teisipäev, aprill 09, 2024

Nõutud naine

Kui mul täna kontoris tunni aja jooksul juba neljas kord telefon heliseb, kommenteerib kolleeg, et olen mina alles nõutud ärinaine. Ühtegi kõnet ma vastu võtnud muidugi pole, panen kohe hääletu peale, ise samal ajal guugeldades - vastusteks enamasti "spämm", "müügikõned", "telefoniküsitlus", noh paar personalivärbamisportaali ka. Neist viimastest ma arvan mu number pärinebki, sest kunagi ammustel aegadel oli neis mu telefoninumber avalik, et kandidaadid ühendust võtta saaks. 

Kas teil on ka selline terror? Mul on vahepeal paar nädalat täielik vaikus ja siis tulevad need kõned nagu paisu tagant. Ma kahtlustan, et helistatakse vist samast kohast, lihtsalt erinevaid numbreid kasutades. Varem ma võtsin vastu ja ütlesin, et ei taha, aga see neid ei morjenda. L. väidab, et tuleb öelda "kustutage mu number enda listist" - ma nii sinisilmne ei oleks. Ma lihtsalt ei võta enam ühtki kõnet vastu, mis tuleb võõralt numbrilt. Kooliarsti panin kontaktidesse, varem oli ikka hirm, et äkki hoopis sealt helistatakse. 

Aa, ükskord helistati ka, Mikro pärast mainis, et "arstitädi tahtis sulle ju helistada, aga sa ei võtnud vastu!" Arstitädi tahtis kõigest küsida, kas lapsele ibukat võib anda. No muidugi andke, kui selle tal kurgust alla saate! Minul toimib kõige paremini tableti pulbriks jahvatamine kahe lusika vahel, aga vaevalt te seda janti kaasa teha viitsite, olekski aeg lapsele täiskasvanulikumaid lahendusi õpetada, ma olen üritanud, aga mind nad ju ei kuula! Mitte, et ma oma lastele igapäevaselt või isegi iganädaladest või noh, igakuiseltki valuvaigisteid sisse söödaks, eks. 

Ok, ma lootsin seda ka, et äkki keegi teatab mulle, et ma olen midagi võitnud, tasuta saanud või pärinud. Mul ju kursaõele helistati, et "tere, kaubamajast helistame...", too tahtis juba kõne ära panna, aga õnneks jõuti juba piiksatada, et osturalli peaauhinna võitsite. Nüüd ma lihtsalt ei osale igasugu loteriidel-allegriidel, siis pole ka põhjust, et helistataks.

Ja üldse, helistamine on ju mingi gerontide hobi, noorematele ei olegi võimalik helistada, neil on telefon konstantselt hääletu peal ja nad aktsepteerivad ainult sõnumeid. /Minu ema Miniga suures kaubanduskeskuses - "krt, olen teda otsides juba pool tundi mööda poode jooksnud ja kui lõpuks leian, ta teatab süütute silmadega - aga ma ju saatsin sõnumi!?"/

reede, aprill 05, 2024

Kingsepp mängib võõraste liistudega

Tänapäeval on internetis igasugu lahedaid vidinaid, millega isegi minusugune võhik kõrgema matemaatikaga tegeleda saab. Häda on selles, et vidinate õigeks kasutamiseks on siiski aju ka vaja ja mõnikord ajab vihale, kui enda oma käed üles tõstab.

Niisiis, ülesanne on mul selline, et oleks vaja teada kahe numbri, 507813127 ja 1156439861 asukoht ehk siis mitmendad need on omasuguste seas kõikide numbrite hulgast, mis jaguvad ainult ühe algarvuga. Selleks piisab tänapäeval, kui trükid näiteks siia numbri sisse ja ongi vastus olemas. Selle ja sarnaste kalkulaatorite pakutud vastuseks on, et 507813127 26745194s ja 1156439861 58369379s. Koostöös AIga ma isegi proovisin mingi koodijupi kirjutamist Pythonis,  mis jooksutamise peale mulle täpselt sama tulemuse andis. Paraku ütleb mõistatuse koostaja, et see saadud vastus ei sobi, kuna n58.369379 e26.745194 annavad koordinaadi, mis näitab otse jõkke. Mida ma valesti teen? Kus see konks on? Kas nende numbritega tuleb veel midagi ette võtta? Kas need numbrid on valed? Kas on veel võimalusi, kuidas seda küsimust mõista? Kuidas üldse mingi muu vastus saada? Äkki keegi on nii tark ja valgustab mind?

 

 


esmaspäev, märts 11, 2024

Jube lugu

Eile vaatasin korra oma loetud raamatuid Goodreadsis ja viskas ette, et viimati olevat ma lugenud kellegi Elina Backmani romaani "Kui jäljed kaovad". No pagan, üldse ei mäleta sellist. Esimene mõte oli ikka see, et "kuidas ma nii loll olen, et ei mäleta?!" Internet ju ei valeta, eks. Võtsin siis selle raamatulogi täpsemalt lahti ja kas sa näed, olen veel sellele raamatule isegi arvustuse kirjutanud...See tundus juba enam kui kahtlane. Arvustuses räägin ma miskipärast Houellebecq'i "Hävingust", mille lugemist ma hoopis paremini mäletan. 

Panen siis Houellebecq'i "Hävingu" otsingusse ja mis ma näen:

Üks raamat on võluväel teiseks muutunud. Soomekeelsed arvustused räägivad kõik raamatust "Kui jäljed kaovad" ja eestikeelsed "Hävingust". Mis jama see selline on? Tehtagu midagi ometi! Enam ei saa isegi Internetti usaldada!


neljapäev, märts 07, 2024

Ei tahaks kodus olla...

Mul on ilmselt mingisugust sorti FOMO, aga ma ei suuda nädalavahetusel kodus olla. Kogu aeg on selline tunne, et kuskilt ilmub isa tolmuimejaga ukse taha ja ütleb, et on aeg koristama hakata. Kuigi ma elan ammu mujal ja tolmuimejat tuletab meelde pigem ümbritsev keskkond kui lapsevanem. Aga ümbritseva keskkonna eest saab põgeneda.

Huvitav on see, et lapsed meie entusiasmi ei jaga ning on pigem nõus ise meie äraoleku ajal tolmuimeja kätte võtma, kui vanematega kuhugi seiklema minema. Me ju käime mingites "jurades kohtades", mitte SPA-des või lõbustusparkides. Eelmine kord pealinnas näiteks vastas Mini küsimusele, et kuhu minna sooviks "aga sõidame lihtsalt autoga ringi"....Saa siis aru, mida need teismelised tahavad. 

Auto osas peab vist ka vabandama tänapäeval. Jah, me käime autoga, aga autot kasutamegi ainult nädalavahetusiti, nädala sees tööl ja linnasisesed käigud teeme jala. Ideaalis tahaks matkaautot, aga normaalsed maksavad paraku sama palju kui korter ja korterit veel maha müüa ei saa, kui lapsed kodus elavad. Igatahes nii kaugele oleme oma manifesteerimisega küll jõudnud, et arutanud, kas kass võib sõidu ajal matkaautos lahtiselt olla...

Üldiselt on vist levinud see variant, et reisil käiakse kord või kaks aastas ning siis kuskil kaugel. Me tahaks tihedamini, aga kuni tööks pole reisimine või pension veel kätte jõudnud, siis on valikus lähedasemad kohad. Iseenesest on minu jaoks huvitav, kui keegi, kes on käinud Dubais või Balil väidab, et pole iial Narva või Valka sattunud. Mulle tundub, et mööda maad reisimine annab maailmast parema ülevaate. Näed rohkem, tajud, mis kus on ja kui kaugel see meist on. Teisalt mulle jubedalt meeldivad lennujaamad, aga ma ei suudaks ainult neile toetuda. 

Mida te näiteks Valmierast arvate? Mingi suvaline linn teel Riia lennujaama? Noh, me oleme nüüd kaks nädalavahetust jutti Valmieras käinud ja ilmselt tuleb veel minna, sest Koiva jõe äärsed matkarajad ei ole veel kõik läbi käidud. Viimati oli jääminek, väga võimas kogemus, kohati oli rada niivõrd jõe ääres kallaku peal ja lisaks veel jäine ka, et täitsa ekstreemne matk. Üle 20 000 sammu päevas sai tehtud nagu niuhti. Nende "suvaliste" kohtadega ongi pigem nii, et algseid plaane tehes jääb alati ajast puudu, ei jõua kõiki kohti läbigi käia. Viimasel ajal oleme avastanud, et jube palju aega võtab näiteks lõunasöök ja selle võtame nüüd juba jooksu pealt kaasa. Selline vastupidine vorm "lähme ujulasse ja pärast restorani"-le, äkki seda nimetataksegi aktiivseks puhkuseks? Mitte et mul ujula ja restorani vastu otseselt midagi oleks, aga siis ei näe ju jälle muud. FOMO, noh. 

Kuidas me üldse selle Valmiera peale tulime, oli ka omaette naljakas muidugi. Nimelt on seal Tartule lähim DEPO pood. Meil oli teatud tüüpi ruloosid vaja, Tallinnast saime osa kätte, aga kõiki ei julgenud osta, sest äkki ikka ei sobi. No sobisid, aga kuna Valmiera on Tallinnast lähemal, siis mõtlesime puuduvad rulood sealt osta. Muu matkamise kõrvalt ostsime need ka, aga vot sealt suutsime küll pooled ruloodest valed osta.

Aga te Tõrvas olete käinud? Terve Tõrva on matkaradu täis ja salainfona võin öelda, et Tõrva linnas saab korraliku prae kuue euroga kätte. Tõrva veemõnulasse (eestikeelne vaste sõnale SPA) pole ikka veel jõudnud.

kolmapäev, veebruar 28, 2024

Marca ja kurjad sünoptikud

Tõestus sellele, et inimesi on kerge ära petta näidates neile seda, mida nad näha tahavad. Ma olin endale peas juba valmis mõelnud, et kohe-kohe sulab kogu lumi ära, päike tuleb välja ja rohi läheb roheliseks ja siis see artikkel.  Nagu külma vett oleks krae vahele valatud. Aga ma otsustasin, et ma ei usu seda. Nii nagu lamemaalased, paduusklikud või minu jaoks ebameeldivate inimeste austajad blokivad ära kogu info, mis räägib vastu nende veendumustele. "Ei usu Taimi Paljakut!" Kõik on usu küsimus.

Õudseid ülestunnistusi veel. L. küsis mu käest eelmisel nädalal, et ei tea, kas on päriselt ka selliseid inimesi, kes tähistavad Vabariigi aastapäeva mingite temaatiliste küünalde, kiluvõileibade ja sini-must-valge tordiga? Tal ei ole somekontosid, ta ei tea. Ta ei loe ka seda meediat, kus inimesed räägivad, kuidas nad Vabariigi aastapäeva õhtul telekast kontserti vaatasid ja mis seal kõik valesti oli. Vanasti ma ka vaatasin pingviinide paraadi ja võib-olla olen ka presidendi kõnet korra või paar kuulnud, aga L.-ga koos elades olen hakanud aru saama, et tegelikult ei pea inertsist tegema kõiki neid asju, mida "kõik teevad, sest kombeks on". Mulle tundub, et ma varem justkui inertsist tegin. Hea öelda muidugi, et "varem", kui see varem oli oma 15 aastat tagasi ja kes see ikka mäletab. 

Vabariigi aastapäeval käisime Lätis. Sadama hakkas seal pool hiljem kui meil siin, üks metsatiir jäi vihma tõttu tegemata, aga muu sai kõik käidud. Oli pigem ilus. Trööstitu igivihm, pasapruunid põllud ja porine lumi algas enamjaolt kodumaal. Sai igasugu kodumaa kauni looduse teemalise õelaid nalju tehtud. 

Enne sula oli selline uudne kogemus, et käisime Tondisaarel, mis asub keset Võrtsjärve, umbes 2,5 kilomeetri kaugusel kaldast. Üle jää. Polnud varem niimoodi jää peal käinudki, natuke kõhe tunne oli, kui vahepeal jää jala all pragises, aga see oli kõigest pealmine mõnesentimeetrine kiht, mille all oli veel julgelt 35 cm jääd toona. Lõpus nägime jääl sõitva auto ka ära, ju siis polnud midagi ohtlikku. Ega järv pole Emajõgi, kuhu me ka peale tahtsime minna. Vaatasime,et ühes kohas oli täitsa jää peal, aga sõites veidi edasi, selgus et seal oli vesi juba/veel täiesti lahti. 

Oleks riided seljast kiskunud, oleks võinud teeselda, et kusagil kõrbes. 

Selline lumine ja külm on ok, aga vot peale seda võiks kohe kevadeks minna, ei taha mingit kaht kuud löga. Mida sa teed või kuhu lähed sellise lögaga? Ahjaa, normaalsed inimesed lähevad Eestist minema. Ma juba kirjutasin, kuidas me lihavõtteaegse reisiga hiljaks jäime, kusjuures vahepeal tulid normaalsed lennupiletid uuesti müüki, aga siis avastasin, et normaalsed hotellid on otsas. Olid ainult sellised, mille hinnanguks Bookingus "poor" ja "disappointing"  - kes neisse läheks? Naljakas oli see, et mida kallim hind, seda kehvem hinnang. Ju inimesed odava hinna juures ei saa nii suure pettumuse osaliseks ja pigem rõõmustavad, kui päris sügelisi ei saa ja prussakaid ei näe. Igatahes ma avastasin ühe riigipüha veel ja ilmselt tuleb seda puhkuseks ära kasutada. Paraku on selleni veel kaks kuud kevadet, mis laseb ennast tänavu oodata, nagu Taimi Paljak ähvardab. MA EI TAHAAAAAA!


pühapäev, veebruar 18, 2024

Kõõmast ja kinnisvarast

Oma peapesu saagat olen siin korduvalt lahanud - kõige hullemini tunneb peanahk end miskipärast just hilistalvel-varakevadel - mõistlik ka, see ongi kõige jõledam aeg aastast ju. Igatahes on pea juba pesujärgsel päeval ebameeldivalt rasvane, sügeleb, seda juba kohe peale pesu ja peanahka katab valge rasvane kõõm. Samamoodi ketendab ja sügeleb samal ajaperioodil ka mu ülejäänud nahk, aga see on kuidagi kergemini üleelatav ega paista niimoodi silma, kuna keha on ju külmal ajal kaetud. Ilmselt on nahal lõplikult siiber saanud sellest temperatuuride ekstreemsest vahetumisest toa ja õue vahel ning kütmisest tingitud kuivast õhtust. Mis mind aga üllatab, on see, kuidas meil on poodides sadu erinevaid šampoone, mis lubavad küll juukseid kohevdada, küll tugevdada, küll värvi säilitada jms, aga peaaegu puuduvad need, mis lubavad pea lihtsalt puhtaks pesta ja soovitavalt seda puhtust mõneks ajaks ka säilitada. Millal te muidu pead pesete - kas siis kui juuksed pole piisavalt kohevad, tugevad, värv ei sära või lihtsalt siis, kui pea must on? No vot, seda minagi. 

Kuna ma olen arvanud, et tavalise kõõmaga mul otseselt tegemist ei ole, sest kõõm tekib ka kuiva peanahaga ja on aastaringne probleem, mul on pigem lihtsalt ärritunud peanahk, siis pole ma varem Nizorali kasutanud. Nüüd lõpuks meeleheites ostsin. Kui te arvate, et edasi tuleb mingisugune edulugu, siis arvake uuesti. Ei. Ma olen nüüdseks seda Nizorali, mis lubab rahustada ärritunud peanahka, kaotada sügeluse ja nähtava kõõma juba esimesel kasutuskorral, kasutanud paar nädalat ja ausalt öeldes on see olukorra ainult hullemaks teinud. Mulle tundub, et see ei pese üldse pead puhtakski. Toidupoe mõneeurone suvašampoon suudab vähemalt seda. Ma olen täiesti reklaami ohvriks langenud. Miks te müüte apteegis sellist saasta, mis ei õigusta ennast üldse? Juuksuris vähemalt öeldi mulle otse, et nemad tegelevad juustega, peanaha probleemide korral vaadaku ma apteegi poole. 

Ma vihkan oma juukseid peanahka! Ja siis on inimesed, kes ahhetavad ja ohivad, et mul olla nii ilusad ja pikad juuksed, lust vaadata, küll nemad on kadedad! Ma valiks iga kell mõne muu juusteprobleemi, kui see tüütu sügelus. Hea meelega lõikaks juuksed maha, aga mul on lühikesed kunagi olnud ja seetõttu ma tean, et mulle tõesti ei sobi absoluutselt lühikesed juuksed, mul on suuuuur ja neljakandiline nägu. Pealegi eeldaks lühikesed juuksed regulaarset juuksuriskäiku, mis on tüütu. Ega ma tegelikult ei teagi, kas lühemad juuksed aitaks kuidagi, lihtsalt pesta oleks lihtsam. Juuksur pakkus ka, et võiks juuksed ära värvida, see kuivatab peanahka. See tähendaks aga taas üht tüütut kohustust väljakasvu värvida ja ma püüan sellest nii kaua, kuni halli veel ei paista, mööda hiilida. Kusjuures, olen avastanud, et kui pead peale pesemist kohe föönitada, siis püsib justkui natuke kauem puhas, kui õhu käes kuivada lastes. Aga föönitamine on tüütu ja rikub juukseid.

Suvel kuidagi probleem leeveneb. Eelneva postituse valguses - vales kliimas elan? Ahjaa, urtikaaria tuli ka tagasi. Vist hea paar aastat tegi pausi.

Teemavahetus - meil ikka osatakse äri ajada siin. L. ei taha korteriühistu esimees olla, ma ka ei tahaks, aga ma pole nii pehme ka, et oleks üldse lasknud ennast ära rääkida. Nüüd teeb siis tasuta tööd. Ma küsiks vähemalt raha, aga tema arvab, et kui raha makstaks, siis oleks õigus veel rohkem nõuda. Ma siis pakkusin, et on ju ometi firmasid, kes seda tööd teevad. Vaatasime siis nende pakutavat. Võimas! Lipu heiskamine ja maha võtmine - 40 eurot. Kolleeg arvas, et noh eks aasta peale neid lipupäevi ikka on ka. Ma siis täpsustasin, et naiivik, see 40 eurtsi on kord, mitte aastahind. Äkki on suisa nii, et üks 40 heiskamine, teine 40 maha võtmine? Iga liigutus maksab. Meil naabermajas käivad paar flegmat onu kinnisvarahooldusettevõttest - pealelõunal, mil majaelanikud juba ammu ise lume on ära ajanud, tulevad nemad ja pühivad paar korda luuaga üle. Sügishommikutel kell 8 ajavad undava puhuriga kahte puulehte taga. See on umbes nagu meil kontoris koristamisega - varem tegi kolleeg sota eest kuus ise, aga ta läks ära, peale seda sai firma võetud, kes maniakaalselt hõõrub läikima köögi kraanikausi, aga söögilaud ja WC-kabiini seinad on mingeid kahtlasi plekke täis, neid koristaja ei näe ja ämblikuvõrgud ripuvad samuti. Hind tõuseb see-eest regulaarselt. Kontori kinnisvarahooldus on ka tasemel, ventilatsioon ei tööta normaalselt juba aastaid, käivad erinevad "eksperdid", räägivad erinevaid asju, laiutavad käsi. Samas arverida ventilatsiooni kohta on parajalt priske, arvetega on üldse kogu aeg jant - mingid imelikud numbrid, imelikud põhjendused ja alati kui aru pärid, saadetakse kommentaarideta uus arve, kus hoopis teistsugused numbrid kui varasemal. Tundub, et neid numbreid määrab sinna keegi ennustaja stiilis "vaatame, kas läheb läbi". Kontaktisikut pole iial võimalik kätte saada, sest ta suusatab/päevitab/jookseb maratoni kuskil eksootilises riigis - nii tore edukas ärimees!

reede, veebruar 16, 2024

See aeg aastast

Lihavõttereis jääb ilmselt sel aastal ära, sest lennupileteid broneerima asudes ilmnes see väike probleem, et L.-l ei ole passi. Mul üllatuslikult oli ja leidsin selle isegi üles, üldse ei mäletanud ausalt öeldes, aga tõesti, aastal 2020 sai ju enne koroonat Venemaal käidud. Johhaidii! Olid alles ajad kunagi, vaevalt, et need enam tagasi tulevad (need on Winny Puhhi laulusõnad tegelikult!). Ootasime ja ootasime seda L.-i passi siis, kuu ajaga lubati, lõpuks hakkas juba tunduma, et lähebki kuu ära kuni L. avastas oma postkastist mingi ennenägematu alajaotuse "listi kirjad", kus lisaks kahe nädala vanusele passilaua teatele oli muudki huvitavat. Uus pass on muuseas üliilus - erinevate loomade värviliste piltidega sees ja reljeefse metsamustriga tagakaanel. Pilt passiomanikust on endiselt õõvastav. 

Igatahes selle pika ootamisega olid normaalse hinnaga lennupiletid otsa saanud. Üks valik oli, aga see eeldas tagasisõitu kell 7 hommikul. Mis tähendab Londonis ju hiljemalt neljast ärkamist ja oma puhkuse ajal ei kavatse ma seesugust asja harrastada. Kell 7 lennuk on muidugi veel täitsa hiline aeg Tallinnasuguste kolkalendude jaoks. Tartu lennuühendus maailmaga tähendab ju ka hommikul viiest startimist ja seetõttu ma isegi ei mõtle kunagi selle variandi peale. Mugav olen. 

Mis viib mu jutu selleni, et ma katkestasin suures solvumises oma Müürilehe tellimuse, kuna viimane number rääkis unest ja seda siis eesmärgiga inimesi rohkem magama utsitada (sest meil kõigil on ju koguaeg nii kiire-kiire!) ning arvestada rohkem öökulli-tüüpi magajate unevajadusega. Mis viib omakorda Rentsi hiljutise postituseni, kus suur hulk kommenteerijaid leiab samuti probleemiks selle olevat, et nad ei mõista magama minna. Ja jälle olen mina see ei-lind-ega-loom nahkhiir, kes tahaks hoopis teada, kuidas vähemalt kümneni ärkvel püsida. Ma ei ole mingi lõoke, ma ärkan kell 8, mis on ju pigem hiline aeg, paljudes töökohtades algab tööpäev varem, mina sellised töökohad kohe välistaks. Ma käisin ülikoolis ainult ühes valikaine loengus ("Inimese areng"), mis algas kaheksast, võimalusel vältisin sellist kellaaega, samas mäletan ka, et "Sissejuhatus politoloogiasse", mis oli Keemia ringis sügissemestril õhtul 18-20, oli samuti talumatu piin, sest pimedus õues, soe tuba, mahe elektrivalgus, lektori uinutav bariton - see kõik pani magama. 

Kirjeldan teile oma tavalist päeva: voodist välja ronin kaheksast, üleval olen tegelikult varem, sest 7.20 aktiviseerub kass ja siis tuleb une vahele teda natuke taltsutada. Poole üheksast astun majast välja, ca 20 minutine jalutuskäik tööle. Üheksast laua taha, hiljemalt neljast minema. Vahel käin keset päeva raamatukogus või poes ka, aga nõmeda ilma hooajal alati ei viitsi. Seejärel taas 20 minutit koju. Söömine, ja hiljemalt kuueks olen voodis tagasi. Voodis ma loen nii kella poole kümneni kuni lapsed magama lähevad (jaa, neil on sama häda küljes, mis mul, Mikro ärkab poole kaheksast ka puhkepäeviti, Mini magaks ka hommikul kaua, kui saaks), seejärel vaatan arvutis ringi, aga enamasti olen selleks ajaks juba nii unine, et üle poole tunni ei jaksa. Lisaks on mul silmad väsinud. Ma ei tea, enamik inimesi ju töötab kuvariga, kuidas mind see nii väga väsitab just, eriti kui ma telefonis ei skrolli nagu normaalsed inimesed. Selline uimane elu. Valgemal ajal käin õhtuti ikka jalutamas ka, aga selle pimeduse ja ilge ilmaga ei kisu mind miski välja. D-vitamiini söön ja proovid on näidanud, et selle tase on mul normis. 

Lihtsalt elada ongi igav, magada on hoopis huvitavam.