reede, detsember 14, 2012

Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

Tegelikult tahtsin sellest raamatust juba siis kirjutada, kui seda lugesin, kuid ilmselt tuli jälle midagi vahele, üritan nüüd uuesti. Kahjuks pole aga raamatut enam käepärast ja seetõttu pean usaldama oma mälu, mis teatavasti oskab edukalt petta.
Igatahes võtsin selle raamatu kätte väikese eelarvamusega, sest Anna-Maria Penu tundub olevat inimene, kellega ma päriselus vist väga hästi läbi ei saaks - loomulikult on adekvaatne anda inimestele hinnanguid nende üksikute loetud kirjutiste põhjal :) Miks ma nii arvan? Sest mulle on jäänud mulje, et Anna-Maria on erinevalt minust kui keskmisest eestlasest - kaagutab palju aga mune ei ole, selline tüüp, kes pigem tormab uljalt võitlusse, enne läbi mõtlemata, kas on üldse lootust. Meie, urueestlased, selliseid ju päris normaalseteks pidada ei saa. Ses mõttes oli raamat "Kes kardab Aafrikat?" ju lausa näidiseksemplar. Esiteks - normaalne inimene ei lähe üldse mustale mandrile ja kui lähebki, siis korralikult turvatud kallihinnalisele safarile, mitte uurima seda, kuidas elu tegelikult käib, sest me ju siiski eeldame, et me väga ei taha teada. "Tehku need hullud seal, mis tahavad, meie oleme õnneks siin, normaalsete inimeste maal ja midagi muuta me niikuinii ei saa!"
Anna-Maria (tegelaskuju?) teeb hoopis teisiti - läheb Ugandasse ja sukeldub kohaliku ajalehe juures tööellu. Ok, püsiks ta siis seal nurgas ja vait nagu ilmselt eeldatakse - ei, ta hakkab oma nina igale poole toppima ning avastab loomulikult mitmeid vajakajäämisi kohalikus demokraatias ja inimõiguste tagamises. M.O.T.T.? Anna-Maria siinkohal ei peatu vaid asub probleemidega tegelema - mis sest, et teda eriti ei lasta. Mul on alati selliseid raamatuid lugedes tunne, et tahaks peategelast takistama joosta - no kuidas sa aru ei saa, et head nahka sealt tulla ei saa, päästa vähemalt enda oma ära! Mõnes osas meenutas raamat üht teist võõras kultuuris hakkamasaamise raamatut Amélie Nothomb'i "Jahmatus ja värinad", kus peategelasel tuleb rinda pista Jaapani kontorikultuuriga - erinevus selles, et sealne peategelane üritab alati käituda kultuuriga kooskõlas, kuid satub sellest hoolimata lõpuks kontorilaua tagant WC-sse koristajaks. Anna-Maria aga ei üritagi kohanduda vaid läheb ja räägib mustadele meestele, kelle arust naise koht on kinder-küche-kirche, homoseksuaalsete õigustest. Tule taevas appi, eks! Kuigi Anna-Maria on teatavasti siiamaani elus ja terve ning tegutseb ilmselt oma eesmärkide poole edasi (ma ei väida sugugi, et tema eesmärgid valed oleksid - lihtsalt minu meelest on tegemist lootusetu võitlusega), kardan mina lugejana endiselt Aafrikat. Ilmselt annab Anna-Maria kohalikust elust päris tõetruu pildi ja ma kaldun arvama, et enamikku ei haara tema kirjeldusi lugedes meeletu rännukihk, pigem mõtleme, et eks see Aafrika oleks oma looduse ja kultuuriga huvitav paik külastada aga inimesed seal küll meiesugused tsiviliseeritud ei ole. Või noh, mõni šovinistlik siga ehk leiaks, et ongi õiged mehed ja mõnus machokultuur, aga sellised inimesed vaevalt raamatuid loevad (küll mul on palju eelarvamusi!).
Minu jaoks oli raamat huvitav sisevaade teistmoodi elavate-mõtlevate inimeste maailma.

teisipäev, november 13, 2012

Mõnitamine!

Eelmise huumoriteemaga haakub ka järgmine - kust jookseb piir huumori ja mõnitamise vahel? Ajendas tegelikult hoopis see artikkel isadepäevast, kus iseenesest huumorist juttu ei ole. Miks siis mehi mõnitatakse sundides neid "osalema tobedates teatevõistlustes, mängima lumeleopardi, õppima tantsusamme ja osalema näidendis ?" Naised saavad seevastu kooki õgida ja lapsukeste laulu kuulata. Kujutasin ette, et tegelikult pööritab suur enamus selle artikli peale silmi  - mis mõttes see mõnitamine on? Aga loo kommentaare lugedes tuleb välja, et hoopis vastupidi  - suurema osa Naine24 lugevate meeste (!) arvates ongi tegemist jälgi mõnitusega.
Mis veel huvitavam, või noh, mina teadsin seda ette, samasugusel seisukohal on ka mu kodune sotsiofoob. Miks peab isadele üldse mingit tähelepanu pöörama? Miks seda tähtpäeva üldse vaja on? Miks seda on vaja tähistada?  Selguse huvides - ta on samal seisukohal kõigi muudegi tähelepanu pööramist eeldavate pühade suhtes  - sünnipäevad, jõulud näiteks. Et miks on vaja teha kingitusi, soovida õnne kui tegelikult tahaks vaikselt oma urus mossitada. Mulle tundub, et kuigi pealtnäha vähenõudlikkus, on vastupidiselt tegemist hoopis egotsentrismiga  - mina ei taha ja mulle ei meeldi, järelikult peaks ka kõigil teistel niimoodi olema. Ise kingitusi ja tähelepanu ei soovi - samamoodi käitun ka teistega, mis sellest, et teistel võib erinev ettekujutus olla. Isadepäeva juurde tagasi tulles - miks üldse eeldada, et isadepäeva on isal vaja? Et olen häbelik ega tule tolategemisele kohale? Äkki on see päev oluline hoopis lapsele, kes näeb, et teised isad ju tulevad ja rõõmustavad, ainult tema oma susiseb nurgas, et las lollid kargavad, mina ei taha! Kusjuures ma olen ise täpselt samasse ämbrisse astunud emadepäevaga  - olen ka siin mitu korda kirjutanud, kuidas emadepäev seostub mulle sunnitud tänulikkusest tingitud häbitundega. Nüüdseks olen aru saanud, et kui lapsele selliseid seoseid vanemate poolt ei tekitata, ei teki tal ka seesugust tunnet  - emadepäev võib ju olla lihtsalt üks tore kevadine päev, kus süüakse kooki ja ema tuleb vaatama, kuidas laps tantsib ja laulab. Oma komplekse ei pea lapsele edasi andma. Lihtne rääkida, keeruline teostada muidugi.
Isadepäeva artikli juures on aga veel üks kommentaar, mis paneb mind mõtlema, et naised polegi vist need ainsad ülemõtlejad: "Isadepäeval mõnitatakse isasid tegelikult palju rafineeitumal moel. Kuigi mängude vastu pole mul midagi siis sisaldab see tegevus eeldust, et "isad ei tegele lastega". Isadepäeval edastatakse pidavalt ridade vahel sõnumit, et isad jätavad pered maha, laisklevad, on tööl, on väsinud ja tahavad ainult puhata. Tegelikult on see kõik muidugi jama. See on lihtsalt räige seksistlik propaganda."  Mina kui ülemõtleja võiksin siia omalt poolt näiteks lisada, et emadepäev sunnib naist mõttele, et tema ehk polegi mingisugune hea ema, kellest kõik need "emakese-hellakese" laulud pajatavad ning et see on kõik üks suur etteheide emale, kes lapse hommikul lasteaeda viskab ja õhtul väsinuna ära korjab ning poolfabrikaatidest õhtusöögi valmistab, ainsaks sooviks oma voodisse vaikusesse magama saada, selle asemel, et lapsega miskit toredat ette võtta. Aga ma saan õnneks aru, et see on mu oma kahe kõrva vahel kinni - ideaalseid inimesi ei ole tegelikult olemas.

esmaspäev, november 12, 2012

Huumorist

Paar päeva tagasi levis FB-s ülalolev pildirida.
Peab tunnistama, et ma ikka naersin natuke. Seejärel aga postitas sama pildi oma seinale üks mu meestuttav, kelle FB-sõprade hulka kuulub üks meie tuntud feministlik poliitik, kes pildist mitte vaimustatud polnud, vaid süüdistas postitajat hoopiski labasuses.
Minu arvates on antud pilt üsna süütuke, mina isiklikult mingit stereotüübistamist ei tunne - sest no päriselt  - kes meist ikka teaks, mida ta tahab?
Samas on mul sõbralistis üks kunagine klassivend, kes lahterdub  nn ossi-kategooriasse ja peab tunnistama, et tema jagatavad pildid on mind häirinud küll. Jagas ta muidugi seda pilti ka. Ehk oleksin minagi pildi suhtes vaenulikum kui esimeseks jagajaks oleks see tüüp olnud, kellest ma usun, et ta saabki asjadest täpselt nii aru nagu kirjas on ja irvitab, et niisugused kõik eided ongi? Kusjuures ma pole selle inimesega aastaid suhelnud ja kogu mu arvamus temast põhineb sellel, mida ta oma FB seinal jagab...
Ehk siis nalja mõistmine sõltub vähemalt minu puhul kõvasti sellest, kes on nalja tegija. Ehk kui mina ütlen: "Ma olen naine, ma ei mõtle!" siis on see sarkasm aga kui keegi mulle võõras seda ütleb, võin kahtlustada, et tegemist ongi idioodiga.
Mõni korralik feminist vaidleks kindlasti vastu, et seksistlikke ja stereotüüpseid nalju ei tohiks mitte mingil juhul sallida, ükskõik kes ja mis olukorras neid tarvitab - selline huumoriliik tuleks üldse maailmast välja juurida! No ma ei tea, ma väga ei usu selliste asjade toimimisse. Minu arvates võivad naljad olla, aga endale tuleks aru anda, et tegemist ei ole päris eluga ning päriselus ei ole kõik ämmad parimad keldris kaelani külmas vees ja kõik naised ei aja krediitkaarti nähes jalgu harki. Ma võin juudi- ja neegrinalju kah teha nendega, kes saavad aru, et tegelikult ma rassist pole. Selle peale pahandas mu sõbranna kord, et mis ma siis teeks kui mõni venelane mulle okupatsiooninalja teeks. Ma kaldun arvama, et sõltub venelasest.
Aga huumor ongi vist väga õrn teema. Hiljuti saatis mulle oma CV inimene, kes kirjeldas ennast kui üdini positiivset inimest, kes töökollektiivi elavdama sobiks, mina mäletan antud inimest kui nn musta huumori ema, kelle puhul ma algul tõesti ei teadnud ka nutta või naerda mõrult muiata.

esmaspäev, oktoober 29, 2012

Matslus või mitte?

"Inimene on oma miljöö produkt" olevat juba Lenin öelnud - ehk siis mu vanaema sõnul ainuke mõistlik asi, mida Lenin teinud oli, iseasi muidugi, kas ta ikka ütles just nii. Ilmselgelt sõltub arusaam matslusest just sellest, millises keskkonnas sa üles kasvad. Olen näinud näiteks perekonda, kus tühjaks joodud liitrine limpsipudel üle õla tänavale visatakse ja keegi ei leia, et see miskit taunimisväärset oleks - enamik teisi ilmselt siiski peaks seda sobimatuks käitumiseks. Küsimus mis mind vaevab, aga nii must-valge ei ole.
Nimelt käin ma lõunat söömas söögikohas, kus on buffee ehk siis iseteenindus. Tahvli peal on kirjas, mis söök on ja siis ise võtad. Mis mind aga häirib on see, et 50% sööjatest näib olevat lugemispuudelised ehk siis tõstetakse kaas üles, songitakse veidi toidus ja kui meeldib, siis võetakse, kui ei, siis jäetakse. Ega nad ilmselt ei sülita sinna ja maniakaalne pisikutekartja ma ka ei ole aga kuidagi on ebameeldiv. Kodus justkui räägiti, et söögis sonkimine või selle eelnev nuusutamine on lugupidamatu söögi valmistaja suhtes - et justkui ei oleks kindel, et solki ei pakuta. Ega avalikus söögikohas vist saagi selles kindel olla, aga ikkagi.
Rääkisin siis oma murest ka inimesele, kes mulle väärtushinnangud külge on kasvatanud ja tema küsis kõigepealt, kas ma söön kusagil matsisööklas või. Ei söö, kesklinn ja keskmine sonkur on kontorikostüümis kenasti sätitud daamike. Seejärel sain oma osa mina, et miks ma ometi ütlema ei lähe. No vot, ma olen üritanud pika pilguga vaadata aga ütlema ei tihka justkui minna, sest minu vaatluste järgi on tegemist vägagi levinud teguviisiga. Ja mida ma ütleks? Et nii lihtsalt ei tehta, ei ole viisakas? Äkki olen hoopis mina haiglane pedant? Miks näen mina probleemi seal, kus pea pooled inimestest ei näe? 

reede, oktoober 26, 2012

Ma olen elanud

...ja mul on piinlik. Nimelt on mul enda elamise kohta nüüd üks, minu jaoks üliloluline tõend - kirje Esteris. No liblikad on kõhus lausa. Varem oli seal ainult mu isa diplomitöö aga nüüd on sinna lisatud ka uuemad lõputööd. Ma saan aru küll, et minu suurepärane üllitis on seal samahästi kui mõne tüübi hädaga E-le tehtud käkk, kes ka nüüd ajalukku on raiutud. Ilmselt on see professionaalne kretinism, et kirje mingis arhiivis on mulle tähenduslikum kui näiteks järeltulija omamine. Ehk siis pole sigimine minu jaoks eneseteostusena arvesse minev ja seda isegi juhul kui ma ise sellega tegelenud olen. Lapsel pole ju minu nime peal! Kohutav egoism ikka.
Loomulikult on see kõik kaugel ideaalist - universumi saladusi avava teooria väljamõtlemisest, kõiki hädasid raviva medikamendi avastamisest või kasvõi surematu kunstišedöövri autorlusest.
Avastasin selle maailmaraputava uudise üldse niimoodi, et ühe rahataotluse jaoks on kõik oma saavutused vaja kirja panna ning ma ei suutnud kuidagi meenutada oma lõputöö pealkirja. Saavutuste ülelugemise käigus avastasin muidugi, et ei olegi miskit nagu üle lugeda. Kuidagi imelik oleks kirja panna keskkooliajal võidetud kirjandus- või etlemiskonkursse, sest tekiks õigustatud küsimus - kas peale seda algas mandumine? Muidugi nii tehakse, olen isegi lugenud CV-sid, kus ühiskondliku tegevuse all kirjas võidetud Laulukarusselli kuni 5-aastaste vanuserühm ning mudilasviktoriinid aga mind paneb see küll pigem kukalt kratsima kui tunnustavalt noogutama. Aga kes seda teab, hindajaid on ju igasuguseid - miks peaks oma (äkiliselt katkenud) ime-lapsepõlve salgama?

