kolmapäev, jaanuar 18, 2023

Eliit ja proletariaat

Lugesin Sass Henno "Mina olin siin" teist osa ja hakkasin mõtlema, miks see minule nii tuttav-nostalgiline tundub. Ei müünud me metat ega keegi mu sõpradest kukkunud kinni, aga "kõik vähegi töökamad noormehed töötasid pesulates ja ettevõtlikumad unistasid enda omast. Õnneks ma päris nii ettevõtlikega, kui raamatus, siiski kokku ei puutunud. Mis keelekasutusse puutub, siis kõik ju rääkisidki nii, või ei?" nagu ma Goodreadsis kirjutasin.   

Tuli jälle meelde see "kõige piinlikum teema üldse" ehk siis fakt, et ma pole iialgi "käinud" kellegagi, kellel oleks kõrgharidus. Ah, mis, isegi keskharidusega oli mu toonastel poisssõpradel probleeme. Proled, ühesõnaga.

Rääkides taustast, siis kogu mu teismeliseiga ümbritses teadmine sellest, et mees tuleb leida ülikoolist, Tartu Ülikoolist. Maaülikoolis käisid Epakad ehk opakad ja ema seletas alati, et tema küll iialgi TRÜ klubis ühegi Epakaga tantsima ei läinud. Arvestades seda, et ta ise ei käinud ei Epas ega TRÜs, siis noh, ekspert. Võiks ju öelda, et "juba lasteaias olin rebel", aga tegelikult juhtusin õhtuka tüüpide seltskonda lihtsalt seetõttu, et sõbranna tutvus mingil lauluväljaku suvetuuril ühe tüübiga, kes seal käis ja niimoodi tutvusin minagi nende ülejäänud sõpraderingiga. 

Olgem ausad, nende hulgas oli igasuguseid inimesi. Oli purulolle matse, aga oli ka inimesi, kelle koolitee mõnel muul põhjusel poolikuks jäi - düsgraafia, perekondlikud probleemid, konfliktid õpetajatega. Koolivalik mõjutas kindlasti teatud subkultuuri tekkimist ja elukutsevalikut, kuid ei öelnud otseselt midagi inimese enda inimlikkuse või "normaalsuse" kohta. Mu oma põhikooli klassivendade hulgast, kes suures osas end ikka Maaülikooli välja vedasid, leidis täpselt samasuguseid tüüpe, ainuke vahe, et nemad pääsesid noores eas tööst autopesulas või ehitusel. 

Miks ma seda Maaülikooli mõnitan? Ei mõnita, lihtsalt nendin fakti, et sinna oli kordades kergem sisse saada kui Tartu Ülikooli. Huvitav oleks teada, kui palju nn eliitkoolide kasvandikke sinna maandus võrreldes tavakoolidega. Mina, tavakoolist tulnuna, olin aianduse õppekaval kõige kõrgema keskmise hindega sissesaaja (ma ei läinud sinna), TÜ-s aga kerkis minu ette müür pealinna eliitkoolide ja Narva Pähklimäe Gümnaasiumi lõpetanuid keskmise riigieksami hindega üle 95 (mul oli veidi üle 80-e). Vaatasin suu ammuli ja pidin reaalsuslaksust peaaegu nutma hakkama. 

Eliit jätkas eliiditamist ka TÜ-s. Üks õppejõud rääkis meile näiteks seda, kuidas TÜ eliit on omakorda meie eriala ja õigus, ülejäänud on ka TÜ-s prügikalad...Meenub üks tore tutvumispidu kunagises ööklubis XS, kus olidki siis meie ja juuratudengid, dresscode nägi ette, et juurakad mustas, meie valges, ja kuigi ilmselt inimestel lihtsalt leidub kapis rohkem musti hilpe kui valgeid, siis ikka jäi mulje, et osad olid nimme mustas, et juuratudengitena mõjuda. Ma sain seal jutu peale ainult kahe väga purjus tüübiga, kes tunnistasid, et on peol juhuslikult ega käi üldse ülikoolis... Osa meie kursuse eliidikaid matsikoolidest tulnutega ei suhelnud ja kui üks "matsiplika" hakkas eliidist tulnud noormehele meeldima, pidi ta suhted katkestama oma matsidest sõbrannadega, eliit oli nõus vaid temale erandi tegema. Hullem kui lasteaed. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin ülikoolist ühegi noormehega suhelnud. Olidki eliit, kellel oli mingi omasuguste seltsielu ja siis autsaiderid, kes käisid koolis ainult õppimas. Ma käisin ka koolis ainult õppimas.

