Elu õied, raisk!

Bad Luck Brianna tegutseb taas. Läksin mina täna sel suvel esimest korda ujuma. Ise ka ei uskunud, sest Kunda rannas näitas veetemperatuuriks +19 ja see ei andnud palju lootust, aga välistemperatuur oli +29 ja ei olnudki nii hirmus see vetteminek. Ega kaua ei olnudki vaja, paar tõmmet siia ja sinna ning hakkasin juba tagasi sammuma, kui järsku kuulen midagi sellist nagu "Roheline lits!" Noh, peale minu rohelistes bikiinides väga palju rahvast perimeetris polnud, paar 10-12 aastast poisikest eemal ainult. Esimene mõte oli ikka, et ju kuulsin valesti. Lapsed mängivad lihtsalt ja hõiguvad midagi, millest vääralt aru saan. Aga siis kõlas ikka kohe täitsa selgelt, et "Roheline lits, näita tissi!" ja ma jäin seisma. Mida kuradit? Kui kõva see karistamatuse tunne peab olema, et mingi pägalik julgeb midagi sellist avalikus kohas täiskasvanule öelda? L. pärast ütles, et tema ema oleks tatile kohe vastu molu äsanud, aga ma mõtlesin, et sel juhul lähen ilmselt ise kinni - last lööma, võeh! Vahepeal helistas mu enda ema, rääkisin tallegi oma "seiklusest", ta arvas ka, et oleks tulnud lõuga sõita - mis laps, see pole ju laps, see on mingi elajas! Aga möönis, et tänapäeval on see keeruline jah. Niisiis, ma ei läinud lööma, aga ma manasin ette oma kõige mehelikuma hääle (ja see on mul päris hea) ning sõimasin esimese poisi läbi. See oli madalam kui muru väike paksuke, kes kiunus, et tema see ei olnud. Uskusin, tema see tõesti olla ei saanud. Eemal oli veel kaks nagamanni, keda ma ennist miskipärast märganud olin ja nende käitumisest tuletanud, et üks neist on "boss" ja teine teener. See teener pistis ka kohe kisama, et tema ei teinud midagi, sõber tegi! Käratasin, et kui sa sellise vennaga sõber oled, siis ega sa ise parem ei ole. Tollele "bossile" ütlesin, et enne kasvata omale karvad sinna, kui nii kõva mees tahad olla ja vaata ette, ma olen suht paberiteta hull, aga kui sa suud kinni hoidma ei õpi, võid hoopis hullemate otsa sattuda. Ässitaja minus arvas, et hea mõte oleks poisil püksid maha tõmmata, aga ilmselt enda õnneks ma seda ei teinud (seksuaalne ahistamine, tempel mällu igaveseks jne), sest ei saanud 100% kindel olla, et just see poiss oli ütleja. Tüüp ise püsis muie näol vait ja üritas vee alla sukelduda. Vähemalt veest välja nad kohe peale intsidenti tulla ei julgenud. 

Rannas ootasid mind L. ja Mikro, kellest viimane teatas, et "kõik meie klassi poisid on sellised!". Hea töö, Andrew Tate, hea töö! L. arvas, et kui tema nüüd reageeriks, läheks see kah paragrahvi alla ja samas mul oli natuke hea meel ka, et ta ei reageerinud, sest muidu jääb ikka kehtima see mõte, et naise omanik saab pahaseks kui vahele jääd, eit ise ei julge midagi teha. 

Hiljuti just lastega töötav sõber (mees) rääkis, kuidas talle tuli ka lõpuks see "Käi p***i!" ära, mille peale ta tolle suupruukija koheselt trennist minema saatis keeluga sinna enam mitte kunagi naasta, samas kui naisõpetajad, kes lapsi sinna trenni saadavad, pidavat alatasa sellist kohtlemist vaikides taluma. 

Viimati tembeldati mind muidu litsiks 16-aastaselt, kui mingi jorss käratas, et "Õu lits, tule siia!". Ma siis läksin ja lõin talle vihmavarjuga vastu pead. Kahjuks murdis tüüp vihmavarju pooleks ja ma lõin kartma ning komberdasin kiirkõnnis kõrgetel kontsadel kogu tee lauluväljakult koju kartes, et ta mind jälitab. 

Muidu on suvi olnud nii ja naa, eks ma kunagi ehk kirjutan.  

Hääletamistest

Ei ole reaktsioonipostitus üldse, mäletasin, et tahtsin millestki kirjutada ja avastasin siis, et VVN on just täpselt sel teemal kirjutanud. Ja ma ei kirjuta Stalkerist, ühest teisest aasta parimate hääletusest hoopis. Ja sellega seoses sellistest hääletustest üldse. Lisaks ütlen kohe ka selle ära, et see pole mitte mingil juhul vastulause VVN-ile, kelle seisukohta ma aktsepteerin.

Minu, kah väikeses, hobikogukonnas korraldatakse samuti aasta parimate valimist ning nagu Stalkerilgi, on ka seal iga hääl kaalukas. Sel aastal juhtus aga nii, et esikoha määras üks hääl, mis oli...antud iseendale. Teada sain ma seda grupichatist, kus teisele kohale platseerunu teatas, et oleks ta vaid teadnud, et ka endale tohib häält anda. No alati on tohtinud, lihtsalt see info, kes kellele andis, on hiljem avalik. Kusjuures ma eeldasin, et see info on ka praegu avalik, aga täna portaali sisse logides avastasin, et ei, seekord polegi, teine koht oli selle spetsiaalselt välja uurinud. See oli natuke....üllatav. Esimene koht kaitses end sellega, et no kui endale ka ei meeldi, kellele siis veel? Aus. Paraku ma arvan, ta lihtsalt ei teadnud, et tegemist pole anonüümse hääletusega. 

Sealt edasi minu juurde. Ma olen see hirmus inimene, kes küll avab linke, mida tuttavad jagavad -  "hääleta pliis mu lapse/kodulooma/kunstišedöövri poolt", aga valib sealt isikliku lemmiku hoolimata sellest, et oleks pidanud selle tuttava oma laikima.  Miks ma nii teen? Ma ei ole hea sõber? Ma ei ole inimeste inimene? Ilmselt midagi sinnapoole. Ma valin ka seal enda hobikogukonnas just neid, kelle tegemised on meeldinud, hoolimata, kes nad inimestena on.* Seal on muidu viis võimalust häält anda, kõik võrdsed, ja on palju neid, kes leiavad, et see on ebaõiglus, sest parim saab olla vaid üks ja kui sa annad hääle rohkemale kui ühele, sa vähendad parima šansse. Mu seisukoht on toetada võimalikult paljusid. Mitte selgitada parimat. See on niikuinii võimatu, maitsed on erinevad. 

Aga hoolimata sellest, kuidas keegi hääletab ja kas üldse, on mu kõige suurem mure see, kas me, palun, saaksime olla sõbrad edasi ka pärast hääletusi? Et kui sa tungivalt soovitasid mul enda poolt hääletada, aga ma paraku avastasin, et oli paremaid kandidaate ja andsin hääle neile, siis sa ei pea mu peale viha. Käratada ja nina peale visata võid, sellest ma saan aru, aga no see ei ole ju nii suur asi ometigi, et suhteid mõjutaks? (Kas ma olen see inimene, kes keerab teistele igasugu jama kokku ja siis loodab sinisilmselt, et nad mind ikka armastavad? Vist küll...) **

 *Sellega oli ka teema. Üks koos tegutsenud paar läks lahku (asjaolusid ei tea) ja meespool otsustas naispoole osaluse ühiselt tehtud asjades lihtsalt ära kustutada. Lisaks omastada kõik koos tehtu. Naispool siis kirjutas foorumisse, et võiks seesugust alatust parimate hindamisel arvesse võtta. Nõus, et alatus. Need koos tehtud asjad ei olnud ju enda ego upitamiseks vaid teistele kogukonna liikmetele, samas kui mõni neist oleks olnud ekstra vinge, ma vist oleks ikka hääletanud. 

