Laupäev, detsember 21, 2019

Ülekaitstud laps

Vahepeal kulub inimesele ära ka lihtsakoeliste, aga lõbusate raamatute lugemine. Mina märkasin neid kutsuvate pealkirjadega raamatuid "Miks emme joob?" ja "Miks emme vannub?" kõigepealt toidupoe raamaturiiulis. Kes küll sellised moraalitud lood kirjutanud on? Briti blogija Gill Sims, kolmas osa triloogiast on veel eesti keelde tõlkimata. Jah, igasugu emadusjüngreid panevad need teosed ehk tõesti silmi pööritama ja teine osa on kohati lausa üllatavalt ropp (ja mina olen see inimene, kes kunagi seadis endale süsteemi, et iga sobimatu sõna korral paar senti purki - kumb võidab, kas ropp suu või ihnsus? Võitis üllataval kombel esimene või siis olin ma lihtsalt liiga ihne - "no seda sõna ma päris välja ei öelnud tegelt/ see sõna ju eriti ropp nagu polegi"). Kohati klišeelik, aga nii mõnelgi korral sai täitsa naerda ka.

Näide: seal on üks suunamudijast Insta-emme, ma ei julge neid hashtage siia pannagi, mida too kasutab, sest päris mitmed mu tuttavad kasutavad neid samu oma perepostituste all, ju siis ma ikka ei ole ainuke, keda see trend luksuma ajab, aga see lause on tolle proua suust on üsna geniaalne ja võiks leida taaskasutust, mil iganes on egoboosti vaja: "Mulle ikka kiputakse ütlema, et olen inimestele asendamatuks inspiratsiooniks ja see teeb südame päris hellaks!". Igatahes nipp, mida kirjutada oma cv-sse - mida inimesed teie kohta ütlema kipuvad? Ilus, tark, inspireeriv? Kui see tuleb teiste suust, ei ole see ju mitte oma saba kergitamine?

Paar lausenäidet veel: "Kui nüüd sõnades lahke olla, võiks papsi kirjeldada eaka liiderdajana." "Ma ei taha unisex vetse, ma ei taha tampooni vahetades kuulata, kuidas Brian turundusosakonnast oma eelmise õhtu India toitu välja sittuda ägab." Teisemelisena oli ainus raamat, mida ma lugesin, "Väike solvamise käsiraamat" (pärandasin selle tütrele, ta on nii ontlik, et ei julge seda avada), see on umbes sama stiiliga.

Kirjutada tahtsin ma aga raamatusarja teisest osast ja nimelt sellest aspektist, et peategelasel (kelle  prototüüp on autor) on kaks last, vanem sai raamatu lõppedes 12 ja noorem on nii paar aastat tagapool ning enamik kammaijaad keerleb selle ümber, et ta oleks justkui hoolimatu ema, sest töötab täiskohaga. Meie kultuuris on see (veel) täiesti tundmatu teema, aga ma saan aru, et brittidel vist tõesti ongi juba seaduse tasandil selgeks tehtud, et alaealine ei või minutitki omapäi olla? Ma ei tea täpselt, aga selline mulje jääb. Ma tean ka inimesi, kes on olnud lapsehoidjad, vist küll Saksamaal, kus sarnane teema ja on juhtunud olukordi, kus a la 14-aastane hoitav on ära armunud oma 18-aastasesse hoidjasse. No näiteks talvisel koolivaheajal peab raamatus üks vanem võtma puhkuse esimeseks vaheajanädalaks ja teine teiseks, sest lapsi omapäi koju ju ei jäeta ja tol hetkel neil hoidja puudub. Suvi, mis neil kestab kuus nädalat, peab samuti olema ära organiseeritud algusest lõpuni. Ma olen lasteaias ka kohanud teemat, et "koolivaheajal ärge mingeid üritusi tehke, siis on niikuinii vähem lapsi kohal" - ma ei saa aru, mis valemiga, kui ma oleks kõik koolivaheajad puhkusel, siis peaks ma ju suve tööl veetma? Brrr. Normaalne parasvöötme elanik tahab ju ikka puhata ka sel ainsal ajal, kui õues veidi soojem ilm on ega pea kontoris higistama.

Ehk siis saab õndsalt ohata, et jumal kui normaalne elu meil siin Eestis on. Ma saan aru, et kasulik on hoida mingit osa ühiskonnast lastega rakkes, sest nii väheneb tööpuudus, aga kas nad laste peale ka mõtlevad? Ma kahtlustan, et meil siin on igasugu üleilmsete PISA testide tulemused just seetõttu head, et lisaks normaalsele koolisüsteemile on lastel lubatud oma aju kasutada ka vabal ajal. Laps peab endaga toime tulema, sest enamik käib ise kooli ja koju, suudab endale võileiba teha ja tegevust leida. Võrdluseks näiteks enda elust, meil seoses elukohaga kesklinnas on päris palju jalgsi kõndimist, ka lapsed teavad, kuidas mingist punktist teise jõuda, autoga kaob see teadmine mu meelest ära. Mini klassikaaslane, kes elab linnast väljas ja keda sõidutatakse, pidi näiteks kesklinnast jala Riia mäele jõudmiseks kasutama Google Mapsi - jala kõndijate jaoks arutu olukord.

Kust see laste loomulik iseseisvus aga pärit on? Äkki on siin mingi seos nõukogudeaegse "au tööle!" mentaliteediga, kus kõik käisid tööl ja lapsi pidi kasvatama riik? Lääneriikides seda perioodi vahel ei olnud, rikkamates riikides on alati kombeks olnud, et naine on kodune ning lisaks kasvatavad lapsi lapsehoidjad. Maapiirkondades on ilmselt veidi leebemad lood laste vabadusega. Kuidas on aga võimalik, et seesugune õudne ja kurnav kohustus oma lapsi sekundikski mitte järelvalveta jätta nii iseenesestmõistetavaks on saanud? Mis tohutu ebaturvalisuse hirm see on? Kunagi nägin mingit dokki samuti Suurbritanniast, kus olevat suur protsent lapsi, kes päevade kaupa majastki välja ei saa, sest "pedofiilid on kõikjal" ja vanematele tundub hästi hea variant lapsed päevadeks ekraanide ette jätta - lapsed on ju rahul ja vanematel ka vaikus. Jube.

Ma hetkel loen Simone De Beauvoir'i "Teist sugupoolt", lõpetan ajaloolist ülevaadet, mis on hästi põnev, sest ma pole iial selle peale mõelnud ja ilmselt pean ma sellest raamatust kirjutama ka, seega ilmselt tuleneb sellest teooriast palju põhjuseid, miks lapsi valvama peab. Teisalt, Beauvoir kirjutas oma raamatu 1949, olemata väga kursis NL-i reaalsusega ja ka sellest ajast on palju vett merre voolanud. Kas tänapäeva kontrollivajadus tõukub meie infoküllusest, mis toob koju kätte kõik koledad lood üle maailma ja paneb meid oma võsukeste pärast üle muretsema? Kas see tähendab, et varsti oleme muu läänemaailmaga samal nõul, et alla 18-aastane ei või iseseisvalt sammugi teha?

Reede, detsember 20, 2019

Aasta 2019 parimad albumid, vol 2

Jätkame siis nende kõige-kõige paremate albumitega ning alustame sellest, mis oli minu hinnatutest ERR-i tabelis kõrgeimal kohal:

Lana Del Rey - Norman Fucking Rockwell



Ma olin tegelikult algul natuke pettunud, sest kolm lugu sellelt plaadilt ilmusid juba 2018. aastal ja tundusid seega "vanad". Kriitikud peavad seda Lana parimaks plaadiks, jah, seekord on tõesti kõik lood pärlid, mitte nagu eelmisel, kuigi kokkuvõttes on Lana kõik plaadid meistriteosed olnud. Minu isiklik lemmik on üldse Paradise, mis on Born To Die lisa ja pigem EP. Lana laulud on nagu raamatud, nad räägivad mingi loo, tekitavad emotsiooni, neisse saab sisse minna. Minu lemmik "lugu" sellelt albumilt on vist "California", kuigi see räägib vist ammusest armsamast, siis samamoodi esindab see neid erinevaid nostalgilisi suhteid, mille puhul sa mõtled, et "kui sa vaid tuleksid, küll me siis jälle teeks ja oleks - ma viiks su peole, ostaks sulle su lemmikjoogi...aga sa tead, et seda ei juhtu mitte kunagi, sest ei tee sina seda sammu, mis teid tagasi kokku viiks ega tee tema". Spotify ütles mulle ka, et Lana oli minu viimase 10 aasta lemmikartist tema statistika arvestuses.

Post Malone - Hollywood's Bleeding



Oi, tere, halb maitse! Vot seda plaati küll ükski kriitik ära maininud, rahvas see eest kuulab hirmsat moodi. Mulle jällegi alguses ei meeldinud, et mis sentimentaalne ohkimine (Circles), aga tüüp teab kaasakiskuva loo valemit, seega mitu korda kuulates hakkab jalg iseenesest tatsuma. Lemmikud on "Wow" ja "Die For Me", siia panen live-video Internetti raputanud loost, kus Post Malone'le sekundeerib Pimeduse Prints Ozzy. Mu meelest sobivad nad kenasti kokku ja mulle meeldib!


The Elysiums - Heartless



See on nüüd bänd, mida ilmselt maailmas väga vähesed teavad. Mina avastasin nad sellest neetud FB grupist, mis on pühendet Courtney Love'le ja kus pidevalt üks sõda käib, aga samas, vahel harva saab sealt ka infot põnevate asjade kohta nagu The Elysiums. Grupis esitlesid nad küll enda tribüütbände, nimelt esinevad nad ka kui Hole'i ja Nirvana tribüüt ja teevad seda paganama lahedalt. Nende kodukalt saab infot. Lauljal on üsna Cobainilik hääl ja kohati läheb suisa liiga kopeerimiseks lahti ka nende oma loomingu puhul, aga ikkagi on imeline, et aastal 2019 viitsib keegi püüda grunget ellu äratada. P.S. Seal videos võib näha tüübi seljas särki "loveKilledKurt", mis oli neil algselt bändi nimi, aga nad pidid selle ära vahetama, sest inimesed ei saanud aru, et nad mõtlesid tapja all armastust, mitte Courtneyt. Üldse läks osa fänne närvi, et mingi karvane mees laulis pulmakleidis Courtney lugusid, aga mumst on Courtney ise neile oma õnnistuse andnud ja mu meelest väga äge.


Brooke Candy - Sexorcism



Oot, kas ma ütlesin, et Post Malone on halb maitse?! No maitske siis seda, see kindlasti on. Brooke tõestab ära ka selle, uskumatuna näiva fakti, et tisside puhul ei ole rohkem parem - kuue tissiga Brooke plaadikaanel on ikka üsna õõvastav. Muusikaliselt sarnane Tommy Cashiga, aga vabameelsem. Muuseas on tegemist Brooke'i debüüdiga, varasemalt on ta vaid singleid ja EP-sid välja andnud. Fännid kiidavad albumit taevani ja tegelikult on Brooke täitsa armas ning lood paremad kui keskmisel uue laine naisräpparil. "Ma teen teile lihtsaks mind vihata!" irvitab Brooke ja ilmselt konservatiivses Ameerikas ta võibki olla "most hated", samas outsider ta enam ei ole, isegi Charli XCX teeb plaadil kaasa. Brooke'i videod on lausa kunst omaette, ma panen siia plaadi kõige viisakama loo:


Lil Peep - Everybody's Everything



Tegemist siis selle filmi soundtrackiga. Postuumne kogumik ametlikult avaldamata lugudega. Peal üsna erineva tasemega kraami, aga üsna huvitav kuulamine, mis minu arvates näitab, et tüüp oli tõesti äärmiselt mitmekülgne vend, ei ole mingi ühtlane mõmin. Panen siis ühe tema esimestest lugudest, noor peaaegu tätoveerimata Peep, filmitud kodus, miksitud Queeni. Ikka parem kui kodumaine mõminaräpp.


