Neljapäev, detsember 02, 2021

Tekstid

Käisin täna esimest korda elus raamatuklubis. Mees ükspäev mainis, et siin meie lähedal käivad inimesed koos raamatuid lugemas, tema läbi akna nägi ja ma avastasin, et täna oli seal kavas üks raamat, mida ma lugenud olen ja mis mulle meeldis. No läksin ka kohale siis. Varem nooremana ma ei oleks iialgi läinud. Sest no võõrad inimesed ju ja kes kaasa tuleks ja äkki pean midagi ütlema ja ütlen lollisti jne. Praeguseks on täiesti suva. Muidugi tuli välja, et kõik ülejäänud tundsid üksteist. Mind ei tunne keegi. Aga mina teadsin neist nii ühte kui ka teist. Endalegi üllatuseks olin vait. Vahelduseks oli väga põnev teiste mõtteid kuulata, sest need olid täitsa põnevad mõtted. Mina niimoodi mõelnud ei olnud. Väga värskendav. Muidu on enamasti nii, et mina räägin ja teised kuulaku. Ma ei tea, miks, ju mul on vaja midagi selgeks teha. Aga vot võõrastele inimestele ei olnud mul midagi vaja selgeks teha. Oli hea seisukohta võtmata teiste tarku mõtteid kuulata, sest polnud vajadust neid ümber lükata ega ka eneseesitlusega tegelda. 

Raamatutega seoses veel, avastasin, et ma ei saa seosetut teksti lugeda. Mitte, et ei meeldi või on vastik, aga tõesti ei saa. Vabad assotsiatsioonid ei assotseeru mul millegagi, nad vajuvad mu aju pealt maha, ma ei suuda keskenduda, see ajab mu hulluks. Nii ma lugesin siis Kiwa "Kummiliimiallikaid" Alissa päevikut nii öelda läbides, aga mitte lugeda suutes. See on see olek, kus sa loed sõnu, aga peas ei moodustu samal ajal midagi. (Muu osa on seal loetav). Ja Ballardi "Koleduste väljapaneku" kommentaare, teksti ennast vältides, sest ma ei saanud seda lugeda. Ma ei saa neid hinnata kui raamatuid. Need on tekstid, aga minuga need ei toimi. Mõned inimesed ju ometi loevad ja saavad sellest midagi. Ma ei saa öelda, et ma nõrgematel hetkedel ei kahtlustaks, et nad lihtsalt valetavad. See on nagu need ruumilised pildid, mida mina, ühest silmast praktiliselt pimedana, näha ei suuda. On seal jee mingi elevant, valetate, raisad!

Ja siis rääkisid inimesed veel ühest teisest tekstist, et oo, milline voolavus, milline mahlakus. Olla obstsöönsusi maru vahvalt tõlgitud. Ma lugesin ega pannud midagi tähele. Öeldi, et tavaliselt ju inimesed nii ei räägi, üritatakse ikka viisakad olla. Nojah, ju ma siis räägin ega ürita. Oeh, kohe lõigi pähe see sõbranna, kes väitis, et minuga on hea koos olla, sest minuga koos saab ropendada, ma ei pöörita silmi...Aga inimesed ei räägigi siis nii või? Mis mul jälle on märkamata jäänud? Kus ma jälle endale häbi olen teinud? Tore olevat, kui inimesed oma sisemist häält ei häbene. Kas nad muidu tõesti häbenevad? Et see, kuidas keegi räägib, annab infot tema kohta? Mmmm, äkki see selgitab, kui mõni on olnud kangesti üllatunud, et mul on õnnestunud Alma Materist paaril korral läbi käia?

