Rahune nagu normaalne inimene

Hakkasin mõtlema, et kas ma olen ka üks eriti konfliktne inimene või? Või kas ollakse üldse konfliktne seetõttu, kui reageeritakse kellegi teise provokatsioonile? Aga normaalne inimene läheks ikkagi vaikides mööda? Kunagi ammu ma Orkutis ka kirjutasin ühest vastuseisust mingi mutiga, kes tänitas minuga seetõttu, et mina (toona alaealine) olevat tema kärus maganud lapse üles ajanud. Kärkis, et vaadaku ma ise, kui kord emaks saan, küll ma siis alles näen. Ma vastasin, et kavatsen hoopis isaks saada. Mutt kohkus ära ja jäi vait. Aga vot seal Orksis sain selle eest mingi teise tibi käest puid alla - oled oma arust jube kõva mutt jah? Häbi peaks olema, mitte kehkama sellega siin internetis. Vastik kasvatamatu jõnglane! Et kas avalikult sellest rääkimine, et oled kellegagi konflikti sattunud, on kuidagi tabu või? Omab eputamise maiku? 

Ma nimelt suutsin nädalavahetusel rabas kah konflikti sattuda. Rabas, saate aru! Õigemini ma olin sealt juba peaaegu välja saanud, kui eemalt kostis räme tümakas ja oli näha mingit seltskonda kõlar õlal rabapoole astumas. Nagu jah, ma tõesti ei talu inimesi, kes arvavad, et vaikus on avalikus kohas saadanast ja nad peavad selle oma muusikaga, mis absoluutselt 100% kordadel on ikka mingi mahe tümm (mida see näitab teatud muusikažanri fännide kohta?), hävitama. Kõlar põhja ja loodusesse! Ma olin üsna kindel, et mingi teismeliste poiste kamp on see, aga suur oli mu üllatus, kui selgus, et tegemist oli nelja naisterahvaga ja mitte enam päris teismeliste, vaid pigem 30+ inimestega. Ma vist jõudsin jah L.-le midagi "õumaigaad" sarnast ohkida, aga pigem nad seda ei kuulnud, ju siis "mul oli juba selline nägu ees", aga igatahes meie lähenedes pandi makk kinni ja üks eit kiunus: "Ei no mõni siin tahab äkki loodust nautida või midagi!" Mille peale kolm ülejäänud mamslit meie peale suuga peeruhääli hakkasid tegema. Nagu - teate, ei tule sina mulle peeruhäält tegema! Näitasin keskmist näppu neile, mõlema käega. Aga vot L.-l on piiiiinlik - miks mina pean nii madalale laskuma?! Sest ma olen madal? Sest ma ei kannata debiile, kes sellest toituvadki, et keegi viisakas kunagi ei reageeri? Sest ma tahan? Sest ma lihtsalt olen selline? Eks L. selle viimasega on vist leppinud ka, igatahes võttis ta mul käest kinni ja siis tippisime rõõmsal sammul nagu Tipp ja Täpp sealt rabast minema. Ei läinud mudaloopimiseks ja kisaks stiilis: "Mu mees annab teile kõigile tappa!". Väärikus sai säilitatud ju?!

Üldse oli kole nädalavahetus. Seda ma tean, et lõunamaades tuleb enne jalanõude jalga surumist neisse sisse piiluda ega seal mõnd skorpioni või muud elukat varjus ei ole, aga Eestis. Hoidke oma hobuseid, eks - mul oli mõlema MÕLEMA matkasaapa sees hiiiiiiiiglaslik koivik...olnud. Avastasin, kui rabaservas matkakaid kummikute vastu vahetasin ja sokkide küljest mingid võikad jäänused leidsin. Süda läks hetkega pahaks ja kaalusin jalgade amputeerimist. L. arvas, et seda tuleks päikselisema poole pealt vaadata - kättemaks oli juba toimunud ju.  Ma olin veel pool päeva häiritud ega tahtnud jalgadele mõeldagi.

Ja siis oli poes meie järel see "tore" poliitikuonu, kes nõusolekuseaduse arutelul tõsimeeli välja pakkus, et jaanipäeva jaoks tuleks ikkagi erand teha ju, eks?! Üks kord, kui ma ei kasuta iseteenindust ja kohe on kokkupuude kauneima osaga inimkonnast...Aga vat siis tundsin küll, et ma ei ole konfliktiks parimas vormis - riides nagu Orissaare seeneline ja korvis peamiselt õlu - sellelt positsioonilt juba ei lajata. Vältisin vastiku vanamehe pilku ja kobisin oma õlledega kauplusest kiirelt välja. 

Minge rappa, see rahustab...

 

Pettust on lihtne ära tunda?

Ma olen alati olnud see, kes nii arvab üldiselt. Kõik need õngitsuskirjad, mida somes jagatakse, seal on alati mingi vigane lauseehitus, trükivead jms. Sa lähed õnge, kui sa ei ole tähelepanelik. 

A nüüd ma ei teagi. Tundub, et inimeste lohakus on jõudnud juba sellisele tasemele, mis neid kohmakast robotist sugugi ei erista. 

L. siin irvitas, et pagana petturid, jälle vist see skeem, kus üritatakse kirjavahetusse sisse imbuda ja mingi oma arve vahele sokutada. Tema ja meie vana raamatupidaja, kellega me juba üle paari aasta koostööd ei tee, said nimelt mingi arve, mille saatjaks meie emafirma Suur Boss, tavaline konsultatsioonitasu, aga esiteks üks selline pärisarve juba tuli, teiseks miks saata see inimesele, kes meie firmaga enam ammu ei tegele, kolmandaks seal oli mitmeid trükivigu, millest üks näiteks inimese nimes i vahetumine l-ga, mis võib robotil kergelt juhtuda, aga päris inimene peaks ju teadma. Teine kummaline viga oli Reverse Charge asendumine Reberce Changega, mis on ka täiesti loll viga ju. Kusjuures arvega on kaasas kummaline kiri arusaamatu sisuga "I have change system, Is this invoice ok?" Saatsime siis naerutamiseks emafirmasse edasi, et vahi aga pätte. Sealselt kontaktilt tuleb vastu, et aga miks, tundub tõeline kõik. Seletame siis. Ja nad reaalselt ütlevad, et see arusaamatu kiri ongi Suure Bossi stiil ning ka see, et ta ei pruugi raamatupidaja vahetumist mäletada, samuti. Mulle lõi kohe pähe paralleeli ühe teise Suure Bossiga, kes üle ookeani toimetab ja natuke suuremates mahtudes, aga no kas meil kõik tähtsad mehed ongi sellised nüüd või?! Me oleme muidugi varem ka tähele pannud, et meie tüübil oli komme mingitele pikematele arupärimistele vastata a la pöial püsti ja superfine! kui sa tegelikult midagi sisulist talt teada tahtsid, aga no nüüd on päris Arnoldiks kätte läinud "you. stupid. me angry!" Jumala õudne. Päriselt ka. Mis me arvega tegime? Ei maksa, öeldi, et kui õige arve, küll siis seda paneb härra ikka tähele, kui raha ei laeku. 

