Teisipäev, märts 29, 2016

Puhkus Pärnus

Eestimaa on väike ja nii nagu kristallkuul, sattusin ka mina eelmisel pikal nädalavahetusel Pärnusse, hotelli Strand. Meie kogemuste erinevus ilmestab taaskord seda, kui mõttetud on teiste inimeste arvustused - isegi samal ajal samas kohas viibides võid täiesti erineva elamuse saada.
Minu kogemus algas tegelikult juba märtsi algul, kui tekkis plaan pühade nädalavahetuseks spaasse minna. Esimeseks valikuks oli uus Noorus Narva-Jõesuus. Kohe sain aru, et sama plaan on olnud veel umbes sajal inimesel ning nemad on minust kõvasti kiiremad olnud. No kes planeerib oma puhkuse nii pikalt ette? Ilmselt need, kellel pole lapsi, kes ootamatult haigeks võiksid jääda. Täpselt sama teema oli ka Pärnu spaadega - muul ajal oli tube võtta küll, aga mitte 25-26. märtsil. Lõpuks pakkus booking.com mulle väga hea hinnaga tuba kolmeks ööks Strandi. Samal ajal oli Strandis ka koolivaheajapakkumine, mis sisaldas ööbimist läbi kahe korruse ulatuvas sviidis, aga need olid ka juba selleks nädalavahetuseks reserveeritud. Ok, jääb siis tavatuba. Sealjuures oli jama selles, et tavatoa kirjeldus sisaldas märkust, et tuppa mahub kas üks lisavoodi või beebivoodi. Kahe lapsega reisijatele on ilmselt siis vaid need sviidid, mida terves hotellis oli vist kokku 8. Loomulikult normaalsed inimesed vihkavadki kõiki neid vastikuid röökivaid jõnglasi, keda spaadesse kaasa veetakse, aga noh, teiste kannatus ongi meiesuguste rõõm :) Lisaks ei tahtnud ma ka lisavoodi eest 51 eurot maksta ning tarisin Mini jaoks lihtsalt madratsi kaasa. Mikrol oli siis reisivoodi. Ma võin ju öelda, et suurem magab selles ja väiksem meie voodis nagu mustlaslaagris kunagi?! Ehk siis läksin ma kohale eeldusega, et raudselt saan sõimata. Taaskord töötas "eelda halvimat"-strateegia ja me ei saanud üldse sõimata. Hoopis väga viisakad oldi meiega ning lastele pakuti võimalust osaleda koolivaheaja kleepsukogumiskampaanias, mis neis kõvasti elevust tekitas (pidi erinevaid tegevusi tehes kleepse koguma ja lõpus ootas üllatusauhind). Igapäevaselt sai vastuvõtuletist pilte ja ristsõnu, mida lahendada, seega käisime ikka iga päev korra sealt läbi ning kordagi ei sattunud me ühegi kurja tädi otsa. Ilmselt vedas või oli tegemist seesuguse haruldase kurja tädiga, kes lapsi nähes heldib.
Tuba oli meil väga korralik ja ruumikas ning asus neljandal korrusel, boonuseks merevaade, miinuseks teisel päeval avastatud hiiglaslik koivik. Ahjaa, voodid pidime siiski ise kokku lükkama ("kogu meie puhkus sai sellest rikutud!" nagu oigas keegi booking.com-is). Hotell ise on küll ehitatud 85. aastal, kuid korralikult renoveeritud ning toad on kaasaegsed.
Pilt meie toa aknast:

Esimesel, neljapäeva õhtul, suundusime ka spasse, teadsin, et see midagi erilist ei ole, aga kuna olime tulnud mitmeks ööks, siis plaanisime niikuinii kõrvalasuva Tervise Paradiisi suurde veekeskusesse minna. Neljapäeva õhtul oli spas täitsa ok, pigem selline hubane olemine, rahvast jagus normaalselt. Oli üks 140 cm sügavune bassein, kus mõned massaažidušid ka sees, üks mullivann (pidevalt okupeeritud "mullivannitädide" poolt), üks ujumisbassein, soojad lamamistoolid ning aurusaun. Riideruumides olid ka eraldi leilisaunad. Interjöör oli mu meelest hubasem kui sama väikses Pühajärve spas. Kui reedel käisime juba oluliselt rahvarohkemates tingimustes, kuulsime spatöötajat ütlemas, et spa on mõeldud 60-le inimesele, aga tollel õhtul olevat sealt juba 260 läbi käinud.
Reede hommikuks olid meil L.-ga ka massaažid broneeritud (ilmselt koha peal poleks enam midagi saanud), minu massöör oli väga hea, selline tugeva käega, aga ta ka rääkis mulle, et käib Strandis ainult abiks neil aegadel kui kliente on palju ja igapäevased massöörid lihtsalt ei suudaks nii tugevalt kogu seda massi läbi sõtkuda. L. sai just sellise igapäevatöötaja juurde ja tema jaoks jäi massaaž liiga nõrgaks. Tuli aga välja, et too minu massöör on üldse Tartu inimene ning ma sain tema kontaktid, et vajadusel teda Tartus külastada.
Laupäeval otsustasime minna siis Tervise Paradiisi, mis Strandi poolt vaadatuna näeb välja nagu endine Tartu lihakombinaat (ranna poolt vaadates on tegelikult äge nagu me pühapäeval avastasime). Veepark on tõesti suur, pikk järjekord ukse taga ei tähendanud seda, et keegi ilma oleks jäänud ja ülisuures riidehoius polnud mingit trügimist. Käisime ainult veepargis, sest koos saunakompleksi külastusega oleks pilet pea poole kallim tulnud (üle 50 euro perepilet, veekeskus oli "ainult" 37) ja lapsi tuleb niikuinii saunadesse väevõimuga vedada ning mingist nautimisest on niimoodi asi kaugel. Veekeskuse osas olid samuti olemas nii leilisaunad kui ka aurusaun. Viimane oli minu hinnangul kehvem kui Strandis. Võib-olla ka lihtsalt valge kahhel vs tume kahhel, minu puhul tähendab viimane kohe luksust, soojust ja hubasust, esimene aga seostub haigla ja avaliku käimlaga. Mullivannid olid kõik king-size suuruses ehk siis peale "mullivannitädide" sai ka muu rahvas jaole. Lisaks erinevaid atraktsioone suurtele ja väikestele. Kõige hirmsam toru oli küll kinni. Tea, kas jälle mõni õnnetus või? Mulle täitsa meeldis, eriti see mägikose osa, mis väidetavalt oli küll vaid "oskuslikele ujujatele" mõeldud, aga minusugune väsinud koera ujuv algaja sai vabalt hakkama. Rahvast oli muidugi nagu murdu ja ma taaskord veendusin selles, et kõik mehed on täpselt ühesugused (sinised või mustad ujukad) ning tätoveeringud on lisaks ilule ka äärmiselt praktilised.
Seoses spadega mõtlesin veel sellest, kuidas saunade teema lahendatud on. Näiteks Rakveres on alates riidehoiust meestele ja naistele kõik ühine (pesu vahetamiseks on kabiinid, kuigi jah, ma olen seal alasti meest näinud küll, aga tema oli lihtsalt väga vana ja (vist) seniilne, mitte liputaja), Toilas on saunaosa ühine. Mu meelest on see tore, sest esiteks saavad paarikesed koos olla ja teiseks on ka lastega peredel lihtsam. Mikro näiteks ulgus pool pesuaega issit taga, samal ajal kui mina neid kahte kantseldasin, sai L. rahus saunas istuda. Samas jubedalt sajatatakse neid, kes julgevad ujumisriietega sauna minna, et kloor lendub ja muu mürk jne. Aga kui pooltes spades ongi unisex saunad, siis seal ju muudmoodi ei saagi? Ah, ma eelistan iga kell klooriauru vaatepildile, mis mind kord Aura aroomisaunas tabas kui keegi proua end nii koduselt tundis, et suisa jalad ukse poole harki, aroome nautis....
Sujuvalt siis ka söömisest. Tervise Paradiisis tahtsime peale ujumist sööma jääda, kuid tundus, et mujalt tulijaile on seal vaid mingi plastiktoolidega puhvet. Läksime Strandi tagasi, sest sealne hommikusöök oli tõesti hea ja vaheldusrikas. (Laupäeva hommikul nägin ma kellelgi käes pokaali tiramisuga, aga see sai vist kohe otsa või oli ta selle mujalt tellinud, reede hommikul sai samamoodi pokaalist kihilist pudingut, seega võimalus, et hommikusöögiks tiramisut sai, oli täitsa reaalne). Oli see sama laupäeva õhtu, mil kristallkuulil soovitati laud ette broneerida. Meie igatahes läksime lihtsalt kohale, kell oli vast nii poole kuue peal ja ütlesime, et tahaks süüa. Peale ühe suure laua, mida sätiti, ühtki teist bronni silma ei hakanud, paar laudkonda oli peale meie veel. Menüüs oli päris palju huvitavat, aga ka mitte liiga palju, et ikka gurmee-restorani välja kannaks. Hinnaklass oli Tartu paremate restoranidega enam-vähem sama. Võtsime L.-ga mõlemad pearoa lambast (14 eurot) (sest me oleme fantaasiavaesed ja sama toitu tellides pole ohtu, et teisele satub parem) ning mu meelest oli see väga hea. Minu maitse jaoks oli lammas ehk isegi liiga "vähelambalik", aga liha oli pehme ja mõnus ning lisandid huvitavad. L. muidugi pole gurmeeroaga harjunud ning vitsutas pool lastepraadi otsa - liha kõrval ei olnud ju kartulit!
Loomulikult oli ka meil plaan Steffanisse minna, aga me ei teadnud, et sinna lauda ette bronnida ei saagi ning elav järjekord pole just see, kus lastega tunde passida. Vaatasin netist mingeid Steffani pitsa pilte ka ja ausalt öeldes ei olnud see tohutu juustukogus seal eriti kutsuv. L. phähhitas omakorda liigse haibi peale ning nii jäigi meil seal käimata. (L. pakkus ka välja seda Pizzahunti, kus kristallkuul halba toitu sai, õnneks me sinna ei läinud ja sõime pühapäeval hoopis Tartu La Dolce Vitas pitsat). Muudel õhtutel sõime veel Baby Backis - enamasti kesine toit, aga meeleolukas lastetuba, vahel tuleb ka neile vastu tulla, ning mingis väikses Asian Food kohas ühes Port Arturitest. Oli Rahva Raamatu ligidal, üsna vähekäidavad kohas, aga toit oli aus (väga hea Lamb Masala) ning kokk autentne (no rääkis inglise keelt - järelikult oli hindu :)
Poodides käisime ka (võimatu missioon - leida 20 aastat vana trikoo asemele uus, kui sul on E korv ja muidu oled 38 suuruses - trikootootjad väidavad, et E korv käib käsikäes suurusega 44 ning muid variante pole, netist proovimata ka ei osta sellist asja ning enamik poode väidab, et "suvehooaeg alles tuleb" - kust kõik need spaatajad ja puhkusereisijad endale sel juhul riided saavad? Lõpuks midagi sain kah ikka), rannas jalutasime ja Strandis mängisime minigolfi.
Kokkuvõttes jäin mina selle puhkuse ja hotelliga täitsa rahule. Ja seda just teeninduse tõttu, sest meisse suhtuti alati kui oodatud külalistesse. Ma täiesti usun, et kui teeninduskogemus on vastupidine, võibki see üldmulje täiesti ära rikkuda.

