Esmaspäev, juuni 29, 2015

Omanikuta naine

Daki jagas mõni aeg tagasi sellist huvitavat koomiksit. Ahistamisest siis. Sellest, kuidas ahistamine on sisuliselt võimu näitamine selliste meeste poolt, kes arvavad, et avalik ruum ning selles liikuvad naisinimesed kuuluvad nende kontrolli alla. Välja arvatud siis juhul kui naisinimene liigub juba koos mõne teiste meesinimesega ehk on siis juba korralikult kellegi kontrolli all. Kohe meenuvad šariaadiseadused, kus asjad just nõnda korraldatud ongi. Naine olgu alati mehe kontrolli all, mitte ärgu siiberdagu omapäi ringi. Mulle tundub, et meil siin on tänavaahistamist siiski üsna vähe. Minule on rõvedaid kommentaare poetanud ainult üksikud purupurjus eluheidikud, kellel niikuinii midagi kaotada pole. Sellist konsensust, nagu oleks tänaval liikuvale naisele järele karjumine midagi normaalset, meie ühiskonnas ei ole. Kunagi Itaalias käies oli küll šokk, sest seal isegi lihtsalt ei röögitud, vaid tuldi võimalusel ka kätega katsuma. Seda muide ainult juhul kui meessoost saatja jäi sinust paar sammu liiga palju maha. Ja Itaalia on ju ometi Euroopa riik. Võib ju öelda, et lihtsalt kuumaverelised poisid, aga tegelikult oli see hirmuäratav. Samas ei salga üldse, et seltskonnas oli ka vähemalt üks inimene, kellele säärane tähelepanu meeldiv tundus. On ju palju neid, kes leiavad, et "komplimentide" eest peaks hoopis tänulik olema, aga millegipärast usuvad need inimesed vist, et järele hõigatakse vaid platoonilisi kommentaare stiilis "Küll sa oled ilus!" Tõde on see, et enamik "järelhüüetest" kannab endas siiski vihjet hoopis labasematele soovidele. Kui sa oled neid kuuldes ebakindel 14-aastane, võib meestest päris õõvastav arvamus tekkida, või siis iseendast, kui räpasest olevusest, kes meessoos vaid sääraseid mõtteid tekitab.
Ma toonitan taas, et õnneks on meil siin säärased mehed suures vähemuses. Samas jagas üks tuttav alles hiljuti "naljapildikest", kus anti teada, et naisel peab olema üks omanik, muidu on tegemist ühistranspordiga. Lihtsalt naljakas, eks? Miks mitte jagada? Oeh, mul lähevad kohe käed higiseks sellise õuduse peale. Mis kuradi "naise omanik", mis mõttes? Jagaja oli kindlasti täitsa normaalne eesti mees, kes eelistab monogaamiat ega peksa kodus oma naist, armastab konservatiivseid väärtusi ning on tubli töömees ja hea isa. Tema ei tule selle pealegi, et keegi nüüd nalja peale solvuda võiks. Mingi feminist oled vä?
Mis mul siis viga on, ah? Ei tea, aga see viga on mul juba väiksest peale. Mäletan, et üks esimesi mulle tõeliselt muljet avaldanud laule oli Anouk'i "Nobody's wife". Muidu mulle tema looming väga ei istu, selle laulu puhul jäi kõrva just sõnum. Kuidagimoodi kriibib sellest alates ka see abieluteema. Ei tahaks nagu olla kellegi naine, võtta kellegi nimi ja olla siis proua see-ja-see. Õnneks minusugust keegi naiseks ei taha kah. Mulle sümpatiseeris kunagise kirjasõbranna pulm, kus ta viis oma mehe altari ette, koera kaelarihm ja kett kaelas. Ei õigusta meesteahistamist, usun, et mees oli ikka sellise lahendusega päri.
See selleks, kõige häirivam on minu meelest ka mainitud koomiksis ära toodud stiil rääkida naisest, kui mõnele mehele kuuluvast objektist. Mäletan siiamaani juhtumit kui astusime eksiga taksost välja ning taksojuht ütles talle, et "sa peaksid õpetama oma naisele, kuidas ust normaalselt kinni pannakse!" Sest noh, mina olen ju mõttetu emane olend, kellega rääkimiseks ennast alanda ei tasu. Ütle mulle kasvõi, et raisk, õpi ust kinni panema, ja see oleks vähem solvav olnud. Õnneks olen aru saanud, et enamik taksojuhte ja turvamehi kuulubki mingisse eristaatusega gruppi, kelle jaoks naiste alandamine on eraldi meelelahutus.

