End ilusana hoida

Viimasel ajal on FB mulle ette söötnud mingeid nupukesi saadetest, kus Anu Saagimit näidatakse. Eile nägin ka ühte ja see oli mingi lühike lõiguke, võimalik, et kontekstist välja rebitud täiesti, aga seal siis Saagim rääkis saatejuhile (kellest ma muuseas absoluutselt ei mäleta, kes too võis olla - kas tõesti Saagimi kõrval kõik teised kahvatuvad - vabalt võib olla nii), kuidas tema aru ei saa, miks naised hakkavad oma välimusele tähelepanu pöörama alles siis, kui mees kavatseb nad maha jätta - ikka enne peaks, ammu enne! No ja see pole üldse mingi erandlik seisukoht ju. Kusjuures Saagim tõi näiteks selle, kuidas tema juba 18-aastasena regulaarselt kosmeetikus käis. Mina pakun, et see nüüd küll mingit rolli ei mängi, Anul on lihtsalt head geenid ja energiline iseloom - selline inimene püsibki kaua nooruslik. 

Mina mõtlesin lihtsalt seda, et kui selguks, et mu elukaaslane sallib mind enda kõrval ainult tänu välimusele, siis ma oleks pigem õnnelik kui ta jalga laseb. Kas see poleks mitte rõvedalt alandav, kui keegi suhtleb sinuga ainult seetõttu, et sa näed pandav välja? Sellised suhted on mind kogu elu hämmastanud ja hirmutanud. Hirmutanud ses suhtes, et kui ma kunagi nooremana pea blondiks värvisin, siis tõesti hakkasid mulle ligi tikkuma igasugu ilgused, kes varem mind märganudki polnud ja soigusid nüüd: "milline kaunitar te olete!" Et jah, päriselt saabki nii pealiskaudne olla. Ja mõtle, kui sellisesse lõksu satud, sest ega nad on kavalad varjama. Hiljuti rääkisin just ühe meesterahvaga, kes aastaid pingelises suhtes ühe naisterahvaga ja kui ma küsisin, et mis selles naises siis nii erilist on, vastas ta ainult, et too on ju ilus. Noh, kellele siis ilusad asjad ei meeldiks, aga pool elu kannatada ikka ei tahaks selle nimel, et keegi kena vaadata on. Aga noh, ilu ongi vist üks asi, mida ma ei mõista.

Ilu nimel pingutamist ka mitte, sest enamasti seostub see tänapäevase tehnika juures enda peletiseks moondamisega. Algab see alati tasapisi maitsekate täitesüstidega ja lõpeb tundmatuseni moondunud näoga. Või ei pane teised seda tähele? Kuidas suudab meesterahvas taluda, et ta ilus naine tema kõrval paari aastaga paistes näoga pandaks moondub? Päris mitut endavanust endist kaunitari tean, kellele tahaks kurjalt käratada, et mida kuradit sa endaga teinud oled? Kas kõik näevad, aga keegi ei ütle või on asi pigem nagu anoreksia puhul, et inimesel tekib endast väärastunud ettekujutus ning pole vahet, mida teised ütlevad ja peegel näitab? 

Üks asi, mida seoses iluga kogenud olen, on see, et ilu on harjumus. Ma olin vanasti see, kes toidupoodi minekuks näo pähe tegi, sest muidu oli alasti tunne ja põhjendasin seda sellega, et kui on võimalik olla enda parem versioon, siis milleks leppida vähemaga. Ja see on küll kardinaalselt muutunud. Miks? Üks osa on füsioloogial - mingi aeg hakkasin märkama, et laud on nii palju vajunud, et lainerijoon määrib lau ülemise osa koledalt ära. Siis märkasin, et iga kord kui ripsmeid värvin, kukub neid karjakaupa maha ja siis aja neid näpuga mööda värvitud silmi taga - väga tüütu. Seejärel sain aru, et meigikreemid mitte ei varja, vaid toovad kortse esile - milleks neid üldse panna. Ehk siis meik ei tee mind enam kuidagi ilusamaks. Ja ei mingit "appi - ma alasti!"-tunnet. See käis ikka väga kähku. Nüüd, kui vahel ripsmeid värvin mingi peenema ürituse jaoks, siis kipun silmi hõõruma, pole harjunud, et meik võiks laiali minna. Varem ma ilmselt iialgi silmi ei hõõrunud. Kuidagi õnnelikult läks see faas, et ei tekkinud tunnet - appi, meik ei tee mind enam ilusaks - aeg noa alla minna. Miks, ma ei tea. Või noh, ma ju näen, et mitte kedagi see pikemas perspektiivis kaunimaks teinud ei ole. No ei ole ju?! 

