teisipäev, märts 02, 2021

Parem hilja kui ...

Ma lugesin Harry Potteri saaga esimese raamatu läbi. Ma ei oskagi öelda, miks ma seda varem pole teinud ja kuidas ma ei tulnud üldse selle peale, et Harry Potter on ju sama, mis Buffy. Lihtsalt erinevad generatsioonid ja Harry puhul veidi suuremalt ette võetud. Joss Whedon oma "Buffyverse'ga" on täpselt samamoodi võimsalt üles ehitanud fantaasiamaailma, ainult et tema tegi seda seriaalivormis. Ma vaatasin Buffyt vist alates kuskil keskkoolist, mil seda meil TV-s osa kaupa näidati, hiljem sain sõbra käest ka need hooajad, mida siin ei näidatud (miskipärast jäeti sarja näitamine poolikuks) ja Buffy spin-offi Angel, mis üllatuslikult oli ka väga hea, erinevalt paljudest teistest nn jätkusarjadest. 

Mäletan, kuidas ma ükskord üllatusin, kui üks mu sõbranna ütles, et Buffy ei ole ju absoluutselt mingitest kollidest ja üleloomulikest jõududest, see on teismeliste probleemidest ja (kooli)elust rääkiv seriaal. Ma ei tea, kuidas ma ise sellest toona niimoodi mööda vaatasin, aga ilmselgelt ei oleks see mu tähelepanu köitnud, kui see oleks lihtsalt mingi labane kollifilm olnud.  

Buffyga oli ainult see teema, et kuna peategelane oli tüdruk, siis kippusid seda fännama peamiselt teised tüdrukud. Poistest julgesid oma sümpaatiat välja näidata ainult outsiderid. Potteris on seda, et tüdrukud on nõus end poisiga samastama, aga poisid tüdrukuga mitte, kohe arvesse võetud. Tüdrukutele on seal muidugi Hermione ka. Kõige ehedamalt näitab minu jaoks seda poistele söödavaks tegemist lendluudpall - milleks seda süžee mõttes vaja on? Aga poisid ju loevad ainult neid raamatuid, kus räägitakse jalgpallist (meil) või pesapallist (ookeanitaga).* Vähemalt Mini väidab seda enda klassivendade põhjal. 

Aga on nii tore, et Harry Potter olemas on! Ma ei tea, kas ma saan päris hästi aru kogu sellest kaubanduslikust karnevalist selle ümber, aga loo ja maailmana on ta suurepärane. Nii nagu mina ei saanud nooremana aru, et Buffy räägib rohkem elust kui fantaasiast, ei saa võib-olla ka praegu lapsed päris aru, mis peitub Harry Potteri allegooriate taga, aga mu meelest ei takista see raamatul nö õigete hingekohtade puudutamist. Südamega raamatuid pole kunagi liiga palju. Mu meelest annab see inimkonnale mingit lootust, et lastele meeldivad Potteri-laadsed maailmad.

Huvitav oli ka see, kuidas Mini liikus Harry Potterilt edasi hoopis anime-maailma. Ma ei tea sellest absoluutselt mitte midagi, aga selle põhjal, mida ma märganud olen, siis seal on teatavaid sarnaseid jooni (kangelased, õilsus, mingi taotletud sügavus jne). Kindlasti parem valik kui "Rannamaja" või "Kättemaksukontor". 

*Naljakas, kuidas see muutus on tekkinud, minu ajal mängisid poisid korv- mitte jalgpalli. Kooli kokkutulekul korvpalluritest klassivennad rääksid, kuidas noorematega on keeruline koos kossu mängida, sest jalka peal üleskasvanutena mängivad nood seda hoopis teisiti (=valesti).

laupäev, veebruar 27, 2021

Tõnu Õnnepalu. Pimeduse tunnil

Kinkisin sõbrannale raamatu, lugesin enne ikka uudishimust ise läbi ka, võimalikult vähe lehti painutades, ja avastasin, et see kink lisandub jälle minu kui Imelike Kinkide Kuninganna kontole. Sünnipäevaks ma seda raamatut lihtsalt ei soovita kinkida, väljaarvatud ehk juhul, kui just ei soovita kingisaajale tema paratamatut vananemist ja surma liginemist nina alla hõõruda, mina ei soovinud. Kinki üle andes ma hoiatasin ka - seega tasub kingitavad teosed enne ise läbi lugeda. Mul on ka olnud juhtum, kus kinkija ilmub hiljem punaseplekilise näoga ja kogeleb, et "ära sa arva, et ma mingi pervert olen, et sellise raamatu kinkisin", sest tõesti, kaane järgi on raamatut paraku raske hinnata. 

