Kolmapäev, august 30, 2017

Puudulik sotsiaalne kapital

Lugesin Ritsiku kokkuvõtet tema kangelaslikest (ei ole üldse iroonia siin, täiesti tunnustav märkus hoopis) tööotsingutest ja hakkasin mõtlema selle sotsiaalse kapitali peale.

Oeh. Ma olen seda hästi palju kuulnud, et enamik (häid) töökohti liigub ainult tutvuste kaudu. Ma ise olen siin üldiselt erand, sest oma esimese töökoha (mis muidugi andiski hea aluse järgnevatele) sain küll tutvuse kaudu, aga kahele järgnevale (rohkem mul neid ette näidata polegi) kandideerisin läbi konkursi. Minu vanuses võiks seda sotsiaalset kapitali juba tekkinud olla, kuid mu viimase (peaaegu 12-aasta) töökoht on olnud täiesti suletud süsteem st mul ei ole tööalaselt mitte mingeidki kontakte väljaspool enda mikroettevõtet, mis tähendab ühtlasi seda, et mitte keegi ei tea, millega ma tegelen, milles ma hea olen või kuhu sobida võiksin. Polkovnikule ei kirjuta keegi, et näe, tule meile tööle, sinu varasema kogemuse põhjal võiks meil pakutav sulle sobida! Mulle millegipärast tundub, et professionaalne areng just nõnda toimub?! No intervjuudes ju ikka mainitakse, et "ja siis kutsuti mind sellesse ettevõttesse seda ja toda tegema".

Ainus mingisugune professionaale ühendav võrgustik, millega ma olen oma tööelus kokku puutunud, oli Pare (Eesti Personalijuhtimise Ühing), mille liikmeks oli Tähtis Ministeerium ja mille üritustele-koolitustele mind siis maksumaksja raha eest saadeti. Ausalt öeldes oli see üks meeldivamaid (kui lausa mitte kõige meeldivam) osa mu tööst. Muidugi, mingeid tihedamaid suhteid sealt kellegagi mul oma lühikese tööperioodi tõttu ei tekkinud.

Lugesin ühest hiljutisest KesKusest intervjuud Rein Langiga, kes seal samuti sotsiaalse kapitali olulisuse välja toob - kuidas tekkisid suhted malevas ja kuidas need hiljem igasugu tööde ja asjameeste otsimisel ära kulusid - esimesena pöörduti ikka nende poole, keda juba teati. Sama teemat olen ma kuulnud ka korporatsioonide kohta ülikoolis (mõneti põhjendatakse sellega ka meeste suurt osakaalu juhtide hulgas - ollakse samast korporatsioonist välja kasvanud) või isegi kursustega. Ma ei tea, kuidas mujal ülikoolides praegusel ajal on, kuid Tartu Ülikooli igati tervitatav võimalus ise endale õppeplaan kokku panna, lõhestas teisest küljest tugevalt seda oma kursuse tunnet. Vaid alguses olid mõned suured sissejuhatavad massloengud, seal istusid koos poole ülikooliga, ja hiljem spetsialiseerus igaüks oma rada. Vähe oli neid, kes lähemalt suhtlema jäid.

Ilmselt võib sotsiaalset kapitali kasvatada ka igasugu ühishuvilistes ringides, trennides, huvigruppides jms. Aga kui su huvialad pole avalikku laadi? Või on pigem sellised, mis tööalases elus kuidagi kasuks ei tule?

Huvitav, et ma ise olen üsnagi selle vastu, et tuttavaid ja sõpru tööle võtta. Mu meelest on see kindlam viis suhted lõpetada, kui kellelegi raha laenamine. Ma alati imestan, kui mõne tuttava nime kandideerijate hulgast leian - kas ta tõesti ei näinud, et mina olen sellega seotud, kas ta tõesti kujutab ette, et mul on mugav teda juhendada, talle tööülesandeid jagada, palka määrata? Tahab ta tõesti mulle alluvaks tulla? Mina ise küll ei tahaks. Sarnasele tööpostile tuttavaga samasse ettevõttesse, miks mitte, aga ülemuse-alluva suhet ei iial. Siin on vist see asi ka, et kedagi tutvuse poolest tööle võttes, ma enda arvates kaudselt ka vastutan selle tegelase eest. Ja siis ma olen tõesti selline, et "appi, mida ta jälle mökutab? Nüüd kõik näevad, et mina smugeldasin selle loodri siia teistele nuhtluseks!"