Ohh ja ahh, ei mäleta, kumb oli kumb, aga pigem see teine

Viimase aja ohhoo-hetki - Silvia Ilves olevat 34-aastaseks saanud. Ma põrnitsesin šokeeritult ekraani, sest olin teda alati endast nii paar aastat vanemaks daamiks pidanud. Aga et üle kümne aasta noorem?! Ja ma muuseas ei taha öelda, et "näeb nii vana välja", üldse mitte, ta lihtsalt tundub selline...täiskasvanu. Edukas daam - lapsed, karjäär - järelikult ikka vanem inimene, eks. Mul on ilmselt mingi sündroom küljes, mis sunnib iseend lapseks pidama ja "suuri inimesi" pelgama. Ja ma alati rõõmustan, kui leian, et tegelikult on suur osa eakaaslasi sarnased enda meelest "eluks kõlbmatud" ja kuidagi ehku peale oma eluga toime tulevad indiviidid. 

No ja siis vastukaaluks kõik need purulollid, aga enesekindlad, kes eluga imehästi toime tulevad. Mikro vaatas suvi läbi järelvaatamisest erinevaid mälumängusaateid ja sealt ikka pudenes neid pärleid. Selle koha peal, kus üks enesekindel meesterahvas teatas, et "see enne surma Eva Brauniga abiellunud meesterahvas" oli James Bond, lasin ma teleka suisa pausi peale panna, et seda fakti nüüd natuke seedida. Mismoodi? Kuidas palun? Jah, ma olengi viimasel ajal see, kes suure häälega parastab, kui mõni on jälle oma pin-koodid petturitele andnud, lugesin seda Kunstnike liidu juhtumit ja ma lihtsalt ei või, kui tähtsaks mingid pisikesed inimesed ennast tegelikult peavad. Politsei kasutab teid salaoperatsiooniks! Kellelegi rääkida ei või! Kuidas sa usud sellist asja?! Kuidas sa usud, et sa lähed nii palju korda? Mingi lapsepõlvetrauma - ära sa kellelegi räägi, et ma sulle käe püksi panin, see on meie ühine saladus ja kui räägid, siis pannakse su emme vangi! Sama tase ju. A näe, toimib. Lihtsad asjad ongi geniaalsed. 

Suve lõpp tuli Valgerannas, mis ongi mu lemmikrand tegelikult. Meeldejäävaimatest olukordadest ei jää alati häid pilte:

Bookingu ülevaated on mõneti informatiivsed ikka, olekski peaaegu minemata jäänud, sest lähima majutuskoha kommentaaridest leidsin sellise, kus öeldi, et kõik muu oli kena, aga need suured ämblikud laes...Kindel ei. Ma ei kaalu ka sellist kohta. Õnneks leidus teine, kus puhtuse hinne oli üle 9. Ma ei ole mingi cleanliness is Godliness tüüp ju ja enamasti mõeldakse vist puhtuse all ka seda, et pole liiva põrandal ja karvu kraanikausis, millest mul on enam-vähem suva ja mu enda kodu võib muus osas olla koristamata, aga vot mingid ämblikuvõrgud kuskil, seda ma ei talu, kuigi need võivad käia käsikäes täieliku puhtusega. Mu kunagine ämm näiteks keeldus ämblikke häirimast, sest nood ju kenad loomad...brrrrr. 

Üldse sügis on ses osas õudne aeg, pikalt peksis FB mulle teateid vanalt head Inglismaalt, kus parajasti on käimas majaämblike invasioon. God save the Queen! Ma olin neli päeva suvilas ja iga kuradima päeva kohta oli üks koivik kraanikausi seinal. See sein on tumerohelist värvi ja need õudused ei paista sealt esimese hooga kättegi ja kui sa juba oled oma käe sirutanud kohvitassi järele...brrrrr. 

Eile käisime Meelva rabas. L. ostis omale räätsad ja tahtis neid proovida. Tagantjärele tarkusena ei proovinud, vaid tassis lihtsalt terve maa seljas. Süüa ei olnud enne aega, vee kaasa võtmine tundus liigse koormana. Oehh, see oli jube. Meelva pole mingi laudteedega raba sul ja enamasti käiakse seal talvel vist. Palav oli, sumpama pidi, kärbsed. Pulss pani mul raudselt üle 200, L.-il on kell, mis näitas tal keskmiseks südame sageduses 155 ja max 188. Põhimõtteliselt ma tundsin oma südant kurgus. Ma ei tea, kas selle tulemusena või veepuudusest sain ma sellise tuumapeavalu auto juurde tagasi jõudes, et oli. Lühikesed pingutused peaks südamele hästi mõjuma, kuskilt lugesin. No ei tundunud küll. Kõigest tund ja 15 matka ja nii läbi omadega. Ahjaa, ilus oli vist ka:

Pildilt tundub nagu jalutuskäik pargis

Sihtkoht, kus oleks tahtnud laukasse karata, aga energiat oli vaja tagasiteeks säilitada

 

Nostalgiamatk

Pühapäeval oli jahe ja sombune päev, sobiv pikemaks jalgsimatkaks ning meil tekkis mõte käia ära Endla rabas. Lõppsihtkohaks Endla metsamaja. Selle kohaga on sellised lood, et ööbisime seal sõbra 30. juubeli raames 18 aastat tagasi. L. väitis algul, et ei saa ju olla nii, see tähendaks, et ta, sõbraga sama aasta väljalase, peaks ju sel aastal õudustäratavad 48 aastat vanaks saama, mille peale ma tuima näoga teatasin, et no arvutagu siis paremini. Mille peale L. paar vandesõna kuuldavale tõi. Ega jah, paganama 18 aastat tagasi?! 

Toona said seda maja broneerida vaid teadlased ning meie trampisime hanereas 6 kilomeetrit koos kogu tavaariga - mäletan, üks vend koperdas laudteelt õllekastiga alla - söögid, joogid, telgid jne ehku peale kohale. Äkki kedagi ei ole. Ja ei olnud ka, tee peal ei tulnud ka kedagi vastu. Tänapäeval liigub inimesi looduses hordidekaupa, ka pühapäeval veendusime selles, kuigi jah, maja juurde jõudes olime seekordki vaid kahekesi. Suurem looduses müttamine sai alguse vist Covidi ajal, aga jah, 18 aastat tagasi oli see vaid veidrike pärusmaa suuresti. Ehk siis majja me ei saanud, pidime selle ümber telkima. Osavamad poisid mehed (krt, juba 30 on mees vist, kuigi omavahel räägitakse siiamaani poistest) upitasid oma telgi sinna pildil praeguseks kaldus katusega osale, toona oli see sile. Redelit ei olnud, ei mina tea, kuidas sinna öösel purjus peaga magama roniti.

Meie magasime teisel pool maja esimese korruse terrassi peal. Nii palju kui magasime. See paks poiss, kes kastiga rappa kukkus, norskas kõrvaltelgis nagu homset poleks, siiani mäletan. Ja L.-i, kes roostikus pissil käis, pidi peale passima, sest korra ta suutis juba peaaegu ära uppuda sinna. Eelmistel päevadel oli kõvasti vihma sadanud ja toonane söögilaud, mis ei olnud selline katusega tänapäevane värk nagu pildil, ujus pahkluuni vees, lauani pääses puupakkudel hüpeldes. Praegu väidab RMK leht, et kohale saab ka kuskilt 3 km pealt, ma ei tea, kuidas. Meie tulime 6 km üks ots ja sama teed tagasi pühapäeval. Tee on alguses laudtee üle Männikjärve raba (imeilus!) ja edasi läbi metsa, kus tänapäeval osati multš maas ja korralikud sillad. Toona oli hanerada ja matkatee ise ringikujuline 6 km majani ja 8 km tagasi. Vot seal tagasiteel juhtus asju. Nimelt tõusis hommikul temperatuur nii +30 peale, niiske, palav, enamikul pohmell, mul ei olnud, sest olin natuke rase, joogivesi otsas. Otsustasime kuskilt lõigata ja otse loomulikult sattusime mingisse ilgesse rapikusse, kus vesi poolde põlve. Kui sellest läbi saime, jõime vett otse ojast. Eile jalutasime kah tollest mööda, no mingi nipiga ei oleks soovinud sealt sogasest veest sõõmugi võtta. Kusjuures keset ööd oli ühel preilil tuju ära läinud (sest ta enda meelest oli "korraks läbi" tulnud, aga koha peal selgus, et ta peika plaanis ikka ööseks jääda) ja ta jalutas kottpimedas (augusti keskpaik oli siis) üksi maja juurest maanteele ja hääletas koju. Ta peigmees läks järgi, aga arvas, et on pimedas tüdrukust mööda läinud vms, sest ei uskunud, et too tõepoolest see 6 km üksi, pimedas ja miniseelikus läbi käis, ilma taskulambita, ilma nutitelefonita, mida toona veel kellelgi vist polnud. Paar on siiani koos muide. 

