Nostalgiamatk

Pühapäeval oli jahe ja sombune päev, sobiv pikemaks jalgsimatkaks ning meil tekkis mõte käia ära Endla rabas. Lõppsihtkohaks Endla metsamaja. Selle kohaga on sellised lood, et ööbisime seal sõbra 30. juubeli raames 18 aastat tagasi. L. väitis algul, et ei saa ju olla nii, see tähendaks, et ta, sõbraga sama aasta väljalase, peaks ju sel aastal õudustäratavad 48 aastat vanaks saama, mille peale ma tuima näoga teatasin, et no arvutagu siis paremini. Mille peale L. paar vandesõna kuuldavale tõi. Ega jah, paganama 18 aastat tagasi?! 

Toona said seda maja broneerida vaid teadlased ning meie trampisime hanereas 6 kilomeetrit koos kogu tavaariga - mäletan, üks vend koperdas laudteelt õllekastiga alla - söögid, joogid, telgid jne ehku peale kohale. Äkki kedagi ei ole. Ja ei olnud ka, tee peal ei tulnud ka kedagi vastu. Tänapäeval liigub inimesi looduses hordidekaupa, ka pühapäeval veendusime selles, kuigi jah, maja juurde jõudes olime seekordki vaid kahekesi. Suurem looduses müttamine sai alguse vist Covidi ajal, aga jah, 18 aastat tagasi oli see vaid veidrike pärusmaa suuresti. Ehk siis majja me ei saanud, pidime selle ümber telkima. Osavamad poisid mehed (krt, juba 30 on mees vist, kuigi omavahel räägitakse siiamaani poistest) upitasid oma telgi sinna pildil praeguseks kaldus katusega osale, toona oli see sile. Redelit ei olnud, ei mina tea, kuidas sinna öösel purjus peaga magama roniti.

Meie magasime teisel pool maja esimese korruse terrassi peal. Nii palju kui magasime. See paks poiss, kes kastiga rappa kukkus, norskas kõrvaltelgis nagu homset poleks, siiani mäletan. Ja L.-i, kes roostikus pissil käis, pidi peale passima, sest korra ta suutis juba peaaegu ära uppuda sinna. Eelmistel päevadel oli kõvasti vihma sadanud ja toonane söögilaud, mis ei olnud selline katusega tänapäevane värk nagu pildil, ujus pahkluuni vees, lauani pääses puupakkudel hüpeldes. Praegu väidab RMK leht, et kohale saab ka kuskilt 3 km pealt, ma ei tea, kuidas. Meie tulime 6 km üks ots ja sama teed tagasi pühapäeval. Tee on alguses laudtee üle Männikjärve raba (imeilus!) ja edasi läbi metsa, kus tänapäeval osati multš maas ja korralikud sillad. Toona oli hanerada ja matkatee ise ringikujuline 6 km majani ja 8 km tagasi. Vot seal tagasiteel juhtus asju. Nimelt tõusis hommikul temperatuur nii +30 peale, niiske, palav, enamikul pohmell, mul ei olnud, sest olin natuke rase, joogivesi otsas. Otsustasime kuskilt lõigata ja otse loomulikult sattusime mingisse ilgesse rapikusse, kus vesi poolde põlve. Kui sellest läbi saime, jõime vett otse ojast. Eile jalutasime kah tollest mööda, no mingi nipiga ei oleks soovinud sealt sogasest veest sõõmugi võtta. Kusjuures keset ööd oli ühel preilil tuju ära läinud (sest ta enda meelest oli "korraks läbi" tulnud, aga koha peal selgus, et ta peika plaanis ikka ööseks jääda) ja ta jalutas kottpimedas (augusti keskpaik oli siis) üksi maja juurest maanteele ja hääletas koju. Ta peigmees läks järgi, aga arvas, et on pimedas tüdrukust mööda läinud vms, sest ei uskunud, et too tõepoolest see 6 km üksi, pimedas ja miniseelikus läbi käis, ilma taskulambita, ilma nutitelefonita, mida toona veel kellelgi vist polnud. Paar on siiani koos muide. 

