9 filmi

Kõigepealt tahaks jagada tähelepanekut, et ma olen neid "9 albumit" postreid nüüd FB-s juba omajagu näinud ja päriselt, ainult kahel korral on need naiste tehtud olnud (VVN ja Tikker, mõlemad blogijad). Nagu, mis mõttes? Naisi päriselt ei huvita muusika? Naised postitavad muudel teemadel? Naised postitavad vähem kui mehed? See oleks päris huvitav välja uurida, aga suht võimatu teostada vist, sest sinu algoritm ei ole minu algoritm ja ilmselt sa näed teisi postitusi kui mina. A ikka tahaks kiuslikult öelda, et mulle tõesti tundub, et muusika on mingi meeste monopoolne teema. Teine hüpotees on see, et naised postitavad pigem teemasid päris elust ja mehed tegelevad rohkem eneseesitlusega. Üldiselt. Mitte kõik siis, aga tendents on selline. Aga mina kui blogija tegelen vaieldamatult palju eneseesitlusega, aga seda üldiselt blogis, mitte FB-s (sest see on nii toksiline keskkond). 

Tegelikult on lisaks üheksale albumile samal lehel olemas ka võimalus üheksa filmi ritta laduda ja ma ei tea, miks see viraalseks pole läinud. Kas selle tõttu, et inimesed vaatavad hoopis rohkem filme ja raskem valida? Mul näiteks ei olnud, sest ma olen jube vähe filme vaadanud. Enim on rahva poolt nimetatud muidugi Pulp Fictionit, ma paraku olen seda vaid korra näinud ja ei mäleta eriti midagi, ju siis see mind nõnda palju ei mõjutanud. Ristiisa pole näinud. Star Wars ja Sõrmuste isand on vaadatud, aga need on pigem kvaliteetne meelelahutus, kui kuidagi sügavamalt korda läinud filmid. Lõbus fakt - L. pole näinud ei Star Warsi ega Sõrmuste isandat, tundub haruldane just meesterahva kohta. Matrixist on meeles muusika, sisu vajas vanemlikku nooremlikku selgitust. 

Minu tabel sai hoopis selline:

Enamik filme tulid välja 90ndatel - ma muul ajal polegi nii palju filme vaadanud kui siis. Varasemad ja hilisemad filmid on minust täiesti mööda läinud põhimõtteliselt. Üheksast 3 on vampiirifilmid, lisaks veel üks, kus toimetab verejanuline ghuul...Jaa, ma olen see inimene, kes põhimõtteliselt juba õudukaid ei vaata :) Neljas filmis mängib Brad Pitt. Kahes Juliette Lewis. 

"Kaklusklubi" on vist ainus film, mis on parem kui raamat. Ma mäletan, et tulin kinost välja ja nõudsin, et pean paki suitsu ostma ja mul oli tunne, et see film oli midagi nii teistsugust, olulist ja raputavat ja et ma pole üksi selles, et inimkond on üks nõme ja naeruväärne kooslus. 

"Ehast koiduni" läksin vaatama kui olin 13, filmi vanusepiirang oli 14. Värisesin, et kas ikka lastakse sisse. Loomulikult lasti. Visuaalselt üliäge film, kole, a samas selline südamlik nagu Tarantinol ikka. Et noh, märulit saab teha ka nii, et on huvitav vaadata ja tegelased on sümpaatsed. 

"Sügislegendid" on vist ainuke film, mida ma olen kaks korda vaadanud. Jumal, kuidas ma ei kannatanud seda Julia Ormondi oiget olekut, kuidas sihuke üldse kellelegi meeldida võis, siin lausa kõigile, aga muidu on film siuke eepiline traagika hingematvalt kauni looduse taustal, et lihtsalt ei saa muidu kui otsatult nutta ulguda :) Olime sõbrannaga jõrmid teismelised, irvitasime, kui keegi kinos kuuldavalt nutta kõõksus, meie mõlemad kinnitasime üksteisele, et oleme vist külma saanud, nina tilgub. Brad Pitti tohutu metamorfoos filmi käigus, ilusast poisist mingiks loomastunud karvikuks. Hea film. 