Kolmapäev, juuni 17, 2015

Raamatud, milles ma ennast ära ei tundnud

Viimasel ajal on kuidagi järjest kätte sattunud raamatuid, millega end ebamugavalt tundnud olen. Võib-olla on asi hoopis minus ja mu meeleoludes, sest varasemalt on juhtunud ka nii, et iga raamat, mille kätte võtnud olen, on šedöövriks osutunud. Igatahes mõtlesin natuke arvustada ja rääkida sellest, mis mulle vastu on hakanud.
Kõigepealt lugesin Elena Ferrante romaani "Üksilduse päevad". Goodreadsis on sellel väga kõva keskmine hinne ning ka arvustusi leiab sealt enamjaolt selliseid, mis algavad sõnadega "Amazing!" või isegi "Masterpiece!" Elena Ferrante on muuseas psudonüüm, tegemist on kirjaniku või hoopis kirjanike ühendusega, kellest pole ühtki fotojäädvustust ning ka intervjuusid "Elena" ei anna. Itaalia kirjanduse üks põnevamaid kujusid, kirjutatakse. Mulle jäi Goodreadsist silma vaid üks negatiivne arvustus, kus öeldi umbes nii: "mida rohkem ma lugesin, seda enam tundsin, et kõik need tegelased võiks maha surra ja ainult koer elama jääda!" Ehk siis väike spoiler - koer sureb raamatus ära. Lugu iseenesest on eluline - mees jätab naise ja kaks last maha peale 15-aastast kooselu ning lippab minema endast tunduvalt noorema armukesega. Naine on end perele pühendanud, pole tööl käinud, tal pole sõpru ega hobisid, pole ime, et lahkuminek ta maailma segi lööb. Siin aga kõik ilmne ka lõpeb - nimelt läheb see naine ikka kohe päris sassi omadega, ei saa enam igapäevaelugagi hakkama, näeb mingeid hallutsinatsioone, unustab kõik asjad ära ning rapsib segasena ringi. Mulle ei tundu see kuidagi tõenäoline - ma saan aru kui inimene on kurb või vihane, aga niimoodi? Ainuke arusaadav koht on minu jaoks see, kus ta mehele tänaval kallale tungib - endaski lõi kättemaksutuluke lõkkele, et no anna talle nüüd! Viruta käekotiga! Ise ma muidugi nii madalale ei laskuks, aga teisi on ikka hea ässitada. Ma ei saa aru, mida need kiitjad selles raamatus näevad. Keegi julges veel osatada, et näe, Ferrante suudab paarisajal leheküljel ära öelda selle, mida Murakami kuuesajal nämmutab, aga ikka öeldud ei saa. Murakamit on mu meelest hea lugeda, ta räägib üldinimlikest asjadest, Ferrante aga näitab lihtsalt üht erandlikku juhtumit. Või siis tõesti paistabki selline kokkuvarisemine täiesti normaalse loona? Hakkas veel silma, kuidas mõned lugejad leidsid, et oli "jube lugeda, kuidas peategelane jättis oma lapsed hooletusse". No sellest ma ei saa üldse aru - lapsed olid 10 ja 7-aastane ning ta jättis ühel korral neile õhtusöögi tegemata! Ma kujutan ette, et nii vanad peaks ka ise endale võileiba teha oskama. Üldse on lapsed selles loos oma vanuse kohta jube infantiilsed, seda olen muide ka mõne teise välismaise kirjaniku teostes märganud. Meil siin pole veel normaalne, et kuni teismeeani peaks ema kooli kõrval valvama ja lusikaga putru suhu panema. Raamat lõpeb veel eriti "toredalt" - tädi leiab esimese ettejuhtuva mehe, kes talle üldse ei meeldigi, ning paneb sellega leivad ühte kappi. Ahjaa, sellele eelneb seksistseen, mis on minu jaoks üks kõige häirivamaid, mida olen lugenud. No ja ma olen neid ikka lugenud :) Panin Goodreadsis raamatule ühe punkti, ei meeldinud.
