusel tuli esimest korda pähe mõte, et võiks ju üritada kass süles pilti teha. Ühe enam-vähem ülesvõtte sain kah. 

Järgmisel oli olukord juba muutunud:

Appi! Ahistatakse! Päästke mind siit!

Miks see loom peab nii nunnu olema ja samal ajal süles olemist iga keharakuga vihkama?! Mis see Rentsi kass kaaluski, mingi 10 kilo? Ma ei saa aru, minu oma kaalub "kõigest" 5,9 ja näeb mu meelest paksem välja. No vaadake seda kuhja ülaltvaates:

Sööb tema juba paar aastat ainult veterinaari käest ostetavat dieettoitu. Selline kohev poiss.

Muidu nädalavahetusel sai käidud väikelinnas kontserdil. Hoopis teistmoodi käitumiskoodeks kehtis - näiteks oli selge, et mõistlik väikelinlane vaatab ansamblit võimalikult kaugelt saali otsast. Seisid nad seal kõik puntras ukse juures, samal ajal kui meie ja mõned ansambliliikmete lähituttavad lava ees kepslesime. "Ei tea, kes need imelikud seal ees on? Kas nad ei tea, kuidas õige on? Raudselt on Abja-Paluojalt, seal elavad sellised!" Õhtu edenedes sattus ettepoole küll ka mõni külahull ja muidu end julgeks joonud kohalik. Üks lõi pudeli vilunud liigutusega roosiks ja jäi vaatama, mida edasi teha. Õnneks meie kohkunud pilkude peale taltus ja oli nõus selle käest ära panema. Kuni kümne minuti pärast leidis, et oleks hea idee klaaspudel ühe bändimehe pihta visata. Taaskord protestisime ja sõbranna suutis tüübil pudeli käest ära väänata. "A mis on siis, ää?" mõmises tüüp selle peale mõistmatult. Arusaamatuks jäi, kuidas nad seltskonna kombeid teades seal üldse kõike klaastaaras müüsid. Vähemalt peksa ei saanud, selle eest võib ehk tänada koroonapassi, sest neil kõige äkilisematel vendadel seda ilmselt ei ole ja seega nad kontserdile ei saa. Kambakesi kultuurimaja ette koguneda oleks ka muidugi võinud, aga ehk ei olnud nad veel pealinna peolt koju tagasi jõudnud. 

Selle viimase kohta - mu meelest saab tõelisest vabadusest rääkida alles siis, kui ära on kaotatud kohustuslik kooliharidus. Näha ju on, et abi sellest midagi ei ole, aga ikka sunnivad, raisad.

reede, oktoober 22, 2021

Miks sa nii kibestunud oled?

Eelmise postituse jätkuks siis hakkasin mõtlema, miks mina lepin sellega, et mul ei ole erilist võimu ilma asjade üle ega hakka olemagi, isegi mitte kusagil teispoolsuses või peale revolutsiooni, mil "õiged" võimule tulevad. Elan niihästi kui oskan, pärast suren ära ja ongi kõik. 

Kui ma noorem olin, ma küll selline ei olnud, ma kirjutasin alati nendesse "Minu klass" märkmikutesse "kelleks tahan saada" reale, et KUULSAKS. Me just hiljuti rääkisime sellest sõbrannaga ja ta vangutas mu ülestunnistuse peale pead, ütles, et ei usuks minust seda - appi, kui madalale ma langenud olen! Ehk siis nooremana oli mul ilmselt selge veendumus, et ma olen erakordne ja küllap saavad peagi kõik teised ka sellest teada ja küll siis ma alles poosetan aupaistes. 

Mis siis muutunud on? Ma pean end siimaani erakordseks. Noh, ses mõttes, et igaüks meist on ainulaadne ja kordumatu, eks. Ja ma raudselt pean end teatud inimestest teatud asjades paremaks ka. Muutunud on pigem see, et ma ei pea maailma enam õiglasel hierarhial põhinevaks. No umbes nii, et rahva hulgast kõige targem on president (mitte, et mul talle/neile miskit ette heita oleks, aga üldises plaanis). Eurovisiooni võidab parim laul. Kõige rohkem loetakse kõige paremaid raamatuid. Aasta ema on teistest emadest parem. Kui mina harjutan, siis mina saan meistriks ja hiljem lao juhatajaks. Mingil määral see loomulikult toimibki nii, aga rohkem jäävad ikka meelde olukorrad, kus see nii ei ole. 

