pühapäev, mai 09, 2021

Enesevalitsuseta, aga andekas

Õpetaja kirjutas Mikrole: "Töö tegemise ajal püüa end valitseda. Hakkad omaette podisema ja jonnima, kui näed, et on vaja pingutada ja proovida. Sa oled tubli ja andekas, püüa endast võitu saada. Harjutamine teeb meistriks!"

Tahaks "podiseda", et "..ja hiljem laojuhatajaks" ning patsu lüüa, et "That's my girl!", ema tuleks ka kampa, temagi väitis, kuidas lapsepõlves paberid ja pliiatsid laias kaares lendu läksid, kui asjad esimesel katsel ei õnnestunud. Geenid. Kodune eeskuju. "Ma viskan selle paganama purgi põrandale pooleks, kui ta lahti ei tule! AAArrggghhh!" Teisalt no ma tean, et nõme, milleks, asjatu energiakulu, hale. Aga kui ma olen nii programmeeritud, kas ma ikka saan endast võitu? Kui ma saan endast võitu, kas ma siis olen veel mina, see tubli ja andekas? Palun õpetage mulle ka, ma olen varsti 40 ja ikka ei oska, mis te lapsest tahate? 

Mulle natuke tundub, et see on sama "no kuidas sina ei saa, kui mina saan!"-suhtumine, mis inimestel enam-vähem kõiges on*. Eneseõigustuseks võin veel lisada, et elu on näidanud - mina, kes ma pisiasjade peale närvid kaotan, olen see, kes tõsises kriisis rahulikuks jääb. Äkki see on evolutsiooniline eelis? Ohver pikemaajalise kasu nimel?

Teine asi on see paganama andekus. Mina olin ka jõõõhkralt andekas laps**, kogu aeg löödi käsi kokku, selge see, et minusugune õppima ei pidanud, selge see, et minusugune läks tigedaks, kui vaja oli - kelleks te mind peate, mina olen see "andekas laps", mina haaran kõik lennult ja kui ei haara, ju pole vajagi! Sest inimesed jagunevad ju kaheks - andekad, kes õppima ei pea ja lollid, kes rabavad! Temaatiline laul siia:

Mõnes mõttes on mul hea elu olnud tänu sellele, ma polegi õppinud õppima ega pingutama. Mu andekus tugines ühele tugevale sambale - hea lühimälu, mis omakorda tugines silmamälule. Mul olid õpikud peas olemas, mis viga niimoodi kontrolltöid teha! See-eest ei oska ma ennast sundida, motiveerida tegema asju, mis ei huvita või mida parajasti ei viitsi. Aga kas on vaja? Seega, mul on kahetised tunded selle pingutama sundimise koha pealt - kuidas ma seletan lapsele tõsise näoga, et peab ikka pingutama, tasa ja targu, elu peabki raske olema, mitte ühe korraga õnnestuma, kui ma ise teistsugust eeskuju annan? Looder ja seanahavedaja nagu ma olen. Ainus abi, mida ma olen leidnud, on näägutamine stiilis: "Kui sa üldse ei pinguta ega tee raskeid asju, mis sulle ei meeldi, siis tuleb sinust tulevikus samasugune keskpärane inimene nagu emmest ja issist! Kas sa seda tahadki?!" Ma kahtlustan, et see väga ei motiveeri. Keda huvitab, keegi ei arva nooremana, et temast saaks kunagi säärane mõttetus nagu ta ema või isa :)

*Asjassepuutumatu, aga hetkel on selle mõtteviisi supernäiteks mu meelest Varro Vooglaid ja tema soov lahutamatuks abieluks. Ma võiks temaga vabalt kaasa noogutada - minu vanemad on siiani abielus, minu mehe omad ka, me ka siin püüame, kuigi abielus ei ole - no kuda siis need teised ei saa elatud! Püüdku natuke rohkem, eks! Mis iseenesest on ju ilus soov ideaalses maailmas - õnnelikult koos aegade lõpuni! Eks idealiste peab ka olema, iseasi, kas nende utoopiaid peab võimaliku edasise stsenaariumina esilehtedel kajastama.

