Virginie Despentes. Kulla mölakas

 

Romaan kirjades ja blogipostitustes, taustaks  #MeToo, erinevad sõltuvused ja koroonapandeemia. Ütlen kohe ära, et minu jaoks on pandeemia kuidagi nii eilne päev, ajutine mõttetu jama, mis kiiresti unustati ja peale mida sama hooga edasi paarutati, kuigi pandeemia ajal justkui mõeldi küll, et "enne ja pärast" saavad kuidagi oluliselt erinema. #MeToo-ga on kohati samad lood, kuigi mulle tundub, et see isegi on veidi rohkem asjaolusid muutnud, iseasi, kas üldse nii kuidas oleks võinud - ahistamist on ilmselt sama palju, suurenenud on lihtsalt meedia huvi igasuguse nõiajahi suhtes, mis mu meelest on kohati ikka kõvasti üle võlli (antud juhul nt P. Diddy kohtuasja saatvad võltsvideod sellest, kuidas ta üht või teist inimest vägistanud on, ja millele klikkides satud kuhugi hirmsasse ussiauku, kus heal juhul su pangakonto tühjaks tehakse) - ehk siis suurenenud on uudishimu teema vastu, aga mingit sisulist arutelu või muutust pole olnud. 

Kuigi pealtnäha on raamatus kirjeldatavateks substantsideks, mida kuritarvitatakse, erinevad droogid ja alkohol, siis tegelikuks sõltuvusallikaks ja mõjutajaks on pigem internet, mis moodustavad nähtamatu võrgustiku kõigi tegelaste ümber. Osaliselt ma algul imestasin, et hakkavad jee üks netitroll ja tema ohver omavahel leheküljepikkusi kirju vahetama, aga ega ma tegelikult ju ei tea, mida teised inimesed netis teevad ja mida see blogiminegi muud on, kui kirjade kirjutamine, sh trollidele. Siiski tundub mulle erinev kogu internetiteema ulatus, ei tea, kas asi on selles, et meie keeleruum on kitsas ja rahvast vähe või on prantslased kuidagi temperamentsemad, aga mina küll ei kujuta ette, kuidas näiteks olukorras, kus väidetavad tülipooled Mallukas ja Lust jääksid korraga samale pildile ning sellest sünniks suur skandaal stiilis: "Vahi raisku, meediakõmu nimel on teeselnud, et tülitsevad, tegelikult on parimad sõpsid!" No ei huvitaks eriti kedagi, Elu24 ehk treiks nupukese, paar trolli kommenteeriks, et ühed mustad mõlemad ja olekski kõik, aga siin satuvad inimesed tõelise vihakirjade laviini alla, mis päädib psühhiaatriakliinikuga. Palju saavad meie naiskuulsused organiseeritud vihalaviine? Selliseid, kus uuritakse välja nende päriselu tuttavad ja liikumisteed ning ähvardatakse vägistamise ja tapmisega? Kas meil on organiseeritud incelite kogukondi? Kogu südamest loodan, et mitte. Kui palju sunnitakse feministlikke blogijaid vaikima? Mu meelest on kõik blogijad meil feministlikud selle sõna laiemas mõistes...

Igatahes kirjutasin ma raamatut lugedes märkmiku kaks lehekülge intrigeerivaid mõtteid täis. Ainus probleem, mis sellega tekkis, oligi just see, et natuke nagu liiga internetiks läks kätte - sõltub sellest, mida keegi raamatust välja loeb. Lugu kaob ära selle taha, mida autor on välja öelda soovinud. Ses osas meeldis mulle "King Kongi teooria" rohkem, et see oligi aus manifest, siin on tegelastes autorit rohkem kui tegelasi endid. Ja noh, sõltuvusteemast ei saa ma lõpuni aru ja eriti ei meeldinud see tegelaste imeline muutumine läbi üksteise toetamise. Mis Despentes see selline on? Et kuidagi moraal on ikkagi see, et iga tarvitamine viib sõltuvusse ja ainus võimalus on täielik kainus läbi teiste inimeste toe? Iuuu, ma ei taha sellist moraali! 

