Reede, september 26, 2014

Lapsepõlveraamatud

FB-s käib ringi meem, kus uuritakse inimestelt neid lapsepõlves enim mõjutanud raamatuid. Mulle pole seda küll keegi saatnud, sest kõik mu sõbrad on ebaintelligendid, kes jagavad pigem kassipilte (nali) kuid ega see mind sega. Hakkasin siis eile sellele mõtlema ja tõepoolest, ka minul on üsna selgelt meeles lapsepõlves loetud raamatud, aga küsitaks viit viimatiloetut, siis tegelikult vist võtaks kauem aega nende meelde tuletamine. Aga siin nad siis on:
1-2. Minu lapsepõlve vaieldamatu lemmikkirjanik oli Pilvi Üllaste. Ma ei tea, kui populaarne ta teiste silmis kirjanikuna oli, kuna lasteraamatuid on ta wikipedia andmeil vaid 3 kirjutanud, mina olen neist kahte lugenud ning neid pean ma parimateks lasteraamatuteks üldse: "Kahe verelible seiklused"(kohtasin esimest korda täheühendit DNA)  ja "Avatud pähklipuu" (kohtasin esimest korda sõna "mitokonder"). Ilmselt süstisid just need raamatud mulle huvi bioloogia vastu, mida kahjuks varjutasid loomupärane verekartus ja matemaatiline võimetus.
3. Siia peaks panema pea kogu "Seiklusjutte maalt ja merelt"-sarja. Mu isa kogus seda ning seetõttu oli see sari meil üsna ohtralt esindatud. Pean ütlema, et mulle ei sümpatiseerinud niivõrd Nahksuka jutud või musketärid, kui lood kangelaslikest nõukogude inimestest..."Tarantel", "Eršoti kraater", "Sannikovi maa", "Amfiibinimene", "Jäljed lumel", "Läbi purpurpunaste pilvede" - isegi imestan, kuidas ma ikka veel neid pealkirju mäletan.
4. Tegelikult ilmus ka see "Seiklusjuttude"-sarjas. Jules Verne "Saladuslik saar". See peaks ilmselt lapsepõlveraamatute topis kolmandal kohal olema peale Pilvi Üllaste raamatuid. Kogu see nullist (või noh, kättesaadavatest vahenditest) tsivilisatsiooni üles ehitamise teema. Ehk ebareaalne, aga äärmiselt inspireeriv. Ainus raamat, mis mul ja L-l on ühine lemmik. Üldse sümpatiseerivad seesugused avastuslikud rännakud nt Darwini retked, "Kapten ja komandör" jne.
5. Vladimir Nabokov "Lolita". Lasteraamat, eks. No ma lugesin selle läbi kuskil kümneaastasena ehk, just seetõttu, et ema keelas seda lugeda. Teine, mida keelati oli "Inkvisitsioon", loomulikult sai ka see läbi töötatud. Kolmas, mis huvi tekitas, oli "Roimar number üks", alles hiljem taipasin, et see rääkis "kõigest" Hitlerist. Aga "Lolita" õhustik lummas. Midagi eriti šokeerivat seal lapse jaoks polnudki. Ilmselt ei osanud veel niimoodi mõelda. Selle ajastu raamatud meeldivad siiani. Nabokovi "Ada" jäi siiski pooleli.
6. Kohustuslikust kirjandusest. Ma nii ülbe ei ole, et hakkan siia Remarque´i üles lugema, sest neid raamatuid ma oma arust enam nii lapse pilguga ei lugenud. Paneks aga "Kuristiku rukkis" - mulle tundus toona, et kõik täiskasvanud said sellest täiesti valesti aru ja kirjandusõpetaja, kes muidu omas autoriteeti, kaotas seda, kuna ka tema tõlgendas raamatut valesti. See ei saanud ju ometi olla nooruki ja täiskasvanu vastuoludest, milles esimene paratamatult alla annab ja kohaneb (mida peategelane vist tõesti lõpus tegi) vaid hoopis sellest, kuidas vastik ühiskond tõelise intelligendi murrab ja temast järjekordse tellise teeb. Mina ei anna kunagi alla ega saa selliseks! Ja oma sündimata jäänud pojale paneksin nimeks Holden.
7. Ma nüüd hüppan veidi ajas tagasi, sest tuli meelde, kuidas ema luges mulle ette sellist raamatusarja nagu "Dr. Dolittle lood". Need olid ilmselt eellooks hilisemale seiklusjuttude vaimustusele.
8. Karl May "Winnetou" Meeldis mulle oluliselt rohkem kui Cooperi indiaaniraamatud. Raamatuna meil kodus ei olnudki, algul ilmus õhukeste vihikutena, hiljem Kupra kirjastuse alt mingil kehval wc-paberil ja kõiki osi vist ikka ei ilmunudki. Huvitav, et mul on meeles, kuidas see raamat lõhnas.
9. Kohustuslikust kirjandusest veel Eduard Bornhöhe kirjutatud muistset vabadusvõitlust kajastavad (just lugesin kuskilt, et tänapäeva lastele ei tasuks enam nendega "lajatada", no mulle näiteks nad meeldisid...) "Tasuja" ning "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Ma ikka kirjutasin neist tsitaate välja ja mõtlesin, kuidas rõhujatele kätte maksta....
10. Ema omaaegsed õpikud. Eriti "Botaanika" ja "Zooloogia", aga ka Nõukogude Liidu ajalugu. Ma olin äärmiselt pettunud kui hiljem koolis selgus, et botaanika ja zooloogia on kõik üheks bioloogiaks kokku pandud ning mitte keegi ei hakka mikroskoobiga amööbi vaatama. Milleks ma siia kooli siis üldse tulin!? Amööb, hüdra, silmviburlased - ma pole neid kunagi oma silmaga näinud!

