Ohh ja ahh, ei mäleta, kumb oli kumb, aga pigem see teine

Viimase aja ohhoo-hetki - Silvia Ilves olevat 34-aastaseks saanud. Ma põrnitsesin šokeeritult ekraani, sest olin teda alati endast nii paar aastat vanemaks daamiks pidanud. Aga et üle kümne aasta noorem?! Ja ma muuseas ei taha öelda, et "näeb nii vana välja", üldse mitte, ta lihtsalt tundub selline...täiskasvanu. Edukas daam - lapsed, karjäär - järelikult ikka vanem inimene, eks. Mul on ilmselt mingi sündroom küljes, mis sunnib iseend lapseks pidama ja "suuri inimesi" pelgama. Ja ma alati rõõmustan, kui leian, et tegelikult on suur osa eakaaslasi sarnased enda meelest "eluks kõlbmatud" ja kuidagi ehku peale oma eluga toime tulevad indiviidid. 

No ja siis vastukaaluks kõik need purulollid, aga enesekindlad, kes eluga imehästi toime tulevad. Mikro vaatas suvi läbi järelvaatamisest erinevaid mälumängusaateid ja sealt ikka pudenes neid pärleid. Selle koha peal, kus üks enesekindel meesterahvas teatas, et "see enne surma Eva Brauniga abiellunud meesterahvas" oli James Bond, lasin ma teleka suisa pausi peale panna, et seda fakti nüüd natuke seedida. Mismoodi? Kuidas palun? Jah, ma olengi viimasel ajal see, kes suure häälega parastab, kui mõni on jälle oma pin-koodid petturitele andnud, lugesin seda Kunstnike liidu juhtumit ja ma lihtsalt ei või, kui tähtsaks mingid pisikesed inimesed ennast tegelikult peavad. Politsei kasutab teid salaoperatsiooniks! Kellelegi rääkida ei või! Kuidas sa usud sellist asja?! Kuidas sa usud, et sa lähed nii palju korda? Mingi lapsepõlvetrauma - ära sa kellelegi räägi, et ma sulle käe püksi panin, see on meie ühine saladus ja kui räägid, siis pannakse su emme vangi! Sama tase ju. A näe, toimib. Lihtsad asjad ongi geniaalsed. 

Suve lõpp tuli Valgerannas, mis ongi mu lemmikrand tegelikult. Meeldejäävaimatest olukordadest ei jää alati häid pilte:

Bookingu ülevaated on mõneti informatiivsed ikka, olekski peaaegu minemata jäänud, sest lähima majutuskoha kommentaaridest leidsin sellise, kus öeldi, et kõik muu oli kena, aga need suured ämblikud laes...Kindel ei. Ma ei kaalu ka sellist kohta. Õnneks leidus teine, kus puhtuse hinne oli üle 9. Ma ei ole mingi cleanliness is Godliness tüüp ju ja enamasti mõeldakse vist puhtuse all ka seda, et pole liiva põrandal ja karvu kraanikausis, millest mul on enam-vähem suva ja mu enda kodu võib muus osas olla koristamata, aga vot mingid ämblikuvõrgud kuskil, seda ma ei talu, kuigi need võivad käia käsikäes täieliku puhtusega. Mu kunagine ämm näiteks keeldus ämblikke häirimast, sest nood ju kenad loomad...brrrrr. 

Üldse sügis on ses osas õudne aeg, pikalt peksis FB mulle teateid vanalt head Inglismaalt, kus parajasti on käimas majaämblike invasioon. God save the Queen! Ma olin neli päeva suvilas ja iga kuradima päeva kohta oli üks koivik kraanikausi seinal. See sein on tumerohelist värvi ja need õudused ei paista sealt esimese hooga kättegi ja kui sa juba oled oma käe sirutanud kohvitassi järele...brrrrr. 

