Niisama elumärke

Nädalavahetusel käisime jälle Koplis, kuhu laevatäis Rootsi punkareid kohale toodi ilmarahvale imestamiseks. Sealjuures avastasime taas ühe hea söögikoha,  selline buffee-tüüpi, ma muidu ei salli frikadellisuppi (ärge küsige, miks ma siis selle tellisin üldse - meie siilid, olemegi ühed kummalised loomad), aga seal oli päriselt hea ja ma võtsin pool portsu, mis oli minu jaoks suur kausitäis. Tartus vist kuskil nii odavalt süüa ei saa kui pealinnas. Üldse avastasime, et see Kopli liinidepoolne on hirmus ilus kant, roheline, parke täis ja meri igalpool ümberringi. Boonuseks see, et ühistransport käib ülitihti. Need munakivitänavad olid eriti nunnud. Uued majad mitte nii väga, aga praegu on veel ilu alles. Ja putukaväil on nii lahe! Tõsiselt ilus linnaruum. Mida see kolbanäoga EKREmutt selle asemel tahtis  - neljarealist maanteed või? Paavlis üritasime kaltsukas ka käia, aga no ma endiselt ei suuda. Mismoodi tuvastada miski, mis mulle meeldida võiks? Ma olen kärsitu, mul ei jätku jõudu kogu selle angaari läbikäimiseks. Peaks päris paljas ja meeleheitel olema, kui sinna sukelduks. Ostangi uusi riideid Lidlist, sest seal mul tuleb parajasti pähe, et oot, pükse oleks vaja vms. Eraldi pükste ostmiseks poodidesse suunduda - ei mina viitsi. 

Vahepeal käisime jälle Lätis ka, seekord pakkus suurima elamuse selline koht nagu Sietiņiezis. 

Eestist nii võimsaid vaateid vist ei saagi. Liivakivipaljandeid meil muidugi on, aga sellist jõge nagu Koiva Cesise kandis, ei ole. Imestasime muidugi selle üle, mis sunnib hordide viisi inimesi oma nime liivakivisse uuristama. Mida see annab neile kirjutajatele peale selle, et muudab ümbruse inetumaks? Et kui sa kraabid kuhugi südame ja sinna sisse enda ja pruta initsiaalid, siis on kohe igavene arm garanteeritud või? Ma saaks aru, et paar lolli, aga no nii massiliselt. Õõvastav inimliku lolluse ja looduse majesteetllikkuse vastasseis. 

Hiljem avastasin pettunult, et olen oma rinnal ussi soojendanud. Miskipärast tuli kodus arutlusele H.Ibseni "Nukumaja", mida mõni aeg tagasi vaatamas käisime ja järsku L. lajatas, et no aga ikkagi, naine jätab oma kolm last maha?! Ma siis vaatasin teda suurisilmi ja vastasin, et nojah, sama tavaline asi, mida iga nii kolmas mees (ei olnud statistikat käepärast, puusalt tulistatud, aga tundub umbes nii olevat) teeb ju? Mille üle imestad? Ja L. tõesti ütleski, et ahjaa, tõesti, kui sa nüüd nii ütled. Kuidas on võimalik selline pimetähn?? 

Aga noh, inimese maailmapildi kitsus või laius on ka sageli üllatuseks. Samal õhtul rääkis L. mulle kellestki ilgest värdjast prantsuse aadlikust, kes nautis piinamist ja perverssusi ja ma siis täpsustasin, et oot-oot, sa räägid markii de Sadest, eks? Ta vastas, et "vist oli jah selline nimi" ja ma olin nagu wtf, ma teadsin varajases teismeeas juba, kes oli de Sade. Kuskohast, pole õrna aimugi ja miks, aga teadsin, kuigi oleks ilmselt hea olnud, kui poleks teadnud. 

Ostsime piletid Iron Maideni dokumentaalile "Burning ambition", Mini tahtis ka sõbrannaga tulla, küsisin Mikrolt, kas tema ka. Ta ei tahtnud. Ma küsisin, et kas ta muidu teab seda bändi üldse. Muidugi tean! Surkisin siis edasi, et kas sa seda ka tead, mida nimetus Raudne Neitsi tähendab? Ma küsisin seda küsimust firmaüritusel viktoriinis kunagi, keegi ei teadnud. Mikro teadis, seletas mulle täpselt ära ka. Ma ei küsinud, kuskohast ta teab. 
 

Omapoolne panus teemasse "Inimene kui probleem"

Miks ainult blogides on normaalsed inimesed (no vähemalt neis, mida ma loen) ja kõikjal mujal ainult idioodid? Blogijate üle ma vahel imestan, aga et ma vihastaks, seda justkui ei mäletagi. 