Järgmiseks sattus kätte John Burnside´i "Uppumiste suvi". Alustasin ja mõtlesin - kui ilus raamat, kuidas küll on selle keskmine hinne Goodreadsis madalam kui Ferrantel? Ilus oli kõik täpselt niikaua, kuni jõudis kätte aeg süüvida peategelaste hingeellu. Üksikema kolib Põhja-Norra pea inimtühjale saarele koos oma samasuguse üksiklasest tütrega, kelle silmade läbi lugu siis ka jutustatakse. Või no, mis jutustatakse, püütakse jutustada, kogu aeg on teemaks see, kuidas "tahtsin küll midagi öelda, aga ei leidnud sobivat hetke", "tundsin, et ta tahab midagi öelda, aga ei küsinud, mis see oli, muidu oleks lummuse lõhkunud" jne. Oi, ma vihastasin selle ennast täis plika peale! Tee suu lahti ja räägi, mitte ära eelda igasugu asju. Teisi paika panema oli küll kõva mutt, aga ennast ja oma ema pidas eriliseks "diskreetsete" inimeste tõuks, kes on igapäevaelust eemaldunud ning tegelevad vaatlemisega. Ses suhtes oli loos mainitud Narkissose müüt isegi omal kohal, sest mina neid just oma naba imetlejatena nägingi. Raamat iseenesest oli hästi kirjutatud, lihtsalt tegelased hakkasid mulle vastu. Ehk oligi see kirjaniku soov? Sel juhul müts maha, mina nii ebameeldivatest tegelastest tervet raamatut kirjutada küll ei suudaks. Kui sõnastada, et mis mulle just vastik tundus oli see, kuidas peategelane end vaatlejana tundes ning teadlikult eemale hoides ikkagi kõiki teisi paika pani ja sildistas. Tekkis paralleel raamatutega autistlikest inimestest, kes elavad oma maailmas ega suuda kellegi teise suhtes empaatiat tunda. See on ka häiriv, aga tuleb mõistusega võtta, et tegemist on lihtsalt haigete inimestega. Äkki see lugu oli ka autistist tütarlapsest? Haige inimese peale ei ole ju ilus vihastada. Äkki raamat käsitleski hoopis õhkõrna piiri normaalsuse ja vaimuhaiguse vahel? Selliselt võttes täiesti meisterlik raamat.
Aga kui palju mugavamalt tunnen ma end raamatute seltsis, mille tegelastega ma ennast vähemalt mingil määral samastada suudan! Ilmselt on raamatute nagu inimestegagi - kõikidega me ei sobi ning tegelikult oleks enda enesetunde huvides targem sellistest sobimatutest mööda minna. Kuigi ilmselt laiendab see kokkupuude sobimatutega ka meie silmaringi ning mõistmist, et kõik ei ole sellised nagu meie.
Lõpetuseks mu meelest täitsa sobiv pilt selle "Kõik ei ole nagu meie"-teema juurde. Mulle õudne ja õõvastav, kellegi jaoks loogiline ja lootustandev (pilt pärit FB-st):

