reede, detsember 28, 2007

Ei, mulle see mees meeldib


Huvitav on vaadelda inimest, kelle minapilt erineb tohutult sellest, millisena teised teda näevad. Või vähemalt mina nägin temas küll hoopis midagi muud...Millegipärast peab jälle paika mu üks tähelepanek, et üdini positiivsed inimesed on pahatihti väga pinnapealsed. Ja selle inimese blogist õhkub seda positiivset energiat küll kordades. Päris-elus koorub aga välja kõige ja kõigi suhtes kriitiline ja halvustav tüüp. Ma muidugi vihkan ise ka selliseid "ümbernurga" sissekandeid, kuhu ma pean lisama, et selle inimese blogi aadressi te kusagilt ei leia.
Aga ma ei tahtnud ka kohe asja juurde minna ja sellest ilusast mehest rääkima hakata, keda ma vaatamas käisin ja kelle kohta ühelt toredalt kodulehelt igasugu "fakte" lugeda võib, alustades sellest, et ta olla omal alumised ribid eemaldada lasknud, et lihtsam oleks, noh, teate küll :) Kust on tulnud see jutt, et MM tegelikult naine on? Või, et tal kunstrinnad olid? Ühe plaadikujunduse tõttu?
"Ta ei ole naine, ta on lihtsalt väga kole mees" vastas selle peale mulle üks mees.
Kõigist jõledustest, mis tema kontsertidel väidetavalt juhtunud on, põletas mees seekord kõigest piibli ära, pani paarkümmend korda käsi püksi, flirtis natsismisümboolikaga, kasutas ära viimaseid koolitulistamisjuhtumeid ja sülitas paar korda rahvale pähe. Ei mingeid puruks rebitud kutsikaid, suhuvõtmist ja pähe kusemist...Ja ma arvan, et ma ei pane puusse kui arvan, et väga suur osa publikust just seda vaatama oli tulnud :)
Tegelikult oli küll võimas, eriti algus kui vaid Marilyni kadestamisväärselt jubedat varju eesriide tagant näha oli. Tema figuuri saladus pole küll vast eemaldatud ribid vaid pigem ärajoodud õlu, mis muidu kiitsaka poisi üsna groteskseks on muutnud. Marilyn oskab ära kasutada nii ennast kui ka publikut ja ehk just seetõttu mõjubki tema lavashow küllaltki õõvastavana Alice Cooperi huumoriga võetud poomise taustal. Tore oli näha, et MM polnud teinud oma viimast showd nö üle jala nagu Ozzy, kus peale vananeva Pimeduse Printsi muud eriti imetleda ei olnud. Üks null Antikristuse kasuks. Iga lugu oli justkui omaette video, kus väga suur roll oli Marilyni enda koreograafial- käpiknukk tuleb tal muide ülihästi välja. Muusikast niipalju, et kõik hitid tehti ära, ei olnud õnneks palju viimase plaadi lugusid (mis mulle tõtt öelda peale mitmendat kuulamist juba täitsa meeldivad). Põhihitt, mille peale rahvas pöördesse läks oli "Sweet Dreams", see Eurythmicsi cover. Ok, see on coveri kohta hea, kuid minu arvates on ta enda lood ja just tekstid need, mis MM-i heaks teevad. Ahjaa, tingimata oli tegemist kõige ilusama publikuga kontserdiga. (Va. mina, kes ma nägin välja nagu Ozzy Osbourne - vanas eas ei tasu ikka hommikuni pidu panna. Või noh, tasub ikka, tegelikult :))
Üks kaebus ka - mispärast peavad alati kõik naiste särgid nii igavad olema kui meeste omad on normaalsed? Ei osta ju särki, kus ees "I Love Marilyn Manson"??? Isegi kui see on irooniliselt mõeldud.

P.S Pilt on võetud siit

kolmapäev, detsember 12, 2007

Valus tõde

Täna avastasin Punase Hanrahani blogi kommentaaride hulgast enda jaoks vägagi šokeeriva arvamuse - seda siis seetõttu, et tundsin ennast ära. Ramloffi mõte on nimelt järgmine:
"Väga tihti kimbutab väga privaatseid inimesi siiski suhtlusringkonna väiksus või asjaolu, et kuna ta ise ei vali oma suhtlusringi, siis on selles palju selliseid inimesi, et tema “hingekeeli ei puuduta” ja teiselt poolt ta teab ja tunneb inimesi, kellega tahaks suhelda, aga ei julge nendega kontakte luua."

Kunagi öeldi mulle ühe mu parima sõbra kohta lausa otse, et miks ma küll sellise inimesega suhtlen, kellega mul mitte midagi ühist ei ole. Ega ma osanudki muud vastata, kui et me kuidagi sattusime juhuse tahtel suhtlema. Ja tõepoolest, ma tunnen liigagi tihti, et seal kusagil on inimesi, keda ma palju enam enda sõbraks pidada tahaksin, aga noh, kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et "sa meeldid mulle ja ma tahaks väga su sõber olla"...Enamasti ma isegi tunnen neid inimesi, selles mõttes, et ütleme tere ja vahel satume (ah, mind härib see üksik "t", kuid kui enamik seda varianti armastab, siis las olla) ka samasse seltskonda, aga ei midagi enamat.
Kergem on vigu ju teistes otsida, et miks nemad minuga suhtlema ei tule (sellele leiti ka hea põhjendus - ma olevat kangesti ülbe näo ja moega) aga kas ma ise julgeks kellegagi tutvust sobitada? Ikka ju mõtled, et ah mis ma teda tülitan, tal kindlasti omad tegemised ja sõbrad.
Jubedam pool sellest arvamusest on tegelikult hoopis see, kui palju on inimesi, kes tegelikult "hingekeeli ei puuduta" ja kes ise selles põrmugi süüdi ei ole. Ometi on karta, et mitte miski ei parane - püüad olemasolevate sõpradega kuidagi hakkama saada ja teisi toredaid inimesi distantsilt jälgida, nende ellu tungimata.

P.S. Kellelgi ei tasu muretseda, et kui ta seda loeb, siis ehk ta ongi see mulle tegelikult mitte korda minev sõber. Ma julgen vast 99% tõenäosusega öelda, et nemad seda ei loe.

kolmapäev, november 21, 2007

Ärge istuge kuumale pliidile!

Tule taevas appi! See artikkel.
Kas siis nüüd oleme jõudnud kah Ameerikasse, kus iga õnnetuse puhul kõigepealt rahanumbrid silme eest läbi jooksma hakkavad? Kaebaks äkki kohtusse, saaks äkki pappi.
Ma saaks aru kui antud loo puhul oleks laste treener purjus olnud, lapsed omapäi jätnud või öelnud, et toru on seal, minge ja laske alla. Ei, see inimene oli seal juures ja püüdis lapsi all isegi kinni. Probleemiks oli aga see, ehk siis mille pärast väike tüdruk rangluu murdis - treeneril puudus treenerikutset näitav paber. Aga kui teie laps teie silma all jalgrattaga kukub, kas siis on ka süü selles, et teil pole kvalifikatsiooni, mis lubaks teil lastele likklusõpetus anda? Lastega juhtubki õnnetusi, eriti sportides. Teate, et judotrennis käeluu murdmine on täiesti tavaline asi? Ahjaa, sealsetel treeneritel on arvatavasti ka paber ette näidata, aga ikkagi juhtub. Õnnetusi juhtub kõigi inimestega ja sealjuures süüdlast otsida on ikka väga vale. Mis mulje kogu üritus sellele väikesele tüdrukule jätab? Et kui midagi juhtub, siis on kindlasti keegi süüdi, tuleb lahti lasta või kinni panna? Loomulikult on oma lapsega juhtunud õnnetus šokeeriv, aga asja võiks ikka mõistusega püüda võtta, mitte kanaemalikult.
Selliste avalduste puhul nagu see, tundub aga pigem, et inimlikud tunded on taandatud rahaahnusele. Ainuke lahendus, mis arvatavasti ka käiku läheb on see, et tulevikus pead igale poole enne oma allkirja andma, et sul mingit võimalust kedagi oma lolluses süüdistada ei oleks. Siiamaani sai veel naerda ingliskeelsete tootjahoiatuste peale, et kuumale pliidile ei või palja tagumikuga istuda, kuid varsti läheb ka meil nii.

kolmapäev, oktoober 24, 2007

Rahamaias eestlane?

Laupäevases Postimehes on Pärnu juhtimiskonverentsil esinenud Ameerika juhtimisteadlase Margaret Wheatley essee "Maailm koosneb suhetest". Ma ei räägiks sellest pikemalt, mind huvitab ainult üks idee: "Ülemus otsustab hinnata mõnda konkreetset alluvat tolle panuse eest, andes talle märkimisväärset preemiat või tõstes palka. Töötajad aga keelduvad sellest, sest nad teavad, et individuaalne esiletõstmine mõjutab nende suhteid kolleegidega."; "Üks kõige hämmastavamaid näiteid on Inglismaalt, kus juht otsustas pakkuda silmapaistvate ideede eest kuni 25 000 dollarit preemiat. Mõne kuu pärast palusid töötajad sellest loobuda, sest see hakkas segama nende suhteid. Kui ülemus oli šokist toibunud, küsis ta, mida nad siis tahaksid raha asemel. Töötajad tahtsid lihtsaid asju: tänusõnad, väljategemine kõrtsis, tahvel šokolaadi.";"Uuringutes, kus võetakse vaatluse alla, mida inimesed hindavad tööl kõige enam, selgub ikka ja jälle, et head suhted kolleegidega on alati esikolmikus. (Töötasu ja raha jäävad märksa kaugemale. Peamisteks motivaatoriteks on veel uute kogemuste omandamine ja võimalus anda oma panus.)"
Kas te usute seda? Mina ja kõik mulle lähedased inimesed, kelle arvamust küsisin, vastasin eitavalt.(Võimalik muidugi, et olen end ümbritsenud endaga sarnaste külmade ja kalkide inimestega :)) Minu mõte ei ole selles, et suhted mulle olulised ei oleks või et ma materiaalseid rikkusi elus kõige kõrgemalt hindaksin. Nii omale kogemusele toetudes kui ka teiste minu omadest rikkalikumatele kogemustele toetudes julgen väita, et eesti inimest motiveerib raha. Just nimelt eesti inimest, mitte tingimata ameeriklast või rootslast. Eestlasele on nii kuradima oluline olla "naabrist parem", sõita kõige uhkema autoga, kanda firmariideid, lugeda lehest keskmise palga tõusust ja viibutada rusikat. See võib vabalt tulla sellest, et meil ei ole kaua aega midagi olnud ja nüüd ongi loomulik kõike krabada. Me ei ole heaoluühiskond, kus inimese jaoks on tähtis eneseteostus, meile on ikka veel tähtis ellujäämine.
Kumb teid rohkem motiveeriks, kas see kui töö juures makstakse kinni teie jõusaalitšekid või see kui raha antakse teile peo peale, et sellega siis tervise eest hoolt kannaksite? (Eeldusel, et te ei fänna just eriti sporti, nagu mina :)) Kunagi oli jutuks see, kuidas parandada töötajate töökvaliteeti - välismaalane väitis, et tuleb kiita, eestlane väitis, et tuleb kanda rahalist vastutust eksimuste eest. Sest mitte miski muu ei aita. Teine eestlane ütles, et see ka ei aita, sest siis inimesed sülitavad ja lähevad üldse töölt ära. Tema leidis, et aitaks see kui võimalusel kehvad kohe lahti lasta.
Ei mingit võrdsust, mis motiveeriks, see tekitab pigem pingeid. Mina ka ei oleks nõus aitähi eest tööd tegema kui teen teistest rohkem või paremini. (Muuseas, väljend "aitähi eest tööd tegema" on eesti keeles ka ju sarkastilise maiguga). Mõnitamise või ärakasutamisena tunnetaks seda.
Kui ma kunagi oma esimesel töökohal olin ja kaebasin, et raske on, siis vastas vanem ja kogenum mulle, et pole midagi teha, 75% inimestest ei tee oma tööd vaimustusega, vaid raha pärast. Ülejäänud on ehk tõesti need õnnelikud, kes käivad tööl "heade suhete pärast kolleegidega, uute kogemuste omandamiseks ja enda panuse andmiseks". Või siis on asi ka selles, et kui keegi minult küsiks, mis on tööl käimise juures oluline, siis ma vastaks ka enne midagi muud kui raha - see oleks liiga iseenesestmõistetav ju.

esmaspäev, oktoober 22, 2007

Muna õpetab kana

Sain taaskogeda emotsiooni, mida tundsin kunagi algklassis kui klassijuhataja ei saanud aru, mida võiks tähendada sõna „paavian“ ja terve klass asus sellele „trükiveale“ seletust otsima. Mina ei julgenud suud lahti teha – kes oleks ühte väikest ja lolli last ikka uskunud?
Niisiis väitis tark vanem põlvkond taaskord, et olen kirjaoskamatu. Ilma näideteta ma sellele vastu ei vaidle – grammatikareegleid pole ma kunagi õppinud ja seetõttu jäävad mulle kaugeks kõik reeglipärased asjad, mis minu keeleloogikaga ei haaku. Võib-olla oleks ma targem kui mind õpetatud oleks, kuid ülikool ei pidanud millegipärast vajalikuks tulevastele riigiametnikele riigikeele õpetamist. Täpsustades, kõigi keelte õppimine oli meil täiesti rangelt vabatahtlik – kui aega leidsid, siis palun väga.
Näiteid nähes tabas mind aga hoopis valusam üllatus – minu keeleoskamatus seisneb selles, et kirjutan sõna „mõttetu“ kahe t-ga. See oli muidugi kõige markantsem näide, kuid ka kõigis teistes mulle esitatud süüdistustes annab 2006. aasta ÕS mulle õiguse. „Sattuks“ ja „satuks“ on võrdselt õiged, „ennem“ on sünonüümiks sõnale „pigem“. Tähelepanuväärne on see, et ÕS-i kättevõtjaks olen alati ainult mina, kes süüdistusterahe all endas kahtlema lööb. Suured ja targad ei vaevu iialgi ühtegi tõestusmaterjali üles otsima – mina olen loll, sest kuulun lollide põlvkonda.
Üle viskab. Tookord kui mulle kihlvedu pakuti sõna „tušš“ (see, millega kirjutatakse) kirjapildi üle, oleks pidanud selle ikka vastu võtma.
Aga kuidas sa siis vastad inimesele, kui ta usuks su juttu ainult siis, kui sa filoloogiat õppinud oleksid? Et mis mõttes – lihtsalt tead? Kui sa pole seda kursust nende ainepunktide ulatuses läbinud, siis ei saa olla mitte mingitki võimalust, et sa tead!
Kuivõrd on mul nüüd usku neisse sisulistesse kommentaaridesse, mis lisaks „ortograafilistele probleemidele“ arvajate tähelepanu köitsid? Kuigi jah, mu bakalaureusetöö retsensiooni pealkirjaks oli ju ka „retsensjoon“, kuid õnneks ei oldud siis võetud vaevaks vormistuse üle kobiseda. Nagu ühel teisel korral, kus õppejõud tahvlile „effektiivsus“ kirjutas ja hiljem töödes punkte vähemaks võttis, kuna töö mõlemad ääred ei olnud ühelaiused.

