Kolmapäev, detsember 17, 2008

Positiivsust advendiaega

Nii - mida me siis eelmisest postitusest ja kommentaaridest õppisime? Mulle tundub, et kokkuvõtteks võib öelda midagi sellist nagu - naiselikkus on defineeritav kui eneseväärikuse puudumine ning millegipärast on enamik naisi koledasti mehelikud?
Tegelikult on jube kõrini neist "suhteekspertidest", kes igalpool suure suuga sõna võtavad. Ei viitsi isegi mitte erutuda. Kes tahab, võib näiteks seda siin lugeda. Ehk siis vaene väike rikas eesti mees, keda kurjad eesti naised ära kasutavad. Võrratu üldistamisoskus ja traagiline lugu - "lausa pissu tuleb silma" (tsiteerides üht Perekooli dementset, kes nagu hilisemal vaatlusel ilmsiks tuli, pidas pissu all silmas pisarat. Nii nummi.) Vähemalt tore, et elus nii palju huumorit leidub :)
"Millises vaimses seisundis peab olema inimene, kes selliseid asju siia foorumisse kirjutab???" (Pissujutu kohta)
"Tibu on kana laps." (Sarkastiline kommentaar enamlevinud sünonüümile lapse kohta)
"Mina ei taha välja näha nagu poegiv emis." (Inimene, kes peab loomulikuks ka keerulises olukorras kauni välimuse säilitamist)
Nii et ärge öelge, et Perekoolis ainult hullud koos on. Täitsa siiralt kohe on seal ka päris paigas mõistusega tegelasi. Ega lolle siis niisama loodud - ikka teistele rõõmuks!

Kui poleks lollide pöörast armeed, kas tõuseks siis tarku, kes näitaksid teed?
(Singer Vinger - Vastandite ühtsus ja võitlus)

Mina olin juba 15-aastaselt väga erudeeritud ning laia silmaringiga tüüp. Sõbrustasin ainult õpetajatega ja nende hulgast ka ainult valitud helg-peadega. Vaimukused stiilis "julge hundi riist on rasvane" ja "häda ajab härja kusele" olid mulle juba mürsikuna mõeldamatult labased.
(Reijo Roos, tegelane Orkutist)

Reede, detsember 12, 2008

Diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida?

Leidsin täna hommikul netiavarustest sellise arvamusavalduse (see oli anonüümne, seega loodan, et autor ei pahanda):
"Teile on sõnum."
Kas peaksin...? Või pigem mitte?
Ma pole kunagi diskreetsusest lugu pidanud. Kui keegi tahab midagi
saladuses hoida, siis peab ta seda minu eest varjama. Ja kui ta seda
piisavalt hästi ei varja, siis ei tohiks ta minu peale pahandada, kui ma
selle välja uurin. See on alati olnud minu põhimõte.
Hea küll, mul on kalduvus nuhkimisele, ma tunnistan seda. Ja ma ei tea
ühtegi naist, kes seda kalduvust minuga ei jagaks. Ma julgen isegi väita,
et diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida.
Kujutlege vaid, et naine jätab lugemata käsitsi maalitud südametega
postkaardi, mis on tema meessõbrale adresseeritud. Haiglane.
Kujutlege vaid, et naine _ei viigi_ end kurssi oma armsama avatult
vedelevas märkmikus kirjapandud kohtumisega. Kahtlane.
kujutlege vaid, et naine leiab mehe kirjutaslaualt ümbriku märkega
"isiklik" ja jätab selle sisuga tutvumata. Või kuuleb mehe telefonist "
Teile on sõnum" ja jätab selle kuulamata. Täiesti ebanaiselik, täiesti
ebareaalne.
Mina isiklikult pean nuhkimist laiduväärseks siis, kui sellest jäljed
jäävad. Ma ei rebiks kunagi ümbrikke lahti, ei loeks kunagi võõraid
e-maile, kui ei oleks olemas funktsiooni "Mark as unread", ja ei otsiks
kunagi tema rahakotist kahtlaseid kviitungeid, kui ei oleks täiesti
kindel, et ta parasjagu väga sügavalt magab.
Ei, ma ei ole umbusklik. Olen uudishimulik ja tahan midagi uut teada
saada. Nuhkimine on tore, kuna sealjuures võib ju midagi avastada, see aga
enam nii tore ei ole.
See on loogika, millest kahtlemata kõik aru ei saa. Enamasti jõutaksee ju
niikuinii järeldusele, et mehel polnudki midagi varjata. _Ja millegipärast
ei rahulda see enamikku naisi._ Selles suhtes oleme lihtsalt kohutavad
dialektilised. Olgem ausad, kes tahab endale truud meest? Kes tahab
sellist, keda võib saata neljaks nädalaks Türki Ronisoni-klubisse ja talle
lahkudes " Lõbutse hästi!" soovida?
Sinu mees on truu? No palju õnne! Võibolla sellepärast, et keegi teine ei
taha teda?