Jõgi, järv, soo ja peaaegu meri

Reedel hoidsime kõik hinge kinni, et kas tuleb tuisk ja torm nagu lubatakse või mitte. Tartus midagi erilist ei tulnud ja lootsime, et ka lõuna pool, kuhu oli plaanis suunduda, ei ole teed väga kinni tuisanud, sest meil on endiselt madalapõhjaline (mille liising sai nüüd tasutud ja peab vist ikka tõesti mingi kõrgema tranduleti soetama). Laupäeva hommikul oli mõnus selge ja päikseline ilm - hurraa!

Esimene peatus oli Õhne jõe ääres. Kraavid olid siin kenasti täis tuisanud, aga kuhugi tee äärde suutsime end sisse pakkida ja tormasime otse üle põlla ja läbi võsa jõe poole. Kui seda sumpamist muidugi tormamiseks nimetada saab. Kusjuures L. naeris selja tagant, et kuidas see võimalik - ma vaatan, sa lähed ilusti üle lume ja mina vajun iga sammuga reieni sisse - milline ebaõiglus! Karjusin, et söö vähem ja rammisin edasi. Võsas leidsime mitmeid jäljeradu ja valisime kumbki erineva. Minu oma viis kõigepealt ühe kraavini, kus inimjäljed mõistatuslikult kadusid ja ainult ühed koera- või hundijäljed mööda jääd edasi läksid. Eeldasin, et eks see loom ole ikka ju 60 kilo täis, onju, palun ole, sõrmed risti. (Ära sina niimoodi jääl käitu!) Ühes kohas oli auk kah ja vesi vulises, aga ma hingasin sügavalt sisse ja marssisin edasi. Lõpuks jõudsin jõele - ja no loogika, jõele astuda ei julge, kuigi kraav on ikka palju ebakindlam koht kui jõgi. Õnneks oli L. oma teed pidi varem jõele jõudnud ja käratas, et ära tõmble, keegi on siin autoga mööda jõge sõitnud. No ja oligi. Uskumatu. 

Mina ja autojäljed jõel

Jõgi vallutatud, läksime järgmisena järvele. Veisjärvele. Veisjärvel on nimelt üks ujuv saar, kus oli vaja ära käia, sest praegu see saar ei uju mitte ja saab sinna kuiva jalga. Sealt samast õõtsikust saab just külastatud Õhne jõgi alguse. Järv ise suvisel ajal väga kutsuv pole - Veisjärv on keskmise sügavusega vaid 1,3 m ja veekogu põhjas lasub kuni 4,5 m paksune mudakiht. Järvele minnes hakkas ühel hetkel selja tagant tugev tuul puhuma, ikka nii, et läbi riiete ja kinnaste. Tuisk oli järve vastikute vaaludega katnud ja kuigi algul üritasime sõprade eelmise nädala suusajäljes püsida, siis enamjaolt oli see lumekuhilatega kaetud. Tüütu oli. Veel hirmsam oli mõelda, et pärast tuleb vastutuules tagasi sumbata. 