Eile käisime Meelva rabas. L. ostis omale räätsad ja tahtis neid proovida. Tagantjärele tarkusena ei proovinud, vaid tassis lihtsalt terve maa seljas. Süüa ei olnud enne aega, vee kaasa võtmine tundus liigse koormana. Oehh, see oli jube. Meelva pole mingi laudteedega raba sul ja enamasti käiakse seal talvel vist. Palav oli, sumpama pidi, kärbsed. Pulss pani mul raudselt üle 200, L.-il on kell, mis näitas tal keskmiseks südame sageduses 155 ja max 188. Põhimõtteliselt ma tundsin oma südant kurgus. Ma ei tea, kas selle tulemusena või veepuudusest sain ma sellise tuumapeavalu auto juurde tagasi jõudes, et oli. Lühikesed pingutused peaks südamele hästi mõjuma, kuskilt lugesin. No ei tundunud küll. Kõigest tund ja 15 matka ja nii läbi omadega. Ahjaa, ilus oli vist ka:

Pildilt tundub nagu jalutuskäik pargis

Sihtkoht, kus oleks tahtnud laukasse karata, aga energiat oli vaja tagasiteeks säilitada

 

Majandusvõhik

Lugesin just Steinbecki "Me tusameele talve" ja olin sunnitud keskpärase hindega piirduma, sest kuigi kirjutatud on ju hästi, siis ma lihtsalt ei saanud süžeest aru. Täpselt sama jama oli selle "Rahamaaga", mida ma ei vaadanud etendusena, vaid lugesin tekstiraamatut. Kui asi puutub rahasse, siis ma lihtsalt ei saa aru - mismõttes mahhinatsioonid, mida tähendab "raha pesema", mis onupojapoliitika, öelge otse palun, kes see keda pettis ja millega, ma ei saa ikka pihta, palun selgemalt. Sama jama on igasuguste põnevikega, ma olen nii mõnegi lõpuni lugenud ja tõdenud, et ei mina, krt, aru saa - vihjatakse millelegi, aga kes too, miks ja mida tegi, ikka päris selgelt välja ei öelda. Ja ärge tulge ütlema, et jäetakse mõtlemisruumi - põnevikud ju selleks ei ole, mõelda saan ma motiivide üle alles siis, kui ma aru saan, mis üldse toimus, aga no näiteks "Me tusameele talves" ei saanud ja see pole isegi põnevik. Ju siis ma ei saa üldse aru, mis elus toimib ja kuidas elu toimub.

Eile käisin poes ja avastasin mingi toote, "söödavad lilleõied", pisike karp, sees kümmekond õiekest. Maksis natuke alla 8 euro. Kahju, et üles ei pildistanud. Kuidas saab selline asi olemas olla? Ma saan täiesti aru, et kui sul on mingi peen bankett tulemas, siis sa tellid kuskilt raske raha eest need lilleõiekesed oma toite kaunistama, aga see oli suvaline toidupood. Kui kaua need lilleõied säilivad? Kui palju kulub nende pakendamisele plastikkarpi? Kes krt neid toidupoest ostab? Sellise hinnaga? Kuidas sai kellelegi pähe tulla, et see on mõistlik äriidee? Aga äkki on? Äkki teenib sellega maru hästi, maksab kinni liisingud ja päiksereisid? Äkki tegelt elu ongi selline? 

Või on ikka nii, et 90% sellest kaubast lendab prügikasti, keegi on kuskil juba selle eest maksnud ja tal on sügavalt pohh, müüb see või mitte. No nagu need ilusalongid, mis päevi tühjana seisavad. Granaatõun maksab ju ka poes mingi euro ringis, aga kui tahad ilma ise lägastamata seemneid kätte saada, siis osta plastikusse pakendatud variant, umbes 5 eurot poole granaatõuna seemnete eest. Kas keegi ostab neid? Mulle kunagi räägiti koolis, et eksisteerib nõudlus ja pakkumine, mida kõrgem hind, seda rohkem järelikult tahetakse. Elus ringi vaadates tundub mulle, et see ei kehti. Üritatakse mingit asja hingehinnaga maha parseldada, aga kui ostjaid ei leidu, siis läheb see lihtsalt prügikasti. Suva sellega. Proovime homme jälle. Kindlasti mitte odavama hinnaga, siis ei osteta üldse, arvatakse, et nii odav ei saa hea olla. 

