Isamaa

Tartu Postimehes oli artikkel linna uuest koalitsioonileppest, mille pealkirjaks: "Tartu võimuleppest kadusid õnn ja sallivus, asemele tulid pere ja isamaalisus". Esimene kommentaar oli nii lõbus, et võttis suu naerule: "Kui on olemas pere ja isamaalisus, siis õnn ja sallivus on automaatselt kaasatud". Jaa-jah, see ei olnud ilmselt naljana mõeldud, sain aru.

Igatahes küsisin L.-i käest, et mis asi see isamaalisus üldse on. Ta vastas, et see kui sa pead Eestit enda jaoks natuke olulisemaks kui mõnda muud riiki maailmas. Ma imestasin, et no aga kõik erakonnad ju teevad seda, pürgivadki võimule selle nimel, et Eestit paremaks teha, vähemamalt teoorias siis. Jah, ma tean, et osad väidavad, kuidas Ukraina olevat mõnede meelest Eestist ettepoole seatud, aga eeldasin, et L. päris sellele vihjata ei tahtnud. Ei tahtnudki. Ta vastas hoopis: "No aga EKRE ju peab Ameerikat ja Trumpi ja Venemaad Eestist paremaks ja olulisemaks?!" Vat siis rahvuskonservatiive!

See oleks võinud olla sina, Aiku

Järgnev ei ole kellegi õigustamiseks ega paku mingeid lahendusi, lihtsalt teatud analoogiad hakkasid silma seoses Lasnamäe kanali surmakutsari looga, kellelt riik plaanib ära võtta elamisloa.

Keskkooliajal suhtlesin igasuguste kuttidega. Enamikul neist oli lõpetamata keskharidus, puudusid load, aga olid kõige uuem bemm ja rahutu iseloom. Ühte neist legendaarsematest võiksime nimetada näiteks Aikuks. Aiku läks ajalukku sellega, et kihutas Tartus Turu tänaval otse "mendile radarisse" ja rääkis sellest alati kui "Üheksakend, ei..ei! Sada! Sada oli sees!" See jäi meil mingil ajal siseringi killuks. Miks Aiku nii tegi? Sest keegi tuli foori taga tema kõrvale ja "sättis ennast joonele", mida ta siis tegema oleks pidanud? Tõeline mees võtab alati väljakutse vastu! Me muidugi naersime, et lollakas, Turu tänaval siis, otse politseile sülle - haa-haa-haa! Kas me mõtlesime, et Aiku on loll sellepärast, et seadis niimoodi inimeste elud ohtu? Ei. Kas me mõtlesime, et nii oleks võinud õnnetus juhtuda? Ei. Mitte keegi ei mõelnud, et võiks õnnetus juhtuda. Mitte keegi ei tahtnud kedagi vigaseks või surnuks sõita. 

Kõrvalepõikena, juhilubade testis oli lausa küsimus, et mida teed, kui keegi tuleb foori all su kõrvale oma autoga mõõtu võtma, paarutab ja kutsub duellile? Loomulikult vastasid, et jään rahulikuks ja sõidan normaalselt edasi. Kes vastaks, et "võtan väljakutse vastu" või "veendun, et tee on tühi ja olukord ohutu ning alles siis võtan väljakutse vastu"? No need poisid vist oleks vastanud. Aga neil ei olnud lube. Miks? Sest neil oli muudki teha ja neil oli pagana kõva pea. Sellepärast oli kooligagi läinud nagu läks. Aga nad ei olnud mingid halvad poisid. Noh, vahepeal ehk kaklesid  - mees peab oma au kaitsma ju! Pitsi keegi ei sülitanud ja mõni julgem oli paar tabletti ka võtnud, aga kes ei oleks siis. Mis neist saanud on? Enamik töötab Soomes. Kurjategija ei ole keegi. Nad on need mehed, kes sulle Tinderis enda uhkes autos tehtud selfisid saadavad :) 

Räägime veel natuke võõra riigi kodakondsusest. Mul on see olnud kahel tuttaval ja kummagi puhul tuli see mulle suure üllatusena, sest mõlemad on läbinud eestikeelse põhikooli. Aga kumbki ei olnud just kõige teravam pliiats. Kui nendega rääkida, pole kummalgi isegi aktsenti, aga seda eksamit nemad ära ei teinud. Kukkusid läbi. Ma ei tea, mismoodi. Ma arvan kui see eksam oleks olnud suuline, oleks nad läbi saanud. Neil oli lihtsalt kõva pea. Mul oli vene keele tunnis pinginaabriks kakskeelsest kodust tüdruk. Tal olid nii eesti- kui ka vene keel koolis kahed. Ma vahel küsisin ta käest, et kuidas mingi sõna vene keeles on. Ta teadis, aga kui ma küsisin, et kuidas sa seda kirjutad, vastas ta, et "hui ma seda tean!" Mis temast praeguseks saanud on? Töötab Soomes, sealne keel on suus. 

