Pettust on lihtne ära tunda?

Ma olen alati olnud see, kes nii arvab üldiselt. Kõik need õngitsuskirjad, mida somes jagatakse, seal on alati mingi vigane lauseehitus, trükivead jms. Sa lähed õnge, kui sa ei ole tähelepanelik. 

A nüüd ma ei teagi. Tundub, et inimeste lohakus on jõudnud juba sellisele tasemele, mis neid kohmakast robotist sugugi ei erista. 

L. siin irvitas, et pagana petturid, jälle vist see skeem, kus üritatakse kirjavahetusse sisse imbuda ja mingi oma arve vahele sokutada. Tema ja meie vana raamatupidaja, kellega me juba üle paari aasta koostööd ei tee, said nimelt mingi arve, mille saatjaks meie emafirma Suur Boss, tavaline konsultatsioonitasu, aga esiteks üks selline pärisarve juba tuli, teiseks miks saata see inimesele, kes meie firmaga enam ammu ei tegele, kolmandaks seal oli mitmeid trükivigu, millest üks näiteks inimese nimes i vahetumine l-ga, mis võib robotil kergelt juhtuda, aga päris inimene peaks ju teadma. Teine kummaline viga oli Reverse Charge asendumine Reberce Changega, mis on ka täiesti loll viga ju. Kusjuures arvega on kaasas kummaline kiri arusaamatu sisuga "I have change system, Is this invoice ok?" Saatsime siis naerutamiseks emafirmasse edasi, et vahi aga pätte. Sealselt kontaktilt tuleb vastu, et aga miks, tundub tõeline kõik. Seletame siis. Ja nad reaalselt ütlevad, et see arusaamatu kiri ongi Suure Bossi stiil ning ka see, et ta ei pruugi raamatupidaja vahetumist mäletada, samuti. Mulle lõi kohe pähe paralleeli ühe teise Suure Bossiga, kes üle ookeani toimetab ja natuke suuremates mahtudes, aga no kas meil kõik tähtsad mehed ongi sellised nüüd või?! Me oleme muidugi varem ka tähele pannud, et meie tüübil oli komme mingitele pikematele arupärimistele vastata a la pöial püsti ja superfine! kui sa tegelikult midagi sisulist talt teada tahtsid, aga no nüüd on päris Arnoldiks kätte läinud "you. stupid. me angry!" Jumala õudne. Päriselt ka. Mis me arvega tegime? Ei maksa, öeldi, et kui õige arve, küll siis seda paneb härra ikka tähele, kui raha ei laeku. 

Diagnoosime

Sain kah diagnoosi, või noh, ise panin endale nagu trendikam ongi. Võtke seda kui musta huumorit, ei näita näpuga kellegi peale. Olete ehk ka kuulnud, et hambaarstid soovitavad just ühe teatud firma hambapastasid, sest need on fluoriidiga ja alati on selliste artiklite all mõni kommenteerija, kes pahandab, et fluoriid on ju mürgine, miks seda soovitatakse. Ma pole ausalt öeldes kunagi sellesse süvenenud, ostan pastat, mis hetkel soodukaga, siiani pole hammastega probleeme olnud. Saate aru, ma olen suutnud üles kasvatada inimese, kes saab peagi täiskasvanuks ja kellel pole siiani hammastesse mitte ühtegi auku tekkinud?! Lugedes, kui pekkis on arstide sõnul tänapäeva väikelaste hambad, siis antagu mulle medal või midagi. Eks ilmselt mingi osa on geenides ka, aga ma arvan, et mingid tingimused on loonud ikkagi ka söömisharjumused. Mikro näiteks sai siin hiljuti kahtluse tekkivas hambaaugus ja tema on meil see, kes magusa suhtes piiri ei oska pidada. Üldiselt meil mingeid komme kodus üldse ei leidugi, sest milleks, kellele see jama maitseb? Nagu ausalt, lapsepõlves tundusid mulle ka kommid head, aga praegu küll enam mitte. Ja kui ka mingi tähtpäeva puhul miskit kingitakse, siis seisaks see mitu kuud, kui Mikro küüsi taha ei saaks. Näiteks hiljuti ostis L. ühele üritusele kaasavõtmiseks karbitäie küpsiseid, mis jäid sinna üritusele kaasa võtmata, no ja mu meelest hea oligi, sest need küpsised olid täielik jama - pudisev maitsetu lehttaigen ja mingi läila siirup seal peal. Ok, ma suudan paar tükki kohvi kõrvale võtta, aga Mikro sööb isegi neid kahe suupoolega ja suvalisel ajal, sest magus ju ikkagi. Ju ei ole standardid veel välja kujunenud. Ma sellist virtsa küll ei ihalda. 