Teisipäev, juuni 16, 2015

Head naabrid

Ma ei ole majainimene. Kui ma väike olin, kasvasin üles eramajas ning imestasin alati nende korteris üles kasvanute üle, kes üle kõige oma maja igatsesid. Aed ei olnud minu jaoks mitte võimalus vaid kohustus, kuigi tõtt-öelda mind aias rügama ei sunnitud, kuid ilmselt ma aimasin, et mida vanemaks saan, seda tõenäolisemaks see muutub. Ega ma praegugi teisiti arva, tegelikult on aiast rõõmu vaid enam-vähem kolm kuud, hoolt aga tahab see aastaringselt. Loomulikult mõnele see meeldibki, aga mitte mulle. Niisiis olen ma väga rahul korterieluga, mida lähemal kesklinnale, seda parem. Korterit vaatama minnes näed sa ära selle suuruse, seisukorra, kujunduse ja muu sellise, kuid kahjuks jääb kõige olulisem nägemata - naabrid. Kokkusattumuse korral võid küll sattuda peretüli peale, kuid enamasti toimub kõik oluline öisel ajal, mil potentsiaalseid ostjaid külla ei kutsuta. Kunagi isegi mõtlesime, et võiks ju olla võimalus veeta öö huvialuses korteris, saaks "tõelisest elust" palju rohkem aimu kui päevasel ajal. Mina olen kortereid vahetanud kahel korral ning mõlemal korral on üheks olulisemaks põhjuseks olnud naabrid.
Minu esimene iseseisev elukoht oli Tallinnas Pelgulinnas. Väike ühetoaline korter vanas tornidega puumajas. Minu korter asuski ühe sellise tornikese sees. Ilus ja armas korter oli, asukoht samuti hea. Naabrid...Üldiselt oli meil nii, et all elasid normaalsed inimesed, va arvatud üks kaltse ja rämpsu korjav hull, kelle "hobi" ohustas kogu maja tulekahjuga, aga ülemisel korrusel olid kõik peale meie hullud. Ühel pool elas rahumeelne jota, keda kõik keskealiseks pidasid, hiljem kui ta ära suri, selgus, et tegemist oli 30 ringis noormehega. Siis oli üks kahe koeraga kuri vanamutt, kes kõigi kohta kõike teadis ning enda arvates midagi majahaldurilaadset oli. Eriti häiris teda kui keegi midagi uutmise- või remondisarnast teha soovis. No ja siis olid meie kõige lähemad naabrid, kuri kupeldaja ja õnnetu narkarist naisuke, kes end Sõle tänava bussipeatuses müümas käis. Peale iga tööotsa käis ta kodus pesemas või ma ei tea, mida tegemas, alati joostes, rauast ust tagantkäe kinni lüües. Loomulikult töötas ta ikka öösiti. Vahest lunis ta meilt valuvaigisteid, kui soovitasime arstile helistada, siis ta keeldus kategooriliselt. Keegi suri seal korteris ära ka ning selle asemel, et kiirabi või politsei kutsuda, itkes naine lihtsalt tundide kaupa kõva häälega kuni keegi lõpuks teada sai, et korteris on laip ja ise asjad korda ajas. Nende poolt sigines meile ka armas prussakakoloonia, kelle hävitamisest meie poolt erilist tolku ei olnud, sest sealpool seina seda ju ei tehtud. Kõige lõpuks avastasime, et oleme ainsad lollid, kes elektri, TV ja Interneti eest maksavad, kupeldaja oli juhtmetega veidi susserdanud ja nüüd jooksid hüved kõigile, kes soovisid ning võib-olla härra isegi teenis selle pealt. Kui me ta kätetöö omavoliliselt hävitasime üritas ta mulle tooliga vastu pead äsada, õnneks sain ukse enne ta nina alt kinni tõmmatud. Kutsusime politsei, kes andis teada, et käitusime valesti - ilma tervisekahjustust ette näitamata ei ole millestki kinni hakata.