Loomad kaelas

Hetkel on trendikas kanapidajaks hakata, ma sain olude sunnil endale mesilased kaela. No eks ma vaatasin jah, et mingid tiivulised tikuvad suvila veranda alla, aga loll nagu ma olen, pidasin neid paariks herilaseks, mis pole seal midagi uut. Vat eelmisel aastal roomas sealt samast meetrine nastik välja, see juba oli midagi, aga peale seda ei kutsu kedagi väga sinna verandaaluse eluga tutvuma. Enne seda oli L. seal just ise roomanud, et netikaablit paigaldada, aga rohkem teda ei kutsunud. Igatahes istusin ma seal verandal oma ripptoolikeses ja vaatasin, kuidas neid tiivulisi ikka rohkem ja rohkem sealt august sisse ja välja käis ja kui lõpuks L. laksu ära sai ja näitas, et pool mesilinnu tagumikku oli koos nõelaga sees, siis oli selge, kellega tegu. Muidu rahulikud linnud, aga kui ikka liiga lähedale satud, panevad siraka ära, ei hellita. L. on juba kolm pauku kirja saanud. Kassile taheti kah kambakas teha, kui too verandalt põgeneda tahtis, ullike ise ei saanud midagi aru, kui ta mummude poolt ümber piirati, pidin ta kaenlasse haarama ja ära päästma. Peavad veel meemaiaks karuks või midagi. 

Lugesin, et tuleks mesinik kutsuda, kes sülemi ära viiks, aga no ilma verandat lahti lõhkumata ei saa kuidagi. Talve nad ilmselt seal üle ei ela, maja ju ei anna sooja, sest talvel seal kedagi ei käi. Samas räägiti netis, et kui koht sisse elatud, tulevad uuesti. Iseenesest oleks põnev näha, milline see pesa neil seal on, aga nad ei lase ju. Ma teadaolevalt allergiline pole, aga see ju võib elu jooksul muutuda ja ma väga ei tahaks riskida. Allergiatabletid on nüüd igaks juhuks suvilas kaasas. 

Üsna totud tunduvad need mesilased olevat kui eemalt vaadata - lendavad üksteisele otsa, kui üritavad tarru (kas meie verandat tuleks nüüd nii nimetada?) pääseda, mõni täristab niisama mitu minutit ühes kohas üritades end läbi seina puurida vist. Mõni mu arust teeb korjelendudest täiega poppi - töllerdab niisama avause juures ja teeb näo, et tuli just lennu pealt. A mõni on tige ka, üks haakis end mulle niimoodi sappa, et tuli lausa tuppa järgi, konkreetse sooviga mind karistada. Selle olime sunnitud maha lööma. Igaks juhuks hoiatasin esivanemaid ka, et nad jumala eest ei mürgitaks (vanade eestlaste kena komme igasuguse loodusega kohtudes, naabrid on meil näiteks kõik kuklaste pesad ära mürgitanud ja ema tahtis nastiku pärast veranda mürgiga üle külvata...), sest sel juhul hakkab pesa mädanema ja koledat haisu levitama ja seda on jõledam taluda kui elus mesilasi.  

Selle suve hetki

Nojah, kaks kuud pole kirjutanud, kes oleks arvanud. Esimest korda elus oli mul juulis puhkus, ärge teie nii tehke, nüüd on tunne, et suvi läbi. Kooliasjad tulid tänavu müüki 21. juulil. See ei ole normaalne. Raudselt on praeguseks juba parkad ja botikud ka pakkumises. 

Aga alustagem meenutustega. Mina olen nüüd see, kes Virtsu praami peale kihutades järsku röögatab, et "Jää seisma!" ja siis vaevalt pidurdanud auto uksest välja ropsib. Ossi klassika. Ja pole vaja muretseda, et mis hirmus haigus, ei, tavaline alkoholimürgitus. Kolmest kokteilist. Mind ei usuta, aga jah, selline mu organism kord on. Mismoodi inimesed päevi joovad, mina ei tea, sest minuga juhtub nii. Ainus asi, et minu vanuses võiks juba teada, et tühja kõhu peale ei jooda, aga no ma sõin joogi kõrvale ju, lootsin, et see päästab. Kui ma oleks jõudnud enda peale vihane olla,  ma oleks olnud. Autos oli üks pooltuttav meesterahvas ka. Oleks jõudu olnud piinlikkust tunda, oleks ilmselt tundnud. Kõige suurem hirm oli praami ees, punusin otse autost praami peldikusse ja istusin kabiinis prügikasti peale, näoga poti poole. Vist jäin isegi magama, kuigi mõtlesin, et hea koht, kus kuulujutte ammutada, igasugu kuulsaid ja kummalisi pageb ju suvel Saaremaale. Ei kuulnud midagi huvitavat. Peldikust väljudes suutsin paarile tuttavale vahele jääda. Ime, et nad mu ära tundsid, ma nägin ikka arutult rõlge välja. Õnneks nägin hirmu nende silmis. Pärast õhtul paitati pead ja tunti kaasa, ma ise kobisin varakult magama ja seltskondlikust olemisest ei tulnud midagi erilist välja. Ja muidugi siis, kui ma järgmisel päeval taas reipust ja teotahet täis olin, pühkis üle Saaremaa äikeselaine, mis mitte midagi teha ei lasknud. Siiamaani niru tunne sellest reisist, nõuan revanši, aga seks puhuks oleks vaja üks vaba reede orgunnida ja ilmataadiga kokkuleppele saada. Aga no kes tegi, ikka ise. Koirohutinktuur päästis muide taas päeva.