Naljakas tegelikult, kuidas sellest valikust kumab tõepoolest läbi hilisem huvide spekter. Klassikalised lasteraamatud justkui ka niiväga mõjutanud pole. Anderseni muinasjutud näiteks masendasid, kuigi ema üritas mulle vaid sobivamaid ette lugeda (kuidagi sattus "Väike tikumüüja" ikkagi sinna valikusse). Muinasjuttudest meenuvad veel Anna Sakse "Lillemuinasjutud" , ükspäev tuli see raamat just emaga jutuks ja ta imestas, et oli selline raamat, kus enamik jutte olid traagilised ja masendavad. Huvitaval kombel jäi mulle just see raamat meelde kõigi nende toredate loomalugude taustal, mida ka kindlasti lademetes mulle ette loeti. Lindgreni raamatutest meeldisid mulle enim "Röövlitütar Ronja" ja "Vennad Lõvisüdamed" - eriti viimane just, ehk siis raamat sellest, kuidas vennakesed saavad tulekahjus hukka ja kuidas nad hiljem surmariigis elavad (ning seal üheskoos enesetappu sooritades järgmisse "surmariiki" hüppavad). Oehh.

Kolmapäev, september 24, 2014

Lollile inimesele pole mõtet häid raamatuid soovitada

President soovitas oma FB lehel lugeda ZA/UM-i poolt välja antud näidendiraamatut, milles sees kaks teksti, Kaur Kenderi ja Taavi Eelmaa oma. Esimese lugesin eile läbi. Oli selline näidend ühes vaatuses, ühele tegelasele. Monoloog. Tänasest Postimehest leiab veel ühe Kenderi monoloogi. Mis on neil ühist? Autori Eminemi-vaimustus ja sõnumi esitamine "läbi ussi m****" nagu märgib üks artikli kommentaator. Huvitav, et Kender justkui võitleks elitaarse kultuuri, esteet-kusipeade vastu, üritaks kultuuri rahva omaks teha, läheneda pööblile neile arusaadavas keeles, aga välja tuleb midagi palju mõistetamatumat kui Rein Raua kirjutised. Kas mõni Lasnamäe räppar saaks nüüd aru, mida Kender öelda tahtis? Kahtlen sügavalt.
Raamatunäidendiga on samad lood. Mu meelest varem Kender ei keerutanud nii hirmsasti ega loopinud vaid talle endale arusaadavaid koode. Mulle ju üldiselt emotsioonikirjandus (raudselt on sellel mingi spetsiifiline žanrinimetus ka olemas) meeldib ja Kenderi viimase aja teoseid võiks ehk ka selles valguses nautida, aga kahjuks tahaks ma siiski süžeest ka midagigi aru saada...et kes kellega räägib või kellele miski suunatud on. Näidendis peab keegi Kenderi muusa loengut kirjanik-Kenderile. No vähemalt mina sain niimoodi aru. Muusaks on kas keegi naisterahvas Kenderi elust (kollased lehed on sellest ju jahvatanud küll, aga ma ei usu, et see teema kedagi teist peale Kenderi enda tegelikult huvitaks) või siis Kenderi alter ego, õrn hing, kelle kannatustel liugu lastes kirjanik-Kender oma teoseid vorbib. Et siis raamat iseendast iseendale. No aga kunst pidigi ju olema isiklik, hea on, kui see kedagi teist ka puudutab ja äratundmist tekitab, aga see on vaid boonuseks. Nii on mulle õpetatud. Kuna ma aga sellest kontseptsioonist eriti ei vaimustu, ei suuda ma tõsiselt (ja ilma autoripoolsete selgitusteta) nautida näiteks visuaalset kunsti, sest mul on vaja võtit. Ma ei usu, et minu tõlgendus võiks olla õigem kui see, mida autor tegelikult oma taiest luues silmas pidas. Seega ma ütlen pigem, et ma ei saa aru, kui julgen ise midagi välja pakkuda.
Aga ma teen proovi. Ma ise eelistaks seda naiste-meeste teemat Kenderi näidendis. Naine kui muusa. Toob ta ju paralleele Eminemiga, kes oma naist enda lugudes räigelt vihates valmistub tegelikus elus temaga kolmandat korda abielluma. Ja minu arvates on see..."boring as shit" kui Kenderi sõnadega väljenduda. Et see on siis see tõeline kirg ja elu mõte  - ei saa teineteisega ega ka teineteiseta. Tõeline armastus? Ah muidugi, eesti naised ju seda ei mõista, nad ei ole apelsinid vaid kartulid, nagu mingi teleseriaal välja pakkus. Vot slaavi naised - need on kirg ja armastus, seda on Kender ju ise märkinud. Mu meelest läkski Kenderiga pekki sellest hetkest kui ta endale slaavi naise leidis. Sellest hetkest alates hakkas tema lugudes ainult see teema keerlema. "Kuidas saada isaks" oli esimene tüütu raamat, enne seda oli veel huvitav. Loomulikult võib see nii ollagi, et inimestele sobivad erinevad asjad, aga ka Kender teeb selle vea, mida enamik inimesi - ta laiendab enda valiku paremuse kõigile inimestele. Osa on kindlasti kadedad kah, osa vihastab ja osal on ükskõik. Mu meelest võiks need naised ära unustada ja millegi mõistlikumaga tegeleda.