Seekord ööbima ei jäänud, aga samasugune maailma lõppu jõudmise tunne oli küll. Maja asub järve ääres, edasi enam kuhugi ei saa. 

Mõtlesin, et ilmselt olen sellest retkest 2008. aastal ikka blogisse kirjutanud ka, aga selgus, et mitte. Ainuke postitus 2008. aasta augustist annab krüptiliselt teada mu rasedusest. Üldse on kõik need varajased aastad täis mingeid jubedaid arusaamatuid postitusi, mille sündmustest ma mitte midagi ei mäleta. No nagu see - kas need dialoogid on kirjanduslik liialdus ja kui pole, nagu ma ennast teades kahtlustan, siis kelle vahel need toimusid?? Mingeid asju see eest mäletan selgelt - lause "Suvilas pole muud teha kui juua" mõtlesin välja Tartu-Tallinn bussis ning panin märkmikusse kirja koos muude šedöövritega. 

 

Festivalimelu (agulimiljöös)*

Varakevadel vaatasin, kas meie kanti on esinema tulemas bände, keda päriselt näha tahaks. Viagra Boys näiteks esineb Stockholmis Gröna Lundis, natuke kauge ja natuke kallis, aga pagan. Siis järsku tuli uudis, et nad esinevad Tartus. Aajeee, karate, Riia loomaaed ja bidee!** Seejärel muidugi selgus, et tegemist on festivaliga (bändid teeavad tavaliselt lühendatud kava) ja algul ühepäevapileteid üldse polnud, teised esinejad maru meh ja pilet ühe bändi jaoks kole krõbe. Aeg läks edasi, meh-bände lisandus. Tehti loosikampaania somes, piletivõiduks kirjuta, keda festivalilt näha tahad, 90% vastas Viagra Boys. Juba siis tundus, et millegagi on korraldajad siin vist mööda pannud. Ehk siis pole vist vaid minu kiiks, et väga paljud esinejad on lihtsalt tapeet, kellel fännibaasi eriti pole, keda võib taustaks kuulata, aga kas just selle raha eest. Välja arvatud Tommy Cash siis, aga teda ma olen laivis juba näinud ja ma ei ütleks, et see nii väga midagi erilist oleks olnud. Ja too esinemine oli tuuri raames, mitte festivalil teiste seas. Üleüldse linnafestival kui fenomen. Ma ei saa sellest hästi aru. Võimalikult laiapõhjaline, et oleks midagi emale, vanaemale ja mässumeelsele teismelisele, aga natuke kalliks läheb see tervele vahmiilile kahepäevapasside soetamine ja nii tundubki, et linnafestivalid on neile, kes muusikast eriti ei hooli ja kelle jaoks on teemaks FOMO. Peaasi end igal üritusel näidata, äkki muidu jääd millestki ilma. Ma mõtlesin, kas lisan, äkki paistan kibestunud ja lastevaenulik, aga...vanemad käisid eelmisel suvel Stingi vaatamas, pilet pea sada eurot, allahindlusi polnud ja siis lavaesine täis ringisiblivaid kolmeaastasi. Ma saan aru, et lapsi on tarvis viisaka seltskonnaga harjutada ja muusika sobib igas eas, aga pagan, sajaeurone pilet lapsele, kes konkreetsest artistist essugi ei pea  - mu jaoks üle võlli. Ja ma olen ise sülelapsega pungifestaril käinud. Tööstuslikud kõrvakad olid tal peas ja sisse sai tasuta. Ja ma saan aru metalheadidest, kes oma järelkasvu HRL-ile viivad, ju olen normiede suhtes lihtsalt silmakirjalik. Puusalt pakun, et lastelt täishinda nõuavad ainult suured mainstreamile suunatud kontserdid.

