Elu ülesehitamine vältimisele

Mingil tumedal tunnil said siia kirja pandud read: Elu ülesehitamine vältimisele. Mismõttes keegi soovib selles ühiskonnas midagi saavutada, mängida selle reeglite kohaselt?

Mulle sageli tundub, et poolikuks jäänud mõtted leiavad endale aja jooksul ise täienduse. Ilmselt seoses sellega, et ajule jääb meelde, et "midagi sellega seoses oli" ja siis seostab kiiremini järgnevalt ettetulevaid asju selle samaga. Nüüd oli see Lessingu raamat ja tsitaat: "Kuidas saaks mitte tahta seda parandada? Aga tahta seda ise parandada - ei, selles on saatan." (lk 410). 

Mind hämmastab osade inimeste entusiasm, see, kuidas nad tormavad elust osa saama. Kipuvad riigikogudesse, majavalitsustesse, kooli hoolekokku ja moodustavad igasugu löökrühmi. Kuidas nad usuvad, et nad teevad midagi ära. Inimesed, kes õpivad arstideks, politseinikeks, tuletõrjujateks, et aidata inimesi. Kuidas nad lepivad sellega, et teevad natukenegi, mis sest, et hädad lokkavad üle pea ja kõike ei jõua. Inimesed näevad ennast ühiskonna olulise osana. Mul on pidevalt tunne, et ma vaatan seda väljastpoolt. Ei, mitte mingilt vastuhakkaja positsioonilt, sest igasugu opositsioon ja ka anarhia on siiski selle sama süsteemi osad, selle olemusse sisse kirjutatud, nad tahavad ka mingit ühiskonda, kuigi mitte sellist, mis parajasti domineerib. 

Ma tahaks lihtsalt teada, "miks inimene on?", nagu keegi tark on meie tänaval ühele majaseinale sodinud. Ma ei taha teada, kuidas töötab automootor või selgeks õppida heebrea keelt, ma ei taha osata midagi praktilist, mis elus ära kulub, edasi aitab, sooja koha annab. Mul lihtsalt ei ole huvi selles mängus osaleda, sest see mäng nagu väga ei tõmba mind, ei tundu tore. Las ma vaatan nurgast, kuidas teie mängite (ja kaagutan, mida kõike tuleks teisiti teha).

Kas see on kibestumus, mingisugune elu jooksul omandatud veendumus, pettumus? Mulle tundub, et pigem mitte, nooremana ma ka ei tundnud mingit tungi kuhugipoole, ainult mõtlesin, et küllap see tuleb, kui ma suureks saan, sest ma eeldasin, et suured inimesed on kõik ühesugused, teavad, mida tahavad ja suunduvad kuhugi, selge siht silme ees. A mul pole praktilist mõtlemist kohe üldse mitte. See võib olla räme priviligeeritus - kui sul on olnud turvaline lapsepõlv ja noorus, siis sa ei peagi praktiline olema. Elu võib sundida praktiliseks. Teisalt, hästi paljud priviligeeritud inimesed hakkavad tegelema mingitlaadi kunstiga - mul ei ole selleks ka sundi, vot selle jaoks olen ma end alati liiga praktiliseks pidanud. 

Ma otsin rohkem väikesi asju, mis on minu enda omad ega sõltu millestki üldisest. Meenuvad Velikije Luki loo "Agul" sõnad: "Siin nad kõik sünnivad elavad surevad, oma pisikese õnnekillu leiavad". Oluline on see oma kild üles leida ja see on pigem selles, kui sa kõnnid üksi pimedas lumesajus ja naeratad, kui selles, et sind valitakse kollektiivi poolt liidriks ja sulle plaksutatakse. Või sa saad Nobeli ja su nimi "raiutud on rahva rinda".

Vabad assotsiatsioonid tõid miskipärast meelde Ervin Abeli: "Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas. Mind võidakse edutada ja... see tähendaks uut närvipinget, suurt koormust, unetuid öid." Tegelt see vist ongi see, jah just, mis ma ikka keerutan, täpselt! Laisk ja mugav olete te, seltsimees Marca!

 

Doris Lessing. Kõige ilusam unelm

Mul tekib alati mingi sisemine vastuolu, kui naiskirjaniku teos ei ole lootusrikas, soe, halastav. Lohuta mind - sa oled ju naine! Ilmselt päikseliste lastekirjanike tahtmatu taak. Atwoodiga on sama lugu nagu Lessinguga - nad on nii ausad ja kohati seetõttu ka julmad ning ma tahaks öelda, et ei, mulle see raamat ei meeldi, see teeb haiget. Samas ei saa ma tegelikult hinnata mitte kuidagi alla maksimumi, sest kirjutatud on võimsalt, üle mõistuse andekalt ja mis sellest kõigest järele jääks kui see suhkruvaabaga kaunistada?

"Kõige ilusam unelm" räägib inimestest. Sellest, kui hirmus raske on inimeseks saada, inimene olla ja et kõigi äpardunute kiuste leidub siiski ka mõni, kes hakkama saab. Aga üldmuljet see ei muuda. 

"Kuidas saaks mitte tahta seda parandada? Aga tahta seda ise parandada - ei, selles on saatan." (lk 410). Mööndustega võib seda tsitaati ka loo moraaliks pidada. Teisalt on aru saada, et autori süda kuulub siiski neile, kes üritavad ja võib-olla hävivad.