Muust teemast kah. Palkasime 2 nädalat tagasi paar naist oma üldiselt maskuliinsesse töökeskkonda ja täna tööle tulles leidsin tampooni keset söögilauda. Tüüpiline. Varsti pean vist jälle hirmuga WC-d külastama hakkama, et koristada kõik piinlikkust tekitav enne kui mõni meeskolleeg märkab ja võib seda minu "teeneks" pidada. Või on probleem minus kes ma häbenen kõike loomulikku?

teisipäev, oktoober 23, 2012

Armukadedus tapab

Juhtusin lugema Delfist katkendit Helmi Vela ja Katrin Buchanani uuest raamatust "Minu Albaania". Jube lugu, nõrganärvilistele ei soovita aga minu jaoks hullemad kui lugu ise olid selle kommentaarid. Mitmendat korda ma juba ei nea ennast netikommentaaride lugemise pärast? Aga eks see ole ikka see haiglane uudishimu, et kui öeldakse "Ära vaata!", siis kohe kindlasti vähemalt piilud. Mina pole veel aru saanud, missugust kasu see anonüümne lahmimine annab - viimati lugesin Postimehe arvamuskülje kommentaare, kus saab arvamust avaldada vaid oma nime all - kohe lust oli lugeda Jaan Kaplinski ja Kalevi Kulli omavahelist mõttevahetust - anonüümse mölakluse lugemine paneb aga pigem päriseluski kahtlustavalt selja taha piiluma.
Igatahes, nagu tavaliselt leiab suurem osa Delfi-debiilikuid, et Albaania-loo peategelane oli poolsurnuks peksmise ära teeninud - mis ta siis, rsk ronib sinna välismaale! Teine osa arvas, et ära oli ta teeninud peksu muidugi aga seda ka põhjusel, et mis ta siis, rsk iriseb mehe kallal! Peksu vallandas siis see, et naine, kelle peale mees ise kangesti armukade oli, avastas, et mees flirdib ise netis terve karja tibidega. Loomulikult on teise inimese FB konto vaatamisele võrdne karistus kangiga pähe tagumine, eriti olukorras, kus sama mees teadis kõiki oma naise paroole ning naine sattus mehe kontole mitte spetsiaalselt nuhkides vaid juhuslikult. Kommentaariumis uhkeldas keegi Krõõda-nimeline (iroonia?), et temagi on liigse inina pärast rusikaga näkku saanud ja tagantjärele leiab, et eks see õige oligi  - nüüd oskab ta parem naine olla. Päriselt, kas selliseid kommentaare kirjutavad need peksjatest mehed ise või ongi sääraseid tädisid olemas?
Mina olen kodunt kaasa saanud õpetuse, et naine, kes laseb end peksta, pole inimese nime väärt. Ok, jah, ilmselt on see vähemalt minusse õiget suhtumist vägivalla osas õpetanud ning ma ei laseks end tõepoolest sõrmeotsagagi puutuda, vaimsest vägivallast rääkimata AGA ma ei leia, et põlastav suhtumine ohvritesse õige oleks. On olemas tüdrukuid, kes kasvavad üles vägivaldes suhtes - neil ei ole ilmselt nii lihtne taibata, et armastus ei ole peksmine või veel vähem aimata, et omanditunne on see, mis eelneb vägivallale. Enamik peksulugusid algab ju sellega, et leitakse unelmate prints - selline hästi hooliv ja kontrolliv - ju ta siis hoolib kui ei lase mul üksi kuhugi minna ja sorteerib mu sõpruskonnast ebasobiva elemendi välja. Armumine on enamasti pime - pole väga kuulnud, et keegi oleks rõõmuga alustanud kooselu mehega, kes esmakohtumisel sinise silmaga kostitab, esimene keretäis tuleb ikka alles hiljem. Öeldakse, et lase kohe jalga kui see juhtub. Kahjuks suudavad aga need peksjad välja selekteerida just sellised madala enesehinnanguga tüdrukud, kes seda ei suuda - ilmselt eelneb füüsilisele vägivallale ka vaimne  - kuhu sa ikka lähed kui sulle on selgeks tehtud, et sa oled ise oma lollusega löömise ära teeninud, kõik su sõbrad on likvideeritud ning eraelu mehe kontrolli all.
Ainus asi, mis ehk aitaks ja mida peaks minu arust endale selgeks tegema on see, et armukadedus ei ole armastus vaid omanditunne. Ei tea, miks selles sõnas on üldse mingi seos "armuga"? Pigem nagu "minu armust sa elad!". Üks mu tuttav neiu küsis kunagi sünnipäeval, et kas minu mees saab ka pahaseks kui ma lauas mõne teise mehega räägin. Nii nunnu paarike oli - mees hoidis naisel kogu sünnipäeva käest kinni. Miks on see mõne arvates südantsoojendav ja minu arvates kõhedusttekitav?

reede, oktoober 19, 2012

Tahaks targutada

Mõnikord tuleb ette, et pead küüned kõvasti rusikasse suruma nagu Rosa Garcia ja endale korrutama: "Tolerants! Tolerants!" Inimesi on lihtsalt nii erinevaid ja ma ei taha tunduda nagu kõik need käsitöö ja kodunduse sõbrad, kes minusugusest kuuldes jäävad suu lahti vahtima nagu vasikad uut kopliväravat - mismõttes sulle ei meeldi käsitöö?????!!! Igatahes tuli üks inimene eile välja minu jaoks uskumatu avaldusega, et tema jaoks on pubides käimine igav. Miks see mulle nii uskumatu on? Ma ei mõtle sugugi, et kõigile peaks meeldima alkoholi juua, minu meelest pole pubides käimise mõte sugugi see vaid hoopiski sotsialiseerumine. Ja ma ei mõtle sellist ööklubide "õu beib, kus koolis sa käid?"-stiilis võõraste töllidega tutvumist vaid inspireerivat suhtlust juba tuttavate inimeste vahel. Noh, samahästi võiks pubisid põlgav inimene minu jaoks öelda, et talle ei meeldi kui sõbrad külla tulevad. Ok, mõnele ei meeldigi - paranoilistele koristusfriikidele näiteks. Aga isegi L. kes mõnele kõrvaltvaatajale võib tunduda hirmsa sotsiofoobist joodikuna, käib pubides ja ma ei usu, et joomise pärast, sest kodus üksi juua oleks ju odavam. Kui inimene pakub alternatiiviks kohvikuvestlused või kogunemised kellegi kodus, saaks ma veel aru - no lihtsalt ei meeldi pubid kui keskkond aga sotsiaalse vestluse vastu pole midagi. Tuli aga välja, et pubidele vastukaaluks eelistati millegi tegemist - ilmselgelt mitte suuga suure linna. Mina olen küll nii mugav inimene, et talgupäev sõpradega oleks talutav aga mitte nii ahvatlev kui jõudeõhtu samade inimeste ja heade suupistete ning jookide seltsis. Tunnistan ausalt, et vahepeal häirivad mind isegi seltskondades harrastatavad mängud, mis fookuse maailmaasjade arutamiselt eemale viivad. Viktoriinid välja arvatud, sest nende käigus saab tavaliselt...targemaks targutada.
Teine teema on mõne sõbrannaga, kellega pole sada aastat näinud ja ilma asju arutanud ning ta pakub välja, et võiks klubisse minna. Mulle näiteks ei meeldi ööklubid - jook kallis, süüa tavaliselt ei pakuta, muusika üürgab nii kõvasti, et rääkida ei saa ning mõni võib tantsida tahta. Miks peaks sellisesse kohta sõbrannadega minema? Ainukesed korrad, mil mul ööklubis lõbus on olnud, on need, mil ma olen seal olnud meessoost inimestega, kes tantsida ei soovi ja kes omakorda oma olemasoluga peletavad ka potentsiaalsed ligitikkujad eemale. Omakorda naljakas on see, kuidas need ööklubi-sõbrannad kukuvad pabistama kui neid rokiklubisse kutsuda ja ega ma ise ka ennast sealjuures hästi ei tunne - ma ju tahan, et minu kutsutud kaaslasel mugav oleks ning ilmselt neil ei oleks. Siiamaani pole keegi  julgenud kaasa tulla kah.
Äkki oleks ma teistsugune kui ma töötaks näiteks teenindussektoris, kus ma peaks päev läbi pläkutama mitte aga istuma enamasti surmvaikses kontoris kuvari taga? Kusjuures meie viimase uute töötajate testimise käigus küsis päris mitu inimest, et kas teil siin ongi nii vaikne koguaeg? Ei julgenud küsida, kas see on nende silmis pluss või miinus.

neljapäev, oktoober 18, 2012

I've got a war in my mind

Kuuldused sellest, et päriselu olevat tunduvalt põnevam kui Internet, on täielikult valeks tunnistatud.

Vähemalt minu poolt.

Kujutate te pilti - seal on vaid inimesed, kes leiavad, et millegi tegemine on huvitavam kui millegi tegemisest lobisemine/mõtlemine! Inimesed, kes tahavad arvutikiirguse tagant - ei, mitte suitsustesse baaridesse - vaid loodusesse! Inimesed, kes üritavad midagi muuta ja oma ideid ellu rakendada selle asemel neid oma peades aastate vältel täiustada!

Nii et ma siis põgenesin tagasi iseenda turvalisse seltskonda (ega ma ei eelda, et siin enam kedagi alles oleks).

Vahepeal juhtus nii palju, et peale kuud jõudeaega selgus, et oleme ikkagi kodutud ning pidime vaenulikul pinnal kostilisteks hakkama. Kaks korda visati meid (mind) välja aga kuna minna polnud kuhugi, siis pidasime vastu. Tuletage mulle meelde, kuidas ma seal varem üle 20 aasta hakkama sain? Ok, vastik idioot olevat minust saanud alles 16-aastaselt (nagu enamikust meist ilmselt). Seda muidugi preili X-i toetusel ja kaasabil. Huvitav, ma vist kaldun mäletama mitut teist preilit, kelle jaoks olen just mina see preili X olnud...Armsalt naeruväärne elu, mis su ühel hetkel püssi järele haarama paneb ja teisel hetkel meenutab, et tunded lähevad tavaliselt max 8 tunniga üle.
Igatahes on mul nüüd oma tuba ja oma voodi, kus väljaveninud pidžaamas juustu süüa (jah, ma olen su unelmate naine) ning rasvaste näppudega raamatuid lapata.

Lõpetuseks midagi ilusat kah. Ma olen üritanud Lana Del Reyd kommenteerida aga ei õnnestu. Ma ei tea - täiuslik? Võtab suu lahti, ühesõnaga. Kogu ta looming, ta ise. "I am not an artist, I'm a fucking work of art" - Marilyn Mansoni sõnadega.

Lana Del Rey - Ride from Robert Zorin on Vimeo.

kolmapäev, juuli 18, 2012

Meestemood on homodele!

