reede, oktoober 22, 2021

Miks sa nii kibestunud oled?

Eelmise postituse jätkuks siis hakkasin mõtlema, miks mina lepin sellega, et mul ei ole erilist võimu ilma asjade üle ega hakka olemagi, isegi mitte kusagil teispoolsuses või peale revolutsiooni, mil "õiged" võimule tulevad. Elan niihästi kui oskan, pärast suren ära ja ongi kõik. 

Kui ma noorem olin, ma küll selline ei olnud, ma kirjutasin alati nendesse "Minu klass" märkmikutesse "kelleks tahan saada" reale, et KUULSAKS. Me just hiljuti rääkisime sellest sõbrannaga ja ta vangutas mu ülestunnistuse peale pead, ütles, et ei usuks minust seda - appi, kui madalale ma langenud olen! Ehk siis nooremana oli mul ilmselt selge veendumus, et ma olen erakordne ja küllap saavad peagi kõik teised ka sellest teada ja küll siis ma alles poosetan aupaistes. 

Mis siis muutunud on? Ma pean end siimaani erakordseks. Noh, ses mõttes, et igaüks meist on ainulaadne ja kordumatu, eks. Ja ma raudselt pean end teatud inimestest teatud asjades paremaks ka. Muutunud on pigem see, et ma ei pea maailma enam õiglasel hierarhial põhinevaks. No umbes nii, et rahva hulgast kõige targem on president (mitte, et mul talle/neile miskit ette heita oleks, aga üldises plaanis). Eurovisiooni võidab parim laul. Kõige rohkem loetakse kõige paremaid raamatuid. Aasta ema on teistest emadest parem. Kui mina harjutan, siis mina saan meistriks ja hiljem lao juhatajaks. Mingil määral see loomulikult toimibki nii, aga rohkem jäävad ikka meelde olukorrad, kus see nii ei ole. 

Ei ole oluline, kes oled sina, oluline on see, keda sa tunned. Ja vot seda mängu mina kaasa mängida ei taha! Keeldun! Isegi pealt vaadata on vastik. Ma olen näinud inimesi, kes on edukad ja omal alal tipus lihtsalt seetõttu, et nad on inimestena äärmiselt jäledad, teistest üle sõitnud ja allesjäänud ei julge neile mitte midagi vastu öelda. Mulle isegi tundub, et ebaproportsionaalselt palju suuri juhte on sellised. Neil on võimukad sõbrad ja oma võrgustik. Nemad ongi süvariik - hahahahahaa! No ma väga näiteks ei usu, et ennastsalgava tööga rikkaks saaks. Õiged suhted peavad olema, siis saad. Eks ole selgi juhul kõik enda kätes, aga ikka tundub see kuidagi vale. Mis sest, et inimene on karjaloom ja karjas nii käibki, et sügatakse üksteise selga ja otsitakse kirpe. Mina olen ikka see nahkhiir - ei lind ega loom! (Pagan, viisin oma vana mantli taaskasutusse ja pärast tuli meelde, et mu nahkhiire helkur-pross jäi sinna külge, niu!) Eks ma sügan ka mõnda ja mulle meeldib kui mind sügatakse, aga seda siis ausal põhimõttel - siis, kui me tõesti üksteisele meeldime, mitte sellepärast, et oh, see on edukas tüüp, oleks tark teda sügada. 

Kuhugi ei ole kadunud soov olla oluline, aga mitte seesuguse sügamis-süsteemi osana. Kuulsus tundub õudne ja ähvardav. Võim ei põhine kunagi vaid positiivsel karismal. "Sinustki võib saada president!" Tore on, aga ma pigem jätan vahele, sest sellega kaasnevad kompromissid ja konfliktid. Tahaks rahulikult iseendana elada.

See kibestumise küsimus tuli mul seoses sellega, et ma kunagi avaldasin nördimust ühe suure tähtsa mehe üle, kes oma alluvaid koledasti kohtles, et miks ometi kõik suu kinni hoiavad ega protesteeri. Siis mulle öeldi, et sellist käitumist nimetaks ta lihtsalt kibestumiseks. Ju siis see nii paistab, et viinamarjad on hapud - küll tema tahaks ka võimu, aga kuna ei ole saanud, siis on pettunud ja teeb näo, et ei taha. Võimuiha on normaalse inimese tunnus. 