Seekord ööbima ei jäänud, aga samasugune maailma lõppu jõudmise tunne oli küll. Maja asub järve ääres, edasi enam kuhugi ei saa. 

Mõtlesin, et ilmselt olen sellest retkest 2008. aastal ikka blogisse kirjutanud ka, aga selgus, et mitte. Ainuke postitus 2008. aasta augustist annab krüptiliselt teada mu rasedusest. Üldse on kõik need varajased aastad täis mingeid jubedaid arusaamatuid postitusi, mille sündmustest ma mitte midagi ei mäleta. No nagu see - kas need dialoogid on kirjanduslik liialdus ja kui pole, nagu ma ennast teades kahtlustan, siis kelle vahel need toimusid?? Mingeid asju see eest mäletan selgelt - lause "Suvilas pole muud teha kui juua" mõtlesin välja Tartu-Tallinn bussis ning panin märkmikusse kirja koos muude šedöövritega. 

 

Rõve teema

Hoiatan, et kui te parajasti sööte, siis võib järgnev teilt söögiisu viia, aga ma tegelikult olen vaid sõnumitooja. Nimelt on viimasel ajal paar blogijat kirjutanud mulle üsna võõrast keskkonnast, spordisaalist nimelt ja kuna ma sellest mitte midagi ei tea, siis kipun ikka kohe arvamust avaldama.

Tegelikult asi nii hull ei ole, mulle tuli lihtsalt pähe kaks asja kokku viia. Aga selleni me veel jõuame. Spordisaalist on bloginud nii Katerina kui ka Kristallkuul ja mõlemad selles võtmes siis, kuidas mõned inimesed end seal ebameeldivalt ülal peavad. Kristallkuulil on härra Saunapaks, kes otse lavalt higisena basseini pommi hüppab ja Katerina räägib sellest, kuidas keegi puhastamata jõumasina ja alukate puuduliku kasutamise tulemusena endale sooleparasiidid sai. Täiega rõve, eks! 

Lihtsalt selle peale meenus see hiljutine draama kellegi sportliku naisterahvaga, kelle poolpalja keha peale väidetavad puritaanid (ja paksud ning endaga mitte rahul olevad inimesed) pahandasid. Teadagi ju, et hea vormi hoidmisel on tõhusaks abiliseks paeluss...Nali naljaks, aga tegelikult ka, ma olen alati mõelnud kas need stringid seal SPAs vähe ebahügieeniline värk pole? No ei ole ju kõik saunalavad seal desinfitseeriva kuumusega ja rätti ei vaevu ka kõik kanni alla panema. (Austria tekstiilivabades saunades on rätikutevirn uste juures ja ju oleks kummaline neid mitte kasutada.) 

Ma tean, ma olengi keskmiselt pipram eit igasugu kehalisuse osas, aga ma ei usu, et olen ainuke, kellel igasuguses vormis võõrast paljast ihu nähes on esimene küsimus hügieenis, mitte aga võrdlus enda parameetritega. 

Juba ema hoiatas, et paljastest naistest hoia heaga eemale - ta polevat nii hirmsat vaatepilti kui Pärnu naiste paradiisis iial näinud. Mitte vormis kehade kontsentratsiooni tõttu siis. Seal olla osa daame verine lapp jalgevahel päikest võtnud. Ehk siis inimeste arusaamad hügieenist on kahtlaselt erinevad. Ja palun, kui keegi freebleedingu pooldaja siin on, siis jah, mu meelest see ei ole okei. 

Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda. 
 

Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Kellele keskmist näppu?

Käisime siin hiljuti kinos vaatamas filmi "Õnn on elada me maal", mis räägib ansamblist Velikije Luki. Täitsa tore film oli, sain nii mõndagi uut teada, aga üks asi jäi kripeldama. Osa filmi kaadreid ei ole mitte dokumentaalsed, vaid on filmitegijate poolt tänapäeva inimestega taaslavastatud ja alati ei saanudki pihta, kumb on kumb. Aga mulle tundus, et need kaadrid olid kõik uued, kus punkarid näitasid kaamerasse keskmist näppu. Arutasime L.-ga mõlemad, et kas tõesti 80ndate alguses teadis keegi keskmist näppu näidata? Meie meelest mitte. Näidati rusikat või trääsa. Selle viimase - kahe sõrme vahele pistetud pöidlaotsa näitamise - on keskmine sõrm tänapäeval pea täielikult asendanud. Äkki pealinnas, kus Soome TV-d nähti, osati ka näppu näidata? L. väidab, et meie kanti lõunapoole levis see just nimelt lääne filmidest nähtuna. Minu meelest tulid need näpud ja fakid ka ehk üheksakümnendatel alles. Kas keegi mäletab ehk paremini?

Üks "tule taevas appi, kui pikad need juhtmed olla võivad"-moment tänasesse päeva ka lisaks. Mäletate, kunagi hallil ajal, mitu aastat tagasi käisid 5Miinust ja Puuluup Eurovisioonil oma lauluga narkootikumidest, millest nad midagi ei tea? No vot. L. siis kurtis, et ei saa tema aru, millest seal juttu on, misasi "lase kotti ära?". Ma kuulsin ka, et "lase kotti ära", aga tõlgendasin umbes nii, et "pane oma narko kotti tagasi". Loomulikult seletasin seda suure suuga nagu teadjam inimene muiste. No ja täna siis kuulan seda lugu jälle ja järsku käib krõks ära: "a see kott vii ära" mitte "lase kotti ära". Ahah, et siis mu selgitus oli vähemalt enam-vähem õige. 

Lapsi pole ka mõtet kasvatada, sellest olen aru saanud. Nad teavad niigi ja ilmselt need, kes ei tea, noh, need jäävadki igaveseks pimedusse neist saavad tulevikus somes targutavad idioodid. Mikro kurtis, kuidas on rämedalt piinlik, kuidas ta alaarenenud klassivennad teevad oma Epsteini-nalju ja praalivad vägistamisega. "Ilmselgelt nad isegi ei tea, mida see vägistamine tähendab!" Kuna mina ka omal ajal ei teadnud ja kui küsisin, siis seletati nii keeruliste sõnadega, et ma ikka aru ei saanud, siis kontrollisin, et Mikro ise ikka saaks. Selgus, et saab küll ning lisab sinna veel sedagi, et vägistamisel pole mingit pistmist iha või meeldivusega, veel vähem sellega, mida keegi seljas kandis või kuidas käitus. "Ja siis öeldakse mulle, et sinu vanuses tüdrukud juba...ja peaks panema midagi katvamat selga...ja kui niimoodi ujulasse lähed, siis võivad vanamehed vahtida! Nagu see minu probleem oleks!" Eks ma siis üritasin selgitada, et selliselt rääkivad täiskasvanud püüavad tegelikult hoolimist üles näidata, kuigi see ilmselt jah süvendab vaid ohvrisüüdistamist. Aga no huvitav on, kuidas ta seda kõike nö puusalt tulistab, keegi pole talle ju loengut pidanud sel teemal. Ja meie, täiskasvanud, peame muudkui arutlema sel teemal ja teavitama ja kampaaniaid tegema. Teemal, mis tundub nii iseenesestmõistetav, et lapski aru saab. Aga ometi ei ole. Kuskil on mingid inimesed, kes on hoopis teisest maailmast. Ja me arvame, et kui rääkida, siis nad saavad aru. Mul jälle mõistus tõrgub uskumast, et asja, mis ühtedele on ilmselge, saab teistele sõnadega selgeks teha kui neile see ilmselge ei ole. 