**Kas teil ka vanaema mõõtis lapsepõlves laupa ja kuulutas, et uus Messias on sündinud sellest tuleb üits tark lats? Ja teie mõtlesite samal ajal "äkki kui see laup nii kõrge ei oleks, näeks ma vähe kenam välja"?

reede, mai 07, 2021

Mis nõiakunst see on?

Eilne peaga vastu klaviatuuri hetk saabus siis, kui vaatasin FB-st tuttava jagatud videot, mille kohta ta oli esitanud kommentaari "Kas see on lihtsalt juhus?" Video ise tutvustas seesugust asja:

Ma tean, et niimoodi küsinud inimesel on keskharidus, ta ei olnud koolis sugugi rumal inimene, tavaline, keskmine õpilane. Mina ei tea matemaatikast mitte midagi. Ainus asi, mida ma tean, on see, et matemaatika on süsteem, see on teadus ja see on olemas. See peaks olema piisav, et aru saada - antud videos ei ole mitte mingit seost juhusega ega saagi olla. Ka video postitanud inimene nimetab videos toimunud maagiaks...

Sellest tulenevalt tekkis mul kerge ahhaa-moment - järelikult osad inimesed hindavadki kõiki nähtavaid asju täpselt ühel ja samal skaalal - ime on see, kuidas numbrid käituvad ja ime on see, kui sa mõtled Marile ja järsku Mari helistabki. Ma olen alati juhuse poolt kõneleja olnud, aga mina niimoodi mõtlemise peale ei oleks tulnud. On teadus, mis põhineb seaduspärasustel ja reeglitel ning neid juhus ju ei mõjuta - ei ole mitte kuidagi juhuslik, et puu otsast kukkuv õun kukub maha, mitte ei lenda taevasse. Miks see maagiline ei ole? Miks keegi ei küsi, et hei, olete te kunagi mõelnud, miks puu otsast kukkuv õun alati allapoole langeb, mitte üles - kas see on lihtsalt juhus? Hmm, äkki varsti küsib mõni nii ka muidugi...Kui inimese jaoks on reaalteadused täpselt samaväärsed kui suvalise Vello arvamus, siis ei ole võimalik teda milleski veenda või normaalset dialoogi pidada. Põhimõtteliselt on tegemist valgustuse-eelse inimese mõtlemisega, kelle jaoks võib vabalt kuu olla juustust, maa püsida kilpkonnadel, kelle all on veel kilpkonni ja välk olla Jumala viha. Hämmastab mind see, et need inimesed on sama palju kooliharidust saanud kui mina (ma ei õppinud ülikoolis matemaatikat, füüsikat ega keemiat), vabalt võivad nad olla reaalteadustes paremaid hindeid saanud kui mina, kuidas neile mitte midagi külge ei jäänud? Mulle ka ei jäänud, aga erinevus on vist selles, et ma suudan näha nende teaduste üldist kohta elus, mingi seostamisvõime on olemas. Osade jaoks jäid need ilmselt asjadeks, mida oli koolis vaja ja mille olemasolu võib hilisemas elus unustada. Ma usun, et vabalt võivad nad siiani osata võrrandeid tasakaalustada, mida mina ei oska siiamaani, aga nad ei tea, mis sellel võiks pistmist olla päris eluga. 

Veel meenub üks iluteenindaja, kelle juures ma rasedana käisin ja kes hakkas mulle rääkima, kuidas tema sai kuskilt teada, et lapse sugu sõltuvat mehest - kas pole see ime? Ma jäin üllatunult vait, sest mulle tundus, et see on miski common knowledge, mida iga inimene, kes on vähemalt põhikooli läbinud, peaks teadma. 