Ahjaa, hambapastast siis - saime Mikroga hambaarsti juurest selle arstide poolt kiidetud pasta kingiks kaasa ja paar päeva peale kasutamist tunnen, et olen vist jälle iget vigastanud, kuigi ei mäleta. Päev päevalt aina hullemaks läheb, selline tunne, nagu oleks okastraati mööda igemeid vedanud. Õnneks meenus, et see jama sai alguse uue pasta kasutuselevõtuga. Eks siis lugesin, kas fluoriidiallergia on võimalik ja muidugi, täpselt minu sümptomid. Huvitav, et mul siis limaskestad tundlikud, sest ka see antibiootikum, millele allergiline olen, tekitab eelkõige suhu haavandeid, nii ka fluoriidiga hambapasta. 

Siis veel kahtlusi. Loen jälle üht artiklikogumikku, kus räägitakse sellest, kuidas nii hea on aeg maha võtta, õppida molutama jne, sest miks, oo miks, ei suuda me istuda niisama, miks tunneme end süüdi, kui tegevusetult passime, vaba aega millekski kasulikuks ei kasuta jne. Ja ma lähen närvi, sest mina olen see, kes pole iial tundnud, et molutamine kuidagi kellegi pilku riivaks, et mul oleks kohustus alati näputööd käepärast hoida ja oma olemasolu õigustada kasulik olemisega. Viimasel ajal on üha rohkem kirjutatud rabelemise ja rähklemise vastu toonil, et see oleks justkui norm ja halleluuja, kus nüüd ollakse avastanud, et tegelikult ei olegi - puhakem kodanikud töönarkomaanid ja kasulikolijad! Mina tunnen aga just selles varjatud propagandat, et nimelt läbi selliste artiklite toodetakse rähklemist ja rööplemist juurde - no selline tagurpidi-psühholoogia, et "oh, oleks ma ka nii vabameelne kui teie, aga paraku minul on ikka kohustused ka". Kõigepealt ikka see, kuidas mina ei suuda minutitki tegutsemata, oh mis tubli mina! Nagu need inimesed, kes kohtuvad korra kolme aasta jooksul ja siis ohivad, kuidas täiega peaks tihemini kokku saama, aga kogu aeg on ju kiire ja kohustused, kuigi tegelikult on kõik prioriteetides kinni. 

Kas te olete ka märganud, et mida vanemaks saate, seda raskem on aru saada, kas olete kibestunud või siis lihtsalt terve mõistusega? :) 

Pettumus

Oh, mis positiivsed pealkirjad viimasel ajal! Seekord vähemasti täiesti subjektiivne teema, ei kuku taevas alla ega midagi. 

