Esmaspäev, aprill 30, 2018

Mu magamistoa aknast paistab keemiakombinaat

Kombinaat paistab tegelikult küll, aga seda elutoa aknast ja päris keemiakombinaat see pole, kuigi keemiat kasutatakse seal kindlasti. Kunagi, kui ma sealses sööklas lõunat söömas käisin (põnev fakt: ma töötasin kunagi enda praeguse elukoha kõrval ja meie suvepäevad toimusid sellel samal platsil, kuhu hiljem meie tulevane maja kerkis), nägin tõelist Tšernobõli ämblikku seal, oma pool aastat peale seda ei julgenud sööklasse jalga tõsta, hiljem häda ikka ajas, normaalseid söögikohti toona linnaosas ei leidunud.

Igatahes, astusin täna koduuksest välja ja vastik kassikuse hais lõi näkku. No tore, mõtlesin, keegi on mul ukseesise kassikusega ärr tsurkinu (Winny Puhhi stiilis), aga astusin edasi ja hais maha ei jäänud. Vahepeal jõudis nina juba ära harjuda, aga kui lasteaia uksest välja tulin, ründas hais taas endise intensiivsusega. Tööle jõudes küsisin igaks juhuks kolleegi käest üle, kas ta ka tundis. Ta ei tundnud, aga talle meenus, et Soome rajatud tselluloosi ptüi! puidu väärindamise tehas pidavat justnimelt kassikusehaisu levitama.

Lõuna ajal läksin välja ja õnneks hais enam ninna ei karanud. Kõndisin poe poole ja järsku ründas lehk taas  - avastasin, et olin just sillani jõudnud, vaatasin vette - see vahutas kahtlaselt. Et siis tegelikult on see tehas ammu valmis ja töös? Muu jutt on lihtsalt pinna sondeerimine ja suitsukate nagu parimates vandenõuteooriates?

Ja ausõna, ma nuusutasin ikka ennast ka kõigepealt üle, kuigi Tommy tuppa kusta ei tavatse ja riietesse veel vähem, aga mine sa tea. Kunagi seisin sõbranna kõrval ja sain veel viimasel hetkel sõnasabast kinni, kui tahtsin pahvatada, et "krt, kust see jube kassikusehais küll tuleb!?". Nimelt sain aru, et hais tuleb sõbranna küljest. Aususe hindajatele selgituseks, et ta ilmselgelt teadis oma kassi kusikukommetest ja sellekohane informatsioon poleks teda targemaks teinud, ilmselt oleks ainult tuju ära rikkunud.

Sügisel, kui uue auto ostsime, kamandati mind ka korraks sisse istuma ja oma hinnangut andma, registreerisin kohe ära, et automüüjal on ilmselt kodus kass. Mõni aeg hiljem, kui juhtus samasugune ilus ilm olema nagu autoostupäeval, tekkis deja vu tunne - jälle see hais! Selgus, et haisenud ei olnud mitte automüüja, vaid lehk tuli kuskilt katuseluugi vahelt (koleda ilmaga oli luuk kinni, ei haisenud). Mingi väike karvane tõbras oli oma territooriumi eriti geniaalsel viisil märgistanud...

Kogu see jutt oli lihtsalt selleks, et saaks ühe ilusa kassipildi siia panna oma tupsununnukesest.

Pühapäev, aprill 29, 2018

Lapsepõlv kui põrgu

Vahel on ikka hämmastav lugeda, millisest põrgust mõned inimesed on pidanud läbi tulema. Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa kahasse kirjutatud raamat "Kaks armastuslugu" on pooleldi ülimalt helge, teiselt poolt aga julmalt masendav lugemine. Nii ongi - kole minevik ja helge olevik. Mis mulle siiski tekitas tunde, et äkki ikka ongi praegune aeg sutsuke parem, sest hoolimata Kätlini loo erakordsusele (ma siiralt loodan seda), tundus tema minevik üldjoontes ka laiemalt kohandatav.