Aga. Mu meelest on kibestumus sageli omane just neile, kes võimule pürgivad. Nad ei mõista, miks on seal keegi teine, mitte nemad, kui ometi nemad on nii palju paremad. Ma ei tea, mul seda nagu väga pole, mõnikord ajab küll vihaseks, kui mõni erakordne põmmpea kuskil püünel keksib, aga seda vähem tahaks ise sinna ärarüvetet püünele pääseda. Selline luuseri-vaib.

neljapäev, oktoober 21, 2021

Teooriad ja vandenõuteooriad

Lugesin intervjuud Andero Uusbergiga ja mõtlesin, et ikka see sama vana jutt, kuidas vandenõuteooriaid usuvad need, kes ei talu määramatust ja otsivad selgemaid seletusi. Mõtlen, et kes see ikka määramatust armastab? Mina küll ei armasta. Vähemalt mõtetes võiks mingi kord olla. Minu jaoks on kord tagatud sellega, et peamiselt valitseb juhus ja selle kõrval on teaduslikult põhjendatud loodusseadused. Minu meelest oleks palju suurem määramatus see, kui kusagil oleks keegi - Jumal, George Soros, reptiilid, süvariik, kelle käes oleks otsustamine - kust mina, mutrike, võin teada, mis tuju otsustajal täna on ja mis nuhtluse ta mulle kaela saadab? Ma väriseks hirmust, teades, et kuskil on keegi kõikvõimas (ja elukogemuse põhjal üsna labiilne)! Palju rahulikum on elada, teades, et üldiselt valitseb ilmas tasakaal - võib juhtuda halba, samas ka head ja see ei sõltu väga palju sellest, mida mina teen või kelle poole kummardan.

Ehk siis minu meelest see määramatuse kartus ei põhjenda siiski ära vandenõuteooriate levikut. Teooriad on meil kõigil - minu oma on ka teooria, usk Jumalasse on ka teooria, need on lihtsalt laiemalt levinud, kui usk reptiilidesse või lamedasse maasse. Mu meelest on oluline see, et inimene tunneb - tema on ise oma isikliku valiku teinud, tema teab, ohjad on tema käes, teised kobavad pimeduses. Isegi, kui tema valik on uskuda enda mutrikese staatusesse, siis vähemalt ta on selle endale teadvustanud, nende kõrval, kes isegi ei aima ja loodavad hoopis valede asjade peale. Inimest võimestab see, kui ta teab, kus on tema tee. Palju raskem on sellisel, kes palvetab igaks juhuks iga Jumala poole, annetab raha kõigile erakondadele, võtab vaheldumisi tablette ja joob MMS-i. See on juba kognitiivse dissonantsi teema, rollikonflikt, vot sellega on raske. Ma arvan, et miks ühed usuvad üht, teised teist, tuleneb eelkõige elukogemusest ja ümbritsevast keskkonnast, konkreetsed olukorrad ja geneetiline kombinatsioon toetuseks. 

Oma peaga mõtlemise klišee tuleb ilmselt sellest, et kõik need, kes on oma mingisuguse valiku teinud, eeldavad automaatselt, et see on nende oma mõistuse sünnitis. Nad ise mõtlesid välja ja jõudsid tõeni. Noh, see on ilmselt enamikel juhtudel vale, kui sa tõesti just midagi eriti ekstreemselt kummalist välja ei mõelnud. (Müürilehes oli sümpaatne teooria tuvidest kui jälgimisdroonidest, sest no kes on tuvide poegi näinud?! Kust tuvid tulevad, ah? Ja pandeemia ning liikumispiirangud mõeldi välja selleks, et teatud aja tagant tuleb tuvidel-droonidel patareisid vahetada.) Nullist ei suuda ükski inimene ilmselt millegi mõistliku peale tulla, sest targemad inimesed on siiski eeltöö juba ära teinud ja oleks õudne, kui me hakkaks igaüks omaette jalgratast leiutama. Puhtalt lehelt mõtlema hakates tundub ju täiesti mõistlik vaadata, kuidas palli pealt vesi maha voolab ja laiendada seda teooriat ka planeedile Maa. Ei ole võimalik, et ümmargusel pallil oleks mered peal! OMG! Ma tegin jõhkra avastuse, mitte keegi mitte kunagi ajaloos pole sellise asja peale varem tulnud!