Kolmapäev, märts 23, 2016

Asjad, mida ühele raamatuarmastajale mitte kunagi öelda ei tohiks

Tegemist on siis minu kommentaariga ühele Goodreadsi blogipostitusele, mida saab lugeda siit. Tõlkisin need laused igaks juhuks ära, sest mine tea, ehk kõik ei mõista inglise keelt ning ka niisama on kuidagi naljaks kommenteerida punkte ilma neid siin ära toomata.
1. "Film on palju parem kui raamat. Või noh, ma arvan, et on. Ma pole seda raamatut kunagi lugenud. Aga ma olen kuulnud, et film pidavat parem olema..."
Tegelikult ma ei nõustu 100% sellega, et raamat on alati parem kui film. Enda kogemusest "Fight Club" on näiteks üks vastupidine juhtum ning originaalposti kommentaarides tuuakse veel teisigi välja. Aga lihtsalt see arvamus, et film on parem kui raamat, ilma kummagagi tutvumata (või ka ainult filmi vaadanuna), on nii ehk naa rumal arvamus. Ma ohkan omaette muidugi alati ka siis, kui keegi leiab, et filmi nägemine võrdub raamatu lugemisega. Või siis, kui keegi arvab, et raamat on filmi järgi tehtud, kuigi enamasti on vastupidi.
2. "Sa ostsid veel ühe raamatu?"
Mulle tundub, et sellise lause võiks pillata mõni ignorantne lapsevanem näiteks. Olen isegi kuulnud sellest, et on olemas vanemaid, kes tirivad last, kes mõnd raamatut soovib, raamatupoest eemale sõnadega "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi!" Võeh. Raamatud on mu meelest ikkagi investeering, mis ei ole võrreldav kohe ära laguneva mänguasja või paarieurose riidehilbuga.
3. "Mul pole küll kunagi aega lugeda. Tore, et sinul nii palju aega leidub!"
Oojaa, sellega ma suhestun enim. No mida? Meil kõigil on 24 tundi ning juhul kui keegi meist ei tee 18-tunniseid vahetusi 6 päeva nädalas mõnes Hiina tehases, on meil üldjoontes 8 tundi magamiseks, 8 tööks ja 8 enda jaoks. See jaotus sõltub prioriteetidest, mitte millestki muust. Kui paljud meist vaatavad õhtul mitu tundi telekat? Surfavad Internetis? Teevad sporti? Koristavad tube? Käivad laulukooris? Asja jaoks, mis sulle meeldib, võtad sa aega. Mina lihtsalt ei tee süüa, ei korista, ei tee sporti, ei vaata telekat. See on mu oma valik. Oli aeg, mil ma samuti vahtisin õhtuti telekat. Ausalt öeldes mäletan ma raamatutest siiski rohkem kui kõigist neist saadetest, mida ma toona vaatasin.
4. "Issake, sa loed seda vä? Äkki proovid hoopis "Twilighti"; "Halle varjundeid"; Coelhot, Cartlandi?"
Ei pea lugema seda, mis on popp. Lugemises need asjad üldiselt nii ei käi. Niimoodi käivad asjad inimeste puhul, kes kommenteerivad, et muidu nad üldse ühtegi raamatut ei loe, aga Twilight/Varjundid/Coelho/Cartland oli päris lahe. Muid raamatuid nad üldjuhul avada ei julge ka. Nagu nad ei julge puutuda midagi peavoolust erinevat ning peavad imelikeks neid, kes seda teevad. Võeh.
5. Raamatupoes, lustlikul toonil: "Noh, oled valmis edasi minema?!"
Sellepärast ma käingi poes üksinda. Inimesed teevad seda enamasti kõigis poodides, mis neile endale huvi ei paku. Ühisest poodlemisest pole ma kunagi aru saanud, sest mind närib pidevalt süütunne, et ma jooksutan teisi kohtades, kus neil huvitav ei ole ning selle tulemusena ei suuda ma ka ise millessegi süveneda.
6. "Lõpeta raamatute ostmine, sul on neid niigi küllalt!"
Jälle kuri lapsevanem või loll elukaaslane :) Ma ise tegelikult raamatuid väga palju ei osta, seega ise väga ei suhestu selle teemaga. Ema keelas mul küll kategooriliselt igasuguse raamatute kinkimise ära, aga neid vene ajal kokku ostetud raamatuid on tõepoolest terve maja täis. Iseenesest on raamatud kenaks sisustuselemendiks ju ka, aga kui neid ikka igast kapist välja pudeneb...Mina eelistan raamatukogusid.
7. "Ma eelistan PÄRIS raamatuid!" (Ükskõik, kas selle all mõeldakse siis paberraamatuid või kindlat žanri).
Seda kommentaari olen mina kuulnud L.-lt ilukirjanduse osas. Et see on üks igavene jama, õige kirjandus on a) krimikirjandus b) ulmekirjandus c) ajaloolised jutustused d) aimekirjandus. Tegemist ilmselt kooli kohustusliku kirjanduse tekitatud traumaga, kus poisslapsele kohe kuidagi ei istunud need Anna Kareninad ja muu arusaamatu tundlemine ning nüüd arvab ta, et kogu ilukirjandus keerleb selle ümber. Sest tunded on pahad ja meesterahvale sobimatud nagu sooroll seadustab. Mu meelest on see arvamus loll  veidi rumal, sest annab hinnangu juba ette ning välistab seetõttu mitmed autorid, kelle looming käib ilukirjanduse alla, kuid on ka machomehele talutav.
8. "Ma kaotasin selle raamatu ära, mille sa mulle laenasid..."
Nojah, ei kaotata mitte ainult laenuks saadud raamatuid vaid ka kõike muud mitte enda oma. Mul on laenamisega peaasjalikult ainult kehvad kogemused ja enamasti ma ei laena. Praegugi istub üks mu raamat nii kolmandat aastat ühe sõbra käes, kes "pole veel jõudnud seda lugeda". Võta aega, sõber, minul seda on...
9. "Lugemine ei too leiba lauale!"
Selleks peavad sul ikka väga pealiskaudsed vanemad/sõbrad/elukaaslane olema. See, et kõik siin elus pole rahas mõõdetav ja muu selline sinna juurde.
10. "Kuidas sa saad seda lugeda? Siin pole ju üldse pilte?"
Nii võib küsida vist ainult laps või siis koomiksikultuuris kasvanud tegelane.
11. "Ma ei tahaks sind lugemise ajal segada, aga..."
No mulle ei meeldi üldse, kui mind millegi juures segatakse, aga tegelikult olen ma sellega harjunud ja väga suurt numbrit ei tee. Välja arvatud juhul kui on käsil põnev koht, raamat saab kohe-kohe läbi, mul on ainult piiratud aeg lugemiseks vms - siis ma röögatan :)
12. "See on ju kõigest raamat!"
Kõik need kõigest raamatud, kõigest filmid, kõigest võõraste inimestega juhtunud kurvad asjad, need ajavad mind kõige paremini nutma ning ma olen tõesti aru saanud, et enamik inimesi sellist asja ei mõista. Ju ma siis olen eriliselt nõrga närvisüsteemiga, haiglaselt empaatiline või eelistan lihtsalt elada väljamõeldud maailmas.