Ei ole oluline, kes oled sina, oluline on see, keda sa tunned. Ja vot seda mängu mina kaasa mängida ei taha! Keeldun! Isegi pealt vaadata on vastik. Ma olen näinud inimesi, kes on edukad ja omal alal tipus lihtsalt seetõttu, et nad on inimestena äärmiselt jäledad, teistest üle sõitnud ja allesjäänud ei julge neile mitte midagi vastu öelda. Mulle isegi tundub, et ebaproportsionaalselt palju suuri juhte on sellised. Neil on võimukad sõbrad ja oma võrgustik. Nemad ongi süvariik - hahahahahaa! No ma väga näiteks ei usu, et ennastsalgava tööga rikkaks saaks. Õiged suhted peavad olema, siis saad. Eks ole selgi juhul kõik enda kätes, aga ikka tundub see kuidagi vale. Mis sest, et inimene on karjaloom ja karjas nii käibki, et sügatakse üksteise selga ja otsitakse kirpe. Mina olen ikka see nahkhiir - ei lind ega loom! (Pagan, viisin oma vana mantli taaskasutusse ja pärast tuli meelde, et mu nahkhiire helkur-pross jäi sinna külge, niu!) Eks ma sügan ka mõnda ja mulle meeldib kui mind sügatakse, aga seda siis ausal põhimõttel - siis, kui me tõesti üksteisele meeldime, mitte sellepärast, et oh, see on edukas tüüp, oleks tark teda sügada. 

Kuhugi ei ole kadunud soov olla oluline, aga mitte seesuguse sügamis-süsteemi osana. Kuulsus tundub õudne ja ähvardav. Võim ei põhine kunagi vaid positiivsel karismal. "Sinustki võib saada president!" Tore on, aga ma pigem jätan vahele, sest sellega kaasnevad kompromissid ja konfliktid. Tahaks rahulikult iseendana elada.

See kibestumise küsimus tuli mul seoses sellega, et ma kunagi avaldasin nördimust ühe suure tähtsa mehe üle, kes oma alluvaid koledasti kohtles, et miks ometi kõik suu kinni hoiavad ega protesteeri. Siis mulle öeldi, et sellist käitumist nimetaks ta lihtsalt kibestumiseks. Ju siis see nii paistab, et viinamarjad on hapud - küll tema tahaks ka võimu, aga kuna ei ole saanud, siis on pettunud ja teeb näo, et ei taha. Võimuiha on normaalse inimese tunnus. 

Aga. Mu meelest on kibestumus sageli omane just neile, kes võimule pürgivad. Nad ei mõista, miks on seal keegi teine, mitte nemad, kui ometi nemad on nii palju paremad. Ma ei tea, mul seda nagu väga pole, mõnikord ajab küll vihaseks, kui mõni erakordne põmmpea kuskil püünel keksib, aga seda vähem tahaks ise sinna ärarüvetet püünele pääseda. Selline luuseri-vaib.

neljapäev, oktoober 21, 2021

Teooriad ja vandenõuteooriad

Lugesin intervjuud Andero Uusbergiga ja mõtlesin, et ikka see sama vana jutt, kuidas vandenõuteooriaid usuvad need, kes ei talu määramatust ja otsivad selgemaid seletusi. Mõtlen, et kes see ikka määramatust armastab? Mina küll ei armasta. Vähemalt mõtetes võiks mingi kord olla. Minu jaoks on kord tagatud sellega, et peamiselt valitseb juhus ja selle kõrval on teaduslikult põhjendatud loodusseadused. Minu meelest oleks palju suurem määramatus see, kui kusagil oleks keegi - Jumal, George Soros, reptiilid, süvariik, kelle käes oleks otsustamine - kust mina, mutrike, võin teada, mis tuju otsustajal täna on ja mis nuhtluse ta mulle kaela saadab? Ma väriseks hirmust, teades, et kuskil on keegi kõikvõimas (ja elukogemuse põhjal üsna labiilne)! Palju rahulikum on elada, teades, et üldiselt valitseb ilmas tasakaal - võib juhtuda halba, samas ka head ja see ei sõltu väga palju sellest, mida mina teen või kelle poole kummardan.

Ehk siis minu meelest see määramatuse kartus ei põhjenda siiski ära vandenõuteooriate levikut. Teooriad on meil kõigil - minu oma on ka teooria, usk Jumalasse on ka teooria, need on lihtsalt laiemalt levinud, kui usk reptiilidesse või lamedasse maasse. Mu meelest on oluline see, et inimene tunneb - tema on ise oma isikliku valiku teinud, tema teab, ohjad on tema käes, teised kobavad pimeduses. Isegi, kui tema valik on uskuda enda mutrikese staatusesse, siis vähemalt ta on selle endale teadvustanud, nende kõrval, kes isegi ei aima ja loodavad hoopis valede asjade peale. Inimest võimestab see, kui ta teab, kus on tema tee. Palju raskem on sellisel, kes palvetab igaks juhuks iga Jumala poole, annetab raha kõigile erakondadele, võtab vaheldumisi tablette ja joob MMS-i. See on juba kognitiivse dissonantsi teema, rollikonflikt, vot sellega on raske. Ma arvan, et miks ühed usuvad üht, teised teist, tuleneb eelkõige elukogemusest ja ümbritsevast keskkonnast, konkreetsed olukorrad ja geneetiline kombinatsioon toetuseks. 