Leonard Cohen - Thanks For The Dance



Veel laule surnud meestelt. Plaat Coheni viimaste lugudega, mis tal 2016. aastal lõpetamata jäi ja mille miksis kokku Coheni poeg. Justkui Bowie "Black Star", ilmselgelt teadlik otsade kokku tõmbamine, meenutused, vanadus, hääbumine, hüvastijätt. Cohen lohutab mahajääjaid - ah, ära kuula mind, kuula koolibri laulu. Üks väheseid selgeid tõendeid sellest, et inimese elu on tõepoolest ikkagi liiga lühike, isegi siis, kui see on pikk. "Ja ongi kõik?! Kas see oligi kogu mu elu nüüd või?" küsis mu enda 91-aastane vanaema oma viimastel päevadel. Inimesed surevad 21-aastaselt, aga elad 70 aastat kauem ja ikka jääb kõik samamoodi pooleli. Eks me ikka lohuta end sellega, et näe, saabki vanainimene lõpuks puhata, aga Cohenil oleks ilmselt olnud veel palju teha. Imeilus plaat ja jube kahju, et teda enam meiega ei ole.
Oh, esimene kommentaar video alt: It's clear now that a lifetime wasn't enough, for all that this man had to share with the world. Just!


Lindemann - F&M



Hull, hull album! Hoopis parem kui eelmine, ingliskeelne oli. Inimesed jäägu ikka oma liistude juurde, eks. Seos Eestiga lisaks Rummu karjääris filmitud videole, mida ilmselt kõik juba näinud on, tsenseerimata saab Redditist, on siin plaadil ka lood Hansu ja Gretekese muusikalist, mille lavastajateks olid Till Lindemanni kõrval Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Perversselt kaunis?! Kas nii saab öelda? On kiireid, on rahulikke lugusid, taustad on mu meelest meisterlikud, ei ole päris nii, et Paini taustal Rammsteini laulud, on midagi omaette täitsa. Nimilugu on äge, mulle meeldib see Tilli (ja ka Rammsteini) Ida-Saksa taust, mille mõjusid nad ei häbene kasutada. Videos võib muuseas näha Ukraina eurolaulikut ning muidu suurt staari, kelle kohta sahistatakse, et ta olla Tilli pruut ja suisa lapse ema, aga seda on samavõrra ka ümber lükatud. Kusjuures, hoolimata kunstlikust beibevälimusest on Svetlana Loboda päris arvestatav laulja. Huvitav paar, igal juhul. Lood eraldi, kui neid otsast avaldama hakati, mulle ei mõjunud, aga tervikuna moodustab plaat just täpselt õige koosluse.


Pixies - Beneath the Eyrie



Taas üks vanameeste bänd on üllatava uudisplaadi teinud. Bänd, mida Nirvana pidas enda üheks suurimaks mõjutajaks. Lood kõlavalt värskelt ja huvitavalt, ei ole selline "tegime plaadi, et mitte koju konutama jääda" vaid "tegime, sest tahtsime ja ideid oli".


Korn - The Nothing




See ei ole nii hea plaat, kui Korni eelnev oli, aga samas ta ei ole ka halb. Lihtsalt üks valusalt vihane plaat nagu Kornil nad kõik on olnud, paha tuju plaat, muusika neile, kelle jaoks maailm ei ole alati kaunis paik olnud. Kindlasti kraad nõrgem kui Slipknot, aga Slipknoti sellel aastal ilmunud väidetav meistriteos on minu jaoks juba kuulamatu. Ma ei tea, ma vist nii vihane ikka ei ole. EDIT: Kuulasin just huvi pärast eile Eestis esinenud Mardukki ja see mulle sobis - ajalugu (Marduk) vs isiklik viha (Slipknot) erisus vist. Kornil on vähemalt meloodia alles jäänud. Korni puhul sa saad alati seda, mida eeldad.


HEALTH -  Vol 4 :: Slaves Of Fear




Juhuslikult avastasin selle bändi, pidada üsna tuntud olema. Miksivad mürarocki elektroonika ja tantsumusaga. Varasemaid väljaandeid kuulasin ka, need olid rohkem sinna tantsu poole kaldu, viimane on pigem müra, mille taustal õrn naisehääl. Päris huvitav asi. Ilmselt peaks kuulama suurtest kõlaritest ja hästi kõvasti.




Neljapäev, detsember 19, 2019

Aasta 2019 parimad albumid, vol 1

Traditsiooniliselt siis, aga ebatraditsiooniliselt sel aastal kohti ei jaga, sest ei oska. Kõik on omamoodi head, mis ära märgitud said ja mõned ei saanud ka, sest näiteks täna kuulsin esmakordselt Rahva Oma Kaitsest Metro Luminali uut plaati ja kuigi mulle alguses uue koosseisuga Luminal väga ei meeldinud, siis nüüdseks olen ära harjunud. Nende eelmine plaat on Spotifys, aga uuega on see häda, et see anti välja ainult vinüülil. Mul ei ole vinüüliga mitte midagi teha. Isegi kui oleks, ma ei kuula muusikat nii, et tulen koju, viskan kingad jalast ja asun tugitooli muusikat kuulama, nagu vinüülimängija omanik peaks vist tegema. Minu muusika on arvutis ja kõrvaklappides, ilmselt Luminal ei taha, et minusugused neid kuulaks. Millest on kahju. Aga siis need paarkümmend poolitatuna kahesse posti, mida ma kuulasin ja heaks kiitsin. Muuseas, ma olen täitsa aktsepteeritav melomaan nüüdseks, avastasin ERR-i parimate plaatide esiviiekümnest päris mitu, mille ka mina olen ära märkinud, kriitikute isiklikest edetabelitest veel rohkem. Ja kohe kindlasti kuulasin ma veel ka sellist kraami, mida keskmine kriitik kuulnudki pole (ja võib-olla ei tahaks kuulda ka). P.S. Mind üllatas, et kriitikute tabelis ei olnud eelnevalt aasta oodatuimaks plaadiks tituleeritud Tooli, mida 13 aastat oodati. Ma ei julgenud algul kuulatagi, et säärane intellektuaalne legend, äkki ma ei oska hinnata, aga tegelikult meeldis. Ikkagi põnev, kuidas Spotify enimkuulatud plaatide listis oli bänd, kelle keskmine loo pikkus on nii kümne minuti kanti. Üllataval kombel on kõik selle aasta parimad plaadid Spotifys kättesaadavad, ostsin küll veel mõned, vist 4, füüsilisel kujul CD-d ka, aga need olid kõik vanad (Metro Luminal ja Kosmikud, mõlemaid 2). Spotify päralt on tulevik.

Rainday Station - Bitter 




Sellest toredast Eesti bändist kirjutasin ma pikemalt siin.

Queen Zee  - Queen Zee



Roosa-lilla löga vürtsikas kastmes! Kõigi maade lumehelbekesed ühinege ehk "Raise your sissy fists!" nagu karjub esikuninganna, kelle soo ja orientatsiooni määramisega võib lihtsal inimesel raskeks minna (ah, ei, lihtne inime ütleks, et "mingi räme pede" tegelikult). Mu meelest värske hoovus peaaegu surnuks kuulutatud rockis ja pungis, mille alla Queen Zee vist enim sobitub.

Evestus - Post 18 Depression



Viis lugu on tegelikult EP ja Evestus teeb praegu stuudios juba uut plaati, aga see on liiga hea, et mainimata jätta. Kaanepildi pärast puhtalt juba.
one - we’re not the same we’re nothing like you
two - we look the way we fucking like to
three - you fuck with us and then we’ll fuck with you
and we will kill you and your fucking god 


Tears For Fearsi kaver sellelt samalt EP-lt

Hands Off Gretel - I Want The World



Nemad on iga oma albumiga siia tabelisse jõudnud. Usinad noored inimesed. Lauljanna andis tänavu välja lisaks ka oma unplugged sooloka, bändiga peaks aasta alguses ilmuma EP ja samal ajal teeb neiu ka hoopis teisest žanrist räpiplaati. Ja ometi ei kõla nad nagu odav müügiartikkel. Lauren kujundab ise kogu oma bändi atribuutika (ja seda on palju) ning produtseerib ka videod. Ja saab netis jõhkralt heiti...Sest noh, tal perekond ju toetavat tema püüdlusi, üldse on ta nõme roosa-lilla löga, laulda ei oska ja lõpuks tehti talle libakonto ka, mille alt nõmedusi levitati, mille tõttu Lauren oma sooloka ilmumise oli sunnitud edasi lükkama. Minu meelest on nad lahedad, laulavad asjadest, mis ka päriselt midagi tähendavad, mõtlevad oma peaga ja on leidnud bändile oma erilise äratuntava käekirja.


Brutus - Nest



Brutuse esimene plaat "Burst" ilmus 2017 ja tegemist on Belgia bändiga, kus industriaalsel põhjal laulab jõhkralt erilise häälega naislaulja. Naisvokaaliga mürarock, aga selline meloodiline. Unenäoline ja karm samal ajal.

L7 - Scatter The Rats



L7 on legendaarne naisgrungebänd, kelle esimene aktiivsusperiood jäi aastaisse 1985-2001 ja kuulsaim lugu "Pretend We're Dead" lammutas MTV-s. 2016. aastal nägi ilmavalgust ka dokumentaalfilm nende toonasest "kaltsakatest rikkuriteks ja tagasi kaltsakateks"-eduloost. Minu jaoks olid nad Hole´i kõrval teine äge punt, kellel oli nii suhtumist kui ka head muusikat. Sel aastal otsustati aga uuesti vana koosseisuga kokku tulla ja plaat teha ning paistab, et aastad pole daame sugugi muutnud. "Emme, kui ma suureks saan, tahan olla täpselt nagu nemad!"

Bad Religion - Age Of Unreason



See on see poliitiline vanameeste punkbänd, aga paistab, et sobis sellesse aastasse nagu rusikas silmaauku. Last.fm-i teateil kuulasin ma seda plaati aastal 2019 kõige rohkem. Pool tundi ja 14 kiiret lugu. "Candidate" ja "Big Black Dog" on need kõige-kõigemad lood. Las olla ka midagi traditsioonilist selles segases maailmas.

Rammstein - Rammstein



Sellest plaadist sai siin pikalt-laialt jahutud.

Miley Cyrus - She Is Coming



Taaskord EP ja ma tõesti pole iial Miley austaja olnud, aga see transformatsioon mulle meeldis. Teatavasti olla Mileyl mandliopp veidi viltu läinud ja võib-olla temast lauljat enam ei olegi, üsna uskumatu lugu sellise kaliibriga staari puhul, aga ega selle eest pole keegi kaitstud. Mulle meeldib Miley ülbus. Jah, ta teeb kõik, et šokeerida, samas on ta lood piisavalt hüpnootilised, et meelde jääda. Kindlasti on kõik endise nunnu lapsstaari fännide emmed rõõmsad, et nüüd räpib Miley loos kuulsaim dragqueen Ru Paul: "Bust my pussy nut while I'm fingering your butt Do I suck dick? You ain't seen shit"

Dead Furies - Stay Gold



Eesti muusikat jälle! Fuuriate kolmas stuudioplaat on parem kui oli teine ja meenutab rohkem nende debüüti, kus kõik lood kõlasid värskelt ja kaasahaaravalt. Pigem vist välisturule suunatud, sest meie kuulajad kipuvad eelistama puises maakeeles lauldud viisikesi. Ma ei tea, neil see punt kuidagi kõlab kokku, mitte aga nagu näiteks mõni teine kodumaine rockipunt, kus kõik on kena hetkeni, mil laulja suu lahti teeb. Kuidagi väga vähe on meie maale antud neid karismaatilisi lauljaid, Ardo Kivi on üks väheseid erandeid.

 



Kolmapäev, detsember 18, 2019

Elu on üks hädaorg

Vana tõde ju, aga inimene ikka ei taha õppida - kui tekib tahtmine tööd teha, tuleb lihtsalt ruttu magama heita, küll see üle läheb.

Ma siin nimelt mõtlesin, et võiks ju. Mingi koletu ebaõnn on tabanud, esimese maailma probleemid, aga ikkagi - augustis võika summa eest (kõik summad, mis kuluvad muuks, kui meeldivaks äraolemiseks, on nii või teisiti võikad!) remonditud auto otsustas veel korralikumalt sussid püsti visata, ikka keset maanteed, võõras linnas. Sõiduta seda korisevat laipa treileritega ja tee veel sada imet, ma läheks hea meelega kurikaga sinna hoovi peale, kus ta, tõhk, külitab ja peksaks ta sodiks, saaks natuke rõõmu vähemalt, aga ei lubata. Ma vihkan seda autot. Ta rikkus mul tuju ära. Kaks aastat käitus kenasti ja nüüd siis niimoodi. Üleüldse on autod mõttetult kallid, täiesti kujuteldamatu, et mingi transpordivahend sedasi raha neelata oskab. Mul ei olegi teda ju niiväga vaja va üksikud väljasõidud, mis jäävad enamasti suvisesse aega, aga mõned siin tahavad nädalavahetusiti teises linnas trennis käia, valus on mõelda lihtsalt sellele mahavisatud rahale. Ema helistas ja poetas, et kas  ma ikka tean, et täna on Kaupsis kosmeetika - 20%, ma urisesin, et siin majas ei osteta enam leiba ka, muust rääkimata! Mitte et hetkel veel raha väga läinud oleks, aga juba see kujuteldav must auk raha neelamist ootamas ajab masenduse peale mulle kui üdini ihnsale inimesele.