**See oli muide iroonia, ma päriselt imestan kui tõsistelt inimesed igasugu "paremus"järjestusi võtavad. 

Nostalgiamatk

Pühapäeval oli jahe ja sombune päev, sobiv pikemaks jalgsimatkaks ning meil tekkis mõte käia ära Endla rabas. Lõppsihtkohaks Endla metsamaja. Selle kohaga on sellised lood, et ööbisime seal sõbra 30. juubeli raames 18 aastat tagasi. L. väitis algul, et ei saa ju olla nii, see tähendaks, et ta, sõbraga sama aasta väljalase, peaks ju sel aastal õudustäratavad 48 aastat vanaks saama, mille peale ma tuima näoga teatasin, et no arvutagu siis paremini. Mille peale L. paar vandesõna kuuldavale tõi. Ega jah, paganama 18 aastat tagasi?! 

Toona said seda maja broneerida vaid teadlased ning meie trampisime hanereas 6 kilomeetrit koos kogu tavaariga - mäletan, üks vend koperdas laudteelt õllekastiga alla - söögid, joogid, telgid jne ehku peale kohale. Äkki kedagi ei ole. Ja ei olnud ka, tee peal ei tulnud ka kedagi vastu. Tänapäeval liigub inimesi looduses hordidekaupa, ka pühapäeval veendusime selles, kuigi jah, maja juurde jõudes olime seekordki vaid kahekesi. Suurem looduses müttamine sai alguse vist Covidi ajal, aga jah, 18 aastat tagasi oli see vaid veidrike pärusmaa suuresti. Ehk siis majja me ei saanud, pidime selle ümber telkima. Osavamad poisid mehed (krt, juba 30 on mees vist, kuigi omavahel räägitakse siiamaani poistest) upitasid oma telgi sinna pildil praeguseks kaldus katusega osale, toona oli see sile. Redelit ei olnud, ei mina tea, kuidas sinna öösel purjus peaga magama roniti.

Meie magasime teisel pool maja esimese korruse terrassi peal. Nii palju kui magasime. See paks poiss, kes kastiga rappa kukkus, norskas kõrvaltelgis nagu homset poleks, siiani mäletan. Ja L.-i, kes roostikus pissil käis, pidi peale passima, sest korra ta suutis juba peaaegu ära uppuda sinna. Eelmistel päevadel oli kõvasti vihma sadanud ja toonane söögilaud, mis ei olnud selline katusega tänapäevane värk nagu pildil, ujus pahkluuni vees, lauani pääses puupakkudel hüpeldes. Praegu väidab RMK leht, et kohale saab ka kuskilt 3 km pealt, ma ei tea, kuidas. Meie tulime 6 km üks ots ja sama teed tagasi pühapäeval. Tee on alguses laudtee üle Männikjärve raba (imeilus!) ja edasi läbi metsa, kus tänapäeval osati multš maas ja korralikud sillad. Toona oli hanerada ja matkatee ise ringikujuline 6 km majani ja 8 km tagasi. Vot seal tagasiteel juhtus asju. Nimelt tõusis hommikul temperatuur nii +30 peale, niiske, palav, enamikul pohmell, mul ei olnud, sest olin natuke rase, joogivesi otsas. Otsustasime kuskilt lõigata ja otse loomulikult sattusime mingisse ilgesse rapikusse, kus vesi poolde põlve. Kui sellest läbi saime, jõime vett otse ojast. Eile jalutasime kah tollest mööda, no mingi nipiga ei oleks soovinud sealt sogasest veest sõõmugi võtta. Kusjuures keset ööd oli ühel preilil tuju ära läinud (sest ta enda meelest oli "korraks läbi" tulnud, aga koha peal selgus, et ta peika plaanis ikka ööseks jääda) ja ta jalutas kottpimedas (augusti keskpaik oli siis) üksi maja juurest maanteele ja hääletas koju. Ta peigmees läks järgi, aga arvas, et on pimedas tüdrukust mööda läinud vms, sest ei uskunud, et too tõepoolest see 6 km üksi, pimedas ja miniseelikus läbi käis, ilma taskulambita, ilma nutitelefonita, mida toona veel kellelgi vist polnud. Paar on siiani koos muide. 

Seekord ööbima ei jäänud, aga samasugune maailma lõppu jõudmise tunne oli küll. Maja asub järve ääres, edasi enam kuhugi ei saa. 

Mõtlesin, et ilmselt olen sellest retkest 2008. aastal ikka blogisse kirjutanud ka, aga selgus, et mitte. Ainuke postitus 2008. aasta augustist annab krüptiliselt teada mu rasedusest. Üldse on kõik need varajased aastad täis mingeid jubedaid arusaamatuid postitusi, mille sündmustest ma mitte midagi ei mäleta. No nagu see - kas need dialoogid on kirjanduslik liialdus ja kui pole, nagu ma ennast teades kahtlustan, siis kelle vahel need toimusid?? Mingeid asju see eest mäletan selgelt - lause "Suvilas pole muud teha kui juua" mõtlesin välja Tartu-Tallinn bussis ning panin märkmikusse kirja koos muude šedöövritega. 

 

Ma ei ole mingi majandusinimene, aga

Taaskord hämmastusi töörindelt. Meil on üks klient, kelle dokumentidest pooled sorteeritakse ja skännitakse meie Rootsi kontoris ning teise poole nad siis skännivad ise. Nüüd me vaatasime, et pikalt pole nende poolt ühtki dokumenti tulnud, miks nii. 

Saime teada, et nad enam ise ei skänni, annavad selle töö meile üle. See on puhta pluss, sest nad tegid võrreldes meiega üsna kehva tööd, sorteerisid valesti, skännisid viltu ja sada häda alati. No ja raha peaks see ka ju juurde tooma, sest rohkem tööd tähendab rohkem raha, eks? Aa ei, raha saame vähem, sest nad ju rentisid seda skännerit meilt, seda raha enam ei saa küsida. Oot - aga sordite ja skännite siis ise tasuta või? No ei, selle raha ikka saame, aga no mitte nii palju kui skänneri rentimise eest saime. See skänner saab meil siin kontoris jalus olema nüüd lihtsalt...Kui palju on mulle seletatud, et masin on alati odavam kui inimtöö. Masinad võtavad kõik üle, sest masinad on odavad. Masinad ei söö ega pea lapsi üleval. Ei, meil on nii, et skänneri rent on kasumlikum kui mitme inimese käsitsitöö. Inimese töö eest pole sünnis pappi küsida? Ma ei saa aru. Minu kui ahne ärimehe mõte oleks öelda, et ahaa, toote skänneri tagasi, enam ise ei skänni, pääsete suurest vaevast ja ka renditasust. Nojah, see tähendab meile muidugi olulist töömahu suurenemist, seega summa summarum tuleb arve sama suur kui enne oli. Aga nende õnneks ma ei ole ärimees. Ei, meie võtame oma skänneri tagasi, teeme ise rohkem tööd ega nurise. Äkki saab veel kuskilt rihma koomale tõmmata? Eestis on ju pool aastat ilma koristajata hakkama saadud, vaat kui hästi! 

Omapoolne panus teemasse "Inimene kui probleem"

Miks ainult blogides on normaalsed inimesed (no vähemalt neis, mida ma loen) ja kõikjal mujal ainult idioodid? Blogijate üle ma vahel imestan, aga et ma vihastaks, seda justkui ei mäletagi. 

Ma praegu tulingi närvide rahustuseks blogima, sest kuskil peab ju ennast välja elama. Töö juures ei saa, teised on kõik nii viisakad ja leebed, kui mul on juba nägu punane ja tunnen, et tahaks kedagi pussitada. 

Ah et, miks. Põhjust pole vajagi  leiab alati  pole vaja kaugelt otsida. Nimelt on rootsipoolne kolleeg hirmus elevil, et tema teeb meile mingi asja nüüd, mis meie elu nii palju lihtsamaks teeb. Ta on üks automatiseerimise fänn meil. Aga mulle paraku tundub, et ta sageli automatiseerib asju, mis seda ei vaja ja pahatihti tema automatiseerimine toob hoopis tööd juurde. Näide. On vaja mingitest PDF-idest infot välja lugeda Exceli tabelisse, selleks on programm. Hiljuti soovis klient veel paari asja sinna lisada ja nende lisandumist programmis pole, seega teeme seda käsitsi, no problemo, ei ole see programm ka ideaalne muu puhul (milleks me muidu üldse seda tööd teeme, eks). Igatahes see kolleeg avastas, et oi, see koht polegi automatiseeritud ja automatiseeris selle ära. Nüüd jah programm loeb mingi info välja, aga 80% sellest on vale ja ma lihtsalt kustutan selle kõik ära ja lisan õige info käsitsi nagu varem. Lihtsalt varem ma ei pidanud kustutama. A tüüp aru ei saa, tema ju tegi töö ära - nüüd programm ikka loeb! Mis sest, et valesti, aga loeb. Keegi ei jaksa temaga maid jagada. Kui see on see, mis talle loeb, siis fain. 