Reipal sammul saarele (pilt on petlik)

Saare leidsime üles ja pöörasime siis otsa tagasi. Oehh. Tunne oli nagu Amundsenil, tuul vihises kõrvus ja kujutasin juba ette, kuidas ma järvejääle püstitatud telgis külmunud näppudega päevikusse kirjutan: "Läbisime päevas vaid 600 meetrit. Lõputu pagi." Kusjuures hiljem L.-ga rääkides ta imestas, kas ma tõesti kujutan selliseid asju ette ja ma imestasin, et kuidas tema siis end füüsiliselt keerukatel retkedel ergutab? Ikka ju nii, et kujutad end mõne ajaloolise isiku nahka, ise teades, et ega sul ilmselt nii kehvasti ei ole kui neil vaestel kõnnumaa pioneeridel. Täiega aitab. Tagatipuks õnnestus mul veel ühes lõhes varvas ka märjaks saada, sest ma ei aimanud, et niivõrd jäätunud järvel võib jäälõhe ääres olla lumesupp, mitte niisama läikiv vesi, mis ammu külmunud. Kuidagi saime kuivale maale, jälgides samal ajal rahvast, kes alles järvel või sinna teel oli, ei kadestanud neid, aga lõpuks jäid kõik ellu (ja keegi ei kaevelnud nii nagu mina). 

Pea küll huugas sellest tuulest, aga ma tahtsin hirmsasti ikka sohu ka jõuda. Kodus oli L. just soo kõige tuulisemaks paigaks pakkunud, aga tegelikult oli vastupidi. Rubina soos ootas meid ees täiuslik rahu ja vaikus. Algul liikusime edasi mööda külmunud räätsajälge, mis oli väga mugav, seejärel, et lauka juurde jõuda, sumpasime otse läbi lume. Kuskil põlvini ulatus, ei olnud kõige hullem. 

Räätsajäljes

Laugast me natuke pelgasime, tegime auringi selle ümber, kuni taipasime, et peame ikkagi selle keskele saama. Tegelikult oli kõik muidugi täielikult jääs ja lauka peal oli mugavamgi astuda kui sügavas lumes. Nii tore koht, kuhu muul ajal on ligipääs pehmelt öeldes keeruline. Ja päike paistis!
 

Keset laukasaarekest

Siis lõpuks oli ka aeg õhtuse ööbimiskoha poole suunduda. Enne tegime veel Tõrvas pitsapausi (Malmizza, soovitan soojalt, ülihead pitsad!), mis oleks peaaegu tegemata jäänud, sest me polnud arvestanud, et sõbrapäev ja oleks pidanud siin inimtühjas kolkakülas laua bronnima. Õnneks oli meil vaid kiire kõhutäis plaanis, mitte paar tundi käesilitamist küünlavalgel ja jõudsime oma kõhud enne bronnijate saabumist täis süüa. Õhtul oli tore pidu, aga ööbimise koha pealt mainin naljakat seika, et korraldaja oli rahva tubadesse ära jaotanud sellise süsteemi järgi, et mina sattusin koos kolme mehega ühte tuppa, ilmselt selle järgi, et me kõik ühest linnast. Mis meenutas mulle omakorda kunagist kooliarsti tähelepanekut, et "mis neist kardinatest läbivaatuse ajaks ette tõmmata, kõik ju oma kooli poisid!". Mille peale ma tegin mõru nalja, et no jah, lähen paljalt läbi linna ka või, sest "kõik ju oma linna mehed?". Seekord saigi siis "oma linna meestega" tuba jagatud. Mitte et mul üldse probleemi oleks, lihtsalt üllatav oli näha, et kellelgi teisel veel ei olnud. Hästi suur tuba oli, me olime L.-ga üldse mingi korstnajala taga, teisi voodeid sealt ei paistnudki. Algul oli nimelt L. häiritud, et äkki on nii pisike tuba nagu laevakajut ja tuleb teistega moon landingut teha. Ja ma ei olnud kuulnudki seda terminit, mille peale L. naeris enam-vähem tilga püksi ja mina pärast ka, kui teada sain, mida see tähendab*. 

