Ei, ma ei ole vaeva näinud

Kunagi ajas keegi meesterahvas mu sõbrannale ligi lausega: "Oo, mis kena neiu - mida te teete, et nii heas vormis olete?" Sõbranna vastas, et joon ja suitsetan. Mulle see vastus nii meeldis, aga hiljem selgus, et sõbranna vastas nõnda kõigest seepärast, et too meesisend talle vastumeelne oli, sest nüüd käib ta regulaarselt trennis. 

Kooliajal oli mu suurim hirm ja jälestus see, kui keegi arvas, et mu head hinded tulevad suurest õppimisest.  

Hiljuti oli veel selline juhus, kus üks meist nii kümme aastat noorem naisterahvas saabus seltskonda otse kosmeetiku juurest ja kui siis selgus, et meie, vanamutid, ei käigi regulaarselt kosmeetikus, imestas ta, et kuidas te siis nii normaalsed välja näete? No ja nüüd ütlevad inimesed, et tegelikult on keemiliselt ja kirurgiliselt kohendatud inimesi meie ümber ikka palju rohkem kui ainult need silmnähtavalt võltsid tegelased. Kurat. See tekitab ju võimaluse, et jälle vaadatakse heade geenidega inimesi kui vaeva näinud inimesi? Sest vaeva nägemine on see, millest ma elus kategooriliselt keeldun. Jah, muidugi võib ju mulle öelda, et no kuule, sinusuguse morda puhul küll keegi ei kahtlusta, et sa ennast korrigeerinud oled, aga mulle pole antud oskust sellist asja uskuda :) 

Mõtlesin ka sellele paabulinnusabale - "ma saan seda endale lubada". Pakun, et päris paljudel, kes ennast nähtavalt tuunivad - hiiglaslikud huuled, tagumikud jms, on see strateegia. Ehk ei olegi ilus, aga see on märk, et mul on piisavalt ressurssi, et ennast sedasi "kaunistada". Minu "ma saan seda lubada" on hoopis vastupidine - vaadake, mul on piisavalt head geenid ja ma saan endale lubada vaeva mitte nägemist. Kas see oleks loogiline? Kas see paabulinnusaba üldse kehtib mitte fertiilses eas olevate isendite puhul? Äkki kooseluliste loomade puhul ikka kehtib, sest ka vanaduspõlve on etem kahekesi veeta? Räsitud välimusega isend visatakse suurema tõenäosusega karjast välja? 

Ahjaa, ja kas see, välimuse tuunimine implantaatide abil, on esimene samm inimtehiste tekkeni, millest ulmekad jutustavad ja varsti meil ongi kaks rassi - rikkad ja lisamoodulitega ning vaesed pärisinimesed? Kui heade geenidega inimesel on praegu veel võimalik "ära petta" ja esineda tehislikult tuunitud rikka ja ilusana, siis tulevikus muutuvadki mutatsioonid üha enam silmapaistvateks, et pettus võimalik ei oleks?  

***********************************************************************************

Teine enesetuunimisega seotud teema minu jaoks on valu. Kui see ei eeldaks valu, kas ma teeks? Ma ei tea, sest ma välistan asjad, mis võivad teha valu. Ma olen selline tupsununnuke. Näiteks välistan tätoveerimise ja augustamise. Mitte mingitel muudel põhjustel kui et ma ei kannata välja. Püsimeik mul ju on ja see oli piisav piin. Ma ei eeldanud, et nii vastik võiks olla. Kõrvaaugud said ka ettevaatamatusest tehtud, ei teadnud, et nii jube. Oli jube jah. Vabatahtlikult endale valu teha lasen ainult siis, kui ilma selleta oleks kannatus veel suurem. Näiteks tarkusehambad lasin välja tõmmata kui need valu tegema hakkasid. 

***********************************************************************************

Kolmas teema on äkilise muutusega harjumine. Vananed sa järk-järgult, aga muu sekkumine toimub ju üleöö. Ma mäletan, kui meil koolis üks õpetaja lasi hambad korda teha - no ei olnud enam see inimene. Paljude tuntud inimeste väiksemad näomuudatused on kummalised vaadata. Kui enda nägu oleks, ma kardan, oleks palju hullem. Ju siis paljude jaoks see probleemiks pole, nad tahavadki muutust. No näiteks Courtney Love on oma ninaoppidega nii kuus-seitse erinevat inimest olnud. Aga ta on ka öelnud, kui õnnelik ta oli, kui enam oma isa lõusta peeglist vastu vaatamas ei näinud. Mul sellist probleemi pole. Häda on ju selles, et sa ei tea, kuidas miski mõjub. Püsimeik joonistati enne näkku, sai katsetada, aga eemalda kuskilt mingi korts, kaldun arvama, et täpselt varasemat olukorda sa tagasi ei saa ja inimese näos loeb iga millimeeter, muidu ei oleks ju võimalik, et sama skeemiga on võimalik tekitada miljardeid erinevaid nägusid. 

See aeg aastast

Selle aasta jõulud veedan nagu eelmisedki kassiga kahekesi, sest teised on mägedes suusatamas. No loodetavasti sel aastal ühtki kaheksajalgset külalist ei lisandu. Hissand, ma oleks võinud pea anda, et see vetsujama  oli eelmisel aastal, no pmst oligi, aga ma eeldasin, et detsembris 2024, mitte jaanuaris. Hämmastav. Igatahes keegi juba jõudis korteriuksele koputada, ühtki mõtet ka ei olnud, kes see nüüd olla võiks ja selguski, et keegi oli korrusega eksinud - esimest korda siin elamise ajaloos. 

Hommikul ärkasin imelise paduvihma peale, mis õnneks pärast lõunat vaibus ja tuli loll mõte poodi minna. No et sünnipäevaks saadud kinkekaardi eest lõpuks pesu osta. Olin seekord tark ja võtsin selle ainsa ideaalselt istuva rinnahoidja poodi kaasa. Selgus, et ühte sellist veel lausa tehaksegi, aga terves Eestis minu numbrit ei leidu. No tore. Tuleb uuesti tulla millalgi enne järgmist sünnipäeva, jube keeruline. Ahjaa, müüja üritas mulle ümbermõõtu 65 sokutada, sest "te olete nii kõhnaks jäänud!" Vaatasin teda selle peale kahtlustava pilguga, sest minu meelest me varasemast tuttavad ei olnud. 65 hoidvat kõik kenasti paigal - ma teadustasin, et aga ma tahaks hingata ka, selle peale müüja taandus. 

Poes oli hästi palju asju ja hästi palju inimesi, kui Kvartalis jõuluvana kohtasin, kes üle maja "ho-ho-hoo!" karjus - esimest korda nägin, et kohalik punavatimees midagi seesugust teeb, siis sain aru, et poodlemiseks on kõige valem nädalavahetus üldse. Ei ostnudki midagi, sest mul on peas kaks kaksikut, kellest üks on see tore ja vaimustuv, kes mõtleb - nii tore asjake, selle võiks küll kinkida, aga siis kohe sekkub see teine praktiline prouake, kes küsib "a mis ta sellega teeb, kus ta selle paneb?" Ja no enamike asjade puhul, mis pilku köidavad, ei suuda ma neile küsimustele väärikalt vastata. 

Mul ei olegi kellelegi kingitusi veel. Vanematele viime niikuinii mingit söödavat kraami, sellega aega on. Lastest on kahju. Mõlemad saavad mingid suured värviliste tintekate komplektid, sest neid nad kasutavad ja üks saab lisaks kalendri, mis pole ikka veel kohale jõudnud ja äkki ei jõuagi ning teisele sain ühest raamatust viimase eksemplari, mida ta nõudis. Vanavanemad muudkui pinnivad, et mida veel? Mida veel? Mida nad veel tahavad? Ja lapsed ütlevad, et ei midagi või siis võimatuid asju (Mini tahab rahvarõivaid näiteks...). Ja kohe tulevad laste sünnipäevad otsa - hõissaa! Ma võiks ju lihtsalt teha kinkekaardid nende laagrite kohta, kuhu ma nad saadan ja mida nad kõige rohkem ootavad, aga see oleks nagu pettus ju - jõulukink on ikka midagi üllatavat otse Lapimaalt (või vähemalt nii on mu aju pestud). Kamoon - nad on praegu vanavanemate raha eest Austrias - kas see ei ole juba jõulukink või? 

Mees tahtis šampooni. Täna olid Rimi jõulukalendris juuksehooldustooted soodukaga, mõtlesin, et kasutan ära. No ei. Miskipärast see kupong ei lugenud. Müüjaga mõlemad uurisime asja, aga välja ei uurinudki. Selline petukas. Ei ostnudki. Ostan kasvõi mujalt kallimalt, aga petta ennast ei lase!

Esimese iseseisva söögiteoga läks ka traditsiooniliselt. Tahtsin läätsesuppi teha. Loomulikult ei lugenud, et porgand tuleb hakkida, mitte viilutada ja kui tomatid suure sulpsatusega potti kukkusid, siis sain ka aru, et olin hakitud tomatite asemel kooritud võtnud. No mis seal ikka, blender oli abiks, sai püreesupi. Mulle maitseb Kaubamaja läätsesupp, see on hapukam ja tomatisem kui mul tuli. Sarnasuse saavutamiseks pritsisin taldrikuäärtele palsamiäädikakreemi, millega ma muidu midagi teha ei oska (ei ostnud ise seda asja), aga tundus, et sinna see sobis. Sisse sobis veel paremini kui äärtele, kraapisin kreemi taldrikusse. Kõik nägi välja väga kole ja ebaesteetiline, aga iseenesest söödav. Ikkagi võit.  

Kummiga või kummita?

Kuna ma magan hästi igas voodis, siis üldiselt ma voodipesusse eriliselt ei investeeri ning erilist luksust taga ei aja. Jah, puuvillast peab kindlasti olema (viimasel ajal üritatakse inimesi petta nimedega puuvillasatiin ja puuvillaflanell, mis on täielik jama*) ja lina ei tohi olla kummiga. Varem selle viimasega probleemi ei olnud, aga nüüd on kummiga linad nii populaarseks saanud, et tavalisi aja tikutulega taga. Jyskis näiteks ei olnud. Kodulehel on, aga kui hakata täpsemalt uurima, siis on kõigi normaalsete linade taga märge "laost otsas". Varem olen ka Rimist ilma kummita linu leidnud, täna ei olnud seal enam ühtegi, ainult kummiga variandid laiutasid riiulitel. See on see, et naised enam kodutöid ei tee ja linu ei triigi, eks! Kuhu me nii jõuame! Sest mismoodi sa seda kummiga lina triigid või kokku lapid või kuivatad? Ainult voodis saad selle kenasti sirgu tõmmata, aga muidu? Mina oma tavalisi linu ka muidugi ei triigi, aga vähemalt on neil inimlik kuju, mitte mingid tüütud voldid, mis tolmu täis lähevad. Mul on nimelt mingi madratsikate kummiga, selle pealt tean. Viimati muidugi nägin poes, et see asi, mida ma madratsikatteks pean, oli ka juba linaks ristitud. Nojah, eks ma võin ka käteräti peal magada, sest just sarnasest materjalist see hõlst on.  

Ega mulle lukud ka voodipesu puhul väga ei meeldi, sest enamasti lähevad need ruttu katki ja jätavad üldse kuidagi odava mulje. Rikas inimene laseb ikka teenijatel nööpidega möllata. Ja magab pilutatud linade vahel. Tänapäeval enam koolis pilutamist ei õpetatagi! Oo õudu! Kuigi ilma naljata oli see üks väheseid asju, mis mul seal enam-vähem talutaval tasemel iseseisvalt õnnestus. 

Varem oli üldse lust ja lillepidu voodipesuga kui Kreenholm veel seda tootis. Mööda turge ja poeesiseid käisid mingid halturnikud Kreenholmi jääke müümas. Me saime pahaaimamatult ühe sellise suure lina, mis kodus lahtipakkimisel selgus kolmest väiksest linast kokkuõmmelduks näiteks. Aga mis siis, vastu pidas see ikka aastaid. 