Kehv seeneaasta olevat, keegi mükoloog olevat Maalehes rääkinud. Mul mees miskipärast on kursis seal toimuvaga. Ma olen muidu see kukeseenespetsialist, teisi seeni pigem kardan korjata, ei taha perekonda ära mürgitada oma rumalusest, aga viimasel ajal oleme märganud, kuidas inimesed leiavad suuri sirmikuid. Mitu korda on autod tee ääres peatunud ja inimesed neid hiiglaslikke kübaraid kokku korjanud. Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema rääkis, et suur sirmik on kõige suurem delikatess üldse. Prae pannil nagu šnitslit ja keele viib alla. Ainuke häda, et neid sirmikuid ju ei leia kusagilt. Sama ütlevad retseptid - lihtne valmistada, aga katsu sa see seen üles leida!

Ja siis ühel päeval hõikab L., et mingid imelikud suured seened on suvila taga tärganud. 

Alguses oli nii

Mulle tundus kohe, et siit nagu lubab sirmikut. L. muidugi mind ei uskunud, aga kui AI mu juttu kinnitas, siis oli nõus. AI lisas kavalalt, et kui omas aias, siis lase kübaral kasvada, kui mujal - krahma kohe ära! Ma läksin järgmisel hommikul ja voilà!

Pärast oli naa

Meesterahva käsi noaga skaalaks

Krabasime siis ära ja vedasime koju. Vaatasime neid retsepte ja videoid ja arutasime kas praadida niisama või paneerida. Kuna paneerimine tundus põnevam, siis tegime seda. 

Haruldane hetk - Marca köögis

No ma ei tea. Ma eeldasin mingit spetsiifilist hõrku maitset, aga see maitses nagu suvaline vegankotlet, ei mingit eripära. Aga inimesed rääkisid veiselihast, pähklitest ja vürtsikusest - möhh? Äkki poleks pidanud paneerima? Ma tundsin eelkõige jahu, muna ja riivsaia maitset. Peab järgmisel aastal uuesti katsetama vist, vaevalt, et need seened järgmise nädalani püsivad seal aias. 

Te olete proovinud? Kuidas valmistasite? Kuidas maitses? 

 
 

Ma olen niiii kole!

Ei, mina ei ole. Mina olen kõige ilusam. Seda tasub endale öelda ja uskuda. Siis võid mõnikord vihase tujuga peeglist mööda marssida ja peegelpildile käratada, et "mida sa, siga, vahid!?" Ise samal ajal teades, et sa siga ei ole. Ma tean, see on loll komme, eriti kui sul on lapsed - nemad võivad seda tõsiselt võtta kui sa jälle end paksuks, lolliks ja koledaks sõimad, kusjuures ma isegi ei eelda, et keegi hakkaks selle peale vastupidist väitma, iial pole hakatud ja ma ise oma sõnu ka ei usu, aga millegipärast on selline kena komme küljes. Vist seepärast ma hästi ei usu ka neid teisi, kes ennast avalikult materdavad - küllap nemadki sisimas teavad, et nad on täiesti talutavad tegelased. 

Aga lapsed, eelkõige teismelised on üks keeruline kamp. Ma arvan, et selles eas arvasin ka mina tõsimeeli, et elu oleks lill, kui ma vaid normaalne välja näeks. Ma ei mäleta, kas ma end kunagi päriselt koledaks oleksin pidanud - selliseks tegid mu prillid, kole soeng ja hambaklambrid, mis olid mulle kurjade täiskasvanute poolt külge poogitud, aga ma tahtsin olla just nimelt ilusaks hinnatud. Kusjuures ma teadsin, et ilu on subjektiivne - ma ei saanud nõustuda, et need, keda tolles eas ilusaks peeti, seda päriselt üle teiste olnud oleks - nad lihtsalt vastasid mingile hetkel kehtivale standardile. Koledus oli üldse selline Ugly Betty stiil - valed riided, vale soeng, mingid asjad, mida koledaks peeti (a la tedretähnid), tagasihoidlik iseloom. Üks "kole" tüdruk sai meil pärast missiks. Ehk siis teismeliseea ilu on absoluutselt mõttetu kategooria. A sa seleta neile seda. Neile, kes ohivad klassipilti vaadates, et issand, ma näen välja nagu ristkülik! Ma hämmastusin, et ruut või ring olla oleks veel kummalisem ju? Kuidagi mäletan, et meil oli tol ajal majanduslikult üks nirumaid ajastuid, 90ndate algus, aga ometi olid kõik lapsed klassipildil erinevad, tänapäeval on kõik ühesugused ristkülikud - mitte keegi ei ole pildil teistest erinevate riietega, kõigil on teksad, tossud, dressikas - vähestel juhtudel mingi pluus - kombo. Täielik sooneutraalsus võiks öelda. Ma ei kritiseeri, lihtsalt kummaline on. Sama ühetaolisus oli ka põhikooli lõpuaktusel, kus 90% tüdrukutest kandis ühesugust kleiti - ühevärviline, maani, läikivast kangast. 