Hommikul sõime kõhud täis ja otsustasime Lämmijärve peal kah ära käia, sest seal ootab ju külastajaid Salosaar. Praegu loen ja saan teada, et tegemist on Edgar Savisaare perekonnale kuuluva saarega. Vot siis. Me kunagi suvel käisime juba siin Beresje sadamas kiibitsemas, aga siis oli laine liiga suur, saar liiga kaugel (selgus, et olime tookord vale saart ehk siis pigem üht poolsaare moodi saart silmas pidanud) ja ei hakanud SUP-i täis pumpamagi. Seekord oli tuuletu, päikseline ilm, tuisuvaalusid vähem kui Veisjärvel ja ka parkla polnud läti kalameestest umbes. Ainuke mure oli see, et meiega oli kaasas meesterahvas, kes mõni aeg tagasi alles NATO peakorteris ametis oli. Äkki tehakse Eston Kohvrit? Panime end piirivalve äpis kirja (tuleb panna!) ja lootsime parimat. Õnneks nii ka läks.

Esiplaanil Salosaar, tagaplaanil Mordor

Saarel käidud nigu niuhti. Kormoranide pesi oli tõepoolest väga palju ja ega ilmselt taas on talv see aastaaeg, mil siin saarel kõige puhtam ja mugavam tunne. 

Igati lahe sõbrapäevanädalavahetus oli meil. Ja kõige kummalisem, et mu jalalihased ei anna sellest sumpamisest absoluutselt tunda. 
 

*Kui keegi veel ei tea siis -  Moon landing is when two people's butts bump as they bend over.

Ja päike paistab

Fotoblogidest jälgin ma ainult Remo Savisaare oma, kust ühel hommikul leidsin pildi, mis meenutas mulle kohe üht mu enda tehtut ja kuigi asukohta mainitud ei ole, olen ma oma 99% kindel, et tegemist on sama kohaga. Remo foto "Hommik allikal" on siin. Minu pilt on tehtud vaatega rohkem vasakule ja sai selline:

 

 

Minu oma on otse loomulikult amatöörlik ja suvalise Samsungi teloga automaatrežiimil tehtud, kuid muuseas on tegemist üldse ainsa pildiga, mis ma seal tegin ja kuigi L. tegi mõned veel nagu näiteks selle:

 Siis mulle meeldib see minu tehtu kõige rohkem. Tundub ju imeline talve võlumaa olevat?

No vot, aga seda me absoluutselt eest leida ei lootnud. Tegemist on nimelt kohaga nimega Prandi, asub see Tallinn-Tartu trassilt veidi ära pöörates Järvamaal Mäeküla lähistel ning on olnud juba ammu meie pere naljade aluseks ehk siis: "Höhöhöö, läheks äkki täna Prandi matkarajale kah?" Nimelt on see matkarada või siis pigem "matkarada" eelmiste käijate poolt ära mainitud kui "kõige hullem mülgas üldse". Matkarajast võib vaid üksikuid jäänuseid kohata, me nägime ka ühte puu najale pandud silti, mis ilmselt kunagi oli infotahvel olnud, kuid mingit laudteed ega silda, mida inimesed eluohtlikuks pidasid, me isegi ei märganud enam. Aga meie kasuks mängis hooaeg ehk siis lootsime, et külm on kõik mülkliku kaanetanud. Kohale jõudes oli muidugi  üllatus suur, kui eest täiesti lahtise ja aurava veekogu leidsime. See allikajärv ilmselt ei kaanetugi kunagi. Auramist muidugi pildile ei püüdnud ega luiki järvel, tavaline värk. Igatahes oli meil vaja teisele poole järve saada. Kaldad olid jääs, aga mitte kuigi kindlalt ja mingil hetkel jõudsime kraavini, kust keegi just hiljuti läbi oli vajunud. Ma ei tahtnud enam edasi minna, aga L. viskus kõhuli ja roomas üle kraavi ning jätkas oma teed metsaalusesse, mis eelduste kohaselt ka enamuse aastast vee all oli. Pärast ta ütles, et jah, oli märgi kohti, aga pokudel hüpates sai siiski kuiva jalaga. Näide metsaalusest, kus koprad on aktiivselt tegutsenud:

Ma näen sel pildil küll enda maitse jaoks liiga palju lahtist vett, seega ei kahetse, et ei läinud. Seisin selle aja järve ääres ja nautisin vaikust. Seltsi pakkus vaid üks loodusfotograaf (ei olnud Remo Savisaar, ju siis ongi popp koht fotojahtijatel), keda ma hoiatasin, et edasi minnes on oht läbi vajuda, mille peale ta vastas, et ta juba teab, kolleeg hommikul just vajus. Ehk siis selline salakaval paik ka talvel. 