Uus imevigur, mille üle ta täna õnnelik oli, on samuti mu meelest mõttetus. Kui meil on mingi info poolik, siis on meil paar veebilehte, kust seda otsida. Kui ühest ei leia, otsime teisest. Tema tegi nüüd ühtse vidina nende otsingute jaoks, aga ma ei vaata seda, sest ma ei saa. Miks? Sest ta tegi selle vidina dark mode's. Ma vihkan seda. Ma ei näe seda. Mina temaga ei suhtle Teamsis va juhtudel kui muidu ei saa, (Jah, olengi selline. Teised ütlevad talle tere ja head aega, milleks dubleerida ja small-talki ma ei oska ja tema nalju ma ei jaga) aga ka teised osutavad, et miks dark mode? Sest "light mode fucking sucks" vastab tema. Nojah. Meie omad siis viisakalt seletavad, et mõnele ei sobi jälle dark mode, mis võib põhjustada ebameeldivust silmades, peavalu jne. Rootslane vastab, et light mode teeb pedeks. Nojah. Tahaks kirjutada, et mis selles halba on, aga ei viitsi. Mine p**** lihtsalt. Otsustan, et ma ei hakka seda vidinat iialgi kasutama. Olen kange. Ei hakka ja kõik, isegi kui ta sellele light mode'i lisab (ta lisab). Mina seda vidinat ei küsinud. Mulle pole seda vaja. Ei lind ega loom, üksik nahkhiir koopas. 

Koobastest rääkides, Lätis käisime, sellises kohas nagu Veczemju kaljud. Palju piknikukohti, rattatee mööda rannikut ja koopad. Täitsa ilus, üsna piiri lähedal. Rahvast muidugi juba oli, suvel ilmselt veel rohkem. 

Need moodustised rannas on koopad

Nädalavahetustel on pool Eestit läbi sõidetud, ei olegi nagu märganud, et kuskil halb ilm oleks olnud või külm. 

Soomaal

Algul tundus, et kass sel aastal lepib meie nädalavahetustel eemal olemisega, aga noh, selgus, et siiski mitte. Eks ma vahepeal ikka guugeldan 20 maitsvat retsepti kassist, aga noh, ei saa väga vasteid ja sinnapaika see jälle jääb. 

 

Rõve teema

Hoiatan, et kui te parajasti sööte, siis võib järgnev teilt söögiisu viia, aga ma tegelikult olen vaid sõnumitooja. Nimelt on viimasel ajal paar blogijat kirjutanud mulle üsna võõrast keskkonnast, spordisaalist nimelt ja kuna ma sellest mitte midagi ei tea, siis kipun ikka kohe arvamust avaldama.

Tegelikult asi nii hull ei ole, mulle tuli lihtsalt pähe kaks asja kokku viia. Aga selleni me veel jõuame. Spordisaalist on bloginud nii Katerina kui ka Kristallkuul ja mõlemad selles võtmes siis, kuidas mõned inimesed end seal ebameeldivalt ülal peavad. Kristallkuulil on härra Saunapaks, kes otse lavalt higisena basseini pommi hüppab ja Katerina räägib sellest, kuidas keegi puhastamata jõumasina ja alukate puuduliku kasutamise tulemusena endale sooleparasiidid sai. Täiega rõve, eks! 

Lihtsalt selle peale meenus see hiljutine draama kellegi sportliku naisterahvaga, kelle poolpalja keha peale väidetavad puritaanid (ja paksud ning endaga mitte rahul olevad inimesed) pahandasid. Teadagi ju, et hea vormi hoidmisel on tõhusaks abiliseks paeluss...Nali naljaks, aga tegelikult ka, ma olen alati mõelnud kas need stringid seal SPAs vähe ebahügieeniline värk pole? No ei ole ju kõik saunalavad seal desinfitseeriva kuumusega ja rätti ei vaevu ka kõik kanni alla panema. (Austria tekstiilivabades saunades on rätikutevirn uste juures ja ju oleks kummaline neid mitte kasutada.) 

Ma tean, ma olengi keskmiselt pipram eit igasugu kehalisuse osas, aga ma ei usu, et olen ainuke, kellel igasuguses vormis võõrast paljast ihu nähes on esimene küsimus hügieenis, mitte aga võrdlus enda parameetritega. 

Juba ema hoiatas, et paljastest naistest hoia heaga eemale - ta polevat nii hirmsat vaatepilti kui Pärnu naiste paradiisis iial näinud. Mitte vormis kehade kontsentratsiooni tõttu siis. Seal olla osa daame verine lapp jalgevahel päikest võtnud. Ehk siis inimeste arusaamad hügieenist on kahtlaselt erinevad. Ja palun, kui keegi freebleedingu pooldaja siin on, siis jah, mu meelest see ei ole okei. 

Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Inimesed

Üldiselt olen ma seisukohal, et inimene  -  see on probleem. Aga mõnikord viskab elu pärle ka minusuguse paadunud pessimisti ette.

Tulin raamatukogust. Märgiline - raamatukogu ON koht, kus suurem võimalus omamoodi imelikke kohata. Ma tavaliselt inimesi ei jälgi, aga miski lifti astuvas meesterahvas tekitab minus soovi talle järele vaadata. Ei midagi erilist, tüüpiline Tartu boheemivälimusega mees iseenesest. Aga tema pöörab samuti pead, naeratab ja teretab. "Oh issand, millesse ma end jälle seganud olen" - on esimene emotsioon, aga siis mees täpsustab: "Sa käisid seal koolis, selles klassis, eks?" No jumal küll, käisin jah, aga kes sina oled? Nägu nagu oleks kuidagi tuttav? Räägime siis veidi juttu, jutt jookseb, jutu käigus mainib mees veel täiesti juhuslikult fakti, kuidas Oleviste kirik oli kunagi pikalt maailma kõrgeim ehitis ja mismõttes inimesed väidavad, et neile ei meeldi Tallinn? Just, nagu minu mõtted! Ma ise olen ka sedasama mõelnud! Põhimõtteliselt oleks võinud veel pikalt rääkida, täitsa minu moodi inimene ju, aga vist oleks veidi imelik olnud. Lõpuks sain teada ka mehe nime ja selle, et tema käis minust paar aastat allpool - ega nooremad ju ei jäägi nii hästi meelde. Samas mingi tuttavlikkus ju oli, mis sundis mind peatuma. Igatahes olin nii rõõmus, et kuskil on veel minu moodi imelikke, kes mäletavad kedagi kolmekümne aasta tagusest ajast. Ei, me ei vahetanud mingeid kontakte ega midagi, miks oleks pidanud?

Kirsiks tordil lähen peale seda kohtumist kaubamajja ja eskalaatoril sõidab mulle vastu mu keskkooliaegne pinginaaber. Mind märgates pöörab pilgu kähku mujale. Issand, keda sa petad, ma ju nägin, et sa nägid ja tundsid ära ka. Istu sisse oma "tere", tõesti. Irvitan omaette. On inimesi ja siis on hoopis teistsuguseid inimesi. 

Mõtlen, kuidas mõne inimese lihtsalt tunned ära. Need on need, kellega sa mitte kunagi ei aja viisakusvestlust: "Oi, tere, pole ammu näinud, kuidas läheb, kus töötad, mis teed?". Nendele võid kümne aasta jooksul korra kuskil otsa joosta ja jätkata vestlust sealt, kus see kunagi pooleli jäi või rääkida üldse täiesti suvalisel teemal, mitte mingit kohmetust ei teki ja samas sa ei pruugi isegi teada vastuseid neile viisakusvestluse "olulistele küsimustele". Ja millegipärast ei tule nendega jutuks ka see "peaks kunagi pikemalt kokku saama", mis nende viisakusvestluste puhul sageli tuleb ja millest te mõlemad teate, et see on puhas jama.

Küll on hea, et elu vahel ikka meelde tuletab, et teistsuguseid inimesi on ka. Neid on vähe, aga nad on olemas ja see teeb südame soojaks.  