Mõtlesin kõigist neist raamatus ette tulnud ja mu tähelepanu äratanud mõtetest ka kirjutada, aga jätan selle järgmiseks postituseks, muidu läheks hirmus pikaks ja valguks väga laiali ka see nö raamatuarvustus. 

Aitäh Varrakule raamatu eest! Lugeda kindlasti soovitan, nii mõttetihedat kaasaegset ilukirjandust ilmub harva!

Pean vajalikuks üldsust hoiatada!

Ongi hoiatuspostitus, sest ma ise ei oleks arvanud, et nii võiks juhtuda, kui ise poleks kogenud. Käisime eile mehega poes, ma poe nime ei maini, sest arvan, et seda võib igas ketis ette tulla. Igatahes oli õhtune tipptund ja kuna tavakassasid meil ju enam eriti pole ning nutikassades on pikad järjekorrad, siis mõtlesime kasutada telefoni ostupuldina, sest selle jaoks on eraldi kassa ning saaks justkui kiiremini. Tavaliselt me telefoni ei kasuta, sest mees arvab, et see on natuke ohtlik, kuna telefoni ja kaubaga mässates võib telo vabalt maha kukkuda ehk siis ebamugav on sellega toimetada. 

Meil palju asju vaja polnud seekord, ostsime täpselt neli erinevat toodet ja skännisime sisse. Kassasse jõudes tuli muidugi ostukontroll - ürita veel kiirelt poes käia, eks. Kassapidaja piiksutas omakorda meie neli asja läbi, aga ütles siis, et viis peab olema, teil näitab viit asja ostukorvis. No aga misasja, me ei ostnud rohkem midagi? Mees siis vaatas, mis tal ostukorvis on ja voilà! - komplekt patju! Patju nagu väga varjata ei saa kui just rasedat ei mängi ja kuna need olid meil justkui kenasti sisseskännitud, siis poleks nagu põhjustki. Samal hetkel meenus mulle, et järjekorras meie ees oli üks naine suure käruga ja selles kärus olid tal tõepoolest padjad. Järelikult samal hetkel, kui me üritasime nutikassalt QR koodi lugeda, oli telefon suutnud kuidagi paari meetri pealt need padjad endale sisse skännida. Niimoodi võid ju ise teadmata telefoniga vehkides endale pool poodi ostukorvi laduda. Ealeski poleks arvanud, et see skänner nii kaugelt võtab. 

Igatahes tänu taevale, et see ostukontroll seekord tuli, muidu olekski ca 19 eurot maksnud patjade eest, mida ise katsudagi ei saanud. Mees pärast ütles, et ta vaatas, et arve on natuke suur küll, aga tänapäeval ongi kõik arved ootamatult suured...

Viimane hetero

Tegelikult ma tahaks ikka eelmist postitust täpsustada. Seal raamatus mainiti ka "inimese teooriat" ehk siis teoorias pole armastuseks oluline pikkus, paksus, nahavärv, sugu  - oluline on inimene kõige selle taga. Selle teooria tegelased aga raamatus põrmustavad, sest no ei ole ju nii ikkagi. Täpselt samamoodi mul - teoorias peaks ju demiseksuaalsus enam-vähem võrduma biseksuaalsusega, sest kui on oluline hingeline lähedus, siis mida see sugu siin lugema peaks? Aga loeb. Sõprus ei võrdu armastus. Biseksuaalsed inimesed ei pruugi üldse demiseksuaalid olla ega vastupidi. 

