Reede, juuli 29, 2011

Tätoveerimisest

Rockiüritustel ringi vaadates tekib küsimus, kui suur protsent tätoveeritutest on seda endaga teha lasknud ebaadekvaatses olekus. Näiteks nägin ma üht umbjoobes kutti, kel kena roosikimp oli käele tätoveeritud. Suurel osal inimestest on kaootiliselt üle keha mingid arusaamatud käkerdised lajatatud. Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta. Mul ei ole tätoveerimise vastu midagi kui see on hästi tehtud ja silm seletab, mida on kujutada üritatud. Endale enam ei tahaks, sest tätoveerimata inimene on juba suurem haruldus kui tätoveeritu. Pealegi ei suudaks ma piisavalt head pilti väja mõelda. Mis mõtet on tätoveerida endale mingi liblikas või delfiin lihtsalt sellepärast, et see on jube nunnu? Mulle ka meeldivad kassipojad aga ma ei näe mõtet endale ühte seepärast õlale joonistada. Alati kui keegi mingit tätoveeringut põhjendab, ütleb ta, et see toob välja tema erilisuse ja peaaegu alati on see "erilisus" kätketud mingisse absoluutselt tavalisse kujundisse. Mingid tähekesed, lillekesed, päikesed. Jube eriline küll. Tribal võib iseenesest ilus olla aga kuna see on enamasti mingi tähenduseta siis ilmselt ma tüdineks sellest samamoodi ära nagu ühesugusest soengust (mitukümmend aastat mul muidu see "lihtsalt pikad juuksed"-soeng on?).
Mõned põhjendavad oma pisikesi ja mittemidagiütlevaid tätoveeringuid sellega, et need ei paista välja kui vaja peen välja näha. No mis mõttega siis üldse end tätoveerida lasta? Ja ma ei kujuta tõesti ette, et tänapäeval veel keegi tätoveeringut nähes mõtleb, et selle kandja on endine vang. Eriti kui tegemist on naisterahvaga ja tal on õlal liblikas. Eks vist ole küll ameteid kuhu tätoveerituid ei taheta aga minu meelest on see ikka väga iganenud mõtteviis. Üks mu tätoveeritud sõbranna (jalal ja käel suured mustrid) töötab välismaal lastega - huvitav, kas Eestis tehtaks talle takistusi?
Mina kasutan vahel üritustel käies kleepekaid. Rock Rambil oli mul üks väike ämblik õlal ja teine jalal. L. hoiatas mind küll ette nende liigse tõetruuduse osas aga ikkagi ehmatasin vähemalt viis korda endal südame rütmist välja nende peale.
Muidu tuli üks hea tätoveeringuidee ka. Selline mida kellelgi ei ole ja mida ilmselt keegi ei taha ka, aga see oleks vaieldamatult originaalne ega häiriks ka pika piduliku kleidi puhul. Punased veretilgad reite sisekülgedel. See on vist valus koht tätoveerimiseks?

Kolmapäev, juuli 27, 2011

Festivalidest ja paranormaalsustest

Eile siis teatati, et seoses viimasel hetkel koha üles ütlemisega jääb selleaastane Punk'n'Roll festival ära. Kohaks oleks sel aastal olnud Raadi park ning niikuinii pidi selleaastane festival vaid ühe päeva kestma. Päris huvitav oleks olnud kodulinnas olla - oleks isegi telgist pääsenud (kuigi sõbrad arvasid, et üllatuste vältimiseks ei tasuks telgist siiski loobuda). Nüüd siis nii. Sel aastal jäid ju ära ka Lelle Alternatiiv ja Püssi Punk. Vedas, et Rock Rambile mindud sai - muidu olekski suvi ilma festivalideta jäänud. Amme Rockile ma vihmase ilma tõttu minna ei viitsinud ja seal oli vaid 1 minu maitse bänd ka, augustis peaks Haapsalus Rocknektar kah toimuma aga kahjuks augustis ma Haapsallu enam minna ei tahaks, eriti veel telgiga. Niikuinii olin ma moodsate lukkudega telkide tõttu putukaohu peaaegu unustanud aga Viljandis ööbisime me veneaegses lahtiste ustega telgis ning otse loomulikult tervitas mind hommikul sõbra põlvel kükitav hiiglaslik koivik. Brrrr. Ilmselt ma kaaluks augustis Haapsallu minekut kui seal esineksid Iron Maiden, Motörhead ja The Birthday Massacre (minge metsa, mis bänd! Kuulasin terve diskograafia läbi ja seal ei ole MITTE ÜHTEGI halba või isegi igavat lugu!) koos. Valge daam ilmutab end vist ka augustis? See proua on mul kah lapsepõlvest peale kinnisidee olnud ja ma ei olegi teda kunagi oma silmaga näinud. Midagi kahtlast on selle Haapsaluga mul tõesti.

