neljapäev, november 19, 2026

Kaotatud asjade mõistatus

Üldiselt liiguvad inimesed päevast päeva enam-vähem samal trajektooril - lähevad tööle, kooli, poodi, vahel harva käiakse kohtades, kuhu pärast enam aastaid ei satuta. Aga ma olen aru saanud, et oma asju kaotatakse pea eranditult vaid nendesse kohtadesse, kuhu enam kunagi tagasi ei tulda. Vähemalt niisugune mulje on jäänud.

Praegu on asjade kaotamise hooaeg - kindad (kindlasti ühekaupa), sallid, mütsid  - kõik see pool aastat harjumatu mant kukub inimestel küljest ära ja jääb kuhugi vedelema. Usinamad riputavad need kuhugi aialippide külge või muidu nähtavalt kohale, aga iial, ei iial ole sellest kasu...Need jäävadki sinna. Nädalateks. Kuuks. Seejärel enamasti haihtuvad, no ei usu mina enam nii pika aja peale, et jõudsid oma algse omaniku ära oodata. Kas see on mingi mulle teadmata tabu, et ei tohi kaotatud asja enam üles korjata, sest no kui tõenäoline see ikka on, et mitte keegi neist kaotajatest enam kunagi sama marsruuti ei kasuta? Isegi kui sa jõudsid juba uued kindad osta, siis vana võiks ju ka ikka loodusest ära koristada? Või inimesed ei tunne oma asju ära? Liiguvad silmaklapid peas ega märka nende poole meeleheitlikult vehklevaid salle, mütse, üksikuid käpikuid? Mina jälle muud ei näegi kui - ikka see õnnetu kinnas siin, keegi vahepeal teise kohta tõstnud ainult, taas üks sall ümber oksa seotud, küllap see siia ka jääb nüüd, oeh, täna on keegi lausa püksid ära kaotanud...Kadunud asjad võtavad minuga ühendust. Ükskord leidsime imearmsa pehme helkur-eeslikese. Panime elektriposti külge, võimalikult nähtavasse kohta. Kui see seal juba kaks nädalat iga ilmaga vedelenud oli, läksin ja võtsin omale. Kuidagi südametu oli temast niimoodi pea iga päev mööda kõndida. Kas teised inimesed üldse nii ei mõtle? Kas ma elan mingis Bermuuda kolmnurgas äkki, kus kaovad hoopis inimesed, üksikuid esemeid maha jättes?

 

teisipäev, november 17, 2026

Mina kui müügimees

Oli juba lootus, et saan tänast postitust alustada sõnadega: "Mind koondati lõpuks ometi ära!", aga no kus sa sellega. 

Taustaks siis see, et meil on alates septembrist kõigil siin tööd olnud keskmiselt nii 2,5 tunniks päevas -  üks suur klient, kes väitis mõni aasta tagasi, et tema paberist iial ei loobu, sõi oma sõnu ja õigupoolest ma olen isegi õnnelik, sest need mahud olid ikka jubedad ja mu sõrmed valutasid sellest trükkimisest ning silmad jäid Exceli jõllitamisest pimedaks. Teiste klientide mahud vähenevad samuti pidevalt. Täielik AIga asendamine meie töösektsioonis on hetkel veel liiga kulukas, kuigi toimiks küll. Seega, kui emafirmast teatati, et nad tulevad esmaspäeval meile külla, siis mina ei osanud küll midagi muud ette näha kui koondamine. Saaks jah kirja teel ka, aga äkki nad on viisakad või midagi, me siin kõik üle 20ne aastase staažiga ju. 