Enda koledaks pidamine oli teema tegelt. No ma siis imestasin sellele omast arust sookollile, et kuidas saad sina nõnda kole olla, kui meie su isaga nõnda kaunid oleme? Ta vastas tõsiselt, et geenid ei avaldu enamasti üks-ühele. No mis sa teed sellisega. Mulle otseselt keegi "kole" ei öelnud, ja kui öeldi, näiteks hiljem Rate.ee-s, siis oli ju selge, et see on lihtsalt trollimiseks, kuigi vihaseks ajas küll jah. Aga isegi kui otse ei öeldud, siis imestama pani fakt, et kedagi ju peeti ilusaks. Miks mitte mind? See vist oligi see, mis tekitas soovi "ilus" olla. Ehk siis teadmine oli olemas, et krt, olen ju ilus küll, aga miks nemad seda ei näe siis?! Ikka see vaata-vaata-vaata mind! Vanusega tuli teadmine, et ilusaks saada on maru lihtne - pea püsti ja läheb. Lihtsam on kindlasti neil, kellele maast madalast on kinnitatud, et nad on jube kaunid printsessid, kuigi sellega on see paradoks, et vananemine tuleb neile enamasti šokina. Teadmine, et oled ilus, peab tulema su enda seest, mitte teiste suust, siis ei saa seda miski kõigutada. A tee sa seda teismelisele selgeks.

Mõtlen, et ehk sõltub palju ka kollektiivist, kuhu satud. Ei mäleta, et Minil iluga mingit teemat oleks olnud, ta on alati julgenud oma teed käia ja omamoodi olla nagu terve nende klass. Nad olid (ja on see uus klass ka suures plaanis) omavahel toetavad, mitte võistlevad nagu Mikro klass.  

Masendav

Eile ma sain üsnagi šoki, sellise masendava, mis paneb tundma, et maailm on veel koledam paik, kui varem tundus. See klassikaline - temast ma seda küll ei oleks oodanud-hetk. Lugesin ka tolle postituse kommentaarid läbi, et veenduda, ega ma millestki valesti aru saanud, aga ei. Keegi naine ütles ka: "Varem ma austasin teid" ja kõik, kõik kommentaarid olid negatiivselt üllatunud. Mis iseenesest on ju tegelikult hea märk - on ikka normaalseid, empaatilisi inimesi küll. Aga et postitaja seda ei ole, see tuli sahmaka külma veena. Ma jätsin tol hetkel asja sinnapaika, mõtlesin, et äkki ikka ongi mingi sotsiaalne eksperiment? No aga kuidas ta on, miks, ei ole loogiline. Täna on postitus kustutatud. 

Ma ei usalda ühtki inimest, kes oma postitusi kustutab. Punkt. 