Ma ei tea, kuidas ma alati nii valesse seltskonda olen sattunud! Kus ma võiksin kõik olla, kui ma vaid õigete inimestega õigesti suhelda oskaksin! See on muidugi iroonia, aga ma siiski usun, et selles on suur osa tõtt ja mitte ses osas, et ma õudselt kahetseks, vaid selles, et tegelikult asjad üsna nii käivadki. Loll on see, kes läheb ülikooli õppima, ülikool on selleks, et õigeid suhteid luua. Ema rääkis sellest kuidagi läbi lillede, isa ütles otse. Vanemaid inimesi tuleks ikka kuulata. Ja lapsed kohe alguses eliitkooli panna.

laupäev, jaanuar 14, 2023

Mälu

Viimasel ajal olen tähele pannud sellist kummalist fenomeni, et näiteks lugedes raamatut, mis on parasjagu põnev ja kus tegelasi on rohkem kui ühel käel sõrmi, pean ma mõne nime taasilmumisel tõsiselt meenutama, et oot, kes tema nüüd oligi. Äsjaomandatud info justkui ladestub kuhugi mädasohu, kust seda on raske välja õngitseda. Samas, teistpidi saan ma sealt kätte info, mille olemasolust mul endal vähimatki mälestust ei ole. Näiteks igasugu mälumängude puhul olen ma aru saanud, et pean oma esmast instinkti usaldama, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas ja kust ma mingeid asju tean. Eile küsiti mu käest näiteks saksa rahvuseepost ja automarki, mille mudel on Cayman. Panin esimese hooga täppi ja ma tõesti ei tea, kust see info mul pärineb. Lihtsalt pealiskaudsed faktid ilma igasuguse taustata. Ma ei tea, kuidas ma tean. Hirmu ajab peale natuke. 

Kusagil peas on õudselt palju informatsiooni, aga ma ei saa sellele ligi. Vahel mingite seoste tõttu mõni laegas avaldub - no näiteks kui keegi räägib mingist sündmusest, milles ka mina osaline olen olnud, oma nurga alt ja siis mulle meenub, et aga jaa, ka mina tegelikult mäletan seda. Teine küsimus, kas ma ikka mäletan või mulle tundub, sest teine räägib, et nii oli? Keeled, mida oma olen õppinud, aga ei kasuta, mingites situatsioonides meenuvad. Kus nad muidu on? Miks ma neile niisama meelde tuletada püüdes ligi ei saa? 

Mulle tundub see inimeseti erinev ka. Näiteks võivad teised mulle ära rääkida mingi filmi või raamatu süžee, mida nad kunagi näinud/lugenud on. Mina võin ainult öelda, kas see asi jättis mulle hea või halva mulje, aga et süžeed meenutada - ei, sellega ma küll toime ei tule. Raamatute kohta võib öelda, et ma olen neid ehk liiga palju lugenud, seepärast ei mäleta, aga filme ma eriti palju vaadanud ei ole ja ikka ei midagi. Äkki ma neid olen liiga vähe vaadanud? Äkki minu aju jaoks ei ole süžee oluline tundunud, et see salvestada? Selle asemel on kuskil tonnide kaupa kasutuid ja seostamata fakte, mis mingitel imelikel hetkedel kuskilt välja hüppavad. 

Saaks kuidagi katalogiseerida seda kõike, mingit toimivat otsingumootorit oleks vaja, õudselt tahaks teada, mis seal kõik tegelikult on! Seda vist ei saa, jah? Aju ahmib endasse elu jooksul igasugu tarkusi, aga inimene sureb ikka lollina.

teisipäev, jaanuar 10, 2023

Oleks vaja raha ära kulutada

Ma olen äärmiselt ihne inimeseloom. Teate ju küll neid unenägusid, kus satute mingisse suurde asju täis ruumi, teile öeldakse - võta, mida hind ihkab! Te võtate pudeli takjašampooni*. Vähemalt mina unes võtsin. Praegu on mul päriselus üsna sarnane situatsioon. 