Esmaspäev, september 22, 2014

M. Barbery "Siili elegants"

Lugesin just raamatut, mille kohta on Internetis nii palju arvustusi, et ma ei viitsinud neid kõik isegi läbi lugeda. Muriel Barbery "Siili elegants", olevat raamatupoodides läbimüüdud. Ma isegi tahaksin seda raamatut omada, sest nii mõnigi kord oli tunne, et vot see on nüüd mõte, mille peaks üles kirjutama või alla joonima (õudne, kui mõned lugejad seda raamatukogu raamatutega teevad, see häirib!). Samas ei olnud see sugugi raamat, mis oleks esmapilgul poolehoidu tekitanud. Äkki ma ikka olen suureks kasvanud, sest kui Holden Caulfield tundus mulle kunagi tõelise kangelasena, keda ainult idioodid tüütuks vingujaks peavad, siis selle raamatu puhul tundsin end mõnel korral ise puudutatuna. Kui ma "Kuristiku rukkis" üle loeksin, ehk tunneksin sama? Tegelikult ongi raamatu suur pluss see, et ta paneb mõtlema, aga mitte alati kohe kaasa noogutama. Naerma ja nutma ajab ka. Kuigi mind paelus ka raamatu süžee (mille kohta on Internet spoilereid täis), jäid peamiseks siiski erinevad mõtted ja ideed, mis raamatus käsitlemist leiavad.
Näiteks ülikool kui sekt, kus häid tulemusi saavad need, kes on õppinud reegleid järgides lõputöid kirjutama, kuid kelle lõputööd ei anna ühiskonnale mitte midagi tagasi, on lihtsalt peened jauramised jauramise pärast. Enamuses vist nii ju ongi? Raamatus leitakse, et priviligeeritud haritud eliidil on kohustus ühiskonnale midagi tagasi anda. Ma tahaks siin vaielda kui individualist, et kui mulle, kurat, meeldib ühiskonna jaoks ebaolulistel teemadel jaurata, siis las ma jauran! Minu jaoks ehk ongi raamatus nii tagaotsitud ilu ehk just selles! Kusjuures autor on ka ise filosoofiateaduskonna lõpetanud, mis annab aimu, et tegemist võib olla ka (enese)irooniaga - mis ühiskonnale tagasiandmist sa neilt filosoofidelt ikka ootad...
Üldse oleks raamat väga must-valge kui seda ilma irooniavõimaluseta lugeda, ma ei usu, et autor leidis, et vaid "lilleke pasameres"-tüüpi kangelased võiksid lugejaile samastumist pakkuda. Kuigi, suur osa inimesi ilmselt nii just tunnebki.
"Mul ei ole lapsi, ma ei vaata televiisorit ja ma ei usu Jumalasse - kõiki neid radu mööda sammuvad inimesed selleks, et elu oleks lihtsam. Lapsed aitavad iseendaga silmitsi jäämise vaevarikast kohustust edasi lükata ja hiljem võtavad selle teatepulga üle lapselapsed. Televisioon päästab vajadusest ehitada meie tühise eksistentsi vundamendile mingeidki plaane; pilku kõrvale juhtides vabastab see vaimu tähenduse loomise raskest tööst. Jumal aga rahustab meie imetajahirme ja aitab taluda väljakannatamatut aimust, et ühel päeval tuleb meie naudingutele lõpp."
Eks ta nii ole. Aga kas just meie oleme need väljavalitud, kes seda mõistavad? Äkki teavad kõik seda? Kas lihtsam on tõde ignoreerides automaadina elada või püüda asju lahata ja avastada pinna alt igasugu jama? Lolli inimese elu on muidugi lihtsam, aga kas me ise pole alati kellegi teise arvates lollid?
Mulle üldiselt tundub, et raamatuid tuleks kirjutada seetõttu, et midagi on öelda ja siis selle idee ümber ka mingi süžee luua, mitte aga vastupidi. Ehk siis hoolimata tegelaskujude käitumisest on hea, et "Siili elegants" paneb mõtlema enama üle kui vaid raamatus kirjas.

Reede, september 19, 2014

Keelaks selle abiellumise üldse ära?

