Neljapäev, oktoober 06, 2022

Kinniminek?

Lugesin seda uudist "pätist", kes pettis ettevõtteid võltsides robotite abil reklaamide "vaatamisi" ja sai kümme aastat selle eest. 

"Mõnedel andmetel on inimestest vaatajate pähe neid simuleerivate robotiarmeede töine panus reklaamimajanduse käibest umbes 120 miljardit dollari. /.../Koguneb märke, et isegi kui reklaami näidatakse inimestele, on mõju sama suur, kui näidata seda robotile ehk olematu."

Candy Crush Sagas on näiteks nii, et kui nõustud mingit reklaami vaatama, siis saad mängus teatud hüvesid. Ma vaatan alati ära, kui pikk reklaam on ja teen selle jooksmise ajal midagi muud. Põhimõtteliselt võiks nad kuhugi kasutustingimustesse kirja panna, et mängija on kohustatud oma silmad ekraanil hoidma kogu reklaami jooksmise aja või muidu. Ilmselt seda saaks kontrollida, sest antud võimalust pakub mulle ainult tahvelarvuti (ilmselt pakuks nutitelefon ka, aga seda mul pole), arvutiekraan ei võimalda silmade jälgimist ja arvutis reklaame mulle ei pakuta ka.

A see on muidugi selline nunnu roosa mull, milles ettevõtted elavad - mingi brändi puhul on oluline see, kas sa identifitseerid ennast sellega või mitte. Oled sa Balenciaga või H&M, kui parafraseerida hiljuti nähtud imetoredat filmi "Kurbuse kolmnurk". Kusjuures, ma ei ole tuim tükk, mulle täiega mõjub ekraanil näidatu, selle sama eelmainit filmi vaatamise ajal käis mul paar korda ikka korralik kõõks seest läbi. Mismoodi need näitlejad seda kõike etendama saadi, ma ei saa aru. See koht, kus vene rikkuri vanem proua jõllitab taldrikut ja sa saad aru, et kohe-kohe...või see koht, kus juba on liiga hilja, keegi juba tuleb veega, aga proua jõuab ikka kraaksatada "Šampanjaaaat!"

Teate seda anekdooti, kus lapsed võistlevad selles, kellel rohkem asju kodus on, mille peale siis Juku teatab, et neil on kodus kõik olemas? "Eile tuli isa komandeeringust ja ütles, et tal on tripper. Ema lõi käsi kokku ja sõnas, et ainult see meil veel puuduski!" Noh, meil on nüüd jälle koroona. Minil vähemalt on, küllap jõuab teistelegi. Ainult see veel...

#jutujaht Hirmul on suured silmad

Parteijuht Kräämani pisikeses ja alkoholist veidi uduses peas tormlevad erinevad mõtted välgukiirusel edasi ja tagasi. Mida see Kõlmeister tegelikult teab? Kas tal on ajakirjanduses sidemeid? Kas minu sidemed ajakirjanduses on kaalukamad kui Kõlmeistri omad? Rahvas armastab Kõlmeistri perekonda - sellised noored ja tegusad, rahvuslikult meelestatud, lapsi küll veel pole, aga siiski näevad klantspiltidel paremad välja kui tema, Krääman, oma "parim enne" ületanud prouaga, oleks pidanud ikka juba varem südame kõvaks tegema ja naise uuema mudeli vastu vahetama, lapsed kah kõik väljamaale putkanud, ei mingit eeskuju ja võib isegi jätta kahtluse, kas nad oma järglasi ikka õigesti kasvatanud on...Samas, ta on vana kala, tema käes on võim, tema selja taga on rohkem mehi, nende hulgas Evald Andrusson, jah, loomulikult, siinkohal tõuseb Kräämanile muie näole - hirmul on suured silmad! - mõelda vaid, ta oleks peaaegu lasknud end sellel noorel nolgil lollitada ning kõuehäälel käratab ta üle ruumi: "Minuga ei kaubelda! Mõelda vaid, tema arvab, et oleks valimistel mulle mingi konkurent! Temast mulle ohtu - hähähähäää! Paberid siia ja kohe, enne kui ma ise ajakirjandusse helistan ja teid võib-olla üldse trellide taha lasen panna!"

Tekkinud vaikuses kostab vaid Valli Kase nuuksumist, kes on uuesti nutma puhkenud, sest paistab, et tema ponnistustest hoolimata jätkab olukord eskaleerumist. Natuke end kogunud, avab Kissu suu: "Issand, kui ebameeldiv inimene te tegelikult olete! Telekast jääb justkui mulje, et väärikas, teab, mida räägib, aga tegelikult! Fuih, milline ennasttäis mats!"

"Purjus eide möla!" libiseb Kräämani parima sõbra ja usaldusaluse Petersoni suust, kes püsib enamasti vait, aga nüüd ei või näha, et tema iidolit niimoodi avalikult mustatakse.  