Eelmisel koledal koroonaaastal plaanis ülejäänud pere reisile minna. Kõik oli juba broneeritud, kuni Miss Nartsissist veto peale pani. Ja nad kuulekalt tühistasidki oma reisi ära. Mille peale Miss Nartsissist muidugi leebus ja ütles, et häh, eks te minge siis, kui tahate, mina pole miskit ära keelanud. Minu jaoks etteaimatav stsenaarium, aga nemad jäid rahast ilma. Nelja inimese peale päris korralik summa. Laevafirmast olevat summa vautšeritena tagasi saadud - anti valida, kas 50% sulas või 100% vautšerites. Kuna minuga polnud sel mingit pistmist, siis ma eriti ei süvenenud.

Suvel L. miskit rääkis, et läheks sinna või tänna, aga see oli kuidagi selline teoreetiline jutt ja ma ei saanud aru, et sellel jutul ja neil vautšeritel mingi seos võiks olla. Alles sügisel selgus, et need pagana vautšerid olid meile kasutada jäetud, kuigi meie iseenesest nende eest ei maksnud, aga algne maksja millegipärast otsustas nii. Taaskord, minule ei rääkinud konkreetselt keegi midagi. "Aga nüüd need vautšerid seisavad,  sest sina ei taht suvel minna kuhugi!" Mida paganat?! Mina tahan reisile alati minna, suvel oli asi lihtsalt selles, et äkki oleks mõni muu sihtkoht mõistlikum olnud, samas, kui summa oleks niikuinii tulnud ära kasutada, siis poleks ju mingit arutamist olnud. Ma olen konkreetne inimene, miks ei võiks otse asjadest rääkida - "näe, raha vedeleb maas, peab ära kasutama ja kiiresti!" mitte "äkki võiks kuhugi minna võib-olla, aga võib-olla ikka mitte, sest kõik kole kallis", sest täpselt nii mina seda vestlust mäletan. Vastasin, et fain, kui kallis, teeb siis miskit muud. Ja nüüd on minu süül raha maha visatud, sest need pagana paberid kaotavad keset jaanuari kehtivuse.

Kui asja tõsidus mulle kohale jõuab, siis ütlen, et davai, ruttu nüüd - aprillis pikad pühad tulemas, osta see reis ära. Tema vastu - aprilliks küll ei julge, nii kaugel ju, kes teab, äkki jääb keegi haigeks või...Peksan pead vastu lauda - kuidas sinu meelest inimesed reise bronnivad? Kas tõesti on parem see raha lihtsalt raisku lasta? Äkki ma suren homme ära, miks üldse midagi planeerida? Nädala pärast - noh, bronnisid ära? Aa, no me võiks seda ikka koos teha, äkki sulle miski ei meeldi või...Sa pühade vahe küll! Eile siis istun kõrvale, et äkki nüüd kuidagi õnnestub. Küsin siis huvi pärast, et vautšeri tingimusi ka lugesid või, kindel ikka, et kehtivad ka reisile, mis toimub peale vautšeri kasutustähtaega? Loen ise ja loomulikult saan aru, et ega ikka ei kehti küll - ka reis peab toimuma vautšeri kasutusaja sees ja ei, pikendada seda kuidagi ei saa. Olen sitaks vihane, sest no kuigi pole minu papp, siis niimoodi ma eladeski ei teeks, ma ei saa aru, mis motivatsioon on niimoodi pead liiva alla peita. 

Viimane võimalus on vautšeri eest e-poest asju osta. "A seal ei ole ju midagi" kaebleb L. ja üritab foorumis vautšereid poole väärtuse eest maha ärida. Ega ma ka sealt e-poest miskit ei taha, aga ma paneks seltskonna soovid kokku ja ostaks midagi kõigile pigem täissumma eest, kui lepiks poole väiksema sularahaga. Oleks teadnud, et selline kammaijaa, oleks ilmselt pidanud juba alguses poole summa eest selle sularaha välja võtma, mitte nende vautšeritega üldse jamama hakkamagi. 

Kõige enam tekitab hämmingut see, et ma ei saa aru, kuidas nii saab. Kus on see kommunikatsiooniauk või mõtlemise keerdkäik, mis lõpuks sellise lõpptulemuseni viib. Ja ainuke järeldus, mille ma teen, on ikka ja jälle see - ainult iseennast saad usaldada (mingil määral), kõik tuleb enda vastutada võtta, kõik tuleb endal välja uurida ja korraldada. Ma lihtsalt ei taha niimoodi, ma ei jaksa, tahaks ükskordki jne.