Alustaks siis sellest, mis ilmselt kõigile tuttav - nõukogude kool. Koht, kus kõige hullemateks kiusajateks ei olnud mitte kaasõpilased vaid hoopis õpetajad. Koht, kus lapsed olid lõplikult kastidesse jagatud - head ja halvad, ning kastist välja saada ei olnud võimalik mitte mingil moel. Ma tean. et kõik õpetajad sellised ei olnud, aga mullegi sattus säärane just algklassidesse, kus õpetajal on ääretult oluline roll väikese inimese isiksuse kujunemisele. Mina olin see hea laps, aga ma ei ütle siiani sellele vanamoorile tere, sest ta hävitas nii paljude teiste tulevikuväljavaated - sa oled loll, sa pole midagi väärt, sinust ei saa mitte midagi ja ükskõik, kui palju sa ei pingutaks, leian mina alati mõne koha millest kinni hakata! Miks ometi selline inimene lastega töötada soovis, kui ta ilmselgelt suurt osa neist kirglikult vihkas? Toona seletati mulle seda faktiga, et peale sõda oli õpetajatest suur põud (näiteks minu vanaema, kes oli õpetajaks õppinud, sellesse ametisse ei sobinud kui "ideoloogiliselt kõlbmatu element") ning ametisse võeti neidki, kes olid läbinud peale külakooli kuue klassi ainult lühikese koolituse.

Mis aga pani üht ema vihkama oma lapsi? Kindlasti on omal kohal ka see, et mõnel inimesel lihtsalt on sadistlikud kalduvused (raamatu-ema käitumine viitab sellele selgesti), aga ma pole kunagi rahuldunud seletusega, et osa inimesi on halvana sündinud. Millegipärast loetakse teistsugust arvamust sageli kurjategija õigustamiseks, aga ma ikka otsin põhjuseid, miks teatud iseloomuomadused avalduvad (ma ei usu ka seda, et mõni on inglina sündinud, mingi osa halba on meis kõigis). Nõukogude aja üks paratamatus oli ka see, et oma haridus- ja karjäärivalikutes ei olnud inimesed vabad (võrreldes tänapäevaga, mitte absoluutse vabadusega siis, seda niikuinii ei eksisteeri). Mida tunneksid sina, kui võimete ja huvide poolest sobiksid ülikooli, aga maandud hoopis väikekolhoosi? Mida sa teeksid, kui peaksid olude sunnil igal aastal sünnitama, sest muud vahendid pole lihtsalt kättesaadavad? Jah, mõned inimesed hävitavad ennast, aga väga paljud hävitavad ka kõiki teisi enda ümbert.

Kas seda saab ainult kultuuri teisenemisega seletada, et tänapäeval lastekasvatus enamasti teisiti käib kui toona? Ma mäletan selgesti, kuidas mulle tehti selgeks, et ma peaks õnnelik olema, et mind kodus ei peksta - teised vanemad teeks küll nii. Mingist hetkest mäletan ka seda, kuidas mainiti, et maal ikka veel pekstakse, linnas enam mitte. Linnas olid korterid, seinad kostsid läbi? Hiljem, täiskasvanuna asja uurides olen aimu saanud, et kõik see oli üldjoontes ka tõsi. Tõepoolest, enamikku peksti. Ja enamiku nahatäite põhjuseks oli pigem lapsevanema jonn ("sa ei teinud seda asja nii, nagu mina tahtsin"), kui mingi tõeliselt kohutav väärtegu, mille laps sooritanud oli. Pigem olid lapsed ventiiliks, kättesaadav ja legaalne vahend pingete maandamiseks. Enamasti peksis ema või siis isa ema mahitusel. Noh, isadel oli muid legaalseid ventiile veel, millega pingeid maandada (joomine).

Ses osas me oleme ju ometi tänapäeval arenenumad?! Või noh, enamasti põhjustab käitumise muutumise (vt ka eelmist postitust hügieenikommetest) mitte üldine teadlikkuse kasv (laste peksmine on halb ja neid traumeeriv) vaid hirm üldsuse hukkamõistu ees (nad peavad meid barbariteks kui tuleb välja, et me lapsi peksame, kuigi iseenesest peaks ja võiks). Äkki ikka on kibestunud ja oma elus pettunud täiskasvanuid praegu kuidagi vähem? Aga miks peaks, nõukaaegsed režiimi poolt seatud piirangud võib ju hõlpsalt asendada isiklike purunenud unistustega? Osalt kindlasti nii ongi, aga ma ikka panustaks sellele, et võimaluste avardumine tõi kaasa ka muutuse positiivsuse poole.
Vähemalt lastekasvatuse valdkonnas.

Samas ma ei tea ju tegelikult mitte midagi, sest see on valdkond, millest räägitakse väga vähe, see on iga pere siseasi, seda ei arutata, ei kommenteerita. Said ju ka tollased lastepeksjad aru, et see pole asi, millega seltskonnas praalida.