Kolisime siis Tartusse tagasi. Korter oli tavalises viiekordses paneelmajas. Esimesed paar kuud oli idüll, siis lahvatas ülakorrusel mingi skandaal ning vaikse üksikema korteris algasid järsku ööpäevaringselt kestnud peod. Kutsusin paar korda politsei ning imede ime, nad vist saidki trahvi, sest proua tuli minuga pahandama, et ta olla minu tõttu "lampi maksma pidanud". Saabus vaikus, üksikema oli endale mehe leidnud. Vaikus kestis lühiajaliselt, sest peagi lahvatasid öid kestnud tülid, millest siis hommikul käsikäes väljuti. Mõned faktid: endisest süstivast narkomaanist krussis närvidega naisterahvas, haiglaselt armukade steroide õgiv noor boyfriend, korra käis öösel külas politsei kiirreageerimisrühm, sest kuulda oli, kuidas noorhärra madistades põrandale väänati ning naisterahvas halises, et "ütle neile, kuhu sa selle peitsid!". Joomist seal muide ei olnud, väga sportlik paar oli, alati liikusid jalgratastel. Mingil hetkel hakkas meil pistikutest vett tulema ning kui L. üles asja uurima läks, tuli välja, et naisterahvas oli imikut vannitanud. Kuidas see imik sinna tekkis, on arusaamatu, aga ju ta kuidagi suurte tülide vahel leppimisena eostati. Peale imikut suudeti kuidagi mehele isegi lähenemiskeeld saada aga see toimis vaid lühiajaliselt, hiljem käis mees ikka oma ihuvilja vaatamas, mis toimus nii, et ihuvili saadeti õue liivakasti ning üleval hakkas röökimine ning tramburai pihta. Enne ärakolimist suhtlesime sel teemal ka korteriühistu juhatuse esinaisega, kes oli majas juba aastaid elanud ning tema sõnul olevat praegune olukord ikka kordi parem aastatetagusest, mil naisterahva boyfriendide käest võis trepil peksa saada või endale süstla jalga astuda, nüüd olevat naine täitsa joonele saanud kui ainult seda närvihaiget peikat kaelas ei oleks.
Miks ma üldse naabrite teema ette võtsin, on aga see, et meie alumine naaber kolib ära. Eile kohtusime ka uue naabriga, kes viskas õhku paar kahtlust äratavat lauset. Nimelt ei olevat tema mehest muruniitjat ega muu füüsilise töö tegijat, tema lugevat-kirjutavat. L. pakkus, et "ju ta mingi blogija on". Teiseks väitis uus naaber, et nad on väga seltskondlikud inimesed, kellel käib tihti külalisi ning seetõttu otsisidki nad korterit esimesele korrusele. Mul käis kohe jõnks seest läbi. Ütlesin siis lustakalt, et niikaua kuni öö läbi tümakat ei lasta, on kõik korras. Lugevad-kirjutavad inimesed ju ei kuula tümakat? Ega ju? Äkki ma hakkan hoopis intellektuaalseid vestlusi läbi põrandalaudade kuulama? Omamoodi "Ööülikool"? Palun, palun, olge normaalsed!
Muidu me enne naljatasime, et raudselt kolib alla mõni lõbus mustlaspere. Kunagi sõbral oli selline naabriks ning ta kahtlustas, et mustlased ei maga mitte kunagi. No näiteks tuldi öösel kell kolm tema juurde videomänge laenama. "Ma ei ole rassist, aga", eks. Kunagi olime Egiptuses hotellis kuhu peale väheste eestlaste olid majutatud enamasti hispaanlased, prantslased ja venelased. Hommikul kell viis hakkas see madin, kisa ja trampimine pihta. Inimesed lihtsalt ärkasid vara ning suhtlesid omavahel valjuhäälselt. Mõtlesime siis sõbrannaga, et kas eestlane kui vagur ning uimane inimene kah kedagi niimoodi häirib? No, et mida nad on nii vaiksed ega sega kedagi? Loomulikult on ka neid reisiseltskondi eestlaste hulgas, kes poole ööni joovad ja röögivad aga ma kasutan siin üldistamist. Need hispaanlased, prantslased ja venelased häirisid meid just nimelt varase ärkamise, mitte õhtuste pidudega.