*Hmm, praegu mõtlesin, äkki see on alateadlik ja inimlik soov lõpuks ometi endale normaalne šampoon leida, mis juuksed puhtaks teeks ja pead sügelema ei paneks, sest sellist siinilmas minu jaoks olemas ei ole.

kolmapäev, jaanuar 04, 2023

#jutujaht Sa loed mu mõtteid

Hullemini kui naisterahva noomitus mõjus Raimole ainult see, kui naisterahvas tagatipuks veel ka nutma puhkes. Selliseks olukorraks elu sind juba ette ei valmista. Raimo oleks kõik hinge tagant ära andnud, kui see ainult Mirjami nuttu vaigistanud oleks, aga paraku ei olnud tal paljut pakkuda, isegi proseccot mitte, mis tema kogemuse kohaselt igas olukorras marjaks ära kulus. "Ah, noh, küll vast ikka võtavad need lapsed ka mõistuse pähe, kuule, näe, õlut veel on, võta paar lonksu, hakkab parem!" 

Mirjam kallutas pudeli suule, õlu segunes pisaratega, oli nii hale siin kolkakülas, võõrastes riietes võõra mehe rinnal nutta, ta ei saanud isegi aru, kuidas selline närune olukord tekkida sai ega osanud ka mõelda, kuidas sellest väärikalt väljuda. Õnneks lahenes see probleem paari järgmise minuti jooksul iseenesest, sest kõigepealt oli kuulda lähenevat mootorimüra ning siis juba keeraski suvilahoovile Andrussoni must Hummer. Oma vana vaenlase raudruuna märgates tõmbus Mirjam pingule kui vibu, rapsas pisarad näolt, peitis pudeli selja taha ning astus Raimost kombekalt paari sammu kaugusele. Ta oli siin ju ikkagi kui valimisliidu "Kõik valla heaks!" väärikas esindaja. 

Autost pudenesid välja kõigepealt Märt ja Vello, kes paistsid autosõidust elevil kui väikesed poisid, seejärel Kristjan, keda Raimo vähemalt tundis ning lõpuks ka autoomanik ise. 

"Tere, Raimo!" võttiski Kristjan esimesena jutujärje üle: "Sul naine helistas, et vaja maale tulla, aga meil oli parasjagu suurem seltskond, tulime su naabrimehe autoga, naised ise tulevad natuke maad tagapool."

"Kus see ülekäte läinud robotniiduk siis meil on? Vello olen.", püüdis Vello kohe härjal sarvist haarata. Millegipärast vaatasid kõik ülejäänud hoopis võõrast naisterahvast, mitte ei otsinud niidukit ning Vellolegi hakkas tunduma, et äkki oli see niiduk hoopis koondnimetus millelegi mustemale. Kristjan sai muidugi kohe aru, milles asi, lood Kissu legendaarsest armukadedusest olid talle naise kaudu tuttavad. Kuigi ta teadis, et põhjust armukadeduseks ei olnud, siis siinne olukord tundus enam kui kahtlane - oli ta seda lollakat ponidega pluusi ju varemalt Kissu enda seljas naernud. Segaduse lahendas ootamatult hoopis Evald Andrusson:

"Kas sa pole mitte Mirjam Nõmmeluht, kohalik aktivist sellest uuest valimisliidust? Olen juba varem suga rääkida tahtnud, aga pole kuidagi trehvanud!"

Mirjam, olles põlisvaenlase, või noh, vähemalt nii oli ta Andrussoni alati ette kujutanud, familiaarsest toonist üllatunud, ei osanud muud teha, kui noogutada.

"Vaat kui tore siis, tead, mulle on viimasel ajal neid sinu sõnavõtte kuulates ikka tundunud, et sa loed mu mõtteid ja ma tahaks kohe siinse kohaliku elu edendamiseks sulle koostööpakkumise teha! Ei ole sest midagi, et me erinevas erakonnas, eks me siin ikka ühte asja ajame, vahet pole, mis need härrad seal suures linnas teevad!"

Kristjangi lisas juurde: "Jaa, nii tore, et te siin Raimoga juba tutvunud olete, Raimo on meil tubli mees, maa sool nagu öeldakse! Näe, niidab siin reede õhtul, ei töö anna oodata! Ja meil on uudiseid kah suurest linnast - meie tänasel erakonna koosolekul otsustati, et läheme valimistele triibuliste nimekirjadega, oleme niiöelda esimene pääsukene võrdõiguslikkuse teel ja teie preili, olete igati oodatud liituma, eks ole ju tõsi, et suure erakonna võimalused teie karjääri toetada on siiski hoopis teised kui pisikesel valimisliidul."