Pikka aega pole näinud, introvertsed rahvad, meil kerge ärevus ka sees - selge, et tekivad kommunikatsiooniprobleemid. Öeldi, et lähme kohvikusse arutama, no me siis kõik mantlid selga ja davai, kuni järsku kohviku ees krahmab üks härradest L.-il varrukast, et mis su plaan on? Et me nagu sinuga üksi tahame arutada, minge te teised šoppama või midagi. Oi, ma oleks taht käratada, et aga onu, köhi pappi ka siis, aga püüdsin viisakas olla. Igatahes, kui ma sellest situatsioonist hiljem kodus Minile huumorivõtmes rääkisin, tulid tal vaesekesel pisarad silma - ma ei oska ise seda enam traagilisena nähagi. Analoogiat mõne kaassõltuvusega? 

No tulevad siis sealt oma "salanõupidamiselt" tagasi ja mida ma kuulen - mina hakaku müügiga tegelema! Mina ja müügiga?! No ma olevat kõige ekstravertsem. Pärast mõtlesin, et vabalt võin müügiga tegeleda - eks see ole umbes nii nagu lapsepõlves, et ju ma ujuda ikka oskan, pole lihtsalt proovinud veel...Reaalselt mõeldes ei oleks mul sellise müügi vastu midagi, mis kellelegi mingit ebavajalikku kraami maha ei parseldaks vaid aitaks teenusega, ainult et...ma täpselt nagu ei tea, mis see teenus on. Meie oleme siin Eestis tegelenud ainult väikese jupikesega kogu teenuspaketist. Nemad tegelevad seal Rootsis töövoogude arhiveerimisega, millest ma saan umbes aru nii, et kliendil saab olema võimalik leida oma ükskõik kui ammu arhiveeritud meilide hulgast vajalik kahe klikiga üles jms. EL-i seadused ju kohustavad riigiasutusi oma dokumente pikaks ajaks alles hoidma ja rootslaste väitel see alles hoidmine iseenesest õnnestub ka, aga katsu sa sealt teabenõude tähtaja sees mõni asi üles leida - see olevat nende riigis keeruline. Teisalt räägivad nad ka skännimise meile üle toomisest st ümbrikes paberdokumendid, kus siis meie firma selekteerib need vastavalt osakonnale ja arhiveerib. Ehk siis mu arusaam süsteemist on ebaselge ja konarlik ning isegi kui ma ilmselt saaks mingi sisendi, siis keeruline on teada, kas sellele siin meie riigis üldse turgu oleks. Kuidas meie avaliku sektori asutused ja suurfirmad siiani seda teinud on? Uuri välja! Soovitati kõigepealt ukselt uksele küsitlust...no minge te ka, eks. Lähen hüppan linnavalitsuse uksest sisse ja...? Küsi Ülikoolist - teil siin ju on üks, äkki keegi tudeng viitsib mingi uurimistöö sellest vorpida, millest meile kasu oleks, me maksaks talle. No ma ei tea, see ju võtab jälle aega nagu. Ehk siis jälle see, et kust mina tean, kuidas maailm toimib? Kas teie teate, kuidas riik oma paberimajandust haldab ja kuidas seda üldse teada saada? Küsin AI käest lihtsalt?

Ahjaa, kui mina firmat päästa ei suuda, siis ei suuda seda keegi ikkagi ei koondata, enne läheb kontor ja alles siis vaatame seda inimeste asja. 

neljapäev, november 12, 2026

Millist häält sa teed?

Avastasin siin mingisuguse kummalise Integratsiooni SA uuringu, milles üllatutakse, et "Balti riikides suureneb nende inimeste arv, kes eri põhjustel ei tunneta end laulurahvana." Ok, laulurahvas, jah, vist oleme, ei vaidle vastu, aga edasi: "Oleme harjunud mõtlema, et kollektiivis laulmine kaasab kõiki ning tundub, et Eestis, Lätis ja Leedus laulavad kõik." No seda küll ju mitte?! Minu jaoks on koorilaul lihtsalt üks inimeste võimalikest hobidest ja kindlasti mitte selline, millega "kõik" tegelevad. Mu meelest oleks midagi sellist arvata ka äärmiselt naiivne. Saaks aru, kui see oleks mingisugune väga lai üldistus, aga paistab, et mitte, sest edasi räägitakse lausa nii: "On ka inimesi, kes tahaksid küll laulmisest rõõmu tunda, kuid kelle lauluhääl pole kiita. Tuleks välja mõelda platvorm ka neile, kes tunnevad, et nende kunstiline tase pole piisavalt kõrge, kuid kes sooviksid siiski osaleda" Päriselt või? Mitte minu kõrvalmajja, ma loodan :) See võib päris valus olla. Tahate, ma laulan teile? Hästi mööda ja hästi kõva häälega?