Kissu võtab sellest ainult tuld: "Ah, või nii? Kes teil siin need viinapudelid tühjaks jõi? Kah tema või?" osutab ta Vallile. "Politsei muuseas purjus inimestelt tunnistusi ei võtagi, kutsutakse jaoskonda tagasi, kui kaineks saad! Ajakirjandus ka ainult ootab, millal saab teiesugustelt enesega rahulolevatelt võimuhulludelt vaiba alt ära tõmmata ja kapist luukered välja lasta! Kristjan on vähemalt aus ja väärikas inimene, temalt pole kuskilt kinni hakata, seega äkki kuulaks ta ettepanekud ära!"

Krääman väänab põlglikult suud ja osatab: "Kristjan Kõlmeister ja väärikas inimene?! Lubage naerda! Endine Annelinna pätt, koolist välja visatud, alaealiste komisjonis arvel olnud, palju ei puudunud, et oleks Puiatusse saadetud - ja väärikas inimene!"

Kissu ei anna alla: "Aga inimesed muutuvad! Erinevalt teist on Kristjan ennast kokku võtnud ja tubliks kodanikuks hakanud! Äkki õnnestub teilgi, kui teda kuulda võtate ja oma rahadega sahkerdamise asemel teete midagi, millest ka päriselt kasu tõuseb!"

"Mis kasu on eitedest volikogus!" kähvab sõiduvette sattunud Peterson.

Siinkohal sekkub juba Vello: "Kuidas te daamidega räägite! Valige te sõnu, te igavene..."

"Šovinist, tahtsid sa vist öelda, aga tead, meie, naised, saame enda kaitsmisega ka ise väga edukalt hakkama!" nähvab vahepeal ennast kogunud Mammu vahele.

"Ennäe feministi!" muheleb Märt ja kuigi olukord ei ole kaugeltki naljakas, purtsatan ma selle kommentaari peale naerma.

"No näete nüüd!" üritab Peterson pehmel keelel jätkata, kuid samal hetkel avaneb uks ning selle ava täidab täies ulatuses Evald Andrussoni kogukas kuju.

Teisipäev, oktoober 04, 2022

Raamatukogudest ja kirjutamisest

Jagan siia üht väga head intervjuud Susan Luitsaluga, mis käsitleb erinevaid kirjutamise ja kirjandusega seonduvaid teemasid. Mu meelest huvitav jutt ja noogutan kaasa ka. 

Raamatukogu kasutamise tasuga oleks mina täiesti nõus, samas ma adun, et ilmselt olen tihekasutajana siiski erand. Lugedes keskmiselt 10 raamatut kuus ja arvestades, et ühe raamatu hind võiks letist ostest olla nii 20 eurot (jah, LR on tunduvalt odavam, aga samas on ka tunduvalt kallimaid teoseid), siis teeks see minu jaoks kuus 200 eurot, mis on vägagi arvestatav summa. Jah, ma võiks endale normaalse töö otsida, kus normaalselt palka makstakse, samas siis äkki ei jääks üldse jaksu lugeda? Raha tegelikult ilmselt leiaks, raamatuid ei pea ostma alati uuena jne, aga teine tunduvalt põletavam probleem oleks ruumipuudus. Kuhu ma need igal aastal lisanduvad 120 teost ära mahutaks? Mul tõesti ei ole ka kommet raamatuid üle lugeda, seega loetud raamatud lihtsalt seisaks mul riiulites. Kena sisustuselement? Ma eelistan vähem asju, mis lihtsalt tolmu koguvad. Loen läbi ja parseldan maha? Ilmselt oleks sellega tegelemise maht umbes pool töökohta, sest kes iganes mingeid asju on üritanud läbi interneti müüa, teab, kui palju ootamatut jama sellega tavaliselt kaasneb. Ma üritan praegugi enda poolt loetud raamatuid kellelegi edasi lugeda anda, sest taaskasutus. Selle vastand on mu meelest nõuka-aeg, mil kõigil olid kodus samad raamatud, mida ilmselt suur osa inimesi avanudki polnud.

Teisalt need inimesed, kes loevad vähe, ilmselt sellest raamatukogu püsimaksest ei võidaks. Kas see peletaks inimesed lugemisest üldse eemale? Ma ei usu, võib-olla paneks mõne hoopis rohkem lugema, et püsimakse ennast ikka ära tasuks? Nii korra nädalas raamatukogust läbi astumine on mulle rutiin, samas sõbranna ei ole harjunud ega kasuta raamatukogu just selle pärast, et äkki ununeb tähtaeg ära. Ma arvangi, et raamatukogus käimine on pigem elustiili küsimus ja väikese püsimakse taha asi ei jääks. 