Tal on täna paha tuju

Üks inimene põhjendas oma üritusele mittejõudmist sellega, et "kaaslasel oli paha tuju". Kuna too kaaslane on mulle juba varasemast silma jäänud kui "tigeda pilgu ja vingus näoga inimene", siis ma ei kahtlustanud, et too ütleja ise kaaslasel tuju pahaks ajaks vaid võtsin seda kui fakti konstateerimist. Teisalt olen hakanud üha enam avastama, et "paha tuju" ei ole mingi normaalne põhjendus tegelikult. Tavaliselt inimesed ei pea veenduma ette selles, mis tuju kellelgi on, ennast sellega kohandama, suud kinni hoidma, seina ääri pidi tippima - see on nartsissistidega suhtlemise kogemus. Sa mõtled oma sammud ette - vaatame, mis tuju tal täna on, kas tasub oma plaaniga lagedale tulla või üldse mitte. Teatada kõigest viimasel minutil, sest siis pole enam aega praadida, samas on suurem risk, et toimub plahvatus. Kumba eelistada, mida teha? Seda varianti, et oma plaanidest rahulikult teada anda ja sellele rahulikku reaktsiooni oodata...noh, seda võib juhtuda mingitel eriti õnnelikel päevadel, mida nartsissist ootamatult jagada võib. Nartsissist ei salli ootamatusi ja teise inimese võõraid plaane. Plaanid olgu tema omad ja kui need ka sisaldavad teisi inimesi, siis võiks neidki ootamatult muuta, et säilitada pidev kontroll. Et nad iial ei teaks, mida oodata. 

Mul on võtnud aastaid ja võtab siiani, et mitte analüüsida teiste inimeste ilmeid ja käitumist selle nurga alt, et kas tal on ehk täna paha tuju või hakkab ehk tuju kiiva kiskuma. Ma ei oska arvestada sellega, et keegi võiks lihtsalt näiteks väsinud olla või järsku tal päriselt valutab kuskilt. Ei, kõik on tujudes kinni. Ma muutun juba ise tüütuseks, pärides, "aga miks sa nii vaikne oled? miks sul selline nägu on?". Ma ei harju ära, et inimestel pole põhjuseta paha tuju iganädalases menüüs.

Siis ma mõtlen, et kuidas inimesed vabatahtlikult sellises olukorras on. No need, kelle kaaslasel on pidevalt paha tuju, kes sellist kaaslast alati välja vabandama peavad, kes peavad vabandama enda soove ja plaane. Põhimõtteliselt sama nagu elada sõltuvushaigega - ta jõi end täna jälle täis, ma ei saa kuhugi tulla, vabandust, ma ei tea, kust ta selle pudeli leidis jälle. Lubas ju, et enam ei. Küll varsti on taas mõned helgemad päevad ka. Elab üle. 

Seda olen ka avastanud, et ma tegelikult ei solvu üldse eriti paljude asjade üle, aga varem arvasin, et see on kohustuslik. Normaalses suhtes niimoodi tehakse. Et mul on täiesti suva asjadest, mille üle ma olen näinud, et oleks ok solvuda ja saag käima tõmmata. Ma olen aru saanud, et ma ei pea üle reageerima. Või noh, seda juhtub oluliselt vähem ja siis ma saan aru küll, et pagan, suhtemustrid on täiega olemas, sa kopeeridki seda, mida näinud oled, aga õnneks on sellest võimalik ka üle olla. Mul on hoopis harvem paha tuju. Mille all ma muuseas ise kõige rohkem kannatan, sest üldse ei viitsi, aga "seisus kohustab". Nartsissistile annavad konfliktid jõudu, selle sain ka alles mõni aasta tagasi teada, varem alati imestasin, et kuidas nad suudavad, kui see nii kurnav on. Neile ei ole kurnav. Heureka! 

Roostes radar ja nimemaagia

Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.

Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku. 

Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.  

Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene. 

Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.   

Vastuvõtlikkusest, vist

Seoses selle Mikro sõbrannade "kristlaseks" hakkamisega ja üleüldse some mõjudega, mis väidetavalt hukutavad, hakkasin mõtlema, kuidas on lood erinevate inimeste vastuvõtlikkusega. Enamik meist ju on mingil määral sotsiaalmeedias, me näeme sealsed postitusi ja trende, aga miskipärast see ei mõjuta meid kõiki ühtmoodi. Kui rääkida lastest, eriti vastuvõtlikust ühiskonnagrupist, siis ometi isegi see kõige homogeensem grupp, eelteismelised, kelle jaoks on eluliselt oluline ühtse parvena tegutseda, käitub ju erinevalt. Kui võtta Mikro, siis tema naudib eelkõige debiilseid asju - igasugu jaburad naljavideod, üle võlli tegelaskujud - kõik see, mille üle saab homeeriliselt naerda, see on oluline. Aga et ta võtaks Piibli ja hakkaks sellega lehvitama? Et ta nõuaks mingeid hetkel trendikaid LaBubusid - sellised asjad on piinlikud. Kris Kärner on piinlik. Jüri Ratas on piinlik. Vandenõuteooriad on lollidele. Millest see tuleb? Geenidest? Sest ega tema ju ei tea, et ma olen samasugune. Ma vahin ka töö juures Beavist ja Buttheadi või Tujurikkujat, mind ei huvita, mis kellelgi punasel vaibal seljas oli või kümme nippi, kuidas väärikalt vananeda või köök rasvast puhtaks saada või see, kuidas kõik on Sorose vandenõu. See kõik on pagana tüütu ja ebahuvitav. Ma ei taha seda, millest kõik räägivad, ma tahan mingeid imelikke nurgataguseid asju. Ma ei suuda vaimustuda sellest, mis hetkel kuum. Mu maitse nagu kuidagi ei kattu. Kõik see, mis peaks minuvanust inimest huvitama. Vanasti, kui ajakirjad veel ilmusid, siis oli kõige õudsem neist (ok, oli veeeel õudsemaid, aga ma mõtlen siis meinstriimi) "Pere ja Kodu", sest ma ei kujutanud ette, et miski, mis seal kirjas on, mind kunagi huvitada suudaks. Umbes nagu anna Tulnuka tüüpidele "Looming" kätte. Täiesti võõras maailm. Ja siis selgub, et ei, see on see, mis on päriselt oluline ja kuidas peaks. Ma võisin Maajast ristsõnu lahendada ja vastused ära saata ning inimesed ei saanud aru, kuidas mul ometi piinlik pole. 

Mul on kohe hea meel, et mu lapsed ka sellised imelikud on. Kuidas ma muidu nendega suhelda mõistaks? Üks normaalne asi, mida ma ei mõista, on näiteks nutikell. L.-il on ja ta on ka lastele need soetanud, ma tegelt ei tea, mida lapsed neist arvavad, aga L.-i nutikell on viimasel ajal ära koolema hakanud, ei lülita end enam unerežiimi ja siis L. pöörleb õhtuti voodis, kirub kella ja toksib seda näpuga. Ei lase mul magada. Ja ma siis imestasin, et milleks see asi üldse? Ja tema ei saa aru, mismõttes, milleks? Loeb samme ju. Ja ma ei saa saa ikka aru, milleks see oluline on - sa saad ju ilma selletagi aru, kas käid päevas 600, 6000 või 10000 sammu, see on ju tunde küsimus? Aga ta mõõdab igasugu muid asju ka? Aga milleks sul on vaja igasugu asju mõõta? Täiesti arusaamatu ja ebavajalik vidin minu meelest. Aga nii populaarne. Kusjuures L.-i emal on ka see, ta võtab seda tõsiselt ja peab oluliseks, enda ema puhul ma iial sellist asja ette ei kujutaks. Minu ema ja pulsikell - nalja teete või? Et siis ikkagi geenid? 

Lisaks teemasse "ma ei tea, mulle meeldis, aga kõigile soovitada ei julgeks" - teatris käisime Miniga vahepeal. Tartu Uues Teatris vaatamas etendust "HYMN".  Märtsis mängitakse veel kaks korda, äkki viimased. Ma ei ole väga uuema aja teatriga ju kursis ja see Kuningas Ubu kirjeldus mind pigem pelutas, aga näe, HYMN täitsa meeldis. Siin on kõva lärmi (loe: punkmuusika), karjumist, alastust ja kehavedelikke. Suheldakse publikuga ka, aga kättpidi lavale kedagi ei tirita. Ma ei tea, miks kavalehel oli, et etendus on ühes vaatuses, kui tegelt oli kaks, aga no peale vaheaega oli pmst film. Vot see film läks veidi liiga pikaks mu jaoks, inimesed kordasid üsna samu mõtteid ja midagi uut väga ei tulnud. Mini ütles, et talle ka väga meeldis. Nüüd on Uues Teatris uus lavastus "Tuhandenäoline kangelane", kus pead terve etenduse silmad kinni olema ja saad kogeda etendust kõigi muude meeltega. Vot see küll hirmutab. Mini sõber oli juba käinud ja rääkis, et tuleb inimestega kätelda. Selle vist jätame vahele. Aga võib-olla oleks põnev just? "Laskumist orgu" tahaks ka näha, aga ma olen ikka skeptiline nende välietenduste osas. Eriti kui need kestavad 4,5 tundi nagu "Laskumine orgu". Eesti ilm, teadagi. Ma olen kunagi Viinistus vaadanud vihmasajus etendust Väägvere pasunakoorist ja no hiljem telekast oli ikka hoopis meeldivam. Pirtsperse olen, mis teha. 

Maailm on imeline

Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas,  kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised. 

Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend.  Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis. 

Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr. 

Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:

Kas see pole mitte kõigi nummim elukas, keda te oma ihusilmadega näinud olete? Mu eelmine tätoveeringuidee oli sobivalt Põhja Konn (teadagi miks) - mul oleks täiega matchivad tätokad nüüd. 
 

Ilus Eestimaa

Käisime ilma nautimas. Ma keeldusin autost välja tulemast. Sooje kummikuid oleks vaja, aga mul on ainult ilma voodrita võlts-Guessid, millel kuldsed ketid kanna all ja mis peaks läikima nagu ratsasaapad kui ma neid puhastada viitsiks. Nendega juba Eesti looduse vastu ei saa. 

Kogu maailm nägi välja nagu selles Tartu 24 filmis: 

 Pärast vaatasin, et L. on ühe jube ilusa pildi saanud:

Temal olid kummikud ja ta käis seal saare peal ära kah. Jää kannab veel. Selline õudusfilmi vaib, kuigi tegelikult oli keskpäev. 

 

Viimased võidud

Nii, hakkaski pihta - kõige võikam aeg aastast. Jõudsin kontorisse, saapad täis kivikesi ja märga loppa, püksisääred põlveõndlani pasased. Libe oli kah. Vähemalt külili ei käinud, võit seegi. 

Ootamatuid positiivseid arenguid juhtub vastukaaluks. Kunagi õppis Mini muusikakoolis kitarri. Kaks aastat õppis, aga siis saime järsku kirja, et ta ähvardatakse sealt välja visata, kuna muusikaajalugu vastamata. No põhimõtteliselt see minu korduva unenäo stsenaarium, kus ma saan kirja Tartu Ülikoolist, et teil jäid mingil aastal mingid punktid saamata, teie kõrgharidus tühistatakse. Igatahes Mini kui korralik lapseke sai sellest kirjast korralikud krambid ja keeldus muusikakooli tagasi minemast, sest nii piinlik. Ta oli selle muusikaajaloo lihtsalt ära unustanud või ei saanud aru, et peab seda ainet ka võtma vms. Lisandus veel seegi, et tema kitarriõpetaja läks sellest koolist ära ja Mini uut õpetajat ei tahtnud. Kuna mulle tunduski, et ta käib koolis pigem toreda õpetaja pärast, siis ma ei hakanud teda sundima. Kool jäi pooleli. Aastaid ei võtnud ta kitarri kättegi. Ja nüüd järsku on ta kõik taasavastanud, "Enter Sandman" ja "Nothing Else Matters" harjutamine käib igapäevaselt, sest tal on klassis üks neiu, kes mängib ka kitra ja teine kes taob trumme ja nad plaanivad esinemist. Nii äge! Ma poleks arvanudki, et see oskus tal mööda külgi maha ei jookse. 

Viimase külma aja võiduna käisime meie aga ära Viljandi Mädajärve peal, mis on muul ajal üsna ligipääsmatu paik kui sa just ekstreemne muda/mädasukelduja pole. Tegemist siis Tänassilma jõe esimese seitsme kilomeetriga enne kui temasse peale Vana-Võidut Ärma jõgi voolab, selline vahva tüma soonik Tänassilma oru põhjas. Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks. Ehk et kunagi sõitsid siin laevad, praegu pole kanuugagi midagi teha. Meie lähenesime Viljandi Metsakalmistu poolt, lasime mööda nõlva tagumiku peal alla (no mina lasin) ja asusime kausi keskosa poole teele. Kõikjal oli vaid pilliroog ja hundinuiad, suvisel ajal on siin üle inimese pea džungel, selline sobiv paik krokodillidele. Meie isegi ei tajunud, et jalge all võiks põhjatu muda olla. Ühe koha peal jää kumises küll kahtlaselt, aga sealt ma astusin kiiresti üle. Vaated olid ägedad.

Keset järve

Ma arvan, et pole iial sellises looduskeskkonnas viibinud. Huvitav kogemus igatahes. Vat sinna nüüd enam ei saa kuiva jalaga, tuleb järgmist külma talve oodata. 
 

Ei, ma ei ole vaeva näinud

Kunagi ajas keegi meesterahvas mu sõbrannale ligi lausega: "Oo, mis kena neiu - mida te teete, et nii heas vormis olete?" Sõbranna vastas, et joon ja suitsetan. Mulle see vastus nii meeldis, aga hiljem selgus, et sõbranna vastas nõnda kõigest seepärast, et too meesisend talle vastumeelne oli, sest nüüd käib ta regulaarselt trennis. 

Kooliajal oli mu suurim hirm ja jälestus see, kui keegi arvas, et mu head hinded tulevad suurest õppimisest.  

Hiljuti oli veel selline juhus, kus üks meist nii kümme aastat noorem naisterahvas saabus seltskonda otse kosmeetiku juurest ja kui siis selgus, et meie, vanamutid, ei käigi regulaarselt kosmeetikus, imestas ta, et kuidas te siis nii normaalsed välja näete? No ja nüüd ütlevad inimesed, et tegelikult on keemiliselt ja kirurgiliselt kohendatud inimesi meie ümber ikka palju rohkem kui ainult need silmnähtavalt võltsid tegelased. Kurat. See tekitab ju võimaluse, et jälle vaadatakse heade geenidega inimesi kui vaeva näinud inimesi? Sest vaeva nägemine on see, millest ma elus kategooriliselt keeldun. Jah, muidugi võib ju mulle öelda, et no kuule, sinusuguse morda puhul küll keegi ei kahtlusta, et sa ennast korrigeerinud oled, aga mulle pole antud oskust sellist asja uskuda :) 

Mõtlesin ka sellele paabulinnusabale - "ma saan seda endale lubada". Pakun, et päris paljudel, kes ennast nähtavalt tuunivad - hiiglaslikud huuled, tagumikud jms, on see strateegia. Ehk ei olegi ilus, aga see on märk, et mul on piisavalt ressurssi, et ennast sedasi "kaunistada". Minu "ma saan seda lubada" on hoopis vastupidine - vaadake, mul on piisavalt head geenid ja ma saan endale lubada vaeva mitte nägemist. Kas see oleks loogiline? Kas see paabulinnusaba üldse kehtib mitte fertiilses eas olevate isendite puhul? Äkki kooseluliste loomade puhul ikka kehtib, sest ka vanaduspõlve on etem kahekesi veeta? Räsitud välimusega isend visatakse suurema tõenäosusega karjast välja? 

Ahjaa, ja kas see, välimuse tuunimine implantaatide abil, on esimene samm inimtehiste tekkeni, millest ulmekad jutustavad ja varsti meil ongi kaks rassi - rikkad ja lisamoodulitega ning vaesed pärisinimesed? Kui heade geenidega inimesel on praegu veel võimalik "ära petta" ja esineda tehislikult tuunitud rikka ja ilusana, siis tulevikus muutuvadki mutatsioonid üha enam silmapaistvateks, et pettus võimalik ei oleks?  

***********************************************************************************

Teine enesetuunimisega seotud teema minu jaoks on valu. Kui see ei eeldaks valu, kas ma teeks? Ma ei tea, sest ma välistan asjad, mis võivad teha valu. Ma olen selline tupsununnuke. Näiteks välistan tätoveerimise ja augustamise. Mitte mingitel muudel põhjustel kui et ma ei kannata välja. Püsimeik mul ju on ja see oli piisav piin. Ma ei eeldanud, et nii vastik võiks olla. Kõrvaaugud said ka ettevaatamatusest tehtud, ei teadnud, et nii jube. Oli jube jah. Vabatahtlikult endale valu teha lasen ainult siis, kui ilma selleta oleks kannatus veel suurem. Näiteks tarkusehambad lasin välja tõmmata kui need valu tegema hakkasid. 

***********************************************************************************

Kolmas teema on äkilise muutusega harjumine. Vananed sa järk-järgult, aga muu sekkumine toimub ju üleöö. Ma mäletan, kui meil koolis üks õpetaja lasi hambad korda teha - no ei olnud enam see inimene. Paljude tuntud inimeste väiksemad näomuudatused on kummalised vaadata. Kui enda nägu oleks, ma kardan, oleks palju hullem. Ju siis paljude jaoks see probleemiks pole, nad tahavadki muutust. No näiteks Courtney Love on oma ninaoppidega nii kuus-seitse erinevat inimest olnud. Aga ta on ka öelnud, kui õnnelik ta oli, kui enam oma isa lõusta peeglist vastu vaatamas ei näinud. Mul sellist probleemi pole. Häda on ju selles, et sa ei tea, kuidas miski mõjub. Püsimeik joonistati enne näkku, sai katsetada, aga eemalda kuskilt mingi korts, kaldun arvama, et täpselt varasemat olukorda sa tagasi ei saa ja inimese näos loeb iga millimeeter, muidu ei oleks ju võimalik, et sama skeemiga on võimalik tekitada miljardeid erinevaid nägusid. 

End ilusana hoida

Viimasel ajal on FB mulle ette söötnud mingeid nupukesi saadetest, kus Anu Saagimit näidatakse. Eile nägin ka ühte ja see oli mingi lühike lõiguke, võimalik, et kontekstist välja rebitud täiesti, aga seal siis Saagim rääkis saatejuhile (kellest ma muuseas absoluutselt ei mäleta, kes too võis olla - kas tõesti Saagimi kõrval kõik teised kahvatuvad - vabalt võib olla nii), kuidas tema aru ei saa, miks naised hakkavad oma välimusele tähelepanu pöörama alles siis, kui mees kavatseb nad maha jätta - ikka enne peaks, ammu enne! No ja see pole üldse mingi erandlik seisukoht ju. Kusjuures Saagim tõi näiteks selle, kuidas tema juba 18-aastasena regulaarselt kosmeetikus käis. Mina pakun, et see nüüd küll mingit rolli ei mängi, Anul on lihtsalt head geenid ja energiline iseloom - selline inimene püsibki kaua nooruslik. 

Mina mõtlesin lihtsalt seda, et kui selguks, et mu elukaaslane sallib mind enda kõrval ainult tänu välimusele, siis ma oleks pigem õnnelik kui ta jalga laseb. Kas see poleks mitte rõvedalt alandav, kui keegi suhtleb sinuga ainult seetõttu, et sa näed pandav välja? Sellised suhted on mind kogu elu hämmastanud ja hirmutanud. Hirmutanud ses suhtes, et kui ma kunagi nooremana pea blondiks värvisin, siis tõesti hakkasid mulle ligi tikkuma igasugu ilgused, kes varem mind märganudki polnud ja soigusid nüüd: "milline kaunitar te olete!" Et jah, päriselt saabki nii pealiskaudne olla. Ja mõtle, kui sellisesse lõksu satud, sest ega nad on kavalad varjama. Hiljuti rääkisin just ühe meesterahvaga, kes aastaid pingelises suhtes ühe naisterahvaga ja kui ma küsisin, et mis selles naises siis nii erilist on, vastas ta ainult, et too on ju ilus. Noh, kellele siis ilusad asjad ei meeldiks, aga pool elu kannatada ikka ei tahaks selle nimel, et keegi kena vaadata on. Aga noh, ilu ongi vist üks asi, mida ma ei mõista.

Ilu nimel pingutamist ka mitte, sest enamasti seostub see tänapäevase tehnika juures enda peletiseks moondamisega. Algab see alati tasapisi maitsekate täitesüstidega ja lõpeb tundmatuseni moondunud näoga. Või ei pane teised seda tähele? Kuidas suudab meesterahvas taluda, et ta ilus naine tema kõrval paari aastaga paistes näoga pandaks moondub? Päris mitut endavanust endist kaunitari tean, kellele tahaks kurjalt käratada, et mida kuradit sa endaga teinud oled? Kas kõik näevad, aga keegi ei ütle või on asi pigem nagu anoreksia puhul, et inimesel tekib endast väärastunud ettekujutus ning pole vahet, mida teised ütlevad ja peegel näitab? 

Üks asi, mida seoses iluga kogenud olen, on see, et ilu on harjumus. Ma olin vanasti see, kes toidupoodi minekuks näo pähe tegi, sest muidu oli alasti tunne ja põhjendasin seda sellega, et kui on võimalik olla enda parem versioon, siis milleks leppida vähemaga. Ja see on küll kardinaalselt muutunud. Miks? Üks osa on füsioloogial - mingi aeg hakkasin märkama, et laud on nii palju vajunud, et lainerijoon määrib lau ülemise osa koledalt ära. Siis märkasin, et iga kord kui ripsmeid värvin, kukub neid karjakaupa maha ja siis aja neid näpuga mööda värvitud silmi taga - väga tüütu. Seejärel sain aru, et meigikreemid mitte ei varja, vaid toovad kortse esile - milleks neid üldse panna. Ehk siis meik ei tee mind enam kuidagi ilusamaks. Ja ei mingit "appi - ma alasti!"-tunnet. See käis ikka väga kähku. Nüüd, kui vahel ripsmeid värvin mingi peenema ürituse jaoks, siis kipun silmi hõõruma, pole harjunud, et meik võiks laiali minna. Varem ma ilmselt iialgi silmi ei hõõrunud. Kuidagi õnnelikult läks see faas, et ei tekkinud tunnet - appi, meik ei tee mind enam ilusaks - aeg noa alla minna. Miks, ma ei tea. Või noh, ma ju näen, et mitte kedagi see pikemas perspektiivis kaunimaks teinud ei ole. No ei ole ju?! 

Jõgi, järv, soo ja peaaegu meri

Reedel hoidsime kõik hinge kinni, et kas tuleb tuisk ja torm nagu lubatakse või mitte. Tartus midagi erilist ei tulnud ja lootsime, et ka lõuna pool, kuhu oli plaanis suunduda, ei ole teed väga kinni tuisanud, sest meil on endiselt madalapõhjaline (mille liising sai nüüd tasutud ja peab vist ikka tõesti mingi kõrgema tranduleti soetama). Laupäeva hommikul oli mõnus selge ja päikseline ilm - hurraa!

Esimene peatus oli Õhne jõe ääres. Kraavid olid siin kenasti täis tuisanud, aga kuhugi tee äärde suutsime end sisse pakkida ja tormasime otse üle põlla ja läbi võsa jõe poole. Kui seda sumpamist muidugi tormamiseks nimetada saab. Kusjuures L. naeris selja tagant, et kuidas see võimalik - ma vaatan, sa lähed ilusti üle lume ja mina vajun iga sammuga reieni sisse - milline ebaõiglus! Karjusin, et söö vähem ja rammisin edasi. Võsas leidsime mitmeid jäljeradu ja valisime kumbki erineva. Minu oma viis kõigepealt ühe kraavini, kus inimjäljed mõistatuslikult kadusid ja ainult ühed koera- või hundijäljed mööda jääd edasi läksid. Eeldasin, et eks see loom ole ikka ju 60 kilo täis, onju, palun ole, sõrmed risti. (Ära sina niimoodi jääl käitu!) Ühes kohas oli auk kah ja vesi vulises, aga ma hingasin sügavalt sisse ja marssisin edasi. Lõpuks jõudsin jõele - ja no loogika, jõele astuda ei julge, kuigi kraav on ikka palju ebakindlam koht kui jõgi. Õnneks oli L. oma teed pidi varem jõele jõudnud ja käratas, et ära tõmble, keegi on siin autoga mööda jõge sõitnud. No ja oligi. Uskumatu. 

Mina ja autojäljed jõel

Jõgi vallutatud, läksime järgmisena järvele. Veisjärvele. Veisjärvel on nimelt üks ujuv saar, kus oli vaja ära käia, sest praegu see saar ei uju mitte ja saab sinna kuiva jalga. Sealt samast õõtsikust saab just külastatud Õhne jõgi alguse. Järv ise suvisel ajal väga kutsuv pole - Veisjärv on keskmise sügavusega vaid 1,3 m ja veekogu põhjas lasub kuni 4,5 m paksune mudakiht. Järvele minnes hakkas ühel hetkel selja tagant tugev tuul puhuma, ikka nii, et läbi riiete ja kinnaste. Tuisk oli järve vastikute vaaludega katnud ja kuigi algul üritasime sõprade eelmise nädala suusajäljes püsida, siis enamjaolt oli see lumekuhilatega kaetud. Tüütu oli. Veel hirmsam oli mõelda, et pärast tuleb vastutuules tagasi sumbata. 

Reipal sammul saarele (pilt on petlik)

Saare leidsime üles ja pöörasime siis otsa tagasi. Oehh. Tunne oli nagu Amundsenil, tuul vihises kõrvus ja kujutasin juba ette, kuidas ma järvejääle püstitatud telgis külmunud näppudega päevikusse kirjutan: "Läbisime päevas vaid 600 meetrit. Lõputu pagi." Kusjuures hiljem L.-ga rääkides ta imestas, kas ma tõesti kujutan selliseid asju ette ja ma imestasin, et kuidas tema siis end füüsiliselt keerukatel retkedel ergutab? Ikka ju nii, et kujutad end mõne ajaloolise isiku nahka, ise teades, et ega sul ilmselt nii kehvasti ei ole kui neil vaestel kõnnumaa pioneeridel. Täiega aitab. Tagatipuks õnnestus mul veel ühes lõhes varvas ka märjaks saada, sest ma ei aimanud, et niivõrd jäätunud järvel võib jäälõhe ääres olla lumesupp, mitte niisama läikiv vesi, mis ammu külmunud. Kuidagi saime kuivale maale, jälgides samal ajal rahvast, kes alles järvel või sinna teel oli, ei kadestanud neid, aga lõpuks jäid kõik ellu (ja keegi ei kaevelnud nii nagu mina). 

Pea küll huugas sellest tuulest, aga ma tahtsin hirmsasti ikka sohu ka jõuda. Kodus oli L. just soo kõige tuulisemaks paigaks pakkunud, aga tegelikult oli vastupidi. Rubina soos ootas meid ees täiuslik rahu ja vaikus. Algul liikusime edasi mööda külmunud räätsajälge, mis oli väga mugav, seejärel, et lauka juurde jõuda, sumpasime otse läbi lume. Kuskil põlvini ulatus, ei olnud kõige hullem. 

Räätsajäljes

Laugast me natuke pelgasime, tegime auringi selle ümber, kuni taipasime, et peame ikkagi selle keskele saama. Tegelikult oli kõik muidugi täielikult jääs ja lauka peal oli mugavamgi astuda kui sügavas lumes. Nii tore koht, kuhu muul ajal on ligipääs pehmelt öeldes keeruline. Ja päike paistis!
 

Keset laukasaarekest

Siis lõpuks oli ka aeg õhtuse ööbimiskoha poole suunduda. Enne tegime veel Tõrvas pitsapausi (Malmizza, soovitan soojalt, ülihead pitsad!), mis oleks peaaegu tegemata jäänud, sest me polnud arvestanud, et sõbrapäev ja oleks pidanud siin inimtühjas kolkakülas laua bronnima. Õnneks oli meil vaid kiire kõhutäis plaanis, mitte paar tundi käesilitamist küünlavalgel ja jõudsime oma kõhud enne bronnijate saabumist täis süüa. Õhtul oli tore pidu, aga ööbimise koha pealt mainin naljakat seika, et korraldaja oli rahva tubadesse ära jaotanud sellise süsteemi järgi, et mina sattusin koos kolme mehega ühte tuppa, ilmselt selle järgi, et me kõik ühest linnast. Mis meenutas mulle omakorda kunagist kooliarsti tähelepanekut, et "mis neist kardinatest läbivaatuse ajaks ette tõmmata, kõik ju oma kooli poisid!". Mille peale ma tegin mõru nalja, et no jah, lähen paljalt läbi linna ka või, sest "kõik ju oma linna mehed?". Seekord saigi siis "oma linna meestega" tuba jagatud. Mitte et mul üldse probleemi oleks, lihtsalt üllatav oli näha, et kellelgi teisel veel ei olnud. Hästi suur tuba oli, me olime L.-ga üldse mingi korstnajala taga, teisi voodeid sealt ei paistnudki. Algul oli nimelt L. häiritud, et äkki on nii pisike tuba nagu laevakajut ja tuleb teistega moon landingut teha. Ja ma ei olnud kuulnudki seda terminit, mille peale L. naeris enam-vähem tilga püksi ja mina pärast ka, kui teada sain, mida see tähendab*. 

Hommikul sõime kõhud täis ja otsustasime Lämmijärve peal kah ära käia, sest seal ootab ju külastajaid Salosaar. Praegu loen ja saan teada, et tegemist on Edgar Savisaare perekonnale kuuluva saarega. Vot siis. Me kunagi suvel käisime juba siin Beresje sadamas kiibitsemas, aga siis oli laine liiga suur, saar liiga kaugel (selgus, et olime tookord vale saart ehk siis pigem üht poolsaare moodi saart silmas pidanud) ja ei hakanud SUP-i täis pumpamagi. Seekord oli tuuletu, päikseline ilm, tuisuvaalusid vähem kui Veisjärvel ja ka parkla polnud läti kalameestest umbes. Ainuke mure oli see, et meiega oli kaasas meesterahvas, kes mõni aeg tagasi alles NATO peakorteris ametis oli. Äkki tehakse Eston Kohvrit? Panime end piirivalve äpis kirja (tuleb panna!) ja lootsime parimat. Õnneks nii ka läks.

Esiplaanil Salosaar, tagaplaanil Mordor

Saarel käidud nigu niuhti. Kormoranide pesi oli tõepoolest väga palju ja ega ilmselt taas on talv see aastaaeg, mil siin saarel kõige puhtam ja mugavam tunne. 

Igati lahe sõbrapäevanädalavahetus oli meil. Ja kõige kummalisem, et mu jalalihased ei anna sellest sumpamisest absoluutselt tunda. 
 

*Kui keegi veel ei tea siis -  Moon landing is when two people's butts bump as they bend over.

Ja päike paistab

Fotoblogidest jälgin ma ainult Remo Savisaare oma, kust ühel hommikul leidsin pildi, mis meenutas mulle kohe üht mu enda tehtut ja kuigi asukohta mainitud ei ole, olen ma oma 99% kindel, et tegemist on sama kohaga. Remo foto "Hommik allikal" on siin. Minu pilt on tehtud vaatega rohkem vasakule ja sai selline:

 

 

Minu oma on otse loomulikult amatöörlik ja suvalise Samsungi teloga automaatrežiimil tehtud, kuid muuseas on tegemist üldse ainsa pildiga, mis ma seal tegin ja kuigi L. tegi mõned veel nagu näiteks selle:

 Siis mulle meeldib see minu tehtu kõige rohkem. Tundub ju imeline talve võlumaa olevat?

No vot, aga seda me absoluutselt eest leida ei lootnud. Tegemist on nimelt kohaga nimega Prandi, asub see Tallinn-Tartu trassilt veidi ära pöörates Järvamaal Mäeküla lähistel ning on olnud juba ammu meie pere naljade aluseks ehk siis: "Höhöhöö, läheks äkki täna Prandi matkarajale kah?" Nimelt on see matkarada või siis pigem "matkarada" eelmiste käijate poolt ära mainitud kui "kõige hullem mülgas üldse". Matkarajast võib vaid üksikuid jäänuseid kohata, me nägime ka ühte puu najale pandud silti, mis ilmselt kunagi oli infotahvel olnud, kuid mingit laudteed ega silda, mida inimesed eluohtlikuks pidasid, me isegi ei märganud enam. Aga meie kasuks mängis hooaeg ehk siis lootsime, et külm on kõik mülkliku kaanetanud. Kohale jõudes oli muidugi  üllatus suur, kui eest täiesti lahtise ja aurava veekogu leidsime. See allikajärv ilmselt ei kaanetugi kunagi. Auramist muidugi pildile ei püüdnud ega luiki järvel, tavaline värk. Igatahes oli meil vaja teisele poole järve saada. Kaldad olid jääs, aga mitte kuigi kindlalt ja mingil hetkel jõudsime kraavini, kust keegi just hiljuti läbi oli vajunud. Ma ei tahtnud enam edasi minna, aga L. viskus kõhuli ja roomas üle kraavi ning jätkas oma teed metsaalusesse, mis eelduste kohaselt ka enamuse aastast vee all oli. Pärast ta ütles, et jah, oli märgi kohti, aga pokudel hüpates sai siiski kuiva jalaga. Näide metsaalusest, kus koprad on aktiivselt tegutsenud:

Ma näen sel pildil küll enda maitse jaoks liiga palju lahtist vett, seega ei kahetse, et ei läinud. Seisin selle aja järve ääres ja nautisin vaikust. Seltsi pakkus vaid üks loodusfotograaf (ei olnud Remo Savisaar, ju siis ongi popp koht fotojahtijatel), keda ma hoiatasin, et edasi minnes on oht läbi vajuda, mille peale ta vastas, et ta juba teab, kolleeg hommikul just vajus. Ehk siis selline salakaval paik ka talvel. 

Mis ma tahtsin öelda. Mulle meeldivad neli aastaaega. Suvel ei oleks ma siin ilmselt mitte midagi vaatamisväärset näinud - suvaline veesilm ja võsa. Ilm oli ka imeline. Ma saan aru, et need, kel suured küttearved, soojapidamatu kodu või puuküte, seda ei naudi, aga ma privileegipime küll ei saa aru, miks peaks kevadet ootama. Päike ju paistab. Ja kui päike paistab, siis minu jaoks ongi kevad-suvi käes. Ja suvi ilma päikseta on seevastu hilissügis. Peamine, et päike paistab. 
 

Oot, see on mingi päris asi või?

Sõitsime ükspäev pimedas koos L.-ga autos ja üle tee läks kamp teismelisi kutte, kellest siis üks oli selline teistest väiksem. L. naeris algul, et näe, peksupoiss kah kaasa võetud (ma tõesti ei tea, miks ta huumor mõnikord nii debiilne on), aga laternate valgusvihus selgus, et see teistest väiksem oli hoopis tüdruk. Peale seda ütles L. täiesti tõsiselt, et ta on alati mõelnud, kuidas tüdrukud ometi üldse ei karda. Ma jäin kohe tükiks ajaks vait, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ma olen nimelt arvanud, et see naiste hirm meeste ees on naistepoolne termin, et mehed isegi ei tea seesuguse hirmu olemasolust. Isegi mina ei teadnud varem, et selline asi eksisteerib paljudel naistel ja tüdrukutel, olen seda elu jooksul õppinud, et teatud kurbade kogemuste tõttu osadel nii on. Aga eelkõige leian ikkagi, et see on kogemustel põhinev hirm, mitte mingi asi iseeneses, sest mul ju ometi seda ei ole. Ütlesingi siis L.-le, et mida-mida, ma kooserdasin ju varem kogu aeg sinu ja su sõpradega niimoodi ringi, et ühtki teist naist ei olnud, mida ma kartma oleks pidanud? Ta siis vastas, et no meie muidugi, meie oleme teine asi, normaalsed inimesed. Ma ei hakanud edasi torkima, et kas ta on siis lähemalt tundnud ka seltskondi, kus vastassoost inimesel turvaline ei oleks? Ma eeldaks, et mitte, sest see tundub nii äärmuslik. Lisaks L.-i seltskonnale olen ma nooremana ikka päris paljudes meestest koosnevates seltskondades ringi liikunud ja pole kunagi end ohustatuna tundnud. Jaah, ükskord ühes seltskonnas, kust ei puudunud kriminaalse maailmaga kokku puutunud tegelased, tehti küll mingit piiripealset nalja, aga ma eeldasin, et see oli lihtsalt labane nali labase inimese poolt, mitte üldine norm ja tavaline praktika ning et naljast oleks võinud asi tegudeks eskaleeruda. Kas ma olin eriti naiivne või? Ja ma saaks aru, kui sellist arvamust "kuidas tüdrukud ei karda?" avaldavadki need, kes vastassool eelkõige ühte funktsiooni näevad. Mulle ei tulnud pähegi, et inimene nagu L. võiks sellise asja peale tulla, sest miks ta peaks? Mis vahet on sool kui me kõik oleme normaalsed inimesed? Et see vägistamishirm ongi päriselt evolutsiooniliselt kontides? Et see mu ema hirm, et seelik liiga lühike ei oleks ja dekoltee liiga suur, tuligi konkreetsest hirmust minu pärast? Käsi südamel, ma ise seda ei tundnud, sest ma mõtlesin - annan molli igaühele, kes käperdama kipub! Ma saan kõigist jagu! Ma ei karda keda kuraditki! Surematu ja võitmatu teismeline nagu me vist enamasti kõik olime - maailm valla meie ees, mitte midagi halba ei saa juhtuda. Aga jah, ma ei kartnud. Äkki L. on ka lihtsalt vana? Vaevleb vanainimesehirmude käes?

Läheks kuhugi välja?

Suur uudis tuli, et Hollykas pannakse kinni. Noored ei joovat. Noored ei pidutsevat. Hirmus.

Mäletan, kui käisin mõned aastad tagasi Norras ja seal oli õhtul baaris külastajate keskmine vanus üle kolmekümne. Norra sõbranna selgitas, et noored ei saa endale väljas käimist ju lubada. Siis olid seal kokteilid hinnaga 10 eurot ja õlu 6. Meil on praegu sama või natuke rohkem.

Ma ise käisin noorena iga päev baaris. Kõik käisid, istusid seal klaas ees ja ootasid, millal mõni tuttav tuleb, sest alati tuli. Praeguseks on see seltskond keskealised ja enam ei käi keegi niimoodi baaris, sest see oleks arulage raha põletamine. Poest saab terve pudeli kanget alkoholi ühe kokteili hinnaga. Kolm õlut ühe hinnaga. Minu meelest varem see suhe selline ei olnud. Oli natuke kallim, aga mitte üle poole. Laps sai endale ikka õlut lubada kooli söögiraha eest ja lausa mitut. Suitsupaki jaoks jäi ka üle. 

Klubiomanikud räägivad, kuidas rahvas tuleb ainult esineja ajaks ja pärast seda läheb kohe minema. Kas see näitab, et noored ei taha pidutseda? Ei, see näitab, et niisama aja veetmiseks on mõistlikumaid valikuid kui baaris raha põletamine. Vahepeal ju lükati esineja alustamist pikalt südaööst hilisemaks, et rahvas ikka baari käivet tõstaks, see vist pigem vihastas rahva välja. 

Mäletan ka seda, kuidas mõned aastad tagasi rootslased imestasid, et poes on meil asjad üsna sama hinnaga, aga vot väljas süüa-juua on neil oluliselt kallim. Norras olevat samuti, et tavainimene sööb väljas kui on mingi tähtpäev, mitte niisama. Hästi nukker trend, millega meil paraku kaasa on mindud. Kuigi hiljuti avastasin, et Tartu üks Michelini-restorane, Joyce, reklaamis ka üsna inimliku hinnaga lõunavalikuid, mida varem seal ei olnud. Ju siis ikka ainult tähtpäevade tähistamise pealt ära ei ela. 

Hinnad on muidu üldse imelikud. Tallinna vanalinnas sai lõunaprae oluliselt odavamalt (4,50) kui ma Tartus üheski kohas näinud olen. Üks jube putka Tartu kesklinnas pakub lõunavalikus soodukaga burks+friikad 9,99?!  

Ehk siis ma pakun, et juuakse-pidutsetakse küll, aga pigem kodudes, välja tullakse vaid paari joogi jaoks, mitte ei istuta pool päeva kõrtsis. Mis on ehk karskuse propageerijatele suur näiline võit, aga tegelikult pigem mitte - läbu on korteripidudel kindlasti rohkem ja väheneb oskus kultuurselt avalikus kohas alkoholi tarbida. 

Ma pole oma elus nii vähe väljas käinud kui viimastel aastatel (ja see ei ole "ma olen vana, ei viitsi enam"). Mul pole elu sees nii palju alkoholi kodus olnud kui viimastel aastatel. Enam ei lähe kontserdile, et vaadata, äkki on mõni bänd äge, lähed siis kui tead, et tahad konkreetselt mingit esinejat vaadata.