Just kuulasin Pale Wavesi uut plaati ja no kõik tore, iseenesest meeldib, aga pagan, miks need laulud sellised lesbihümnid peavad olema? Ja miks see mind üldse häirima peaks? Aga vaata häirib. Ma ei pea ennast homofoobiks üldse, aga näiteks omavahelise kallistamise komme oli mulle algul üsna eemaletõukav. Just teiste naiste puhul siis, mehi võin kallistada, palju kulub, aga naistel on ju tissid...iuu! Mingi latentne homofoobia või hoopis kapilesbi olen? Kuigi ma räägin, kuidas mulle on oluline hingesugulus, siis mingi teema on ikka kehadega ju ka. Või ma pole lihtsalt õiget naist leidnud, kellega hingesugulust praktiseerida? Sellist A-korviga...Lollid naljad jätta, aga jah, tegelikult on ju ka meeste puhul ikkagi mingid välised tõmbumised-tõukumised olemas. Ma võin meeste puhul ka mingeid asju välja tuua, mis mind välimuse puhul eemale tõukavad. Iseasi, et kui ma kedagi lähemalt tundma õpin, äkki siis need konkreetsed asjad enam ei häiri. Naiste puhul lihtsalt ei tõmba mind välimuses miski ligi? No aga ega meeste puhulgi tõmba iseenesest. Harjumus armuda meestesse?

Sest see on nii kuradi erinev! Mõned jooksevad teismeeast saati ringi: "Appii! Issand - vaata kui ilus mees!" Ma olen alati õlgu kehitanud, et no objektiivselt võttes ehk ongi, aga mis siis? Mida see mulle tema kohta ütleb - mitte midagi! Samamoodi ajas vihale igasugune võõraste meeste poolne: "Jou, kena tibi, tule siia!" Aga kõiki ei aja, mõni tundiski end meelitatuna. Loomulikult arvasin ma toona, et igavesed pealiskaudsed vuhvad, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ongi tavaline, et need asjad käivad erinevates kategooriates - mingid hingesugulased, kellesse ei armuta ja siis suvalised, kellesse armutakse nende näolapi tõttu? Aga nii tuleb ju probleeme! Nii palju murtud südameid, kui selgub, et ilusa näolapi ja trimmis tuharate taga pole mitte midagi muud. Pealegi, nii võib ette tulla suisa ühepoolset armumist, mis on veel suisa arusaamatu va armumised fiktiivsetesse tegelastesse, lemmiklauljatesse-näitlejatesse, kellele sa ise iseloomu juurde oled mõelnud. Ma osaliselt usun sellesse, et inimesed enamasti lihtsalt kohanevad üksteisega ajapikku, et algul ehk oligi välimus see, mis tähelepanu äratas, aga kui teine pool just eriline eesel pole, siis kuidagi ikka klapitakse. Aga see on juba ammu läbinämmutatud teema tegelt. Uus oli lihtsalt see vaatenurk, et miks siis juba üldse mitte biseksuaal olla?

Miks on vaja meest, kui on olemas parim sõber?

Lugesin siin ühte väga toredat raamatut - Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta", selle aasta Loomingu Raamatukogu 11. raamat, soovitan soojalt. Hästi kirjutatud (prantslased kuidagi kirjutavad silmapaistvalt hästi mu meelest), rõhk on korraga nii üldisel kui ka üksikul - poliitiline olukord vs bürokraatia hammaste vahele jäänud oma elu Prantsusmaal elanud Aafrika juurtega noormees, keda ähvardab maalt väljasaatmine ja tema lapsepõlvesõbrast neiu (minategelane), kes soostub noormehega fiktiivabielu sõlmima. Põhimõtteliselt ongi kogu tegevustik, aga meenutatakse hästi palju minu põlvkonnale tuttavaid nähtusi, olukordi, lisanüansina multikultuurne Prantsusmaa. Selline romantiline suureks kasvamise lugu.

Mis tegelikult siis ei ole romantiline, eks, sest ei, peategelased on lihtsalt sõbrad. Lapsest saati lahutamatud. Autor ise (kes annab oma nime ka minategelasele, ma ei tea, kui palju loost endast oli tegelikult juhtunud, palju mitte) ütleb raamatu lõpus olevas intervjuus, et:" Ja ma mäletan samuti seda, et sain palju märkusi naislugejatelt (põhiliselt) ja meeslugejatelt (neid on palju vähem) teemadel, mida ma polnud oodanud, täpsemalt mehe-naise sõpruse võimalikkuse kohta. Mul endal polnud vähimatki kahtlust: see on olemas. Ma sain teada, et osa mu lugejaskonnast pidas seda ulmeliseks."