Tõnu Õnnepalu "Pimeduse tunnil" on ilus läikivpunane kaas. Pealkiri võiks kõhklusi tekitada, aga ju ma libisesin sellest üle. Ma ei taha aga üldse öelda, et see raamat halb oleks, oh ei - väga hea raamat ja väga ilusad luuletused, lihtsalt mitte igaks elujuhtumiks. Kuna mina traditsioonilisi arvustusi kirjutada ei oska, siis seekord piirdungi meta-arvustusega, lugege parem Laura Porovart'i arvamust! Kirsiks selle arvustuse juures on minu jaoks viimane joonealune märkus, kus autor ütleb: 

"Suuremas osas Õnnepalu mõtetest, mis mulle on kõige rohkem korda läinud, näeb bioloogi vaatevinklit: need on elutruud, iseenesestmõistetavad ja faktilised tõdemused, justkui ilma peidetud tähenduseta fundamentaaltõed. Õnnepalu ei kirjuta mitte "ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe", vaid hoopis "me ei näe sisaliku jälgi ja see on okei ja ühel päeval sured niikuinii, ükspuha sellest sisalikust". 

Ma kirjutan sellele kahe käega alla! See lause sisaliku teest, mis jälje jätab, on mulle alati täieliku mõttetusena tundunud ja ma ei saanud kunagi aru, kuidas nii paljud teised selle peale mõtlikult pead noogutasid. Mina ei saanud sellest üldse aru. Bioloogi vaatevinkel on mullegi hoopis lähedasem kui metafüüsiku oma. "Kui ainult käega katsuda saaks!" nagu laulis Singer Vinger. (Aga ma ei saanud, sest humanitaar bioloogiasse oodatud ei olnud, kolm ülejäänud reaalainet seisid risti tee peal ees...). Bioloogias on minu jaoks rohkem ilu ja lohutust kui võimalikus üleloomulikus.

Minu lemmikriimid sellest luulekogust on aga sellised:

Uks

/.../

Ei kaaslast sellel teele ole vaja,

kes usub, et on näinud armastust


Ma olen julgelt jätnud selja taha.

Mis viga julge olla, kui ei tea

ja kui on tasku põhjas veidi raha - 

sa märkamatult teedki selle vea,


et astud rõõmsalt sügisesse välja - 

on äkki pime, kobad ühte ust,

see avaneb ja seal ei ole nalja:

näed kolde ääres oma armastust.

****************************************************

Mis asi on see, mis ma ükskord peaksin,

kui koidab pimeduse viimne tund.

reede, veebruar 26, 2021

Mare Kandre. Naene ja dr. Dreuf

Pilt osta.ee-st
Viimasel ajal on juhtunud kuidagi nii, et raamatud, mida teised soovitavad, mulle kuidagi ei lähe. "Kassandra ja hunt" näiteks, jätsin pooleli, sest ei saanud mitte midagi aru, minu jaoks täiesti arusaamatu ja loetamatu teos. Jälle see teema, kuidas mulle reaalse ja maagilise omavahel sidumine üldse ei istu.

Fantaasiad ja muinasjutud teevad ettevaatlikuks. Raamatukogus midagi otsides märkasin riiulil Mare Kandre raamatut "Naene ja dr. Dreuf", mis juba pealkirja põhjal ohustab millegi maagilisega, aga meenus, et sama autori 2019. aastal eesti keeles avaldatud "Kurat ja Jumal" on üks neid väheseid mütoloogiaga vürtsitatud teoseid, mis mulle väga meeldinud on. 

