Pühapäev, oktoober 31, 2010

Maetud laps Vanemuises

Üritasin mobiiliga blogida aga on ikka absoluutselt võimatu kirjutada kõvasti aeglasemalt kui mõte liigub. Isegi klaviatuuriga telefoni puhul on kiirus ikka niivõrd aeglane, et mõistus jookseb enne kokku kui lause valmis saab. Käsitsi kirjutamine tundub samuti aeglane ja kuna pole harjunud, siis sureb ka käsi kole kiiresti ära, mis teha - tehnikasajand.
Juhtmeta kõrvaklapid seevastu on igati tänuväärt leiutus - jääb ära see pidev juhtmetesse takerdumine, päeva lõpuks oli juhe tavaliselt risti-rästi tooli ümber põimunud ja minu nägu vastu ekraani, sest kaugemale enam ei ulatunud ilma, et juhe oleks katkenud.

Aga siis see, millest ma mobiiliga blogida üritasin.

Reedel sai üle väga pika aja teatris käidud, etenduseks Sam Shepardi "Maetud laps" Vanemuise Sadamateatris. Lavastuse esimene vaatus oli väga hea - algselt koomilinegi olukord võttis peagi tumedama tooni ning pidevalt rippus õhus eelaimdus millestki õõvastavast, kulminatsioon saabus vaatuse lõpus ning šokeeris korralikult (metafoorne vägistamine? järgneva valguses mõjus see küll kuidagi imelikuna). Teine vaatus jättis kahjuks esimeses alanud pinge kuidagi poolikuks ning lõpp saabus liiga kiirelt ja ootamatult. Etenduse suureks plussiks oli küll mõtetetekitamine, kuid samas oli enamus neist mõtetest seotud pigem etenduse enda kui sellest tekkinud assotsiatsioonidega - mis oli see põhjus, miks selline olukord üldse tekkis? Ehk seletab lavastuse aluseks olnud raamat selle paremini lahti, kuid etendusest oleks oodanud midagi rohkemat kui lihtsalt kriminaaldraama stiilis lahendust. Jutustatud lugu oli vähemalt minu jaoks piisavalt õudne ja küsimusitekitav või siis mõtlesin hoopis mina oma peas mingi teise loo välja?
Kui inimene tapab oma lapse, siis ei saa ju põhjuseks olla lihtsalt see, et lastenorm oli juba täis? Ja miks oleks just see laps perele häbi tekitanud kui kogu küla teadis pereema ringitõmbamistest? Miks oli see laps oluline just pere vanimale pojale? Verepilastus? Ei saanud ju olla kui seesama poeg ütles, et too maetud laps olevat ainus pereisa veri? Kust see vanem poeg lõpuks ise lapse sai? Miks nad kõik seal niimoodi alla käisid? Põhjuseks ei saanud olla süütunne tapmise pärast, sest pojapoeg mäletas ju kuue aasta tagust perekondlikku istumist, kus kõik veel normaalsed olid?
Näitlejatööd olid seevastu väga head, eriti meeldejäävad olid Aivar Tommingas ja Margus Jaanovits. Meeldejäävalt mängiti välja Ameerika spooky maapiirkonna perekond, kes elab kuskil maisipõldude vahel ja peidab võigast saladust a la "Vale pööre".
Täpsemat etenduse arvustust saab lugeda siit.

Neljapäev, oktoober 28, 2010

Ööklubi?