Oma peaga mõtlemise klišee tuleb ilmselt sellest, et kõik need, kes on oma mingisuguse valiku teinud, eeldavad automaatselt, et see on nende oma mõistuse sünnitis. Nad ise mõtlesid välja ja jõudsid tõeni. Noh, see on ilmselt enamikel juhtudel vale, kui sa tõesti just midagi eriti ekstreemselt kummalist välja ei mõelnud. (Müürilehes oli sümpaatne teooria tuvidest kui jälgimisdroonidest, sest no kes on tuvide poegi näinud?! Kust tuvid tulevad, ah? Ja pandeemia ning liikumispiirangud mõeldi välja selleks, et teatud aja tagant tuleb tuvidel-droonidel patareisid vahetada.) Nullist ei suuda ükski inimene ilmselt millegi mõistliku peale tulla, sest targemad inimesed on siiski eeltöö juba ära teinud ja oleks õudne, kui me hakkaks igaüks omaette jalgratast leiutama. Puhtalt lehelt mõtlema hakates tundub ju täiesti mõistlik vaadata, kuidas palli pealt vesi maha voolab ja laiendada seda teooriat ka planeedile Maa. Ei ole võimalik, et ümmargusel pallil oleks mered peal! OMG! Ma tegin jõhkra avastuse, mitte keegi mitte kunagi ajaloos pole sellise asja peale varem tulnud!

Ma arvan, et me kõik lihtsalt valime enda jaoks mingisuguse tõe, mille abil maailma seletada. Aga asi ei ole võitluses määramatusega, vaid meie arvates oma käega tehtud valikus. Inimesed vahetavad oma teooriaid elu põhitõdedest ikka haruharva ja seda enamasti mingi suure trauma tõttu. Igaühel on oma subjektiivne tõde, objektiivsest tõest ma siin ei räägi, sest kuigi ma otse loomulikult eeldan, et see asub minu valitud rajal, siis tegelikult mingite faktide ettelugemine mõne teise raja valinuile ei mõju. Mõned inimesed lihtsalt mõtlevad nagu sina ja teised ei mõtle ega hakka mitte kunagi mõtlemagi.

kolmapäev, oktoober 20, 2021

Luulet mitte-graatsiatele*

Kui ma väike olin, ütles ema mulle kord, et ma võiksin juttude asemel hoopis luuletuste kirjutamisele keskenduda, need tulevat mul paremini välja. Solvusin, vihje ju ilmne, et jutte ta eriti õnnestunuks ei pidanud. Nüüdsel ajal on mu lapsed mulle öelnud, et miks ma luuletusi ei kirjuta, ma oskavat nii hästi. Põhjuseks siis see, et ma kodus nalja pärast räägin sageli riimis. Selgitasin siis lastele, et riimis luule pole tänapäeval üldse moes, niimoodi kirjutatakse ainult lasteluulet, suured kunstnikud viljelevad kõik vabariimi. 

Räägitakse, et enam-vähem kõik on kunagi sahtlisse luuletusi kirjutanud. No mina olengi tõesti ainult selliseid lorilaule, mis kenasti riimuvad - looduslüürika ja armupoeesia on must kauge kaarega mööda läinud. Minu meelest on üks piinlikumaid asju üldse, kui keegi seesugust romantilist luulet kõva häälega ette loeb. Ma ei tea, miks. Ma ise ei oska, ju sellepärast. Mind visati suisa luuleringist välja (miks ma sinna läksin? Vist oli poolkohustuslik neile, kes näiteringis käisid ja näiteringis mulle meeldis), peale seda, kui õpetaja oli otsinud mulle kõige morbiidsema kevadluuletuse üldse, midagi porist ja kõdust, ja ma ikka ei suutnud seda tema meelest veenvalt esitada. Tänitas veel järgi, et ma olevat tundetu, kui kevade tärkamisest õhata ei suuda. Eks ma möönan, et esimese armastaja kehastajat minust tõesti ei saa, aga andke andeks, on ka teistsugust armastust (näiteks - kodumaaarmastust, siinkohal vaatame slaide, nagu selles anekdoodis).

Ma olen aru saanud, et luules on mingid reeglid. Me õppisime keskkoolis ainult haikut kirjutama, muudest reeglitest ei tea ma midagi. Kust teised need omandanud on, ma ei tea. Mingid värsimõõdud ja asjad. Ma olen alati riiminud nii, nagu torust tuleb. Sattusin neid reegleid otsides Ele Adamsoni magistritööle luule õpetamisest gümnaasiumis, kust lugesin järgmised read: "Luules pole oluline ainult keele kujundlikkus, vaid olulised on ka intonatsioonilised vahendid nagu meloodia, rütm, dünaamika ja tempo." Äkki on osa koerast ka siia maetud - mul puudub musikaalsus ja rütmitunnetus? Kas ebamusikaalsed inimesed ei ole võimelised luulega suhestuma? Vääriks uurimist!