Kindlasti on põnev elada, kui kõik ümbritsev näib imena. Natuke hirmus vist ka, kui ei tea, miks taevas müristab..."See ei ole mingi teadus, see on puhas füüsika!" nagu keegi tark sotsiaalmeedias tähendas. Oma peaga mõtleb see, kes kangutab teaduse alustalasid - ega ma lammas ei ole, et usun - maakera on ümmargune! Oma teadmistega tuleb see selgeks teha. Ma ei oleks üldse vastu, kui seda osataks teha, paraku pakun, et nende teadmistega on üsna kehvasti. Kõik ei ole ju subjektiivne, vaieldav ja sõltuv vaatenurgast. Matemaatika näiteks. 

Lõpetuseks üks pähkel pureda, mille puhul ilmselt minusugune ütleks, et päris äge juhus, teine aga näeks süsteemi, täpselt samamoodi nagu kellanäiteski. Aga on need võrreldavad?

Mina olen tähtkujult Lõvi, mu mees on Skorpion. Minu ema on Skorpion, minu mehe ema on Lõvi. Mitu mu parimat sõbrannat on Skorpionid, mu mehe üks parim sõber on Lõvi. Maagiline!

neljapäev, mai 06, 2021

Amfiibinimest* siit ei saa

Inimese suurim organ on nahk. Mul on sellega kummalised lood.

Vaatasin üht veebiküsitlust, kus taheti teada, kuhu inimesed peale piirangute lõppu esimesena tormata soovivad. Üheks enimvastatud variandiks olid ujulad ja spaad. Tervis läbi vee? No mul ei tule. Käisin kunagi kolm kuud vesiaeroobikas, rohkem ei saanud, sest keha hakkas sügelema. Ikka nii hullult, et öösiti kratsisin ennast läbi une siniseks. Pidin enne uinumist Xanaxi sisse võtma. Minu ainuke kokkupuude kurikuulsa Xan-iga...Nahaarst soovitas kloorivett vältida. Kui ma käin spaas, siis pärast seda on mu nahk kaetud valge ketendava kihiga, kisub, sügeleb ja selle leevendamiseks pean end kõvasti kreemitama. Kus see ilu ja tervis siin on, ma küsin? Iga kreem ei kõlba ka, poeomadest ainult Body Shopi võided, need kõige rasvasemad, ülejäänud on nagu hane selga vesi või tekitavad ise uue ketendava kihi naha peale. Mäletan, et mu vanaemal olid ka jalgadel kuivusest suisa soomused. Ilmselt pärilik värk.

Hiljuti olin hädas sama murega peas - kasutasin üht kiidetud looduslikku soolašampooni, mulle mõjus nii, et kraabi või pea verele pärast. Häda leevenduseks proovisin kõigepealt teist kiidetud ökošampooni Nurme rosmariini, pidi aitama spetsiaalselt sügeleva peanaha vastu - ei läinud paremaks. Pea sügeles kohe peale pesemist hullupööra. Kahtlustasin juba täiu. Vihaga ostsin mentooliga Head & Shouldersi. Mitte midagi. Kuu aega pea sügelemist. Lõpuks registreerisin end apteeki peanaha uuringule (hetkel Rimi kaardiga 2 eurot, teen tasuta reklaami täitsa) ja soetasin selle tulemusena Eucerini apteegišampooni. Sain muidu teada, et ma ei tohiks kasutada rasvaste juuste šampoone vaid rasvase peanaha omi. Peale Euceriniga pesemist pea kohe ei sügelenud. Praegu (pesin eile), no natuke sügeleb, aga mitte võrreldavalt varasemaga. 

Mu ema viib pool palgast apteeki, ma pean vist ka sinna rajale astuma. Näiteks näokreemid olen ma juba ammu ainult apteegiomade vastu vahetanud. Varem arvasin, et mul on ketendav nahk ka näol, pärast apteegikreeme selgus, et nahal on lihtsalt kallis maitse. Siiski nägu veega pesta - nalja teete! Kohe ketendab, kisub, punane - peale duši all käimist esimese asjana pean kreemi näkku viskama. 