Ja kannapööre - see paganama Spotify Wrapped ei tööta mul! Ütleb, et "Sorry, something went wrong" ja kogu moos. Annab ainult enimkuulatud lugude listi, aga ei mingit kokkuvõtet. Ma arvan, et tal jookseb lihtsalt juhe kokku inimese peale, kes kuulab üksteise järel Lamb of Godi, Lil Peep'i ja Lana Del Reyd. Cannibal Corpse´i ja Britney Spearsi ilmselt ka, võib juhtuda. Megan Thee Stallioni ja J.M.K.E.-d. Ahjaa, Eesti Laulu ma sel aastal küll kuulata ei kavatse. Lapsed vaatasid ja väitsid, et esimeses kahes veerandfinaalis oli vist kaks lugu, mida kuuldes raadiot päris kinni ei paneks ja eriti küündimatud olla kõik laulusõnad. Ma pakkusin, et kas klassika "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"? "Täpselt."

Reede, november 26, 2021

Su unistused ei ole sinu omad

Bussis kaks naist visualiseerisid oma unistusi - üks rääkis aiast, mida ta kavandab, et mis kuhu ja millised lilled, puud, kivid, teine unistas oma tulevasest majast, kuidas seda sisustada, millised toad jms. Esoteeriline värk, eks, niimoodi unistades pididki su soovid täide minema. Ma mõtlesin, et mul on selle koha peal ajus must auk. Mul ei ole mitte ühtegi visualiseeritavat unistust. Pole kunagi olnud ka. Ma ei näe asjades neis pesitsevat potentsiaali, ma näen hetkeolukorda ja sellega asi piirdub.

Täpsemalt siis. Kui mul oli vaja korterit, siis ma otsisin sellist, kuhu ma saaks kohe sisse kolida. Ei mingit "oi, aga siia saaks ju teha selle! siin on ruumi tolle jaoks!" Mul oli vaja mingeid asju - voodi, köök, vannituba jms ja et need ei näeks välja sellised, et kukuvad kohe kokku ja lagunevad ära. Ok, mõni korter oli konkreetselt kole kah. Aga selle, mis on ilus, tunnen ma ära siis, kui ma seda näen. Ma ei oska ette kujutada, milline peaks olema, et olla ilus. Mul on näiteks vaja, et voodi oleks magatav, aga sellele, milline ta visuaalselt välja peaks nägema, mul tingimusi ei ole. No et metallist või valge või...no ma ei tea, millised need voodid on kõik. See on, et parem kui ei oleks mingit puust raami madratsi ümber, kuhu põlve rõvedalt ära lüüa, seda ma oma kogemusest tean vältida. Kui ma olen õel, siis ma isegi mõtlen, et need, kes visualiseerivad mingeid konkreetseid esemeid (tahaks seda Ikea voodit, Gucci kotti, seda tapeeti, mis Kroonikas Sõõrumaal seina peal oli vms), on reklaamiäri ohvrid. Mitu inimest on mulle rääkinud, kuidas nad armastavad surfata näiteks kinnisvaraportaalides ja sealt inspiratsiooni ammutada. Ma võin neid niisama vaadata, sest teiste tuppa piiluda on ikka põnev, aga mingeid ideid ma sealt küll ei oska saada, samas ma saan lihtsalt aimu, mis on moes ja mis mitte ja siis oskan ihaldada trendikaid asju. Meenuvad kohe mõned popid blogijad, kelle piltide alla jäetakse pidevalt kommentaare  -"kust sa selle asja ostsid?" - mu jaoks totaalselt arusaamatu - sa tahad endale samasugust asja, nagu kellelgi teisel nägid, miks? 

Kõrvalpõikena maru hea näide reklaamimaailma mõjust: küsin Mikrolt, mida ta jõuluks tahab. Ta mõtleb, otsib välja postkasti potsatanud lastekaupade kataloogi ja näitab sealt paari asja - "vist neid?" Küsin, et miks just sellest kataloogist valib, mõelgu millelegi, mida ta tegelikult ise tahaks. "A siis ma ei teagi..." Mida siit järeldada - reklaam tekitab vajaduse, mida muidu ei eksisteeriks. Lõpuks Mikro mõtleb ja ütleb - mingit huvitavat raamatut tahaks. 