Selle pika sissejuhatuse mõte on aga selles, et ma sattusin luule peale, mis mulle kõige täiega, sabast sarvedeni meeldib. Kontrollisin just järele, üks luuletus terves kogus on tõesti ka riimis ("EKRE unelmate naine" - ilmselt selleks, et oleks hea jõulusalmiks pähe õppida). Kui sulle meeldib Sveta Grigorjeva, siis soovitan Anna Kaare "InteГрация" ka läbi lugeda. Autor on oma luulet esitanud ja auhinnatud saanud näiteks "Luuleprõmmil" ja mulle tundub, et teda ei oleks mul piinlik kuulata. See oleks ilmselt nagu (vana kooli) räpp või Patti Smith "Rock'n'Roll Nigga" alguses, see ei oleks piinlik soigumine, vaid raju andmine. Aga mitte ainult! Saab nii nutta kui naerda, on ka hingeminevat, aga see pole mingi kolletuv kask või kevadveed, ptüi, inimene räägib tõsistest teemadest. Jälle üks lisandus sellesse praeguse aja skisofreenilisse "vihastan ja siis jälle naeran" meeleolusse, ajalik ja ajatu. 

Üks arvustus veel Sulepuru blogis, ma ei oska ise hästi luulest rääkida, ja loterii ka, seal rohkem näiteid. 

*Inte on rootsi keeles eitus

teisipäev, oktoober 19, 2021

FILM: Mida inimesed ütlevad

Käisin vahelduseks üle pika aja kinos, Elektriteatris on Põhjamaade filmisügise programm, mille raames vaatasin Norra-Saksa filmi "Mida inimesed ütlevad". Tegemist on juba paar aastat vana linateosega, ma ei tea, kas ja kuidas seda veel vaadata saaks ehk siis natuke mõttetu arvustus, aga mõtteid ta tekitas ja seepärast panen need ka kirja. 

Sisust siis niipalju, et Nisha on 16-aastane Pakistani päritolu Norras elav teismeline neiu. Tegemist on režissööri autobiograafilise looga. Tüdruk elab üsna tavalist elu, selle vahega, et vanemad on veits kontrollivad, aga no elab üle, ikka juhtub. Seda päevani, kui üks poiss, isegi mitte peika, kuigi filmi kirjeldustes nii öeldakse, talle salaja õhtul tuppa ronib. Midagi ei juhtu, noored ajavad juttu, aga jäävad vahele. Muidu sõbralikuna tundunud isa klobib mõlemad läbi. See on tüdrukule suur šokk, aga hullem ootab veel ees - nimelt on pere otsustanud, et kuna ta raudselt poisiga seksis, siis nüüd abiellutagu. Tüdruk on piinliku vahejuhtumi tõttu poisi juba unustanud ega taha temast enam kuuldagi, aga vanemad ei saa sellest aru. Ennekuulmatu labase käitumise pärast saadetakse neiu "kodumaale" Pakistani, sugulaste juurde vagasid kombeid õppima. Paraku juhtub ka seal sarnane lugu - teismelised armuvad, siinkohal lõpeb see aga rõvedamalt, sest Pakistanis on kombluspolitsei ja nende valvsa pilgu all sunnitakse noori tegema asju, mida nad omapead ilmselt teinud ei oleks ja pilte näidatakse noorte vanematele. "Teie Euroopast tulnud lits rikkus mu poja ära!" teatatakse Nisha isale ja kutsutakse talle kohemaid järele. Taas proovitakse noori abiellu sundida, aga see ei õnnestu, sest no kes sellist lipakat ikka oma pojale naiseks tahaks enam?! Meeleheitel isa üritab tagasiteel Euroopasse tütre enesetapule sundida, aga ei saa hakkama. Tagasi Norras, koputab õnn õuele, kui leitakse Kanadast keegi korralik noormees, kes perele häbiks oleva neiu Skype teel kõlbulikuks tunnistab ja ära võtta lubab. Film lõppeb sellega, et Nisha põgeneb ja vaatab viimastes kaadrites tõtt isaga, kes tema lahkumist aknast pealt vaatab. 

Pärast rääkisime sõbrannaga. Tema ütles, et oleks tahtnud selle isa ära kägistada. Kuidas sa väidad, et armastad oma tütart ja siis üritad teda tappa? Mu meelest oli filmi võimsaim stseen just see, kus isa, üritades tütart kaljult alla väänata, lõpuks ise murdub ja nutma puhkeb. Isa oli minu jaoks tüüpiline näide sellest, kuidas väärastunud ühiskondlik norm inimeses inimlikkuse alla püüab suruda. Ma väidan, et isa ei olnud halb ega südametu inimene. Jah, ta oli emotsionaalselt ebastabiilne, aga seda on meist paljud. Ülejäänud tegudeks aga minu meelest sundis teda pigem "kohusetunne" kui südamesoov. Isa tegelikule loomusele viitab ka stseen filmi algusest, kus ta soovib koduse peo käigus oma naisega tantsida, naine nõustub sellega vastumeelselt, aga pärast omaette olles heidab mehele ette, et too tekitas häbiväärse olukorra ja nüüd külalised kindlasti arvavad, et nad on mingid labased inimesed. "Mida inimesed ütlevad" oligi filmis pigem kõrvalseisjate kui isa ja Nisha tegelikku olemust ja muret peegeldav seisukoht. Pigem olid isa ja Nisha sarnased, impulsiivsed ja kirglikud, kuid isa kammitses kultuur kõvasti rohkem kui tütart, kes oli vabas maailmas kasvanud. Ma julgeks isegi väita, et isa armastas tütart rohkem kui ema, kuigi just isa on see, kellega konflikt eskaleerub. Seda mu meelest pigem isa rolli tõttu patriarhaarse perepeana, kui tema loomulikust olemusest tingituna. 