 

 

Roostes radar ja nimemaagia

Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.

Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku. 

Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.  

Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene. 

Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.   

Maailm on imeline

Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas,  kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised. 

Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend.  Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis. 

Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr. 

Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:

Kas see pole mitte kõigi nummim elukas, keda te oma ihusilmadega näinud olete? Mu eelmine tätoveeringuidee oli sobivalt Põhja Konn (teadagi miks) - mul oleks täiega matchivad tätokad nüüd. 
 

Ilus Eestimaa

Käisime ilma nautimas. Ma keeldusin autost välja tulemast. Sooje kummikuid oleks vaja, aga mul on ainult ilma voodrita võlts-Guessid, millel kuldsed ketid kanna all ja mis peaks läikima nagu ratsasaapad kui ma neid puhastada viitsiks. Nendega juba Eesti looduse vastu ei saa. 

Kogu maailm nägi välja nagu selles Tartu 24 filmis: 

 Pärast vaatasin, et L. on ühe jube ilusa pildi saanud:

Temal olid kummikud ja ta käis seal saare peal ära kah. Jää kannab veel. Selline õudusfilmi vaib, kuigi tegelikult oli keskpäev. 

 

Järelehüüe ühele supile

Täna räägin teile sellest, miks ei maksa kunagi midagi täiuslikult teha. Küll te veel kahetsete seda. 

Lugu sai alguse septembris, kui meil oli vaja Geojahil punktide kogumiseks püüda ja fileerida vähemalt 40 cm pikkune kala. Püüdmisega me vaeva ei hakanud nägema, sest pooled punktid sai ka ainult fileerimise eest ja kuna L. oli Youtubest näinud, kuidas kõvad mehed seda mängleva kergusega tegid, siis ostsime ühe kena lõhe või forelli ning L. asus fileerima. Noh, paarisekundilise video asemel sain ma nii viieminutise, mida on päris valus vaadata, justkui loomapiinamine oleks. L. väidetavalt teritatud noaga seda vaest lõhelist rappimas. Tehtud see asi siiski sai. Tavaliselt me ostame poest peata kala, aga seekord andis pea pikkust juurde ja kuna see kala oli paganama kallis, siis ei tahtnud head pead raisku lasta (pun intended) ning L. otsustas, et keedab sellest puljongi, teeme kunagi suppi näiteks. 

Puljong läks sügavkülma ja ununes. Eks seal oli teisi totsikuid veel ja ükspäev tegime nuusutamise teel kindlaks, et pagan, kaks karpi lausa seda kalapuljongi külmikus, paar kartulit jäi ka mingist toidust üle - teeme selle supi siis ära. Retseptiks võtsin selle.  Aedviljapuljongi asemel oli mul kalapuljong ja lisaks panin värviks ühe porgandi ka sisse. Lõhefileed sai 400 grammi asemel umbes 250, sest jube, mis see maksab. Lisaks müüakse seda fileed nahaga ju ja kuidas ma selle maha saan? L. tuli appi ja kuigi see nii õudne välja ei näinud kui see septembrikuine kalarappimine, siis piisavalt oskusinõudev ikka ja mina oleksin oma kärsituses ilmselt selle kala enne vastu seina virutanud, kui see nahk talt maha kooritud sai. Kala tükkideks lõikumine tundus ka üsna iuuu, seda tegi kah L. Mina suutsin veel jäätunud puljongi sisaldava Tupperware topsi õlisesse potti pillata, kust ma seda hirmsa vandumise saatel välja püüdsin koukida - kõik oli libe, kõrvetav ja ebaprofessionaalne. Mingi odava Lidli valge poolmagusa valasin ka sisse. (Ülejäänu jõin õhtul ära, hommikuks oli jube peavalu nagu garanteeritult.) Potist tõusis nii meeldivat lõhna, et mul tekkisid isegi teatavad ootused selle toidu osas. Lõpuks kui vahukoor ja till ka lisandusid, nägi see supp päriselt söödava toidu moodi välja kah. Ja see lõhn!

Üllatus-üllatus - see supp oli parim lõhesupp, mida ma oma elus saanud olen, isegi võrreldes igasugu restoranide omadega. Häda oli selles, et terve potitäis söödi ühe korraga ära. Imet jätkus heal juhul kümneks minutiks. Ja kui palju vaeva tuli näha! Ma saan aru, et normaalsetel kokkajatel lendaks siinkohal kohv ninast välja, kui nad seda lugedes kohvi jooksid, aga no mina olengi see, kes poti kõrval keevaid kartuleid valvab ja muud sellist mõistlikku teeb. See supp oli tõeline šedööver. L. käskis pilti teha ja emale saata, et näidata - ükskord oled sinagi millegagi hakkama saanud, aga ma usun, et ema võtaks seda nina alla hõõrumisena - ma ei usu, et ta iial oleks kalasuppi keetnud oma elus. Tõtt öelda ei uskunud ma seda endast ka. Ja see õnnestus! Kas ma juba mainisin, et see õnnestus oivaliselt! 

See on ju täielik tragöödia, sest millal ma veel elus satun olukorda, kus olen kohustatud kalapeaga midagi ette võtma? Millal ma veel soostun ostma ülemõistuse kalleid koostisosi,  et need viie minutiga konsümeerida? Küllap söön ma ka tulevikus poolfabrikaate friikatega ja odavaid makarone,  sest traditsioonid - nii on alati tehtud ja rajalt kõrvale astuda on kohatu. Las jääda sellest supist kaunis mälestus. See postitus oli nekroloog.   

Ei, ma ei ole vaeva näinud

Kunagi ajas keegi meesterahvas mu sõbrannale ligi lausega: "Oo, mis kena neiu - mida te teete, et nii heas vormis olete?" Sõbranna vastas, et joon ja suitsetan. Mulle see vastus nii meeldis, aga hiljem selgus, et sõbranna vastas nõnda kõigest seepärast, et too meesisend talle vastumeelne oli, sest nüüd käib ta regulaarselt trennis. 

Kooliajal oli mu suurim hirm ja jälestus see, kui keegi arvas, et mu head hinded tulevad suurest õppimisest.  

