Reede, juuli 23, 2021

Liis Lass. Minu Singapur. Praktiline paradiis

Mõned mõtted raamatutest, mida olen vahepeal lugenud. Kõigepealt on tunne, et peaksin selgitama seda nelja tärni "Minu Singapuri" juures, sest muidu äkki keegi arvab, et ma olen täiskasvanuks saanud ja noogutan kaasa ideele "turvalisuse nimel on iga vahend õigustatud". Ma lugesin seda raamatut ikka päris pika hambaga tegelikult ning mingil hetkel tundus, et osa sellest oleks võinud vabalt kirjutada näiteks Eva Braun - maailm on kord juba nõnda säetud, et mõned on lihtsalt rohkem väärt kui teised ja nende edasijõudmist tuleb toetada ning seda lihtsalt ei saa muud moodi kui "alaväärtuslikke" piirates. Teisalt on autor väga kavalalt kogu kriitika elimineerinud juba eos kinnitadeski, et otsis just nimelt positiivset vaatenurka ega soovinud keskenduda negatiivsele, tegemist on tema subjektiivse muljega. Mulle tegelikult väga meeldis, et siin ei olnud tüüpilist kirjeldavat teed mindud, vaid autor võttis vaevaks asjade üle arutleda. Ma ei pruugi olla nõus, kuid ma möönan, et tema moodi mõeldes jõuadki just nimelt selliste seisukohtadeni, siin ei ole midagi valesti ega tulistata puusalt, kõik on kaine arutelu tulemus. Distantsilt on sellise mõttemaailmaga põnev tutvuda.

Aga mina nii ei saa, minus ei ole ratsionalisti. Ma ei suuda mõelda, et tegelikult on need kepihoobid ju õige asja eest, mõni tulekski maha lüüa ja mõnel mitte lubada lapsi saada. Või noh, emotsionaalsushoos ma suudan nii mõelda kindlasti, aga kaines arutelus seda pooldada ei suuda, sest ma ei usalda võimu. Kas kusagil on mõni garantii selle kohta, et kui sa seda tolereerid, siis sinu lapsed ei ole järgmised, kelle vastu kepp tõuseb? Lugesin enne "Minu Hongkongi", kus samuti selle teemaga tegeldakse ja ma tahaks kangesti näha nende kahe raamatu autoreid väitlemas. Ma usun, et Liis Lass võidaks, sest ta on täpsem, faktidele toetuv ja külma peaga, aga ma kardan temasuguseid. Kas on ok pahandada inimõigusi eirava Hiinaga, aga mitte seda sama tegeva Singapuriga lihtsalt selle tõttu, et viimane on edukas, pestud-kustud-kammitud? 

Mina olen siiski see nõrguke, kes ütleb, et demokraatia on ilmselt siiski halvimatest parim, sest meie, ebatäiuslikud inimesed, ei saa rohkemat endale lubada. Me keerame ikka kõik pekki, sest me ei ole eksimatud ja me oleme kõik oma väikeste vigadega - kes peab riigi raha eest sünnipäeva, kellel saab agarusest ogarus jne, me ei ole robotid ja see on meie viga. Kohe meenub viimatiloetud ""Hukkunud alpinisti" hotell" - just selline huumoriga segatud mõru tõdemus inimkonna vääramatust vääritiolekust teeb mul südame soojaks. Ei tule siin mingit Head Uut Ilma. Võim on kasulik ainult võimulolijaile endile, võim korrumpeerub alati jne. Küll see Singapur ka...

Liis Lass muidugi seda ei eitagi, tema lihtsalt näitab, et praegu, siin ja temasugustele Singapuri mudel toimib, äkki me peaks ka midagi ette võtma oma riigiga? See kriitika, mis tema poolt tuleb, on absoluutselt adekvaatne. Aga äkki me ikkagi oleme erinevad asiaatidest? Mõelge või sellele, milline vastuseis on meil igasugusele solidaarsusele, maskide näitel, kasvõi. Mulle tundub, et kalduvus lapsehoidjariiki mitte pooldada tuleb osalt individuaalsest egoismist ja teiselt poolt vähesest huvist (või skepsisest selle võimalikkuse üle) maailma muutmise vastu. Endaga katsun hakkama saada, teised vaadaku ise, kuidas nemad saavad. Minul ei ole lapsehoidjariiki vaja ja mingit usku maailmamuutmisse samuti pole, seega parem elada omas mullis, kui osana süsteemist. Taaskord see multikas nahkhiirest "Ei lind ega loom" - istutage oma lillekesi ja sulatage jääd, mis see minu asi on, jätke mind sellest välja! Süsteemist tulenevad kohustused tunduvad keerulisemad taluda, kui sellest kokkuvõttes saadav hüve. Või on asi ajaloos, selles, et eestlased on alati mingite võõraste süsteemide ohvrid olnud? Samas, milline rahvas poleks? Oleme kuidagi eriti illusioonideta ühiskond? Kõik illusioonidega on siit ammu jalga lasknud või laskmas?