Huvitav, kas häda ongi selles, et ma liiga harva seesuguseid asju juurde ostan ja siis avastangi šokeeritult, et vahepeal on maailm edasi läinud ja seesuguseid asju nagu veel kümme aastat tagasi müüdi, enam ei olegi? No nagu nende konnadega, keda aeglaselt keedeti ja harjusid vs need, kes ootamatult kuuma vette visati?    

P.S. Ma ikka maru pikalt mõtlesin, mida selle postituse pealkirjaks panna kuni lõpuks aru sain, et siin on ju vaid üks variant. Oehh! 

*Miks jama? Lähevad elektrit täis ja kiirelt topiliseks.  

Võtame kah sappa

Unustage AI, mul oleks kiipi ajju vaja. Mul ei ole aega oma mõtteid kirja panna ja kui lõpuks aega on, siis pole enam tuju. Imeline oleks, kui miski peas need väärt mõtted kõik salvestaks ja minu rolliks jääks need vaid pärast välja trükkida. Noh, seda võiks AI ka teha muidugi. 

Üldiselt olen aga aru saanud, et ma olen ilma igasuguste oskusteta andetu käkk. Veidi nagu vihjati ka sellele, no et mul pole ühtki spetsiifilist oskust, mida mingis ametis vaja läheks, aga nüüd olen aru saanud, et mul pole vist ikka mitte ühtki isegi mittespetsiifilist oskust. Tegin LinkedIni konto, aga ei suuda profiili täita, sest seal on alajaotus Skills ja ma ei suuda välja mõelda, mida sinna kirjutada. See on see, kui lapsena kirjutad ausalt igale poole, et meeldib magada ja süüa - jäädki selliseks elu lõpuni. Mida kauem ma seda profiili vaatan, seda enam tunnen, et tahan ma jee tegelikult mingit tööd teha - ma tahan ju lihtsalt palka saada. Niikuinii lastakse varsti kõik ülejäänud "oskustega" inimesed ka lahti, eks siis vaatame, mis edasi. Majanduslik kollaps ja muu selline, noh. 

Kui te veel aru ei saanud, siis ma üritan ka blogimisega ree peale saada, Kristallkuul siin käis väljakutse idee välja.

Eile avastasin, et ma olen jälle elu aeg ühte laulu valesti kuulnud - ei ole  "Give me all your PMS-s" on hoopis "Give me opium masses"...Ma pole isegi kunagi kahelnud selles vales variandis ja eile siis järsku kuulsin, et MM ütleb selgelt opium masses seal. Ma ei saa MM-i mitte kuulata, ei oska häbeneda ka. Ta on liiga suur osa minust, kogu see lyrics (millest ma valesti aru olen saanud, peaks Genius.com-i ette võtma ja läbi töötama, aga no ei ole aega kunagi ju) on nii tähtis mu jaoks. (S)Aint on "ei lind ega loom" hümn ju. Mu viimane normaalne telefon (jah, mul on nutitelefon nüüd) jäi kuhugi põõsasse seda lõugama aegade lõpuni. Hmm, ma isegi ei tea, kas nutitelefonis saab muusikapala helinaks panna? Vanasti olid kõik sellised pisiasjad identiteedi loomiseks primaarsed, praegu ei viitsi enam üldse. Kes oleks võinud arvata? 

Eile mul vedas ka. Sain täiesti juhuslikult endale Keenid poole hinnaga. Üks paar, täpselt minu suurus. Ma isegi ei plaaninud sinna poodi sisse astuda. Juhhei! Küll on ikka hea, kui su jalanumber on 37 (teise lapsega mul suurenes 37-ni, enne oli 36), tänapäeval on kõigil palju suuremad ja väiksed on tihti allahindluses, sest keegi ei osta. Mu lapsed on mõlemad omas klassis (ja Mikro on sealjuures 12, eks ja tal on juba jalg 36) kõige pisemate jalakestega. Täiesti ulme. Miks inimeste jalad sedasi suurenevad? 

Tagantjärele

Vahepeal on jälle aega mööda läinud ja praeguseks on laps siis põhikooli lõpetanud ning tantsu- ja laulupeole ära saadetud. Aktusest siis nii palju, et 2 tundi väga ei häirinud, möödus suht kiirelt, enamik auru läks ikkagi ükshaaval tunnistuste kätte andmisele. Mu meelest oli natuke kohatu see, kuidas mõnikord tulid järjest a la "Mari Maasikas, lõpetas kiituskirjaga, kõigi eksamite tulemused olid üle 90%, ainealane kiitus kehalises kasvatuses, matemaatikas, bioloogias ja kirjanduses, tunnustus õpilaskogus osalemise eest! Palume lavale ka Mari vanemad!" ja siis keegi järgmine "Ants Vaarikas." Minu tütre klassis oli 95% Mari Maasikaid ja paar üksikut Ants Vaarikat, mida paralleel edasi seda rohkem kaalukausid pöördusid ja no seda oli märgata. A-klass vs E-klass. Ma ei tea, kas aktusel peaks päris niimoodi olema. Aga kuidas me jätame tublid tunnustamata? 

Hämmastav oli see, kuidas enamik tüdrukuid oli täpselt ühesugustes kleitides. Tänapäeval, kus valik on üüratu. Pikk maani kleit ühes värvitoonis. Ma sellises vanuses vihkasin maani kleite. Mingi vanamuttide värk. Ma võistlesin selle nimel, kes läheb kõige lühema seelikuga. Ja võitsin. 

Kõned olid ka enam-vähem. Va see lapsevanemate oma, mille peale mul mõlemad lapsed silmi pööritasid, kui kõnepidaja üldistas, kuidas "meie olime need, kes öösel kell 3 Prismasse noodivihikut ostma tormasid". Mikro teatas, et "nii odav võte". Ega mulle ka selline semutsemine stiilis "kõik me ju oleme kogenud" ei meeldi, sest ma tavaliselt ei ole kogenud. 

Ainult üks lapsevanem komistas lavale suunduval trepil, üllatavalt ei olnud see mina. Laval toimus siis perekondlik ühinemismoment vanemate ja laste vahel, mõnel juhul oli õõvastav vaadata, kuidas seda etendati. Mu enda laps on selline kaelakargaja õnneks, aga ma ise ei oleks küll teismelisena tahtnud lava peal vanemaid kallistada (ma ei vihanud neid, lihtsalt ei olnud füüsiline inimene), aga nüüd justkui pidi, sest kõik teised. 

Pärast pildistada unustasime. Ei olegi mul uhket perepilti, mida sotsiaalmeediasse paisata. Ametlik fotograaf muidugi tegi klassipildi ikka. Mu lapsel oli kõige rohkem lilli, sest tal on kõige rohkem sõpru. Kuidas ta selliseks kasvas, ma ei tea, mingid varjatud geenid. 

Lõpupidu ei olnudki. Üks kümnene punt läks pärast kellegi suvilasse, mu oma sealhulgas, aga pool kaksteist läksime talle sinna järele, ei mingit läbu. 

Lõpupildi asemel, ei, see pole minu laps

 

Ma ei tüdine sinust ära!

Ritsiku juures oli paar päeva tagasi huvitav teema üleval. Täpsemalt mõtlen seda riiete osas siis, kuidas väidetavalt kantavat keskmiselt iga riideeset vaid 13 korda, sest inimestel tekib emotsionaalne tüdimus. Mulle meenus kohe see kord, kui mu tuttav osutas ühele hilbule mu seljas, et "tal oli ka selline, aga ta ei kanna seda enam ammmmmu!" Ja seda siis mitte seetõttu, et ta oleks ise selle riideeseme ribadeks kandnud. Tegemist oli sama inimesega, kes kirjutas üles, kuidas üks ta klassiõde suutis septembrist jõuludeni käia iga päev koolis erineva riietusega. Noh, ma olen ka tähele pannud, et inimesed vahetavadki riideid iga päev. Miks nad seda teevad, küsisin kord ühe lähema sõbranna käest ja too vastas, et ta lihtsalt ei suuda kaks päeva järjest samade riietega käia. Mitte et tunneks end räpasena, määriks end iga päev ära vms, vaid lihtsalt ongi see "emotsionaalne tüdimus". Mulle tundub, et mul seda ei ole.

Ma panengi pühapäeva õhtul järgmise nädala riided valmis. Ma olen juba nii suur küll, et ei pudista iga kord süües endale midagi sülle ning töö ei ole mul ka mingi higistama ajav kraavikaevamine. Uute asjade ostmise koha pealt on mul meeles vanaema sõnad, kes hurjutas mu ema, et noorele kasvavale inimesele on uusi riideid ja jalanõusid vaja, täiskasvanul peaks ometi kõik vajalik juba olemas olema! No ma juhindun ka üldjoontes sellest. On vaja teatud hulka asju, aga mitte rohkem, sest kui on rohkem, kuhu ma nad mahutan? Ma ei taha sellist kola täis tuba nagu mu vanematekodus oli! Asjad tekitavad tolmu ja tolm tekitab ämblikke - on ju nii?

Seda tunnet mul pole, et appi, seda hilpu olen ma sada korda kandnud, enam ei taha! Pigem võib juhtuda, et näen kuskil mingit uut, mis tundub kena ja teen emotsionaalse ostu, aga enamasti ma poodides ei käigi. Viimasel ajal olen riideid saanud hoopiski oma emalt (kes jäi pensionile ja leidis lõpuks aega sinna kolituppa süüvida). Mini ka, teda on koolis mitu korda kiidetud, et kust sa nii ägedaid riideid saad? Hiljuti käis peol vanaisa vana dressikaga näiteks, olevat väga popp ja moekas hilp tänapäeval...Talvemantlina kannab Mini praegu minu vana mantlit, mida ma kandsin siis, kui tema samal ajal vankris istus, ma kannaks isegi, aga tissid on kasvanud, mantel ei lähe rinnust kinni enam. Üldse, enamik asju on teisel või kolmandal ringil, sest mood käib ju ka lainetena. 

Keskmine riiete vanus on mul kapis 5 aastat kindlalt, need on need "alles hiljuti sai ju ostetud see"-asjad, pärast piltidelt vaatan, et oot, juba viis aastat tagasi oli seljas ju, aga no aeg ju lendabki käes. Enamik vanu riideid peab kandmist kenasti vastu ka, tänapäevaste asjadega on see häda, et kipuvad lagunema. Kuigi see pole reegel, mõni kaheeurone New Yorkeri pluus peab ka 200 kandmist vastu. 

See soov asju mitte välja vahetada on mul muidugi muus osas ka. Ma soetangi asju perspektiiviga "kogu eluks" ja olen päris häiritud, kui selgub, et need välja ei vea. Näiteks korteriostu puhul naaber imestas, et oot, sa kavatsed siis eluks ajaks siia elama jääda või? No aga kuidas siis muidu? Töökohta ei tahaks ka vahetada ju. Või meest. 

Reedel on kooli juubel. Mul on pmst "see üks viisakas kleit ja sukkpüksid". Vaatasin, et eelmisel juubelil olid mul samad seljas. Kas peaks häbenema või hoopis uhkust tundma, et vähemalt lähevad veel selga?