Minu arvamust toetab ka filmi lõpp, kus Nishat esitletakse tulevasele abikaasale ja ema on selgelt õnnelik, et perekonna häbiplekist lahti saab ning noogutab kiiresti kaasa, kui selgub, et noormehe pere ei näe naist tulevikus karjääri tegemas. Selle teate peale isa nägu kivistub, oli ju tema see, kes sõprade ees kiitles tütre hea õppeedukusega. Ka lõpukaadritest jäi mulle pigem mulje, et isa annab aknal oma õnnistuse tütre põgenemisele, kui ütleb temast lihtsalt lahti. 

Igatahes mõtlemapanev film ja lugu sellest, kuidas kultuur meid mõjutab ja kui kaugele see mõju võib minna. Tegelikult elab ju väga suur osa inimkonnast seesuguses rollikonfliktis. Kui sa tuled äärmiselt konservatiivsest kultuurist ja jääd ümbritsetuks teiste, samast kultuurist pärit inimestega, siis inimlikult püütakse seda kultuuri alles hoida. See on nende oma, nende identiteet. Sarnane teema sellega, kuidas inimesed võõral maal reisil olles hakkavat oma keeles kõvema häälega rääkima, sest tundub turvalisem. Isegi olukorras, kus sa uues kultuuris kohaned ja saad aru, et seal on tegelikult lihtsam ja võib-olla isegi loomuomasem elukorraldus, on raske oma "kodukultuuri" reeta, sest just sellena uude kultuuri sulandumist enamasti nähakse. Meiegi vaatame viltu inimeste peale, kes välismaale kolides oma lastele eesti keele õpetamist vajalikuks ei pea ja võõraste kommetega kaasa lähevad. Lihtsalt, enamasti meie inimesed ei koli radikaalselt erinevatesse kultuuridesse. Moslemirätiga valge naine ajab aga enamikul rahvuslastel kopsu üle maksa. Ma pakuks, et tugev rollikonflikt võib vabalt eskaleeruda vägivallana - vanamoodi ei saa ja uutmoodi ei sobi, täielik ummik, viimases hädas üritaks asja jõuga tasakaalu saada. Filmis tundus mulle, et see võib siiski olla ka üheks sammuks kohanemise raskel teel. Iseasi, kui lohutav on see kõrvalseisjatele, neile, kes sellest vägivallast puudutatud saavad.



esmaspäev, oktoober 18, 2021

George Orwell. Birma päevad

 

Ma ei tea, kas siia oleks spoileri hoiatust üldse vaja, sest kui sa ikka eeldad mingit õnnelikku lõppu, ära parem lugema hakka. Tänapäevaste liberaalsete vaadetega inimesel on seda raamatut väga raske lugeda, mis ei tähenda absoluutselt seda, et peaks silmad kinni pigistama või raamatu ära peitma. Vastupidi - seda raamatut peaks kindlasti lugema! Ma ei poolda absoluutselt katkestus-kultuuri - kuidas me muidu saame mäletada? Me ei saa hinnata varasemate aegade kirjandusteoseid praeguste väärtushinnangute valguses, me saame neid ainult võrdluseks kasutada ja seda võrdlust on kindlasti vaja. Ma üldse ei eita, et teatud väärtushinnangutega tänapäevane lugeja võib siit vabalt ka helge nostalgialaksu kätte saada, aga see pole kirjandusteose süü. Igast asjast saab vastava eelhäälestusega väga erinevaid asju välja lugeda. Irooniline on siinses raamatus näiteks ka see, et juba siis tauniti n-sõna kasutamist - ega need pärismaalased siin ikka päris neegrid ju ka ei ole!

Orwell kirjeldab kolonialismi, selle tausta, väärtusi selle taga, mõrasid selle fassaadis ning lihtsa inimesi võimalust üldisi ühiskonna suundumusi kahtluse alla seada. Kõndisin täna mööda tänavat ja järsku hakkas silma kleeps tekstiga: "Make fags afraid again". Jalad astusid iseenesest edasi, samal ajal kui sõnum pähe kohale jõudis. Mida kuradit? Aga sammud olid juba tehtud ja tagasi pöörata olnuks kuidagi imelik, et sellele saastale küüned taha ajada. Ka Orwell näitab, kuidas tavalise inimese tavaline elu, madalad tungid ja argiaskeldused, matavad ühiskondliku võitluse enda alla. Kui sina oled üksinda ajastu vaimu vastu, siis pead sa olema puhtam kui pühak, sest nemad leiavad su kapist luukered igal juhul üles ja siis ei näe keegi sinus mingit sangarit. Sa oled samasugune saast kui kõik teised, ainult targutad ja püüad parem näida. Esmapilgul tundub, et ega Orwell siin mingit positiivset lahendust ei näe - ühiskonna poolt maha tambituna ja enda poolt altveetuna ei jää muud üle kui kuul pähe lasta. Siiski raamatu lõpp oma äraspidisel moel mingi lootuskiire ju annab - allaandmisest läks ainult halvemaks, järelikult pidi sellel üksikisiku hävitanud vastuhakul siiski mingi mõte olema. Kui sada esimest sel teel hukkuvad, äkki see, kes tuleb peale neid, jääb juba ellu? Kõik need liivaterakesed moodustavad ju lõpuks ikkagi saare?