Kolmapäev, aprill 25, 2018

Räpane ja haisev

Tänu Mae haaravale tutvustusele asusin ka ise lugema H. Pärdi "Eesti argielu" ja ütleme nii, et kohati on see minusugusele empaat-esteedile ikka karastav lugemine. No eile näiteks panin raamatu ikka korraks käest, sest süda läks pahaks ja suhu tuli s*** maitse (see tädi, kes end vetsus näpuga pühkis ja osatas, et muid vahendeid kasutavad pirtspersed).

Lugeda saate ise ka, ega see mingi šokiraamat ei ole, mind pani ta aga mõnesid asju ümber hindama. Näiteks olen ma alati arvanud, et vastikustunne räpasuse, haisude jms osas on instinkt. Olen justkui kuulnud, et rasedatel areneb tugevam lõhnataju välja just sel põhjusel, et endale mitte midagi roiskunut sisse süüa (ilmselgelt teavad ka instinktid, et naine ilma lapseta pole midagi väärt?), mõtlesin, et küllap see on muudelgi nii. Kuigi jah, olen imestanud, kuidas inimesed istuvad bussis mõne haisukoti kõrval nii et silm ka ei pilgu, mina samal ajal tunnen, kuidas sissehingamine tapab ja silmist jookseb vett. Ju olen hoopis mina erandlik. Või on inimesi nii 50-50 - ühed, keda räpasus häirib ja teised, keda mitte. Eks oli ju seal Pärdi raamatus samuti enam-vähem samast ajaperioodist erinevaid näiteid. Siiski, see mismoodi elati taludes, tundub (vist) praeguse aja inimestele ikka absoluutselt talumatu. Ja see muutus on toimunud ju nii lühikese ajaga! Hämmastav.

Teine asi, mida ümber hindama asusin oli karjamentaliteet. Eks see nimi peaks juba vihje andma, aga mulle millegipärast tundus, et see "kõik peavad olema ühesugused" on kuidagi nõukaaja ja vahistamishirmuga seotud. Külaühiskonnas oli see tendents aga vaat et tugevamgi ning raamatus lisatakse, et homogeensus (võõras vs oma) on just hõimuühiskondadele omane. Loogiline muidugi. Ma ise ilmselt nii kaugele ei mõelnud lihtsalt. Libahundi Tiina ometigi!

Huvitav on mõelda, kui palju meie juurtest avaldub siiski ka tänapäeva inimestes ja kui palju me sellest hoolimata muutunud oleme. No ja see ka, et ega see evolutsioon pole sirgjooneline olnud ju. Antiikaaja termid vs must keskaeg. Kuhu need inimlikud omadused (puhtusepidamine praeguse aja normide järgi oleks justkui üldinimlik) kadusid nii? Huvitav märkus raamatus on see, et kui muslimid Euroopasse tungisid, siis nendel oli kombeks end (usulistel põhjustel) sageli pesta, kuna aga kristlased vastandusid muslimitele, leidsid nad, et ka see pesemise komme on neile võõras ja vaenulik, seega õige kristlane oli toona vastukaaluks võimalikult räpane. Pigem siis kultuuriline fenomen kui mingi üldinimlik loomadest eristumine. No mõelge, kuidas seda loomadest erinemist puhtuse puhul just eriti toonitatakse - "must nagu siga", "tuba must nagu laut", kuigi tegelikult suur osa loomi hoolitseb vägagi enda ja oma ümbruse puhtuse eest. Muuseas, omal ajal olla sead "hoolitsenud" välikäimlate puhastamise eest (jälle see okserefleks annab endast märku...)  - äkki peetakse neid seetõttu räpasteks loomadeks? Iseenesest siga ju must loom pole. Et siis jälle meie vs nemad suhtumine inimese poolt: meie hõim - inimesed, teised hõimud - loomad, mitte aga otseselt loomariigist eristumise mõttes vahetegemine.

Ega puhtuse pidamise peamiseks motivaatoriks olevat ju ka olnud teiste hukkamõist, mitte mingid objektiivsed põhjused. Kui räpasus peaks taas moodi tulema, küll me siis kõik pesemise kenasti ka ära unustame ja kuulutame, et see ongi inimese loomulik olek ja instinkt, pesemine on loomuvastane. Inimene tundub olevat rohkem kultuuriline konstruktsioon kui mingi ühesuunalise bioloogilise evolutsiooni tulemus. Ei arene me sihiteadlikult paremaks, targemaks, puhtamaks. (Ma saan täiesti aru, et ilmselt on enamik inimesi ammu selle peale tulnud, ma lihtsalt enda jaoks sõnastasin ära...)