Kui mina alles noor veel olin

Katarina küsis buduaaripildistamise kogemuste kohta ja ma mõtlesin, et otsin oma vana postituse selle kohta siis üles. Ja mis selgus - mul ei olegi sellist postitust! Ainuke, mille leidsin, oli aastast 2007 uhke pealkirjaga "Ärakasutatud".  Kui ma nüüd mõtlen, siis tõesti hakkasin ma ju blogima "alles" 2006 ning see kogemus jäi mul Tallinnas elamise aega ehk siis oli aastake varasem. Aga oleks olnud nigu eila alles! Ehk siis valmistuge heietusteks stiilis "kui mina alles noor veel olin"

Aastal 2005 oli veel olemas rate.ee ja just seal kirjutas mulle üks väljamaa noormees, et tema on algaja fotograaf, kes tahaks kätt proovida ja äkki ma oleks nõus täitsa tasuta laskma endast portsu kauneid pilte teha. Ma siis vaatasin ikka kohe järele - oli tõesti selle nimega fotograafil kodukas olemas ja seal päris ägedad pildid. Ok, palju oli paljaid kehi, aga no sellist asja mina ju ei teeks? Noormees lubas kenasti, et teeme ikka seda, mida sina tahad, jah. Kahmasin hunniku tagantjärele mõeldes absoluutselt kokkusobimatuid hilpe ja pesu kaasa ning pühkisin kuskilt vanalinna kangialusest sisse. Korter oli vinge, super vaatega, suure voodiga - loomulikult jäin ma sinna võõra mehega kahekesi ning asusin end kohe paljaks koorima. No enam-vähem, tegelikkuses surusin kogu aeg reaalsuskontrolli peas maha, mis käskis esimesel võimalusel jalga lasta. A no ilusaid pilte oleks ju tahtnud? Häda selles, et tõepoolest, ükski minu kontseptsioon ei töötanud. Ma ei näinud kurja näoga üldse lahe välja. Pigem nagu hale ja hull. Mis toimiks? Mees arvas, et vähem riideid toimib alati. No kurat, teeme ära! Nende piltidega oli muidugi see häda, et rate.ee-st saaks need bänni ja kuhugi mujale mul neid riputada ei olnud. Ausõna, palja tagumikuga ma ühtki pilti küll ei teinud, aga pärast ei jätnud toonane elukaaslane ikka oma vingu, et ei tea, kuidas küll õnnestub mõnel mehel naised niimoodi paljaks saada, kui nood seda algul üldse ei plaani! Mis ma oskan kosta - kuskilt on ilmselt kõrva jäänud lootus, et ilma riieteta on inimene ilusam...Või ma ei tea - poole peal alla ei anta? Aga fotograaf oli tegelikult absoluutselt ohutu, tema tahtiski pilte teha, ei muud, ning pärast sain ka mitu CD plaaditäit, no ikka sadu, pilte sellest sessioonist. Mõned olid ägedad ka. Mõned olid nõmedad. Fotograaf täiesti siiralt nentis, et ebafotogeeniliste fotode ja heade korrelatsioon ongi mingi üks kümnele, ei tasu muretseda, aga ma sobiks hästi pesumodelliks, kui natuke alla võtan. Raisk, ma olin mingi 53 kilo siis maksimaalselt ja sain kohe aru, et see on ikka üks arulage industry. Kui lahkusin, pühkis samast trepist järgmine lootusrikas neiu juba üles.

Mis ma tulemuseks sain? Mõned julgemad pildid läbisid siiski rate.ee sündsusradari ja siis sain lihtsalt meestelt kommentaare, kuidas minusugune võiks ikka väärikam olla ja mitte odavat populaarsust otsida. Ok, see oli 1 kommentaar, aga see jäi hästi meelde. Tee, mis sa teed, ikka on valesti!

Mis piltidest sai? Teate, need on ikka neil CD-del mul sahtlis ja ma kahtlustan, et ükski masin neid CD-sid enam ei loe. Miks ma neid kuskile ei kopeerinud? Need olid nii suureformaadilised, et juba selle CD arvutisse laadimine jooksutas mul toona arvuti kinni. 

Mida ma sellest kõigest arvan? Kõige olulisem on klapp fotograafiga ja noh, täiesti võõra mehega on see klapp kohe keeruline tekkima. Ilmselgelt läks mul kõike arvestades päris hästi ju. Must-valge foto on muuseas parim! Kas teeks uuesti? Ikka, kui pakutaks, ise väga ei viitsi. Mis häirib enim, on minu puhul see, et ma üldse ei ole selline, nagu ma endale ette kujutan ja see ajab täiega närvi.

Võsasrähkleja varustus

Mul oli tegelikult kenasti olemas teema, millest täna kirjutada, aga siis poole päeva peal käis mingi krõks ära, isiksus muutus ja avastas, et see ei kõlba küll kassi saba allagi.

Õnneks oli Kristallkuul just huvitaval teemal kirjutanud ja kuna minu lähenemine matkavarustusele on kardinaalselt erinev, siis otsustasin tema teema pätsata. 

Meie lähenemine matkariietusele on põhimõtteliselt see, et loodusesse tuleb panna selga see, millest pärast kahju ei oleks. Suvel olen ma niikuinii igalt poolt ära kriibitud, aga talvine standard on umbes see (pildil on varakevad)

See pruun asi on miski karvase sisuga meestejakk Zarast, umbes 15 aastat vana. Hästi soe, ei rebene kuskilt ja plekke ka ei jää. Vihma ka läbi ei lase. Dressipüksid on osa Nike'i komplektist, mille vanemad mulle ostsid, kui ma olin 18, vahepeal tissid kasvasid, dressikas selga ei lähe, aga tagumik on õnneks samaks jäänud. Tehti alles vanasti korralikke asju - isegi värvist pole need ära läinud, kuigi kasutan tõesti pidevalt. Sees on neil võrkvooder, seega soojad. All on mingi suva dressikas ja t-särk, vot spordirinnahoidja on küll spetsiaalne. Mütsi kudusin "ise" (vanaema ilmselt kudus) põhikoolis.

Veidi soojemal ajal näen välja selline:

See jakk on täitsa uus, kaks aastat tagasi H&M-st sain, 19 euri maksis. Mulle tundub, et mu kehal on enamasti normaalselt soe, sest liigutades ju ikka hakkab, seega kannan tavariideid. Jalas on sellel pildil veel need samad eelmise pildi dressid, aga soojemal ajal õhemad dressid või retuusid.

Jalanõude osas ma allahindlust ei tee, need peavad head olema. Parim ost nii aastat viis kandmist saanud Catmandoo matkatossud, olid vist 30 euri ringis. Olen nendega nii vette kui mutta kukkunud ja lumel matkanud - jalad on kuivaks jäänud ja libedad ei ole. Matkasaapaid mul ei ole, päris paksus lumes olen käinud Samelini tankidega. Nüüd on meil plaan küll räätsad soetada, sinna äkki isegi oleks matkasaabast vaja. Samelinidega on see kummaline häda nüüd, et kahed eelmised olid ideaalsed ja nüüd kolmandatega hakkab jalgadel külm...Need kõik on metallninaga, alati küsitakse - kas külm ei ole, ma olen alati öelnud, et ei ja nüüd pean tunnistama, et on, pagan, jah. Kummaline.

Matkatossudega käin kuni väljas üle +15, peale seda mina enam kinniste jalanõudega käia ei suuda. Kristallkuul vihkab krõpsuga matkasandaale, mina armastan. Ma saan aru, et need ei ole just kaunid, aga no mugavamat jalanõud annab otsida. Muidu ma päris palavas käisin alati varbavahedega, isegi reisidel, kus üle 20000 sammu päevas käidud, inimesed imestasid, et kuidas ometi, aga ega see vist tõesti jalale hea ole, eelmisel suvel esimest korda tajusin. Mul olid 20 aastat Nike´i sandaalid, samal ajal ostetud kui need punased dressid, kahekümne aasta kandmisega lõpuks läks taldadel liim lahti. Nüüd on mingid no-name´id, päris nii pehmed pole kui Niked, aga käravad küll. Mul on tegelikult võrgust Adidadese tossud ka, aga mu meelest need pigem mõttetud - kui on külm, siis tuhiseb tuul läbi ja kahekümne kraadiga on ikka palav.

Suveriietus on enamasti lühikesed püksid ja t-särk, täiesti suvalised. Leidsin suvist pilti otsides sellise, mis kenasti illustreerib meie läbitavat maastikku. Vaja on jõuda selle suurest kivist paremal oleva puuni, mis seal kauguses paistab...

Kuna me enamasti ööbima ei jää loodusesse, siis päris matkakotti ei kasuta. Jälle täitsa suvalised seljakotid on kasutuses, aga neid on mitu erinevates mõõtmetes. Telk on ka muidugi Jyski oma, sest vihmaga mina ei telgi ja muul ajal ajab see asja ära.

Püüa olla - Barbie ja King-Kong

Käisin siis ka reedel Barbiet vaatamas, kaasblogijad olid ootused väga madalaks ajanud, seega sai paar-kolm koksi (saate aru, joogid maksavad tänapäeval 11 eurot pisike pokaal!) enne tehtud ja kuigi kartsime, et uni tuleb peale ja piss püksi, siis vastu igasuguseid ootusi oli meil absoluutselt lõbus. Ok, ma alguses vaatasin, et mu sõbrannad ongi need infantiilsed, kes ainsana naeravad, aga pärast ma ise lausa nutsin, seega oli vist nagu pigem hea film. Jaa, ma nutsin Barbie filmi vaadates, imeline mina!

Muidu mind tegelt tõmbas täitsa käima see Katarina poolt tõstatatud teema: karjäärinaised vs pereemad, sest no loomulikult on muid variante ka ja mind iseenesest häirib selline pendli ühest äärmusest teise lennutamine. Aga no filmist ma seda välja ei lugenud. See alguse beebinukkude rappimine oli ju otsene viide Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseiale", isegi muusika oli stseenis sama, kus ahvidele see must obelisk ilmub ja nad uuest rabatuna järsku vägivaldseiks muutuvad. 

Mu meelest oli filmi sõnum selgelt see, et ärgem olgem stereotüüpsed mehed ja naised, olgem igaüks see Mees ja see Naine, kes te olla tahate. Tuues sisse ka praegusel ajal kuuma soovoolavuse teema - kas pole ehk nii, et kui soosurvet vähem oleks, oleks ka vähem soovahetusi, sest väheneks ebamugavus olla ebatüüpiline oma soo esindaja?

Üks sõbranna, kes kinno ei läinud, ütles, et ega jah, mehega ei saa seda filmi koos ju vaatama minna, pärast lähete veel lahku...Ei kommenteeri. 

*********************************************************************************

Stereotüüpidest. Töö situatsioonis oli mul ja L-l kohtumine ühe võõra meesterahvaga, sellise meievanuse, pigem nooremaga ja jutt läks miskipärast kohvimasinatele. Täiesti tühja koha pealt viskab härra killu - "jah, see masin on tõesti sama kapriisne kui minu naine! Höhöhöhööö!" Või oli see kapriissem kui minu naine, vat ei mäleta, aga see verbaalne p*** lõi mu kergelt tummaks, et päriselt ajad sa täiesti võõraste inimeste juuresolekul midagi sellist suust välja?! Kui end mehe lahkumise järel kogusin, küsisin L-lt, et panid tähele, mida ta ütles ja L. imestas  - ütles või? Ma ei tea, ei pannud tähele...Tüüpiline. Ma saaks aru, et mehed saunas omakeskis, sest no eks naiste hulgas ole ka selliseid omast arust naljahambaid, kes viskavad, et palgatõus oli sama väike, kui mu mehe noks, aga mis sunnib võõras seltskonnas selliseid elutõdesid laiali laotama? Ilmselgelt vaid see, et sa tõepoolest arvad, et need on üldlevinud seisukohad ja täiesti normaalsed sõnakõlksud. 

*********************************************************************************

Virginie Despentes'i "King Kongi teooria" lugesin ka läbi ja see oli võimas. Esimest korda tegin seda jõledust, et tõmbasin raamatus lausetele jooni alla. Isiklik raamat siiski, mees sünnipäevaks kinkis. Koos pesupoe kinkekaardiga.

Mõned jutupunktid sealt, mida tahakas kommenteerida.