Ma tahaks ka just selles osas imestada. Aga ilmselt mitte neil põhjustel, miks naiste-meeste sõprust tavaliselt võimatuks peetakse. Mul ei ole kunagi olnud sellist eluaegset ustavat sõpra, kellega saaks nutta ja naerda, kõigest rääkida jne nagu raamatus oli ja ma ei saa siinkohal aru ainult ühest asjast - kuhu mahub sellise läheduse puhul enam kolmas osapool? Miks on sul vaja boyfriendi kui sul juba on selline sõber? Võib-olla see on demiseksuaalile omane vaatenurk, sest meil käibki armastus vaid käsikäes vaimse lähedusega, aga ma ei kujuta absoluutselt ette, et sul on selline sõber ja siis ka veel mingi boyfriend või girlfriend. Ma olen selline ühele pühenduja ja mul on pühendumiseks vaja sügavamat lähedust ning ma ei usu, et see saaks olla korraga mitme inimesega. Mul on vaja pidevalt ninapidi koos olla. Sõpradega võib muidugi mõnikord kokku saada ja aega veeta, aga see ei ole selline lähedane sõprus mu jaoks, mul ei ole suhte kõrvalt lähedaseks sõpruseks enam jaksu ja ma vist ei igatse seda ka, sest no mul üks selline sõber juba on ja see on elukaaslase vormis. Ma tean, et on inimesi, kes ongi lähedasemas suhtes oma sõprade kui elukaaslasega, aga ma ei saa sellest aru - milleks selline elukaaslane? Et jah, mu jaoks oli ka see suhe ulme - te olete teineteisele lähimad, aga te ei ole armastajad? Kuidas te nii saate? Või on mul mingi haiglane omamiskirg, et kui nii tore inimene, siis olgu kogu täiega minu? Ilmselt inimesed siiski armuvad hoopis muudel põhjustel kui mina.

Sääsed

Pühapäeval sai käidud Lätis Seda soos. Õudne võsa, mitte midagi kuhugipoole näha ei olnud, isegi vaatetornis puudus vaade, ainult sääski, kärbseid ja põdrakärbseid lendles lademetes. Loomulikult olime riietunud vastavalt ilmale ehk siis lühikestes pükstes ja T-särgis. Isegi seda sääsekübarat ei olnud kaasas, mille ma Lapi jaoks ostnud olin ja mida läks vaja alles augustis Pähklisoos, kus kärbsed mulle järjekindlalt kõigisse peas asuvatesse avaustesse püüdsid tungida.

Pähklisoos, mitte Seda soos, kust ühtki pilti isegi ei teinud, sest polnud, millest teha. Kärbsed ründasid tagasiteel.

Igatahes me peame rääkima sääskedest, sest täna on neljapäev ja ma sügelen ikka nagu hull. Ühel jalal lugesin kokku 37 ja teisel  33 sääsepunni. L. irvitab, et ei ole võimalik, tema arust sääsepunnid on häirivad ainult suskamise ajal ning on tunni aja pärast juba kadunud. Kurat, kui nii oleks, miks siis üldse inimesed ennast sääskede eest kaitsevad?! Olgu öeldud, et sääsetõrjet sai peale lastud küll, pidevalt ja no mitte kui mingisugust kaitset see ei andnud. Mul tulevad sääsepunnid üles umbes päev peale hammustamist ning püsivad see järel järelejätmatult sügeledes nii umbes nädalakese. Kumb variant see tavalisem on - kas minu piinad või L.-i suts ja valmis, korraks on ebamugav? Mu jalad näevad välja nagu mul oleks muhkkatk ja pikki pükse ega seelikut ma ka kanda ei saa, sest need ajavad jalgade vastu puutudes need veel eriti kihelema. Mitte et niisama kõndimine ei ajaks, sest jalad ju ikkagi...ma ei tea, rappuvad või värisevad kõndides. Pahkluude ümbrused on kõige magusamad kohad, seal pole punnide vahel üldse puhast maad ja loomulikult puutuvad pahkluude vastu kõigi jalanõude servad, paelad, rihmad jms. Hiina piin.