Kuigi vanasõna väidab, et vaidlustes selgub tõde, on minu meelest vaidlemisest siiski kasu ainult sel juhul, kui mõlemad pooled ei ole vaieldava suhtes kivistunud seisukohtadel. No näiteks kui teine pool toob sisse argumendi "sest Jumal on nii öelnud!" - mida siin enam vaielda, eks. Vaielda pole mõtet ka siis, kui vaidlusalune teema sulle üldse korda ei lähe - a la verised võitlused teemal, kas ruuduline laudlina on parem kui täpiline - mingi aja ju võib teist hulluks ajada (juhul kui talle see jube oluline on), aga üldiselt tüütab ära.
Niisiis olen ma nüüdseks vist juba tuntud homoaktivist, aga L-i seisukohta ma tegelikult ei tea. Kummagi poole kõnekoosolekutel ta igatahes ei käi ja mulle otseselt vastu ei vaidle, aga samas ega ei toeta ka. Sellisele viljakale pinnasele langes paar päeva tagasi tema küsimus: "Aga miks seda seadust üldse vaja on?" Taustaks võin öelda nii palju, et otsesõnu anarhist L. kindlasti pole, kuid samas umbusaldab ta riiki kõvasti rohkem kui mina (tema "ära jäta endast jälgi, mida võidakse kunagi sinu vastu ära kasutada" vs mina "kui sul midagi varjata pole, siis ole rahulik"). Küsimuse sisu oli siis see, et miks üldse on vaja kooselu mingil kujul registreerida? Miks on vaja riigile teada anda, et sa kellegagi leivad ühte kappi oled pannud? Ühine tuludeklaratsioon ei saa ju olla argumendiks, miks peaks end just riigi silmes nö legitiimseks tegema kui need, kes vajavad tõendit suurest armastusest, võiksid seda ka ilma riikliku operatsioonita teha.
Ma siis mõtlesin nii - no aga kui midagi juhtub, siis pole praegusel juhul niisama elukaaslane mitte keegi, ilmselt on pärimises asi, miks mingit paberit tahetakse.
Tema: No selle vastu aitab ju testament.
Mina: Kas sinul on testament tehtud?
Tema: Ei ole, aga minul on lapsed.
Mina: Aga kuni laste pärimisealiseks saamiseni (juhul kui sa juhtud enne otsad andma), läheb pärandus siiski su emale hallata. Kui ema ei ole, siis...No igatahes, sinu elukaaslane seda ei saa.
Tema: Mul ei olegi ju mingit pärandust.
Mõtlesin edasi, et no ja siis kui see olematu pärandus ka ämmale läheb - ise oled ikka osaliselt süüdi kui suhted nii kehvad on, et see hullem katastroof oleks. Eks ma olen vist ka niivõrd liberaal, et leian, et inimene peaks ikka ise enda eest hoolt kandma, mitte riigile lootma. Abielu on ju tegelikult igand, mis tekkis seetõttu, et varasemal ajal olid pooled tõepoolest nii ebavõrdsed, et ühe surma korral ootas teist tavaliselt vaesus, sest abielunaine toimetas enamasti kodus lastega ja mingit seljatagust tal aega kindlustada ei olnud. Tänapäeval on võimalused teised. Äkki keelaks selle abiellumise üldse ära? No et inimesi ise enda eest seisma sundida? Kas tõesti pole meie valitsus piisavalt parempoolne, et see läbi läheks? Armastust võib ju mingi pulmarituaaliga ikka tähistada, aga seaduslikku jõudu sel poleks. Minu meelest on see lausa õudne, et abielludes pead kuhugi linnukese tegema, kas ühis-või lahusvara - see ju tapab igasuguse romantika! Huvitav, et kooseluseaduse vastased sellise idee peale üldse tulnud pole - ahjaa, nemad ju pooldavad "traditsioonilisi" väärtusi. Oehh, hea teada, et tegelikult ma ei kuulu kummassegi leeri, mõnikord ikka selgub vaidlustes tõde kah. Koos elada ei keela keegi, ebavõrdsust riigi ees saaks lahendada sellega, et riik lihtsalt ei topiks enam enda nina inimeste eraelulistesse suhetesse - ela, kellega tahad, aga saa ise hakkama. Kuigi ilmselt loobiksid sellise mõtte eest kividega nii kooseluseaduse vastased kui ka pooldajad, on ikkagi tore, et me vähemalt oma pere keskel ühtmoodi aru saame.
Kuna poliitika on kompromisside kunst ja juba evolutsiooniline põhimõte on, et lihtsam on juurde panna kui ära võtta, siis on loogiline, et mingit abielu keelustamist ei tule. Loomulik on, et iganenud mõiste kaotab oma algse sisu ning muundub millekski teiseks, hetkel vajalikuks. Kui enamuse arusaam on see, et riigipoolset kaitset on vaja, siis olgu see minu hinnangul ka kõigile kättesaadav. Kui praegu midagi ära võtta, jääks mulje, et enne olen ise õigustest ilma kui seda teistele laiendan.

Teisipäev, september 16, 2014

Kas see ongi mood vä?

Kui ma veel põhikoolis käisin, oli moes see, mida parajasti Poolast meile saadeti ehk siis hitid pärinesid Kadaka/Anne vms turult. Läikivad retuusid, neoonvärvides mikropüksid, trukkidega "Adi" dressid, platvormkingad jne. Enamikku neist mul endale soetada ei lubatud - jumal tänatud. Praegusel ajal olen ma aru saanud, on moes siiski kõik - kanna seda, mis sulle meeldib ja sobib. Olulisel kohal on isikupära, aga mitte see, et igaühel peaks samasugune seljas olema. Kõige selle valguses olen ma vahel ikka imestanud mingite Peti-seelikute ja vene baaba pearäti mustriliste kleitide võidukäigu üle. Miks ma peaks tahtma seesugust ülepromotud-ülehinnatud asja teadmisega, et see on poolel ilmal seljas? Sama teema on mu meelest ka näiteks lõhnadega, mis ideaalis peaksid väljendama inimese isikupära, aga kus iganes kellegi käest küsitakse, mis on ta lemmiklõhn, leidub alati terve kamp inimesi, kes vastavad mõne hiljuti välja tulnud kõvasti reklaami saanud toote nimega. Ma olen tegelikult isegi kuulnud inimesi arutlevat, et ostaks teatud lõhna, sest see on uus ja seda reklaamitakse - no kui riietumise osas veel võib olla nii, et oma stiil tõesti puudub, siis lõhna võiks ju ometi enne nuusutada ja otsustada, kas meeldib? Või need ongi need "ma ei tea, mul ükskõik"-inimesed?
Miks see teema üles tuli, oli tegelikult Marimelli blogipostitus, kus ta toob välja mingid pikad satsiseelikud, mis vähemalt neljal sama üritust külastanud naisterahval seljas on. Ei ole koledad, täitsa toredad, eriti selle Toomas Luhatsi kaaslanna seljas (tunneme naisi vaid läbi nende meeste, jajah..), kel, kui mu silm ei peta, on seljas Courtney Love'i t-särk :) Teistel kõigil on veel ühtemoodi nahktagid kah peal. Kas kuskil oli mõni pilt, et nii PEAB olema? Eks ikka juhtub muidugi. Aga mulle hakkas silma hoopis üks kommentaar postituse all: "Solvab see satsiseelikute kohta käiv kommentaar.
Iga naine peaks praeguseks juba teadma, et Eestis on mitu inimest, kes selliseid seelikuid õmbleb ja mitte odavalt – nende hind on u 160 eurot.
Facebooki kasutajad leiavad nad kasutajatena: Wow skirts, Mammu Couture, Bless this Mess ja mõni on veel.
See, et üks neiu keeras meedias suure mulli nende ümber üles, on puhtalt tema isiklik probleem, aga tegijaid/õmblejaid on veel mitmeid, kes teevad oma tööd südamega ja väärivad kiitust.
Juba see, et nii mitu naist seda seelikut sellel üritusel kanda otsustas, peaks ühtteist näitama."
(Autor: Tikker)
See solvav kommentaar oli siis ilmselt see, et Marileen pidas neid seelikuid a la Montonist ostetuiks. Et siis iga naine peaks teadma - no mina ei teadnud ja ammugi ei kujutaks ma ette, et see moeröögatus NII palju maksab (ei tea ma mingist meediamullist kah, kuigi istun päev otsa arvutis ja enamasti väheharivatel lehekülgedel). Kas see teeb seeliku siis kohe kuidagi ihaldatavamaks või? Või ihaldatavaks teeb selle fakt, et tegemist on käsitööga, mis sest, et kari käsitöölisi otsustas, et teeme kõik aga ühtemoodi satsiseelikuid, sest "bitches love satsiseelikud"? Ainus, mida ühesuguste riiete massiline kandmine mulle näitab, on see, et inimesed on reklaami ohvriks läinud.