Praeguse korteriga olid hullemad lood, seda alles ehitati ja siis sa oled sunnitud midagi kuhugi planeerima. "Oma kodu oma käe järgi kujundamine - jee!" Ei ole! Õudus kuubis hoopis! Oli õnn, et me saime hinna sees sisekujundaja teenuse, ma ise ei oleks vist seda kaalunud, aga see oli imeline võimalus! Pandi kataloog ette, võeti valikuid vähemaks ja ma sain näpuga näidata, et ok, vot selle võtan. Ämma juures on näiteks nii, et kord paari aasta jooksul tehakse "värskendavat" remonti - no et uued tapeedid, värvilahendus jms ning vähemalt korra aastas tõstetakse mööblit ümber. Ma üllatusin, et miks? L. õnneks ka ei teadnud, tema neid vaheldust vajavaid geene kaasa ei saanud. Ma mäletan, kuidas meil ükskord kodus mööblit vahetati - kollane sektsioon pruuni vastu, ja kuidas siis ema ahastas, et oli seda segadust nüüd ometi vaja! See pruun sektsioon on meil siiamaani. Vajaduspõhist remonti on ikka tehtud, aga ma saan emast täiesti aru - see ongi jube segadus, kastide otsas elamine, tolm jms. Et seda elus võimalikult vähe ette tuleks! Ja siis mõni teeb niisama, heast peast remonti?! 

Asjades peidus olevast potentsiaalist veel - toit. Mõni vaatab poes produkte ja räägib - oh, sellest saaks ju! Ja sellest seda! Mina puude taga metsa ei näe. Vot siin ma vahest juhindun küll teiste korvidest - ostan ise ka seda, vähem mõtlemist! Inimestes potentsiaali mitte nägemine päästab aga vist hullemast, sest enamasti hakatakse siis ju teist tolle potentsiaali poole nügima ja see ei pruugi hästi lõppeda, sest kellele ikka meeldiks, kui teine teda muuta püüab. Kui ma vaatan joodikut, näen ma joodikut, mitte potentsiaalset tundliku närviga luuletajat. Nõudlik egoist on lihtsalt vastik inimene, mitte potentsiaalne erakonnaliider ja miljonär.

Neljapäev, november 25, 2021

Kana pole lind

Teate, mis on minu kõige suurem hirm? No peale ämblike. See, et äkki ei näe mitte keegi, mitte üks vastassoost inimene, minus inimest, vaid ainult oma soo ühte esindajat. See on see, mille pärast ma lähen leili, kui keegi mind naiselikuks tituleerib ja tahan kohe teada, mida ta selle all täpsemalt mõtleb. Selle hirmu pärast on mul siiani allasurutud mälestusena (äkki ta ikka ei öelnud päris nii, äkki ma kuulsin valesti) kõrvus see olulise inimese poolt öeldud, et "ei, sõbrana ma sind siiski kuidagi näha ei suuda."

Ma tahaks juba väiksest peale ronida aia otsa ja karjuda, et "hei, ma olen ka inimene!" Tegelikult ongi vist päris skisofreeniline üles kasvada, kuuldes, kuidas "raudselt on eit roolis!"; "naise kohta hea palk!" või kuidas noori naisi ei tohi mingil juhul palgata, sest kohe on tited taga. Samal ajal ise naine olles ja mõeldes, et oot, ma ju ka. Esimene reaktsioon on eitus - eks nad ole jah, aga mina ju ei ole, mina olen selline nagu meestele meeldib - kõik need lollid eided, höhöhöhööö! A no siis saad vanemaks ja hakkad mõtlema, et probleem pole ju naistes - sama palju imelikke on meeste hulgas, aga keegi ei üldista, kuidas nad kõik. Jah, on olemas "kõik mehed on sead" koolkond, aga need on mingid marginaalsed mutid, kellel niikuinii elu kiirteele asja ei ole, kibestunud tädide jutt. See on selline selja taga rusikatega vehkimine, kui muud niikuinii üle ei jää. Ja oma lapsi kasvatavad sellised just stereotüüpselt: "Poisid jäävad poisteks, ihhahaa!". Või noh, ilmselt enamik selliseid stereotüüpe kasutavaid naisi ja mehi lihtsalt ei vaevu üldse süvitsi mõtlema, nad lihtsalt kasutavad väljendeid, mis on kuskilt kõrvu jäänud.