Raamat nagu elu ise - ei ühtki meeldivat tegelast, ebaõiglus ja matslus kõikjal, prevaleeriv minnalaskmismeeleolu. Ideaalne raamat masendavasse sügisõhtusse - minu poolt maksimumpunktid!

neljapäev, oktoober 14, 2021

Kõrgema taseme kriisid

Vahel, kui soovahetusest juttu tehakse, osatatakse, kuidas mõni soovahetaja pärast oma soo taas tagasi vahetada tahtvat. Mõtlesin siin, et "aga see ju oleks imeline!" Ses mõttes, et miks ei võiks saada oma keha pidevalt vahetada, sealhulgas sugu? Ma nii tahaks, mul oleks vaja seda. Ilma igasuguste koledate operatsioonide, taastumise ja muu selliseta muidugi. "Wanna be Jesus without suffering".

Keegi tark inimene kuskil kirjutas, kuidas elu oleks palju parem, kui inimesed saaks aru, et neil on kõigil olemas nii maskuliinne kui ka feminiinne külg ning neid ei õpetataks ühte neist vastavalt bioloogilisele soole maha suruma. Nõus, aga. Mul ei ole need küljed, mul on need vähemalt kaks (pigem rohkem) iseseisvat ja elujõulist inimest. Kui mu sees elav mees peeglisse vaatab, siis ta läheb vihaseks ja sülitab peegelpildi pihta, sest no ei lähe kokku see tema ettekujutusega endast. Oleks vaja olla vahepeal üleni tätoveeritud kiilakas, seljas tagi tekstiga "Tahan su ära tappa!" Mingi testosterooni haiglase ülekülluse puhang? Arsti juurde ei lähe, äkki küsib ka esimese asjana "aga kas te ristitud olete?" (näide VVN-i blogisabast, päriselt!). Tegelikult olen ma elu jooksul õppinud, et mõnikord on täitsa kasulik, kui sisemine ja välimine pool on äärmiselt nihkes (üllatusmoment!), aga väsitav on see, seltsimehed, väsitav!

Probleemi, et välimist kesta ei saa muuta nii tihti kui vaja oleks, ei lahenda teaduse praeguse taseme juures mitte miski. Tuleb leppida. Aga juuksed lõikasin ikkagi maha. Praktilistel kaalutlustel, sest kamm ei käinud enam läbi. Pikad olid nad mul samadel kaalutlustel - vähem mässamist, ei pea juuksuris käima jne. Noh, selgus, et oleks ikka pidanud käima...Naljakas oli see, et nüüd, kui mul on õlgadeni juuksed, teatas mees, kes kangesti pikkadest juustest lugu peab, et "pole mingit vahet ju", aga ema, kes eluaeg on jutlustanud, kuidas teatud vanusest alates teatud asjad lihtsalt enam ei sobi sh pikad juuksed, kommenteeris nördinult "miks sa seda ometi tegid?". Paraku pean möönma, et lühikeste juustega on mõnes mõttes kergem. Näiteks saab need kiiresti kuivaks föönitada, ei pea istuma tunde toas ja kõigile kutsetele "ei!" vastama, sest "kuivatan juukseid". Minu pikkade juuste föönitamine võttis umbes sama aja, kui õhu käes kuivada laskmine, sest nii pagana palju oli neid karvu ja lisaks peale föönitamist nägin ma välja nagu heinasaad. Siinkohal kohane tsitaat Anna Gavaldalt: "/.../ vaatasin, kuidas ta juukseid sirgendab, üks salk teine salk kolmas salk neljas salk. Tal läks sada aastat sellega. Pearäti pähepanek tundus selle kõrval nagu feminismi sümbol." Siinkohal ka raamatusoovitus A.Gavalda "Mõrad turvises" - kui armastate karaktereid, siis Gavalda kehastub pundis lühijuttudes niivõrd erinevateks tegelasteks ja niivõrd meisterlikult, et lust lugeda. 