Mis mind, ilmselt naiivikut, üllatas, oli intervjuus see omade soosimise teema. Oot, et päriselt, kirjandusvõitluse žürii hindab erinevaid tekste nii, et nende autorid on žüriiliikmetele teada? "/.../tema kujutab enda peas ette seda häält, millega see inimene seda lugu jutustab." Mis nii viga, kui saab lasta jutu enda asemel rääkida autoril...Kuidas saab niimoodi üldse asju hinnata? Vähemalt mul küll hakkab tuttava (mitte isiklikul tasandil siis isegi) autori hääl lugedes peas kõmisema ja kui see näiteks nö "rollist välja" läheb, lausa häirib - kuidas tema nüüd niimoodi kirjutab? Kui sa tead, kes on autor, kuidas sa saad olla objektiivne? Või mõeldakse tõesti seda, et teatud autorite stiil on niivõrd äratuntav, et polegi midagi teha?

Lisaks avastasin, et mul on ikka kurb, et jutujaht pooleli jäi. Ma saan aru, et mul on oma lõbusat lugu veel eriti kohatu edasi kirjutada, aga ma lihtsalt tahan teada, mis sellest kõigest edasi sai ja otsustasin jätkata.

Pühapäev, september 25, 2022

Ebastandardne

Kui te olite lapsed ja teie vanemad tegid mingit tööd, kas te mõtlesite siis, et kui mina saan suureks, tahan ka teha nagu nemad või pigem, et hea, et ma laps olen, ei pea seda tegema?

Nägin täna poes klassivenda, kes ostis igasugu atribuute mahlaajamiseks ja mõtlesin, kas ta nagu päriselt tahab päev otsa mahla ajada või?! Kui ma nägin lapsena oma vanemaid mingeid töid tegemas, ma mõtlesin, ma iial ei viitsiks, ma iial ei hakka ja krt, ma olen peaaegu seda lubadust pidanud ka. Kui koristan, siis vingun. Viimati värvisin kuuri. Õudne oli see, et väga õudne ei olnudki. Aga nii kui tundsin survet "peab seda kuuri värvima" (sest vihmaga ähvardas), vahetasin režiimi "abitu naisterahva" vastu ja ulgusin. Ja ma vihkan nüüd seda kuuri. Mitte ei armasta, nagu eeldavad kõik isetegemise populariseerijad - ei, see, mis nõuab pingutust, ei tekita armastust. Pingutust eeldav asi võib tekitada armastust, kui eelnevalt on tahe ja kirg asjaga tegeleda olemas, aga muidu, ei. Kusjuures ma varjasin fakti, et mu käed õhtul valutasid üsna ebameeldivalt. Täna, nädal hiljem avalikustasin (sest tegin nalja pärast poes 2kg-ste hantlitega paar liigutust ja käed hakkasid pool tundi hiljem valutama...) ning selgus, et L oli eeldanud rämedat valu peale seda tööd, aga tegelikult ei olnudki nii hull ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda. Sa võtad nii rahulikult asjaolu, et pead tegelema millegagi, mis tekitab vaevusi? Ma ühinesin ainult seetõttu, et ei osanud mingeid vaevusi eeldadagi.

Aga kuidas enamik inimesi, keda mina tundsin kui toredaid ja mõistlikke lapsi, muutusid suureks saades ebamõistlikeks täiskasvanuteks? Mitte üks laps ei armastanud koristada, kartuleid koorida, kreeke korjata, porgandeid rohida. Või nad varjasid neid tahtmisi? Ja lõpuks saavad end täiskasvanuna välja elada? Miks on inimesed nii mõistlikud, leplikud, ennastsalgavad, töökad ja tublid? Kas elu on nad sellisteks sundinud?

Ma tahaks kogu aeg kuhugi minna. Metsa, mere äärde, jalutama. Mõte sellest, et peaks terve nädalavahetuse raiskama mingile tööle, ajab mu hulluks. Võib-olla on asi selles ka, et ma olengi enamuse ajast kodus ja siis tahaks pigem eemale, kui sa oled nädal aega õhtuni tööl, siis ehk tekib tahtmine nädalavahetus mingi pesapunumisrituaali või kodutööde peale kulutada. 

Ja nüüd hoopis teisel teemal! Lugesin seda ilmse kohkumusega, umbes nagu Malle Pärn või nii. Seks ei ole sotsiaalsus, seks on intiimsus. Palun, ma ei taha sotsiaalmeedias teie seksielust kuulda ega näha, ükskõik kui kallid te mulle ka ei ole! Ja siin pole mingit tabuteemat või ohutaju, ma lihtsalt ei taha, see häirib mind. Jajah, seal artiklis on punkt, et soovi korral saaks selle ka välja lülitada, aga kogu teema ise - ma tõesti ei kujuta ette, et keegigi üleüldse sihukest asja meeldivaks peaks. Seks avalikuks asjaks?! No ja siis mulle kohe meenus, et ma olen ikka üsna ilmselgelt ka üks neist imelikest demiseksuaalidest lihtsalt. Seks pole mingi lahe sotsiaalne mäng vaid emotsionaalse sideme edasiarendus. Lihtne. Ma olen ebastandardne.