Ma ei saanud pikka aega aru, et teised inimesed võivadki ilmselt veeprotseduure nautida, minusuguse nahaga inimene ilmselgelt mitte. Mõnele meeldivat vannis käia näiteks. Ulme! Mul vanemate juures on mullivann, mitte keegi ei kasuta seda. Algul ma kohusetundest käisin. Kõrvalpõikena - neil on ka näiteks nõudepesumasin, remondist saati, vist nii 20 aastat seisnud valamu all, kokku ühendamata, sest ema ei taha. 

Aga ujumine looduslikes veekogudes? Mõtlesin selle peale ja sain aru, et minu jaoks on selle juures ainsaks tõmbenumbriks eneseületus - "nii tehtud, käidud, üks number statistikas juures". Aga et oleks mõnus iseenesest? No ei tea. Justkui peab lihtsalt. Mees on nii tüütu, tahab alati suvel igasse lompi sisse karata, kus aga tee peale jääb. Miks? Ujumine on raske ja väsitav, ma ilmselt ei oska seda õigesti. Samas, ühed minu elu kõige imelisemad kogemused on olnud snorgeldamised Punases meres ja ma tahtsin nii väga sukelduma õppida, aga siingi tuli füüsis vahele  - kõrvad ei kannata rõhku, sain isegi sukeldumiskoolituse raha tagasi, ei anna sihukest santi koolitada. 

Mu lapsed on Kalad ja Veevalaja, muideks.

* A. Beljajevi samanimeline jutustus oli mul lapsena suur lemmik. Sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"

kolmapäev, aprill 28, 2021

Suur teema: toitumine

Tegin eile (poest ostetud) hapuoblikasuppi. Mu vanaema tegi sarnast asja rabarberilehtedest ja mulle väga meeldis, oli selline teistmoodi asi. See hapuoblikasupp oli üsna sarnane, veidi hapukam ehk ja purgisupile omaselt liiga vesine, aga käras küll. L. keeldus isegi proovimast, Mikro sõi, ei kurtnud ja rõõmustas, et sai asja, mida ta varem söönud ei olnud, Mini sõi ja tahtis oksele hakata. Sama asi, aga vaata, kui palju variante! 

Mu lapsed on alati olnud head sööjad. Nad sõid lapsena kõike, anna aga ette. Kui Mini veel tilluke oli, siis trenditoitudest väga ei teatud, vähemalt mina mitte ja kui ma algaja entusiastina olin ostnud "Beebitoitude kokaraamatu", püüdsin selle järgi avokaadopüreed teha. Hiljem sain aru, et olin lapsele täiesti toorest avokaadot sisse söötnud...aga ta sõi seda isukalt...Kui ma oleks inimene, kes oma lastest pilte ja videosid jagaks, ma võiks näidata, kuidas see inimesekene sõi toona - iga ampsu vahepeal mõmises häälekalt "mämämämäm!" Huvitav, et tal on nüüdseks tekkinud asjad, mida ta ei söö. Enamasti just sellised uued ja harvaesinevad asjad  - marineeritud ingver, teeseenejook, läätsed. Ta üritas siin mingi aeg tagasi sõbranna eeskujul koolivaheajal veganlust proovida ja see läks täiesti aia taha, sest selgus, et ta suudab süüa vaid vegan-analooge asjust, mis maitsevad nagu originaalid, aga vähegi erinevaid ei suuda. No näiteks taimsed piimad ja nende saadused. Ma sõin lõpuks kõik ise ära, sest nii huvitavad maitsed ju. Kui tema jaoks on see pigem - see maitseb imelikult, ma ei taha, siis mul on oo, see maitseb imelikult, las ma proovin veel! Irooniliselt on tema kinnisidee Jaapan, soovin juba ette õnne sellega :)