Eile juhtus veel midagi ebanormaalset - nimelt ma nägin enda last kohvikus. Ses mõttes, et ma nägin siis enda lapse mõni aasta vanemat koopiat. Silmad olid samad, nina oli sama, põsest oleks tahtnud kohe näpistada, rääkis sama hääletämbriga ja liigutusedki olid samad. Täpselt minu laps, ainult mõned aastad vanem. Jõllitasin varjamatult, õnneks ei pannud keegi tähele. Laps oli koos vanematega, kes ei sarnanenud mulle ega mu lapse isale kuidagi. Kust nad sellise lapse said? Ei hakanud otse küsima ka. Võib-olla olid siiski meie sugulased, kõiki ju ei tunne. Samas olen ma lapsest peale imestanud, kuidas saab samast materjalist nii palju erinevaid nägusid. Lapse peal olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas juba paistes huul muudab inimese näo kardinaalselt teistsuguseks. Igatahes kummaline kogemus oli see eile. Loodetavasti jääb mulle see nägu meelde ja mõne aasta pärast on selge kui palju ma oma lapse tulevases välimuses eksisin.

Teisipäev, juuli 26, 2011

Meid ei šokeeri miski

Huvitav, millist muusikat eeldab tavainimene ansamblilt, mille nimi on Giuseppe Perverdi Big Band? Mul tekiks vist kergeid kahtlusi, kas sellenimelist bändi tasuks kuulama tulla koos kogu pesakonnaga. Ja kui ma ka oleks heausklik, siis pageksin ma ilmselt tervituslause "Tõstke käed, kes on oma ema k******d!" peale. Minu lähedal istunud neljalapseline perekond vaatas seda kõik tuima näoga pealt. Ees istunud keskealine prouga kihistas veidi ja küsis sõbranje käest, kas too soovib ära minna, mille peale sõbranje vastas, et kuulame ikka ühe loo veel. Selguse huvides tuleb mainida, et antud bändi esitlusele tulnud repertuaarist 90% sisaldas obstsöössusi. Paljast tilli sai ka näha. Kui keegi arvab, et see võiks rahvast šokeerida, siis ta eksib. Keegi ei tunne ennast ebamugavalt, keegi punasta. Tavaline asi ju!
Ei ole see tänapäeva ansamblil kerge publikut millegagi irriteerida. Kõike on juba nähtud ja tehtud.

Neljapäev, juuli 21, 2011

Kolmandat sugu paluks!