Mis ma tahtsin öelda. Mulle meeldivad neli aastaaega. Suvel ei oleks ma siin ilmselt mitte midagi vaatamisväärset näinud - suvaline veesilm ja võsa. Ilm oli ka imeline. Ma saan aru, et need, kel suured küttearved, soojapidamatu kodu või puuküte, seda ei naudi, aga ma privileegipime küll ei saa aru, miks peaks kevadet ootama. Päike ju paistab. Ja kui päike paistab, siis minu jaoks ongi kevad-suvi käes. Ja suvi ilma päikseta on seevastu hilissügis. Peamine, et päike paistab. 
 

Oot, see on mingi päris asi või?

Sõitsime ükspäev pimedas koos L.-ga autos ja üle tee läks kamp teismelisi kutte, kellest siis üks oli selline teistest väiksem. L. naeris algul, et näe, peksupoiss kah kaasa võetud (ma tõesti ei tea, miks ta huumor mõnikord nii debiilne on), aga laternate valgusvihus selgus, et see teistest väiksem oli hoopis tüdruk. Peale seda ütles L. täiesti tõsiselt, et ta on alati mõelnud, kuidas tüdrukud ometi üldse ei karda. Ma jäin kohe tükiks ajaks vait, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ma olen nimelt arvanud, et see naiste hirm meeste ees on naistepoolne termin, et mehed isegi ei tea seesuguse hirmu olemasolust. Isegi mina ei teadnud varem, et selline asi eksisteerib paljudel naistel ja tüdrukutel, olen seda elu jooksul õppinud, et teatud kurbade kogemuste tõttu osadel nii on. Aga eelkõige leian ikkagi, et see on kogemustel põhinev hirm, mitte mingi asi iseeneses, sest mul ju ometi seda ei ole. Ütlesingi siis L.-le, et mida-mida, ma kooserdasin ju varem kogu aeg sinu ja su sõpradega niimoodi ringi, et ühtki teist naist ei olnud, mida ma kartma oleks pidanud? Ta siis vastas, et no meie muidugi, meie oleme teine asi, normaalsed inimesed. Ma ei hakanud edasi torkima, et kas ta on siis lähemalt tundnud ka seltskondi, kus vastassoost inimesel turvaline ei oleks? Ma eeldaks, et mitte, sest see tundub nii äärmuslik. Lisaks L.-i seltskonnale olen ma nooremana ikka päris paljudes meestest koosnevates seltskondades ringi liikunud ja pole kunagi end ohustatuna tundnud. Jaah, ükskord ühes seltskonnas, kust ei puudunud kriminaalse maailmaga kokku puutunud tegelased, tehti küll mingit piiripealset nalja, aga ma eeldasin, et see oli lihtsalt labane nali labase inimese poolt, mitte üldine norm ja tavaline praktika ning et naljast oleks võinud asi tegudeks eskaleeruda. Kas ma olin eriti naiivne või? Ja ma saaks aru, kui sellist arvamust "kuidas tüdrukud ei karda?" avaldavadki need, kes vastassool eelkõige ühte funktsiooni näevad. Mulle ei tulnud pähegi, et inimene nagu L. võiks sellise asja peale tulla, sest miks ta peaks? Mis vahet on sool kui me kõik oleme normaalsed inimesed? Et see vägistamishirm ongi päriselt evolutsiooniliselt kontides? Et see mu ema hirm, et seelik liiga lühike ei oleks ja dekoltee liiga suur, tuligi konkreetsest hirmust minu pärast? Käsi südamel, ma ise seda ei tundnud, sest ma mõtlesin - annan molli igaühele, kes käperdama kipub! Ma saan kõigist jagu! Ma ei karda keda kuraditki! Surematu ja võitmatu teismeline nagu me vist enamasti kõik olime - maailm valla meie ees, mitte midagi halba ei saa juhtuda. Aga jah, ma ei kartnud. Äkki L. on ka lihtsalt vana? Vaevleb vanainimesehirmude käes?