Esmaspäev, september 15, 2014

Jaapani kirjandus ja köögiteemad

Jaapani kirjandusest olin ma siiani lugenud vist ainult Murakamit ja nüüd siis ka Banana (päriselt ongi selline nimi pandud või?) Yoshimoto lühiromaani "Köök", millega koos on ka novell "Moonlight Shadow". Mulle tunduvad mõlema kirjaniku teosed oma stiililt küllaltki sarnased. Selline mõtlik pilk maailmale, üldine udune olek ja ootamatused, millele tegelased ise tähelepanu ei pööra, sügav üksildus, ilma eesmärgita kulgemine, lihtsa elu elamine ja surmaga käsikäes olemine. "...sel pimedal ja üksildasel mägiteel, mis on me elu, on ainus, mida me tegelikult teha suudame, ise valgust kiirata." (Yoshimoto, "Köök") Soovitan lugeda elu mõtte otsijail. Neil, kes tahaks pigem mõelda kui tegutseda. Neil, kellele pole võõras mõte sellest, kuidas elu on ebaõiglane ning ühel hetkel surevad mõned meile olulised inimesed paratamatult ära. Et elu on jube ja imeline korraga. "Köök" oli minu jaoks üle pika aja raamat, mida lugedes ikka ulguda sai ja see on raamatu puhul ometi hea märk.
Teiseks sarnasuseks, mis mõlema autori raamatuid läbib, on suur tähelepanu sellel, mida tegelased söövad. No "Köök", eks. Ehk ei ole ma seda muude raamatute puhul eriti tähele pannud, sest jaapani köök on lihtsalt väga eriline? Ja nad ei söö seal sugugi mitte sushit. Ei kujuta ette, kas mulle just maitseks hilisõhtuse snäkina vetikakallerdis, aga huvitav on ikka. Vanasti müüdi Pelgulinna Comarketis alati nii nelja erinevat sorti merikapsasalatit ja ma mõtlesin, et kes ometi midagi nii õudset ostab (välimuse põhjal otsustades siis). Nüüd sõbranna väitis, et tegemist on jube hea asjaga, mis meenutab marineeritud seeni ja kõige paremat pidi Maximast saama. Ma seeneline ei ole, sest ära tunneksin vist vaid kukeseene ja neid ma pole jällegi kunagi kohanud, pealegi ei ole meie peres peale minu vist kedagi sööjat ka. Ostsin omale ühe onu käest purgi marineeritud seeni. Loodan, et jään elama ikka.
Teate, mis on kõige hullem lapse mitte lasteaeda paneku juures? Tema söötmine! Ma eeldan, et lasteaia menüü on spetsialistidega kooskõlastatud, mitmekülgne ja tervislik (kuigi ma sageli kahtlen selles, arvestades, kui tihti on menüüs magustoidud - minu sünnikodus neid ei tehtud ja mulle tundub seetõttu veider, et peale soolast on alati magustoit, kuigi võib-olla see on täiesti ok). Minu kodune menüü on...noh, ma ei teagi. Igatahes ei leidu seal ilmselt piisavalt punast liha, mis on oluline vereloomele näiteks. Kõige hullem on lõunasöögiga, sest hommikuks on ikka puder ja õhtusöök ka tavaliselt on, aga lapsele peaks ju lõunaks ka sooja toitu tegema. Hea on, kui eelmisest päevast on miskit üle jäänud, aga alati ei ole ja ühe portsu vaaritamine on eriti tülikas. Titega on ses osas lihtsam, et titele saab tõesti püreesid teha korralikust lihast aga mida sa teed lapsele, kes sellest east välja on kasvanud. Söögi tegemine on jube tänamatu tegevus ju - korralikku toitu teed oma paar tundi (Jamie Oliveri 30-minuti road läksid eranditult kõik üle tunni aja tegelikkuses, kuskil oli eksperiment) ja siis see lihtsalt hävitatakse veerand tunniga. Aja raiskamine, ma ütleks.
Ahjaa, Yoshimoto raamatus tuuakse ära ka selline tähelepanek, et loomupärane lohakus on suureks takistuseks toiduvalmistamisel. Et tegelikult head kokad ei taju, kui tähtis on mingite väikeste reeglite järgimine, sest nende jaoks on see loomulik ja nö käe sees, aga lödikäpp saab ikka kõvasti üllatuda, kuidas mõni pisike möödalask võib terve toidu rikkuda. Ma olen jõhker lödikäpp. Koordinatsioon ja käeline tegevus on alla igasuguse arvestuse - igasugune piparkookide kaunistamine või pätsikeste vormimine on minu jaoks kõrgem pilotaaž ja tulemus näeb ikka välja nagu oleks lasteaialapsed kätt harjutanud. Ega ma pole võimeline endal küüsi ka lakkima, ilma et pool ilma lakiga koos oleks. Pärga ei oska ma punuda, tütrele soengu tegemisest rääkimata (minu puhul lahendati see dilemma aastateks lihtsalt mu juuksed maha lõigates), igasugune käsitöö toob külma higi naha vahele. Viimati oli täielik deja vu kooli käsitöötunniga lasteaiaga muuseumis käies, kus õpitoas tuli lõngast lammas valmis teha - kui teistel tuli lammas, siis meil tuli ...mingi plönn - lõng läks sõlme ja mina seda enam lahti ei saanud jne. Õudukas. DIY pole kohe üldse mitte minu teema.