Teadagi meeldib mulle targutada teemadel, millest ma tegelikult suurt ei tea. Armastus on õnneks see teema, millest keegi midagi ei tea, seega lõksutan laialt lõugu. Keskkooli lõpukirjanditeemadest puudutas üks armastust ja õpetaja palus meil tungivalt seda mitte valida, sest kontrollijal tekib paratamatult eelarvamus kui ta loeb 18-aastase targutusi armastuse teemal. Samas oli mul klassiõde, kes juba siis teadis elutõdesid ja kirjutas perekonnaõpetuses vastuseks küsimusele, millised omadused peaksid tema tulevasel väljavalitul olema, et kuna füüsiline truudus on meeste puhul võimatu, siis tema nõuab vaid emotsionaalset truudust.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis samasooliste armastusest. Lugesin Sofi Oksaneni "Baby Jane"-i, mis on üks ütlemata hea ja ilus raamat, rääkimata sellest kui head muusikat seal tsiteeritakse. Lugu ise räägib aga naistevahelisest armastusest ning psüühilistest häiretest. See on vist üks esimesi homoseksuaalsust käsitlevaid teoseid, mida lugenud olen. Tõnu Õnnepalu mu meelest nii "gay" ei olnud, üleüldse sain vist alles poole raamatu peal aru, et jutt käib kahest mehest...Tegelikult ei oleks ehk "Baby Jane"-i puhulgi aru saanud kui seda kohe otse välja öeldud ei oleks. Ehk siis armastus on armastus, hoolimata sellest, mis soost kehad olema juhtuvad. "Baby Jane"-i puhul jäi silma aga just see kuivõrd omas peategelase armastatu neid mehelikke jooni, millest enamik naisi meeste puhul unistab - hoolitseb oma naise eest, kaitseb teda, käitub nö džentelmenlikult ning tema peamine "tõmbenumber" on tema hääl. Teiseltpoolt omas ta ka neid naiselikke jooni, millest naised meeste puhul sagedasti puudust tunnevad - temaga sai rääkida ning ta oli õrn. Ehk siis peaaegu täiuslik komplekt mõlema soo plussidest.
Kui mõned inimesed räägivad "õpitud homoseksuaalsusest", kas nad ei mõtle siis just seda? Et inimene, kes on ühes soos pettunud, üritab talle vajalikke omadusi leida teises soos? Iseasi muidugi, et enamasti tuleb keha siiski ette ja tõmbest mingite füüsiliste omaduste vastu ei saa üle ega ümber - seetõttu ma väga seda homoks õppimist ei usu ka. Raamatust tuleb muidugi välja ka see, et lesbid eelistavadki enamuses välimuselt mehelikke tüdrukuid ehk butchiesid ja naiselikud lesbid on pigem põlu all kui populaarsed. Samamoodi on ju ka keskmine homomehe stereotüüp naiselik. Et tegelikult eksisteerib vajadus kolmanda sugupoole järele? Homoseksuaalsed, ja eriti bid on ses mõttes soodsamas olukorras, et nad saavad valida mõlemast soost parimad omadused? Tegelikult ilmselt mitte, sest ükski hea omadus ei eksisteeri ilma pahupooleta - naiselikkus koos neurootilisusega, mehelikkus koos liigse macholikkusega. Pealegi on homoseksuaalsed kui vähemus siiski partneriotsinguil raskemas olukorras . Seda õiget on raskem leida aga kui leiad, siis täiuslikuma? Ilmselt pole täiuslikke inimesi siiski olemas ja oma risti peavad kandma kõik need, kes üldse kellessegi armuma juhtuvad, olgu nad siis ükskõik, mis soost.

Kolmapäev, juuli 20, 2011

I am a murder tramp, birthday boy

Inimesed ei pidavat eriti elu jooksul muutuma. Üks asi, mis vähemalt minu puhul palju muutunud on, on muusikamaitse. Pikemalt kirjutasin juba siin. Viimasel ajal olen last.fm-ist kuulanud grunge raadiot ehk siis muusikat, mida ma teismelisena jälestasin. Kohutavalt igav muusika ju! Depressiivne. Selle asemel kuulasin selliseid šedöövreid:



Tuli välja, et ka L. oli seda lugu omal ajal fännanud. Õnneks me videot tol ajal kumbki näinud ei olnud :) Praegu tundub selline muusika naeruväärne ja labane. Aga miks? Äkki oleks vaimsele tervisele palju kasulikum kuulata naiivselt lõbusaid laulukesi kui ammu surnuks süstinud grungemeeste sügavamõttelist elutüdimust? Üks mu sõber kuulab siiani 90'ndate diskot. Mõni inimene on teda seetõttu gayks pidanud. Muusikamaitse paistab meie kohta nii palju ütlevat. Osa sellest on kindlasti poos. Mina näiteks ei usu inimesi, kes kuulavad vaid ühte stiili või isegi ainult ühte bändi (üks selline radikaal-Rammsteini fänn on näiteks olemas). Vastumeelsus teistsuguse muusika vastu on pigem endal peas valmis mõeldud. Et kuidas minusugune karm mees nüüd popmuusikat kuulab või et rock on vaid koledate karvaste inimeste muusika. Gruppidesse kuulumise vajadus on inimestel aga ürgne ja seetõttu ongi ilmselt rohkem neid, kes end mingite muusikastiilidega defineerivad. "Kõigesööjaid" peetakse mõnikord lausa iseloomututeks või arenemata maitsega inimesteks. No ma avastan ka mõnikord uusi stiile ja suundi, mis mulle meeldima hakkavad, kuid samal ajal ei keera kohe selga kõigele muule, mida varem kuulasin.
Ega patust pole puhas minagi. Näiteks igasugune "rahvalik jorin" - šlaagrid ja lorilaulud kuuluvad minu arvates nö lollide muusika alla. No missugune normaalne inimene seda kuulab! Imestama panevad ka inimesed, kes kuulavad vaid seda, mida raadio neile ette mängib ja peavad kõike muud kahtlaseks friikide teemaks. Sellised, kellele ei tasu rääkidagi, et peale Inese, Koit Toome, Terminaatori ja Powerist tuleva Rumeenia disko on veel muusikat olemas. Kes küsivad, et misasi see Roskilde üldse on ega tea peale kodumaiste suvetuuride ühegi suurema festivali esinejatest tuhkagi. Võib-olla pole muusika nende elus lihtsalt olulisel kohal ning minul on selle üle sama kohatu imestada kui mõnel teisel minu üle, et mismoodi ma käsitööd ei armasta või ilma trennis käimata elada suudan.