Saatsin lapsed põrgusse

Kui eelmine kord sai räägitud väljaskäimisest, ja peamiselt just noorte vaatevinklist, siis tegelikult on üks grupp noori, kellele kõik võimalused ei laiene ehk siis need päris alaealised, kes isegi vingerdades kuhugi klubisse sisse ei saa. Kuhu nemad lähevad, kui plaanis on 13. sünnipäev, batuudikas on tittedele ja oma koju seda karjuvat kampa kah ei taha? Heaks alternatiiviks on põgenemistuba, kus lisaks niisama (telefonides) passimisele saab end ja oma ajurakke ka natuke liigutada.

Ma ausalt öeldes ei teagi, palju neist alustanud põgenemistubadest veel tegutseb, aga Mikro teadis, et Escaper on kõige parem ja kuna ma olen ka ise seal käinud ja rahule jäänud, siis valisime selle. Mängudest sai valitud "Põrguväravad" ja "Ükskord Tokyos", selle järgi, milles varem käidud ei oldud ja ka raskusastme järgi. Väga hea, et need koos hirmufaktoriga mängude juures ära toodud on. Ma muidugi ei pannud tähele, et "Põrguväravad" hirmufaktoriga 4/5 on, aga traumat vist keegi ikka ei saanud :) Vist oma viga, et nime järgi tunduvad igasugu nukutoad ja hullude keldrid hirmsamad kui mingi põrgu, kus kuradikesed ringi kalpsavad. 

Kuna mõlemad minu lapsed käisid just "Põrguväravates", siis teise toa kohta ma paraku informatsiooni ei saanud. Käskisin karmilt mõlemil kogemused üles tähendada ja sain omalegi üllatuseks täitsa head vastused.

Toa legend: On aasta 1552. Sind ja sinu seltsilisi süüdistatakse ateismi levitamises. Kohaliku katoliku kiriku kõrgemad pead lasevad teid kinni nabida ning pokri pista. Läbi kambri seinte kuulete, et 60 minuti pärast toimub teie avalik hukkamine ning te otsustate veel teha viimased jõupingutused, et sellest kõigest elusana välja tulla. Järgneva 60 minuti jooksul avastate, et kirik varjab süngeid ja võikaid saladusi, mida kaitstakse oma elu hinnaga. Kas suudate enne timuka jõudmist tuua need saladused päevavalgele ja valesüüdistused ümber lükata? 

 

Ruumide paigutus oli hästi läbimõeldud ja nende vahel liikumine põnevaks tehtud - ei olnud mingit niisama luku avamist ja ukse lahti tegemist. Dekoratsioonid andsid samuti edasi konkreetset lugu, mitte ei olnud lihtsalt teemakohane mudru kohale tassitud. Palju oli ka pisiasjadele tähelepanu pööratud - võtmed, lühtrid, aknavitraažid ning ülesanded olid temaatilised, mitte suvalised mõistatused, mida vangikongis ajaveetmiseks lahendada. Kui ikka katoliku kirik, siis ka korralik piinapink ja mitte ainult mööbliesemena nurgas. Ja kui kirst, siis kasutamiseks, mitte niisama memento mori. Taustaks kõlas Gregooriuse koraal ja kirikukellade kumin. Ehk siis realistlikkuse saavutamisega oli pingutatud. 

Algas kõik pimeda keskajaga pimedas kaarikus, taustaks paganakeelsed rahvalaulud, seejärel süüdimismõistmiseelne rutiinne piinamine, peale piinamist kombekohane piht ning alles seejärel said teada, kas ees ootavad põrguväravad, taevariik või suudate kirikukogu haardest põgeneda ja munkade võikad saladused paljastada. 