Reede, juuni 12, 2015

Kes SEE veel on?!

Eile sattusin FB-s naljaka lõime juurde. Vahepeal läks mu FB lolliks ning nüüd on mul võimalus näha oma sõprade tegevustest kas kõike või mitte midagi. Kõike tähendab siis seda, et ma näen ka kui keegi midagi laigib või kommenteerib. Igatahes avastasin nõnda kellegi mulle võõra inimese postituse, kus ta jagas linki Malluka pulmavideole mingis uudistesaates ning kommenteeris seda, stiilis "kes see veel on?". No ega sellest polekski midagi, ilmselt ei tea suurem osa eestlasi ühtegi blogijat ning päris suur osa ei tea ilmselt ka seda, misasi see blogimine üldse on. Mis mulle silma hakkas oli aga see, et postituse all oli oma sadakond kommentaari, enamus neist umbes sellised: "Mina ka ei tea! Miks sellist asja näidatakse? Keegi ei tea kedagi, kes teda teaks! Kui madalale Eesti ajakirjandus veel laskuda saab! Küsisin oma teismeliste laste käest, nemad ka ei tea, kes Mallukas on! Vaatasin seda nn blogi, oo õudust, mis jama! Eks mingid Perekooli-emmed ilmselt teavad selliseid tegelasi! Öööö! Uuuuu! Õudneeeee!" Peab lisama, et enamik seal lõimes osalenutest olid silma järgi hinnates sellised keskealised inimesed. Mingit suuremat labasust a la Mallukas on rõve, sealt ka ei paistnud, seega üldiselt intelligentsete inimeste vestlus. Aga vot mina aru ei saa, miks on vaja sellisest asjast üldse numbrit teha? Oli vist isegi keegi kommenteerija seal lõimes, kes samuti imestas, et kuidas see emotsionaalne ohkimine siin parem on kui ühe noore inimese vabas vormis veebipäevik? Mulle alati tundub, et selliste "pursete" taga on püüd ennast upitada - vaadake mind, ma olen nii erudeeritud inimene, et sellise jama peale küll oma aega ei raiska! Ma isegi ei tea, millest jutt käib, ma hõljun hoopis teistes sfäärides! Issand kui labane see lihtrahvas ikka on! Kunagi tulin geniaalsele mõttele, mida siin ka ilmselt juba esitanud olen, aga hea asja puhul ju küll küllale liiga ei tee - väide, et pea pole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus. Ma ei taha üldse väita, et see kui sa Mallukat ei tea, teeb su silmaringi kuidagi kitsamaks või et tema teadmine sulle midagi olulist juurde annaks, vaid seda, et vähemalt minu arvates ei ole millegi mitteteadmine, olgu see kui ebaoluline tahes, kunagi uhkustunnet vääriv. Ma tundsin kunagi noormeest, kel polnud aimugi, kes võiks olla Puškin, kuid ta ei esitanud seda fakti ülbelt vaid pigem häbiga ning oli ka nõus kuulama, kes see Puškin siis oli. Selliseid inimesi ma respekteerin, aga millegipärast on moodne öelda, et "ei tea, ega tahagi teada!" Kui keegi nüüd oksele hakkab, et ma Mallukat Puškiniga võrdlen, siis ei, ma ei tee seda tegelikult. Võtame siis kohe midagi "labast ja rahvalikku" - no näiteks Eurovisioon. Hiljuti oli samas FB-s üritus "Viimane eestlane teadmatuses" ehk siis võisteldi selle üle, kes saab viimasena teada Eurovisiooni võitja. Jälle suur uhkuseasi. Mina näiteks ei tea, millega on hakkama saanud Vallatud Vestid, Curly Strings või Marilyn Kerro, aga ma tean, et nad on olemas ning mind ei häiri kui kirjutatakse Vaido Neigausist, sest mind ei sunnita ju neid artikleid lugema. Võib-olla on siin taga tegelik hirm ajakirjanduse kolletumise ees, mis on ju tegelikult tõesti üks nõme nähtus aga selle vältimiseks võiks ju jätta lihtsalt neil artiklitel klikkimise/saadete vaatamise, mis kollast infot vahendavad ning sealjuures mitte kõigile teada anda, et vot mina küll neid artikleid ei loe/saateid ei vaata. Ok, Malluka suurim süü vist oligi see, et teda näidati uudistesaates - no lohutage end siis sellega, et hetkel ongi hapukurgihooaeg ning kuna kogu saadet ka pagulasteemale pühendada ei saa, on kellegi pulm kui positiivne sündmus seal vahel igati teretulnud nähtus. Näe, noored ikka veel abielluvad ja isegi mitte ainult oma sookaaslastega!

