Eestis on nii halb!*

Alguses tahtsin ma osta piletid Prahasse, sest no see on ikkagi "väike Pariis", vist öeldi kunagi nii, ja selline koht, kuhu on turistil normaalne minna. Ma olen tegelikult seal käinud ka, väga meeldis, aga kui pileteid ostma hakkasin, siis olid mul kriteeriumid nagu kindlad kuupäevad ja otselend. Siis selgus, et eestisuguse kolkaküla elanik ei saa endale kriteeriume lubada. Isegi kui Tallinna lennujaam (poole kallimad hinnad, poole väiksem valik) eos välistada. 

Sõelale jäi täpselt üks koht - Varssavi. Ideaalsed lennuajad ja ideaalne hind (kaks inimest edasi-tagasi 155 eurot). Seejärel hakkas mulle meenuma, kuidas ma teismeeas kaks korda varahommikul unise peaga Varssavist läbisõitvas bussis ärkasin ja suu ammuli Kultuuripaleed vahtisin - milline imeline koloss! Siia linna pean mina saama, see on tõeline metropol! Mõtlesin siis, et näe, jälle üks kord, kus soovid täituvad. Ülejäänud inimesed imestasid küll - lähete Varssavisse puhkama? Miks küll? Mis seal on?

Ma kaalusin lausa, kas sellest reisist siia üldse kirjutada, sest äkki avastavad siis ka ülejäänud inimesed selle imelise paiga ja kukuvad Varssavit ummistama, aga no keda ma petan, ei ole mina mingisugune suunamudija siin. Alustagem põhilisest - ma armastan pilvelõhkujaid, miskipärast on mind Manhattan alati lummanud, aga kõige suurema Manhattani tunde sain ma nüüd kätte just Varssavis. Nimelt on see vanade "kõrgete" linnade - Moskva, Londoni, Pariisi ja Frankfurdi järel viiendal kohal ning tõusujoones arenemas, seal asub ka praegune Euroopa Liidu kõrgeim hoone (Varso Tower 310 m). Reisijuhist sai lugeda, et 25 kõrghoonet on valmis, 10 valmimas ja siht on 65-le. Ja need ei ole mingid suvalised koledad kastid, vaid arhitektid on nende majade juures oma fantaasiat ikka päris lennukalt kasutada saanud. Mõned tornid nägid välja nagu need loogika järgi püsti püsida ei tohikski. 

Loomulikult valisin ka hotelli ühte kõrghoonesse (ülemine foto on meie toast, alumine Kultuuripalee vaateplatvormilt)

See roosa ülemisel pildil ei ole elektrooniline reklaamtahvel, vaid pisikestest tuules liikuvatest ruudukestest sein, mis imeliselt voogas ja mida võis tundideks vahtima jääda. Huvitav tähelepanek oli ka see, et tornid on ägedamad altvaates. Meie hotelli 21. korrusel oli ka vaatega baar, aga sealt ei olnud pooltki nii lahe vaade kui meie kuuenda korruse toast või maapinnalt. Alt mõjuvad tornid kolossaalsemalt. Hotell oli Holiday Inn, tärne kolm, aga keskmine hinne oli Bookingus 9,8, kõrgem kui sama keti neljatärnikal ja no ma ütleks, et sisu oli sel pigem viie tärni jagu. Hommikusöögilaud oli eraldi valikutega veganitele näiteks  ja see ei tähendanud mingeid hädiseid kapsalehti (ma ei ole vegan, aga ma armastan vegantoite proovida, kui võimalus avaneb). 

Minu (pooleldi) vegantoit ja L.-i karnivoori dieet

Eks see oli ka ainult paar (koroona)aastat vana hotell, Google'i kaartidel laiutab sellel kohal alles auk. Üks naljakas seik ka seoses hotelliga - tuleme meie õhtul väsinutena tuppa (keskmine päevas jalgsi läbitud kilometraaž tuli ca 18km ja me kasutasime ka metrood ja tramme...), riided seljast, saapad jalast, kui järsku poole kümne ajal kõlab uksele koputus. Me ei rääkinud ju nii kõvasti ka? Appi?! L. siis kargab pükstesse ja küsib resoluutselt läbi ukse: "What do you want?!". Ukse taga seisab õbluke teenindajaneiu, käes munakarp - "Happy Easter to you from the hotel!" Awww! Me ikka eeldame alati halvimat...