neljapäev, oktoober 18, 2007

Õnnetud väikesed inimesed

Käisin teatris ka vahepeal. Vanemuises "Suurema kurbuseta" vaatamas.
Hea etendus oli. Kui sa ei otsi teatrist ainult kerget meelelahutust ja sind ei šokeeri realism, ropendamine ning tabuteemad, siis soovitan.
Esimene vaatus on veel üsnagi lootustandev, et ehk läheb kõik veel hästi, kuid teine lajatab ikka täiega. Inimesel, kes selliseid elusid ette kujutada ei oska, võib lausa paha hakata. Huvitav, et pärast etendust kosteti, et eks selline see Soome elu seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõepoolest olla võiski. Kas midagi sarnast ei või toimuda ka tänapäeval ja mitte ainult põhjanaabrite juures? Võib-olla on tõesti joovad naised ja hullud naised pigem feministlik teema ja seda seostatakse rohkem Skandinaaviaga? Lõppude lõpuks hakkab ju kahju mehest, kes naiste kiuste lapsi siiski kasvatada püüab. Tegelikult ei kuma kusagilt välja seda, et lastest keegi ei hooliks. Võib-olla ainult jämesooleprobleemides vaevlev kasuvanaema, kellele oma tütre saatus võõrastest lastest tähtsam on - ja see ei ole ju ka mõistetamatu. Isegi laste joomatõvest vaevatud ema kasutab neid ära vaid oma haiguse tõttu, südames ennast vihates. Ometi suudab see kentsakas kamp laste tulevase elu korralikult ära märgistada. Ei, neist ei saa joodikuid, vargaid ega mõrtsukaid, neist saavad täiesti tavalised inimesed, ainult et õnnetumad. Ma arvan, et sellised õnnetuid inimesi on tegelikult väga palju ja enamik ei saa arugi, et see mingi probleem oleks. Igalühel on ju omad probleemid ja kui nende lahendamiseks kas jooma hakatakse või depressiivseks muututakse siis on see ju inimese enda mure. Tegelikult ei tee ju kõike, mida teed ainult endale. Keegi ei jõua mõelda, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela.

teisipäev, oktoober 16, 2007

Tegelikult tahtsin millestki muust kirjutada, aga ajuloputus on teinud oma töö

Ma olen muidu tagasi ja parem kui varem. Ma isegi ei tea, miks ma kohe nii õel olen, sest tavaliselt olen ma nii õel ainult koduseinte vahel. Ehk siis nö popp postitus, juba sissejuhatuse põhjal.
Tantsud tähtedega on kõige jõledam saade, eespool isegi igasugustest laulusaadetest. Selleks, et saate jaoks tehtud kulutused tagasi teha promotakse saadet oksendamiseni nagu Keskerakonda. Eriti koomiline on Reporter, mis veel oma saatestki pool tantsutähtedele kulutab. Ja rahvas vahib mokk töllakil uhkeid kleite ja piruette, põhiseaduse pilsner ees ning tunneb ennast kultuursena. Levinud on ju arusaam, et see ja muusikalid on mingi kõrgkultuur, mille vahtimisega ennast tarkade klubisse lunastatakse. Nagu kivisildnik kunagi käratas, et enne jõule on raamatupoed igasugu pööblit täis. Muusikalid ja eriti eesti muusikalid on sama puhas kommerts nagu Maie ja Valduri suvetuur, viimane selle poolest sümpaatsem, et ikka kodukootud värk ega ürita ennast kuhugi pressida, kuhu ta ei kuulu. Muusikalipublikule mõeldes meenub millegipärast üks tädi, keda mu tuttav Vanemuises piletijahil kohtas ja kes küsis kumb see oligi, kus rohkem lauldi – ooper või operett ja kes lõpuks otsustas, et tegelikult polegi midagi vaadata, ta kõike juba näinud. Ah jaa, tantsud. Isegi kui seda saadet igast august peale ei pressitaks, ma ei leia ka peotantsus midagi eriti kultuurset – võltsnaeratused ning kilode kaupa krohvi ja litreid. Kui palju on sellel seost üldise ballitantsuoskusega? Muidugi oleme ebakultuurne rahvas – olen ka kunagi (kirjutasin siia esmalt „nooruses“ aga siis kustutasin ära, jube, kas tõesti juba nii!) kõiki neid tantse õppinud, kuid kasutada pole mul olnud neid juhust vist mitte kordagi.
Ja mida see Ojuland seal teeb? Kohtub valijatega? Väitis ju, et riigikogulane töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas.
Vaesest Dag Harteliusest on ka kahju – kõigepealt Rootsi Vabariik, siis Soome Vabariik ja veel keegi kohtlane Cosmotüdruk kõrva karjumas „Kas said aru?“.

reede, oktoober 05, 2007

Appi! Hurraa!

Mis siis nüüd toimub??
Kõik kohad on täis mingit emotsionaalset segadust, südamete purunemist, südamelt ära rääkimist. Mingisugune magnetväli, halb tähtede seis või lihtsalt märkan ma seda rohkem tänu enda labiilsele olekule?
Raadiost tuli Rob Thomase „This is How a Heart Breaks“. That’s it, nagu. Istud käed higised ja lihtsalt peksad pead vastu lauda, et nutma ei hakkaks. Mina olen ju ebanormaalne, ratsionaalne ja tunneteta inimene, kes seetõttu luuleringi ukse taha jäeti! Mulle on võõrad kõik emotsionaalsed draamad, ma oskan ennast sellistest inimsuhetest kilomeetri kaugusele hoida. Ja nüüd siis? Viimati oli selline segadus ehk 10 aastat tagasi. Jama on selles, et erinevalt 10-aasta taguse ajaga pole nüüd kellelegi kurta. Tuttavad ei suudaks asja enam objektiivselt näha ja võõrastele ma ka üksikasju lahkama ei hakka. Tegelikult on üle pika aja tunne, et elan ja see ei olegi nii halb…
Ma muidugi usun, et see asi ei lahene kuidagi vaid läheb lihtsalt üle. 10 aastat noorem tahaks olla, siis jooks ennast avalikult täis ja saaks mingi kohutava lollusega hakkama ning ikkagi oleks aega see kõik ära unustada.

neljapäev, oktoober 04, 2007

Ristirahvas värisege!

Kõigepealt külastab meid Pimeduse prints ja seejärel juba härra Antikristus ise. Sobiv teema eelmisele jätkuks.

See on küll Marilyni selle halva plaadi tuur aga kui keegi on kõigi oma halbade plaatide juures teinud ka „maailma parima plaadi“, siis ma ju pean teda nägema. Isegi siis kui ma tean, et tema laivid ei ole suuremad asjad. Laivsalvestuste põhjal on selline mulje jäänud.
Huvitav, et maailm teab ju päris palju koledaid bände nagu „Mädanev Kristus“ ja „Lahkamine“ näiteks, kuid Ameeriklased kardavad siiski kõige rohkem Marilyni. Kas see teeb ta nagu kuidagi popiks nüüd? Poiss ütles lihtsalt 18-aastaselt, et tema ongi see Nostradamuse ennustatud Antikristus ja pani valged läätsed ette.
Mind isegi häirib, et Marilyni puhul väline külg rohkem tähelepanu saab kui muusika. Marilyni ennast see ma arvan ei häiri. Imelik on lugeda Postimehe arvamust, kus kohe alguses nenditakse, et „Ma pole elu sees ühtki Marilyn Mansoni plaati läbi kuulanud ja ilmselt on see nii ka päris paljude teistega.“ Normaalne oleks sealjuures jätkata sellega, et Marilyn on rõve, kuid tegelikult läheb vastupidi. Muusikat ei kuulaks, aga muidu on ta ju tore. /Mismõttesnagu, keerutab blondiin juuksekiharat/

neljapäev, september 27, 2007

Jeesuse armee

Vaatasin samuti eile ETV-st seda jubedat filmi, millest ka näiteks Ramloff kirjutab.
Kogu ürituse korraldanud tädi ütles tegelikult filmi alguses kogu tõe ära – kui Palestiina, Afganistaani ja Iraagi lapsed õpivad juba väiksest peale usu nimel püssi õlal hoidma ning uskmatute vastu võitlema, siis miks ei võiks ristiusk neile samaga vastata. Lapsed on ju nii vastuvõtlikud, õhkab ta täiesti vastutustundetult.
Film oli tõesti jube – raske uskuda, et tegu on tõepoolest dokumentaalfilmiga mitte tagasivaatega Hitlerjuugendile (pean tunnistama, et neis tagasivaadetes pole ma midagi nii kohutavat siiski näinud). Mis neist lastest tulevikus saab? Küllap elavad nad rahulikult oma elu omas usklike kogukonnas ega peagi muu maailmaga konflikti sattuma, aga siiski.
Valus oli vaadata laste totaalset hirmutamist – kui sa ei tunnista, et oled olnud patune (st lõbutsenud sõpradega, vaadanud Harry Potterit jne), siis sa lähed põrgusse, välja arvatud juhul kui tunnistad, et oled patune. Ja lapsed tunnistavad – nuttes ja andestust paludes, et kuri Jeesus neile ometigi halastaks. Üsna hirmuäratav on koht, kus üks väike blond poisike tunnistab, et tal on olnud raske Piiblit ja Jumalat uskuda, sest see on midagi, mida ei saa käega katsuda. Hakkab hirm, et mis temaga nüüd selle eest tehakse. Õnneks mitte midagi, kuid on näha, kuidas poiss end selle pärast kohutavalt halvasti tunneb ja võimalikult teiste moodi olla püüab. Õige ja puhas on see, kes võimalikult kõvasti karjub ja põrandal krampides „ilmutusi“ saab, sest - maailm on täis valekirikuid, kus inimesed vaikselt palvetavad ja neid kirikuid jumal ei salli, selgitab üks väike tüdruk.
See, mis algab enda hinge päästmisest ja oma mina alla surumisest (laps ei tohi käituda nagu laps – lapsed saavad öösel laagris kollitamise eest pahandada, selline asi Jeesusele ei meeldi) jätkub teisitimõtlejate ümberpööramisega ning lõpeb kooris „ma sureksin Jeesuse nimel“ hüüdmisega.
Meenub stseen Boratist, kus Borat Texases rodeol ameeriklastele sõjas edu soovides skandeerib „ja me tapame teie naised ja lapsed“ ning suur osa ameeriklasi selle ovatsioonidega vastu võtab.
Ma saan aru, et lastega on hea manipuleerida, et saada võimule ja raha ligi, kuid kas neil täiskasvanutel siis tõesti mingit vastutusvõimet ei ole, mingit eetikat? Kuidas on üles kasvanud see naine, kes õpetab oma pojale, et kõik koolis õpetatav on jama ja kreatsionism on ainuke ja võimalik vastus kõigile elu küsimustele? Kas õppimine ei tähenda just valikute tegemist? Kas läheme tagasi kiviaega, kus kõige mõistmatu seletamiseks dogmasid kasutati? Kuidas neid inimesi nii palju on?
„Kui Jumal seda kõike näeks!“ kohmasin peale filmi lõppu. Mulle on mulje jäänud, et kristlus peaks siiski positiivset ligimesearmastust soosima. Millal sai Jeesuse lambakarjast Jeesuse armee? (Lihtsalt retooriline küsimus, ma tean küll, et tegemist oli äärmuslikku rühmitusega, mitte kõigi kristlaste nägemusega)

esmaspäev, september 24, 2007

Parem poeg pätt kui tütar lits

Ikka on huvitav vaadata, mis kanaleid pidi inimesed su blogisse jõuavad. Keegi oli "solli blogisid" otsinud. Ma ei tea, mida ta selle all mõtles, aga üks selline märksõnaotsing viis reidiblogile tekstiga: "Eile käisin Sollis, homme lähen Solli...jepsjeps, niitsill:P". Päris "lubjakatele" siis selgituseks, et "soll" on solaarium (lubjaka mõiste muutus vahvalt mitmetähenduslikuks).
Ühel päeval sõitsime autoga mööda linna ja nägime ainult väikestest tüdrukutest koosnevat lasteaiarühma. Absoluutselt kõik tüdrukud olid riietatud roosasse.
"Misasi see on? Neil on mingi roosa päev või?"
"Ei, see ongi tänapäeva noorus"

Nagu ma aru olen saanud, siis on meeste suurim hirm see, et tütar litsiks läheb. Mitte sõna otseses mõttes lõbumajja vaid juba blondeeritud pea ja roosa topp ajavad neile hirmu nahka. Küll juba mehed teavad, mida karta.
"No aga kui tuleb iga nädal erineva poldiga koju? 15-aastaselt on rase. Kui poeg on pätt, siis annad peksa. Tütrega ei saa ju midagi teha."