Hiljuti oli veel selline juhus, kus üks meist nii kümme aastat noorem naisterahvas saabus seltskonda otse kosmeetiku juurest ja kui siis selgus, et meie, vanamutid, ei käigi regulaarselt kosmeetikus, imestas ta, et kuidas te siis nii normaalsed välja näete? No ja nüüd ütlevad inimesed, et tegelikult on keemiliselt ja kirurgiliselt kohendatud inimesi meie ümber ikka palju rohkem kui ainult need silmnähtavalt võltsid tegelased. Kurat. See tekitab ju võimaluse, et jälle vaadatakse heade geenidega inimesi kui vaeva näinud inimesi? Sest vaeva nägemine on see, millest ma elus kategooriliselt keeldun. Jah, muidugi võib ju mulle öelda, et no kuule, sinusuguse morda puhul küll keegi ei kahtlusta, et sa ennast korrigeerinud oled, aga mulle pole antud oskust sellist asja uskuda :) 

Mõtlesin ka sellele paabulinnusabale - "ma saan seda endale lubada". Pakun, et päris paljudel, kes ennast nähtavalt tuunivad - hiiglaslikud huuled, tagumikud jms, on see strateegia. Ehk ei olegi ilus, aga see on märk, et mul on piisavalt ressurssi, et ennast sedasi "kaunistada". Minu "ma saan seda lubada" on hoopis vastupidine - vaadake, mul on piisavalt head geenid ja ma saan endale lubada vaeva mitte nägemist. Kas see oleks loogiline? Kas see paabulinnusaba üldse kehtib mitte fertiilses eas olevate isendite puhul? Äkki kooseluliste loomade puhul ikka kehtib, sest ka vanaduspõlve on etem kahekesi veeta? Räsitud välimusega isend visatakse suurema tõenäosusega karjast välja? 

Ahjaa, ja kas see, välimuse tuunimine implantaatide abil, on esimene samm inimtehiste tekkeni, millest ulmekad jutustavad ja varsti meil ongi kaks rassi - rikkad ja lisamoodulitega ning vaesed pärisinimesed? Kui heade geenidega inimesel on praegu veel võimalik "ära petta" ja esineda tehislikult tuunitud rikka ja ilusana, siis tulevikus muutuvadki mutatsioonid üha enam silmapaistvateks, et pettus võimalik ei oleks?  

***********************************************************************************

Teine enesetuunimisega seotud teema minu jaoks on valu. Kui see ei eeldaks valu, kas ma teeks? Ma ei tea, sest ma välistan asjad, mis võivad teha valu. Ma olen selline tupsununnuke. Näiteks välistan tätoveerimise ja augustamise. Mitte mingitel muudel põhjustel kui et ma ei kannata välja. Püsimeik mul ju on ja see oli piisav piin. Ma ei eeldanud, et nii vastik võiks olla. Kõrvaaugud said ka ettevaatamatusest tehtud, ei teadnud, et nii jube. Oli jube jah. Vabatahtlikult endale valu teha lasen ainult siis, kui ilma selleta oleks kannatus veel suurem. Näiteks tarkusehambad lasin välja tõmmata kui need valu tegema hakkasid. 

***********************************************************************************

Kolmas teema on äkilise muutusega harjumine. Vananed sa järk-järgult, aga muu sekkumine toimub ju üleöö. Ma mäletan, kui meil koolis üks õpetaja lasi hambad korda teha - no ei olnud enam see inimene. Paljude tuntud inimeste väiksemad näomuudatused on kummalised vaadata. Kui enda nägu oleks, ma kardan, oleks palju hullem. Ju siis paljude jaoks see probleemiks pole, nad tahavadki muutust. No näiteks Courtney Love on oma ninaoppidega nii kuus-seitse erinevat inimest olnud. Aga ta on ka öelnud, kui õnnelik ta oli, kui enam oma isa lõusta peeglist vastu vaatamas ei näinud. Mul sellist probleemi pole. Häda on ju selles, et sa ei tea, kuidas miski mõjub. Püsimeik joonistati enne näkku, sai katsetada, aga eemalda kuskilt mingi korts, kaldun arvama, et täpselt varasemat olukorda sa tagasi ei saa ja inimese näos loeb iga millimeeter, muidu ei oleks ju võimalik, et sama skeemiga on võimalik tekitada miljardeid erinevaid nägusid. 

Kolmekuningapäev

Käisime eile jälle pealinnas, sest muu maailm tähistas kolme härrasmehe visiiti. Läksime bussiga, sest praegu jälle kampaania neil - päris tasuta enam ei saanud nagu eelmisel aastal (see oli ulme, et midagi elus ka tasuta saab, üks leedukas jagas mingit koodi, keegi ei uskunud, et see toimida võiks, aga pagan, toimiski!), aga ikka üsna odavalt võrreldes rongiga ja pealegi pole ilmaolud ka sellised, et Tartu-Tallinn trassil väga sõita sooviks. Tagasiteel oligi jälle mingi reka risti teel olnud.

Tallinnas oli jälle jube külm, vanalinn oli rahvast peaaegu tühi, ainult mõni õnnetu turist külmetas. Lõuna kõrvale võtsin Vapianos klaasi vett ja üle pika aja ei suutnud ma seda juua, sest tundus nagu rüüpaks basseinivett. L. arvas, et see on kuidagi aastavahetuse sündmustega seotud, et mingi aja vesi seisis, kloor kondenseerus ja nii edasi (rääkides keemiast, millest mitte midagi ei tea). Kui ma kunagi ammu pealinnas elasin, siis algul kohutas mind ka see vesi - ma tundsin kloori läbi tee ja supi ning pead oli vastik pesta. Lõpuks vist harjusin, aga no nii hull kui eile see ikka ei olnud. Vist. Eks see pidi olenema ka linnaosast. Ma elasin Pelgulinnas. 

Tagasiteel sai bussis draamat, ma tavaliselt summutan kõik hääled kõrvaklappidega, aga seekord hakkas omalgi põnev. Keegi kalevipoeg, kes reisi algul telefonis rääkis, kuidas ta olla end "kahjuks täiesti purju joonud", no ja oli ka, aga selline viisakas kahetsus tundus, avastas keset reisi, et ta telo on ära kadunud. Lõpuks palus inimesi talle helistada. Kõik vahtisid umbusklikult ja tegelikult enamik meie ümber istunuid olid üldse välismaalased - selja taga rootslased, kõrval prantslased-venelased (mõlemat segamini rääkisid) ja ees ka inglise keelt eelistavad neiud. Kusjuures joobnu läks sujuvalt prantsuse keelele üle kui talle selles vastati. "Ära hinda raamatut kaane järgi!" L. siis helistas, aga telefonist teatati, et ei saa ühendust selle numbriga. Mingi jube pikk soome number oli, ime ka, kui mõni number vahelt ära ei jäänud või juurde ei saanud. Igatahes poetas telefonikaotaja murelikult, et ta hakkab juba arvama, et tema kõrval istunud vanaproua, kes Puhu ristis maha läks, pani ta telo vuuki. Tundus uskumatu, aga samas ei välista ju midagi. Äkki hüppas nimme bussist maha, et võõra teloga hangede vahele sukelduda? Telefoniomanik sukeldus selle peale taaskord istmete alla. Naabertooli prantsuse-vene vanamees haaras selle peale oma telo ja pildistas põrandal upitava noormehe tagumikupragu, mis selles asendis kenasti kõigile nähtav oli. Suveniir Eestist või nii. Vot oma telefonist helistama ei olnud nõus, aga tagumikku tahaks ikka pildistada - ei ole ainult eestlased ühed küünilised inimesed. Ilmselt oli joobnu selle tralliga juba üsna kaineks saanud, sest tal tuli hea idee vaadata, kas ta kõrvaklapid ühenduvad bluetoothi kaudu kadunud telefoniga ja need ühendusid, seega vanaproua võis kahtlusaluste nimekirjast maha kriipsutada, too oli selleks ajaks juba ammu Põltsamaale jõudnud. Lõpuks kadunud telefon helises - hurraaa! Füüsika seadustega kooskõlas oli see esimeste pinkide juurde libisenud kui buss maanteel uimerdavate autode pärast pidurdanud oli. Selline peaaegu jõululugu, kus erinevad inimesed koledate ilmaolude tõttu ühte punti satuvad ja müsteeriumit lahendama peavad, mis õnnelikult lõpeb - igati sobiv kolmekuningapäeva. Kuigi noh, ega keegi väga ei aidanud ju hädasolijat ja L.-i pakutust tegelikult abi ei olnud..."God only helps those who help themselves"?