Kolmapäev, juuni 10, 2015

Sellel teemal

Mul on jube kahetised tunded järgneva teemaga. Ühest küljest ei tahaks seda üldse puutuda, sest see tekitab peamiselt vaid negatiivseid emotsioone, teisest küljest tahaks nagu vähemalt osa neist emotsioonidest endast välja lasta. See, mis FB-s pagulaste teemal toimub on õõvastav. Kordi õõvastavam kui see, mis toimus kooseluseaduse ajal. Arusaadav ju isegi, sest kui kooseluseadus puudutas siiski tegelikult vaid väga väikest osa ühiskonnast ega võtnud kelleltki miskit ära, siis nüüd tuntakse end palju rohkem ohus olevana. Samas on kogu teemakäsitlus võtnudki lihtsalt sildistamise, mõnitamise ning ähvardamise tooni ning tegeliku olukorraga ei paista sel midagi seost olevat. Mul on tunne, et mingi osa inimestest lihtsalt otsib asja, mis nende tõrviku lõkkele lööks. Kedagi, keda sõimata ja nagu nüüd näha, juba ka tapmisähvardustega kostitada. Meil oleks justkui kaks leeri, kes üksteisele midagi tõestada püüavad, kuid point on vaid selles, kes kõvemini karjub, mingisuguseid arutelusid ei toimu. Kui ma vaatan seda seltskonda, kes möllavad EKRE, Ojulandi, Estonian Anonymouse või Ei pagulastele lehekülgedel, siis ma ei saa aru, kuidas üldse keegi suudab ennast selle seltskonnaga samastada. Isegi kui ma jagaksin mõtet "Ei pagulastele!" ei peaks ma ju samas alla kirjutama väitele "Kõik ahju!", kuid täpselt niimoodi see seal praegu on. Kuidas ma saan omaks võtta seisukoha, mille eestkõnelejateks on Malle Pärn, Nõmme Raadio, Sinine Äratus või Ojuland? Õnneks minu seinale sealseid "mõttevälgatusi" ei saadeta ning ka viisakamaid petitsioone (tõsi, ma pole nende täistekstidega tutvunud) jagavad just need inimesed, kelle puhul see mulle üllatus ei ole olnud. 1 inimene on  tegelikult selline olnud, kellest ma ei oleks seda eriti oodanud. Ülejäänud on...noh, kuidas ma seda ütlen, et see ei kõlaks solvanguna vaid lihtsalt faktina, mida see on? Ülejäänud on enamasti napi haridusega ja/või välismaal lihttöödel töötavad inimesed, kes enamasti jagavad ka igasugu nabaalust huumorit, natsinalju, umbluu-esoteerikat ning vihkavad "pedesid". Ainuke asi on seekord see, et ma ei ole päris kindel, et nad vale asja eest väljas oleksid. St, ka mina ei soovi massiimmigratsiooni, aga ma ei suuda ka immigrante ühtse musta ja lolli massina näha. Mina tahaksin näha tegevuskavu, inimesi, kes reaalselt tegeleksid tulijate kohandamisega meie ühiskonda ning aruandeid sellest, kuidas meil varem läinud on. Ma ei tea sellest teemast midagi, kuid ma kaldun ikka uskuma, et umbkeelsete- ja meelsete linnaosade teket on võimalik ennetada. Aga äkki ei ole? Äkki oleme hoopis meie need lollid? Äkki ongi nii, et nad tõesti tahavad ainult halba? Ma ju ei tea. Ses osas on EKRE ikka hea töö ära teinud. Samas kui ma mõtlen oma töökaaslasele, kes on tumedanahaline immigrant (mitte küll meie maal), sealjuures moslem, aga ka üks targemaid inimesi, keda tunnen - kas mu elukvaliteet alaneks kui tema mulle naabriks koliks? Ei, kindlasti mitte. Või kui minu kõrvale koliks näiteks Jevgeni Ossinovski (neegrid on värvitud venelased, sellist iroonilist nalja jagas Andrei Hvostov muide). Ei alaneks. Samas alanes mu elukvaliteet kõvasti kui mu naabriks oli eestlastest peo- ja kakluslembene heteroseksuaalne tuumikpere. (Jätan mainimata, et jah, ühel neist oli tõesti venepärane perekonnanimi... Siniste Äratajate jaoks oleks sellega muidugi teema lõpetatud, aga mina tahaks ikkagi uskuda, et lolliks ja laisaks ei tee rahvus).
Üldiselt toimubki kogu arutelu kellegi isiklike kogemuste põhjal. Inimesed, kellel on positiivseid kogemusi teisest rahvusest kodanikega ning inimesed, kelle jaoks need kogemused on olnud pigem negatiivsed. Aga kas sellist üldistamist on üldse vaja? Enamik inimesi on üldse vait. Ma arvan, et nende hulgas on ka mitmeid eri gruppe - ühed on need, keda tõesti ei huvita ja kes asjaga üldse kursis ei ole ning otsivad ilmast üldiselt lõbusamaid teemasid, teised on need, kes otsustavad nö kõhutunde põhjal - "ma pole rassist, aga mulle neegrid lihtsalt ei meeldi" (kipub tunduma, et see on üks suurimaid gruppe tegelikult) ning siis on minusugused, kes on pigem ehmunult vait ning üritavad asjasse mingit selgust saada, mis pakutava info põhjal on kahjuks üsna tulutu tegevus.
Meenub Tammsaare pargi meeleavalduselt kodanik mootorrattakiivris, käes silt "Eesti ei ole selleks valmis!" Mulle tundub, et tegelikult on tal täiesti õigus. Ainuke jama on see, et me ka ei tee midagi mõistlikku selleks, et millekski valmis olla. Murelikuks teeb ka see, et hoolimata igasugu tegevuskavadest ei ole meie riigi sotsiaalsüsteem ikka päris niimoodi toimiv nagu see võiks olla, vähemasti niivõrd väikese riigi kohta kui Eesti. Ikka ujub välja kuhugi paragrahvide ja institutsioonide vahele kinni jäänud inimesi, kellega justkui peaks keegi tegelema, aga keegi ei tea, kes või kuidas.
Ega ma ei loodagi mingit diskussiooni, asi on niikuinii juba sõimukirjade ja avaliku alandamiseni läinud, lihtsalt tahtsin oma arvamuse kirja panna. Muuseas, ma võin vabalt ollagi loll ja oma arvamust muuta, aga ma ei saa aru, miks eeldatakse, et arvamust paneb muutma vastase mõnitamine? Või tõesti tegelikult ei olegi mingeid muid argumente olemas ei ühel ega teisel poolel, sest olukord ongi lihtsalt ettearvamatu?