Ma arvan, et me kõik lihtsalt valime enda jaoks mingisuguse tõe, mille abil maailma seletada. Aga asi ei ole võitluses määramatusega, vaid meie arvates oma käega tehtud valikus. Inimesed vahetavad oma teooriaid elu põhitõdedest ikka haruharva ja seda enamasti mingi suure trauma tõttu. Igaühel on oma subjektiivne tõde, objektiivsest tõest ma siin ei räägi, sest kuigi ma otse loomulikult eeldan, et see asub minu valitud rajal, siis tegelikult mingite faktide ettelugemine mõne teise raja valinuile ei mõju. Mõned inimesed lihtsalt mõtlevad nagu sina ja teised ei mõtle ega hakka mitte kunagi mõtlemagi.

kolmapäev, oktoober 20, 2021

Luulet mitte-graatsiatele*

Kui ma väike olin, ütles ema mulle kord, et ma võiksin juttude asemel hoopis luuletuste kirjutamisele keskenduda, need tulevat mul paremini välja. Solvusin, vihje ju ilmne, et jutte ta eriti õnnestunuks ei pidanud. Nüüdsel ajal on mu lapsed mulle öelnud, et miks ma luuletusi ei kirjuta, ma oskavat nii hästi. Põhjuseks siis see, et ma kodus nalja pärast räägin sageli riimis. Selgitasin siis lastele, et riimis luule pole tänapäeval üldse moes, niimoodi kirjutatakse ainult lasteluulet, suured kunstnikud viljelevad kõik vabariimi. 

Räägitakse, et enam-vähem kõik on kunagi sahtlisse luuletusi kirjutanud. No mina olengi tõesti ainult selliseid lorilaule, mis kenasti riimuvad - looduslüürika ja armupoeesia on must kauge kaarega mööda läinud. Minu meelest on üks piinlikumaid asju üldse, kui keegi seesugust romantilist luulet kõva häälega ette loeb. Ma ei tea, miks. Ma ise ei oska, ju sellepärast. Mind visati suisa luuleringist välja (miks ma sinna läksin? Vist oli poolkohustuslik neile, kes näiteringis käisid ja näiteringis mulle meeldis), peale seda, kui õpetaja oli otsinud mulle kõige morbiidsema kevadluuletuse üldse, midagi porist ja kõdust, ja ma ikka ei suutnud seda tema meelest veenvalt esitada. Tänitas veel järgi, et ma olevat tundetu, kui kevade tärkamisest õhata ei suuda. Eks ma möönan, et esimese armastaja kehastajat minust tõesti ei saa, aga andke andeks, on ka teistsugust armastust (näiteks - kodumaaarmastust, siinkohal vaatame slaide, nagu selles anekdoodis).

Ma olen aru saanud, et luules on mingid reeglid. Me õppisime keskkoolis ainult haikut kirjutama, muudest reeglitest ei tea ma midagi. Kust teised need omandanud on, ma ei tea. Mingid värsimõõdud ja asjad. Ma olen alati riiminud nii, nagu torust tuleb. Sattusin neid reegleid otsides Ele Adamsoni magistritööle luule õpetamisest gümnaasiumis, kust lugesin järgmised read: "Luules pole oluline ainult keele kujundlikkus, vaid olulised on ka intonatsioonilised vahendid nagu meloodia, rütm, dünaamika ja tempo." Äkki on osa koerast ka siia maetud - mul puudub musikaalsus ja rütmitunnetus? Kas ebamusikaalsed inimesed ei ole võimelised luulega suhestuma? Vääriks uurimist!