Omalt poolt lisaksin siia loetellu inimesed, kes uhkelt tunnistavad, et pole peale kooliaega enam ühtegi raamatut kätte võtnud. "Lemmikraamatut mul ei ole, ega tule ka!" nagu teatas kunagi üks mu klassiõde ega mõelnud sealjuures siis mitte seda, et üht raamatut oleks raske välja valida.


Teisipäev, märts 22, 2016

Jälle need blogiauhinnad

Avastasin tänu Madlikesele, et Blogiauhinnad 2016 on käima lükatud. Seekord on kategooriaid rohkem kui eelmisel aastal ning tegijad usuvad, et blogija suudab end ise nende hulka ära sobitada. Oleks see vaid nii kerge! Enda blogirullist tuvastasin vaid paar üksikut "puhast tüüpi" blogi, ülejäänud on segatüübid elu-, spordi-, raamatu-, kultuuri- ja arvamusblogidest.
************************************************************************
Selle eelneva lõigu kirjutasin ma siia juba eelmisel nädalal ning sellest ajast peale pole ma rohkem mitte ühtki reklaami sellele üritusele näinud. Natuke uurisin ja tuleb välja, et korraldajad on vist sel aastal samad, kes eelmisel, ehk siis Marimelli blogist võib ürituse kohta lugeda küll (ja ilmselt Malluka blogist siis ka). Kui aga nende blogide järjepidev lugeja ei ole, siis ilma otsimata infot kätte ei tule. Paljud blogijad jälgivad FB-s Eesti Blogiauhindade lehte? 1020 inimest tänase hommikuse seisuga :) Ürituse lehele on hiljuti ilmunud ka selline alaleht, kus üritatakse Eesti blogijaid tutvustada ja kuhu tuleb samuti ise ennast üles anda. Hetkel olukord eriti roosiline pole, sest selle eelmise nädala tähelepaneku põhjal otsustasin, et enamik minu jälgitavaid blogisid on vist arvamusblogid - seal lehel pole aga mitte ühtegi arvamusblogi olemas. Oh, mis, olgem ausad, seal pole minu blogirullist mitte ühtki blogi (hetkel). Siiani jääb taas mulje, et tegemist on ühe kindla seltskonna, ehk siis Teen Choice Awardsiga, sest info levib just neid kanaleid pidi, mida loevad selle seltskonna esindajad. Mida siis teha? No ma natuke üritan teha siin praegu ehk siis reklaamin oma blogis. Ma hästi ei kujuta ette, kui paljud tehnika- ja poliitblogid end üles annavad. Mitte, et minu blogi sellele kaasa aitaks, aga võib-olla ma siin alahindan oma lugejaid. Teine asi on see, kui paljud mitte- Teen Choice Award blogid soovivad ennast selle üritusega üldse siduda. Kas Lotman annaks oma blogist seal teada? No mis me üldse Lotmanist räägime kui eelmisel aastal boikoteerisid mingid enda arvates "eliitblogid" (millest ma selle skandaaliga seoses esimest korda kuulsin) üritust, sest leidsid, et nemad on kõvasti kuulsamad ja tähtsamad "pööbliga" kõrvuti kandideerimaks...Ehk siis, nii nagu Eestile kombeks, on meil ikka vaja riigi peale mitut üritust, no nagu Eesti Miss ja Miss Estonia, sest igaüks leiab, et neil on vaja asja oma tingimustel ning mingisugune kompromiss ei tule kõne allagi. Igatahes on naljakas pärast mossitada kui seekord on igaühel võimalus ennast ise üles anda, nii et kui ei taha Teen Awardsi, tuleb ka teistel (kaalusin siia igasuguseid erinevaid omadussõnu aga ükski polnud piisavalt kõikehõlmav ja kedagi mittesolvav) tegijatel uhkus alla suruda ja endast teada anda. Kelle poolt ma siis muidu hääletama pean?

