Rootsis

Imeline, kuidas ma vahepeal internetist täiesti võõrdunud olen. Teie blogisid ma loen küll, aga sageli ei saa aru enam, millest jutt käib, kui keegi mainib mingeid trende või draamasid kusagil sotsiaalmeedias. Algoritm on vist minust loobunud, minu sotsiaalmeedia on täis mingeid meenutusi minevikust ja loomavideosid, sõbrad ei postita enam ammu midagi. Üha enam tundub mulle, et enamik inimesi tegelikult ei ole sotsiaalmeedias üldse aktiivsed, vastupidiselt sellele, mis meile siin mullis tunduda võib. Mina ka juba aastaid kuskil midagi ei jaga va blogis, sest minule tuttavad inimesed üldiselt ei tee seda. 

Rootsis käisime nädalavahetusel. Kui Eestis oli meie lahkumise päeval +25, siis sinna näitas järgmiseks päevaks +8 ja päev otsa lausvihm. Lihtsalt imeline. Aga kuna mul alati veab (olen sellega juba leppinud, et ei tasu muretseda), siis nii muidugi ei läinud. Päris rannailm polnud, aga üsna ideaalne matkamiseks. Kindad oleks võinud küll jah kaasas olla ja vahepeal midagi udutas ka, aga ei midagi hullu. Ainus häda oli selles, et mu eelmisel aastal ostetud IcaPeaki veekindlad matkatossud on täielik virts. Mulle tundub, et nii kui jalg puudub ühte märga rohuliblet, imeb see toss kogu muru niiskuse endasse. Õhtuks nägid mu jalad välja sellised nagu oleks terve päeva vannis ligunenud ja oh ei, mul ei olnud vahetusjalanõusid kaasas, sest ma reisin ju pooltühja seljakotiga. Õnneks oli korteris, kus ööbisime, siugtoru, mille peal jalanõud peaaegu ära tahenesid, aga no lennukis tossude jalastvõtmisest võis ainult unistada. L. korra võttis lennujaamas saapad jalast ja no see ei olnud tore. Ma olen täitsa üllatunud, sest mu vanad Catmandood pidasid väga korralikult niiskust ja mu meelest on need suht sama hinnaklassi tooted Icepeakiga. Ma ei uskunud, et silt veekindel võib tähendada, et tegelikult ei olegi. Ma uskusin tänapäeva tehnoloogiasse. Ja oleks siis vähemalt korralikult sadanud või ma vette astunud kuskil! Catmandoodega võis muuseas vabalt ka vette astuda, ei juhtunud midagi. 

Tegelikult muidugi vedas, meil oli naiivne ettekujutus, et sõidame sinna matkamise kohta ühistranspordiga ja hakkame aga astuma. Tegelikkuses oli see selline koht, kuhu ühistranspordiga oleks ilmvõimatu jõuda enam-vähem, aga me saime kasutada lisaks kolleegi korterile ka tema autot, mis oli küll manuaalkäigukastiga ja selgus, et L. ei oska enam sellisega, eriti kui kaasneb tibatilluke mootor, enam sõita. Surime mingi kümme korda kindlasti välja. Meenutas mu enda autokooli aegu. Aga ära käisime. Ahjaa, äärepealt oleks ääremaal trahvi saanud. Metsa ääres parkimistasku sildiga "kellaga seitse tundi tasuta parkimist". Mõtlesime, et no kamoon, kes kurat siin käiks, ei viitsi kella panna, käime viie minutiga siinsamas kõrval ära. Läks veidi kauem ja tagasi tulles märkame, et meie auto kõrval veel kaks autot ja kaks meest. Hea oli, et küsisime, kas mingi probleem. Üks oli parkimiskontrolör, nõudis kella. Teine oli kohalik külamees, kes ütles, et meil ikka hullult vedas, tavaliselt kontrolörid nii leebed pole - ma vabandasin ette taha, et kell on olemas, unustasime, kohe panen. Et kontrolör ootab viis minutit ja kui siis ei tulda, kohe trahv kirjas. No kus kohast ta teadis, et seal keegi pargib üldse? Kolleeg ka pärast imestas, et esimest korda näeb sellist asja, et metsas kellaga parkimine. Naljakas oli veel see, et lõunamaist verd kontrolör ei osanud üldse inglise keelt, ainult rootsit ja siis see külamees tõlkis talle. 