See jube ja niivõrd levinud ning toetatav enda väärtuse nägemine läbi meestele meeldimise.  - "Samamoodi tasuks naistel pigem paremini läbi mõelda kasutegurid, mis kaasneks aktiivsema isadusega, mitte lihtsalt nautida võimu, mida neile poliitiliselt emainstinkti ülistamisega omistatakse. Isa pilgus lapsele peitub võimalik revolutsioon. Ennekõike saavad isad tüdrukutele mõista anda, et nad on iseseisvad isiksused ka väljaspool võrgutamisturgu ja et neil võib olla füüsilist jõudu, ettevõtlikku vaimu ja iseseisvust ning et nad võivad seda jõudu väärtustada, ilma et peaks kohe karistust kartma. Nad saavad poegadele märku anda, et macho-traditsioon on lõks, räige emotsioonide piiramine sõjaväe ja Riigi kasuks. " Normaalne isa on õnnistus lapsele, ma olen seda alati arvanud. See kõlab jõle antifeministlikult vist? Justkui etteheitena naistele, kellel normaalset meest lapse isaks ei ole, aga mu meelest, kui suuta seda võtta mitte isiklikult ja suures plaanis, siis see on kibe tõde. 

Meestest veel: "Aga kui kuulata nende kaebusi, kuidas naised ei anna piisavalt keppi, ei armasta seksi nii, nagu peaks, ei saa kunagi millestki aru, tekib paratamatult küsimus: miks nad juba üksteist ei truki?" Täpselt. Mu meelest ka tekib see küsimus lausa paratamatult. Kuidas neil Andrew Tate'i fännidel ja incelitel seda pähe ei tule ometi? "Hirm olla pede." Ahjaa, see, muidugi. 

Stigmatiseeritud seks. Mu meelest nimetavad osad Despentes'i "radikaalfeministiks" just nimelt tema keelekasutuse, mitte ideede pärast. Head tüdrukud seksist ei räägi, või kui, siis läbi lillede. Naise seksuaalsusel on justkui kolm võimalikku varianti - krõhva, keda keegi ei taha panna (siin toob autor näiteks Houellebecq'i, kelle puhul tema (tegelaste) naistevaenulikkust võetakse kui omapära ning keegi ei tule aasima, et vaadaku, milline autor ise välja näeb, pole ime, et sellist misogüüniat toodab, naised teda ju ei taha, samas kui naiste puhul tuleb välimus alati jutuks.), lits, keda kõik panevad (Despentes kui seksitööstuses osalenu ilmselt teab, millest räägib - mehed, kes põlgavad naisi, kes teevad seda, mida need samad mehed ihaldavad.) ja siis korralik naine, kellegi omand, kes seksib ainult abielus olles, veits vastu tahtmist, ainult laste saamiseks ning pimedas ja teki all. Ime ka, et see seks nii keeruline on, sest no pagan, ei ühildu need rollid ju kuidagi. Lisaks mainib Despentes ära masturbeerimise, millest ma ammu sarnaselt mõelnud olen: "Kui lihtsalt minna ja naistelt masturbeerimise kohta küsida: "Üksi mind see ei huvita", "Ma teen seda ainult siis, kui pole pikalt meest saanud", "Mulle meeldib rohkem, kui keegi minuga tegeleb", "Ma ei tee seda, ei meeldi"./.../Ma saan aru küll, et see, mida tüdrukud üksi oma kliitoritega teevad, pole minu asi, aga see ükskõiksus masturbeerimise suhtes mul natuke siiski kripeldab: millal siis naised veel oma enda fantaasiatele ligi pääsevad, kui nad end üksi olles ei katsu? Mida nad teavad sellest, mis neid tõeliselt erutab? Ja kui inimene enda kohta sedagi ei tea, siis mida ta enda kohta üldse õieti teab? Milline side saab tal endaga olla, kui tema isiklik suguelund on järjepidevalt kellegi teise käsutuses?" Iseasi muidugi, et mehed, kes justkui rohkem endaga tegelevad, ei ole sellest ka väga kasu saanud, pigem tekitab see paljudes lisasegadust ja piinlikkust, sest ei suudeta seda külge endast taluda. "Me tahame olla korralikud naised. Kui fantaasia tundub häiriv, räpane või põlastusväärne, tõukame selle eemale. (Ma pakun, et mehed teevad sama või siis süüdistavad naisi, kes neis need räpased ihad esile on kutsunud) Väikesed eeskujulikud tüdrukud, koduhaldjad ja tublid emad, loodud teisi teenima, mitte enda sügavustes sonkima. (not me, baby, not me) Meid on programmeeritud vältima kontakti oma metsiku poolega. Ennekõike sobituma, mõtlema teiste heaolule. Kui selle nimel peab endas midagi maha vaikima, mis seal ikka. Meie seksuaalsus on ohtlik, selle tunnistamine võib tähendada selle kogemist ja iga seksuaalne kogemus viib grupist väljatõrjumiseni." Ma pakuks, et üldjoontes kehtib see sooüleselt, kuigi jah, naistele söödetakse seda siivsa naise kuvandit oluliselt rohkem - poisid jäävad ikka poisteks. 

King-Kongi teooria räägibki sellest, kuidas aktsepteerida endas seda King-Kongi, kes ei mahu ideaalse naise kuvandi alla, sest paraku seda ideaalset naist - vaikset, alandlikku, hoolitsetut, head ema, oskuslikku majapidajannat ja ablast seksikiisut ühes isikus ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta ilmselt olemas ei ole.

Despentes suudab ära nimetada ka selle nähtuse, mille üle ma olen ikka pead murdnud, et kas on või ei ole. Ta nimetab naisi, kes õhinal patriarhaati toetavad, Stockholmi sündroomi all kannatajateks. No selliseid, nagu ma siin kirjeldan - jess, poisid kiusavad kedagi teist, mitte mind, mina meeldin poistele, ma olen heaks kiidetud! Lihtsam on poiste poole hoida, sest nende käes on võim.

Mis siis on see imeline ja ligipääsmatu naiselikkus?

"Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži aga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. "

Oojaa, seepärast ma vihkan. VIHKAN sõna naiselikkus. Naiselikkus on vaenlane. Ma ei osanud olla naiselik, ma olin jutukas, kõvahäälne, naljakas ja väljapaistev, aga õnneks, oo õnneks, olin ma ilus, seega see - "Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida." kehtis ikka. Ma sain käed puusa panna ja hõisata, et mina küll naiselik ei ole, aga meestele ma meeldin! Jube, jube noorus, kus võitja on see, kes meeldib rohkematele meestele. Stockholmi sündroom, vaata ülal. Ma olin täpselt see "Vaata, kui püss naine ma olen, hoolimata oma iseseisvusest, haritusest, intelligentsusest püüan ma ikka ainult sulle meeldida", milliseid Despentes mainib. 

Julgus mitte olla ilus, Despentes oli noorena punkar ja talle korrutati aina: "Miks sa ennast nii inetuks teed? Ära häbene ennast, ole ilus, küll sa meeldid poistele!" Ma pakun, et absoluutselt kõigile teadlikult ilukaanoneid eiravatele õrnas eas tütarlastele on seda öeldud. Mulle küll. Sul on üks töö - olla ilus ja sa ei suuda isegi seda?! Pange ennast põlema! 

Kirsiks tordil ütleb Despentes: "Õnneks on olemas Courtney Love. Eriti tema. Ja üleüldse punkrokk. Kalduvus armastada konflikti. Ma tulin blondi pea varjus tagasi mõistusele. Koletis minus ei jäta asja nii." Täpselt minu kogemus. Ma ei saa seda raamatut mitte armastada. 

P.S. Ainus asi, millega ma raamatu puhul rahul ei ole, on see köide - mis mõttes laguneb raamat juba esimese lugemise poole peal lehtedeks? Ei, ma ei masturbeerinud sellega, höhöhööö.

Kas nüüd lõpuks saab sellele halale siin blogis punkti panna?

Noh, kuidas teil siis romantiline Valentinipäev saabus? Saite ikka roosid, sõrmuse ja abieluettepaneku? Mina näiteks sain. Ei tee nalja paraku. 

Abiellumisest olen kirjutanud siin, siin (Urve Palo -  täielik öäkk, olingi juba unustanud selle), siin, siin , siin, siin ka veel ja ilmselt veel miljonis kohas, selge see, et kinnismõte. Viimati kommenteerisin kaks nädalat tagasi Anu blogis teemat, kui avastasin, et meil mehega sai 15 aastat patuelu ja nentisin, et abielu ilmselt ees ei oota. Ja siis veel eile irvitasin mingi Pere ja Kodu artikli kommentaare, kus räägiti laste pulma kaasa võtmisest ja kõlama jäi kaks arvamust: pulm on ikkagi kord elus, las pruutpaar teeb omad reeglid ja sellele vastuseks kõlanud homeeriline naer "üks kord elus! hahahahahahaaaaa!" ning teine selline, kus keegi rääkis, et tema pruudina oma lapsi küll pulmapeo ajal kantseldada ei tahaks ja sellele lajatatud vastus - "õige pruut on süütu!" Ehk siis teema on kuum ja kirgiküttev. 

Mis ma siis tegin, kui mees küsis, et kas ma talle naiseks tulen? Kraaksatasin loomulikult, et "mine metsa, ei tule!" Ja kui aru sain, et teine ära ehmatas, vastasin, et no eks ma siis tule...Iga mehe unistus, eks.

Sõrmus on muide üle mõistuse suur, kukub pöidlastki välja ja tšeki peal on, et ümber ei vahetata?! Ameerika filmides olen küll näinud, et vahetatakse?! Mees arvas, et meie barbaarses riigis ei saa, kardavad, et oled sealt ammu väärismetalli välja keetnud või midagi. Lähen täna ja räuskan natuke seal poes. 

Aga muidu, ma ei räägi sellest piinlikust vahejuhtumist vist kellelegi. Välja arvatud tulen siia ja kuulutan kogu maailmale, eks. Teate, ma kerin siiani filmides lembekohad edasi. Ma mäletan, kui mu väike sõbranna kunagi 18-aastasena abiellus, neil oli selle mehega beebi ka juba siis ja ta pööritas silmi, et appi, kui mark on vanemate nähes musitada! Ma siis veel naersin, et kamoon, vanemad ilmselt aimavad, et nad on muudki peale musitamise teinud ju! No ja nüüd olen ise samasugune. Piinlik on ju, pagan võtaks! 

Siis avastasin veel, et mul on mingi teema enda nimega. Mulle tundub oma perekonna reetmisena mehe perekonnanime võtmine. (Lapsed on mul mehe nimel, ma ei teagi miks, pole üldse eriline teema olnud, lihtsalt mehe nimi oli huvitavam ja täpitähtedega, minu panus eesti keele säilimisse ühesõnaga.) Aga kui ma ei võta, siis ei saagi teised teada, et ma abiellusin ju? See spetsiifiline sõbranna eriti, kes teatas, et mina ilmselt iial mehele ei saa, sest ei oska flirtida. Ma põhimõtteliselt abielluks, et talle koht kätte näidata. Mul tõesõna ei ole mingit muud mõtet, miks ma peaks abielluma. Pulmareisile tahaks minna, see ainult, aga reisile võiks niisama ka minna ju. 

Ainuke lõbus variant abiellumiseks oleks teha seda Las Vegases, mingis ülikitšis pulmakohas, kus purjus Elvis su paari paneb, aga kas see üldse läheks ametlikult arvesse või peaks ikka Eestis ka mingi tseremoonia läbi tegema? Ma ei taha mingit tseremooniat! Kõik tseremooniad on hirmsad, ajavad kas nutma või kohatult hirnuma! Ja konservatiivid on selle abiellumise minu jaoks niivõrd ära rikkunud. Hiljuti käisin ühe inimese järjekordses pulmas (tal ikka olnud neid juba ridamisi), kus siis röögiti tooste "traditsioonilise abielu" toetuseks ja mul hakkas lausa iiveldama - olgu või kümnes abielu, peaasi, et traditsiooniline? Ikka parem kui eluaegne kooselu ja hoidku jumal selle eest, kui samasoolised paarid sellele pühale alale tungiksid? Nimme tahaks pigem kooselulepingu teha ja mitte kedagi sellele tunnistajaks, aga samas tahaks, et kõik teaks, et vat, mina tegin just nii ebatraditsiooniliselt! Sähke! 

Väga keerulised soovid mul. Kuna abiellumine on pigem väljapoole suunatud akt, siis ma tahaks selle ikka aplombiga teha. 