Taaskord suudan ma muusikast jahudes jumal-teab-kuhu välja jõuda ja täiesti ära unustada, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada...
Lõpetuseks panen ühe hea laulu ka. Bändilt, millest ma varem miskit kuulnud ei olnudki aga nüüd kindlasti otsin infot juurde, sest see lugu on lihtsalt võrratu!

Laupäev, juuli 16, 2011

Mind raha ei huvita, mind huvitab, et ilusaid asju saab!*

Märkasin täna blog.tr.ee lehe alaosas vilkuvat reklaami, mis kutsub ostma 2 eurost juubelimünti, mis olevat "kõigi Euroopa kollektsionääride poolt ihaldatud". Tuli kuidagi tuttav ette. Maksin just täna ühe sellisega Säästumarketis. Ilusad asjad, mis ma tema eest omandasin, olid hapukoor ja odavad makaronid. Ilmselgelt mind raha ei huvita.
Pealkirjas oleva lause autorit guugeldades sattus ette taas üks "pärl". "Naine peab kandma seelikut"-Merike. Jama on see, et selliste artiklite puhul ei saa iialgi aru, kas intervjueeritav mõtles oma juttu tõsiselt või tõmbas ajakirjanik lihtsalt ühe lause kontekstist välja. Igatahes hakkab juba üle viskama see "naine/mees peab/tohib" temaatika. Mis sajandis me elame?

* Kuulsa lause autoriks keegi "Minu imelise elu" Olja.

Kolmapäev, juuli 13, 2011

Lahedat suvelugemist

Sattusin raamatukogus sellise raamatu peale nagu Rebecca Miller "Pippa Lee eraelu". Pealtnäha mittemidagiütlev raamat aga nimi tundus kuidagi tuttav. Tagantjärele avastasin, et sellest on ka küllaltki kuulus ja häid arvustusi saanud film tehtud.
Raamat algab sellega, kuidas 50-aastane naine kolib koos oma 80-aastase mehega seenioride linnaossa elama. Ei tundu just eriti põnev? Tegelikult on tegemist päris kaasakiskuva looga, mis jätkub tagasivaatega naise värvikale elule alates narkosõltuvuses "superemast" kuni New Yorgi seksuaalvähemuste, kunstnike ja hipide kogukonnani. Raamatus puudutatakse emade-tütarde teemat, eluvalikute tegemist, usuhullustki ning igal tegelasel on kapis omad luukered. Lõpp läheb ehk isegi veidi liiga seebiooperiks kätte aga põnevust jätkub. Meeldiv on, et jutustamises ei langeta ei sentimentaalsustesse ega labasustesse, mida paljud sellelaadsed raamatud teevad. Kõik loo tegelased on mitmetahulised ja inimlikud. Raamat on meelelahutus aga seda positiivselt. Meie Elmed ja Milvid võiksid šnitti võtta.

Teisipäev, juuli 12, 2011

Mis teil, krt, viga on?!