Mirjami silmad lõid särama ja hing hõiskas - tegelikult oli see siiski suur õnn, et ta just siia hoovi oma autoga sisse keeranud oli! Algas see seiklus ehk veidi mõru maiguga, aga näe, kuhu pöördus! Imed siiski sünnivad ka kolkakülas.


teisipäev, jaanuar 03, 2023

Juhan Maiste. Eesti mõisad ja lossid

 

Eesti mõisate vastu tekkis minul huvi alles viimastel aastatel, kui olen rohkem ringi liikuma hakanud ja avastanud, kui palju neid tegelikult ikkagi on, kui eriilmelisi ja millistes kummalistes kohtades - kusagil mahajäetud lautade ning kortermajade vahel - ju siin on kunagi hoopis teistsugune elu kihanud. Rõõm on olnud näha, et üha rohkem mõisaid on uue omaniku saanud, kellest mõned on isegi nii lahked, et lubavad lossi seestpoolt kaeda. Samuti on kõrva jäänud mõned nimed, mis mõisaomanike hulgas kuidagi rohkem levinud on, kui teised ehk siis kokkuvõttes on mul mõisakultuurist üpris ähmased teadmised.

Kunstiajaloo professoril Juhan Maistel on ilmselgelt aga väga laiad teadmised sel teemal, mida ta ka lahkelt jaganud on nii oma varasemates selleteemalistes raamatutes kui ka uusimas, aasta lõpus ilmunud "Eesti mõisad ja lossid" esimeses osas. Muudest ülevaadetest erineb seekordne laiema vaatepunkti osas - teos algab sellega, mis mõis üldse on, mille eeskujul neid ehitati, mida taotleti, milline oli mõte mõisa taga. Esimesest osast võtab see taustsüsteem peaaegu poole ning alles seejärel suundutakse konkreetsete mõisate ajaloo juurde. 

Lugemisel hakkab silma pigem ilukirjanduslik kui teatmeteosele omane keelekasutus, mis omakorda on minu meelest nii pluss kui ka miinus - lugeda on huvitav, aga vahel tahaks mõnda fakti täpsemalt teada. Aga mis edasi sai? Kuhu sai? Miks sai? Loomulikult on seda võimalik ise välja uurida, sest ei ole reaalne, et ühes koondteoses saaks kõiki mõisaid väga detailselt kirjeldada. Ilmselt olekski seda raamatut kõige parem lugeda koos interaktiivse abilisega - vaadata samal ajal fotosid, kaarte jms juurde. Kohati oli fotodevalik raamatus mu meelest veidi kummaline, aga ega ma ju samas ei tea, kui palju pildimaterjali teatud perioodidest üldse saadaval oli. Ühtpidi tahab see raamat teatud taustsüsteemi tundmist ega sobi ehk päris asjatundmatule lugemiseks (ka minul oli hoopis põnevam lugeda neist mõisatest, mida ma oma ihusilmaga näinud olin, kui neist, millest ma mitte midagi ei teadnud), teisalt on see aga väga heaks sissejuhatuseks täpsema huvi korral. 

Raamat oli detsembris Kuku raadios nädala raamatuks ning seda saab tagantjärele kuulata näiteks siit

Aitäh Varrakule raamatu eest!

neljapäev, detsember 29, 2022

Oodake, üks asi veel!

Ehk miks aastalõpukokkuvõtted eksivad - mul on alati mõned kusagilt kõrva jäänud albumid kuulamisjärge ootamas. Kuulamisel ja kuulamisel on vahe, esmakordselt kuulates tuleb rohkem süveneda, seega selleks tuleb leida õige aeg, no ja mõnikord mõned plaadid ootavad pikemalt. Ausalt öeldes on mul eelarvamused ka - ah, las ootab, ilmselt see midagi väga erilist ei ole, sest mõne teise plaadi paneks ikkagi kohe käima. Nüüd ma siis avastasingi ühe sellise ootele pandud plaadi, mis figureeris ka kriitikute edetabelis - Bob Vylan  - Bob Vylan Presents The Price Of Life:

Julgelt selle aasta Top10 koht garanteeritud. UK punk/rap/grime. Tundub, et UK-s käärib nii palju, et see on viimasel ajal sünnitanud suure hulga põnevaid bände, mis ei karda sõna võtta olulistel sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel. Bob Vylan näiteks räägib muu hulgas sellest, kui oluline on ligipääs tervislikule toidule ja kuidas odav rämpstoit vaestele on põhimõtteliselt relv nende vastu. Päriselt ka, mu meelest kõige mõjusam argument tervisliku elustiili osas üldse. "Stay healthy in case you need to smash the state is probably the best argument for a healthy lifestyle I've ever heard." - kommentaar Youtubest.

Mu meelest väärib kogu seda kiitust ja UK kõige põnevama ning olulisema uue bändi tiitlit täiega. Ehe, julge, kaasahaarav ja mõtlemapanev.


teisipäev, detsember 27, 2022

Minu 2022. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal lugesin 127 raamatut, mis on kolme võrra vähem kui eelmisel aastal, samas lehekülgede võrdluses (35413 lk) on see aasta aegade parim. Päris mitu tellist sattus ette tõesti ja ka aasta lõppu jääb üks, mille arvustus ilmselt järgmisse aastasse lükkub. Lausa 25 raamatut said minu käest maksimumhinde ja miinimumi ei saanud sel aastal keegi. Pooleli mõni raamat küll jäi ja mõnele ei suutnud hinnet panna, aga üldiselt oli päris hea aasta. 25st maksimumi saanud raamatust ilmus 7 sel aastal eesti keeles, kirja saavad nad lugemise järjekorras ja lingi alt võib leida arvustuse.

1. Kazuo Ishiguro - Klara ja Päike

Kas ei anna sageli väljastpoolt vaataja pilk meie olukorrast kõige adekvaatsemat ülevaadet, ei näita meile seda, mida me asjas sees olijatena ise märgata ei suuda? Mulle väga meeldib Ishiguro leebe ja rahulik stiil, millega ta tegelikult jubedatele suundumustele valgust heidab. Ta ei ütle midagi otse välja, ta lihtsalt suunab lugeja pilgu millelegi ja siis on juba lugeja asi, kas ta märkab mingit ebakõla või mitte. Kaunis kurb vaade inimkonnale, millest mina kahjuks mingeid ebausutavusi ei leidnud.

2. Tommi Kinnunen  - Ei öelnud, et kahetseb

Naiste valikud või "valikud" sõjas. Hästi kirjutatud raamat sellest, kas peale sõja lõppu on võimalik eluga edasi minna ning mis hinnaga. Pani mõtlema sellele, kuidas sõda mõjutab inimesi isegi mitu inimpõlve hiljem ja kas saab üldse imestada sõjajärgsete põlvkondade eelarvamuste, alalhoidlikkuse või usaldamatuse üle. Teemast hoolimata ei olnud kole raamat, hästi ilusasti kirjutatud ja inimlik hoopis.Fre

3. Mikko Rimminen - Õlleromaan

Johhaidii - nii hea raamat ja Goodreadsis nii kehv keskmine hinne? Täielik seisundiromaan, kus mitte ühtki olulist sündmust ei juhtu, aga atmosfääriloome on nii ehe nagu tiksuks ise tüüpidega kaasa. Oivaline sõnakasutus - millised metafoorid! Ja seda kõike ilma tüütu tundeta, et autor on hullult pingutanud kildu rebida ja higipull otsa ees sõnu seadnud. Selle kõige juures kindlasti ka imetlusväärne tõlge, et sellist stiili usutavalt edasi anda. Raamatust kõrgema mõtte ja elamisõpetuse otsijaile pigem ei soovitaks. 

4.  Fredrick Backman - Meie teie vastu

Mulle nii meeldib, et Backman kirjutas seda lugu edasi, tavaline oleks olnud ju esimese osa lõpplahendusega leppida - pahad justkui said palga ja elu oleks edasi läinud. Õnneks Backman näitab ka seda, kuidas sellises olukorras elu tegelikult edasi läheb, inimesed ei unusta ning vägistamise ohver ei muutu üleöö endiseks. 

5. Karl Ove Knausgård - Koidutäht

Tõeliselt omamoodi teos, üks aasta omapärasemaid lugemiselamusi. Muuseas, kui oled kõik üheksa peategelast ja nende seosed endale üles kirjutanud, siis väidetavalt romaanisarja teises osas ei tulevat neist ühtki ette...