Kui mina lähen lõuna ajal endale soojaletist süüa võtma, siis ma tavaliselt võtangi midagi kummalist, sest põnev ju. Mulle tõesti maitsevad läätsed, kinoa, kikerherned, igasugu juurikad jne. Kui L. läheb, siis ta võtab midagi turvalist nagu kartulipuder hakklihakastmega, plov, tatraroog, pelmeenid vms. Ta alati pööritab silmi, kui vaatab, mida hirmuäratavat mina jälle söön. Mõelda vaid, milline sale ja tervislik preili ma oleks, kui ma kellegagi koos ei elaks! Neljale inimesele on siiski kordades lihtsam potitäis kartuleid või makarone keeta, kui üritada sealjuures endale midagi eksootilist lisaks teha. Pealegi, ega tegijat minust ju ole, seepärast mulle need soojaletid meeldivadki. Ainult ühele inimesele toidu tegemine on ka paras väljakutse. 

Asjad, mida ma ei söö, on kilu ja heeringas. Mingid variandid teatud kaladest teatud olekus ka, aga mitte nii kategooriliselt. Selleri hais on rõve, aga kui ta laua peal seisab dipikastmega või Waldorfi salati sees on, ma võin süüa. Muud ei tulegi meelde. Ma jumaldan äädikaseid asju! Ian McEwanil on raamatus "Päikesest" üks koht, kus paks mees sööb rongis äädikamaitselisi kartulikrõpse ja seda oli nii talumatu lugeda, sest no tahaks ju ka! Jõuludeks ostsin emale itaaliapäraselt marineeritud baklažaane, õnneks tuli mõistus enne kinkimist pähe ja sain aru, et ilmselt ta ei hindaks seda piisavalt kõrgelt ja tegin ise purgi lahti. Taevalikud asjad! Keegi teine perest ei julgenud proovida. Äädikas marineeritud lillkapsast olin ka ostnud, seda L. maitses ja vingus, et nii hapu, et söödamatu. Jumalik oli! Andke mulle äädikat! Aga näiteks magusat ma samaväärselt hinnata ei oska. Kook võib välja näha isuäratav, aga süües olla suvaline magus plönn, äädikas pole mind siiani nõnda petnud. Ja need igasugu hapud "sour" tüüpi käsitööõlled! Purtse "Plaadimeri" - võimas! Kõik need õlled mulle, mida mitte keegi teine ei joo! Peale Gambrinuse-suguste entusiastide. Vähemalt ei konkureeri ma oma toidu- ja õllelaua pärast eriti paljudega :)

No ja siis ma vaatan inimesi, kes ei söö asju. Mu sõbrannal on mees, kes ei söö - juustu! Mismoodi sa elad, inimene? Mis nauding on elu ilma juustuta? Mikrol oli lasteaias poiss, kes sõi ainult teatud kujuga pastat, teistsugust mitte ja kui ta ükskord proovima keelitati, oli ta maru üllatunud, et tõesti, ongi sama maitsega asi! Siis mu endine kolleeg, kes pidas Siriust (Tartu burksiputkanduse kunn) ja Hessi ülimaks ning suutis alati peenetes restoranidest piinlikkuseni toidu üle vinguda - kusjuures, omas kodus meeldis talle igasugu eksootiliste toitudega eksperimenteerida. Sõbranna peika, kes sõi ainult kartulit ja kastet ning keeldus avalikes toidukohtades kõigest, ta ema oli talle eluaeg eraldi süüa teinud, seda ainukest toitu, mida pojuke sõi (toona oli "pojuke" üle 30-ne). 

Mu meelest võiks selle toitumise keerukuse lisada üheks inimeseks olemise eritunnuseks. Loomad söövad seda, mille kätte saavad, ega kurda. Vähemalt kassidel-koertel pole ka maitsete tundmine nii hea kui inimesel, ilmselt teistelgi loomadel mitte, sest miks peaks? See ei annaks neile mingit eelist, kes pirtsutab, see vähem elab. Inimesel on see aga üsna ekstreemsuseni arenenud, sest ta saab seda endale lubada. Ma nõuan ööbikukeeli, sest ma olen niivõrd peen inimene! David Quammen kirjutab oma põnevas, ajakohases ja eks natuke hirmuäratavaski raamatus "Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia", kuidas Aasia ülirikkad võistlevad selles, kes mida kummalisemat oma toidulauale lisab ning tõstavad sellega erinevate nunnude viiruste ülekandumisvõimalust loomadelt inimesele rohkem, kui lihtsad põllumehed, kes karjade kaupa kehvades tingimustes koos elavad.

teisipäev, aprill 27, 2021

Kui kodus on despoot, kes allkirja anda ei mõista

Ei, me ei räägi minust.