Ah, et kes mind hammustas? Kolleeg muidugi, see sama riistaga liputaja. Tema kodumaal tõusis naine (kaheksaks tunniks) peaministri ametisse. "Mis toimub nagu? Elu peab ikka päriselt pekkis olema, kui naine pukki pannakse!" (Kusjuures, teoorias nii ongi, et ega sageli enne ei saagi, kui meestel jama majas - täpsemalt siin.) "Kuhu see kõlbab? Ei olegi veel mehi seina äärde kamandatud, vahi nalja!" Ja kogu see saast minu silme all, Skype'i vestluses. Kuna ma olen vihane, ma ei reageeri, sest "emotsionaalselt üles köetud naine", aga päriselt, kas ta ei tea, et naiskolleegid ka näevad seda vestlust (sest räägivad temaga seal peaasjalikult ainult meeskolleegid, arusaadavail põhjustel) või ta on uhke oma imetoreda huumori üle? Seal on päriselt nii, et ma täna vihastasin L.-i peale, kes küsis härra Gigololt, kas tolle talvepuhkusel on tõesti vaid "indoor activities" plaanis, sest mu esimene assotsiatsioon oli, et too hakkab kohe pikalt laialt oma suguelust pajatama, antagu vaid suund kätte. Selle naispeaministri jutu peale meie mehed kommenteerisid vaid, et "meil ju ka", ei enamat, huvitav, kas mõistlikkusest või lihtsalt hirmust minu ees? Hahahaha...

Siis ma hakkasin  mõtteid mõlgutama oma muude skandinaavlastest kolleegide üle ja kohe tuli kaks äärmiselt kahtlast asja meelde. Ühel neist oli mail-ordered -bride from Russia (kes jättis tegelikult meeldiva ja haritud inimese mulje), sest "meil siin  pole normaalseid naisi, aint feminatsid" ja teine sai oma filipiinlannast naisega suhtlemises lähenemiskeelu ja pidi kontoris ööbima, mille peale kodumaine mõttekaaslane nentis, et "need pilukatest eided ongi hullud, algul paistavad normaalsed, aga kui ära pööravad, siis täiega".

Mis see lohutav kokkuvõte siis oleks? Idioote pole ainult meil, vaid ka mujal, kaasaarvatud progressiivses ja võrdõiguslikus Skandinaavias? Lihtsalt vanemaks ja teadlikumaks saades on mul üha sagedamini see jube tunne, et mis pagana tüüpidega ma ometi ümbritsetud olen!?

Reede, november 19, 2021

Sokivastased, barrikaadidele!

 L. tahab spordiklubisse minna ja väidab, et tal on selleks uusi sokke ja jalanõusid vaja. Ma siis käratasin, et mis jutt see olgu  - õige spartalane spordib ikka paljajalu! L. väitis, et seda ei lubavat spordiklubide sisekorraeeskirjad. 

Tõmbame siis aga sae käima! Mis pagana diskrimineerivad sisekorraeeskirjad need sellised on? Niikuinii on enamikul jalaseen! Ega see jalaseen ei ole üldse mingi raske haigus! Minu jalad peavad saama hingata! Kelle huvides see jama on? Loomulikult globaalsete korporatsioonide  - Adidas, Nike, Reebok jne, et nemad saaks rohkem sokke ja tosse müüa! Et nemad saaks meie, vaeste kulul rikastuda! BigSporta! 

Ja käilakujuks valime Kingpoole.

Neljapäev, november 18, 2021

Rõõm sellest, kui viimane sõna jääb sulle

Ma siin mõni aeg tagasi kirjutasin veidi meie progejast. Noh, jutu jätkuks siis.

Meil on miski uus töö, uue platvormi peal. Platvormi on teinud teised inimesed, aga suhtlus käib meil läbi eelmainit tüübi. Vaatan siis mina, et no ei ole, dokumendid ju korduvad - teen viis ära, viskab need samad viis mulle uuesti. Mulle kilplase tööd teha ei meeldi ja küsin, kuidas teistel. Üritavad mind veenda, et dokumendid ongi sarnased. Johhaidii! Vaadake, ma ikka süvenen oma töösse. 