P.S. Kusjuures mu oma ema tegi ka suht aplombiga omal ajal, ta abiellus nimelt tumelillas kleidis (sest valge on süütuse värv ja see on ikka absoluutselt sobimatu kui lapsega naine abiellub valges kleidis! Ta ise oli paar kuud rase.)

Kole tüdruk

Igalt poolt hakkab silma, kuidas inimesed ei ole oma välimusega rahul, kannatavad ja teevad igasugu hullusi kaunima välimuse nimel ja ma püüan leida põhjust, miks mul seda häda küljes ei ole, sest äkki oleks see teadmine kasulik. No et oma lastele edasi anda või nii.

Meenutagem siis. Ma ei olnud mingi imeliselt imetletud imeline imik, kelle pilte ema kõigile tuttavatele näkku surus. (Ma kunagi olin ühel piinlikul bussireisil, kus paralleelklassi tüdruku ema just seda tegi - näitas tervele bussile, kui ilus laps tema silmaterakene ikka olnud on). Minu ema pigem leidis minus alati midagi kritiseerimisväärset, samas ma ei uskunud teda kunagi. Miks? Kas tõesti sellepärast, et mu vanaemad olid mulle selgeks teinud, et ma olen üks imetabane olevus? Võib-olla tõesti.

Igal juhul ei ole ma mitte kunagi uskunud, et ma oleks kole. Ja selle kõige juures ma teadsin, et ma olen kole. Kohe selgitan! Ma nägin enamiku oma põhikooliajast välja umbes selline nagu Katy Perry "TGIF"-i videos:

Mind tegi koledaks kogu see mind ümbritsev atribuutika, ma oleks tahtnud karjuda, et kogu selle jama taga olen ma täiega ilus! Aga keegi ei kuulanud mind. Katy Perry video ja Ugly Betty sarjani oli veel aastaid aega, kuigi ka need rõhusid faktile, et "te ei usuks, et see tüdruk võib tegelikult ilus olla!". No kamoon, ma omast kogemusest tabasin selle kohe ära!

Ma vihkasin prille. Tolleaegsed prillid olid muidugi ebamugavad ka oma traadist konksudega kõrva taga, aga kõige hullem oli see, et toona ei olnud prille mitte kellelgi meie klassist ja miskipärast olid prillid nohiku tundemärk number üks. Pealegi ei olnud ma üldse pime, ma nägin prillidega sama hästi kui ilma, aga mul oli laisk silm ja seda prooviti siis järele aidata. Ei õnnestunud absoluutselt. Mu ema väitis alati, et "pisikesed prillud" on kõige armsamad, aga ma olin kindel, et ta ütles seda ainult seetõttu, et ta oli mu ema. Ma siiamaani ei suuda vaadata romantilise pilguga prillidega noormehi, liiga traumaatiline minu jaoks. 

Siis mingil hetkel sain breketid. Loomulikult esimese ja ainsana klassis. Klassi popp tüdruk käis eraldi mainimas, et ükskõik kui õudsed ta hambad ka poleks (olid muuseas üsna õudsed), midagi sellist ta endaga teha ei laseks. Mitte et mina oleks rõõmsalt lasknud, ma nutsin ja halasin, vandusin vanematele, et nad teevad must paaria, sama hea, kui kohe ratastooli panna! Breketitest oli vähemalt kasu.

Breketitest hullem oli aga riietus. Sel ajal kui teised käisid turult ostetud neoonvärvi mikrominidega, leidis mu ema kuskilt villase alla põlve ruudulise seeliku - nii kvaliteetne, kindlasti kallis firma! - ja sundis mind seda kandma. Mäletan veel ühtesid õudseid-õudseid kingi, mida mu tütar nüüd kannab kui erakordselt ägedaid...Ehk siis mu ema maitse oli kallis ja kvaliteetne, ta ei võinud näha odavaid Poola hilpe, mida toona kanti, ega saanud aru, et minu jaoks oli Poola hilp elu ja surma küsimus. Hiljem hakkasin söögirahast kõrvale panema ja ostsin salaja neid odavaid kaltse, kandsin neid viisakate riiete all, mille koolis seljast heitsin.

Lisaks oli mul poisipea. Tragöödia, mille ema lasi lõigata, kui ma läksin suvel laagrisse, täide profülaktikaks. No täisid ma tõesti ei saanud, aga trauma küll. Muuseas, värskest poisipeast kordi hullem on väljakasvanud poisipea, mida jätkus ikka minu hinnanguil aastaiks, kuni juuksed taas normaalse pikkuse saavutasid. Selle tulemusena lehvin ilmselt vanuigi ringi nagu Ingrid Rüütel, sest ma lihtsalt ei suuda seedida mõtet lühikestest juustest (endal).

Äkki siis, kui ma oleks olnud pikalakaline, prillideta, breketiteta ja uusimais Poola hilpudes ning mind poleks ikkagi aktsepteeritud, oleksin hakanud oma päris välimuses vigu otsima? 

Mida siit õppida? No breketid saavad mul ilmselt mõlemad järeltulijad, need on tänapäeval suisa popid. Poisipea lasi Mini ise lõigata. Prillid on poolel klassil ja koledaid riideid kannavad nad vabatahtlikult. Täielik ikaldus! Minu kui ema käed jäävad siinkohal lühikeseks. 

Tõsiselt rääkides - on tänapäeva noorte jaoks üldse mingeid välimusse puutuvaid asju, mis ilma mingi kahtluseta nende silmis koledad oleks? Minilt ei julge küsida, äkki vastab midagi sellist, mis minu meelest kohe kindlasti kena ja elegantne on.

Ähvardav vaikus

Sõitsin siin ükspäev taksoga. Hoidsin kramplikult vihmavarjust kinni, et jumala eest taksosse ei unustaks. Autost välja astudes kukkus kinnas sõiduteele, teine ilmselt taksopõrandale ("ja põrandale taskust kinda ma olen pilland unustand" M. Vaik, Taksosõit.) Bolt käseb autosse unustatud esemete korral juhiga ühendust võtta. Me ei suutnud L.-ga kumbki sundida end inimesele helistama ("ta teeb ju tööd, sõidab, segaks, ah, kõigest kinnas ju, äkki märkab ise, äkki tal on meie kontakt, ilmselt ta ei saaks eesti keelest nii palju aru") Sellised üliviisakad ja kohmetud inimesed olemegi. Enne kui pikast sissejuhatusest teemani jõuan, veel väike kõrvalepõige kindamaailma - see on nii pagana konservatiivne! Müüakse ainult musti ja pruune nahkkindaid. Mul olid sinised, A1000st ostsin, kunstnahast. Ma nahast ei tahagi, kallid, kaotan kohe ära. Kus müüakse siniseid kunstnahast odavaid kindaid? A1000s enam ei ole, sel aastal on ainult punased. 

Taksojuht oli Mahmoud. Taksos oli kummaliselt vaikne. Jah, ma olen inisenud selle üle, et taksojuhid kuulavad Kirsti Timmeri saadet ja muud õudust, aga vaikus oli kah kummaline. Hiljem lugesin Vernon Subutex'i ja kohe tulid seosed. Äkki oli see tõsiusklik, kes kerglast muusikat kuulata ei tohi? Sellega on ilmselt keerulised lood, lugesin islam.pri'st, kõik oleneb usulahust, kes kui rangelt, ilmalikel moslemitel (?) on vist üldse suva, mu kolleeg kuulab gangsta räppi, näiteks. Mismoodi oleks elada üldse ilma muusikata? 

Avastasin, et kui ma ei saaks töö juures päev läbi klappidest endavalitud muusikat kuulata, siis ma tuleks töölt ära. Despentes'el on ilmselt sarnane suhe muusikaga, mulle tundub, et ta on ka ses osas "tõsiusklik". Mina ei ole isegi niimoodi süvenenud, et mida see muusika siis täpsemalt annab. Tema toob mängu termini "konvergents", mul seostub sellega kohe kodumaise Mikita mitmiktaju teema. Muusika mõjutab mingit struktuuri ajus, mida kuidagi muudmoodi mõjutada ei saa. Mikitat mõjutab samamoodi metsas jalutamine või seente korjamine, eks. Avardab taju? Tekivad sügavamad tunded, inspiratsioon, kergelt ülev tunne, justkui lendaks. Kui muusika ära võtta, oleks hirmus. Kuna see on eksisteerinud inimkonna algusest saati, ju ta on inimesele vajalik. Muusika ära keelata nagu Taliban seda teeb? 

Subutex'i raamatust veel, nii piinlik kui see ka ei ole, pidin guugeldama, mis seal Bataclanis siis juhtus. Oli see päriselt või autori fantaasia? Veetsin pool päeva jõledusi vahtides. 13. nov 2015 (pmst täpselt kuus aastat tagasi siis) ründasid terroristid Eagles of Death Metali kontserdi ajal Pariisis Bataclani kontserdimaja tappes 90 ja vigastades 200 kontserdikülastajat. Esimestest laskudest on Youtube's video. See on nii kummaline olukord, sest algselt ei saa keegi aru, kõlab nagu ilutulestik. Mida sa teed suures pimedas saalis, kus midagi ei näe, kui keegi järsku kõmmutama kukub? Õnnemäng. Aga et nii palju surma sai. Terroristidel olid granaadid ja pommivööd, kaks neist lasid end õhku. Kuidas ma ei teadnud sellest? Breivikut ma tean, ma tean, mida ma tegin ja kus ma olin, kui see uudis tuli (Viljandi Selveri parklas peale Rock Rampi, sõber lülitas telefonis neti sisse ja luges, tundus võimatu asi). Kontsert on terrorismiks ideaalne paik. 

Millal sa viimati suurel kontserdil käisid? Kas tuleb mõni veel üldse? Ma pean sügisel Placebole saama, sest märtsis ilmuva plaadi kaks esimest avaldatud lugu on ideaalsed. Keegi kommenteeris "mul on tunne, nagu ma olen koju jõudnud". Juba praegu on mul mälestusi, mis nende lugudega seonduvad. Mulle tundub, et ühist muusikakuulamise kogemust ei tohiks inimestelt ära võtta, see on millegipärast mingi osa inimeste jaoks elutähtis. Bataclan avati uuesti. Eagles of Death Metal peaks 6. aprillil Tallinnas lavale astuma. Elada tahaks. 

Seda lugu kuulasin ma keset metsa autos sõites, aknad lahti ja käed aknast väljas.

Kõrgema taseme kriisid

Vahel, kui soovahetusest juttu tehakse, osatatakse, kuidas mõni soovahetaja pärast oma soo taas tagasi vahetada tahtvat. Mõtlesin siin, et "aga see ju oleks imeline!" Ses mõttes, et miks ei võiks saada oma keha pidevalt vahetada, sealhulgas sugu? Ma nii tahaks, mul oleks vaja seda. Ilma igasuguste koledate operatsioonide, taastumise ja muu selliseta muidugi. "Wanna be Jesus without suffering".

Keegi tark inimene kuskil kirjutas, kuidas elu oleks palju parem, kui inimesed saaks aru, et neil on kõigil olemas nii maskuliinne kui ka feminiinne külg ning neid ei õpetataks ühte neist vastavalt bioloogilisele soole maha suruma. Nõus, aga. Mul ei ole need küljed, mul on need vähemalt kaks (pigem rohkem) iseseisvat ja elujõulist inimest. Kui mu sees elav mees peeglisse vaatab, siis ta läheb vihaseks ja sülitab peegelpildi pihta, sest no ei lähe kokku see tema ettekujutusega endast. Oleks vaja olla vahepeal üleni tätoveeritud kiilakas, seljas tagi tekstiga "Tahan su ära tappa!" Mingi testosterooni haiglase ülekülluse puhang? Arsti juurde ei lähe, äkki küsib ka esimese asjana "aga kas te ristitud olete?" (näide VVN-i blogisabast, päriselt!). Tegelikult olen ma elu jooksul õppinud, et mõnikord on täitsa kasulik, kui sisemine ja välimine pool on äärmiselt nihkes (üllatusmoment!), aga väsitav on see, seltsimehed, väsitav!