Paar pilti ilusatest kohtadest ka:

Ma tegelt ei tantsi seal kivikuhja otsas, lihtsalt kummaline poos

 

Selline vaade Stockholmi lähistel (Sätraberget)

Tagasi Tallinnasse jõudes näitas termomeeter +5, poolteist tundi hiljem Tartus +15. Maailm on lai juba väikestes mastaapideski.

Mõistatus

Mõistatuste lahendamine on tore eskapismi vorm. Ma olen siin jälle ühe otsa sattunud, mis mind rahule ei jäta, sest enda meelest on enam-vähem lahendusele ligi jõudnud, aga tegelikult ikka mitte. Inimesed internetis on mõned vihjed ka jaganud, aga rumal mina ei saa ikka aru. Eks ma küsin siis teie käest ka, äkki keegi saab aru.

Niisiis on meil luuletus:

Very near
     Waves pounding, -->
<!-- Down by the water the wanderer goes; -->
<!-- Close at hand, But not too close. -->
<!-- Gold is not what you will find -->
<!-- Down by the sea -->
<!-- -->
<!-- What is it now that you seek? Darkened waters or evergreen peaks? -->
<!-- Harken now to what I say. -->
<!-- Keep to the paths most of the way, -->
<!-- Don't stray until the stately spire, -->
<!-- Just off the road is what you desire -->

Selles luuletuses peab sisalduma koordinaat, mis viib kuhugi Ironboundi saarele Nova Scotias, Kanadas. Ehk siis algkoordinaat on N 44° 26.200 W 064° 05.230, midagi sellesarnast peaks ka lõpp tulema. 

Vihjeteks on mul "scrabble" ja "Focus On The Caps". Mina saan sellest nii aru, et peaks võtma need suurtähed VWDCBGD ja WDHIKDJ ning vaatama, mis väärtused neil Scrabble mängu klotsidel on. Noh, algus oli täiega lubav, aga lõpp läks jamaks: 4423322 4241528. Võib-olla, et ma olen neist vihjetest sootuks valesti aru saanud muidugi ka või peab veel mingi nipiga neid saadud numbreid kohtlema, et neist normaalne koordinaat moodustuks. 

On kellelgi mingeid mõtteid või teistsuguseid tõlgendusi neist vihjetest?

Ajakirjandus a la Marca

Vanurite päevikute juures jagas Morgie üht vana meemi minu blogist aastast 2010. Lugesin siis ise ka ja ehmatasin selle koha juures, kus kirjutan, kuidas tellin paberlehte Postimees. Kujutate seesugust asja ette praegusel ajal? Jaa-jaa, konservid ja harjumuste orjadest vanainimesed ikka tellivad veel, aga muud? Ma isegi ei loe nende veebilehte, va kohalike uudiste portaali. Maailm on ikka muutunud küll selle 15 aastaga. Kuigi Kurt Cobain kandis juba 90ndatel särki kirjaga "Corporate magazines suck"

Ma nii tahtsin ajakirjanikuks saada. Ainult, et ma teadsin juba siis, et minu arvamus ajakirjandusest ei ühti absoluutselt sellega, mis ajakirjandus tegelikult on. Ma ei tahtnud võõraid inimesi intervjueerida ega välismeediat monitoorida. Minu arusaam ajakirjandusest pärines lapsepõlvest, mil ma andsin üksi, oma kulu ja kirjadega, kogu oma südameverega välja nii umbes 3-4 "zine"´i. Kirjutasin kõik rubriigid, tegin kõik illustratsioonid jne. Ja olin enamvähem ainus lugeja ka, vahel deklameerisin naabriplikale ette (talle õudselt meeldis, ei piinanud ma endast nooremat!). Minu unistus oli kooli seinaleht. Ilmselt Jaan Rannapi "Koolilugude" eeskujul? Igatahes pioneerindusest vabas koolis ei olnud enam ei punanurka ega seinalehte. Meenub, et vist mingi "klassileht" isegi käis käest kätte ringi, aga see oli ajutine nähe ega rahuldanud mu ajakirjandusvajadust. Igatahes need kodused lehed olid mul mahukad, mitmed eri rubriigid, aiandus, kokandus, uudised otse loomulikult, järjejutt ja ristsõnad. Erinevad ajalehed olid erinevate sihtgruppide jaoks. Üksikul lapsel oli aega küll, et neid välja anda. Üks leht oli näiteks sipelgate jaoks, mis kajastas nende jaoks olulisi teemasid. Ja üks oli UFOdest...Kui ma hilisemas elus kuulsin välismaa noorte "fanzine"´dest, siis tundsin teatavat ühisosa neis ja minu lapsepõlve hobides.