Hästi palju on lahedaid meie Telliskivi või Aparaadi moodi endisi tööstuskeskusi, mis söögi- ja kultuuriasutusteks ümber ehitatud. Vahe selles, et kui meil on need ikka endise hõnguga, veidi räämas ja ligadi-logadi, siis seal on kõik pmst nullist üles ehitatud, uued ja lihtsalt markeerivad vanade tehaste asukohti, mitte ei ole need samad tehased. Varssavi on enamasti ju üldse nullist üles ehitatud. Ilmselt tänu sellele on seal ka meeletult laiad teed, kõikjal rattarajad, kergliiklus, jõe ääres lai promenaad, kõigele on ruumi olnud. Söögikohtadest rääkides siis lisaks tavalistele meeldisid meile väga foodcourtid, kus siis on hästi palju erinevaid toite pakkuvaid kohakesi ja üks suur saal, kuhu oma valitud toiduga maanduda. Letist saad puldi, mille piiksuma hakates tead söögile järele minna. Igaüks saab valida seda, mida ise soovib, ei pea sõpradega vaidlema, kui üks tahab hiinakat, teine sushit ja kolmas pelmeene. Valikuid oli meeletult - gruusia, ukraina, hawaii, prantsuse, jaapani, iisraeli köök jne jne. Hinnad on loomulikult odavamad kui meil siin. 

Mis me tegime? Üldiselt tuuseldasime niisama ringi, olulistest kohtadest käisime Kultuuripalee vaateplatvormil, loomaaias ja ülikooli raamatukogu katuseaias. Piire seadis ka see, et kuigi Poolas Suur Reede üldse püha ei ole, siis enne 1. ülestõusmispüha on lühendatud tööpäev ja näiteks kuulus Kopernikuse teaduskeskus oli kogu pühadeaja suletud. 

Kõrvalepõige loomaaeda - seal on gorillad, ma ei ole varem üheski loomaaias neid suuri ahve kohanud. Päris hirmuäratavad tegelased, hiiglased, aga väga kärmed. Selline veidi õõvaoru tunne tuli, sest käitusid nad ikka vägagi inimlikult. Kõige naljakam, enne kui ahve nägime, tuli ilge higihais, teate selline kõige võikamat tüüpi, ma ei oska kirjeldada, aga no kõik teavad seda. Vaatasin ringi, et kesse kurivaim...? Kuni sain aru, et ahvid, gorillad, haisevad nõnda. Selge märk, et oleme sugulased, õnneks mul ja lähikondlastel seda spetsiifilist ahvihigi geeni ei ole...

Mis veel märkimisväärne, linnas on hästi palju näha meenutusi Varssavi ülestõusust ja Varssavi getost. Need on huvitavalt teostatud ja väärivad tähelepanu. Ülestõusu muuseumi ka ei jõudnud, see pidavat oma kolm tundi võtma ja olema muljetavaldav. See ajaloo ja tänapäeva põimumine oli kuidagi sujuv ja hästi korraldatud - kõik on modernne ja kaasaegne, aga me ei unusta. 

Transpordiühendus on igatepidi hea ja selge. Kaks metrooliini. Rong ühest lennujaamast teise. Meie maandusime ju Modlinis, mis on ca 30 km Varssavist, mitte Chopinis, mis asub linnas, aga kohe lennujaamast viib buss su raudteejaama, kust saab linna või vajadusel teise lennujaama edasi. Tagasiteel jalutasime läbi Modlini, sest aega meil oli, seda viit kilomeetrit ei pea ju bussiga läbima. Modlinis asub kindlus, üle 2 km pikkused 1832-44 ehitatud kaitsebarakid, kuhu mahtus ca 20 000 sõdurit, jõe äärest läheb matkarada. 

Lõpetuseks lõbus pildike, millega oleks võinud alustada stiilis - köök meie AirBnB's, käisime Ida-Euroopa suurlinnas, aga peegeldus annab ära, et tegemist on loomaaia eksponaadiga - prussakad oma "loomulikus" keskkonnas.

*Objektiivselt võttes ei ole, lihtsalt keskmise netikiunu stiilis pealkiri. Aga tagasi tahaks ikkagi....

P.S. Ma sain natuke aimu, mida ma tahan. Ma tahan sihitult ekselda suurte majade vahel. Omal ajal sai koolist poppi tehes Annelinnas jalutatud, oleks pidanud juba sellest aru saama.

Saatana kada

Te ikka teate, mis on saatana kada? Mina sain täna teada - saatana kadaks nimetatakse suremisviisi, mille puhul sa upud oma tapetud hobuse soolikatesse - need lastakse sulle nimelt ülaltpoolt ühe ropsuga pähe. Et asi humaansem oleks, lastakse sul endal ka enne soolikad välja. 

Ah et, kust ma selliseid jõledusi teada saan? Ikka omaenda unenägudest. Selline hiilgav idee pakuti mulle täna. 

Ja ma veel imestan, kuidas inimesed tulevad selliste filmisüžeede peale nagu Human Centipede. Aju on üks põnev ja põhjatu kaev.

Credit in the Straight World*

Ma tavaliselt taskuhäälinguid ei kuula, sest ma ei suuda. Eesti omadest Juurt ja Kivirähki kuulan tegelikult, muude vastu pole huvi tundnud, aga just ingliskeelsed on mu meelest nii kummalised. Mul on enamasti neid kuulates piinlik tunne, et rääkija on tohutult "self-obsessed", no ikka mingil sellisel tasandil, mida ma kohalike inimeste puhul ettegi ei kujuta. Ju vähene kogemus, mis muud. Kui võrrelda, siis blogid on minu jaoks nagu inimeste sisekõne, taskuhäälingud aga eneseesitlus.

Aga Courtney jagas Instas sellist saatesarja nagu "60 lugu, mis defineerivad 90ndaid" ja kuigi ma olen sealt kuulanud ainult seda ühte

ja ma isegi ei teadnud varem, kes on see Rob Harvilla, siis soovitan soojalt kõigile, kes on muusikast, ja eriti 90ndate alternatiivist sama huvitatud kui mina.

Ma isegi ei salga, et pisar tuli mitu korda silma, sest appi, kellelegi on veel olulised täpselt need samad asjad, mis mulle! Keegi on sama kirglikult lummatud kui mina! Sest ma päriselt ei tea kedagi päriselust, kes oleks. 

Igatahes, sisu juurde siis. See konkreetne osa räägib tegelikult mitte ainult Hole'i loost "Doll Parts" vaid laiemalt Courtney'st ja tema bändi muusikast. Ajaloost, taustast, suhetest jne. 

Koht, mille ma aga lausa üles kirjutasin, on see, kus räägitakse Courtney ja rriot grrl liikumise vastasseisust. Eestis viimane pole peaaegu üldse tuntud va mõnede muusikaentusiastide jaoks, seega paari sõnaga oli see feministlik DYU suunitlusega muusikaliikumine, sai alguse ülikoolidest, hüüdlauseks "Tüdrukud etteritta!", mis soovis siis rohkem naisi alternatiivmuusikasse, kus traditsiooniliselt domineerisid mehed. Paraku, suur osa neist bändidest ei hiilanud erilise muusikalise virtuoossusega. Paljusid neist oli suisa valus kuulata. Kuulsaim rriot grrl bänd oli Bikini Kill, mille esinaist Kathleen Hannah't Courtney ühel festivalil näkku lõi (põhjuste üle on erinevalt spekuleeritud). Ka Hole'i lugu "Olympia" algab Courtney itsitamise ja paari katkenud noodiga, mis meenutavad rriot grrl bändide lugusid ("hihihii..ega me tegelt väga hästi mängida ei oska") ning wikipedia ütleb selle kohta nii: "The track lyrically mocks the riot grrrl music scene of the Evergreen State College in Olympia, Washington, criticizing "the hive mind of the Olympia scenester...  nonconformist outsiders... [who] ended up in a culture of homogeneous punk conformity."^[44] Alternate mixes of the song that later were released as B-sides included even more satirical lyrics, such as "we took punk rock, and we got a grade."^[44]

^{Samas on Hole samuti erand tollases meestekeskses rockimaailmas - miks nad siis ometi omavahel sellist vaenu pidasid? Saates öeldakse: "She (Courtney) wanted to rule the world, not to change the world" Ma hakkasin mõtlema, et eks pmst ongi kaks viisi, kuidas elus edasi jõuda - kas mängida selle reeglite järgi või püüda maailma muuta. Courtney on rohkem rokkstaar kui mõni mees, ta ei vajanud mingit reeglite muutmist, ta suutis edukas olla täpselt samade reeglite järgi, mida järgisid mehed. Seda talle muidugi andeks ei antud, "pole naisele sobilik" jne. Ta oli hirmuäratav, ka meestele või eriti neile. Courtney ütleb oma loos "Mono" :}

Well they say that rock is dead
And they're probably right
Ninety-nine girls in the pit
Did it have to come to this?

Ei mingit solidaarsust, ma ei ole teiesugune lihtsalt seetõttu, et ma olen ka naine. Ma võistlen meestega. Loos "Be A Man" ütleb ta otse:

I think I can, I think I can
I'm big enough to be a man
Tell you the truth, I'm jealous, yeah
Give anything to be a man

Ma ei taha eraldi mingit naiste liigat!

Saates räägitakse ka Courtney meessuhetest, mis baseerusid samuti ausal konkurentsil (Billy Corganiga Smashing Pumpkinsist ja Kurt Cobainiga siis), mitte aga domineerimisel. Courtney on alati vihastanud, kui arvatakse, et mõni mees on tema eest ta lood kirjutanud - ta ei oleks lasknud, see oleks alandav olnud.

Ma mõtlesin, et see on nii tuttav, see ausa konkurentsi ja "parem kui mees"-teema. Mulle oli see nooremana ääretult oluline. Ma pean olema parem kui mõni poiss just nimelt asjus, milles poisse heaks peetakse. Konkureerida tüdrukutega tüdrukute asjades ei tulnud mulle pähegi. Kas seepärast, et olla parim tüdruk ei tähenda ikkagi mitte midagi, sest maailmas on olulised need asjad, milles poisid head on? 

Tähendab, mingi ajani ma arvasin, et nii on võimalik, aga ühel hetkel sisenesin ma päris maailma ja sain aru, et need reeglid, mis kehtisid selles poiste maailmas - ehk parim võidab - ei kehti tegelikult. Enamasti. Mingit konkurentsi objektiivsetel alusel ei eksisteeri. Ainsaks võimaluseks jäi mitte püüda maailma reeglite järgi mängida, sest reegleid ei ole ja kõik muu, mis edu peaks tooma ("Me press trigger, me no press people button.") ei ole minu jaoks, ja teiseks mitte soovida maailma muuta, sest see oleks lootusetu.

Mis ei tähenda, et ma ei austaks neid, kes üritavad. Nii maailmale kohta kätte näidata ennast tippu välja murdes, kui ka maailma muuta püüdes. Aga mul on tunne, et mõlemad variandid põletavad su lõpuks läbi. Niisamuti nagu eemale hoidmine võib su kibestunuks muuta. Ma ei tea, kas tegelikult ikka on "it's better to burn out than to fade away". Kas maailm on seda väärt, et me läbi põleksime?

* "I got some credit in the straight world
I lost a leg, I lost an eye
Go for credit in the real world
You will die
Yeah " Hole

Emakeelepäev on tulemas

Kas teil on juhtunud, et klienditeeninduse kvaliteet on niivõrd allapoole arvestust, et peate seda õngitsuskirjaks? (Kliki pildil, näed suuremalt)

Kirjaga anti siis teada, et mul miski arve tasumata ja see olla manuses. Ma sellise stiili peale küll midagi avada ei julgenud ja saatsin kirja selle ettevõtte (mille klient ma muidu olen, eks) klienditeenindusse tagasi kommentaariga, et ilmselt skämm. Üllatusena sain vastu teise, samuti end vaid eesnimepidi tutvustava klienditeenindaja kirja, mis algas sõnadega "tere aitäh tagasise eest." (esitatud muutmata kujul) ja soovituse, et ma ikka uuriks, mis selle tasumata arvega on. Jeerum - mingisugune täiustatud, aga siiski kirjaoskamatu õngitsusprogramm? Ähmaselt hakkas kahtlus tekkima, et no äkki ikka on inimene?! Lõpuks läksin oma panka ja võtsin maksed ning tolle firma tellimused ette ning avastasin, et oligi mul tõesti üks arve kahe silma vahele jäänud. Maksin ära, tehniliselt olen mina see paha ja kuna ma tahan kliendiks edasi jääda pluss mida mul selle sama klienditeenindusega ikka arutada oleks, siis ma neile kirjutama ei hakka, mida ma sellest kõigest arvan.

Teine idiootsus kargas näkku, kui läksin mingit saadetud küsitlust vaatama: 

Kell tiksub: "trips-traps! trips-traps!" (See oli mingi filmi subtiitrites - tic-tac ilma toe'ta, noh)

Kohatu jutt

Veerandi lõpus oli Mikro tunnistusel käitumise osas märge, et "kasutab teistega suheldes kohatuid väljendeid". Mikro muidugi pööritas silmi, tema ei teadvat küll, millest jutt on. 

Kuna ta sõbranna sai pahandada väljendi eest "jõle pull" (mitte siis koletu meeslehma mõistes vaid ägeda juhtumise tähistajana) ja see on meil vanaema üks meelisväljendeid, ma eriti ei muretsenud, vaid pakkusin, et "kohatu" võib ju tähendada ka seda, et soovis kellelegi keset päeva "head ööd" või midagi sarnast. Mis on kohatu?

No käisin siis mina täna arenguvestlusel ja tuli ka see tunnistusele kirja saanud juhtum jutuks. Olevat olnud koletu juhtum peale kehalise tundi, kus Mikro olla väga koledasti öelnud ühele poisile, kes ta vihale oli ajanud. Mis poiss selleks tegi, ma ei tea, seda ei arutanud keegi. Küsisin, mis kole sõna see siis oli ometigi. See väga kole sõna olevat olnud ühes Kreutzwaldi muinasloos ja eks sealt laps selle üles korjanudki. Sain kohe aru, et kui juba Kreutzwald, siis ilmselt peab see midagi eriti vänget olema. Tuntud roppsuu-röökur ju juba ajaloost...See sõna oli "tattnina". Ütlesin, et minu teada kasutatakse seda sõna ka petrooleumilambi ühe nimetusena. Vaatasin nüüd ÕS-ist järele, see ütleb, et "nolk, kollanokk, tatikas; väike vilets valgusti". Väike vilets valgusti, noh. Et Mikro ütles ja teised lapsed kordasid kohe järele! Muidugi, tatt kuulub koos muude kehavedelikega sõnade hulka, mis selles vanuses lapsi eriti rõõmustavad! Igatahes autahvlile see veerand ei saa, see on arusaadav, eks.