Reede, september 12, 2014

Vahel viskab lihtsalt üle

Peab vist kah emigreeruma. Väike armas natsiriik Eesti. Tumedanahalist välistudengit tulebki pudeliga visata (loe ikka kommentaare). Homode lapsendamisõigust iseloomustab ainult artikkel pedofiilidest. Ega mina ka pole kuulnud ühestki pedofiiliajuhtumist heteroseksuaalsetes suhetes ja kui kuulen, siis deklareerin kindlasti, et laste sigitamine tuleks üldse ära keelata, sest vaadake, mis juhtuda võib. Kõige toredamad on need "tolerantsed inimesed", kes ütlevad, et ega neil homode vastu ju midagi polegi, ise ka tunnevad mõnda ja täitsa toredad inimesed, aga tegelikult on see ikkagi vale ja kui nemad saaks, siis keelaks selle asja ikka ära, sest mõelge, kuidas see moraalile mõjub. Et siis üldse pole aimata analoogiat - ega mulle ei meeldi, kuidas sina elad, aga põhimõtteliselt, kui minusugune võimule tuleks, siis sinusugustel pikka pidu ei oleks. Aga no praegu oled sa mu sõber/tuttav ja pigistame silma kinni ning hurjutame ainult selja taga. Muuseas ma ei tunne ühtegi homoseksuaalset inimest. Tean mõnda, aga ei tunne, nagu enamikku inimestest.
Eestlaste suurest armastusest keeldude-käskude vastu on siin päris hästi kirjutatud.
See ka veel, et kui sind stereotüübid ei sega, siis ilmselt oled sa nendesse kenasti sobinud ja keegi pole sulle midagi ette heitnud, aga mõtle korraks nende peale, kes stereotüüpide alla ei sobitu ja sellele, kas õigem oleks neile "õiget olekut" peale suruda või leppida sellega, et KÕIK inimesed raamidesse ei sobi. Millegipärast eelistatakse enamasti ikka veel esimest varianti ja just sellepärast ongi stereotüübid pahad. Mitte aga sellepärast, et eitada nende olemasolu või vägivaldselt kõiki inimesi ühesugusteks muuta. Pigem ikka vastupidi - lubada mõnedel inimestel ka teistsugused olla.
Ja ma ei eita, et see on mõnes kohas üle piiride läinud ja mul on sellest kahju, sest asja mõtte rikuvad alati paar idiooti.
Pidime öösel ühele noorukile nõu andma eduka suhte osas, sest talle millegipärast tundus, et me sellist esindame ja põhiline, mida me öelda oskasime oli see, et ole inimene. L. ütles ka kaunid sõnad minu kohta, et ma olevat "individualist-feminist, kellelt lapsed õpivad kuidas kange olla ja endale kindlaks jääda". Ennast läbi suruda oli kah vist, kes seda enam mäletab.
Enne mängisime mingit lauamängu, kus tuleb teemale võimalikult palju erinevate tähtedega algavaid vasteid anda, no ja mina siis tõmbasin teema "Meelelahutuslikud telesaated". Seda kommenteeriti siis nii, et see olevat ju nii minu teema - mida ma seal lapsega kodus ikka muud teinud olen? Selline stereotüüp siis. Antud küsimusele suutsin anda vaid ühe ja vale vastuse - "Õhtu Kanal kahega". Õige oleks "Laupäevaõhtu", aga kuna Õ tähega algavaid sõnu on raskem leida, siis sain sohiga olulise punkti ja hiljem võitsin kogu mängu.