Reede, september 23, 2022

Karl Ove Knausgård. Koidutäht

Huh, kuidagi maru vastutusrikas tundub olla selle raamatu esimene arvustaja. Tegemist on nimelt alles äsja eesti keeles ilmunud teosega ja minu kätte jõudis see otse kirjastusest Varrak. Aga eks ma püüa väärikalt hakkama saada.

Knausgård armastab kahtlemata monumentaalsust, juba oma enese nii umbes poole peale elatud elust suutis ta kuus paksu köidet välja pigistada, kuid tuleb välja, et need olid kõigest käeharjutus. "Koidutähega" alustab ta planeeritud triloogiat, mis seekord on täielikult ilukirjanduslik. 

"Koidutäht" on mahukas, selles on üheksa (!) peamist tegelast, lisaks arvukas hulk statiste. Ma arvan, et enne järgmise osa ilmumist oleks mõistlik endale mingisugune mandala koostada kõigist neist isikutest ja nende omavahelistest seostest, sest paraku on Skandinaadia nimede valik üsna kesine. Kes meil siin olidki - Tuva, Tove, Torunn, Torill? Atle ja Asle olid isegi raamatus paaril leheküljel omavahel segi läinud. Mul on vähemalt see eelis, et teen nimede puhul sugudel vahet, seegi pole kerge - no näiteks Helga ja Inga on naised, aga Helge ja Inge hoopiski mehed. Siiski oli nimedesse puutuv enam-vähem ainuke pingutus raamatu lugemisel, üle 600 lehekülje sai paari päevaga loetud, sest lihtsalt nii huvitav oli.

Millest see siis räägib? Lihtne küsimus, raske vastata. Kõige laiemalt öeldes on Knausgård oma varasemate teoste üksikisiku uurimiselt nüüd vaatevälja laiendanud kuni..oehh, seda on raske määratleda, sest inimlikkuse kui sellisega ta ei piirdu, võiks vist öelda, et kõigele elusolevale kõige laiemas mõttes ja ka mõtete taga. Saite pihta? Ega vist. 

Selle kõige juures ei ole ta aga ka üksikisikuid unustanud, sest kõik üheksa peategelast, kelle lood antakse edasi mina-vormis, on meisterlikult kujutatud - neid on erinevast soost, vanusest, erineva temperamendiga, meeldivaid, ebameeldivaid ja sealjuures on nende sisekõne alati usutav ehk siis meisterlik karakteriloome. Juba selle eest saaks Knausgård mult maksimumpunktid.

Raamat algabki väga varasema Knausgårdi stiilis - ühe kergelt segaduses napsilembese pereisa looga, aga see haarab endasse ja ilmselt seetõttu jäävadki vähemalt mul esimesed ohumärgid algul tähelepanuta. No eks ta on ju varemgi ebameeldivatest asjadest kirjutanud. Kuni ühel hetkel saad aru, et see raamat ilmus kuu aega liiga hilja, sest see oleks olnud perfektne lugemine suvilasse, augustikuisesse pimedasse leitsakusse, ainuke asi, kas ma siis oleks üldse enam julgenud õue piiludagi. Oli jah kaane peal sõna "horror", aga see jäi kuidagi tähelepanuta...Muidugi on siin tegemist sellise stiilsema kraamiga - vaimuhaiged, kummaliselt käituvad loomad ja loomulikult - usk. 

Minu jaoks on usus alati midagi hirmuäratavat olnud, aga kui Knausgård ka sellelt pinnalt alustab, siis edasi pöörab ta usuteema hoopis sellesse sängi, milles minusugune paadunud ateist seda kõige selgemini mõistab. Ma ei taha siin midagi reeta, aga see on ääretult sümpaatne lähenemine ja ma usun seda. 

Kui juba triloogia esimeses osas on kolm olulist teose paradigma muutust - argisest paranormaalseks ja sealt edasi metafüüsiliseks, siis mida veel edaspidisest loota võib? Tõeliselt mastaapne teos, mis näitab taaskord seda, et ilukirjandusel on reaalne võimalus mõttemalle muuta, jääb vaid loota, et autor suudab oma idee lõpuni välja kanda. Mina tahan uskuda!

Aitäh Varrakule raamatu eest!