Taas on üks tore raamat ilmunud - Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne". Ma pole selle autori loominguga varem üldse kokku puutunud aga see raamat oli tõesti hea. Kui sulle meeldis Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber", siis ilmselt meeldib see raamat ka. Sulle meeldib see raamat ilmselt siis kui sa ei otsi raamatust suuri seiklusi vaid naudid pigem sõnu ja pilte, mille need sõnad moodustavad. Seda raamatut juba klaasi veini kõrvale ei loe, sest iga sõna nõuab tähelepanu - ei, ei ole raske lugeda vaid lihtsalt üle lennates jääd paljustki ilma.
Millest raamat räägib? Tänapäeva noore inimese angstist muidugi. Sellest, kuidas me olla ei oska, ei suuda, ei taha.
"Mis teil, kurat, viga on?" küsis üks vanema generatsiooni esindaja (mäletan kui kasutasime seda terminit kunagi kõigi üle 25-ste kohta) minult hiljuti peale seda kui olin tunnistanud, et mu lähimas tutvusringkonnas pole eriti inimesi, kes mingeid vaimu rahustavaid/ergutavaid tablette ei tarbi või regulaarselt psühholoogi ei külasta.
Ma ei oska vastust ilmselt paremini sõnastada kui Chuck Palahniuk seda juba teinud on:
"We’re the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been raised on television to believe that one day we’d all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning that fact. And we’re very, very pissed off."

Esmaspäev, juuli 11, 2011

"Naisteta küla"

Sel aastal nägin oma lemmikfilmifestivali (toimub suvel, mil ma suudan kauem kui kella 22-ni üleval püsida, kantakse telekast üle ning mulle tundub päris elu huvitavam ja mõtlemapanevam kui lavastatud olukorrad), Pärnu filmifestivali, filmidest ainult ühte ja nagu just avastasin, televaatajate lemmikut. Ühel aastal õnnestus mul näiteks ära näha kõik ülejäänud filmid peale televaatajate lemmiku. Otsusta siis nüüd, kumb olukord parem on! Ilmselt ikka see teine aga mõningaid mõtteid tekitas see võidufilm, "Naisteta küla", küll.
Film räägib ühes Serbia mägikülas (kas üks maja moodustab tõepoolest küla?) elavatest kolmest vennast, kellest vanim otsustab endale lõpuks naise leida. Lähikonnas ühtki naist ei leidu ja nii peabki ta oma lootused naaberriigi Albaania peale panema, kus naised väidetavalt vagad ja leplikud on. Serbia naised nimelt olevat vaid materiaalse poole peal väljas ja seda paraku mägikülameestel pakkuda pole. Meeste jutust jääb mulje, et kõik Serbia naised on linna või kaugele maale õnne (ja raha) otsima läinud ning külades rabavad rasket tööd ainult mehed. Nende ainus lootus on patriarhaarses moslemiühiskonnas üles kasvanud Albaania tütarlapsed. Paraku Albaaniasse kohale sõites selgub, et ka seal on neiukesed hakanud alkoholi jooma ning kuldehteid himustama. Kohalike serblaste tutvumispidu jätab veelgi kahtlasema mulje - poolpaljad tütarlapsed ühemõttelistes poosides oma kehi hõõrutamas.
Mis stereotüüp meile sealt filmist vastu vaatab? Kõik slaavi naised on litsid ja mehed on koledad lollpeadest jõmmid. Ausõna - pea kõik filmis näidatud naised nägid välja nagu odavad hoorad ning mehed sellised, et pimedal tänaval nendega kokku sattuda ei tahaks. Kas nii ongi või on see seotud meisse sisse kasvanud eelarvamustega? Suures osas ilmselt nii ongi - välimus ju kellegi iseloomu ei määra, me lihtsalt oleme sellise välimusega inimesi näinud enamasti negatiivsetes rollides. Kas meie ühiskond 90ndail oli samasugune? Eks meiegi ole rahale orienteeritud, kuid millegipärast tundub, et sealsete inimeste (naiste) igatsus hea elu järele on hullem kui meil kunagi oli. Meie riigi olukord pole vist küll kunagi nii hull olnud ka kui sealsetes sõjast räsitud riigikestes. Ilmselt on just äärmine vaesus (koos harimatusega) see, mis sunnib naisi prostitutsioonile (suur osa naisi ju välismaal sel teel õnne otsib) ja mehi kuritegevusele, mitte mingi geneetiline eelsoodumus.
Ah, eks muidugi ei saa ühe filmi puhul mingist riigist oma arvamust luua. Ka Eestist saaks väga nukra mulje luua filmides kusagil ääremaal poe taga õlut libistavaid eluheidikuid. Meie mulje Balkanimaadest on aga ikkagi selline, et tegemist on mingite vaeste kolmanda maailma riikidega, mitte mingil juhul Euroopaga, kus elavad slaavlased, kes elatavad ennast kuritegevusega. Naised on sealt kõik ära putkanud Saksamaale prostideks. Hea, et ise sealt pärit ei ole.

