Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Inimesed

Üldiselt olen ma seisukohal, et inimene  -  see on probleem. Aga mõnikord viskab elu pärle ka minusuguse paadunud pessimisti ette.

Tulin raamatukogust. Märgiline - raamatukogu ON koht, kus suurem võimalus omamoodi imelikke kohata. Ma tavaliselt inimesi ei jälgi, aga miski lifti astuvas meesterahvas tekitab minus soovi talle järele vaadata. Ei midagi erilist, tüüpiline Tartu boheemivälimusega mees iseenesest. Aga tema pöörab samuti pead, naeratab ja teretab. "Oh issand, millesse ma end jälle seganud olen" - on esimene emotsioon, aga siis mees täpsustab: "Sa käisid seal koolis, selles klassis, eks?" No jumal küll, käisin jah, aga kes sina oled? Nägu nagu oleks kuidagi tuttav? Räägime siis veidi juttu, jutt jookseb, jutu käigus mainib mees veel täiesti juhuslikult fakti, kuidas Oleviste kirik oli kunagi pikalt maailma kõrgeim ehitis ja mismõttes inimesed väidavad, et neile ei meeldi Tallinn? Just, nagu minu mõtted! Ma ise olen ka sedasama mõelnud! Põhimõtteliselt oleks võinud veel pikalt rääkida, täitsa minu moodi inimene ju, aga vist oleks veidi imelik olnud. Lõpuks sain teada ka mehe nime ja selle, et tema käis minust paar aastat allpool - ega nooremad ju ei jäägi nii hästi meelde. Samas mingi tuttavlikkus ju oli, mis sundis mind peatuma. Igatahes olin nii rõõmus, et kuskil on veel minu moodi imelikke, kes mäletavad kedagi kolmekümne aasta tagusest ajast. Ei, me ei vahetanud mingeid kontakte ega midagi, miks oleks pidanud?

Kirsiks tordil lähen peale seda kohtumist kaubamajja ja eskalaatoril sõidab mulle vastu mu keskkooliaegne pinginaaber. Mind märgates pöörab pilgu kähku mujale. Issand, keda sa petad, ma ju nägin, et sa nägid ja tundsid ära ka. Istu sisse oma "tere", tõesti. Irvitan omaette. On inimesi ja siis on hoopis teistsuguseid inimesi. 

Mõtlen, kuidas mõne inimese lihtsalt tunned ära. Need on need, kellega sa mitte kunagi ei aja viisakusvestlust: "Oi, tere, pole ammu näinud, kuidas läheb, kus töötad, mis teed?". Nendele võid kümne aasta jooksul korra kuskil otsa joosta ja jätkata vestlust sealt, kus see kunagi pooleli jäi või rääkida üldse täiesti suvalisel teemal, mitte mingit kohmetust ei teki ja samas sa ei pruugi isegi teada vastuseid neile viisakusvestluse "olulistele küsimustele". Ja millegipärast ei tule nendega jutuks ka see "peaks kunagi pikemalt kokku saama", mis nende viisakusvestluste puhul sageli tuleb ja millest te mõlemad teate, et see on puhas jama.

Küll on hea, et elu vahel ikka meelde tuletab, et teistsuguseid inimesi on ka. Neid on vähe, aga nad on olemas ja see teeb südame soojaks.  

Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!
 

Rosa Montero. Oht olla täie mõistuse juures

 

Kõik on selle raamatu ilmselt juba läbi lugenud, ma ei olnud, sest see oli aimekirjanduse osakonnas ja ma alati ei taipa sinna raamatukogus vaadata. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et see raamat on imeliselt kirjutatud ja ilmselt ka imehästi tõlgitud, sest ma tundsin lugedes kogu aeg, et "issand, ma armastan seda inimest, kes niimoodi kirjutab!" Lugesin kohati L.-le ette ja ta küsis, et kes see mees on ja ma vastasin, et ei, see pole mees, noor naine hoopis ja siis raamatu lõpus mainib autor, et ta on 70-aastane. See on täpselt see, millest ka raamat räägib - vananemise traagika on selles, et me ei vanane. Mida ma olen ka elus õppinud, aga ikka tuli üllatusena, et autor 70 oli. 

See on nii ilus ja positiivne raamat, olgugi, et teemad seda pole ja neid lahatakse aususe ning otsekohesusega. Ma ei taha eriti arvustusi lugeda, sest äkki kellelegi ei meeldi ja siis saab minu tuju kah rikutud. 

Ja ma üldse ei taha öelda, kuidas ma ennast siin ära tundsin, kuigi loomulikult kokkupuutepunkte oli ja ega midagi oluliselt uut ma siit ka teada ei saanud, aga mingeid pusletükke aitas ta kokku seada küll või vähemalt avardas mõttemaailma, selles osas, kuidas ehk saaks. 

Miks minust kirjanikku pole tulnud? Sest mul puudub väljakannatamatu vajadus inimestele korda minna - mul on olemas mõned inimesed, kellele ma lähen ja teiste osas ma isegi ei unista, sest ma vihkan lolli kriitikat. Kuidas üle elada need lugejad, kes samastavad autorit loominguga, eeldavad, et kuskil on mingi "õige lõpp", kirjutavad autorile oma lolle kirju? Õudne. Ma ei tahaks mitte mingi hinna eest selliste inimeste tähelepanu. Mis ei tähenda, et ma ei naudiks vahetevahel osadust inimeste vahel, et see mind harvadel hetkedel ei ülendaks. Blogi on kindlasti piduriks ilukirjanduse teel - ma saan oma tagasiside siit kätte. Ma isegi mäletan, et omal ajal kui mul veel kaks blogi oli - ilukirjanduslik ja päevaraamatune, siis ma märkasin seda dilemmat, kuidas päevaraamat sai rohkem adekvaatset tähelepanu ja teda oli ka lihtsam kirjutada. Astusin enda kaevatud auku ühesõnaga. Lisaks puudub mul täielikult visadus - ah minu kirjutatu ei sobinud, ega ma siis rohkem ei proovigi. Proovida ikka uuesti ja uuesti, ei, seda ma ei suuda, see on liiga valus. Ja ma ei kaota mitte kunagi kontrolli, see igavene kõrvaltvaatav mina on alati olemas, kes analüüsib ja vabaks ei lase. Ma ei ole füüsiliselt võimeline end nii täis jooma, et ta vait jääks. Mu aju analüüsib alati ja järelejätmatult, ma ei anna kunagi kehale temast vabastust. Seetõttu ma mingeid füüsilisi asju nautida ei oska ka. Kaota kontroll - mismoodi?

See-eest kõik need põnevad kehalised tundmused, mida Montero mainib - hetkeline ülevuse kogemine, geomeetrilised õudusunenäod, augud mu peopesades ja ärakatkutud juuksed - mhmh, me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Õnneks olen ma oma elus peamiselt kokku puutunud vaid selliste inimestega, kes täie mõistuse juures mitte olemist aktsepteerivad. Ei ole terveid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed, ütles juba mu ema. Aga nii põnev, kuidas mingid asjad ikkagi korduvad inimeseti ja kuidas mõjutab keskkond seda, milline kiiks avaldub. Keskkonna eest tuleb tõesti hoolt kanda, eriti sellel, kes normaalsusest kõrvale kipub kalduma. Mitte, et keskkonda alati mõjutada saaks muidugi. Selles osas oleme me vähemalt ajaga natuke arenenud - igasugu võikaid psühhiaatrilisi eksperimente enam ei tehta (vist).

Aga selle märgatud kriitika kohta, et raamat pole teaduslikel alustel - mu meelest ta ei üritagi seda olla ning teiseks, ka teaduslike käsitluste puhul, kus igal väitel viide taga, ka seal märkan ma ülimalt sageli autorit ja tema eelistusi. Mõned asjad saavad ikka rohkem tähelepanu kui teised, sest sobivad hüpoteesiga paremini. Eriti pean silmas just ajaloolisi käsitlusi, kus allikaid on niigi käputäis ja nende esiletoomine sõltub paljuski autori suvast. 

Soovitan lugeda kõigil neil, kes endas sonkimist ülekõige armastavad, pealispinnal purjetajatele võib tõesti palju arusaamatuks jääda. Mulle on elu jooksul tegelikult vägagi üllatavaks osutunud, et ei, kõik inimesed tõesti ei mõtlegi nii palju, nad lihtsalt elavad. Õnneks on kõik need inimesed minu kiiksude osas alati väga positiivselt meelestatud olnud ja ma tänan neid selle eest. Normaalseid inimesi on ka ju vaja. Või mis normaalseid, neil pole ehk lihtsalt piisavalt vaba aega olnud.  

Tal on täna paha tuju

Üks inimene põhjendas oma üritusele mittejõudmist sellega, et "kaaslasel oli paha tuju". Kuna too kaaslane on mulle juba varasemast silma jäänud kui "tigeda pilgu ja vingus näoga inimene", siis ma ei kahtlustanud, et too ütleja ise kaaslasel tuju pahaks ajaks vaid võtsin seda kui fakti konstateerimist. Teisalt olen hakanud üha enam avastama, et "paha tuju" ei ole mingi normaalne põhjendus tegelikult. Tavaliselt inimesed ei pea veenduma ette selles, mis tuju kellelgi on, ennast sellega kohandama, suud kinni hoidma, seina ääri pidi tippima - see on nartsissistidega suhtlemise kogemus. Sa mõtled oma sammud ette - vaatame, mis tuju tal täna on, kas tasub oma plaaniga lagedale tulla või üldse mitte. Teatada kõigest viimasel minutil, sest siis pole enam aega praadida, samas on suurem risk, et toimub plahvatus. Kumba eelistada, mida teha? Seda varianti, et oma plaanidest rahulikult teada anda ja sellele rahulikku reaktsiooni oodata...noh, seda võib juhtuda mingitel eriti õnnelikel päevadel, mida nartsissist ootamatult jagada võib. Nartsissist ei salli ootamatusi ja teise inimese võõraid plaane. Plaanid olgu tema omad ja kui need ka sisaldavad teisi inimesi, siis võiks neidki ootamatult muuta, et säilitada pidev kontroll. Et nad iial ei teaks, mida oodata. 

Mul on võtnud aastaid ja võtab siiani, et mitte analüüsida teiste inimeste ilmeid ja käitumist selle nurga alt, et kas tal on ehk täna paha tuju või hakkab ehk tuju kiiva kiskuma. Ma ei oska arvestada sellega, et keegi võiks lihtsalt näiteks väsinud olla või järsku tal päriselt valutab kuskilt. Ei, kõik on tujudes kinni. Ma muutun juba ise tüütuseks, pärides, "aga miks sa nii vaikne oled? miks sul selline nägu on?". Ma ei harju ära, et inimestel pole põhjuseta paha tuju iganädalases menüüs.

Siis ma mõtlen, et kuidas inimesed vabatahtlikult sellises olukorras on. No need, kelle kaaslasel on pidevalt paha tuju, kes sellist kaaslast alati välja vabandama peavad, kes peavad vabandama enda soove ja plaane. Põhimõtteliselt sama nagu elada sõltuvushaigega - ta jõi end täna jälle täis, ma ei saa kuhugi tulla, vabandust, ma ei tea, kust ta selle pudeli leidis jälle. Lubas ju, et enam ei. Küll varsti on taas mõned helgemad päevad ka. Elab üle. 

Seda olen ka avastanud, et ma tegelikult ei solvu üldse eriti paljude asjade üle, aga varem arvasin, et see on kohustuslik. Normaalses suhtes niimoodi tehakse. Et mul on täiesti suva asjadest, mille üle ma olen näinud, et oleks ok solvuda ja saag käima tõmmata. Ma olen aru saanud, et ma ei pea üle reageerima. Või noh, seda juhtub oluliselt vähem ja siis ma saan aru küll, et pagan, suhtemustrid on täiega olemas, sa kopeeridki seda, mida näinud oled, aga õnneks on sellest võimalik ka üle olla. Mul on hoopis harvem paha tuju. Mille all ma muuseas ise kõige rohkem kannatan, sest üldse ei viitsi, aga "seisus kohustab". Nartsissistile annavad konfliktid jõudu, selle sain ka alles mõni aasta tagasi teada, varem alati imestasin, et kuidas nad suudavad, kui see nii kurnav on. Neile ei ole kurnav. Heureka! 

Kellele keskmist näppu?

Käisime siin hiljuti kinos vaatamas filmi "Õnn on elada me maal", mis räägib ansamblist Velikije Luki. Täitsa tore film oli, sain nii mõndagi uut teada, aga üks asi jäi kripeldama. Osa filmi kaadreid ei ole mitte dokumentaalsed, vaid on filmitegijate poolt tänapäeva inimestega taaslavastatud ja alati ei saanudki pihta, kumb on kumb. Aga mulle tundus, et need kaadrid olid kõik uued, kus punkarid näitasid kaamerasse keskmist näppu. Arutasime L.-ga mõlemad, et kas tõesti 80ndate alguses teadis keegi keskmist näppu näidata? Meie meelest mitte. Näidati rusikat või trääsa. Selle viimase - kahe sõrme vahele pistetud pöidlaotsa näitamise - on keskmine sõrm tänapäeval pea täielikult asendanud. Äkki pealinnas, kus Soome TV-d nähti, osati ka näppu näidata? L. väidab, et meie kanti lõunapoole levis see just nimelt lääne filmidest nähtuna. Minu meelest tulid need näpud ja fakid ka ehk üheksakümnendatel alles. Kas keegi mäletab ehk paremini?

Üks "tule taevas appi, kui pikad need juhtmed olla võivad"-moment tänasesse päeva ka lisaks. Mäletate, kunagi hallil ajal, mitu aastat tagasi käisid 5Miinust ja Puuluup Eurovisioonil oma lauluga narkootikumidest, millest nad midagi ei tea? No vot. L. siis kurtis, et ei saa tema aru, millest seal juttu on, misasi "lase kotti ära?". Ma kuulsin ka, et "lase kotti ära", aga tõlgendasin umbes nii, et "pane oma narko kotti tagasi". Loomulikult seletasin seda suure suuga nagu teadjam inimene muiste. No ja täna siis kuulan seda lugu jälle ja järsku käib krõks ära: "a see kott vii ära" mitte "lase kotti ära". Ahah, et siis mu selgitus oli vähemalt enam-vähem õige. 

Lapsi pole ka mõtet kasvatada, sellest olen aru saanud. Nad teavad niigi ja ilmselt need, kes ei tea, noh, need jäävadki igaveseks pimedusse neist saavad tulevikus somes targutavad idioodid. Mikro kurtis, kuidas on rämedalt piinlik, kuidas ta alaarenenud klassivennad teevad oma Epsteini-nalju ja praalivad vägistamisega. "Ilmselgelt nad isegi ei tea, mida see vägistamine tähendab!" Kuna mina ka omal ajal ei teadnud ja kui küsisin, siis seletati nii keeruliste sõnadega, et ma ikka aru ei saanud, siis kontrollisin, et Mikro ise ikka saaks. Selgus, et saab küll ning lisab sinna veel sedagi, et vägistamisel pole mingit pistmist iha või meeldivusega, veel vähem sellega, mida keegi seljas kandis või kuidas käitus. "Ja siis öeldakse mulle, et sinu vanuses tüdrukud juba...ja peaks panema midagi katvamat selga...ja kui niimoodi ujulasse lähed, siis võivad vanamehed vahtida! Nagu see minu probleem oleks!" Eks ma siis üritasin selgitada, et selliselt rääkivad täiskasvanud püüavad tegelikult hoolimist üles näidata, kuigi see ilmselt jah süvendab vaid ohvrisüüdistamist. Aga no huvitav on, kuidas ta seda kõike nö puusalt tulistab, keegi pole talle ju loengut pidanud sel teemal. Ja meie, täiskasvanud, peame muudkui arutlema sel teemal ja teavitama ja kampaaniaid tegema. Teemal, mis tundub nii iseenesestmõistetav, et lapski aru saab. Aga ometi ei ole. Kuskil on mingid inimesed, kes on hoopis teisest maailmast. Ja me arvame, et kui rääkida, siis nad saavad aru. Mul jälle mõistus tõrgub uskumast, et asja, mis ühtedele on ilmselge, saab teistele sõnadega selgeks teha kui neile see ilmselge ei ole. 

 

 

Roostes radar ja nimemaagia

Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.

Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku. 

Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.  

Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene. 

Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.