Tahtsin mingil hetkel meestemoe alal sõna võtta aga ilublogi-Mikk jõudis ette. Ma nüüd tsiteerin seda kohta, mis täpselt minu mõtetega haakub: ...vahel tundub, et eesti mees on salaja nii eneseteadlik, et püüab kõige eest “mees” välja näha. Et peab kindlasti anti-mood ja anti-trendikas olema, siis on see õige pakett....Siis teavad kõik, et nad pole mingid peded.
Mulle tundub ka, et suuremale osale eesti meestele  on jäänud mulje, et mood on mingi pede-teema, millest tuleb jumala eest eemale hoida. Eesti mees ei taha näha välja nagu pede või neeger - hip-hop stiili kandjad on ka enamasti kõigil hambus. Õigemini ei taha eesti mees üldse välja näha - parem kui mitte keegi teda hallist massist ei eristaks. Tätoveeringud võivad isegi ägedad olla aga endale ikka ei tahaks - kui põõsa all kõngema juhtun, suudetakse äkki veel selle põhjal laip identifitseerida. Tsikliriided ja tanksaapad on olemas ainult praktilistel kaalutlusel - kindlasti tuleb salata, et need ka välimusele midagi juurde annavad. Ilmselt on sellisel suhtumisel mingeid seoseid teooriaga - esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskimised koju tulevad - ehk siis pideva ohu hirmus on kasulik mitte eristuda. Selles valguses imestan positiivselt nende üle, kes eristuda julgevad - eile kohtasin FB-s ühe vana koolivenna profiili  - põhimõtteliselt näeb tüüp välja nagu otse põrgust siia saadetud. Huvitav, kas sellise imagoga inimesega tullakse rohkem tüli norima või hoitakse just viisakasse kaugusesse? Välimuse põhjal tehakse ju enamik esmastest otsusest, eks ta jama ole kui tiigrinahas hiir peitub aga sama kummaline on täiesti ilma välimuseta olla. Et siis on nagu avastamisrõõmu või? Pean tunnistama, et tavaelus välimuseta ringi liikuvaid kaaslasi olen ma tähele pannud just nende ebatavalises olekus - tsikliriietes või halva ilma tõttu praktilisse nahkmantlisse rõivastunult. Olen ma alles pealiskaudne.
Teine teema on muidugi see ürgne pedehirm. Ok, neegrihirmust ma suudan veel aru saada  - eks ta paha oleks kui kõik kohad sotsiaaltoetustest elavaid tüüpe täis oleks aga mõistusega inimene peaks suutma neegril ja neegril vahet teha - paar mustanahalist IT-tudengit pole kamp oskusteta hea elu otsinguil kullakaevajaid, keda meie riik isegi eriti ei ahvatle. Aga homod? Võtavad nad heteromeestelt midagi ära? Pigem peaks naised homode peale pahased olema - et mismõttes sa vaatad meest kui mina olen ometi palju ilusam?! Naised suhtuvad homodesse aga kõvasti tolerantsemalt. Või on homo hullem kui feminist seepärast, et lammutab oma olemasoluga väljakujunenud soorollide süsteemi? Kui on olemas kindlad meeste ja naiste omadused ning rollid, ei tohiks homosid kuidagi olemas olla. Naised armastavad homosid, sest nad on nö naiste poolele üle tulnud? Mehed ju pidavat lesbisid armastama. Loomulikult neid ilusaid blonde kunsttissidega girl-on-girl pornokate lesbisid.
Positiivse noodina võiks lõppu lisada, et tegelikult see moepelgus on leevenema hakanud - roosa triiksärgiga mehi võib juba ringi liikumas näha. Minu vanemate põlvkonnas julgeks sellist tooni vast 1% meestest kanda.

esmaspäev, juuli 16, 2012

Valedel põhjustel

Kohutav ja piinlik muidugi, et juba kuu aega kirjutanud ei ole aga see suvi on lihtsalt nii töine, et see ei ole enam normaalne. Eelmine nädal sai näiteks iga päev ületunde tehtud + nädalavahetus enne seda möödus samuti töö tähe all. Lisaks tuleb ette võtta kolimine ja seejärel kuu aega pagenduses elada, kus pesumasinat ei ole. Internet loomulikult on, aga puhkuse ajal ju ei blogita vaid nauditakse loodust mängitakse arvutimänge.
Tegelikult aga, õnnetu nagu ma olen, esimese maailma probleemide käes vaevleja, tahtsin kirjutada sellest kuidas ma olen taas nii "ei lind ega loom".
Igatahes, varem olen ma suvel ikka mööda festivale kah kolanud aga see aasta jääb vist vahele ja mitte ainult seepärast, et mu araknofoobia näib vanuse lisandudes vaid kasvavat ja igasuguse välise tegevuse puhul pean sellega arvestama. Eile näiteks jäid vaarikad sel põhjusel korjamata.Teiseks põhjuseks on kaudselt see, et oma sõprade valikul on egoistlikult lähtunud vajadusest leida inimesi, kellega mind huvitavatel kontsertidel käia. Eks ikka see naistele omane "kes muga vetsu kaasa tuleb"-mentaliteet. Nüüd hakkab aga tunduma, et olen oma valikutega puusse pannud - isegi normaalsemad indiviidid ei käi enam kusagil muusika pärast vaid selleks, et end täis juua ja pool festivali teisest poolest hambad laiali telklas "lõõgastuda". Selliseid sõpru, kes festivalidel lantimas käivad, mul õnneks ei ole. Või noh, ok, neid on ka. Päriselt - kedagi muusika ka veel huvitab või olen ma ainuke lollakas? Mitte ainult suvel - isegi hooaja viimasel siseüritusel magas L. parima esineja esinemise laua taga maha ja ma pidin esineja nautimise asemel muretsema ega teda ometi vahepeal klubist välja ei visata. Nädalavahetuse festivali kohta ei osanud ta ka ühegi esineja kohta miskit öelda, itsitas ainult, et teise päeva hommikul hakati juba pool kaheksa hommikul jooma. Täielik feik-sõber! Või siis kui mina otsin endale fänn-kaaslasi, otsib tema hoopis joomakaaslasi ning jõlgub hoopis seetõttu muusikaüritustel? Kes ei taha üksi muusikat kuulata, kes ei taha üksi juua. Eestlaslikult põhjendatakse sellist käitumist muidugi raskest tööst lõõgastumise ja rihma lõdvaks laskmisega. A miks seda üldse muusika taustal tegema peab? Tundub, et hoidumine nn mainstream üritustest ja väiksemate-odavamate festivalide külastamine ei ole põhjendatud sugugi mitte eheduse otsimisega vaid pigem jookide jaoks raha säästmisega ja oma joogiga sissesaamise lihtsusega.

neljapäev, juuni 14, 2012

Mina olengi odav tööjõud

Ega see õppimine hästi mõju - viimasel ajal on mind vaevanud inspiratsioonirikkad mõtted sellest, mida kõike karjäärialaselt edendada saaks aga õnneks tabas mind eile enne magamaminekut valgustus. Nimelt meenus see anekdoot töökast valgest mehest ja palmi all pikutavast neegrist - valge mees soovitab neegril tööd teha. Aga miks? - küsib neeger. No et teed palju tööd ja lõpuks on nii palju raha, et saad palmi all pikutada. Neeger vaatab enda ümber ringi ja sügab kukalt.
Igasugune ohjade enda kätte haaramine ja initsiatiivikus viivad lõppkokkuvõttes selleni, et raha saab küll ilmselt rohkem olevat aga vaba aega ei ole enam üldse. Kuhu jäävad siis Maslow püramiidi kõrgemad astmed - eneseteostus ja tunnustus? Selle olen ma tegelikult osavalt lahendanud - koolis saab alati käia, elukestev õpe ikkagi ja keegi ei käsi koolis õpitut päriselus rakendada. Niimoodi ju professoriks saadaksegi! Mitte, et mul see ambitsioon oleks - ma olen ikka selline, kellele meeldib hästi tehtud töö eest kiita saada, mitte teisi õpetada. Orjamentaliteet, noh. Ei mina kupja kohta ihka. Mind rõõmustab teadmine, et ma saaksin ka karjääri edendamisega edukalt hakkama aga ma lihtsalt ei...viitsi. Peaks äkki naiste palgataseme tõstmise nimel pingutama ja tõestama, et klaaslage pole või siis just selle klaaslae üles leidma? Ah, mis nüüd mina, elan niisama kah hästi - nõudmised pole kõrged. Sellest, et mul naisena on lihtsam laisk olla kui meestel, kes peavad tundma soostereotüüpset painet - sina pead perekonda ülal pidama, olen juba kirjutanud.
Mis mõttes ma suudaksin nii palju enamat? Miks ma pean? Miks ma pean ronima mööda karjääriredelit - ma ju tean, mis seal tipus ees ootab - mitte ühtegi vaba minutit, vastutusekoorem, rebenenud närvid, magamata ööd jne. Mulle piisab teadmisest, et ma olen kõigeks võimeline.
Eile sai vesteldud lastehoiu kasvatajaga. Läks just peale tööd koristama, sest mingit miinimumpalka muul moel kokku ei saa. Tunnitasu kasvatajana olevat 1.80 eurot. See on masendav - inimene on kõrgharidusega, töötab südamelähedasel ametil aga see ei võimalda tal inimesemoodi ära elada. Ma ei tea, mida ma sellisel juhul teeksin. Ilmselt valiks teise eriala või läheks sinna, kus rohkem makstakse. Oma lapsele tuleb õpetada, et sellistest "perspektiivitutest" erialadest kaarega eemale hoiaks. Saan aru, miks mul ei lubatud kirjandust õppima minna.
Meil osteti töö juurde ebanormaalselt suur telekas. Lõuna ajal vahime Simpsoneid ning reedel on kontoriläbu jalgpalli vaatamisega. Normaalse karjääri puhul mul seesugust võimalust ilmselt poleks. No telekas ehk oleks, aga vabadust ja aega seda vahtida mitte. Mina kui igavene puberteet, eelistan siiski vabadust kõrgelennulisele karjäärile.

teisipäev, juuni 12, 2012

Vihma käest räästa alla

Pole vist mõtet kaevata puhkusenädala ilma üle, praegune paistab veel hullem olevat. Räästa alla sattusin hoopis oma magistritööga. Nimelt sain oma kirjale kenasti jaatava vastuse ning lisaks ka ühe teema pakkumise, millega olin esmapilgul nõus, sest see päästaks mind ära mingi jubeda uuringu tegemisest ning võõraste inimeste intervjueerimisest aga tegelikult on see juhendaja pakutud teema üks hunt lambanahas. Esiteks sisaldab see kahte jubedat valdkonda, mida ma sugugi ei armasta ega tunne, hoolimata sellest, et olen mõlemat mingil määral õppinud - Euroopa Liit ja õigus. Teiseks on tegemist "intrigeeriva" teemaga nagu mu koolipoolne juhendaja leidis - tõsi ta on, tegemist on teemaga, mis ka päriselt kedagi huvitaks ja midagi mõjutaks ning hoidku jumal selle eest kui keegi üles kaevab, et minusugune sellest mingit magistritööd kirjutab - juhul kui see töö kehv tuleb - kui hea tuleb, siis aupaistel peesitan ma muidugi meeleldi. Ja kolmandaks tegeleb selle teemaga Eestis üks inimene, kes mind nii kümme aastat tagasi avalikus teenistuses selja taga mustamas käis - krt, ma olin NII noor, et mõeldagi on hirmus ja tema lõi mulle veel noa ka selga! Mis siis kui tema mulle retsensendiks pannakse? Tema mind kindlasti ei mäleta aga minu jaoks on ta üks oluline verstapost tollases ebaõnnestumiste jadas - inimene, kes pani mind oma esmases valitud erialas ja avalikus teenistuses üldse pettuma.
Aga eks ma muidugi kirjutan selle töö valmis, mis mul üle jääb, sest selle suur pluss on siiski see, et eelduseks on minupoolne materjalidesse kaevumine mitte kellegi rumalate küsimustega tülitamine või küsitava tasemega andmeanalüüsi teostamine.
Aga puhkus - noh, puugi sain, herilase käest nõelata kah - mida veel tahta?

neljapäev, mai 31, 2012

Küll ma olen ikka tubli

Hetkel mul käed värisevad, sest saatsin just selle kirja ära. Oli selline hetkeline julguspuhang kuna avastasin, et olen terve esimese magistriaasta cum laude läbinud - hämmastav kohe, ei oodanud endalt seesugust saavutust. Viimased 2 A-d olid üsna üllatuslikud - 2000 ingliskeelset sõna seksuaaleetika teemal. Oma blogis ma võin küll sellest maad ja ilmad kokku ajada aga päris filosoofilist esseed kirjutasin elus esimest korda ning lisaks valisin arutlemiseks kõige lühema artikli valikust ja tegin essee valmis üllatusliku nelja tunniga kuigi eeldasin vähemalt kaht päeva minevat ning jõudsin veel õhtul grillipeole ka. Teine üllatuslik A tuli neetud grupitöö aines, kus vere ja higiga vürtsitatud töö eest ebaõiglaselt vähe punkte anti ning mille kohta ma tagasiside ankeedis isegi paar tänitavat sõna laususin, ei lootnud sugugi, et individuaalset lõputööd grupitööst paremaks hinnatakse, sest see andis proportsionaalselt palju punkte ja tundus liiga lihtne. Aga ega ma ei kurda  - preemiaringiks läksin poodi ja ostsin...Eesti etümoloogiasõnaraamatu.
Kui nii edasi läheb, siis jääb ainult uuesti sooritada majandusarvestus, mille ma ennast tundes bakaastmest üle lasin kanda ja mille ma kunagi avatud materjalide ja tohutu pingutuse hinnaga D peale ära tegin. Või kui nad ei lase, siis ülikool kohtusse kaevata nagu mõni tubli tudeng juba teinud on, tõestamaks, et ta on cum laude vääriline.
Igatahes ei julge ma täna enam oma postkasti vaadata, sest seal on kindlasti kiri stiilis: "Kuidas sa võid niisugune ohmu olla!" või siis paremal juhul "Undelivered Mail Returned to Sender."

esmaspäev, mai 28, 2012

Hea ema?