Eile lugesin, kuidas inimesed olid pigem "meh?!" Ave Taaveti "Valerahategija" suhtes. Mis mõttes? Ma ei osanud seda raamatut muudmoodi kommenteerida, kui ainult, et seda lugedes saad aru, kuidas mõnele lihtsalt on antud ja teised võiks parem eos pooleli jätta. Kui inimene suudab kirjutada maagilise realismi selliseks, et isegi mina söön, siis pole muid kommentaare vaja. Ja mõnele ei piisa sellest? Ma lähen kohe põlema, kui keegi ei kiida asja, mis mulle koledasti korda on läinud. Et mismoodi teie ei näe? Õudselt arukas muidugi. Lugesin ka seda, et Taavet pidada kirjutama nagu Mehis Heinsaar. Ma pole Heinsaart lugenud ühel hästi imelikul põhjusel. Nimelt ta nimi on nii tavaline. Mehis Heinsaar ei ole ju mingi kirjaniku nimi. Kirjaniku nimi peaks olema lühike ja lööv. Rein Raud. Mats Traat. Eve Kivi. Ellen Niit. Või siis pikk ja väärikas. Anton Hansen Tammsaare. Aga Mehis Heinsaar on tavalise inimese tavaline nimi. Ei kisu raamatukogus kätt sirutama. Sama võib muuseas öelda ka A.Taaveti "Valerahategija" kohta, sellel on lihtsalt nii kole kujundus. Mida sellest kõigest õppida? Sirutatagu käsi!

neljapäev, oktoober 07, 2021

Jutujahi kiituseks

Ma matsin oma ilukirjandusliku ambitsiooni juba ammu maha, sest isegi inspiratsiooni ei tundunud olevat. Viimati mõtlesin kirjutada sellele, vist Puändi poolt korraldatud, armastusnovellide konkursile. Mina ja armastus, selge see, et andke andeks, aga ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ei tulnud sealt midagi. Ma ei mõtle äramärkimist, vaid loo valmissaamist siis. 

Mul on nimelt see häda, et põhiasi, mis mind ilukirjanduse kirjutamise juures paelub, on karakteriloome. Milline tegelane, millega tegeleb, mida mõtleb. Seesama ümberkehastumise mäng, mida ma niisamagi tänaval kõndides peas mängin. Nimi ja sünniaeg on hästi olulised. Huvitav fakt: ma tegin lapsena sarja raamatuid, igaühe peaosas ühe tähestiku tähega algava nimega tegelane, sisuks selle inimese üks päev. Mul oli mingi teema sellega, nimekirjadega, enne arvuteid olid emal kaustikud patsientide nimedega, sorteeritud vastavalt sünniaastale. Ma tegin ka selliseid kaustikuid. Ütlesin, et mängin kooli. Noh, nimekirja valmimisega see enamasti ka lõppes, lugesin neid endale naudinguga ette. Küll mul oli põnev lapsepõlv, onju. Kõrvalepõikena - millega ma tööl viimased 16 aastat tegelenud olen - nimed ja sünniajad, nimed ja sünniajad! Homseks ootab 1300 rida nimesid Excelis ees...Küll ma olen üks õnnelik inimene!

Tagasi ilukirjanduse juurde. Vot peale seda, kui mul olid valmis tegelased ja tegevuskoht, siis tegevuse juures jäin ma alati jänni. Ei mina osanud miskit välja mõelda. Siinkohal ma olengi sellest jutujahist täiesti vaimustuses! Teema on ette antud! Nagu koolis! Nii vahva! Ainukese miinusena nii minu, kui ka mõne teise puhul, kes valisid variandi, et kirjutavadki ühte sama lugu erinevate teemade all edasi, on vist see, et kui järjest ei loe, läheb varasem meelest ära, eriti kui loed vahepeal ka palju muud. Äkki peaks need jutujahi asjad blogis eraldi lehele panema? Kuigi ka siis jääb see jama, et uuem osa on eespool.

Ükspäev oli siin niisama kirjutamisest juttu inimesega, kes kangesti vihkas koolikirjandeid. Ka selliseid väärastunud isikuid leidub kahjuks me maal :) Ok, ma saan aru, et siin on süsteemis eripärad. Meil oligi põhikoolis see kirjandite kirjutamine nagu üks jutujaht - anti teema ja antagu hagu, no rules! Keskkoolis tuli mingi nõme reeglitega "arutlev kirjand", millega ma hakkama sain, aga mis mu loovuse välja suretas ja juttude kirjutamist õpetati (sic!). Kästi miski "mandala" koostada enne kirjutama hakkamist, kus sees tegelased, paigad, tegevusliinid jms. No kesse pagan niimoodi kirjutada saab? Sa istud laua taha ja hakkad lõnga otsast kerima ning siis lõpuks näed ka ise, kuhu see välja viib! Too kirjutamisevihkaja leidis hoopis, et mandalal on täitsa jumet. Sa näed ja ei mürista, eks. Ma siiamaani vahest sarkastiliselt poetan, kui mingi planeerimine käib, et "äkki teeks mandala või midagi?" Planeerimisvaenulik nagu ma olen. Ma isegi möönan, et planeerimisel on omajagu plusse, aga see protsess on ise nii valulik, et kaalub need plussid minu jaoks üles (alla?). Ma üritasin siis kirjutamisvastasele selgitada, kuidas tõeline nauding on vooluga kaasa minna. Tema ainult ühmatas, et mis vool - temal on konkreetne asi, mida vaja öelda, see saab kahe lausega tehtud, mida on seal muud nämmutada? Ma olen sellise suhtumise täielik vastand - ma suudan isegi töökirja juures pool tundi ekraani passida, et kas ikka nii või naa ja kuidas nüüd tundub, mis mulje see sõnakasutus jätab või peaks ikka ka "Päikest!" alla panema. Või hoopis puid.