Teisipäev, august 29, 2017

Puhkusemuljeid vol 3 - Virumaa

Peale Pärnuskäiku jäid ilmad päris pikaks ajaks ilusaks, no nii paariks päevaks suisa ja me mõtlesime, et oma suvilas on ju samuti rand kohe kiviga visata, ei pea koristamismaksu maksma ega midagi ja nii me rohkem kui kaheks nädalaks sinna maandusimegi. Väikeste kõrvalepõigetega.

Nendest kõrvalepõigetest siis nüüd täpsemalt.
Näiteks käisime ära Eesti mandri kõige põhjapoolsemas tipus Purekkari neemel. Olime juba varemgi seal vaatamas käinud, aga siis katkestas paduvihm meie tee. Ligiduses on ka RMK telkimiskohad, mis mõlemal korral olid rahvast täis, lisaks rannikule iseloomulik mahajäetud sõjaväelinnak ning mingisugune arusaamatu kolmnurksete suvilate matmispaik vms (neid oli seal koos oma paarkümmend metsa all).
Tüüpiline kibuvitsane ja kivine pilt neemelt. Leidsime ka surnud ja pooleldisöödud hülge, aga pilt jäi millegipärast tegemata..
Avastamata kohti otsides meenus ka Toila Oru park, kust me tihti mööda oleme sõitnud, aga ajapuudusel on alati minemata jäänud. See viga sai seekord parandatud. Kuna territoorium on suur ja vaadata-jalutada palju, siis läbisõidukohaks see väga ei sobigi. Eks ta muidu veidi kurb vaatamine olnud, aga pankrannik ja sealsed vaated võluvad mind alati.
Tagasiteel oli minu ettepanek külastada Liimala rannas asuvat Tulivee rannarestorani ning seekord vähemalt mu plaanil ühtki puudust ei ilmnenud. Restoranist teadsin ma üldse seetõttu, et see kuulub ühele mu kursavennale ja seetõttu olen ma sealt päris põnevaid pilte näinud FB-s. No näiteks eelroaks räim tomatis, mis serveeritaksegi konservikarbis. Koht oli väga ilus, kohe restorani tagant algas rand, lastele meeldis üliväga kohalik lastenurk, kus igasugu vahvaid puust mänguasju (näiteks kokkupandav auto- või rongitee), vähemalt lapsed nõudsid kindlasti tagasitulemist. Ka lastepraad oli mõistlik (ei olnud viinerid ja friikad) ning meiegi toidud maitsvad. Oma õlu on neil ka. Kodukal on menüü ja muu info olemas, kui kedagi huvitab. Ausõna, ei tee tutvuse poolest reklaami :)