Kolmapäev, märts 09, 2016

Häda erinevate inimestega

Tegelikult tuleb siin postituses juttu mitmest erinevast hädast, aga ühendab neid kõiki see, et inimesed on nii paganama erinevad. Alustuseks siis teistest blogijatest, sest kõige rohkem huvitab ju see, kui kedagi kuskil "taga räägitakse". Ma tegelikult pole lihtsalt leidnud viitsimist, et konkreetsete postituste alla kommenteerida ja ilmselt oleks pikale ka veninud. Niisiis, kõigepealt Manjana, kes kirjutas selgeltnägijatest. Mu meelest on selgeltnägijad ja meditsiin küll kaks üsnagi erinevat teemat, mis vaid mõnedes punktides kattuvad, aga mind kõnetas Manjana arvamuse juures see osa, kus ta ütleb, et tänapäeva lääne meditsiin on võimetu selgitama kõigi hädade põhjuseid. Ongi, aga kas see on üldse võimalik? Ma olen ise ka kangesti unistanud olukorrast, kus ma saaksin nö täpselt jälge ajada stiilis "jäin haigeks seetõttu, et möödusin toidupoes ühest konkreetsest inimesest, kelle käest omale pisiku külge sain". Oleks see elu vaid nii lihtne. Ilmselt sõltuvad kõik meid tabavad hädad sajast erinevast mõjutajast ning seesugune ühe ja kindla tagaajamine ei ole võimalik. Tänapäeva meditsiin põhineb statistikal ja tõenäosusel, seeläbi ka keskmisel inimesel, aga kahjuks on kõik inimesed isemoodi. Mingite sümptomite puhul saab mingisuguse kindlusega väita, et inimesel on küljes mingi kindel haigus, sest enamasti selliste sümptomitega nii on ning selle häda vastu aitab see rohi, sest enamasti nii on. Kui sa juhtumisi nendesse raamidesse ei mahu, on jama. See aga ei tähenda, et meditsiin jama oleks. Valuvaigistid ju toimivad. Kuigi on mingi hulk inimesi, kellel ei toimi, aga nemad on vähemus. See on nii kõigi ravimite ja meetoditega. Meditsiin põhineb katsetustel, alternatiivravi konkreetsetel kogemustel. Mõlemad sisaldavad elementi, et kellelgi on toiminud, kellelgi mitte. Need, kel meditsiin toiminud pole, arvavad sageli, et asi on meditsiinis, aga asi on hoopis neis endis, nemad lihtsalt ei sobi selle enamiku alla. Veel vähem on lootust, et sobib alternatiivravi, sest see ei põhine enamusel vaid väiksema grupi kogemusel. Aga muidugi võib juhtuda, et kuuludki sellesse väiksemasse gruppi. Meditsiin ei ole ega saagi olema mingi võluvits, millega kõiki aidata, aga ilma temata oleksime veel halvemas olukorras.
Madlike kirjutas aga hoopiski tutvumisest ja lõpetas oma postituse arvamusega, et tema J.M.K.E. fännidega lähemaid suhteid ei looks. Ma kujutan ette, et ta pidas silmas mingit stereotüüpset purjus punkarit, aga mulle tulid hoopis meelde kõik mu sõbrad, kes ilmselt liigituvad J.M.K.E. fännide alla, kuid ei ole sealjuures stereotüüpsed purjus punkarid. Mõni neist on täiesti teadlik sellest, et teda selle stereotüübi alla liigitatakse (n ühe sõbra puhul ei ole mitte keegi esimesel kohtumisel uskunud, et tegemist on tubli teadlase ja doktorandiga), kuid sellest hoolimata suhtub ta teistesse sama eelarvamusega. Näiteks väitsid kõik meessoost punkaripoolsemad isikud mulle ükskord, kuidas nemad küll elusees ühtegi punkarist tüdrukut endale ei tahaks, sest need on ju kõik räpased. Eks ma omaette imestasin selle üle, aga no inimesel on ju õigus partnerivalikul ebaratsionaalne olla. Kuigi minu meelest on see sama hea, kui õllekõhuga mees võdistab õlgu mõne lisakiloga naisterahva üle.