Olen tööl, helistab Mikro:

"Emme, ma tahan õue minna, aga ma ei saa, Tommy magab mu mütsi ja salli peal! Ma proovisin mänguasjaga ja krõbinapakiga teda ära meelitada, aga ta ei tule!"

"Anna toru kassile! Kas õde ei saa sind siis kuidagi aidata?"

"Ei saa, tal on Zoom!"

Sellised mured distantsõppega siis siinpool. Ma ei teagi, kuidas olukord lahenes, aga ta lahenes. 

Et miks Mikro kassi lihtsalt sülle ei võtnud ja asjade pealt ära ei tõstnud? Mikro on umbes 20 kg ja kass umbes 6 kg. Mikrol pole siiani kordagi jätkunud julgust seda suurt ja enesekindlat volaskit sülle võtta, ta on veendunud, et ei jõua. Kass muidugi tunnetab tema kohmetust ja kasutab seda täiega ära. No näiteks siis kui veel koolis käidi, ootas ta sageli Mikrot ukse taga ja põgenes ära, kui too ukse, seljakoti ja võtmega maadles. Muidu polnud hullu, sest enamikel päevadel oli Mini sel ajal kodus ja sai ülemisele korrusele kassi püüdma minna, va esmaspäeviti. Loomulikult pani Tommy just esmaspäevadel plehku ja ükskord veel nii edukalt, et snepper läks kinni ja ka Mikro ise jäi ukse taha. Õnneks elab ta klassiõde meiega samas majas ja see on selline hakkajam naisterahvas - krahmab kassi sülle (olgugi, et Tommy teda hammustas) nii et pole asigi. Mikro seevastu: "Ei-ei, ta on raske, ma ei oska teda õigesti hoida!" Iseenesest ma väga ei taha ka, et ta peaks kass süles trepist alla tulema, mis on omajagu ohtlik, ta ei näeks üle kassi astmeid. Kas ma üldse mainisin, et see kass VIHKAB ka, kui teda sülle võetakse? See on ülim alandus. Kui mina lähen teda ebasobiva koha pealt ära tõstma, siis ta kõigepealt klammerdub küüntega pinda ja kui ma loobun, siis tõuseb ise võimalikult aeglaselt ja lahkub - peaasi, et omal jalal, MIND EI TÕSTETA!

Katsu sa mu kõhu alt asju kätte saada! Proovi ainult! Küll ma siis sulle näitan, kuidas Luukas õlut teeb!

Hoopis teisest ooperist - vaatasin, et keegi müüb raamatut, aga on vähemalt aus, näitab kohe ära, et see on lapse kätte jäänud:

Siis avastasin, et ta müüb seda kirjeldusega "autogrammiga eksemplar". Ahsoo siis.

Täna meil oli töö juures just diskussioon teemal "kas allkirjareale tehtud rist kvalifitseerub allkirjana või mitte." Otsustasime, et mitte.



esmaspäev, aprill 26, 2021

Kõike ja kohe!