Neljapäev, september 11, 2014

Kõigile midagi (pidudest, riietumisest, vaimsusest, ökoelust, homodest ja James Deanist)

Oeh, erinevaid teemasid, mille kohta miskit öelda tahaks, on kuidagi väga palju kogunenud.
Issand, me käisime reede õhtul väljas ja ma pole elu sees linna peal nii palju rahvast näinud. Kell 3 öösel oli peatänaval nii palju inimesi, et neist pidi sõna otseses mõttes läbi trügima. Genklubis pidi tuttavate üles leidmiseks neile helistama. Kus need inimesed muul ajal on? Ülikoolis või? Kusjuures on täiesti mõtteline joon rahva vahel, kes liigub (kuri)kuulsate baaride ümber ning kesklinnas, kiirtoiduurgaste juures. Esimeste kasuks siis. Huvitav, kas sellise tänavatel õlut libistava massi juures ööklubidesse ka kedagi jagub? Ma ise muuseas pääsesin selleaastase sünnipäeva puhul sinna ronimisest ning piirdusin pubiralliga, mis oli kordi rahuldustpakkuvam. L. imestas selle üle, kuidas ikka veel on teatud rahva hulgas pidurõivaiks dressid - tema arvates kanti neid 90ndatel seetõttu, et midagi muud saada ei olnud. Mina vaidlesin vastu, et mu meelest on teatud seltskonnas alati dress pigem staatusesümboliks olnud. Mäletate, kui peatänaval laiutas Nike'i pood ning nooblimad käisid sealt palgapäeval endale garderoobi valimas, vaesemad pidid turul pakutava ersatskraamiga leppima?
Ükspäev nägin kellegi FB seinal taas üht motivatsioonipildikest, teate küll neid loojuva päikese taustal olevaid sügavamõttelisusi, mida keegi ei loe ja mille jagajaid kergelt nõdrameelseteks hipideks peetakse? Igatahes toonitas seekordne mõttetera, et kõik hädad algavad ülemõtlemisest (osaliselt nõus) ning selle vältimiseks tuleks end pidevalt tegevuses hoida. Et siis - ära mõtle, tegutse!? Mu meelest on see kõige jubedam variant, noh, kõik need agarad lollpead keda oma tühja pea ähvardav kõmin pidevalt tegudele sunnib. Kusjuures ma käisin siin vahepeal kraanikaussi küürimas (ma pean selle talletama kui erakordse sündmuse), igatahes tundub mulle, et mõistlikum on iga aasta tagant uus kraanikauss osta kui loota, et vana puhtaks saab. Ei aita äädikas ega kole keemia kui ikka tahtmist pole nendega iganädalaselt jännata. Õnneks kukutasin ma paar korda ühe metallist totsikukaane kah kraanikaussi (ja süüdistasin kraanikausi mõrandamises algul ikka teisi), nii et põhjust vahetamiseks on. Ahjaa, tegin mingi keemiavaba puhastusvahendite kodukal testi "kui öko sa oled" ja sain tunnustava tulemuse osaliseks. Mulle tundub, et ma olen lihtsalt laisk ja räpakas (vt ka Õle tänava hull koeramutt) ega oma juhuse tahtel juhilube.
Nii, mis veel. Välismaine sõbranna (lodevuspagulane, noh) imestas, et kas tõesti on meil veel inimesi, kes homoseksuaalsust õudseks hälbeks peavad. Meil, arenenud Euroopa riigis? Ma siis pidin nentima, et ikka julgesti üle poole on. Üha enam hakkab tunduma, et see on üks piirjoon, mis inimesi üksteisest eemale hoidma ajendab. Selline tõsine põhimõtete ja väärtuste erinevus. Eile lugesin Mihkel Raua üleskutset. Oh, kuidas mulle meeldib, kuidas tuuakse kohe välja see, et "näe, ropendab, ei see saa küll tark inimene olla!" Teate, normaalset inimest ajavadki vahest idioodid ropendama. Ok, ma ei ole siis nii radikaalne aga ma ei saa aru, kuidas nähakse pigem mingeid vandenõusid (a la algul peded, siis pedod) mitte aga seda, et vähemuste õiguste eest seismine (ja muuseas, marsivad nad ka selleks, et oma olemasolule tähelepanu pöörata, naisõiguslased marssisid kunagi ka, mitte aga seetõttu, et teisi ümber pöörata) kaitseb ka enamuse vabadust. Miks ei märgata, et homovastasus ja äärmusrahvuslus iseloomustavad pigem radikaalseid režiime ning vähemharitud kitsa silmaringiga rahvast. Et kõik see läheb ühte patta - kui on must näita ust, keelame abordid, suitsetamise, joomise, igasuguse vaba eneseväljenduse, homosid ja muid värdjaid (kaasa arvatud puuetega inimesed) pole meie riigis olemas. Elagu Põhja-Korea!
James Deani elulugu loen ka. Tunnen ära mõned endalegi omased neurootilise isiksuse omadused. Väga hea tsitaat ka tema poolt öelduna ühele sõbrale: "Kui sa ükskord aru saad, miks ma niimoodi käitun, siis anna palun mulle ka teada!" No täpselt.

Teisipäev, september 02, 2014

Kes võiksid sa olla?