Kogu lugu pani mu ikka mõtlema sellele vanale heale autori isiku ja tema loomingu vahelisele seosele. Nojaa, kõik ütlevad ju, et autor paneb ikka väga palju endast oma loomingusse, neid ei saa eraldada jne. Aga, aga. See inimene on konkreetselt nii palju head kirjutanud! (Jajah, kui nüüd hästi järele mõelda, siis eks tekstides ole ka kohati seda empaatiat vajaka olnud, aga ma mõtlesin koguaeg, et see on poos, stiilivõte - ei saa ju olla nii hea kirjanik ilma empaatiat omamata, aga no näed, saab küll..) Ma nüüd mõtlen, et äkki need "pahad kultuuriinimesed", kes on millegi jõledaga vahele jäänud ja ära tühistatud, on ikkagi vaid veepealne osa. Äkki kui veidi uurida, selgub, et väga paljud on samasugused mädaõunad, lihtsalt pole vahele jäänud? Kas siis poleks mõistlik lihtsalt sellega leppida, tunnistada, et ok, eks ta üks siga oli, a vähemalt kirjutab/näitleb/laulab/luuletab hästi? Muidu ei jäägi varsti enam kedagi alles? 

Süvenemisest, nii et piinlik

Lugesin ka seda Lendava head ja mitmeid mõtteid tekitavat postitust.  Ja hakkasin mõtlema selle süvenemise üle, et miks on mõnel inimesel kombeks kuhugi jäneseurgu kukkuda ja seal rapsima hakata, selle asemel, et "normaalse inimese" kombel tegelda vaid sellega, mis praktilist kasu toob ja sedagi teatud mõistlikkuse piirini. Üks mu hobikaaslane muuseas väitis väga targalt, et on suur privileeg tegeleda tänapäeva maailmas millegagi, mis mitte mingit materiaalset hüve sisse ei too. Nimelt oma hobist hakkasingi mõtlema. Ega ma alustasin L-i kõrvalt selle geopeitusega ka kuidagi skeptiliselt, seejärel tuli veidi entusiasmi, aga no mitte sel tasemel, et oleks end iga ilmaga välja ajanud ja mingeid maatrikseid täita püüdnud. Ehk siis selline tavakasutaja tase - kui on ilma ja kena koht, eks vaatame, kas siin mõni aare ka end peidab. Ma ei teagi, millal see asi tuurid taha võttis, vist siis kui avastasin, et on olemas statistika. Oo, statistika, mu arm! Ega ma teoorias tugev ole, lihtsalt hirmsasti meeldivad igasugu graafikud, keskmised (vaadata, kuidas need kõiguvad...) jms. Jumal teab, miks. Väiksena ju koostasin nimekirju. Lihtsalt niisama. Igatahes praegu on asjad juba niikaugel (ehk miks ma blogima ei jõua), et on vaja täita maatrikseid, väljakutseid jne - just sellel päeval on vaja leida teatud parameetritega aare. L. vahel teavitab, palju auto aastane läbisõit jälle suurenenud on, sest no ega kodu lähedalt enam palju võtta pole. Ja imelik on ka, kui keegi küsib, et mis te nädalavahetusel teete või kus olete, no ja kuidas sa ütled siis, et Tallinnas, teine arvab, et šoppate või käite teatris, aga meie oleme kuskil Männiku karjääri taga võsas. Jääme ebamääraseks ühesõnaga. Mõned on juba aru saama hakanud, et "ah, te jälle kuskil võsas, jah?" Ja siis on kaasmängijad. Need päris hullud. Need, kes sõidavad mingi aarde järele Albaaniasse näiteks. Kellel on maatriks paarkümmend korda täis saadud. Meil sai esimest korda 2500 päevaga. Nendega on nii hea rääkida, nemad ju saavad aru. Kusjuures ei ole mingit kindlat mängija-tüüpi. Inimesi on absoluutselt erinevatelt elualadelt, lihtsam on muidugi neil, kes saavad endale nomaadi elustiili lubada töö tõttu, aga on ka teistsuguseid. Eesti üks produktiivsemaid peitjaid on näiteks tipp-kirurg. Ma ei tea, mismoodi ta seda teeb. Aga jah, otsimisaega graafikuga inimestel nii palju muidugi pole. Huvitav ongi see, et ega ma ei suuda välja mõelda, mis meid peale selle mängukire veel ühendaks, kõiki meid aktiivseid mängijaid, kelledest paljudega oleme nüüd aastate jooksul tuttavaks saanud. Ma kujutan ette, et sama asi on paljude muude kirglike huvidega - mingi rahvas käib mööda maratone, keegi mööda kalastusvõistlusi. Kindlasti on ka geopeituses sotsiaalsus mõne jaoks oluline komponent, paljude jaoks aga absoluutselt mitte. Korraldatakse kohtumisi, aga kõik neil kindlasti ei käi, me ka algul ei julgenud, aga selgus, et sarnaste huvidega inimestega on täitsa tore vestelda. Aga jah, praegu on dilemma, kas sõita striigi jätkamiseks paariks tunniks bussiga pealinna või on see ikka ebamõistlik, sest vahemaad on ka seal aja möödudes ühe suuremaks läinud (varem oli pealinnas pea iga 300 meetri tagant midagi leida, nüüd on juba enamik üles leitud) ja need neli tundi bussis on pagana tüütud. Kas normaalne inimene teeks seda? Normaalne inimene koristaks vabal päeval kodu või läheks šoppama ja spaasse. Ja ma isegi ei hakka rääkima varustusest, mille iga hardcore-geopeitur endale soetama peab (mängu moto on muide "tegemist on tasuta hobiga!") - meil on SUP laud, õng, ronimisvarustus, räätsad, sukeldumas on L. käinud + igasugu pisividinad nagu UV-lamp jms. Ehk siis annab korralikult sinna jäneseurgu kaevuda. Aga ma olen seal urus õnnelik! See on täielik paralleelmaailm päris maailma kõrval, ma saan täiskasvanuna lihtsalt mängida. Ma tahan puhata ja mängida! Ma tahan, et kogu mu elu oleks üks puhkamine ja mäng, kas see on tõesti palju tahetud? Aga jah, ma möönan, et teatud piirini on see siiski suur privileeg, omada aega hobidega tegelemiseks. Ometi mingi vaba aeg on meist enamikul olemas, aga suurem osa kasutab ka seda sihipäraselt pärismaailmas, mitte ei kaevu jäneseurgudesse. Miks see nii on, seda ma ei oska seletada. 