Jätaks järgmise vahele

Aastanumbri vahetumine on mulle miskipärast oluline rituaal ja seda siis just üldine aastanumbri vahetumine, mitte enda sünnipäev. Lugesin hiljuti, et sünnipäeva mittetähistamine olla märk lapsepõlvetraumast. No mul küll ei ole, lapsepõlves olid täitsa toredad sünnipäevad, ainuke asi, et alati oleks nagu midagi enamat eeldanud. See vist ongi see "juurpõhjus" kui trendikalt väljenduda - ma suudan alati kõiki tähistamisi võimalikult glamuurselt ette kujutada (aga ise sihukest glamuuri korraldada ei suudaks) ja siis tegelik üritus tundubki kuidagi nõrk selle kujuteldava kõrval. Sama põhjus, miks ma väldin joonistamist, ühesõnaga.

Enne vana-aasta õhtut hakkasin ma ka passiiv-agressiivselt undama - mis me teeme, kus me lähme, kas sul sõpru pole (enda omi ju ikka tülitama ei hakkaks või ma ei tea ka, mis värk sellega on, viimasel minutil ennast peale pressida nagu ei sobi, kuigi võib-olla teised istuvad ka ja ootavad, et "keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea" - jaa, see laul tekitas juba lapsepõlves kahtlase igatsustunde, kuigi ma isegi ei teadnud, kes need valged maurid olid.). Küsisin lootusrikkalt ka teismelistelt, et noh, mis plaan on? Suuremal oli plaan varakult magama minna - noorus on ikka täitsa hukas! Kuidas meie omal ajal kuueteistaastaselt sõbrannaga käe alt kinni ootusärevalt Raekoja platsi poole kulgesime, et seal kangi all kellegi pudelist šampust lonksata ja oligi vist kõik tol korral, kogu glamuur, aga ikkagi kuidagi uhke ja täiskasvanulik tunne tekkis...Käratasin, et kes vana-aasta õhtul kodus istub, see vananeb järgmisel aastal kaks korda kiiremini, aga kedagi peale minu see nutma ei ajanud. 

Tegelikult vanemad käisid külas, sest jõulude ajal jäid meil ju kingid vahetamata ja selleks puhuks sai isegi sooja toiduga laud kaetud, pärast selgus, et jumal tänatud, Mikrol oli vaja jõululauast pilt teha kodundustunniks. Pilt sai tehtud, nüüd tema ülesandeks jääb juurde fantaseerida, mis see "tema panus" resultaadi saavutamisel oli. Ta ei saanud muuseas isegi aru, mida see tähendama peaks. Selline kasvatus meil. Samas mõtlesin, et kui tõenäoline on, et kõigil lastel tõesti kodus üks korralik jõululaud kaetakse? 

Jah, kuues taldrik on teisest komplektist, sest nii on lihtsalt, lina on triikimata, sest ma olen laisk ja viimasel hetkel selgus ka see, et jõulusalvrätikud on otsas ja said need sinised, mis pildil tunduvad lausa sobivat, aga tegelikus elus karjusid isegi mulle silma. 

Peale vanemate lahkumist tuli see hetk aastast, mil ma telekat vaatasin ehk siis Suurt Aaastalõpuviktoriini vaatasime ja pärast veidi Aastahiti gaalat ka. See viimane oli ikka jube. Esiteks täiesti tundmatud ja ilma igasuguse lavalise sarmita saatejuhid (nagu mataõps loeks viimase kontrolltöö hindeid ette) ja veel hullemad laulud. Hästi huvitav tegelikult, et kui mina teadsin eestikeelse top40 lugudest kahte (Tommy Cashi omi), siis ega mu lapsed palju rohkem ei teadnud - kes pagan see hääletas siis? Tipu moodustasid lood, mida omal ajal oleks ehk Märt Rannamäe saates mängitud, aga nö endast lugupidavates saadetes küll mitte (vaibakloppimine, mille taustaks kellegi sisutu möla, ei, mitte laulmine ega ka mitte räppimine). Huvitav, et Mini nimetas R2-te kõige nõmedamaks raadiojaamaks üldse - kahju, sest vanasti oli just vastupidi. "Ainult linnakad kuulavad selliseid laule!" Linnakad on siis ühtemoodi riides (must sulejopp ja hallid dressipüksid) noored, kes nurga taga veibivad ja istuvad Burger Kingis. Mingi selline normcore subkultuur. Lapsed nõudsid, et Aastahitt kinni pandaks ja nad saaks "My Kitchen Rules"´i vaadata, läksin lugesin tagatoas Varlam Šalamovit. 

Ma tahtsin tegelikult Ghost-i kontserti vaadata, aga selleks avanes võimalus alles pikalt peale keskööd, kui teised magama olid läinud. Vahepeal sai natuke lauamänge mängitud, Mini tegi teoks oma lubaduse enne südaööd magama minna, me vaatasime ülejäänutega rakette, samal ajal Mikrot rahustades, kes muudkui habises "oh vaesed, vaesed linnud!" ja siis vahtisime L.-ga 2007 aasta Kreisiraadio vana-aastaõhtut, mida me kumbki varem näinud ei olnud ja mis tegelikult eriti naljakas ei olnudki, aga ikka parem kui praegune ja arutasime, mis pagan selle Võrnoga küll juhtus, oli ta ju enne nii normaalne. 

Seejärel vaatasin üksi kella neljani Ghosti ja täitsa pidulik tunne tuli peale, nagu oleks kusagil käinud ja midagi näinud isegi. Mis on oluline, sest kõik ju teavad, et selline nagu oli su vana-aasta õhtu, tuleb kogu su järgnev aasta.

Ja siis. 1. jaanuari hommik. Ma lähen vetsu. Ma istun potile. Ma vaatan harjumuspäraselt üles lambi poole. Ja seal ta istub. Pagana paks ja pirakas ämblik. Ma jooksen (no enne ikka tegin teatavaid tegevusi ka, nii hull ma ka ei ole) ja karjun:" Peatage maailm! Ma ei taha seda aastat! Cancel! CANCEL!" Ma loodan, et 1. jaanuar äkki enam ei lähe järgmise aasta ennustuses arvesse? Kui läheb, ma jätaks hea meelega vahele. Mitte midagi head see tõotada ei saa. "Ämblikud on õnneloomad!" sosistab keegi paadunud optimist. 

HUA kõigile, loodetavasti on teil kõik ikka hästi!
 

See aeg aastast

Selle aasta jõulud veedan nagu eelmisedki kassiga kahekesi, sest teised on mägedes suusatamas. No loodetavasti sel aastal ühtki kaheksajalgset külalist ei lisandu. Hissand, ma oleks võinud pea anda, et see vetsujama  oli eelmisel aastal, no pmst oligi, aga ma eeldasin, et detsembris 2024, mitte jaanuaris. Hämmastav. Igatahes keegi juba jõudis korteriuksele koputada, ühtki mõtet ka ei olnud, kes see nüüd olla võiks ja selguski, et keegi oli korrusega eksinud - esimest korda siin elamise ajaloos. 