Selle pika sissejuhatuse mõte on aga selles, et ma sattusin luule peale, mis mulle kõige täiega, sabast sarvedeni meeldib. Kontrollisin just järele, üks luuletus terves kogus on tõesti ka riimis ("EKRE unelmate naine" - ilmselt selleks, et oleks hea jõulusalmiks pähe õppida). Kui sulle meeldib Sveta Grigorjeva, siis soovitan Anna Kaare "InteГрация" ka läbi lugeda. Autor on oma luulet esitanud ja auhinnatud saanud näiteks "Luuleprõmmil" ja mulle tundub, et teda ei oleks mul piinlik kuulata. See oleks ilmselt nagu (vana kooli) räpp või Patti Smith "Rock'n'Roll Nigga" alguses, see ei oleks piinlik soigumine, vaid raju andmine. Aga mitte ainult! Saab nii nutta kui naerda, on ka hingeminevat, aga see pole mingi kolletuv kask või kevadveed, ptüi, inimene räägib tõsistest teemadest. Jälle üks lisandus sellesse praeguse aja skisofreenilisse "vihastan ja siis jälle naeran" meeleolusse, ajalik ja ajatu. 

Üks arvustus veel Sulepuru blogis, ma ei oska ise hästi luulest rääkida, ja loterii ka, seal rohkem näiteid. 

*Inte on rootsi keeles eitus

teisipäev, oktoober 19, 2021

FILM: Mida inimesed ütlevad

Käisin vahelduseks üle pika aja kinos, Elektriteatris on Põhjamaade filmisügise programm, mille raames vaatasin Norra-Saksa filmi "Mida inimesed ütlevad". Tegemist on juba paar aastat vana linateosega, ma ei tea, kas ja kuidas seda veel vaadata saaks ehk siis natuke mõttetu arvustus, aga mõtteid ta tekitas ja seepärast panen need ka kirja. 

Sisust siis niipalju, et Nisha on 16-aastane Pakistani päritolu Norras elav teismeline neiu. Tegemist on režissööri autobiograafilise looga. Tüdruk elab üsna tavalist elu, selle vahega, et vanemad on veits kontrollivad, aga no elab üle, ikka juhtub. Seda päevani, kui üks poiss, isegi mitte peika, kuigi filmi kirjeldustes nii öeldakse, talle salaja õhtul tuppa ronib. Midagi ei juhtu, noored ajavad juttu, aga jäävad vahele. Muidu sõbralikuna tundunud isa klobib mõlemad läbi. See on tüdrukule suur šokk, aga hullem ootab veel ees - nimelt on pere otsustanud, et kuna ta raudselt poisiga seksis, siis nüüd abiellutagu. Tüdruk on piinliku vahejuhtumi tõttu poisi juba unustanud ega taha temast enam kuuldagi, aga vanemad ei saa sellest aru. Ennekuulmatu labase käitumise pärast saadetakse neiu "kodumaale" Pakistani, sugulaste juurde vagasid kombeid õppima. Paraku juhtub ka seal sarnane lugu - teismelised armuvad, siinkohal lõpeb see aga rõvedamalt, sest Pakistanis on kombluspolitsei ja nende valvsa pilgu all sunnitakse noori tegema asju, mida nad omapead ilmselt teinud ei oleks ja pilte näidatakse noorte vanematele. "Teie Euroopast tulnud lits rikkus mu poja ära!" teatatakse Nisha isale ja kutsutakse talle kohemaid järele. Taas proovitakse noori abiellu sundida, aga see ei õnnestu, sest no kes sellist lipakat ikka oma pojale naiseks tahaks enam?! Meeleheitel isa üritab tagasiteel Euroopasse tütre enesetapule sundida, aga ei saa hakkama. Tagasi Norras, koputab õnn õuele, kui leitakse Kanadast keegi korralik noormees, kes perele häbiks oleva neiu Skype teel kõlbulikuks tunnistab ja ära võtta lubab. Film lõppeb sellega, et Nisha põgeneb ja vaatab viimastes kaadrites tõtt isaga, kes tema lahkumist aknast pealt vaatab. 