Ükskord puutusin kokku ka pärisajakirjandusega. Nimelt võitsin Meie Meeles olnud Mr. Lawrence'i plaadiarvustuse kirjutamise võistluse. Pika puuga võitsin, nagu žürii ja bänd mulle mainisid, olla niivõrd selgelt eristunud. Noh, mu sajaks isiksuseks kehastumise võimest oli kasu, ma nimelt kirjutasin arvustuse kui pseudo-intervjuu hulga erinevate inimestega, kes siis plaadist justkui arvamust avaldasid - mida arvaks 65-aastane Maali, mida 16- aastane Cäthlyn jne. Auhinnaks sain Mihkel Raua põlve peal istuda ja selles poosis Meie Meele kaanele. Enne seda tipphetke käisime aga Meie Meele toimetusest läbi ja mulle jättis kustumatu mulje toonane peatoimetaja Üllar Ende ja tema töö. Vot seda kõike tahan mina ka teha! Täiskasvanud inimesel nii lahe töö?! Terve kontor oli täis välismaiseid noorteajakirju, postreid, kaastöid jms. Imeline! Mulle jäi mulje, et peatoimetaja ikka enam-vähem ainuisikuliselt vedas kogu seda vankrit. 

Aga jah, mis on praegune ajakirjandus selle kõige kõrval? Mis sellest üldse järele on jäänud? Noh, mingid nišiajakirjad meil veel tegutsevad küll, aga ilmselt on see kõik ikka väga perifeeria. Õudselt tahaks mingis suures muusikaajakirjas töötada. Aga oot, meil neid enam-vähem polegi olnud...Mu meelest on see kõik üks kadunud maailm praeguseks, millest mul on kaunid mälestused, aga millest mu oma lapsed ei oska undki näha. Noh, et ootad iga nädal, millal sulle ajaleht või ajakiri postkasti potsatab, lõikad sealt pilte välja ja kleebid seinale. Täheke ja Hea Laps meil varem käisid küll, aga see oli ka kõik ja erilist vaimustust ma ei täheldanud. Ja ma olin ise see, kes Heas Lapses postreid vahtis ja lapselt lunis, et "vaata kui lahe, äkki paned  seinale?" Too ei saanud hästi aru, miks peaks. 

Mina ei maksa!

Viimasel ajal on rahast rohkem rääkima hakatud. Ka selles võtmes, kuidas osa inimesi maksab silma pilgutamata igasugust hinda, sest nemad saavad. Ma ei tea, mul on eluaeg olnud tunne, et isegi, kui ma saan, siis ennast lolliks teha ma ei lase, sest kui ikka maksta millegi eest jubedalt üle, siis ei näita see seda kui rikas ma olen, vaid seda, et ma olen lihtsalt rumal. Mul on tunne, et mu üle naerdakse, ma olen samasugune tola nagu need, kes oma raha petturitele kannavad. 

Oli ju mingi vanasõna ka, et rikas on see, kes igasuguse jama peale raha ei kuluta? See vanasõna vist tänapäeva maailmas enam ei kehti? Kõige üllatavamaid hindu näeb sageli väiketootjate puhul - ma saan aru, et neil ongi raskem suurtootjatega konkureerida, aga ikka tekib küsimus, et kui hinnavahe nii meeletu tuleb, on sellel asjal siis mõtet? Ons mõtet ostjaga pahandada, et miks ei osta oma ja kodumaist? 17 eurot nelja küpsetise eest nagu Ritsikuga juhtus - see ei ole ju okei?! Kusjuures ma küsisin mehelt, palju ta pakub üüratuks summaks nelja pagaritoote eest - ta pakkus 8 eurot. Ma pakuks ka, aga ilmselt mul ongi teine mõõtkava, sest pagaritooteid ma ostan üliharva ja neil ei ole minu jaoks erilist väärtust niikuinii, viimati jätsime vastlakuklid ostmata, sest kamoon, ühe hind tuli 1,50 :) Ma ostan selliseid asju ainult tähtpäevadeks ja vastlakukleid tuli mõte kah vastlapäevaks hernesupi juurde osta, sest "mulle on traditsioonid olulised" (hahahaaa!), aga sama hästi võin ka neid mitte süüa.