Kõik teevad seda, kõik luuravad ja otsivad. Ainult mõned oskavad seda
suurepäraselt varjata. Selles pole kahtlust. Ja kui te arvate, et teie
elukaaslane on laitmatult aus ja teid kinnisilmi usaldab, kunagi ei vaata
salaja teie telefoni ja ei piilu teie taskusse väites, et tahtis seda
lihstalt pessu panna, ei terita oma kõrvu, kui telefonist kostub mahe
hääl, ei ürita sisse logida teie postkasti, siis on asjal kolm varianti.
Esimene, mis minu arvates ka kõige hullem, on lihtne: te ei huvita põrmugi
enam oma elukaaslast ja tal on teist lihstalt ükskõik. Ta pavetab niigi
iga päev, et teil keegi tekiks, nii saab ta rahus mängida ohvrid, keda on
mahajäetud.
Teine, mis on minu meelest ka kõige põnevam: teie kõrval on suurepärane
näitleja, kes oskab teid kõike uskuma panna, isegi seda, et te ise pole
kunagi nuhkinud.
Ja kolmas, mis on kõige lühem: teie kõrval on kuivik.

...Neljas variant? Ta ei nuhigi, kuna te pole andnud talle selleks
põhjust. Veel!


Algul see vihastas mind, aga tegelikult peaks vist teema üle järele mõtlema. Mida see nuhkimine siis annab? Põnev on kindlasti, aga tulemuseks tavaliselt ju ebamäärased kahtlused, millele kinnituse leidmiseks või ümber lükkamiseks peab veel nuhkima. Lõpuks muutud paranoiliseks hulluks, milliste kohta meeste hulgas legende liigub. Neid elavaid legende olen isegi kohanud - tibid, kes peavad 24/7 oma mehe kõrval passima, 8 korda päevas neile töö juurde helistama, väiksemagi kahtluse korral kõik mehe sõbrad üle kuulama jne. Ise nad kusjuures nimetavad seda tõesti armastuseks ja leiavad, et sinu tunded pole piisavalt tugevad kui sa samuti ei talita. Vaesed mehed seevastu ei tea, mida häbi pärast teha, vannuvad pisarsilmil, et nad tahavad tõepoolest ainult paar pudelit viina juua, aga nüüd tekib neil juba trotsist tunne, et peaks lõbumajja minema. Kõige hullem on see, et lõpuks usuvad ka need jälitatavad mehed, et selline see naise-mehe suhe olema peabki ning kahtlustavad ka kõiki teisi sellises käitumises. Ehk siis siit koorub välja ka põhiline põhjus, miks minu arvates nuhkimine jube on - see on alandav. See alavääristab mind ennast enda silmis justkui ei usuks ma, et keegi üldse minuga koos soovib olla. Asi ei ole mingis usaldamises, asi on just nimelt selles, et see paneb mind iseennast odavana tundma. Mitte kuidagi eriliselt naiselikuna nagu loo autor leiab. Minu eneseväärikus kahaneb läbi selle, et ma tunnen end asuvat sama pulga peal kui need paranoilised kanad, kellest varem juttu oli. Sellised, kelle üle tegelikult kõik naeravad.
Ah et kes tahab endale truud meest? Kuidagi koledasti "viinamarjad on hapud" suhtumine? Ja siis kui keegi teine mu meest ei taha - ma pole ka veel ühtegi "teise naise meest" kohanud, keda ma tahaks. Sitt maitse noh, ilmselt.
Kas tõesti on võõras selline mõtlemine, et kui keegi teine hakkab rohkem huvitama, siis lõpetaks kõige pealt esimesega suhted ära? Võib-olla olen loll, aga olen sellist käitumist ka teistelt eeldanud. Petmine ei ole põnev, see on alandav. Ja mitte ainult petetule. Ah jaa, see kui mees vaatab tänaval kellelegi järele või räägib mõne naissoost inimesega ei ole põhjus nuhkimiseks. Järele jääb variant, et olen tõepoolest jube kuivik. Ma millegipärast aiman, et selle all peab loo autor siiski väheke teist tüüpi inimest silmas.