Karepa rannas käisime ka, kuhu varem pole sattunud. Huvitav on see selle poolest, et otse rannas suubub jõgi merre. Selline huvitav igamehe spa jalavann, kus ühes kohas on vesi hästi külm ja teises soe. Need valged taamal on suur parv luiki (st fotol pole pooltki tervest kambast).
No ja siis ühel päeval ringi sõites nägime, kuidas otse tee ääres kõndis keegi ja ämber oli silmini siiga ääreni kukeseeni täis. Et kui see ikka nii lihtne on, peab see meilgi õnnestuma! Mõeldud-tehtud. Ma avastasin endas Mikita mainitud jooni ja tõelise korilase olemuse. Imeline! Seeni saime ka muidugi ja esimest korda elus maitses üks enda tehtud toit sama hästi kui gurmeeroog restoranis. Kusjuures hiljem sügavkülmutusse pandud seentest tehtud kaste enam nii hea ei olnud (jaa, ma lugesin, et selle kohta on miljon teooriat, soolaga-võiga-ilma millegita-keeda-kuivata jne). Aga mets oli tõesti imeline, ma isegi jõudsin mõelda, et näe, midagi vanaema geenidest on ikka mulle ka pärandunud. Noh, seejärel meenus muidugi, et seente tundmist geenidega vist siiski edasi ei antud ja et vanaema tasemele küündida peaks ikka muid seeni peale kukekate ka ära tundma....
Siis jõudis aga pärale selle suve siiani viimane päev ehk 19. august, mil korraliku 30 kraadi välja viskas. Me otsustasime millegipärast rannas viimase võtmise asemel jälle ringi sõita ning alustasime Kunda lähedal asuvast Hobuvärava talu miniloomaaiast. Enne talu juurde pööramist jäi ette aga Malla mõis, milles tundsin kohe ära kuulsa filmi "November" olulise võttepaiga (sealt madalalt katuselt see mõisapreili alla kukkus):
Peale loomade vaatamist (talu peremees tegi huvitava ringkäigu) suundusime Lontova seiklusparki. Ütleme nii, et mind see puude latvades kõlkumine üldse ei tõmba. Ma tean ette, et ega ma hakkama ei saa ja nägin päris paljusid, kes rajad pooleli jätsid. Me ise ronima ei hakanud, lasime lastel lastealal paar tundi möllata. Mitte et see lasteala nii tohutu oleks olnud, aga lapsed ikka leiavad endale tegevust. Park ise on muidu ilus ja korras, kenad vaated ja võimalus ka niisama lebotada ning kohvikus passida.

Kundas ei saanudki "Gunnar Grapsi rusikaid tunda", lahkudes tegime peatuse võimsa vaatega Kukerpallimäel:


Vahepeal lugesin siin teiste blogijate kogemusi seoses erinevate spadega ja pean ikka sellest ka kirjutama. L. läks nimelt korraks koju tagasi, et laudpõrandat õlitada ja ma mõtlesin, et lähen siis selleks ajaks lastega Rakvere Aqva-sse. Pühapäeval vastu esmaspäeva on seal kliendikaardi omanikele öö 65 eurtsi standardtoas. Meie tuba nägi näiteks välja selline (kass on isiklik ega kuulu standardvarustusse ja see tekst fotol on minu viga):
Ehk siis puhas luksus. Kui ma nüüd võrdlen seda näiteks tolle Jurmala viietärnikaga, millest siin blogis pilte nägin, siis ma olen õnnelik, et seal omal ajal 180 euro eest tuba ei võtnud (paar aastat tagasi oli selline letihind). "Slaavi maitse" ütles isegi L. nende piltide kohta, eriti need vannitoaplaadid. Ma ei tea, ma ei ole eriline snoob, aga no viis tärni sisustuse eest, mis ootab sind pmst igas suvalises paneelika korteris?! Aqva tube saab piiluda siit. No on ju vahe?

Ahjaa, veel tahaks imestada selle üle, kuidas, KUIDAS suudavad nii paljud inimesed oma lastega ühes voodis magada?! Mulle piisas sellest ühest, peaaegu magamata ööst, sest Mikro mu kõrval väänles igas võimalikus poosis, ma pidin kogu aeg peale passima, et ta voodist alla ei veereks (voodi oli nii kõrge, et meetrisel oli raskusi sinna peale saamisegagi), ta vehkis kätega, norskas, rääkis unes jne. Mini otsustas magada lahtikäival tugitoolil, kuigi oleks ka vabalt voodisse mahtunud, aga tema juba teadis, et ta öistele vähkremistele teevad lõpu ainult kindlad ääred ümber (kodus meil on nari ja seal ei ole neil kummalgi erilisi väänlemisvõimalusi ja mis peamine, mina teise tuppa ei kuule seda). Mini seevastu tegi läbi une selliseid hääli, et ma pidin kaks korda tule põlema panema, et näha ega ta voodit täis pole oksendanud (no nagu ta Pärnus tegi) - ta näeb vist pidevalt und söömisest või ma ei tea, miks ta sedasi mäletseb...Õudne!