Hea raamat on see, mis annab mõtteainet!

P.S. Muuseas mina olen Aasiat alati kartnud. Jaapan on end tänu toidule, disainile ja moele huvitavaks suutnud teha, aga üldiselt seostuvad selle piirkonnaga mulle eelkõige äärmuslik vägivald ja piinamine ("Hiina piin", kõik need mingil põhjusel õrnas eas silma alla sattunud Hiina sõjafilmid, "Punane sorgo", Pol Poth jne), filmid ebaõiglaselt narkoveos süüdistatud valgetest naistest kuskil Aasia vanglaurgastes surma ootamas jne. Aasia pornost ei hakka rääkimagi. Huvitav, kas ma olen ainuke, kel selline rassistlik eelarvamus?

Neljapäev, juuli 22, 2021

Puhkus enne puhkust

Üle pika aja kontoris...huhh, damn, it feels good to be a gangsta või midagi. Ega mul puhkus ei lõppenud, pole teine veel alanudki, lihtsalt tegin tõelist "kodukontorit" ja see oli kole! Kodust kodukontorit teha on veel enam-vähem, aga katsuda seda teha suvilast, ilus ilm akna taga - õudne! Mismoodi need soojade maade inimesed üldse midagi asjalikku teevad, aru ma ei saa. Ahjaa, õige, nad ei teegi, kõik nad lesivad seal palmi all ja ootavad Euroopa Liidu toetusi. 

Niisiis, lõpuks ometi on suvi, mis mu hinge rahule jätab ehk siis ma ei tunne pidevat survet - ruttu, tee midagi, äkki on täna viimane ilus päev, suvi läheb raisku! Tundub, et neid päevi veel jagub. Ometi üks normaalne suvi. Just lõpetasin võitluse isaga, kes tahtis meile konditsioneeri korterisse paigaldada. Mina kui tagurlane keeldun. Ma olen haige eranditult suviti, nina jookseb mingit allergilist ollust, sügeleb, aevastan 20 korda järjest, korra nädalas tuleb astmahoog jne ning mulle tundub, et siin on seos selle kunstliku õhuga. Mu nina ei talu seda ootamatut voogu lihtsalt. Ok, tegelikult oli põhiline probleem mitte selles kondis endas, mis oleks niikuinii pandud elutuppa, kus mina harva viibin (mul ei ole elu, noh), vaid selles, et seda oleks tehtud ajal, mil mind kodus ei ole. Ma ei saa. Ma ei ole võimeline seda taluma. Ma nii väga tahaks koristaja palgata, aga ma ei saa, sest ma ei talu mõtet kellestki võõrast oma territooriumil. Ilma igasuguse ratsionaalse põhjenduseta, lihtsalt ei taha. Mida aeg edasi, seda rohkem ma oma emastun-  tema ei kannata enam isegi külalisi. Meil ei tehtud peaaegu kunagi remonti, sest "võõras inimene meie kodus!" Nii see läheb. Juba tunnetasin sedagi, kuidas mul on vaja mingit vahepealset perioodi töö ja puhkuse vahele, sest arvuti tagant randa on võimatu minna. Emal on need vahepealsed perioodid juba nii pikad, et kolmest nädalast üks kulub puhkusele, ülejäänu on sisse elamine ja välja tulemine...Eks ta põhjendab neid pesemis- ja koristamisvajadusega, ma nii julmalt endale valetada ei oska (ok, mu ema päriselt ka küürib).

Vahepeal ma käisin Pärnus. Ma olen aastaid igatsenud minna Pärnusse suvisel ajal, sest enamasti olen seal alati vaid koledal aastaajal käinud. Loomulikult avaldati täpselt enne minu Pärnu mineku ideed mitu artiklit sellest, kuidas Pärnusse on võimatu minna, sest kohti pole ja hinnad on laes. Mul tavaliselt veab Bookingus ja vedas nüüdki, saime tipp-topp majakese, kaks korrust, neli kohta, saun, terrass, konditsioneer, köök, 150 eurot kaks ööd, tundub täiesti mõistlik hind. Nädalavahetus oli, muide. Samal ajal pakuti jah Terviseparadiisi tuba samaks perioodiks samuti neljale hinnaga 761 eurot...Ma ei saa üldse aru, kuidas sinna Terviseparadiisi ööbima saab - maja on suur nagu koloss, aga iialgi ühtki vaba tuba pole! Ainuke teatav miinus meie majakese puhul oli see, et asus ta Mai rajoonis, mitte päris kesklinnas, samas täielik vaikus ja rahu, sai oma aias grillida* jne ning rand on Pärnus siiski nii pikk, et ulatus ka meie kanti, lihtsalt see ei ole see popp põhirand. Ega meie muidugi randa ei tulnudki, kuigi tuleb tunnistada, et tol hetkel +25 kraadine merevesi tegi siiski kadedaks meie koduse Põhja-Eesti ranna +13 võrreldes...Geopeitust tegime, varbavaheplätudega käisime päevas üle 20 km maha, sest lihtsalt ei raatsinud (mitte hinna, vaid ilusa jalutuskäigu tõttu) taksot võtta rohkem kui ühe korra. Vahepeal tekkis juba tunne, et Pärnu on nii äge, meil seal Põhja-Eestis nagu polegi nii väga. See tunne läks üle pühapäeva õhtul Tartusse tagasi sõites, kui selgus, et kogu Tartu veedab nädalavahetused Pärnus - tee oli paksult autosid täis ja see pole sul mingi neljarealine Tallinn-Tartu (mida me ka teadlikult väldime) vaid sinka-vonka kitsas tee. Tüütus kuubis! Vähemalt põhjarannikult mööda Piibet Tartusse saamine on oluliselt mugavam. 