Skenepõhised festivalid on kõvasti loogilisemad minu jaoks. Tümakafest, hip-hop fest, metalfest ja ooperipäevad. Aga isegi neile ei osta ma piletit enne ära kui esinejatenimekirja näen. Festivalimelu festivalimelu pärast ei ole minu jaoks. Ju on geenides, siiani mäletan, kuidas me ema-isaga Pori Jazzil püüdsime Phil Collinsit kuulata, kui mingi umbjoobes jorss selga vajus ja nõudis, et kukaa se laulaa?! Mu isal kui andunud fännil sai mõõt täis ja vist lasime isegi jalga sellise pühaduseteotuse peale. No ma olen ka see tüüp jah, kes autost enne ei välju kui hea laul läbi saab. Ja oi ma mäletan siiani austusega seda sõpra, kes Iron Maideni konsa ajal tilkagi ei joonud, sest "muidu oled pelleri järtsis kui järsku Run To The Hills kõlama hakkab!" Loogiline. 

Maidenist rääkides, käisime eile uut dokki "Burning Ambition" vaatamas. Pmst oli meil pereseanss - mina, L, Mini, Mini sõbrants ja siis üks võõras daam. Ma ei uskunud, et Tartus nii vähe Maidenifänne elab (ja nad kõik on naised, L. oli minu poolt kaasa veetud kaaslane). Ma olen ikka õnnelik inimene, sest nagu teadlased on uurinud, siis vaid vähestel tekitab muusika füüsilisi reaktsioone nagu näiteks kananahk tuleb ihule. Mul see tavaline. L. väidab, et pole iial sellist asja kogenud. Ilmselt sama, mis mul trenniga - vihu palju tahad, mingeid endorfiine ei nõrise, paljas pingutus ilma tasuta. Kuigi igaühe jaoks pidi oma ala leiduma. Ju mul on male, lihtsalt pole seda ära õppinud.  

Filmist pidin rääkima. Ega üllatusi ei olnud, ehk vaid see koht, kus nad Poolas pulma sattusid, aga muidu meeldis see Bruce'i põhjendus nende laulusõnade kohta, et kui enamik laulab triviaalsetest asjadest - pidu, naised, viin ja narko, siis kas pole need kõigile kättesaadavad nii ehk naa ja paremad reaalis kui lauluna? Nemad eelistavad laulda olukordadest, mida elus ette ei tule - kuidas oli Pachendale'i lahingus, vangistatuna jääpankade vahele või iidse meresõitjana tundmatuil vetel. Paraku on nad vist suures vähemuses, aga mina olen nende poolel. Miinusena tooks välja muusikastiilide omavahelise vastandamise. Jajah, sellega ma justkui räägin vastu enda varasemale tekstile skenepõhiste festivalide osas, aga no nii on. Kui te panete mulle lavale igast žanrist need õiged artistid, siis ma tuleks teie festivalile küll, aga paraku on selle tõenäosus väga madal. Või noh, kui raha oleks jalaga segada, siis muidugi, alati on võimalik avastada artiste, keda sa varem ei teadnud, aga paraku tuleb praegu veel prioriteete seada. 

Ma vist ei lähe see suvi ühelegi kontserdile ega festivalile, uskumatu. Kosmikud ja Tharaphita Kolga mõisas tundub väga hea, aga sõltub...asjadest. L. läheb Käblikule, sest festivalimelu..pfff. 

* Kurjam "Kuumalaine Stroomi rannas" 

 **Cool D varajasest varasalvest 

 

Ma ei ole mingi majandusinimene, aga

Taaskord hämmastusi töörindelt. Meil on üks klient, kelle dokumentidest pooled sorteeritakse ja skännitakse meie Rootsi kontoris ning teise poole nad siis skännivad ise. Nüüd me vaatasime, et pikalt pole nende poolt ühtki dokumenti tulnud, miks nii. 