Ja siis mingi hetk jõudis kätte mu sünnipäev. L. õnnitles hommikul sõnadega "Palju õnne juubeli puhul", mida mul sel aastal siiski ei olnud, aga no jõuad sa neid numbreid meeles pidada. Ma saan aru, et mu kingituste hunnik ei avalda kellelegi muljet (päev peale enda sünnipäeva nägin ühe minuga samal päeval sünnipäeva pidava 4-aastase kingituste fotot, kus segaduses mudilane paistab vaevu välja lilledemerest ja umbes 30 suure kingikoti vahelt...), aga siiski:
Lilli ma ei tahtnud, sest kass ei kannata konkurente, L. kinkis Freddy luulekogu, mille soovist ma eelnevalt kenasti teada andsin. Pärast kinkis ta selle kollase Nokia 3310 ka, sest algselt ma seda ikka ei tahtnud, aga no poodi olid kollane ja punane ka müügile tulnud ja kollast oli suisa see ainuke eksemplar! Värviline telefon, saage aru! See on ainuke, mis loeb, no nagu autodegi puhul, et mis värvi ta on. Napakad telefoniarendajad teevad ju kõik telefonid ühtviisi kobakad ja mustad, mina aga tahan pisikest ja värvilist.
Houellebecq-i olen kaua otsinud, aga see on kõikjalt otsas, nüüd "kolkapoest" leidsin ja tegin endale kingituse (arvustus: hea mõjus fänniteos, ma ei saanud pelgalt nende Lovecrafti lõikude tõttu korralikult magada - no taustaks olid meremüha ja pime mets ka muidugi, aga muidu - päris hästi avab mu meelest ka Houellebecq-i enda tausta). "Grammatika ülistuse" ostsin ka endale kingiks, ma loodan, et see on nii hea nagu räägitakse.

Ja oligi nagu kõik selle puhkusega, kuu aega tõhusalt raisatud!


Esmaspäev, august 28, 2017

Puhkusemuljeid vol 2 - Pärnu

"Spontaansed" nagu me oleme, sõitsime killavooriga puhkuse teise nädala alguseks Tartu tagasi, sest sõber oli mokaotsast maininud, et soovib koos meiega saartele sõita ja siit üheskoos alustada tundus mõistlikum. Loomulikult teatas sõber pärast meie "Siin me nüüd oleme ja seiklusteks valmis!" telefonikõnet, et ta ikka ei tea ja ei saa ja võib-olla ja võib-olla ka mitte...Lubas ilusat ilma ja meie kükitasime nõutult Tartus. Algul mõtlesime omapäi saartele põrutada, aga Booking erilisi ööbimisvalikuid ei pakkunud. Mõtlesin siis (meenutagem eelmist sissekannet ja sealset vihjet sellele kui tõsiselt ma enda poolt orgunnitavaid asju võtan, eelinfoks järgnevale siis), et mis me üldse nii kaugele läheme, läheks äkki...Pärnusse? Viimati käisin ma Pärnus suvisel ajal rannas umbes 15 aastat tagasi...Niisama, koleda ilmaga spaatamas olen küll käinud ja sealjuures õndsalt ohanud, kui tore see kõik suvel oleks - seega, miks mitte. Ööbimisvariandiks olid kõigepealt majakesed tenniseklubi kõrval, aga L. avastas sama hinnaga katusekorteri Papiniidu uues "pilvelõhkujas", viimasel korrusel pealegi. Liiga hea, et olla tõsi? Loomulikult! Panin kohe bronni kaheks ööks, sest ilmateade lubas suve. Vaatasin siis, et mida hekki, kuidagi kolme öö hind tuli maksta? Ma olin raudselt kindel, et seda kusagil ei olnud, sest "ma ju lugesin kõik läbi", aga täna kontrollisin ja tõesti-tõesti, hästi pisikeses kirjas on all, et "hinnas ei sisaldu koristustasu". Nagu mida? See koristustasu oli muuseas ühe öö hind mitte mõni närused paarkend euri. Tühistada muidugi ka enam ei saanud. Mis te arvate, kui hästi ma magasin ööl enne Pärnusse sõitu? Loomulikult harjutasin oma peas läbi kogu seda tiraadi, mida ma üürijale välja paiskan, kui kohale jõuan....Mis te arvate, mis ma tegin, kui kohale jõudsin - loomulikult naeratasin mesimagusalt ja kirjutasin alla lepingule, kus muuhulgas kirjas, et tuleb ise koristada olemasolevate vahenditega...Päriselt. Selline möku olengi. Elasin ennast voodis väherdes välja ega tahtnud puhkust rikkuda.