Pärast rääkisime sõbrannaga. Tema ütles, et oleks tahtnud selle isa ära kägistada. Kuidas sa väidad, et armastad oma tütart ja siis üritad teda tappa? Mu meelest oli filmi võimsaim stseen just see, kus isa, üritades tütart kaljult alla väänata, lõpuks ise murdub ja nutma puhkeb. Isa oli minu jaoks tüüpiline näide sellest, kuidas väärastunud ühiskondlik norm inimeses inimlikkuse alla püüab suruda. Ma väidan, et isa ei olnud halb ega südametu inimene. Jah, ta oli emotsionaalselt ebastabiilne, aga seda on meist paljud. Ülejäänud tegudeks aga minu meelest sundis teda pigem "kohusetunne" kui südamesoov. Isa tegelikule loomusele viitab ka stseen filmi algusest, kus ta soovib koduse peo käigus oma naisega tantsida, naine nõustub sellega vastumeelselt, aga pärast omaette olles heidab mehele ette, et too tekitas häbiväärse olukorra ja nüüd külalised kindlasti arvavad, et nad on mingid labased inimesed. "Mida inimesed ütlevad" oligi filmis pigem kõrvalseisjate kui isa ja Nisha tegelikku olemust ja muret peegeldav seisukoht. Pigem olid isa ja Nisha sarnased, impulsiivsed ja kirglikud, kuid isa kammitses kultuur kõvasti rohkem kui tütart, kes oli vabas maailmas kasvanud. Ma julgeks isegi väita, et isa armastas tütart rohkem kui ema, kuigi just isa on see, kellega konflikt eskaleerub. Seda mu meelest pigem isa rolli tõttu patriarhaarse perepeana, kui tema loomulikust olemusest tingituna. 

Minu arvamust toetab ka filmi lõpp, kus Nishat esitletakse tulevasele abikaasale ja ema on selgelt õnnelik, et perekonna häbiplekist lahti saab ning noogutab kiiresti kaasa, kui selgub, et noormehe pere ei näe naist tulevikus karjääri tegemas. Selle teate peale isa nägu kivistub, oli ju tema see, kes sõprade ees kiitles tütre hea õppeedukusega. Ka lõpukaadritest jäi mulle pigem mulje, et isa annab aknal oma õnnistuse tütre põgenemisele, kui ütleb temast lihtsalt lahti. 

Igatahes mõtlemapanev film ja lugu sellest, kuidas kultuur meid mõjutab ja kui kaugele see mõju võib minna. Tegelikult elab ju väga suur osa inimkonnast seesuguses rollikonfliktis. Kui sa tuled äärmiselt konservatiivsest kultuurist ja jääd ümbritsetuks teiste, samast kultuurist pärit inimestega, siis inimlikult püütakse seda kultuuri alles hoida. See on nende oma, nende identiteet. Sarnane teema sellega, kuidas inimesed võõral maal reisil olles hakkavat oma keeles kõvema häälega rääkima, sest tundub turvalisem. Isegi olukorras, kus sa uues kultuuris kohaned ja saad aru, et seal on tegelikult lihtsam ja võib-olla isegi loomuomasem elukorraldus, on raske oma "kodukultuuri" reeta, sest just sellena uude kultuuri sulandumist enamasti nähakse. Meiegi vaatame viltu inimeste peale, kes välismaale kolides oma lastele eesti keele õpetamist vajalikuks ei pea ja võõraste kommetega kaasa lähevad. Lihtsalt, enamasti meie inimesed ei koli radikaalselt erinevatesse kultuuridesse. Moslemirätiga valge naine ajab aga enamikul rahvuslastel kopsu üle maksa. Ma pakuks, et tugev rollikonflikt võib vabalt eskaleeruda vägivallana - vanamoodi ei saa ja uutmoodi ei sobi, täielik ummik, viimases hädas üritaks asja jõuga tasakaalu saada. Filmis tundus mulle, et see võib siiski olla ka üheks sammuks kohanemise raskel teel. Iseasi, kui lohutav on see kõrvalseisjatele, neile, kes sellest vägivallast puudutatud saavad.



esmaspäev, oktoober 18, 2021

George Orwell. Birma päevad

 