Neljapäev, aprill 19, 2018

Kuidas oma elu keeruliseks elada - minu stiilis

Mis on teie meelest selline igapäevane tegevus, milleta ei saa, aga mis on ometi tüütu ja aeganõudev ning takistab teid tegelemast sellega, mida tegelikult tahaks? Millele te suure osa oma elust raisanud olete? Ma avastasin enda "piduri" ja see oli tegelikult päris üllatav. Vahemärkusena mainis kunagi üks mu teismeea sõbrannadest, kuidas tema meelest oleks ideaalne, kui söömise saaks asendada mingil kujul vajalike toitainete manustamisega. Ma loodan, et see oli tal mingi läbimõtlemata avaldus, sest no söömine ju, see on ikka pigem nauding kui toitainete manustamine. Äkki tal tehti kodus halba toitu lihtsalt? Sunniti teda ennast seda tegema? Ta polnud head toitu saanud - ega toona ju peeneid restorane meil väga ei olnud?

Mina ei tahtnud aga sugugi söömisest või isegi toidutegemisest rääkida, hoopis proosalisem asi tuli meelde, nimelt juuste pesemine. Ma pesen pead üle päeva. Ma ei kujuta ette, et ma peaks seda igapäevaselt tegema, sest praegu on nii, et esmaspäeva õhtu on vaba, teisipäeval aga kuhugi minna ei saa, sest juuksed on mustad ja vajavad pesu, seejärel mitu tundi kuivamist (suvel seda probleemi õnneks pole, saab ka märja peaga õue minna). Kolmapäev on jälle lust ja lillepidu, neljapäev aga kinni. Reede jee! Laupäeval, kui on ennelõunale mingi käik planeeritud, tuleb ärgata võimalikult vara, et juuksed ära kuivaksid, eriti nõme on seda teha siis, kui reede õhtul kauem kuskil väljas oldud. Kui kuhugi minekut pole, saab laupäeval rahulikult magada, aga üldiselt tähendab see seda, et väljaminek on ikka takistatud, sest juuksed on ju mustad. Õhtul pesemine on ka üsna mõttetu raiskamine, sest pühapäev on niikuinii saunapäev, mis tähendab, et õhtupoolik on sellele reserveeritud ja välja ei saa. Ja te imestate, kust ma selle aja võtan, et raamatuid lugeda - ma kuivatan juukseid!

Juuksed on mul pikad ja paksud, kuivavad õudse aja. Lõigaku ma maha? Mulle ei sobi lühikesed juuksed, olen proovinud, lisaks on nad mul nii paksud, et lühikese lõikuse puhul peaks ma iga kord mingi soengu tegema või mõnd möginat pähe uhama, sest vastasel juhul näen ma välja nagu elektrit saanud heinasaad. Pealegi jätaks mu mees mu siis maha. Ei naera, sõbranna jäeti vikerkaarevärviliste afrode pärast maha, päriselt. Mitte et mu mees nii pealiskaudne oleks (ma loodan, eks), aga ma tean, et talle oleksid lühikesed juuksed murekoht.

Imelik on kuulata, kui inimesed räägivad, kuidas mul on vedanud, et sellised toredad pikad ja paksud karvad peas kasvavad, mõelda vaid, saan nendega igasugu soenguid teha ja puha. Oskaks ma siis! Ma ei oska nende karvadega midagi ette võtta! Ja alati kui juuksuris tuleb juttu mingist toredast lõikusest või soengust, mida mulle teha annaks, siis ma küsin, et aga pärast kodus, kuidas ma siis seda asja hooldan, saan vastuseks, et oi, ega ilma hoolduseta ei saa jah, aga näe, meil on siin tooted - see ja see - pane pähe, näed välja nagu salongist tulnud. Krt, ei näe! Ma olen ostnud neid potsikuid, ma ei oska, ma olen absoluutne 0 igasuguses käelises tegevuses, noh. Kõige hooldusvabamad on siiski lihtsalt pikad juuksed, mis oma raskuses allapoole hoiavad, mitte ei tiri sajasse suunda nagu lühikesed (mul). Ok, päris kiilas oleks ka variant, aga ma tõesti tegin seda testi joonlauaga, kus pidi vist lõua ja kõrvanibu vahelise pikkuse ära mõõtma ning isegi see ütles, et ei, sulle lühikesed juuksed ei lähe.