Koht oli ju iseenesest äge, uus, korras ja mullivanniga kahetoaline korter. Vaade rõdult:

Ma olen ju Bookingus ka varem bronne teinud ja säärast "lisatasuga" susserdamist pole enne näinud. Kui on ilus koht, siis võiks viisakalt kallimat hinda küsida, ma oleksin olnud seda ka nõus maksma, aga nüüd jäi kogu ilust hoolimata kehv tunne sisse.

Aga Pärnust siis. Jõudsime kohale kõvasti enne check-in-i aega, sest ilm oli ju ilus ning otsustasime niisama randa jalutama minna. Tol esimesel päeval oli ilm veel veidi tuuline ja nii suundusime kõigepealt söögikohta otsima. Kujutate ette - ranna Steffani oli täiesti pooltühi! Ei saanud ju võimalust kasutamata jätta, sest varem pole sinna kunagi löögile saanud. Tellisime nelja peale suure pannipitsa, valisime mingi variandi küüslauguga, ise lapsi lohutades, et "ega seda niikuinii tunda pole". Huvitav oli selle Steffani pitsa juurest aga see, et tõepoolest kõiki komponente oli hästi tunda. Noh, saimegi meie rohkem. Ma ei tea, kas ta just Eesti parim pitsa on, mulle endale meeldivad üldiselt õhukesed Itaalia pitsad rohkem, aga seda me Steffanis ei proovinud. Midagi halba küll öelda ei ole, ka teenindus oli kiire ja sõbralik.

Kuna söödud saime üllatavalt ruttu, tekkis rattalaenutust vaadates uitmõte, et äkki rendiks "aga no kuhu me lapsed paneme ja no ilmselt ikka ei saa, aga no lähme igaks juhuks vaatama". Tuli välja, et kõike sai, isegi mitme lapse vedamiseks mõeldud kärusid. Me võtsime küll vaid lapsetooli, millega L. Mikrot vedas ja Mini sõitis ise lasterattal, aga igatahes väga hea, et nii laiad võimalused olemas on.  Rattal näeb ikka kõvasti rohkem kui autos ja jala ei suudaks lapsed eriti pikka maad käia. Ilmselt ma polegi Pärnut kunagi nii põhjalikult avastanud, kui seekord rattaga. Läksime selle "tagumise" sillani välja, kuskil pooleteisetunnine ring tuli, mööda jõeäärt on hea ja turvaline sõita, igasugu ägedad vanad majad läbisegi uute ja vähemägedatega ka. Õhtuks oli selg päikesest punane ja jalad väsinud, aga läksime veel ka rannas uitavate mägiveistega lihtsate lehmadega (pilti vaatasin, sain aru...)tõtt vaatama.
Nagu öeldakse, "iga asi on millekski hea", siis see meie ootamatu Pärnusse saabumine sattus samale ajale, kui mu vanemad Haapsalus olid ja sellega seoses tekkis plaan ellu viia vanaema viimane soov ehk siis Pärnu muulilt merre.