Teisipäev, juuni 09, 2015

Puhkus, Lottemaa ja äge pintsak

Esimene sats puhkust sai läbi. Oli selline nädalane suts - ehk siis esimene puhkuse osa ikka siis kui veel ei ole soe ning teine siis kui enam ei ole soe. Esimese maailma probleemid jälle muidugi.
Mis tegime siis? Kõigepealt käisime esmaspäeval Lottemaal. Praegu veel suuremat tunglemist ei olnud, lastega pered enamuses veel ei puhka, seevastu oli päris mitu bussitäit klassiekskursioone, aga ilmselt siiski oluliselt vähem rahvast kui tippajal, kui väidetavalt ei leidvat söömiseks istekohta ning toitu ennast tuleb ka tund aega oodata. Käisime seal esmakordselt ning uuesti minnes peaks oma aega planeerima kohapeal toimuvate etenduste ja muude ürituste järgi, sest meil jäi vaba graafiku tõttu üsna palju esinemisi nägemata. Mitmed asjad on ka samadel aegadel (aga neid esitatakse päeva jooksul mitu korda), seega kulub eelplaneering marjaks ära. Minu meelest väga äge koht. Just kogu see kompleks arhitektuurilises mõttes. Miks inimeste maju nii ägedaks ei kujundata? Väga hästi valitud looduslik koht ka mu meelest. Randa küll "rekonstrueeriti" aga ilmselt rannailmadega saab ka seal olla. Ei olnud ainult nii, et lastel on lõbus, endal oli ka, mida vaadata. Igasugused vahvad detailid majade juures, mida kohe ei märkagi jms. Kõik tegelased olid ka väga sõbralikud ja toredad, eks need näitlejad vahetuvad, aga meie vahetuse omad olid vägagi autentsed võrreldes raamatute-filmide tegelastega. L. muidugi iroonitses, et eks see ole alguse asi, vaevalt nad augustis enam nii rõõmsate nägudega on. No käige siis ka igaks juhuks varem ära. Ahjaa, teekond risti üle Eestimaa on üsna vaevaline - Türi-Paide-Roosna-Alliku on üks suur teeremont. Ikka fooridega ja puha.
Lisaks käisime veel Aqva Spa-s ujumas, jällegi nädala sees on meeldivalt vaikne ja rahvavaba. Töllerdasime niisama Lahemaa looduskaunites kohtades ringi, rattasõiduni ei jõudnudki, sest kummid olid tühjad ja FB-s jagatud pildid Lahemaa metsades (ja suisa teede ääres) ringi kolavatest mõmmikutest silme ees. Füüsilist tööd olin ka sunnitud tegema - puuriita ladusin. Täiesti jube, kuidas kotitäie puude tõstmine vöökõrgusele tahtis ära tappa ning tunne oli nagu kõik siseelundid liiguksid oma kohtadelt. Hiljem L. rääkis mu isale, et ei saanud kõiki vaipu kloppida, sest üksi on raske. Ma siis küsisin, et miks mind appi ei kutsutud, mille peale L. silmi pööritas ja arvas, et ma oleks oma selgroo ära murdnud. Täitsa usutav muidugi. Muud ei teinudki. Sõime ka kogu aeg. Avastasime, et grillribid on jube head. Jama lugu, sest need on millegipärast nii paganama kallid - ühe šašlõkiämbri hinna eest saab kahele inimesele eelroaks sobiva koguse ribisid.
Ahjaa, puhkuse ajal tegin üle pika aja väärt ostu - nimelt leidsin ühest FB hilbugrupist pintsaku, mida teised kommenteerijad hindasid kui "kas kõige ägedamat või kõige haigemat riideeset, mida nad näinud on". Pintsak on selline must-valge täpiline, seljal The Exploitedi pealuu, kes hoiab õrnas haardes Hello Kittyt. Käsitöö ja ainueksemplar. Vahel harva leiab ikka ka väärt riideesemeid.
Lõpetuseks ka mõned pildid. Pintsakust ka, otse loomulikult.