Probleemi, et välimist kesta ei saa muuta nii tihti kui vaja oleks, ei lahenda teaduse praeguse taseme juures mitte miski. Tuleb leppida. Aga juuksed lõikasin ikkagi maha. Praktilistel kaalutlustel, sest kamm ei käinud enam läbi. Pikad olid nad mul samadel kaalutlustel - vähem mässamist, ei pea juuksuris käima jne. Noh, selgus, et oleks ikka pidanud käima...Naljakas oli see, et nüüd, kui mul on õlgadeni juuksed, teatas mees, kes kangesti pikkadest juustest lugu peab, et "pole mingit vahet ju", aga ema, kes eluaeg on jutlustanud, kuidas teatud vanusest alates teatud asjad lihtsalt enam ei sobi sh pikad juuksed, kommenteeris nördinult "miks sa seda ometi tegid?". Paraku pean möönma, et lühikeste juustega on mõnes mõttes kergem. Näiteks saab need kiiresti kuivaks föönitada, ei pea istuma tunde toas ja kõigile kutsetele "ei!" vastama, sest "kuivatan juukseid". Minu pikkade juuste föönitamine võttis umbes sama aja, kui õhu käes kuivada laskmine, sest nii pagana palju oli neid karvu ja lisaks peale föönitamist nägin ma välja nagu heinasaad. Siinkohal kohane tsitaat Anna Gavaldalt: "/.../ vaatasin, kuidas ta juukseid sirgendab, üks salk teine salk kolmas salk neljas salk. Tal läks sada aastat sellega. Pearäti pähepanek tundus selle kõrval nagu feminismi sümbol." Siinkohal ka raamatusoovitus A.Gavalda "Mõrad turvises" - kui armastate karaktereid, siis Gavalda kehastub pundis lühijuttudes niivõrd erinevateks tegelasteks ja niivõrd meisterlikult, et lust lugeda. 

Eile lugesin, kuidas inimesed olid pigem "meh?!" Ave Taaveti "Valerahategija" suhtes. Mis mõttes? Ma ei osanud seda raamatut muudmoodi kommenteerida, kui ainult, et seda lugedes saad aru, kuidas mõnele lihtsalt on antud ja teised võiks parem eos pooleli jätta. Kui inimene suudab kirjutada maagilise realismi selliseks, et isegi mina söön, siis pole muid kommentaare vaja. Ja mõnele ei piisa sellest? Ma lähen kohe põlema, kui keegi ei kiida asja, mis mulle koledasti korda on läinud. Et mismoodi teie ei näe? Õudselt arukas muidugi. Lugesin ka seda, et Taavet pidada kirjutama nagu Mehis Heinsaar. Ma pole Heinsaart lugenud ühel hästi imelikul põhjusel. Nimelt ta nimi on nii tavaline. Mehis Heinsaar ei ole ju mingi kirjaniku nimi. Kirjaniku nimi peaks olema lühike ja lööv. Rein Raud. Mats Traat. Eve Kivi. Ellen Niit. Või siis pikk ja väärikas. Anton Hansen Tammsaare. Aga Mehis Heinsaar on tavalise inimese tavaline nimi. Ei kisu raamatukogus kätt sirutama. Sama võib muuseas öelda ka A.Taaveti "Valerahategija" kohta, sellel on lihtsalt nii kole kujundus. Mida sellest kõigest õppida? Sirutatagu käsi!

Kohustuslik alastipilt juubeli puhul

Käsi südamel vannun, et ma absoluutselt ei mõtle kuidagi negatiivselt neist blogijaist, kes endast paljastavaid pilte postitanud on! Pealkirja idee tuli hoopis nii, et vaatasin endast tehtud pilte ja ainuke, kus ma enam-vähem enda moodi välja näen, oli see:

Nagu te näete, paljastub siin seegi, et ma olen tegelikult sootu :) Sporti on kõvasti tehtud, jah, tänan küsimast. 

Ma ei tea, kas kõigil teistel käib mingi profifotograaf järel või, aga mu puhkusepildid on enamasti kas sellised, kus ma selja tagant, kuskil kaadri servas, liikumise pealt või siis vastu tahtmist perepildi huvides oma kõige suvalisemates kaltsudes, pea kammimata ja molu paistes nagu see:

Või siis tehtud L-i telefoni selfikaameraga, mis muudab su mingiks trolliks hiiglasliku lauba ja punnis silmadega, aga vähemalt siidsileda nahaga nagu see:

Aga juubel, jaa! Saingi 40! Viirelaidu ei saanud, jumal tänatud, ma kujutasin ju seda valgete linadega, kristallpokaalidega, mahedas õhtupäikeses otse rannas, reaalsus oleks ilmselt olnud, kui selle tormiga saarele üldse lastud oleks, vihmakuubedes kusagil lõdisemine ja lendavate laudlinade tagaajamine. Peab vist leppima, et iial ei tea, kas mu sünnipäev on sügisel või suvel. Mõni inimene isegi tuli. Mõni inimene ütles, et "ega me ei pea su sünnipäeva ju suurelt tähistama", mille peale ma jälle sõnatuks vihastasin, sest äkki ma tahaks ikka ise otsustada, kuidas mu sünnipäeva tähistatakse?! 

Juuksurisse otsustasin minna üle, ma ei tea, viie aasta kindlasti. Tegelt vist käisin viimati 2014, kui lõpetamiseks soeng tehti...Ütlesin juba juuksurile, et pangu ta lokirullid ja vesinik valmis, vaja eakohastuda. Häda on siiski selles, et see juustepikkus, mis keskmiselt pildilt paistab, ongi päris, mitte tuule teema, vasak pool on oma 10 cm pikem kui parem, sest...no ma krutin neid parempoolseid. Ja ega sellest blondeeritud osast kamm ka enam läbi ei käi, olgem ausad. Lühikesed juuksed mulle jälle absoluutselt ei sobi, sest ma olen ju kantlõug-hiidpea, mulle sobiks habe vist, aga ei kasva teine kuidagi. 

Endaga rahul olemisest. Ema oli suvilasse naisteajakirju vedanud. Vihastasin. Ühes Solmani-mutt ja Helme-proua targutasid pereväärtustest ja moraalsest hügieenist, teistes uhati ühelt poolt dieedi- ja meiginippe, teiselt poolt kehutati endaga rahul olema. Mõtlesin, et kui midagi endale lubada, siis vist seda, et eluilmas ei vaata, mida suhu pistan, trenni ei lähe ning näkku süstima ei hakka. Oeh, see viimane, ma saan aru, et mõõdukalt saab ka seda teha, aga sel suvel nägin suisa kahte inimest, kes peale mõõdukat algust ikka täiega ära pöörasid, kuid ise sellest enam aru ei saa. Põsed punnis ja läikivad nagu ladvaõunad, ninad kasvavad huultega kokku, silmad pingutusest kissis nagu oleks juuksed liiga kõvasti patsis. Ja ilusad inimesed olid mõlemad varem, kohe väga ilusad, aga nüüd on mingid monstrumid.

Kerglastel teemadel jätkates, nimetage jalanõusid, mis näevad ägedad välja, on mugavad ja kannatavad vett ka? Kummikud mul on, need pole väga mugavad. Talvesaabas ja plätu on ka, häda on just selle praeguse vahepealse ilmaga. Vaatasin eile linnas inimesi, olenemata soost või vanusest kannab 90% neist tosse. Vanasti olid tossud spordijalanõud, mul on tõrge neid tavalise riidega jalga panna.

Ta isegi ei ürita, milline jultumus!

Lana del Rey avaldas kolm uut singlit, millest igaühe kaanepildiks on tema enda portree, selline lihtne, kergelt kiiruga tehtu mulje jättev, mitte sätitud ja viimse detailini paigas. Ja osa inimesi on šokeeritud - vaheta kohe oma plaadi kujundus ära! See on kole! See on amatöörlik! See ei sobi sulle! Sa oled muidu ju nii kena tüdruk, Lana, miks nüüd siis niimoodi? Mõni ütleb, et Lana on ju niisamagi kena, aga sellistele vastatakse, et asi ei ole selles, kas Lana on loomulikult kena või mitte, asi on selles, et ta ei püüa! Ta ei püüa olla parem!

See meenutas mulle kohe eelmise postituse kommentaariumi, kus samuti toodi välja mentaliteet, et muudmoodi kui ilus ei tohigi olla ja maksimaalse ilu nimel tuleb pidevalt võidelda. Võeh, ma ütlen.

Ilu nimel mitte pingutada on kuritegu? Vabandan juba ette stereotüübi kasutamise eest, aga kas pole mitte levinud arusaam, et näiteks vene naised on sellised, kes alati pingutavad, on sätitud, kenad. Vot vene naine ei lähe prügiämbritki välja viima, ilma et meik peal oleks ja kontsad all! Ma mäletan, et mul oli ka kunagi põhjenduseks alati võtta, et miks olla oma tavaline kui võiks olla oma parim? Ja no teisalt sai ikka silmi pööritatud paari tuttava üle, kes väidetavalt ärkasid peikade juures enne kukke ja koitu, värskendasid wc-s meigi ja heitsid siis kaissu tagasi, et ikka hommikul meest oma kauni näoga rõõmustada. Mehhiko teleseriaalides ju ka daamid ärkasid alati, täismeik näos ja sonks peas. Ei saa öelda, et poleks dilemmat olnud - mis siis saab, kui ta mind meigita näeb? Midagi ei saanud üldiselt, enamasti ei pandud tähelegi. 

See oli selline ealine iseärasus mu meelest. Enamikul läks üle. Mõnel ei läinud ka. Hiljuti just üks kommenteeris oma trenni- ja ilupostitusi, et siis pole häbi end mehe kõrval näidata. Mees on tal muide kõvasti ülekaaluline lõtv töll. Täismeik, juuksurisoeng, liibuvad riided ja tikkkonts peavad olema, siis ei ole häbi ja mees on uhke. Prioriteetide küsimus ilmselt.

Mehed meesteks, aga meil siin töö juures oli varem üks muidu tore iluteenindaja, veidi vanem korpulentsem daam ja siis tema mind nähes kukkus alati survestama - "oleks mulle antud selline raam nagu sulle, küll ma alles tuuniks seda! No miks sa ometi miniseelikut selga ei ole pannud! Miks sa ometi omale pikki küüsi ei taha! Mis hallid või beežid küüned, ma paneks kohe neoonroosad, siis on ikka ilus!" Tal oli valus vaadata mu rakendamata potentsiaali, ilmselt professionaalne kretinism, aga ikkagi. 

Ilus naine on hoolitsetud naine! Kas see hoolitsus tähendab igapäevast ilusalongi või seda, et pea pestud, puhas riie seljas, küünealused puhtad ning higihais ei käi üle pea? Muuseas, esimene võib teise ka välistada, on selliseidki kohatud.

Ilu nõuab ohvreid, kui ohvreid pole, mis ilust me siin üldse rääkida saame?

Kehade võitlusest

Lugesin ükspäev dokfilmi "Keha võitlus" režissööri Marian Võsumetsa arvamuslugu ja igasugu erinevaid ning vastandlikke mõtteid tekkis. Paar päeva hiljem läksin arsti juurde oma teist surakat saama ja sealse 15-minutilise "ootame nüüd kõrvaltoimeid"-istumise ajal tõstatus jälle see teema, et "kas on ikka vaja neid pakse promoda?!"