Niisiis ma mõtlesin, et äkki saaks lihtsalt kuskilt pappi juurde. Igasugu väikese otsa pakkujaid meil ju on. Hea meelega teeks midagi oma soojast kontorist, aga esialgu vaatasin lihtsalt, mida pakutakse. Orjatööd pakutakse! Kas kujutate ette, et läheksite kümneks tunniks tööle, alla neljaeurose tunnihinna eest, ette nähtud üks pooletunnine paus, mis ei kuulu tööaja sisse? Jah, see olla hea võimalus lisaraha teenimiseks! Kuidas on üldse, üleüldse võimalik kümme tundi järjest tööd teha? Mismõttes ei kuulu lõuna tööaja sisse? Reaalne elu on ikka nii hirmus, et öökima ajab. Vaatasin ka niisama töökuulutusi. Koolidesse psühholooge ja lasteaedadesse abiõpetajaid otsitakse 400 euro eest kuus, ehitusele abitööliseks pakutakse üle tonni. Mitte et ma kummalegi kaaluks, aga kas ei ole ilge? Mul on töö juures igav, sest töö jaoks kulub kokku ca 2,5 tundi päevast, teisalt, kust ma veel nii häid tingimusi saan, hea meelega kasutaks tööaega kuidagi kasulikult ära. Topin blogisse reklaamid üles, nagu Google soovitab? Ega sellega ju märkimisväärselt ei teeni, inimesi vihastab aga küll. Miks on kõik lisatööd sellised, et tapa ennast ära paari euro eest tunnis? Kellele need on, eriti meeleheitel masohhistidele?

Kas ongi variant, et teed täiskohaga mingit pingelist tööd või siis igavled niisama ja osaajaga töid ei eksisteeri, sest keegi ei taha neid teha, kuna maksusüsteem ei soosi mitmest kohast kasu saamist? Peaks ju olema võimalik ennast kuidagi rakendada kuhugi ja selle eest ka tasu saada, aga näe, ei ole. Vähemalt mõistlikult mitte. Hari ennast, õpi aga, küll siis kõik su järel jooksevad ja sulle raha pakuvad. Mkm, võib-olla, kui sa oled programmeerija, aga peamiselt otsitakse müüjaid. Kuhu kõik need ülikoolide popimate erialade omad lähevad, ma ei tea. Neid ei taha ju keegi. No igatahes on see hea teraapia, veidi ringi vaadata ja avastada, et mitte kusagil ei ole mitte midagi head, mitte kusagil ei ole seda maas vedelevat rahahunnikut, mängi aga rahulikult arvutimänge edasi ja irvita riigi üle, mis raiskas sinu harimisele koleda summa raha.

Oot, ma tegelikult tean, kuhu koer on maetud. Need tööpakkumised, mis on kuskil portaalides üleval, need on vaid jäämäe pealmine osa, need ongi need kohad, kuhu kellegi tuttava tuttav ka minna ei taha! Sest kõik parema otsa tööd lähevad enne ära, neid jagatakse ühiste kontaktide kaudu. Ma olen see ainuke inimene maailmas, kes on oma elu kolmest töökohast kaks saanud ausa konkursi korras. Üks oli avalik sektor, kohustuslik konkurss, kuigi ka sellest saab mööda hiilida, aga ju siis polnud nii magus koht ja teine olukord, kus välismaa ettevõttel ei olnud Eestist lihtsalt piisavalt infot ja kontakte. Nüüd olen ma 14 aastat töötanud ettevõttes, millel ei ole Eestis mitte ühtegi kontakti, mitte keegi ei tea, et me olemaski oleme, kuidas saaks keegi mingi professionaalse valiku puhul üldse minu peale tulla - et ahhaa, seal töötab see, tema meile sobiks? Sest asjad käivad nii. Tähtsas Ministeeriumis helistasid töötajad kogu aeg teistesse Tähtsatesse Ministeeriumitesse, inimesed töötasid kord ühes, kord teises, liikusid edasi allaasutustesse jne. Ma võin siin sada imet korda saata, aga kui keegi ikka sind ei tea, siis pole lootustki, et sa talle olulisel hetkel pähe torkad.

Kui sa inimestele meelde tuled, siis saad asju. Näiteks sain ma nädalavahetusel gini ja tooniku lõhnalise huulepalsami, sest sõbrannale olin seda nähes kohe mina meelde turgatanud. See on minu lagi vist, paraku.

Teisipäev, detsember 17, 2019

Aastal 2019 kuulatud lugudest parimad

Traditsiooniline üksikute heade lugude tabel siis, kus sees need, kes albumite toppi ei pääsenud ja lood, mis pärit varasemaist aastaist, aga minu kõrvu kaikusid alles sellel.

1. Kui see, et punk on surnd, kõlab pigem loosungina, siis grunge surm on peaaegu, et kindel. Üksikuid erandeid leidub, üks tuleb albumite tabeliski ette, aga üldiselt on tegemist millegipärast põlu alla sattunud muusikaga. Aga mulle jubedalt meeldib, sest grunge on just see "suren kõigi silme all"-stiil, ehtsad tunded, kulunud kampsunid, ehe elu oma naeruväärsuses. Stone Temple Pilots, Sponge ja Bush olid mu selle aasta suuravastused võssa kasvanud grungemaastikult. Kõige kõvem lugu, mille ma avastasin oli kindlasti Bushi "The Heart of The Matter". Võimas, meloodiline, kaasahaarav. Panen live-esituse, sest isegi see on hea (ja laulja pole kah just kole vaatepilt..):
2. Kes oleks võinud arvata, et selle aasta parima loo teeb...."The Boss" ehk Bruce Springsteen?! Minu jaoks jäävad tema parimad lood ikka sinna aastate taha, aga sõber jagas FB-s videot ja ma jäin suu lahti kuulama. Võrratu lugu! Hullumeelselt kaunis! Ülejäänud plaat, mida tegelikult ka kõvasti kiideti, jäi minu jaoks natuke liiga kantriks, aga see lugu! Vaimustav! Ja ma ei oleks seda iialgi avastanud, kui sõber jaganud poleks! See on see sama Ameerika, milles seikleb Lana Del Rey.
3. Kõik fännid oigavad, et oleks "Seven Inches of Satanic Panic" ometi paar lugu pikem, saaks sellest Ghosti parim EP. Aga tegemist on pigem nostalgilise naljaga, mille moodustavad lugudepaar "Kiss the Go-Goat" ja "Mary On A Cross" (khm khm päevakajaline laul), mis mõlemad on hitimõõtu. Tere tulemast tagasi, 80ndad!
4. Ma loodan, et The Weeknd aasta lõpus veel plaadiga välja ei tule (kuigi võiks, aga mul lööb tabeli sassi), sest peale eelmist melanhoolia-plaati, mis mulle väga peale ei läinud, paiskas ta eelmisel nädalal välja kaks uut, Starboy-väärilist lugu! The Weeknd on uus Michael Jackson. Isegi kui see on Mersu reklaam, on ta hea! Teine lugu,  "Heartless" väärib ka kuulamist, õigemini, ma ei tea, kumb neist parem on.


5. Hetkel on kurjad naised moes. Greta Thunberg, Billie Eilish. Ängie on kah Rootsist ja teeb trap-hopi, tema esimene hitt oli "Smoke Weed Eat Pussy", mis võib sulle päevadeks kahe kõrva vahele kummitama jääda. Eelmisel aastal ilmunud EP kannab nime "Suicidal Since 1995" (viimane siis neiu sünniaasta muidugi) ja selle kaanel on Ängie pea poomissõlmes. Selline tänapäeva noorte stiil, noh. Ega see vist oli ka meil omal ajal teemaks, ainult narko asemel debüteeris vodka. Üks viimastest Ängie lugudest on see, pealtnäha nagu armastusest, aga taamal ikka saatan irvitab. Kui praegu on Mini iidoliteks veel Billie ja Ariana, siis pea ta Ängiet ja teisi temasuguseid ei avasta. Muusika on ju ilus!
6. Ängiega samalt maalt ja üsna samast stiilist, aga temast kuulsam on Tove Lo - "Sweden's darkest pop export". Ausalt öeldes meeldib mulle Tovelt küll vaid üks lugu, aga see on imeline. Drugs, again.
Huvitav, et tänapäeva pop muusika selliseks on muutunud, omal ajal räägiti popis ainult kõigest rõõmsast, kas see omamoodi peegeldab tegelikkust? Optimism on kadunud, me naerame ainult ainete all olles? Õppematerjal neile, kellel kodus kasvab teismeline.
7. Tänapäevast ära kaugele minevikku. Sattusime üsna ettevalmistamata sellele üritusele. Oli väga vinge! Reverend Beat-Man tuleb muide Šveitsist ja on seal kohaliku psychobilly skene keskne kuju. Ei tasu arvata, et sedasorti muusikat vaid New Orleansis viljeletakse! Mulle meeldib Reverendi sooloprojektidest rohkem aga tema pungilikeim pool koos ansambliga The Monsters. Stiilinäide neilt:

8. Mõne artistiga juhtub nii, et kuuled ühte lugu, mis hirrrrmsasti meeldib, siis krahmad kuskilt suures ootusärevuses terve plaadi ja see on täielik ... pläma. Phoebe Green. Seda lugu, mis mulle meeldib, saab plaadiversioonina ainult Spotifys, siia leidsin akustilise, ometi on see parem kui kõik tema muud lood kokku!
Phoebe Green - Pure Blue from Media Centre on Vimeo.

9. Eesti muusikat ikka ka! Maria Stuartil ilmus sel aastal uus plaat "Kollaaž". Seal peal on igasugust, head ja halba. Aga seal on ka minu meelest selle aasta parim kodumaine lugu "Liivatera". Millegipärast meenutab see mulle The Birthday Massacret ja Jakalopet, kuigi Maria Stuarti stiil pole muidu üldse nendesarnane.
10. Tegelikult oli see viimane The 69 Eyesi plaat "West End" tervikuna päris hea. Lugudest märgiks ära "27 & Done", "Black Orchid", "Cheyenna" ja "Hell Has No Mercy". Viimast soovitan ka kindlasti, see on muust plaadi materjalist erinev, meditatiivne aeglane lugu, aga videoga panen siia esimese, see on selline catchy tüüpiline The 69 Eyes. Video on muuseas väga nõme mu meelest.

Esmaspäev, detsember 16, 2019

Mis juhtub, kui naine ei naerata?

Käisin siin hiljuti uusi dokumente taotlemas, aeg oli kenasti ette broneeritud, laekusin umbes pool tundi enne seda, et putkas pilt ära teha.

Peale kümmet minutit fotosabas sai selgeks, et pool tundi viiele inimesele võib osutuda ebapiisavaks. Üks proua seisis putkas kümme minutit liigutamata, lootes vist, et asjad iseenesest paranevad. Järjekorras ülejärgmine kärsitu meestaotleja haaras selle peale käisest (piltlikult!) möödunud politseitöötajal, et äkki läheks ja vaataks, mis toimub, inime lihtsalt seisab. Kõigega harjunud ametnik nentis, et küllap ikka kuidagi saab. Saigi. Kivistunud daami järel tulid ema ja vanaema eelteismelise lapselapsega, ilma olukorraga tutvumata pöördusid kohe kärsitu meesterahva poole - ega me niikuinii ei oska, tulge ja näidake, te ikkagi mees! Mees keeldus, saagu ise hakkama. Ma pööritasin silmi, aga veidi juba kartsin, et ei tea, mis hirmus aparaat seal putkas küll olla võib. Järjekord selja taga oli ka muljetavaldav.

Saabus minu kord. Aparaat oli leebe ja mõistlik, lasi peale iga küsimus 5 sekundit mõelda, aga kiiremad said ka enne seda "edasi"-nuppu vajutada. No ma siis vajutasin, teeks kiirusrekordi või midagi. Pärast mõtlesin, et huvi pärast oleks pidanud vaatama, mis see masin teeb, kui viie sekundiga ei suuda ära otsustada, kas sul siis on kõik sõrmed küljes või kas sa kirjutada suudad. Äkki tõesti jooksis kokku? Kõige pikemalt mõtlesin peale fotot, kui masin küsis, et kas sobib või? Aju oli aga juba keskendunud kiirustamisele või püüdkem näida altruistlik - mõtles sellele, et inimesed ju järjekorras ootavad, mida ma siin ikka pirtsutan. L. olevat kardina tagant piilunud, ju teda ka see hirmuäratav masin paelus ja väitis, et "täitsa normaalne pilt oli ju..."