Raamatus on peidus tegelikult kaks raamatut -  esimene pool, mis mulle miskipärast meenutas praeguse noore menukirjaniku Sally Rooney "Vestlusi sõpradega". Kusjuures Lessing kirjutas "Kõige ilusama unelma" 82-aastaselt, aga ju tal oli hea mälu ja ju pole teatud vanuses inimeste suhtluses aastatega erilisi muutusi olnud. Siiski võib ka peale nende tüütute noorte tegemistest lugemist öelda raamatu moto sõnadega "Ja lahkuvad inimesed, kes olid südamlikud lapsed." Teises osas saavad lastest need inimesed. 

Mitu tabavat tsitaati kirjutasin ka üles:

"Kui ma olin laps, nägin ma, kuidas üks lastekamp haiget koera piinas. See õpetas mulle maailma olemuse kohta rohkem, kui on õpetanud miski muu." (lk 488) Nõus, kõige valusamad ja eredamad õppetunnid andsid niisugused asjad.

"Nõustamine on muutunud ilma hariduseta naistele sissetuleku allikaks - see on asendanud varasemate põlvkondade õmblusmasina." (lk 347) Õel, aga appi kui tõene. Eriti kui asendada nõustamine moesõnaga "teraapia" ja hariduseta asendada "harimataga", sest haridus paraku matsi ei riku.

"Niivõrd oma aja rütmist väljas olemine nõuab teatud trotsi: mees ja naine, kes julgesid teineteist nii täielikult armastada - noh, seda ei saanud kuidagi tunnistada, isegi mitte teineteisele." (lk 488) Tunnen teatud ühisosa...

Viirused

Ma siin hõikasin välja, kuidas mul pole mõtet PÖFFile pileteid osta, sest jään alati haigeks. Võiks mõnikord ennast kuulata ka, sest ostsin piletid ära ja kohe järgmisel päeval oli kurk imelik. Mitte valus, aga imelik, selline, milline ta olema ei peaks. Kinno ikka läksin, sest no teistest on ju suva. Järgmisel päeval mõtlesin tööl kolm korda, et äkki peaks ikka vetsu oksendama minema, polegi seda veel nende töötatud aastate jooksul kordagi teinud. Ei läinud ikka. Õhtuks hakkas veidi parem ka. Kodus tegin siis koroonatesti, negatiivne oli, kuigi olin hakanud köhatama ja lisaks kurgule oli nüüd ka ninas imelik. Külm oli ka juba mitmendat päeva, aga ma arvasin, et see normaalne, kuigi mul enamasti peale sõrmede ja varvaste keha ei külmeta. Siis aga läksin magama ja hakkas pihta see tore tunne nagu seljalt oleks nahk maha nülitud, lisaks valutasid jalad ka - ei ole mingit kahtlust, see on koroona, mul pole ühegi muu haigusega sellist jama olnud ja nüüd juba teist korda. Lihtsalt minu puhul avaldub koroona kuidagi hoopis teisiti kui muudel - ei mingit meeletut köha, need mu paar köhatust ei lähe arvesse, kolleeg köhatab aastaringi niimoodi, ja ei mingit nohu ega palavikku, isegi mitte peavalu. 

PÖFFil käisin muidugi Scootri filmi vaatamas, ei midagi intelligentset. Ei olnud kõige parem film, fookus oli kuidagi paigast ära - ühest otsast venis, teisest oli lünklik, aga no tore ikka. Kummaline oli see, et subtiitreid ei jõudnud lugeda. L. ka ei jõudnud, tema arvas, et ehk seetõttu, et tahtis vaadata, mitte lugeda, mulle jälle tundus, et sakslased räägivad maru kiiresti. Saksa keelest ei saa ikka mitte muhvigi aru, kuigi õppisin seda keskkoolis kolm aastat. 

Toredat Scootri-eelset sündipoppi ka siia, ma üldse ei teadnud sellest varem. Umbes sarnane Ministry industriaalieelsele perioodile:

Ahjaa, Riho Sibulat õnnestus laval näha nädal ja kaks päeva enne tema surma. Tagantjärele targana võib öelda, et nägi teine silmapaistvalt kehv välja.

Mart Juur käis välja idee, et välja tuleks kuulutada riiklik talveuni. Pooldan kahel käel.

Viimane aus mees

No mina ka ei tea, igatahes sain usaldusväärsest allikast kuulma, kuidas üks tubli inimene jäi paraja portsu papi võrra vaesemaks, sest saatis selle astronaudile, kes istub kuskil kosmoses kinni ega saa muidu koju. Eks kõik need seesugused kirjad tekitavad normaalsetes inimestes küsimusi, aga no see eriti. 

Uurisin veidi asja ja sattusin kõigepealt sellise kirja otsa:

 

mida jagati ühes foorumis kui "ilmselt võlts, sest liiga hea". Teiseks, tuleb välja, on kirjast ka raamat inspiratsiooni saanud.  

Seoses sellega käis kolleeg välja imelise mõtte - see on ilmselgelt see viimane aus mees, kes nägi, et Maa pole mitte ümmargune ning seepärast teda tagasi ei lastagi. Teised kõik võtsid altkäemaksu vastu. Jagaks seda mõtet kuskil teatud foorumis ja raha tuleks nagu aganaid. Pagan, miks nad pangas kontot avades id-kaarti nõuavad meil...Lööge või maha, aga kui selliste kirjadega päriselt kelleltki raha välja petetakse, siis mina kaasa ei tunne.