kolmapäev, oktoober 06, 2021

#jutujaht Loodame, et nii siiski ei lähe

Raimo oli lihtne mees. Maalt pärit. Tagasihoidlik. Või vähemalt meeldis talle ennast nii esitleda, see tekitas respekti ning muutis teised tema suhtes leplikuks. Kes Raimot juba lähemalt tundis või teda esmakordselt kell kaks öösel vanalinna baaris kohtas, ei oleks sellise enesetutvustusega küll kuidagi nõustuda saanud. Oleks võinud vist öelda, et Raimo oligi see müstiline tüüpiline eestlane, kellest välismaalased muudkui räägivad - vankumatu introvert, kes peale kolmandat klaasi libastub ja pidurdamatuks ekstraverdiks osutub. Raimo ise oli sellest ebakõlast teadlik ja hoidis seetõttu madalat profiili ning üritas kangekaelselt enda kahte poolust eraldi hoida. Olid inimesed, kes tundsid ühte Raimot ja teised, kes tundsid teist. 

Peale lärmakat nädalavahetust hakkas Raimo taas rääkima, kuidas tahaks loodusesse, maale, metsa ja juurte juurde. Ta oli endale isegi suvila muretsenud. Suvilas jõi Raimo vaikselt õlut, grillis liha ja võitles loodusega. Mingu need rohelised oma elurikkusega puu taha! Muru on vaja pügada! Hekki lõigata! Lehti riisuda! Võib-olla oli asi selles, et trenni ei saanud Raimo minna, trennis käisid ainult trennipeded, normaalset inimest pidi töö vormis hoidma. Siiski ei suutnud Raimo igapäevase füüsilise töö tegemiseni alanduda ning istus selle asemel kaheksa tundi kontoris. Maale kolimise mõttega ta ainult mängis, sest piisas naisel vaid meenutada, kui lõbus tal eelmisel reedel kesklinnas olnud oli, kui Raimo juba allaandvalt pomises, et noh, eks taksod ju käivad Raadikverre ka. 

Tänagi oli Raimo juba muru niitmisega peaaegu lõpule jõudnud ning unistas rahulikust istumisest saunas, kui suvila ette järsku üks võõras auto keeras. Autost astus krapsakal sammul välja üks keskmises eas ja suuruses punapäine daam, kes tutvustas end kui kandidaati number 648 valimisliidust "Kõik valla heaks!". Nimi Raimole meelde ei jäänud ja uuesti küsida ähmiga ka kohe ei taibanud. Oleks tahtnud valetada, et pole valla elanik, aga ausus ei lubanud, oli ta ju tõesti end suvilasse sisse registreerinud, et autokindlustus tsipake odavam tuleks. Seda, et pole aastaid üldse valimas käinud, ka ei hakanud tunnistama. Ega ta ei häbenenud, seda mitte, lihtsalt sobiv hetk sai mööda lastud.

"Ja keda teie, härra, siis seekord valida olete otsustanud, kui see just saladus pole?"

Raimo oli kõigest ühe õlle ära joonud ning kahetses kibedalt, sest kõik arukad vastused olid peast pühitud. Ega sellest vist polnudki midagi, sest Vali-mind!-naine jätkas juba ise: "Vaadake, ega ma muidu ei oleks üldse siin, aga see naaberküla Andrusson, kui tema peaks nüüd siin pukki saama, vat siis, siis läheb küll jamaks meil - kõik raha liigub mujale, sinna tema õue peale pannakse uus asfalt, Raadikvere pood läheb üldse kinni, sest no keskuses juba on kauplus ju, tänavate valgustus keeratakse maha, sest mis meil siin kolkas sellest, temal suured kasvuhooned, sinna on rohkem elektrit vaja. Ja ohh, peaaegu oleksin unustanud, Andrusson ajab ju seda hooldekodu asja! Algul pidi üldse pagulaskeskus tulema Raadikverre, selle, hoidku taevas, suutsid meie omad eelmisel sügisel ära hoida, aga nüüd tahavad hullud siia tuua! Mõelge, mismoodi me siin mööda aiaääri käima hakkame! Meie lapsed, vanurid, ei taha mõeldagi, mis need hullud siin korraldama hakkavad! Ohh, jahh. Loodame, et nii siiski ei lähe! Ja selleks olengi mina siin, et näidata külarahvale - alternatiiv Andrussonile on absoluutselt olemas!"

Pika monoloogi peale jõudis Raimol juba tähelepanu hajuda, sest ka telefon juhtus samal ajal helisema, vastamiseks talle siiski aega ei jäänud, sest ühel pool toru kisas kallis abikaasa ja teisel pool seletas võõras daam. Ainult Raimo seisis tummalt kahe tule vahel ja mõistis, et tulevik tõotab tumeneda.