Millal ma ometi õpin, et lähimad inimesed muutuvad pimedaks su vigade osas? EDIT: Või teavad arvestada, millega vale vastuse puhul riskivad.

Nädalakese pärast sain dokumendid kätte. Noh, paberi peal justkui polnudki nii hull, pealegi nägin ma läbi selle pruuni filtri välja nagu äsja troopikast saabunu, elu sees pole nii jumekas olnud. Tuleb siis (mees)kolleeg uusi dokumente kaema ja pistab viisakalt: "Hmm, sa käisid vist päris vara hommikul neid pilte tegemas, mis?". Jah, ma tänan aususe eest.

Õhtusel koosviibimisel tahavad ka inimesed dokumente näha, oli mul vaja mainida, et tegin, eks. Sõber (mees) nendib: "Olgem ausad, see pilt sobiks illustreerima artiklit "Tappis ära 20 meest"". Imeline. Ei tea, kas üle piiri lastaksegi.

Stiilinäide "kohe haarab noa"

Kolmapäev, detsember 11, 2019

Michel Houellebecq. Serotoniin

Olen juba korduvalt kirjutanud, et Houellebecq räägib meile kõigis omas raamatutes ühte ja sama lugu ning nii seekordki, kuid mulle tundus, et "Serotoniinis" jääb meelelahutusest puudu. Jah, siin on olemas nii zoo- kui pedofiilia, läheb peaaegu lapsetapukski, aga see ei päästa. Ilma ironiseerimata, kui varasemates teostes ma tajusin autori sooja suhtumist oma tegelastesse ja "keel põses" huumorit, siis nüüd on kõik lihtlabaselt masendav.

Ehk on see taotluslik - elu läheb ju aina hullemaks, lääne tsivilisatsioon tõmbleb agoonias, mida siin enam. Jah, ilmselt toonitab see raamat Houellebecqil enim armastuse tähtsust inimese elus (kõige -fiiliate kiuste) ja tema soovi näidata, kuidas üksildus on meie ajastu suurim katk, kuid tema tegelased on juba nii katki, et neile ei saa kaasa elada. Ainsa erandina siin raamatus küll peategelase põllumehest sõber Aymeric, kes läheb kaunisse märtrisurma.

Ühesõnaga, ainsana on oluline armastus. Armastus võrdub Houellebecqil seksiga. Kuigi iga seks ei ole armastus, mingi erinevus siin on, aga seda autor mu meelest põhjapanevalt ära ei seleta. Et andumus viitavat armastusele? Aga kuidas siis teadis peategelane, et tema "elu armastus" on just seesugune, kohe esimesest pilgust? Ma vist nii romantiline ikka ei ole, ei usu seda "esimest pilku". Kui armastus on seks, siis impotents on järelikult armastuse surm. (Ka naise karjäär on seda muuseas, pühenduma peaks mehele, mitte tööle). Impotendiks teevad uue põlvkonna antidepressandid, aga ilma nendeta on lääne inimese elu üldse võimatu. Alkohol on teine variant ja kui sul on valida, kas värisevad käed või jahindushobi, mis sul ainsana eluvaimu sees hoiaks, siis loomulikult valid esimese, sest teisiti ei saa. Houellebecq marsib otse mööda kõige mustemat stsenaariumi ega jäta muid võimalusi. See on tema missioon ja nagu ta ka raamatus nendib, siis vahel on äärmuslikud vahendid ainsad, mis toimivad. Samas nende kasutamist on valus pealt vaadata ja ka see raamat oli minu jaoks tüütu. Võib-olla vajavad seda raputust need, kes erinevalt Houellebecqist armastuse ülimusse ei usu? Mina usun, mind pole vaja veenda.

Aga sina, kes sa oma elu armastust esimese ettejuhtuvaga petad, tea, et sa sured üksinda, kahetsedes ja impotendina. Oot, aga ma ei usu ju seda?! Ehk ka sellepärast "Serotoniin" mind ei veena, et on hulgim neid, kellega nii ei lähe. Kes elavad terve elu ilma armastusest puudust tundmata ja enda meelest õnnelikult ära. Mind veidi häirib Houellebecqi komme esitada peategelase mõtteid üldkehtivate printsiipidena ja seda just konkreetselt "Serotoniinis", teistes tema teostes on see isegi eraldi sügavust juurde andnud, aga siin on peategelase mõttekäigud ja teod minu jaoks liiga vastuolulised. "Serotoniinis" mainitakse ühel hetkel ka Gogoli "Surnud hingi", millest Houellebecq paistab olevat inspiratsiooni ammutanud ja on selge, et kõik raamatus ette tulnud karakterid olidki ühel või teisel moel "surnud hinged". Iseasi, kas me ka päriselus nii selgelt selle stsenaariumi poole liigume ning kas tõesti oli vanasti rohi rohelisem.

Tänan Varrakut raamatu eest!

Reede, detsember 06, 2019

Lil Peep - kõigile kõik

Kindlasti on kõik näinud seda unenägu, kus nad on tagasi keskkoolis ja püüavad märkamatuks jääda, et teised aru ei saaks - sina oled umbes kakskümmend aastat vanem. Mul läks eile korda seda situatsiooni päriselus kogeda, nimelt käisin ma vaatamas filmi "Everybody's Everything" 21-aastaselt üledoosi surnud räpparist Lil Peep'ist. Kui te arusaamatult õlgu kehitate, siis teadke, et filmi esimesed seansid Tallinnas ja Tartus müüdi läbi juba 2 nädalat enne linastust ning mõlemas linnas lisati seansse juurde. Ehk siis totaalne tänapäeva fenomen, kus keegi on Internetis osa inimeste jaoks ääretult tähtis, aga peavoolumeediasse ei imbu temast sõnakestki, vähemalt meil siin. Ometi on maailm sedavõrd globaalne, et info jõuab noorteni igas kolkas. Ilma igasuguse promota, ametliku plaadita, käis tüüp esinemas näiteks Moskvas, kus 3000 inimest mahutanud saal oli välja müüdud ja leidus fänne, kes olid kohale saabunud näiteks Kasahstanistki. Meie Tommy Cash on ju sarnane fenomen.

Kui Tommy tundub selline lõbus trikster, siis Lil Peep oli pigem kurva kuju rüütel. Ta ei laulnud lõbusatest pidudest nagu enamik räppareid, vaid ängistusest hinges. Minu jaoks oli tema muusikas erilist ehedust, samas meloodiliselt olid need äärmiselt kaasahaaravad. Ilus ja kurb muusika ühesõnaga, mida räpi kohta üldiselt öelda ei saa. Tegelikult avastasin ma Lil Peepi vist üldse bubblegothide muusikalistist (iseloomustuseks siis äkki roosa nukker nätsumullimusa?), enamasti kirjeldatakse tema stiili kui emo trapi, mis sisaldas endas mõjusid nii räpist kui ka rockist. Täpsemalt saab lugeda suisa eestikeelsest Vikipeediast (väga vähestel artistidel on nii põhjalik biograafia seal).

Mida ma filmist lisaks teada sain? Ühe kurva, kuid klišeeliku loo liiga hea südamega poisist, kes ühiselu reeglitele alla jääb, sest ei oska ennast kaitsta ja öelda ei. Väikelinna poiss on omamoodi andekas ja karismaatiline ning saab ühtäkki kuulsaks. "Ma lähen suurde linna ja saan kokku inimestega, kellega ma netis kohtusin!"  - see Lil Peepi lause kõlas enam-vähem sellisena nagu mina suvel enne blogijatega kokkusaamist poetasin, kuid tänapäeval see elu just niimoodi käibki. Lil Peep aga ei taha üksinda rambivalgusse lennata, tunneb end isegi süüdi - miks mina ja teised mitte, ning hoolitseb igal hetkel oma vähemate vendade eest, isegi siis, kui enam ei jõua ega taha. Kui sõpru tekib nii palju, et näod enam tuttavad ette ei tule. Tema ideaaliks ongi kommuunielu, kus kõigil on võrdselt ja kõigil on tore, aga nagu näha ei tule see kunagi kellelgi välja. Ühes kaadris on poisi seinal suisa Lenini pilt ning samas räpib ta oma kallites hilpudes, kuidas kapitalism on paha. Noore inimese võitlused. Ette rutates sureb Lil Peep üksinda rahva sees oma tuuribussis ja kui "sõbrad" avastavad, et ta on surnud, siis hiljem selgub, et juba neli tundi...Kui ei oska enda eest seista, siis astutakse sinust üle. Elton John muide, mainib seda omas raamatus, et noored räpparid, ma saan aru, et te tunnete kohustust toetada oma "perekonda", kuid ärge vedage neid endaga kõikjale kaasa, sest kahjuks on igaühel sellises olukorras küüned vaid enda poole, tekivad intriigid, mis su enda lõpuks kurnavad, sest sina oled justkui ainsana see, kes hoolib ja vastutab. "Tahan olla kõigile kõik" on Lil Peep'i enda lause, millest sai ka filmi pealkiri. See ei ole võimalik, aga ilmselt on nii mõnigi kaunis hing sellest unistanud.

Huvitav oli ka see, kuidas Lil Peep endast ise outsideri vormis, nagu filmis mainiti. Ta oli üks esimesi, kes oma nägu tätoveerima asus, kuigi kõik ütlesid, et sisimas oli tegu tagasihoidliku noormehega, keda järelevahtivad pilgud tänaval häirisid. Tegi ta seda aga selleks, et välistada enda jaoks koht "normaalses" maailmas - näotätoveeringutega ei saa sa iial normaalset tööd. Mulle, muuseas, näotätoveeringud väga meeldivad, mõtlesin, et teeks endalegi mõne, kui juba vana ja kortsus olen, aga nüüd tundub see justkui ühiskonnareeglitega leppimisena - vanana võid kõike teha :) Täitsa lõpp, kuidas see Barbari tiibadega konn mul kripeldama on jäänud! Ja rääkides moest, vot Lil Peep'i stiil mulle ka meeldib, ta figureeris veidi ka moemaailmas (taaskord, nagu Tommy Cashgi), selliseid riideid ma ostaks (kui mul oleks narkari närb keha):
Natuke häiris see, et film oli kirjutatud eelkõige Lil Peep'i ema poolt, kellega poisil oli ka väga lähedane suhe ning ühe "kurja juurena" käsitleti tema suhet isaga, samas isale sõna andmata. Lisaks oli Lil Peep'il äärmiselt soe ja erakordne suhe oma vanaisaga. Kurb mõelda, et isegi, kui sa oled oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud nagu filmist mulje jäi, siis vanemate lahutus õrnas eas võib su ikkagi musta auku tõugata. Depressioon ja ärevus olid Lil Peep'i ellu just sel ajal saabunud. Ses osas oli palju kokkupuutepunkte Kurt Cobaini eluga, kellega Peep end ka kõrvutanud on. Mõni võib öelda, et krdi lumehelbekesed, kuid ilmselt tundlikumaid natuure mõjutab perekonna lagunemine ikka väga tugevalt. Ma arvan, et sellised filmid võiks panna inimesi rohkem sellele mõtlema. Mitte nii, et ära jumala pärast lahuta, mis sest, et endal on paha, aga kuidagi...ma ei teagi kuidas.

Filmi lõppu oli raske jälgida, sest suur osa saalist kõõksus häälekalt nutta. Mina seekord ei nutnud üldse, ei olnud sellist tunnetki, et tahaks. Mulle tundub, et ma pigem mõtlesin ja mõtlemise ajal on raske nutta, nutmine on konkreetselt tunnetega seotud. A la siis kui vaatasime perega "Lammas Shaun. Farmigeddon" ja seal pisike tulnukas vaatab oma võõrale planeedile maha jäänud emme ja issi pilti - mul oli kohe nutt lahti...Täiesti kummaline teema selle nutuga.

Igatahes oli huvitav heita pilk maailma, kuhu enam päriselt sisse ei pääse. Hommikul ostsin Judas Priestile piletid ära, eakohasem. Lisaks oli peale filmi kohe selline tunne, et viskaks endale peotäie tablette sisse ja loputaks viinaga alla  - "Anna veel üks Rivotril!" nagu räpib Genka. Samamoodi astusime peale Kukumäe filmi kinost välja ja sõber ohkas: "Täitsa lõpp, kus tahaks viina!" See on vist jälle see "õnneks olen mina elus ja selle peale võtame!"-fenomen. Allakäiku lähedalt näha on kummaliselt paeluv.