Viha on edasiviiv jõud ja kuna üks saar alistamisele vastu punnis, valisin järgmise. Polnudki kunagi varem Aegnal käinud. Läksime ratastega. Kui rattaga minna, saab saarele nii ruttu ringi peale, et tuleb sadamas kolm tundi õhtust praami oodata. Seda siis, kui keset nädalat minna, nädalavahetusel on lõunane praam ka olemas. Sadamas maksab pulgajäätis kolm eurot ja kõik söödav neli, vahet pole, kas kartulivahvlid või kanasigarid, muud toitu peale snäkkide pole. Et sellega arvestage, meil polnud midagi peale vee kaasas endal. Aegnal on muide klooster, üldse ei teadnud. 

Munk kaob traktoriga just kaadrist

Vaade Aegna sadamast Tallinna peale

Minu lemmikvaade Eestis

Noh, siis sai käidud veel Haapsalus, Narvas ja Riiaski, aga kuidagi see Aegna jäi kõige erilisemana meelde. Kuigi juunis sai sumbatud Laagri tunnelistes ja see oli ka äge, ma muidu sellistesse kohtadesse väga ei roni, sest kahtlustan ämblikke, aga seal ma ühtki ei näinud ja tol päeval oli kohvikutepäev ka ning rahvast tunnelites liikvel. Omaette ei tahaks seal olla. Vesi oli tol korral põlvini, aga nägime pilte ka sellest, et mõnikord on rinnuni. Hullud, kes siis lähevad.

Mina tunnelis

Peeter I juurde jäädes (sest need tunnelid on tema merekindluse omad), murdsime Ungru lossi juures läbi õudse rapiku väidetavalt tema istutatud tammeni välja. Tamm oli aus, aga tee tammeni õudus üle langenud puude, mille all pehme muld, mis kohati pahkluuni kerkis. Palav ja putukad lisaks. No ja siis peaaegu end teele välja murdnuna L. järsku röögatab, mingi oks olla silma torganud. Eks ikka mingi mudru oksast silma jääb, aga no järgmiseks päevaks ta muudkui hõõrus seda, puru välja ei saanud. Soovitasin duši all seista või ujuma minna. Veest läks asi hullemaks, silm jooksis pidevalt vett. Läksime Tartus erakorralisse, kus selgus, et silmamuna on Z-kujuliselt puruks...Ja no vesi on kõige hullem asi, mida sinna haava sisse lasta. Mingi nädal antibiootikume silma tilgutada ja õnneks mingeid liblikaid sealt silmast kooruma ei hakanud, aga ikkagi rabav teadmine, et silm võib niimoodi kergelt puru minna. 

No ja siis läks katki meie sõber. Jääb meelde hetk keset üht parki Riias, kui saime teada, et teda enam ei ole. Minu jaoks selle aasta kolmas surm tutvusringkonnas, kõik need on olnud ootamatud, aga see siiski kõige hullem, sest nii noor inimene ja vaid ülemöödunud päeval oli L. inimesega koos istunud, lobisenud ja naernud. Eks see kõik pane mõtlema, et mis pagana valemi järgi need õnnetused inimeste vahel jagunevad. Ja miks need eriti suured ebaõnned tunduvad tabavat just neid äärmiselt meeldivaid inimesi? Vanasti räägiti, et Jumal tahab parimaid enda juurde, no mis mulje see Jumalast jätab? Ja kuidas käituda, kuidas lohutada, kas üldse saab midagi teha? Mis mõttes "kaastunne?" Mina ei tunne ju seda valu, mida päris lähedane. Ma vihkan, kui elu midagi niisugust teeb. Me pidime ju kõik koos vanaks saama. 
 

Elu õied, raisk!