Eelmisel reedel kutsuti mind ööklubisse. Mulle need kohad ei istu, sest kunagi ei saa seal end vabalt tunda - iga hetk võib keegi sinuga rääkima tulla ja see vestlus on enamasti tüütu ja piinlik ("oi tere nukuke! kas sa tantsida tahad? kus koolis sa käid?"). Ma ei saa kunagi aru, kas a) see kooliteema on sihilik kompliment b) kõik minuga rääkima tulijad on esmakursuslased c) kõik minuga rääkima tulijad on kole purjus d) see on lihtsalt Tartust tingitud teema. Igatahes üritatakse seejärel sind tantsima vedada, mis on veel piinlikum, sest pead võõra inimese vastas seistes imelikke liigutusi tegema ja üritama talle otsa mitte vaadata, sest a) muidu ta võib sellest midagi järeldama hakata b) ta võib üritada midagi öelda aga sa ei kuule niikuinii, mille tõttu a) sa pead talle lollakalt naeratama b) sa pead talle lähemale nihkuma, mis omakorda võib temas valesid järeldusi tekitada. Normaalseid mehi ma veel ööklubides kohanud ei ole (või vähemalt pole ükski minu vastu huvi tundnud), seega variant, et ma tõesti inimesest huvitatud oleksin, jääb ära. Ööklubisse võib minna suure kambaga, sest siis sind enamasti ei tülitata aga sõbrannaga kahekesi minnes on jama garanteeritud. Tantsimine pole mind kunagi tõmmanud (kord ütles üks sõber mu elukaaslasele, et millal sa oma naise viimati tantsima viisid, mul vist lendas jooki ninast selle naljaka küsimuse peale), joogid on klubides üle mõistuse kallid, süüa ei anta ja rääkimiseks on muusika liiga vali - ei mina saa nende fenomenist aru.
Ja see kõik on siis kui sa klubisse jõuad. Kõige hullem on see, et klubid ju avatakse tänapäeval kell 23. Vanasti, kui mina veel noor olin ja tihedamini klubidesse sattusin, avati veel kell 22 - ja alati olin siis mina seal esimese kümne külastaja hulgas. Miks? Mul on öösiti uneaeg. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin kusagil passima kella 23-ni, et peole minna. Kodus olles on selle aja peale ammu uni peale tulnud (isegi kui on jooke ja külalisi), pubis olles ei ole jälle põhjust kuhugi edasi minna. Pubis saab ju rääkida, keegi ei roni tavaliselt luba küsimata sinu lauda, süüa saab ning ainsaks kohustuseks on (mõnes kohas pole seegi) jookide tellimine. Pubis ma võin istuda ka uneajal, sest enamasti on seltskond vana ja hea. Klubis on põnev ilmselt neil, kes uutest tutvustest (kvaliteedist hoolimata) rõõmu tunnevad.
Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem kontsertidel käia. Ajad sõbraga enne eeskava algust juttu, hiljem kuulad esineja ära ja saad koju magama minna. Vanasti oli ka ööklubides rohkem kontserte kuigi nende miinuseks oli see, et esineja astus lavale öösel kell 1. Kui ma lähen peole mingit esinejat kuulama, siis ei ole mu meelest normaalne, et pean enne mitu tundi kohale kassat tegema.
Ma ei ole ööinimene, alla 10 tunni und ööpäevas on minu jaoks suht keeruline. Tänu lapsele olen nüüd rohkem hommikuinimene aga ülikooliajal üritasin endale ikka sellised loengud valida, mis algasid minimaalselt 12 ja lõppesid maksimaalselt 18. Mulle lihtsalt meeldib magada. Ja eelmisel reedel ma klubisse ei läinudki.