Ilu on vaataja silmades, aga kas te teate mõnd inimest kombinatsiooniga blondid juuksed + pruunid silmad (loomuomaselt, mitte värv+läätsed), kes ei näeks paeluv välja? Lil Peep'i artistinimi tuleneb samuti tema silmadest ja oli ema hüüdnimi väikesele Peep'ile.

Üks iseloomulik video ka siia lõppu, hästi mõtlemapanevad on need kommentaarid selle all  - ta oli meie generatsiooni hääl, ma tunnen, et ta oli justkui minu parim sõber, kui me suureks saame, peame tegema nii, et meie lapsed teaksid, kes oli Lil Peep, et tema pärand elaks igavesti:

Neljapäev, detsember 05, 2019

Mu jälgedes käivad mu imelised lapsed*

Hiljuti küsis psühholoog mu käest, mis mulle enda lapses kõige rohkem meeldib. Ei, kõik on absoluutselt korras, lihtsalt rutiinne arenguvestlus, mille käigus tuvastasime, et laps on tubli. See küsimus aga ehmatas kuidagi ära, päris ootamatu oli. No kuidas sa vastad sellele? Mu meelest on imelik leida mingi asi, mis meeldib kõige rohkem, sest loogiline on ju see, et enda laps on tervikuna ideaalne. Vähemalt minu laps minu jaoks on. A miks? Sest ta on täpselt nagu mina! Aga no nii ju ei ütle, nad ehmataks ära, ei hammustaks läbi, et alasti tõde. Ei mäletagi, mida ma ütlesin. Ilmselt midagi nii, et inimesena suurepärane. Eelkõige inimene, suure tähega.

Mõni aeg tagasi tegi sõber sellist testi, et ütle ühe sõnaga, kuidas iseloomustaksid oma kaaslast. Ma ütlesin "lahke" ja mulle öeldi, et "lahe". "Lahe" tundub esmapilgul vist etem, sest no mõelda vaid, kui ta oleks "ilus", "tark" või midagi hullemat - "usin" näiteks, öelnud, ma oleks kohe pea otsast hammustanud. Minu "lahke" tundub selle kõrval üsna hale vist. Aga ma seletan, mida ma mõtlesin. Lahke, see ongi üldiselt inimlik inimene, südames hea, mitte mingi mölakas, kes seljataga urgitseb, teenindajat mõnitab, kui tuju tuleb, või nõrgema üle irvitab. Vastand õelale inimesele. Mu meelest oli see kuskil blogis, aga mälu petab, kus räägiti inimestest, kelle kohta öeldakse:" Ta tundub jah ülbe ja vastik, aga kui sa teda tundma õpid, siis ta omadega on tegelikult tore ja lahke." Et siis sellised inimesed on siiski kõike muud kui toredad ja lahked, nad on hoopis silmakirjalikud õeluskotid, kes teavad, kellega võib oma tõelisel palgel "särada lasta" ja kellega on kasulikum suhteid hoida.

Ma võin ju mõelda, et õel inimene on sellepärast õel, et temaga on oldud õel, aga ikkagi püüan eemale hoida. On inimesi, kes iga hinnaga väldivad konflikte, on selliseid, kes konflikte ei salli, aga teatud nuppude vajutamisel ikkagi käima lähevad (mina) ja on mu meelest selliseidki, kes konfliktide nimel elavad. Ma ei tea, on see loomuomane või oludest tingitud käitumine, aga minu jaoks on see hirmutav ja ohu märk - hoia eemale! Oli vist Doris Lessing see, kes kirjutas, et sõjad on inimkonnas vältimatud, sest olgem ausad, mingile osale inimestest lihtsalt meeldibki sõdida, nad ei taha rahu, nagu me millegipärast kõigile omistada oleme püüdnud. Ilmselt on see seotud sooviga saada võim teiste üle ja järelikult peaks see olema ka üks ohumärk, millise vajadusega inimestest eos eemale hoida. "Keelab, käseb, poob ja laseb" nagu mu vanaema armastas öelda.

Ja ometi on päris ilma võimuta võimatult raske. Tulles tagasi Mikro juurde, kellest alguses juttu oli - tema omapära olevat see, et ta on emotsionaalselt tundlik inimene. Üllatus, üllatus, eks, kust ta küll selle pärinud on. Mina oleks pigem mures, kui ta külmaverelise mühaka omadusi kannaks. "Kas ta kodus ka kergesti ärritub?" Ei ärritu, sest meie oleme omad ja omasugused. Lasteaias on aga teatud tüüpe, kohe konkreetseid, kes ta käima tõmbavad, kahtlustan, et sageli ka teadlikult, sest noh, oma kogemus. "Miks nad siis on sellised?! Käituvad halvasti, siis läheb mul ka tuju ära ja käitun ise ka halvasti!" ahastab Mikro. Kuidas seletada, et sul ei ole ega saagi olema võimu muuta teiste inimeste käitumist enda soovidele vastavaks. Seletan, muidugi seletan, aga taaskord oma kogemusest tean, et abi ei ole muust kui eemale hoidmisest ja lõpuks omasuguste leidmisest. Kollektiivis on alati teatud kogus ebameeldivaid tüüpe. Tulebki püüda kogu elu väikestesse, meeldivatesse kollektiividesse kuuluda (ülikeeruline) või siis püüda mingi emotsionaalne sein "nende" ja "enda" vahele tekitada (raske ja tervistkahjustav).  Teisalt, muutuda ise "nende"sarnaseks - veel hullem variant. Ainus, mida mina praegu teha saan, ongi vist see, et öelda  - olla sina on igal juhul etem, kui olla "nemad", mina olen sinu poolt.

Eile näiteks tundus mulle, et midagi on vähemalt õigesti ka läinud. Mini helistas endast üsna väljas olles isale: "Ma helistasin just politseisse!" Nimelt olla mingid "suured, umbes 18-aastased kiilakad poisid" 30 meetrit tema ja sõbranna ees mingi tossupommilaadse asjanduse lõhanud. Ei tea, kas eesmärgiga just neid hirmutada või siis nad lihtsalt ei märganud lähenevaid väikseid tüdrukuid, jõmakas oli kole olnud. Ma kahtlustan, et minus poleks olnud 10-aastasena niipalju otsustavust, et politsei number valida. Ega häirekeskus ilmselt seda kõnet kuhugi ei suunanud, mis sa ikka enam teed, otsest kahju ju ei sündinud ja kaagid ammu laiali jooksnud, aga pahandada Mini ei saanud, tänati teatamast. Ma ei hakka ju tänitama, et mida sa tüütad tähtsaid politseionusid oma pisikeste probleemidega, oluline on ju just, et sa julged mingi jama tekkides endale abi otsida. Mina oleks ilmselt emmele-issile helistanud (ja nutnud). Muidugi, piir tuleks tõmmata sinna, kus inimene hakkab otsima probleeme, millest "organitele" teatada, stiilis "naabril lumi lükkamata, tuleks neile trahvi teha!". See läheb juba sinna "otsin konflikte"-inimeste iseloomustusse ja ma loodan, et mu lastel seda soolikat ei ole.

*J.M.K.E. "Lõputu laupäev"

Kolmapäev, detsember 04, 2019

Triviaalsetel teemadel

Ma seda riietemeemi ei hakka tegema, sest liiga palju oli küsimusi, millele ma vastata ei oleks osanud. Teiste vastuseid lugedes sai aga selgeks see, et mul ei ühegi riideeseme või värvi suhtes erilist tõrget ja kohe kohmetuma pani, kui paljud täiesti normaalseid asju sinna "iial ei kannaks"-lahtrisse seadsid. Neid Manjana loetletud riietumistüüpe lugedes ka ükski päris sobiv ei tundunud. Asi ei ole selles, et mulle riietumine üldse korda ei läheks, kuigi teiste puhul ma tõesti haruharva midagi märkan, mul on pigem see asi, et mulle meeldivad tõeliselt üsna vähesed asjad, aga kuna nudistina on külm, siis midagi ajan ikka selga. Seepärast ei salli ma ka poodlemist - seal ei ole ju asju, mida mina tahaksin! Ja õmmelda ma ei oska. Mu lemmikdisainer on Vivienne Westwood, ta on muidu ka vinge mutt ja temalt ma tõesti ostaks, kui rahakott kannataks. Mu ema armastab muuseas ülekõige moodi ja poodlemist. Ta võiks päevad läbi Fashion TV-st kõrgmoodi kaeda, aga mulle millegipärast see nakkunud pole. Kuigi, lapsepõlve ühed kaunimad hetked, tuleb totralt tunnistada, möödusid koos emaga väljamaa kaubamajades. Muuseas, oli selline õudne komme, et endisest idablokist pärit turistid tegid sealse küllusliku kaubavaliku taustal suisa pilte, piinlik. Fotosid pidi siis ju veel jaopärast tegema, sest käibel oli 24 või 36 kaadriga filmid, mitte digikad ja seega tundusid need klõpsud toona ilmselt olulised.

Mida ma tõesti ei kannaks, on surnud rebased ja analoogid. Klaassilmad ja käpakesed küljes, kellegi kaelas. Juba lapsena tundus see rõlge, siis nägi seda "trendi" ikka tihedamini. Samas mu enda armsal vanaemal oli ka miski naarits justkui. Ja pärisnahast karvamüts, kuhu oli nii hea oma nina sisse pista, kui vanaema sellega just pakase käest tulnud oli. Naha suhtes säärast tõrget ei ole, sest sigu ja veiseid ei peeta ainult naha pärast. Nahk on praktiline, karusnahk ainult ilu pärast. Ostsin just kunstmaterjalist dubljonka (näe, selle ) ja väga ilus on ning imeliselt pehme sisuga (nagu 500 kassi, kommenteeris Mikro). Iseenesest on see nüüd üks viimase aja kallimaid oste ka, kuigi ostsin Mustal Reedel ja sain letihinnast ikka alla. Mantlisaaga algas sellega, et kevadel jäi mu sulejope krae keemilisse, avastasin selle novembri lõpus ja keemilises ei mäletanud enam keegi ööd ega mütsi. Ilma kraeta on see jope nagu Orissaare seenelise oma, samas üle kahe aasta kantud ja sulgi ka juba lendas. Uue krae eest küsiti 30 eurot pluss materjal. Kappasin siis pigem midagi uut soetama - Zara veebipoes kenad mantlid, klikid peale, saadavus Eestis 0. Koha peal poes mannekeeni seljas ilus mantel, enda seljas...hommikumantel, sest keegi geenius oli pannud talvemantlile ainult ühe nööbi ja arvas, et vöö ajab asja ära.

Muidu üks ekstravagantsemaid ja kallimaid oste oli kunagi 800 krooniga ostetud Derhy kleit. Kahjuks ei leidnud ühtki pilti sellest, aga see oli kootud hall kleit (kõlab õudselt, onju), rinna ees kivikesed, pärlid ja ketid, seelikuosa satsiline ja seljal tekst Romantic Rock. Ma ikka kandsin seda aastaid pidevalt, kuni kivikesed irdusid ja kette sada korda uuesti külge õmblesin. Viimati võtsin selle kapist välja ja avastasin, et olen teda mingis meeltesegaduses sinise niidiga parandanud, ilmselt eeldasin, et ega keegi lähedalt ei vaata. No paistab kaugelt ka. Õudne lugu.

Aga muidu, kuna Kristallkuul lisas omalt poolt meemi pesuteema, siis minu puhul on raudselt proportsionaalselt kõige kallim riietuse osa pesu. Viimati ostsin Changest neli paari 90 euro eest, sest neil oli 1=2 soodukas. Ja siis on need, kes krahmavad suvalisest poest proovimata kolm rinnakat ja kannavad edukalt või saavad netist pesu tellida. Minu jaoks on pesu ostmine tõesti väljakutse. Viimati sobis mulle Changes suurus 70J ja müüja tunnistas, et see on poes ainuke ja suuremaid enam ei ole. Helistasin emale ja hirnusin telefoni õuduse summutamiseks. Change ja Triumph müüvad minu teada Eestis ainukesena kvaliteetseid suuri numbreid, aga Triumph on viimastel aastatel mutilõigetele üle läinud. Ülejäänud firmad kipuvad arvama, et üle E korvi ei osta keegi ja sel juhul peaks ka ümbermõõt 90 olema. Tegelikult pole asi isegi numbris, number võib sobida, lõige enamasti aga mitte, seega netist ostmine jääb samuti ära. Välismaale kaubareisile pesu ostma?