Lõpetuseks pilt ühest ägedamast loodusnähtusest, mida ma oma silmaga näinud olen - aurustumine reaalajas ehk pilvede teke puust ja punaseks:

See oli üks neist üle +30 päevadest, vihmapilv liikus üle poolsaare ja selle järel tõusid metsast kummalise kujuga niiskuse pahvakud.

Ja varsti algabki puhkus - jeee!

*Ja kuigi meil jooksid aias siilikesed kassikestega võidu ja muidu oli imetore, siis mõistsin, et mina ikka oma aia inimene üldse pole. Ma tahaks ikka "seda Aperol Spritzi seal kuskil südalinna terrassil", sest no melu ja rahvas ja.

Neljapäev, juuli 01, 2021

Ja see on alles algus...

No kirjutame siis kah. Kell on kohe 13 saamas, kella üheksast kontoris, siin on permanentselt +28 kraadi, tööd pole tilkagi olnud hommikust saati, internet on läbi loetud ja Candy Crush Sagas hetkel elud otsas. Eelmise kuu eest sain ületunnitasu 14 töötunni eest, kuigi ei teinud ühtegi. A no ma olin "pühade ajal valves", igaks juhuks. 

Kuu aega sai maru kiiresti läbi, nagu puhkus oleks olnud, kuigi selleni on veel kuu aega. Mis ma tegin? Mitte midagi. Vedelesin suvila taga ripptoolis. Vedelesin kodus põrandal. Selle +34-ga tuli mulle meeleheitlik idee magada paljalt maast laeni akna ees, sest see on ainus võimalus, kuidas blokeerida kassile tee aknani (ok, paljas ei pea tingimata olema, aga tol hetkel tundus muudmoodi ilmvõimatu). Muid aknaid ei saa pärani lahti hoida, sest meie magamise ajal käis kassil maru kähku see aknalauale (ja võimalik, et ka sealt alla)  hüppamine. Kui ma seal laibastunult lebasin, tuli kass mingil hetkel mind üsna agressiivselt koonuga tõukama stiilis "kas elame veel või saan juba silmamunadega maiustama tulla?". L. väidab, et temaga olla kass sarnaselt toiminud, kui ta kunagi kõrges palavikus oimetuna teki all lebas. Ega loom loll ole. 

Kui eelnevast võiks järeldada, et mul on midagi palavuse vastu, siis ei. See tundub mulle põnev, ohtlikult, midagi muud kui tavaline. Sama on igasuguse ekstreemse ilmaga. Jah, aju on hangunud, pea valutab, aga ikkagi - vaheldus. Loll inimene. 

Lugesin blogisid ka, sain teada, et ärevushäiret mul kohe kindlasti pole ja kuna ma midagi ei tee, siis pole lootust seda saada ka ning isegi depressioon läheb minust mööda, sest ma ju tean, et mu mõtetel ega tegudel pole mingit kaalu. Need kõik on hetkeemotsioonid ja lähevad mööda. Pole kuskil mingit ühtset mina, on ainult üks keha, mis hoiab koos erinevaid impulsse. Mis ei tähenda, et mul vahel ei oleks sundmõtteid stiilis: "kõik on pekkis, keegi mind ei salli, ma olen loll, kole ja saamatu, peaks end ära tapma, oleks kõigil parem!" Sellise asja peale ma lihtsalt ohkan, et "Not you again, Negative Nancy!" (jaa, ma räägin mõne oma peas elava isikuga võõrkeeli ka!) ning ootan, millal ta ära läheb, sest ma tean, et ta läheb. Labiilsus on hea ravim depressiivsuse vastu. 

Pildikesi kah, vasakul all on kakk suvilahoovist, keda jätsid absoluutselt külmaks oma viis tigedat rähni, kes teda sealt ära ajada püüdsid. Looduspiltidel on veel kaks erinevat järve ja kaks erinevat mereranda. Siis on veel autoarmatuur, mis näitab välistemperatuuriks +35 ja mina niisama pesuväel voodis.