Reede, juuli 08, 2011

Laste kaitseks

Lugesin igavusest ühe laste-teemalise artikli kommentaariumit. Artikkel oli ise täitsa mõistlik - sellest, kuidas mingis eas tekib tohutu ühiskondlik surve ja küsimused, et millal teie siis lapsed saate. Kommentaaridki olid imekombel mõistlikud vaid paar iibehullu halises, kuidas Eesti rahvas egoistide tõttu välja sureb, enamik siiski pooldas inimeste vaba valikut sel teemal. Ja siis oli seal üks naine, kes ütles, et laste saamine on olnud tema elu suurim viga.
Ma ei ütle, et see on nüüd mingi pühaduseteotus, loomulik ju, et mingil hetkel sa mõtled, et oli seda jama siis nüüd vaja. Võib-olla isegi ei ole loomulik aga ma saan sellest väga hästi aru. Eriti lapse esimesel eluaastal ja esimese lapse puhul kui sa veel kohaned ning iga algus on raske. Ma ei tea muidugi, äkki see naine oligi alles paar kuud tagasi lapse saanud aga mulje jäi, et tegemist on juba mitu last üles kasvatanud inimesega. Isegi kui see konkreetne naine kõrvale jätta, olen kohanud mitmeid emasid, kes laste peale hullumiseni röögivad, ohivad kui jube kõik ikka on - ja sünnitavad veel mõne lapse juurde. Ongi selline elu nende meelest normaalne? Nad ei ole endas päris kindlad, kas see kõik ikka sobib neile ja loodavad, et järgmiste lastega läheb paremini? Võtavad laste peale hullumist kui paratamatust? Või nad lihtsalt elavad kui automaadid, endale kõigest aru andmata?
Ma ei ole tegelikult õige inimene targutama aga mind hämmastavad need, kes räägivad, kuidas elu läheb seda hullemaks, mida vanemaks laps saab. No ei usu. Minu jaoks oli kõige hullem arusaamatu vastsündinu, kes ei olnud eluga kohanenud ja kellega mina ei olnud kohanenud. Rääkima hakkav laps on ju lausa lust selle kõrval - sa saad aru, mida tahab ning üha enam on temaga võimalik suhelda nagu inimene inimesega. Mulle ei sobi ehk abitute eest hoolt kandmine, ma ei tunne end pädevana - mõnele ehk see sobib, paneb südame heldima kui keegi sinust 100% sõltub. Mind see ahistab. Mulle tundub, et need, kes nö pettuvad oma lastes, pettuvadki pigem enda ettekujutuses oma lapsest. Ei olegi selline nagu mina tahtsin! Kui võtta last kui teist inimest on väiksem võimalus temas pettuda kui last omaenda kätetööna võttes.
Meil pidi ju kõik nii ilusti välja kukkuma aga näed - sina oled sihuke vastik jonnipunn, sulle meeldivad koledad riided ja kole muusika ning sõbrad on sul ka kõik halvad! Ajad veel meie abielugi lõhki!
Võib-olla on kogu asi geenides ja vastikutel inimestel ongi lihtsalt vastikud lapsed. Vanemate patud nuheldakse laste kaela, kus need omakorda vanemate silma riivavad.
Loodetavasti on need lapsi oma elu suurimaks veaks nimetajad vähemalt nii targad, et suudavad seda oma laste eest varjata. Kuigi ilmselt mitte. Ma tahaks tegelikult teada, mida vinget need inimesed oleks oma eluga muul juhul ette võtnud? Kirjutanud raamatu, teinud kõrgelennulist karjääri, rännanud pool maailma läbi, avastanud universumi saladused? Kahtlustan, et enamik mitte. Nad oleks samamoodi vingunud, et molutasid oma elu maha ja vanaduspõlves pole kedagi, kes nende eest hoolitseks. Elus on liiga palju valikuid, et teada, kuidas teisiti valides läinud oleks, seepärast on mõttekam oma valikutega rahul olla. Eriti kui valisid ka teiste eest - lapsed ju ise ilma sündida ei otsustanud (väitku mõned, mida tahavad).