Ma olen juba kirjutanud sellest, kuivõrd nõme on emaduse puhul nn "soorituse hindamine" aga eile tabas mindki see hetk kui tundsin, et olen mõnest teisest selles vallas üle.
Veetsin pea 2 tundi ainsa täiskasvanuna liivakastis oma last valvates + minu silma all oli veel 3 võõrast last meie kortermajast. Ma ei tahaks hakata jahuma teemal, kuidas keegi üldse julgeb oma lapse linnas üksi välja lasta (vanim laps seltskonnas oli suvel kuueseks saamas ja noorim suvel kolmeseks saav), sest kõigi korterite aknad olid mänguväljaku poole ning vähemalt väikseima lapse vanemad käisid tihti akna peal olukorda kontrollimas ning ilmselt polnud põhjust pabistamiseks, sest mina kui "suur inimene" olin ka seal. Ise ma oma last niimoodi õue ei lubaks - ja mitte just "kurjade inimeste" hirmus vaid ka seetõttu, et väiksel lapsel on seal võõraste laste "hundikarjas" ikka päris keeruline. Eks ma olen muidugi kuulnud ka arvamusi, et eks kortermajade lapsed niimoodi elukooli kätte saavadki ning seetõttu minu lapsepõlves peeti selliseid lapsi nn "võti-kaelas-lasteks" - ehk siis kehvem rass võrreldes meie aedlinnaosa lastega. Eks muidugi meil oli ka selliseid lapsi, kes võisid vabalt hommikust hilisõhtuni võõrastes aedades ringi joosta ja keegi nende tühja kõhu pärast muret ei tundnud. Aga noh "meil elasid enamasti ikka normaalsed pered, mitte nagu Annelinnas". See selleks, see osa mind väga ei häirigi.
Mingi hetk käis üks suurematest tüdrukutest toas ära ja tuli tagasi koti kõrsikutega. Teistele ta muidugi ei andnud, sest selles vanuses lapsed ju jagada veel ei oska ja ka hiljem on üsna piin oma head kraami poolele hoovile pakkuda. Läks veidi mööda ja teine, varem kadedusest nihelenud plika käis toas ära ja tuli tagasi terve paki Pim'si küpsistega. Jess! Üle trumpasin. Minu plika siis käis teistel järel ja muudkui korrutas, kuidas talle need küpsised maitsevad. Mis ma siis tegema oleksin pidanud? Toast midagi veel paremat tooma pidanud? Võõrast last oma asju teistega jagama sundinud? Mis mõttega anda lapsele kaasa TERVE PAKK küpsiseid kui on teada, et ta ilmselt neid teistega ei jaga ja teised peavad vesise suuga pealt vahtima. Andnud üks küpsis! Ja pealegi, kas lapsel mingeid söögiaegu ei olegi? Pakk magusaid küpsiseid asendab ju terve söögikorra ja ilmselt õhtul sooja söögi sööjat temast ei ole.
Teine case oli see, et väike poiss hakkas koledat häält tehes minu plikat taga ajama, minu plika kartis ja jooksis töinates eest. Klassikaline kiusamise juhtum - nii tore on ju ahistada kui teine kaasa mängib! Õnneks olin ise kohal ja sain oma last julgustada kiusajale vastu seisma, enam-vähem mõjus, natuke pidin ka ise kaasa aitama - jällegi üsna ebameeldiv olukord, sest mina ju ei tea, kuidas reageerib teine lapsevanem kui mina tema last kamandan. Lapse isa tuli aknale ja nägi olukorda ning kutsus poisi akna alla - ning selle asemel, et lapsele öelda, et nii ei ole ilus teha vms, kasutas tähelepanu kõrvale juhtimist ja viska lapsele aknast kommi. Laps õppis - tee pahandust ja saad tasustatud!
Kes olid minu lapse silmis head vanemad - kõik teised, kes oma lastele nänni jagasid. Mina olin see, kes pidi seletama, et üksinda magusat nosida ja teistele mitte pakkuda on ebaviisakas, kiusata on kole jms.
Õhtul rääkisime sel teemal ühe teise last kasvatada üritava persooniga ja tema olukord olevat veel hullem - nimelt elatakse otse poe kõrval ja tema laps peab iga päev nägema, kuidas üks või teine laps poest pidevalt jäätist või nätsu toob ning teiste ees nendega eputab. Seleta siis lapsele, et päevas ei saa viis korda jäätist ja kommid maksavad raha. Lõpuks jõudsime sinna, et tänapäeva lapsi ilmselt õuna- või herneraksus enam näha pole - milleks see vaev kui papa-mamma annavad taskuraha ja saab poest energiajoogimaitselisi värvainetest pungil pulgakomme osta.
Huvitav, kas minu "karmist kasvatusest" on kasu ka või tekitab see lapses vaid asjatut vimma ning tulevikus elab ta end välja ohjeldamatult šopates? Või on hoopis vastupidine efekt - see, kes lapsena papa-mamma raha eest kõike saama on harjunud (lapse soovid ei ole ju väga kulukad), saab šoki kui avastab, et tulevikus ta ei saagi endale kõike lubada (ning asub rikka mehe otsingule)?

neljapäev, mai 24, 2012

Hälvetega ühiskond

Olin sunnitud täna hommikul ühistransporti kasutama. Ma pole nii palju kurje inimesi ammu näinud, nagu Delfi kommentaatorite kokkutulek. Millegipärast oli mul jõudnud tekkida romantiline arusaam vanainimestestest kui lahketest hallipäistest prouadest ja taatidest. Jõudsin unustada, et meie vanainimesed on nõukogude ajal karastuse saanud "hammas hamba vastu" kultuuri kasvandikud. Palju poleks puudunud kui oleksin kah ühele kähvanud, et "kahju, et sind ära ei küüditatud!" Õnneks seisan ma enda suhtes toimuva ebaõigluse ajal tavaliselt käed rippu ja suu ammuli ega oska midagi kosta. Huvitav, et lastele korrutatakse kogu aeg, kuidas tuleb "palun" ja "vabandust" öelda aga suvaline tädi käratab mulle ilma igasuguse sissejuhatuseta sinatades peale. Ma nimelt tegin sellise mõtlematu teo, et soovides väljujaid endast mööda lasta, ronisin seisma ühte pingivahesse aga tagumisest uksest olid tädid juba peale tormanud ja soovisid minu taga olevaid pinke kiirkorras hõivata. Väljujad üritasid samamoodi üksteisest üle ronida, et ikka esimesena välja saada, sõimu osaliseks sai üks õlakotiga "ees töllerdanud" meeskodanik. Lapsed ja noorukid vaatasid hirmul nägudega, kuidas "prouad" endale rinnaga teed rajasid. Huvitav, et mul ei ole vist elu sees nii kiire olnud kui neil inimestel seal ilmselt igal hommikul. Vanainimestel peaks ju üldiselt kehv uni olema - bussid käivad nii viiest hommikul -  võiks siis juba varakult ennast minekule sättida, mitte viimasel minutil ärbelda. Ilmselt on tegemist siiski mingit sorti ekstreemspordi liigiga, mida inimestele lihtsalt meeldib harrastada - "jess, täna sain Leidale kotiga pähe löödud ning jõudsin turusappa kaks minutit kiiremini kui eile!" Huvitav, kas sellist tsirkust kusagil mujal kui Ida-Euroopas ka kohtab? Kuidas sealsed vanainimesed ennast välja elavad? Kas meie ise käitume vanemaks saades viisakamalt, sest pole pidanud järjekordades isamaasõja veteranidega võitlema?

kolmapäev, mai 23, 2012

Must surm*

Avastasin täna veel ühe ägeda bändi - Civet, keda Last.fm mulle juba ammu soovitanud on aga kuna nende andmebaasis ühtegi nende lugu ei ole, siis see soovitus seisis niisama kasutult - aga nüüd on mul ju Spotify. Civet on taaskord üks väheseid (vastuoluline, ma tean) ilusate tüdrukute punkbände. Sellised toredad Ameerika neiud:
Mulle meeldivad nad eelkõige hääletämbri tõttu - midagi sarnast Bitch Alerdile või Distillersile. Plikalik kiljumine mulle väga peale ei lähe. Igastahes on kohe tore ilusaid inimesi vaadata.
Võiks ju ise ka ilus välja näha, mitte suvalises lillelises Montoni kaltsus mööda linna kooberdada? Mul mõned ilusad peoriided isegi on, aga nende hankimine on igavene pain in the ass. Poes ju ei müüda ja netist riiete tellimine on ebastandardse keha (pea kõik kehad liigituvad siia alla vist) puhul üsna loterii. Tätoveerimiseks on kah vist liiga hilja juba - kui tätoveerida, siis ma tahaks tervet käsivart katvat värvilist tätoveeringut näiteks aga see oleks sobimatu  kui garderoob kaasa ei tule. Üldse on vist juba liiga hilja (otsiks parem kirsturiided valmis?) ja ema hakkaks kah pahandama (jälle vastuolu). Tunnistagem, et ma olen ikka üks nõme konformistlik selgrootu eit. Lohutan end sellega, et vähemalt on mul ilusad kulmud ja lainerijoon. Intsu-Inga lasi kah endale kulmud tätoveerida ja siis  kõik muidugi kaagutasid kui rõve ta ikka nendega välja näeb ja et püsimeikimine on üldse kõige võikam asi maailmas. Lainerite turul on muidugi täielik ikaldus. Kasutasin aastaid ühe firma pintsliga lainerit aga nüüd on isegi nemad selle vildikatüüpi pulga vastu vahetanud - ei saa mina aru, kust otsast see parem on. Püsimeigis taheti kohe mulle lainerijoon kah näkku kõrvetada aga mulle tundub ausalt öeldes hirmuäratav mõte laugude tätoveerimisest  - mismoodi need paigal peaksid seisma?
Ilmselt hakkan oma fantaasiaid lapse peal välja elama. Kunagi ühe roosa pealuudega luti juba ostsin. Sellega seoses lugesin just Daki artiklit ja enda häbiks paari kommentaari ka (üldine foon oli õnneks positiivne), kus üks tädi ütles nõnda:
"ükski normaalne ema ei tee selliseid "nalju". nimetada last zombiks...samamoodi ei mõista ma ka emasid, kes oma väikestele tittedele kõiksugu surma temaatikaga riideid ostavad - pealuud, kondid, jne
jälk ju." 

Vastati talle päris mõistlikult:
"keegi ei nimetanud last zombiks. zombie apocalypse on interneti maailmas teada-tuntud meem, neid ei võeta niimoodi sõna-sõnalt. antud juhul oli tegu lihtsalt erinevate põlvkondadega ja vanem kodanik ei olnud sellega kursis ja sai asjast valesti aru. igal generatsioonil omad sisenaljad, on ka see vanaema mingi hetk noor olnud ja oma nalju teinud, mis kindlasti olid tema vanemate meelest kohatud. "
Huvitav on see, et kusagilt ei tule välja, et see esimene kommentaator "vanem kodanik" oleks, aga ma usun ka, et nii see kommenteerija kui inimene, kellega Daki "tülli" läks olid mõlemad veidi teisest generatsioonist. Või noh, sellel algselt solvujal oli ju väike laps, 50stel reeglina ikka ei ole neid...

*Ok, see väljend käib vist siiski pealaest jalatallani musta riietuvate sorgus rasvaste juustega koledate tüdrukute kohta. Kui neid on.

teisipäev, mai 22, 2012

Rohkem seksikaid mehi

Kui te arvate, et ma sessi pärast ei kirjuta, siis te eksite, tegelikult olen kaevunud sügavale Spotify urgastesse. Eile näiteks kuulasin Marya Roxxi plaati, mida ma osta ei raatsinud aga mida kusagilt alla kah tõmmata ei saanud. Kui keegi ei tea, siis Marya Roxx on Eestis paremini tuntud kui Maarja Kivi Vanilla Ninjast, kes nüüd USA-s elab ja "päris"-rocki teeb. Kusjuures 2 lugu plaadilt olid isegi väga head ning ülejäänud täiesti kuulatavad. Nüüdseks olen jõudnud aga otse keset surnuaedu ja gooti metalli. Ja hauaplaatide taga kükitavad aina ilusamad poisid. Tahtsin juba eile kisendada, et miks meil ilusaid meikivaid mehi ei ole, aga õnneks juhtusin õhtul Eesti Tippmodelli vaatama ja tõepoolest, Arne Niit ei ole see, mida mina mõtlesin! Kusjuures, tuleb tunnistada, et isegi Niit on parem kui mitte midagi, lihtsalt mitte minu maitse. Kahjuks kinnitab veel stereotüüpi kah, et ennast meigivad ainult homod - aga ei ole ju nii! Veetsin eile poolt tundi pelgalt 69 Eyesi pilte vaadates - vot on ilusad Soome mehed.

Mida on meil siin vastu panna? Ainsana meenub Evestus, kelle esinemist ma kunagi suu ammuli vahtisin - lõpuks ometi midagi esteetiliselt ilusat ka lavalaudadel!




Rohkem musta silmalainerit, paluks! Silmalainerist rääkidest - Xena meeldib mulle üha enam. Naljakas on vaadata, kuidas kõik ülejäänud hall mass ahmib õhku, et kuda ikka nii saab ja sisiseb omavahel - tüüpiline hanekari. Xenal võiks muidugi ajusid ka olla, oleks parem komplekt (no kurat, mismoodi inimene kekutab, et teda võrreldi Christina? Christian? ... ihihiii - Christina Ricciga, goddammit) aga seda on vist ühelt 17-aastaselt palju palutud.
Ühte bändi Soomest tahaks veel tutvustada - Turmion Kätilöt (Midwives of Destruction) - labaselt öeldes Winny Puhhi ja Rammsteini ristsugutis aga see on muidugi selline tobe raamidesse surumine. Ehk siis bänd, mille laulja näeb välja selline:
Ei saa ju mitte paha olla. Või nagu arvab kasutaja, toreda nimega GeneralAnal: I don't understand anything. But it's fucking good music! Meil ugrikeelsetena on veel see eelis ka, et saame ehk veidi rohkem aru, millest härrased ämmaemandad laulavad (kuigi viimasel ajal on nad ka ingliskeelseid lugusid teinud, aga need pole sugugi nii head kui soomekeelsed).