Lisaks tahtsin mainida dekoratiivkosmeetika osas seda, et kunagi keegi küsis mult, kus ma meikima õppisin. Pööritasin selle peale silmi, sest küsija oli selline, kes ilmselt eeldas, et meikimiseks on üks õige tee, mis selgeks õppida, aga minu jaoks oli meik alati eneseväljendus, mitte mingi kohustuslik enda õigeks tegemise moodus. Möönan nüüd, et koolituselt võib saada ka häid nippe, mitte ainult seda "õiget" moodust, aga õppinud ma seda ametlikult siiski ei ole, ikka oma kogemusest. Mis kohati oli ilmselt kõrvaltvaatajale valus kaeda - ma näiteks siiani leian, et huulevärvist tumedam huulepliiats on lahe, kuigi teatud vanusest (ma juba vist olen selles) muutub groteskseks. Ehk siis tehke, mis tahate, ärge arvake, et kuskil on mingi ainus õige tee. Ainuke asi, mis mind meigi puhul imestama paneb on see, kui inimesed kasutavad meigipõhja, mis nende näol koorub, ketendab või laikudena paikneb. Miks? Sa ju näed, et see nahahaiguse mulje jätab ja ilmselgelt ei ole ükski oma naha omadus meigita hullem. Et lihtsalt peab panema seda puuderkreemi, nui neljaks?

P.S. Mitte keegi ei ole veel kirjutanud, seega kahtlustan, et emotsioon on sama - Eesti Laul 2020? Mis õudus see sel aastal on ometi? Päriselt, täiesti uskumatu ila! Üle viie laulu, mille pidin poole pealt või enne seda piinlikkusest kinni panema, nii halb oli. Enamik neid tundmatuid esitajaid olid alla igasuguse arvestuse, suur enamus tuntuid lihtsalt igavad nutulaulud ilma igasuguse ideeta. Ainukesed laulu moodi olid kaks Laurat - Põldvere ja Prits (Ziggy Wild). Ma rohkem sellest jamast ei kirjuta ja üritan unustada.

Teisipäev, november 26, 2019

Aasta täis draamat

Reedel kinost tulles olin ma täis õhinat ja mõtteid, mida kirja panna, aga samas oli emotsioon kuidagi toores, panin ainult pealkirja "paberile". Kirjutama jõuan aga alles täna (teisipäev), kusjuures vahepeal toimus kooli kokkutulek, palju uut infot, emotsioone jne. Väga raske on ajust välja sikutada nüüd neid mõtteid, mis seal reedel värsketena olid. Seostub ju see teema ka otseselt filmi endaga  - peategelane Alissija pidi kirjutama igast nähtud lavastusest arvustuse, millega ta vahepeal hätta jäi ja sai seejärel tähtaja, et 24h jooksul peab arvustus kirjutatud saama. Ma leian, et tema töö oli väga raske. Jah, mulle meeldib kirjutada, aga selle eest palga saamisega tekib kohustus ning kui mulle omal ajal pakkus naudingut kirjutada mingi ilukirjanduslik tekst ükskõik millise etteantud teema kohta, siis arvamusavaldustega on teine lugu. Kui ikka mingit tunnet ei teki, siis saab asjast ainult pastakast välja imetud kirjutise. Kirjandid muutusid kohe tüütumaks, kui omaloomingu asemel arutlust nõudma hakati. Puškini ma jätsin näiteks vahele, sest tema luule ei öelnud mulle toona absoluutselt mitte midagi, ma ei saanud sellest aru. Kalevipoja-teemalise kirjandi kirjutasin julmalt eepose järelsõna pealt maha (ja sain viie). Teismelise jaoks mõttetu arhailine loba, mida kuidagi millegi arutlustväärivaga siduda ei osanud.

Alissija oli väga eriline leid, üks neid väheseid potentsiaaliga inimesi, kelle avanemine seisab ainult sobiva juhuse taga. Valel ajal vales kohas sündinu. Näidati ju filmis ka mõnd teist kandidaati ja oli selge, et neist poleks mitte midagi tulnud, kandideeriti vaid igavusest ja palgasoovist, teatrist kirjutajaid neist ei oleks olnud. Huvitav olnuks teada, oli siis peale Alissija veel mõni tõsiseltvõetav kandidaat üldse? Tegelikult ma ei saanud aru, miks inimesed seda filmi niivõrd taevani kiidavad, just ses osas, et uskumatu - ollakse siis tõepoolest nii stereotüüpides kinni? Alissija erilisus ilmneb ju lihtsalt selles, et ta ei ole stereotüüpne (väikelinna vene) tüdruk. Ma isegi ei saanud aru, mis erilisest emotsionaalsusest tema puhul räägiti - normaalne noor inimene ju?! Aga noh, siin tuleb jälle mängu mu enda isiksus ja need küsimused, et kas ma mitte venelane ei ole. Ehk meil ongi peas kinni see, et kui venelane, siis raudselt emotsionaalne ja kindlasti rohkem kui keskmine eestlane. Aga siin jälle see "erinevused grupi sees on tegelikult suuremad kui gruppide vahel".

Film paneb mõtlema sügavalt selle üle, kui palju mõjutab meie elu ikkagi päritolu. Enne filmi rääkisin just sõbraga, kes mainis, et ei saanud suurde linna kooli sisse selle tõttu, et ta polnud teadlik sisseastumiskatsete kuupäevadest, lisaks ei saanud ta endale lubada ilma stipi ja ühikata kooli. Minu jaoks kerkivad siit kohe küsimused - aga su vanemad? Kas nemad siis ei aidanudki sul karjääri planeerida? Täiesti naiivne küsimus, saan aru. Paljudes peredes on perspektiivid hoopis teised - ongi Maxima ja rikas mees, mitte mis eriala ülikoolis valida. Isegi siis, kui potentsiaali oleks. Teisalt on ülikoolides hulganisti rahvast, kes tulid ainult paberit saama. Alati ei saa lootma jääda võimalusele, et küll elu asjad paika paneb, sageli on oma tõelise kutsumuse avastamise hetkel juba liiga hilja. Vähesed noored inimesed on sedavõrd ettevõtlikud ja enesekindlad, et suudavad ilma välise tõuke ja mentorita aktiivselt oma unistuste poole püüelda. Sa võid tahta oma väikeasulast ära, aga iseseisvalt tegutsedes võid lõpetada kordi hullemas kohas kusagil välismaal, sest usaldasid inimesi, sul ei olnud kogemusi jne.

Teine asi, mida filmi puhul vau-elamusena välja toodi, oli see vana hea "iga inimene on universum"-teema. Jah, mis seal üllatavat, ongi ju, selge see. Mu meelest viib see mõte aga palju süngemani - mõelda vaid, kui palju erilisi inimesi meil surnuaedadel on. Veelgi enam, ristideta haudades kusagil sõjaväljadel. Õudne. Elu traagika on see, et paljude inimeste potentsiaal jääbki avastamata ja kasutamata.

Teater. Seda filmis palju ei olnud ja selgeks sai see, et maitse on kaasa sündinud. Ilma igasuguse varase kogemuseta leidis Alissija, et "tordiga näkku" komöödiad ei ole see, mis teater tema jaoks olla võiks. Ilma eelteadmisteta oskas ta eelistada kunsti. Ma kujutan ette, et paljud teised kandideerinud inimesed oleksid ehk just hinnanud tükke, mis rahva naerma ajasid, sest olgem ausad, ka suurem osa pidevaid teatriskäijaid eelistab just seda. Et saaks nalja ja oleksid ilusad kostüümid.

P.S. Enne filmi näidati kahte treilerit nii halbadest filmidest, et ma panin vahepeal silmad kinni. Üks oli mingi ülilabane komöödia tuletõrjujatest ja teine klišeelik romantiline jõululugu. Õõh, kas tõesti leidub inimesi, kes säärast asja vaatavad? Miks nad seda teevad? Miks nad sihukesed on?
P.P.S. Enne tüütuid treilereid saad nüüd kinolinal kaasa elada sellele, kuidas mõned saalisistujad oma telefoniäpiga suurel ekraanil mingit telekamängu mängivad. Kes selle välja mõtles? Miks? Mis tal arus oli? Pärast saatis kino mulle rahuloluküsitluse, kus tahtis teada, miks ma ometi snäkki ei ostnud, varianti "ei tahtnud" ei olnud ette nähtud. Järeldus: suurte kinokettide eesmärk on selgelt ainult meelelahutus, mõttega filme peaks ilmselt vaatama minema nišikinodesse (a la Elektriteater Tartus).

Reede, november 22, 2019

Elton John. Mina

Vahel öeldakse mõne raamatu kohta, kuidas see "saabus mu ellu täpselt õigel ajal", enamasti on sellistel juhtudel tegemist mingisuguse eneseabiraamatuga. Ma lõpetasin just Elton Johni biograafia "Mina" ja ütlen seda sama nüüd - see on tõeline eneseabiraamat! Heas mõttes! Mul on alati olnud hirm, et äkki ma oleks mehena sündides olnud mingisugune jõletu naisepeksjast macho, sest noh, mul lendab kaas kergelt pealt ja samas alandlikkust ei talu ma silmaotsaski. Aga ei, mehena sündides oleksin ma lihtsalt üks ekstravagantne homo. Ma olen nii rõõmus ja kohe selgitan ka.

Ma ei oleks ilma Mart Juure tutvustamiseta Elton Johni biograafiat lugema hakanudki, sest tema muusika  mind väga köitnud ei ole, Sacrifice on imeline laul ja mõni veel, aga üldiselt on minu arvamus temast umbes sama nagu ühel mu sõbral, kes ütles, et Elton on tema jaoks lihtsalt "maailma kõige geim gei". Raamatu algus ongi suhteliselt tüütu, sest tuleb välja, et Elton on sõjaaja laps (!) ning suurem osa tema noorusest möödus enne minu sündi ja seetõttu mulle toonased nimed ja olukorrad miskit eriti ei ütle. Minu jaoks on Elton alati selline eatu tegelane olnud, tuli täitsa üllatusena, et ta on päris vana mees juba.

Raamatu essentsi võtab minu jaoks kokku aga järgmine episood: Elton kutsub lähedased oma villasse, aga otsustab keset koosviibimist, et oleks hoopis õige aeg end dramaatiliselt tappa. Ta ilmub ülakorruselt basseini äärde öeldes, et on sisse võtnud hunniku tablette ja nüüd on kõik, hüpates pea ees basseini. Vees olles avastab ta aga, et seljas olev kasukas hakkab teda tõepoolest põhja tirima, vaene Elton rapsib vees, püüdes basseini ääreni jõuda, tema huultelt kostub hädine "Appi!". Selle peale kuuleb ta oma basseini ääres istuvat vanaema kõlavalt ohkavat. Ühel teisel korral pistab ta näiteks pea praeahju, olles enne hoolikalt avanud kõik aknad ja hoolitsedes, et kõik korterikaaslased ikka kodus oleksid. Draamakuninganna, ühesõnaga. Ma saan aru, et hirmus paljudes tekitab selline tüüp tülgastust, aga mina tahaks tal lihtsalt pead paitada ja öelda: "Ma tean, ma saan sust täpselt aru!"

Elton vaatab oma raamatus samuti tagasi ja saab aru, et käitus sageli üsna talumatult ja lollisti. Aga ta tunnistab, et ei saanud sinna midagi parata. Aegamisi ta õppis (no näiteks seda, et kui märatseda, siis püüda hoiduda hingele kallite asjade hävitamisest, püüda vabandada jne), kuid ekstsentrilisus oli lihtsalt osa temast. Muuseas, sageli arvatakse, et see on lapsepõlves ärahellitamise tulemus, lugedes Eltoni lapsepõlvest, tema mingite hellituste osaliseks ei saanud. Pigem võib leida, et tema käitumine oli variant vanemate omast, kes olid samuti äkilise loomuga, lihtsalt Eltonil jätkus vahendeid, et tõeliselt diivatseda. Sellise inimese kahjuks on maailmas vähe neid, kes julgevad/tahavad säärase fassaadi taha vaadata (ja ma siin veel imestasin, miks ma noorena vastassoo hulgas ebapopulaarne olin - kui norm on malbe, siis sellest erinevat loogiliselt peljatakse ju!).