Minu tegelik probleem ei ole ju aga juuste pesemine, see võtab mõned minutid, vaid hoopis nende tundide pikkune kuivamine. Ja teate mis, mul tuli eile pähe, et teised inimesed vist teevad seda asja kuidagi teisiti. Neil on vist föönid ja nad kasutavad neid! Heureka! Föönid on kahjulikud, kuivatavad juukseid ja muu selline, aga aega aitaksid nad kokku hoida. Äkki peaks proovima seda asja? Ainus asi, et ka föönid on kergelt käsitööhõngulised - nimelt kui mina föönitan, siis on tulemuseks taaskord heinasaad. Kui föönitab juuksur, on juuksed pärast sirged ja siledad ning selle asja nimi on "föönisoeng", isegi raha küsitakse sellise eest. Ma tean, et peaks vist ülevalt alla suunama õhujoa ja rullharjaga tirima, aga mu meelest on märgade juuste kammimine nende surm. Miks peab see elu nii raske olema??!!

Ma olen aru saanud, et suure osa naiste jaoks on juuksed võimalus. Mõned inimesed mässavad oma karvadega rõõmsalt tunde ja naudivad seda. Minu jaoks on juuksed üks tüütu kohustus. Mul on muuseas üks tobe harjumus ka, nimelt krutin ma sõrmede vahel parema peapoole juukseotsi. Sealsed karvad on mul mitu sentimeetrit lühemad. Juuksur alati imestab, et mida ja miks ma ometi teen. Ma ei oska teisiti mõelda ega keskenduda. Nüüd hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis alateadlik kättemaks?

Kolmapäev, aprill 11, 2018

Kohustuslik vaba aeg lastega

Mõni aeg tagasi räägiti mitmes blogis sellest, kuidas mõnel on kogu aeg kiire ja nüüd lugesin ma aja teemal üht väga huvitavat raamatut Stefan Kleinilt, kelle raamatud üldiselt kipuvadki põnevad olema. Igatahes soovitan lugeda "Aeg. Aine, millest koosneb elu", üldiselt see küll vaid kinnitab neid arusaamu, mis mul ennegi olid (näiteks seda, et ajapuudus on legaalne põhjendus tegelikule motivatsioonipuudusele) ja on osaliselt vananenud (aga selle tõttu ka rohkem ettenägelikuna tunduv, no näiteks räägitakse raamatus palju sõltuvusest e-maile jälgida, mis nüüdseks on ju asendunud veelgi üldisema sõltuvusega nutiseadmest FB voogu vaadata). Relatiivsusteooriat pole ka veel keegi mulle nii lihtsalt ära seletada suutnud (ma loodan, et see ei peleta nüüd mõnda hoopis raamatust eemale...).

Kirjutama ajendas mind aga hoopiski üks uuring ja selle tulemused, mis raamatus ära toodud on. Nimelt intervjueeris Prantsuse sotsioloog Nicola Le Feuvre 150 ema, et uurida välja, mis on nende meelest "vaba aeg". Ta avastas, et see mõiste sõltub tugevalt vastajate haridusastmest. Madalama haridustasemega naistele, sõltumata sellest, kas nad töötasid või mitte, tähendas vaba aeg aega koos oma lastega - nendega mängimist, kohvikusse minekut vms. Töölkäimine tundus neile tüütu kohustusena, mis hoidis neid eemal ajast koos lastega.

Kõrgema haridustasemega naised ütlesid, et ka neile meeldib lastega koos olla, kuid nägid seda kohustuse, mitte vaba ajana. Vaba aeg oli nende jaoks üksi või partneriga veedetud aeg. Samuti nägid need naised töös vaheldust, mitte kohustust.

Põhjendusi sellisele erinevale suhtumisele välja toodud ei oldud, sest taheti lihtsalt näidata, kuidas ühte ja sama tegevust "laste eest hoolitsemine" võib näha nii kohustuse kui vaba ajana, samuti ka tegevust "kutsetöö". Esmalt oli selline vahe just seoses haridustasemega mulle üllatav, siis hakkasin seletusi välja mõtlema.