Ma ei tea, kas siia oleks spoileri hoiatust üldse vaja, sest kui sa ikka eeldad mingit õnnelikku lõppu, ära parem lugema hakka. Tänapäevaste liberaalsete vaadetega inimesel on seda raamatut väga raske lugeda, mis ei tähenda absoluutselt seda, et peaks silmad kinni pigistama või raamatu ära peitma. Vastupidi - seda raamatut peaks kindlasti lugema! Ma ei poolda absoluutselt katkestus-kultuuri - kuidas me muidu saame mäletada? Me ei saa hinnata varasemate aegade kirjandusteoseid praeguste väärtushinnangute valguses, me saame neid ainult võrdluseks kasutada ja seda võrdlust on kindlasti vaja. Ma üldse ei eita, et teatud väärtushinnangutega tänapäevane lugeja võib siit vabalt ka helge nostalgialaksu kätte saada, aga see pole kirjandusteose süü. Igast asjast saab vastava eelhäälestusega väga erinevaid asju välja lugeda. Irooniline on siinses raamatus näiteks ka see, et juba siis tauniti n-sõna kasutamist - ega need pärismaalased siin ikka päris neegrid ju ka ei ole!

Orwell kirjeldab kolonialismi, selle tausta, väärtusi selle taga, mõrasid selle fassaadis ning lihtsa inimesi võimalust üldisi ühiskonna suundumusi kahtluse alla seada. Kõndisin täna mööda tänavat ja järsku hakkas silma kleeps tekstiga: "Make fags afraid again". Jalad astusid iseenesest edasi, samal ajal kui sõnum pähe kohale jõudis. Mida kuradit? Aga sammud olid juba tehtud ja tagasi pöörata olnuks kuidagi imelik, et sellele saastale küüned taha ajada. Ka Orwell näitab, kuidas tavalise inimese tavaline elu, madalad tungid ja argiaskeldused, matavad ühiskondliku võitluse enda alla. Kui sina oled üksinda ajastu vaimu vastu, siis pead sa olema puhtam kui pühak, sest nemad leiavad su kapist luukered igal juhul üles ja siis ei näe keegi sinus mingit sangarit. Sa oled samasugune saast kui kõik teised, ainult targutad ja püüad parem näida. Esmapilgul tundub, et ega Orwell siin mingit positiivset lahendust ei näe - ühiskonna poolt maha tambituna ja enda poolt altveetuna ei jää muud üle kui kuul pähe lasta. Siiski raamatu lõpp oma äraspidisel moel mingi lootuskiire ju annab - allaandmisest läks ainult halvemaks, järelikult pidi sellel üksikisiku hävitanud vastuhakul siiski mingi mõte olema. Kui sada esimest sel teel hukkuvad, äkki see, kes tuleb peale neid, jääb juba ellu? Kõik need liivaterakesed moodustavad ju lõpuks ikkagi saare?

Raamat nagu elu ise - ei ühtki meeldivat tegelast, ebaõiglus ja matslus kõikjal, prevaleeriv minnalaskmismeeleolu. Ideaalne raamat masendavasse sügisõhtusse - minu poolt maksimumpunktid!

neljapäev, oktoober 14, 2021

Kõrgema taseme kriisid

Vahel, kui soovahetusest juttu tehakse, osatatakse, kuidas mõni soovahetaja pärast oma soo taas tagasi vahetada tahtvat. Mõtlesin siin, et "aga see ju oleks imeline!" Ses mõttes, et miks ei võiks saada oma keha pidevalt vahetada, sealhulgas sugu? Ma nii tahaks, mul oleks vaja seda. Ilma igasuguste koledate operatsioonide, taastumise ja muu selliseta muidugi. "Wanna be Jesus without suffering".

Keegi tark inimene kuskil kirjutas, kuidas elu oleks palju parem, kui inimesed saaks aru, et neil on kõigil olemas nii maskuliinne kui ka feminiinne külg ning neid ei õpetataks ühte neist vastavalt bioloogilisele soole maha suruma. Nõus, aga. Mul ei ole need küljed, mul on need vähemalt kaks (pigem rohkem) iseseisvat ja elujõulist inimest. Kui mu sees elav mees peeglisse vaatab, siis ta läheb vihaseks ja sülitab peegelpildi pihta, sest no ei lähe kokku see tema ettekujutusega endast. Oleks vaja olla vahepeal üleni tätoveeritud kiilakas, seljas tagi tekstiga "Tahan su ära tappa!" Mingi testosterooni haiglase ülekülluse puhang? Arsti juurde ei lähe, äkki küsib ka esimese asjana "aga kas te ristitud olete?" (näide VVN-i blogisabast, päriselt!). Tegelikult olen ma elu jooksul õppinud, et mõnikord on täitsa kasulik, kui sisemine ja välimine pool on äärmiselt nihkes (üllatusmoment!), aga väsitav on see, seltsimehed, väsitav!