Reede, juuli 01, 2011

Kallis kauge informatsioon

Läks sõbraga jutt ühe ühise tuttava peale, kes mõni aeg tagasi meie seast lahkus. Jutu käigus mõistsin, et sõber seda ei teagi. Imestas, et kuidas mina seda tean. No ma loen lehest surmakuulutusi.
Koolikokkutulekuga paar aastat tagasi oli sama asi. Mõni pahandas, et temale pole keegi öelnud ja tema ei teagi, et selline asi tulemas. No lehes oli ju kuulutus.
Paberlehti paljud ei telli - mis tast tellida, internetis ju ka üleval. Surma- ja muid kuulutusi näed ei ole. Minu arvates on neti- ja paberlehe vahel ikka vaks vahet. Tähtsamad uudised seal küll on, kuid pikki arvamuslugusid on mu meelest ikka palju mugavam paberilt lugeda, lisaks on need netis sageli ka tasulised. Netilehes on suurem rõhk kergel meelelahutusel - uudised Nõia-Intsust ja sellest, kuidas mehe jaoks targem välja paista nõuavad tähelepanu. Mõni ehk ei teagi, et paberlehes neid rubriike sellises mahus ei kohta. Sageli aga netist lehelugemise all just sellist kollast/roosat infot mõeldaksegi.
Teiselt poolt räägitakse kui kole asi on infosõltuvus. Infomüra tuleb ustest ja akendest - parem mine metsa elama ja lülita kõik moodsad kanalid välja. Mina end infost ohustatuna küll ei tunne, pigem tunnen end halvasti kui infosulus olen. Suvilast tulles loen ka vahepeal ilmunud ajalehed üle. Internet on kolkaski kaasas. Blogide uuendusi ja Facebooki jälgin oma nutitelefonist. Mõne meelest haige inimene kindlasti.
Minu meelest on halvem internetist vaid Buduaari ja Perekooli lugeda ning õndsalt ohata, et "mina küll neist maailma asjust miskit ei tea, vaata ainult lapsega koos multikaid!".
Samamoodi olen tähele pannud, et eksisteerib mitu erinevat infovälja ja enamasti peavad mingis infoväljas olijad ka teisi iseenesestmõistetavalt selles kodus olevaks. "Sa eile Reporterit vaatasid?" Ja nii iga kord kuigi teine vastab alati, et ei, ta ei vaata telekat. Blogijad ehk ei eelda, et oma kildkonnast väljaspool seisjad nende maailmas kodus oleksid, telekavaatamine peaks aga nagu iga normaalse inimese kohustus olema. Ja mitte igasugune telekavaatamine - peamiselt tunduvad kohustuslikud lisaks Reporterile veel ka igasugu kodumaised seriaalid ja staaride valimised. Keskmise inimese jaoks on pigem see oluline informatsioon kui see, mida saab lugeda mõnest paberlehest.
96% Eesti lastest vaatab regulaarselt telekat. Enamik neist lisaks lastesaadetele ka seda, mida vanemad parajasti vaatavad ning olgem ausad, keskmises Eesti peres mängib telekas kogu aeg. Mida muud on kodus teha? Kodutööde taustaks sobib telekas hästi, lugeda suur osa inimesi ei armasta (kuigi mõned (mehed) suudavad ka lugemise ja telekavaatamise edukalt ühendada) ja arvuti taga istumine on ju ometi paha. Miks on arvuti halvem kui telekas? Füüsiliselt ei hoia vormis kumbki, kuid samas kui telekas on enamasti passiivne meelelahutus (isegi 100 taevakanalit on köömes võrreldes interneti võimalustega), siis internetis saad vaadatava ise valida ja soovi korral ka loomisprotsessis kaasa lüüa. Seda viimast pidi tegema Eestis alla 5% arvutikasutajatest! Enamik inimesi arvutis mängib. Ehk ei ole asi arvutis vaid pigem inimeses?