1. Madalama haridustasemega naised on sunnitud tegema vähem rahuldustpakkuvamat tööd. Ja vastupidi.
2. Naised, kelle eluunistuseks on olla ema, ei pinguta nii väga hariduse ega parema töökoha nimel. Seevastu karjääriunistus tavaliselt pereelu ei välista (sellist mõtlemist lausa taunitakse - karjäär võib olla, aga ema pead olema!).
3. Madalam haridustase on seotud konservatiivsusega ja seeläbi jäigemate soorollidega. Pered, kus hinnatakse haridust, ei kipu naisi ainult emadena nägema. Kui naine võrdub alati ema, siis saabki tema vaba aeg olla ainult koos oma lastega, muul juhul on naise vaba aeg tema enda aeg.
4. Kõrgema haridustasemega naistel on laiem silmaring, nad unistavad suuremalt ja teavad soovida ka muid meelelahutusi lisaks lastega tegelemisele. Madalama haridusega naine ei pruugi osata unistadagi teatriõhtust, väitlusseltsist, reisimisest jne.
5. Madalama haridustasemega naisel pole finantse, et suurelt unistada (parem kui ta seda ei tee ja lepib oma hingerahu huvides jäätisega liivakastiäärel). Kõrgema haridustasemega naisel on kõrgemad nõudmised vabale ajale, sest ta saab seda endale lubada.

Tegelikult raamatus hiljem ka räägiti sellest, kuidas paremad võimalused teevad inimese pahatihti rahulolematuks. See oli seal küll rikaste kontekstis ja stiilis, et "seisus kohustab" - sa pead kulutama oma aega igasugu luksusega ja positsiooniga seonduvatele tegevustele (a la teenijad, heategevusõhtud, erinevad kohtumised). Muidugi sa ei pea, aga väga suur osa inimesi läheb sellise seisuse survega kaasa, eks sellest ka need mõttekäigud, et mida vähem asju, seda muretum elu.

Omalt poolt lisaks, et "kvaliteetaeg koos lastega" sõltub kõvasti ka lastest ja nende vanusest. Lastega koos veedetud aeg ei ole alati kohustus, kuid ometi leidub vaba aja veetmise võimalusi, mida on rahuldustpakkuvam veeta lasteta, üsna loogiline mu meelest. Lastega veedetud aeg parima meelelahutusena tundub siiski nišitoode ka naiste puhul (konservatiivide kurvastuseks) ja samas oleks karm selles alati ja ainult kohustust näha.


Teisipäev, aprill 03, 2018

Saaks lihtsalt jonni ajada

Eile siis saime viimase hoiatuse Telialt, kaua võib kannatada, mismõttes te uutmisega kaasa ei tule? L. oli neilt varemgi kõnesid saanud, et vahetage ometi oma iganenud pakett uue Telia TV vastu ära, aga ta vastas alati nipsakalt, et ei taha, meile meeldib just see vana. Esimene variant sellest uuest Telia TV-st oli näiteks selline, et puldil puudusid muud klahvid peale ühe suure nupu, millega siis menüüdes ringi surfata, selline asi nagu numbri järgi kanali valimine puudus üldse. Sellest veast said nad õnneks ise ka peagi aru, aga põhiline on see, et meil pole seda uut "kellade ja viledega" varianti lihtsalt vaja. See surutakse peale põhjendusega, et kaasajastame, kuigi iseenesest midagi katki ei ole. Lisaks tuleb kõik seadmed välja vahetada ning see on tülikas ja raha küsitakse otse loomulikult ka.

Põnev oli aga kirjas see, et Telia väitel on 99% klientidest juba uue Telia TV poolt "otsustanud". Huvitav, kas tõesti õnnestus meil selle viimase 1% kangekaelsete hulka kuuluda? 1. maist pannakse nüüd pood kinni ja kui ikka ei taha, eks siis lõpetage leping ära - lausa ilma leppetrahvideta! L. irvitas selle peale, et mismõttes - leppetrahvideta? Tahate öelda, et tv lepingu ülesütlemisel tuleks muidu mingit leppetrahvi maksta või? Tegelikult sellist asja ei ole, aga nüüd justkui tehakse omaarust teene ja pakutakse leppetrahvivaba lepingu lõpetamist.