Saime teada, et nad enam ise ei skänni, annavad selle töö meile üle. See on puhta pluss, sest nad tegid võrreldes meiega üsna kehva tööd, sorteerisid valesti, skännisid viltu ja sada häda alati. No ja raha peaks see ka ju juurde tooma, sest rohkem tööd tähendab rohkem raha, eks? Aa ei, raha saame vähem, sest nad ju rentisid seda skännerit meilt, seda raha enam ei saa küsida. Oot - aga sordite ja skännite siis ise tasuta või? No ei, selle raha ikka saame, aga no mitte nii palju kui skänneri rentimise eest saime. See skänner saab meil siin kontoris jalus olema nüüd lihtsalt...Kui palju on mulle seletatud, et masin on alati odavam kui inimtöö. Masinad võtavad kõik üle, sest masinad on odavad. Masinad ei söö ega pea lapsi üleval. Ei, meil on nii, et skänneri rent on kasumlikum kui mitme inimese käsitsitöö. Inimese töö eest pole sünnis pappi küsida? Ma ei saa aru. Minu kui ahne ärimehe mõte oleks öelda, et ahaa, toote skänneri tagasi, enam ise ei skänni, pääsete suurest vaevast ja ka renditasust. Nojah, see tähendab meile muidugi olulist töömahu suurenemist, seega summa summarum tuleb arve sama suur kui enne oli. Aga nende õnneks ma ei ole ärimees. Ei, meie võtame oma skänneri tagasi, teeme ise rohkem tööd ega nurise. Äkki saab veel kuskilt rihma koomale tõmmata? Eestis on ju pool aastat ilma koristajata hakkama saadud, vaat kui hästi! 

Niisama elumärke

Nädalavahetusel käisime jälle Koplis, kuhu laevatäis Rootsi punkareid kohale toodi ilmarahvale imestamiseks. Sealjuures avastasime taas ühe hea söögikoha,  selline buffee-tüüpi, ma muidu ei salli frikadellisuppi (ärge küsige, miks ma siis selle tellisin üldse - meie siilid, olemegi ühed kummalised loomad), aga seal oli päriselt hea ja ma võtsin pool portsu, mis oli minu jaoks suur kausitäis. Tartus vist kuskil nii odavalt süüa ei saa kui pealinnas. Üldse avastasime, et see Kopli liinidepoolne on hirmus ilus kant, roheline, parke täis ja meri igalpool ümberringi. Boonuseks see, et ühistransport käib ülitihti. Need munakivitänavad olid eriti nunnud. Uued majad mitte nii väga, aga praegu on veel ilu alles. Ja putukaväil on nii lahe! Tõsiselt ilus linnaruum. Mida see kolbanäoga EKREmutt selle asemel tahtis  - neljarealist maanteed või? Paavlis üritasime kaltsukas ka käia, aga no ma endiselt ei suuda. Mismoodi tuvastada miski, mis mulle meeldida võiks? Ma olen kärsitu, mul ei jätku jõudu kogu selle angaari läbikäimiseks. Peaks päris paljas ja meeleheitel olema, kui sinna sukelduks. Ostangi uusi riideid Lidlist, sest seal mul tuleb parajasti pähe, et oot, pükse oleks vaja vms. Eraldi pükste ostmiseks poodidesse suunduda - ei mina viitsi. 

Vahepeal käisime jälle Lätis ka, seekord pakkus suurima elamuse selline koht nagu Sietiņiezis. 

Eestist nii võimsaid vaateid vist ei saagi. Liivakivipaljandeid meil muidugi on, aga sellist jõge nagu Koiva Cesise kandis, ei ole. Imestasime muidugi selle üle, mis sunnib hordide viisi inimesi oma nime liivakivisse uuristama. Mida see annab neile kirjutajatele peale selle, et muudab ümbruse inetumaks? Et kui sa kraabid kuhugi südame ja sinna sisse enda ja pruta initsiaalid, siis on kohe igavene arm garanteeritud või? Ma saaks aru, et paar lolli, aga no nii massiliselt. Õõvastav inimliku lolluse ja looduse majesteetllikkuse vastasseis. 

Hiljem avastasin pettunult, et olen oma rinnal ussi soojendanud. Miskipärast tuli kodus arutlusele H.Ibseni "Nukumaja", mida mõni aeg tagasi vaatamas käisime ja järsku L. lajatas, et no aga ikkagi, naine jätab oma kolm last maha?! Ma siis vaatasin teda suurisilmi ja vastasin, et nojah, sama tavaline asi, mida iga nii kolmas mees (ei olnud statistikat käepärast, puusalt tulistatud, aga tundub umbes nii olevat) teeb ju? Mille üle imestad? Ja L. tõesti ütleski, et ahjaa, tõesti, kui sa nüüd nii ütled. Kuidas on võimalik selline pimetähn?? 