Hirmus ei olevat olnud, aga no teismelised ju ongi surmapõlglikud - ehk sobiks see konkreetne ruum rohkem just vanemaealistele? :) 

Kui ma eelmine kord ise põgenemistoast vaevu välja sain, siis tekkis tegelikult see küsimus küll, et kuidas lapsed neis üldse toime tulevad, aga nii palju kui ma peotoast kuulsin, siis päris kogu aeg nad mängujuhi walkie-talkie küljes küll ei rippunud, et vihjeid saada. Samas on ju hea seegi, et juletakse abi küsida. 

Igatahes lapsed jäid rahule ja endalgi tekkis huvi taas mõnda põgenemistuba külastada.

 

Läheks kuhugi välja?

Suur uudis tuli, et Hollykas pannakse kinni. Noored ei joovat. Noored ei pidutsevat. Hirmus.

Mäletan, kui käisin mõned aastad tagasi Norras ja seal oli õhtul baaris külastajate keskmine vanus üle kolmekümne. Norra sõbranna selgitas, et noored ei saa endale väljas käimist ju lubada. Siis olid seal kokteilid hinnaga 10 eurot ja õlu 6. Meil on praegu sama või natuke rohkem.

Ma ise käisin noorena iga päev baaris. Kõik käisid, istusid seal klaas ees ja ootasid, millal mõni tuttav tuleb, sest alati tuli. Praeguseks on see seltskond keskealised ja enam ei käi keegi niimoodi baaris, sest see oleks arulage raha põletamine. Poest saab terve pudeli kanget alkoholi ühe kokteili hinnaga. Kolm õlut ühe hinnaga. Minu meelest varem see suhe selline ei olnud. Oli natuke kallim, aga mitte üle poole. Laps sai endale ikka õlut lubada kooli söögiraha eest ja lausa mitut. Suitsupaki jaoks jäi ka üle. 

Klubiomanikud räägivad, kuidas rahvas tuleb ainult esineja ajaks ja pärast seda läheb kohe minema. Kas see näitab, et noored ei taha pidutseda? Ei, see näitab, et niisama aja veetmiseks on mõistlikumaid valikuid kui baaris raha põletamine. Vahepeal ju lükati esineja alustamist pikalt südaööst hilisemaks, et rahvas ikka baari käivet tõstaks, see vist pigem vihastas rahva välja. 

Mäletan ka seda, kuidas mõned aastad tagasi rootslased imestasid, et poes on meil asjad üsna sama hinnaga, aga vot väljas süüa-juua on neil oluliselt kallim. Norras olevat samuti, et tavainimene sööb väljas kui on mingi tähtpäev, mitte niisama. Hästi nukker trend, millega meil paraku kaasa on mindud. Kuigi hiljuti avastasin, et Tartu üks Michelini-restorane, Joyce, reklaamis ka üsna inimliku hinnaga lõunavalikuid, mida varem seal ei olnud. Ju siis ikka ainult tähtpäevade tähistamise pealt ära ei ela. 

Hinnad on muidu üldse imelikud. Tallinna vanalinnas sai lõunaprae oluliselt odavamalt (4,50) kui ma Tartus üheski kohas näinud olen. Üks jube putka Tartu kesklinnas pakub lõunavalikus soodukaga burks+friikad 9,99?!  

Ehk siis ma pakun, et juuakse-pidutsetakse küll, aga pigem kodudes, välja tullakse vaid paari joogi jaoks, mitte ei istuta pool päeva kõrtsis. Mis on ehk karskuse propageerijatele suur näiline võit, aga tegelikult pigem mitte - läbu on korteripidudel kindlasti rohkem ja väheneb oskus kultuurselt avalikus kohas alkoholi tarbida. 

Ma pole oma elus nii vähe väljas käinud kui viimastel aastatel (ja see ei ole "ma olen vana, ei viitsi enam"). Mul pole elu sees nii palju alkoholi kodus olnud kui viimastel aastatel. Enam ei lähe kontserdile, et vaadata, äkki on mõni bänd äge, lähed siis kui tead, et tahad konkreetselt mingit esinejat vaadata. 