Neljapäev, detsember 04, 2008

Abielu annab turvatunde?

Eilses Postimehe abielu-artikli kohta siis minu arvamused. Mina kuulun ilmselt sellesse seltskonda, kes vastaks küsimusele, miks inimesed abielluvad, et nii on kombeks. Ma tõepoolest ei oska ühtegi nö ratsionaalset põhjust välja tuua (jah, ma ei ole väga kursis abielu juriidilise poolega) ning millegipärast tundub mulle "paadunud romantikuna" (hööhööhöö), et seda olekski kuidagi imelik teha. Antud artikli osa "Maailmapraktika" toob aga välja rea põhjusi, miks siis ikka see abielu parem peaks olema. No ma ei tea, igatahes mina arvan hoopis nii:
- "Eluase: kaitsta vaba kooselu partnerit ja lapsi ning nende õigusi eluasemele. Vältida olukordi, kui kooselu lõppemise korral partner, kelle hooldada jäävad lapsed, tõstetakse nende ühisest kodust välja, sest kinnisvara on teise part­neri nimel. Samuti võib tekkida olukord, kus eluase on ühe partneri nimel, ent aas­tate jooksul on eluasemelaenu tasunud teine." Ja te ütlete, et selle ohu vältimiseks on vaja justnimelt abielu? Ilmselt olen ma kohutavalt paranoiline tüüp aga ma ei julgekski "võõral territooriumil" poegima hakata. Minu arvates tuleks sellised küsimused kohe suhte alguses ära lahendada, mitte loota igavesele armastusele. Just see, et ma olen naine ja seoses sellega füüsiliselt nõrgem, võimalikult majanduslikult rumalam ja võimalikult haavatavamas seisukorras (saan näiteks lapsi) pean ma olema hoolikam oma tagala kindlustamisega. Liiga palju on juba vanemas põlvkonnas näiteid, kus ema ei saa ebarahuldavast suhtest lahkuda just seetõttu, et "kuhu ma oma palga ja lastega lähen". Selline tulevik on minu arvates üks koledamaid. Ja sõltumist on siiski turvalisem ise vältida, kui abielutunnistusele lootma jääda.
- "Elatis: anda vähem soodsas olukorras olevale, näiteks lastega kodus olnud ja mittetöötavale partnerile õigused elatisele, kui kooselu lõpeb." Põhimõtteliselt sama asi. Kogu vähemalt nii palju raha, et suudad ilma sissetulekuta mõned kuud vastu pidada. Teine asi muidugi see, et tõesti on ebaõiglane kui üks lapsevanem ühel päeval oma käed lihtsalt "asjast" puhtaks pühib. Millegipärast usun ma, et inimest tundes ei ole see nii tavaline ja teiseks saab minu teada meil elatist välja nõuda ka abielus mitte olles.
- "Vara ja pärandus: kaitsta nõrgemal positsioonil olevat partnerit kooselu lõppe­mise või partneri surma puhul. Vältida olukorda, kus testamendi puudumisel ei ole kooselupartneril mingit õigust pärandusele ning kogu vara läheb automaatselt partneri sugulastele või et lahkumineku korral jääb üks pool varatuks." No vara puhul jälle sama jutt, mis enne ja pärandus on nii nö "kauge" teema, et vaevalt keegi sellega abiellumisel arvestab. Ahjaa..igasugu Anna Nicole Smithid küll.
- "Immigratsioon: hõlbustada kodaniku või seadusliku residendi partneril elamis­loa saamist." OK, selle reegleid ma täpselt ei tea. Ilmselt siis see läheks arvesse, kuigi absoluutselt ebaromantiline põhjus.
- "Lähisuhtevägivald: laiendada paarisuhtevägivalla korral ohvrile seaduslik kaitse ja õigused." Sellest ma ei saa aga üldse aru - kas siis abieluvägivald on keelatud aga kooselus peksa palju tahad? Minu arvates on igasugune vägivald karistatav ega sõltu sellest, kas peksja on su abikaasa või korterinaaber.
- "Meditsiiniline eriolukord: tagada, et inimese äkilise haigestumise või õnnetuse korral käsitletakse kooselupartnerit lähima sugulasena." Ma tõesti ei kujuta seda ette, et libisen tänaval, kaotan meelemärkuse ja siis ei leita muidu kedagi, kes mu identifitseeriks? Või siis on suhted vanemate ja elukaaslase vahel nii halvad, et üks pool salatakse maha? Kui vanemaid ja sõpru ei ole, siis ei hakka keegi otsima ja tekib oht tundmatuna maha maetud saada? Ilmselt ei ole neid olukordi eriti palju, kus ma ise ei suuda öelda, keda ma enda haigevoodi kõrvale seisma tahan. Või et keegi püüab minu lähisugulasena esinedes mu voodi kõrvale seisma tulla.