Järgmisel päeval pididki nad Haapsalust meie poole sõitma hakkama, me otsustasise neile vastu minna ehk siis Valgeranda. Valgerannas käisin ma samuti ca 15 aastat tagasi kui praamijärjekord lõputu tundus ja meid ööseks mandrile sundis, mäletan, et sõitsime siis lihtsalt autoga randa ja panime telgid üles. Praegu seda enam teha ei saa, rannas on seikluspark ning ka rannaäärne on korda tehtud. Samas on see siiski veidi "metsikum" rand kui Pärnu vms, vetelpäästet mu meelest pole ja rannatoole keegi ei rendi. Meenutas mulle veidi Peipsi Alajõe kanti.
See oli pmst see üks päev, mil oli päris suvi:
Oo ilus hetk, sa viibi veel!
Kaua me rannas ei olnud, sest juba tulidki vanemad ja me alustasime oma missiooni. Muul, kus vanaema oli veetnud oma elu õnnelikumad hetked. Mööda neid lõputuid kive ronides viskasime nalja, kuidas vanaema raudselt lippas siin kontsakingadel, sest selline ta oli. L. lastega andis üsna ruttu alla, sest lastele oli see ronimine selgelt ohtlik (nad ka ei teadnud, miks me sinna ometi ronime...). Ka mina tabasin end mitmel korral mõttelt, et äkki lähen üksi lõpuni - imelik oli tunda muret oma vanemate pärast, kogu elu on ju see asi vastupidi käinud. Lõpuks me päris tippu ei läinudki, sest seal olid kalastajad ja muud rahvast, vaid leidsime ühe sobiva koha enne. Igatahes see teekond päikeses keset merd oli midagi hoopis meeldivamat kui tuha sängitamine mulla alla. Ilmselt ka meeldejäävam. Õnnelik lõpp.

Meie salgake teel:

Pärast seda pingutust läksime Jahtklubisse sööma ja peale seda kui vanemad Haapsallu tagasi suundusid, läksime meie randa. Möödusime oma teekonnal ka kuulsast naisterannast, kuhu krutskivennast bussijuht kunagi mu isa koos klassivendadega lahti lasi - "Minge poisid, siit otse saab kohe randa!" Toona said nad naiste nahutamise osaliseks, meie austasime inimeste privaatsust ja läbi naisteala ei lõiganud. Rannas oli tore, päike õhtuks enam ei lõõsanud nii tapvalt, rahvast siiski jagus - täielik idüll.

Järgmisel hommikul oli taeva katnud tuttavlik hall ilgus, luksuskorteri rõdulgi oli jahe kohvi nautida. Mõtlesin kõigile neile õnnetuile rikkureile, kelle jaoks sellised ja kõvasti hullemad ilmaolud nende merevaatega rõdudel on tavapärane asi - meil siin mere ääres on tuul ja raju hoopis tavalisemad nähtused kui päike ja leitsak. Pakkisime kõik üsna ruttu kokku ja vaatasime, et jumala eest kuhugi mingit märki meist maha ei jäänud - võõrustajal oli õigus 10 päeva jooksul peale lahkumist lisakulud arvele lisada. Kuna krediitkaardiarved saabuvad kuuse hilinemisega, siis ega ma teagi, mis üllatusi veel ees oodata võib...No mullivann näiteks oli, aga lepingus sees, et vett tuleb säästlikult kasutada. Eks ma siis lasin lastel pooltühjas vannis lõbutseda...Ma olen ettevaatlik, noh.

Tagasiteel külastasime veel Tori põrgut ning käisime Viljandis Kõrgemäe tänavas autoga edasi-tagasi sõitmas...Üles on muide hirmsam minna, kui alla tulla.

Toris oli sombune, aga Viljandis juba päike paistis:


Pühapäev, august 27, 2017

Puhkusemuljeid vol 1 - Linnanmäki

Nägin eile üht meemi, kus ohati, et suvi möödus sama kiiresti kui 14-aastaste FB-suhe ja endalegi üllatuseks noogutasin kaasa. Miks on nii, et kevadel talveriideid kappi pannes jõuad need alati veel nii viis korda välja võtta, aga suveriided võib juba enne augusti lõppu kindlalt ära pakkida? Minu puhkusest oli enamik talutava ilmaga, aga ikkagi oleks rohkem tahtnud. Esimene suvi, mida mäletan, kus ei tulnudki ühtki "kuumalainet". Üldse paneks selleaastasele puhkusele hindeks nii 4-, sest "midagi väga ei juhtunud", oli selline rahulik kulgemine üksikute väljapaistvate hetkedega. Samas olen ma käimasoleva aasta niikuinii juba ebameeldivate hulka liigitanud, ehk on asi hoopis selles. Või jäi inimsuhtlust siiski vajaka - oligi selline unelmate elu - kolime metsatallu ja hoidume tsivilisatsioonist, mitte ühegi tuttavaga puhkuse ajal ei põrkunud. Järelikult see mulle ikka ei sobi.