Esmaspäev, oktoober 25, 2010

Ürgemased ja need teised

Oli kord üks noor naine, kes sai Apgari skaalast valesti aru ning pidas seda hinnanguks oma sünnitusele. Et kui maksimumpunkte ei tule, siis on sünnitus aia taha läinud. Tänases Postimehes (netis see artikkel tasuline) kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme hindamisest hariduses ja ka selle mõjust edaspidisele elule. Lühidalt siis muutub hinnete tagaajamine asjaks iseeneses ja ka tulevases elus ei pruugi inimene suuta ilma hindamiseta hakkama saada, eriti tihti juhtuvat seda tüdrukutega, kes kõigest hingest tublid ja korralikud olla üritavad.
Hindamine. Enda võrdlemine teistega. Kas need ei ole mitte seotud? Näed - naabri-Pillel on kõik viied, miks sinul kehaline kolm on?
Aga kas sellise võrdluse käigus halvema hinde saanul läheb kindlasti ka eluteel halvemini? Ei lähe, enamasti. Kas see hindamine aga mõjutab teda ja ta enesehinnangut? Ilmselt küll.
Võrdlemine ja hindamine, mis mulle kõige rohkem meelehärmi põhjustab on taaskord seotud naiseks olemisega. Rents kirjutab ühest artiklist, mille kommentaarides üks "ürgemane" möllab - 99.9 % naistest on emainstinkt, laste kasvatamine on ainult naiste asi ja mehed hoidku eemale, sünnitamine on tore ja lastega kodus olemine samuti ERANDITULT nauditav. Ok, tegemist on äärmusega, aga ikkagi. Mida peavad tegema need õnnetud erandid kui tegelikult ongi enamik vaateid emadusele sellised?
Võtame kõigepealt sünnituse, mis peaks nii loomulik asi olema, et kõige parem oleks sellega kodus lemmikmuusikat kuulates tegeleda. Minu puhul ei alanud sünnitegevus iseenesest peale mitmetunniseid valusid. Mida ma valesti tegin? Ilmselt oleks ma vanal ajal olnud lihtsalt üks mutrike statistikas "sünnitusel surnud"...Kõik mu esivanemad jäid sünnitusel ellu, ilmselt hilisemaid aitas selles ka meditsiin ja seepärast minusugune erandlik "sünnitusvõimetu" sündiski. Kas minu laps on selle võrra aga kuidagi kehvem kui kahe tunniga kodus vanni sündinud? Kahtlen selles. Muide, lugesin sünnitusmajast kaasa saadud ajakirjast juttu naisest, kes oma kolmanda lapse stressivabalt kodus sünnitas ja kellel see sama laps sellest hoolimata oli beebieas palju närvilisem kui tema vanemad, haiglas stressiga ilmaletulnud vanemad õde-venda.
Järgmiseks imetamine - imeline võimalus oma lapsega koos olla ja tõelist lähedust nautida. Mina ütlen nüüd ausalt, et ma enne sünnitan uuesti kui soovin läbi elada rinnaga toitmise õudust. Ma tegin seda kokku 6 kuud ja tagantjärele mõtlen, et ehk oleks sellest loobumine olnud nii mulle kui lapsele stressivabam. Ilmselt siiski üritaksin järgmine kord uuesti rinnaga toita, sest see on ju lapsele äärmiselt vajalik. Samas on minu laps kõvasti vähem haige olnud kui tuttava 1,5 aastat rinda saanud järeltulija.
Ilmselt peaksid nii "korralik" sünnitamine kui ka imetamine ühe tõelise ema arsenali kuuluma. Rasket sünnitust ja/või keisrilõiget peetakse muide lausa sünnitusjärgse depressiooni üheks tekkepõhjuseks - naine mõtleb "ma ei saanud hakkama". Kas ilmaletulnud laps ei ole siis tõestuseks hakkamasaamisest? Aga kuidas, kui igal pool räägitakse loomulikust sünnitusest, rinnaga toitmise rõõmudest, edukast töö- ja pereelu ühildamisest ning sealjuures kommenteerivad "tõelised ürgemased"? Miks me neid kuulama peame? Ei peagi, aga oleme nii kangesti harjunud ennast teistega võrdlema ja oma sooritusi hindama.
Kui sellest lahti saaks, oleks ilmselt mitu korda ilusam elada. Enda poolt aga annab vist teha ainult seda, et ei pea enda eluviisi ja valikuid kõige õigemaks ega suru teistele peale. Ja ei loe "ürgemaste" arvamusi.