Eeloleval nädalavahetusel sukeldume taas võssa. Ennustatav temperatuur lubab seekord ilmselt püksid jalga panna siiski.

Millest mina aru ei saa

Ma olen selle üle ilmselt juba kaevelnud ka, aga siin ükspäev puutusin jälle kokku. Ehk siis inimesed, kes enne millegi kindlameelset väitmist oma fakte üle ei kontrolli. Ja ma ei räägi siin keerulisematest konstruktsioonidest* nagu kas maakera on ümmargune või lame ja kas vaktsiinid põhjustavad autismi, vaid lihtsatest, kergesti kontrollitavatest asjadest a la Eesti tähestiku esimene täht on A. 

Hakkas siin üks meesterahvas jaurama, kuidas ühe programmiga ei saa ju mingit asja teha ja nüüd tuleb kõik ümber vaadata ja paha küll, et kokkulepped juba sõlmitud jne, aga kuna selle programmiga EI SAA seda asja teha, siis nii on. Probleem selles, et kui ta oleks selle programmi enne jaurama hakkamist avanud, oleks ta võinud veenduda, et saab ikka küll selle programmiga seda asja teha. Eks ma siis viisakalt informeerisin teda. Selgitasin juurde ka, kus on see nupp, kus seda asja teha saab jne. Üks teine naine seletas ka pärast üle. Ja oleks see mees siis meie tekstile mingi püstise pöidla pannud või midagi, oo ei. Ta kadus vaikselt vestlusest lihtsalt. Võib-olla ma olen liiga tundlik, aga ma panen selliseid asju tähele. Mõtlen juurde, et küllap see onu läks nüüd omaette mossitama, et pagana eided kaagutavad. 

Ei, see ei pruugi üldse olla soospetsiifiline teema, aga mulle tundub, et kõrge enesehinnanguga on see kergelt seotud küll. Teine kogemus oli ühe naisterahvaga, keda iseloomustati kui äärmiselt ambitsioonikat. Tuleb tema siis minu juurde, et vaja seda ja toda, sest olemasolev aparaat ei tööta. Ma imestan, et kuidas ei tööta, ma koguaeg kasutan? Ei, see ei tööta, saan väga enesekindla vastuse. Lähme siis vaatama. Ausalt öeldes ütlesin ma tookord seda üsna õela häälega vist, et "nojah, lapselukk on peal". Muuseas, ta ei osanudki seda lõpuks maha võtta. 

Absoluutselt kõigil meil on blonde hetki, mul endal on neid kõvasti, aga ma tunnistan seda ega ütle enamasti kindlas kõneviisis, et see on nii või naa, ma ütlengi, et minu arust või mina ei saa. Ja nii palju suudan ka eneseuhkust alla suruda, et kui keegi mu veale tähelepanu pöörab, siis viskan vähemalt püstise pöidla. 

Sellega seoses meenub, kuidas kunagi oli raadios miski mäng, kus auhinna võitmiseks pidi teadma, mida tähendab ansambli The Prodigy nimi eesti keeles. Omaette imestasin, et täitsa mõttetu mäng ju, vastuse saab igaüks üle kontrollida. No pärast saatejuht teatas, et tuli palju õigeid vastuseid, aga siiski ka mitmed valed, kus pakuti näiteks sipelgat ja muid putukaid. Et bändi logol on sipelgas, mida siin rohkem üle kontrollida? Mis inimesed need sellised on?

