Vastuvõtlikkusest, vist

Seoses selle Mikro sõbrannade "kristlaseks" hakkamisega ja üleüldse some mõjudega, mis väidetavalt hukutavad, hakkasin mõtlema, kuidas on lood erinevate inimeste vastuvõtlikkusega. Enamik meist ju on mingil määral sotsiaalmeedias, me näeme sealsed postitusi ja trende, aga miskipärast see ei mõjuta meid kõiki ühtmoodi. Kui rääkida lastest, eriti vastuvõtlikust ühiskonnagrupist, siis ometi isegi see kõige homogeensem grupp, eelteismelised, kelle jaoks on eluliselt oluline ühtse parvena tegutseda, käitub ju erinevalt. Kui võtta Mikro, siis tema naudib eelkõige debiilseid asju - igasugu jaburad naljavideod, üle võlli tegelaskujud - kõik see, mille üle saab homeeriliselt naerda, see on oluline. Aga et ta võtaks Piibli ja hakkaks sellega lehvitama? Et ta nõuaks mingeid hetkel trendikaid LaBubusid - sellised asjad on piinlikud. Kris Kärner on piinlik. Jüri Ratas on piinlik. Vandenõuteooriad on lollidele. Millest see tuleb? Geenidest? Sest ega tema ju ei tea, et ma olen samasugune. Ma vahin ka töö juures Beavist ja Buttheadi või Tujurikkujat, mind ei huvita, mis kellelgi punasel vaibal seljas oli või kümme nippi, kuidas väärikalt vananeda või köök rasvast puhtaks saada või see, kuidas kõik on Sorose vandenõu. See kõik on pagana tüütu ja ebahuvitav. Ma ei taha seda, millest kõik räägivad, ma tahan mingeid imelikke nurgataguseid asju. Ma ei suuda vaimustuda sellest, mis hetkel kuum. Mu maitse nagu kuidagi ei kattu. Kõik see, mis peaks minuvanust inimest huvitama. Vanasti, kui ajakirjad veel ilmusid, siis oli kõige õudsem neist (ok, oli veeeel õudsemaid, aga ma mõtlen siis meinstriimi) "Pere ja Kodu", sest ma ei kujutanud ette, et miski, mis seal kirjas on, mind kunagi huvitada suudaks. Umbes nagu anna Tulnuka tüüpidele "Looming" kätte. Täiesti võõras maailm. Ja siis selgub, et ei, see on see, mis on päriselt oluline ja kuidas peaks. Ma võisin Maajast ristsõnu lahendada ja vastused ära saata ning inimesed ei saanud aru, kuidas mul ometi piinlik pole. 

Mul on kohe hea meel, et mu lapsed ka sellised imelikud on. Kuidas ma muidu nendega suhelda mõistaks? Üks normaalne asi, mida ma ei mõista, on näiteks nutikell. L.-il on ja ta on ka lastele need soetanud, ma tegelt ei tea, mida lapsed neist arvavad, aga L.-i nutikell on viimasel ajal ära koolema hakanud, ei lülita end enam unerežiimi ja siis L. pöörleb õhtuti voodis, kirub kella ja toksib seda näpuga. Ei lase mul magada. Ja ma siis imestasin, et milleks see asi üldse? Ja tema ei saa aru, mismõttes, milleks? Loeb samme ju. Ja ma ei saa saa ikka aru, milleks see oluline on - sa saad ju ilma selletagi aru, kas käid päevas 600, 6000 või 10000 sammu, see on ju tunde küsimus? Aga ta mõõdab igasugu muid asju ka? Aga milleks sul on vaja igasugu asju mõõta? Täiesti arusaamatu ja ebavajalik vidin minu meelest. Aga nii populaarne. Kusjuures L.-i emal on ka see, ta võtab seda tõsiselt ja peab oluliseks, enda ema puhul ma iial sellist asja ette ei kujutaks. Minu ema ja pulsikell - nalja teete või? Et siis ikkagi geenid? 

Lisaks teemasse "ma ei tea, mulle meeldis, aga kõigile soovitada ei julgeks" - teatris käisime Miniga vahepeal. Tartu Uues Teatris vaatamas etendust "HYMN".  Märtsis mängitakse veel kaks korda, äkki viimased. Ma ei ole väga uuema aja teatriga ju kursis ja see Kuningas Ubu kirjeldus mind pigem pelutas, aga näe, HYMN täitsa meeldis. Siin on kõva lärmi (loe: punkmuusika), karjumist, alastust ja kehavedelikke. Suheldakse publikuga ka, aga kättpidi lavale kedagi ei tirita. Ma ei tea, miks kavalehel oli, et etendus on ühes vaatuses, kui tegelt oli kaks, aga no peale vaheaega oli pmst film. Vot see film läks veidi liiga pikaks mu jaoks, inimesed kordasid üsna samu mõtteid ja midagi uut väga ei tulnud. Mini ütles, et talle ka väga meeldis. Nüüd on Uues Teatris uus lavastus "Tuhandenäoline kangelane", kus pead terve etenduse silmad kinni olema ja saad kogeda etendust kõigi muude meeltega. Vot see küll hirmutab. Mini sõber oli juba käinud ja rääkis, et tuleb inimestega kätelda. Selle vist jätame vahele. Aga võib-olla oleks põnev just? "Laskumist orgu" tahaks ka näha, aga ma olen ikka skeptiline nende välietenduste osas. Eriti kui need kestavad 4,5 tundi nagu "Laskumine orgu". Eesti ilm, teadagi. Ma olen kunagi Viinistus vaadanud vihmasajus etendust Väägvere pasunakoorist ja no hiljem telekast oli ikka hoopis meeldivam. Pirtsperse olen, mis teha. 

"Nukumaja" Vanemuises

Tuli meelde, et vahepeal sai teatris käidud ja ei olegi muljetanud sellest. Etenduse valik oli omaette triangel, sest pidime leidma sellise, mis sobiks viiele erinevale inimesele - nii koht, aeg, hind, temaatika ja no et pileteid ka oleks. Vahepeal tunduski see juba võimatu missioonina, oma panuse andsin sellega, et keeldusin Pärnu Endla "Nukumaja" külalisetendusest kuna kirjelduses räägiti, et lavastuse teema on vaimne vägivald ja ma tõesti ei taha ennast teatris piinata. Peale seda avaldust pidin muidugi teisi veenma, et ma ei ole tegelikult ka "tordiga näkku-jalaga peppu" jantide austaja, lihtsalt võiks äkki ilma vägivallata. No lõpuks leidsime ikka sobiva - "Magavad mehed" Vanemuises. Jajah, selle kirjeldus ütleb, et teravam versioon Edward Albee’ kultusnäidendist „Kes kardab Virginia Woolfi?“, aga ega ma teada saanudki, kui vägivaldne see etendus oleks olnud, sest esmakordselt elus juhtus nii, et etendusepäeva hommikul saime sõnumi, et "Magavad mehed" jääb ära näitleja haigestumise tõttu ja on asendatud etendusega "Nukumaja". Mulle ei tulnud tol hetkel üldse meelde, et see on sama etendus, lihtsalt teise teatri repertuaarist (huvitav iseenesest, et kaks Eesti teatrit samal ajal sama tükki etendavad), millele ma varem veto olin pannud.

Kohale minnes selgus, et üks meist oli tegelikult seda Pärnu teatri varianti juba vahepeal näinud, aga õnneks ta ei protesteerinud, et ka Vanemuise oma vaadata. Kuigi jah, peale esimest vaatust läks ta minema, sest Endla oma olla parem olnud (Avandi sobinuvat meespeaossa paremini kui Mähar). Esimene vaatus oli minu jaoks ka segadus kuubis. Eriliselt üllatas kui sain vaheajal teada, et see ongi ju see vaimsest vägivallast rääkiv "Nukumaja", mida ma näha ei tahtnud, sest mulle tundus esimese vaatuse põhjal, et tegemist on kohmaka komöödiaga. Lisaks arutati palju mingi finantsilise avantüüri üle, millest ma ka aru ei saanud, sest rääkige rahast ja ma jään kohe magama. Pärast küsisin kindluse mõttes L.-lt üle, et milles see rahateema täpsemalt seisnes ja tema väitis samuti, et päris aru ta ei saanud. Võib-olla oleme lihtsalt lollid ka muidugi. Tegelikult olin ma siiski ette valmistunud ja teadsin, et tegemist on 1879. aastal esietendunud norra klassiku Henrik Ibseni näidendi uusversiooniga, mille toonane šokiefekt seisnes siis selles, et naine jätab lõpus oma pere maha. Toompere seenior lavastajana oli tegevuse aga tänapäeva toonud ja ma ei ole kindel, et see päriselt töötas. Näiteks L. ei saanud sellest üldse aru ja imestas, et milleks sellised aegunud probleemid, tema jaoks arusaamatu etendus, kes ometi tänapäeval niimoodi elaks jne. Ma usun, et kindlasti on ka tänapäeval selliseid suhteid, aga kuidagi segapudru tänapäevast ja aegadetagusest tundus see kõik mulle ka. 

Minu jaoks oli kummaline veel see doktor Ranki tegelaskuju. Too, kes Pärnu Endla lavastust näinud oli, kommenteeris, et seal olla Ranki noorem näitleja mänginud (Tartus mängis Aivar Tommingas) ja tema sõprus meessoost abielupoolega ning armumine naispoolde olevat usutav olnud, Vanemuises ma seda ei tajunud. Põhihäda minu jaoks oligi see, et tegelased ja nende suhted ei olnud minu jaoks kuidagi usutavad või loogilised. Võib-olla oleks rohkem olnud kui tegevus olekski jäänud aega, millal Ibsen selle originaalis kirjutas. 

Teine vaatus oli selgem ja suutis välja tuua etenduse tuuma ehk siis ma sain aru, milleks see kõik. Üldiselt aga oli see siiski Maarja Johanna Mägi soolo seal, teised mõjusid pigem statistidena. Ideel oli jumet, aga teostus lonkas mu jaoks. Väga huvitav oli kuulata pärast etendust teiste inimeste arvamusi, enamasti seda ju ei kuule, aga seekord olime viiekesi ja igaüks sai arvamust avaldada. No ja arvamused olid seinast seina. Meesterahvas, kes oli Endla varianti näinud läks poole pealt ära nagu ma mainisin, talle üldiselt meeldis, lihtsalt Avandiga variant olevat nii palju parem olnud, seda kiitis ta ülivõrdes. Teine meesterahvas ei olnud üldse rahul, sest milleks selline aegunud teemapüstitus? Naisterahvas nr 1 ütles, et üks parimaid lavastusi, mida ta üle pika aja näinud on. Naisterahvas nr 2 leidis, et äärmiselt masendav, tal tuli lausa nutt peale, sest meenusid kõik sarnased lood päriselust (vrdl meesterahvaga nr 2, kes leidis, et polnud absoluutselt aktuaalne!). Tema tajus etendust just sellise vaimse vägivalla presentatsioonina, mida mina olin kartnud, aga ei tajunud üldse. 

PS. Huvitav oli veel see, et teater oli ikkagi rahvast täis, kuigi asendusetendus ja soovi korral oleks raha tagasi saanud. Oli ka bussitäis teismelisi, kelle jaoks tundus see etendus isegi sobivam olevat kui originaal "Magavad mehed", millele neil ilmselt pilet oli. Mu meelest keegi mainis, et "Nukumaja" olevat keskkoolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Kuidas nad sinna asendusetendusele siis sattusid? Reorganiseerusid paari tunniga? Noh, noorte arvamust oleks ka kuulda tahtnud muidugi. 

Liialdatud keeles, aga ikka alati sinna ühte auku

Suhteliselt palju vastukaja sai täna see, kui Pääru Oja vihastas. Huvitav oli vaadata, kuidas enamik pöördus hästi kiirelt sõnastuselt sisu poole, et no ütles, mis ta ütles, ta ju isegi nentis, et see on solvav, aga eks tal oli ju õigus ka*. A ma tahaks just sõnastusest rääkida. Solvamiseks on võimalik valida väga paljude erinevate variantide hulgast, aga miskipärast isegi igati normaalsed meesterahvad (ega ma ei tea, mis mees see Oja on muidugi) valivad sageli esimesena võrdluse naiste või veel enam tüdrukutega. See vana ja hea, suisa ikooniline "being a girl is degrading". Ja ma üldse ei süüdista ega näita näpuga, ma lihtsalt konstateerin fakti, et see on nii paganama sissejuurdunud värk, et seda isegi ei märgata. Ega enamik tüdrukuid ei märka vist ka või vähemalt jätavad vapralt mulje, et ei märka. ("Tüdruk ei saa olla vapper!" nagu teadustas kunagi mu väike tütar multika "Vaprake" peale.)

Mu meelest on suisa kummaline see, kui järjekindlalt seda eiratakse ja kuidas mina ometi kasvasin üles teadmisega, et naine ongi pmst sõimusõna. Naine roolis, naine laevas, kes ees, see mees, eidemöla, nõrk nagu plika, pillib nagu plika. You name it.  Mu meelest oli see absoluutselt kõikjal, ma ei kasvanud üles eriliselt naistevaenulikus peres. Ja siis polnud ime, kui alati, kui keegi kuri tädi õiendas, kuidas "ükskord saad emaks ja küll sa siis alles näed!", tavatsesin ma vastata, et ma kavatsen saada isaks. Tollal tekitas see neis segadust, ma ei tea, kuidas tänapäeval oleks. 

Ebaloogilisusi on üldse palju. Miks öeldakse argpüksi kohta "pussy" kui see paganama vagiina on üks kõige tugevamaid organeid üldse inimkehas, venib suisa nii, et mahutab endast lapse läbi. Samas kui "grow some balls" peaks tähendama julguse kokku võtmist, aga ometi on teada, et munandid on mehe kõige õrnem koht? 

Ja eriline tänu muidugi Postimehe ajakirjanikule, kes selle pärli üles noppis ja pealkirjaks pani. Vastandumine müüb. 

 *See, et ma räägin sõnastusest ei tähenda automaatselt seda, et ma pean teemat ennast teisejärguliseks või et vorm tapab mõtte vms. Ma lihtsalt räägingi hoopis teisest asjast ja sellega ma ei pisenda kuidagi teemat ennast ehk teatrite hindamiskriteeriume. Kuidas mõned sellest aru ei saa, ma ka aru ei saa.  

Vale hääl vales kehas?

Nii hea teemapüstitus ilmus eile Feministeeriumis, Andreas Kalkun kirjutab hääle tajumisest ja selle seostest kultuuri ning tähendustega. 

Kõigepealt see setode teema - ma mäletan, et ka mu vanaema väitis, kuidas ta ei või setode laulu kuulata. Olevat jube ja ebaloomulik ja miks nii peab. Ma pole just eriline rahvamuusika fänn, aga päris seesugust äratõukereaktsiooni mul ei ole, huvitav, et vanaemal oli. Sarnast reageeringut olen märganud erinevate meeste poolt Brian Molko (Placebo laulja) häälele, mille puhul üks meesterahvas ei suutnud seda kuulatagi, aga teine möönis, et "tegelt ju perversne, aga hea!" Mina ise polnud Briani hääles mingit erilist ebaloomulikkust tajunud, lihtsalt omapärane hääl. 

Mul on endal päris madal hääl. Mitte mingi sensuaalne kähin siis, vaid pigem "kas sul on nohu või nina kinni?", mida on mult telefonis päris mitu korda küsitud. Ei, mul ongi selline hääl, no andke andeks. Mu leivanumber on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses. Mehed kohmetuvad ja lapsed karjuvad, et "emme, ole ometi vait!". Ma ise ka ei tea, kust see hääl tuleb. Aga mulle meeldib. Laulda ma muidu ei oska ja viisi ei pea, aga viimastel aastatel olen üha enam mõelnud, kas see ei pruugi olla nii lihtsalt seepärast, et ma üritan laulda nõnda nagu üks naine peaks, selle asemel, et laulda lihtsalt omaenda häälega. Koolis ma rääkisin oma tavalise madala häälega, aga kui laulmiseks läks siis piiksusin haledalt. Mini laulab esimest häält, mu jaoks absoluutselt võimatu register. Aga mulle tundus omal ajal, et ainult see on õige, ainult nii saab laulda ja ma ei proovinudki laulda nagu minul torust tuli. No kuidas on loogiline see, et mul on väga tugev hääl. aga lauldes äärmiselt nõrk? Äkki kui keegi oleks mind õpetanud usaldama oma häält, ma oleks ka laulda suutnud? Mu lauluhääl tundub nii kohatu. "Ei sobi ühel õrnal naisterahval seesugust häält teha!" Lapsepõlves hüüti mind Möira-Mariks, muuseas.

Ükskord oli meil kooliteatri etenduses möirata vaja. Paluti poisse appi. Enamik keeldus kohe, üks, kes ainsana proovis, kõlas haledamalt kui mina peenikese häälega lauldes. Lõpuks pandi mind möirgama. Ma ei saanudki aru, kas poisid ei julenud laval kurja häält teha või siis tõesti lihtsalt ei suutnudki. Mingit metalbändi lauljale vajalikku korinat minust siiski ei tule, või noh tuleb, aga lühikest aega ja siis pärast pikka aega ei tule üldse midagi. 

Üks sort õõva on minu jaoks ka see, kui peab enda häält lindistuselt kuulama. Kohati hullem, kui ennast ekraanilt vaadata, mis on vist enamike jaoks ebamugav. Huvitav, kuidas lauljad seda suudavad? Kui igast kõlarist kostab sinu hääl, keerad raadio käima, kõnnid mööda kaubanduskeskust? Ilmselt harjuvad? Või siis korraliku koolitatud häälega laulja ei tunne mingit ebamugavust, ta teab, kuidas ta kõlab ja on rahul? 

Mõni teeskleb häält kogu elu. Ma ükskord kohtasin üht magusa hääle poolest tuntud isikut eraviisilises situatsioonis ja sitas tujus - oskas küll normaalse häälega rääkida, kui tahtis. Hästi paljud tüdrukud muutsid kooli ajal oma hääleregistrit kui seltskonda ilmus mõni vastassoo esindaja. Mulle meeldis kooliteatris tibisid mängida, siis ma ka väänasin mõnuga oma häält, aga päriselus poleks suutnud, liiga koomiline. Kas Ingrid Tõnistel on loomulik hääl? Tundub uskumatu. Kuigi tema puhul on see välimusega ju igati koskõlas. Muidu oli kooliteatris ikka nii, et kui kuskil vedeles mõni mehine roll, siis sai see alati mulle (meil poisse teatriringis polnud). Muidugi mind hoiatati, et lavakasse nii ei saa, laiema ampluaa peale peab kõlbulik olema, mitte ainult mehiseid piigasid kehastama ja selge see, et esimest armastajat ma mängida ei oleks suutnud normikohaselt.

Katkuaja meelelahutusi

Katk on möödas  - elagu katk! Ehk siis koroona on enam-vähem möödunud või vähemalt tuure vähemaks võtnud, nüüd on siis gripp kohal. Ema teatas, et tal eile 59 uut haigestunut ühe päevaga - A-gripp, mõned hilised reele hüpanud koroonahaiged, leetrid ja oli veel mingi vaktsiiniga välditav tõbi (mumps? sarlakid?), mida viimasel ajal ikka lisandub. Enamik mõne sellise haiguse omandanutest olla siiras imestuses, kas tõesti seda veel tilgub, nemad olla oma mittevaktsineerimise otsuse just seetõttu teinud, et "seda haigust enam ilma peal ei liigu".

Igatahes sain mina tänu haigustele teatripileti, sest õige omanik oli haigestunud. Muidugi helistas pool tundi enne etendust L., et lisaks Minile, kes nädala algusest peale haige, on nüüd ka Mikrol 39,2 palavik. Mu lastel pole iial nii kõrget palavikku olnud, neil üldse enamasti tavakülmetusega mingit palavikku ei ole. Andsin juhised kätte, et otsigu külmikust Nurofen üles ja andku seda. Etenduse vaheajal oli juba ema helistanud, sest 2017 aegunud Nurofen tõepoolest enam ei toiminud ja L. oli hädaga talle helistanud. 

Aga siis teatri juurde. Pea iga kord, kui ma teatrisse lähen, luban endale, et edaspidi ainult teleteater. Kõik inimesed, kellel vähegi on köha, eriti selline, mis üldse olla ei lase, kogunevad teatrisse. Ei saa ju piletit raisku lasta. Mul oli vahepeal tunne, et kopsutükid on juustes. Pea ei paindu ka nagu kassikakul, et vaadata, kes pagan, pimedas ei näe ja vaheajal ei köhi sellised enam kordagi. Ma olin ärritusest nii pinges, et pea hakkas valutama. Ma ei saa aru, kuidas ülejäänud inimesed suudavad sellistes situatsioonides oma zen-i säilitada. Mulle tundus küll, et ma olin ainuke, kes silmi pööritas ja teatraalselt juukseid loopis. 

Teiseks, see oli lasteetendus. Ballett "Pähklipureja", noh, sobib igale vanusele. Kas ma pean täpsustama? Loomulikult, enamik lapsi on normaalsed, aga just sinu selja taha satuvad erakordse lobisemishimuga rahutud eelteismelised poisid, kelle pikad jalad pidevalt vastu su tooliselga käivad. Aaarrrrgghhh! Huvitav oli see, et need poisid tegelikult plärasid laval toimuvast ehk elasid lihtsalt sisse, oleks nad niisama lollitanud, ma oleks midagi öelnud. Etendus oli tegelikult kaunikesti keeruliselt arusaadav kui just enne sisukokkuvõtet lugenud ei olnud. "Don Juan" oli võrratult parem näiteks, ei tekkinud kordagi küsimust, et nii, kes need nüüd on või miks ja misasja? See pideva sahistamise, sosistamise ja köhimise atmosfäär süvenemist muidugi eriti ei soodustanud ka. 

Veel üks tähelepanek. Rämedad hinnad teatrikohvikus. Kahju on lastest, kes kogu oma taskuraha magama panevad, tullakse ju klassiga ja siis kambavaimuga lennatakse vaheajal näksimist ostma. Mõnele on jah ehk kahekümnekas kaasa antud, aga kellel vaid viiekas, see jääbki enam-vähem nukra näoga vaatama. Äkki lasteetendustel võiks kuidagi odavam olla või on see ülima naiivsuse tipp?

 

Raske elu, kui vägivalda ei talu

Sattusin eile ühte raamatuarvustust lugema, mille autor nimetas loetud raamatut nii õudseks, et tema tahtis lugemise lausa pooleli jätta ning mainis ära ka selle, et antud teost on tahetud nii ära keelata kui ka kooli kohustuslikuks kirjanduseks pakkuda. Silma hakkas märkus, et antud raamatust tehtud lavastust mängib parajasti Vanemuine ning siis ühendas ära, et oot - kas see on ehk see "kõmuline tükk", mida Mini klass varsti vaatama läheb?

Selgus, et ongi ja süüvisin seejärel juba teatriarvustustesse. Danzumees ütleb otse, et "oli üks vastik vaatamine". Mnjah. Jättes nüüd selle konkreetse teose kõrvale, siis Mini on viimasel ajal päris tihti teatris käinud noortele mõeldud lavastusi vaatamas. Noorsooteatris ja VAT Teatris. Iga kord on tulnud tagasi kommentaaridega, et temale absoluutselt ei meeldinud ja piinlik oli vaadata. Ta isegi mainis, et läheks hoopis parema meelega vaatama muusika- ja tantsulavastusi, mis minu meelest on kummaline, sest mina tema vanuses eelistasin ikka sõnateatrit, sest sellest sai kergemini aru. Mis talle siis ei meeldi? Kohutav ülemängimine, väidab ta. Eks lavaline suhtlus ongi veidi erinev pärissuhtlusest, püüan selgitada. Viimatinähtud etenduses "Miks me varastasime auto" olevat üks näitleja miskipärast kasutanud vene aktsenti, see olla olnud kohatu negatiivsete stereotüüpide taastootmine. Pakkusin, et äkki see näitleja lihtsalt oligi vene rahvusest? No sel juhul ei oleks pidanud teda sinna autovarga rolli panema! Liiga woke oled, aasin. Ma ei tea, kas selle vastumeelsuse taga võib olla reageering sellele, et noorte etendused on eelkõige selleks, et noortele midagi õpetada ja nö parodeerivad noorte elu ning noor inimene tajub selle ebasiiruse selgelt ära? Näitlejad on ju siiski oluliselt vanemad kui põhikooliealised.

Teine teema on mul vägivalla ja ebaõigluse kujutamisega. Miks seda peab näitama, küsib Mikro, kes on eriti õrn ja noor ja roheline. Seletan, et õppimiseks: nii on vale ja halb, ei tohiks kaasa minna ega tuimalt kõrvalt vaadata, tuleks sekkuda. Tema, täiesti siiralt: "Aga seda teavad ju kõik!" Ma olen tegelikult nõus, ma ei pea sundima end vaatama ebameeldivat asja, et seda mõista, samas, kui vägivalla võikust ei taju, ei tee seda mu arvates ka ükski etendus, film või raamat selgeks. Normaalsel inimesel on paha vaadata, hingelt rets saab ideid juurde?

Hiljuti tahtis Mini minna sõpradega õudukat vaatama ("Naeratus"). Ma küsisin, mispärast on tal seda vaja? Mina vabatahtlikult oma kujutlusvõimet mingite ebameeldivate kaadritega ei mürgitaks. Vanasti jah olid õudukad midagi pigem thrilleri sarnast, tänapäeval trumbatakse üksteist võigaste detailide näkku surumisega üle. Hiljuti just räägiti mingist "uuest ägedast" õudukast, mille esilinastusel suur osa rahvast oksele hakkas. Imeline kogemus, mida igatseda? "Naeratusel" oli reiting "keelatud alla 14" ja kuna Mini on alla 14, siis see jäi põhjuseks, miks ta vaatama ei läinud. L. pakkus, et K14 pole eriline reiting ju, vaatasin, et "Halloweenil" oli sama, aga ühel filmil, mille plakatil mees ja naine voodis, oli K16. Selge - seks paha, vägivald sobib. Lõpuks siis selgus, et osa Mini sõprade kambast läks kinno ja osa hängis niisama kaubanduskeskuses, seega ei jäänud ta üksi halliks vareseks, kelle paranoiline ema ei luba kinno minna. Need, kes käisid, hindasid filmi muuseas ilgeks jamaks ja üldse mitte õudseks. Tüüpilised teismelised.

Ma ise hiilisin omal ajal ainult "Ehast koiduni" vaatama, kui vanus välja ei mänginud, aga kedagi ei huvitanud. Vampiirifilmid olid ainukesed õudukad, mis mulle meeldisid. No kuni "Videvikuni" siis.

Ja nüüd kõik koos üten rütmin!

Kunagi hallil ajal, kui veel telekast Wremjat näidati, kurtis Laar seal, kuidas Ämm ja Maie muud ei vahi, kui "ainult üks Tantsud Tähtedega ja Luz Maria!" Ta ise tahtis miskit muud vist vaadata, aga ma ei saa guugeldada, sest piisab sõnapaarist "Tantsud tähtedega", kui ette visatakse miljon artiklit pealkirjadega: "Vaata, kuidas see või too tantsusaates midagi tegi!" Mu jaoks ülimalt kummaline, kuidas seesugune saade nii popp on, mida on seal vaadata?! Mina näiteks ei tea tantsimisest midagi, ma ei oska seda hinnatagi, põhimõtteliselt sama, kui iluuisutamine - kui pikali kukkus, järelikult läks halvasti, muud ei oska öelda. Ja iluuisutamine olla ka popp ala, mida vaadata. A miks? Kas kõik teised on tantsueksperdid?

"Jüri Nael ja Ants Tael!" - see on meil kodus üks nalju küll. Teine siseringi nali, mis meil on, tuleneb sellest, et ükskord tuttav meesterahvas küsis täiesti siiralt L-i käest, kui tihti ta oma naist välja tantsima viib. Tookord me vist suutsime mitte kõva häälega naerma hakata, aga omavahel ikka vahest tögame: "No millal sa mu siis "välja tantsima" viid ükskord?" Sest no me ei tantsi. "I don't dance not that I can't there's a pistol in my pants" nagu räppis Fat Joe. Mul pole isegi midagi püksis, lihtsalt ei kutsu tantsima. Mis imelik instinkt see on, et inimesed tantsivad? Miks mul seda küljes pole?

Ma olen olnud sunnitud käima seltskonnatantsude kursustel (vanemad väitsid, et eluks vajalik oskus, pole vaja läinud) ja rahvatantsus (põhimõtteliselt sama, mis iga teine trenn, esineda meeldis, muidu oli tüütu). Aga mulle on jäänud mulje, et enamik inimesi peab tantsimist nauditavaks tegevuseks, millekski, mille järele tekib loomulik soov ja mille üle ei arutleta, et miks. Tantsimine on pidu! Tantsides ei saa ju normaalselt suheldud, miks pidu sellega ära rikkuda, küsiks mina.

Ega laulmine parem pole, muuseas. Miks peaks üheskoos mingi laulujoru üles võtma? Päriselt tekib sisemine tunne, et laulaks? Mul küll ei teki. Laulgu need, kes oskavad. Ja siis ka muuseas iseenda loomingut, igasugused laulusaated, kus suvalised inimesed laulavad tuntud laule - jube ju, milleks? Et vaata kui hästi laulab? No laulgu, aga see on ju paljas etlemine, mitte looming. Etlemises pole mingit hinge. Juba lapsena jälestasin Entel-Tentelit ja Laulukarusselli, piinlik oli vaadata. 

Muusika on privaatne asi, mitte mingi kambaga nautimise värk. Kui ma olen ka mitmetuhandelise publikuga kontserdil, siis ma olen oma peas üksinda. Mind pigem segab seltskond, aga ma olen õppinud end välja lülitama. Ei ole nii, et publik annab kontserdile mingi lisaväärtuse. Ja publikuga lindistused, need on päris õudsed asjad - mingid jobud pläkutavad loo peale, huilgavad, sahistavad  - olge ometi vait! Kollektiivne nautimine on võimatu. Individualist maksimumini. Küll on hea, et arvuti taha rohkem kui üks ei mahu, keegi ei jõllita üle õla! Kõnekas fakt - me L-ga ei vaata isegi koos filme, mõnikord, kui ta avastab mingi filmi, mis ka mulle võiks huvi pakkuda, salvestab ta selle mulle hilisemaks, mitte ei kutsu, et tule, vaatame nüüd koos. Nii kena temast. 

Teatris ja kinos ju ka tunned, et oh, oleks ma siin üksi, oleks palju lihtsam süüvida - ei ole nii või? Mitte, et mulle inimesed ei meeldi, meeldivad küll, mulle meeldib inimestega suhelda, aga mitte nendega koos midagi kogeda. Ma saaks oma elamuse ise omaette kätte ja siis räägiks pärast teistega, kuidas neil oli. Aga koos laulda või tantsida? See võtab mõlemast variandist halvima, ega anna midagi vastu - ei ole midagi nautida ega pärast rääkida.

Aasta täis draamat

Reedel kinost tulles olin ma täis õhinat ja mõtteid, mida kirja panna, aga samas oli emotsioon kuidagi toores, panin ainult pealkirja "paberile". Kirjutama jõuan aga alles täna (teisipäev), kusjuures vahepeal toimus kooli kokkutulek, palju uut infot, emotsioone jne. Väga raske on ajust välja sikutada nüüd neid mõtteid, mis seal reedel värsketena olid. Seostub ju see teema ka otseselt filmi endaga  - peategelane Alissija pidi kirjutama igast nähtud lavastusest arvustuse, millega ta vahepeal hätta jäi ja sai seejärel tähtaja, et 24h jooksul peab arvustus kirjutatud saama. Ma leian, et tema töö oli väga raske. Jah, mulle meeldib kirjutada, aga selle eest palga saamisega tekib kohustus ning kui mulle omal ajal pakkus naudingut kirjutada mingi ilukirjanduslik tekst ükskõik millise etteantud teema kohta, siis arvamusavaldustega on teine lugu. Kui ikka mingit tunnet ei teki, siis saab asjast ainult pastakast välja imetud kirjutise. Kirjandid muutusid kohe tüütumaks, kui omaloomingu asemel arutlust nõudma hakati. Puškini ma jätsin näiteks vahele, sest tema luule ei öelnud mulle toona absoluutselt mitte midagi, ma ei saanud sellest aru. Kalevipoja-teemalise kirjandi kirjutasin julmalt eepose järelsõna pealt maha (ja sain viie). Teismelise jaoks mõttetu arhailine loba, mida kuidagi millegi arutlustväärivaga siduda ei osanud.

Alissija oli väga eriline leid, üks neid väheseid potentsiaaliga inimesi, kelle avanemine seisab ainult sobiva juhuse taga. Valel ajal vales kohas sündinu. Näidati ju filmis ka mõnd teist kandidaati ja oli selge, et neist poleks mitte midagi tulnud, kandideeriti vaid igavusest ja palgasoovist, teatrist kirjutajaid neist ei oleks olnud. Huvitav olnuks teada, oli siis peale Alissija veel mõni tõsiseltvõetav kandidaat üldse? Tegelikult ma ei saanud aru, miks inimesed seda filmi niivõrd taevani kiidavad, just ses osas, et uskumatu - ollakse siis tõepoolest nii stereotüüpides kinni? Alissija erilisus ilmneb ju lihtsalt selles, et ta ei ole stereotüüpne (väikelinna vene) tüdruk. Ma isegi ei saanud aru, mis erilisest emotsionaalsusest tema puhul räägiti - normaalne noor inimene ju?! Aga noh, siin tuleb jälle mängu mu enda isiksus ja need küsimused, et kas ma mitte venelane ei ole. Ehk meil ongi peas kinni see, et kui venelane, siis raudselt emotsionaalne ja kindlasti rohkem kui keskmine eestlane. Aga siin jälle see "erinevused grupi sees on tegelikult suuremad kui gruppide vahel".

Film paneb mõtlema sügavalt selle üle, kui palju mõjutab meie elu ikkagi päritolu. Enne filmi rääkisin just sõbraga, kes mainis, et ei saanud suurde linna kooli sisse selle tõttu, et ta polnud teadlik sisseastumiskatsete kuupäevadest, lisaks ei saanud ta endale lubada ilma stipi ja ühikata kooli. Minu jaoks kerkivad siit kohe küsimused - aga su vanemad? Kas nemad siis ei aidanudki sul karjääri planeerida? Täiesti naiivne küsimus, saan aru. Paljudes peredes on perspektiivid hoopis teised - ongi Maxima ja rikas mees, mitte mis eriala ülikoolis valida. Isegi siis, kui potentsiaali oleks. Teisalt on ülikoolides hulganisti rahvast, kes tulid ainult paberit saama. Alati ei saa lootma jääda võimalusele, et küll elu asjad paika paneb, sageli on oma tõelise kutsumuse avastamise hetkel juba liiga hilja. Vähesed noored inimesed on sedavõrd ettevõtlikud ja enesekindlad, et suudavad ilma välise tõuke ja mentorita aktiivselt oma unistuste poole püüelda. Sa võid tahta oma väikeasulast ära, aga iseseisvalt tegutsedes võid lõpetada kordi hullemas kohas kusagil välismaal, sest usaldasid inimesi, sul ei olnud kogemusi jne.

Teine asi, mida filmi puhul vau-elamusena välja toodi, oli see vana hea "iga inimene on universum"-teema. Jah, mis seal üllatavat, ongi ju, selge see. Mu meelest viib see mõte aga palju süngemani - mõelda vaid, kui palju erilisi inimesi meil surnuaedadel on. Veelgi enam, ristideta haudades kusagil sõjaväljadel. Õudne. Elu traagika on see, et paljude inimeste potentsiaal jääbki avastamata ja kasutamata.

Teater. Seda filmis palju ei olnud ja selgeks sai see, et maitse on kaasa sündinud. Ilma igasuguse varase kogemuseta leidis Alissija, et "tordiga näkku" komöödiad ei ole see, mis teater tema jaoks olla võiks. Ilma eelteadmisteta oskas ta eelistada kunsti. Ma kujutan ette, et paljud teised kandideerinud inimesed oleksid ehk just hinnanud tükke, mis rahva naerma ajasid, sest olgem ausad, ka suurem osa pidevaid teatriskäijaid eelistab just seda. Et saaks nalja ja oleksid ilusad kostüümid.

P.S. Enne filmi näidati kahte treilerit nii halbadest filmidest, et ma panin vahepeal silmad kinni. Üks oli mingi ülilabane komöödia tuletõrjujatest ja teine klišeelik romantiline jõululugu. Õõh, kas tõesti leidub inimesi, kes säärast asja vaatavad? Miks nad seda teevad? Miks nad sihukesed on?
P.P.S. Enne tüütuid treilereid saad nüüd kinolinal kaasa elada sellele, kuidas mõned saalisistujad oma telefoniäpiga suurel ekraanil mingit telekamängu mängivad. Kes selle välja mõtles? Miks? Mis tal arus oli? Pärast saatis kino mulle rahuloluküsitluse, kus tahtis teada, miks ma ometi snäkki ei ostnud, varianti "ei tahtnud" ei olnud ette nähtud. Järeldus: suurte kinokettide eesmärk on selgelt ainult meelelahutus, mõttega filme peaks ilmselt vaatama minema nišikinodesse (a la Elektriteater Tartus).

Inimene on imelik

Ma, ausalt, hoidun enamasti Postimeest lugemast, aga see viimane kõmuline kontratseptiivide vastane arvamuslugu hakkas mulle silma Postimehe Tartu osast, mida ma kohalike uudistega kursis olemiseks ikka vaatan. Iseenesest on hea näitaja, et ka niivõrd peavoolust erinevad arusaamad meedias kajastust leiavad, ikkagi demokraatia, kedagi ei suukorvistata, kuid ma hästi ei usu, et toimetajad ise asjale läbi huumoriprisma ei vaadanud. See selleks, seegi oleks okei, kui oma suhtumine endale jätta, aga miskipärast tuli sama päeva õhtul (kuigi jah Elu24-st, kus miskit niikuinii oodata ei ole, aga mulle kuvas seda uudist taas Tartu Postimees) uudis, mille sisuks olid Twitterisäutsud eelnimetet artikli kohta. Klikimagnet missugune - kõigepealt kirgi küttev artikkel, seejärel naerame sama asja üle, mille ise avaldasime, kaks kärbest ühe hoobiga. Mis mind tegelikult ohkama pani oli lause: "loe vaimukamaid stiilinäiteid!" ja taaskord, huumoritaju on erinev, aga enamikes säutsudes nägin mina küll ainult labasust, mis nende autoreid küll kuidagi paremas valguses ei näidanud kui artikli autorit. Pean silmas eriti just neid "vaimukusi", mis käisid autori välimuse pihta - madalaim tase üldse.

Millegipärast on kuidagi nii, et "loll" on kohutav sõna, mida kuuldes kõik kangesti solvuvad, aga "kole" ei ole, kuigi lolluse vastu saab enamasti midagi ette võtta, välimuse osas on inimese oma süüd vähe. Ja ka lollid on tegelikult ideed, mitte inimesed (analoogia lasteaiast - paha ei ole laps, pahad on vahel tema teod, eks), kuigi meie meedia on varemgi harrastanud ilkumist vaimselt vähemvõimekate üle (a la Oksmaa, kes osales ju puuetega inimeste Eurovisioonil) ning siis me imestame, et kust see koolikiusamine ometi tuleb? Öäkk, ausalt. Ja ma ei ole siin mingi silmakirjateener, ise olen ka omavahel olles mõne isendi kohta arvanud, et loll ja kole, aga tegelikult on isegi siis pärast endal vääritu tunne. See ei ole mingi selline "avameelsuse uhkus", et niikuinii kõik räägivad nii, mõni vapram ütleb otse välja, kuidas asjad on. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mõnda inimest üldse ei häiri kellegi teise välimust negatiivselt puudutavad kommentaarid ja ta need ilma filtrita avalikuks teeb. Ilmselt see näitab mu enda sisemist ebakindlust, eks, kardan, et keegi minu kohta midagi ütleb?

ERR-ist lugesin rahustuseks Sveta Grigorjeva luuletust, mis mulle meeldis ja avastasin, et küllap ma siis ikka loll pean olema, sest luule avaldab mulle muljet ainult siis, kui see on realistlik (ma isegi ei tea, kas see on õige sõna) nagu Grigorjeval või siis toreda riimiga a la lasteluule ja Contra. Ilmselt ma jälle tegin sel ajal koolist poppi kui luulest räägiti, aga ma ei tea siiani (humanitaarklass!), misasi on näiteks sonett ja kuidas luulet üldse hindama peaks. Ses osas ma pole vist vähemuses, luulet loetaksegi üldiselt vähe, aga ikkagi kuidagi piinlik on, kui loed Underi või Viidingu väidetavalt meisterlikku luulet ega saa üldse aru, milles kühvel. Ma isegi kahtlustan, et siin võib olla mingi seos sellega, kuidas ma ka tavasuhtluses mõistan vaid otseöeldut, igasugu tagamõtted ja tundevirvendused jäävad mu jaoks püüdmatuks. Luules võib mingi metafoor mind puudutada ainult siis, kui mul endal tekib sellega mingi assotsiatsioon, mälupilt isiklikust kogemusest, muidu mitte. Taaskord - on see empaatia puudumine? Pigem mingi "sisemise lüürilisuse" puudumine, mida mulle kunagi ka ette heideti stiilis - ei oska luulet õige rõhuga lugeda, järelikult ka ise tundetu. Kõrvalepõikena - luulet ette kandma mind sellest hoolimata sunniti (ma tõesti ei sallinud seda, sest ei mõistnud), kuna algklassides olin ma üks väheseid, kes seda suutis ja hiljem oldi juba harjutud, et kui olen kogu aeg lugenud, loen edasi. Kuni siis ühel hetkel tuligi õpetaja poolt see pettumus, et ma ikka ei suuda luulet õigesti lugeda.

Teisalt, reedel käisin ma vaatamas balletti Don Juan (soovitan soojalt, ma absoluutselt tantsukunsti ei tunne, aga seda tundmatagi oli lahe vaadata. Väidetavalt olla selline pikantne lavastus, aga mu meelest punastama võis seal miskit ajada küll vaid tõelisi puritaane. Ja me istusime päris esimeses reas, nii et nägemata ei jäänud miskit! Kujundus ja kostüümid olid fantastilised, näiteks kabeliaia stseen on mu meelest üks stiilsemaid, mida ma lavalt üldse näinud olen, selline peen gooti-romantika, kuigi, riivatu nunn meenutas kahtlaselt Lady Gagat...Seekord mängis kõige tähelepanuväärsemat, Diavolo ehk saatana osa Alexander Drew, mitte Brandon Alexander, keda võis näha varasemal hooajal ja ka etenduse plakatil. Mu meelest sobis Drew isegi paremini sellesse rolli, sest Brandon Alexander jätab fotodel väga leebekese mulje, kuigi ka tema osatäitmist väga kiideti. Aga jah, päris musta saatanat enam ei näe, selle asemel on teistest peajagu pikem imposantne põrguvürst. ), laupäeval aga põrandaalust punki, kohe päris põranda all, sest Hell tehti üle pika aja lahti ja peaesinejaks oli peavoolu-kriitiline Moskva punkbänd Rat's Eyes. No ja see meeldis mulle ka väga, kuigi elamused erinevad üksteisest nagu siga ja kägu.

Pildil Soome punt Cockbox

Must Kast - Ernesto küülikud

Mini soovis sünnipäevaks teatripiletit ja esialgu oli tal nõudmine, et etendus toimuks Vanemuise suures majas. Lapsed ikka ihalevad glamuuri, nii nagu ka mu vanemate teatrikogemusse kuuluvad kindlasti kook-kohv-konjak. Ma ise võin vabalt kuskil tilkuvas angaaris puupingi peal ka istuda (ok, mitte väga kaua), kui etendus mind köidab. Vanemuise suure majaga oli aga see häda, et meil seal etenduvatest lastetükkidest kõik nähtud va Kaunitar ja koletis, sest sellele ma sügisel pileteid ei võtnud, kuna enamik etendusi toimus alles kevadel. Kevadel muidugi selgus, et teised inimesed niimoodi ei mõelnud ja meil jääb üle oodata järgmist hooaega. Pidin kurvastusega teatama, et teatrisse vist ikkagi ei saa, kuni märkasin kesklinnas lehvimas üht plagu kirjaga Must Kast mängib Saksa Kultuuriinstituudis lastelavastust Ernesto küülikud. Kõrvalepõikena - esimese hooga ei jäänud mulle etenduse nimi meelde ning guugeldasin tulutult "lasteetendus jänesed", mis õiget tulemust ei andnud ning pidin spetsiaalselt uuesti kesklinna plagu lugema minema (ja ta on kuulutanud, et tal on hea mälu!).

Ostsin piletid ainult lastele, kuigi peale Danzumehe arvustuse lugemist plaanisin endalegi pileti osta (koha pealt oleks ka täitsa saanud). Siiski õnnestus Mikrol paar päeva enne etendust endale jõletu köha hankida, ma tean, et paljusid see teatri- ja kontserdisaale külastamast ei sega, aga mind küll. Selle tulemusena saan aga teile nüüd suure suuga etendust kiita! (Mikro ei pidanud õnneks kurvastama, sest ta oli teatrikülastuse ära unustanud ja me lihtsalt teesklesime, et läheme Miniga hoopis lastevanemate koosolekule #aastaema.)

Aga lavastusest siis -  ma ei ole ammu midagi nii hoogsat, leidlikku ja kaasahaaravat teatrilavalt näinud ning elukaarest sõltuvalt vaatan ma just peamiselt lastelavastusi.

Mulle meeldis koht - väga intiimne, pisike ruum, kus isegi prillid koju unustanud siinkirjutaja näitlejate miimikat päris hästi nägi.  Taaskord kõrvalepõikena - ma lapsena tegelikult pelgasin selliseid saale, üks esimesi pisisaale oli siinkandis toona Ugalas ja mulle, kui suurte saalidega harjunule, oli see paras ehmatus. Teisalt on tänapäeva lastele eksperimentaalteatrid ilmselt rohkem tuttavad. Teatritelk on samuti selline huvitav kadumakippuv nähtus, mille elustamine on tänuväärt tegevus.

Igasugu pisidetailid ja markeeringud "puust ette ja punaseks" asemel on samuti üks mu lemmikasju teatris. No et ei ole täisdetailne mootorratas laval, vaid ka mootorratast mängitakse. Antud lavastuses veel peategelase liikumine kohtade vahel, öö ja päeva vaheldumine, taustahelid. Kõik põnevamalt üles ehitatud kui mingi jutustaja hääl rääkimas, kuidas "kahe päeva möödudes jõudis peategelane suurde linna". Teekonnaloole väga palju juurde andvad elemendid! Kolmandat korda kõrvalepõikena, kunagi ammu (kooli)teatrilaagris, juhendas meid Andres Puustusmaa, pidime etendama massistseeni turult - et no mis see siis on, igaüks pusserdab midagi teha ja ongi olemas?! Üldse mitte - igaühel oli oma konkreetne lause (täiesti juhuslik, muide), mida ta pidi ütlema ja sellest siis moodustus kokku ühtne "turuatmosfäär" - tegelikult väga täpne töö, et jätta mulje millestki korratust. See oli mul toona vau-efekt ja ilmselt seetõttu hindan kõrgelt kõike sarnast, kui kusagil silma-kõrva jääb. Antud etendusest jäid meelde veel ka telefoni "lahendus", vangla, lihuniku röövimissteen ning muidugi ka tegevusse sobivalt seotud mustkunstitrikid.

Sisu, sõnum - lastelavastustega ja üldse lastele mõeldud kultuuriga on sageli see häda, et sõnumit kas pole üldse, on mingi arusaamatu jant või siis on sõnum väga moraalitsevalt ette kantud - "rebjaata, budjem žit druužna!" nagu vanasti kombeks oli. Siin seda ei olnud, selgus saabus tegevuse käigus, loogiliselt, mitte hiljem näppu viibutades. Isegi karakterite puhul oli suudetud must-valget lähenemist vältida. No näiteks politseinik, keda jäneste kannatused üsna külmaks jätsid, aga kes kohe elavnes selle peale, kui selgus, et loomafarmis on palkade maksmisega probleeme. Ei olnud märgata ka seda erisust, et näe, need naljad olid väikestele, nendest teistest aga saavad ainult suured aru. Vägagi mõistetavalt oli näiteks esitatud pankade ja laenu temaatikat, mis jõudis sarnaselt pärale nii suurele kui väiksele. Ja teema oli aktuaalne - karusloomafarmid, mitte lihtsalt üldine "maailmarahu". Lisan, et Piret Raua algteksti ma lugenud ei ole.

Näitlejad ja rollid - kõik olid ägedad! Päriselt, igas rollis (ja neid nelja peale jagus) oli midagi omapärast, kõik olid omaette karakterid, keegi ei jäänud statistiks.

Igatahes soovitan väga soojalt vaatama minna, etendusi on veel aprillis-mais.

P.S. Hetkel populaarsesse muti-teemasse läheb samuti hästi, kuna parim ravim mutistumise vastu on elurõõm ja lapsemeelsuse säilitamine, seega sobib see nagu rusikas kortsukreem silmaauku. Jah, ma olen kursis klišeega, et teatris käivat enamasti keskealised naised koos sõbrannadega, aga mutt tsirkusetelki pisikeste pinkide peale istuma ei tükiks.

Ma ei taha seda vaadata!

Mikro kisab alati nõnda, kui kuhugi mingi väike kriimustus tekib. Õudseks läheb asi alles siis, kui on avastatud, et põrutada saanud põlvest ka verd tuleb, enne seda on lihtsalt halb, siis läheb aga paanikaks. Eks ma olen üritanud selgitada, et inimese sees ongi veri ja selles pole miskit õudset, aga no keda ma petan, ise olen ka ju selline nõrganärviline. Muidu võiks ma vabalt olla kolmanda põlve meditsiinitöötaja, aga see on välistatud.

Siis käib meil aga kodus (see käib meil kodus tegelikult nö ajakirjaringluse käigus - ühed tellivad, loevad läbi, annavad meile, meie omakorda anname edasi ja ausõna see ei ole ilustav nimetus teiste postkastidest näppamise kohta) ajakiri "Imeline Ajalugu", mis minu poolest võiks kanda hoopis nime "Ilge Ajalugu". Lapsed loevad ja vaatavad seda huviga, kui mõni peab oma lapsi telefonist eemale meelitama, siis mul on vahel tunne, et peidaks need ajakirjad kuhugi ära. See pole muidugi lahendus, piisas mu emal vaid millegi kohta öelda, et ära sa seda loe, ma kohe haarasin selle kätte, va "Mumuu", selle puhul ma adusin, et tegemist on tõeliselt õõvastava ja ahastamapaneva looga, mitte nagu raamat "Inkvisitsioon", mis omamoodi ikka põnev ka oli....

Mikro on näiteks neist ajalooajakirjadest õppinud sõdureid kartma. Ma olen üritanud selgitada, et need Kaitsekolledži mehed, keda linnas ikka näha võib, ei ole mitte sõdurid, vaid riigikaitsjad. See omakorda on kaasa toonud selle, et iga sõduri puhul on tarvis teada, kas see oli hea või paha sõdur, seda kaasaarvatud kõigi sõjamonumentide juures...Mis on omamoodi keeruline, sest ma hakkan keerutama, et no sõltub ju vaatenurgast, oli ta meie või nende, samas ega sõdur ise ole paha või hea, teda on sõdima saadetud jne. Saab nüüd laps sellest aru?! L. igatahes arvab, et vallutaja on paha, oma riigi kaitsja hea - a kas alati ikka saab nii must-valgelt öelda?

Igatahes, nüüd tuli välja see Lars von Trieri hirmus film, mida ma iial vaadata ei suudaks (ma ei mõtle, et "issand kui rõve", vaid ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda), aga arvustusi on ikka huvitav lugeda. Silma on jäänud arvamus, et Trier näitab kui trivialiseeritud on vägivald, kuidas rahvas nõuab verd ja soolikaid. Huvitav, ses osas ma olen vist vähem "inimlik", sest seda soovi minus absoluutselt ei ole. Ma vist tõesti ühtki hukkamist vaatama ei läheks, olgu need inimajaloos nii populaarsed kui tahes.
Kaur hiljuti arvustas Goodreadsis väärtkirjandust, "Punast sorgot" ja no hea oli, et arvustas, ma tean, et seda ma kätte võtma ei hakka. Veri, soolikad ja elusalt nülgimine pole kohe üldse minu teemad. Võib öelda, et ka ma ise trivialiseerin vägivalda, sest eemalt mahalaskmisega mul jah seda emotsiooni pole.

Rassistlikult rääkides, mulle tundub, et nende hiinlastega ikka mingi teema on. Vanasti mul isa vaatas neid jõledaid Hiina filme ja isegi tema tunnistas, et sealkandis on vägivald kuidagi eriti fantaasiarikas. A la "Hiina piin", eks. Hullem on aga see, kuidas mind tegelikult häirib see, kui teised inimesed seesuguseid jõledusi tuima näoga vahivad. Mul lähevad käed rusikasse ja tahaks küsida, kuidas vaatajale meeldiks, kui ma talle raudlatiga vastu pead annan või fantaasiarikkalt vägistan - naudid kohe säärast värki või, kuidas sa seda vaadata suudad?! Liigne empaatia vist? Mingi enesekaitserefleks?

Räägib inimene, kes hetkel loeb doktor Mengelest. Seal õnneks midagi väga detailselt ei kirjeldata, pole sellise suunitlusega raamat. Millega seoses meenub mulle huvitav kogemus näitemängupäevadelt, kus me paar korda (keskkooli)klassi näiteringiga esinesime. Me vaatasime teiste etendusi ka ja siis oli seal üks trupp, juhendajaks noor ja ärgas meesterahvas, õpilastele kindlasti meeldis ja siis nemad olid teinud oma etenduse...arvake ära, millest? Koonduslaagritest ja doktor Mengele huvitavast tegevusest seal! Tsementi täis valatud emakas oli üks huvitav episood näiteks. Igatahes detailseid võikusi laoti seal vaatajate ette üksteise järel. Ma ei tea, kust lavastaja selle teksti ammutanud oli, mulle nii võigast koonduslaagrite elu kirjeldust ühestki ajalooraamatust ei meenu. Auhinnatud nad selle näitetüki eest minu arust ei saanud, saalis oli kahtlaselt vaikne ja ebamugavus hõljus õhus. Kas lastega peab midagi sellist tegema? Vatis elamist ei propageeri, aga tol hetkel tundus see kõik siiski vale, oksendada tahtnuks, aga võib-olla tõeline kunst peabki selline olema. Lapsi pole vaja sellest säästa.

"Ei kannata jälkusi" - huvitav, kas see on mingi diagnoos? Trieri juurde tagasi tulles, kas ühiskonnas on vägivalda tõepoolest nii palju, et me seda enam tähelegi ei pane? Ma ei tea, ma ei vaata Youtubest peade maha lõikamise videoid. Ükskord üks sõber oli postitanud mingi peata laiba FB-sse mingisse toredasse gruppi, kus kaadrite järgi filme pidi ära arvama ja õnnetul kombel ilmus see tema postitus ka minu FB seinale, ma tõesti tahtsin ta roppude sõnadega läbi sõimata. Ja ma ükskord raporteerisin FB-le ühest gorecore tibist, kelle kontole ma kogemata kombel sattusin ja mis mul südame pikaks ajaks pahaks ajas. Jajah, jätke mulle mu roosa maailm, karvaste jänkukeste ja vikerkaari peeretavate ükssarvikutega! Ja inimese sees on maasikalimonaad.

Ahjaa, tulenevalt sellest "inimkeha puutumatusest", mida ma hindan, ei kannata ma ka absoluutselt igasugu S&M värki, isegi niisama nalja pärast tehtu tekitab kerget õõva. Ära pane minu nähes punast palli suhu!

Mees, kes teadis ussisõnu Vanemuises

Ma olen viimasel ajal teatrisse sattunud ainult lasteetendusi vaatama, aga "Mees, kes teadis ussisõnu" tahtsin kohe kindlasti näha*. Kui ma raamatut lugesin, mõtlesin kohe, millise võimsa ekraniseeringu sellest teha saaks, noh, siis kui oleks umbes sama palju raha kui "Sõrmuse isanda" tegemiseks läks. Seda teatris lavastada tundus üsna hullumeelse ettevõtmisena. Kui ma nüüd lisan siia, et Saša Pepeljajev lavastas kogu maailma põhimõtteliselt ainult nelja elementi - ämbreid, toikaid, spiraaltorusid (raudselt neil on mingi tehniline nimetus, no need, mida ventilatsioonitorudena kastutatakse tavaliselt) ja toidukilet kasutades, siis saan aru, kui küündimatu ja kastis kinni minu arusaam oli.

Millegipärast tuli sellele mõeldes meelde vvn ja tema "Lihtsad valikud", mida osa arvustajaid kritiseeris vähese maailma ülesehituse kirjeldamise eest - et no mismoodi mõtle ise juurde?! Selline lähenemine vist kas sobib või mitte. Mulle sobib, aga näiteks on mul kodus üks viieaastane, kelle jaoks peab kõik olema "õigesti" - ei mingit kujuteldavat, väljamõeldut ega võimatut! Mitte et ma tahaks fantaasiavastased vähearenenutega võrdsustada, no vahel ikka kuningas ongi alasti, aga mu meelest on suur saavutus see, kui sa suudad skemaatiliste vahenditega luua ka teistele kaasaelatava maailma. No mitte nii siis, et seletad, "see post siin on jõulupuu", aga keegi teine vedu ei võta.

Käisime teatris neljakesi ja pooled meist olid eelnevalt raamatut lugenud, pooled mitte. Need lugenud pooled olid seda samuti aastaid tagasi teinud. Lugu läks väga kenasti käima, järk-järgult hakkas loetu silme ette kerkima. L., kes lugenud ei olnud, väitis, et alguse "Nõiutud saart" (te ju ometi teate seda omaaegset õudus-multikat) meenutav lavapilt ehmatas ta natuke ära, aga hiljem tuli tekstiosa üha juurde. Kindlasti ei olnud see klassikaline rollikeskne lavastus, pigem visuaalsele üldpildile rõhuv, kuid samas oli ka ühtne lugu olemas. Sai nii tegevusele kaasa elada kui ka kunsti nautida.

Absoluutselt geniaalsed olid mu meelest rästik (kogu tema liikumine - saad aru, et see on uss, mitte inime), Alo Kurvits, eriti siilina (ausalt see oli ägedam isegi kui tema põhiroll vanaisana, aga ilmselt seetõttu, et ma teadsin vanaisarolli veidi ette), muidugi Mõmmi (ma armusin temasse juba raamatus, aga seal ju öeldaksegi, et inimnaised on karude ees relvitud...). Kirikuisa Johannese rolli tekstiline pool oli samuti huvitavalt üles ehitatud. Ainukesena jäi mulle segaseks Meeme, alles etenduse lõpus jagasin ära, et "ah, see on Meeme!" - minu arusaam Meemest raamatu põhjal oli "üks tõeline flegma".

Praktilise näpunäitena ütlen kõigile, kes kavatsevad Vanemuise väiksesse majja etendusele tulla, et võimalusel tuldagu rannariietes, sest saalis valitses ikka jõhker saun. Eriti valus oli kontrast laval lõõtsuva tuulega, millest saali ei jagunud iilikestki.

Väga hea tõelise asjatundja arvustuse lavastuse kohta leiab Danzumehe blogist. Lisaks ainult niipalju, et võrreldes esikaga oli muutunud see, et vanaisa tundlad olid muutunud tõelisteks äratuntavateks mürgihammasteks.

Etenduse pikkus (3:20) mu jaoks liig ei olnud, teine vaatus oli pealegi oluliselt lühem, ainult see palavus.

P.S. Mõtlesin, et ma vist ei olegi kunagi ühtegi halba etendust vaatamas käinud. Kooliajal oli üks kolmevaatuseline sürr "Tarelkini surm", mille kontrolletenduselt peale esimest vaatust sai ära tuldud, aga hiljem selgus, et see nülitigi vaatusevõrra lühemaks. Vanemad tihedamate teatrikülastajatena seevastu on küll tihti pettunud olnud, aga nad käivad ka sageli komöödiaid või suisa farsse (ema nüüd lubas pühalikult, et ei iial enam ühtki farssi) kaemas. Kui nali ikka naerma ei aja või suisa labane tundub, ei ole tõesti meeldiv.

* Pärnu Endlas lavastas samaainelist lugu Johannes Veski, aga seda ma kahjuks ei näinud (isegi ei teadnud sellest midagi), mu vanemad see-eest käisid ja oli ka tore olnud.

Nostalgianeljapäev - London

Vaatasin just (täna viimast päeva järelvaadatav!) dokki britpopi aastatest ja nostalgiahoog tuli peale. Toona ma olin ju teismeline ega saanud britpopi hullusele üldse pihta - ok, Damon Albarn oli vähemalt ilus, aga Oasise-vennad? The Stone Roses? Pulp? Jube, kuidas sellise välimusega üldse kuulsaks võis saada?! Praegu on hea naerda, aga teismelisele oli selline asi väga tähtis (nojah, paljud ei saagi sellest muidugi kunagi üle). Igatahes tore nostalgiline film, vaadake, kui jõuate! Vahvad on ka kõik need erinevad inglise keele aktsendid, mida filmis kuuleb. Alan McGee, vaatasin nüüd järele, on šotlane ja no see tema räägitav keel on esmakuulmisel ikka selline, et inglise keelt väga ei meenuta. Ega noorem Gallagher ka palju maha ei jää.

Endal on mul UK-ga selline vastuoluline suhe. Euroopas on kaks linna, kuhu mind kohe kuidagi ei tõmba, üks neist on üllatus-üllatus Pariis ja teine London. Miks? Sest eelkõige seostuvad mulle nendega pime keskaeg, katk, giljotiinid, veriste kätega monarhid, vaesus-nälg-vägivald. Miks? Hüljatud, Prints ja kerjus, Oliver Twist jne. Pariisi ei olegi siiani sattunud ja ka Londonisse jõudsin üsna hilja, 17-aastaselt ning vastu tahtmist (arvutasin just mitukümmend aastat tagasi see oli ja pidin üle kontrollima, liiga müstiline number tuli, aga paraku viga ei teinud...). Kohe seletan. Ma olin nimelt see õnnelik laps, kelle vanemad kõigile oma reisidele kaasa võtsid. Algasid need kohe peale piiride avanemist ning nii ma olingi juba 90. alguses käinud näiteks Tenerifel, mis oli toona suur eksootika, ühtki kaasmaalast seal kohata oleks olnud erakordne juhus, samuti sai läbi sõidetud pea kogu mandri-Euroopa. 17-aastaselt oli mul kõigest kopp ees. Jälle vanematega reisile? Oo ei, tahaks olla kodus ja sotsialiseeruda normaalsete inimestega. Päris nutu äärele viisid mind jutud Inglismaale kolimisest, millegipärast sellest asja ei saanud, aga mina omakorda ei mõistnud, kuidas teised võisid arvata, et see oleks lahe (no koolis klassiõed arvasid). Ma isegi ei tea, kas vanemaid said aru, kui ohtlik see mu igatsetud sotsialiseerumine olla võinuks või lihtsalt omasid siirast soovi mu silmaringi avardada (mõlemat ilmselt), ma oleks vabalt võinud ka koju jääda, sest vanaema oli kodus aga kaasa mind alati võeti.

Juba lennukis kirjutasin mahajäänud peikale pikki kirju (mida ma kunagi üle ei andnud, sest ta poleks iial viitsinud neid lugeda) kui nõme see reis ikka on. Peatusime Londonis jõulude paiku ja ega see parim aeg reisiks just polnud - pime, külm, tuuline, vihmane. Mu kõrvad läksid maandumisel lukku ja seetõttu keeldusin ma esimesel päeval üldse hotellist välja minemast (palju õnne, teismelisega on nii tore reisida, eks..). Millegipärast ongi mul eredamalt meeles siseruumides toimunu, kuigi käisime ka peamised vaatamisväärsused, Big Ben, Westminster Abbey, London Bridge, läbi. Siseruumides "veeti mind" vaatama muusikale Cats ja Hüljatud. Esimese jaoks oli lausa eraldi teater ehitatud ning laul Memory mulle päris meeldis, kuid kõige enam on meeles see, kuidas meie ees istus latiinode pere ja sealne minust mitu aastat noorem peretütar musitas kogu etenduse oma peikaga, mõtlesin kui ebareaalne see meie ühiskonna puhul oleks...Hüljatud oli siis täpselt see sama muusikal, mida praegu meil Vanemuine esitab, isegi reklaamplakat on sama. Seda etendav teater oli klassikaline ja väga võimas - palju rõdusid, punane samet kõikjal, hiiglaslikud kroonlühtrid. Meelde jäi see, et meie ees istus lesbipaar. Ega jah, maailmapilt avardus.

Tegelikult on mul kõige võimsama elamusena siiski ka midagi harivat meeles, nimelt The British Museum. Käisime seal isaga kahekesi, ilmselt emal oli minu vingumisest halb tuju tekkinud, ja tundus, et olimegi isaga enam-vähem ainsad külalised selles võimsas hoones.  Kõike me läbi käia ei jõudnud, sest sulgemisaeg lähenes ja muuseum on tõesti suur, aga meeles on eelkõige Egiptust käsitlev osa oma muumiatega ning Lindow mees, kelle laipa sai klaaskastist vaadata. Eks ma olen pigem muuseumiinimene ka kui muusikalifänn (vastupidiselt emale).

Igatahes olen ma seda meelt, et reisimine kindlasti on lapsele arendav (vanemale kui ütleme, 3-4 aastat siis), kuid miks minust endast erilist reisiselli kasvanud pole? Äkki sama teema - vanemad organiseerisid, vastutasid, olin sellega harjunud, ise korraldamise peale ei osanud nagu tullagi? Eks iseloom ka loeb muidugi, mäletan, kui käisime siis juba vastsete täisealistena suurema seltskonnaga (jälle, mina ei pidanud midagi orgunnima) reisil läbi Itaalia ning ööbisime erinevates kämparites. Seal oli üks neiu, kes iga õhtu läks välja ümbrusega-inimestega tutvuma ning imestas, kuidas meie küll ei tule. Meie sõime ja heitsime magama, et järgmiseks päevaks planeeritud käikudeks puhanud olla. Nüüd elab see neiu ammu Californias. Mina ütlesin üles oma stipendiumi Erfurtis, sest noh, kaugel ju ja igasugu ootamatusi võib ette tulla, ma ei tunne seal kedagi ja üldse, maa on külmand, kärss kärnas.

Põhiprobleem on vist siiski selles, et üksi! L. ei ole samuti eriline organiseerimisfanaatik (minu huvi reisida ei kaalu üles minu tahtmatust organiseerida) ja seetõttu ma kunagi isegi heietasin ketserlikku mõtet, et oh, oleks mul mõni selline sõbranna, kes mu kaasa kutsuks. Tegelikult isegi oli/on, aga ka tema elustiil on hetkel nii palju muutunud, et reisida ei ole võimalik. Saladuskatte all võin küll öelda, et sel aastal võtsin vastu otsuse proovida ja reisingi päris üksi, pehmendavaks asjaoluks see, et kohapeal ootab sõbranna ees (mis omakorda välistab võimaluse, et ma peaks end SÜÜDI tundma, et ei võta kaasa lapsi ega meest).

No see ei ole küll enam normaalne!

Meil on koju tellitud lasteajakiri Täheke. Mängude ja uudiste jälgimiseks loen ka selle FB-lehte. Täna oli sinna üles pandud uue märtsinumbri esikaanepilt, näitasin seda Minile ja küsisin, ega meil seda postkastis polnud. Ei olnud, nentis Mini, aga lahe pilt, pane sellele "like" ka!

Pilt FB-st, autor Gerda Märtens:

Panin laigi ära, niisama vilksamisi vaatasin ka kommentaare (on halb komme, on). Ei hakka tsiteerima, aga üldjoontes siis: "Kleidis mees? Kuidas seda lapsele seletada? Ega mul muidu pole selliste vastu midagi, aga lasteajakirjas?"

Päriselt? Ütlen veel, et ei minul ega Minil mingeid küsimusi või selgitamisvajadust ei tekkinud. Lihtsalt naljakas pilt, näha ju, et teatrilava, teatris mängivad inimesed ka hunte ja karusid, miks siis ei võiks üks vuntsidega onu baleriini etendada? Võttes arvesse veel sedagi, et varasematel aegadel naisi teatrilavale ei lastudki, kõik naisterollid tuligi meestel kanda. Ma räägin küll vaid enda kogemustest, aga tõsiselt kahtlen, et lastel selle pildi peale hämming tekib, pigem on tegemist täiskasvanute oskusega igasugu lisatähendusi välja mõelda ja näha tonti seal, kus seda ei ole. Fantaasiate tsenseerimine tundub üldse kuidagi viimase aja teema olevat.

Kui keegi aga tõesti arvab, et kleidi kandmine teeb mehest koheselt perverdi ning on muidu võigas ja ebamehelik, siis vaadake neid tuntud mehelikkuse iidoleid, rockstaare, kleitides näiteks siit.

Käisin esietendusel. "Arkaadia" Vanemuises

Nädalavahetusel juhtus taaskord lugu, mis kenasti illustreerib seda "soovi ja sa saad"-teooriat. Ehk siis pidime reedel Psychoterrorit kuulama minema, kõik oli kenasti organiseeritud ja puha, aga siis tuli teade, et kontsert lükkub määramatuks ajaks edasi. Nojah, ikka juhtub, teeme siis midagi muud - vaba õhtu ju sai valmis kaubeldud. Loomulikult ei toimunud sel päeval ühtegi muud normaalset üritust ja nii jäigi sõelale variant "ah, lähme ja vaatame niisama". Omaette mõtlesin, et tegelikult võiks täitsa teatrisse minna (sobiv lüürika Psychoterrorilt: "ma ei käi teatris, olen pastajana purjus"), aga loomulikult ei saa niimoodi eksprompt kuhugi pileteid. Reede hommikul siis teatas ema, et ta ikka lapsi hoida ei saa ja lisaks tuleb leida keegi, kes tema eest laupäeval Vanemuisesse "Arkaadia" esietendusele läheks. Ole ettevaatlik, mida sa soovid, eks.
Ma vist ühelgi esietendusel varem käinud ei olegi, igatahes hoiatati, et sinna tuleb kogu "Tartu eliit" kohale. Põhimõtteliselt nii oligi, lisaks mulle tuttavatele ülikoolitegelastele, poliitikutele ja ajakirjandusinimestele ning muidu seltskonnanägudele, luges isa üles veel terve hulga ärimehi ja advokatuuri liikmeid, kelle nägusid mul au tunda ei ole. Jube põnev, eks? Nagu Tallinnasse oleks sattunud. (Me käisime vanasti sõbrannaga pealinnas ja lugesime alati pärast üles, milliseid tuntud inimesi me tänavatel ja kaubamajas näinud olime - maarahva lihtsad rõõmud). Tekkis muidugi ka mõte, kui lihtne on Eesti-suguses riigis poole eliidi korraga maha löömine...
Aga kogu elevuse kiuste, etendusest nüüd. Tom Stoppardi draama kahes vaatuses, Ain Mäeotsa lavastus. Alustada tuleks tõdemusega, et tegemist on intellektuaalselt nõudliku tükiga. Kohutavalt tiheda tekstiga, kust mõne sõna mitte kuulmine võib oluliseks osutuda (aitäh, selja taga istunud IRL-i poliitik, kelle köhahood antud kommentaari tingisid). Kindlasti tuleks osta kava, sest seal seletatakse põhimõisted lahti. Fermat´ teoreem (mu mäletamist mööda maadles sellega ka Lisbeth Salander ja seetõttu olin kursis, millega tegu), kirjanduse uurimine, Lord Byron, loodusteaduste ja kaunite kunstide omavaheline seos ning vastuolu, valgustussajand - kõik need on märksõnadeks. Etenduse sisu tõi mulle kohe meelde A.S Byatt´i raamatu "Lumm", mille tegevus haakub päris palju "Arkaadia" omaga. Samasugune alguse venimise probleem tabab ka "Arkaadiat", tegemist on hädaga, mis kummitab kõiki teoseid, mille segane algus on sissejuhatuseks hilisemale otsade kokku jooksmisele, mille käigus tegelikult selgub, et kogu see "tarbetu venitamine" oli lõpplahenduse jaoks hädavajalik. Teine vaatus oli oluliselt hoogsam ja paeluvam. Ka siinkohal ei saa üle ega ümber meid ümbritsenud inimfaktorist, mis taaskord eriti soosiv ei olnud. Enne kui ma meie taga istunud sosistajatest vanapaarile oma surmatoova pilgu jõudsin heita, sisistas isa neile "kuss!" (täiskasvanud inimesed, päriselt ka?!) ning ka kõrval istusid kaks naisterahvast, kellest üks püüdis naerda iga vähegi võimaliku koha peal ning teine ei saanud ka peale korduvaid katseid selgeks, et tema tool krigiseb kohutavalt. Peale vaheaega me kumbagi paari saalis enam ei kohanud. Seega, ilmselt kohutas esimene vaatus mõned inimesed ära. Eks see kunsti kohus ole ju ka. Kohutada väärituid. Etenduse lõppedes tõusis rahvas igatahes püsti ja kuigi ka mu isa torises, et "niiii hea see etendus nüüd ka ei olnud", siis mina jäin päris rahule. Midagi teistsugust, midagi, mis sunnib korralikult jälgima ja kaasa mõtlema - ma arvan, et selline taotlus väärib aplausi.
Näitlejatest tegid minu meelest parimad rollid Jaanika Arum ja Priit Strandberg, kes ka enam-vähem peaosalised olid. Ragne Pekarevi diktsioon oleks võinud mõnes kohas parem olla, aga see võib ka vabalt minu kõrvade viga olla. Oeh, ja tuleb välja, et ma ei näe kaheksandast reast näitlejate nägusid. "Kurt ja pime käis teatris"-kohta päris ok arvustus. Järgmisel nädalal saan prillid muide, esialgu vaid lähedale vaatamiseks küll. Igatahes ma arvan, et kui sa oled inimene, kes viitsib raamatuid lugeda, siis sulle võiks "Arkaadia" meeldida. Ahjaa, feministi-šovinisti teema oli etenduses ka täitsa sees :)
Lõpetuseks paar kohmakat fotot (ega ma ju selle peale ei tulnud, et mu enda vari kenasti peale jääb) imeliselt kaunist kavast (kui seda viimasel fotol olevat lille vaadata, meenub kohe ka Elizabeth Gilberti "Jumalik puudutus", millega tegelikult ka etendust osaliselt seostada saab):

Hoidke oma hobuseid kinni!

Käisin siis eile teatris, vaatamas VAT-teatri etendust "Masohhisti pihtimus". Mõtlesin arvustuse ka kirjutada, aga pole mõtet, sest Alvar Loog on Sirbis mu mõtted juba ammendavalt ja oskuslikult kirja pannud. Tõepoolest, liiga palju oli farsile rõhutud, kuigi oleks saanud ka hoopis mõjusamalt läheneda, mu meelest. Iga hinna eest rahva naerutamine, võimalikult tihti "sitt" ja "pask" karjumine ei šokeeri eriti kedagi. See on nii mainstream kui üldse olla saab. Mõnele, kes üldse teatris käinud ei ole, ongi need suisa Eesti teatri põhitunnusteks saanud. Ahjaa, Savisaare üle naermine muidugi ka ja üldse kohalikele poliitikutele viitamine.
Käisin teatris isaga, etendus toimus Tartu Uue Teatri saalis ja isa tähendas, et näha olevat oluliselt rohkem ärksamaid inimesi kui näiteks suures Vanemuises, mis pidavat nädalavahetusiti "pakse maainimesi" täis olevat. Isale etendus täitsa meeldis. Mulle jäi just mulje, et sellega püüti rõõmustada neid nö "paksu maainimese" tüüpi tegelasi. Minu jaoks tegid etenduse tugevaimad rollid hoopiski kõrvalosatäitjad, mitte peaosas olnud Raivo E. Tamm, kes mu meelest oli just endale omases hädise jobu rollis. Millegipärast reklaamitakse etendust aga pigem kui monotükki. Maxima Hitlerlik boss oli natuke üle võlli (loomulikult Maxima, mis siis veel oleks Eestis kohalik orjatöö võrdkuju), ametiühingute esindaja oli hästi mängitud, aga selgusetuks jäi, miks ta just selline oli. Nordea boss oli äärmiselt stiilipuhas. S&M klubisse sattunud advokaat samuti 5 +. Mega rolli tegi mu meelest Lauri Saatpalu Domina Laurana ja seda kõigest video vahendusel. Kogu tema intonatsioon ja näoilmed olid mu meelest priceless? imetabane? Kuidas see kõige popim sõna ongi? Lauri Saatpalu suur austaja olen ma muidugi juba lapsepõlvest saati, kui sundisin vanemaid endale Jõhvi kaubamajast Beep Shop Boysi kasseti ostma. On andekas inimene. L. millegipärast väidab end Saatpalu mitte taluvat, naljakas, kuidas mingi väike nüanss, seotus mingi alateadliku ebameeldivusega võib täiesti võõra inimese meile ebameeldivaks muuta. Siinkohal jõuangi rollini, mis mind etenduses kõige rohkem...eee...loksutas, ehk? - Ago Soots laulva antropomorfse hobusena. Oh, mind tabas vahepeal lausa ebameeldivusvärin kui oli aimata, et see tegelane kohe lavale astub! Ei, ta ei mänginud sugugi halvasti! Asi oli pigem selles, et ta mängis justkui natuke liiga hästi. Oli liiga inimesetaoline hobune. Kui ta lõpustseenis turvameest kehastades rahulikult lae all istus, ei häirinud ta mind sugugi. Mu üks esimesi teatrimälestusi on Vanemuises etendunud "Miki-Hiir tondilossis", mis mulle kuidagi väga jubeda tunde sisse jättis. Guugeldades tuli välja, et ma polegi ainuke, Delfi naistekas kirjutab keegi parema mäluga inimene, et "ainus kord, kus ma teatris karjunud olen, oli vaadates Vanemuise etendust Miki Hiir tondilossis. Seal oli Suksu Rangipuu ja talle vist tehti elektrishokki ja valgus vilkus ja muusika oli jube.. uhhh.. õnneks teised karjusid ka." Millegipärast on mulle mällu sööbinud õuduse allikana just inimkujuline hobune, mida siis lapsepõlves esindas see Suksu Rangipuu (lasteetenduses elektrišokki kujutada on ka muidugi tase omaette :). Ma ütlen, ega alateadvus ei unusta! Igatahes on igasugused hobusena käituvad inimesed minu jaoks kahtlased kujud ja tuleks minust eemal hoida. Saatuse irooniana on L. hobuse aastal sündinud. Õnneks ei käitu ta hobusena.
Lõpetuseks pilt ohututest hobustest, keda meil kodus hordidena leidub. Need konkreetsed on plastiliinist tehtud (Mini tegi koos sõbraga) ja mu meelest igavesti vinged. Etenduse pilte saab vaadata VAT-teatri kodukalt, seal on näha nii kappav hobu kui ka võluv Domina Laura.

Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised

Käisin eile teatris. Ma jõuan sinna üliharva, sest paariks tunniks lapsehoidjat leida on hoopis ebamugavam kui terveks ööks ja üksi pole ju justkui aktsepteeritav minna (jah, ma tean, see "kes minuga vetsu kaasa tuleb?"-sündroom). Igatahes tundub, et asi on ka selles, mida vaadata, sest kui nägin, et Tiina Söödi "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised" lõpuks Tartusse jõuab, ostsin joonelt endale pileti ära. Eelreklaami ei teinud, sest etendus sai üsna ruttu välja müüdud (kohapeal küll selgus, et veidi pileteid ikka müüakse - seega tarkus tulevikuks, tasub end ikkagi kohale vedada) ning tegemist oli viimase etendusega, rohkem seda tükki ei mängita. Kuidagi ruttu sai otsa jah, aga kuna laval on inimesed meie seast, kes erinevalt näitlejatest ka "tõsist tööd" peavad tegema, siis pole neil ilmselt aega aastaringi lavalaudadel trallitada. (See näitlemine vs töö asi oli nüüd nali ikka, eks).
Niisiis. Ma tegelikult eeldasin vähemat, mõtlesin, et mis need tavainimesed seal laval ikka teevad, räägivad oma lood ära ja noh, teemaga olen ma ka rohkem kursis ilmselt vist kui "keskmine inimene". Aga tegelikult oli tegemist vägagi korraliku etendusega - sai laulu, tantsu, komejanti, visuaalset poolt, ei olnud mingit "me siin reas istume ja räägime teile". Ma saan aru, et ilmselt ei ole teatritükis üles astuvad inimesed need kõige tagasihoidlikumad meie seast, aga mittenäitlejate kohta said kõik üllatavalt hästi hakkama. Äkki sellepärast, et näidelda polnud ju vaja? Omaenda elust ongi vist lihtsam teatraalselt rääkida kui kellegi väljamõeldud kannatustest, millega ise haakuda ei pruugi?
Mina haakusin kõige paremini Helen Kase looga. Tema põhiroll oli küll esindada naist, kes lapsi ei taha ja mina olen täitsa lastega, aga see muu jutt sinna juurde oli nagu rusikas silmaauku. Ma olen sellest siin kirjutanud ka, kuidas ma varem feminismi peale kulmu kergitasin, sest mina olen ju "üks poistest" ja uhke selle üle, et "kanakarja" ei sobitu. Feminismi teene minu jaoks ongi ilmselt see, et ma olen pidanud hakkama mõtlema sellele, et ehk peaks laskma teistel olla nii nagu nemad tahavad (eeldusel, et nemad minul seda lasevad, enamasti ei lase, aga see on teine teema) ning ehk pole päris õige see, et "lolle tulebki ära kasutada". No see "kõigi teemade ema", eks.
Virginia Wolfi grupi kunagise liikmena olin kursis Merike Kaunissaare tööga meediavaldkonnas, kuid kuulsin peale etendust, kuidas teiste jaoks oli meedia ebaproportsionaalne kallutatus üllatuseks. Nimelt analüüsis Merike etenduses ERR uudisteportaali (hea valik, ei olnud PM või Delfi, millesse kellelgi niikuinii enam usku pole) fotode soolist tasakaalu ja leidis sealt 14 naist ja veidi üle 80 mehe. Oma uudse lühinägelikkuse tõttu ei suutnud ma tuvastada, kas tegemist oli eilse päeva uudistega või näidati mingit salvestatud veebilehte, loodan, et oli esimene variant - päris mõjuv ju mõelda, et ühelgi etenduse päeval ei tulnud "pettuda" ja mehi oli alati rohkem. Ühiskonnas tervikuna on neid vähem, kes ei tea.
Minu jaoks kõige "valgustuslikum" oli ilmselt Andrus Tamme etteaste, mis näitas kõige paremini ära, kuidas me suudame isegi parima tahtmise juures asju vaid enda mätta otsast vaadata. See, et naiseks riietumist imelikuks peetakse, ei üllata vist kedagi. Aga kui palju me mõtleme sellele, et kehale esitatavad nõuded, mis peamiselt naisi paistavad ahistavat, on samasugused ka meestele? Andrus esitas ilmselt autobiograafilise loo sellest, kuidas produtsent ta öökluppi esinema tahtis saata ja noomis seejuures, et seal tuleb särk ära võtta "aga sa ju ei meeldi naistele". Noh, et pole musklis keha nagu Uku Suvistel (kas tal on? ilmselt on. Ma ei tea). Naine on kole, kui ta on paks. Meestele antakse paksus isegi andeks (juhul, kui nad on rikkad ja/või positsioonikad, paks teismeline saab ikka peksa), aga musklite, jõulisuse puudumine - see on ebameeldiv, see on naiselik. Loomulikult on üksikuid erandeid, kellele meeldivad paksud naised või peenikesed mehed, aga no need on ju ikka erandid. Teisalt pani Andruse etteaste mõtlema sellele, kuidas tegelikult on mees, kes julgeb olla naiselik, hoopis kõvem macho kui nö reeglipärane macho. Üks asi on kõndida mööda tänavat ja teada, et võid igaühele peksa anda, teine asi on kõndida mööda tänavat seelikus ja teada, et sulle võidakse selle pärast peksa anda, aga sa ikkagi kõnnid.
Anna-Liisa Reppo oli niivõrd tore ja tugev naine, et mõtlesid - "kuidas temasugune küll sellise õudse mehe otsa sattus?!" Ikka ju kipume mõtlema, et inimesed väärivad teineteist. Aga äkki kõigist neist vaguratest hiirekestest saaksid seesugused vaprad naised, kui nad nõmedatest suhetest vabaneksid? Äkki kõik neist ei komistaks uue ja hullema otsa?
Kõige viimasena sai etenduses sõna keskealine valge mees Olev Südi ning tõi välja kõik selle, mis tavaliselt tuuakse - meeste raskem töö, lühem eluiga, halvem tervis, laste määramine emadele. Ehk siis see sama sooroll, mis ahistab naisi ja naiselikke mehi, ei tule ju sugugi kasuks ka normile vastavale mehele. Selles võtmes ongi mul raske aru saada kogu sellest üksteisele vastandumise teemast.  Et, fui, feminist, või fui, mees - sina oled kõiges süüdi. Lõpuks otsustatakse küll, et tuleb katsuda edasi elada - elada ise ja lasta ka teistel olla, aga pärisellu jõuab see teadmine kuidagi väga visalt.
Ühesõnaga, hea etendus oli. Ilmselt pani mõtlema. Ma mõtlesin küll enamjagu samas suunas, kuhu ma alati mõelnud olen. Tahaks teada, kas etendust nägi ka mõni selline inimene, kes nende teemade peale üldse kunagi mõelnud ei olnud? Ilmselt mitte. Kuidas ta ikka sinna teatrisaali niimoodi sattuda sai? Sellega seoses tuli mul ketserlik mõte. Miks ei võiks midagi säärast mängida mõni peavoolu teater, või kasvõi külalisetendusena näidata seesugust nö sotsiaalset teatrit, mitte kusagil alternatiivklubi saalis, vaid suure teatri suures saalis? Mu emale näiteks meeldib väga teatris käia, aga ta vihkab neid moodsaid black-boxe, kus on 0 mugavust. Kas mõni praeguse otsustajate põlvkonna liige, mõni keskealine valge mees, mõni stereotüübile vastav kalli käekotiga naispoliitik, läheks kuskile "urkasse" teatrit vaatama? Miks ei võiks mägi Muhamedi juurde minna kui see oma Hennessy konjakist, peenest parfuüümist ja disainerrõivast loobuda ei taha?

Maetud laps Vanemuises

Üritasin mobiiliga blogida aga on ikka absoluutselt võimatu kirjutada kõvasti aeglasemalt kui mõte liigub. Isegi klaviatuuriga telefoni puhul on kiirus ikka niivõrd aeglane, et mõistus jookseb enne kokku kui lause valmis saab. Käsitsi kirjutamine tundub samuti aeglane ja kuna pole harjunud, siis sureb ka käsi kole kiiresti ära, mis teha - tehnikasajand.
Juhtmeta kõrvaklapid seevastu on igati tänuväärt leiutus - jääb ära see pidev juhtmetesse takerdumine, päeva lõpuks oli juhe tavaliselt risti-rästi tooli ümber põimunud ja minu nägu vastu ekraani, sest kaugemale enam ei ulatunud ilma, et juhe oleks katkenud.

Aga siis see, millest ma mobiiliga blogida üritasin.

Reedel sai üle väga pika aja teatris käidud, etenduseks Sam Shepardi "Maetud laps" Vanemuise Sadamateatris. Lavastuse esimene vaatus oli väga hea - algselt koomilinegi olukord võttis peagi tumedama tooni ning pidevalt rippus õhus eelaimdus millestki õõvastavast, kulminatsioon saabus vaatuse lõpus ning šokeeris korralikult (metafoorne vägistamine? järgneva valguses mõjus see küll kuidagi imelikuna). Teine vaatus jättis kahjuks esimeses alanud pinge kuidagi poolikuks ning lõpp saabus liiga kiirelt ja ootamatult. Etenduse suureks plussiks oli küll mõtetetekitamine, kuid samas oli enamus neist mõtetest seotud pigem etenduse enda kui sellest tekkinud assotsiatsioonidega - mis oli see põhjus, miks selline olukord üldse tekkis? Ehk seletab lavastuse aluseks olnud raamat selle paremini lahti, kuid etendusest oleks oodanud midagi rohkemat kui lihtsalt kriminaaldraama stiilis lahendust. Jutustatud lugu oli vähemalt minu jaoks piisavalt õudne ja küsimusitekitav või siis mõtlesin hoopis mina oma peas mingi teise loo välja?
Kui inimene tapab oma lapse, siis ei saa ju põhjuseks olla lihtsalt see, et lastenorm oli juba täis? Ja miks oleks just see laps perele häbi tekitanud kui kogu küla teadis pereema ringitõmbamistest? Miks oli see laps oluline just pere vanimale pojale? Verepilastus? Ei saanud ju olla kui seesama poeg ütles, et too maetud laps olevat ainus pereisa veri? Kust see vanem poeg lõpuks ise lapse sai? Miks nad kõik seal niimoodi alla käisid? Põhjuseks ei saanud olla süütunne tapmise pärast, sest pojapoeg mäletas ju kuue aasta tagust perekondlikku istumist, kus kõik veel normaalsed olid?
Näitlejatööd olid seevastu väga head, eriti meeldejäävad olid Aivar Tommingas ja Margus Jaanovits. Meeldejäävalt mängiti välja Ameerika spooky maapiirkonna perekond, kes elab kuskil maisipõldude vahel ja peidab võigast saladust a la "Vale pööre".
Täpsemat etenduse arvustust saab lugeda siit.

Õnnetud väikesed inimesed

Käisin teatris ka vahepeal. Vanemuises "Suurema kurbuseta" vaatamas.
Hea etendus oli. Kui sa ei otsi teatrist ainult kerget meelelahutust ja sind ei šokeeri realism, ropendamine ning tabuteemad, siis soovitan.
Esimene vaatus on veel üsnagi lootustandev, et ehk läheb kõik veel hästi, kuid teine lajatab ikka täiega. Inimesel, kes selliseid elusid ette kujutada ei oska, võib lausa paha hakata. Huvitav, et pärast etendust kosteti, et eks selline see Soome elu seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõepoolest olla võiski. Kas midagi sarnast ei või toimuda ka tänapäeval ja mitte ainult põhjanaabrite juures? Võib-olla on tõesti joovad naised ja hullud naised pigem feministlik teema ja seda seostatakse rohkem Skandinaaviaga? Lõppude lõpuks hakkab ju kahju mehest, kes naiste kiuste lapsi siiski kasvatada püüab. Tegelikult ei kuma kusagilt välja seda, et lastest keegi ei hooliks. Võib-olla ainult jämesooleprobleemides vaevlev kasuvanaema, kellele oma tütre saatus võõrastest lastest tähtsam on - ja see ei ole ju ka mõistetamatu. Isegi laste joomatõvest vaevatud ema kasutab neid ära vaid oma haiguse tõttu, südames ennast vihates. Ometi suudab see kentsakas kamp laste tulevase elu korralikult ära märgistada. Ei, neist ei saa joodikuid, vargaid ega mõrtsukaid, neist saavad täiesti tavalised inimesed, ainult et õnnetumad. Ma arvan, et sellised õnnetuid inimesi on tegelikult väga palju ja enamik ei saa arugi, et see mingi probleem oleks. Igalühel on ju omad probleemid ja kui nende lahendamiseks kas jooma hakatakse või depressiivseks muututakse siis on see ju inimese enda mure. Tegelikult ei tee ju kõike, mida teed ainult endale. Keegi ei jõua mõelda, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela.

Suveetendused 2007

Suveetendustest siis ka. Sel suvel sai neid nähtud kolm: "Eesti asi" Viinistus, "Täiskuu" Palmses ja "Kõrts" Tartu Hansahoovis.
"Eesti asi": Minu arvates jäi alla varasemalt Viinistus etendatud tükkidele (minu vaieldamatu lemmik on "Syrrealistid", mida küll vist kas vihatakse või armastatakse), kuid oli siiski päris tore. Süžee oli lihtne - matsidest Krimuna rahvas läheb härrade umbusust hoolimata laulupeole ja saab nii vaimult suureks. Mitmes karakteris võis ära tunda eestlastele nii omaseid iseloomujooni: "ah, mis mina, lähme parem koju tagasi".
Etendus sai üldiselt kiitvaid arvustusi ja laulude esitamine oli ka minu meelest võrratult professionaalne. Siiski kuulsin ka arvamust, et laulu oli ehk liigagi palju. Esimene vaatus oli väga hea, kuid teine tundus kuidagi liimist lahti - kaootiline ja stseenid omavahel seostamata. Aga päikeseloojangus mere kaldal, silmapiiril valge laev isamaalist laulu kuulata oli siiski omaette elamus.
"Täiskuu": Seda etendust mängitakse juba teist suve ja nii mulle seda soovitatigi, et pidavat hea tükk olema. Tegemist oli jällegi üsna lihtsa komöödiaga suhete teemal, kus mõni tahaks aga ei julge ning teisel jälle julgust ülearu. Etenduse tegid meeldejäävaks ülihead rollitäitmised. Eriti Guido Kangur ja Roman Baskin, aga ka kõik teised. Igatahes naerda sai ja oli ka äratundmishetki. Kelle suguvõsa siis ikka päris normaalne oleks?
"Kõrts": Oma tunni ja kümne minutiga jäi kuidagi lühikeseks, kuid ega puupinkide peal kauem istuda ei kannatagi. Etendusest endast on ka juba palju kirjutatud - spetsiaalselt kolmele näitlejale kolme erineva autori poolt kirjutatud monoloogid. Nõustun Postimehes avaldatud ülevaatega, kus Katrin Ruus peab kolmest parimaks Raivo E. Tamme. Tema olek ja miimika muudavad Vastse-Liina mehe rolli täiesti usutavaks - sellistest kahtlastest onudest hoitakse tavaliselt kõrtsides eemale, kuid nagu näha on ka neil oma lugu jutustada, iseasi kui mõistlik ja loogiline see lugu on. Lugude kokkusobimatusest ja näilises mõttetuses peitus aga päris hea puänt. Jan Uuspõllu kehastatud kõrtsimuusik oli rõhutatult naljakas ja keeras sellega ehk vindi liigagi üle. Ka Merca mängis äärmiselt usutavalt, isegi nii, et mõnest kohast tema võrokeelses jutus polnud eriti aru saada. Tõele au andes sain mina veel päris kenasti aru võrreldes mu taga istunud seltskonnaga, kes erinevaid murrakusõnu üldse kuulnudki polnud. Aga nad olid parajalt svipsus ka...