Ma praegu tulingi närvide rahustuseks blogima, sest kuskil peab ju ennast välja elama. Töö juures ei saa, teised on kõik nii viisakad ja leebed, kui mul on juba nägu punane ja tunnen, et tahaks kedagi pussitada. 

Ah et, miks. Põhjust pole vajagi  leiab alati  pole vaja kaugelt otsida. Nimelt on rootsipoolne kolleeg hirmus elevil, et tema teeb meile mingi asja nüüd, mis meie elu nii palju lihtsamaks teeb. Ta on üks automatiseerimise fänn meil. Aga mulle paraku tundub, et ta sageli automatiseerib asju, mis seda ei vaja ja pahatihti tema automatiseerimine toob hoopis tööd juurde. Näide. On vaja mingitest PDF-idest infot välja lugeda Exceli tabelisse, selleks on programm. Hiljuti soovis klient veel paari asja sinna lisada ja nende lisandumist programmis pole, seega teeme seda käsitsi, no problemo, ei ole see programm ka ideaalne muu puhul (milleks me muidu üldse seda tööd teeme, eks). Igatahes see kolleeg avastas, et oi, see koht polegi automatiseeritud ja automatiseeris selle ära. Nüüd jah programm loeb mingi info välja, aga 80% sellest on vale ja ma lihtsalt kustutan selle kõik ära ja lisan õige info käsitsi nagu varem. Lihtsalt varem ma ei pidanud kustutama. A tüüp aru ei saa, tema ju tegi töö ära - nüüd programm ikka loeb! Mis sest, et valesti, aga loeb. Keegi ei jaksa temaga maid jagada. Kui see on see, mis talle loeb, siis fain. 

Uus imevigur, mille üle ta täna õnnelik oli, on samuti mu meelest mõttetus. Kui meil on mingi info poolik, siis on meil paar veebilehte, kust seda otsida. Kui ühest ei leia, otsime teisest. Tema tegi nüüd ühtse vidina nende otsingute jaoks, aga ma ei vaata seda, sest ma ei saa. Miks? Sest ta tegi selle vidina dark mode's. Ma vihkan seda. Ma ei näe seda. Mina temaga ei suhtle Teamsis va juhtudel kui muidu ei saa, (Jah, olengi selline. Teised ütlevad talle tere ja head aega, milleks dubleerida ja small-talki ma ei oska ja tema nalju ma ei jaga) aga ka teised osutavad, et miks dark mode? Sest "light mode fucking sucks" vastab tema. Nojah. Meie omad siis viisakalt seletavad, et mõnele ei sobi jälle dark mode, mis võib põhjustada ebameeldivust silmades, peavalu jne. Rootslane vastab, et light mode teeb pedeks. Nojah. Tahaks kirjutada, et mis selles halba on, aga ei viitsi. Mine p**** lihtsalt. Otsustan, et ma ei hakka seda vidinat iialgi kasutama. Olen kange. Ei hakka ja kõik, isegi kui ta sellele light mode'i lisab (ta lisab). Mina seda vidinat ei küsinud. Mulle pole seda vaja. Ei lind ega loom, üksik nahkhiir koopas. 

Koobastest rääkides, Lätis käisime, sellises kohas nagu Veczemju kaljud. Palju piknikukohti, rattatee mööda rannikut ja koopad. Täitsa ilus, üsna piiri lähedal. Rahvast muidugi juba oli, suvel ilmselt veel rohkem. 

Need moodustised rannas on koopad

Nädalavahetustel on pool Eestit läbi sõidetud, ei olegi nagu märganud, et kuskil halb ilm oleks olnud või külm. 

Soomaal

Algul tundus, et kass sel aastal lepib meie nädalavahetustel eemal olemisega, aga noh, selgus, et siiski mitte. Eks ma vahepeal ikka guugeldan 20 maitsvat retsepti kassist, aga noh, ei saa väga vasteid ja sinnapaika see jälle jääb. 

 

Rõve teema

Hoiatan, et kui te parajasti sööte, siis võib järgnev teilt söögiisu viia, aga ma tegelikult olen vaid sõnumitooja. Nimelt on viimasel ajal paar blogijat kirjutanud mulle üsna võõrast keskkonnast, spordisaalist nimelt ja kuna ma sellest mitte midagi ei tea, siis kipun ikka kohe arvamust avaldama.

Tegelikult asi nii hull ei ole, mulle tuli lihtsalt pähe kaks asja kokku viia. Aga selleni me veel jõuame. Spordisaalist on bloginud nii Katerina kui ka Kristallkuul ja mõlemad selles võtmes siis, kuidas mõned inimesed end seal ebameeldivalt ülal peavad. Kristallkuulil on härra Saunapaks, kes otse lavalt higisena basseini pommi hüppab ja Katerina räägib sellest, kuidas keegi puhastamata jõumasina ja alukate puuduliku kasutamise tulemusena endale sooleparasiidid sai. Täiega rõve, eks! 