"Intervjuu vampiiriga". Seda filmi oli füüsiliselt raske vaadata, sest ma ju ei salli verd, aga pagan kui hea film see oli. Mitte mingi oi, kas vampiir nüüd kargab kuskilt välja ja hammustab, vaid pigem eetilised dilemmad, kuidas lahendada igavene elu, süütunne, kelle sa tapaks jms. Ma unistasin aastaid peale seda, kuidas ma ühel ööl vampiiriks muutun. Igavene elu igaveses öös, mis võiks olla kaunim? Anne Rice'i samanimelise raamatu lugesin ka läbi, see oli veel rajum - naispeategelane oli seal nelja-aastane, mitte umbes kümme nagu Kirsten Dunst filmis oli. Homoseksualism ja pedofiilia filmi mu meelest ei jõudnud, raamat pani loost veel kummalisema tahu alt mõtlema. Selline väga häiriv, aga väga hea film. Ah ma pean siia ikka panema ka selle ikoonilise 94. aasta esilinastuse foto - jumal kui kaunid nad siin kõik on (isegi Cruise, keda ma ei kannata muidu ja mõelda, et Slateri asemel oleks pidanud tema osa mängima River Phoenix, mis siis veel oleks olnud)

"Bram Stokeri Dracula" oli toona kõigi ägedate tüdrukute hulgas kultuslik. Ma ei julgenud seda kohe vaadata (see tuli välja mainitud filmidest kõige varem 1992, ma olin alles 10-11 siis, ime pole), nägin kunagi hiljem. Kõige esteetiliselt ilusam film üldse. Mis kostüümid, mis meik, mis maailm. Dracula pruudid, milline morbiidne ilu, mitte üheski teises Dracula filmis pole midagi ligilähedastki olnud:

"Jennyfer's Body" - ma pidin seda nägema, sest miks ometi on ühel filmil ühe Hole'i loo pealkiri? Põhjus oligi vist lihtsalt selles, et tegemist oli režissööri lemmikbändiga, aga samas on seos ka sügavam. "Hell is a teenage girl". Kuigi vormilt justkui teismeliste nalja-õudukas, siis tegelikult hoopis tabav sisevaade teismeliste tüdrukute ängistavasse maailma, selline osav feministlik spinn, mida pole varem ega hiljem kusagil kohanud. Ja Megan Fox oma ilu tipul. Kui sa oled nii ilus, et see on jube ja kuidas see ilu on hukutav, nii sulle, kui neile, kes sind ümbritsevad, ajal, mil ilu on ainus, mis loeb. 

"Surmakindel" - kas see võib olla Tarantino kõige vähem tuntud linateos? Näe, jaa, siin keegi targalt kirjutab sellest filmist! Ehk siis Tarantino on tuntud feminist ja pakuks, et see on tema kõige feministlikum teos üldse. Ilusa visuaaliga tüdrukutefilm, aga pühendusena kõigile neile seksikate peategelastega ajaloolistele slasherfilmidele, siin tüdrukud lõpus võidavad.  Kusjuures ma isegi ei mäleta, et filmis midagi õudset oleks olnud. Huvitav mäluauk slasheri kohta...

"Kalifornia" - see film oli nii sünge, et mulle tundub, et ta oli must-valge, aga ei olnud ju. Kaks kõrgema klassi taustaga haritud noort inimest teevad filmi Ameerika sarimõrvaritest ja et reisi kulusid katta, võtavad endaga kaasa ühe ebastabiilse white-trash paarikese. Mis võiks minna valesti? Pitt ja Lewis mängivad jälle nii pagana hästi. Tüdruk, kes päriselt tahaks olla ka nagu see haritud ja rikas neiu ja poiss, kes suudab neid ainult vihata ega suuda oma viha talitseda või milleks seda tehagi, niikuinii on nendesugustel kõik perses. Ma ei tea, arvustustes viidatakse talle kui psühhopaadist sarimõrvarile, aga mu meelest need asjad tal lihtsalt "juhtusid", ei olnud ta midagi ettekavatsetud plaaniga mõrtsuk. Aga hea film, näitab seda, kuidas me sageli oma tsiviliseerituses ignoreerime elevanti toas kuni on juba liiga hilja. 

"Romy ja Michele'i kooli kokkutulek" - lõpuks ka midagi lõbusat. Või noh, teoreetiliselt. Ma vaatasin toona neid Hollywoodi komöödiaid ikka lademetes ja eks seal paljudes oli ka mingi iva, see ilmselt kõige südamelähedasem. Kaks kunagist autsaiderit lähevad peole ja üritavad oma kunagistele ülevalt-alla vaatajatele muljet avaldada. Tegelikult jube kurb ju, ja kõik läheb neil mokka ka. Ja siis see suure kõhuga trad.wife ikka naerab su üle, kes omal ajal jalgpallikapteniga leivad ühte kappi pani ja isegi kui see kõik on suur fassaad, nad ikkagi naeravad su üle täpselt samamoodi nagu siis. Jah palun, kõigi koolikokkutulekute essents. 

9 albumit

Tahtsin ka seda "üheksa albumit, mis on sinust sinu teinud" teha, aga liiga keeruline on. Esiteks ei kuulanud ma õrnas eas kunagi mingeid albumeid, ma kuulasin mixtape'e, mille mu isa oli kusagilt kassettide peale lindistanud. Ta vist küll üritas sarnast sarnasega (stiili osas siis) klapitada, aga no ikka mäletan, et see oli hetkehittide paraad pigem - Status Quo, Queen, Kylie Minogue, INXS, Van Halen ja siis Phil Collins - "Another day in Paradise" - ja ma lihtsalt kerisin seda vaest kassetti Phili koha peale kümneid kordi tagasi, sest see oli niiii hea laul. Ei, ma ei saanud sõnakestki aru, millest seal lauldakse, meloodia meeldis nii väga. Ehk siis see on mu esimene teadlik vau-elamus muusikast. 

Aga ega ma edaspidisest ka ei mäleta, et meil oleks kodus eriti albumeid originaalkassettide kujul olnud, ikka ise lindistati lugude haaval. Toona olevat eksisteerinud tõesti ka tervete albumite kopeerimise teenus, aga ma ei tea, et me seda oleks kunagi kasutanud. Sain vanemaks, avastasin raadio (kus mängiti loomulikult ainult tollast peavoolumuusikat) ja hakkasin ise lugusid kassettidele salvestama. No ja siis ühel hetkel tuli Must Q. Ilmselt esimene album, mille ma pidin saama. Sain ka. Kuna Kose tegi toona R2-s hip-hopi saadet "Linnadžungel", siis kohustasin ennast seda kuulama ja sealt tulid juba mõjutused räpi suunas. Mulle meeldis ikka selline kurjem kraam nagu NWA, Public Enemy ja House of Pain, soul ja funk mõjutustega hip-hop ei istunud. Samas ma ei saa öelda, et räpp oleks täielikult minu muusika olnud üldse. Ainus album, mida ma mõõdutundetult ketrasin oli kodumaine pärnakate Daraba Bastadz ja nende "C us in tha Underground" ja see tundus mulle toona kuidagi "liiga kuri", et olla hip-hop.

Seda, et hip-hop raskema muusikani viis, olen kuulnud päris mitmelt tuttavalt. Kõigepealt tuli muidugi kodumaine punk. J.M.K.E.-d teadsime muidu küll, aga ilmselt vaid "Tere Perestroikat" ja sinna see kuidagi jäi. Aga siis oli klassiõel vanem sugulane, kes kuulas Vennaskonda ja see läks kohe palju kergemini peale. Sest seal oli see fantaasiamaailm kuidagi, unistamine mingist romantilisest tulevikust kuskil mahajäetud surnuaial, tegelased, kes on suuremad kui elu. "Võluri tagasitulek" on siiani mu lemmik. Kinkisin sõbrannale Vennaskonna kogumikalbumi "Priima" (ülikõva kujundus!) ja hakkasin ka ise alles alates sellest kuulama, siis juba tagantjärele ka vanemaid albumeid. 

Need on ühed vähesed muusikalised avastused, mille tagamaid ma mäletan, enamikul mitte. Kuidas me näiteks teadsime koolidiskol Metallica "One" mängima panna ja siis kahekesi tantsuplatsile jääda, kõik diskotajad hapu näoga seina ääres vahtimas? Ja väidetavalt oli Tamme karvaste kool, no meie põlvkonnas ilmselt enam mitte. Metallica söötis ette raja, kust järgnesid Motörhead (mingi piraatkogumik, mille  ma Anne turult ostsin ja mida tegelikult bändi diskograafias olemaski pole), Black Sabbath ja Iron Maiden. A kes neid kuulas, kust ma neid kuulda sain (raadios ju ei mängitud)? Ei tea. Ometi ühel hetkel olid mul mingid klassivennad ukse taga (seda ei juhtunud tavaliselt, olin täitsa šokis) ja pakkusid The Offspringi "Smash" albumit müüa, sest "ma ju kuulan igasugu imelikku muusikat". Ostsin ära ja hakkasin välismaa punki ka kuulama. Kuigi The Offspring oli üldiselt meie põlvkonna tavaline peomusa, siis ma avastasin selle tuules ka muud alternatiivset (my9albumsis enim märgitud Radioheadi "OK Computer" albumi näiteks, mis mul küll toona kuidagi kõrvust alla ei taht minna, kuigi väidetavalt maailma parim album...) Ja päris tihedam side pungiga, mil ma ka kontsertidel käima hakkasin, sai alguse sellest, et avastasin Kurjami - taaskord olid laulusõnad need, mis mu ära võlusid. Ega ma vist väga neid hirmus tõsiseid bände ei talu jah, iseasi, kui nad võõrkeeles soiuvad ja ma aru ei saa, aga kohalikus keeles võiks ikka natuke keel põses huumorit ka olla. 

Marilyn Mansoni avastasin ka tänu sõnadele, mitte et ma teda varem teadnud ei oleks, aga enne kui sõnadesse süüvisin, jäi ta kuidagi kaugeks mulle. "Golden Age of Grotesque" oli see avastamisalbum. Need olid mu hümnid ja telefonihelinad kuni selle ajani, kui neid veel ise valida sai. Ah, saab vist siiani, aga siis tuleb mingi fail kuhugi tõmmata ja ain't nobody got time for this. Ja Shampoo, mu teismeliseea iidolid inglise muusikaajakirjast The Smash, kus nad peksid intervjuudes sedasi segast, keegi neist aru ei saanud, kuigi nad ju ütlesid otse, et "We Play Dumb". Samuti hümnid - "everybody hates us, that's ok, who need friends anyway!" Oleks mul kunagigi sellised sõbrad olnud! Ja mis on Girl Power - "I don't wanna go to college Don't wanna get a job Wanna sit 'round the house and act like a slob!" No ja siis tuli see pagana Spice Girls ja kaaperdas selle termini mingite laulude kohale, kus ülistati oma emmet ja nuteti taga peigmeest. Öäkk!

Ja kõige hilisem mõjutaja, kelle ma avastasin vist alles 20ndates - Hole, kellest on siin ennegi palju juttu olnud. Hole lõi minu jaoks ukse lahti naismuusikute osas - peale Shampoo ju oli "normaalseid" naisi maru vähe või vähemalt neid peavool ei mänginud. Mängiti ainult mingeid diskotibusid või oigeid ballaaditare, a kurja naist meile ei näidatud :) Ok, Garbage, Alanis Morrisette (tal on osad lood küll ebameeldivad), Skunk Anansie olid enne ka olemas. 

Raudselt jäi midagi tähtsat välja ja ma krt mõtlesin, et see postitus tuleb mingi kolm rida. Nagu tavaliselt kui ma muusikast jahuma jään :)

Plakat ise on siin siis, FB-sse ma ei pane, sest ma peaks ju sinna ka kogu selle täpsustava jutu juurde panema, et inimesed ikka aru saaks, mis sest, et ma tean, kedagi ei huvita ja keegi ei loe rohkem kui kaks lauset. Ja ega need ilma albumipildita augud ka ilusad ei ole, a mis ma teen, kui eesti plaatide kujundusi valikus pole. 

 

Pettust on lihtne ära tunda?

Ma olen alati olnud see, kes nii arvab üldiselt. Kõik need õngitsuskirjad, mida somes jagatakse, seal on alati mingi vigane lauseehitus, trükivead jms. Sa lähed õnge, kui sa ei ole tähelepanelik. 

A nüüd ma ei teagi. Tundub, et inimeste lohakus on jõudnud juba sellisele tasemele, mis neid kohmakast robotist sugugi ei erista. 

L. siin irvitas, et pagana petturid, jälle vist see skeem, kus üritatakse kirjavahetusse sisse imbuda ja mingi oma arve vahele sokutada. Tema ja meie vana raamatupidaja, kellega me juba üle paari aasta koostööd ei tee, said nimelt mingi arve, mille saatjaks meie emafirma Suur Boss, tavaline konsultatsioonitasu, aga esiteks üks selline pärisarve juba tuli, teiseks miks saata see inimesele, kes meie firmaga enam ammu ei tegele, kolmandaks seal oli mitmeid trükivigu, millest üks näiteks inimese nimes i vahetumine l-ga, mis võib robotil kergelt juhtuda, aga päris inimene peaks ju teadma. Teine kummaline viga oli Reverse Charge asendumine Reberce Changega, mis on ka täiesti loll viga ju. Kusjuures arvega on kaasas kummaline kiri arusaamatu sisuga "I have change system, Is this invoice ok?" Saatsime siis naerutamiseks emafirmasse edasi, et vahi aga pätte. Sealselt kontaktilt tuleb vastu, et aga miks, tundub tõeline kõik. Seletame siis. Ja nad reaalselt ütlevad, et see arusaamatu kiri ongi Suure Bossi stiil ning ka see, et ta ei pruugi raamatupidaja vahetumist mäletada, samuti. Mulle lõi kohe pähe paralleeli ühe teise Suure Bossiga, kes üle ookeani toimetab ja natuke suuremates mahtudes, aga no kas meil kõik tähtsad mehed ongi sellised nüüd või?! Me oleme muidugi varem ka tähele pannud, et meie tüübil oli komme mingitele pikematele arupärimistele vastata a la pöial püsti ja superfine! kui sa tegelikult midagi sisulist talt teada tahtsid, aga no nüüd on päris Arnoldiks kätte läinud "you. stupid. me angry!" Jumala õudne. Päriselt ka. Mis me arvega tegime? Ei maksa, öeldi, et kui õige arve, küll siis seda paneb härra ikka tähele, kui raha ei laeku. 

Diagnoosime

Sain kah diagnoosi, või noh, ise panin endale nagu trendikam ongi. Võtke seda kui musta huumorit, ei näita näpuga kellegi peale. Olete ehk ka kuulnud, et hambaarstid soovitavad just ühe teatud firma hambapastasid, sest need on fluoriidiga ja alati on selliste artiklite all mõni kommenteerija, kes pahandab, et fluoriid on ju mürgine, miks seda soovitatakse. Ma pole ausalt öeldes kunagi sellesse süvenenud, ostan pastat, mis hetkel soodukaga, siiani pole hammastega probleeme olnud. Saate aru, ma olen suutnud üles kasvatada inimese, kes saab peagi täiskasvanuks ja kellel pole siiani hammastesse mitte ühtegi auku tekkinud?! Lugedes, kui pekkis on arstide sõnul tänapäeva väikelaste hambad, siis antagu mulle medal või midagi. Eks ilmselt mingi osa on geenides ka, aga ma arvan, et mingid tingimused on loonud ikkagi ka söömisharjumused. Mikro näiteks sai siin hiljuti kahtluse tekkivas hambaaugus ja tema on meil see, kes magusa suhtes piiri ei oska pidada. Üldiselt meil mingeid komme kodus üldse ei leidugi, sest milleks, kellele see jama maitseb? Nagu ausalt, lapsepõlves tundusid mulle ka kommid head, aga praegu küll enam mitte. Ja kui ka mingi tähtpäeva puhul miskit kingitakse, siis seisaks see mitu kuud, kui Mikro küüsi taha ei saaks. Näiteks hiljuti ostis L. ühele üritusele kaasavõtmiseks karbitäie küpsiseid, mis jäid sinna üritusele kaasa võtmata, no ja mu meelest hea oligi, sest need küpsised olid täielik jama - pudisev maitsetu lehttaigen ja mingi läila siirup seal peal. Ok, ma suudan paar tükki kohvi kõrvale võtta, aga Mikro sööb isegi neid kahe suupoolega ja suvalisel ajal, sest magus ju ikkagi. Ju ei ole standardid veel välja kujunenud. Ma sellist virtsa küll ei ihalda. 

Ahjaa, hambapastast siis - saime Mikroga hambaarsti juurest selle arstide poolt kiidetud pasta kingiks kaasa ja paar päeva peale kasutamist tunnen, et olen vist jälle iget vigastanud, kuigi ei mäleta. Päev päevalt aina hullemaks läheb, selline tunne, nagu oleks okastraati mööda igemeid vedanud. Õnneks meenus, et see jama sai alguse uue pasta kasutuselevõtuga. Eks siis lugesin, kas fluoriidiallergia on võimalik ja muidugi, täpselt minu sümptomid. Huvitav, et mul siis limaskestad tundlikud, sest ka see antibiootikum, millele allergiline olen, tekitab eelkõige suhu haavandeid, nii ka fluoriidiga hambapasta. 

Siis veel kahtlusi. Loen jälle üht artiklikogumikku, kus räägitakse sellest, kuidas nii hea on aeg maha võtta, õppida molutama jne, sest miks, oo miks, ei suuda me istuda niisama, miks tunneme end süüdi, kui tegevusetult passime, vaba aega millekski kasulikuks ei kasuta jne. Ja ma lähen närvi, sest mina olen see, kes pole iial tundnud, et molutamine kuidagi kellegi pilku riivaks, et mul oleks kohustus alati näputööd käepärast hoida ja oma olemasolu õigustada kasulik olemisega. Viimasel ajal on üha rohkem kirjutatud rabelemise ja rähklemise vastu toonil, et see oleks justkui norm ja halleluuja, kus nüüd ollakse avastanud, et tegelikult ei olegi - puhakem kodanikud töönarkomaanid ja kasulikolijad! Mina tunnen aga just selles varjatud propagandat, et nimelt läbi selliste artiklite toodetakse rähklemist ja rööplemist juurde - no selline tagurpidi-psühholoogia, et "oh, oleks ma ka nii vabameelne kui teie, aga paraku minul on ikka kohustused ka". Kõigepealt ikka see, kuidas mina ei suuda minutitki tegutsemata, oh mis tubli mina! Nagu need inimesed, kes kohtuvad korra kolme aasta jooksul ja siis ohivad, kuidas täiega peaks tihemini kokku saama, aga kogu aeg on ju kiire ja kohustused, kuigi tegelikult on kõik prioriteetides kinni. 

Kas te olete ka märganud, et mida vanemaks saate, seda raskem on aru saada, kas olete kibestunud või siis lihtsalt terve mõistusega? :) 

Pettumus

Oh, mis positiivsed pealkirjad viimasel ajal! Seekord vähemasti täiesti subjektiivne teema, ei kuku taevas alla ega midagi. 

Kehv seeneaasta olevat, keegi mükoloog olevat Maalehes rääkinud. Mul mees miskipärast on kursis seal toimuvaga. Ma olen muidu see kukeseenespetsialist, teisi seeni pigem kardan korjata, ei taha perekonda ära mürgitada oma rumalusest, aga viimasel ajal oleme märganud, kuidas inimesed leiavad suuri sirmikuid. Mitu korda on autod tee ääres peatunud ja inimesed neid hiiglaslikke kübaraid kokku korjanud. Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema rääkis, et suur sirmik on kõige suurem delikatess üldse. Prae pannil nagu šnitslit ja keele viib alla. Ainuke häda, et neid sirmikuid ju ei leia kusagilt. Sama ütlevad retseptid - lihtne valmistada, aga katsu sa see seen üles leida!