6. Jan Kaus - Vaade

Pigem mõtisklused või isegi uurimus kui romaan, aga samas ilukirjanduslikus vormis. Ilus ja sisukas ühekorraga. Kas vaadete nautimises võib peituda inimeseks olemise essents? Kas oskus vaadelda ennast suure süsteemi ühe osana on vaid inimliigile omane? Kas me elame selleks, et vaadelda?

7. Doris Lessing - Kõige ilusam unelm

Tegelikult ilmunud eesti keeles juba varem, aga sel aastal uus trükk Varraku kuldsarjas. "Kõige ilusam unelm" räägib inimestest. Sellest, kui hirmus raske on inimeseks saada, inimene olla ja et kõigi äpardunute kiuste leidub siiski ka mõni, kes hakkama saab. Aga üldmuljet see ei muuda. 

Kummalisel kombel on selle aasta raamatuelamused kuidagi meessoo ja Skandinaavia poole kaldu. Mõtlesin siia top10 täis saamiseks lisada kolm viiepunktiraamatut, mis ilmusid 2021, aga said loetud sel aastal. Noh, tuli veidi rohkem, sest ma ei osanud valikut teha.

8. Venda Sõelsepp - Kolõma - kole maa

Meie peres oli "Gulagi arhipelaag" raamat, millel oli eriline koht, Varlamovit või Sõelseppa siis veel lugeda ei saanud. Sõelsepp on väidetavalt ka ainus eesti kirjanik, kes oma vangilaagri kogemuse ilukirjanduslikus vormis raamatusse raiunud on. Mu meelest on oluline sellest lugeda ja teada.

9. Eia Uus - Kirjad Buenos Airesest

Mitte tavaline reisiraamat. Eia oskab nii märgata kui ka kirjutada. Pigem ilukirjandus, isegi poeesia.

10. David Vseviov - Onu Moritza sõnaraamat

Üks selle aasta muhedamaid lugemisi. Absurdimaiguline kodusus, millest õhkub helget ja mitte-nii-helget nostalgiat.

11. Bill Bryson - Jalutuskäik metsas

Kui see teid ka metsa ei aja, siis ma ei tea, mis ajaks. Kui Bryson on varem kohati igav või tüütugi tundunud, siis selles raamatus ei olnud. Ameerika jalgsimatkarajad jäävad ilmselt endal elu jooksul läbimata, õnneks on Bryson kõike vägagi elavalt kirjeldanud. Muhedat inimlikku rumalust on siin ka muidugi omajagu nagu ikka siis, kui Bryson inimeste keskele lasta. 

12. Hervé Le Tellier - Anomaalia

Raamat, mis algul ei saa vedama ja siis pidama. Mulle meeldis algus ja need karakterid tegelikult ka, lihtsalt ma ei kujutanud ette, mille kõigeni see lõpuks välja viib ja kas mul jätkub jaksu, et kõik see suur hulk tegelasi meelde jätta.
Raamat, milles on üheskoos lüürikat ja õõva, armastust ja krimi, huumorit ja traagikat, ulmet ja realismi, luulet ja mõtlemapanevust. Üks väga äge kompott. Mida sina endaga teeksid?

13. Andrus Kivirähk - Mälestused

Mõtlesin, et panen hindeks nelja, sest see muuseumi osa ei olnud ehk tõesti kõige põnevam, aga siis otsustasin kohe kiusu pärast ikka viie panna, sest kogu see temaatika meenutas mulle kangesti mu enda lapsepõlve, kui sai koolis ikka kirjandeid vihutud ja täiskasvanud plaksutasid käsi, et on ikka lapsel fantaasia, sest kus võimalik, seal mina mõne kitse, kurgi või tolmurulli sisemaailmaga tegelesin. Ja nüüd nad ütlevad Kivirähki kohta, et lati alt läbiminek?! Millest küll selline topeltmoraal - ärge tulge mulle ütlema, et ma olin omal ajal andekam kui lugupeetud menukirjanik!
Ma jumaldan head karakteriloomet isegi juhul, kui kõik saab ära öeldud ühe leheküljega, mõnes mõttes seda enamgi. Erilised lemmikud olid muidugi "Jalgratas" ja "Puss".