Aga noh, inimese maailmapildi kitsus või laius on ka sageli üllatuseks. Samal õhtul rääkis L. mulle kellestki ilgest värdjast prantsuse aadlikust, kes nautis piinamist ja perverssusi ja ma siis täpsustasin, et oot-oot, sa räägid markii de Sadest, eks? Ta vastas, et "vist oli jah selline nimi" ja ma olin nagu wtf, ma teadsin varajases teismeeas juba, kes oli de Sade. Kuskohast, pole õrna aimugi ja miks, aga teadsin, kuigi oleks ilmselt hea olnud, kui poleks teadnud. 

Ostsime piletid Iron Maideni dokumentaalile "Burning ambition", Mini tahtis ka sõbrannaga tulla, küsisin Mikrolt, kas tema ka. Ta ei tahtnud. Ma küsisin, et kas ta muidu teab seda bändi üldse. Muidugi tean! Surkisin siis edasi, et kas sa seda ka tead, mida nimetus Raudne Neitsi tähendab? Ma küsisin seda küsimust firmaüritusel viktoriinis kunagi, keegi ei teadnud. Mikro teadis, seletas mulle täpselt ära ka. Ma ei küsinud, kuskohast ta teab. 
 

Omapoolne panus teemasse "Inimene kui probleem"

Miks ainult blogides on normaalsed inimesed (no vähemalt neis, mida ma loen) ja kõikjal mujal ainult idioodid? Blogijate üle ma vahel imestan, aga et ma vihastaks, seda justkui ei mäletagi. 

Ma praegu tulingi närvide rahustuseks blogima, sest kuskil peab ju ennast välja elama. Töö juures ei saa, teised on kõik nii viisakad ja leebed, kui mul on juba nägu punane ja tunnen, et tahaks kedagi pussitada. 

Ah et, miks. Põhjust pole vajagi  leiab alati  pole vaja kaugelt otsida. Nimelt on rootsipoolne kolleeg hirmus elevil, et tema teeb meile mingi asja nüüd, mis meie elu nii palju lihtsamaks teeb. Ta on üks automatiseerimise fänn meil. Aga mulle paraku tundub, et ta sageli automatiseerib asju, mis seda ei vaja ja pahatihti tema automatiseerimine toob hoopis tööd juurde. Näide. On vaja mingitest PDF-idest infot välja lugeda Exceli tabelisse, selleks on programm. Hiljuti soovis klient veel paari asja sinna lisada ja nende lisandumist programmis pole, seega teeme seda käsitsi, no problemo, ei ole see programm ka ideaalne muu puhul (milleks me muidu üldse seda tööd teeme, eks). Igatahes see kolleeg avastas, et oi, see koht polegi automatiseeritud ja automatiseeris selle ära. Nüüd jah programm loeb mingi info välja, aga 80% sellest on vale ja ma lihtsalt kustutan selle kõik ära ja lisan õige info käsitsi nagu varem. Lihtsalt varem ma ei pidanud kustutama. A tüüp aru ei saa, tema ju tegi töö ära - nüüd programm ikka loeb! Mis sest, et valesti, aga loeb. Keegi ei jaksa temaga maid jagada. Kui see on see, mis talle loeb, siis fain. 