Niisama juttu, sest mitte midagi ei toimu ja hirmus igav on. Avastasin, et mul on mingi teema sellega, et kui ühe korraga ei õnnestu, siis ma enam mitte kunagi ei ürita ka, igasugune huvi kaob ja mitte teeseldult "viinamarjad on hapud", vaid kohe päriselt. Andsin endast parima, ei õnnestunud, rohkem ei huvita, mis seal's ikka. Oeh, kohe meenus see:

TÜ või TalTech või miski muu asutus (ma olen reklaamipime, noh) näitab mulle FB-s pidevalt reklaami, kuidas kõik edukad on enne sada korda ämbrisse astunud ja alles seejärel õnnestunud ja mina mõtlen, kuidas "not me, baby, not me!". Mina juba sigade ette pärlite loopimist ei jätka! See oli irooniaga öeldud, sest kehtib ka näiteks igasugu mõistatuste, mängude jne kohta. Kui minu esimene lahendus ei sobinud, siis ma ei jätka. Las ta jääb, pole minu jaoks. L. pusib edasi, aga mind juba tüütab. Palun järgmine, ma seda rohkem ei viitsi! Kusjuures ma teengi kõik pingutust nõudvad asjad ühe pika pingutusega ära. Lõputöid kirjutasin ühe hooga söömata ja magamata, sest tänasida toimetusi ja nii edasi. Mind ärritab, kui L. laseb tolmuimejal vahepeal jahtuda, sest no mida, teeme kohe ära, saab kiiremini õhtale. Ilmselgelt see ei ole edu võti. Ärge teie nii tehke! Ses suhtes ma olen prokrastineerimise vastand - ma ei saa mingit rahu enne kui asi tehtud, mul tiksub kuklas. 

Siis ma avatasin veel seda, kui suured käärid on ikka mu ettekujutuse ja tegelikkuse vahel. No näiteks tuleb mul suvel suur juubel, eks. Ma kujutan seda ette nii, kuidas mu sõbrad broneerivad mulle Viirelaiu ja teevad üllatuspeo. Siis meenub, et krt, mul ju pole selliseid sõpru. L. midagi mõmises sellega seoses ja ma kohe irooniliselt kiitsin, et jube tore, et sa juba selle teemaga toimetad ja korraldad, ma nii ootan seda pidu! Et äkki saab kuskilt sõpru laenutada? L. pakkus Viljandi Kultuurikolledži näitlejaeriala tudengeid, ma laitsin maha, et ma päris märsilohistajaid nagu ei tahaks, võiks veidi glamuursema seltskonna leida, et oleks ikka uhke tunne Instas näidata. Tõsimeeli on mu meelest tänamatu uskumus nagu peaks sünnipäevalaps ise oma sünnipäeva korraldama! Alati korraldasid sünnipäeva ikka emme ja issi, millal see muutus?! Tehtagu mu auks pidu. Ma ei tea, kes ja kuidas, aga olgu olla! Eelmisel aastal ju täiesti õnnestus niimoodi. 



reede, aprill 23, 2021

Üsna hädise teostusega meem, aga asi seegi

 

See pilt ja proua Helme võidukas nägu tõid mulle koheselt meelde nii kümneaastase minu ja tema mõttemaailma. See hetk, kui sa võid rahulikult hinge tõmmata ja tõdeda, et näe, mind poisid ei narri, ma meeldin neile, ihihii! Ma oskan suud kinni hoida (vahel laulan õrnal häälel ainult). Ma olen heakskiidetud! 

Ok, olgem ausad, ma tegelikult ei osanud suud kinni hoida ka selles eas ja olin lihtsalt õnnelik, kui pauk minust mööda läks, ilmselt juhuslikult. Aga mingit solidaarsust üles näidata ma ikkagi ei oleks julgenud. Siiamaani mõtlen kohutava piinlikkusega hetkele, kui üks mölakas ütles mu kõrval istunud tüdrukule, et too oleks võinud hoopis reaalklassi minna, koledad tüdrukud käivad ju seal. Ja ma ei öelnud mitte midagi, ohkasin hoopis kergendatult, et seda mulle ei öeldud. Jah, solidaarsust võiks olla rohkem oma naha päästmise arvelt. Yana Toom võib seista teiste põhimõtete eest, kui mina, aga siinkohal annan talle au. Ma olen varemgi vaadanud, et äge naine, julge, ei hoia mokka maas ega püüa kellelegi meeldida.