Probleemi, et välimist kesta ei saa muuta nii tihti kui vaja oleks, ei lahenda teaduse praeguse taseme juures mitte miski. Tuleb leppida. Aga juuksed lõikasin ikkagi maha. Praktilistel kaalutlustel, sest kamm ei käinud enam läbi. Pikad olid nad mul samadel kaalutlustel - vähem mässamist, ei pea juuksuris käima jne. Noh, selgus, et oleks ikka pidanud käima...Naljakas oli see, et nüüd, kui mul on õlgadeni juuksed, teatas mees, kes kangesti pikkadest juustest lugu peab, et "pole mingit vahet ju", aga ema, kes eluaeg on jutlustanud, kuidas teatud vanusest alates teatud asjad lihtsalt enam ei sobi sh pikad juuksed, kommenteeris nördinult "miks sa seda ometi tegid?". Paraku pean möönma, et lühikeste juustega on mõnes mõttes kergem. Näiteks saab need kiiresti kuivaks föönitada, ei pea istuma tunde toas ja kõigile kutsetele "ei!" vastama, sest "kuivatan juukseid". Minu pikkade juuste föönitamine võttis umbes sama aja, kui õhu käes kuivada laskmine, sest nii pagana palju oli neid karvu ja lisaks peale föönitamist nägin ma välja nagu heinasaad. Siinkohal kohane tsitaat Anna Gavaldalt: "/.../ vaatasin, kuidas ta juukseid sirgendab, üks salk teine salk kolmas salk neljas salk. Tal läks sada aastat sellega. Pearäti pähepanek tundus selle kõrval nagu feminismi sümbol." Siinkohal ka raamatusoovitus A.Gavalda "Mõrad turvises" - kui armastate karaktereid, siis Gavalda kehastub pundis lühijuttudes niivõrd erinevateks tegelasteks ja niivõrd meisterlikult, et lust lugeda. 

Eile lugesin, kuidas inimesed olid pigem "meh?!" Ave Taaveti "Valerahategija" suhtes. Mis mõttes? Ma ei osanud seda raamatut muudmoodi kommenteerida, kui ainult, et seda lugedes saad aru, kuidas mõnele lihtsalt on antud ja teised võiks parem eos pooleli jätta. Kui inimene suudab kirjutada maagilise realismi selliseks, et isegi mina söön, siis pole muid kommentaare vaja. Ja mõnele ei piisa sellest? Ma lähen kohe põlema, kui keegi ei kiida asja, mis mulle koledasti korda on läinud. Et mismoodi teie ei näe? Õudselt arukas muidugi. Lugesin ka seda, et Taavet pidada kirjutama nagu Mehis Heinsaar. Ma pole Heinsaart lugenud ühel hästi imelikul põhjusel. Nimelt ta nimi on nii tavaline. Mehis Heinsaar ei ole ju mingi kirjaniku nimi. Kirjaniku nimi peaks olema lühike ja lööv. Rein Raud. Mats Traat. Eve Kivi. Ellen Niit. Või siis pikk ja väärikas. Anton Hansen Tammsaare. Aga Mehis Heinsaar on tavalise inimese tavaline nimi. Ei kisu raamatukogus kätt sirutama. Sama võib muuseas öelda ka A.Taaveti "Valerahategija" kohta, sellel on lihtsalt nii kole kujundus. Mida sellest kõigest õppida? Sirutatagu käsi!

neljapäev, oktoober 07, 2021

Jutujahi kiituseks

Ma matsin oma ilukirjandusliku ambitsiooni juba ammu maha, sest isegi inspiratsiooni ei tundunud olevat. Viimati mõtlesin kirjutada sellele, vist Puändi poolt korraldatud, armastusnovellide konkursile. Mina ja armastus, selge see, et andke andeks, aga ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ei tulnud sealt midagi. Ma ei mõtle äramärkimist, vaid loo valmissaamist siis. 