Hommikul ärkasin imelise paduvihma peale, mis õnneks pärast lõunat vaibus ja tuli loll mõte poodi minna. No et sünnipäevaks saadud kinkekaardi eest lõpuks pesu osta. Olin seekord tark ja võtsin selle ainsa ideaalselt istuva rinnahoidja poodi kaasa. Selgus, et ühte sellist veel lausa tehaksegi, aga terves Eestis minu numbrit ei leidu. No tore. Tuleb uuesti tulla millalgi enne järgmist sünnipäeva, jube keeruline. Ahjaa, müüja üritas mulle ümbermõõtu 65 sokutada, sest "te olete nii kõhnaks jäänud!" Vaatasin teda selle peale kahtlustava pilguga, sest minu meelest me varasemast tuttavad ei olnud. 65 hoidvat kõik kenasti paigal - ma teadustasin, et aga ma tahaks hingata ka, selle peale müüja taandus. 

Poes oli hästi palju asju ja hästi palju inimesi, kui Kvartalis jõuluvana kohtasin, kes üle maja "ho-ho-hoo!" karjus - esimest korda nägin, et kohalik punavatimees midagi seesugust teeb, siis sain aru, et poodlemiseks on kõige valem nädalavahetus üldse. Ei ostnudki midagi, sest mul on peas kaks kaksikut, kellest üks on see tore ja vaimustuv, kes mõtleb - nii tore asjake, selle võiks küll kinkida, aga siis kohe sekkub see teine praktiline prouake, kes küsib "a mis ta sellega teeb, kus ta selle paneb?" Ja no enamike asjade puhul, mis pilku köidavad, ei suuda ma neile küsimustele väärikalt vastata. 

Mul ei olegi kellelegi kingitusi veel. Vanematele viime niikuinii mingit söödavat kraami, sellega aega on. Lastest on kahju. Mõlemad saavad mingid suured värviliste tintekate komplektid, sest neid nad kasutavad ja üks saab lisaks kalendri, mis pole ikka veel kohale jõudnud ja äkki ei jõuagi ning teisele sain ühest raamatust viimase eksemplari, mida ta nõudis. Vanavanemad muudkui pinnivad, et mida veel? Mida veel? Mida nad veel tahavad? Ja lapsed ütlevad, et ei midagi või siis võimatuid asju (Mini tahab rahvarõivaid näiteks...). Ja kohe tulevad laste sünnipäevad otsa - hõissaa! Ma võiks ju lihtsalt teha kinkekaardid nende laagrite kohta, kuhu ma nad saadan ja mida nad kõige rohkem ootavad, aga see oleks nagu pettus ju - jõulukink on ikka midagi üllatavat otse Lapimaalt (või vähemalt nii on mu aju pestud). Kamoon - nad on praegu vanavanemate raha eest Austrias - kas see ei ole juba jõulukink või? 

Mees tahtis šampooni. Täna olid Rimi jõulukalendris juuksehooldustooted soodukaga, mõtlesin, et kasutan ära. No ei. Miskipärast see kupong ei lugenud. Müüjaga mõlemad uurisime asja, aga välja ei uurinudki. Selline petukas. Ei ostnudki. Ostan kasvõi mujalt kallimalt, aga petta ennast ei lase!

Esimese iseseisva söögiteoga läks ka traditsiooniliselt. Tahtsin läätsesuppi teha. Loomulikult ei lugenud, et porgand tuleb hakkida, mitte viilutada ja kui tomatid suure sulpsatusega potti kukkusid, siis sain ka aru, et olin hakitud tomatite asemel kooritud võtnud. No mis seal ikka, blender oli abiks, sai püreesupi. Mulle maitseb Kaubamaja läätsesupp, see on hapukam ja tomatisem kui mul tuli. Sarnasuse saavutamiseks pritsisin taldrikuäärtele palsamiäädikakreemi, millega ma muidu midagi teha ei oska (ei ostnud ise seda asja), aga tundus, et sinna see sobis. Sisse sobis veel paremini kui äärtele, kraapisin kreemi taldrikusse. Kõik nägi välja väga kole ja ebaesteetiline, aga iseenesest söödav. Ikkagi võit.  

Kummiga või kummita?

Kuna ma magan hästi igas voodis, siis üldiselt ma voodipesusse eriliselt ei investeeri ning erilist luksust taga ei aja. Jah, puuvillast peab kindlasti olema (viimasel ajal üritatakse inimesi petta nimedega puuvillasatiin ja puuvillaflanell, mis on täielik jama*) ja lina ei tohi olla kummiga. Varem selle viimasega probleemi ei olnud, aga nüüd on kummiga linad nii populaarseks saanud, et tavalisi aja tikutulega taga. Jyskis näiteks ei olnud. Kodulehel on, aga kui hakata täpsemalt uurima, siis on kõigi normaalsete linade taga märge "laost otsas". Varem olen ka Rimist ilma kummita linu leidnud, täna ei olnud seal enam ühtegi, ainult kummiga variandid laiutasid riiulitel. See on see, et naised enam kodutöid ei tee ja linu ei triigi, eks! Kuhu me nii jõuame! Sest mismoodi sa seda kummiga lina triigid või kokku lapid või kuivatad? Ainult voodis saad selle kenasti sirgu tõmmata, aga muidu? Mina oma tavalisi linu ka muidugi ei triigi, aga vähemalt on neil inimlik kuju, mitte mingid tüütud voldid, mis tolmu täis lähevad. Mul on nimelt mingi madratsikate kummiga, selle pealt tean. Viimati muidugi nägin poes, et see asi, mida ma madratsikatteks pean, oli ka juba linaks ristitud. Nojah, eks ma võin ka käteräti peal magada, sest just sarnasest materjalist see hõlst on.  

Ega mulle lukud ka voodipesu puhul väga ei meeldi, sest enamasti lähevad need ruttu katki ja jätavad üldse kuidagi odava mulje. Rikas inimene laseb ikka teenijatel nööpidega möllata. Ja magab pilutatud linade vahel. Tänapäeval enam koolis pilutamist ei õpetatagi! Oo õudu! Kuigi ilma naljata oli see üks väheseid asju, mis mul seal enam-vähem talutaval tasemel iseseisvalt õnnestus. 

Varem oli üldse lust ja lillepidu voodipesuga kui Kreenholm veel seda tootis. Mööda turge ja poeesiseid käisid mingid halturnikud Kreenholmi jääke müümas. Me saime pahaaimamatult ühe sellise suure lina, mis kodus lahtipakkimisel selgus kolmest väiksest linast kokkuõmmelduks näiteks. Aga mis siis, vastu pidas see ikka aastaid. 

Huvitav, kas häda ongi selles, et ma liiga harva seesuguseid asju juurde ostan ja siis avastangi šokeeritult, et vahepeal on maailm edasi läinud ja seesuguseid asju nagu veel kümme aastat tagasi müüdi, enam ei olegi? No nagu nende konnadega, keda aeglaselt keedeti ja harjusid vs need, kes ootamatult kuuma vette visati?    

P.S. Ma ikka maru pikalt mõtlesin, mida selle postituse pealkirjaks panna kuni lõpuks aru sain, et siin on ju vaid üks variant. Oehh! 

*Miks jama? Lähevad elektrit täis ja kiirelt topiliseks.  

Pettus!

Eile oli uudis, kuidas Eesti inimesed on aastaga petturitele kaotanud 23 miljonit eurot. Muljetavaldav. Ma alati imestan kui tuleb jälle teade mingist uuest petuskeemist ja jutud, et oi-oi kui kaval see on  - no kunagi ei ole olnud, alati üsna läbinähtavad teised. Rusikareegel, et kõik mis tundub liiga hea ja/või ootamatu, on kahtlane. 