*Ses mõttes, et eeldavad seletamist, omavad vastuolulisi infoallikaid jne, mitte et nad minu silmis kahetised oleks.

Charlotte Weitze. Rosaarium

 

Kõik kirjutavad sellest raamatust maru krüptiliselt ma tagantjärele vaatan. No et sügav ja mõtlemapanev, eks mainitakse, et häiriv ju ka. "Väga veider" arvab keegi. Kaanekirjeldused on sarnased. "Häiriv, düstoopiline ja loomalik nagu Lars von Trieri film." Mulle tundub see vist kõige tabavam. Ühtegi Lars von Trieri filmi ma muidugi näinud ei ole, aga kõik ju teavad nägematagi, mis neis erilist, eks? Mul lihtsalt on häirivate asjade vaatamisega veel palju halvemad lood kui häirivatest asjadest lugemisega. Mulle on mu uni armsam kui igasugu vürtsikad elamused. 

Igatahes maandusin ma Charlotte Weitze "Rosaariumiga" voodisse ja kui L. magamistoa uksest nii umbes veerand tunni pärast möödus ning pilgu sisse viskas, jäi ta paugu pealt seisma ja küsis, miks mul ometi selline nägu ees on. Ohkasin, et pagan, olen jälle raamatukogust ühe intsestist rääkiva raamatu kaasa haaranud. L. pööritas silmi ja Mikro piiksatas oma toast, et emme, mis see intsest on? "Sugulaspaaritumine!" vastasin napisõnaliselt, konkreetsus on enamasti hea relv. (ÕS-is on muide sõnaseletuseks "verepilastus" - no palun, mida see selgitama peaks? Üks salapärane sõna teist asendamas.)

Lisades sugulaspaaritumisele veel ka maagilise realismi, ei saa just meeliülendavat kompotti, vähemalt minu jaoks. Kaanel ju hoiatati ka, et "liiga lihtne on välja tuua sarnasust "Rosaariumi" ja Gabriel García Márqueze maagilise realismi kanoonilise teose "Sada aastat üksildust" vahel." No see pühakiri ei olnud ka üldse minu teetassike, ei-ei. Kui veel kaanetekste tagantjärele analüüsida, siis on ju selge, et ka "naiselik lähikontakt, tütarlapselikult soe, niiske ja aldis elule" viitab ju üsna ühemõtteliselt sinna jalgade vahele ning üldjoontes see temaatika mind kirjanduses ei paelu. Mulle piisab Rammsteini laulutekstidest, tänan. Kusjuures, Zwitteri "Wenn die anderen Mädchen suchten Könnt ich mich schon selbst befruchten" tuli mulle lugedes mitu korda meelde.

Aga! Aga küll see raamat mulle meeldis! Jättes kõik selle eelnevalt pajatatu tagaplaanile, on tegemist siiski fantastilise mõttelennuga mulle äärmiselt imponeerival teemal ehk siis bioloogia. Boonuseks korralik postapokalüptiline stsenaarium, mis ka stsenaarium on. Ilma "väikese veidruseta" ei oleks ilmselt saanud midagi seesugust kirja panna. 

Haa-haa! Keegi arvustab, et algus (no see intsestivärk, noh) oli küll tema maitse järgi imelik, aga edasi järgnes liialt aimekirjandusse kalduv targutamine - palju infot ja vähe emotsionaalset seost. No vot siis. Mu meelest just need kokkupuutepunktid reaalsusega ja päris looduse uurimist puudutav oligi see, mis raamatu väärtuslikuks tegi. Intsestilugusid võib mujalt ka lugeda ja neile emotsionaalselt kaasa elada. /Õelal irvel/

Ehk siis väga kahetine lugemiselamus, mille puhul ma tunnistan, et teatud võtted, mida ma enamasti ei talu, kannavad siin efekti välja ja kokkuvõttes on tegemist väga hea raamatuga. Soovitada küll ei julgeks, aga samas huviga loeks, mida teised arvavad.