Ja siis ühel päeval hõikab L., et mingid imelikud suured seened on suvila taga tärganud. 

Alguses oli nii

Mulle tundus kohe, et siit nagu lubab sirmikut. L. muidugi mind ei uskunud, aga kui AI mu juttu kinnitas, siis oli nõus. AI lisas kavalalt, et kui omas aias, siis lase kübaral kasvada, kui mujal - krahma kohe ära! Ma läksin järgmisel hommikul ja voilà!

Pärast oli naa

Meesterahva käsi noaga skaalaks

Krabasime siis ära ja vedasime koju. Vaatasime neid retsepte ja videoid ja arutasime kas praadida niisama või paneerida. Kuna paneerimine tundus põnevam, siis tegime seda. 

Haruldane hetk - Marca köögis

No ma ei tea. Ma eeldasin mingit spetsiifilist hõrku maitset, aga see maitses nagu suvaline vegankotlet, ei mingit eripära. Aga inimesed rääkisid veiselihast, pähklitest ja vürtsikusest - möhh? Äkki poleks pidanud paneerima? Ma tundsin eelkõige jahu, muna ja riivsaia maitset. Peab järgmisel aastal uuesti katsetama vist, vaevalt, et need seened järgmise nädalani püsivad seal aias. 

Te olete proovinud? Kuidas valmistasite? Kuidas maitses? 

 
 

Ma olen niiii kole!

Ei, mina ei ole. Mina olen kõige ilusam. Seda tasub endale öelda ja uskuda. Siis võid mõnikord vihase tujuga peeglist mööda marssida ja peegelpildile käratada, et "mida sa, siga, vahid!?" Ise samal ajal teades, et sa siga ei ole. Ma tean, see on loll komme, eriti kui sul on lapsed - nemad võivad seda tõsiselt võtta kui sa jälle end paksuks, lolliks ja koledaks sõimad, kusjuures ma isegi ei eelda, et keegi hakkaks selle peale vastupidist väitma, iial pole hakatud ja ma ise oma sõnu ka ei usu, aga millegipärast on selline kena komme küljes. Vist seepärast ma hästi ei usu ka neid teisi, kes ennast avalikult materdavad - küllap nemadki sisimas teavad, et nad on täiesti talutavad tegelased. 

Aga lapsed, eelkõige teismelised on üks keeruline kamp. Ma arvan, et selles eas arvasin ka mina tõsimeeli, et elu oleks lill, kui ma vaid normaalne välja näeks. Ma ei mäleta, kas ma end kunagi päriselt koledaks oleksin pidanud - selliseks tegid mu prillid, kole soeng ja hambaklambrid, mis olid mulle kurjade täiskasvanute poolt külge poogitud, aga ma tahtsin olla just nimelt ilusaks hinnatud. Kusjuures ma teadsin, et ilu on subjektiivne - ma ei saanud nõustuda, et need, keda tolles eas ilusaks peeti, seda päriselt üle teiste olnud oleks - nad lihtsalt vastasid mingile hetkel kehtivale standardile. Koledus oli üldse selline Ugly Betty stiil - valed riided, vale soeng, mingid asjad, mida koledaks peeti (a la tedretähnid), tagasihoidlik iseloom. Üks "kole" tüdruk sai meil pärast missiks. Ehk siis teismeliseea ilu on absoluutselt mõttetu kategooria. A sa seleta neile seda. Neile, kes ohivad klassipilti vaadates, et issand, ma näen välja nagu ristkülik! Ma hämmastusin, et ruut või ring olla oleks veel kummalisem ju? Kuidagi mäletan, et meil oli tol ajal majanduslikult üks nirumaid ajastuid, 90ndate algus, aga ometi olid kõik lapsed klassipildil erinevad, tänapäeval on kõik ühesugused ristkülikud - mitte keegi ei ole pildil teistest erinevate riietega, kõigil on teksad, tossud, dressikas - vähestel juhtudel mingi pluus - kombo. Täielik sooneutraalsus võiks öelda. Ma ei kritiseeri, lihtsalt kummaline on. Sama ühetaolisus oli ka põhikooli lõpuaktusel, kus 90% tüdrukutest kandis ühesugust kleiti - ühevärviline, maani, läikivast kangast. 