Kõrvalepõige sellesse muusikakuulamise teemasse  -ju mul tegelevad töösse ja muusikasse süvenemisega lihtsalt erinevad ajuosad, sest oleks ju vale öelda, et ma ei süvene. Ilmselt kuna töö eeldab eelkõige nägemisega seotud protsesse ja muusika kuulamist, siis nad otseselt ei sega teineteist. Samas näiteks blogisid vms lugeda ja muusikat kuulata ma korraga ei saa. 

Igatahes, kuna ma konsensust ei saavuta ses osas, et failid korduvad, ma rohkem ei kobise - "fain, mina olen imelik!", aga kolleeg, siinkohal oleks vist oluline mainida, et meeskolleeg, siiski teatab meie progejale (ta tegelt ei ole progeja, ta teeb kõike, mida vaja), et "inimesed kaebavad, et failid korduvad". Millele saab vastuseks "mul on ka probleem, et riist on suurem kui ma hallata jõuan, aga näete te mind selle üle kaebamas?!" Kehitan õlgu, et saate nüüd aru, miks ma ei kipu mingitest töös ette tulevatest probleemidest tüübile teatama? Meeskolleeg ei oska ka muud öelda, kui "tore teada..." ja sellega asi piirdub, tol hetkel tulevad muud tööülesanded vahele ja selle konkreetse juurde jõuame tagasi alles järgmisel päeval.

Järgmisel päeval same shit, different day, aga selle vahega, et nüüd mainib mu naiskolleeg sama tähelepanekut, et failid korduvad. Isegi L. kes töö ajal youtubereid vahib, möönab, et vist nagu oli tal ka jah. (Kuidas jälgida Youtube'i ja trükkida, aru ma ei saa, aga ta teeb raudselt ka kõige rohkem vigu meist, ise ta väidab, et see ei sega üldse, ta ainult kuulab, nagu ma ei näeks, kuidas ta pilk ühelt ekraanilt teisele hüppab pidevalt...) Võtan siis ohates ennast kokku ja selgitan härra suureriistalisele, milles probleem. Kuna ma võtan sõna vaid ainult tööga puudutavates asjades, smalltalki üldse ei harrasta ja olen endast muidu kurja ja kuivetunud inimese mulje jätnud, siis minuga õnneks ei "naljatata". No ja halleluuja - tulebki välja, et korduvad nemad tõprad tõesti! Olukord on isegi nii paha, et juba sisselöödud info ei klapi failidega, sest failide nimed muutuvad, aga pildid, mida näeme, mitte, seega lähevad metaandmed külge valedele failidele. Vahepeal on jõutud teha 500 faili, mis nüüd kasutuks osutuvad. Kas ma olen frustreeritud? Üldse mitte! Ma olen rõõmujoovastuses, sest mul oli õigus! Mis siin elus muu oluline on? Minu võit, trillallaa-trullallaa! Tahaks kohe võtta selle ekraanipildi riista kommentaariga ja tüübile saata, et äkki võiks teinekord veidi süveneda? Millele ta saaks pareerida, et seal lihtsalt ei oldud selgelt sõnastatud, milles täpselt probleem on. Seega, rõõmustan üksi ja omaette, ei hõõru oma võidurõõmu teistele nina ette mujal, kui siin. 


Esmaspäev, november 15, 2021

#jutujaht Kuidas suhelda keeruliste inimestega?

Iga suvi treitakse neid sotsiaalreklaame, et "ära lase purjus sõpra rooli/ujuma/üksi võõraste meestega peole" (ok, selle viimase mõtlesin ma ise välja, sest nii on), aga paljudel päriselt nii palju võimu on, et joodikuid takistada? Pigem võiks otse ära öelda, et "suhtle normaalsete inimestega", aga no ju siis normaalsed inimesed ei taha sinuga suhelda, kui sa pidevalt sellistesse olukordadesse satud.