Aga hakkame siis meenutama!
Mis te arvate, kas kodulinnast suvilasse suundudes kass tegi ennast seekord juba poolel teel täis ja kas ta tagatipuks ka pissis saunalava alla või jah? Selline vürtsikas algus siis.

Meil oli plaan külastada Linnanmäki lõbustusparki Helsingis. Mina olin kuskil 20 aastat tagasi viimati käinud, teised üldse mitte. Läksime Viking Line'ga, sest neil olid paketis sees ka lõbustuspargi piletid ja seda eelmüügi hinnaga, lisaks läks nende laevuke veidi hilisemal ajal, me väga vara ei tahtnud ka tõusta, et Tallinna jõuda. Laev oli üsna väike, selline nagu meie saarte vahet käib, kõigutas korralikult, ma teiste käest ei julgenud reisi ajal küsida, kuidas neil oli, ma pidasin ise küll hinge kinni. Pärast sain teada, et isa sõbrad tulid samal päeval katamaraaniga, kõik näost hallid. Ilmselt meie laevakökats oli ikka suurem siis. Sadam on Vikingil ka veidi teises kohas kui Tallinkil, me lähtusime trammi valides sellest infost ja kõmpisime lollilt mitu kilti kesklinna, kuigi oleks võinud ka trammiga minna, aga "see polnud ju see number, mida meil vaja" - pärast tuli muidugi välja, et oleks võinud selle vale numbriga kesklinna sõita ja sealt edasi. Samas kõndides nägi veidi rohkem linna, miinuseks see, et mul, panikööril, vasardas pidevalt peas "me eksime ära, lapsed ei jõua enam kõndida, kõigil läheb tuju ära, me ei jõua sinna iial" jms. Miks? Sest see oli minu idee lõbustusparki tulla ja siis ma millegipärast tunnen end kõigi ja kõige, kaasaarvatud teiste inimeste enesetunde eest vastutavana. Oleks see L.-i mõte olnud, ma oleks rahus jalutanud.

Lõpuks saime trammile, sõbralik trammijuht lubas meile kenasti öelda, millal peab maha minema. Samas Linnanmäe piletikassas öeldi meile, et Vikingi voucherid saab käepaelte vastu vahetada kuskil pargis sees, kassades 11-12. Jõuame parki - miljon inimest, megajärjekorrad...Jälle mina: "Kõik on pekkis, miks me pidime siia tuleme, jälle minu totakas idee, me ei jõua mitte iialgi, mitte ühegi asja peale!" Tormasin nagu segane neid kassasid otsima. Mida ei ole, seda pole - on kassad 1-10, rohkem ei midagi. Ropp soome-ugrikeelne sõim. Veidi valedes kassades närve kulutades sain pihta, et kui ülejäänud kassade numbrid põlesid, siis 11-12 mitte ja seetõttu me nende olemasolu kohe ei märganudki. Ok, käepaelad olemas - kiire! Jaguneme, kes kuhu, kõike niikuinii ei jõua, valida tuleb ruttu ja mõistlikult! Mõistlikult alustasin eelkõige ma ise, kui seisin Mikroga lõõskavas päikeses ära esimese hirmpika järjekorra ja mõistsin siis, et sinna teda ikkagi sisse ei lasta, sest tal pole käepaela...Me nimelt talle ei ostnud seda, sest ta nibin-nabin meeter ja enamikesse kohtadesse niikuinii saanud ei oleks. Niisiis edaspidi otsisin kaardilt ainult tasuta kohti. Neid oli kogu pargi peale 10 ja nende otsimine sealt oli paras pähkel. Kui sul on käepael, ei pea muidugi sellega vaeva nägema, käid, kus tahad, aga tasuta kohad asusid üsna üle pargi laiali. Otsimise käigus unustasin ära selle, et minul ju oli käepael ning lisaks kümnele tasuta kohale oli ette nähtud veel mitu atraktsiooni, kuhu käepaelata lapse kaasa sai võtta...See meenus muidugi järgmisel päeval kodus. Õnneks oli Mikro entusiastlik ega põlanud ära mõnda kohta ka korduvalt külastada. Tema põhiline ihaldusobjekt oli küll "Õuduste tuba", aga sinna poleks ta nii ehk naa oma pikkuse tõttu saanud. Me Miniga käisime, oli täielik jama, eriti arvesse võttes, et järjekord majas sees, kus oli umbne, lookles nii 15 minutit, mind vähemalt torgati läbi istme selga (oligi selline agregaat), Mini ei pannud sedagi tähele.