Vanemdamisest

Mulle ei anna rahu. Teate küll seda "mitte minu tagaaeda!"-stiilis teemat, kuidas "loomulikult võivad lapsed minna kutsekasse, kui nad tahavad...aga mitte minu laps!" Kuidas me lubame endale enne laste saamist, et "peaasi, et ta ise õnnelik oleks!", aga hiljem saame aru, et õnnelikkus ei tähenda alati igaühe jaoks sama asja. Äkki ta on hoopis õnnetu, kui lasta tal omaette triivida? Heidab hiljem ette, miks teda ei suunatud, sunnitud? Äkki ta ei ole nagu mina, äkki tema tahaks enamat? Kas on keegi üldse, kes südamerahuga ütleb, et tema laps ongi täiesti keskpärane, ei ole vaja teda kuhugi suunata? Ok, tegelikult olen kohanud, üks ema ütles mulle, et "mina ei ole oma lapse suhtes nii ambitsioonikas (kui sina)!" Mina ja ambitsioonikas?! 

Äkki siin ongi selle dilemma tuum, et enda suhtes ma ei ole ambitsioonikas (olen käega löönud?), aga lapse suhtes olen, aga ma ei tea, kas peaksin ja ma ei oska olla ka. Me kõik püüame anda endast parima, aga me ju ei tea, mis see parim olla võiks! Põrgutee on ka heade kavatsustega sillutatud. On ju inimesi, keda sunniti lapsepõlves millegagi tegelema nii, et see neile hilisemas elus vaid oksemaigu suhu toob ja teisi, kes tänavad Jumalat vanemaid, et seda tehti. Kas huvipuudus on põhimõtteline või lihtsalt teadmatuse tagajärg? No et ma lihtsalt pole talle jõudnud tutvustada mingit ala, mis teda tõeliselt tõmbaks ja ta ise pole selle ala peale tulnudki, aga kuskil on see olemas või leiaks ta selle ala nii või teisiti lõpuks üles? 

Konkreetne näide ka. Tänapäeval on kaheksandatele klassidele ette nähtud loovtöö, mida sooritamata põhikooli ei lõpeta. Loovtööks on kolm varianti - uurimustöö, praktiline projekt (kood kampsuni, meisterdad kapi) või ürituse korraldamine. Kahe viimase puhul kirjalikku osa väga ei ole, tuleb vaid raport koostada. Mini küsib, mis kõige lihtsam oleks. Minu moto koolis (see oli mul päevikusse kirja pandud, esilehele!) oli "Tee ainult niipalju, kui minimaalselt vajalik maksimaalse hinde saamiseks!" (või kuidagi nii, mulle tundub, et toona oli mul efektsem sõnastus.) Ehk siis käbi ei ole kaugele kukkunud. Ja mida teen mina? Üritan Mini veenda, et ei tohiks valida lihtsaimat teed, et lihtsaima tee võivad valida keskpärased, sina ei või, sest seisus kohustab. Raskem valik treenib tulevikuks, uurimustöö kirjutamise oskus on oluline. Kas pingutamine mitte ei sillutanud teed vaid edaspidiseks pingutamiseks, oli ju nii? Ma enda puhul olen nõus, aga mu laps...

Ja siis ma tutvustan talle lakkamatult igasugu kursuseid, koolitusi, ringe, trenne, ta noogutab pead ja "eks ma vaata". Mis ma ise tegin - käisin ainult neis trennides, ringides jms, kus käis mõni mu sõber, ainult sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Jälle käbi ja känd, sama põhimõte on temal ka. 

Saime sõbrannaga kokku, ta tütar on miski 16-17, sama vana, kui meie tolle sõbrantsiga ringi hängides ja sõbranna räägib, kuidas tütrel on keskkoolis vabaained ja tema valis täiesti vabatahtlikult matemaatika riigieksami ettevalmistuskursuse. Nõustume mõlemad, et meie ei oleks selles eas mitte midagi seesugust teinud, me viilisime kõigest, mis vähegi keerukas, me uskusime, et me lööme igal juhul läbi. Samas sõbranna rääkis, kuidas tema tütar on pigem ülemääraselt murelik ja ärev, sest äkki sellest kõigest ei piisa, et elus läbi lüüa? Kumb variant on parem?

Ega ma nõu ei küsi, ma olen aru saanud, et igasugune kasvatus mõjutab indiviidi üpris väiksel määral. Vanemate hoiakud, väärtused, see veel, aga see, mida me õpetame, see eriti mitte. Seega üks täiesti kasutu mõttemuster, aga ma pakun, et ma ei ole üldse üksi sellega.

Teisipäev, september 06, 2022

Niisiis

Ma keeldun alla andmast! Ma ei paki suveriideid ära ega võta talveriideid kapist alla! Nii see ei käi, minuga niimoodi ei mängita, et esmaspäeval on +30 ja reedel pane kindad kätte!