Ma ei tahtnudki midagi öelda sellega, lihtsalt sellised mõtted tekkisid. 

 

Big in Singapore

Täna kui Bloggerisse vaatasin, avastasin järsku, et selle kuu blogi külastatavuse number ületab juba kolmekordselt eelmist kuud - vaata aga kui kasulik see blogimisväljakutse on! Lähemalt uurides osutus asi muidugi kahtlaseks: 

Midagi suurt juhtus 1AM, mis kuskil rahva tagajalgadele ajas. "Sõimasid kedagi vä?" küsis L. Isegi kui mina sõimaks, vaevalt et see niimoodi masse mobiliseeriks. Kes nad on ja kust nad tulid? 

Tulid nad siis mujalt nagu siit välja võib lugeda. Ja külastasid ka muidugi vaid avalehte, mitte ühtegi konkreetset postitust, nende vaatamiste arv kasvanud ei olnud.

Ja tulid nad otse kaugelt Singapurimaalt: 

Huvitav on see, et ajalugu kordub, seesugust pommitamist on mu blogis varem ka ette tulnud: 

1. märtsil 2021 oli peaaegu täpselt sama vaatamiste arv - praegu 30 172, siis 30 712, kohe kole sünkroonis arvud kuidagi ja ka 1. mail 2021 oli sarnast liikumist näha. Miks just kuu esimesel päeval? Mida nad läbi mu blogi liigutasid ja kuhu ning kellele? Kas läbi teiste blogide ka selline musta pesu pesemine käib? 

UPDATE: Praeguseks on lugejaid Singapurist lisandunud juba pea 80 tuhat, ajalooline rekord:

 

 

 

 

Kontserdi ärajätmisest

Pean vajalikuks oma ühe varasema postituse valguses teavitada, et ma pean igati heaks otsust Limp Bizkiti kontsert Eestis ära jätta. See ei tähenda samas, et mina isiklikult nende muusikat enam ei kuulaks, aga avaldunud info valguses lugedes kommentaare, mida too esimene Välisministeeriumi avaldus sai, siis ei, vot selliste inimestega ("oligi õige mees!", "muusika mulle ei meeldi, aga kõva mees, et Putinit kaitseb!", "krdi värdjas riik meil, mina tahan muusikat kuulata, pistke p**** oma poliitika!") mina ühes ruumis kontserti kuulata küll ei tahaks. Jumal tänatud, et meie riigil jätkus otsustavust mitte lihtsalt ähvardada, vaid ka oma sõnade juurde jääda. Seda need kommenteerijad ilmselt ei eeldanud. 

Liialdatud keeles, aga ikka alati sinna ühte auku

Suhteliselt palju vastukaja sai täna see, kui Pääru Oja vihastas. Huvitav oli vaadata, kuidas enamik pöördus hästi kiirelt sõnastuselt sisu poole, et no ütles, mis ta ütles, ta ju isegi nentis, et see on solvav, aga eks tal oli ju õigus ka*. A ma tahaks just sõnastusest rääkida. Solvamiseks on võimalik valida väga paljude erinevate variantide hulgast, aga miskipärast isegi igati normaalsed meesterahvad (ega ma ei tea, mis mees see Oja on muidugi) valivad sageli esimesena võrdluse naiste või veel enam tüdrukutega. See vana ja hea, suisa ikooniline "being a girl is degrading". Ja ma üldse ei süüdista ega näita näpuga, ma lihtsalt konstateerin fakti, et see on nii paganama sissejuurdunud värk, et seda isegi ei märgata. Ega enamik tüdrukuid ei märka vist ka või vähemalt jätavad vapralt mulje, et ei märka. ("Tüdruk ei saa olla vapper!" nagu teadustas kunagi mu väike tütar multika "Vaprake" peale.)

Mu meelest on suisa kummaline see, kui järjekindlalt seda eiratakse ja kuidas mina ometi kasvasin üles teadmisega, et naine ongi pmst sõimusõna. Naine roolis, naine laevas, kes ees, see mees, eidemöla, nõrk nagu plika, pillib nagu plika. You name it.  Mu meelest oli see absoluutselt kõikjal, ma ei kasvanud üles eriliselt naistevaenulikus peres. Ja siis polnud ime, kui alati, kui keegi kuri tädi õiendas, kuidas "ükskord saad emaks ja küll sa siis alles näed!", tavatsesin ma vastata, et ma kavatsen saada isaks. Tollal tekitas see neis segadust, ma ei tea, kuidas tänapäeval oleks. 