Veel markantsem näide käis läbi mu suvituskoha FB grupist, kus keegi sattus kohaliku poe ees kokku hingehinnaga komme müünud onukesega - 300 grammi lehmakomme 23 eurot. Teemasse süüvides oli selge, et see oli veel hea diil - kodulehe andmetel maksab 500 grammi 50 eurot.  Aga koduleht on ju korralik? Usaldusväärne ning traditsioonidele tuginev ettevõte? Noh, FB grupis räägiti natuke muud, olla tuntud pettur see "lehmakommionu". Aga ega ta muidu seda äri ei jätkaks, kui ostjaid ei leiduks vist. 

Ma kahtlustan, et sellised hinnaküsijad omakorda tuimestavad inimesi, ostja ohkab ja mõtleb, et eks kõik ongi nii kalliks läinud, mis mul üle jääb. Jõululaadal mul isa olla kõva häälega mingit aroomimüüjat sarjanud, kes 35 eurot tillukese saunalõhna eest küsis - ma ei kujutagi ette, kas selline tegevus toob kedagi mõistusele või lihtsalt tekitab reaktsiooni "ole kuss, teed siin häbi inimeste ees!". Aga ikkagi, asi ei ole vaesuses, asi on kuidagi selles, et meie, endised vaesed ida-eurooplased peame osalt uhkuse asjaks üle maksta, mu meelest. Rootslasest tuttav käis kunagi Kaubamajas imestamas, kuidas on võimalik, et teie, pisikese ja vaese riigi kodanikud peavad Crocside eest maksma kolm korda rohkem kui tema kodulinna, rikka Stockholmi inimesed. Ta käis seda müüjate käest küsimas siis, ilmselgelt vale sihtgrupp, aga ikkagi. Maksame, sest on staatuse näitaja kanda koledaid ja ülehinnatud Crocse? Rootslane vajas neid muide aiatöödeks. 

Mõni aeg tagasi hurjutati jälle neid pahasid eestlasi, kes Hiinast kaupu tellivad - toetate orjakaubandust, ei toeta kodumaist ettevõtlust! Mitmed kommenteerijad osutasid, et väga paljud "kodumaised ettevõtted" ostavad täpselt neid samu asju Hiinast, mõnikord panevad oma kaubamärgi nime ka külge, vahel ei pane sedagi ja müüvad neid samu asju poole kallimalt. Võiks siis ju juba otse Hiinast tellida, mis vahet seal on. Eesti rahvusmustrites tennised, mäletate. 

Ving ja hala ainult

Üha vähem on isu blogida, sest mulle meeldib kirjutada naljakatest asjadest, aga viimasel ajal on üha vähem sellist, mis naerma ajaks. 

Päevakajalistele teemadele ei ole mitte midagi lisada. Ei taha ka. Mingi naiivne illusioon on, et oleks inimesed ometi rohkem raamatuid lugenud, nad ei saaks olla nii pimedad. Olen jah viimasel ajal palju Venemaaga seotud raamatuid lugenud, ei tea, kui hästi see vaimsele tervisele mõjub. Alguse sai see vist Svetlana Aleksejevitši "Sõda ei ole naise nägu" lugemisest, mis jättis äärmiselt kahetised tunded - ausalt öeldes oli mul raskusi aru saamaks kuidasmoodi on kevad, keskkoolilõpp, noored neiud, elud ees - kibelevad rindele?! Sofi Oksaneni "Putini sõda naiste vastu" on väga hästi, julge sulega kirjutatud essee kõige selle tagamaadest, mis puudutab neid tuhandeid naisi Aleksejevitši raamatus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?" avab veel laiemat pilti, tutvustab ajalugu, aspekte, millest mul ausalt öeldes aimugi ei olnud. Lootusetu, aga hea lugemine. Viimati lugesin Tamara Petkevitši "Tähtede ja hirmu taustal" - soojalt soovitan, tõeliselt poeetiline lugu inimesest, keda saatus vintsutab ikka kõige jäledamal moel, aga kes on suutnud oma loo kirja panna ja läbi selle valgustada erinevat psühholoogilist tausta - miks mõni nii, aga teine naa, miks inimene on üldse? "Põrgu on teised inimesed", aga paraku paradiis vahel ka. Kõik see nõukogude inimeste riigiaparaadi poolt pekki keeratud psühholoogia, mida ilma taustata on keeruline hoomata. Haiglaseim näide on mu meelest uurija, kes paneb Tamarale süüks, et too rääkis, kuidas juba 1937. aastal inimesi piinati. "Mitte kedagi ei piinatud!", "Piinati küll!" Vaidluse kulminatsioonis näitab uurija Tamarale oma suus olevaid raudhambaid ja ütleb: "Näed, need hambad peksti mul välja 1937. aastal! ...Sel samal aastal, kui mitte kedagi ei piinatud!" Ja piinatust sai hiljem ise oma piinajate tööriist, kes teadis ühte, rääkis teist ja mõnikord läks seetõttu omadega täitsa segi. Selliseid juhtumeid, kus teod räägivad üksteisele vastu, halb tuleb sealt, kus oodata võiks head ja vastupidi, on Tamara loos niivõrd igapäevased, et lausa ime, kui keegi sellistes tingimustes terve mõistuse suutis säilitada. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate inimeste kaitsemehhanismid toimisid. Iial ei tea, milline su enda taktika oleks. Oleks, et ei saaks teada ka. 