Kes siis ilmast kirjutab, aga vat kirjutan, sest ilm mõjutab mu meeleolu märkimisväärselt. Oleks siis kasvõi päike väljas, aga selline tüüpiline hall koos külma tuulega on kõige rõvedam. Iseenesest aastaaegade vaheldumine mulle meeldib, aga no andke aega atra seada - praegune käis ikka kuidagi väga üleöö. Pole ime, et masendus tekib. Umbes nagu nii, kui lapsena Kanaaridelt saabudes (esimene soojamaareis, noh) jõudsid lumetormisele Arlanda lennuväljale ja adusid, et siin on su reaalsus va põhjamaalane - söö seda!

Kaur Kender kunagi sedastas mingis oma raamatus, et ilma üle vingumine olla vaeste probleem - rikas inimene sõidab lihtsalt sinna, kus on parem ilm. Ma ei saa enam puhata muul ajal kui suvel, sest meil on siin üks klient, kes puhkab vaid suvel ja kelle dokumentide eest ma muul ajal ainuisikuliselt vastutan. Miks ma ei delegeeri? Sest ma ei suuda. Kui mina teen mingit asja teistest paremini, siis ma ei saa lihtsalt loota, et kerge õpetuse peale (ja ma olen äärmiselt kehv õpetaja) suudab keegi seda kohe minu tasemel teha, eriti olukorras, kus vastutan ikkagi mina. Saab mingi prohmakaga hakkama ja minu nimi läheb alla? Ei lähe läbi. Kollektiivne vastutus, millest Indigoaalane hiljuti seoses Kaitseliiduga kirjutas, eks. Mina kui naine (I. seostab seda sooteemaga) ei suuda kah seda kollektiivset vastutust mõista. Üksi teen ja üksi vastutan. Üksi kannatan. Milleks üldse sellised ametikohad, kus a la minister astub alluvate prohmaka pärast tagasi? Arusaamatu. Ma küll ei astuks, hehee! Mis pagana organisatsioonikultuur, phäh! Kogu avalik haldus neli aastat on mul mööda külgi maha jooksnud.

Kuhu ma veel ei sobi, avastasin hiljuti - DJ-ks ei sobi. Nimelt peab DJ kohandama oma muusikavalikut publiku järgi. Täiesti kohutav väljavaade ju! Hiljuti suruti mulle baaris jälle juhtpult kätte, et noh, vali nüüd sina mõni lugu. Ma läksin nii krampi - peab nüüd valima selle ühe, mis iseloomustaks mind kui isiksust, onju, ja mis samalajal ei häiriks teisi, aga appi, neid raudselt häirib ju. No ja kui ma mainisin, mis lugusid võiks mängida, siis  - oo õudust! - minuga nõustuti, "et see jah ilmselt päris peale ei läheks". 

Teisalt õnnestus käia imetoredal peol. Ma pidudel eriti ei käi, sest seal tantsitakse, sahistatakse ringi ja keegi ju muusikat päriselt ei kuula, vähemalt minu definitsiooni järgi. Aga seekord oli täitsa istumise pidu, ok, paar tükki tantsis ka, aga seda oli vähe (raudselt seetõttu kvalifitseerus see üritus mittekordaläinuks!), aga point oli selles, et iga tunni sisustas erinev DJ erineva muusikaga kodumaise muusikavaramu erinevatest kümnenditest - listid olid valmis tehtud ja keegi ei arvestanud rahva meeleoluga, listides oli ka üsna eriilmelist muusikat. Mulle VÄGA meeldis, kõik istusid ja kuulasid, et ohh, see lugu! Ja oi, sellist lugu ma üldse ei tea! Ma leidsin ka paar pärlit ja siis selgus ürituse ainus miinus - avalikke playliste ei olnud ning nüüd ma ei teagi, kes näiteks esitas seda ägedat lugu 00ndatest, mille ainsaks mulle meelde jäänud tunnuseks olid sõnad "Ma olen purjus!" Teate, kui palju halbu laule seda kolme sõna sisaldab? Ma guugeldasin, ma tean, õiget ei leidnudki üles...



Reede, september 02, 2022

Paganama äärmused

Paganamaal on muide paganama ägeda vaatega vaatetorn!

Laps tahtis kangesti Intsikurmu festivalile minna. Mis seal siis on? "No seal on see LGBTQ+ pidu, kus drag-queenid esinevad!", "Oh, see on raudselt nii hilja öösel või suisa vastu hommikut, et mina juba magan ja sind ju üksi ei lasta, sa oled alaealine!"