Mul on nimelt see häda, et põhiasi, mis mind ilukirjanduse kirjutamise juures paelub, on karakteriloome. Milline tegelane, millega tegeleb, mida mõtleb. Seesama ümberkehastumise mäng, mida ma niisamagi tänaval kõndides peas mängin. Nimi ja sünniaeg on hästi olulised. Huvitav fakt: ma tegin lapsena sarja raamatuid, igaühe peaosas ühe tähestiku tähega algava nimega tegelane, sisuks selle inimese üks päev. Mul oli mingi teema sellega, nimekirjadega, enne arvuteid olid emal kaustikud patsientide nimedega, sorteeritud vastavalt sünniaastale. Ma tegin ka selliseid kaustikuid. Ütlesin, et mängin kooli. Noh, nimekirja valmimisega see enamasti ka lõppes, lugesin neid endale naudinguga ette. Küll mul oli põnev lapsepõlv, onju. Kõrvalepõikena - millega ma tööl viimased 16 aastat tegelenud olen - nimed ja sünniajad, nimed ja sünniajad! Homseks ootab 1300 rida nimesid Excelis ees...Küll ma olen üks õnnelik inimene!

Tagasi ilukirjanduse juurde. Vot peale seda, kui mul olid valmis tegelased ja tegevuskoht, siis tegevuse juures jäin ma alati jänni. Ei mina osanud miskit välja mõelda. Siinkohal ma olengi sellest jutujahist täiesti vaimustuses! Teema on ette antud! Nagu koolis! Nii vahva! Ainukese miinusena nii minu, kui ka mõne teise puhul, kes valisid variandi, et kirjutavadki ühte sama lugu erinevate teemade all edasi, on vist see, et kui järjest ei loe, läheb varasem meelest ära, eriti kui loed vahepeal ka palju muud. Äkki peaks need jutujahi asjad blogis eraldi lehele panema? Kuigi ka siis jääb see jama, et uuem osa on eespool.

Ükspäev oli siin niisama kirjutamisest juttu inimesega, kes kangesti vihkas koolikirjandeid. Ka selliseid väärastunud isikuid leidub kahjuks me maal :) Ok, ma saan aru, et siin on süsteemis eripärad. Meil oligi põhikoolis see kirjandite kirjutamine nagu üks jutujaht - anti teema ja antagu hagu, no rules! Keskkoolis tuli mingi nõme reeglitega "arutlev kirjand", millega ma hakkama sain, aga mis mu loovuse välja suretas ja juttude kirjutamist õpetati (sic!). Kästi miski "mandala" koostada enne kirjutama hakkamist, kus sees tegelased, paigad, tegevusliinid jms. No kesse pagan niimoodi kirjutada saab? Sa istud laua taha ja hakkad lõnga otsast kerima ning siis lõpuks näed ka ise, kuhu see välja viib! Too kirjutamisevihkaja leidis hoopis, et mandalal on täitsa jumet. Sa näed ja ei mürista, eks. Ma siiamaani vahest sarkastiliselt poetan, kui mingi planeerimine käib, et "äkki teeks mandala või midagi?" Planeerimisvaenulik nagu ma olen. Ma isegi möönan, et planeerimisel on omajagu plusse, aga see protsess on ise nii valulik, et kaalub need plussid minu jaoks üles (alla?). Ma üritasin siis kirjutamisvastasele selgitada, kuidas tõeline nauding on vooluga kaasa minna. Tema ainult ühmatas, et mis vool - temal on konkreetne asi, mida vaja öelda, see saab kahe lausega tehtud, mida on seal muud nämmutada? Ma olen sellise suhtumise täielik vastand - ma suudan isegi töökirja juures pool tundi ekraani passida, et kas ikka nii või naa ja kuidas nüüd tundub, mis mulje see sõnakasutus jätab või peaks ikka ka "Päikest!" alla panema. Või hoopis puid.