Saatana kada

Te ikka teate, mis on saatana kada? Mina sain täna teada - saatana kadaks nimetatakse suremisviisi, mille puhul sa upud oma tapetud hobuse soolikatesse - need lastakse sulle nimelt ülaltpoolt ühe ropsuga pähe. Et asi humaansem oleks, lastakse sul endal ka enne soolikad välja. 

Ah et, kust ma selliseid jõledusi teada saan? Ikka omaenda unenägudest. Selline hiilgav idee pakuti mulle täna. 

Ja ma veel imestan, kuidas inimesed tulevad selliste filmisüžeede peale nagu Human Centipede. Aju on üks põnev ja põhjatu kaev.

Credit in the Straight World*

Ma tavaliselt taskuhäälinguid ei kuula, sest ma ei suuda. Eesti omadest Juurt ja Kivirähki kuulan tegelikult, muude vastu pole huvi tundnud, aga just ingliskeelsed on mu meelest nii kummalised. Mul on enamasti neid kuulates piinlik tunne, et rääkija on tohutult "self-obsessed", no ikka mingil sellisel tasandil, mida ma kohalike inimeste puhul ettegi ei kujuta. Ju vähene kogemus, mis muud. Kui võrrelda, siis blogid on minu jaoks nagu inimeste sisekõne, taskuhäälingud aga eneseesitlus.

Aga Courtney jagas Instas sellist saatesarja nagu "60 lugu, mis defineerivad 90ndaid" ja kuigi ma olen sealt kuulanud ainult seda ühte

ja ma isegi ei teadnud varem, kes on see Rob Harvilla, siis soovitan soojalt kõigile, kes on muusikast, ja eriti 90ndate alternatiivist sama huvitatud kui mina.

Ma isegi ei salga, et pisar tuli mitu korda silma, sest appi, kellelegi on veel olulised täpselt need samad asjad, mis mulle! Keegi on sama kirglikult lummatud kui mina! Sest ma päriselt ei tea kedagi päriselust, kes oleks. 

Igatahes, sisu juurde siis. See konkreetne osa räägib tegelikult mitte ainult Hole'i loost "Doll Parts" vaid laiemalt Courtney'st ja tema bändi muusikast. Ajaloost, taustast, suhetest jne. 

Koht, mille ma aga lausa üles kirjutasin, on see, kus räägitakse Courtney ja rriot grrl liikumise vastasseisust. Eestis viimane pole peaaegu üldse tuntud va mõnede muusikaentusiastide jaoks, seega paari sõnaga oli see feministlik DYU suunitlusega muusikaliikumine, sai alguse ülikoolidest, hüüdlauseks "Tüdrukud etteritta!", mis soovis siis rohkem naisi alternatiivmuusikasse, kus traditsiooniliselt domineerisid mehed. Paraku, suur osa neist bändidest ei hiilanud erilise muusikalise virtuoossusega. Paljusid neist oli suisa valus kuulata. Kuulsaim rriot grrl bänd oli Bikini Kill, mille esinaist Kathleen Hannah't Courtney ühel festivalil näkku lõi (põhjuste üle on erinevalt spekuleeritud). Ka Hole'i lugu "Olympia" algab Courtney itsitamise ja paari katkenud noodiga, mis meenutavad rriot grrl bändide lugusid ("hihihii..ega me tegelt väga hästi mängida ei oska") ning wikipedia ütleb selle kohta nii: "The track lyrically mocks the riot grrrl music scene of the Evergreen State College in Olympia, Washington, criticizing "the hive mind of the Olympia scenester...  nonconformist outsiders... [who] ended up in a culture of homogeneous punk conformity."^[44] Alternate mixes of the song that later were released as B-sides included even more satirical lyrics, such as "we took punk rock, and we got a grade."^[44]

^{Samas on Hole samuti erand tollases meestekeskses rockimaailmas - miks nad siis ometi omavahel sellist vaenu pidasid? Saates öeldakse: "She (Courtney) wanted to rule the world, not to change the world" Ma hakkasin mõtlema, et eks pmst ongi kaks viisi, kuidas elus edasi jõuda - kas mängida selle reeglite järgi või püüda maailma muuta. Courtney on rohkem rokkstaar kui mõni mees, ta ei vajanud mingit reeglite muutmist, ta suutis edukas olla täpselt samade reeglite järgi, mida järgisid mehed. Seda talle muidugi andeks ei antud, "pole naisele sobilik" jne. Ta oli hirmuäratav, ka meestele või eriti neile. Courtney ütleb oma loos "Mono" :}

Well they say that rock is dead
And they're probably right
Ninety-nine girls in the pit
Did it have to come to this?

Ei mingit solidaarsust, ma ei ole teiesugune lihtsalt seetõttu, et ma olen ka naine. Ma võistlen meestega. Loos "Be A Man" ütleb ta otse:

I think I can, I think I can
I'm big enough to be a man
Tell you the truth, I'm jealous, yeah
Give anything to be a man

Ma ei taha eraldi mingit naiste liigat!

Saates räägitakse ka Courtney meessuhetest, mis baseerusid samuti ausal konkurentsil (Billy Corganiga Smashing Pumpkinsist ja Kurt Cobainiga siis), mitte aga domineerimisel. Courtney on alati vihastanud, kui arvatakse, et mõni mees on tema eest ta lood kirjutanud - ta ei oleks lasknud, see oleks alandav olnud.

Ma mõtlesin, et see on nii tuttav, see ausa konkurentsi ja "parem kui mees"-teema. Mulle oli see nooremana ääretult oluline. Ma pean olema parem kui mõni poiss just nimelt asjus, milles poisse heaks peetakse. Konkureerida tüdrukutega tüdrukute asjades ei tulnud mulle pähegi. Kas seepärast, et olla parim tüdruk ei tähenda ikkagi mitte midagi, sest maailmas on olulised need asjad, milles poisid head on? 

Tähendab, mingi ajani ma arvasin, et nii on võimalik, aga ühel hetkel sisenesin ma päris maailma ja sain aru, et need reeglid, mis kehtisid selles poiste maailmas - ehk parim võidab - ei kehti tegelikult. Enamasti. Mingit konkurentsi objektiivsetel alusel ei eksisteeri. Ainsaks võimaluseks jäi mitte püüda maailma reeglite järgi mängida, sest reegleid ei ole ja kõik muu, mis edu peaks tooma ("Me press trigger, me no press people button.") ei ole minu jaoks, ja teiseks mitte soovida maailma muuta, sest see oleks lootusetu.

Mis ei tähenda, et ma ei austaks neid, kes üritavad. Nii maailmale kohta kätte näidata ennast tippu välja murdes, kui ka maailma muuta püüdes. Aga mul on tunne, et mõlemad variandid põletavad su lõpuks läbi. Niisamuti nagu eemale hoidmine võib su kibestunuks muuta. Ma ei tea, kas tegelikult ikka on "it's better to burn out than to fade away". Kas maailm on seda väärt, et me läbi põleksime?

* "I got some credit in the straight world
I lost a leg, I lost an eye
Go for credit in the real world
You will die
Yeah " Hole

Emakeelepäev on tulemas

Kas teil on juhtunud, et klienditeeninduse kvaliteet on niivõrd allapoole arvestust, et peate seda õngitsuskirjaks? (Kliki pildil, näed suuremalt)

Kirjaga anti siis teada, et mul miski arve tasumata ja see olla manuses. Ma sellise stiili peale küll midagi avada ei julgenud ja saatsin kirja selle ettevõtte (mille klient ma muidu olen, eks) klienditeenindusse tagasi kommentaariga, et ilmselt skämm. Üllatusena sain vastu teise, samuti end vaid eesnimepidi tutvustava klienditeenindaja kirja, mis algas sõnadega "tere aitäh tagasise eest." (esitatud muutmata kujul) ja soovituse, et ma ikka uuriks, mis selle tasumata arvega on. Jeerum - mingisugune täiustatud, aga siiski kirjaoskamatu õngitsusprogramm? Ähmaselt hakkas kahtlus tekkima, et no äkki ikka on inimene?! Lõpuks läksin oma panka ja võtsin maksed ning tolle firma tellimused ette ning avastasin, et oligi mul tõesti üks arve kahe silma vahele jäänud. Maksin ära, tehniliselt olen mina see paha ja kuna ma tahan kliendiks edasi jääda pluss mida mul selle sama klienditeenindusega ikka arutada oleks, siis ma neile kirjutama ei hakka, mida ma sellest kõigest arvan.

Teine idiootsus kargas näkku, kui läksin mingit saadetud küsitlust vaatama: 

Kell tiksub: "trips-traps! trips-traps!" (See oli mingi filmi subtiitrites - tic-tac ilma toe'ta, noh)

Kohatu jutt

Veerandi lõpus oli Mikro tunnistusel käitumise osas märge, et "kasutab teistega suheldes kohatuid väljendeid". Mikro muidugi pööritas silmi, tema ei teadvat küll, millest jutt on. 

Kuna ta sõbranna sai pahandada väljendi eest "jõle pull" (mitte siis koletu meeslehma mõistes vaid ägeda juhtumise tähistajana) ja see on meil vanaema üks meelisväljendeid, ma eriti ei muretsenud, vaid pakkusin, et "kohatu" võib ju tähendada ka seda, et soovis kellelegi keset päeva "head ööd" või midagi sarnast. Mis on kohatu?

No käisin siis mina täna arenguvestlusel ja tuli ka see tunnistusele kirja saanud juhtum jutuks. Olevat olnud koletu juhtum peale kehalise tundi, kus Mikro olla väga koledasti öelnud ühele poisile, kes ta vihale oli ajanud. Mis poiss selleks tegi, ma ei tea, seda ei arutanud keegi. Küsisin, mis kole sõna see siis oli ometigi. See väga kole sõna olevat olnud ühes Kreutzwaldi muinasloos ja eks sealt laps selle üles korjanudki. Sain kohe aru, et kui juba Kreutzwald, siis ilmselt peab see midagi eriti vänget olema. Tuntud roppsuu-röökur ju juba ajaloost...See sõna oli "tattnina". Ütlesin, et minu teada kasutatakse seda sõna ka petrooleumilambi ühe nimetusena. Vaatasin nüüd ÕS-ist järele, see ütleb, et "nolk, kollanokk, tatikas; väike vilets valgusti". Väike vilets valgusti, noh. Et Mikro ütles ja teised lapsed kordasid kohe järele! Muidugi, tatt kuulub koos muude kehavedelikega sõnade hulka, mis selles vanuses lapsi eriti rõõmustavad! Igatahes autahvlile see veerand ei saa, see on arusaadav, eks.

Samal ajal on Minil kohustuslikus kirjanduses Aidi Valliku romaan "Kuidas elad, Ann?" Mainin, et minu mäletamist mööda on see üks päris huvitav raamat, mulle omal ajal meeldis. Mini torkab mulle selle peale nina alla kellegi klassiõe tehtud snapi raamatu leheküljest, kus on umbes selline tekst nagu "sa igavene väike litsipurikas, mine ja söö prügikastist sitta!" Hmm, üldse ei mäleta! Mini häirib ka alko- ja narkoteema selles loos. Ma ei tea, kust on lapsel see põhimõte, et raamat peab olema süütu nagu värske lumi*. Samas ega ma ise ka ei saanud nooremana aru, miks peab teismeliste lugudes alati mingi ilge draama käima - seks, vägivald, joomine jms. Minu elus selliseid asju ei olnud ja seega tundusid need teemad alati nii kunstlikult punnitatud. Teisalt arvasin, et need, kellel sellised probleemid päriselt on, ei loeks iialgi ühtegi raamatut. Praegu mulle noorteraamatud enam eriti sageli näppu ei satu**, aga kui on sattunud, ega ma olen siiani imestanud, et "sellises vanuses juba sellised teemad!". Teisalt, ma olen piisavalt elanud, et mõelda  - pigem olen mina see imelik, mitte need teised, vabalt võibki olla, et maailm on selline ja mina lihtsalt õnnelik (õnnetu?) lumehelbeke. 

*Silvia Rannamaa "Kadri" tundus talle ka rõlge.

**Viimati sattus Marilyn Jurmani "Mul hakkasid päevad: #eionei" ja ma tõesti ei osanud seisukohta võtta. Ju ma olin lihtsalt ülimalt hilise küpsemisega, 14-aastaselt puudus mul igasugune sotsiaalne suhtlus ja ma kogusin krõpsupakkidest tasosid vms. 

#jutujaht Ma olen alati

Küünitasin siis minagi uudishimulikult üle esiistme seljatoe, et näha, mis pluusist ja seelikust see Kissu nüüd sonib. Vaatepilt oli tõepoolest kummaline - keskealine korpulentsusele kalduv naisterahvas oli mingil vaid talle teadaoleval põhjusel selga venitanud vaevu üle naba ulatuva roosa pluusi kirjaga "My Little Pony" ja selle alt paistis loomamustriline seelik nagu otse üheksakümnendatest! Nojah, paljugi võib olla, mingi kahtlane stiilipidu käsikäes proua puuduva enesekriitikaga näiteks, ikkagi kohatu Kissust sellele tähelepanu pöörata. Siiski, ka mulle tuli see kombo kuskilt mujalt kahtlaselt tuttav ette. Oh My God! Muidugi! Silme ette kargas Kissu mõned aastad tagasi, täpselt selles samas pluusis ja seelikus, roosa näts suus tikkkontsadel kõikumas ja kaagutamas, kuidas tema Proseccot nõuab, samal ajal kui Mammu õudusest pungis silmadega teda kuhugi kulisside taha ära varjata püüdis. Pärast Mammu veel nuttis haledalt, kuidas teistel luukered ikka pärast edukat poliitikukarjääri kapist välja kukuvad, aga temal juba esimesel päeval, kui ta alles parteiga ühineb ja uutele poliittuttavatele peo korraldab. Mille peale Kissu veel arusaamatult oma outfitti silus ja siiralt küsis: "Arvad tõesti, et ma olen nii palju alla võtnud? Kohe luukere? Ei, ma ei usu, mis sa meelitad, Mammu!" Kuskil seal see must kass meie vahelt läbi jooksiski vist ja Mammu hakkas meid häbenema. Kristjanist suutis ta enam-vähem parketikõlbuliku inimese vormida, aga meie jäime ikka tema labasteks sõbrannadeks minevikust. 

Autojuht punastas nähtavalt ja selgitas: "Oh, mul juhtus täna kummaline lugu, käisin Raadikveres kampaaniat tegemas ja siis ühe teise poliitiku auto pritsis mu üleni poriseks, üks lahke valija laenas mulle oma abikaasa vanad riided, ma tean, natuke naljakas valik, aga mida sa hädaga ära teed! Muide, mina olen valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648, Mirjam Nõmmeluht. Ma tean, et meid, väikesi valimisliite, rahvas eriti valida ei julge, seega saan nüüd suure rõõmuga, aga siiski väikse saladuskatte all teatada, et ma teen koostööd ka ühe hoopis suurema ja tuntuma erakonnaga..."

Kissu vahtis valimiskandidaati klaasistunud ilmel ja sisistas siis: "Ma olen alati tahtnud mõnele poliitikule vastu lõugu anda!" ning äsas seejärel ootamatult vildaka hoobi autojuhi näolapi poole, mis siiski takerdus kuhugi naise juustesse suuremat häda tegemata. Kissu sõrmuseid täis käsi jäi aga Mirjami juustesse kinni ning sikutas ta pead valusalt kõrvalistme poole. Autojuht kriiskas ootamatust rünnakust šokeerituna ning Kissu üritas rabeledes oma kätt vabaks saada. Mina vaatasin lihtsalt rahulikult pealt, kuidas auto juhitavuse kaotanuna teeperve poole suundub. "No nüüd siis lähebki.." jõudsin veel pomiseda. 

Edasi ei tulnud sugugi vilkurid ja kiirabi ja politsei, sest kes siit Raadikvere teelt ikka öösel mööda sõitnuks, et avarii avastada. Hääletada sellel teelõigul küll ei tasu, nii tagantjärele tarkusena. 

Hommikul sõitsid Raimo, Kristjan, Vello ja Märt esimestena mööda. Raimo tundis valimiskandidaadi auto ära ja pidas kinni, esimesena auto juurde jõudnud Kristjan laiutas mind ja Kissut nähes käsi: "Kurat, ja ise nad veel ütlesid, et ei juhtunud midagi!" Seejärel jõudis ka Vello kohale, kes kurvalt nentis: "Aga vot seda mul horoskoobis küll kirjas ei olnud!" Märt tundus täitsa kurb olevat, ma vist päriselt ka meeldisin talle. Yess!

Mida me valesti tegime?

Ma läksin magama enne, kui e-hääled loetud said, pühas vihas, vein oli kah otsa saanud. 

Aga näe, oligi hommik õhtust targem.

Ma tahaks nüüd üllatuda, aga selle "mida me valesti tegime?"-teema peale, mis nii mõneski sõnavõtus kõlama on jäänud. "Oleks pidanud rahvaga veel rohkem suhtlema, veel rohkem reklaame, lilli ja pastakaid jäi ilmselt puudu...Aga nad ju käisid meie telgis, miks nad siis ei valinud?" Kas tõesti on edu võti see? Kas te kujutate ette, mida oleks pidanud tegema see erakond, mida te kindlasti ei valiks, selleks, et te neid valiksite? Kardinaalselt oma põhimõtteid muutma, ma eeldan. Äkki ikka rahvas ei ole nii põhimõttelage, et teda saab niisama lihtsalt oma maailmavaadet muutma panna ja ehk on igal maailmavaatel lihtsalt mingi kriitiline mass inimesi, kes selle poolt on ja ongi kõik. Lihtsalt kõik elavad omas mullis ja nii jääbki mulje, et kõik arvavad nii nagu meie. 

Ainsa erandina siin vist Rohelised, sest ma tahaks näha mõnd inimest, kes endale rinnale tagudes uhkelt tunnistaks, et loodusest tema küll ei hooli. Öko on väga moes, loodusvärk on ülimalt trendikas, aga valida ei julge neid keegi. Ma ka ei julgenud ja õigesti tegin, oleks jälle hääl raisatud. L. pakkus, et ükski ärimees neid ei toeta, sest loodushoid ei ole kooskõlas äriliste eesmärkidega, raha neil pole, et kampaaniat teha, rahvas ei pane seda marginaalset seltskonda tähele. Kuidagi on see majanduskasvu ülimuslikkus ja Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka meid ikka väga ära tinistanud. See viimane on vist üks õnnestunumaid valimislubadusi üldse olnud, mida siiani oodatakse ja loodetakse. Ma küll ei taha, et Eestist saaks selline euroopalik riik, kus metsa kuskilt tara tagant vaatamas käiakse ja kogu maa on viimseni efektiivsust silmas pidades ära kasutatud. Keegi ei taha ju?! Ehk jälle üks näide omast mullist.

Pidude korraldamisest

No nii, remargi korras lihtsalt, eks.

Ma ei ole mitte kunagi korraldanud oma sünnipäeva. Ok, ükskord kolm inimest kutsusin, istusime laua taga ja pärast läksime ööklubisse, sest ma arvasin, et ju teised tahaks. Ööklubi oli kesksuviselt tühi ja meil oli hästi igav, enam ei saanud juttu ka rääkida, sest muusika oli liiga vali.

Muidu mulle pidudel käia meeldib ja ma olen päris leplik, ei vingu ega kritiseeri, et "nõme pidu ja tahaks koju". Aga millist pidu ma ise tahaks? Siinkohal taas imeline tsitaat M. Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" esimesest osast: "Ma ei tea, mida ma tahan. Ma vist ütlesin seda mingil hetkel. Aga asi ei ole selles - asi on selles, et ma ei taha, et keegi ütleks mulle, mida ma tahan, või teeks minu eest otsuseid." Võib-olla, kui ma näen midagi, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära ja otsustan, et vot, see nüüd on see, aga suurema tõenäosusega otsustan ma ka siis, et ega ma seda nii väga ka ei taha ja vahet pole. PS. Ma olen märganud, et Mikro on selle kohutava iseloomuomaduse mult pärinud - "ma ei taha midagi/mul pole midagi vaja/võta see, mis odavam on" - ja ma ausõna, ei ole seda talle "sisse kasvatanud/peksnud". Kohe meenuvad Singer Vingeri "Kõik mööda" laulusõnad: "lend käib kõhuga riivates maad" ja "mis läind on läinud, mis tuleb eks näis". :D

Nevermind, go with the flow. Ma ei hakka ju ometi ise mingit suunda valima, kui vahet niikuinii ei ole. Mulle meeldib sitsida teiste kiiluvees, mitte ise midagi organiseerida. Eriti olukordades, mis puudutavad ka teisi inimesi, sest siis tunnen ma ilget hinge kinninöörivat vastutust. Aga mis siis, kui mõnele ei meeldi? Mulle endale ei ole eriti tähtiski, aga kui kellelegi teisele tõepoolest ei meeldi, miks ma siis üldse?! Kui ma päriselt-päriselt midagi tahan ja mul on nägemus, ma teen seda üksi ja kasvõi läbi seinte, aga ma ei kaasa teisi, sest ma ei taha nende eest vastutada. Mitte nii, et kle ma tahan sinna peole minna, pls, tulge kaasa, ma teen teile välja, tulge, no palun! Ma ütlen lihtsalt, et ma lähen sinna peole, võite kaasa tulla, kui kedagi ka huvitab. 

Ma hingasin kergendatult neil koroonaaastail, mil laste sünnipäevi pidada ei saanud. Jesss! Äkki nad ei tule, äkki ei ole lõbus, äkki tekib tüli - kohutav pinge algusest lõpuni, kuigi mitte kunagi ei ole mitte ühtegi jama juhtunud, aga ma ikka. 

Ma lihtsalt imestan, et on inimesi, kellel on omad nägemused sellest, kuidas asjad olema peaksid. Peod, sisekujundus, reisiplaanid, karjääriredel. Ma olen see - eks vaatab, mida elu toob. Ja mees on mul - teeme nii, nagu sina tahad. Milline õnn! Ma vastan talle, aga mida sa ise? Ja sellele järgneb kümme minutit viljatut arutelu. 

Eks ta ole natuke "pirjoteetide küsimus" (keegi kuskil väljendus nii..) - mu sõbranna ei maga öösiti, sest päevase aja sööb olmeporno, aga millalgi tahaks nagu elada ka. Ilmselgelt ta tunneb, et elu on põnev ja igati olulisem on sellega kursis olla, kui magada. Ma valin alati magamise, sest miski ei ole piisavalt...ma ei teagi, mis.

Lõpetuseks sobib siia mu meelest kuvatõmmis L.-i vestlusest kolleegiga, tõeline entusiasmist pakatav rõõmurull nagu minagi :)