Reede, oktoober 22, 2010

Skeptiline tibi

Ööklubid ei ole just minu teema aga sama hästi tean ma ka seda, et paljude jaoks oled sa tibi juba siis kui küüsi lakid või noh, pead pesed, seega julgen ma absoluutselt avalikult öelda, et Susan Luitsalu "Küsimused kõikidele vastustele" on väga hea raamat. Seda, et Susan äge tibi on, mäletasin ma mingist Orkuti klubist, kus tema sõnavõtud alati väga värvikad olid. Natuke hirmutas ainult Kaur Kenderi kiitus raamatu tagakaanel, sest viimasel ajal on see minu üks kunagisi lemmikuid ikka väga imelikke "šedöövreid" kiitnud. Raamat on tõepoolest nii hea, et pea iga Susani tähelepaneku juures saab pead noogutada, et no täpselt nii ongi ju! Kellele siis ei meeldiks inimesed, kes maailma asjadest sinuga sarnaselt õigesti aru saavad? Ja naerda saab ka kõvasti - eriti selles peatükis, kus kirjeldatakse värvikalt võimalusi inimesi suisel aal närvi ajada. Õpetlikku on ka - prügisorteerimine ja taaskasutus ning seda mitte Cosmo Glämmilaada stiilis. Ainuke peatükk, mis algul kulmu kortsutama võttis rääkis MILF-idest aga eks endalgi ole aeg sinna kategooriasse üle kolida...
Pidavat räägitama, et Susan on jube julge tšikk, et nii avameelselt rääkida julgeb. Nagu mida?! Minu meelest on see kõik vana tõde ju, lihtsalt lõbusamas pakendis. Või tahate tõesti öelda, et inimesed usuvadki sinisilmselt naiste sõprust, austavad rahanäljas tibisid, šoppavad trendikalt kaltsupoodides ning on igati ratsionaalsed oma meessuhetes? Elu ei ole eneseabiõpikud, elu ongi haige huumor.
Mis puudutab Susani enesekindlust, siis see on ju tõesti märgatav, kuid samas pigem positiivne eeskuju kui irisemiskoht stiilis: "mis temal viga, ta ju ilus ja rikas!" Mulle kui ilu ja lolluse mitte käsikäeskäimise teooria pooldajale temasugused tšikid meeldivad kõvasti rohkem kui rõhutatult intellektuaalsed rasvase peaga vinninäod. Minu mõistus ütleb, et kui on võimalik ennast mingis osas "parendada" - no näiteks ripsmetušš osta, siis on parem seda teha kui targutada, kuidas sinu jaoks välimus tähtsust ei oma. Enda välimus siis, sest teiste kallal võetakse endiselt mõnusalt.
Ja enesekindlus on muide elutähtis, sest nii kui seda kahtluse alla seadma hakatakse, muutud freak magnetiks! Su kõrvale sigineb karjade kaupa "heade kavatsustega" jutu lõppu "Päikest!" soovivaid tegelasi, võluväel riputatakse kvantripats kaela ja oledki kadunud. Jama on see, et ausust aetakse sageli enesekindluse puudumise ja hullumise esimese staadiumiga segi...
Viimaste arengute taustal on tekkinud endalgi äriidee mõnda imeriista kergeusklikele ropu raha eest pähe määrima hakata...Mitu teie sõpra jättis teile saatmata õnnetoova kettkirja sellest, kuidas praegune oktoober erakordne suisa 823 aasta jooksul? Minu puhul kahetsusväärselt vähe.
Kui kunagi üritasin vaktsiinivastaste (tegelikult lihtsalt noorte emade) foorumis tasakaalu luua paari lingiga skeptik.ee-st, siis sain muide päris tabava märkuse ühelt tüübilt, kes vastas, et ta on seda kõike lugenud, ent talle ei meeldi selle lehekülje ülbe stiil...Äkki peaks ka neile soovitama artiklite lõppu "Päikest!" lisamist?

Endiselt jah irooniale ja skeptilisusele!