Bad Luck Brianna tegutseb taas. Läksin mina täna sel suvel esimest korda ujuma. Ise ka ei uskunud, sest Kunda rannas näitas veetemperatuuriks +19 ja see ei andnud palju lootust, aga välistemperatuur oli +29 ja ei olnudki nii hirmus see vetteminek. Ega kaua ei olnudki vaja, paar tõmmet siia ja sinna ning hakkasin juba tagasi sammuma, kui järsku kuulen midagi sellist nagu "Roheline lits!" Noh, peale minu rohelistes bikiinides väga palju rahvast perimeetris polnud, paar 10-12 aastast poisikest eemal ainult. Esimene mõte oli ikka, et ju kuulsin valesti. Lapsed mängivad lihtsalt ja hõiguvad midagi, millest vääralt aru saan. Aga siis kõlas ikka kohe täitsa selgelt, et "Roheline lits, näita tissi!" ja ma jäin seisma. Mida kuradit? Kui kõva see karistamatuse tunne peab olema, et mingi pägalik julgeb midagi sellist avalikus kohas täiskasvanule öelda? L. pärast ütles, et tema ema oleks tatile kohe vastu molu äsanud, aga ma mõtlesin, et sel juhul lähen ilmselt ise kinni - last lööma, võeh! Vahepeal helistas mu enda ema, rääkisin tallegi oma "seiklusest", ta arvas ka, et oleks tulnud lõuga sõita - mis laps, see pole ju laps, see on mingi elajas! Aga möönis, et tänapäeval on see keeruline jah. Niisiis, ma ei läinud lööma, aga ma manasin ette oma kõige mehelikuma hääle (ja see on mul päris hea) ning sõimasin esimese poisi läbi. See oli madalam kui muru väike paksuke, kes kiunus, et tema see ei olnud. Uskusin, tema see tõesti olla ei saanud. Eemal oli veel kaks nagamanni, keda ma ennist miskipärast märganud olin ja nende käitumisest tuletanud, et üks neist on "boss" ja teine teener. See teener pistis ka kohe kisama, et tema ei teinud midagi, sõber tegi! Käratasin, et kui sa sellise vennaga sõber oled, siis ega sa ise parem ei ole. Tollele "bossile" ütlesin, et enne kasvata omale karvad sinna, kui nii kõva mees tahad olla ja vaata ette, ma olen suht paberiteta hull, aga kui sa suud kinni hoidma ei õpi, võid hoopis hullemate otsa sattuda. Ässitaja minus arvas, et hea mõte oleks poisil püksid maha tõmmata, aga ilmselt enda õnneks ma seda ei teinud (seksuaalne ahistamine, tempel mällu igaveseks jne), sest ei saanud 100% kindel olla, et just see poiss oli ütleja. Tüüp ise püsis muie näol vait ja üritas vee alla sukelduda. Vähemalt veest välja nad kohe peale intsidenti tulla ei julgenud. 

Rannas ootasid mind L. ja Mikro, kellest viimane teatas, et "kõik meie klassi poisid on sellised!". Hea töö, Andrew Tate, hea töö! L. arvas, et kui tema nüüd reageeriks, läheks see kah paragrahvi alla ja samas mul oli natuke hea meel ka, et ta ei reageerinud, sest muidu jääb ikka kehtima see mõte, et naise omanik saab pahaseks kui vahele jääd, eit ise ei julge midagi teha. 

Hiljuti just lastega töötav sõber (mees) rääkis, kuidas talle tuli ka lõpuks see "Käi p***i!" ära, mille peale ta tolle suupruukija koheselt trennist minema saatis keeluga sinna enam mitte kunagi naasta, samas kui naisõpetajad, kes lapsi sinna trenni saadavad, pidavat alatasa sellist kohtlemist vaikides taluma. 

Viimati tembeldati mind muidu litsiks 16-aastaselt, kui mingi jorss käratas, et "Õu lits, tule siia!". Ma siis läksin ja lõin talle vihmavarjuga vastu pead. Kahjuks murdis tüüp vihmavarju pooleks ja ma lõin kartma ning komberdasin kiirkõnnis kõrgetel kontsadel kogu tee lauluväljakult koju kartes, et ta mind jälitab. 

Muidu on suvi olnud nii ja naa, eks ma kunagi ehk kirjutan.  