Ega blogimine on ju ka sarnane "imelik" hobi - et no miks sa loed võõraste inimeste mõtteid, mis see sulle annab, loe parem erialast kirjandust, sellest on kasu :) Eriti, meiesuguste, raha mitte teenivate "sisuloojate" puhul - mis see motivatsioon on, sa ei teeni ju sellega midagi?! Paralleelmaailm, oma mull, safe-space , kus vältida pärismaailma?

Ohh ja ahh, ei mäleta, kumb oli kumb, aga pigem see teine

Viimase aja ohhoo-hetki - Silvia Ilves olevat 34-aastaseks saanud. Ma põrnitsesin šokeeritult ekraani, sest olin teda alati endast nii paar aastat vanemaks daamiks pidanud. Aga et üle kümne aasta noorem?! Ja ma muuseas ei taha öelda, et "näeb nii vana välja", üldse mitte, ta lihtsalt tundub selline...täiskasvanu. Edukas daam - lapsed, karjäär - järelikult ikka vanem inimene, eks. Mul on ilmselt mingi sündroom küljes, mis sunnib iseend lapseks pidama ja "suuri inimesi" pelgama. Ja ma alati rõõmustan, kui leian, et tegelikult on suur osa eakaaslasi sarnased enda meelest "eluks kõlbmatud" ja kuidagi ehku peale oma eluga toime tulevad indiviidid. 