Ma olen nõus, et kedagi tema keha põhjal narrida ei ole ilus. Samuti olen nõus sellega, et keha on tohutuks probleemiks paljudele, see on ebanormaalne, kui paljud inimesed selle pärast kannatavad. Teisalt, rasvunud inimesi on oluliselt rohkem kui varasemal ajal ja kas meil ei jäägi muud üle, kui nentida, et tulevikus on keskmise inimese kaal nii paarkümmend kilo raskem kui tänapäeval? Terviseargument, et nii mõnigi ülekaaluline on tervem kui normaalkaalus isend, pädeb siiski vaid kergelt ülekaalus inimeste puhul, ärge tulge rääkima, et 150 kilo võib olla väga tervislike eluviiside tulemus. Siinkohal meenub analoogiana artikkel mehest, kes koroona tõttu oma kopsud kaotas ja mille all oli mitu kõigeteadjate kommentaari, kuidas "raudselt oli ahelsuitsetaja, muidu ei tee see koroona midagi!". Selle peale mainis mu ema, kes ca 40 aastat meditsiinis töötanud, et paraku on tema kogemuse kohaselt rohkem neid kopsuvähi saanuid, kes iial sigarette tõmmanud ei ole, kui neid, kes ahelsuitsetavad aastaid. Millest ei tuleks järeldada seda, et suitsetamine ei ole vähi riskitegur, vaid pigem seda, et mittesuitsetamine ei pruugi sind vähi vastu immuunseks teha. Sama kaaluga - ülekaal on riskitegur, kuid see ei tähenda, et kõik saledad terved oleksid või kõik ülekaalulised haiged. 

Mu meelest on selgelt näha, miks inimesed rasvuvad - istuvad tööd, autod, odav kiirtoit. Kui lehitseda mõnd koju tulevat toidupoe reklaamlehte, on toitu sellest kindlasti alla poole, kõik ülejäänu on maiustused ja snäkid. On raske minna poodi ja võtta ainult sooja toidu valmistamiseks vajalikku materjali - pisikesed ahvatlevad värvikirevad pakendid odava nänniga piiluvad sind igast riiulivahest. Me ei saa neid ära keelata, ma ei poolda lapsehoidja-riiki, inimesel peaks omal aru peas olema. Aga ei ole. Mida siis teha?

Mulle tundub ainsa mõistliku variandina rääkida just ülekaalu ohtlikkusest tervisele, mille vastu näib käivat see kõigi kehade võrdsuse kampaania. Millegipärast langeb ka vastasleer pea alati ekstreemsusse - igasugu dieedid, fitness massidesse jms. Miks mitte lihtsalt teadvustada, et ära söö s****? Söö normaalset toitu, mitte burksi, krõpsu, liitrite kaupa limonaadi, värvilisi komme jms. Ma olen nõus Võsumetsaga ses osas, et sellesarnased Terviseameti kampaaniad on olnud täielikud läbikukkumised ("kapsas kanni ei kasvata"). Piinlik. Lame. Keegi ei taha närida paljast kapsast. See viib ainult kauni kanni nimel nälgimiseni ja hiljem tagasilöökideni. Kõige ilgemad on need igasugu "patuvabad" toidud. Lähen pärast sööki pihile või? Olin nii patune, sõin, andestatagu! Mulle tundub, et äärmusi on pildil rohkem kui keskmist - käib kas tõsine dieeditamine või toitutakse pea ainult kiirtoidust. Mõlemad on kahjulikud, nii nälgimine kui rasvumine. Promodes kehapositiivsust jääb varju see, et ülekaal siiski on ohtlik ja promodes tervislikkust unustatakse dieetide negatiivne mõju. 

Üldiselt mulle justkui tundub, et erinevate kehade aktsepteerimist on tänapäeval rohkem, sest erinevaid kehi lihtsalt on rohkem näha. Ülekaalulisi on rohkem, enam ei ole keegi üle kooli ainuke paks poiss/plika. Üks eluaeg suuremat sorti olnud inimene ohkas, et oleks tema ajal nii olnud, oleks temagi julgenud ilusaid riideid kanda, mitte ainult võimalikult varjavaid kartulikotte, mille peale üks teine hiljem minu kuuldes valjusti mõtles, et kuidas ta ometi aru ei saa, et ilusad riided paksu seljas on lihtsalt kole, õige ongi, et tollane avalik arvamus sundis paksud kottidesse, praegu on lihtsalt valus linnas ringi käia ja neid võbisevaid volte vahtida! See sama, kes mulle kunagi ütles, et teda häirib, kuidas teised välja näevad, sest tal on lihtsalt arenenum ilumeel, äkki ma peaks ka enda kallal tööd tegema, et samale tasemele jõuda? See nagu räägib veidi vastu patriarhaadi ja male gaze'iga kõige põhjendamisele - naisi vaatavad kritiseeriva pilguga eelkõige teised naised ja mu meelest pigem mitte kui konkurente üldse. Meestest märkimisväärsele osale meeldivad kogukamad vastassoo esindajad oluliselt enam kui 0-suuruses modellid. Mulle tundub, et siin on pigem moemaailma ja meedia koosmõju see, mis saleduse elunormina määratleb. Minagi olen harjunud, et inimene peaks välja nägema selline nagu mannekeen poe aknal ja imestan, miks samad asjad minu seljas niimoodi ei istu. Mingi rumal eeldamine, ei oleks isegi reaalne, et rõivamannekeenid suudaksid esindada kõikvõimalikke kehatüüpe, aga miskipärast me neid endaga võrdleme. Ses mõttes oleks ju kena, kui mannekeene oleks igas suuruses? Siiski mõjub see meile kui paksuse propaganda ja olemegi kaarega alguses tagasi. 

Ehk siis tänan lugemast, midagi tarka ma soovitada ei oska. Nokk kinni, saba lahti. 

P.S. Lugesin just, et tuntud infoühiskonna teoreetik sotsioloog Manuel Castells on nimetanud blogimist "elektrooniliseks autismiks". Lehva-lehva, kaasautistid! :)

P.P.S. Mis oli selle nädala tähtsündmuseks? See, et selgus, ma kaalun nii viis kilo vähem kui ma arvasin. L. suisa seitse. Miks see meid nii rõõmsalt elevile ajab?! Ilmselt tuli kaalulangus lihtsalt sellest, et me oleme rohkem liikunud, mitte isegi sporti teinud, vaid niisama jalutanud ja looduses matkanud.

Minu Praha

Oli valida, kumba loen, kas Oksast või Pautsi, kuna nädal oli niigi masendav (enda tekitatud probleemid, ei midagi erilist), siis otsustasin viimase kasuks, sest Oksaselt midagi meelelahutuslikku oodata oleks naiivsevõitu.

Mulle väga meeldis! Üle pika aja sai korralikult naerda. No näiteks selline stiilinäide: "/Ta oli .../ niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest." (lk 58) Sellist tüüpi huumor, mille puhul mõtled, just, jah, täpselt nii ongi, ei suudaks ise paremini sõnastada! Nagu mina ise teeks nalja ja keda siis ikka rohkem armastaks kui ennast. 

Põhiteemast kõrvale kaldudes üks tsitaat veel, mille puhul ma tundsin, et see on asi, mida ma ise välja öelnud ei ole, aga mis ilmselt nii oleks ja nüüd tuleb selle teadmisega edasi elada: "Mida ma oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin - tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaks raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida." (lk 38). Ehk siis see ei ole mingi selline tüüpiline tüütu reisiraamat - käisin seal ja nägin seda, oli kena, (leidsin nunnu kohaliku mehe, asjaajamine on seal riigis ikka alla igasugust arvestust, kohalikud pulmakombed), vaid läbimõeldud tervik, Pauts on ju ikkagi kirjanik, lool on süžee, tegelased, kulminatsioon. Ja loomulikult Praha, millega mul on isiklik soe suhe. 

Nii, nüüd unustame raamatu ja hakkame rääkima minu Prahast.

Mina käisin oma ühe korra Prahas 1998. aasta varasuvel olles 16-aastane. 

See pilt on tehtud varahommikul, peale öö otsa üleval kooserdamist. Me seisime seal imelises hommikuvalguses (mis pildile jäänud ei ole) ning igasse suunda, kuhu vaatasime, laius linn ja ma mäletan, et mõtlesin umbes "vau, maailm on päriselt suur!". Me olime kõigest natuke õlut joonud, kellelgi polnud avajat ja kui me üritasime pudelit prügikastiga avada (mul on pilt praeguseks lahkunud sõbrast, kes seda üritab), siis kõlas kuskilt pimedast eestikeelne hüüatus: "Noh, poisid, ei saa õlut lahti või?". Me jõlkusime kõhedates kottpimedates parkides, kui järsku aimasime eemal paari tumedat siluetti meie poole tulemas ja üks teine sõber küsis mult irooniliselt: "Marca, kui meil peaks olema vaja joosta, kas sa suudaksid?" Asi ei olnud selles, et ma olin ainus tüdruk, vaid pigem selles, mida ka pildilt näha ehk siis plätumutt forever. Ma ise ei näinud enda outfitis midagi imelikku. Mul oli isegi dressidega sobiv küünelakk (Manhattan, Tartu vanast Kaubamajast, loobin olmedetaile nagu Mudlum) ostetud, mida ma ka pildil, näpud harali, demonstreerida püüan. Hõbekett oli toonase peika oma (seesama 20-aastane ätt, keda ma hiljuti mainisin), andsin paari nädala pärast, kui lahku läksime, tagasi. T-särk on Musta Q fännklubi toode, pmst sama, mis tänapäeval 5miinuse "Rämmar". Gangsta-gangsta. P.S. Plekk pildil on sellest, et ma saatsin seda kui paraadfotot endast oma arvukatele toonastele kirjasõpradele. Ju keegi hoidis panni all. MINA hoian oma pilte kenasti albumis. Meenub, et keegi kobises veel, et "sa päriselt arvasid, et plätud koos dressidega on moekas kombo vä? Ma olin nagu: "biiitch say what?!"

Tegelikult olime meie täitsa ontlikud lapsed. Paar reisikaaslast ostsid näiteks Praha keskväljakul suvaliste tüüpide käest kanepit ja tegid taksos külma arve. Kas tänapäeval keegi üldse julgeb korraldada teismeliste klassiekskursioone? Prahast mäletan veel neid jubedaid kerjuseid Karli sillal, keda ka Pauts mainib, ühe puhul olin ma peaaegu kindel, et see on peata laip. Tohutut Kesk-Euroopalikku äikesevihma, mis Praha küngastel mässavaks jõeks muutus. Mingit urkalikku ööklubi otse Karli silla all, kus keegi meilt dokumente ei küsinud, aga kust me põgenesime, kui märkasime, et kamp tumedasilmseid keskealisi mehi meid kahtlaselt silmas peab. Ma ei tea, mitu ööd me Prahas olime - tundub kahtlane, et selle pika bussireisi peale ainult ühe, aga mu mälus on see kokku sulanud üheks pikaks pimedaks ööks, millele järgnes see imeline hommik panoraamvaatega linna kohal. Praegu tundub mulle, et tegelikult on see foto tehtud ühes teises kohas, sest mulle meenub, et seal, kus me hommikut vastu võtsime, sai justkui rinnatise peale püsti ronida, mingit aeda nagu pildil, ei olnud. Aga no mälu, eks.

Unine asju sünnitab ilmutisi, teine mu lemmiklinn peale Prahat on Varssavi, millest ma olen kaks korda niimoodi läbi sõitnud, et ärkan bussis varahommikul keset hommikuvalguses ärkavat suurlinna ja see on mulle säärase mulje jätnud, et piisab lemmiklinnaks olemiseks, mis sest, et oma jalga ma Varssavis maha pannud ei olegi. Ah, tegelikult meeldivad mulle kõik suured, vanad linnad, sellised, kus on vanalinn, katedraalid, kitsad tänavakäigud ja laiad bulvarid ja kuhu ma olen sattunud kenal aastaajal. Viin näiteks on mu mälus kui jõle linn täis külma tuult ja koerasitta, sest ma käisin seal varakevadel. Liisi Ojamaa luule räägib linnadest (tema räägib küll konkreetselt Tallinnast) nii, nagu mina neid armastan.

Tule mu koopasse, mateeria!

Pealkiri on virutatud Maarja Kangro luulekogult. Teeme nii, et kõigepealt räägime Platoni koopamüüdist ja seejärel kuidas seda mateeriat (aka Guessi kott) omale koopasse meelitada, muidu ei viitsi ju keegi lõpuni lugeda ja ma ei saa jätta endast muljet kui erudeeritud isikust.