Mis ma siis nüüd head saan selle kaasajastamise tulemusena? Midagi ei saa. "Salvestamisvõimalus ja Lastejaam tuleb eraldi tellida". L. küll väitis, et salvestamisvõimaluse tellimine on tasuta, aga mulle tundub see kahtlane, sest miks ta siis juba vaikimisi sees pole, kui ta niikuinii tasuta oleks? Ega ma ei salvestaks ka, ETV ja ETV2 kodukalt saab niikuinii filme järelvaadata ju. Kas oli nii, et muude kanalite saateid saab salvestamise puhul reklaamivabalt vaadata? Ma reklaamide pärast muid kanaleid vaadata ei suuda. Kuigi ega ma vist ei vaataks niikuinii. Võõrdunud olen. Teadlikult võõrutasin, sest kui ma vaataks telekat, teeksid seda sama ka lapsed ja esiteks ei saa laste kõrvalt telekavaatamisele keskenduda ning teiseks ei taha ma, et mu lapsed mingit mitteeakohast jama vahiksid ja pärast a la Padjaklubi fännid oleksid. Lapsed vaatavad telekast lastesaateid, L. vaatab hilisõhtuti välismaiseid kanaleid, ma ise vaatan mõnikord, kui kõik teised magavad või kodus ei ole, muusikavideoid. Ükspäev oli meil üks teismeline külas, tulime koju, tema istus kinnise teleka ees, ninapidi telefonis - ma eeldan, et noorema põlvkonnaga nii lähebki ja telekas jääb pensionäride meelelahutuseks.

Ma olen täna üldse kuidagi vastalises tujus. Hommikul oleks mind äärepealt alla aetud, pistsin siis kisama, et "liikluseeskirju ei tunne vä?!", teine pool siis selgitas oma vaatanurka, mõtlesin natuke ja tekkis tunne, et hoopis temal vist oli õigus...Kes neid eeskirju ikka kõiki mäletab ja üleüldse - mitte ühelgi teisel autojuhil sellega probleeme olnud ei ole, mis sest, et võib-olla neil oleks ka olnud õigus üle mu varvaste sõita. Varsti olen nagu mu vanavanaema: "Ega ta alla mind ajada ikka ei või!" Konflikt lõi vere käima vähemalt. (Mitte et ma teadlikult liikluseeskirju rikuks ja risti-rästi autode vahel jookseks, ma olin lihtsalt päris kindel, et selles situatsioonis oli minul õigus, aga vist ei olnudki).

Pühapäev, aprill 01, 2018

Seltsimees laps

Käisin siis ka eile kinos, vahetult kirjutada ei saanud, sest pea valutas sellest nutmisest. Mu kõrval istus üks suur vana mees, kes ka kahtlaselt kõõksatas vahepeal ja selle koha peal, kus väike Leelo sinimustvalge medali endale kaela jätab, kui Varik majja astub, ohkas ta lausa kuuldavalt. Teisel pool istus üks kohalik macho, kes ka kahtlaselt tihti ninaga tõmbas, aga ma viisakusest ei vaadanud, kas tal oli lihtsalt nohu või tõesti on ka tema sisimas tundeinimene. Ehk siis jah, käisin üksinda kinos ja vahelduseks oli päris hea teada, et ma polegi ainus piripill.

Aga filmist siis. Ma ilmselt muidu ei kirjutaks, aga Indigoaalane tahtis teada. Huvitav, et meil on sama lähtepunkt - raamatud loetud, aga aastaid tagasi, ent minu jaoks varjutas see fakt filmi päris kõvasti. Raamat oli lihtsalt nii palju parem. Ma saan aru, et filmis ei saagi edasi anda kogu seda nüansirohkust, väikesi sündmusi, kuid ma küsiks ka pigem nii nagu filmi lavastajalt juba on küsitud: "Kuidas sul õnnestus nii naljakast raamatust nii tõsine film teha?". Mitte et raamat ei oleks ju ka tegelikult naer läbi pisarate olnud, aga sealses tekstis oli seda soojust minu jaoks rohkem. Iseasi nüüd muidugi palju seda enda mälu usaldada saab, äkki lihtsalt "siis oli rohi rohelisem" efekt.

Mis veel? Helena Maria Reisner mängib ikka ülihästi, aga Tambet Tuisk Leelo isa rollis oli minu jaoks veidi kentsakas. Eks ikka sellepärast, et raamatut lugedes kujutasin ma isa hoopis teistsugusena ette. Tuisk seostub mulle siiski hoopis enam negatiivsete tegelaskujudega. Kusjuures ise ta ütleb Sirbi intervjuus, et "Tahakski soovitada, et vaadake kõigepealt ära „Mina olin siin“ ja siis tulge vaatama „Seltsimees last“." Just see "Rass-Rass - pederast!" ei tahagi mul meelest minna. Puhtalt minu probleem muidugi.