 

Vastikud inimesed

Katerina küsis täna hommikul, ma loodan, et retooriliselt (sest selge see, et keegi meist pole hingesittumist kuidagi ära teeninud), millega ta on ära teeninud kõik need halvustavad kommentaarid TikTokis. Ma TikTokis pole kunagi käinud, Tinderis samuti mitte ning FB ja Insta on mul samuti privaatsed, seega seal mulle halvasti öelda ei saa (või noh, ikka saab, aga tuttavate hulgas miskipärast nii "julgeid" ei ole), aga ma mäletan sarnast hämmingut Rate.ee aegadest. Ma tõesti ei saanud aru, mis sunnib inimesi, kes mind iial näinud ei ole (no nii ma eeldasin), mulle madaldavaid kommentaare jätma. Ok, mõnikord kui konkreetselt mõttetut jura aeti, sain aru, et tegemist on igavlevate alaealistega, aga eriti kummalised olid mingid patroneerivad targutused meesterahvastelt stiilis: "Muidu kena naine, aga riides küll ei oska käia" või "Ei peaks endast nii odavaid pilte tegema". Keda sa siin ümber kasvatad oma arust? Mis sa arvad, et sellised kommentaarid tekitavad minus huvi sinu isiku vastu - "oo auline härra, õpetage mind elama!" Lisaks sattusin ma mingisse väljamaa portaali, OkCupid nimeks, ma ei tea, miks ma nime peale kohe aru ei saanud, et see on tutvumissait, aga mina käisin seal lehel teste lahendamas. Aga kuna mul oli seal ka konto olemas, siis tuli keegi Oscar Wilde´i profiilipildiga väljamaa härrakene mulle selgitama, kuidas minusugune Ida-Euroopa lits ei tohiks öelda, et ta on hedonist (mul oli see sõna profiilis), kui ma ilmselgelt võõrsõnade tähendustki ei tea ja olen lehel ainult selleks, et leida rahakas välismaa mees. 

Lihtsalt, hakkasin mõtlema, kas mul endal on kunagi kellegi võõra inimese mingit kontot nähes mõte tulnud, et ütleks talle, et too on kole, käib maitsetult riides, on raudselt lits või muud sellist. Tundub, et vist pole. Piltide peale mul üldiselt ei kihvata. Mõnikord mingid lollid tekstid panevad jah fantaseerima, mida sellisele ütleks, eile näiteks, kellegi postituse all Trumpi seniilsusest, mingi kamp trollis, kuidas "Trumpi küll kõik kritiseerivad, aga vot Bideni kohta ei öelnud keegi midagi" ja siis ma mõtlesin küll, et kirjutaks, kuidas ilmselt kõik need kommenteerijad polnud Bideni valitsusajal veel sündinud, sest no kes ometi ei mäletaks neid meemide hulki teki sees kössitavast Bidenist jms. Aga no misjaoks, selge ju, et tegemist on trollidega ja neid pole mõtet torkida. Aga ju siis tekitab mõnes hea tunde, kui saab võhivõõral tuju ära rikkuda (loodetavasti). Ma nägin eile ikka väga koledat videot tuntud blogijapaarist Anu Saagimi saates, kus üks pool teisele ikka nii võikalt lajatas, et mul vaatajanagi oli ebamugav. Mõtlesin siis, et ju sellised inimesed peavadki vajalikuks teistele hinge sittuda kui juba oma kaaslasele ja laste emale niimoodi tehakse. Samas, vabalt võis olla skandaali tekitamiseks kokku lepitud, iial ei tea inimesi. Kuigi kokkupuuted selle ütlejaga on endalgi üdini ebameeldivad. 

Ehk siis ma arvan, et tegemist on mingi inimtüübiga. Sellisega, kellest kaugele eemale hoida. Paraku võib ta ilmselt otsesuhtluses head nägu teha, aga sisimas keeb väiklusest ja ärapanemisihast. Maailm on ebaõiglane, sest mul pole kõike, mida ma tahan, aga seevastu mingid võõrad inimesed internetis tunduvad minust paremini hakkama saavat. Ma pean neid karistama.  

Aga jah, hirmus hakkab, kui mõelda, et selliseid on ikka paras ports.