Enda koledaks pidamine oli teema tegelt. No ma siis imestasin sellele omast arust sookollile, et kuidas saad sina nõnda kole olla, kui meie su isaga nõnda kaunid oleme? Ta vastas tõsiselt, et geenid ei avaldu enamasti üks-ühele. No mis sa teed sellisega. Mulle otseselt keegi "kole" ei öelnud, ja kui öeldi, näiteks hiljem Rate.ee-s, siis oli ju selge, et see on lihtsalt trollimiseks, kuigi vihaseks ajas küll jah. Aga isegi kui otse ei öeldud, siis imestama pani fakt, et kedagi ju peeti ilusaks. Miks mitte mind? See vist oligi see, mis tekitas soovi "ilus" olla. Ehk siis teadmine oli olemas, et krt, olen ju ilus küll, aga miks nemad seda ei näe siis?! Ikka see vaata-vaata-vaata mind! Vanusega tuli teadmine, et ilusaks saada on maru lihtne - pea püsti ja läheb. Lihtsam on kindlasti neil, kellele maast madalast on kinnitatud, et nad on jube kaunid printsessid, kuigi sellega on see paradoks, et vananemine tuleb neile enamasti šokina. Teadmine, et oled ilus, peab tulema su enda seest, mitte teiste suust, siis ei saa seda miski kõigutada. A tee sa seda teismelisele selgeks.

Mõtlen, et ehk sõltub palju ka kollektiivist, kuhu satud. Ei mäleta, et Minil iluga mingit teemat oleks olnud, ta on alati julgenud oma teed käia ja omamoodi olla nagu terve nende klass. Nad olid (ja on see uus klass ka suures plaanis) omavahel toetavad, mitte võistlevad nagu Mikro klass.  

Masendav

Eile ma sain üsnagi šoki, sellise masendava, mis paneb tundma, et maailm on veel koledam paik, kui varem tundus. See klassikaline - temast ma seda küll ei oleks oodanud-hetk. Lugesin ka tolle postituse kommentaarid läbi, et veenduda, ega ma millestki valesti aru saanud, aga ei. Keegi naine ütles ka: "Varem ma austasin teid" ja kõik, kõik kommentaarid olid negatiivselt üllatunud. Mis iseenesest on ju tegelikult hea märk - on ikka normaalseid, empaatilisi inimesi küll. Aga et postitaja seda ei ole, see tuli sahmaka külma veena. Ma jätsin tol hetkel asja sinnapaika, mõtlesin, et äkki ikka ongi mingi sotsiaalne eksperiment? No aga kuidas ta on, miks, ei ole loogiline. Täna on postitus kustutatud. 

Ma ei usalda ühtki inimest, kes oma postitusi kustutab. Punkt. 

Kogu lugu pani mu ikka mõtlema sellele vanale heale autori isiku ja tema loomingu vahelisele seosele. Nojaa, kõik ütlevad ju, et autor paneb ikka väga palju endast oma loomingusse, neid ei saa eraldada jne. Aga, aga. See inimene on konkreetselt nii palju head kirjutanud! (Jajah, kui nüüd hästi järele mõelda, siis eks tekstides ole ka kohati seda empaatiat vajaka olnud, aga ma mõtlesin koguaeg, et see on poos, stiilivõte - ei saa ju olla nii hea kirjanik ilma empaatiat omamata, aga no näed, saab küll..) Ma nüüd mõtlen, et äkki need "pahad kultuuriinimesed", kes on millegi jõledaga vahele jäänud ja ära tühistatud, on ikkagi vaid veepealne osa. Äkki kui veidi uurida, selgub, et väga paljud on samasugused mädaõunad, lihtsalt pole vahele jäänud? Kas siis poleks mõistlik lihtsalt sellega leppida, tunnistada, et ok, eks ta üks siga oli, a vähemalt kirjutab/näitleb/laulab/luuletab hästi? Muidu ei jäägi varsti enam kedagi alles?