No ja siis vastukaaluks kõik need purulollid, aga enesekindlad, kes eluga imehästi toime tulevad. Mikro vaatas suvi läbi järelvaatamisest erinevaid mälumängusaateid ja sealt ikka pudenes neid pärleid. Selle koha peal, kus üks enesekindel meesterahvas teatas, et "see enne surma Eva Brauniga abiellunud meesterahvas" oli James Bond, lasin ma teleka suisa pausi peale panna, et seda fakti nüüd natuke seedida. Mismoodi? Kuidas palun? Jah, ma olengi viimasel ajal see, kes suure häälega parastab, kui mõni on jälle oma pin-koodid petturitele andnud, lugesin seda Kunstnike liidu juhtumit ja ma lihtsalt ei või, kui tähtsaks mingid pisikesed inimesed ennast tegelikult peavad. Politsei kasutab teid salaoperatsiooniks! Kellelegi rääkida ei või! Kuidas sa usud sellist asja?! Kuidas sa usud, et sa lähed nii palju korda? Mingi lapsepõlvetrauma - ära sa kellelegi räägi, et ma sulle käe püksi panin, see on meie ühine saladus ja kui räägid, siis pannakse su emme vangi! Sama tase ju. A näe, toimib. Lihtsad asjad ongi geniaalsed. 

Suve lõpp tuli Valgerannas, mis ongi mu lemmikrand tegelikult. Meeldejäävaimatest olukordadest ei jää alati häid pilte:

Bookingu ülevaated on mõneti informatiivsed ikka, olekski peaaegu minemata jäänud, sest lähima majutuskoha kommentaaridest leidsin sellise, kus öeldi, et kõik muu oli kena, aga need suured ämblikud laes...Kindel ei. Ma ei kaalu ka sellist kohta. Õnneks leidus teine, kus puhtuse hinne oli üle 9. Ma ei ole mingi cleanliness is Godliness tüüp ju ja enamasti mõeldakse vist puhtuse all ka seda, et pole liiva põrandal ja karvu kraanikausis, millest mul on enam-vähem suva ja mu enda kodu võib muus osas olla koristamata, aga vot mingid ämblikuvõrgud kuskil, seda ma ei talu, kuigi need võivad käia käsikäes täieliku puhtusega. Mu kunagine ämm näiteks keeldus ämblikke häirimast, sest nood ju kenad loomad...brrrrr. 

Üldse sügis on ses osas õudne aeg, pikalt peksis FB mulle teateid vanalt head Inglismaalt, kus parajasti on käimas majaämblike invasioon. God save the Queen! Ma olin neli päeva suvilas ja iga kuradima päeva kohta oli üks koivik kraanikausi seinal. See sein on tumerohelist värvi ja need õudused ei paista sealt esimese hooga kättegi ja kui sa juba oled oma käe sirutanud kohvitassi järele...brrrrr. 

Eile käisime Meelva rabas. L. ostis omale räätsad ja tahtis neid proovida. Tagantjärele tarkusena ei proovinud, vaid tassis lihtsalt terve maa seljas. Süüa ei olnud enne aega, vee kaasa võtmine tundus liigse koormana. Oehh, see oli jube. Meelva pole mingi laudteedega raba sul ja enamasti käiakse seal talvel vist. Palav oli, sumpama pidi, kärbsed. Pulss pani mul raudselt üle 200, L.-il on kell, mis näitas tal keskmiseks südame sageduses 155 ja max 188. Põhimõtteliselt ma tundsin oma südant kurgus. Ma ei tea, kas selle tulemusena või veepuudusest sain ma sellise tuumapeavalu auto juurde tagasi jõudes, et oli. Lühikesed pingutused peaks südamele hästi mõjuma, kuskilt lugesin. No ei tundunud küll. Kõigest tund ja 15 matka ja nii läbi omadega. Ahjaa, ilus oli vist ka:

Pildilt tundub nagu jalutuskäik pargis

Sihtkoht, kus oleks tahtnud laukasse karata, aga energiat oli vaja tagasiteeks säilitada