Kissu näiteks on haiglaselt armukade. Ma kunagi isegi uurisin, et mis värk tal sellega on - mina küll kedagi nii kangesti armastada ei suudaks. Selle peale pööritas Kissu ainult silmi, et mis pagana armastus, lihtsalt õudne mark oleks, kui Raimo ta mingi noorema tšiki vastu välja vahetaks. Kuidas see laul oligi, et "you don't need love, you need validation"? Mulle tundub, et osaliselt Kissu tõttu ei ole mul siiani lube - kujutan elavalt ette, kuidas ma, blond parukas peas, Raimot tema eest kusagil võõras linnas jälitama peaks. Parukas on Kissul ammu ostetud, lihtsalt siiani ajab ta neid asju taksoga, kuna oma auto tunneks Raimo siiski ära. Praegu Kissu taksole ei mõtle, sest oma plaanide ellu viimiseks on tal alati publikut vaja, mida suuremat, seda parem ja neljakesi me taksosse ju ära ei mahuks, pealegi on seltskonnas ka mehed ning Kissu meelest on mehed ja autod põhimõtteliselt sünonüümid.

Märt üritab juba seltskonnast irduda, sest hulle naisi pole kellelegi kaela vaja, aga Vello ei saa vist veel aru, millesse ta end mässimas on ja püüab endiselt viisakat etendada. Argumendid, et autot pole, Raadikvere kaugel, kell palju ja eks ole natuke joodud ka, ei oma Kissu jaoks mingit kaalu. 

"Siis me läheme ja leiame selle auto!" bravuuritseb Kissu ja ega meil ei jäägi muud üle, kui arve maksta ja tänavale kobida, sest baaris hakatakse proua lärmamisele juba viltu vaatama.

Märt ja Vello on tõesti abivalmid ja tulevad kaasa. Ma ei tea, mida ma üksi selle hulluga teeks, mina ei oska keeruliste inimestega suhelda ja ausalt öeldes mõtlen nüüdki, kuidas teistele märkamatult kuhugi põõsasse hüpata ja täiskäigul kodu poole ajama panna. Sisseõpitud viisakus hoiab tagasi, kuigi vaevalt, et homme keegi mäletaks, kuhu ma kadusin. 

"Ma kuskilt kuulsin, et jumala paljud inimesed ei lukusta oma autode uksi üldse ja mingite juhtmetega saab ju autot käima panna küll, ma olen filmidest näinud, eks ju, poisid?" Ma arvan, et "poisid" ei lahku nüüd juba selle pärast, et näha, mida see hull edasi teeb. Naiivsed, süüdi jäävad Kissu avantüürides alati teised, sest tema nutab krokodillipisaraid ja etendab süütukest. Mu mõistus sunnib mind jätkuvalt põgenema enne kui asi kriminaalseks läheb, aga järsku kriiskab Kissu:" Hei! Kas see pole mitte Mammu auto seal! Mammuuu, tsauuuuu!" ning tormab otse sõiduteele nii, et vaene Mammu oma auto vaevu pidama saab.

Reede, november 12, 2021

Ähvardav vaikus

Sõitsin siin ükspäev taksoga. Hoidsin kramplikult vihmavarjust kinni, et jumala eest taksosse ei unustaks. Autost välja astudes kukkus kinnas sõiduteele, teine ilmselt taksopõrandale ("ja põrandale taskust kinda ma olen pilland unustand" M. Vaik, Taksosõit.) Bolt käseb autosse unustatud esemete korral juhiga ühendust võtta. Me ei suutnud L.-ga kumbki sundida end inimesele helistama ("ta teeb ju tööd, sõidab, segaks, ah, kõigest kinnas ju, äkki märkab ise, äkki tal on meie kontakt, ilmselt ta ei saaks eesti keelest nii palju aru") Sellised üliviisakad ja kohmetud inimesed olemegi. Enne kui pikast sissejuhatusest teemani jõuan, veel väike kõrvalepõige kindamaailma - see on nii pagana konservatiivne! Müüakse ainult musti ja pruune nahkkindaid. Mul olid sinised, A1000st ostsin, kunstnahast. Ma nahast ei tahagi, kallid, kaotan kohe ära. Kus müüakse siniseid kunstnahast odavaid kindaid? A1000s enam ei ole, sel aastal on ainult punased. 