Fotod pärit Last.fm-ist.

esmaspäev, mai 14, 2012

Kuldsete kätega mees

Seoses emadepäevaga kui üritusega, mis pöörab liigset tähelepanu suguseltsi sigimistavadele, kerkis üles taas üks teema, mida varemgi tähele pannud olnud - "kuldsete kätega mehed" - jõi/peksis/jms mis ta jõi/peksis/jms - aga ta oli üks kuldsete kätega mees!
Millegipärast on see väljend mulle just seesuguses kontekstis kõige rohkem silma jäänud. Ma ei tea, kas see on niipidi, et tööarmastus varjutab muud kehvad omadused või siis üritatakse sitta kullaga kinni katta. See ei tähenda üldse, et tubli töömees ei saaks olla ilma joomata või peksmata - aga millegipärast üleni kuldsetest meestest eriti ei räägita, ikka kullatakse nende käsi, kes neid muuseas klohmimiseks või kallamiseks rohkem kasutanud on. Või ongi selline mingi seltskonna ideaalmees? Tõeline isane?
Et kui teeb tööd küll aga samas ei lõuga või ei klohmi siis on "pehmo" nagu tänapäeval öeldakse? Praegusel ajal on füüsiliste tööde hulk veel eriti kahanenud ning mõne arvates ehk polegi mees see, kes ise auku ei kaeva või tsemendikotti ei tassi. Arvuti taga istuvad siidikäpad ning koosolekutel pläkutavad suuga suure töö tegijad. Eks see teatud osas muidugi nii ole ka. Aga. Aga ikkagi seostub mulle kuldsete kätega mehe all mehiselt viina võttev karmikäeline pereisa, kes eidele kolki annab kui makaronid kokku on kleepunud ja lapsed lõugavad. Või noh, õige eesti mees sööb ikka kartulit, mitte makaroni. Ma ise sain küll Saku pehmotestis (vaenlast tuleb tunda!) skooriks 10% pehmot aga sellest hoolimata ajab selline mõtteviis mul kopsu üle maksa. Eks ta ole - homode "propageerimise" ajastul tahab ka karune külamees ennast inimesena tunda ja Saku on leidnud selle õige nupu, millele vajutada. Päris koomiline oli muidugi näha, et pehmotesti 0 % skooriga uhkustasid FB seinal just need tüübid, kellelt ma seda ka ootasin.
Üldse tundub mulle, et füüsilist ja vaimset tööd kiputakse vastandama. Et mis mõttes keegi muudkui haris ennast aga kodus ei liigutanud lillegi - on see siis niipalju halvem kui algharidusega koduperenaine, kes päevad läbi lapiga ringi käib? Eks muidugi, inimeses võiks kõik ilus olla aga kes meist ikka selline on. Kiputakse ikka kritiseerima seda, milline ise ei olda. Hapud viinamarjad? Üks on laisk ja loeb koristamise asemel raamatuid, teisel pea ei lõika ja tegeleb sellega, millega paremini hakkama saab.

kolmapäev, mai 09, 2012

Kuidas saada täiskasvanuks?

Hämmastav, kuidas ma ikka selliste probleemidega maadlen! Nimelt olen ma hästi tubli õppur ja tahaksin endale järgmise aasta magistritöö jaoks juhendaja ära valida aga...Ma ei julge talle kirjutada! Kuidas mina, tähtsusetu plika, kirjutan kirja inimesele, kelle ametinimetus on direktor! Mis sest, et mu enda ametinimetus on kuskil unustatud paberites juhataja. Oleks ta siis veel naine aga ei! Ma ei saa aru,  mismoodi ma ikka veel selline napakas olen. Kogu aeg on tunne nagu peaks ema käest peole minekuks luba küsima või uut soengut vanemate eest mütsi alla peitma. Kuskohast selline haige mõtlemine pärit on? Et on suured inimesed ja siis olen mina, mis sest, et vanust on nii palju,  et enamasti ei usu, kuidas nii kaugele välja on venitatud (oleks veel "et"-e saanud lisada tegelikult...). Ja siis veel see - mehed on hirmuäratavamad kui naised? Nagu mida? Tädi tuleb paitab veel lollikesel pead aga onu ei hellita? Kunagi lugesin (Cosmost loomulikult), et on olemas selline tore kompleks, et muidu üsna edukad inimesed pabistavad pidevalt sellepärast, et kuidagi paljastub nende võlts pale - tegelikult on nad täielikud põhupead, kes kogemata oma ametipostidele sattunud on. Muuseas, ma olen unes näinud küll, kuidas mind mu rumaluse tõttu tagasi keskkooli saadetakse...Muidugi ma ei mäleta, mismoodi sellest kompleksist lahti võis saada.
Ilmselt on minu hädade taga iseseisvuse puudumine. Mul on vaja, et keegi mulle ütleks, mida teha - mispärast ma ennast koolis nii hästi tunnen siis? Kui keegi nüüd ütleks, et kirjuta see kiri selleks kuupäevaks valmis - asi saaks tehtud, vastutus endalt ära lükatud. Aga nii, et ise pean ennast motiveerima ja endas julguse leidma - ei. Vaba ajaga on samamoodi - kui keegi mulle mingi ajatapmisvõimaluse välja pakub, olen ma alati rõõmuga nõus aga üksinda olles ei suudagi ma end mobiliseerida ja veedan lõpuks terve päeva voodis teki all. Ja muidugi vingun, et miks mind keegi kunagi kuhugi ei kutsu. Teised inimesed vist ei ole sellised?

"Lähme kuhugi sööma?"
"Kuhu?"
"Ma ei tea, kuhu sa tahaksid?"
"Ma ei tea, sina ju tahtsid minna."
"Aga kuhu sina tahaksid?"
 "Ma ei tea."
"Sa siis ei tahagi minna?"
"Ma pole seda öelnud."
"Aga sa ei ütle ju, kuhu me minema peaks!"
"Sest sina ju tahtsid minna!"
"No siis ei lähegi kuhugi!"

Kubjast oleks vaja, kubjast!

esmaspäev, aprill 30, 2012

Mängin märtrit

Täna on siis üldrahvalik joomapüha ning sellest ei vaata mööda ka meie töökas kollektiiv aga mida teen mina - mina kavatsen tänase õhtu mööda saata üht südantsoojendavat rühmatööd kokku pannes, mille tähtaeg keskööl kukub. Aaarrrgghhh.
Ja siin pole midagi pistmist sellega, et nädalavahetusel oli avatud ülikooli õppesessioon, reedel Genklubis uskumatult hea bändidekooslus Sibyl Vane, Psychoterror ja Deathcats, millest viimane jäi küll kahjuks hilise algusaja tõttu nägemata ning laupäeval 2 sünnipäeva. Rühmatööde puhul teatavasti ei piisa üksinda tubli olemisest, suutsin enda osa eile õhtul küll ära lõpetada, kuid arvestades seda, et tööl on täielikult puudu sissejuhatus ja kokkuvõte, 1 osa, mille lubasime kõik koos koostada (mitte kunagi enam korrata nii rumalat viga) ning ühe osaleja isiklik panus, otsustasin eilse õhtu põhiosa pühendada ühe teise aine kodutööle, mille tähtaeg eile kukkus, kuid millel on lahkem õppejõud kui see, kes keset Volbriööd kodutööd ootab.
See selleks, mis mind tegelikult vihastas oli see, et oma nädalavahetuse olukorda teades, tegin poole enda osast juba nädala alguses ära ning laadisin GoogleDocsi, kust kõik seda enne enda osa lisamist vaadata said. Minu eelduseks (peab tunnistama, et veidi egoistlikuks, kuid siiski kokkuvõttes aja kokkuhoidu võimaldavaks) oli see, et minu tehtut nähes järgivad järgmised samasugust ülesehitust ja viitamissüsteemi nagu mina ees. Arvata võib kolm korda, kas mu lootus täitus. Kaks inimest kolmest tegid ikka nii nagu neile toredam tundus, mis sest, et see tähendab suurt ajakulu sellele, kes lõpuks töö viimase variandi kokku peab panema. Eks ma natuke ropendasin seda nähes ning kuna ilmselt on üsna loogiline arvata, et ilma minu sekkumiseta see töö täpselt niimoodi ka ära saadetakse, otsustasin töö kokkupaneku vaeva enda peale võtta. Põnev oleks teada, mis kellaks plaanitakse töö viimane versioon valmis saada, et mul ka aega jääks selle kõige ühte formaati toppimisel. Ma ei ole nimelt õhtul peale kümmet eriti töövõimeline. Jäle ego nagu ma olen, seadsin tähtajaks kell kaheksa - kui selleks ajaks täiendusi ei ole, teen asja ise ära (mis on ilmselt lihtsam kui mitme inimese mõtteid üheks tervikuks seada).
Huvitav, kas tegemist on sellega, et ma olen perfektsionist või püüan lihtsalt alati enda arvamust läbi suruda ning tahan, et töö lõppvariant jääks selline, millega mina rahul olen? Samas tundub nagu normaalne, et kõigil selline soov on, teised aga ei lähe oma tahtmise saavutamisega nii kaugele. See on muidugi selge, et mina lähen oma tahtmise saavutamisel läbi seina ka kui vaja. "If I don´t get what I want - I´m gonna SCREAM!" Minu ainus viga on see, et enamasti sean endale liiga madalaid eesmärke või ei sea neid üldse. Pigem tahan Guessi käekotti kui Eesti esimeseks naispeaministriks.

neljapäev, aprill 26, 2012

G-punkti otsinguil*

Skeptik.ee jagas täna oma FB seinal üht huvitavat artiklit, mille kohta tutvustuseks ütles nii:
"Müstiline G-punkt, mis oleks justkui vaginaalse ühte orgasminupp, pole mitte anatoomiline moodustis, vaid pigem nagu pealepandud kohustus naisele saada orgasmi "õigest" vaginaalsest vahekorrast. Nagu oleks olemas mingi kõige õigem viis orgasmi saada ja klitoraalse stimulatsiooniga saadav orgasm oleks nagu kuidagi alaväärsem, kuna seda saab ka ilma peeniseta tekitada. Sedasi on G-punktist saanud osade peenisekandjate obsessioon ja uudised G-punkt otsingutest ja justnagu leidmisest leiavad kiirelt tee meediasse, olgu need "leidmised" kuitahes nõrgal teaduslikul alusel."

Lugesin ka ise loo läbi ja lisaks siia veel paar huvitavat mõtet:
  • Hoolimata kõikehõlmavatest tõenditest inimestevaheliste erinevuste kohta käsitletakse naiste orgasmiviiside varieeruvust probleemina, mis nõuab lahendamist.
  • On küsimus üldse seksis või on G-punkti leidmise soovunelmate taga kultuuriline hirm feminismi ees  -äkki mehi polegi enam vaja?
  • Kui vaginaalne orgasm on norm, siis miks seda nii vähe esineb? Siin tulebki mängu G-punkt - enamik naisi lihtsalt ei oska seda kasutada! (Minu kommentaar: no muidugi, naised on ju lollid, ei oska oma kehagi kasutada ning lähevad kergema vastupanu teed saades klitoraalseid orgasme! Vuih!)
  • Juba Freud leidis, et naised pole enne psühholoogiliselt küpsed kui nad loobuvad klitoraalsetest orgasmidest ja võtavad vastu oma rolli abikaasade ja emadena saades vaginaalseid orgasme oma abikaasaga. (Minu kommentaar: seda ajalugu võiks tegelikult iga G-punkti otsinguid kajastava artikli eesotsas mainida  - huvitav, palju naisi siis veel sellest teooriast huvitatud oleks? Ilmselt satuks see samasse patta 50ndate aastate abielunaise juhtnööridega a la "peale vahekorda anne naisele aega nutmiseks".)
  • Freudi teeoria puudutas psühhoseksuaalset sümbolismi, mitte anatoomiat. (Minu kommentaar: no tänapäeva "teadlased" on ses osas palju leidlikumad olnud.) 
  • Mõned naised on võimelised suudeldes orgasme saama, kuid mitte keegi ei eelda, et oleks olemas mingi müstiline K-punkt. 
Igatahes, huvitav artikkel.  