Ebaloogilisusi on üldse palju. Miks öeldakse argpüksi kohta "pussy" kui see paganama vagiina on üks kõige tugevamaid organeid üldse inimkehas, venib suisa nii, et mahutab endast lapse läbi. Samas kui "grow some balls" peaks tähendama julguse kokku võtmist, aga ometi on teada, et munandid on mehe kõige õrnem koht? 

Ja eriline tänu muidugi Postimehe ajakirjanikule, kes selle pärli üles noppis ja pealkirjaks pani. Vastandumine müüb. 

 *See, et ma räägin sõnastusest ei tähenda automaatselt seda, et ma pean teemat ennast teisejärguliseks või et vorm tapab mõtte vms. Ma lihtsalt räägingi hoopis teisest asjast ja sellega ma ei pisenda kuidagi teemat ennast ehk teatrite hindamiskriteeriume. Kuidas mõned sellest aru ei saa, ma ka aru ei saa.  

Oled see, mida sööd

Mõtlesin, et täna küll ei suuda kirjutada, pea valutas terve päeva. Ükski valuvaigisti ka ei aidanud enne kui õhtul, sest ma tean, et need ei aita siis, kui istuda pärast tabletivõtmist ekraani taha või heita pikali, aga muud võimalust kui ekraani taga passida, mul täna ei olnud. Õhtul enam ei pidanud ja siis mõjus ka tablett - milline imeline tunne on, kui kusagilt ei valuta! Mulle tundub, et peavalule aitab kaasa kontrast pideva hämaruse ja ekraani helenduse vahel, mu peavalu saab kuidagi alguse silmadest. Peab homme end kontorisse vedama, sest seal on päevasel ajal rohkem valgust ja kuidagi aitab ka see, et ma tööle kõnnin, mitte ei astu voodist arvuti taha nagu kodus. 

Aga vaatasin, et inimesed kirjutavad täna toidust. Ma lugesin ja ma vist ei julge. Ma söön igasuguste standardite järgi ainult saasta. Ma pole iial söönud mingeid mereande. Kalast söön korra kvartalis ehk lõhet. Muu valik on kalapulgad, mida vist normaalsed inimesed kalaks ei pea. Ma söön iga päev lõunaks paki kiirnuudleid, sest salatileti hinnatõus on olnud selline, et kui ma teen selle enda 150 grammi salatit, siis maksma läheb see varasema alla euro asemel üle kahe. Lõuna üle kahe euro on inimese röövimine. Hommikuks söön alati võileiva töö juures ekraani taga ja kuigi meie eelajalooline Jura andis lõpuks otsad ja peame filtrikohvi jooma, siis inimene harjub kõigega. Välja arvatud teega hommikul, mingi aeg proovisin, ei sobi kuidagi. Ja üldse mitte selles osas, et kohv teeks mu ärksaks või midagi, seda ma ei tunne. Ükspäev soojendasin eilset kohvi mikrokas ja jõin, ei olnud hullu midagi. Mina teen ainult presskannuga kohvi, filtriga on alati mingi jama, panen midagi liiga vähe ja saan pärast õiendada, parem ei jandi üldse nende masinatega. Pätikohvi ma ka ei tee, sest ei mina tea, kaua passima peab, mul ikka alati puru suus pärast. Selline kohvigurmaan olen :) Lihast kui seda nii võib üldse nimetada, sööme ainult Lidli või Maxima omamärgi seahakkliha, mis maksab 1.89, sellest teeme siis igasugu roogi või siis viineritest, pihvidest või kananagitsatest. Ok, vahel ostan kana rinnafileed ka, neid kontidega asju ei osta, ei oska nendega midagi peale hakata. Kartul, riis, tatar või makaron kõrvale. Salatit enamasti mitte. 

Magusat ma küll jah ei söö, aga ega puuvilju ka väga mitte. Lastele ostame. Jogurteid ei söö juba ammu või kohukesi või mingeid kohupiimakreeme. Haige, mis need maksavad. Kartulikrõpse söön see-eest tublisti, aga ainult äädikamaitselisi. Ja üksi söön neid arvuti taga hilisõhtul, ammu peale söögiaega. Muidu jah, söögiaegade (hommik, lõuna, õhtu) vahel midagi kunagi ei näksi, ei tule meeldegi, söön kui nälg. 