Hiljem ilmub mu FB-seinale mingi peavoolumeedia (no saate aru küll, mitte "selles mõttes" peavoolumeedia, vaid lihtsalt, noh, "peavoolumeedia") artikkel (artikli peaks vist ka jutumärkidesse panema, sest need "asjad" ei ole ju mingid artiklid tegelikult...), kus reklaamitakse ka mingit drag-queenide pidu ja küsitakse rahvalt nende arvamust. Mul ikka vahel on vaja sellist asja torkida miskipärast. Ei, tegelikult oli seal paar normaalselt suhtuvat inimest ka, aga prevaleeris ikka "loomaaeda või seina äärde!" kogukond. Ma lihtsalt tahaks teada, kust tuleb see suhtumine, et kui sa ei mahu normi, siis tuleks sind elimineerida ja samal ajal pimetähn selle koha peal, et äkki keegi kehtestab varsti normi, kuhu sina ise hästi ära ei mahu. Ole normaalne või muidu! Ma saan aru, et norm olla on pealtnäha hästi turvaline, parem haukuda teiste peale, kui ise haugutud saada, soov sulanduda, massilt toetust leida, valideeritud saada, aga. Aga ikkagi. Miks nii agressiivselt? Kes neid normaalseid ähvardab? Maailmapilt mureneb, jah, aga mureneb see meil kõigil, maailm ongi muutumises, seda ei suru jõuga kappi tagasi.

"Vaata, et sina ka oma tütardele kohe varakult räägid, et nad mingeid välismaa mehi ei vaataks!" Tõsimeeli öeldud. 

Nii naljakas, kuidas noorem põlvkond sellest nii palju üle on (vähemalt see osa, keda mina kohanud olen enamasti on). 

Lapsel on uues inimeseõpetuse õpikus küsimus - mida oled sina vanemalt põlvkonnalt õppinud? "Nooh, kas siia võib panna rassismi, transismi, nonbinarismi ja muud sellised?" (Jaa, ta päriselt räägibki sellistes terminites. Tegelikkuses peaks eesti keeles olema vist transfoobia, teiste kohta päris kindlalt ei teagi, no näiteks "kritiseerimine kehakaalu põhjal" - kas sellele on emakeelset vastet? Keelekasutus muidugi näitab juba ka ära, kui teadlik on tänapäeva teismeline neist teemadest vastukaaluks vanemale põlvkonnale, kellel pole õigeid sõnugi..)

Vahel lihtsalt hämmastab, kui erinevates maailmades me elame. Ma enamasti ikka loodan, et vähemvaenulik võidab, aga piisab väikesest tõukest ja ma ei näe enam tunneli lõpus valgust. Siis ma mõtlen, et kes kurat siin riigis küll lapsi üles kasvatada tahab ja mingu nad siit minema, siis aga tuleb meelde, et "vabaduse kantsis" Ameerikas on veel hullem jne. 

Segadusse ajavaid raamatuid olen ka lugenud. Ma ei oska nende kohta palju öelda, aga tahaksin, et inimesed loeksid ja arvaksid ise. 

Charles Eisenstein "Kliima. Uus lugu."  - Sobib nii kliimakriisiskeptikule kui rohepöörajale, nagu päriselt, toob välja kitsaskohad paljudes levinud teooriates ja keskendub sellele, mis tegelikult ilmne. Kliima on pagana keerukas süsteem, üks ei mõjuta midagi, aga kõik mõjutavad kõiki kuidagi. Kõike me ei teagi, aga võiks veits aukartusega suhtuda, mitte lihtsate lahendustega peale lennata. Mu jaoks veidi liiga optimistlik äkki, ei saa see inimkond kollektiivselt mitte millegagi hakkama, näha on ju. 

Byung-Chul Han "Läbipaistvusühiskond" - Lühike tark jutt sellest, kuidas me näilises vabaduses läbi kõige avalikustamise tegelikult üksteist kontrollime ja nõnda totalitaarsesse ühiskonda sammume. Et tegelikult põrgu ei ole teised inimesed, teised inimesed on ravi, aga ainult siis, kui me neid pelgalt vahenditena ei näe. Anna käsi, mitte telefon. Tekitab mõtteid, kas blogimine on pigem ekshibitsionism või inimlik suhtlemine. Mõni tahtis suisa Goodreadsi konto sulgeda peale selle lugemist. Kui palju on selles kõiges nartsissistlikku endaga tegelemist, kui palju soovi kogemusi jagada ja päriselt suhelda?


Teisipäev, august 30, 2022

Hüvasti, suvi!

Nii tore on olla jälle tööl! Ma ei ütle seda ei irooniliselt ega ka mitte siiralt võtmes "küll on tore orjata kapitalistlikku süsteemi", vaid pelgalt seetõttu, et nii palju muusikat on vahepeal kuulamata jäänud. Uut muusikat saab kuulata ainult klappidest ja kuna ma klappe kasutan ainult tööl, siis kogu puhkuse kuulasin ma ainult oma vanu playliste ja kõik "uue muusika reeded" on minust mööda läinud. Oo rutiin, mu sõber hea! Algul arvasin, et nii pika puhkuse järel kuluks ära mingisugune "allatulemise- tablett" (downer pill, noh), aga paistab, et ilm tegi selle triki ise ära. 