Väidetavalt saab viisipidamist õppida. Ma pole viitsinud, aga viimasel ajal olen oma häält püüdnud avastada küll. Üksinda autos :) Lihtsalt ühel hetkel tundus kummaline, et kui mul on tugev ja madal hääl, siis ei ole ju loogiline, et mu hääl lauldes on hoopis teistsugune. Selline hiirelik ja värisev. No ja siis mul tekkis teooria, et ilmselt ma ei julgenud noorena iial oma enda häälega laulda, sest see ei olnud selline, nagu tüdrukutelt oodataks. Ja kujutate ette, isegi praegu osutub oma häälega laulmine peaaegu võimatuks missiooniks - karjuda ja nalja teha ma võin, aga päriselt, laulda nii nagu torust tuleb - väga raske. "Mul on nii kole hääl" tiksub kuklas. Äkki peaks ikka proovima kuidagi õrnema häälega? Minusuguse tämbriga äkki ei saagi normaalseid, naistele mõeldud laule laulda? Peaks proovima meeskoori repertuaariga või siis üldse death growli harjutama? 

Lihtsalt üllatav, et ma ka selles teemas jälle selle paganama soostereotüübini jõudsin. Ja hääl ON stereotüüpne, hiljuti siin oli just väike skandaalike, kus üks ajakirjanik heitis teisele hääletämbrit ette ja mul jäi suu lahti, sest juhtumisi ma tean, et see ajakirjanik ise teeskleb oma ninnu-nännu häälekest. Ma olen teda kuulnud ka normaalse inimese häälega rääkimas, ausõna. Hääl võib väga sageli olla kaalutlemise küsimus, see lastega nämmutamine näiteks ja koduloomadega (ma teen teist, esimest ei teinud, kah huvitav). Teismeliseeas mõnedel tüdrukutel muutus lisaks käitumisele ka hääl, kui keegi vastassoost ruumi astus. Vähestel küll, aga siiski.  

Igatahes, no ma pean ikka need stereotüübid jälle mängu tooma - hiljutises "Käbi ei kuku..." saates oli noorpoliitik Sandra Laur, kes pole kohe kindlasti inimene, kelle vaateid ma jagaks, seega ma üldse ei kujuta ette, kuidas tema sellele intervjuule vaatas, aga mul (ja Feministeeriumil) jäi ikka suu lahti küll. 

Ehk siis ikkagi - naine = habras, õrn ja haavatav. Muidu - mittenaine.  Isegi kui sa oma töös pead olema kalkuleeriv, range ja jäine, siis tekib meestel Suur Hirm, et äkki sa ei ole õrn ja habras nendega ka eraelus. Hissand kui hõudne! Päriselt mulle jäi sellest intervjuust mulje, et saatejuht tahtis külalist tahtlikult alandada. Samas, miks ta pidanuks? Ja see on mu meelest veel hullem. 

Ehk siis sorry, not sorry, ei ole õrn, habras helbeke, ei viitsi teeselda ka, et olen - järelikult polegi naine. No ju siis ei ole, kurat temaga.  