Samal ajal on Minil kohustuslikus kirjanduses Aidi Valliku romaan "Kuidas elad, Ann?" Mainin, et minu mäletamist mööda on see üks päris huvitav raamat, mulle omal ajal meeldis. Mini torkab mulle selle peale nina alla kellegi klassiõe tehtud snapi raamatu leheküljest, kus on umbes selline tekst nagu "sa igavene väike litsipurikas, mine ja söö prügikastist sitta!" Hmm, üldse ei mäleta! Mini häirib ka alko- ja narkoteema selles loos. Ma ei tea, kust on lapsel see põhimõte, et raamat peab olema süütu nagu värske lumi*. Samas ega ma ise ka ei saanud nooremana aru, miks peab teismeliste lugudes alati mingi ilge draama käima - seks, vägivald, joomine jms. Minu elus selliseid asju ei olnud ja seega tundusid need teemad alati nii kunstlikult punnitatud. Teisalt arvasin, et need, kellel sellised probleemid päriselt on, ei loeks iialgi ühtegi raamatut. Praegu mulle noorteraamatud enam eriti sageli näppu ei satu**, aga kui on sattunud, ega ma olen siiani imestanud, et "sellises vanuses juba sellised teemad!". Teisalt, ma olen piisavalt elanud, et mõelda  - pigem olen mina see imelik, mitte need teised, vabalt võibki olla, et maailm on selline ja mina lihtsalt õnnelik (õnnetu?) lumehelbeke. 

*Silvia Rannamaa "Kadri" tundus talle ka rõlge.

**Viimati sattus Marilyn Jurmani "Mul hakkasid päevad: #eionei" ja ma tõesti ei osanud seisukohta võtta. Ju ma olin lihtsalt ülimalt hilise küpsemisega, 14-aastaselt puudus mul igasugune sotsiaalne suhtlus ja ma kogusin krõpsupakkidest tasosid vms. 

#jutujaht Ma olen alati

Küünitasin siis minagi uudishimulikult üle esiistme seljatoe, et näha, mis pluusist ja seelikust see Kissu nüüd sonib. Vaatepilt oli tõepoolest kummaline - keskealine korpulentsusele kalduv naisterahvas oli mingil vaid talle teadaoleval põhjusel selga venitanud vaevu üle naba ulatuva roosa pluusi kirjaga "My Little Pony" ja selle alt paistis loomamustriline seelik nagu otse üheksakümnendatest! Nojah, paljugi võib olla, mingi kahtlane stiilipidu käsikäes proua puuduva enesekriitikaga näiteks, ikkagi kohatu Kissust sellele tähelepanu pöörata. Siiski, ka mulle tuli see kombo kuskilt mujalt kahtlaselt tuttav ette. Oh My God! Muidugi! Silme ette kargas Kissu mõned aastad tagasi, täpselt selles samas pluusis ja seelikus, roosa näts suus tikkkontsadel kõikumas ja kaagutamas, kuidas tema Proseccot nõuab, samal ajal kui Mammu õudusest pungis silmadega teda kuhugi kulisside taha ära varjata püüdis. Pärast Mammu veel nuttis haledalt, kuidas teistel luukered ikka pärast edukat poliitikukarjääri kapist välja kukuvad, aga temal juba esimesel päeval, kui ta alles parteiga ühineb ja uutele poliittuttavatele peo korraldab. Mille peale Kissu veel arusaamatult oma outfitti silus ja siiralt küsis: "Arvad tõesti, et ma olen nii palju alla võtnud? Kohe luukere? Ei, ma ei usu, mis sa meelitad, Mammu!" Kuskil seal see must kass meie vahelt läbi jooksiski vist ja Mammu hakkas meid häbenema. Kristjanist suutis ta enam-vähem parketikõlbuliku inimese vormida, aga meie jäime ikka tema labasteks sõbrannadeks minevikust. 

Autojuht punastas nähtavalt ja selgitas: "Oh, mul juhtus täna kummaline lugu, käisin Raadikveres kampaaniat tegemas ja siis ühe teise poliitiku auto pritsis mu üleni poriseks, üks lahke valija laenas mulle oma abikaasa vanad riided, ma tean, natuke naljakas valik, aga mida sa hädaga ära teed! Muide, mina olen valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648, Mirjam Nõmmeluht. Ma tean, et meid, väikesi valimisliite, rahvas eriti valida ei julge, seega saan nüüd suure rõõmuga, aga siiski väikse saladuskatte all teatada, et ma teen koostööd ka ühe hoopis suurema ja tuntuma erakonnaga..."