*Tegelikult ma ei plaani siin mingit seksiblogi avada, lihtsalt kuidagi ridamisi sattusid need sissekanded.

esmaspäev, aprill 23, 2012

Feminism ja seks

Seksuaaleetika loengutega oleme jõudnud lõpuks ka feminismini välja. Antud kursusel käsitleme feminismi pelgalt seksuaalsuse kontekstis ning seda arvesse võttes jaguneb feminism üldiselt kahte lehte: mõõdukas feminism, mis ütleb, et naistel peavad olema oma seksuaalsuse üle samasugused õigused nagu meestel, mõõduka feminismi jaoks on seksuaalsus vaid üks aspekt võrdõiguslikkuse tagamisel. Teine koolkond on radikaalsed feministid, kes leiavad, et seksuaalsus ongi just see teema, millest kogu ebavõrdsus alguse saanud on ning seda tuleks radikaalselt reformida. (Hetkel üritan mälu järgi loengus räägitud refereerida, sest kahjuks jutu taustaks olnud slaidid pole kättesaadavad). Mis siis seksuaalsusega jama on? Eks ikka see, et seksuaalsus nii nagu me seda tunneme, on meeste defineeritud ning selle kohandamine naistele on justkui Lääne demokraatia rakendamine Afganistaanis - see ei sobi sinna hästi, sest keskkond on teine. Õige Afganistaani demokraatia oleks afgaanide enda poolt kujundatud  - ka seksuaalsust tuleks vaadata naiste vajadustest lähtuvalt, mitte üritada naisi "vabastada" neile meest seksuaalseid norme võimaldades.
Missugune on meeste defineeritud seksuaalsus? Esiteks on see indiviidi baasvajadus nagu söömine ja peavari. Kas naiste arvates ka? Me üldiselt ei arutle selle üle vaid pahandame, miks seksuaalselt vaba mees on "kõva mees", naine aga "lits". Kui mõtlema hakata, siis seksuaalsus ei ole mingisugune põhivajadus - selleta ei sure maha kuigi levinud on arvamus, et misiganes mõnd naisterahvast vaevab, on see tingitud "vähesest saamisest".
Loengus leiti veel seda, et põhimõte seksist kui põhivajadusest õigustab sageli ka selle vajaduse teise poole tahte vastast rahuldamist - seks on ju hea ja kasulik, sai natuke vale partner valitud aga üldiselt on loomulik, et baasvajadused oleks rahuldatud!
Teine väga oluline asi meeste poolt defineeritud seksuaalsuse puhul on domineerimine, mis siis pmst ongi kogu ebavõrdsuse jama alus. Meestele meeldib domineerida, see erutab neid ning kui ei oleks domineerimist poleks ka rahuldavat seksuaalsuhet. Tänapäeval on muidugi juba ok ka vastupidine olukord, kus naine domineerib ja mees on alluv (seda ilmselt vaid läänemaailmas, moslemist naine vaevalt sellist "luksust" endale lubada saab), kuid domineerimine ise ei kao kuhugi. Väidetavalt ei olevatki rahuldav seksuaalsuhe ilma ühe poole domineerimiseta ja teise alistumiseta võimalik - see on justkui seksi põhiosa. Ongi päriselt või? Mina ei oska öelda - ega ilmselt head nahka sellest tule kui mõlemad domineerida üritavad või siis just kangesti alistuda tahavad: "Võta mind - Oh ei, mis nüüd mina, võta sina hoopis mind!"...Võiks ju rolle vahetada aga ilmselt on inimesed oma olemuselt kas domineerijad või allujad ja vastasrollis nad end hästi ei tunneks.
Kokkuvõttes leiti, et inimloomust juba ei muuda - ainuke, mida teha on domineerida soovivatele naistele selgeks teha, et nad on normaalsed (ning samuti meestele, kellele macho-ideoloogia "maha ja taha" ei sobi).
See, et enamus oma rolli sobitub (mees domineerib-naine allub), ei tähenda, et selline norm kõigil sobib ja ainuõige on. Oleks naised füüsiliselt tugevamad (ja vastava aparatuuriga varustatud), oleksid ilmselt nemad meestele hallidel aegadel oma seadused peale surunud - amatsoonidel ju oli selline komme, et mehi läks vaja vaid soo jätkamiseks, mille tarvis neid siis teatud aegadel teistest küladest rööviti ning enamasti pärast mättasse löödi. Poleks ka sugugi kena niimoodi elada aga kui selline käitumine domineeriks, siis me ilmselt ei küsiks - on see normaalne?

esmaspäev, aprill 16, 2012

Nagu laps kommipoes

Jälle on palju vett merre voolanud jne. Vahepeal oli meil nn motivatsiooniüritus - maakad said pealinna näha, innustavaid sõnu kuulda, kallis restos süüa ning heal juhul palgatõusust rõõmu tunda. Tegelikult ei ole üldse irooniline - kõik oli väga tore. Lihtsalt tunne oli tõelise maaka oma - vahtisin suu ammuli uusi pealinna kerkinud maju, pole vist üle aasta Tallinnas käinud. Ikka on see tobe värin sees, mis lapsena, et saaks ometi siia! Samas ma olen ju pealinnas elanud ja kogenud, et tegelikult pealinnas elades veedad sa enamuse oma ajast kusagil äärelinna korteris konutades mitte ei jookse mööda "lahedaid" kohti. No ilmselt tollal oli see mitme vastiku asjaolu kokkusattumine ka aga ega ma Tartuski väga sageli kesklinnas niisama ringi ei hängi, ikka kükitad enamuse ajast kodus või tööl ning sel juhul pole eriti vahet, kus see kodu asub.
Motivatsioonist aga nii palju, et ma sain lõpuks aimu, mis mind tõeliselt motiveerib - pekki see palk, kaunis ümbrus või võimalus ennast harida - ma avastasin Spotify! Eestis seda imelist asjandust loomulikult ei pakuta aga kui sul on rahvusvahelisi tuttavaid, siis nende kaudu saad konto avada küll ja voila - muusika, enam-vähem igasugune, kõik artistid, kõik albumid - kuula palju tahad! Mul on hetkel konto, mida selle tegelik omanik kasutab vaid autos ning muul ajal saan seda mina ekspluateerida. Ühendasin kohe ülbelt enda last.fm-i kontoga ära ja lõpetasin seal subscribemise ära, sest last.fm on tühine Spotify kõrval. Spotify-s saad kuulata seda, mida tahad, mitte ei pea ootama kuni raadiojaam sulle mõne hea loo ette söödab. Keegi võiks selgitada, miks selline võrratu teenus Eestis ei levi. Ei ole mõtet ju rääkida väiksest turust, sest muusika on ju niikuinii olemas, uus turg oleks lihtsalt võimalus uute klientide leidmiseks. Hind ei ole kah nii röögatu, et keegi ei maksaks (mingi osa on päris tasuta aga ma pole süvenenud, mis täpselt, sest mul on ju kasutada Premium konto). Pealegi ei näe ma mingit mõtet failide oma arvutisse kogumisel kui neid saab Spotify abil kõikjal kuulata. Eesti autorikaitsjatel oleks siin kindlasti jälle midagi kobiseda aga ma ei näe tulevikus küll mingit mõtet failide omamisel kui pilvetehnoloogia kõikjal kasutatavaks saab. Mispärast peab tuuleveskitega võitlema?
Ehk siis nüüd käime tööl selleks, et saaks Spotifyd kuulata.

esmaspäev, märts 26, 2012

Unista suurelt !?

Vahel eksib naisteajakirjadesse ka mõtlemapanevaid artikleid sisse. Viimases Buduaaris on lugu tublist eesti naisest Helen Marie Loorentsist, kes elab NYC-s ning töötab GlaxoSmithKline`i turundusdirektorina. Helen Marie läks peale 9. klassi lõpetamist USA-sse vahetusõpilaseks ja lõpetas keskkooli, seejärel sai Concordiast bakalaureuse ja magistrikraadi ning peale seda täiendas ennast New Yorgi Ülikoolis. Ta tunnistab ka ise, et väga olulised on tema jaoks olnud vanemate toetus ja suunamine. Ilmselt ka rahakott, nendivad paljud mõrult.
Nädalavahetusel olin koos ühe tavalise 13-aastase tüdrukuga. Ta ütles, et kui 16 täis saab, läheb ära Soome koristajaks.
Miks nii on? Miks mõni tahab kaugele lennata ja mõni mitte? Selle 13-aastase unistustetöö ei ole kindlasti mitte koristamine, ta lihtsalt ihkab, et tal oleks raha ja enda ümber vaadates näeb seda, et Eestis seda raha ei saa. Ma usun, et kõik tahavad hästi elada. Jama on see, et haridust ei nähta sageli hea elu võimaldajana - kõrgharidusega alampalgasaajaid on ju piisavalt. Head raha teenib välismaal ja selleks pole mingit haridust vaja. Kas see on lihtsalt kergema vastupanu teed minek või on tõepoolest selge see, et selline edulugu nagu Helen Mariel ei saa sündida suvalise maakoha keskklassi perest pärit lapsega? Kas hea hariduse saamiseks on vaja suurt raha? Mina ei tea tegelikult, kas ilma omapoolse kapitalita saaks vahetusõpilaseks minna. Ma ei arva, et meie koolid oleksid halvad aga selge on, et suurimad palgad on suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes ja sinna TÜ karjäärilisti kaudu töötajaid ei otsita.
Või on siiski asi pigem geenides ja eeskujus? Kui ümberringi minnakse Soome ehitajateks ja koristajateks, kes motiveeriks kõrgemale lendama. Ega ma ei ütlegi, et kõik peaksid karjääri tegema, lihtsalt šokeerib see hetkelisest kasust mitte kaugemale nägemine - saad oma esimese koristajapalga kätte, ostad iPhone-i ära ja mis edasi? Ma ise ei olnud 13-aastasena kindlasti targem aga vähemalt niipalju olin kodunt eeskuju saanud, et loogilisena tundus ülikooli minek ja seejärel rikkaks saamine. Selle peale ma ei tulnud, et kõrgharidus võib ka alampalka tähendada.
Veel endast rääkides on kõige hullem see, et vanemad rääkisid mulle pidevalt seda välismaale minemise ja maailma nägemise juttu aga mina ei võtnud kuidagi vedu. Kodus ju hea ja mugav elada, sõbrad ümberringi - ei mina lähe kuskile. Ülikooliajal sain isegi stipendiumi välismaale minekuks aga lükkasin selle tagasi - ei julgenud minna, mõnusam oli kodus perekonda mängida. Kõik õpetajad ju hoiatasid selle eest - enne kodu mängimist mine käi maailmas ringi, muidu jäädki koju kopitama. Suurem osa jäigi.
Põhiküsimus ilmselt ongi, kuidas teha nii, et pubekaeas inimene oskaks hetkeolukorrast ka veidi kaugemale vaadata. Tore ju on kui sul on peika ja ägedad riided aga äkki oleks veel parem omada katusekorterit New Yorgis ja isiklikku stilisti? Ah, juba vanasõnagi ütleb ju, et parem varblane peos kui tuvi katusel.

reede, märts 23, 2012

Päikesefašistid

Seoses ühe FB aruteluga tervisefašistide ehk siis kõike ebatervislikku ära keelata soovivate inimeste teemal meenus mulle veel üks liik inimesi, keda ma liigitaks tervisefašistide eeskujul päikesefašistideks*.
Nende inimeste kuldaeg on varsti taas saabumas.
-Miks sa nii valge oled?
-Mulle ei hakka päike peale.
-Miks sa ei päevita?
-Sellest ei ole kasu, mulle ei hakka päike peale.
-Miks sa rohkem ei päevita?
-Saad sa aru, ma ei lähe pruuniks, ma lähen siis punaseks ja nahk tuleb maha.
-Päike on tervislik. Mulle nii meeldib päike. Pruunid inimesed on ilusad. Ma ka algul ei läinud pruuniks aga siis ma päevitasin rohkem ja näed kui pruun ma nüüd olen!
-/solvub ja astub samasse paati tervisefašistidega/ Aga päevitades võib nahavähi saada! (jätab mainimata, et krimpsu võib ka minna, sest vestluse teine pool juba on üsna krimpsus)

Huvitav on siin see, et päevitamise võiks ju ühte patta panna veinijoomisega, mis samuti on ühelt poolt kasulik ja teisalt kahjulik. Samas pole ma ühtki veinijoojat veel mind veini jooma sundimas märganud kui olen maininud, et ma tervislikel põhjustel veini ei joo. Ka suitsetajad võiks oma hobi propageerida - tee suitsu, see rahustab! Millegipärast nad seda ei tee eriti. Kas pole päikesekummardajaid veel piisavalt nahavähiga hirmutatud või on tegemist hoopis mingi tervisefašistide alamliigiga?

Minu nahavähi jutule vastati muuseas, et vähk võib tulla, parem elada teadmatuses kui diagnoosiga. Mu meelest väike vastuolu eelneva "päike on tervislik - mina hoolin oma tervisest"-jutuga. Ühed imelikud ja üsna ebameeldivad inimesed igatahes.