Lähtun nüüd teemadest, mida Indigoaalane puudutas. Pioneerid - minu jaoks seostub pioneerinostalgiaga kõik suur ja võimas, "Seltsimees lapse" maakooli pioneerisalgakeses minu jaoks midagi sellist paeluvat ei olnud. Samas ega nõuka-aeg ei olnud ju mingi pikk ühtne periood, viiekümnendad on mulle ju tegelikult võõrad, sellest ajast ei tea ma midagi, raamatute põhjal oli tollane aeg kõvasti karmim kui hilisem "sula" periood, millega minu vanemate pioneerilood alguse said.
Kuna mul käis laps seda filmi klassiga vaatamas, siis oskan nimetada ka kohad, mis talle selgusetuks jäid ja minupoolset selgitust vajasid - Einole pakkide saatmise teema ja see, kuidas Leelo ema lõpuks ikkagi koju sai (Stalini surm nimetatakse filmis ära, aga temale ei öelnud see "kood" midagi).

Venelased - vot see on natuke keeruline. Mulle tundus filmi algul, et mu ees istuvad kaks vanemaealist naist räägivad omavahel vene keeles. Peale filmi kuulsin, et ikka eesti keeles, tundsin millegipärast kergendust. Mu ema ja vanaema pidasid kõiki venelasi ja slaavilikku halvaks ja seda avalikult. Vanaema mees, emaisa sai Siberist tagasi samuti koos Stalini surmaga ja ega sellega tagakiusamine ju ei lõppenud. Kui mõni venelane millegi positiivsega hakkama sai, siis nenditi, et jah, mõni võib ju olla, aga see on vaid erand. Samas mu vanavanaema, tsaariaja laps, rääkis venelastest hästi, sest ta venna pruut olnud venelanna, imeilus lahke blond naine. Nagu ikka põhinevad kõik meie järeldused suurtel üldistustel isiklike kogemuste pinnalt...Mina kartsin seepärast lapsena venelasi väga, igasugu hirmujuttudele vanemalt põlvkonnalt lisandusid taasiseseisvumisele eelnenud pinge ja oht, et linna saadetakse vene tangid. "Vene sõdurile ei tohi kunagi silma vaadata, siis ta laseb su maha!" rääkisid suuremad tüdrukud teadjalt. Hiljem, venelastega päriselt kokku puutudes sain aru, et inimesed nagu teisedki, nende maailmapilt on neile samuti rinnapiimaga sisse kasvatatud, eks nad sageli veidi teise "mentaliteediga" on, aga mis parata. Eesti venelase nahas olla ei tahaks, raske oleks. Seepärast mind vast natuke ehmatabki see "tiblatamine" - liigse empaatia probleem.

Filmi kontekstis võib ju veel küsida, et kas vene rahvus tegi kellegi "tiblaks"? Kuritegeliku režiimiga jooksis kaasa ju ka osa eestlasi - Paul Varik ei olnud venelane.  Kommunistlik režiim (ka Hiinas, Kambodžas) hävitas kõige rohkem oma rahvast, natsid seevastu aga teisi. Miks ei arvata, et sakslased kui rahvus on üdini halb? Saksamaa tunnistas tehtud vigu, venelased pole seda kunagi teinud. Veel olen kuulnud, et pahad polnud mitte päris-venelased, vaid need igasugu "kitseni***jad", kes steppidest siia saadeti ning kes kultuuri näinud polnud. Võta siis kinni.
Ehk siis ma ei usu, et mingi rahvus on halb. Asi on Venemaas, mitte venelastes. Kas nii saab olla?
Tulles aga praeguse aja konteksti, ma ei poolda kindlasti kõigile kodakondsuse andmist, vene keelt teiseks riigikeeleks vms. Ma usun, et ilma Vene propagandamasinata oleks ehk veidi lihtsamalt läinud, aga praegu on meil tegelikult suur seltskond identiteedita rahvast. Venemaal ei oota neid tegelikult keegi, sealset olukorda teades ei soovigi nad sinna, kuid nad ei tunne ka mingit seost Eesti Vabariigiga, sest neile on kogu aeg pähe taotud, et see on mingi ajutine moodustis, kus nende kui suurrahva õigusi ahistatakse. Ma ei oska muud teha, kui kaasa tunda. Jah, need impeeriumimeelsed sõjaväepensionärid surevad maha, aga mida võtta ette idast tuleva propagandaga? Ma ei tea, mis tundega vaataks filmi eesti-vene laps, kas ta tunneks kaasa eestlastele või hoopis trotsi oma rahvuse pahadena kujutamise pärast? Kas mu meelest oleks pidanud olema "poliitiliselt korrektne"? Ei, elu ongi keeruline, kui asja mõistusega võtta, peaks sellest solvumisest üle saama.