Äärepealt oleks hakanud mingist labasest argiteemast kirjutama, aga õnneks jagas Daki üht huvitavat kunstiprojekti. Teema siis selles, et naiskunstnik on lasknud ennast pildistada koos erinevate "võimalike kaaslastega" nende "võimalikus elus".
Kommentaarid on ka huvitavad. Keegi käib näiteks välja mõtte, et kas naise elu ongi pelgalt koopia tema meessoost kaaslase omast? Piltidelt järelduks ju justkui muutuks naise elustiil kardinaalselt sõltuvalt sellest, milline mees tema kõrval on. Selle üle võib ju arutleda, samas sõltub inimese elustiil ja sellega seotud partnerivalik juba sellest, millistesse oludesse ta sünnib. Kuigi eks ole rohkem kuulda küll naistest, kes mehe mõjul näiteks hipiks hakkavad, kui meestest, kes sama teevad. Naised püüdvat küll oma mehi muuta, aga see ei pidavat just õnnestuma...
Mulle tundub see fotoprojekt siiski rohkem olevat kantud ideest "inimene on oma keskkonna produkt" kui mehe mõjust naise elustiilile. Eks see ole sama vaidlus kui see, kas kaua koos elanud paarid lähevad ühte nägu või siis valitakse juba algul endaga väliselt sarnane kaaslane, sest oma nägu on ikka kõige armsam (selle kohta oli ühes National Geographicus väga äge fotoseeria, mida tõesti vaatasid suu ammuli, aga kahjuks ma netist seda ei leidnud).
Igatahes see "kes ma võiksin olla"-mäng on mullegi südamelähedane. Tavaliselt, kui ma tänaval kõnnin, olen ma keegi teine kui mina. Enamasti mõtlen endale isegi teise nime ja sünniaja välja, perekonnast rääkimata. Ehk siis ka välimusest hoolimata võiksin ma sisemiselt hoopis teine inimene olla. Isegi kusagil valenime kasutades hakkab see valenimega isik oma elu elama. Kuidagi ei taha inimene leppida, et tal on vaid üks elu elamiseks antud. Reinkarnatsioonimõtte olen ma nüüd õnneks maha matnud, kuigi varem ei suutnud ma kuidagi omaks võtta usku, et kui on tekkinud selline võimas asi nagu eneseteadvus, siis surmahetkel see lihtsalt nullitakse julmalt ära. Veel varem ei suutnud ma uskuda, et võiks olla nii palju nö "inimese-mudeleid" ilma et need kunagi korduma ei hakkaks (vt ka netiuskumus omavahel sarnaste kuulsuste kohta - reptiloididel ei jätku enam inimeste kesti ja nad on hakanud ennast kordama...).
Aga kellena sa oleksid tahtnud sündida kui sul valida oleks? Esimese hooga oleksin ma tahtnud võimalust sündida kuuekümnendail Londonis. Aga noh, kuna hea muusika sündis ikka kehvast elust, siis ehk ei oleks see sugugi hea valik?

Esmaspäev, september 01, 2014

Lähme peole!

Võtame siis eeskujuks "Meie Eesti Naise" raamatust leitud mõttetera kolumnide kohta - kirjutada just sellest, millest kõige rohkem häbi on kirjutada. Või no midagi sellist, mälu ei ole ju mul (ja raamatut ei viitsi kah teisest toast tooma minna...). Igatahes närib mu hinge üks iga-aastane mureteema - sünnipäev. No see oli ju juba ära, sai kenasti suvilas peidus passitud sel ajal, aga siiski on leitud, et "võiks ikka midagi teha". Ma olen vist alates 18. eluaastast pea igal aastal vastu enda tahtmist kuskil ööklubis kügelenud. See on õudne! Ma vihkan seda. Aga kuidagi on kujunenud, et mu külalised leiavad, et ööklubi külastamine on loomulik. Eks ma olen vist nii hea näitleja ka, et nad usuvad, et mullegi meeldib. Miks ma siis ei ütle neile? Oh kurat, vahepeal ma olen lihtsalt niivõrd viisakas inimene, et üritan teiste soovidele vastu tulla (mis enamasti lõpeb sellega, et ühel hetkel saab mu karikas täis ja ma röögin kõik endast välja ning teised jäävad silmi pööritades vaatama, et mis sellel nüüd ometi hakkas). Või siis kardan ma seda, et kui käin välja enda variandi - läheks istuks niisama kuskil ja ajaks juttu, leiavad teised, et see on jube igav variant (ja mina loen sellest välja, et mina olen igav inimene ja keegi ei taha kuulata, kuidas ma ennast kiidan).
Miks mulle ööklubid ei meeldi? Seal käib hoopis mitte minu rahvas, seal lastakse mõttetut muusikat (olenemata stiilist lastakse ju meil hetke hitte vähemalt kolm korda peo jooksul) ning mulle ei meeldi tantsida. Lisame siia veel selle, et mul ei ole vastavat riietust, riietusega sobivat käekotti ja kingad hõõruvad. Joogid on üle mõistuse kallid. Süüa ei saa üldse. Omavahel vestelda on keeruline. Mis pidu see selline on? Minu arusaam peost on teistsugune.
Minu arusaam peost: istumine kellegi juures, kus laual on erinevad paksukstegevad snäkid ja joovastavad joogid. Võib ka istumine mingis pubis, kus samuti samad asjad laual. Seltskonnas on esindatud mõlemad sood (eelistatult mina ja mehed muidugi). Selga võib panna normaalsed riided ning jalas ei pea olema 15cm kontsaga kingi. Väljaminek kohta, kus toimub mingisuguse vokaal-instrumentaalansambli esinemine. Esinemisele aktiivne kaasaelamine, mis võib sisaldada midagi tantsimisesarnast, kuid on pigem nö näpuviskamine (kohutav aegunud väljend, mida vanem põlvkond selle tegevuse markeerimiseks kasutab). Igatahes on lõbus, saab süüa-juua-omavahel rääkida ega pea tõrjuma võõraste inimeste lähenemiskatseid. Kõik on turvaline.
Samas kui ma olen mõnd ööklubiusku sõbrannat moe pärast kaasa kutsunud, siis nemad leiavad, et just sellises "karvaste kohas" on jube õudne olla. Et neil pole miskit selga panna ja kõik vahivad. Turvaline on klubis, kus igaüks sulle joogi sisse pulbrit tahab puistata, sõbrannad kaovad mingite vantidega eri suundades minema ja sina istud üksi oma hirmkalli joogiga ning püüad kõigi lähenevate meesisendite suunas võimalikult kurja nägu teha, sest sa ju ometi tead, mida nad kõik tegelikult tahavad.
Kuidas mina ometi sellisena sündisin?