Kissu vahtis valimiskandidaati klaasistunud ilmel ja sisistas siis: "Ma olen alati tahtnud mõnele poliitikule vastu lõugu anda!" ning äsas seejärel ootamatult vildaka hoobi autojuhi näolapi poole, mis siiski takerdus kuhugi naise juustesse suuremat häda tegemata. Kissu sõrmuseid täis käsi jäi aga Mirjami juustesse kinni ning sikutas ta pead valusalt kõrvalistme poole. Autojuht kriiskas ootamatust rünnakust šokeerituna ning Kissu üritas rabeledes oma kätt vabaks saada. Mina vaatasin lihtsalt rahulikult pealt, kuidas auto juhitavuse kaotanuna teeperve poole suundub. "No nüüd siis lähebki.." jõudsin veel pomiseda. 

Edasi ei tulnud sugugi vilkurid ja kiirabi ja politsei, sest kes siit Raadikvere teelt ikka öösel mööda sõitnuks, et avarii avastada. Hääletada sellel teelõigul küll ei tasu, nii tagantjärele tarkusena. 

Hommikul sõitsid Raimo, Kristjan, Vello ja Märt esimestena mööda. Raimo tundis valimiskandidaadi auto ära ja pidas kinni, esimesena auto juurde jõudnud Kristjan laiutas mind ja Kissut nähes käsi: "Kurat, ja ise nad veel ütlesid, et ei juhtunud midagi!" Seejärel jõudis ka Vello kohale, kes kurvalt nentis: "Aga vot seda mul horoskoobis küll kirjas ei olnud!" Märt tundus täitsa kurb olevat, ma vist päriselt ka meeldisin talle. Yess!

Mida me valesti tegime?

Ma läksin magama enne, kui e-hääled loetud said, pühas vihas, vein oli kah otsa saanud. 

Aga näe, oligi hommik õhtust targem.

Ma tahaks nüüd üllatuda, aga selle "mida me valesti tegime?"-teema peale, mis nii mõneski sõnavõtus kõlama on jäänud. "Oleks pidanud rahvaga veel rohkem suhtlema, veel rohkem reklaame, lilli ja pastakaid jäi ilmselt puudu...Aga nad ju käisid meie telgis, miks nad siis ei valinud?" Kas tõesti on edu võti see? Kas te kujutate ette, mida oleks pidanud tegema see erakond, mida te kindlasti ei valiks, selleks, et te neid valiksite? Kardinaalselt oma põhimõtteid muutma, ma eeldan. Äkki ikka rahvas ei ole nii põhimõttelage, et teda saab niisama lihtsalt oma maailmavaadet muutma panna ja ehk on igal maailmavaatel lihtsalt mingi kriitiline mass inimesi, kes selle poolt on ja ongi kõik. Lihtsalt kõik elavad omas mullis ja nii jääbki mulje, et kõik arvavad nii nagu meie. 

Ainsa erandina siin vist Rohelised, sest ma tahaks näha mõnd inimest, kes endale rinnale tagudes uhkelt tunnistaks, et loodusest tema küll ei hooli. Öko on väga moes, loodusvärk on ülimalt trendikas, aga valida ei julge neid keegi. Ma ka ei julgenud ja õigesti tegin, oleks jälle hääl raisatud. L. pakkus, et ükski ärimees neid ei toeta, sest loodushoid ei ole kooskõlas äriliste eesmärkidega, raha neil pole, et kampaaniat teha, rahvas ei pane seda marginaalset seltskonda tähele. Kuidagi on see majanduskasvu ülimuslikkus ja Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka meid ikka väga ära tinistanud. See viimane on vist üks õnnestunumaid valimislubadusi üldse olnud, mida siiani oodatakse ja loodetakse. Ma küll ei taha, et Eestist saaks selline euroopalik riik, kus metsa kuskilt tara tagant vaatamas käiakse ja kogu maa on viimseni efektiivsust silmas pidades ära kasutatud. Keegi ei taha ju?! Ehk jälle üks näide omast mullist.