Rääkides lisakilodest sain ma koletu šoki osaliseks tervishoiuarstil käies. Seesugust numbrit pole kaal mulle mitterasedana elu sees näidanud ja hiljem vanemaid ning hiljutisi fotosid võrreldes sai selgeks, et kaal ei valeta. Niisiis otsustasin õhtuti veidi graatsiakettaga (jumal milline õudne sõna!) vehkida ning planku panna. Nüüd, peale kahte kuud jantimist tunnen, et enam ei suuda. Kus on mu lubatud endorfiinid, ah? Peale iga trenni tunnen end kui päev otsa puid lõhkunud päkapikk ning mu ainus soov on heita voodisse ja magada, magada, magada ning vahelduseks linade vahel pizzat ampsata ning õlut peale juua. Küsisin L.-i käest ka, kas tema on end kunagi peale füüsilist pingutust erksana tundnud ja ka tema väitis, et ega ikka ole küll. Mis meil ometi viga on?  Miks teistele inimestele meeldib trenni teha? Tuleb vist lihtsalt jalgsi tööl käimisega piirduda, 7000 sammu päevas on siiski parem kui varasem 1000, vähemalt ei ole ma siis õhtuks nii väsinud kui trenni tehes.
Liigume edasi aga veel hullemate probleemide juurde - šampoonid. Ma olen täiesti marus, sest viimased pool aastat ei ole ma suutnud leida mitte ühtegi šampooni, millega pestes ei näeks ma juba järgmisel päeval välja nagu oleks ma viimati pead pesnud kunagi nooruses. Isegi šampoonid, mis mulle ühe korra on sobinud, ei kõlba järgmise pudeli ostmisel enam kuhugi. Ma ei saa aru, miks kõik šampoonid lubavad teha juuksed kohevaks, säravaks, parandada juukseotsi, kaitsta värvi ja veel sada muud ebaolulist asja, kui ainukest - teha juuksed puhtaks, ei suuda ükski. Hea on, et nüüd on olemas kuivšampoonid ega pea jahuga piirduma.
Et aga mitte päris lootusetult lõpetada, tuleb tunnistada, et broneerisin lähenevateks pühadeks spaasse toa. Sellega sai ka palju nalja. Kõigepealt avastasin, et normaalsed inimesed broneerivad puhkuse kuid ette ning sobivateks kuupäevadeks pole enam peaaegu kuskil ruumi. Ma olen viimase minuti inimene, sest kui mul midagi on kavandatud, jõuan ma enne mitu kuud muretseda (kas ikka bron läks läbi, kas ikka sai õige koht valitud või oleks mujal parem ja odavam, ega ma ometi haigeks ei jää selleks ajaks jne), palju lihtsam oleks tuju tulles lihtsalt kohale sõita. Siis aga avastasin, ilmselt viimase inimesena, sellise lehe nagu booking.com ja kas sa näed imet, seal pakuti veel paari tuba ja suisa soodsama hinnaga kui mujal. Nalja sai siis, kui hakkasin lugema valitud hotelli kohta arvamusi (loomulikult loe peale broneerimist, saad kenasti kahetseda). Parimad olid minu meelest need, kus esiteks avaldas keegi šokki selle üle, et neile anti suure voodi asemel kaks kitsast ning öeldi, et pole midagi teha, sest hotellis rohkem suure voodiga tube ei leidu. No kuidas see võimalik on? Jah, tõesti, kuidas? Miks seda laia voodit lihtsalt välja ei võluta nende jaoks? Kuidas saab olla, et lihtsalt ei ole? Teist samasuguse murega klienti oli aga algatusvõimega õnnistatud ning ta kirjutas, et "õnneks tulime selle peale, et kaks voodit kokku lükata". Braavo! Kes küll selle peale tulnud oleks, eks? Aga - "me pidime need voodid ise kokku lükkama!" OMG? Ise pidite lükkama? Kuidas nii ometi saab? Mitte keegi ei tulnud teile appi? Ennekuulmatu! Ehk siis täiesti jube ja ebainimlik koht on meid ees ootamas.
Igatahes on Internet mu meelest just see koht, kus inimeste erinevused kandikul ette tuuakse. Igasuguste soovituste avaldamine ja lugemine on mu meelest täiesti tühi töö, sest enamasti kipuvad arvamust avaldama vaid need, kelle arvamus mingi asja kohta negatiivne on. Kiitma ei viitsi ju keegi Internetti tulla. Nii arvasin ma pikka aega, et epilaator on surmarelv, sest inimesed Perekoolis ütlesid nii. Kui see on "maailma kõige jubedam valu" nagu seal väljenduti, siis just selles valus tahaksin ma elada. Samuti usun ma, et enamus neid, kes mu lapse tulevast kooli "kõige õudsemaks kooliks terves Tartu linnas" peavad, on lihtsalt need, kelle lapsed seal hakkama ei saanud või kes lihtsalt ise on väga konfliktsed isiksused. Inimesed on nii erinevad, et ainult ennast saab usaldada (kui sedagi, sest no need šampoonid, mis mulle varem sobisid, enam ei sobi ju...).