Hääletamistest

Ei ole reaktsioonipostitus üldse, mäletasin, et tahtsin millestki kirjutada ja avastasin siis, et VVN on just täpselt sel teemal kirjutanud. Ja ma ei kirjuta Stalkerist, ühest teisest aasta parimate hääletusest hoopis. Ja sellega seoses sellistest hääletustest üldse. Lisaks ütlen kohe ka selle ära, et see pole mitte mingil juhul vastulause VVN-ile, kelle seisukohta ma aktsepteerin.

Minu, kah väikeses, hobikogukonnas korraldatakse samuti aasta parimate valimist ning nagu Stalkerilgi, on ka seal iga hääl kaalukas. Sel aastal juhtus aga nii, et esikoha määras üks hääl, mis oli...antud iseendale. Teada sain ma seda grupichatist, kus teisele kohale platseerunu teatas, et oleks ta vaid teadnud, et ka endale tohib häält anda. No alati on tohtinud, lihtsalt see info, kes kellele andis, on hiljem avalik. Kusjuures ma eeldasin, et see info on ka praegu avalik, aga täna portaali sisse logides avastasin, et ei, seekord polegi, teine koht oli selle spetsiaalselt välja uurinud. See oli natuke....üllatav. Esimene koht kaitses end sellega, et no kui endale ka ei meeldi, kellele siis veel? Aus. Paraku ma arvan, ta lihtsalt ei teadnud, et tegemist pole anonüümse hääletusega. 

Sealt edasi minu juurde. Ma olen see hirmus inimene, kes küll avab linke, mida tuttavad jagavad -  "hääleta pliis mu lapse/kodulooma/kunstišedöövri poolt", aga valib sealt isikliku lemmiku hoolimata sellest, et oleks pidanud selle tuttava oma laikima.  Miks ma nii teen? Ma ei ole hea sõber? Ma ei ole inimeste inimene? Ilmselt midagi sinnapoole. Ma valin ka seal enda hobikogukonnas just neid, kelle tegemised on meeldinud, hoolimata, kes nad inimestena on.* Seal on muidu viis võimalust häält anda, kõik võrdsed, ja on palju neid, kes leiavad, et see on ebaõiglus, sest parim saab olla vaid üks ja kui sa annad hääle rohkemale kui ühele, sa vähendad parima šansse. Mu seisukoht on toetada võimalikult paljusid. Mitte selgitada parimat. See on niikuinii võimatu, maitsed on erinevad. 

Aga hoolimata sellest, kuidas keegi hääletab ja kas üldse, on mu kõige suurem mure see, kas me, palun, saaksime olla sõbrad edasi ka pärast hääletusi? Et kui sa tungivalt soovitasid mul enda poolt hääletada, aga ma paraku avastasin, et oli paremaid kandidaate ja andsin hääle neile, siis sa ei pea mu peale viha. Käratada ja nina peale visata võid, sellest ma saan aru, aga no see ei ole ju nii suur asi ometigi, et suhteid mõjutaks? (Kas ma olen see inimene, kes keerab teistele igasugu jama kokku ja siis loodab sinisilmselt, et nad mind ikka armastavad? Vist küll...) **

 *Sellega oli ka teema. Üks koos tegutsenud paar läks lahku (asjaolusid ei tea) ja meespool otsustas naispoole osaluse ühiselt tehtud asjades lihtsalt ära kustutada. Lisaks omastada kõik koos tehtu. Naispool siis kirjutas foorumisse, et võiks seesugust alatust parimate hindamisel arvesse võtta. Nõus, et alatus. Need koos tehtud asjad ei olnud ju enda ego upitamiseks vaid teistele kogukonna liikmetele, samas kui mõni neist oleks olnud ekstra vinge, ma vist oleks ikka hääletanud. 

**See oli muide iroonia, ma päriselt imestan kui tõsistelt inimesed igasugu "paremus"järjestusi võtavad. 

Nostalgiamatk

Pühapäeval oli jahe ja sombune päev, sobiv pikemaks jalgsimatkaks ning meil tekkis mõte käia ära Endla rabas. Lõppsihtkohaks Endla metsamaja. Selle kohaga on sellised lood, et ööbisime seal sõbra 30. juubeli raames 18 aastat tagasi. L. väitis algul, et ei saa ju olla nii, see tähendaks, et ta, sõbraga sama aasta väljalase, peaks ju sel aastal õudustäratavad 48 aastat vanaks saama, mille peale ma tuima näoga teatasin, et no arvutagu siis paremini. Mille peale L. paar vandesõna kuuldavale tõi. Ega jah, paganama 18 aastat tagasi?! 