Juuli keskelt jäi siin see "käisin seal ja nägin toda" pooleli. Samal ajal kerkis blogides üles teema, mida keegi peab korras kodu all silmas ja mul sai just nii hea pilt tehtud, aga polnud aega üles riputada:

Ma arvan, et kõik, kes on käinud mul külas Vabaõhumuuseumis, tunnevad ära. Väga lahe maja on see seal, soovitan uurima minna. Ainuke asi, mille kallal vinguda, on see, et ma oleks tahtnud neid korterite taustalugusid rahulikult näiteks hiljem neti vahendusel vaadata, mitte koha peal rahvamurrus, aga kahjuks neid muuseumi kodukal üleval ei ole. 

Peale paari ringi Ida-Virumaal maabusime Pärnusse. Kohe peale seda kirjutas Nodsu oma Pärnust ja selgus tõsiasi, et me sõime ilmselgelt samas kohas sama asja:

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

See koht, eks:

Ja ma isegi ei söö magustoite, aga Mini andis mulle enda oma maitsta ning see kamavaht oli tõesti imeline. Muuhulgas saime sealt kamaluga EKRE nänni (kommid olid ausad ja head!), mida kodustele kingiks viia - Pärnu ju ikkagi! Paar nädalat hiljem taas Pärnus sõime samas kohas ja ma võtsin poke kausi, mis oli jälle parim, mida ma üldse saanud olen. 

Et ei jääks nüüd muljet, et ma mingi lihtinime olen ja ainult kiirtoidukates söön, siis kollaaž viisakatest kohtadest ka ikka - arvake ise ära, kumb on Michelini valikus ära märgitud Mere 38 ja kumb Kaspervik.


Pärnust sai sõidetud kuni Iklani, seejärel üles Sindi ja Suure-Jaani kaudu tagasi. Tuttaval territooriumil tagasi, käisin jala Saartneemel/Kuradisaarel ära. Ei aimanud, et see nii lihtne ja meeldiv võiks olla. Fotol on eneseuputamiseks sobivalt Opheliaga kleit seljas:

Meri oli millimallikaid paksult täis:

Jägala joast jalutasin ka ülevalt poolt üle. Neeme poolsaar oli vist viimane, kus põhjaranniku omadest veel käimata, see viga sai parandet. Seejärel jälle Pärnu, sõitsime Valgeranna poole, kuni päris alla välja, kust praam Manijale ja Kihnu käib. Oleks kangesti tahtnud ka minna, ma Manijale polegi sattunud, paistis teine nii kena ja käeulatuses, aga ei mahtunud kahjuks plaanidesse. 

Viimaks sai põrutatud Lõuna- Eesti kuppelmaastikule - Rõuge ja Paganamaa, sealt edasi Põhja-Läti. Ma ei tea, mis mul viga on, ise lõuna-eestlane ja puha, aga mulle meeldib mere lähedus rohkem, kui künkad ja järved. Ühe päevaga sai ära käidud kolmes vaatetornis, mõjus päris raskelt. Metsa kõlakojad nägin ka lõpuks ära, ei olnud midagi erilist. Lätis vaatasime kohalikke veidrusi - kitsarööpmelist raudteed (mis sõidab nii napakatel aegadel, et meil soovitati poolelt teelt takso võtta, kui ei taha tervet päeva 30 km läbimiseks kulutada...), ühe endise kekaõpsi pensioniaegset hobi - pudelite aeda, kus siis oma 40 erinevat skulptuuri + muuseum valmimisel - selline naivistlik-diletantlik kunst, sõbranna kaebas, et tal oli seal koguaeg nii piinlik :), lõpuks sattusime otsaga Piiblimuuseumi, kus haisva hingeõhuga onu meile privaatekskursiooni tegi, mis oli siis läti keeles, inglise keelde tõlkis kõrvalt infopunkti noormees. Nali selles, et tegelikult oligi meil vaja vaid infopunkti, aga keerasime kogemata valesse koridori otsa...Kui onu lõpuks aru sai, et me polegi mingid peened välismaalased, kes vaid inglišit räägivad, vaid lihtsad eesti matsid, pikendas ta ekskursiooni vene keeles, sest noh, sellest saavad ju kõik aru...Ok, tegelt oli hariv ja kõik, aga lihtsalt see palavus, tubakane hingeõhk, lapsed, kelle käest ka piletiraha küsiti, kuigi ilmselgelt nad jutust miskit aru ei saanud, see kõik kokku oli koomiline. 

Lõpetasime puhkuse Räpinas. Normaalne koht täitsa. Sadamas asub avalikus kasutuses jäämasin, kulus ära. 

Ahjaa, vahepeal sai kodulinnas ka mütatud. Kuskil olevat esinenud miski Trad. Attack! ja mitte keegi ei uskunud, et mul pole aimugi, millega tegemist: "No seda lugu ju ikka oled kuulnud /mingi arusaamatu ümin/" No ei ole, ausõna!