Neljapäev, mai 31, 2007

Anonüümne alter ego võtab üle

Jätkuks oma varasematele postitustele (see ja see) mõtlesin, mis oleks lahenduseks, et saaks kirjutada sellest, mis hinge kriibib, kuid nii, et keegi haiget ei saa. Lahendus oleks ju lihtne - teha seda anonüümselt. Mis takistab välja mõtlemast varjunimesid? Kui sa just eriti avalik tegelane ei ole, siis ei teki ka erilisi kahtlustusi selles, kes end pseudonüümi taha peidab. Minu jaoks oleks häda esiteks selles, et vääritimõistmise puhul ei oleks lihtne end kaitsta. No mis siis - võib-olla meeldivadki mõnele spekulatsioonid. Hullem lugu on see, et anonüümne isik hakkab sageli oma elu elama - saab näiteks väga populaarseks ja katsu siis teda tagasi tõmmata, öeldes, et tema taga peitub sinu tagasihoidlik isik. Minus tekiks näiteks kadedus alter ego suhtes - kui tema nii popp on, siis miks mina reaalse isikuna tahaplaanile jään? Popiks on ju väga lihtne saada. Mis inimesi huvitab? Seks, vägivald? Teed sellise ropu ja "vabameelse" blogi ning lugejaid on hordides. Mida see sulle aga annab? Oled popp, aga kes teab, et see sina oled? Popp on keegi väljamõeldud tegelane ja sinu ainsaks rõõmuks jääb teiste lollitamise pärast kodus pihku itsitada.
Mõni mees tahab popiks saada ka varjunime all end võõraste sulgedega ehtides. Siit (15. mai postituse alt) saab lugeda ühest "kavalpeast" kes agaralt teiste mõtteid enda omade pähe esitas, anonüümselt muidugi. Saladuseks jäi, mis oli tema ambitsioon...
Variisikust internetis on päris tülikas lahti saada. Paar aastat tagasi tegi keegi naljamees mulle reiti konto. Võlts-mina oli väga populaarne ja tema upitamiseks kulutas looja lausa sadu kroone. Päris-minal oli pärast kõvasti sekeldusi, et variisik ära kaoks - miks peaks keegi tahtma vett peale tõmmata sellele sõbralikule ja popile tibile, kes reidis möllas? Lõpuks pidin neile lausa pildi saatma endast koos värske ajalehega. Öelge siis, et reidis korda pole - kes sees, seda enam välja ei saa :)

Ozzy Moskvas 27. mai 2007

Järgmine esmaspäev on siis see päev, mil Ozzy Osbourne Eestisse kontserti andma jõuab.
Leidsin last.fm'ist selle sama tuuri kontserdi ülevaate koos piltide ja playlistiga 27. maist Moskvast.
Minu suurimaid lemmikuid (Perry Mason, I Just Want You) playlistis ei paista kahjuks, kuid pole hullu. Loodetavasti tuleb siiski super kontsert.

Natuke nalja elust enesest:
"Mis me sinna selle soojendusesineja ajaks läheme, mulle see Blacky küll huvi ei paku!"

(Tegelikult soojendab siiski Black Label Society, mis mulle küll huvi pakub)

Kolmapäev, mai 30, 2007

Ärakasutatud

Mitu päeva olen tahtnud ühest teemast kirjutada, aga kogu aeg tulevad igasugu asjad vahele. Need vahelesegajad on tegelikult kõik väga toredad olnud ja siis on jälle tundunud, et tuleks neist kirjutada. Veebruaris ma aga juba kirjutasin , mida nö naturaalsest elust kirjutamisest arvan. Tegelikult on mul vist isegi õigus - lugesin eile Telleri blogist ühe blogi sulgemislugu ja tundub, et pikemas perspektiivis hakkab inimest see eraelu paljastamine kuidagi ikkagi häirima. Ma ei mõtle sellega mitte midagi halba ühegi konkreetse blogi kohta, sest tegelikult ongi ju blogi veebipäevik ehk siis kellegi inimese reaalse elu peegeldus. Samuti loodan, et see blogide sulgemise fenomen möödub ja inimesed ei tunne end blogide tõttu kuidagi ohustatutena - tegelikult on neid blogisid lisaks inimesele endale ju ka lugejatele vaja. Päris hea on vahepeal lugeda ja mõista, et sa ei olegi päris üksi oma probleemidega, ka siis, kui ise neist probleemidest kirjutada ei taha/julge.
Väheke teisel arvamusel olen lasteblogide puhul, eriti nende, mis täis pilte. Äkki oleks sellisel juhul natuke parem paroole kasutada? Ei, ma ei arva, et pedofiilid ila tilkudes hordide kaupa arvutite taga istuvad, aga kuidagi imelik oleks kunagi teada saada, et ma olin veebibeebi.

Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada modellitööst. See olevat nii lahe ja glamuurne ning iga tütarlaps pidavat sellest unistama. Ma vaatan ka "Ameerika järmist supermodelli", tore saade on täitsa. Eelmises osas aga käratas üks fotograaf ühele neiule, et misajast modell tingimusi dikteerib. See ajaks mul küll kopsu üle maksa, kuid veel väljakannatamatud on minu meelest nõudmised "võdista nüüd oma arbuusipeput" (mingi sarnane lause oli seal sarjas, päriselt kah), "kas sa ei oska seksikas olla" jne. Jube töö minu meelest, oma keha müümine. Eks ma olen ise ka paar korda modell olla üritanud, kuid 2-3 tundi kellegi käsu järgi poseerida, pealegi veel nii nagu fotograaf tahab. Pärast ära minnes oli mul täiesti ärakasutatu tunne, kuigi pildid tulid täitsa kenad. Kindlasti on olemas ka pildistamisi, kus fotograaf ja modell teineteist läbi ja lõhki tunnevad ning teavad, mis ideed teisel on. Minu probleem oli ka see, et ma ise teadsin, millist pilti ma tahan aga kõik need minu ideed kukkusid tegelikkuses nii jubedad välja, et lõpuks pidin ikkagi nõustuma fotograafi ettekujutusega. "Kas pole mitte ilus pilt?", "Kas sa ei näe siin mitte eriti seksikas välja?". Lõpuks ma käratasingi, et ma ei ole ega tahagi olla ei ilus ega seksikas! Selle peale läksid fotograafi silmad muidugi punni. Jah, ma tahan olla hoopis äge ja inimesi shokeerida! Nagu Võsa-Peeter, noh. Miks peaks ilu olema kompliment? See, et keegi on ilus, ei ole ju tema teene - komplimente võiks saada selle eest, mida teinud oled, mitte selle eest, kes sa oled.

Esmaspäev, mai 28, 2007

Meeleheitel koduperenaised

Meie vastasmajas elavad naised nagu filmis „The Stepford Wives“. Ma ei ole seda filmi küll näinud, aga idee siis selles, et naiste asemel on meeste valmistatud ideaal-robotid. Meie vastasmajas ei ela peaaegu mitte ühtegi mitteblondi ega ülekaalulist naist. Kõik naised kannavad valdavalt roosasid riideid ning koristavad pidevalt. Naisi ühendavaks paheks on rõdul suitsetamine.
Kas te olete kunagi puhastanud tolmulapiga oma rõdu äärt? Kaks korda nädalas?

„Miks nii paljud täiselujõus naisterahvad päeva ajal kodus aelevad?“
„No ma ei tea, pool meie vastasmaja vahib päeva ajal kodus“
„Need on need, kes pidevalt pooleldi rasedad on“
„??“
„No vaata-vaata mida ta jälle nühib seal! Kurat, on siis kogu aeg vaja koristada!“

Sellised hirmsad inimesed elavad meie vastasmajas.

"Vaimuhaigeks ükski nimekirja kaasatud tegelastest ennast ei nimeta"

Pidin ma seda lugema. Igatahes päev sai jälle rikutud.
"Piinlik lugu, kui allkirja andes arvad end tegevat teenet Eesti riigile – paar päeva hiljem aga avastad end nimekirjas, mis haiseb nagu keskmine Delfi kommentaar."
Savisaar sai taas tavalisele inimesele ära teha - mõne naljamehe "nali" läks kalliks maksma.
"Tähelepanuväärne on, et nimekirjas peaaegu puuduvad Eesti ühiskonnas kuidagi eriliselt silma paistnud inimesed." Kas nende arvamus on siis kuidagi olulisem "lihtinimese" omast? Kas need mõned tuhanded kokad, õpetajad, müüjad või bussijuhid ei ole mitte just need, kes valimas käivad ja kellele nüüd selgeks tehti, et vehkige palju vehite, härrasid teie piiksumine ei koti?
Kas mõnes lääne ühiskonnas saaks selline aktsioon toimuda tagajärgi jätmata? Ma ei tea, kuid kahtlen. Juba inimlikust seisukohast oleks mul raske jätkata kui nii paljud minu vastu on (hoolimata nüüd nendest paarikümnest/sajast? naljamehe häälest). Kus suitsu, seal tuld. Ühegi teise poliitiku vastu ei ole rahvas nii ühehäälselt olnud ja ma ei usu, et ka kavalaim intriigipunuja suudaks sellist massimeelestatust fabritseerida.
Võib-olla olen kuidagi eriliselt tundlik, kuid tunnen end päris korralikult solvatuna. Täpselt selline tunne, et minusuguse pisikese mutuka üle naerdakse nüüd üleval kõva häälega, sest ma niikuinii ei ole oluline.
"Otseselt seda välja ei loe, aga mitmete kaudsete tunnuste põhjal võib järeldada, et Tallinna linnapea tagandamise küsimuses soovivad kõige enam kaasa rääkida need inimesed, kes Tallinna vaid kaugelt on näinud." Õnnetuseks olen ma Tallinna kodanik, kuid tegelikult ei mängi see mingit rolli. Pealinna maine peaks huvitama kõiki riigi kodanikke(10 punkti iroonilise "Tallinna vaid kaugelt näinud" eest, peab ikka julgust olema midagi nii ülbet öelda).
"Üliõpilasi on nende hulgas 6300, mis moodustab üheksa protsenti tudengite üldarvust. On seda palju või vähe, jääb igaühe enese otsustada. Mina võin arvata, et järelikult on 91 protsenti üliõpilastest minu poolt või vähemalt neutraalsed." Kas Savisaar pugistas ise ka naerda, kui seda kirjutas?

Nõme, nõme on see kõik. Aga roni ise kõige kõrgemale oksale ja püüa sealt mitte teistele pähe lasta...

Mind on surnu hammustanud

See diagnoos tundus kõige adekvaatsem olevat minu viimase aja tõbisusele. Nii mõnus on, kui väljas leemendab 32 kraadi (ma ei tea palju tegelikult on, sest minu termomeeter on päikese poole ja näitab 50, näitaks rohkemgi kui saaks)ja ise ajad toas igast otsast mäda välja. No mitte nii hullusti aga nina, silmad ja suu on vähemalt sellega seotud. Algas see kõik ju lihtsa kurguvaluga, kes endale päev-päevalt uusi sõpru külla kutsus. Minu lemmikuks on silmapõletik - hommikul ärgates ei saa silmi lahti ja avastad, et need on millegipärast kokku kleepunud. Lõpuks, kui üks silm lahti kraabitud, vaatad peeglisse ja näed lausa imelist välimust, millega nii mõnegi esteedi põgenema hirmutaks: silmad on võikalt punased, neis olevad veresooned punduvad välja ja ümber silmade on hirsiputru meenutav rähmavõru.
Tegelikult ma vist juba jõudsingi ühte inimest täna ehmatada oma rögiseva häälega. Ma olen nimelt veel ka "jõehobuhäälne naine". Hommikul helistas konstaabliproua (preili) ja andis teada, et protokolli ei saa siiski ühe inimese kaebuse peale teha ja kaaskaebajaks ei kõlba ka esikaebajaga koos elav kodanik vaid peab keegi kuskilt teisest korterist olema. Arvatavasti jätsin ma talle oma kähiseva häälega äsja ärganud paranoilise alkohooliku mulje. Igatahes jääb see asi nüüd ka ära, sest kuigi ülevalt korterist on ka möllu peale õiendamas käidud, ei tea ma 100%, millisest korterist ja veel väiksem tõenäosus on, et neil jätkub kuraasi avaldus esitada.
Eile päevitasin. Kiusu pärast. Loomulikult hakkas peale seda jõupingutust veel halvem. Lõpetasin nii, et keha oli toas, pea padja peal ning jalad rõdul. Avastasin, et meie majas elab keegi intelligentne ja andekas inimene, kes saksofoni mängib. Hiljem sain muidugi teise seisukoha osaliseks - "kurat, siia majja ka homod kolinud!" Peale pooletunnist saksi kuulamist üleval korrusel enam ei suudetud ja pandi tümakas peale.
Huvitav on, et ma absoluutselt ei parane. Söön peotäite kaupa looduslikke ja keemilisi ühendeid sisse, loputan end agaralt Citroseptiga, aga ei midagi. Juba eelmine nädal tahtis tööandja teada täpset kuupäeva, millal ma terveks saada kavatsen ja see pidi kindlasti eelmise nädala lõpp olema. Ega ma hiromant ei ole, et oma tõbede lõppu ette näen! Puurisin pikalt ka Kaspirovski pilti, kuid sellest paljalt vist ei piisa. Tunnistan, et kõhe tunne tekkis küll.
Eile õhtul tekkis mul "seisund". Mõtted hakkasid järsku rääkima ja seinad liikuma. See tulenes vist sellest, et sõin ära maksimaalse lubatud koguse köharohtu, kuid köhale see küll ei aidanud. Rohu nimi oli kodeiin ja mulle tundub, et ma olen seda nime kusagilt varem ka kuulnud. Köharohud on üldse kavalad. Huvitav, kas ma nüüd ei saagi enam öelda, et ma pole mitte kunagi elus ühtki narkootikumi proovinud ja ei proovi ka? (Ahjaa, potentsiaalsed teemast huvitatud, see ei olnud nii tore tunne, et peaksite nüüd apteeke ummistama minema ja pealegi võis asjasse segatud olla ka pool klaasi Beefeaterit)

Midagi elulisemat. Krt, tegelikult küll mitte...Mul on nüüd adopteeritud Kusti, ta laamedab siin lehel paremal pool ja teda saab rattale ajada. Kusti (võehh, ma unustasin alguses t-tähe trükkimata) on tegelikult olemas olnud, mul oli kunagi sellenimeline elus hamster, kes elas kahjuks vaid 2 nädalat. Mul on siiani kahtlused, et ta võis surra seetõttu, et ma ta maha pillasin. Minusugusele kobakäpale on virtuaalsed loomad parim lahendus, muidu ma astun või istun nad laiaks, pillan käest maha jne. Loomad on nagu päikeseprillid.

Teisipäev, mai 22, 2007

Marilynis pettunud

Kuidas saab mees, kes on hakkama saanud sellise meistriteosega nagu "Golden Age of Grotesque", teha mingi sellise käki nagu "Eat me, Drink Me"? OK, ma olen hetkel seitsmenda loo juures (mis on esimene tore lugu sel plaadil). Nagu ma aru olen saanud, siis esimene singel on lugu, mille pealkirjaks "Heart-Shaped Glasses (When the Heart Guides the Hand)" - juba selle nime pärast kahtlustasin, et see ei saa hea olla. Ei eksinudki. Ma ei kannata uimasust ja seda on siin plaadil kuhjaga. Kõik lood, peale selle seitsmenda, on üle 4 minuti pikad, mis jällegi tavaliselt head ei tähenda. Üle 4 minuti pikki ja häid lugusid suudavad teha Metallica ja Alice Cooper, kuid enamik teisi libastub.
Nuhkisin veidi last.fm's ja keegi cobralicious ütleb õigelt ja armsalt "i miss the manson that loved no one". Mulle tundus, et Dita Von Teese mõjus Marilynile hästi. "Nad olid koos nii nummid". See on mu lemmikpilt neist. Ja lemmikpilt Ditast.
Plaadi viimane lugu paistab ka päris hea olevat, kuid ega see kogutulemust päästa.
Eriti kui võtta arvesse, et "Golden Age of Grotesque" oli tõeline pärl, üks väheseid plaate, millel kõik lood super olid. Eraldi tuleks veel ära märkida tolle plaadi lugude tekstid. Eriti hümnistaatusega "(S)aint":
"I'm not an artist, I'm a fucking work of art"
Muidugi ka Ditaga kahasse lauldud "Para-noir": "I'd fuck you because I can't remember if I'd already fucked you before"; "I'd fuck you so I could feel something instead of nothing at all"
Siis veel see armas "Ka-Boom Ka-Boom": "Unsafe cheerleaders pour poms in pipe the bombs".
Intensiivselt jõhker "Slutgarden": "I never believed the devil was real
But God couldn't make someone filthy as you"
Ja hitt "This Is The New Shit": "Stand up and admit it, tomorrow's never coming"
"Babble, Babble, Bitch, Bitch
Rebel, Rebel, Party, Party
Sex, sex, sex, don't forget the violence
Blah, blah, blah"

Ohh, olid alles ajad...

Esmaspäev, mai 21, 2007

Palavikulisi tarkusi

Tähelepanekuid seoses möödunud nädalavahetusega:
1. Ööklubis võib leti lähedusest pidevalt sularaha leida.
2. Raha võib leida ka mujalt. Mul õnnestus 500 kroonisest üle kõndida, ilma seda märkamata. Andestamatu.
3. Laste lauamängud peaks sisaldama hoiatust "ebakaines olekus tarvitamine võib põhjustada arusaamatusi ja ületamatuid erimeelsusi". Meil sai Tsirkusega tõelist tsirkust, peaaegu oleks päädinud politsei sekkumisega.
4. Lahtise aknaga magades ja külma tundes on lubamatu oodata akna sulgemisega hommikuste kiledahäälsete varblaste saabumiseni.
5. Kahe Solpadeini manustamine tühja kõhu peale ei mõju sisekliimale hästi.

P.S. Ei ole normaalne kuulata telekat ja vaadata arvutit. Hetkel kostavad kõrvu järgmised lausekatked nagu "ja see karvane iludus siin on..", "näete, ta on sõbralik, talle võib lausa käe suhu panna".

Kolmapäev, mai 16, 2007

GEP, Balkanovisioon, rahvuslus ja perversne feminism

Tegelikult on hea näha, millise diskussiooni on tekitanud NO99 etendus „GEP”. Tekkinud diskussioonidel polegi suurt seost etenduse endaga, sest seda veel nähtud ei ole aga juba teema on inimesed puhevile ajanud.
Eileõhtuses OP-is rääkis etendusest ka selle lavastaja Tiit Ojasoo. Ojasoost jäi mulle natuke liiga fanaatiline mulje juba Postimehe laupäeva AK vestlusringist. Pikemalt pani mõtlema Ojasoo mõte, et eestlase eestlus lööb välja ainult kriisiolukordades, muul ajal sellest üsna ükskõik. Ma siis mõtlesin, et on see halb? Mina määratlen ennast esimesena eelkõige inimesena, seejärel tulevad muud rollid – eestlane, naine, maksumaksja jne. Kui mõni neist järgmistest mul pidevalt meeles oleks, siis oleksin ma ka ise hoopis teistsugune. On ju oluline, kas ma võtan mingi otsuse vastu kui inimene, kui naine või kui eestlane. Tavaliselt ma lähtun sellest esimesest ja mulle tundub, et nende ülejäänud rollide esimeseks seadmine muudab inimese küllaltki nö radikaalseks. Enamik probleeme inimestevahelistes suhetes tuleneb ju samuti sellest, et tunnetame teist erinevana – kui inimene ei sea esikohale rahvust, sugu, haridustaset vms ning suhtleb teisega kui inimene inimesega jääks minu arvates ka jamasid vähemaks.
Praegu tekitavad küsimusi just rahvus ja sugu. Rahvuse koha pealt on minu arvates naljakas vaadata seda emotsionaalset kisa Eurovisiooni ümber. Mis nüüd ometi teha, et omad jälle võidaksid ja miks mingid teised oma „omade” poolt hääletavad ja kas Paadam tuleks orki ajada. Tegemist on ju showga ning meile on juba lapsepõlvest peale õpetatud, et tähtis pole võit vaid osavõtt, miks me siis nüüd nii kohutavalt kibestunud oleme? Ei oska ikka veel kaotada? Pole nagu asi, mille pärast oma närve kulutada. Eriti tobe on seda vingumist kuulata peale seda kui on ju juba ette kuulutanud kui nõme ja mõttetu see palagan on. Ma kahtlen, et Eesti võidu korral keegi seda enam öelda oleks söandanud…
Sugu seondub enam selle „GEPi” teemaga, sest jätkuvalt on võimalus lapsi juurde „toota” naiste käes. Huvitav lugemine on Punase Hanrahani blogis. Seal küll leitakse, et kuulutus ongi irooniaga kirjutatud, kuid see selleks, teema sai tõstatatud ikkagi. Kommentaaridest tuleb selgelt välja 2 väga vastandlikku poolust, kellest üks seab esikohale rahvuse säilimise ja teine üksikindiviidi vabaduse (ja ka vastutuse, mis esimesel arvamusel kahetsusväärselt puudu jääb). Mis seal salata, ma pooldan ka seda teist. Meenub Kristiina Ojulandi lause, et teda lausa sunnitakse sünnitama. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on Kristiina Ojuland ka ilma lasteta palju rohkem saavutanud ja väärt kui keegi, kes Eesti iivet 10 lapse võrra tõstnud, kuid seda vastutustundetult ja laste arendamist väärtustamata teinud. Üldiselt usungi, et lastele on parem kui ema on enne ka inimesena ennast arendanud kui uusi inimesi „tootma” asub. Laste kasvatamine peaks minu meelest selline nö elukestev „projekt” olema, mille käigus sa oma hoolega omandatud teadmised ja kogemused kellelegi uuele edasi annad ja kui sul ikka midagi väärtuslikku anda ei ole, siis parem ära solkima hakka.
Aga sellise arvamuse puhul võidakse sind rünnata kui naist, kelle roll on emaks saada ning kui rahvuse säilimine on ohus, ei huvita kedagi, et sina tunned end eelkõige inimesena.
„Naine, kes on nakatunud feminismist, on sügavalt perversne! FAKT” (see on kellegi Ralfi kommentaar Punase Hanrahani blogis) Ausalt öeldes ei liigitaks ma oma mõtteid feminismi alla, kuid kardan, et osale inimestest võib see nii paista.

Esmaspäev, mai 14, 2007

Kas emaks saades on võimalik normaalseks jääda?

On küll.
Millegipärast propageeritakse rohkem seda teist varianti. Mu eelmine postitus oleks otsekui hullema tulekut ette kuulutanud – laupäevast Arterit avades ootas eest uus rubriik „Avameelselt pereelust” ja sealne esimene šedööver „Lüpsmata naise inin”…
Mis järgmiseks – räägime kõigile sellest, kuidas tampooni paigaldada? Muide, see teema olevat nii 10 aastat tagasi meesarsti poolt esitatuna Soome TV-s täitsa olemas olnud, nii et tuttav soomlane (naine) vahetas selle peale kanalit ning ütles, et vabameelsusega minnakse meil juba liiale. Või äkki olen mina oma piinlikkustundega nõukogudeaja jäänuk? Õnneks ei ole ma üksi, sest kõik inimesed, keda ma laupäeval Arteriga šokeerisin avaldasid arvamusi stiilis – „siin on tegemist juba kõrvalekaldega”, „mis neil koduperenaistel muud teha on kui mees litsi lööb”. Viimane arvamus on teadagi mehe poolt öeldud – aga tõesti, mis mulje peakski mehel neist koduperenaistest niimoodi jääma? Õudus, et kui naine kord lapse saab, siis enam muud juttu polegi kui inimese füsioloogilised protsessid ja nende produktid. Ja mitte ainult mehed, kes paratamatult lastesaamisest vähem teavad – sellised jutud ei julgusta põrmugi neid naisi, kellel veel lapsi ei ole. Mis siis saab kui ma ka selliseks muutun?
Tundub, et on paratamatus, et ainsaks meid juhtivaks jõuks on hormoonid ja mõistusega ei saa enam midagi teha. No minu mõistus keeldub küll seda uskumast!
Kunagi sai sel teemal ka ühe nõukaajal lapsed saanud inimesega räägitud ja tema imestas, et tänapäeval ei suudeta justkui üldse oma eluga üksinda toime tulla, hoolimata kogu informatsiooni hulgast, mida nüüd kindlasti rohkem on, kui siis oli. Inimestel on kohutavalt vaja igasugust tagasisidet, ka kõige isiklikemate asjade kohta – kas ma ikka teen nii, nagu normaalne on.

Reede, mai 11, 2007

Numpsikud ja kampsikuneedus

Jube peavalu on. Ei tea, kas sellest, et eile tarbitud Põltsamaa õunasiidri säilivustähtaeg lõppes 28.02.2007 (mina ostsin selle poest ja mitte allahinnatute letist 10.05.2007, lisaks õnnestus saada ja süüa ka vorstikesi kuupäevaga 08.05.2007) või oli eilne Eurovisioonivoor kõigi aegade koledaim. Otse loomulikult ma vaatasin seda, see on ju ikkagi Eesti rahvuspüha vääriline üritus. Teleka taha said ühendatud 90sed Estonia kõlarid – ma loodan, et naabrid kannatasid võimalikult kõvasti. (Naabrite hirmutamiseks tavatsen nüüd kodus iga päev läbisegi „fašistõ”, „okkupantõ”, „našistõ” karjuda). Plaanisime isegi tänavale märatsema minna, kui Eesti edasi ei saa või kui ka saab. Pärast enam ei viitsinud. Ma lootsin, et Verka Serduchka ikka ka esineb aga tuli välja, et ta on juba finaalis. Verka on mulle alati meeldinud, ka siis kui ma veel uskusin, et ta ongi selline kolenaljakas tädi. Muuseas, Danilko on mehena keskmisest kobedama väljanägemisega (minu tagasihoidliku valearvamuse kohaselt). Tegelikult oli paar kuulatavat lugu ka – just need, mida ajakirjandus kõige rohkem maha tegi kui vanainimeste muusikat…Selle aasta läbiv teema Eurovisioonil paistsid olevat lehvikud ja kõige selle „Shake It Up Shekirim Dance With Me” taustal paistis meie eurolaul isegi täitsa kena välja. Aga eks see see Epliku ühekroonise kampsuni needus ole, et me enam kunagi eelvoorust välja ei saa. Ma arvan, et siin aitaks vaid rituaalne põletusohver – algul kampsun ja kui see ei aita, siis Eplik otsa…
Hommikul potsatas postkasti teade sellest, et Tallinna Kaubamajja on müüki saabunud beebibanaanid. Wiii kui nummi! Hoti pealehel olid esiuudisteks „Gerli Padar ja Martin Parmas on paar” ning „Kelli Uustani ootab last” ning paber-Postimees pajatas mudilasega reisimisest (ülinummi kui lennuki vahekäigus roomab ringi nii 10 titte ja ülejäänutel vahetatakse samal ajal „mässusid”). Minu nummimeeter (issand jumal, miks mulle alati igasugu õudused meelde jäävad?) on täna igatahes juba põhjas.

*Minu rõvedate sõnade TOP 5, mida minu kuuldes mitte kasutada:
- mässu
- vässu
- kampsik
- püksikud
- maius

Neljapäev, mai 10, 2007

Kellele soopõhine ajakirjandus?

Alati kui ilmuma hakkab mõni järjekordne naisteajakiri kostab kommentaare, et kas neist suhte-, dieedi- ja seksinippidest juba kõrini ei saa. Müüginumbreid ma muidugi ei tea, kuid paistab, et kellelegi on seda jama siiski vaja. See hakkab silma kui vaadata siinsete naisteajakirjade kodulehti, suurima õnnetusena troonib neis pea alati rubriik „Foorum”, mida nõrganärvilistel soovitaks mitte külastada. Üks meesterahvas vaatas kord ühes sellises teemasid ja küsis, et kas see on mõni selline koht, kus endised ja praegused prostituudid teemast huvitatutele kogemusi jagavad. Ei saa öelda, et lamedate teemadega ainult kasutajad välja tulevad. Enamasti hiilgavad ka selliste saitide arvamusküsitlused pärlitega nagu „oled sa proovinud anaalseksi” ja „oled sa teise naisega seksinud”, sekka ka „mitu raamatut sul kodus on”. Miks tundub, et keskmine (neti)naisteajakirja lugeja (või vähemalt aktiivne kommenteerija) on peale keskkooli koju jäänud „Vaprate ja ilusate” fänn, kes vaevleb kroonilise suhtlemisvaeguse all ning eriti erutavad teda pikantsed seigad teiste eraelust(huvitav, kas ma olen ainuke, kelle mees peale wc-s käimist tagumikku ei pühi).
Hirm tekib siis kui vaadata kui paljud väiksed tüdrukud Cosmot piibliks peavad…
Teine kategooria jubedusi on meesteajakirjad, mida minu teada ükski meheks nimetatav olend vabatahtlikult ei loe. Ma ise olen paar korda lugenud ja tundub, et sealsed teemad võiksid erutada nii 12-16 aastasi poisikesi. Veel tekib küsimus, et kas selle jama kokku kirjutanud inimene pole kunagi õlut joonud, kiire autoga sõitnud või naist lähemalt näinud…Kuna tuli välja, et ühe meesteka peatoimetajat ma natuke tunnen, siis ei pruugi eelnev oletus sugugi vale olla…
Kokkuvõttes jääb ajakirjade põhjal mulje, et naine või mees olemine sisaldabki endas ainult Maslowi püramiidi alumiste astmete vajaduste rahuldamist. Ma olen parema meelega sootu ja loen edasi nö teemapõhist ajakirjandust.

NB! Erinevus veel selles, et vaatlusandmete põhjal on naisteajakirjad siiski kõvasti populaarsemad kui meesteajakirjad. Sihikindlamad naised pidavat suisa meeste autofoorumitesse suheteteemalisi kiunatusi saatma (teie kui mehed öelge mulle nüüd nende tunnuste põhjal, kas minu tibu petab mind või mitte). Et siis ongi nii, et 95% meestest on sead ja 99% naistest haned?

Neljapäev, mai 03, 2007

You Only Tell Me You Love Me When You're Drunk *


Lõpuks ometi üks kontsert, millest saab ülivõrdes rääkida! Ja loomulikult on see just see kontsert, millelt ma midagi erilist ei oodanudki...Ma ei ole Pet Shop Boysi suurim fänn, kuid see on muusika, millega olen üles kasvanud ja enamike vanade lugude sõnu tean peast. Pet Shop Boys seisab kindlasti kõrgemal kui enamik popmuusikat, juba nende pikaealisuse tõttu. Pet Shop Boysi käekirja tunned muu muusika hulgast eksimatult ära. Ainus jama nendega on see, et kõik nende suured hitid pärinevad erinevatelt plaatidelt ehk siis igal plaadil on minu jaoks olnud ka lihtsalt ballasti.
Pet Shop Boysi kontsert pidi ju reklaamima nende uut plaati, mis iseenesest ülihea ei ole - paar väga head lugu ja ülejäänu. Tavaliselt esitatakse selliste kontsertide puhul just neid ülejäänusid ja sekka satub ka mõni oodatud lugu. Sageli olen end kontsertide puhul tabanud mõttelt, et kui see lugu nüüd läbi saab, siis äkki tuleb ikka SEE lugu ka. Seekordse kontserdi puhul sellist ootamist ei olnud - kõik lood, mis ette mängiti olid just need head lood ja isegi pärast ei meenunud midagi, mis oleks kuulmata jäänud ja mida kindlasti oodanud oleks.
Lavakujundus oli oma minimalistlikkuses vägagi mõjuv ja lavaliikumine üks huvitavamaid, mida näinud olen. Olin lavale päris lähedal ja fotokaga oleks hea pildi saanud, kuid seda mul muidugi kaasas ei olnud ja seetõttu tuli ühe hädise telefonipildiga leppida. Arvake ära, mis loo ajal see tehtud on? :P Tegelikult üritasin ma pilti teha "I'm With Stupid" ajal, kuid siis hakkas mu eelajalooline telefon (jah, ka kaameraga telefon võib seda olla) millegipärast streikima ja tegelik pilt sai tehtud "Suburbia" ajal. (Ma tõesti ei oska öelda, milline ja kas üldse on seal pildil Neil Tennant ning Chris Lowe pole seal kohe kindlasti näha, sest tema oli vasakus nurgas keyboardi taga ning seal kohas on just suur ülevalgustatud laik...)
Mis lugu oli kõige parem? No mulle isiklikult meeldib kohutavalt "Rent", mille Neil Tennant minu poole seljaga olles tooli peal istudes esitas. Mul puudub muusikaline kuulmine ja seetõttu tundus mulle Neil'i hääl ikka ülivõimas olevat, ülivõimsalt puhas just. Mu kõrval istunud muusikalise kuulmisega inimene väitis seevastu, et lauljate hääl oli liiga vähese võimuga ehk siis kõlar ei mänginud kõike välja. Minu elamust see õnneks ei seganud.
Kõige toredam oli see, et Pet Shop Boys esitas ka oma loo "Opportunities (Let's Make Lots of Money)", mis on üldse nende esimene lugu ja mida mul isegi korralikult ühegi plaadi peal ei ole. See oli just see lugu, millest ma mõtlesin, et niikuinii seda ei tule, kuigi jubedalt tahaks.
Päris võimas oli ka ametlik viimane lugu enne lisalugusid, viimaselt plaadilt "The Sodom and Gomorrah Show" - lugu, mille ajal vähemalt minu silmale esmakordselt Neil Tennant riideid vahetas :P Ma arvan, et ta tegi seda ka varem, kuid siis püsis ta oma viisakas musta ülikonna stiilis.
Nii kui ma siia ühe loo kirja panen, tuleb ette kohe järgmine, mida mainima peaks..."Numb", mis mulle plaadil nii suurt muljet ei jätnud, oli laivis muljetavaldav. Suures osas ka lavakujunduse tõttu, kus siis näidati videos sõjast laastatud maad ja rusutud inimesi.
Lisalugudeks olid Pet Shop Boys 2 suurimat hitti "It's a Sin" ja "Go West". Viimase ajal said kõik nii muusikalise kuulmisega kui kuulmiseta tegelased kaasa jaurata.
Ainsaks häbiks enda poolt tuleb tunnistada, et loo "West End Girls" ajal kujutasin end millegipärast ette East 17 kontserdile...
Üllatustest siis ka - Neil Tennant mängis laivis kitarri ning Chris Lowe laulis :)

*Last.fm-is sobrades märkasin, et just pealkirjas nimetet lugu oleks võinud ka ikka kõlada :)