Toona said seda maja broneerida vaid teadlased ning meie trampisime hanereas 6 kilomeetrit koos kogu tavaariga - mäletan, üks vend koperdas laudteelt õllekastiga alla - söögid, joogid, telgid jne ehku peale kohale. Äkki kedagi ei ole. Ja ei olnud ka, tee peal ei tulnud ka kedagi vastu. Tänapäeval liigub inimesi looduses hordidekaupa, ka pühapäeval veendusime selles, kuigi jah, maja juurde jõudes olime seekordki vaid kahekesi. Suurem looduses müttamine sai alguse vist Covidi ajal, aga jah, 18 aastat tagasi oli see vaid veidrike pärusmaa suuresti. Ehk siis majja me ei saanud, pidime selle ümber telkima. Osavamad poisid mehed (krt, juba 30 on mees vist, kuigi omavahel räägitakse siiamaani poistest) upitasid oma telgi sinna pildil praeguseks kaldus katusega osale, toona oli see sile. Redelit ei olnud, ei mina tea, kuidas sinna öösel purjus peaga magama roniti.

Meie magasime teisel pool maja esimese korruse terrassi peal. Nii palju kui magasime. See paks poiss, kes kastiga rappa kukkus, norskas kõrvaltelgis nagu homset poleks, siiani mäletan. Ja L.-i, kes roostikus pissil käis, pidi peale passima, sest korra ta suutis juba peaaegu ära uppuda sinna. Eelmistel päevadel oli kõvasti vihma sadanud ja toonane söögilaud, mis ei olnud selline katusega tänapäevane värk nagu pildil, ujus pahkluuni vees, lauani pääses puupakkudel hüpeldes. Praegu väidab RMK leht, et kohale saab ka kuskilt 3 km pealt, ma ei tea, kuidas. Meie tulime 6 km üks ots ja sama teed tagasi pühapäeval. Tee on alguses laudtee üle Männikjärve raba (imeilus!) ja edasi läbi metsa, kus tänapäeval osati multš maas ja korralikud sillad. Toona oli hanerada ja matkatee ise ringikujuline 6 km majani ja 8 km tagasi. Vot seal tagasiteel juhtus asju. Nimelt tõusis hommikul temperatuur nii +30 peale, niiske, palav, enamikul pohmell, mul ei olnud, sest olin natuke rase, joogivesi otsas. Otsustasime kuskilt lõigata ja otse loomulikult sattusime mingisse ilgesse rapikusse, kus vesi poolde põlve. Kui sellest läbi saime, jõime vett otse ojast. Eile jalutasime kah tollest mööda, no mingi nipiga ei oleks soovinud sealt sogasest veest sõõmugi võtta. Kusjuures keset ööd oli ühel preilil tuju ära läinud (sest ta enda meelest oli "korraks läbi" tulnud, aga koha peal selgus, et ta peika plaanis ikka ööseks jääda) ja ta jalutas kottpimedas (augusti keskpaik oli siis) üksi maja juurest maanteele ja hääletas koju. Ta peigmees läks järgi, aga arvas, et on pimedas tüdrukust mööda läinud vms, sest ei uskunud, et too tõepoolest see 6 km üksi, pimedas ja miniseelikus läbi käis, ilma taskulambita, ilma nutitelefonita, mida toona veel kellelgi vist polnud. Paar on siiani koos muide. 

Seekord ööbima ei jäänud, aga samasugune maailma lõppu jõudmise tunne oli küll. Maja asub järve ääres, edasi enam kuhugi ei saa. 

Mõtlesin, et ilmselt olen sellest retkest 2008. aastal ikka blogisse kirjutanud ka, aga selgus, et mitte. Ainuke postitus 2008. aasta augustist annab krüptiliselt teada mu rasedusest. Üldse on kõik need varajased aastad täis mingeid jubedaid arusaamatuid postitusi, mille sündmustest ma mitte midagi ei mäleta. No nagu see - kas need dialoogid on kirjanduslik liialdus ja kui pole, nagu ma ennast teades kahtlustan, siis kelle vahel need toimusid?? Mingeid asju see eest mäletan selgelt - lause "Suvilas pole muud teha kui juua" mõtlesin välja Tartu-Tallinn bussis ning panin märkmikusse kirja koos muude šedöövritega.