*Kohe meenusid analoogiad ka näiteks lapsesaamisfašistide ja mitmelapsesaamisfašistide näol. Lastetusmaks ja vähem-kui-kahe-lapse-maks relvadeks.

neljapäev, märts 22, 2012

Nõia-Intsu oodates

Seda teksti kirjutades riskin ilmselt sellega, et mind veidi kohtlaseks peetakse (iseasi see, et me teeme seda üksteise suhtes ju pidevalt), kuigi tegelikult ma ei usu, et olen ainuke, kes niimoodi mõtleb. Juba see, et ma sain inspiratsiooni ühest muusikavideost ja ühest soundtracki plaadist, näitab, et teema ise on ju populaarne. Inspiratsiooniallikateks olid siis Britney Spearsi viimane video:


ning film "Natural Born Killers". Bonny & Clyde story niisiis - hea paha poiss, kes ühiskonnaga vastuollu minnes siiski alati oma tüdrukut kaitseb ning tüdruk, kes poisiga kaasa minnes ka ennast ühiskonnast väljapoole asetab. Ma isegi ei tea, kus ma seda motiivi esmakordselt kohtasin, kuid juba eelkooliealisena paberist nukkudega (mul olid tegelikult poolinimesed-poolloomad - fakt, mille pärast kodakondsed juba siis mu vaimse tervise pärast muret tundsid) mängides oli mu lemmiktegelane üks kergelt ebatsensuurse nimega tegelane, kes koos oma pruudiga väikelinna väikekodanlasi terroriseeris. Tegemist oli tollase moe kohaselt valuutaärikaga, kes Soomest pärit kivipesuteksadega äritses (kust lapsel sellised ideed, ilmselt olin vanemate jutte kuulates üks suur kõrv). Teise Bonny & Clyde momendina mäletan Rumeenia diktaatoriperekonna Ceausescude hukkamist - ma olin siis 8-aastane, poliitikast ei teadnud mõhkugi aga hinge läks, et nö "paha perekond" hukati rahva poolt, isegi paar pisarat poetasin vist.
Mida ma aga hiljem selgeks sain (ja Intsu-Inga ilmselt mitte), oli see, et Clyde'e tegelikult olemas ei ole. Olemas on ainult päriselt pahad poisid, kes ei ole üldse mingid õilsad kriminaalid vaid enamasti labased ahvid. Päris pätid ei varasta pahade tagant ega jaga vaestele, nad ei võitle ebaõigluse vastu ega ole pätid vaid olukorra sunnil. Ilmselt mõjub õrnas eas tütarlapsele just see, et keegi tuleb ja päästab nad kohutava reaalsuse käest (koolikohustus, vanemad ei luba peole jne) ning sellega saavad õnneks hakkama ka päris tavalised poisid, kes ei pea selleks koolimaja alla pommi panema või vanematel päid maha raiuma. Tegelikult peab ilmselt õnne tänama, et selliseid tüüpe tegelikus elus meie teele ei satu. Mõnel muidugi ei vea ka ja hea on kui satud mõne sellise otsa nagu Nõia-Ints, kes hiljem kättemaksuks ajalehes su rinnapartiid kommenteerib, palju enam levinud on ilmselt see, et kunagi sinu au eest teistel silmi siniseks löönud rüütel laseb oma rusikad lõpuks ka sinu peal käiku.

kolmapäev, märts 21, 2012

Rühmatöö

Ei ole võimalik, et isegi mina lõpuks siia jõudsin! Kõik targad mõtted, mis vahepeal peas olnud, on muidugi ammu kadunud ning üle jääb ainult sisseharjunult vinguda. Krt, ma ju ei armasta päevikutüüpi blogisid, kus inimesed oma raskest elust pajatavad aga nüüd olen ise sama kaugel (olen ma kunagi kusagil mujal olnud piiksatab enesekriitiline hääleke - ainult selleks, et endast paremat muljet jätta).
Nüüd siis propageerime rühmatööd. Sünergia ja muu. Eestlaste põhiviga olevatki see, et nad ei oska koostööd teha - igaüks üritab oma vankrit üksi sikutada ja teiste vankrite kodaratesse kive loopida. Hea meelega ma ka sikutaks ja loobiks. No kuidas sa teed seda grupitööd kui enamus auru läheb kommunikeerumisele? Kirjutasin just ühe kauni kirja, millele ma kindlasti saan vastused ainult neilt inimestelt, kes alati vastavad ja need, kes kunagi ei vasta ja kellele see kiri tegelikult suunatud oli, ei tee piiksugi. Siis veel see, et ka ühes ruumis viibinud inimesed suudavad instruktsioonidest absoluutselt erinevalt aru saada - no kuidas saab imestada, et artikli kokkuvõte pidi olema kirjalik - mis kasu on oma peas tehtud kokkuvõttest? Mul on alati tunne (kahtlustan, et see tunne on kõigil teistel ka), et minu tulemused oleksid palju paremad kui vaid neid grupitöösid ees ei oleks. On ju olemas vaid minu arvamus ja vale arvamus ning oma arvamuse kirja saamiseks olen nõus ka kõigi teiste töö ära tegema, peaasi, et nad minu ideed segama ei kipuks! Kõige vastikuma rühmaliikme musternäidis niisiis. Oh, oleks ma vaid see looderdaja tüüpi rühmaliige, kelle ainsaks mureks on see, et ka tema nimi kuhugi paberiäärele kirja saaks. Eks nad üritavadki meile näidata, et koostöös on jõud ja tulemus tuleb parem kui üksi tegutsedes - siiamaani pole ma seda küll kusagil näinud. Tulemus tuleb hoopis vaevalisemalt ning keskmiselt halvem kui üksi tehes. Ma arvan, et paljud on seda meelt - agaral oleks töö ammu valmis ja viimase minuti mees saaks rahulikult oma viimast minutit oodata, selle asemel, et nüüd mingi "kõigile sobiv" kompromiss välja mõelda.
Aga muidu, mida te inimesed seal kodudes teete, et õppida ei jõua? Põhivabandused on täisajaga töö või väike laps. Mul on muuseas mõlemad, nädalavahetusel sai suisa kahel kontserdil käidud ning kooli läksingi põhimõtteliselt selleks, et õhtuti midagi teha oleks. Magama lähen kell 22 tavaliselt. Telekas on mul kah olemas kuigi pean häbiväärselt tunnistama, et sellenädalane "Tippmodell" jäi nägemata kuna üritasin samal ajal WC-s oma häält ühe ettekande jaoks lindistada - 2 minuti jagu lindistust ja enam-vähem tund aega lindistamiseks, et heli ilma igasuguste krabinateta diktofoni saaks + mõned korrad puterdasin kah.

kolmapäev, märts 07, 2012

Facebook maas!

APPPPIII! Päästke end kes saab, maailma lõpp on käes! Facebook on maas Euroopas, aga närvilisi teateid on tulnud ka Aafrikast ja Lähis-Idast.
Inimesed peavad taas kontorites tööd tegema, täielik informatsioonisulg, tõeline streik. Keegi väitis raadios (raadios, saate aru!), et temal küll töötab - ilmne illuminaat.

teisipäev, märts 06, 2012

Ilusaid ja rumalaid*

Loomulikult vaatasin ka mina Eesti Tippmodelli esimest saadet. Ilusate ja rumalate stereotüüpi seal kinnitati, samas ega tarka juttu pole ju kellelgi huvitav kuulata, ilmselt lõigati see lihtsalt välja. Ilust nii palju, et ma saan aru, et modell ei peagi ilus olema aga vähemalt huvitava välimusega võiks ta ju olla. Mulle tundus naljakas, et välja praagiti mõned eelvoorus näidatud ägedad tšikid ming nende asemel valiti mingid harju keskmised. No äge oli näiteks see blondi poisipea ja prillidega tegelane (keskmise maitse jaoks muidugi õudus kuubis - naisel PEAVAD olema pikad juuksed) ning see tšikk, kes arvas, et Arne Niidu kommentaar tema teksaste kohta riivas kaaluteemat. Kamoon - kommentaar pükste istuvuse kohta ei pea tähendama kohe "paks, kao koju" vaid vale numbri kandmine teeb inimese lihtsalt koledamaks kui ta on. Muidu oli kena tüdruk täitsa. Vaadates praegust rahva maitset gossip.ee lehel, siis mind muidugi usaldada ei saa, sest mul on kas halb või elitaarne maitse, igatahes meeldib mulle enim kõige vähem hääli saanud tüdruk Anita. Meigiga muudeti mõni ka kahjuks palju koledamaks kui ta ilma oli - no näiteks see suurte silmade rõhutamine - ongi nii, tõmbame tugeva hajutamata joone silmade ümber ja ongi ilus või? Mu meelest väga ei ole.
Fotogeenilisust ma näo järgi muidugi hinnata ei oska - Ameerika variandi puhul olen alati hämmastunud kui head tulevad mõne tüdruku fotod, kellest peale vaadates miskit arvata ei oskaks. Ma ise olen muidugi nutmaajavalt ebafotogeeniline kuigi üks poolprofessionaal fotograaf kunagi lohutas, et paar ilusat pilti sajast ongi väga ok. Ses mõttes panigi imestama tüdrukute enesekindlus, noh ilmselt peab sellises saates seda olema kah, aga mina arvasin küll sellises vanuses, et minust koledamat ei leidu ja üritasin oma isikupära igati varjata.
Ilmselt oleksin kah kähvanud, et "olen žürii jaoks liiga bling-bling" või "käin jah 2 korda nädalas solaariumis ja teisiti ei saa, mis sest, et mulle on palju öeldud, et näen välja nagu grillkana." See viimane oli mu meelest väike feil žürii poolt arvestades Kaja Wunderi nahatooni - ei olnud ka seal mingit valge ihu üle uhkuse tundmist. Muidu oli žürii tore ja õiglane, kellelegi niisama ju pahasti ei öeldud.
Enesekindluse puudumine pani imestama selle ainukese plus-size modeli puhul - tahtes olla eeskuju "paksudele" tüdrukutele ei peaks ju pillima või oigama, kuidas tahaks kah ikka kõhn olla.
Ahjaa, neiukeste eluruum (vähemalt üks neist ruumidest) oli küll kõvasti askeetlikum kui Ameerika osades nähtud - ilmselt kardeti, et muudmoodi saatesse intriigi ei tekita kui 8 naist narivoodites ühte tuppa mahutades...
Aga eks elame-näeme, esimesel pildistamisel küll keegi millegi erilisega ei hiilanud. Järgmine osa tõotab põnevam tulla - kohale saabub Miss J, selgub, et mõni pole kontsakingi näinudki (see paistis kohe esimeses osas silma tegelikult) ning üks piiga minestab ära.

* Mul lihtsalt kummitas Vennaskonna "Suveharjanäkid", sellest ka pealkiri

reede, märts 02, 2012

Üldse ei huvita, mida te oma voodis teete

Eile anti meile selline pähkel järada: "Vend ja õde lähevad koos matkama ning otsustavad hetke ajel vahekorda astuda. No lihtsalt pole ühel õhtul midagi muud teha. Mõlemad kasutavad kaitsevahendeid ning moraalset traumat nad ei saa. On nende teguviis vale?"
Enamik ruumis olnud inimestest leidis, et kuna tegemist on täisealistega ning keegi ei saa viga, siis pole meie asi neid kritiseerida. Õppejõud jäi peale seda natuke jänni, sest materjal, kust ta oma näite võttis teatas, et enamik inimesi vastavat sellele küsimusele, et õe-venna teguviis on vale, sest see lihtsalt on vale. Vahi siis tolerantseid Eesti tudengeid, kes teooria peapeale keerasid.
Järgmine näide, mis sisaldas surnud kanaga vahekorda astunud meest oli veidi keerukam, kuid siingi tekkis diskussioon pigem sellest, kas kana oli juba surnud või tapeti sugulise kire rahuldamise tarvis. See, et seks kanaga enamikule kole tundub, ei tee asja ju veel valeks - mulle tundub heeringa söömine jäle, ega sellepärast heeringasööjaid karistada tule.
Ehk siis jätkan juba sisseharjunud kommet endale erialasse mittepuutuvaid, kuid äärmiselt huvitavaid vabaaineid kuulamiseks võtta.

neljapäev, märts 01, 2012

Maitse üle ei vaielda

Eksperiment terakestega ebaõnnestus täielikult, hommikul ärkasin kohutava valuga vasakus kõrvas ja praeguseks olen kõrvapõletiku diagnoosiga antibiootikumide peal. Ema andmetel esimene kõrvapõletik minu pika ja raske elu jooksul. Seoses piinava valuga ei taha eriti kõrvaklappe pähe panna ning kuulan avalikku ruumi täitvat raadiomuusikat. Ehk siis olen tööl ja seda mitte töö pakilise iseloomu tõttu vaid sellepärast, et võtan sel veerandil ka mõned ained koos statsionaaridega ning lihtsam on töölt loengusse minna kui kodunt reisima hakata. Igasuguste kohustuste "tatihooajale" planeerimisega lähen juba teist aastat alt, eelmisel aastal jäigi rahvaülikooli ilusa emakeele koolitus korralikult lõpetamata. Sel aastal siis kirun ja üritan ikka loengutesse kohale minna.
Aga ma tahtsin ju hoopis raadiost tulevast muusikast rääkida. Tuli üks selline laul, mis mul ihukarvad õudusest püsti ajas ja ma lihtsalt pidin teada saama, kes sellise rõlguse valmis on treinud.