Esmaspäev, oktoober 11, 2010

Söömisest, natuke palvetamisest, armastusest rääkimata

Mulle tundub, et pean nüüd ka sellise tüüpilise "filmiarvustuse" kirjutama - käisin vaatamas filmi "Söö, palveta, armasta", oli kah. Mitte midagi ei jäänud meelde. Halb film ju ka ei olnud. Märkimisväärne oli see, et kaks korda aimasin ära, mis oli peategelase järgmiseks öeldav lause. Räägitakse, et film jutustavat eneseleidmisest. Minu meelest võttis tädi ette huvitava teekonna, kuid mingit "kirgastumist" seal küll ei toimunud. Mida minu arvates oligi vaja tõestada - puhtalt sellega, et lähed kuhugi palvetama palvetamise pärast, ei muutu mitte midagi. Ma ei usu kirgastavaid momente. Mille poolest oli tema uus suhe etem varasemast? Lihtsalt selle poolest, et see oli uus. Muidugi on tore puhata, hästi süüa, ilusaid kohti ja inimesi kohata, seda peaks ju elu loomulikuks osaks pidama aga et selles mingit õnne valemit näha? Imelik tegelikult, et sellest raamatust/filmist hitt on saanud - ilmselt on siis tõesti nii palju õnnetuid inimesi, kes endale normaalset elu ei luba. Iseenesest oli tore ilusaid kohti näha ning silmadega häid sööke õgida. A. arvas, et peategelast oleks võinud mängida keegi vähem kena naine kui Julia Roberts - ei olevat usutav, et nii kaunil naisel säänsed probleemid kaelas on. See oleks muidugi hea idee, saata psühholoogi ukse pealt tagasi kõik liiga ilusad inimesed - "haa-haa - sa oled ilus, mis probleemid sul olla saaksid? tule tagasi vana ja paksuna, siis võime rääkida!".
Kõrvalistmel kihistasid mingid pubekad iga kord kui keegi kedagi musitas vms - mõtlesin, et ütleks kui vait ei püsi ja midagi kõrva taha ei pane, siis hädaldate 10 aasta pärast samamoodi nagu tädi ekraanil.
Pärast läksime veini jooma, mille käigus ma laua alla kukkusin kuna seinale ronis ämblik. Ja teenindus on endiselt meil imelik. Tahtsin tassikest teed, sest peale 5 peaaegu tervet päeva oli haigus mu jälle kätte saanud, kuid teed pakuti vaid kannuga ja oli täiesti ilmvõimatu saada vaid tassitäit. Segane värk mu meelest. Kusjuures ma olin üsna meeleheitel ja pahane, kuid isegi sellest ei olnud mitte mingit abi. Niisiis pidin kurku veiniga ravima. Absoluutselt iga kord kui ma mõtlen, et läheks välja ja julgen ette kujutada, kuidas kõik kenasti laabub, läheb ikka midagi viltu. Ja eriti kui ma lähen välja koos mõne eesti teenindust niikuinii jamaks pidava välismaalasega, juhtub kindlasti mõni täielik jama. Saa siis söögist seda naudingut! Kuigi jah Itaalias olid meil sarnased probleemid - ilma kohalikku keelt mõistmata on seal üsna keeruline midagi autentset süüa saada, eriti arglikul inimesel nagu mina. Niisiis käisime üle kahe korra Itaalias McDonaldsis...
Palvetamisest rääkides on minu meelest kõige probleemsem see, et enamik neid, kes on endale mingi "kultuse" leidnud hakkavad seda mormoonide kombel ka kõigile teistele peale suruma. Ole omaette õnnelik, ära tule mulle rääkima, et ma olen kindlasti õnnetu kuna ma ei usu seda, kuulu sinna või tarvita seda. Mu ema üritati just veenda näiteks selles, et kõik tema hädad on tingitud valest nõudepesuvahendist.

Reede, oktoober 08, 2010

Minu külmkapp

Milleta on külmik lage?

Külmik on lage siis kui seal midagi head ei ole, mida parajasti tahaks. Sellega, mida seal leidub pole külmiku lagedusel mingit pistmist. Külmkapp võib olla täis aga kui seal pole seda asja, mida parajasti tahaks, siis on ta paratamatult lage.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Makaronid võiksid olemas olla, leib ka. Lapsele vähemalt 3 eri sorti putru. Mingid maitseained ka, et ei juhtuks nii nagu nädal tagasi, et tacod olid ja hakkliha ka aga ei ühtegi maitseainet.

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Kilusid. Iga ülejäänud toidu kohta suutsin välja mõelda põhjuse, miks seda võiks külmkapist leida.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Ma ei kuulu sellesse inimgruppi, kes toidupoe parklas kohta kinni hoides oma õhtusööki sisse kugistavad. Nagu ma olen märganud on selline inimrühm täiesti olemas, minu kaastunne neile. Teine seltskond, millega ma õnneks enam kokku ei puutu, on bussisõgijad - ükskord pistis üks tädi mu kõrval terve karbi assortiikomme nahka. Jumal küll - kas niimoodi siis nauditakse toitu? Ainus asi, mida pole mõtet poest koju vedama hakata on jäätis palava ilmaga.


Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?