Mulle meeldib Eltoni huumorimeel, tema eneseiroonia, tema lai joon! Mida siis teha, kui staadionitäis jalgpallimachosid röögib sulle, et sa oled vana pede? Eks ikka naerata ja lehvita, mida muud! Elton võitleb raevukalt, kui teda milleski alusetult süüdistatakse, kuid neelab mõru pilli alla, kui avalikkuse ette ilmub mõni piinlik seik tema elust, mis paraku ongi tõsi. Selles osas on ta vastand oma emale, kes paistab nautivat vastasseise, kui asja iseeneses, Elton tülisid kardab ega salli, kuid vahel sa lihtsalt ei saa teisiti. Miks see nii tuttav tundub, oeh. Mullegi tundub, et see asi käib geenides, hetkel tegelen pea iga nädal probleemiga, "miks muidu nii andekas laps vahepeal täiesti arutult käitub!". Ehk siis ka lapse kasvatamise koha pealt rahustav raamat. Näiteks leiab Elton, et enamikul loomeinimestest on tume pool olemas, nende värvid lihtsalt ongi eredamad. See on nagu umbes see teooria, miks mõned alati joodikutesse armuvad - nad ei armasta joomist, vaid joomine käib sageli kaasas mõne positiivse joonega (nt tundlikkus), millesse need õnnetud armuvad ja joomise saavad nad kauba peale nagu Brežnevi pakikesest.

See machode teema veel. Mehelikuks peetakse julgust ja vaprust, aga samas irvitavad machod enamasti nende üle, kes julgevad karjast eristuda. Mu meelest on selleks ju hoopis suuremat vaprust vaja?! Nii Elton, kui ka paljud tema loo kaastegelased  - Rod Stewart, Freddie Mercury, John Lennon jt julgesid end avalikult nö lolliks teha, olla eneseiroonilised, loovad ja lõbusad. Mõnel teisel aga on hirmus ora tagumikus kogu aeg, ei tohi libastuda, naeruväärne tunduda. Kuidagi sümptomaatiline tundub, et George Michael end peale tõsiseltvõetavaks hakkamist narkost surnuks tarbis. Elton kahtlustab, et ka Michael Jacksonil oli sama probleem - ületamatud ootused, kui end ikka popi kuningaks tituleerid, siis sa ei saa vääratada. Vana Elvis, kes oli sunnitud end vastavalt tekkinud legendile ülal pidama. Jah, kõrvaltvaataja võib imestada, mis neil staaridel küll ometi puudu on, et nad normaalsed ja kained ei suuda olla, aga ilmselt on see inimpsüühikale siiski hoomamatu koorem. Õnneks ei ole Eltoni lugu kokkuvõttes nii kurb, oma eksimusi suudab ta huumoriga võtta, vahel käsi laiutada, et mida ma ometi mõtlesin, kuid kõlama jääb siiski see, et oma elu on suutnud ta iseendaga rahujalal olles elada. Olen jah friik, aga selliseks mind loodi ja eks ma püüan hakkama saada. Vabandan, kui teid häirisin, aga teisiti ma ei saa. Südamlik ja aus raamat, ja loomulikult, gay as hell.

Teisipäev, november 19, 2019

Sõidan üksinda Venemaale

Vaatama seda, kuidas sakslane ja rootslane Peterburis müdistavad. Jagasin eile FB-s ka, aga ootuspäraselt ei saanud ühtki reageeringut. Lindemanni Soome kontsert müüdi välja paari tunniga, mõtlesin selle peale ka, aga Metaltravel pakub bussireisi Peterburi paketina kontsert+ linnareis, mis on põhimõtteliselt ideaalne ses osas, et ise organiseerimine on minu jaoks õudne piin, linnareisid mu lemmikud ja boonusena saab ka Lindemanni näha.

Ma ei ole mitte kunagi Venemaal käinud. Kooliajal korraldati ekskursioon Peterburi, aga ema ei lubanud mul minna, olevat astaroožna. Samas ma näen unes nii umbes korra kuus, kuidas ma Neeva kallastel jalutan. Ilmselt see on modifikatsioonidega Emajõgi, aga unes ma tean, et olen Piiteris. Seega, ma tahaks Peterburi päriselt ka ära näha ja nüüdsest saab ju sinna viisata. Ega mul passi ka ei ole, aga dokumendid aeguvad mul sobivalt jaanuari alguses, seega pean niikuinii tegema.

Loomulikult otsisin alguses ainult põhjuseid, mis mul minna takistaksid. Kõige kaalukamad olid muide need, et kuidas saada hommikul Tartust trajektoorile Tallinn-Ida-Viru ja tagasitulekupäeval Tallinnast tagasi Tartu. Selgus aga, et varahommikused ja hilisõhtused bussid on kirjade järgi täiesti olemas. Aga et üksi? Nojah, ainuke jama on sellega, et ilmselt peab siis kellegi võõraga 3 ööd tuba jagama, aga kui ta ei norska, siis ehk saab hakkama? Loodetavasti on see võõras ka naine. Kuigi kõrvalpõikena, esimesele tööreisile saadeti mind peale nädalast töötamist nii, et pidin meeskolleegiga aknata kajutit jagama. Algul kavatsesime end üksmeelselt ebamugavuse vältimiseks täis juua, aga esiteks hakkas laev kõikuma ja ma kartsin, et oksendamine teeks olukorra veel piinlikumaks ja lõpuks selgus, et joodud siider ajas hirmsasti pissile, aga wc-s tekkis ummistus. Sai vaid õndsalt ohatud, et vähemalt ei ajanud pott junne üle ääre. Magavat kolleegi ma üles ei ajanud, et tule nüüd, ole mees ja otsi pump, hommikuks oli vesi kuhugi ära imbunud. Lisainfona, viimased 12 aastat elame selle meeskolleegiga nüüd koos, kuigi romanss küll kohe peale kajutiintsidenti ei alanud. Samas olen veendunud, et inimeste raskes olukorras kokku panemine tekitab päris sageli romantilisi tundeid vt ka Stockholmi sündroom.

See meeskolleeg ikka imestas, et lähengi niimoodi suisa üksi, aga no ma mõtlesin, et aitab juba sellest, et ma asju, mida tegelikult tahan, tahaplaanile surun lihtsalt sellepärast, et "keegi ei tule kaasa". Korra turgatas isegi pähe, et äkki see ongi keskeakriisi tõeline definitsioon - lõpuks on saabunud aeg, mil sul on teiste arvamusest suva ja julged teha asju, mida kogu elu edasi lükanud oled. Lihtsalt teistele tundub see kahtlasena, kuna "varem sa ju selline ei olnud". Kust nemad teise hinge nägid?

Igatahes, kui kedagi huvitab, ma olen nõus koopereeruma ehk siis, kui keegi tahab minuga ühes toas magada, andku teada. Lisaks on teretulnud igasugu info Peterburi ja Venemaa kohta. No näiteks ei kujuta ma ette, palju raha peaks kaasa võtma. Hommikusöögid on hinna sees, aga palju muu toit maksab? Kas kaardiga maksta on turvaline (ma tean, aga kui sind eluaeg on Venemaaga hirmutatud, siis mõjub)? Kas hotellides on lutikad? Kas mind värvatakse spiooniks?

Reede, november 15, 2019

Mu aju on desertöör, ptüi, sabotöör


Järgneb õuduslugu: laman mina kenasti voodis, käed teki peal ja ootan und, kui äkki ütleb aju oma külma häälega, mis juhtkui vihjaks sellele, et ta küll elab minu peas, aga muud meil ühist pole: "Tead, sa kirjutasid oma viimases postituses materiaalne jotiga? Kaks korda."

No ma tõesti ei viitsinud enam arvutit sisse lülitada, niikuinii olid kõik seda juba näinud ka, igatahes see on jälle üks huvitav asi, mida analüüsida. Ma, muuseas, mäletan, kuidas mõtlesin, näed "materjal" käib jotiga, "materiaalne" mitte, ning kirjutasin seejärel kaks korda selle sõna just jotiga. Miks? Ilmselt haaras aju esimesest seosest kinni ega vaevanud end teisega. Umbes nii nagu sa poest tulles paned alati võtmed ühte kindlasse kohta, aga ühel päeval on mingi takistus ja mõtled, et korra toetan nad siia kaminasimsile hoopis, küll mul meelde jääb, et siia said. Pärast poolt tundi tuuseldamist ja kirumist ning lõpuks võtmete leidmist meenub tõesti, et nii sai mõeldud. Ajul on omad tegemised, ära sega teda.

Otsapidi see automaadi teema, millest eilegi kirjutatud sai. Kõige ohtlikum olla lasta end opereerida vanal ja kogenud kirurgil, tõenäosus, et tema apsaka teeb olla suurem kui noorel, kes piinlikult ennast jälgib (eeldusel, et tegemist ei ole noore, lolli ja kohmakaga), sest vana on juba automaat. Niisamuti on mul tööl - meil on siin isikukoodid, mida ei saa on raske valesti sisestada, sest kontrollvalem on peal. Jah, avastasime, et seda saab petta, lollikindel valem ei ole, aga kui ikka vale numbri paned, siis annab häiret ja selle peab käsitsi maha võtma st see on asi, mida sa märkad peaksid märkama. No ja siis ma vahel ikka kontrolli käigus näen valesid isikukoode, mis on kuidagi sellest kontrollist läbi pääsenud ja lõppfaili jõudnud. Eeldasin, et ju siis on need just sellised üksikud juhtumid, kus kontrollvalem on ära petetud ja häiret ei olegi tulnud. Mingite numbrite asendamisel, kui arvutuse tulemus sama välja teeb, võib nii juhtuda. Aga ei, proovin mina seda valesti sisestatud koodi ja ilusti viskab häire. Järelikult keegi toksis vale koodi, nägi häiret, aga võttis selle tuimalt maha ja toksis vägisi edasi. Kes see jobu nõnda teeks? Avastasin, et vahepeal ma ise ka. Algul mulle enda tehtud vigu silma ei jäänud ja siis vaatasin haletseva pilguga kolleege. Aga ega arvuti ei valeta mulle, kui näitab minu nime vigase rea taga, siis ju nii on. Tegelikult ma ei suuda siiani 100% uskuda, et see ikka mingi süsteemi vimka pole, sest no kuidas ma saan häire käsitsi maha võtta, ilma seda endale teadvustamata? Ju saan.

Kogu aeg ennast kontrollida ilmselt ei saa, aga hirmutav on teadvustada, et jah, ka siis, kui teadvust kodus ei ole, laseb aju automaadil edasi, sinu asi on pärast killud kokku korjata. Umbes nii nagu mõnel purjus või pilves peaga, aga siis on see arusaadav, niisama lolliks minna ei ole üldse nii aktsepteeritav.

Nii piinlik on vaadata, kuidas su aju omaette toimetab. Rumal ja klišeedes kinni on teine, ei tahaks üldse omaks tunnistada. Kui ma Kivirähkist kirjutasin, mainisin tema "Tilda ja tolmuingli" nimelist raamatut, mis te arvate, mida ma tegelikult kirjutasin? Muidugi "Tilda ja tarakanid", sest ma loen sellenimelist blogi ja ilmselt on see sõnapaar mul tihedamalt silme ees. Kustutasin "tarakanid" ära ja asendasin "tolmurullidega"...Miks? Sest mu laps oli hiljuti tolmurullidest raamatu kirjutanud. Õudne sabotöör on see aju. Õnneks mul on see häda küljes, et ma kaua piinlikkuses praadida ei viitsi ja kavatsen ikka oma mula edasi kirjutada. Antagu andeks.

Neljapäev, november 14, 2019

Luule, Lana ja teised hullud naised

Ma siin jälle lugesin igasugu asju, muuhulgas näiteks intertekstuaalsusest ja hakkasin mõtlema, kuidas sellel on tegelikult erinevad kategooriad. Üldiselt vihjatakse, viidatakse ikka mingeid teisi kirjandusteoseid või siis mõnel juhul ka filme, aga muusikat mu meelest tunduvalt vähem. Kuigi, muusikal on ka sageli tekst, ütleme kohe välja, et ilma tekstita muusikat suudan mina vaid vähesel määral välja kannatada. Filmimaailm on minu jaoks üsna võõras ja sellele viitamisega meenub alati klassivend, kes pidevalt filme tsiteeris ja keda mina jõle vaimukaks pidasin, teadmata, et killud, mida ta kasutab, pole sugugi ta enda peakesest pärit.

Ristkasutatakse enamasti üldtuntud asju. Muusikat on aga väga palju, see on oluliselt rohkem diferentseeritud ja on palju vähem inimesi, kes teaksid samu laule, kui neid, kes on lugenud samu raamatuid. Raamatutest tsiteeritakse ju enamasti vaid klassikat ja kultusteoseid, muusika aga nii ei jagune. Kõige populaarsemates lugudes on sageli vähe tsiteerimisväärset. Mulle meeldivad laulud, mis mõjuvad kui luule, samas luule mulle enamasti ei mõju üldse. Ebaloogiline. Oluline on lisaks tekstile ka esitus. Võib-olla peaks luuleõhtutel käima? Samas on väga väike võimalus, et satud just sellisele luulelugemisele, mis meeldib. Muusikat saad väiksema vaevata suurtes kogustes kuulata.