Paari tunni tagant vahetasime L.-ga lapsi. Mikro on meil hulljulge ja tahab kõike proovida, ainult ühe ilgeima okseratta juures jäi mõtlikuks ja nentis, et sinna ta vist minna ei soovi, Mini seevastu on ara verega. Ma muidugi olen talle varemalt enda okseseid seiklusi lõbustusparkides ikka kirjeldanud ka, alles pärast sain pihta, et see oli ilmselt põhjuseks, miks ta päev otsa kaasavõetud saiakesi puutuda ei julgenud....Igatahes, mind ajavad öökima igasugu keerutamised, vana hea seest õõnsaks tõmbamine aga meeldib, seega utsitasin Minit ikka Ameerika mägedele minema. Helsingis on see vana klassikaline mägi juba viiekümnendaist. Uuem veega variant on ka, aga meie külastuspäeval oli see suletud. Veensin siis lapse ära, hetkel, mil turvatoru kinni pandi, ütles üsna paanikas Mini, et ta ikkagi mõtles ümber. Nojah, mis teha, hilja. Ma siis rõõmsalt teatasin, et see pole üldse hull, ainult see äge kõhust õõnsaks minemise tunne. Mini vaatas mind ja ütles, et see on tunne, mida ta elus üle kõige vihkab...
Edasi oli umbes nii:
Õnneks kui maha saime, kogus Mini end kiiresti ja nentis, et ilmselt ükski ta sõbrannadest SELLE peal küll ei käinud. L.-i saatsin ka Ameerika mägedele, sest mu meelest on see äge. Lõppkokkuvõttes jäi meil palju käimata, aga lapsed olid küll rahul. Teinekord tuleks ilmselt minna augusti lõpupoole, kui soomlastel kool juba käib või siis varem parki jõuda. Lapsed võiks ehk ka veidi vanemad olla, sest kuigi Mikrol oli oma atraktsioonide peal lõbus, siis mul temaga koos väga mitte ja enda käepael tundus kergelt raiskamisena. Samas nende kõige hullemate okserataste peale me L.-ga kumbki ei kippunud. Mõnede peal ma 20 aastat tagasi käisin, aga need "uued", mis juurde on tulnud, on veel hullemad. Me isegi arutasime, miks me sellised "pussyd" oleme, L. pelgas vanusest tulenevaid tervisehädasid, mina tean ette, et on suur oht oksendamiseks, kui toimub mingi õõtsumine (Helsingis olev suur viikingilaev näiteks, pidin surema omal ajal seal), monotoonne keerutamine (isegi tavaline kettkarussell ajab asja ära) või keereldakse liiga palju üle pea ( ma ei tea, palju see liiga palju on, aga peale lennusimulaatoris tiirlemist oli mul päev otsa paha, samas paar korda üle pea ei tee midagi).

Kokkuvõttes oli äge, ilm oli super hoolimata kohati tugevast tuulest. Tagasi tulles oli meil võimalus ööbida Tallinnas laevakajutis, aga otsustasime ikkagi suvilasse sõita, sest mul olid meigieemaldusasjad maha jäänud. Ok, hambaharjad ja muu ööbimisvarustus ka, aga see selleks. Esimest korda hoidsime lapsi keskööni üleval, laevas olid selleks eraldi lasteprogrammid ka. Üldiselt teist korda seda eksperimenti korrata ei sooviks, Mikro elas kuidagi üle, aga Mini muutus üleväsinuna küll üpris kiuslikuks. Seda ei leevenda ka kuidagi tõsiasi, et nad järgmisel päeval kella 11-ni põõnasid.