Pole sellist asja. Iga seismajäänud asi riivab mu silma. Aga seisma jäävad sageli sügavkülmutatud marjad kuna ma tervet karpi korraga ära ei tarvita, siis ei hakka poole pärast üldse karpi lahti tegemagi. Varem seisid moosid ka aga nüüd tarbib neid laps oma putrude peal. Vahel võib mõni kreem või ravim külmkappi ununeda. Praegu seisab seal näiteks saialilletinktuur, mida oli vaja lapse naba puhastamiseks...


Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?


Ei ole nii suurt sügavkülma, et keegi end seal peita suudaks. Ahjaa, pool aastat vedelesid seal lapsele tehtud külmutatud kapsapüreekuubikud (väikse lapse puhul on päris kaval teha valmis suurem kogus püreed ja see siis kuubikuteks sügavkülmutada), mille valmistamise lõhn mul pikka aega ninas püsis ja mida ma eriti puutuda ei tahtnud.


Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?


Ma olen tavaliselt kas nii korralik, et mul toit halvaks ei lähe või siis nii laisk, kes ilmselgelt vanaks läinud (kuid mitte endast märku andvaid) toite lihtsalt ignoreerib ja ootab, et keegi teine nad silma alt ära viiks (kapsakuubikud).

************************************************************************************

Aga muidu - mina ei saa aru, kuidas suudetakse ilma poolfabrikaate tarbimata elada, sest mina olen tavaliselt peale tööd nii näljane, et võimalusel poodi ei lähe ja kiirustan koju sööma. Ja ma ei suuda oodata, et normaalset sööki teha. Normaalseks söögiks on ju vaja värsket kraami (iga päev poodi) ja ka valmistamine on omajagu aeganõudev. Nii et minu külmkapis on alati pelmeenid, frikadellid, kalapulgad, külmutatud aedvili, friikartulid - mitte et ma neid kangesti armastaks. Purgisuppe söön ka.

Neljapäev, oktoober 07, 2010

Minu lõbus elu

Täna avastasin, et kui poleks olnud minu "imetoredat" esimest sõiduõpetajat, oleks mul juba 8 aastat load.

Täna lendas esimene linnuke potsti vastu kontori akent ja kukkus alla. Ma ei näinud. mis temast edasi sai aga millegipärast pidi see linnudraama siin tavaline olema. Ja me oleme kõigest teisel korrusel. Nüüd on aknaklaasil suletuust. Kole.

Hommikul vaatas laps telekast muusikavideote (mis on multikate asemel) asemel Trainspottingut ja kuulas autos Motörheadi. Õhtul keeldus lasteaiast koju tulemast ning ainuvalitses liumäel näpistades põsest ühte temast suuremat tüdrukut. Endine lasteaia "bully" ei julgenud ka talle ligidale minna. Lohutasin end mõttega, et vähemalt pole äpu.
Hiljem kasvataja rääkis, et laps on väga pai. Kallistab ja musitab uut tüdrukut, kes üksi nurgas häbeneb. Midagi minust - ma sõbrustasin ka outsideritega.
Nad annavad lapsele lasteaias lisaportsu, sest muidu sööb ta teiste toidu ära. Kaval. Ega ta sööks kodus meie toidu ka ära. Ütlesin talle, et tulevikus vaatame pilte ja ütleme, et ilus tüdruk kuni sööma hakkas. Ei ole midagi julm - minu kodune hüüdnimi on eluaeg "paks" olnud, kuigi olen kogu aeg alakaalus olnud.

Ma luban, et ei osta enam mitte ühtegi naisteajakirja. Mitte kunagi. Mind tuleb takistada kui seda teha üritan. Ostsin eile Anne&Stiili, mida hoolimata Cosmo-Merle juhtimisest kiidetakse. Ainuke loetav asi oli vibraatorite test, ülejäänu ajas nutma. Ma saan aru, et olin juba klaasi veini ära joonud (ma joon, sest mulle maitseb - vastus kunagisele poleemikale, miks naised joovad) ja võib-olla šokeeris see mind seetõttu nii palju aga - kui uudisena esitletakse seda, et lõvid seksivad mitu korda päevas, siis no kamoon! Kes seda ei teaks? Või olen ma mingi erandlik zoo-friik? Ei ole, L. ütles ka, et seda teavad absoluutselt kõik inimesed.