Pigem on abiellumise puhul teema selles, et laste sündides ei saa Eestis lapsele panna mõlema vanema perekonnanime (huvitav, miks - mitmetes teistes riikides ju küll saab?) ja vabaabielus jääb üks pool justkui perekonnast välja. Mingit kindlustunnet see paber aga küll rohkem ei anna, et nüüd tõesti mina see "happily ever after" väljavalitu olen.

Kolmapäev, detsember 03, 2008

Üldistame ja hirmutame

Ma ei saa, ma pean plärtsuma nüüd! Blog.tr.ee enimloetud postitus on jälle sinna samma auku jutt, mida patravad põhimõtteliselt 95% üldistavatest "eneseabiõpikutest". Ehk siis nagu ajusid omavam osa naistest rangelt soovitab tuleks ennast sellest eemal hoida. OK, konkreetse blogis esitatud teema kohta ei saa ma 100% väita, et see nii ei ole, kuid minu kogemuse kohaselt ei ole ükski asi kehtiv KÕIGI inimeste puhul ja mis kasu saadakse siis KÕIGI inimeste hirmutamisest? Kellele toob kasu see kõigi asjade mustas värvides nägemine - "kõik mehed on sead ja petavad", "kõik naised on litsid" jne? Ma saan aru jah, et jube tore on end nii lohutada kui juhtumisi see üks ja sulle sattunud mees või naine seda olid, aga äkki peaks mõtlema ka nö järeltulevale põlvkonnale? Nagu ei ole ka kena minna punasega üle tee, väike laps kõrval, ei maksaks noortele ja kogenematutele pidevalt kaagutada kui õudne 1 või teine asi on.
Mis mõnu saab keegi sellest, kui kuulutab maailmale, et tema sünnitas 40 tundi, oli nabast kaenlaaukudeni lõhki, verd ja muud lendas laias kaares, 25st lisakilost ta enam lahti ei saanud, ükski mees teda enam ei tahtnud ja üleüldse on ta elu põhimõtteliselt läbi ning ilmselt ka sinu oma kui sa samasuguse Kolgata tee ette peaks võtma. Kui tahate, et iive tõuseks, siis olge vait! Mitte, et ma usuks, et just nii see lähebki, aga nõrgema närvikavaga inimesi võib see tõesti kahtlema panna.
Positiivsust inimesed!
Mõned näited:
- saledaks saamiseks ei pea 24/7 treenima ja kapsajuurikat närima
- targaks ei saa raamatukogus elades ja seltsielust loobudes
- kõik rasedad ei oksenda ega muutu elevandisarnasteks olevusteks, kes pidevalt vigisevad ning hammustavad igaühte, kes sõna "seks" mainidagi julgeb
- kõik lapsevanemad ei sulgu pärast maimukese sündi ekskrementide põnevasse maailma ega lähe üle pudikeelele
- kõik inimesed ei vihka oma tööd
- kõik ilusad inimesed ei ole lollid
- kõik paljulapselised ei ole asotsiaalid
- kõik rikkad ei ole varastamise teel oma vara kokku ajanud jne jne