 Ahjaa, muidu selline konkurss on käimas! Tehke häält! 

esmaspäev, november 09, 2026

Karl Ove Knausgård. Kolmas riik

Lõpuks ometi on ilmunud mu lemmiksarja kolmas osa ka eesti keeles! Eelmistest osadest muljetasin siin ja siin. Vahepeal sai algselt räägitud triloogiast pentaloogia, nüüd vaatan, et Goodreadsi andmetel peaks sel nädalal ilmuma sarja seitsmes osa. Autor on kirjutanud sagedusega üks tellis aastas, eesti keelde tõlkimine on võtnud kaks. See seitsmes (ja Wikipedia andmetel väidetavalt viimane) peaks meile jõudma aastal 2034...On, mille nimel elada vähemalt. Inglise keeles mulle lugeda ei meeldi ja ega neid ingliskeelseid poleks kuskilt võtta ka ning neidki on siiani tõlgitud alles viis. 

Kolmas osa jätkab esimese osa tegelastega ja kuigi ma mingit mandalat ei koostanud (esimeses oli tegelasi 9, siinses umbes sama vist, ei lugenud üle), siis üllatuslikult oli midagi ikka meeles ka. Teine osa nimelt oli hoopis vahelugu, millesse enamik esimese osa rahvast üldse ei puutunud. Sama pidi olema muide ka järgmise osaga. 

Mulle tundub, et Knausgårdi käivitab eelkõige mõte sellest, et kui usul on niivõrd oluline osa inimeseks olemises, ei ole vist ühtki inimühiskonda, mis oleks leidnud, et kõik see, mis käegakatsutav, ongi ainus, mis olemas. Me oleme alati uskunud teispoolsust, head ja kurja, ingleid, deemoneid, jumalaid - ja need kõik on olenemata usutunnistusest ikkagi üsna sarnased uskumused, siis kas ei või olla nii, et kus suitsu, seal tuld? Samas toob ta sisse sellegi, et tänapäeva "modernne" kristlane Piiblit ikka päris sõna-sõnalt ei usu küll. Jumalasse on lihtne uskuda, ta võib olla ka üle Maa hõljuv hea vaim, aga et kuskil päris kurat ringi kepsutaks, see tundub liiga muinasjutu moodi. Võib isegi öelda, et vanasti usuti kuradisse ikka kõvasti rohkem - usk kuradisse on üha kahanenud ja see on murettekitav fenomen :) Viimasteks tõelisteks uskujateks on vaid Norra black metal bändid ja isegi neist on enamik tühjad poserid. Ainult Varg tegi "päris" asju ja tema loost on raamatus ka inspiratsiooni saadud, seal istub keegi Nõid mõrvade ja kirikupõletamiste eest kinni. Norra black metalisse on raamatus ka kiirkursus antud koos ühe väga vinge kontserdikirjeldusega.

Seda õõva novembriõhtusse raamatus ikka jätkub, eriti mõjus on kolmandas osas kunstnik Tove vaikselt ligi hiiliva psühhoosi kirjeldus. See on ilmselt hirmutavamgi kui okste vahelt vilksatav saatan, sest Tove sisehääled ja dilemmad on väga tuttavad ning tema valikud tunduvad üsnagi loogilised, kuid Knausgård doseeribki sisseimbuvat hullust tilgahaaval, kuni ühel hetkel avastad ängistavalt, et Tove on päriselt segi ja sina ei pannudki tähele, kuidas see juhtus. Ehk siis väga realistlik kirjeldus. Iseasi muidugi see, kas Tove selle raamatu kontekstis ikka on hull või hoopis see ainus, kellele tõde end avaldab. Eks ole ju inimühiskondade vana tõde seegi, et hullud on need, kes näevad päriselt. Meie siin peame hullust häbiväärseks ja väljaravimist vajavaks, varem "kasutati" hulle meediumitena suhtluseks "teise maailmaga". 

Miks ma ütlen, et see sari on mu lemmik? Mulle meeldib, kui mulle antakse muinasjutt, mis on päriselt mõistust stimuleeriv ja mitte mingi valmislahendus. Knausgårdi lugu põhineb tegelikel faktidel-teooriatel ja samas täiendab ta tegelikkust väga laia pintslitõmbega. Selle looga tahetakse midagi öelda, aga me veel ei tea, mida, teekond kulminatsioonini on täis erinevaid teeharusid, ilmselt need kuidagi põimuvad, aga siiani oleme teada saanud veel väga vähe. Ja muidugi on oluline ka toimumiskoht - minu jaoks maailma kõige ilusam riik Norra. Norra, kus juba loodus on iseenesest eepiline, majesteetlik ja samas oma võimsuses ka hirmutav - perfektne müstiliste sündmuste toimumispaik.

Aitäh Varrakule raamatu eest! 

 



neljapäev, oktoober 29, 2026

Louis-Ferdinand Céline. Semmelweis

 

Tegelikult on see ju lausa jätk eelmisele postitusele reeglitest. 

Céline kirjutas oma doktoriväitekirja (!) ungari-saksa sünnitusarstist Ignaz Philipp Semmelweisist, kes oli siis see inimene, kes avastas kätepesu kasulikkuse nurgavoodipalaviku vältimiseks ning keda ei võetud oma kolmkümmend aastat kuuldagi, enne kui tuli Pasteur ja avastas bakterid. Nurgavoodipalavik oli muidugi omaette huvitav nimetus surmaga lõppevale infektsioonile...

Kõlab täiesti jaburalt - väga lihtne meede, mis säästnuks tuhandeid elusid, aga sellest keelduti. Céline üritabki näidata, kuidas seesugune õudus juhtuda võis. Huvitav on see, et eelkõige leiab ta põhjuse Semmelweisis peituvat - too oli andekas, aga vat inimestega suhelda tema väga ei osanud, ta ei pidanud inimestevahelisi suhtlusreegleid mitte millekski ja sellega vihastas ta välja paljud, kellest talle oma idee elluviimisel palju kasu oleks olnud ning leidis neis hoopis vaenlased. Loogiliselt mõeldes peaks ju eesmärk pühitsema abinõu, aga paraku inimkarjas see nii pole. Opositsioon võib esitada eelnõu maailma päästmiseks, aga kui see tuleb valest suust, siis ei, me ei taha seda. Ja nii ongi. Semmelweisi häda oli tema kirglikkus, ta päriselt hoolis patsientidest, kes paraku olid seal kliinikus valdavalt kõige madalamast klassist pärit vallasemad ja no otse loomulikult nähti nende suurt suremust osati ka "õiglase karistusena". Semmelweis hoolis inimesest rohkem kui kliinikus olevast korrast ja hierarhiast, aga oleks siis need teised arstid mingid harimata matsid olnud, ei, need, kes hoolisid reeglitest olid ju samuti oma aja kohta haritud inimesed. Ometi sai valdavaks kius ja põlastus ning totaalne eitus Semmelweisi ideede suhtes. Ja neid teisi oli loomulikult rohkem. Kokkuvõttes hoomamatu õudus kuubis, kus kambavaim lämmatab eos tõeliselt revolutsioonilise ja päästva mõtte. Kohe tekib küsimus, et palju selliseid juhtumeid tegelikkuses veel on olnud, ei ole ju tõenäoline, et vaid see üks kord...

Raamatu teine üllatus on muidugi selle vorm. Jah, see on päriselt Céline´i doktoriväitekiri. Lugema hakates ja seda teades eeldad mingit kuiva aruannet akadeemiale, aga no see on ju puhas ilukirjandus. Mõtle, olid ajad, mil sellise asja eest meditsiinidoktoriks sai. Tänapäeval vist naerdaks välja - ei ole reeglitekohane! Teine teema on fiktsiooni ja tegelikkuse põimumisega, sellest saame alles raamatu lõpus teada. Doktoriväitekiri, mis tegelikult ikkagi oli osaliselt väljamõeldis? Kui oled lugenud varasemalt Céline´i "Reisi öö lõppu", siis Semmelweis on väga hea sissejuhatus või isegi põhjendus tema tuntumaile teosele. Oli ju "Reis öö lõppu" samuti üks tulutu ja kurvalt lõppenud võitlus ratsionaalse maailmaga, kus üksikisik, kes karjaga kaasa ei ulu, oma vääramatu ja koleda lõpu leiab. Kuigi see kole lõpp on pigem kirjanduslik liialdus, tegelikkus on proosalisem ja seda enam õudne mu meelest.  

neljapäev, oktoober 22, 2026

Reeglid

Hiljuti viskas Insta mulle ette mingi õudse lehekülje "Elegantne naine". Ma kaua sellel ei peatunud, sest siis ju jääbki seda ette viskama, aga no natuke ikka piilusin, sest kes ei tahaks olla elegantne naine? Maailmas on reegleid, mis on vajalikud, no näiteks liikluseeskirjad, sellised reeglid on tavaliselt seadustes kirjas. Siis on veel mingid reeglid, mis muudavad elamise mugavamaks stiilis ela, aga ära teisi sellega kahjusta. No ja siis on selline väljamõeldud jama, mis väljendab lihtsalt kuuluvust kuhugi klassi. Ma nägin konkreetselt kahte elegantse naise "reeglit" ja mõlemad neist olid absoluutselt mõttetud ehk siis ei saanud neist kasu ei järgija ega hõlpu teised. Reegel number üks: elegantne naine ei aita restoranis teenindajat sellega, et a la ulatab talle oma taldriku või klaasi. Ok, sellel võib mingi mõte olla - ei teki mingit sebimist, las teine inimene teeb rahulikult oma tööd. Teisalt, see ei saa olla kivisse raiutud reegel, sest mõnikord lihtsalt saab asjad mugavamalt aetud, kui veidi kaasa aitad. Ma nüüd jälle ei suuda meenutada, aga oli mingi klipp või film või raamat, kus üht naist, kes aktiivselt laua koristamisele kaasa aitas ülejäänute poolt "nii Ida-Euroopaks" kuulutati. Milline sobimatu käitumine! Mulle jäi pigem mulje, et oluline oli eristada härrasrahvast teenijatest. Elegantse naise teine reegel oli veel jaburam - ta mitte kunagi ei lükka päikseprille pealaele. Näide oli naisest, kes märkab tuttavat ja läheb teda tervitama. Ma ei tea, kas õige oleks siis mustad prillid ette jätta või hakata kohmitsema nende kuhugi ära panemisega? Mugavus on jah elegantsi vastand vist üldiselt. 

Teine asi, mis seoses reeglitega tuttav ette tuli, pärines Katariina blogist, kus ta kirjeldas riietumisreegleid kristlikus perekonnas. See tuli mulle nii tuttav ette ja mina isegi ei kasvanud kristlikus peres, aga nagu aamen kirikus (pun intended) - pruutkleit ei tohtinud olla a) lühike b) paljastada õlgu c) omada dekolteed. Ma alati imestusega vaatasin mingite staaride pulmapilte, et kuidas nii - ei tohi ju! Ikka jube labane - öeldi kodus selle peale. Inimesed üldse enam reeglitest kinni ei pea! Teine ja veel rangem reegel, mida ma vist kelleltki teiselt polegi kuulnud, on see, et rase või lapsega naine ei tohi mitte kunagi abielluda valges kleidis. Sest valge on süütuse värv. Mis iseenesest on isegi vastutulek, sest süütusekontrolli enam ette nähtud ei olnud, aga kõht ees või lapsed taga - see oli ikka liiga ilmne märk määritusest. Minu ema pidas sellest kenasti kinni ja abiellus hästi ilusas violetses valgete lilledega kleidis. Ma leidsin alati, et see on kõige ilusam pulmakleit, mida ma näinud olen. Valge lihtsalt ei ole minu värv. No valge ju polegi üldse värv. 

Matustele minnakse siiski üsna üksmeelselt mustas. Ma arvan, et see veidi lihtsustab meie valikuid sellel raskel ajal ja on seetõttu püsima jäänud komme. Jääb ära see "mida ma ometi selga panen". Midagi musta. 

Huvitav on see, kuidas me alles oma päritoluperest välja saades avastame, et mingid reeglid ei olegi üldised vaid kehtisid ainult meie kodus, teised pole neist ilmselgetest asjadest isegi kuulnud! Ja siis vahel avastame mõne enda "hingesugulase", kes ka "meie" reeglitest teab ja peab - oh, ometi üks mõistlik inimene ka! Ehk siis ikkagi reeglid kui kuuluvuse määrajad. Meie peres on nii. Kui tahad huntidega koos elada, pead õppima ulguma. Tahad elegantne olla, õpi reeglid ära, muidu teised elegantsed sind enda sekka ei võta. Ütle "eestikas!" - siis saad mängu!*

*Seda viimast öeldi mulle esimeses klassis tüdrukute poolt, kellega ma mängida tahtsin, ma ei saanud aru, et misasja ja läksin küsisin õpetaja käest üle, mida see tähendama peaks. Õpetaja imestas jälle omakorda ja ütles, et no öelgu ma ometi see "eestikas!" siis! No ütlesin, võeti mängu ka, aga ikka kuidagi imelik oli :) 

kolmapäev, oktoober 21, 2026

"Muvvame maha!"

Jälle olen ma see imelik vist. Tulin eile tööle ja tänaval vaatasid mulle vastu Reformierakonna uued reklaamid, mõtlesin, et appi kui piinlik - kuidas ometi millegi seesuguse peale tuldi?! Need on ju konkreetselt patroniseerivad, macho-mentaliteeti kandvad ja valijat ähvardavad?! Kellel käes poksikindad, kellel hantel, naised kaamerasse muskleid pingutamas. Ma saan aru, et aasta 1996 oli ilgelt ammu, aga ma veel mäletan poksikinnastes Savisaart:

"Edgar Savisaar poksikinnastega on üks Eesti poliitikaajaloo tuntumaid ja ikoonilisemaid valimisreklaame. See pärineb 1996. aasta kohalike omavalitsuste valimiste eelsest ajast, kui Keskerakond kasutas plakatit, kus erakonna esimees Edgar Savisaar poseeris poksiringis, käes suured poksikindad ja seljas spordisärk. Reklaami eesmärk oli näidata Savisaart kui "rahva kaitsjat" ja sitket võitlejat, kes on valmis poliitilises areenis teiste erakondade (toonaste konkurentide Siim Kallase ja Mart Laari) vastu kindlalt välja astuma ning inimeste õiguste eest võitlema."

Iga uus on ammu unustatud vana? No ja siis täna tuleb suur ning sisuturunduse järele lehkav ülevaade ERR-ist selle oravate kampaania kohta. Ausalt, ma ei saa aru, kuidas saab keegi selle kampaania puhul rääkida mingist "värskest hingamisest" ja "sügavast sõnumist". Ok, sõnum võib ennast sügama panna küll...Artiklis ütleb Tanki loovjuht:"See on tõenäoliselt üks esimesi Eesti valimiskampaaniaid, kus poliitikud kuulavad, mitte ei räägi ise kogu eetrit täis." Visuaalne pool ei toeta seda ideed ju absoluutselt! Jaa, ma ei viitsi neid videoreklaame vaadata, äkki sealt tuleb mingi teistsugune sõnum, aga ma eeldan, et enamik ei viitsi, seega peamiseks jääb ikkagi plakat, mis selgelt näitab mulle, et "kellel jõud, sellel õigus". Ja Reformierakond ei ole kindlasti see erakond, kelle sõnumist võiks välja lugeda rahva õiguste eest võitlemise (Savisaare puhul sai seda teha, tema seisis meil "lihtrahva" eest) - oravad on selgelt kinnistanud arusaama endast kui "eliidiparteist". Pigem võib sellisest kampaaniast välja lugeda soovi rahval suu kinni lüüa. 

Aga mida ma ka tean, mulle väga meeldis see sibulagrilli reklaam näiteks (va AI tehtud kujundus). See oli "värske hingamine" mu meelest.