No see nutva ema lugu näiteks. "Pojake/tütreke, minuga juhtus Lätis avarii, ise olin süüdi, sõitsin kellelegi autoga ette, nüüd olen igalt poolt katki, saada raha!" Keegi tabavalt märkis, kuidas ta siis vastas, et oi kui hirmus, aga emake, mis ajast sinul load? Helistaja ei kaotanud külma närvi, vastas, et sa lapseke ei tea, ma kunagi nooremana tegin, pole sellest rääkinud lihtsalt. Jessas kui usutav, eks. Aga ju on, kui sellist juttu kasutatakse. Kui mu ema ütleks, et tal pool elu load olnud, salaja, mis on omaette juba imelik, ja nüüd võttis järsku kätte ja hakkas sõitma ning põrutas kohe lausa üksi Lätti esimese hooga, ma küll ei usuks. Huvitavad peresuhted peavad olema, kui sellised asjad läbi lähevad. L.-le ka korra see nuttev proua helistas, vene keeles halises, L. siis vastas "tševoo?" et äkki siis ei visata kohe toru ära, saab natuke nalja, aga tema näitlejameisterlikkus ei olnud piisaval tasemel, "emake" katkestas kohe kõne. 

Viimati oli uskumatu lugu tööandja juures. Võeti neil keegi uus noormees tööle, täisealine meesterahvas 20ndates eluaastates. Ühel päeval siis too istub äraseletatud näoga kontoris, tööd ei tee. Parasjagu oli neil kiire ka, kolleeg siis küsima, et mis viga, miks sa niisama istud? Noormees vastab, et ta ei saa öelda, aga tal on eriline salajane ülesanne ülemuste poolt, tema täna tavatööga ei tegele. Kolleeg mõtles, et pagana imelik, aga tol hetkel ei olnud aega süveneda, töö pidi tehtud saama, ei olnud aega veidrikku pinnida ja no äkki tõesti. Kuigi miks keegi pidanuks just talle, kõige uuemale töötajale mingi eriülesande andma ja salatsemine pole nagu ka tavapärane praktika. Kiired asjad tehtud, läks kolleeg ikka ülemuse käest uurima, et uus tüüp tööd ei tee, väidab, et sa talle mingi "erimissiooni" määranud? Ülemus pööritas muidugi silmi - tema küll midagi ei tea. Selleks hetkeks aga oli uus tüüp üldse kontorist kadunud. Ju missioonile. Paari tunni pärast ilmub tagasi. Koos emaga. Jah, just. Poisile olevat see asi ikka kahtlane tundnud, keegi oli talle ülemuse nime alt meili saatnud, et mine osta poest Amazoni kinkekaarte ja pane need postkontoris posti - suur üllatus meie toredatele töötajatele, ära sa ainult üllatust ära riku! Mida siis teha? Kutsuda ema, otseloomulikult. Tänu emale jäi raha alles. Ma ei tea, mis see soovitus teistele kergeusklikele siit oleks? Always tell your mommy?!

Isamaa

Tartu Postimehes oli artikkel linna uuest koalitsioonileppest, mille pealkirjaks: "Tartu võimuleppest kadusid õnn ja sallivus, asemele tulid pere ja isamaalisus". Esimene kommentaar oli nii lõbus, et võttis suu naerule: "Kui on olemas pere ja isamaalisus, siis õnn ja sallivus on automaatselt kaasatud". Jaa-jah, see ei olnud ilmselt naljana mõeldud, sain aru.

Igatahes küsisin L.-i käest, et mis asi see isamaalisus üldse on. Ta vastas, et see kui sa pead Eestit enda jaoks natuke olulisemaks kui mõnda muud riiki maailmas. Ma imestasin, et no aga kõik erakonnad ju teevad seda, pürgivadki võimule selle nimel, et Eestit paremaks teha, vähemamalt teoorias siis. Jah, ma tean, et osad väidavad, kuidas Ukraina olevat mõnede meelest Eestist ettepoole seatud, aga eeldasin, et L. päris sellele vihjata ei tahtnud. Ei tahtnudki. Ta vastas hoopis: "No aga EKRE ju peab Ameerikat ja Trumpi ja Venemaad Eestist paremaks ja olulisemaks?!" Vat siis rahvuskonservatiive!

Haige aju sünnitis

Ei kavatsegi täna siia midagi suurejoonelist või sügavamõttelist kirja panna, sest kui ma eile lolli peaga kiitlesin, kuidas mul nohu ei ole, siis noh, nüüd on see ka. Ma alati imestan kui inimesed räägivad, kuidas mehed on enam-vähem minekul kui neil mingi väike tervisehäda on. Meil siin on täpselt vastupidi. L. käib muudkui ringi ja kutsub mind kuhugi jalutama ja matkale või kasvõi poodi ning ma ei väsi lõrisemast, et millest sa aru ei saa - mul on halb olla! Tema väidab, et kui on halb olla, siis veelgi halvem on olla voodis pikali ja kui temal on halb, ta läheb ikka ennast liigutama. Võib-olla on tal isegi õigus, aga praeguses novembrikaamoses ma kuidagi tunnen, et läks trumm, mingu ka pulgad, aelengi voodis ja mängin Candy Crush Sagat või loen seda üsna tüütut romaani ega saa aru, millest mul siis lõppude lõpuks halb on - haigusest või voodis aelemisest. Kõik on nõme!

Seoses meestega veel üks huvitav tähelepanek. Istusin eile koos nelja mehega ja vaatasime telekast Alasti Ahvatlust (kes ei tea, siis see on Omanäoline kohtingusaade, kus valik tehakse aeglaselt paljastuvate alasti kehade põhjal.). Ma isegi ei tea, miks nii läks, üks meestest oli seda enne näinud ja siis tutvustas meile, ma ise teadsin seda saadet, aga vaadanud ei olnud. Kirsiks tordil, et me vaatasime selle saate Soome versiooni, kus tegelased olid enamjaolt sama kohmetud kui keskmine eestlane. Et tõesti kui isegi soomlased suudavad, siis suudaks ilmselt meie ka? Saade saateks, tagantjärele on huvitav fakt, et me niimoodi kenas üksmeeles ja viisakalt analüüsides seda vaatasime - 30 aastat tagasi vaevalt midagi seesugust juhtunud oleks. Kes oleks labatsenud, kes oleks itsitanud, kes oleks püsti tõusnud ja ära läinud, kes nurgas punastanud. On ju nii. Ja just enne seda olime arutanud, kui vanana me kõik ennast tunneme ja üle 25 ei tulnud kellelgi ära. Aga siiski-siiski, me oleme arenenud!

Mis omakorda tõi mulle meelde ühe mu sõbranna loo, kes rääkis, kuidas ta lapsena vanematega mingil teisel perel külas käis ja magamistoast kööki jooma hiilides nägi, kuidas vanemad koos selle teise paariga teleka ees porri vaatasid. Lihtsalt vaatasid siis, ei midagi muud. Mulle tundus see maru cringe ja küsisin kohe enda vanematelt ega nood ometi midagi sellist ei teinud? No et äkki 90ndatel oligi normaalne nii. Aga ei, minu omad eitasid. Et noh, ma saan aru porri eesmärgist, eks, aga miks peaks seda vaatama niisama, filmi pärast. Äkki tollal olid korralikud stsenaariumid? Me vaatasime seda Ahvatlust kui meditsiinilis-psühholoogilist fenomeni. Äkki mõned vaatavad ka porri nii?