Vot mingeid energiajooke tõesti ei joo, see on noorte seas lausa epideemia, sest turundust tehakse neile korralikult. Mini rääkis, kuidas lõpureisil olid kõik kained, aga hommikuni üleval, sest põhitegijate kajuti laual oli hommikuks kümmekond purki Monsterit. Ma ütlesin, et palun, enne joogu alkoholi kui seda rämpsu. Õnneks ta ei joo neid, sest energiajook on ka pigem mingi seltskonna standard. 

Kasvasin ise teismelisena Saarioineni pitsade ja Rakvere pihvide peal, neid oli sügavkülmast alati võtta, et mikrosse panna. 

Sporti ma ei tee. Kõnnin niisama küll jah. Väljas söömas käin kõige tihedamini Hessis. Kui hinnad veel normaalsed olid, käisin mujal ka, enam tõesti ei käi. 

Maitseb õlu, vein, dzinn-toonik.  

Ju ma söön kokkuvõttes lihtsalt vähe. Üksi elaks, sööks veel vähem ja ilmselt ka tervislikumalt. Siis ma kaaluks ilmselt 49 kilo nagu pärast sünnitamist. Praegu oma 168 cm juures enamasti 57 kui kuskil kaalu ligidusse satun. 

 

 

 

Pealtnäha tundus normaalne inimene?

Ema jooksis ükspäev kokku oma tuttavaga, kes rääkis, et too hiljutine Tartu naisepussitaja ja surmakutsar olevat olnud tema töökaaslane. Et poleks iial arvanud. Et nii vaikne ja vagur mehike. Mu meelest alati kui kellegi kohta midagi õõvastavat selgub, leidub inimesi, kes nii ütlevad. Ma väga ei kipu neid uskuma. Ok, mõne eriti salaliku sarimõrvari puhul ehk, aga tavaline vägivaldur? Igasugu hullude puhul on ka lihtne tagantjärele silma vaadata ja öelda, et no mida siit muud arvatagi - haige inimene ju, vaata ainult otsa! See imikutapjast naisterahvas näiteks. See on muidugi libe tee, tean, aga üldiselt mina kipun oma kõhutunnet inimeste osas usaldama küll. Ma pigem olen see tagantjärele targutaja kui tagantjärele imestaja. 

Muidugi on mingid stereotüübid ka, hiljuti oli Instas kellegi kurjategija pilt, kes oli blond malbe ja viisaka väljanägemisega neiu. Selline, keda peaks mingiks suunamudijaks, aga kui ma õigesti mäletan, siis oli ta vist kedagi noaga sudinud. Pilt oligi sellepärast üleval, et inimesed ei uskunud, et selline neiu võiks rets olla. 

Samuti jäi täna silma üks postitus FB seinalt, kus jagati kellegi selgelt AI tehtud profiiliga "isikut" ja too postituse tegija küsis paljudelt oma sõbralistis, et miks teil ometi see isend sõbraks on võetud, kes on mingi robot. No osad siis reageerisid ka, et oi-oi, vai-vai, ei teagi nüüd, kust ta sinna sai. Aga "tädile" oli tema seinal õnne soovitud ja puha, sealhulgas ühe teise roboti poolt jne. Elu käis seal kontol, kus muid elumärke väga polnud. Mul on hea imestada muidugi, mul "ainult" 200 sõpra (ja kaks neist enda tehtud varikad, kunagi mingi mängu jaoks tegin, võltspiltidega, aga nemad ei trügi kellelegi teisele sõbraks muidugi) ja tõesti on ülevaade olemas, kes mul seal on ja et kõik on inimesed, võib-olla tõesti mõnel tuhande sõbraga inimesel kaob järg ära. Mis krdi 1000 sõpra muidugi, aga jah. Ma ükskord punastasin kõrvuni kui järsku ilmus teade, et üks tuntud inimene on mu sõbrakutse vastu võtnud - ma ei olnud mingit kutset saatnud ju! Aga näpp oli kogemata kuhugi toksanud ja nii see õnnetu kutse teele läks ning sekunditega ka aktsepteeritud sai. Ma muidugi võtsin selle peale kutse kohe tagasi nagu korralik inimene ikka. Aga too viidatud konto oli nii feik kui feik veel olla saab ja ometi oli inimesi, kes seda päris inimesena võtsid, suhtlesid sellega jne. Kui inimsuhetesse ka enam süveneda ei viitsita, siis on küll häda käes mu meelest.