Lihtsalt selle peale meenus see hiljutine draama kellegi sportliku naisterahvaga, kelle poolpalja keha peale väidetavad puritaanid (ja paksud ning endaga mitte rahul olevad inimesed) pahandasid. Teadagi ju, et hea vormi hoidmisel on tõhusaks abiliseks paeluss...Nali naljaks, aga tegelikult ka, ma olen alati mõelnud kas need stringid seal SPAs vähe ebahügieeniline värk pole? No ei ole ju kõik saunalavad seal desinfitseeriva kuumusega ja rätti ei vaevu ka kõik kanni alla panema. (Austria tekstiilivabades saunades on rätikutevirn uste juures ja ju oleks kummaline neid mitte kasutada.) 

Ma tean, ma olengi keskmiselt pipram eit igasugu kehalisuse osas, aga ma ei usu, et olen ainuke, kellel igasuguses vormis võõrast paljast ihu nähes on esimene küsimus hügieenis, mitte aga võrdlus enda parameetritega. 

Juba ema hoiatas, et paljastest naistest hoia heaga eemale - ta polevat nii hirmsat vaatepilti kui Pärnu naiste paradiisis iial näinud. Mitte vormis kehade kontsentratsiooni tõttu siis. Seal olla osa daame verine lapp jalgevahel päikest võtnud. Ehk siis inimeste arusaamad hügieenist on kahtlaselt erinevad. Ja palun, kui keegi freebleedingu pooldaja siin on, siis jah, mu meelest see ei ole okei. 

Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda. 
 

Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Inimesed

Üldiselt olen ma seisukohal, et inimene  -  see on probleem. Aga mõnikord viskab elu pärle ka minusuguse paadunud pessimisti ette.

Tulin raamatukogust. Märgiline - raamatukogu ON koht, kus suurem võimalus omamoodi imelikke kohata. Ma tavaliselt inimesi ei jälgi, aga miski lifti astuvas meesterahvas tekitab minus soovi talle järele vaadata. Ei midagi erilist, tüüpiline Tartu boheemivälimusega mees iseenesest. Aga tema pöörab samuti pead, naeratab ja teretab. "Oh issand, millesse ma end jälle seganud olen" - on esimene emotsioon, aga siis mees täpsustab: "Sa käisid seal koolis, selles klassis, eks?" No jumal küll, käisin jah, aga kes sina oled? Nägu nagu oleks kuidagi tuttav? Räägime siis veidi juttu, jutt jookseb, jutu käigus mainib mees veel täiesti juhuslikult fakti, kuidas Oleviste kirik oli kunagi pikalt maailma kõrgeim ehitis ja mismõttes inimesed väidavad, et neile ei meeldi Tallinn? Just, nagu minu mõtted! Ma ise olen ka sedasama mõelnud! Põhimõtteliselt oleks võinud veel pikalt rääkida, täitsa minu moodi inimene ju, aga vist oleks veidi imelik olnud. Lõpuks sain teada ka mehe nime ja selle, et tema käis minust paar aastat allpool - ega nooremad ju ei jäägi nii hästi meelde. Samas mingi tuttavlikkus ju oli, mis sundis mind peatuma. Igatahes olin nii rõõmus, et kuskil on veel minu moodi imelikke, kes mäletavad kedagi kolmekümne aasta tagusest ajast. Ei, me ei vahetanud mingeid kontakte ega midagi, miks oleks pidanud?

Kirsiks tordil lähen peale seda kohtumist kaubamajja ja eskalaatoril sõidab mulle vastu mu keskkooliaegne pinginaaber. Mind märgates pöörab pilgu kähku mujale. Issand, keda sa petad, ma ju nägin, et sa nägid ja tundsid ära ka. Istu sisse oma "tere", tõesti. Irvitan omaette. On inimesi ja siis on hoopis teistsuguseid inimesi. 

Mõtlen, kuidas mõne inimese lihtsalt tunned ära. Need on need, kellega sa mitte kunagi ei aja viisakusvestlust: "Oi, tere, pole ammu näinud, kuidas läheb, kus töötad, mis teed?". Nendele võid kümne aasta jooksul korra kuskil otsa joosta ja jätkata vestlust sealt, kus see kunagi pooleli jäi või rääkida üldse täiesti suvalisel teemal, mitte mingit kohmetust ei teki ja samas sa ei pruugi isegi teada vastuseid neile viisakusvestluse "olulistele küsimustele". Ja millegipärast ei tule nendega jutuks ka see "peaks kunagi pikemalt kokku saama", mis nende viisakusvestluste puhul sageli tuleb ja millest te mõlemad teate, et see on puhas jama.

Küll on hea, et elu vahel ikka meelde tuletab, et teistsuguseid inimesi on ka. Neid on vähe, aga nad on olemas ja see teeb südame soojaks.  

Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!