"Naene ja dr. Dreuf" ilmus Loominu Raamatukogus aastal 2006 ja on ilmne ikaldus, et teda peale nende kahe raamatu eesti keelde üldse tõlgitud polegi. Mõlemad raamatud on minu jaoks nagu rusikas silmaauku (mis loll väljend iseenesest). Originaalis on teos kirjutatud aastal 1994 ja ma tahaks nii kangesti teada, kas sellel on mingisugunegi seos või mõjutus 1993 aastal ilmunud Nirvana plaadiga "In Utero" või Hole'i 94nda aasta "Live Through This" albumiga, sest minu jaoks on need niivõrd sarnased. Kogu see alateadvuse teema, tillukesed looted piirituses, lahtilõigutud naisekehad - võrdluseks In Utero tagakaane kollaaž, mille Kurt ja Courtney valmistasid või lugu "Doll Parts" Hole'i "LTT" albumilt. Kuna Kandre oli enne kirjutama hakkamist tegev ka muusikas, täpsemalt pungis, siis poleks üldse ime, kui need teosed omavahel päriselt ja mitte ainult minu peas seost ei omaks.

Miks ma alati võpatan, kui keegi mind naiselikuks kiidab? Sest see on kellegi väljastpoolt antud hinnang sellele, kuidas ma etteantud vormi sobin. Sama hea, kui õlalepatsutus "tubli!", said hakkama, oled õigesti. Nagu see, et koer on parem loom kui kass, sest koer täidab inimese käsku. Kandre olevat sarkastiline ja vihane. Ma sain seda lugedes aru, et viha on just see, mis mind defineerib ja alati defineerinud on. Miks, ma ei tea, peaks ka mõne dr. Dreufi otsima, kelle diivanile viskuda ja võimalik, et jõuaks samuti Eedeni aeda välja...Ma ei ole üldse nõus, et see raamat ei ole enam aktuaalne, ühiskond on arenenud ja koledad ajad minevikku jäänud - see ei loe üldse, sest viha on alles ja viha on ürgne. Me kanname kõike seda siiani kaasas, minevik mõjutab, kuidas me saame öelda, et see ei oma enam tähtsust, kui me mööname näiteks seda, et inimeste reaktsioon rottidele on põhjustatud meie ajaloolisest kokkupuutest nende loomadega. Rääkimata ämblikest, jah. See ämbliku osa siin raamatus pani mu isegi mõtlema, et ehk ongi ämblik üks valestimõistetud elukas, ka minu poolt :)

Mulle meeldis, kuidas see raamat on vihane, sarkastiline, pessimistlik ja selle kõige juures gootilikult kaunis. Tsiteerides Marin Pärteli järelsõna: "Vastates küsimusele, mis näib talle (M. Kandrele) inimeses kõige ilusam, vastab ta: huumor. Huumor, sest see on täiuslik intelligentsus." Kui see ei ole tõde, ma ei tea, mis veel on.



teisipäev, veebruar 23, 2021

Elu keeb

Praegusel ajal haruldane "käisin seal ja nägin seda" postitus või siis pigem ülevaade minu kuritegudest. 

Kui mind Lääne-Eestisse laternamatkale kutsuti, siis ratsionaalne osa minus ohkas "aga koroona ju", "niikuinii jääb ära", "kuda ma sinna saan üldse", "see pole vastutustundlik" jne. Teine osa minust oli aga nagu: 

Eks see vist iseloomustab praegust kergelt skisofreenilist olukorda päris hästi. Eile ju kirjutati, kuidas koolivaheaja soojamaareisid lähevad nagu soojad saiad - ma ei kujutanud ette, et nii saab üldse. Üldiselt vist kehtib kõige paremini see, et kui miski ei ole otseselt rangelt ära keelatud, siis ilmselt on see ikka ohutu, muidu ju ei lubataks, eks? Vähemalt nii on hea mõelda. 

Tartu-Tallinn rong oli üsna täis, see oli esimene üllatus, 95 % kandis siiski maske. Teine rong, mis Tallinnast läände viis, oli juba tühjem. Kahju, et reisi lõpus juba pimedaks kiskus, ma polnud sealkandis kunagi käinud ja rongiaknast välja vahtida oli väga põnev. Teate, kui ilus on lumine Nõmme? Õudselt tahaks kunagi sinnakanti jalutama sattuda, aga tavaliselt ju Tallinnas käies kesklinnast kaugemale ei lähe.

Laternamatka ajaks oli jõudnud meeldivat jäävihma sadama hakata, õnneks külm ei hakanud, tempo oli piisav ja kaks tundi möödus nagu niuhti. Teadjamad rääkisid, et peale klubide sulgemist olevat see äri kõvasti üles läinud, pilet matkale tuleb pool aastat ette osta. Üldiselt toimuvad need kas pealinnas või siis Harjumaal, inimesed pimedas, laternad, paari peale raadiosaatja, millest kuuled giidi juttu ilma, et talle nina alla trügima peaks. Rahvast oli palju. Üks köhis päris koledalt, mina ei julgeks niisamagi sellise köhaga inimeste ette ilmuda, rääkides siis veel praegusest ajast, aga no inimesi on erinevaid. Mõelda vaid, terve kari pealinna inimesi on nõus laupäeva õhtul ilge ilmaga kuhugi x kohta linnast välja sõitma, et kuulata lugusid tööstusasula kuulsusrikkast minevikust ja tampida kohati põlvini lumes! Mina kobiseks ainult seda, et ma oleks tahtnud rohkem näha. Pimedas ju ei näe! Keskendud rajal eelmise jälgedes astumisele ja kui ümbrust vahtida üritad, võid vabalt kõhuli lennata. Kuula ja kõnni ning pärast vaata netis piltidelt, kui äge see laternatega päkapikukamp kaugelt välja võis paista.

Kui juba pealinna tuldud oli, siis järgmisel päeval hüppasin ikka Fotografiskast ka läbi (võideldes pool ööd süütundega, et äkki ma saan just sealt selle viiruse...), tahtsin kangesti näha Ellen von Unwerthi näitust , mis oligi väga äge ja ilus, aga tasakaaluks oli Anders Petersen samuti väga sobilik ja Evelyn Bencicova  ka täitsa tore. (Seal linkide all on päris mahukad galeriid olemas, kes kunstisaali minna ei taha/saa). Kunstisaal oli paksult rahvast täis, mul jäid prillid koju ja pidin kõike hästi lähedalt vaatama ning teiste inimeste vaadet rikkuma. 

Kokkuvõtteks oli kõik nähtu ja kogetu tore, lihtsalt ei vastanud mu ettekujutusele välja surnud elust koroonast puretud linnas. Kõik kohad olid inimesi täis! Ilmselt on Tartus ka, aga ma ei ole siin ammu nädalavahetusel kuskil väljas käinud. 

Kui veel mu viimase aja elamustest rääkida, siis eile üritasin kummikutes tööle minna, sest saabunud on kõigi "lemmik"aastaaeg - ilane varakevad. Poolel teel lendasin selili, õnneks nii ootamatult, et ei jõudnud käsi ette panna ja sain laksu otse tagumikule, mis ilmselt väiksema tõenäosusega pooleks murdub kui mõni jäse. Püksid tilkusid poriveest ja otsustasin koju tagasi suunduda. Koduteel oleksin veel kaks korda peaaegu pikali käinud. Kodus mõtlesin, et tahaks midagi head süüa. Ma olen kogu aeg arvanud, et Bolt & Wolt on mingid äpivärgid, millega nutitelefonita inimesel pole midagi peale hakata. Boldi äpp L.-l on, sest ta sõitis suvel paar korda nende tõukekaga ja taksot oleme ka selle kaudu tellinud, ma ei tea, kas seda saab ka brauseriga kasutada. Aga avastasin, et Wolti täiesti saab! Ühendasin oma FB konto ja pangakaardiga, valisin söögi välja, kasutasin Malluka sooduskoodi ja sain veel seitsmeka allagi ning kuna ilm oli ilge, viskasin kohe toojale jotsi ka. Ma ei teadnud, et toidu toomise saad kenasti ajastada - vabalt võid hommikul endale lõuna valmis vaadata ja lõunaajaks kohale tellida, ei pea tund aega enne paaniliselt otsima hakkama. Lehekülg näitab minuti täpsusega ära, kui kaua ega läheb, et söögi kätte saad ja täpselt soovitud minutil see ka mu korteri ukse taga oli. Täiesti kontaktivabalt. Nii tore! Ainuke küsitavus on see, et ütleme, kui see kuller on üks suli ja pätt (kõik mustanahalised ju on, eks? SARKASM), siis ta teab ju nüüd meie maja uksekoodi ja varastab pärast kõik kelgud ja lapsevankrid esikust ära. Aga ma kahtlustan, et see võimalus tänapäeval enam kedagi kulleriks hakkama ei motiveeri.


reede, veebruar 19, 2021

Üldse ei ole naljakas

Otsisin netist ühe loo sõnu, sest ma olen selles kogu aeg kuulnud refrääni "I just wanna gay hard!" ja tahtsin lõpuks veenduda, et mu kõrvad ei peta. Loomulikult petsid, "go hard" lauldavat hoopiski, nii igav. Huvi pärast lugesin loo kommentaare ka ja siis tuli järsku see*:


Kes meist poleks nii tundnud, ah? 

*Mis tõestab, et diskomuusika, see on saadanast.

neljapäev, veebruar 18, 2021

Ebameeldiv esimesest silmapilgust

Ma olen ühes interneti-kogukonnas, kus aeg-ajalt võtab sõna üks mees, kelle stiil on selline vinguv-sarkastiline. No et alati on maa külmand ja kärss kärnas või kui keegi ongi millegi kenaga hakkama saanud, siis tuleb tingimata ohata, kuidas "lõpuks ometi on keegi suutnud ära teha/aru saada, et". Võeh. Ilmselt on tal lihtsalt selline stiil, võib-olla ta ise seda üldse ei taju, aga päris sageli on teised tema viljatule vingule tähelepanu pööranud. Kui talle miski päriselt ei meeldiks, ta ju ei oleks selles kogukonnas üldse?

Igatahes, veidi aega tagasi oli meil selle seltskonnaga üks väike kogunemine, nii veidi üle paarikümne inimese (appi, see kõlab nagu kuritöö hetkel!). Vabas õhus, usinamad kandsid maske. Ja siis seal jäi mulle silma üks mees, selline, kellel on kogu aeg s**anuusutamisnägu ees. Mõtlesin, et see sobiks täiega selleks meheks, kes seal netis kiunub. Ma ei teadnud sellest netimehest muud, kui sugu, ei olnud näinud pilti, ei teadnud vanust jne. Nüüd vaatasin tagantjärele üritusest tehtud pilte ja seal olid mõned inimesed ära tag'itud. Mis te arvate, kas see vingus näoga mees ja too netikiunuja olid üks ja sama isik või jah? Ütle veel, et sisemus ei peegeldu välimuses!

Loomulikult, ilmselt on hunnikute viisi juhtumeid, kus see niimoodi ei ole, aga need ei jää meelde, jäävad just täppipanemised. No see kord, kui ma vaatasin kampa sõiduõpetajaid ja mõtlesin, et palun, et see sinise jopega minu oma poleks, see tundub mölakas. Muidugi oli, ja mölakas ka. Oleks ma kohe öelnud, et ei, teiega ma ei sõida, te kohe tundute mölakas, oleks ma ehk loadki saanud*. Selle asemel kannatasin klassikalise enesepetu all - mul on neid lube vaja, püüan mölakluse selle nimel alla neelata. Ümber mõtlesin alles siis, kui mul oli tõsine plaan autoga vastu puud sõita ja ainus takistav tegur oli see, et meenus - õpetajal on ka pedaalid ja ilmselt kiire reaktsioon. 

Või siis seekord, kui ma kirjutasin mingit suvalist kursatööd ühest organisatsioonist ja siis sealt kargas välja üks kuri tädi, kes kirjutas ülikooli (mitte mulle üldse), kuidas tema teab hoopis paremini, kes ja kuidas seda tööd kirjutama peaks ja kes mina selline ebaeetiline inimene üldse olen. Õnneks saadi ülikoolis aru, et tegemist on hulluga, kel rohud võtmata vms. Igatahes mõned aastad hiljem kohtasin mingis seltskonnas üht hirmuäratavat mutti, kel pilk selline, et otsib, keda alla kugistada ja sain teada, et sama inimene. No oli kohe näha ka. Muinasjuttudel koledatest nõiamooridest on ikka veidike tõepõhja all ka. 

Seevastu armastusse esimesest silmapilgust ma ei usu. Lihtne seletus ka - väline ilu ei seostu minu jaoks meeldivusega. Ma võin tunnistada, et keegi on tõesti väga ilus inimene, aga sellele ei järgne mingit armumist.  Armumiseks peab inimest nuusutama ja paar sõna juttu rääkima. Ilu ei oma tähtsust. Ma mõtlesin kõigi nende meeste peale, keda ma kenadeks pean ja selgus, et kõik nad on pigem lahedad mehed kui klassikaliselt ilusad, st nende kenadus tuleneb nende tegudest ja olemusest, mitte ainult väljanägemisest. Olemus muudab nende väljanägemise minu jaoks kenaks. Vastupidi ei ole. Loomulikult võib juhtuda, et ongi jube ilus, jube lahe ja õigestilõhnav, aga seda kõike ju ka esimese silmapilguga ei tuvasta. 

Ma usun pigem ebameeldivusse esimesest silmapilgust, targem on selles mitte kahelda ja mitte end veenda, et tegemist on totra eelarvamusega. Kunagi kuskilt lugesin, et see aitab ka vähendada kuriteo ohvriks langemise tõenäosust, sest paljud kallaletungi ohvrid on püüdnud end veenda, et tung mingi kamba ees teisele poole teed minna või kellegagi mitte ühte ruumi jääda on inetu eelarvamus, mitte arukas enesealalhoiu instinkt.


*Nali! Sellest oleks raudselt veel suurem skandaal tulnud, kui niisama, hilisemast õpetajavahetusest.

kolmapäev, veebruar 17, 2021

Meie rahaliit

Gileadi režiim* sai mu mäletamist mööda alguse sellega, et naiste pangakontod külmutati ja nende kasutusõigus läks naiste meessoost sugulastele. 

Lähen mina siis eestlaste rahvusliku rahapäeva hommikul EMTA virtuaalse ukse taha koputama. Ja ei lasta sisse! Igal aastal olen saanud esimeste hulgas, aga vot tänavu ei saa. Solvunult üritan järgmisel päeval uuesti. Kolmandal katsel õnnestub. Lähen vaatan oma tohutud rahavood üle ja märkan, et real "eluasemelaen" laiutab ümmargune 0.  Andmed said pangast kenasti eelnevalt saadetud. Küsin kaastaotlejalt, kuidas temal on. Tal täitsa olemas ja huvitaval kombel on kõik intressid tema deklaratsiooni peal, kuigi varasemalt on need olnud pooleks jaotatud. Ise midagi teinud ei ole, isegi kaastaotlejaga abiellunud mitte. 

Totter on see olukord veel selle tõttu, et omal ajal laenu võttes eeldasin ma, et tagasimaksed ja intress jagatakse kahe laenuvõtja puhul võrdselt ära ja kumbki maksab poole. Tuli välja, et nii need asjad ei käi, liiga keeruline, tahavad, et kogu raha ühelt kontolt tuleks. Miskipärast sai selleks üheks kontoks minu oma. Me omavahel mingit tasaarveldust ei tee, umbes, et tema peaks siis mulle poole tagasi maksma. Tulemuseks on see, et vaidluste korral peaks eluase mulle jääma, sest maksnud olen ainult mina ja boonuseks on tema igal aastal poolte intresside pealt maksutagastust saanud. Sel aastal siis sai tema täie rauaga kasu minu makstud summade pealt. 

Ega ma kade ei ole, lihtsalt tuludeklaratsiooni koha pealt tundub kummaline. Justkui kellegi karvane käsi oleks numbreid liigutanud, sest minul on niigi ette näidata maksusoodustus laste pealt, nende koolituskulud, kolmas sammas ja tagasimaksed annetustelt. Koos laenuintressidega ületab neilt tagasisaadav summa tavaliselt lubatud piire ja midagi läheb kaduma. Temal seevastu ongi ainult intressidelt tagasi saada. Kirjutasin EMTA-le, neil on nädal aega mulle vastamiseks.

Et mitte tunduda nagu eriline naiivik, siis lisan, et üldjoontes on meil kodus kulud vist enam-vähem võrdselt jaotatud ikka. Kui minult lähevad laen ja laste koolitused, siis temalt muud kommunaalid, autokulud, toidupoes käib vist ka tema rohkem. Ma ütlen "vist", sest ega me mingit arvutustabelit teinud ei ole selle kohta. Ma olen aru saanud, et võrreldes mitmete teiste peredega on see üsna liberaalne süsteem, aga kuidagi kujunes nii, et me kodus rahast rääkida ei taha. Ei meie tea, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb. Parem seda mitte must-valgel näha ka. Oot, ma alustasin seda lõiku sõnadega "et mitte tunduda nagu eriline naiivik" ja kuhu ma nüüd välja jõudsin?!


*M. Atwoodi raamatute "Teenijanna lugu" ja "Testamendid" šovinistlik düstoopia