Alkoholist veel...mul ei olnud plaanis seda veini osta aga Selveris oli väga hea müügitädi, kes mulle 2 doosi veini ja 2 doosi Vana Tallinnat tühja kõhu peale sisse jootis, lisades, et need on just noortele naistele mõeldud joogid. Isegi minul tekkis väike eetiline dilemma sellist juttu kuulates aga see tädi oli isegi mu emast vanem ja halli pead tuleb ju austada. Või tundus ta mulle lihtsalt võluvalt ebaeetiline nagu need tšikid, kes pubides suitsu jagasid. Nendega läks muidugi hiljem pahasti, sest tuli välja, et nad on ise mittesuitsetajad (peale seda jätsid nad lihtsalt ärakasutatud mulje).

Teisipäev, oktoober 05, 2010

Egotripp

Ma ei usu eriti teiste inimeste võimesse nõu anda - mitte et ma neid rumalaks peaksin, vaid seetõttu, et igaüks ju lähtub endast ja teiste sisse ei näe. Avastasin aga seda, et raputamise mõttes on see kõrvaline nõu isegi kasulik. Ainus viga, mida selle juures teha, on seda kuulda võtta - hakata kaaluma, et äkki olengi midagi valesti teinud ja peaks ennast muutma hakkama. Tegelikult on ainuke järeldus, mille tegema peaks see, et jumal tänatud, et olen selline nagu olen. Ainult niimoodi tundes on võimalik ennast rohkem austama ja armastama hakata ning ennast hästi tunda.
Mäletan, kuidas kunagi umbes 12-13 aastaselt küsis klassiõde teiste plikade käest, kes on endaga rahul. Mina astusin ette - mitte sellepärast, et ma endaga 100% rahul oleks olnud, vaid seepärast, et teadsin, et keegi teine nii ei tee. Miks ei võiks vastandumine inimest õnnelikuks teha? Ma ei või pead anda, kuidas asjad tegelikult olid, kuna lugesin "Kuristikku rukkis" pikka aega tagasi, kuid mis mind seal võlus oli just peategelase vastandumine idioote täis ühiskonnale. Ja kui siis õpetaja üritas meile selgeks teha, et raamat räägib täiskasvanu paratamatust kohanemisest ühiskonnaga, justkui vähendades selle vastandumise perioodi tähtsust, siis tundsin ennast koledalt petetuna. Kuidas saab haritud täiskasvanu nii rumalat juttu ajada?
Palju on räägitud ka inimese mentaalsest/emotsionaalsest vanusest, suhtlemistasanditest või kuidas iganes seda laps/vanem/täiskasvanu jaotust nimetatigi. No mina jään ilmselt eluks ajaks sinna teismelise tasemele. Ja hea meelega jään, sest enamik, kes enda arvates täiskasvanu tasandil on, käituvad rohkem despootse vanemana teistele reegleid ette kirjutades. Ausalt öeldes olen kohanud väga väheseid tõelisi tasakaalukaid täiskasvanuid - minu austus neile.
Muuseas, üks väga tõsiseltvõetav ja paikapanev psühholoogiline test pidas minu kõige suuremaks riskiallikaks ühiskondliku arvamusega mitte arvestamist ja vähest hoolitsemist enda maine eest. Olen riskigrupp nagu Võsa-Pets, kes ütles ausalt, et talle meeldib inimesi šokeerida. Tal vaesekesel enam see eriti ei õnnestu, sest kõik teavad, et ta selline "hull" on. Minul õnnestub see sageli tahtmatult (ja alati see mind ei rõõmusta).
- SINA ja jood?!
- SINA ja olid kaine?!
- SINA ja ülikoolis?!
- SINA ja said lapse?!
Ja minule jääb alati võimalus selliseid inimesi taktivaesteks pidada. Krt, isegi Postimehes kirjutati "solvavatest komplimentidest" nii et ma pole ainuke, kes selliseid asju tähele paneb. Minu lemmik seal kommenteerinud inimeste kogemustest: neiu, kelle boyfriend kommenteeris tema kuuldes, et ilusad naised on tavaliselt voodis halvad. Palju õnne, eks.