No näed, tahtsin millestki lõbusast tulla kirjutama. 

Ahjaa, vingusin siin, kuidas Air BnB üle laseb, nüüd laseb Booking samamoodi. Kõigepealt oli mul juba ammu augustiks Kaunasesse bronn tehtud, ühel päeval saan sõnumi, et sorry, meil remont sel ajal. Väheusutav nagu, et tipphooajal järsku remonti tegema hakatakse? Üritasin midagi muud kinni panna, nüüd Bookingus ka sama jant nagu BnB-s, et üürileandjal on aega taotlusele 24 tunni jooksul vastata. Loomulikult ta ei vasta. Üldse tundub Kaunas olevat selle suve tippsihtkoht - mitte midagi ei ole saada. Hinnaklassist sobivamate kirjeldused on sellised, et enne ööbiks telgiga põõsa all (kirjutatakse, kuidas häirisid need kapist välja tulnud ämblikud ja ämblikuvõrgud igal pool - nagu mismõttes üldse ei koristata või?) ja hotellide hinnad on sellised, et selle eest saaks nädala Egiptuses juba ning isegi siis on häda, et seinad kostavad läbi jms. No ma tõesti ei arvanud, et Kaunasega sellised probleemid tekivad. 

Ainult ving ja hala täna, ega siia lõppu ei sobigi midagi lõbusat enam, tuleb teinekord uuesti üritada.

Mida teised minust arvavad

Käisin nädalavahetusel pealinnas. Meil on peres kõigil telefonides see äpp, mis näitab, kus keegi parajasti asub. Ei ole jälitusmaania ega Saudi-Araabia, lihtsalt huvitav on teada. Aga see äpp valetab väga palju. 

Tulen mina siis pealinnast koju tagasi, kui L. ühel hetkel tunnistab, et ta oli laupäeva õhtul ikka natuke mures, sest see äpp näitas, et ma olen Paldiski maanteel mingis suures hoones mingis korpuses neljandal korrusel. No teate ju küll, mis asutus asub Tallinnas Paldiski maanteel. Mulle tundus, et ta ei teinud nalja, ta oligi mures. Aga pagan küll, kui tõenäoline on, et mind hullarisse pandaks? Kui L. seda kahtlustab, siis mingi tõenäosus tema meelest ilmselt siiski on? Karm reaalsuslaks? Ah, ma parem ei mõtle sellele. "Maakas sattus suurde linna ja topiti otse hullumajja." 

Tegelikult äpp valetas, ma olin Paldiski maanteel küll, aga täitsa esimesel korrusel. Ja mitte hullumajas. 

Hulle tükke sai tehtud küll. Pärast telefon näitas, et olin kõndinud 31700 sammu ja ca 25 kilomeetrit maha. No Tallinn on ikka suur. Aga õudselt tore oli, teinekordki.

Mida enda kohta võib avastada

14. veebruari hilisõhtu. Istume kodus, igaüks oma nurgas. Äkki heliseb uksekell. Ei ole nagu kedagi oodata.

Ukse taga on kuller. L. räägib läbi fonoluku: "Kellele? Marcale? Jah, kohe lasen sisse!"

Mis on minu esimene ja tegelikult ka ainus mõte: "Oeh, nüüd on mingi tundmatu salajane austaja mulle Valentinipäevaks roosikimbu saatnud." Päriselt. Ma isegi ei saa aru, kust selline ettekujutus, aga nii oli. Ilmselge massimeedia mõju - Valentinipäev - kuller - salajane austaja. Ei mingit analüüsi, et kes pagan see küll olla võiks ja kuidas ta mu kodust aadressi teaks. 

Muidugi trampis trepist üles umbkeelne toidukuller ja näitas oma äpist, et tal vaja viia saadetis naabermajja kellelegi Marcellile. Aga vot seda ei oskagi enam tagantjärele öelda, kas ma ka pettumust tundsin :)