Neljapäev, märts 03, 2016

Milleks on vaja täiskasvanud inimest kasvatama hakata?

Lugesin eile Eveliis Padari mõtteid korporatsioonide teemal ja see tõi mullegi nii mõndagi meelde. Mu meelest omal ajal oli nii, et tüdrukute korbid (jah, meelde tulevad kohupiimakorbid, aga ma tõesti ei viitsi seda pikka sõna rohkem välja kirjutada kui ühe korra) olid üldsusele teada kui Tiiu-Talutütrekeste ja muude leemekulbiliigutajate ühendused. Tehti nalju, et sinna lähevad ainult need viimased nohikud, kellel mitte midagi oma eluga peale pole hakata. Ükski tüdruk, kes vähegi oma välisest kuvandist hoolib, ei taha ringi käia teistega täpselt samasuguses vormis  - alati vanamoodsalt seelikus ja tekkel peas. Korbi-tüdrukud on koledad. Suur oli mu imestus kui üks mu väga kena ja tore kursaõde mind korbi tüdrukuteõhtule kutsus. Segaduses keeldusin, sest kartsin, et mind sunnitakse seal sokke kuduma ja seltskonnatantse tantsima. Igatahes, naiskorpide maine oli madal. Eriti naeruväärseks muutus kogu asi siis, kui üks noormees end neiuks riietatuna naiskorbi tutvumisõhtule sisse smugeldas ning selle teo tulemusena karistati karmilt nii teda kui ka neiusid, kes tal seda nalja teha aitasid. Oli vist a la korbist väljaviskamine pluss mingisugune suhtlemiskeeld. Mis meil on mingi keskaeg või? Naljategemisest olete kunagi kuulnud? Korpide juures hirmutaski see, et nad võtsid ise end nii jube tõsiselt. See tõsiseltvõtmise teema kehtis ka poistekorpide kohta. Sattusin kunagi loenguvaheajal ühte ülerahvastatud kohvikusse ning minu lauda pressis end üks noormees, kes esimese asjana hakkas mult uurima, kuidas mul ikka isamaalise meelestatusega lood on ja seletama kuidas korbid ikka seda kasvatada aitavad ning kui üllas ja võimas see kõik on. Vihale ajas see tüüp mind siis, kui talle lõpuks söök lauda toodi - sööma ta ei hakanud, vaid vahtis pingsalt mulle otsa. Tagantjärele ei mäleta, mina vist juba sõin, aga tuli välja, et tema keeldub enne sööma hakkamast, kui ma talle "head isu" soovin. No mida? Ma saan aru, et lauda istudes soovitakse seal juba sööjaile "head isu", aga niimoodi ei tulnud mul tõesti pähegi. Võib-olla olen ilge mats, aga no saa üle, mõtle minust, mida sa tahad, aga ära ürita mind niimoodi kasvatama hakata! Sõber sattus Maaülikoolis meeskorpi ja tuli sealt ka ruttu ära, sest avastas, et talle selline grupitahtele allutatud individualism ikka üldse ei sobinud. Tema tahtis rõõmsalt õlut juua, aga pidi selle asemel õhtuti korbimajas valvet pidama, lund lükkama ja muid tüütuid tegevusi tegema.
Just see kasvatamise teema, mille ka Eveliis ära märkis, oligi peamine asi, mis korpide puhul vastu hakkas. Ma olen muidugi tuntud autoriteedis kahtleja ja igasugune pool-sõjaväeline kord hakkab mulle sügavalt vastu. Siinkohal jõuangi hoopis sõjaväeni. Mina sõjaväest rääkimas on muidugi enam-vähem sama hea, kui mehed abordi üle vaidlemas - ehk siis ära räägi sellest, mida sa lõpuni mõista ei suuda, aga ma kajastan siinkohal ühte FB-s nähtud huvitavat seisukohta, mida algselt avaldas üks meeskodanik. Teemaks oli toona naisjuhtide vähesus ning too mees kirjutas sõjaväest, mis andvat meestele juhtidena eelise, sest seal püütavat kõigile vähegi sobivatele isenditele juhtimisvõimalus anda. Ma ei tea, kas see nii on, sest peale oma esimese peika, kellega sain tuttavaks, kui ta sõjaväes oli, on ülejäänud kolm sõjaväest pääsenud. Ühel oli füüsiline puue, teine jäi kuhugi paberite vahele ning unustati ära ning L.-l on strateegilisel kohal sünnimärk, mille keegi just päev enne tema arstlikku komisjoni katki oli tõmmanud, mistõttu tal seal plaaster peal oli ning komisjon leidis, et selline asi jääks täpselt relvarihma alla ning seega on L. sõjaväekõlbmatu. Tõsine vedamine, sest enamik pool-surmahaigust põdevaid tüüpe on pidanud kõvasti vaeva nägema, et nende häda tunnistataks, L-l aga oli lihtsalt pisike sünnimärk. See juhiks kasvatamine käib aga sõjaväes siiski käsikäes distsipliiniga, muud moodi ei saagi ju hierarhia toimida. Ma ei talu kumbagi, ei distsipliini ega hierarhiat. Selle peale ütles mu isa, et mul saab niimoodi elus raske olema. Mul vedas, leidsin hierarhia, distsipliini ja ülemuseta töökoha ning seetõttu ei julgegi väga töökohavahetusele mõelda. Naisjuhti minust ka muidugi niimoodi ei saa. Ilmselt ma ei tahagi.
Ehk siis, kas sellised, (pool)sõjaväelised, distsipliini kohandavad struktuurid on vajalikud selleks, et inimestest juhte toota? Ses osas on jah meestel eelis. Nemad käivad sõjaväes, neid on rohkem korpides ning nende korbid on teistsuguse suunitlusega kui naiste omad. Mitte, et ma neid kadestaks ses osas. Ma arvan, et suur osa mehi põlgab seda kõike samamoodi nagu mina, korbid on vabatahtlikud, aga sõjavägi mitte. Mu meelest võiks sõjavägi samuti vabatahtlik olla, sest ma ei usu, et inimesele, kes sisimas seesugust struktuuri omaks ei võta, sõjaväest suurt kasu oleks. Olgu see sõjaline algõpe pigem kooliprogrammis, aga ilma sõjaväelise korrata. Sõjavägi ei toimi ilma käsuliini, distsipliini ja korrata! Äkki tõesti, aga kas inimene on hea sõdur kui ta allub korrale vastu tahtmist?