Taksojuht oli Mahmoud. Taksos oli kummaliselt vaikne. Jah, ma olen inisenud selle üle, et taksojuhid kuulavad Kirsti Timmeri saadet ja muud õudust, aga vaikus oli kah kummaline. Hiljem lugesin Vernon Subutex'i ja kohe tulid seosed. Äkki oli see tõsiusklik, kes kerglast muusikat kuulata ei tohi? Sellega on ilmselt keerulised lood, lugesin islam.pri'st, kõik oleneb usulahust, kes kui rangelt, ilmalikel moslemitel (?) on vist üldse suva, mu kolleeg kuulab gangsta räppi, näiteks. Mismoodi oleks elada üldse ilma muusikata? 

Avastasin, et kui ma ei saaks töö juures päev läbi klappidest endavalitud muusikat kuulata, siis ma tuleks töölt ära. Despentes'el on ilmselt sarnane suhe muusikaga, mulle tundub, et ta on ka ses osas "tõsiusklik". Mina ei ole isegi niimoodi süvenenud, et mida see muusika siis täpsemalt annab. Tema toob mängu termini "konvergents", mul seostub sellega kohe kodumaise Mikita mitmiktaju teema. Muusika mõjutab mingit struktuuri ajus, mida kuidagi muudmoodi mõjutada ei saa. Mikitat mõjutab samamoodi metsas jalutamine või seente korjamine, eks. Avardab taju? Tekivad sügavamad tunded, inspiratsioon, kergelt ülev tunne, justkui lendaks. Kui muusika ära võtta, oleks hirmus. Kuna see on eksisteerinud inimkonna algusest saati, ju ta on inimesele vajalik. Muusika ära keelata nagu Taliban seda teeb? 

Subutex'i raamatust veel, nii piinlik kui see ka ei ole, pidin guugeldama, mis seal Bataclanis siis juhtus. Oli see päriselt või autori fantaasia? Veetsin pool päeva jõledusi vahtides. 13. nov 2015 (pmst täpselt kuus aastat tagasi siis) ründasid terroristid Eagles of Death Metali kontserdi ajal Pariisis Bataclani kontserdimaja tappes 90 ja vigastades 200 kontserdikülastajat. Esimestest laskudest on Youtube's video. See on nii kummaline olukord, sest algselt ei saa keegi aru, kõlab nagu ilutulestik. Mida sa teed suures pimedas saalis, kus midagi ei näe, kui keegi järsku kõmmutama kukub? Õnnemäng. Aga et nii palju surma sai. Terroristidel olid granaadid ja pommivööd, kaks neist lasid end õhku. Kuidas ma ei teadnud sellest? Breivikut ma tean, ma tean, mida ma tegin ja kus ma olin, kui see uudis tuli (Viljandi Selveri parklas peale Rock Rampi, sõber lülitas telefonis neti sisse ja luges, tundus võimatu asi). Kontsert on terrorismiks ideaalne paik. 

Millal sa viimati suurel kontserdil käisid? Kas tuleb mõni veel üldse? Ma pean sügisel Placebole saama, sest märtsis ilmuva plaadi kaks esimest avaldatud lugu on ideaalsed. Keegi kommenteeris "mul on tunne, nagu ma olen koju jõudnud". Juba praegu on mul mälestusi, mis nende lugudega seonduvad. Mulle tundub, et ühist muusikakuulamise kogemust ei tohiks inimestelt ära võtta, see on millegipärast mingi osa inimeste jaoks elutähtis. Bataclan avati uuesti. Eagles of Death Metal peaks 6. aprillil Tallinnas lavale astuma. Elada tahaks. 

Seda lugu kuulasin ma keset metsa autos sõites, aknad lahti ja käed aknast väljas.