14. Thomas Bernhard - Hukkasaaja

Üldiselt ma ei kipu armastama raamatuid, mille tekst on ebatraditsiooniliselt üles ehitatud. Kui teadjad räägivad "originaalsest keelekasutusest" või "mängulisest lähenemisest keelele", siis mina tavaliselt kehitan õlgu ja kiunatan "aga seda on võimatu lugeda ju!" Siingi on tekst esitatud ühe pika massiivina, ei mingeid lõike, taandridu, peatükkidest rääkimata ja kõik see ühtse vaba mõtte vooluna sisaldades endas paraja annuse kordusi, hüppeid aegades, teemades, aga see kõik kokku moodustab pingelise ja nauditava atmosfääri. Tekst haarab kaasa ja tahaks päriselt teada, et "mis siis sai?" Samas "saab" siin täpselt nii palju kui tavaliselt elus, ehk ei midagi erilist. Hakkasin mõtlema, et ehk meeldis mulle raamat eelkõige selle tõttu, et autori mõttevoog sarnaneb paljuski sellega, mis mul endal peas ja need muude kirjanike mõttevood, millesse ma süüvida ei ole suutnud, lihtsalt erinevadki nii palju minu omadest? Keegi ei tea ju, mis kellelgi teisel kõrvade vahel toimub. Minule Bernhard meeldis väga ja loeksin hea meelega ka tema teisi teoseid, kuigi mõne aja pärast siiski. Ei saa ju salata, et midagi eriliselt positiivset ja hingekosutavat autorilt oodata ei tasu. Tõlkijale aplaus, lisaks ka põneva lõppsõna eest!

15. Éric Vuillard  - Päevakord

Minu jaoks oli selle raamatu puhul olulisem "kuidas?", mitte "mis?". Taaskord üks mu lemmikžanre - ajaloole liha luudele kasvatamine ja mind tõepoolest ei huvita, kas kõik ikka oli päris nii nagu kirjanik kirjutab. Selline pool-ilukirjandus tundubki segadusse ajavat - kumb ta siis ikka on? Kust läheb piir? Auhinna sai autor igatahes ilukirjanduse eest. Ma annaks ka, sest väga hästi ja võimsalt kirjutatud. Ei tabanud seda tagantjärele targutavat ja ennast paremaks pidavat nooti siin, mida mõned arvustajad on maininud. Mulle mõjus see pigem vaheda huumorina. Sellisena, mis vangutab pead ja ohkab, mitte ei ütle, et näe, nii see käib, miks keegi peale minu ei märka! "Jutustamiskunst on juba kord niisugune, et midagi süütut siin ilmas ei ole." (lk 24). 

16. Tsitsi Dangarembga  - Närvilised olud

Kes otsib siit väga eksootilist Aafrikat, ilmselt pettub. Mind hämmastas kõige rohkem, kuidas 70ndate Rodeesia meeste ja naiste seisukohad meenutasid mulle nii väga neid, mida mäletan 90ndate Eestist. Loomulikult olid raamatus need puhtamal kujul, aga huvitav oli lugeda, kuidas patriarhaadi põhitõed ja alussambad on ikka need samad, mis mõjutavad inimesi eri aegadel ja eri kohtades. Mulle meeldis, et autor oli jutustajahääleks valinud täiskasvanud naise oma, kes oma lapsepõlvele tagasi vaatas. Ilmselt tekitas see kohati olukorra, kus noor neiu tundus oma mõtetes kuidagi liiga küps, aga samas oli seesugust eneseanalüüsi nauditav lugeda.
Meeldis ka raamatu järelsõna, kus pealkiri ja raamatu moto põnevalt lahti seletatakse. Mis muud, kui neuroos areneb olukorras, kus erinevad rolliootused üksteisega raginal põrkuvad. Kuidas olla noor mustanahaline teiste heldusest sõltuv haridushimuline naisterahvas riigis, kus valitseb võõrvõim ja kus enda harimine võrdub sattumisega võõrasse kultuuriruumi ning eemaldumist omast ja turvalisest? Kas kooli minnakse selleks, et muutuda ise või selleks, et muutuda paremaks tulevaseks abielupartiiks? Miskipärast meenus kodumaine "nali" - mis on ühist naisteadlasel ja meriseal? Kes vastust ei tea, lugegu Marianne Mikko "Naise kohta", seal neid "talupojatarkusi" veel mitmeid.