Ma olen siin järjest ette võtnud mitu teost teaduskirjandust ja päris äge on märgata, kuidas aju võimsuse piiril töötab. Lugemine, mis saab toimuda ainult täielikus vaikuses ja keskendumises, sest ilma selleta läheb kohe lappama ja avastad, et oled lugenud 100 lehekülge aru saamata, millest jutt käib. Mul ükskord juhtus nii, jätsingi raamatu pooleli ja pärast lugesin teiste kommentaare Goodreadsist, et neil olla ka umbes sarnane olukord olnud. Kõige jaoks ei jätku ikka (vaimu)jõudu. Siiani ütleksin, et kõige hullem on minu jaoks (ma reaalteadustega muidugi üldse ei üritagi, 0 eeldust, isegi "Matemaatika õhtuõpik" sai must jagu) filosoofia. Ma kujutlen ette inimest, kes pingutuseta suudab filosoofilisi traktaate lugeda ja see tundub nii ulmeline! Keegi on ju suutnud need raamatud võõrkeelest tõlkida, neid toimetada - võimas! Mina ei saa, kogu see abstraktne ideede maailmas toimetamine tekitab minus madala tungi mõnd meelelahutuslikku raamatut lugeda. Möönan, et üksikud selgusehetked on seevastu imelised - näe, isegi mina saan aru, millest sellel leheküljel räägitakse! Ok, ma tegelikult saan aru üldises plaanis, et miks ja kuidas, mis eesmärgil, mida soovitakse tõestada, aga asja üldine võlu läheb mul ikkagi kaduma ja sellest on mõnevõrra kahju. Kas peab nii loll ja küündimatu olema?! 

Ülikoolis mulle poliitfilosoofia täitsa meeldis. Eks õppejõu seletustel oli selles oma osa ja muidugi teatud autorid olid ka mõistlikumad kui teised. Üks kõige hullemaid oli mu meelest Marx. Siinkohal meenub tsitaat Grigori Služitel'i "Saveli päevadest" - "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) Vaene Marx, keegi temast aru ei saanud (Marx ju mingit revolutsiooni ette ei näinud), aga tema nimel tehti igasugu lollusi. Machiavellist ma kirjutasin ju suisa bakatöö ja pärast öeldi, et see olla olnud ainus kaitsmine, mida oli ka huvitav kuulata. Ei ole kõik filosoofid kindlasti vennad. 

Aga kuidas siis mateeriat koopasse meelitada? Avastasin siin hiljuti, kuidas end toast väljumata kulda-karda rüütada ja loomulikult sattusin lõksu. Kõigepealt sain võileivahinnaga Hilfigeri mantli. Adidase dresse ootan (selle veenidelõikuja käest...). Dr Martensid, neid peaks proovima minema. Ma ei oleks elu sees suutnud neid kuhugi poodidesse jahtima minna, poleks tulnud selle pealegi, et neid mul VAJA on, eks. Eile ma avastasin ühe Guessi koti. Täpselt minu kott, Guessil on palju võikaid kotte, aga see ei olnud, see oli ilus, selle peal olid filigraanselt väljajoonistatud taimed nagu Merianil, see oli täpselt õiget tooni. Ma kujutasin ette, kuidas ma sellega suvel ringi kõnnin. Ja siis tuli välja, et müüja oli selle juba ära müünud, aga unustanud kuulutuse maha võtta. Mu maailm varises kokku! (Ma kirjeldasin seda kotti siin ainult selle pärast nii detailselt, et äkki ostja loeb, avastab, et ma väärin seda kotti ikka rohkem kui tema ja loovutab selle mulle!) Lohutamatult kammisin terve interneti läbi, mitte ühtki sellist kotti mitte kusagil! Tulemusena salvestasin endale hunniku asenduskotte, mida hommikul vaatad kui pohmaoste - miks? milleks? Õnneks ma ostmiseni ei alandunud. Jube, mida võimalused inimesega teevad! 

Õhtu lõpus juhtus veel üks paha asi, avastasin, et üks inimene, keda ma tunnen, on olnud edukas asjas, milles ma ise tahaks edukas olla, aga pole. Naljakas, kuidas sellised väiksed kadedustorked avaldavad, mis sulle elus tegelikult korda läheb. Lõin arvuti kinni ja läksin magama. Maailm on minu vastu ja maailmaga võidelda ei ole mõtet.

Kaltsukaneedus

Ma olen alati kadestanud neid paljusid inimesi, kes kaltsukatest igasugu imelisi leide skoorivad. Kui mina kaltsukasse saabun, on seal stangedel ainult väljaveninud T-särgid kirjaga "Miss Kouvola 2002" (tõsijutt, ise nägin), mis muidugi on üsna punk-statement särk, aga samas oli see värvist ära beebiroosa ja nagu ma juba ütlesin, siis väljaveninud. Mul ei ole silma, ma ei tea õigeid päevi ja kuskil kaltsukaleidude grupis ma ka ei ole, ok, ühes olen, aga seal on 90% leidudest pealinnast, see on temaatiliste leidude grupp (bändisärgid, noh).

Viimasel ajal on aga trendiks neti-kaltsukad, mis on mulle hoopis sobivamateks osutunud. Ma võin tundideks neisse kaevuda ja enamasti mõelda, et mis oli inimestel peas sel hetkel, kui nad need jubedad rõivatükid endale üldse soetasid, mida nad nüüd hingehinna eest teistele maha parseldada püüavad. See on tegelikult liialdus, sest enamasti inimesed müüvad odava raha eest vägagi korralikke asju ja need, kes katkisi, lõpunikantud või lihtsalt jubedalt pildistatud esemeid müüvad, on ikka vähemuses. 

Aga tuleb välja, et kui asjaks läheb, siis tabab kaltsukaneedus mind endiselt. Eks ma tegelikult kahtlesin, kas tasub osta kaupa müüjalt, kelle käed on küünarnukkideni žiletiarme täis, aga asja, mida ta müüs, olen ma aastaid igatsenud. Peale pikka ootamist ja portaalilt raha tagasi saamist, kirjutas müüja, et sorry vaan, ta oli see kuu aega haiglas. Arusaadav. Tegin kõik tellimisprotseduurid uuesti läbi, sest mul on ju seda asja hädasti vaja ja nüüd ootan jälle. Varsti pean selle raha tagasinõudmisprotsessi uuesti algatama vist...Raskeks teeb asja see, et kliendihaldurid on seal nii paganama viisakad, sinatavad, kutsuvad nimepidi ja soovivad "päikest", mis minu kalestunud hinges hoopis häirekellad lööma panevad. See peab ju sarkasm olema?! Kuskohas säärast klienditeenindust õpetatakse? Läksin guugeldama "ma pole käinud teiega ühes karjas" ja leidsin, et aastal 2003 tundus enamikule sinatamine teenindussituatsioonis võõrana, nüüd küll enam kindlasti mitte, see on normiks saanud. Mulle tundub, et niimoodi loodetakse inimestele kergemini naha vahele pugeda. Ma nimetaks hoopis seda uussiiruseks.

Täna leidsin jälle ühe hea asja, mida kangesti vaja oleks, eriti sellise hinnaga, eks. Kas te usute, et on olemas inimesi, kes ei tea, kuidas nende nime peaks kirjutama, et rahaülekanne kohale läheks? Ma sain ka nüüd teada, et on. Ehk siis uus oht neile, kes panevad oma lastele hästi pikki ja peeneid nimesid - nad ei saa rikkaks, raha ei jõua kohale! Ja taaskord suhtleb inimene minuga nagu lapsega:"Marca, teeme nüüd nii, et kirjutame selle nime hoopis nõndaviisi!" Elupõline õpetaja? Ma pakun, et ülekande viivitus ei ole tingitud nime kirjapildist, vaid pankadevaheliste tehingute aeglusest, aga see selleks. 

Mine või poodi asju ostma, sellisesse, kus on nutikassa. 

P.S. Ma loodan, et ma oma karmat nüüd päris tuksi ei keeranud selle halaga siin, ma siiski tahaks kangesti need asjad sealt internetist kätte saada tegelikult.

Vene kasside hingeelust

 Ega see Grigori Služitel'i "Saveli päevad" mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Lapsepõlves ju hoiatati "Mumuu" lugemise eest, oleks võinud eeldada, et see laieneb muudelegi vene autorite loomaraamatutele. Ehk siis, loomasõbrad, olge hoiatatud! Muuhulgas, avastasin seesuguse lehe ja suisa äpi nagu "DoesTheDogDie.com" - kui sul on nõrkus mõne teema suhtes filmides ja raamatutes, siis siit saad teada, millest hoiduda.

Teisalt kirjutasin ma sellest raamatust päris palju toredaid tsitaate välja, seega päris mööda külgi maha jooksnud raamat ei ole:

• "Elusolendil on vaja pähklit, mille ta peitis ära palju-palju aastaid tagasi ja millest ta mitte kunagi mitte kellelegi ei räägi" (lk 62)
• "Ta taipas üpris varakult, et innukat saatus juhib, aga mitteinnukat tirib tagasi." (lk 48)
• "Ta jumaldas vaatlemist. Ta arvas, et ainus tegevus, mis on elusolendi vääriline, on ringi vahtida."(lk 49) (Mulle tundub, et siin on sõnastus veidi vildakas, aga ei saa enam kontrollida, kas päriselt oligi niisugune...)
• "Noorus põles tema akendes viimsete välgusähvatustena." (lk 79) (Njaa, kena viisakas ütlus minuvanuste kohta ju:)
• "Tundus, et nende näod on kukla taga kinni nööbitud ja kui kogemata riivata salahaaki, tuleb mask eest ja hakkab salongis õhupallina keerlema." (lk 81). Autor kasutab selliste olevuste kohta sõna "vanuritest neiud", mu emal on selleks "elatanud beib". Ma kujutan ette, et Moskvas neid juba jagub, meil, äkki pealinnas on rohkem?, eriti mitte, aga ma nägin Vilniuses üht nii hullu versiooni, sõber (meessoost, muide) sosistas selja tagant, et "oo ei, ära sa sinna vaata, sa ei saa öösel magada!", ma muidugi vaatasin ja see oli tõsiselt groteskne. Keegi, välimuse järgi oma 70-aastane, oli lasknud endale võlts põsesarnad panna (?) ja nahk üle kogu näo oli viimseni pingul. Huuled olid Vilniuse vanalinnas igal kolmandal paistes.
• "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) See on lausa imeliselt sõnastatud tähelepanek! Huvitav, kas issand hoiaks peast kinni, kui teada saaks, mida kõike talle ei omistata?

Veidi veel kassidest ja vene elust. Vaatasin neid aastakokkuvõtteid ja ei osanud ühtki teha, sest nii keerulised küsimused, eeldavad meenutamist ja puha. Aga aasta parim ost, seda tean ma küll, kassi pesa nimelt! Ma ei uskunud, et ta selle omaks võtab, aga raevukus, millega Tommy seda armastab, paneb mu häbenema kõiki neid aastaid, mil ta aknalaual pleedi peal pikutama pidi...Enne iga uneseanssi sõtkub ta pesa valjult nurrudes, mujal ei tee ta iialgi midagi seesugust. Mõeldes sellele, meenus, et minu lapsepõlve kass magas meil punalipu peal. Tal oli oma laud, kuhu siis, ilmselt mingi pehmema materjali kaitseks, oli asetatud Nõukogude Liidu punalipp. "Ega see kalts muuks ei kõlba", nagu vanaema mainis. Tagantjärele mõtlen, milline julge riigivastane tegu! Siiam oli vallutanud Nõukogude Liidu. Miks meil üldse see punalipp oli, ma ei tea. Äkki kunagi oli kohustuslik? Minu ajal oli meil välja riputamiseks igatahes ENSV lipp, see punane siniste lainetega. Mul oli õudselt kahju, kui selle asemele see igav sini-must-valge tuli, mu meelest olid lained hoopis ilusamad...