Ehk siis ma pidevalt tsiteerin mingeid laule ega hooli väga sellest, et keegi teine aru ei saa. Kuigi tore oleks, kui saaks. Mul on märkmik ka, kuhu ma üksikuid meeldivaid lauseid üles kirjutan. Enamasti lauludest, vahel ka ilukirjandusest või niisama kuuldud arukusi ja arulagedusi. Mitmed populaarsed laulja-laulukirjutajad on ju tuntud ka luuletajatena. Istusin just hiljuti kell 2 öösel baaris ja üritasin kõigile Leonard Coheni ingliskeelsest luulekogust värsse ette kanda, ikka umbes nii, et "kamoon, olge nüüd vaid, siit tuleb VÄGA oluline koht, keskenduge, gaad dämmit!"* No ja siis ma järgmisel hommikul suundusin poodi, et see luulekogu endale osta, aga seda ei olnud, selle asemel oli hunnik teisi, aga kõigi nende ostmiseks oleks juba liiga palju raha kulunud, nii ta jäi, ootan ande Universumilt.

Seda ma olen juba kirjutanud, kuidas ma iial midagi taustaks ei kuula vaid keskendungi korralikult kuulamisele. Näiteks praegu kui ma seda kirjutan, on mul klapid niisama peas, et välisilma summutada ja arvutimänge mängides ei suuda ma samuti muusikat hoomata, kuulan siis lihtsalt vanu lemmikuid, aga mu iganädalaseks missiooniks on ikkagi ka muusikasse süveneda ja uut avastada, seda ma saan teha ainult töö taustaks, millegipärast see mind muusikale keskendumast ei sega, kuigi ei saaks öelda, et ma oma tööd ilma mõtlemata teha saaks. Kuigi äkki tõesti? 14 aastaga inimene ehk tõesti õpib ka mõttetegevust nõudvat tööd automaatselt tegema?

Eile näiteks avastasin ma väga põneva (minu jaoks, noh) nüansi, kuulasin Motörheadi 90-00ndate loomingut üle ja kõlas lugu "Them Not Me" aastast 1996, kus on read:
When I see those flashing lights
And hear the sirens moan
See the smile on my face
I grab my mobile phone
It was them, it wasn't me


Dr. Google teab, et filmivad  mobiilid tulid turule aastal 2002 ja aastal 1996 vaevalt keegi ette nägi, et õnnetust pealt nähes on tulevikus esimeseks reaktsiooniks sellest moblaga video teha. Motörhead aga nägi. Väga huvitav.

Ma tahtsin tegelikult jagada hoopis ühte videot, mis on küll Lanalt ja laul ise ka väga hea, aga see on üks üliväheseid näiteid, kus visuaal on mulle tähenduslikum kui lugu ise. Nimelt, vaadake see maja seal, ma tahan sinna. See on selline ideaalne unenäo maja, koht väljaspool reaalsust. Koleda arhitektuuriga, kusagil otse kiirtee ääres, samas vaade otse merele, täiesti müstiline asukoht, ilmselt varsti vajubki merre. Seest ei mingit glamuuri, tuul ulub lahtistest akendest, üsna mööblivaba, isegi voodit ei ole, aga vaade! Antimaterialistlik unelm? Samas materialistlik, endale seda sara kindlasti lubada ei saaks. Muuseas, mul on korra õnnestunud päris väljamaa miljonäri majas käia ja see oligi umbes sarnane - ilma mööblita tühjad toad, kõle, keset põrandat mittemidagiütlev vaip, aga ilmselt kunstnikutöö, ainueksemplar, igas vaibanurgas kassipissiloik (neil oli hulk kasse, kõik tõupuhtad, aga poolmetsikud). Mitte nii, et lõpuks mul on raha, saan igasugu kulda ja karda osta, vaid pigem, mul on raha, kogu aeg on olnud, ja siis (ikka olen hull)?



 

*Kui ma saaks euro iga korra eest, mil mind seesuguse kirgliku suhtumise eest venelaseks peetakse, oleks mul juba oma viis eurot koos vähemalt. Niipalju, kui ma suguvõsa uurinud olen, siis mingit vene verd ei tule mitte kusagilt sisse, aga nagu me hiljuti ühe samasuguse õnnetu "kas sa oled venelasega?" arutasime, siis õige eesti naise panus vestlusse võrdub üldsuse silmis vist tõesti vaikiva naeratuse ja söögi lauale kandmisega.

Teisipäev, november 12, 2019

Andrus Kivirähk. Sinine sarvedega loom

See on üks hiiglama kaunis raamat. Kaunis niimoodi nagu on seda lauluread: "no mis võiks olla ilusam kui elu? no mis võiks olla parem veel kui surm?" Metro Luminalilt. 

Kivirähk on kuulsam oma humoorika poole pealt, kuid ka tema lüürilist külge ei tasuks alahinnata. "Sinises sarvedega loomas" on need mõlemad meisterlikult esil. Peategelase mõttelend manab hetkega silme ette mõne Kivirähki lasteraamatu-väärse loo, kuigi jah, esimesena meenus see, kus naabrinaine liiga kauaks vetsu istuma oli jäänud ning see oleks ilmselt lasteraamatusse liig, aga Kivirähk tõesti puistab selliseid lugusid nagu pintsakukäisest. Eriline inimtüüp? Eriline on ka raamatu peategelane Oskar Kallis, "ei lind ega loom", kummaline külaline, kes kuidagi ei sobitu tavalisse halli argimaailma. Ei ole see ju mingi õige eestlane, kes kulm kipras rasket tööd ei rühma ega elu kiru?! Sai ju Kivirähkki kunagi Valli baari püsikundede käest riielda, et miks eesti rahvast nõnda valesti kujutab, meie oleme ikka tõsised inimesed, mitte mingid naljahambad, kes pahupidi kasukas seljas ja seep suus, arutult mööda laant silkavad.  Kui sa ei sobitu, tunned ju, et lihtsam oleks olla kusagil mujal. 

Raamatu peategelane selle "kusagil mujal" ka avastab. Võiks ehk nuriseda, et argielusekeldused veidi pikaks venivad enne raamatu suurt ja lüürilist finaali, kuid eks elu tikubki vahele tulema. Aga see lõpp...Mind veidi ehmatas Kivirähk "Tilda ja tolmuingliga", sellega, kuidas ta suutis mu peaaegu nutma ajada (tema? naljamees?) imeilusa ja südamliku elu ringkäigu ideega, looga, mis muudab surma arusaadavaks osaks elust ka lapsest lugeja jaoks. Et see ei ole midagi õudset, mida karta, vaid surmas saab ka elu ilu näha. Sama teeb Kivirähk nüüd "Sinises sarvedega loomas", aga täiskasvanute jaoks. Ma ei tea, kas ta on seda teadlikult teinud, võtnud oma missiooniks elu seda tabuks peetavat tahku mõtestada, aga mu meelest tänuväärne tegu. Ma ei ole kunagi usaldanud religioone, sest nende tehtav on läbinähtav - pakkuda lootust, et maine elu on vaid kübeke ringkäigust ja sellele järgneb miskit paremat. No muidugi, inimesed ju kangesti tahaksid seda. Igasugu religioonide teispoolsusega on aga see häda, et need on kellegi teise poolt paika pandud maailmad - sada neitsit või lõvi kaisus talleke. Aga kas me oleme lõpuni rahul kellegi teise disainitud paradiisis? Kivirähki tegelased (Oskar ja vanaema) disainivad oma teispoolsuse ise. Ühel on selleks armastus, teisel Jeesus ja Neitsi Maarja. Sa lahustud enda fantaasias. Kas see pole mitte tore ega omamoodi stiimul mõelda kauneid mõtteid? Mulle tundub "Sinine sarvedega loom" ilusa ja lohutava loona. Võib-olla, et keegi teine loeb sellest hoopis midagi muud välja ega ole üldse nõus? Mulle ikkagi näib, et on õige - ainus vabadus on sinu peas. Kasuta seda.

Reede, november 01, 2019

Sellistest asjadest meil ei räägita

Mini käis eile spordimuuseumis, kus neile oli räägitud muuhulgas ka dopinguprobleemidest ning "tädi seletas, kuidas üks naissportlane sõi neid noh, dopinguid, nii palju, et muutus lõpuks meheks!" Eks ma siis seletasin lastele veidi hormoonidest, nii nõukogude naissportlaste näitel, kes ilmselt pigem teadmatusest endaga meditsiinilisi eksperimente lasid teha, aga rääkisin ka sellest, kuidas mõnel juhul ongi hormoonid sassi läinud ja väliselt mees võib tegelikult suguelunditelt naine olla või vastupidi. Ja et soovahetusoperatsioonid on olemas. Mõtlesin, et oleks vist võinud teemale läheneda ka umbes nii, et "soovahetusoperatsioonid on moodi läinud", aga mitte kuidagi ei suutnud ette kujutada, kuidas võiks sellist asja "moe pärast" teha. Kuidas saaks arvata, et on tore tunda end vales kehas? Arvestades seda, kuivõrd viltu vaadatakse ühiskonnas igasugu keskmisest erinemistele, siis mis moepärast homoks hakkamised ja soovahetused? Ma ei usu, et meil nõnda palju masohhiste oleks.

No ja tulen siis mina tööle ning esimese asjana loen lehest, kuidas EKRE kavatseb Raekoja platsile piketeerima tulla ning mõni agaram ühe noortekeskusegi maha põletada, sest seal räägitakse noortele homoseksuaalsusest. Muidugi samal trajektooril ja enam-vähem samal ajal kui meil koos väliskülalistega sinna asja on. Nojah, eks näevad siis, et meil ka demokraatlik ühiskond ja protesteeritakse täiel rinnal. Lõik Postimehe artiklist...Ohoo! PM ei lase enam kopeerida, ok ütleme ümber siis, et põlemapista soovija ei saa aru, miks peab üldse homodest sellistest asjadest rääkima, mille peale ajakirjanik uurib, et mis vanuses tema arvates oleks sobiv avalikustada, et homoseksuaalsed inimesed on olemas, millele saab vastuse, et nördinud kodanik juba on oma viieaastasele pojale selgeks teinud, mis on mis. Huvitab kohe, mismoodi see asi selgeks tehti, ilmselt veidi teistmoodi, kui mina omas kodus neid asju seletanud olen. Kuigi minu meelest on hobipüromaani vastus üsna silmakirjalik, viieaastasele homodest rääkima! Isegi kui laps küsib, tuleb näost punaseks minna ja jutt mujale viia, siis lapse huvi teema vastu kaob.

Kas millestki rääkimine võrdub koheselt selle asja propageerimisega? Meenub üks minu jaoks häirivaid seiku koolipõlvest, kui mind, muidu tublit kirjandikirjutajat, pandi avalikult häbiposti selle eest, et julgesin oma kirjandis põhjendada, miks mingi novelli tegelane vägivaldsele teele astub. Olevat vägivalla õigustamine. Tohib ainult hukka mõista ja punkt. Taaskord vist mingi fundamentaalne mõtlemise erisus. Vahel ju meil ka ilmub artikleid sellest, miks mõni kurjategija astus kurjale teele, avatakse niiöelda tausta ja seal all on eranditult alati kommentaare, et miks õigustada igasugu retse. Mina hoopis leian, et sarnaste juhtumiste ärahoidmiseks, ennetamiseks on kasulik teada, mis on nende tekkimise mustrid. Äkki saab kusagil midagi ära teha? Oletus, et sündis kurjana ja nii on, tundub lihtsalt asja kalevi alla lükkamisena. Sama asi homoseksuaalsusega - kui me sellest ei räägi, siis nad kaovad ära? Lihtsalt mõned lapsed tapavad end ära teadmata, et nendesuguseid on veel ning neil on võimalik leida toetust. Mõne meelest ilmselt tõesti jah, nii olekski parem. Parem surm kui homo.

Hakkame ometi normaalseteks, eks? Püüame vähemalt. Unustage ära oma moodsad väljamõeldud probleemid! Kas vanasti oli homosid või depressiivikuid?! No mõned külahullud olid, aga need loobiti korralikult kividega surnuks või istusid kodus ahju taga ega seganud kedagi! Armas, kitsas maailm, tahan seda tagasi!