Huvitav, kui praegu on see alaealiste beibede trend tõusev, siis kas varsti läheb nagu Ameerikas, kus neile missivõistlusi korraldatakse? Kas tulevikus on võimalik oma lapsest normaalne inimene kasvatada, ilma et teda selle pärast narritaks? Lapsepõlves on väga valus massist erineda. Mismoodi sa paned lapsele sinised riided selga kui kõik teised on roosas? Keegi ei taha ju oma lapsele halba - äkki tulekski pisarate vältimiseks kultusega kaasa minna? Või sel juhul nutad pärast veel rohkem?
Või ei ole keskealine beib tulevikus enam naljanumber nagu ta tänapäeval kipub olema? Kas ei ole see beibestumine mingisugune emantsipatsiooni haiglane kõrvalprodukt? Kodus lastega tegeleda ei ole IN, sest pead olema aktiivne. Tõsisemat tööalast karjääri eeldused ei võimalda - mis siis üle jääb? Või on süüdi ajakirjandus, kes "Cosmotüdrukuid" kasvatab? Ah jaa, jälle hakkavat üks uus naisteajakiri ilmuma, pretensioonika nimega "Lilit"...

kolmapäev, september 19, 2007

Realismi pealetung

Viskasin autoaknast pirnisüdame välja.
„Mida sa praegu tegid? Selle eest võib trahvi saada!“
„Aga see on ju looduslik, see laguneb looduses ära!“
„Sitt on ka looduslik ja laguneb ära, aga ikkagi ei või tänavale sittuda.“

Tegin endale lõpuks ometi raamatukogukaardi (ei jõua enam osta, ei jõua). Õigemini tuli välja, et mingit kaarti polegi vaja kui ID-kaart olemas. Raamatukokku jõudes olid kõik head raamatud veel riiulil.
Mees, kes teadis ussisõnu“ on igatahes üks parimaid raamatuid, mida ma üldse oma elu jooksul lugenud olen. Peale Paulo Coelho, muidugi. (Böhöhöö, ma kohe pidin selle siia suskama :) - „Inimesena võib ta ju täitsa huvitav olla“ ütles mu ema). Õhtul sai arutatud fantaasia üle. Selle üle, kuidas mõni inimene ei mõista, et asju saab välja mõelda. Lapsena see lausa hirmutas mind – kirjutasin tavaliselt koolikirjandeid (sel ajal kui arutlev kirjand veel kohustuslik ei olnud ja fantaasial vabalt lennata lasti) tolmurullidest, kurkidest ja muust sellisest ning tekitasin oma mõttelennuga piisavalt elevust. Kui teised imestasid, kuidas mina saan kirjutada asjadest, mida olemas ei ole, siis mina ei suutnud aru saada, miks peaks kirjutama asjadest, mis niigi kõigile nähtavad on. Kuigi, ilma fantaasiat omamata oleks arvatavasti võimatu ka igapäevastest asjadest kirjutada – jube igav tuleks see jutustus.
Mul on üks sõber, kes arvab, et see tänapäeva kirjandus ei ole üldse mingi kirjandus. No need raamatud siis, kus meid ümbritsevast elust kirjutatakse. Kender ja Rakke ning teised „sopakirjanikud“ vajuvad unustusse samal ajal kui Tammsaare või Kross aegade lõpuni hiilgavad. Mina ka ei tea, võib-olla me olemegi siis see kadunud põlvkond, kes enam kirjutada ei oska ja sellepärast meie seast tõelisi klassikuid ei võrsugi. Ei oska, ei ole väärilised ja loemegi sopakirjandust, mis „ei kannata välja võrdlust keskpärase koolikirjandigagi“ (täpne tsitaat anonüümselt arvajalt ühes foorumis). Eks need arvajad võiksid siis ise suurt kunsti teha aga nad ei saa, sest „praeguses eesti kirjandusmaailmas kehtib ju ringkaitse ning normaalsetel ja tõeliselt väärt kirjutajatel pole mõtet üritadagi“ (üks teine tsitaat päevalehe kommentaariumist).
Praegu loen Sass Henno raamatut „Mina olin siin“ ja lihtsalt huvist otsisin sellega seonduvaid linke. Oh jah, ei oleks vist pidanud seda tegema. Ei, normaalseid arvustusi tuli ka, aga üldiselt kommenteerivad ju ainult need, kes millegagi rahul ei ole. Mind häirivad sellised inimesed ja ma ei saa aru, mis mõnu on kuskil Delfis istuda ja anonüümselt iriseda. Ihukarvad tõusevad püsti kui mõelda, et sellised ka päriselus kusagil sulle vastu tulla võivad. Ah jaa, üks vist eile tuligi – kisendas midagi rekka kabiinis, nägu ärritusest punane. Onu ei saanud vist aru, et ringristmikule sõitmisel tulebki oma järjekorda oodata. Õudne oli vaadata seda hullunud inimest. Tegelikult tahtsin ju raamatust rääkida. Reaalne elu. Nähtud, õnneks mitte liiga lähedalt ja liiga kaua. Selle ninaluu purukslöömise kohta küsisin ka eile järele. Tõepoolest „ükski normaalne inimene ei lähe sellega traumapunkti, enne kasvagu kõveralt kinni aga see tagasimurdmise valu on liiga rõve“. Rääkijal endal kasvas siiski täiesti sirgelt kokku. Vedas.
Üks asi on lugeda raamatuid, kus fantaasia sind kütkestab ja teine asi on lugeda midagi, millega sa ise samastuda saad. See teine variant ei ole üldsegi halb.
Lugesin ka Dagmar Reintami „Daki elab siin“ läbi ja see raamat on isegi tuttavlikum kui „Mina olin siin“. Elab ju peategelane seal mulle päris lähedal ja seega on tema raudtee, surnuaed ja tänavad mullegi tuttavad. Kunagi istusime ka autokoolis samas tunnis, sest see kiviga klaasi puruks viskamise näide on ka mul autokoolist eredalt meeles. Daki parim sõbranna on minu kunagine klassiõde. Seoseid kui palju. Ainus asi, mis mind selliste päevikupõhiste raamatute juures kohmetuks teeb on otsekohesus. Mina ei annaks enda päevikut kellelegi lugeda. No seda päevikut siis, kuhu ma kunagi igasugu suhetest kirjutasin. See on jube hea lugemismaterjal muidu, ma ise ka vahel nutan kui seda loen :). Aga mõte sellest, et seda loeks tollased tegelased või veel hullem, ema – oo ei!
Aga „kirjutamismeisterlikkuse“ koha pealt võin öelda, et pooleli jätnud olen ma väga vähe raamatuid. Neid „tänapäeva Eesti sopakaid“ mitte ühtegi. Mul on kindlasti halb maitse.
Üks väga halb raamat on näiteks „Joovastus“. See on nii jube raamat, et ei soovita kellelgi kätte võtta. Mina sain ta omanikuks käänulisi teid pidi ja väidetavalt pidavat see „müügitabelis hästi pop noorteraamat“ olema. Mul käis omal ajal segastel asjaoludel Maaja ja sealt võis sellised „poppe noortelugusid“ lugeda küll.

kolmapäev, september 12, 2007

Narkopidu!

Niisiis, lugesin "Küpsiseparadiisi" läbi. (Ei ostnud, kingiti:))
No mis ma oskan öelda, Ekspressi arvustusega ma ühel nõul ei ole igatahes. "Susanna ja mina" oli minu arvates kõvasti parem. Ma ise muidugi eriti seriaale ei vaata ka (no "Seksi ja linnaga" ma küll mingeid paralleele tuua poleks märganud). Võib-olla tõesti olid lihtsalt pildid, lugu suurt ei olnud ja ehk oligi nii parem? Ahjaa, lõpus küll kuskilt otsast magusaks ei läinud nagu Ekspressis arvati. Häirisid trükivead. No kui ühe koha peal räägivad 2 tegelast, kellest kumbki pole Mikk ja siis järsku on lause a la "siis Mikk tõusis püsti ja ütles" - loed paar korda ja mõtled, et oot-oot, kust see Mikk sinna sai siis? Varem ei ole raamatutest selliseid vigu leidnudki.

Tegelikult oli see "Küpsiseparadiis" ainult sissejuhatuseks ühele teemale, mis mul tekkis. Narko nimelt. Ma ei ole eluilmas ühtegi narkootikumi näinudki, proovimisest rääkimata. Uuema aja eesti kirjandust lugedes jääb aga mulje, et narko on absoluutselt igapäevane asi, mida kõik tarvitavad. Iga normaalne inimene tundvat isegi kanepilõhna ära. Ma ei tea, võib-olla on asi minus ja seltskonnas, kus liigun, kuid suhtumine narkosse on minu arvates pigem see, et narko on Kopli venelaste (süstiv varas), karvaste hipide (pesemata karvik kasvatab aknalaual kanepitaime), osside (dressides kiilakas narkopeol) või siis uusrikaste ajudeta laste teema (Viru pubekad kuskil korteriläbul). Ehk siis narko on nii out kui veel olla saab, sest keegi ei taha neisse seltskondadesse kuuluda. Ka need, kes on midagi proovinud, ütlevad, et kasutu värk - mitte midagi huvitavat ei juhtu, ainult magada ei saa, kuigi uni on. No see seisund on minu jaoks teada-tuntud ebameeldiv kogemus, mida küll vabatahtlikult ei tekitaks.
Suitsetamine ja joomine on normaalne. Kuigi viimasel ajal hakkab ka esimese maine alla käima, sest enamik puberteedieas suitsetanuid on selle maha jätnud ja suitsetamine seondub samuti täistossatud köögiga kuskil magalarajooni korteris ehk siis vaesusega. Meil, depressiivsel põhjamaal on ikka joomine au sees, ülejäänud pingete maandamise viisidega tegelevad "mingid imelikud". Eks see ole pigem hea vist.
Ega ma ei usugi, et keegi nüüd suurel häälel teataks, et narko on "jumala normaalne värk". Kanepi legaliseerimist pooldavad ju ainult rulapioneerid reidi foorumist. Grunge suri sama ruttu kui sündis. Inimesed on tsiviliseeritumaks muutunud - isegi maapiirkondades ei osteta enam nii palju salaviina. Igal parmul on raha, et poest riigiviin või kaheliitrine Turbo Diesel kätte saada.

reede, september 07, 2007

"Grõu app, raisk!"*

Tegelikult ei näinud ma seda filmi päris algusest, mis pidavat filmivaatamise iseenesest absoluutselt mõttetuks tegema. (See idee pärineb vist Kenderi „Check Out“ist ja ma olen sellega üldiselt nõus). Sellest hoolimata kavatsen sõna võtta.
Mõned filmid ja raamatud on sellised, mida loed või vaatad ja mis ajavad sind vihale, sa loed või vaatad edasi ja loodad, et tegelased su viha mõistavad ja mõistlikumalt käituma hakkavad, aga ei. Sellesse kasti panen mina näiteks Tolstoi „Anna Karenina“ (no mismoodi üks inimene tahab midagi nii väga ja kui kätte saab, siis tunneb endal ainult süüd!) ja Elizabeth Wurtzeli autobiograafilisel bestselleril põhineva filmi „Prozaci põlvkond“. Viga võib olla ka minus – tegelased on minu maailmapildist niivõrd erinevad, et ma ei suuda neid ja nende motiive lihtsalt mõista.
„Prozaci põlvkonna“ ekraniseeringuga ei olevat aga ka raamatu autor rahul olnud ning raamatut pole mina jälle lugenud. IMDB väitel ei olevat raamatu tegelaskuju selline „wining bitch“ nagu teda filmis näidatakse vaid vaevles tõelise depressiooni käes. Filmi peategelane on tõepoolest nii vastikuks tehtud, et kaastunnet tunda on väga keeruline.
Minule sobib tegelikult see viriseva ärahellitatud teismelise versioon isegi rohkem, just nö Prozaci põlvkonna esindajana. Jah, depressioon on haigus, kuid siiski tundub mulle, et paljudele ikkagi ka moehaigus. „Mõtle kui enda laps selline väänkael on!“ kostis filmi ajal mu kõrval istunud mees. Ma siis vastasin, et just täpselt seesugune ma nii 16-aastaselt olingi. Pidasin ennast maailma nabaks, ei suutnud uskuda, et ka vanematel on oma elu ja tunded ning süüdistasin kõigis hädades teisi. Aga ma olin siis 16 mitte kahekümnendais nagu loo peategelane. Praegune nö Prozaci põlvkond paistab just selles vanuses olevat – tean ka meie omal maal inimesi, kes ülikoolis käies muudmoodi elada ei oska kui antidepressante suust sisse ajades. Mismoodi elada kui sess on raske ja kutt jätab maha?
„Kõik on kinni eneseanalüüsis“ ütles kord üks mitte eriti sümpaatne inimene, kuid selles oli tal õigus. Istu maha ja mõtle natuke, kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul paistab. Kas kõik teised teevad sulle meelega liiga või oleks aeg ka ise millegi eest vastutada. Tegelikult on kahekümnendais depressioonis olemine täielik luksus – las vanemad hoolitsevad, mina olen ju haige ja eluga puntras ning selle kõige põhjus on just neis samades vanemates, kes minust kunagi hoolinud ei ole. Ja siis? Kui su isa jättiski su lapsena maha ning ema leidis endale uue vastiku mehe, kellele ta sinust rohkem tähelepanu pööras – see oli nende elu, mis ka elada tahtis. Oled sa kindel, et sa ise paremini elada oskad?
Miks siis tänapäeva noor inimene enam iseseisva eluga toime ei tule? Ehk on nõudmised liiga suureks läinud või hoopis vastupidi ei taheta loobuda vanematekodu kaitsvast tiivast? Mina ei tea. Aga siiski arvan ma, et antidepressant ei ole alati see kõige õigem lahendus, pigem on ta see kõige kergem.

* Toe Tag "Nii hea on olla noor"

Raha sulle, kurgid mulle

Juhtusin eile Postimehest ühte artiklit lugema. Kokkuvõttes räägitakse seal netikaubandusest ja täpsemalt just käest-kätte müügist, mida erinevates foorumites harrastatakse. Kõik väga tore, kuid hämmastama pani mind see, et terve artikli jooksul ei teki kusagil küsimust sellest, et need asjad võiksid ka varastatud olla. Ohuna tuuakse välja vaid see, et keegi võib petta ja kaupu mitte saata. Absoluutselt ei rahulda mind ühe sellise müügifoorumi omaniku seletus: «Naistele ikka meeldivad uued asjad – käivad kleidiga korra peol ära, siis on teised selle ära näinud ning käes aeg kleit maha müüa»;«Enamik naisi ei jõua iga nädal uusi riideid osta, korralikke ja paar korda kantud moeriideid poole hinnaga tahaks aga igaüks. Suurem osa ostjaid-müüjaid müüvadki oma vähe kantud või hoopis uusi asju, mis on kunagi ostetud, aga ei sobi selga.» No ma ei tea. Kui tihti ostate teie asju, mille korra selga panete või siis hoopis selliseid, mis koju viies üldse selga ei passi? Võib-olla olen mina ajast maha jäänud, kuid pigem tundub selline teguviis omane välismaa staaridele ja üksikutele "tõelistele tibidele". OK, selle üle võib veel vaielda, kuid suurem tõend sellest, et ilusatele varastatud asjadele on hea järelturg olemas, on ühe minu jaoks usaldusväärse inimese kogemus, kes pikka aega kaubanduses töötas. Tavainimene ei pidavat ette kujutamagi kui palju poodidest tegelikult varastatakse. Ei ole nii, et nädalas korra üks särk läheb. Täiesti igapäevane pidi olema see, et poodi astub ilus, hoolitsetud ja kallilt riides neiu ning pärast on riiulist püksipaar või kampsun läinud. Tundsin ka ise kord ühte tüdrukut, kelle kaudu sai esitada tellimusele ühele teisele tüdrukule, kes siis sulle tellimuse alusel kalli ripsmetuši või lauvärvi tõi. Aga Eestis ongi ku kõik asjad nii mõttetult kallid, miks siis mitte varastada, eks? Kahjuks võetakse see varastatud kraami maksumus enamasti õnnetute müüjate palgast maha ning neid, kes juurdehindluse pealt tegelikult teenivad, see küll ei karista. Mismoodi varastatakse kui kõikjal on turvaväravad ja müüja kõnnib butiigis enamuse ajast sul kannul? Kui seda teaks, siis vist nii palju ei varastataks kah. Inimene on ju uskumatult leidlik ning mõnele teise ringi ostjale ei lähe võib-olla kordagi, et teksastel väike auguke küljes - vahet pole, ikkagi Armani ja odavalt saadud.
Inimesed ei usu, kui pole ise kokku puutunud, nentis eilse kirjutise peale ka see kaubanduses töötanud isik. Ostjate lihtsameelsus on aga piiritu. Meenub lugu ühest noormehest, kes temalt tänaval teed küsinud "Itaalia ärimehelt" autos paar "originaal" Armani nahktagi ostis. On siis inimeste ahnus ja lootus midagi odavalt saada nii suured, et loogiline mõtlemine üldse kaob?
"Isegi" mustlase käest võib niimoodi petta saada - üks mu tuttav ostis kord parkimisplatsil ringi tuianud mustlaselt kotitäie "ilusaid riideid kallile naisele". Noh, pärast tuli muidugi välja, et enam-vähem ilusad riided olid vaid pealpool ning allpool leidus ainult augulisi kaltse. Tema vabanduseks oli vähemalt pohmellis pea...

neljapäev, august 23, 2007

Sport on kultuur

Mulle tundub, et igal aastal minu sünnipäeval on mingi jalgpall. Mul ei ole jalgpalli vastu midagi, kuid tavaliselt ei viitsi ma seda vaadata, eriti kui mängib Eesti. Milleks otsida endale miskit närviajavat, kui selliseid asju ilma otsimatagi ustest-akendest sisse sajab? Mina küll ei suuda sporti käed rüpes ja suu lukus pealt vaadata. Kõige hullem on see, et tavaliselt saab minust veel riigireetur. Miks see juhtub, kohe seletan. Nagu eilegi – Andorra mängija saab kollase kaardi ja rahvas tribüünil aplodeerib ja hõiskab. No ma ei tea, mulle tundub see imelik. Kuidagi häbi on. Vastaste mõnitamine maksab enamasti endale lollilt kätte ja üldse tundub sellise turvalisest kaugusest kivikeste loopimisena. Siis veel ka kommentaatorid, kes peale esimese värava löömist kohe omasid kindlaks favoriidiks pidama hakkavad „selgelt parem meeskond Eesti“. Võeh. Ega mina siis ka mingi parajuslane ole ning mitu korda on mind vaigistada püütud kui ma omadele „paras, paras“ karjun. Eriti hästi meenub ses suhtes üks korvpallimatš, kus Rock Kalevile Tartus kaotas. See oli ka viimane kord kui ma sporti kohapeale vaatama läksin. Ära tüütab see loll enesekindlus ja hilisem vabandamine, kuidas meile ikka liiga tehti või kuidas mingi tehniline asi või tervis ootamatul hetkel alt vedas. Juba vanasõna ütleb, et enne õhtut ei tasu hõisata ja mingi aukoodeks vist seda ka, et vastase vastu peaks püüdma viisakaks jääda.

kolmapäev, august 22, 2007

Suveetendused 2007

Suveetendustest siis ka. Sel suvel sai neid nähtud kolm: "Eesti asi" Viinistus, "Täiskuu" Palmses ja "Kõrts" Tartu Hansahoovis.
"Eesti asi": Minu arvates jäi alla varasemalt Viinistus etendatud tükkidele (minu vaieldamatu lemmik on "Syrrealistid", mida küll vist kas vihatakse või armastatakse), kuid oli siiski päris tore. Süžee oli lihtne - matsidest Krimuna rahvas läheb härrade umbusust hoolimata laulupeole ja saab nii vaimult suureks. Mitmes karakteris võis ära tunda eestlastele nii omaseid iseloomujooni: "ah, mis mina, lähme parem koju tagasi".
Etendus sai üldiselt kiitvaid arvustusi ja laulude esitamine oli ka minu meelest võrratult professionaalne. Siiski kuulsin ka arvamust, et laulu oli ehk liigagi palju. Esimene vaatus oli väga hea, kuid teine tundus kuidagi liimist lahti - kaootiline ja stseenid omavahel seostamata. Aga päikeseloojangus mere kaldal, silmapiiril valge laev isamaalist laulu kuulata oli siiski omaette elamus.
"Täiskuu": Seda etendust mängitakse juba teist suve ja nii mulle seda soovitatigi, et pidavat hea tükk olema. Tegemist oli jällegi üsna lihtsa komöödiaga suhete teemal, kus mõni tahaks aga ei julge ning teisel jälle julgust ülearu. Etenduse tegid meeldejäävaks ülihead rollitäitmised. Eriti Guido Kangur ja Roman Baskin, aga ka kõik teised. Igatahes naerda sai ja oli ka äratundmishetki. Kelle suguvõsa siis ikka päris normaalne oleks?
"Kõrts": Oma tunni ja kümne minutiga jäi kuidagi lühikeseks, kuid ega puupinkide peal kauem istuda ei kannatagi. Etendusest endast on ka juba palju kirjutatud - spetsiaalselt kolmele näitlejale kolme erineva autori poolt kirjutatud monoloogid. Nõustun Postimehes avaldatud ülevaatega, kus Katrin Ruus peab kolmest parimaks Raivo E. Tamme. Tema olek ja miimika muudavad Vastse-Liina mehe rolli täiesti usutavaks - sellistest kahtlastest onudest hoitakse tavaliselt kõrtsides eemale, kuid nagu näha on ka neil oma lugu jutustada, iseasi kui mõistlik ja loogiline see lugu on. Lugude kokkusobimatusest ja näilises mõttetuses peitus aga päris hea puänt. Jan Uuspõllu kehastatud kõrtsimuusik oli rõhutatult naljakas ja keeras sellega ehk vindi liigagi üle. Ka Merca mängis äärmiselt usutavalt, isegi nii, et mõnest kohast tema võrokeelses jutus polnud eriti aru saada. Tõele au andes sain mina veel päris kenasti aru võrreldes mu taga istunud seltskonnaga, kes erinevaid murrakusõnu üldse kuulnudki polnud. Aga nad olid parajalt svipsus ka...

Suurte sõjamasinate muusika


Sai käidud esimest ja viimast korda No Big Silence'i ja Tiit Kikase "Suurte sõjamasinate muusikat" vaatamas. Viimast lihtsalt seetõttu, et rohkem ei pidavat seda kunagi näidatama.
Idee minna sain ühest blogist, kus seda soovitati ja tõepoolest ei kahetse, sest show oli seda väärt.
NBS on minu arvates üks väheseid, kui mitte ainus eesti bänd, kes ka visuaalset poolt väärtustab ja seetõttu ei ole nad ka tuuritajad nagu mõni muu menubänd, kelle show seisneb lavale tulekus ja omade lugude esitamises. Tõeline lavashow ei maksa just vähe. Juba NBS-i tavaesinemised on omaette elamus, kuid Leigol tehtu veel täiesti eraldi klass. Ega ma hästi ette kujuta, et ka mõni välismaa bänd oma shows reaktiivlennukit kasutaks...
Show algus ja see reaktiivlennuk olidki kõrghetked. Midagi niisugust vaevalt varem nähtud oldi ja rahvas vahtis ikka täiesti suu ammuli taevasse. Vähe on neid, kes sõda näinud, kuid selle lennuki üle lendamisel tekkinud mürin tõi tõesti kananaha ihule. Mitte, et ma öelda tahtnuksin nagu sõda seksikas oleks.
Lisada sinna veel erinevad sõjamasinad ja soomukid, millest üks amfiib, veerevad tulekerad, vett kühveldavad kopad ning lõhkemisel veesambaid ülespritsivad pommid ning meeldejääv vaatemäng on garanteeritud. Muljetavaldav oli ka lihtne idee õhku tõusvatest küünaldest, mida vist Leigol ka varem tehtud.
Muusikaline pool oli NBS, mida aga vastavalt visuaalile kohandatud.
Lõppkokkuvõttes super show, mida aga soovitada ei saa, sest kes ilma jäi, see ilma jäi.
P.S. Sooviks tervitada kõiki "arukaid" inimesi, kes kontserti imikute ja väikeloomadega külastasid. On ju ometi teada, et kui püss laval, siis on ka pauku oodata...Sel korral oli seda pauku lausa kümnest püssist. Huvitav, et räägitakse palju raputatud laste sündroomist, kuid ei mõisteta, et sama matsu võib beebile anda ka mitu korda keskmisest kõrgem heli, mis pisikeses väljaarenemata ajus vibratsiooni tekitab. Enamiku loomade suhtumine n. ilutulestikku on samuti teada.

teisipäev, august 21, 2007

Suvi 2007

Kui hästi vaikselt olla, on kuulda, kuidas linavästrikud astuvad. Nad kõnnivad äsjaniidetud rohus ja otsivad kaitsvast heinakatusest ilma jäänud putukaid. Kaks linavästrikku tulevad koos ja ka lahkuvad koos. Murul valib kumbki endale piirkonna ja asub seda läbi kammima. Linavästrik ei lenda eriti palju, kuid sellest hoolimata puhastab ta kiirelt sibades suure ala muru. Kaks linavästrikku on sarnased, aga siiski erinevad – üks liigub rahulikult vaid aeg-ajalt mõne putuka järele sirutades, teine tundub lausa toitu ahmivat – nii kärmelt pöördub ta ühe suutäie juurest teise juurde. Huvitav, kas ta kõht on tühjem? Ajapikku liiguvad linavästrikud üksteisest üpris kaugele, kuid siis lendab üks neist, mulle tundub, et see on naispool :), kaasa juurde tagasi. Justkui teada andes, et võtame veel paar suutäit, siis sätime end minekule. Peale nii tunniajast toiduretke lendavadki mõlemad lauda katusele, puhastavad oma nokki ning varbaid vastu eterniiti ja lendavad minema. Arvan, et neil sai kõht täis, sest kogu muru nad selle ajaga läbi ei kamminud.
Järsku on lauda katusel kari varblasi. Väikesed sulepallid karglevad kaootiliselt. Erinevalt västrikest on varblased karjaloomad ja nende käitumine sellest tulenevalt hoopis teine. Nii, kui üks varblane kuhugi lendab, on varsti ka kõik ülejäänud järel. Kõigepealt lendavad paar varblast kuuri katusele. Peagi on ka teised seal. Seltskonna suurenemisest häirituna lendavad esimesed trepile. Varsti on seal ka teised ning viimasena reageerinud võtavad sisse kohad kuuri peal. Lauda katusel pole enam ühtegi varblast. Nagu lambad. On alles rumalad, nii kui üks ees, nii teised takka järgi. Ega inimene muidugi parem ei ole. Ehk seepärast ongi väike elav varblane inimesele tuttavam kui ratsionaalne linavästrik? Linavästrik teeb tööd, aga varblased keksiksid justkui niisama ja viidaksid aega. Võib-olla ongi nii.
Ka pääsukesi on hoovis palju, kuid hoolimata sellest meenutab nende käitumine pigem linavästrikku kui varblast. Igal pääsukesel paistab olevat oma ülesanne. Nad lendavad eesmärgipäraselt mitte ei keksle ega vahi ringi nagu varblased. Varblased imetlevad katusel ilma sel ajal kui teised tõsist tööd teevad. Ometi on neid lõbusaid linnukesi huvitavam vaadata. Nad on naljakad – kes poleks neid traatidel käratsemas näinud.
Järsku kostab kusagilt kõrgelt omapärane kluuksatus. Pea pilvepiiril tiirutavad neli toonekurge. Veel kuu aega tagasi oli neid kaks. Ka praegu on selgesti näha, et kaks kurge on teistest märgatavalt väiksemad. Kured lendavad nii kõrgel, et võib vaid ette kujutada, milline vaade neile avaneb. Miks nad seal lendavad? Kurg ju õhust toitu ei püüa. Äkki avaldab ka neile see suurepärane vaade mõju? Nad lihtsalt tiirlevad laotuse kohal õhuvoolust kantuna, kuid nende lend ei ole nii eesmärgipärane kui eemal tiirutaval kullil, kes toitu märgates iga hetk võib maapinnale suunduda. Suured linnud on suursugused, neid võib ainult kaugelt lendamas silmitseda, kuid nende elu lähemalt näha on keeruline. Tegelikult piisab ka varblastest, kes siiani kuumal katusel siestat peavad. Või linavästrikupaarist, kes peale pisikest puhkepausi kõrvetava päikese käest maja varjus putukaid otsivad.
Kui palju on aga aastas päevi, mil neid üldse vaadata jõuab?

Üle rohkem kui kümne aasta on see vist esimene suvi, mil mul looduse jaoks aega on jätkunud. Ega selleks vist muud õigustust olegi kui see, et osa elust tuleb vist paratamatult loll olla…Kunagi väitis ka üks mu praktikajuhendaja mulle, et peale ülikooli lõppu taasavastas ta enda jaoks aastaaegade vaheldumise. Küllap ka see vahepealne jama millegi jaoks kasulik oli, kuid siiski on jube hea tunne maailma taasavastada.
Mäletan, et kunagi ammu-ammu istusin iga päev trepi kõrval ja jälgisin sipelgaid. Kirjutasin neile sipelgate häälekandjat, mis korralike päevalehtede eeskujul iga päev ilmus ja sipelgate elu tähtsamaid uudiseid kajastas. Leht oli küll sipelgatele lugemiseks hiiglaslikus formaadis…Teofarm oli mul ka, kust teod küll pahatihti põgenema kippusid. Nali naljaks aga pool tundi järelvalveta ja teod olid kadunud nagu tina tuhka! Kõige mõistatuslikum kadumine toimus vanaema kosmeetikasahtlist, kuhu ma farmi halva ilma eest varjule olin viinud. Khm-khm. Meenub anekdoot flegmaatikust loomaaiatalitajast, kelle hoolealused kilpkonnad puurist „viuhti ja viuhti“ põgenesid.

reede, august 10, 2007

7 aastat keskkoolist

Ma pean selle siia kirja panema, et hiljem ennast sundida uskuma, et ma saan hakkama asjadega, mida ette võtan. Võib-olla on see enne õhtut hõiskamine, aga...Igatahes toimub täna klassikokkutulek, mida ma tegelikult juba ammu korraldada tahtsin aga mis sai viimase tõuke ühest väga koledast sündmusest. Enne kui roolijoodikud veel kellegi meist surnuks sõidavad võiks ju...7 aastat keskkoolist tundub kohutavalt pikk aeg. 8 elukaaslasega koos oldud aastat nii pikk ei tundu, sest ega seda eelnevat aega eriti mäletagi, aga kooliaeg oleks ju justkui alles eile olnud. Korraldusest niipalju, et tegelikult on eelarve muidugi ammu ületatud ja üldse enamus asju kaootilised aga kui maja just maha ei põle, siis peaks ju midagigi välja tulema. Loodetavasti ei juhtu ka nii nagu X koha suvepäevadel, kuhu kõik kohale tulid ja täie raha eest sõid, jõid ja laaberdasid, kuid hiljem kaebasid kui kohutav ikka korraldus oli ja bänd paha ning söök polnud kah tasemel. Ma mäletan oma klassikaalsasi kui normaalseid inimesi, me ei olnud ju mingi eliitkool ka.
Selline snobism, et kärss kärnas ja maa külmand, on vastik. Teised ju ometi pingutasid ega teinud asju meelega kehvalt. Tänapäeval on kõik nii kallis ka, et Kroonika seksikate pidu ei annagi kodustes tingimustes ja mõistliku osavõtumaksuga korraldada. Mina ka ei tahaks üle 300 krooni maksta, kuid juba klaas suht peeti veini maksab 20.-, see on selleks piiriks, millest lubatakse enda alkoholi kaasa võtta...Ja kui nüüd piisavalt ei võeta, siis eestlaste pidu ju käima ei lähe. „Ega te sinna ju jooma ei lähe!“. Nojah, aga mulle on üsna hägune piir, kust algab joomapidu ja kus lõpeb kultuurne koosviibimine. No ma tean kenasti, mis on joomapidu ja kultuurse koosviibimise nime all meenutan hardusega Stenbocki maja rõdul klaasikese kalli veini manustamist (kurat, see oli ilus päev! :P) aga need piirialad on segased.
Tulgu, mis tuleb, tegelikult on klassikokkutuleku puhul olulisim ju see, milline sa välja näed ja millise mulje endast teistele jätta suudad. Aga loodetavasti on ka see müüt. See on oluline elus üldse.
Vaadake „Romy ja Michele koolikokkutulekut“. Väga tore film, mu meelest. Ma arvan, et ma olin ka kooli ajal samasugune friik nagu need 2 tibi.
Ma lähen nüüd kleiti valima. /volksutab ripsmeid/

kolmapäev, august 01, 2007

Pikk

Neljanädalane puhkus on hea nähtus, lõpupoole ei ole enam seda paranoilist arvutist eemale hoidmist. Ma ei suutnud fakti - või kiiksupostitust teha, tegin sellise:
Ma tahan: pidevalt midagi ja see häirib mind natuke
Mul on: tegelikult ju peaaegu kõik olemas
Ma soovin: et kõik oleks nii nagu mina seda tahan
Ma vihkan: maksimaalselt pool tundi, peale seda unustan ära
Ma igatsen: vahel kuhugi kaugele
Ma kahetsen: mitte midagi
Ma armastan: armastus ei ole tunne, see on seisund (või kuidas iganes see tsitaat oli). Ma püüdlen selle seisundi poole.
Ma olen alati: imelik olnud
Ma ei ole: kade
Ma tantsin: harva, sest enamasti toob see kaasa probleeme
Ma laulan: püüan hoiduda, sest ei oska. Kord olen küll ka lausa üksi suure žürii ees laulnud. Lavaka katsetel laulsin „Sauna-Antsul oli peni, väike valge kutsikas“
Ma nutan: vihast kui olen võimetu olukorra muutmiseks midagi tegema
Ma kaotan: pidevalt midagi. „Kus mu juukseklamber/prillid/pastakas jne on“ kuulub igapäevasesse sõnavarasse.
Ma tekitan segadust: köögis
Ma peaks õppima: ei pea, kui ei taha
Ma peaks: ei pea ma midagi. Ärge ärritage mind!

LEMMIKUD
Number: 17 (ei tea, miks. Kuidagi kujunenud)
Värv: must, roosa
Kuu: mai (lõpuks ometi on taas päikest näha)
Laul: ma olen melomaan, sellele on võimatu vastata. Heas laulus peab olema „power“, seda peaks kuulama volüüm põhjas ja sellel peaks olema head sõnad.
Toit: ma olen kõigesööja, eriti maitsevad äädikaga ülekallatud asjad. Sushi ka muidugi.
Jook: tomatimahl, kuiv punane vein, lahja õlu, coca-cola

KAS SA KUNAGI

1. Sööksid putuka? Kunagi hammustasin herilasel pea otsast (et nagu Ozzy väidetavalt nahkhiirel? Ei, kogemata siiski).
2. Hüppaksid benjit? Kunagi tahtsin küll, aga nüüd tundub see sama „mainstream“ kui tätoveeringud.
3. Liugleksid? Kas see on kuskilt valesti tõlgitud või läks testi koostajal järg käest?
4. Tapaksid kellegi? Inimesi olen unes tapnud küll ja küll. Ämbliku tapan iga kell.
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Ma kardan, et olen selleks liiga koba ja lihtsalt enda lollusest ei saaks seda langevarju lahti või keerduksid mingid nöörid mulle ümber keha.
6. Kõnniksid sütel? Ei. See meenutab mulle mingit Peep Vainu koolitust. Massipsühhoos.
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Täis laudadega söögikohas on nii juhtunud. Ma suutsin selle võõraga enam-vähem tülli minna. Ta heroiseeris sõjaväge.
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Hea meelega, aga kardan, et ei suudaks lihast loobuda.
9. Kannaksid triipudega pleedi? Miks mitte?
10. Laulaksid karaoket? Ei. Kuigi ma olen Justiitsministeeriumi suvepäevadel karaokelaval nö rühmakaraoket laulnud. Olin taustalaulja ja lauluks „Pistoda laul“.
11. Näitaksid punast tuld? Ei oska liiklust reguleerida.
12. Oleksid ellujääja? Seda ei tea keegi ette.
13. Paneksid kellegi nutma? On juhtunud aga üldiselt tunnen end siis ebamugavalt.
14. Lööksid last? Ei tea, ei oska enda käitumist prognoosida.
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Ei. Ma ei tunneks end siis võrdsena.

10 FAKTI
1. Kodulinn: Tartu
2. Juuste värv: originaalis tumepruun. On olnud punane, lilla, oranž, plaatinablond, süsimust, triibuline.
3. Juuste stiil: kasvavad nagu kasvavad.
4. Silmade värv: sinine
5. Kinganumber: 36
6. Tuju: jah, mul on pidevalt üks ja seesama tuju.
7. Naha värv: hele
8. Vasakukäeline/paremakäeline: vasakukäeline
9. Elanud välismaal? Ei.

K: Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes?

V: Mina ise, ma teen ju seda testi siin

K: Kus sa viimati käisid?
V: All, lehte toomas

K: Kelle telefonikõne viimati maha magasid?
V: Isa oma, 16.07 väidab telefon.

K: Kellele viimati helistasid?
V: Emale.

K: Kas sa naerad tihti?
V: Võrreldes kellega? Ei tea.

K: Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel?
V: Võib-olla

K: Kas oled sentimentaalne?
V: Olen

K: Keskmine nimi?
V: Arnevna

K: Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat?

V: Eesti „kuulsusi“ on kõik kohanud. Ah jaa, ma olen Mihkel Raua põlve peal istunud, siis kui ta veel Mr.Lawrence’s laulis.

K: Kas oled sõbralik?
V: Olen küll. Põhjuseta näkku ei hüppa. Võõrastega sõbrustama kah ei lähe.

K: Kelle voodis magasid eelmisel öösel?

V: Enda

K: Viimased filmid, mida vaatasid?
V: „Simpsonid“

K: Mida sa tegid eelmisel keskööl?
V: Alustasin selle testi täitmist siin.

K: Mida viimati küpsetasid?
V: Karaskit

K: Pikad või lühikesed juuksed vastassool?

V: Ei ole oluline.

K: Kas kannad käevõrusid?
V: Jah. Puust Muhu saarelt ostetut ja pruuni kaladega Kreekast toodut.

K: Hetkel kuulad?

V: Iron Maiden – Run to the Hills

Veel paar:
1. Lemmikbänd? Ma juba mainisin, et olen melomaan, seega on neid palju.
2. Mida sa suitsetad? Enam mitte midagi.
3. Oled rahul praeguse eluga? Vastik küsimus, ma ei saa vastata, et olen, see oleks liiga pealiskaudne.
4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ei, ma olin ülbem ega teeselnud midagi vaid lihtsalt puudusin.
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Inimest.
6. Kas sulle meeldivad raamatud?
„Ei, ma vihkan neid, raamatud on igavad“.
7. Kas sa tahad abielluda? Suur süldipulm ohtrate rahvakommetega mind just ei vaimusta. Muul moel ehk võiks.
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Ei olegi ühtegi silmapiiril.

Leidsin Punase Hanrahani juurest, kes leidis selle Marelle juurest, kes leidis selle Muti bloogist, kes leidis selle Veepangest, kes leidis selle Xelyn’i juurest.

teisipäev, juuli 31, 2007

Kuidas sõrajäljed lakke said?

Nali ja naer on terviseks!
Käisin täna täispikki Simpsoneid vaatamas ja "spider-pig" kummitab siiani. Ainsaks etteheiteks filmile ongi see, et lõpuks ei saanudki teada, mis seast sai. Lugesin "ainukesest blog.tr.ee's olevast loetavast blogist*" ka selle filmi arvustust. Seal jäid peamiselt silma üks ilma kirjavahemärkideta mitmerealine lause, mille mõistmiseks ma ebamõistlikuks ajaks peatuma pidin ning hulgim jäledaid ja silmariivavaid kirjavigu.
(Ma olen õhtuti õel, kuid otse näkku ei viitsi ka karata...)
Simpsonid olid oma vanas headuses, kuigi ühtegi konkreetset jube naljakat kohta ma välja tuua ei oskaks. Mis võib muidugi hoopis positiivne olla või siis ka märk mu ülilühikesest mälust. See koht oli päris armas, kus mu üks lemmikuid, Ralph, alasti Barti mööda vilksatamas nähes lausub "Now I like boys!" Kuuldavasti olevat see alasti Barti stseen Ameerikas äärepealt välja lõigatud.

Seoses igasuguste filmiarvustustega tekkis mul mõte, et minu jaoks on üpriski keeruline hinnata filmi või raamatut. Ma võtan neid kui meelelahutust ega oska pärast eriti öelda, et mis nüüd just meeldis ja mis mitte. Teatrietendustega sama lugu - käisin "Eesti asja" vaatamas ja oskan öelda vaid seda, et etendus oli ehk liiga lihtne ja sisutu, kuid samas hästi mängitud. Plaatide ja kontsertidega on hoopis teine lugu - nendega tekib mul palju rohkem emotsioone ning ka tahtmine neid edasi anda. Kas sellest võib järeldada, et muusika on minu jaoks suurem kunst kui muu? Tuleb see sellest, et näidelnud ja kirjutanud ma olen ka ise, kuid musikaalsusest on mind totaalselt ilma jäetud?

Üks nali reaalsest elust kah:
"Poes pudelid räägivad minuga. Ma ravin joomisega oma homoseksuaalsust."

* tsitaat veel ühelt suvaliselt baabalt, mis võiks mind puudutada

reede, juuli 27, 2007

"Pai politseionu, kuhu sa mu kuldikese viid?"*; "Paks lehm!"

Tegelikult oli mul öösel koju jõudes isu hoopis millestki muust kirjutada, kuid ülemisel korrusel oli armastus pauguga laiali lennanud ja nii sai pool ööd teiste musta pesu pesemist pealt kuulata. Tegelikult tundusid need ülevalt kostvad hääled küll pigem loomadele kui inimestele kuuluvat. Nii põnev oli kuulata! Nagu Fred Jüssi loodushääli lindistamas.
Hommikul aga olevat noorpaari taas käsikäes jalutamas nähtud...Armastuse teed on käänulised.

See miski muu millest ma kirjutada tahtsin oli see, et mu lemmikajakirja soovitatud blogide listis leidus üks "värske ja väärt kirjandusblogi", kust lugesin, et blog.tr.ee poolt korraldatud Ajaveeb 2007 kirjanduse kategooria pani suuremas osas pead vangutama. Juhuse tahtel juhtusin ma ka seal kategoorias olema. Nüüd ma tunnen ennast pahasti. Loen hetkel l2bimustadeprillide't läbi ja see tundub mulle üha hullem. Olen jah kriitikat mitte kannatav (isegi kui see otseselt mulle ei osuta) kergesti mõjutatav napakas. Nii ei saa ikka ühiskonnas elada. Ma siiamaani juurdlen, kas need pubekad, kes bussis mu selja taga "Paks lehm!" ütlesid, mõtlesid mind või kedagi teist. Ausõna, ma oleks vist küsinud ka, kui just minu peatus poleks olnud. Vastusest lähtuvalt oleks dieediplaane pidanud...:P (igaks juhuks panen selle lõppu, et mõnel väga hale ei hakkaks)

* Politseiseriaalist "Ohtlik lend"

esmaspäev, juuli 02, 2007

Suverõõmud

Kui te arvate, et ma ei kirjuta midagi seetõttu, et puhkan, siis eksite. Mul on hoopis kiire, ma teen tööd. Nagu igal suvel. Mitte, et ma aastaringselt ei töötaks - suvel on veel ekstra kiire. Ei, ma ei müü bikiine.

kolmapäev, juuni 06, 2007

Ostusoovitusi

Tartu Kaubamaja digimaailma on müügile tulnud igasugu fännikraam ja kuigi mulle öeldi, et need vööd on mulle suured, ostsin ma eile ikkagi endale Iron Maideni püksirihma. Mul ei tulnud ju enne ostu pähegi, et lisaks vööaukudest läbiminemisele tuleks ka ümbermõõtu kontrollida...Eddie pilgutas rihma peal nii kutsuvalt silma ja sosistas "Osta mind!", et mõistus oli täiesti kadunud. (Mulle jubedalt meeldib see episood "Tuvikestest" kui Peg on poest toidu asemel mingi elusuuruses kuju koju vedanud ja vastab teo motiivide kohta, et "aga kui ma poodi lähen siis hakkavad kõik asjad mulle sosistama, et osta mind!" Seda koomikat ei saa siin eriti edasi anda aga nüüd ma vähemalt tean, kuidas ennast välja vabandada). No siis ma palvetasin kogu tee, et "teeme nii, et see rihm ei ole mulle suur". Kahjuks oli rihma peal selgelt kirjas L= large. Sisendasin endale, et aga ma ju olengi "large girl"...Kodus peitusin koos ostuga wc-sse (ma pidin lisaks kõigele oma ostu veel varjama ka - kus see häbi ots, kui oleks välja tulnud, et ma "sihukese raha eest sihukese asja" ostsin) ja seal selguski kibe tõde - ei ole ma veel piisavalt paks. Õhtul tuli kogu jama veel välja ka (loomulikult minu kihutusel ja kaasabil: "ma tegin täna ühte asja, mida ma poleks tohtinud teha ja ma ei saa öelda ka, mis see on") ja siis pidin "möönma tõika", et "ma ju ütlesin sulle" pidas ka seekord paika.
Täna lähen köösneri juurde ja loodan, et ta aitab mind.

teisipäev, juuni 05, 2007

Pimeduse Prints Tallinnas

Nüüd ma siis kirjutan Ozzyst.
Alustame algusest.
Kõik ei alanud sugugi nii nagu võinuks, sest kohale jõudes avastasin, et meil olid ikka väga imelikud kohad - lava külje peal, otse suure kõlari vastas. Tegelikult ma algul küll rõõmustasin, et siit näeb nüüd kõike aga mu tuju muutus kui kõlar sisse lülitati. Kostus ainult müra ja ei midagi muud, ühtegi sõna või meloodiat kõrv ei eristanud ning kahtlaselt valus oli ka. Oi, ma needsin inimest, kes mulle need piletid oli hankinud! Mind küll püüti lohutada, et arvatavasti paremaid kohti enam polnud jne aga ega ma ei rahunenud. Üritasime siis end kusagile mujale seisma seada aga kohe olid turvad jaol, et siin ei või olla ja seal ka mitte. Nõme! Esimese Rammsteini kontserdi ajal rokkisime täiega istmeridade vahel ja keegi ei kobisenud! Eks aastad ole edasi läinud ja turvanõuded karmistunud, kuid minu arust on väheke ebaõiglane, et rokikontserdil püsti seista ei saa (eriti olukorras, kus seisupileteid lihtsalt ei jagu). Mulle küll selgitati, et "mis siis saaks kui kõik püsti tõuseks" aga ma olin piisavalt pahas tujus, et mitte kuulata.
Black Label Society läkski selle halva heli nahka ja mind absoluutselt ei huvitanud see, et mõni julges öelda, et polnudki hea bänd. See on VÄGA hea bänd, muide! Kõik lood olid ühesugused ainult seetõttu, et heli oli üle keeratud. Siis veel hirmutati mind, et peaesineja ajaks keeratakse heli veel kõvemaks. Haa - ja siis veel müüdi seal ainult Saku Originaali, mida ma ei joo, punast veini ei olnud ning isegi siidrit mitte, mille asemel mulle Gini pähe määrida üritati. Hiljem kusjuures vähemalt veini toodi. Niisiis, kontserdi algus oli kole.
Aga kui Ozzy tuli muutus heli järsku nõiaväel normaalseks ning meie kohad olid tegelikult väga head, sest nägime kõike üsna lähedalt. Muuseas, Ozzyl oli lava taga teisik, keda me algul jälgisime, et näe ongi Ozzy. Soeng oli sama ja liikus ka sarnaselt. Ja siis ta tuli, õige Ozzy! Ma ei saa nüüd aru inimestest, kes ütlevad, et kontsert oli ju tore aga: a) Ozzy on ikka nähtavalt vana ja haige b) Ozzy laulis osad kohad mööda c) tehti haltuurat, ei mingit lavakujundust ja mehed ise (eriti Ozzy) koduriietes. Mida te irisete! See mees on elav legend ja kardetavasti on vähe neid, kes oma elu sees midagi temale ligilähedastki saavutada suudavad. Ei ole siis mõtet kontserdile minnagi kui tahetakse ainult näha, et kas vana mees ikka elab veel. Ahh, ja siis veel mõni, kes vingub, et Ozzy tegi mingeid imelikke uusi lugusid. Ei teinud ju! "Black Rain"i pealt oli 2 lugu ja ei enamat (SLÕhtuleht väidab, et 1 lugu, kuid "Here for You" oli ju ka). Kui sa ainult "Paranoidi" ja "Iron Mani" tead, siis süüdista ennast. Mul ei ole küll super mälu ja pastakat ma ka välja võtma ei hakanud, kuid tundus, et kontserdi playlist oli pea sama, mis Moskvas (meil tegi Ozzy üllatuslikult ka vana Sabbathi loo "War Pigs" Mul on mingi kahtlus "No More Tearsi" kuulmise koha pealt, kas see ikka oli meil või mitte?). Kolm lisalugu vähemalt olid samad, mis Moskvas.
Minu jaoks oli see kontsert super, ma muidugi ei lähe ka kunagi mingeid vigu otsima ja üritan nautida seda, mis on (see kõlariasi ei lasknud seda teha ja seetõttu miinusena kirjas).
Keda veel nüüd Eestis näha tahaks? Oi jummal, neid on veel palju ju! Muuseas, Ozzyga samal päeval esines Helsinkis Mötley Crüe. Avaldati arvamust, et Eestisse nad ei tule, sest siin ei tea keegi, mis bänd see üldse on. On ka nii või? Nüüd võiks veel Iron Maiden tulla, siis oleks ilus. Viimase plaadi tuuri raames nad Ida-Euroopasse kuulu järgi üldse ei põiganud, kuid nüüd vaatan last.fm-ist, et Ljubljanas ja Sofias on nad see nädal olnud, nii et seda kanti nad päris ei väldi ka ju.

esmaspäev, juuni 04, 2007

Buzz'07


Pildil No Big Silence laupäevaselt Buzz'07 ürituselt. Tore oli. Eriti meeldiv, et rahvast oli suht vähe ja seega sai ka minusugune ilma kehavigastusteta lava ees olla.
Lisaks NBS-ile oli veel ka Dingo. Kes oleks võinud uskuda, et seda bändi veel kunagi laivis näha saan...Ja nad tegid kõik oma hitid ära. Ma olin vist üks vähestest, kes kõiki sõnu peast teadis :) Nad ei näinud oma vanuse kohta ka sugugi pahad välja, muide. Ilkuge veel, et mingid soomlased. Soome muusika ei ole ainult Matti Nykänen. Dingo viskas lavalt ka mingeid pilte alla ja ma muidugi jälle ei saanud kätte. Ma ei ole mitte kunagi saanud! Ükskord ammu Maie Parriku kontserdi ajal sai üks mu sõber lavalt visatud plakatiga otse silma ja see on ka minu ainuke lähikokkupuude lavalt visatava nänniga. Aga, aga - seekord mul vedas! Kui No Big Silence nii poole peal oli, märkasin järsku maas midagi kahtlast, peaaegu kaootiliselt kepsleva karvase poisi saapa all. Oma sõrmeluudega (või akrüülküüntega) riskides sirutasin käe sellele järele ja saingi Dingo pildi omanikuks! Pilt ise pole suurem asi - ainult 2 tüüpi peal ja needki kehvalt pildistatud, aga ma vähemalt sain selle kätte.

Nüüd lippan Ozzyle. JEEEE!

reede, juuni 01, 2007

Õnnetus

Eile juhtusin kokku kõigi oma kannatuste põhjustajaga - elatanud beibega ülemiselt korruselt:
"Oli nagu äge kituda vä? Nüüd maksa mingi lampi! Mul juhtus lihtsalt õnnetus!"

Esiteks muidugi JUHUUU! Vähemalt sai ta mingigi karistuse. Õnnetuse? Kas tsüklisse sattumine on õnnetus? Sel juhul peaks ta mind ju lausa tänama, et ta õnnetuse kiiresti lõpetasin. Muidu, mine tea, oleks see õnnetus ehk veel paar kuud seal kestnud.

Beib, armid näos, kihutas miniseelikus ja pruunide põlvede välkudes rattaga minema. Maikas laiaõlgne noormees juba ootas teda eemal.

neljapäev, mai 31, 2007

Anonüümne alter ego võtab üle

Jätkuks oma varasematele postitustele (see ja see) mõtlesin, mis oleks lahenduseks, et saaks kirjutada sellest, mis hinge kriibib, kuid nii, et keegi haiget ei saa. Lahendus oleks ju lihtne - teha seda anonüümselt. Mis takistab välja mõtlemast varjunimesid? Kui sa just eriti avalik tegelane ei ole, siis ei teki ka erilisi kahtlustusi selles, kes end pseudonüümi taha peidab. Minu jaoks oleks häda esiteks selles, et vääritimõistmise puhul ei oleks lihtne end kaitsta. No mis siis - võib-olla meeldivadki mõnele spekulatsioonid. Hullem lugu on see, et anonüümne isik hakkab sageli oma elu elama - saab näiteks väga populaarseks ja katsu siis teda tagasi tõmmata, öeldes, et tema taga peitub sinu tagasihoidlik isik. Minus tekiks näiteks kadedus alter ego suhtes - kui tema nii popp on, siis miks mina reaalse isikuna tahaplaanile jään? Popiks on ju väga lihtne saada. Mis inimesi huvitab? Seks, vägivald? Teed sellise ropu ja "vabameelse" blogi ning lugejaid on hordides. Mida see sulle aga annab? Oled popp, aga kes teab, et see sina oled? Popp on keegi väljamõeldud tegelane ja sinu ainsaks rõõmuks jääb teiste lollitamise pärast kodus pihku itsitada.
Mõni mees tahab popiks saada ka varjunime all end võõraste sulgedega ehtides. Siit (15. mai postituse alt) saab lugeda ühest "kavalpeast" kes agaralt teiste mõtteid enda omade pähe esitas, anonüümselt muidugi. Saladuseks jäi, mis oli tema ambitsioon...
Variisikust internetis on päris tülikas lahti saada. Paar aastat tagasi tegi keegi naljamees mulle reiti konto. Võlts-mina oli väga populaarne ja tema upitamiseks kulutas looja lausa sadu kroone. Päris-minal oli pärast kõvasti sekeldusi, et variisik ära kaoks - miks peaks keegi tahtma vett peale tõmmata sellele sõbralikule ja popile tibile, kes reidis möllas? Lõpuks pidin neile lausa pildi saatma endast koos värske ajalehega. Öelge siis, et reidis korda pole - kes sees, seda enam välja ei saa :)

Ozzy Moskvas 27. mai 2007

Järgmine esmaspäev on siis see päev, mil Ozzy Osbourne Eestisse kontserti andma jõuab.
Leidsin last.fm'ist selle sama tuuri kontserdi ülevaate koos piltide ja playlistiga 27. maist Moskvast.
Minu suurimaid lemmikuid (Perry Mason, I Just Want You) playlistis ei paista kahjuks, kuid pole hullu. Loodetavasti tuleb siiski super kontsert.

Natuke nalja elust enesest:
"Mis me sinna selle soojendusesineja ajaks läheme, mulle see Blacky küll huvi ei paku!"

(Tegelikult soojendab siiski Black Label Society, mis mulle küll huvi pakub)

kolmapäev, mai 30, 2007

Ärakasutatud

Mitu päeva olen tahtnud ühest teemast kirjutada, aga kogu aeg tulevad igasugu asjad vahele. Need vahelesegajad on tegelikult kõik väga toredad olnud ja siis on jälle tundunud, et tuleks neist kirjutada. Veebruaris ma aga juba kirjutasin , mida nö naturaalsest elust kirjutamisest arvan. Tegelikult on mul vist isegi õigus - lugesin eile Telleri blogist ühe blogi sulgemislugu ja tundub, et pikemas perspektiivis hakkab inimest see eraelu paljastamine kuidagi ikkagi häirima. Ma ei mõtle sellega mitte midagi halba ühegi konkreetse blogi kohta, sest tegelikult ongi ju blogi veebipäevik ehk siis kellegi inimese reaalse elu peegeldus. Samuti loodan, et see blogide sulgemise fenomen möödub ja inimesed ei tunne end blogide tõttu kuidagi ohustatutena - tegelikult on neid blogisid lisaks inimesele endale ju ka lugejatele vaja. Päris hea on vahepeal lugeda ja mõista, et sa ei olegi päris üksi oma probleemidega, ka siis, kui ise neist probleemidest kirjutada ei taha/julge.
Väheke teisel arvamusel olen lasteblogide puhul, eriti nende, mis täis pilte. Äkki oleks sellisel juhul natuke parem paroole kasutada? Ei, ma ei arva, et pedofiilid ila tilkudes hordide kaupa arvutite taga istuvad, aga kuidagi imelik oleks kunagi teada saada, et ma olin veebibeebi.

Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada modellitööst. See olevat nii lahe ja glamuurne ning iga tütarlaps pidavat sellest unistama. Ma vaatan ka "Ameerika järmist supermodelli", tore saade on täitsa. Eelmises osas aga käratas üks fotograaf ühele neiule, et misajast modell tingimusi dikteerib. See ajaks mul küll kopsu üle maksa, kuid veel väljakannatamatud on minu meelest nõudmised "võdista nüüd oma arbuusipeput" (mingi sarnane lause oli seal sarjas, päriselt kah), "kas sa ei oska seksikas olla" jne. Jube töö minu meelest, oma keha müümine. Eks ma olen ise ka paar korda modell olla üritanud, kuid 2-3 tundi kellegi käsu järgi poseerida, pealegi veel nii nagu fotograaf tahab. Pärast ära minnes oli mul täiesti ärakasutatu tunne, kuigi pildid tulid täitsa kenad. Kindlasti on olemas ka pildistamisi, kus fotograaf ja modell teineteist läbi ja lõhki tunnevad ning teavad, mis ideed teisel on. Minu probleem oli ka see, et ma ise teadsin, millist pilti ma tahan aga kõik need minu ideed kukkusid tegelikkuses nii jubedad välja, et lõpuks pidin ikkagi nõustuma fotograafi ettekujutusega. "Kas pole mitte ilus pilt?", "Kas sa ei näe siin mitte eriti seksikas välja?". Lõpuks ma käratasingi, et ma ei ole ega tahagi olla ei ilus ega seksikas! Selle peale läksid fotograafi silmad muidugi punni. Jah, ma tahan olla hoopis äge ja inimesi shokeerida! Nagu Võsa-Peeter, noh. Miks peaks ilu olema kompliment? See, et keegi on ilus, ei ole ju tema teene - komplimente võiks saada selle eest, mida teinud oled, mitte selle eest, kes sa oled.

esmaspäev, mai 28, 2007

Meeleheitel koduperenaised

Meie vastasmajas elavad naised nagu filmis „The Stepford Wives“. Ma ei ole seda filmi küll näinud, aga idee siis selles, et naiste asemel on meeste valmistatud ideaal-robotid. Meie vastasmajas ei ela peaaegu mitte ühtegi mitteblondi ega ülekaalulist naist. Kõik naised kannavad valdavalt roosasid riideid ning koristavad pidevalt. Naisi ühendavaks paheks on rõdul suitsetamine.
Kas te olete kunagi puhastanud tolmulapiga oma rõdu äärt? Kaks korda nädalas?

„Miks nii paljud täiselujõus naisterahvad päeva ajal kodus aelevad?“
„No ma ei tea, pool meie vastasmaja vahib päeva ajal kodus“
„Need on need, kes pidevalt pooleldi rasedad on“
„??“
„No vaata-vaata mida ta jälle nühib seal! Kurat, on siis kogu aeg vaja koristada!“

Sellised hirmsad inimesed elavad meie vastasmajas.

"Vaimuhaigeks ükski nimekirja kaasatud tegelastest ennast ei nimeta"

Pidin ma seda lugema. Igatahes päev sai jälle rikutud.
"Piinlik lugu, kui allkirja andes arvad end tegevat teenet Eesti riigile – paar päeva hiljem aga avastad end nimekirjas, mis haiseb nagu keskmine Delfi kommentaar."
Savisaar sai taas tavalisele inimesele ära teha - mõne naljamehe "nali" läks kalliks maksma.
"Tähelepanuväärne on, et nimekirjas peaaegu puuduvad Eesti ühiskonnas kuidagi eriliselt silma paistnud inimesed." Kas nende arvamus on siis kuidagi olulisem "lihtinimese" omast? Kas need mõned tuhanded kokad, õpetajad, müüjad või bussijuhid ei ole mitte just need, kes valimas käivad ja kellele nüüd selgeks tehti, et vehkige palju vehite, härrasid teie piiksumine ei koti?
Kas mõnes lääne ühiskonnas saaks selline aktsioon toimuda tagajärgi jätmata? Ma ei tea, kuid kahtlen. Juba inimlikust seisukohast oleks mul raske jätkata kui nii paljud minu vastu on (hoolimata nüüd nendest paarikümnest/sajast? naljamehe häälest). Kus suitsu, seal tuld. Ühegi teise poliitiku vastu ei ole rahvas nii ühehäälselt olnud ja ma ei usu, et ka kavalaim intriigipunuja suudaks sellist massimeelestatust fabritseerida.
Võib-olla olen kuidagi eriliselt tundlik, kuid tunnen end päris korralikult solvatuna. Täpselt selline tunne, et minusuguse pisikese mutuka üle naerdakse nüüd üleval kõva häälega, sest ma niikuinii ei ole oluline.
"Otseselt seda välja ei loe, aga mitmete kaudsete tunnuste põhjal võib järeldada, et Tallinna linnapea tagandamise küsimuses soovivad kõige enam kaasa rääkida need inimesed, kes Tallinna vaid kaugelt on näinud." Õnnetuseks olen ma Tallinna kodanik, kuid tegelikult ei mängi see mingit rolli. Pealinna maine peaks huvitama kõiki riigi kodanikke(10 punkti iroonilise "Tallinna vaid kaugelt näinud" eest, peab ikka julgust olema midagi nii ülbet öelda).
"Üliõpilasi on nende hulgas 6300, mis moodustab üheksa protsenti tudengite üldarvust. On seda palju või vähe, jääb igaühe enese otsustada. Mina võin arvata, et järelikult on 91 protsenti üliõpilastest minu poolt või vähemalt neutraalsed." Kas Savisaar pugistas ise ka naerda, kui seda kirjutas?

Nõme, nõme on see kõik. Aga roni ise kõige kõrgemale oksale ja püüa sealt mitte teistele pähe lasta...

Mind on surnu hammustanud

See diagnoos tundus kõige adekvaatsem olevat minu viimase aja tõbisusele. Nii mõnus on, kui väljas leemendab 32 kraadi (ma ei tea palju tegelikult on, sest minu termomeeter on päikese poole ja näitab 50, näitaks rohkemgi kui saaks)ja ise ajad toas igast otsast mäda välja. No mitte nii hullusti aga nina, silmad ja suu on vähemalt sellega seotud. Algas see kõik ju lihtsa kurguvaluga, kes endale päev-päevalt uusi sõpru külla kutsus. Minu lemmikuks on silmapõletik - hommikul ärgates ei saa silmi lahti ja avastad, et need on millegipärast kokku kleepunud. Lõpuks, kui üks silm lahti kraabitud, vaatad peeglisse ja näed lausa imelist välimust, millega nii mõnegi esteedi põgenema hirmutaks: silmad on võikalt punased, neis olevad veresooned punduvad välja ja ümber silmade on hirsiputru meenutav rähmavõru.
Tegelikult ma vist juba jõudsingi ühte inimest täna ehmatada oma rögiseva häälega. Ma olen nimelt veel ka "jõehobuhäälne naine". Hommikul helistas konstaabliproua (preili) ja andis teada, et protokolli ei saa siiski ühe inimese kaebuse peale teha ja kaaskaebajaks ei kõlba ka esikaebajaga koos elav kodanik vaid peab keegi kuskilt teisest korterist olema. Arvatavasti jätsin ma talle oma kähiseva häälega äsja ärganud paranoilise alkohooliku mulje. Igatahes jääb see asi nüüd ka ära, sest kuigi ülevalt korterist on ka möllu peale õiendamas käidud, ei tea ma 100%, millisest korterist ja veel väiksem tõenäosus on, et neil jätkub kuraasi avaldus esitada.
Eile päevitasin. Kiusu pärast. Loomulikult hakkas peale seda jõupingutust veel halvem. Lõpetasin nii, et keha oli toas, pea padja peal ning jalad rõdul. Avastasin, et meie majas elab keegi intelligentne ja andekas inimene, kes saksofoni mängib. Hiljem sain muidugi teise seisukoha osaliseks - "kurat, siia majja ka homod kolinud!" Peale pooletunnist saksi kuulamist üleval korrusel enam ei suudetud ja pandi tümakas peale.
Huvitav on, et ma absoluutselt ei parane. Söön peotäite kaupa looduslikke ja keemilisi ühendeid sisse, loputan end agaralt Citroseptiga, aga ei midagi. Juba eelmine nädal tahtis tööandja teada täpset kuupäeva, millal ma terveks saada kavatsen ja see pidi kindlasti eelmise nädala lõpp olema. Ega ma hiromant ei ole, et oma tõbede lõppu ette näen! Puurisin pikalt ka Kaspirovski pilti, kuid sellest paljalt vist ei piisa. Tunnistan, et kõhe tunne tekkis küll.
Eile õhtul tekkis mul "seisund". Mõtted hakkasid järsku rääkima ja seinad liikuma. See tulenes vist sellest, et sõin ära maksimaalse lubatud koguse köharohtu, kuid köhale see küll ei aidanud. Rohu nimi oli kodeiin ja mulle tundub, et ma olen seda nime kusagilt varem ka kuulnud. Köharohud on üldse kavalad. Huvitav, kas ma nüüd ei saagi enam öelda, et ma pole mitte kunagi elus ühtki narkootikumi proovinud ja ei proovi ka? (Ahjaa, potentsiaalsed teemast huvitatud, see ei olnud nii tore tunne, et peaksite nüüd apteeke ummistama minema ja pealegi võis asjasse segatud olla ka pool klaasi Beefeaterit)

Midagi elulisemat. Krt, tegelikult küll mitte...Mul on nüüd adopteeritud Kusti, ta laamedab siin lehel paremal pool ja teda saab rattale ajada. Kusti (võehh, ma unustasin alguses t-tähe trükkimata) on tegelikult olemas olnud, mul oli kunagi sellenimeline elus hamster, kes elas kahjuks vaid 2 nädalat. Mul on siiani kahtlused, et ta võis surra seetõttu, et ma ta maha pillasin. Minusugusele kobakäpale on virtuaalsed loomad parim lahendus, muidu ma astun või istun nad laiaks, pillan käest maha jne. Loomad on nagu päikeseprillid.

teisipäev, mai 22, 2007

Marilynis pettunud

Kuidas saab mees, kes on hakkama saanud sellise meistriteosega nagu "Golden Age of Grotesque", teha mingi sellise käki nagu "Eat me, Drink Me"? OK, ma olen hetkel seitsmenda loo juures (mis on esimene tore lugu sel plaadil). Nagu ma aru olen saanud, siis esimene singel on lugu, mille pealkirjaks "Heart-Shaped Glasses (When the Heart Guides the Hand)" - juba selle nime pärast kahtlustasin, et see ei saa hea olla. Ei eksinudki. Ma ei kannata uimasust ja seda on siin plaadil kuhjaga. Kõik lood, peale selle seitsmenda, on üle 4 minuti pikad, mis jällegi tavaliselt head ei tähenda. Üle 4 minuti pikki ja häid lugusid suudavad teha Metallica ja Alice Cooper, kuid enamik teisi libastub.
Nuhkisin veidi last.fm's ja keegi cobralicious ütleb õigelt ja armsalt "i miss the manson that loved no one". Mulle tundus, et Dita Von Teese mõjus Marilynile hästi. "Nad olid koos nii nummid". See on mu lemmikpilt neist. Ja lemmikpilt Ditast.
Plaadi viimane lugu paistab ka päris hea olevat, kuid ega see kogutulemust päästa.
Eriti kui võtta arvesse, et "Golden Age of Grotesque" oli tõeline pärl, üks väheseid plaate, millel kõik lood super olid. Eraldi tuleks veel ära märkida tolle plaadi lugude tekstid. Eriti hümnistaatusega "(S)aint":
"I'm not an artist, I'm a fucking work of art"
Muidugi ka Ditaga kahasse lauldud "Para-noir": "I'd fuck you because I can't remember if I'd already fucked you before"; "I'd fuck you so I could feel something instead of nothing at all"
Siis veel see armas "Ka-Boom Ka-Boom": "Unsafe cheerleaders pour poms in pipe the bombs".
Intensiivselt jõhker "Slutgarden": "I never believed the devil was real
But God couldn't make someone filthy as you"
Ja hitt "This Is The New Shit": "Stand up and admit it, tomorrow's never coming"
"Babble, Babble, Bitch, Bitch
Rebel, Rebel, Party, Party
Sex, sex, sex, don't forget the violence
Blah, blah, blah"

Ohh, olid alles ajad...

esmaspäev, mai 21, 2007

Palavikulisi tarkusi

Tähelepanekuid seoses möödunud nädalavahetusega:
1. Ööklubis võib leti lähedusest pidevalt sularaha leida.
2. Raha võib leida ka mujalt. Mul õnnestus 500 kroonisest üle kõndida, ilma seda märkamata. Andestamatu.
3. Laste lauamängud peaks sisaldama hoiatust "ebakaines olekus tarvitamine võib põhjustada arusaamatusi ja ületamatuid erimeelsusi". Meil sai Tsirkusega tõelist tsirkust, peaaegu oleks päädinud politsei sekkumisega.
4. Lahtise aknaga magades ja külma tundes on lubamatu oodata akna sulgemisega hommikuste kiledahäälsete varblaste saabumiseni.
5. Kahe Solpadeini manustamine tühja kõhu peale ei mõju sisekliimale hästi.

P.S. Ei ole normaalne kuulata telekat ja vaadata arvutit. Hetkel kostavad kõrvu järgmised lausekatked nagu "ja see karvane iludus siin on..", "näete, ta on sõbralik, talle võib lausa käe suhu panna".

kolmapäev, mai 16, 2007

GEP, Balkanovisioon, rahvuslus ja perversne feminism

Tegelikult on hea näha, millise diskussiooni on tekitanud NO99 etendus „GEP”. Tekkinud diskussioonidel polegi suurt seost etenduse endaga, sest seda veel nähtud ei ole aga juba teema on inimesed puhevile ajanud.
Eileõhtuses OP-is rääkis etendusest ka selle lavastaja Tiit Ojasoo. Ojasoost jäi mulle natuke liiga fanaatiline mulje juba Postimehe laupäeva AK vestlusringist. Pikemalt pani mõtlema Ojasoo mõte, et eestlase eestlus lööb välja ainult kriisiolukordades, muul ajal sellest üsna ükskõik. Ma siis mõtlesin, et on see halb? Mina määratlen ennast esimesena eelkõige inimesena, seejärel tulevad muud rollid – eestlane, naine, maksumaksja jne. Kui mõni neist järgmistest mul pidevalt meeles oleks, siis oleksin ma ka ise hoopis teistsugune. On ju oluline, kas ma võtan mingi otsuse vastu kui inimene, kui naine või kui eestlane. Tavaliselt ma lähtun sellest esimesest ja mulle tundub, et nende ülejäänud rollide esimeseks seadmine muudab inimese küllaltki nö radikaalseks. Enamik probleeme inimestevahelistes suhetes tuleneb ju samuti sellest, et tunnetame teist erinevana – kui inimene ei sea esikohale rahvust, sugu, haridustaset vms ning suhtleb teisega kui inimene inimesega jääks minu arvates ka jamasid vähemaks.
Praegu tekitavad küsimusi just rahvus ja sugu. Rahvuse koha pealt on minu arvates naljakas vaadata seda emotsionaalset kisa Eurovisiooni ümber. Mis nüüd ometi teha, et omad jälle võidaksid ja miks mingid teised oma „omade” poolt hääletavad ja kas Paadam tuleks orki ajada. Tegemist on ju showga ning meile on juba lapsepõlvest peale õpetatud, et tähtis pole võit vaid osavõtt, miks me siis nüüd nii kohutavalt kibestunud oleme? Ei oska ikka veel kaotada? Pole nagu asi, mille pärast oma närve kulutada. Eriti tobe on seda vingumist kuulata peale seda kui on ju juba ette kuulutanud kui nõme ja mõttetu see palagan on. Ma kahtlen, et Eesti võidu korral keegi seda enam öelda oleks söandanud…
Sugu seondub enam selle „GEPi” teemaga, sest jätkuvalt on võimalus lapsi juurde „toota” naiste käes. Huvitav lugemine on Punase Hanrahani blogis. Seal küll leitakse, et kuulutus ongi irooniaga kirjutatud, kuid see selleks, teema sai tõstatatud ikkagi. Kommentaaridest tuleb selgelt välja 2 väga vastandlikku poolust, kellest üks seab esikohale rahvuse säilimise ja teine üksikindiviidi vabaduse (ja ka vastutuse, mis esimesel arvamusel kahetsusväärselt puudu jääb). Mis seal salata, ma pooldan ka seda teist. Meenub Kristiina Ojulandi lause, et teda lausa sunnitakse sünnitama. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on Kristiina Ojuland ka ilma lasteta palju rohkem saavutanud ja väärt kui keegi, kes Eesti iivet 10 lapse võrra tõstnud, kuid seda vastutustundetult ja laste arendamist väärtustamata teinud. Üldiselt usungi, et lastele on parem kui ema on enne ka inimesena ennast arendanud kui uusi inimesi „tootma” asub. Laste kasvatamine peaks minu meelest selline nö elukestev „projekt” olema, mille käigus sa oma hoolega omandatud teadmised ja kogemused kellelegi uuele edasi annad ja kui sul ikka midagi väärtuslikku anda ei ole, siis parem ära solkima hakka.
Aga sellise arvamuse puhul võidakse sind rünnata kui naist, kelle roll on emaks saada ning kui rahvuse säilimine on ohus, ei huvita kedagi, et sina tunned end eelkõige inimesena.
„Naine, kes on nakatunud feminismist, on sügavalt perversne! FAKT” (see on kellegi Ralfi kommentaar Punase Hanrahani blogis) Ausalt öeldes ei liigitaks ma oma mõtteid feminismi alla, kuid kardan, et osale inimestest võib see nii paista.

esmaspäev, mai 14, 2007

Kas emaks saades on võimalik normaalseks jääda?

On küll.
Millegipärast propageeritakse rohkem seda teist varianti. Mu eelmine postitus oleks otsekui hullema tulekut ette kuulutanud – laupäevast Arterit avades ootas eest uus rubriik „Avameelselt pereelust” ja sealne esimene šedööver „Lüpsmata naise inin”…
Mis järgmiseks – räägime kõigile sellest, kuidas tampooni paigaldada? Muide, see teema olevat nii 10 aastat tagasi meesarsti poolt esitatuna Soome TV-s täitsa olemas olnud, nii et tuttav soomlane (naine) vahetas selle peale kanalit ning ütles, et vabameelsusega minnakse meil juba liiale. Või äkki olen mina oma piinlikkustundega nõukogudeaja jäänuk? Õnneks ei ole ma üksi, sest kõik inimesed, keda ma laupäeval Arteriga šokeerisin avaldasid arvamusi stiilis – „siin on tegemist juba kõrvalekaldega”, „mis neil koduperenaistel muud teha on kui mees litsi lööb”. Viimane arvamus on teadagi mehe poolt öeldud – aga tõesti, mis mulje peakski mehel neist koduperenaistest niimoodi jääma? Õudus, et kui naine kord lapse saab, siis enam muud juttu polegi kui inimese füsioloogilised protsessid ja nende produktid. Ja mitte ainult mehed, kes paratamatult lastesaamisest vähem teavad – sellised jutud ei julgusta põrmugi neid naisi, kellel veel lapsi ei ole. Mis siis saab kui ma ka selliseks muutun?
Tundub, et on paratamatus, et ainsaks meid juhtivaks jõuks on hormoonid ja mõistusega ei saa enam midagi teha. No minu mõistus keeldub küll seda uskumast!
Kunagi sai sel teemal ka ühe nõukaajal lapsed saanud inimesega räägitud ja tema imestas, et tänapäeval ei suudeta justkui üldse oma eluga üksinda toime tulla, hoolimata kogu informatsiooni hulgast, mida nüüd kindlasti rohkem on, kui siis oli. Inimestel on kohutavalt vaja igasugust tagasisidet, ka kõige isiklikemate asjade kohta – kas ma ikka teen nii, nagu normaalne on.

reede, mai 11, 2007

Numpsikud ja kampsikuneedus

Jube peavalu on. Ei tea, kas sellest, et eile tarbitud Põltsamaa õunasiidri säilivustähtaeg lõppes 28.02.2007 (mina ostsin selle poest ja mitte allahinnatute letist 10.05.2007, lisaks õnnestus saada ja süüa ka vorstikesi kuupäevaga 08.05.2007) või oli eilne Eurovisioonivoor kõigi aegade koledaim. Otse loomulikult ma vaatasin seda, see on ju ikkagi Eesti rahvuspüha vääriline üritus. Teleka taha said ühendatud 90sed Estonia kõlarid – ma loodan, et naabrid kannatasid võimalikult kõvasti. (Naabrite hirmutamiseks tavatsen nüüd kodus iga päev läbisegi „fašistõ”, „okkupantõ”, „našistõ” karjuda). Plaanisime isegi tänavale märatsema minna, kui Eesti edasi ei saa või kui ka saab. Pärast enam ei viitsinud. Ma lootsin, et Verka Serduchka ikka ka esineb aga tuli välja, et ta on juba finaalis. Verka on mulle alati meeldinud, ka siis kui ma veel uskusin, et ta ongi selline kolenaljakas tädi. Muuseas, Danilko on mehena keskmisest kobedama väljanägemisega (minu tagasihoidliku valearvamuse kohaselt). Tegelikult oli paar kuulatavat lugu ka – just need, mida ajakirjandus kõige rohkem maha tegi kui vanainimeste muusikat…Selle aasta läbiv teema Eurovisioonil paistsid olevat lehvikud ja kõige selle „Shake It Up Shekirim Dance With Me” taustal paistis meie eurolaul isegi täitsa kena välja. Aga eks see see Epliku ühekroonise kampsuni needus ole, et me enam kunagi eelvoorust välja ei saa. Ma arvan, et siin aitaks vaid rituaalne põletusohver – algul kampsun ja kui see ei aita, siis Eplik otsa…
Hommikul potsatas postkasti teade sellest, et Tallinna Kaubamajja on müüki saabunud beebibanaanid. Wiii kui nummi! Hoti pealehel olid esiuudisteks „Gerli Padar ja Martin Parmas on paar” ning „Kelli Uustani ootab last” ning paber-Postimees pajatas mudilasega reisimisest (ülinummi kui lennuki vahekäigus roomab ringi nii 10 titte ja ülejäänutel vahetatakse samal ajal „mässusid”). Minu nummimeeter (issand jumal, miks mulle alati igasugu õudused meelde jäävad?) on täna igatahes juba põhjas.

*Minu rõvedate sõnade TOP 5, mida minu kuuldes mitte kasutada:
- mässu
- vässu
- kampsik
- püksikud
- maius

neljapäev, mai 10, 2007

Kellele soopõhine ajakirjandus?

Alati kui ilmuma hakkab mõni järjekordne naisteajakiri kostab kommentaare, et kas neist suhte-, dieedi- ja seksinippidest juba kõrini ei saa. Müüginumbreid ma muidugi ei tea, kuid paistab, et kellelegi on seda jama siiski vaja. See hakkab silma kui vaadata siinsete naisteajakirjade kodulehti, suurima õnnetusena troonib neis pea alati rubriik „Foorum”, mida nõrganärvilistel soovitaks mitte külastada. Üks meesterahvas vaatas kord ühes sellises teemasid ja küsis, et kas see on mõni selline koht, kus endised ja praegused prostituudid teemast huvitatutele kogemusi jagavad. Ei saa öelda, et lamedate teemadega ainult kasutajad välja tulevad. Enamasti hiilgavad ka selliste saitide arvamusküsitlused pärlitega nagu „oled sa proovinud anaalseksi” ja „oled sa teise naisega seksinud”, sekka ka „mitu raamatut sul kodus on”. Miks tundub, et keskmine (neti)naisteajakirja lugeja (või vähemalt aktiivne kommenteerija) on peale keskkooli koju jäänud „Vaprate ja ilusate” fänn, kes vaevleb kroonilise suhtlemisvaeguse all ning eriti erutavad teda pikantsed seigad teiste eraelust(huvitav, kas ma olen ainuke, kelle mees peale wc-s käimist tagumikku ei pühi).
Hirm tekib siis kui vaadata kui paljud väiksed tüdrukud Cosmot piibliks peavad…
Teine kategooria jubedusi on meesteajakirjad, mida minu teada ükski meheks nimetatav olend vabatahtlikult ei loe. Ma ise olen paar korda lugenud ja tundub, et sealsed teemad võiksid erutada nii 12-16 aastasi poisikesi. Veel tekib küsimus, et kas selle jama kokku kirjutanud inimene pole kunagi õlut joonud, kiire autoga sõitnud või naist lähemalt näinud…Kuna tuli välja, et ühe meesteka peatoimetajat ma natuke tunnen, siis ei pruugi eelnev oletus sugugi vale olla…
Kokkuvõttes jääb ajakirjade põhjal mulje, et naine või mees olemine sisaldabki endas ainult Maslowi püramiidi alumiste astmete vajaduste rahuldamist. Ma olen parema meelega sootu ja loen edasi nö teemapõhist ajakirjandust.

NB! Erinevus veel selles, et vaatlusandmete põhjal on naisteajakirjad siiski kõvasti populaarsemad kui meesteajakirjad. Sihikindlamad naised pidavat suisa meeste autofoorumitesse suheteteemalisi kiunatusi saatma (teie kui mehed öelge mulle nüüd nende tunnuste põhjal, kas minu tibu petab mind või mitte). Et siis ongi nii, et 95% meestest on sead ja 99% naistest haned?

neljapäev, mai 03, 2007

You Only Tell Me You Love Me When You're Drunk *


Lõpuks ometi üks kontsert, millest saab ülivõrdes rääkida! Ja loomulikult on see just see kontsert, millelt ma midagi erilist ei oodanudki...Ma ei ole Pet Shop Boysi suurim fänn, kuid see on muusika, millega olen üles kasvanud ja enamike vanade lugude sõnu tean peast. Pet Shop Boys seisab kindlasti kõrgemal kui enamik popmuusikat, juba nende pikaealisuse tõttu. Pet Shop Boysi käekirja tunned muu muusika hulgast eksimatult ära. Ainus jama nendega on see, et kõik nende suured hitid pärinevad erinevatelt plaatidelt ehk siis igal plaadil on minu jaoks olnud ka lihtsalt ballasti.
Pet Shop Boysi kontsert pidi ju reklaamima nende uut plaati, mis iseenesest ülihea ei ole - paar väga head lugu ja ülejäänu. Tavaliselt esitatakse selliste kontsertide puhul just neid ülejäänusid ja sekka satub ka mõni oodatud lugu. Sageli olen end kontsertide puhul tabanud mõttelt, et kui see lugu nüüd läbi saab, siis äkki tuleb ikka SEE lugu ka. Seekordse kontserdi puhul sellist ootamist ei olnud - kõik lood, mis ette mängiti olid just need head lood ja isegi pärast ei meenunud midagi, mis oleks kuulmata jäänud ja mida kindlasti oodanud oleks.
Lavakujundus oli oma minimalistlikkuses vägagi mõjuv ja lavaliikumine üks huvitavamaid, mida näinud olen. Olin lavale päris lähedal ja fotokaga oleks hea pildi saanud, kuid seda mul muidugi kaasas ei olnud ja seetõttu tuli ühe hädise telefonipildiga leppida. Arvake ära, mis loo ajal see tehtud on? :P Tegelikult üritasin ma pilti teha "I'm With Stupid" ajal, kuid siis hakkas mu eelajalooline telefon (jah, ka kaameraga telefon võib seda olla) millegipärast streikima ja tegelik pilt sai tehtud "Suburbia" ajal. (Ma tõesti ei oska öelda, milline ja kas üldse on seal pildil Neil Tennant ning Chris Lowe pole seal kohe kindlasti näha, sest tema oli vasakus nurgas keyboardi taga ning seal kohas on just suur ülevalgustatud laik...)
Mis lugu oli kõige parem? No mulle isiklikult meeldib kohutavalt "Rent", mille Neil Tennant minu poole seljaga olles tooli peal istudes esitas. Mul puudub muusikaline kuulmine ja seetõttu tundus mulle Neil'i hääl ikka ülivõimas olevat, ülivõimsalt puhas just. Mu kõrval istunud muusikalise kuulmisega inimene väitis seevastu, et lauljate hääl oli liiga vähese võimuga ehk siis kõlar ei mänginud kõike välja. Minu elamust see õnneks ei seganud.
Kõige toredam oli see, et Pet Shop Boys esitas ka oma loo "Opportunities (Let's Make Lots of Money)", mis on üldse nende esimene lugu ja mida mul isegi korralikult ühegi plaadi peal ei ole. See oli just see lugu, millest ma mõtlesin, et niikuinii seda ei tule, kuigi jubedalt tahaks.
Päris võimas oli ka ametlik viimane lugu enne lisalugusid, viimaselt plaadilt "The Sodom and Gomorrah Show" - lugu, mille ajal vähemalt minu silmale esmakordselt Neil Tennant riideid vahetas :P Ma arvan, et ta tegi seda ka varem, kuid siis püsis ta oma viisakas musta ülikonna stiilis.
Nii kui ma siia ühe loo kirja panen, tuleb ette kohe järgmine, mida mainima peaks..."Numb", mis mulle plaadil nii suurt muljet ei jätnud, oli laivis muljetavaldav. Suures osas ka lavakujunduse tõttu, kus siis näidati videos sõjast laastatud maad ja rusutud inimesi.
Lisalugudeks olid Pet Shop Boys 2 suurimat hitti "It's a Sin" ja "Go West". Viimase ajal said kõik nii muusikalise kuulmisega kui kuulmiseta tegelased kaasa jaurata.
Ainsaks häbiks enda poolt tuleb tunnistada, et loo "West End Girls" ajal kujutasin end millegipärast ette East 17 kontserdile...
Üllatustest siis ka - Neil Tennant mängis laivis kitarri ning Chris Lowe laulis :)

*Last.fm-is sobrades märkasin, et just pealkirjas nimetet lugu oleks võinud ka ikka kõlada :)