Kolmapäev, märts 02, 2016

Hüppa tulle. Maarja Kangro

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina olen küll sageli imestanud, kuidas isegi raamatute naistegelased on enamikus stereotüüpsed - viisakad, kannatlikud, rahumeelselt arutlevad, vaiksed ning vagurad. Kui lugu jutustatakse naissoost minategelase kaudu, siis on tema mõtted enamasti selgelt põhjendatud, ratsionaalsed, kaalutlevad. Kus on kõik hullud naised? Need, kes ütleksid Courtney sõnadega, et "I'm not a woman, I'm a force of nature!". Sellised, kes oma tegusid ja tunge alati põhjendada ei oskagi, kuid see-eest suudavad alati nende üle nalja heita. Kelle sisemonoloog on pigem koomiline kui ratsionaalne? Ma ei tea, kui mina enda minaga oma peas räägin (no Mikita ju rääkis sellest fenomenist), siis sisaldab see kõne sageli hüüatusi stiilis "WTF!" ja "eee..ööö...kuidas ma nagu praegu reageerima peaks?" "eee...öö..see oli nüüd sinu poolt küll äärmiselt adekvaatne, eks" jne. Võib-olla kõik teised peavadki end tõsimeeli korralikeks ja tõsisteks ühiskonnaliikmeteks? Teiselt poolt viivad minu mõtted välja enamasti vägagi enesekindla käitumiseni, ootamatu, aga kindlani. Naisraamatutegelaste mõtted on seevastu ratsionaalsed, kuid tegusid neile väga ei järgne. Vähemalt selliseid, mis kukalt kratsima paneks. "I wish I was beautiful or at least wise, but I'm simply mad and violent." - veel üks Courtney tsitaat, mis mulle imponeerib.
Sellised naised satuvad peategelasteks väga vähestes raamatutes. Mäletan, et kunagi kui Kerttu Rakke veel ägedaid raamatuid kirjutas, meeldisid mulle tema lugude peategelased (ja nende sõbrannad). Ma nii lootsin, et leian endale ka kusagilt mõne Susanna (raamatust "Susanna ja mina"), kuid ei õnnestunud. Susanna sõitis end muidugi autoga sodiks ka ja Rakke tegelaste põhiprobleem oli see, et neil olidki tõsised probleemid ja enamasti leevendasid nad neid alkoholi ja narkootikumidega, mis mu meelest on veidi liiga klišee. Seevastu Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" rabas mind sellega, kuidas sealsed peategelased olid kained, hullud, intelligentsed ja naljakad. Ma ei tea, miks mulle "Dantelik auk" veel kätte pole sattunud, seevastu loen hetkel Maarja Kangro novellikogu "Hüppa tulle" ja see on kindlalt parim raamat sel aastal, mida lugenud olen. Oeh, see on niiii hea! Kõik need naised on julged, nad ei kohku millegi ees tagasi, nad vaatavad maailma iroonilisel kõrvalpilgul ning tegelevad samas tüüpiliste teemadega, mis naisi elus tabavad. Nad teavad, kes nad on ja mida tahavad ning teevad samme selleks, et seda ka saada. Iseasi, kui õnnestunud samme, kuid nad ei ohi iialgi nurgas. Ma lihtsalt naersin pidevalt kõva häälega kui seda raamatut lugesin, asjade üle, mis tegelikult üldse naljakadki pole, kuid on see-eest niivõrd meisterlikult kirja pandud. Ime siis, et Kangrole Tuglase novelliauhinda ei antud. Põhimõtteliselt iga lause vääriks auhinda ja tsitaadina üles kirjutamist. Need naised on inspireerivad, mitte mingid õõnsad hüüdlaused päikeseloojanguga fotode taustal või Coelho tasakaalukad õpetussõnad. Ärge uskuge, et naised ongi sellised "missid ei pissi"-tüüpi (see väljend pärineb vist Rakkelt) haprad siidpatjadel heljuvad nukukesed! Ning iga hullu naise taga ei ole meest, kes ta hulluks ajas (mõttetera FB-st), vaid normaalsed inimesed ongi loomult hullud, neil pole hullumiseks abikäsi vaja!
Soovitan soojalt!