Nalja kah, stseen ööklubist:
Noormees: "Oo neiu, milline kena figuur - mis trenni siis ka teete?"
Neiu: "Ma ei tee trenni, ma joon ja suitsetan."

Uus ja popp muusika aastast 2008

Avastasin eile, et last.fm on koostanud 2008. aasta TOP 10, mis baseerub portaali kuulajate enimkuulatud muusikal. Kuigi ma ei leidnud otsest statistikat, peaks valim päris suur olema, portaalil on kasutajaid ju igast maailma otsast. Toon siia ära ainult artistide TOP 10-ne:

1. MGMT
2. The Ting Tings
3. Sara Bareilles
4. Fleet Foxes
5. Katy Perry
6. The Last Shadow Puppets
7. Foals
8. Bon Iver
9. Does It Offend You, Yeah?
10. Santogold

Nii - mitut esitajat teie siit varem kuulnud olite? Ütlen ausalt, et mina olin kolme. Ja neilt kolmelt igaühelt põhiliselt ühte ja halba lugu.
Kas on üldse võimalik hõlmata kogu muusikat? Keskendudes ainult uuele, jääb unarusse vana ja hea ning nostalgitsedes jääme ilma uuest ja heast? Ma ei tea, kui palju on Eestis inimesi, kes kõiki neid bände teaksid, kuid kahtlustan, et peale muusikakriitikute on neid tavakuulajate hulgas üsna vähe. Juhtusin nägema mingit lõiku telesaatest, kus reastati üles Eesti selle aasta tuntumad hitid ja ega sealgi tegin ma mitu korda üllatunud näo, et mis lugu see veel on? Ma ei kuula nimelt peaaegu üldse Eesti raadioid, kui ma seda teeks, oleks mul ilmselt hoopis teised lemmikud. Mitte reklaami teha soovides ütlen, et peamise osa minu muusikast moodustab see, mida last.fm mulle soovitab, läbi selle "sinu lemmikutega sarnasuse" süsteemi olen enda jaoks palju uusi (tegelikult sageli iidvanu) bände avastanud. Ainus kanal, mille kaudu uue muusikaga kursis olen, on tv muusikakanalid, kus aga kõlab peamiselt uuem popmuusika, mis aga ei ühildu alati sellega, mis meie raadiotes kõlab või kuhugi "tõsiseltvõetavatesse" tabelitesse jõuab. Mida ma öelda tahan on see, et muusikaeelistused sõltuvad tegelikult suurel määral sellest, millise kanali kaudu me oma muusikat tarbime. Sellepärast ei osalegi ma juba mitu aastat näiteks Aastahiti küsitluses - ma justkui ei saa seal päris aus olla, sest mis kasu on saata sinna lugusid, mis on minu jaoks aasta meeldejäävaimad, kuid mis erinevad keskmise kuulaja arvamusest nii palju, et tabelisse neil niikuinii asja ei ole saades heal juhul kuni 5 häält, seetõttu peaksin sinna lugusid saates silmas pidama saate üldist formaati ja nimetama ainult lugusid, mille poolt hääletamine ka arvesse läheks.

Lõppu ka üks sel aastal avastatud hea bänd: