Teisipäev, jaanuar 31, 2012

Appi, Jeesus ründab koos pisikutega!

Täna hommikul oli jälle uus üllatus postkastis - mõnel meie lasteaia lapsevanemal on kodus ikka tõeliselt igav. Ehk siis jätkuks sellele teemale on veel probleeme avastatud.
Esimene probleem seisneb selles, et üks kasvatajatest on usklik (võdistame juba ette õuduses õlgu!) ning lapsed on enne sööki laulnud üht tänulaulu ning samuti on neile mõnikord lastepiiblist lugusid loetud. Samal ajal loevad lapsed Pipit ka ning päkapikud ja sünnipäevad on täiesti aktsepteeritud (mainisin sellepärast, et olen kuulnud loost, kus üks usku radikaalsemalt suhtunud inimene on selliseid asju pahaks pannud). Ma ise ennast usklikuks ei pea, kuid olen ka ise lapsena isiklikust huvist piiblilugusid lugenud ning eriliseks lemmikuks olid mulle Ostankino pealt jooksnud piibliteemalised multikad. Üldiselt sisaldavad need lastele mõeldud lood vaid klassikalist hea ja kurja vastandamist, kedagi põrguga ei hirmutata ning räägitakse lihtsate sõnadega üldinimlikest väärtustest. Hiljem oli meil keskkoolis usundiõpetus (vabaainena, satanismi tutvustavas tunnis oli küll pea terve klass kohal) ja ma usun, et inimene, kes erinevatest usunditest ikka mitte midagi ei tea, on päris paljust huvitavast ilma jäänud. Ok, see läheb veidi kaugele lasteaialaste teemast aga ma ei usu, et piiblilugude rääkimine neile kuidagi halvasti mõjuks, kardab ilmselt selline lapsevanem, kel endal usuteemast arusaam puudub ja kes arvab, et lapsi sunnitakse Piiblit pähe õppima ja kodus missionitööd tegema. Minu last on sealsetest lastest muide kõige kauem "töödeldud" ja tema pole meile veel kodus Jeesusest rääkima tulnud. Pipi ja Muumi on ilmselgelt lahedamad tüübid.
Ahh...eriline pärl kirja lõpust: "Samuti küsime igaks juhuks
üle, kas kristlike pühade (jõulud, kolmekuningapäev, lihavõtted jms)
tutvustamine piiblilugu silmas pidades on aktsepteeritav?" Loomulikult mitte, milleks pühade algset mõtet mainida - kõik pühad on selleks tehtud, et võimalikult palju kingitusi saaks ja tarbida, tarbida, tarbida! Kui kodus last laiemat pilti nägema ei õpetata, ei tohiks ka haridusasutus seda teha.

Lisaks Jeesusele ründavad lapsi ka pisikud. Vaatasime juba ükspäev, et kasvatatel on seljas mingid naljakad kodukitlid. Tervishoiunõuded nägevat ette, et söögiaegadel peavad sellised hõlstid seljas olema. Nüüd on tekkinud küsimus, et äkki võiks ikka terve päeva kitliga ringi käia (ja seda iga päev vahetada loomulikult). Millegipärast meenub nõukaaegne raamatuke lapse tervisest, kus imiku tuppa võis siseneda spetsiaalses kitlis ja marlimaskiga. Kindlasti aitab kasvatajate (kui peamisete nakkuskollete) univormistamine kaasa haiguste leviku tõkestamisele kui samal ajal on rühmas paar tatist last, kelle vanemad arvavad, et nohu pole mingi haigus.
Pean nüüd välja mõtlema võimalikult vähesarkastilise vastuskirja ja jään huviga ootama järgmist lastevanemate koosolekut.

Reede, jaanuar 27, 2012

Mida mehed tahavad?

Mis on peamine asi, milles mehed* naissugu süüdistavad? Võtame näiteks kasvõi igasugused ankdoodid, mida põhikooliaegsed klassivennad FB seinal jagavad - naised ei taha muud kui raha. Sama häda üle kurdab ka netikommentaatorite väsimatu jõuk - kõik naised on rahamaiad l****d!
Loomulikult leidub isegi nende meeste silmis teistsuguseid naisi - need on ju need jubedad feministid/feminatsid, kes on karvased, käivad kottpükstega ning peksavad vabal ajal mehi, kuid meestevastane vägivald vaikitakse teadupärast maha.
Niisiis häirib mehi see, kui naine elab nende kulul, samal ajal on kõik naiste töölkäimisest rääkivad naised ebanaiselikud lesbaritest femikad. Nii nagu on kõik mehed sead, sest ei aita kodutöödes ja need, kes aitavad, on nii äpud, et ei vääri üldse mehe nime.

Tõsisemaks minnes, mind on küll ebaõiglaselt rahalises mõttes ärakasutatud ning naiselikest hüvedest (lilled) ilma jäetud ja seda hiljem põhjendatud "a ma arvasin, et sa oled selline karmim mutt (feminats?), kes sellistest asjadest ei hooli!?".


*Siin ja edaspidi on tegemist häbematu üldistamisega, sest normaalseid mehi sellised küsimused tegelikult ei huvita, sest nad ei ürita tervet sugu ühise nimetaja alla seada.

Kolmapäev, jaanuar 25, 2012

Naised vait - mees räägib!

Mõnikord karjuvad soolised erinevused siiski nii kõvasti näkku, et isegi mina ei suuda neid tähele panemata jätta.
Oli meil kollokvium. Rahvas jagati valitud kodutööde teemade järgi gruppidesse ning teha tuli esitlus. Minu teema oli üsna haruldane ja sobis kokku vaid ühe teisega ning nii me moodustasimegi kahese grupi. Mina ja üks noormees. Enda õigustuseks võin öelda, et ma ei täitnud esitlusel vaid plakati ülevalhoidja rolli vaid pirisesin ikka miskit rääkida ka, aga põhijutustaja oli siiski noormees. Juhtus selline suure suuga ekstravert olema ja õnneks oli talle mõistust kah antud. Üheksast grupist vaid kolm olid noormeeste-vabad, ülejäänutes oli vähemalt 1 meessoo esindaja. Kas leidus neist segagruppidest mõnigi, kus noormeest põhiesinejaks ei pandud? Ei. Juba kohapeal arutasime, kuidas paistab silma meesesinejate paremus - hääl kannab, enesekindlus on laes. Naised seevastu räägivad vaiksel häälel, jagavad esitatava teksti omavahel ära, ei suru oma arvamust peale. Vaid üks erand oli tüdrukute hulgas. Piinlik kohe. Millega seda seletada? Mehi on ülikoolis vähem ja need, kes sinna saavad on need tõepoolest tublid, targad ja enesekindlad? Ometi ju kandideeritakse tüdrukutega ühtedel alustel ning tublisid tüdrukuid peaks isegi rohkem olema. Kus on tüdrukute enesekindlus ja esinemisjulgus?
Enda kohta võin öelda, et praegu ma julgen esineda, sest see seltskond, kes meil nüüd saalis istub, on hoopis erinev bakalaureuse eriala kõrilõikajate kambast. Või olin ma siis tõepoolest väärt nende kriitikat, sest tegelikult ma ju enamasti ei teadnud, millest ma räägin ja räägitav ei huvitanud mind karvavõrdki. Lõputöö kaitsmine läks hästi, sest siis ma oma teemat valdasin. Kas eeldada, et suurem osa tüdrukuid ei ole ka praegu räägitavatest teemadest huvitatud? Et tüdrukud kui suurem mass tulebki kooli kraadi saama ja poisse ka tegelikult huvitab, mida nad õpivad? Ei ole nagu eriti usutav.
Kas tõesti mõjutab meid see - "head tüdrukut on näha, aga mitte kuulda!"-põhimõte. Meid ongi kasvatatud vaikselt tagaplaanil olema. Mees on pea, naine kael. Tüdrukute asi on must töö ära teha, mehed kannavad töö ette ja saavad kogu au? Nõunik võib olla naine, ministrina on naine aga ebausutav.

Esmaspäev, jaanuar 23, 2012

Mis minust saab?

Nädalavahetusel üllatati mind ja ja kursusekaaslasi siis sellega, et meie eriala TÜ-s suletakse. Tegelikult olin küll kuulnud ennegi kõlakaid, et erialale järgmisel sügisel enam vastuvõttu ei toimu aga ei muretsenud eriti, sest meil ju lastakse ometi lõpetada. Tegelikkus on muidugi veidi segasem - seadus ütleb küll, et alustanutel tuleks lõpetada lasta aga samas on lisatud klausel, et seda võib osakonna soovil muuta. Meile ka muidugi öeldi, et teoreetiliselt peaksime saama oma kraadid ikka TÜ-s kaitstud, kuid praktika muudab kahtlaseks see, et juba kuu aja pärast lahkub ametist meie osakonna juht ja võtmeainete lektor. Miks? Eks küsimus ole ikka rahas ja inimsuhetes, nimelt õpetab TÜ minu eriala vaid magistriõppes, samal ajal kui sarnane eriala on bakalaureuseõppes olemas TÜ ühes kolledžis. Baka pidavat aga rohkem riigilt raha saama ja nüüd on seal kolledžis tore plaan ka magistriõpe avada. Milleks siis dubleerida, eks? Kahjuks asub see kolledž teises linnas, mis tähendaks minu jaoks olulisi lisakulutusi (tean jah, et suur enamus käib ka Tartusse mujalt, aga nemad on lihtsalt tublid ja pühendunud, mina nii tubli ei ole), samuti on sealne avatav õppekava veidi teise suunitlusega kui TÜ oma ja see suunitlus mind väga ei tõmba. Pealegi asusin ma Tartusse õppima suuresti just inspireerituna siinse osakonna juhi kirjutatud raamatust - ei usu, et keegi teine teda ennast asendada suudab. Kõik tema loetavad huvitavad ained on meil aga alles toimumata. Ta küll mainis, et kõik on veel selgusetu ja ehk õnnestub kellelgi teda veenda osakoormusega jätkama aga üldiselt jäi meil mulje, et inimene on sügavalt solvunud ja hea meelega teda üle parda visanud seltskonnas jätkata ei soovi. Meie saime kuulda seda, et lepingus on alati üks pool tugevam ja tegelikult ei huvita üliõpilaste saatus eriti kedagi.
Eks nüüd vaatab, mis saab aga niisama pooleli jätta küll ei tahaks. Rahvas juba arutab, kuhu üle minna. Kahju, sest meil on tõesti tore kursus kokku sattunud. Naljakas iseenesest on see, et täpselt sama stsenaarium toimus mu baka erialaga Tartus - seoses üleminekuga 3+2 süsteemile suleti bakaõpe, jäi vaid magister, üsna ruttu peale seda lasid võtmefiguurid TTÜ-sse jalga, nüüdseks pole osakonnast enam midagi järel - või õigemini koliti enam-vähem täiskoosseisus Tallinna. Tollal sain mina õnneks enne neid jamasid oma kraadi kätte. Enne seda plaanisin veel Concordiasse õppima minekut, õnneks pääsesin, kool oleks loojakarja läinud täpselt minu viimasel õpinguaastal aga kaua sa ikka jamade eest põgened, lõpuks said nad mu nüüd, rohkem kui 10 aastat hiljem kätte...
Ahjaa, kui midagi üle ei jää, peaks kaaluma võimalust ajakirjandusse üle minna. Just see oli 12 aastat tagasi mu TÜ esimene valik ehk siis peaks paika pidama seaduspära, et mul tuleb alati jääda esimese leitud variandi juurde, kuna hilisemad toovad alati vaid häda kaela või nagu mu vanaema armastab öelda: "S*** sinna, kuhu kükitad!" Ajakirjanikuks mul iseenesest soovi saada ei ole, ega mul pole üldse soovi kellekski saada - tahaks lihtsalt võimalikult palju huvitavaid asju õppida ja hetkel paistab, et ajakirjanduses õpetatakse päris palju huvitavat. Pealegi ei ole ma enam nii loll nagu 19-aastasena, et üritan komisjonile endast muljet jätta kui tulevasest poliitika- ja majandusajakirjanikust kuigi mul antud teemadest mingit ülevaadet ei ole. Ainus, millest ma kujutan ette end kirjutavat, on muusika, kuigi ka sellest valdkonnast pole mul olulisi teadmisi - siiski tundub, et tegelikult piisab enesekindluseks ka huvist mingi teema vastu. Tollal olin ma palju kergemini hirmutatav ja nõus oma huvid sotsiaalselt soositud rolli vastu vahetama.

Teisipäev, jaanuar 17, 2012

Lapsed on kaitstud

Ilmselt on juba evolutsiooniliselt välja kujunenud lapsevanemate soov oma järglasi küünte ja hammastega ohtude eest kaitsta, kuid tänapäeval vist ei osata enam ohte ohutusest eristada.
"Kas tädi vaatas meie kussununnukest kurja näoga ? - pole muret, emme maksab, emme teeb nii, et varsti see tädi enam siin ei tööta!" Umbes nii võiks lahti seletada olukorda, mis toimus minu lapse lastehoius. Nüüd olevat nii hea ja rahulik õhkkond. Ma saaks aru, kui tegemist oleks olnud tõsiselt kurja tädiga aga nii see ei olnud, sest minu laps käib samas lasteaias juba palju pikemat aega kui see konkreetne kurja silma ette jäänud talleke (või on minu oma "kurjade tädidega" koduses miljöös piisavalt karastunud...). Eks juhtkond pärast vabandas ka, et ilmselt oli antud tädi nii mõnegi teise lapse lemmikkasvataja. Kas poleks mõistlikum olnud siis ühel lapsel lahkuda kui üks inimene töötuks teha ja kari väikesi inimesi küsimuse ette seada, et kuhu tädi järsku kadus?
Ok, see juhtum on nüüd juba mõne kuu tagune. Eile aga jälle hiilib üks raudne ema kasvatajale külje alla ning alustab ääri-veeri juttu - tuleb välja, et tema kullarullike saab šoki sellest kui kasvataja (loomulikult mitte see, kellele lugu räägitakse) lapse veel enne ema lahkumist käsi pesema viib (ausalt öeldes ei saanud minagi täpselt aru, milles see tohutu probleem täpselt seisnes). Õudselt naiselik on vist see kui probleemi ei arutata teise osapoolega vaid ikka kõigi teiste ümberkaudsetega, kes siis ka ehk omalt poolt ütlevad midagi seesugust nagu: "ta on meil alles uus ja kogenematu" ning millest kujuneb lõpuks välja lugu a la "lapsi enne mitte kunagi näinud inimene üritab neid väe võimuga vanemate kaitsva tiiva alt välja tirida!"
Ma ka ei olnud korralik bitch ega piiksatanud midagi a la "kas laseme selle kasvataja ka nüüd lahti?" ega maininud isegi seda kui kiiresti proua kullarullike paistab haigustest "paranevat" - reedel köhasse lämbumas-esmaspäeval sama targalt tagasi. Läksin hoopis autosse ja sisisesin sellest L-ile, et paljastasin vist uue intrigandi. No vähemalt ei pea kartma, et need lapsed kaitseta jääksid.

Esmaspäev, jaanuar 16, 2012

Muusikat ja targutamist

Peab vist töölt ära tulema - hakkab kangesti blogimist segama...Seetõttu siis sihuke kokkupressitud mõtteavaldus kah.
Esiteks muusikast. Tegin sellise avastuse nagu Billy Corgani, The Smashing Pumpkinsi (ja Zwani) solisti 2005. aasta sooloplaat TheFutureEmbrace. Seda müüdi last.fm-i andmetel kokku vaid 69 000 eksemplari (ainult Britney Spearsi räpparist eksmehe plaati müüdi veel vähem) ehk siis täielik läbikukkumine. Müstiliseks jääb, miks, sest plaat on ise väga hea. Kaubamaja plaadipoe allahindlusel müüakse seda naeruväärse hinnaga kõrvuti Iron Maideni viimase plaadi luxversiooniga, mille omanikuks võib saada vähema kui 6 € eest - ei tee mingit reklaami siin, sest nii häbiväärne alahindamine ei kutsu ju kedagi ostma.

Vaatamiseks plaadi vist ainsa singli video:


Teiseks kavatsen muutuda kooli ajal vihatud targutajate sarnaseks. Oli selline noormees, kes ütles väga viisakal häälel matemaatikatunnis tema pealt ülesande lahendust vaadanud pinginaabrile, et kui sa iseseisvalt ülesannete lahendamiseks võimeline ei ole, siis ehk kaaluksid kooli vahetamist, sest keskkooli jaoks on su võimed kahtlemata puudulikud. Ja ta mõtles seda tõsiselt.
Nüüd nõuavad tudengid tudengisõbralikku haridusreformi - ei suuda täita õppekava täies mahus, selle asemel võtaks hoopis akadeemilise, pikendaks oma õpinguid ja teeks kooliasju, siis kui aega ja viitsimist on. Toetuse jagamisel võiks ikka arvestada materiaalset olukorda, mitte õppeedukust. Ülikool või sotsiaalabiasutus? Samas kaebame, et kõrgharidus on devalveerunud. Inimene on enamasti täpselt nii laisk kui tal olla lastakse või isegi rohkem. Uskumatult paljudel on isegi enda kinnimakstud avatud ülikoolis suhtumine "peaasi, et läbi saaks" - no näiteks 73-st kursusele registreerunust suutis kodutöö tähtajaks esitada 35. Mu meelest võiks inimesed ikka teha seda, mida nad tahavad (ok, ilmselt väga suur osa tahabki lihtsalt olla ja oleskleda), mitte raisata oma aega ja raha erialade peale, mis neid ei huvita ja venitada ülikoolis viimse tähtajani. Vabandan nende ees, kes on tõesti tublid ja kõhu kõrvalt kokku hoides koolis ja tööl rabavad aga kole palju olen ikka kohanud selliseid tüüpe, kes räägivad, kus ikka õpiks kui see asi vaid odavam oleks (või lausa peale makstaks) ja aega oleks, samas enda ja nende elusid kõrvutades ma ajakasutuses ja rahakoti paksuses suuri erinevusi ei näe.

Reede, jaanuar 13, 2012

Täna teeme diskot!

Avastasin just ühe uue toreda lehekülje hypem.com, mis on siis selline tasuta muusika kuulamise lehekülg, mis saab oma sisendi erinevatest (mmusika)blogidest. Pole veel süvenenud, mis alusel need sinna lehele satuvad. Igatahes saab seal muusikat otsida ning oma lemmikutest nimekirja teha, mida siis kasvõi shufflega kuulata. Kõike seal muidugi pole, kuid see-eest on erinevaid haruldasi mikse jms. Boonuseks veel see, et lehekülg ühildub last.fm-ga.
Rokkmuusikat on seal vähem, rohkem erinevat elektroonikat - ilmselt on enamik musablogijaid noored ja trenditeadlikud inimesed. Kuigi ma ise eelistan pigem vanemat muusikat, ei saa öelda, et ka uue seas pärleid poleks. Või noh, kelle jaoks uued, kelle jaoks vanad. Sõbrannast elektroonilise musa fänn tutvustas järgmist lauljatari juba oma pool aastat tagasi FB-s. Tegemist muide vanameister Stingi tütrega, kellel on äärmiselt huvitav hääl. Vist mitte klassikaliselt ilus hääl, sest endal olen seesugust tämbrit täheldanud kurguhaiguste puhul - ainus positiivne muutus haiguse juures. Laulda ma samas ei oska. Muidu paistab kah äge mutt olema - altkulmu kuri pilk reedab alati meeldiva inimese :) Videos kaastegev ka teine äge mutt Robyn:


Teiseks avastuseks mida ma siiani ignoreerinud olin, on Beth Ditto. Gossipiga koos ta mulle erilist muljet ei jätnud aga tema enda nime all tehtud lood on väga head. Selline mõnus kaubamaja muusika, mis meenutab mulle muretuid päevi pealinnas, kus raha oli nagu raba ja kaubamajas jalutamine ei jätnud haput maiku suhu. Eks tagantjärele meenub ikka vaid hea. Mulle muidu ka väga meeldib see kaubamajades lastav chill ostlemismuusika - minule igatahes mõjub psühholoogiliselt, paneb end rikka ja ilusana tundma :) Mitte segi ajada Maximas lastava labasusega!
Beth näitab klassi:

Teisipäev, jaanuar 10, 2012

"Ma vihkan inimesi!"

L. tuli selle lausega koju Genklubist, kus esitleti ühe Lõuna-Ameerika-reisi fotosid - rahvast oli nii palju olnud, et ta oli pidanud poolteist tundi püsti seisma külg külje kõrval võõraste inimestega. Oo õudust! Vähemalt ei huvita inimesi ainult joomine.
Ma ise olen ka tegelikult natuke inimsoos pettunud, just selles, et inimesed muudkui tulevad ja lähevad, keegi ei taha kohale jääda ning siis kui sa üritad mõnele meenutada tema tähtsust, tehakse nägu, justkui ei tuntakski sind. Ega ma ise ka eraldumise patust puhas ei ole. Näiteks oli mul vana-aasta õhtul plaan saada aasta nohiku auhind, õhtu otsa õppida ning siis minut peale keskööd oma kodutöö netti üles riputada - et kõik ikka näeksid, millised on minu prioriteedid. Plaan rikuti muidugi ära, sest mõni inimene leidis, et on koletu mul niimoodi vana-aasta õhtul üksi kodus konutada lasta ning pakuti seltsi (mille peale L. muidugi jõudis süüdimatult küsida, et ei tea, kas ta ikka tahab külalisi, ta pidi õppima...). Saagu ometi aru, et naisterahva puhul sisaldab iga tegu ja tegematajätmine žesti!

Õppimisega on iseenesest hullud lood - ma olen ikka uskumatult maniakaalne! Kadestan kõiki, kes suudavad asja lõdvalt võtta - peaasi, et ainest läbi saan. Ok, arvestuslikud ained ei tekita ka minus võitlusvaimu aga niipea kui terendab võimalus mingi täht saada, lööb saatanlik tuluke põlema. Kõige hullem on see, kui algul läheb kõik imeliselt hästi, püsid seatud kursil - ja siis tuleb kõige lõpus mingi töö, mille osakaal on nii suur, et ebaõnne korral ähvardab see rikkuda kogu senise panuse. Siis muudkui vahid ja vahid oma valmisvorbitud kullakest ning jama on selles, et mida rohkem sa teda vahid, seda armsamaks ta sulle saab ning kaob ära üldse mingi võimalus, et kuhugi võiks veel miskit lisada - no on ju täiuslik! Mul on üks kuum kartul juba nädal aega käes olnud lootusega sinna miskit veel lisada aga ilmselt seda ei juhtu. Ilmne analoogia minu puhul ostlemisega - kui ma esimesest poest ostetuga ei välju, pole mõtet edasi minnagi - niikuinii ostan ikka selle asja, mida esimesena nägin ja kui esimeses poes seda asja pole, siis pole ka kusagil mujal.
Aga üldiselt meeldib mulle ikka õppida kõvasti rohkem kui töötada. Tööde juures olen ma enamasti kokku puutunud ainult ülesannetega, mis on liiga lihtsad, et väljakutset pakkuda või siis ületamatult rasked (loe: nii igavad, et ma ei proovigi neid lahendada). Ah jaa, arusaam igavusest on muidugi absoluutselt individuaalne - meie kursuse foorumis arutatakse praegu näiteks selle üle, et väga huvitav tundub olevat aine "Euroopa Liidu ametlik dokumentatsioon ja andmebaasid". No tule taevas appi!