No kohe häbi hakkas, et mulle ei meeldi. Seesugused muhedad onud ju. Popid veel pealekauba. Teine samasugune rahva lemmik, kes mul südame oma lauludega pahaks ajab on Jaan Tätte - no ma ei või kuulata kui üks täismees laulab naiivse häälega laulukest põdrast ja ämblikust. Kohe piinlik hakkab mul kui seesuguseid laule kuulan. Iseenesest pole mul lauljate endi vastu mitte vähimatki - ma oleks kohe rahul kui mulle Orelipoisi laul meeldiks ja ma saaksin Eesti Laulu finaalis millegi emakeelse poolt hääletada. Ilmselt on kõige selle taga mingi lapsepõlvetrauma. Umbes nii nagu ma ei usalda pruunide silmadega mehi, keda teised kõik kompuks peavad, sest üks selline viskas mulle esimesel koolipäeval kui mina, kodune laps, kangesti sotsialiseeruda tahtsin, puuoksa otse silma. Ma olen sellele konkreetsele isendile andestanud - paistab üsna vägivallavaba mees olevat, aga eelarvamus kummitab siiani.

esmaspäev, veebruar 27, 2012

Džentelmenide palat

Laps suutis peaaegu terveks saada ja kätte jõudis taas minu kord. Sain kusagil mingid homoöpaatilised tabletid, selgituseks öeldi vaid, et looduslikud imemistabletid. Sõin eile iga tunni tagant 2 tabletti aga abi ei miskit, täna siis hakkasin uurima, misasi see homoöpaatia üldse on. Tuleb välja, et sööngi seemneid siis, või noh, rahvakeeli terakesi ja puha valesti söön - käega näiteks ei või neid pühasid tablette üldse puutuda. Igasugu uuga-buuga eeldus on, et peab sellesse uskuma - ma ausõna püüan alati uskuda aga kunagi miski ei aita. Või kuidas ma tean, et usk piisavalt tugev on? Mida siin uskuda kui ainsaks lootuseks on, et midagi vähemalt aitaks.
Ja üha enam ärritavad mind inimesed, kes räägivad toidu- või lõhnade nautimisest või sellest kui tore on vahel harva haige olles haigeolemist nautida või kui tore aastaaeg on talv. Elu on lõputu piin ja talv ja tativool. Täna hommikuks oli üks silm kah kinnimädanenud. Ma kuulun mahakandmisele.
Selle kõige taustaks kuulan Leonard Cohenit. Ainuke hea laulja üldse. No Frank Sinatra ka*. Raamatuid võid ka igasuguseid lugeda aga Remarque on ikka ainult üks. Džentelmenid, kelle loomingu kõrgus näitab kätte kõige muu madaluse. Stiilsed ülikonnad, labasuste vältimine, kurb pilk ja sugestiivne hääl, mis su maailma hädade juures eemale kannab. Miks ei võiks mina selline olla? Tänapäeval selliseid vist muidugi ei sünnigi. Kui mina mehena sünniks, oleks ma ilmselt närvihaige kileda häälega mölakas, kes peksaks naist ja lapsi. Ma ei veaks isegi Bukowski stiili välja.

Üks hea muusikaline leid kah (mis loomulikult kahvatub Coheni kõrval), mille esitajat võiks viktoriiniküsimusena küsida, mitteteadjad ilmselt ära ei arvaks.



*Ma olen veendunud, et olen seda nalja siin jaganud aga ei leia - saatest Punked siis, noor räppar Omarion veetakse tibide poolt basseinipeole kui järsku tormab kohale ühe tibi isa, kes Omarioni oma tütre käperdamises süüdistab. Järgneb stseen:
Omarion: *hüpleb üles-alla*

"I did not touch your daughter"

*üritab kätt suruda*

"My name is Omarion I'm a famous singer"

Kuri papa: "Famous singer ? The only famous singer was Frank Sinatra"

reede, veebruar 10, 2012

Pinnud ja palgid

Olen nii arg, et hakkan peksa saamise vältimiseks hämama aga juhtusin eile üht blogi lugema, kus jutt tegelikult eriline rumalus ei olnudki, kuid tekstist imbus läbi kirjutaja tohutu enesearmastus ja vot sellist asja mina ei kannata. Kõik olgu ikka madalad nigu muru! Hakkasin ühte raamatut kah lugema, autoriks elav klassik ja jälle ei suutnud üle paarikümne lehekülje lugeda - andekas inimene küll, aga kas peab oma andekas olemisest kohe eraldi raamatu kirjutama?
Hakkasin siis mõtlema, et mis mind selle juures häirib. Enesekindlad inimesed on ju pigem positiivne nähtus - ma ei vaena eksperte kui nad oma teadmisi jagavad. Mulle tundub, et asi, mis mind tegelikult häirib, võiks kanda nimetust "eneseturundus". Selline käitumine siis, kus inimene üritab ennast mõõdutundetult kiites tegelikult lugejatelt midagi välja pressida - lihtsalt austust või siis lausa töökohta (arvamusliidrina). Mu meelest on seda vastik vaadata. Selliseid kirjatükke lugedes märkad kenasti ära, kuhu autor on midagi spetsiaalselt oma saba kergitamiseks sisse pannud. A la "järgnevast saavad aru ainult haritud inimesed"; "mina juba sünnist saati teadmisjanusena" jne - ja oh ei, nad ei kasuta sealjuures irooniat! Huvitav on aga see, et paljud inimesed ei tundu selliseid võtteid märkavat. Miks mina märkan? Sest tajun end ka vahel ise seesuguseid trikke kasutavat. Vastikuspuna levib palgeile kui ütlen süütu näoga: "Oi, mul tuli küll sel semestril rohkem kui 30 EAP-d!". Kirjutades ma õnneks seesuguseid asju ei kasuta, sest must-valgel karjuvad need asjad veel koledamini silma. Kui keegi vaielda tahab, siis mu meelest ülikoolis õppimise mainimine enesekiitus ei ole, lihtsalt eluline fakt. Kunagi üks tütarlaps lajatas, et tema võiks oma blogis ka oma doktoritöö teemal kirjutada aga vaevalt, et lugejad seda mõistaks. See nagu läheb mu meelest sinna saba kergitamise hulka, eriti kui arvesse võtta seda, et antud lause oli vastuseks küsimusele, miks ta oma blogis vaid labaseid teemasid kajastab (tegelt olen ma tark! ma olen doktorant, raisk!). Miks ma jälle arvan end asjast teadvat? Kunagi olen isegi selliseid nippe kasutanud kui mind lolliks Ida-Euroopa l****ks peeti, kes sõna "hedonist" õiget tähendust ei tea. Nüüdseks olen juba nii tark, et ei hakkaks ilmselt vaidlema inimesega, kes mind esimese pealevaatamise põhjal paika paneb.
Näed, nüüd ütlesin kohe sellise koleda lause, et "olen juba nii tark" - eks see ole tunnetuse küsimus ka, kes mida eputamiseks peab. Ilma palgita pinde kindlasti ei märkaks kah. (See lause sai lisatud näitamaks mu üüratut tolerantsi - tegelikult muidugi on palk teiste silmas ja minu omas heal juhul pind.)

neljapäev, veebruar 09, 2012

Masinapurustusliikumine tegutseb taas

Tahtsin kah sõna sekka öelda selles teemas. Sülearvutite ja nutitelefonide keelamine siis.
Tudengid ei kuula õppejõudu vaid istuvad selle asemel fesaris või tapavad arvutimängus kolle. Mu meelest on tudeng olemine vabatahtlik ja kui inimene leiab, et just niimoodi saab ta ülikoolis istumisest kõige rohkem kasu, siis palun väga. Võtad arvuti ära, ta hakkab laua all Cosmot sirvima, sõbrannaga lobisema või niisama igavusest nihelema. Äkki see, kui inimene loengus igavust tunneb, paneb ta just mõtlema ja mõistlikumat karjäärivalikut tegema? Ma ise tundsin ka bakas sageli surmigavust aga kahjuks selle peale ei tulnud, et nii ei pea olema. Nüüd ma enam ei tunne aga arvutit tassin kaasa ikkagi. Miks? Sest mulle tundub e-lugerite ajastul arulagedana sadade lehekülgede kaupa lugemismaterjali välja printida. Ma isegi ei tea, mis tuleb odavam, kas järelmaksuga luger või printimine. Paberid ei meeldi mulle üldse tegelikult - nende lappamine muudab naha kuivaks ja eriti printeripaberitel on halb komme sõrmi veriseks lõikuda. Konspekteerin siiski käsitsi, sest tahvelarvutiga pole see minu jaoks eriti mugav.
Fesari või msn-is ma loengu ajal tõesti ei istu. Miks? Tuleb tunnistada, et mõni igav loeng ikka ette satub. Sellepärast, et minu jaoks on ebamugav istuda arvutis ja isiklikke asju ajada kui keegi teine pealt vaatab ja loengus on see ju paratamatu. Mina näen küll kenasti, kes on kõrval- või eesistuja fesarisõbrad või mida ta messengeris pläkutab. Ise olen süüdi, et vahin? Uudishimu on patt aga kahjuks pole ma lühinägelik. Tähendab see, et ma hoolin liiga palju sellest, mida teised minust mõtlevad? Mulle tundub, et selles situatsioonis on see pigem positiivne omadus. Kuidagi labane tundub arvutiga esimeses reas istudes sõbranna titepilte vahtida - järgmine samm oleks vist juba see kui keegi tuleb su arvutisse midagi Internetist näitama ja sul on populaarsemate külastatud lehtede all pornolehed (või Perekool).
Igatahes tundub äärmiselt tagurlik millegi ära keelamine. TTÜ-s siis interaktiivseid õppimismeetodeid üldse ei kasutata? Meil on mõnikord grupitöös Internetiühendusega arvuti omamine eelduseks. Ahjaa, keelamisaktsiooni taga oli seesama instituut, kus minagi omal ajal loengutes suurt igavust tundsin.

teisipäev, jaanuar 31, 2012

Appi, Jeesus ründab koos pisikutega!

Täna hommikul oli jälle uus üllatus postkastis - mõnel meie lasteaia lapsevanemal on kodus ikka tõeliselt igav. Ehk siis jätkuks sellele teemale on veel probleeme avastatud.
Esimene probleem seisneb selles, et üks kasvatajatest on usklik (võdistame juba ette õuduses õlgu!) ning lapsed on enne sööki laulnud üht tänulaulu ning samuti on neile mõnikord lastepiiblist lugusid loetud. Samal ajal loevad lapsed Pipit ka ning päkapikud ja sünnipäevad on täiesti aktsepteeritud (mainisin sellepärast, et olen kuulnud loost, kus üks usku radikaalsemalt suhtunud inimene on selliseid asju pahaks pannud). Ma ise ennast usklikuks ei pea, kuid olen ka ise lapsena isiklikust huvist piiblilugusid lugenud ning eriliseks lemmikuks olid mulle Ostankino pealt jooksnud piibliteemalised multikad. Üldiselt sisaldavad need lastele mõeldud lood vaid klassikalist hea ja kurja vastandamist, kedagi põrguga ei hirmutata ning räägitakse lihtsate sõnadega üldinimlikest väärtustest. Hiljem oli meil keskkoolis usundiõpetus (vabaainena, satanismi tutvustavas tunnis oli küll pea terve klass kohal) ja ma usun, et inimene, kes erinevatest usunditest ikka mitte midagi ei tea, on päris paljust huvitavast ilma jäänud. Ok, see läheb veidi kaugele lasteaialaste teemast aga ma ei usu, et piiblilugude rääkimine neile kuidagi halvasti mõjuks, kardab ilmselt selline lapsevanem, kel endal usuteemast arusaam puudub ja kes arvab, et lapsi sunnitakse Piiblit pähe õppima ja kodus missionitööd tegema. Minu last on sealsetest lastest muide kõige kauem "töödeldud" ja tema pole meile veel kodus Jeesusest rääkima tulnud. Pipi ja Muumi on ilmselgelt lahedamad tüübid.
Ahh...eriline pärl kirja lõpust: "Samuti küsime igaks juhuks
üle, kas kristlike pühade (jõulud, kolmekuningapäev, lihavõtted jms)
tutvustamine piiblilugu silmas pidades on aktsepteeritav?" Loomulikult mitte, milleks pühade algset mõtet mainida - kõik pühad on selleks tehtud, et võimalikult palju kingitusi saaks ja tarbida, tarbida, tarbida! Kui kodus last laiemat pilti nägema ei õpetata, ei tohiks ka haridusasutus seda teha.

Lisaks Jeesusele ründavad lapsi ka pisikud. Vaatasime juba ükspäev, et kasvatatel on seljas mingid naljakad kodukitlid. Tervishoiunõuded nägevat ette, et söögiaegadel peavad sellised hõlstid seljas olema. Nüüd on tekkinud küsimus, et äkki võiks ikka terve päeva kitliga ringi käia (ja seda iga päev vahetada loomulikult). Millegipärast meenub nõukaaegne raamatuke lapse tervisest, kus imiku tuppa võis siseneda spetsiaalses kitlis ja marlimaskiga. Kindlasti aitab kasvatajate (kui peamisete nakkuskollete) univormistamine kaasa haiguste leviku tõkestamisele kui samal ajal on rühmas paar tatist last, kelle vanemad arvavad, et nohu pole mingi haigus.
Pean nüüd välja mõtlema võimalikult vähesarkastilise vastuskirja ja jään huviga ootama järgmist lastevanemate koosolekut.

reede, jaanuar 27, 2012

Mida mehed tahavad?

Mis on peamine asi, milles mehed* naissugu süüdistavad? Võtame näiteks kasvõi igasugused ankdoodid, mida põhikooliaegsed klassivennad FB seinal jagavad - naised ei taha muud kui raha. Sama häda üle kurdab ka netikommentaatorite väsimatu jõuk - kõik naised on rahamaiad l****d!
Loomulikult leidub isegi nende meeste silmis teistsuguseid naisi - need on ju need jubedad feministid/feminatsid, kes on karvased, käivad kottpükstega ning peksavad vabal ajal mehi, kuid meestevastane vägivald vaikitakse teadupärast maha.
Niisiis häirib mehi see, kui naine elab nende kulul, samal ajal on kõik naiste töölkäimisest rääkivad naised ebanaiselikud lesbaritest femikad. Nii nagu on kõik mehed sead, sest ei aita kodutöödes ja need, kes aitavad, on nii äpud, et ei vääri üldse mehe nime.

Tõsisemaks minnes, mind on küll ebaõiglaselt rahalises mõttes ärakasutatud ning naiselikest hüvedest (lilled) ilma jäetud ja seda hiljem põhjendatud "a ma arvasin, et sa oled selline karmim mutt (feminats?), kes sellistest asjadest ei hooli!?".


*Siin ja edaspidi on tegemist häbematu üldistamisega, sest normaalseid mehi sellised küsimused tegelikult ei huvita, sest nad ei ürita tervet sugu ühise nimetaja alla seada.