Uus imevigur, mille üle ta täna õnnelik oli, on samuti mu meelest mõttetus. Kui meil on mingi info poolik, siis on meil paar veebilehte, kust seda otsida. Kui ühest ei leia, otsime teisest. Tema tegi nüüd ühtse vidina nende otsingute jaoks, aga ma ei vaata seda, sest ma ei saa. Miks? Sest ta tegi selle vidina dark mode's. Ma vihkan seda. Ma ei näe seda. Mina temaga ei suhtle Teamsis va juhtudel kui muidu ei saa, (Jah, olengi selline. Teised ütlevad talle tere ja head aega, milleks dubleerida ja small-talki ma ei oska ja tema nalju ma ei jaga) aga ka teised osutavad, et miks dark mode? Sest "light mode fucking sucks" vastab tema. Nojah. Meie omad siis viisakalt seletavad, et mõnele ei sobi jälle dark mode, mis võib põhjustada ebameeldivust silmades, peavalu jne. Rootslane vastab, et light mode teeb pedeks. Nojah. Tahaks kirjutada, et mis selles halba on, aga ei viitsi. Mine p**** lihtsalt. Otsustan, et ma ei hakka seda vidinat iialgi kasutama. Olen kange. Ei hakka ja kõik, isegi kui ta sellele light mode'i lisab (ta lisab). Mina seda vidinat ei küsinud. Mulle pole seda vaja. Ei lind ega loom, üksik nahkhiir koopas. 

Koobastest rääkides, Lätis käisime, sellises kohas nagu Veczemju kaljud. Palju piknikukohti, rattatee mööda rannikut ja koopad. Täitsa ilus, üsna piiri lähedal. Rahvast muidugi juba oli, suvel ilmselt veel rohkem. 

Need moodustised rannas on koopad

Nädalavahetustel on pool Eestit läbi sõidetud, ei olegi nagu märganud, et kuskil halb ilm oleks olnud või külm. 

Soomaal

Algul tundus, et kass sel aastal lepib meie nädalavahetustel eemal olemisega, aga noh, selgus, et siiski mitte. Eks ma vahepeal ikka guugeldan 20 maitsvat retsepti kassist, aga noh, ei saa väga vasteid ja sinnapaika see jälle jääb. 

 

Rõve teema

Hoiatan, et kui te parajasti sööte, siis võib järgnev teilt söögiisu viia, aga ma tegelikult olen vaid sõnumitooja. Nimelt on viimasel ajal paar blogijat kirjutanud mulle üsna võõrast keskkonnast, spordisaalist nimelt ja kuna ma sellest mitte midagi ei tea, siis kipun ikka kohe arvamust avaldama.

Tegelikult asi nii hull ei ole, mulle tuli lihtsalt pähe kaks asja kokku viia. Aga selleni me veel jõuame. Spordisaalist on bloginud nii Katerina kui ka Kristallkuul ja mõlemad selles võtmes siis, kuidas mõned inimesed end seal ebameeldivalt ülal peavad. Kristallkuulil on härra Saunapaks, kes otse lavalt higisena basseini pommi hüppab ja Katerina räägib sellest, kuidas keegi puhastamata jõumasina ja alukate puuduliku kasutamise tulemusena endale sooleparasiidid sai. Täiega rõve, eks! 

Lihtsalt selle peale meenus see hiljutine draama kellegi sportliku naisterahvaga, kelle poolpalja keha peale väidetavad puritaanid (ja paksud ning endaga mitte rahul olevad inimesed) pahandasid. Teadagi ju, et hea vormi hoidmisel on tõhusaks abiliseks paeluss...Nali naljaks, aga tegelikult ka, ma olen alati mõelnud kas need stringid seal SPAs vähe ebahügieeniline värk pole? No ei ole ju kõik saunalavad seal desinfitseeriva kuumusega ja rätti ei vaevu ka kõik kanni alla panema. (Austria tekstiilivabades saunades on rätikutevirn uste juures ja ju oleks kummaline neid mitte kasutada.) 

Ma tean, ma olengi keskmiselt pipram eit igasugu kehalisuse osas, aga ma ei usu, et olen ainuke, kellel igasuguses vormis võõrast paljast ihu nähes on esimene küsimus hügieenis, mitte aga võrdlus enda parameetritega. 

Juba ema hoiatas, et paljastest naistest hoia heaga eemale - ta polevat nii hirmsat vaatepilti kui Pärnu naiste paradiisis iial näinud. Mitte vormis kehade kontsentratsiooni tõttu siis. Seal olla osa daame verine lapp jalgevahel päikest võtnud. Ehk siis inimeste arusaamad hügieenist on kahtlaselt erinevad. Ja palun, kui keegi freebleedingu pooldaja siin on, siis jah, mu meelest see ei ole okei. 

Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda.