Reede, veebruar 27, 2015

Vaesed ja rumalad

Ma ei tea paljud seda juba näinud on, aga mul tõmbas küll peopesad higiseks:
Jube. Masendav. Ei oleks tahtnud seal Kristjan Jõekalda asemel olla, tema suutis muidugi täiesti rahulikuks jääda ja oma imestust ainult kaamerasse vaadates väljendada. Tagantjärele mõeldes sain ma isegi aru, miks esimesena Putin õhku visati - ilmselt saadi aru, et küsiti "hetkel ametisolevaid valitsejaid". Valitsejad-valitsus, mis vahet seal on, eks. Edasi läks ju tegelikult hullemaks. Youtube's on mõned armsad kaitsvad kommentaarid - maainimesed (ma ei tea, kas nad seda üldse olid) toovat meile liha ja leiva lauale ning neil polevatki aega poliituudiseid jälgida. No tule taevas appi - aga kibedal talvevarude kogumise ajal saatesse ronida on aega küll? Kusjuures ma olen isegi nõus, et praegune valitsus on üsna mittemidagiütlev ning ma oleks lausa tahtnud kogu seda rahva poolt nimetatud nimekirja näha. Kas seal võis veel Ligi ka sees olla (vahetus toimus novembri algul, saade detsembri algusest)? No vähemalt need pakutud variandid ei olnud kuskilt otsast loogilised ning on minu jaoks seletatavad ainult sellega, et inimesed ei saanud tõepoolest aru, mida termin "valitsus" tähendab. Et valitsus ei ole lihtsalt poliitikud.

Vabariigi aastapäeval tegin tööd ega jõudnudki ühtki teleülekannet jälgida. Presidendi kõne lugesin hiljem netist üle ja mõtlesin, et vaatan siis ikka kleite ka, labane ja pealiskaudne nagu ma kord olen. No tule taevas appi - selleaastane kajastus oli vist üks räigemaid, mida näinud olen. Minusugune võhik ei saanud muidugi arugi KUI kole mõni kleit ikka oli ilma selle suunava artiklita. Ja mõelda vaid  - Rebane tuli koos teise mehega, teeme sellest kohe eraldi artikli, et vihkajad mõnuga tatti pritsida saaks! Ja Simson tuli üldse ilma meheta - teeme sellest ka artikli, kus mainime ära, kuidas Simson on kunagi öelnud, et lastetu abielu on kurb - sinna see koer neil maetud ongi! Rahvas saab jälle mõnuga vahutada, teiste eraelu ekspert olla ja lastetuid naisi mõnitada. Kohe kirss tordil Vabariigi aastapäeva puhul...Ning mõelda vaid KUI odava kleidiga tuli kohale Yana Toom - see maksnud KÕIGEST 190 eurot! Hmm, mu meelest on 190 eurot ikka no nii suhteliselt kallis kleit. Mul ei ole kapis ilmselt ühtki nii kallist kleiti. 3000-kroonine kleit vanas rahas. Mul on kapis üks 800-kroonine kleit ja see oli ikka mu meelest haiglaselt kallis omal ajal. Sealjuures jube ilus ja kantav rohkem kui üks kord. Ma saan aru, et Presidendi vastuvõtt ongi ülipidulik üritus, aga mu meelest on veidi kohatu ohkida, kuidas 190 eurot on täielik kommiraha. Europarlamendi saadikust Toomile (issand, ta pidi ju kah lahutama, mis ta nimi on üldse?) ehk küll, aga enamusele siiski mitte. Andke andeks mu võhiklus, aga minu meelest on ebanormaalne maksta 3000 eurot (ma eeldan, et kuskil nii palju peaks maksma üks arvestatav kleit, millega vastuvõtule ilmuda) kleidi eest, mida ilmselt vaid kord kantakse ja mille kohta keegi võib kuskil kobiseda, et näe, see pani jälle oma riietusega absoluutselt mööda (mis OMETI JUHTUS, proua see-ja-see?!). Viimastel aastatel tõstetakse küll esile neid, kes mitu korda sama kleidiga mingil üritusel ringi lehvivad kui tublisid keskkonnateadlikke inimesi, aga mulle tundub millegipärast ikkagi, et see on kuidagi selline keel-põses kiitus ja tegelikult suurem osa inimesi ei tahaks niimoodi ära märgitud saada.
EDIT: Meenus kommentaar, mis mind kõige rohkem vihastas - "Me ei taha näha teie treenimata käsivarsi!". Mis järgmiseks - "Ära naerata, me ei taha näha su puseriti hambaid!"; "Peida oma nägu, kole inimene!"; "Kanna push-upi, su tissid ripuvad!"; "Vanane väärikalt ja mine noa alla, me ei taha näha midagi loomulikku!". Pffff.

Käisin eelmisel nädalavahetusel Tallinnas. Jumal küll, on teid seal alles palju! Läksin keset laupäeva läbi Viru Keskuse ja see oli kohe täitsa naljakas. Inimesed! Inimesed - igal pool inimesed! Kolmapäeva õhtul käisin Tartus suuremates kaubanduskeskustes lapsele siseruumi kingi taga ajamas - ei inimesi, ei kaupa. Muidu nagu ei panegi sellist kontrasti tähele. Ilmselt mängis siin rolli ka ajastus - nädalavahetus vs tööpäeva õhtu, aga ikkagi. Vaese maainimese tunne tuli peale. Pealinna seltskonnas sain külge pärismaalase austava nimetuse. Eksoot (Tal)linnas.

Neljapäev, veebruar 19, 2015

Armastus meie peas

Veebruar on ikka armastuse kuu vist tõesti, linastuvad igasugu romantilised või "romantilised" filmikesed, inimesed kirjutavad, millised on nende meelest ilusad mehed ja muud hirmsat pealiskaudset objektistavat juttu. Kas see on siis armastus? Kus on tõeline armastus, küsin mina?
Aga - leedid ja džentelmenid, mina leidsin tõelise armastuse ikkagi üles ja kust mujalt kui raamatust! Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" kirjeldab seda, mis minu hinnangul armastus tegelikult on ja kuidas see käib. Esiteks vaatasin ma, et see on lihtsalt huvitavas formaadis, e-kirjadena, üles tähendatud, ilmselt kergesti loetav romaan. Ja siis imes see mu endasse. Ma tahtsin sellest raamatust juba enne kirjutada, sest see vaimustas mind tõeliselt, eriti seetõttu, et suur osa sellest kattub minu elu ja kogemustega. Isegi naispeategelane käitub enam-vähem nii nagu mina ning tagatipuks suutsin peaaegu ära armuda meespeategelasesse. Kõlab jubedalt? Lugu on sellest, kuidas naine saadab kogemata valel aadressil e-maili, kuidas mees sellele vastab, naine omakorda võlgu ei jää ja nii see läheb. Lugesin veidi (niipalju kui tasuta sai) ka seda eesti meeste uuringut ja silma jäi koht, et eesti mees on enamasti truu, siiski esineb paljudel 55-eluaastaks üks kõrvalhüpe enamasti Internetist leitud naistuttavaga. Ehk tõesti käis see tutvumine nii, et "anna oma parameetrid; ok, sobib; saame sauna taga kokku", pigem aga siiski eelnes sellele pikem mõtetevahetus Interneti teel. Raamatus soovitakse ka lõpuks kokku saada, et näha "kas enda peas loodud pilt teisest ka tõelisusega kokku sobitub" ehk siis inimesed suudavad väga edukalt armuda enda peas loodud pilti teisest inimesest, isegi kui kordagi kohtutud pole. Ma isegi väidaks, et enamik armastab seda pilti ka peale kohtumist rohkem kui reaalsust. Kas poleks loogiline, et see, kes muidu mehelt kolki saab, heietab mahajätmist kaaludes oma peas ikkagi pilti sellest mehest, kes talle kunagi sületäie punaseid roose tõi?
Palju suurem oht kui see, et sa kusagil poes, peol või raamatukogus oma "elu armastust" (täpselt sinu tüüp, kohe peale vaadates) kohtad ning oma perekonna purustad, on oht hakata Internetis vestlema kellegagi, keda sa kunagi näinud ei ole, kuid kes mõtleb täpselt samamoodi nagu sina ja naerab paneb smailisid õigete kohtade peale. Mis see blogi muud on, kui vastassoo meelitamise koht, eks?! See oli nali, aga tegelikult ju parimad naljad ammutavad ainest päriselust. Räägitakse muidugi, et nii võib juhtuda ainult naistega, sest nemad armastavad kõrvadega (Interneti kontekstis tuleks see väljend ilmselt üle vaadata nüüd), aga mul on konkreetne näide ka mehest, kellel oli pulmapäevgi kokku lepitud (loodetavasti) naisega, keda ta iial näinud ei olnud. Ma ei tea küll, kui ekstreemne selline juhus on, aga ikkagi. Sest Internetis ju keegi ei valeta - kui sa ütled, et sa oled 45 kg kaaluv miniatuurne blondiin, siis nii on ka. Aga teate, meeleheitel inimesi on palju. Ja võib-olla need hiljem avalduvad 50 lisakilo ja tume poisipea ei avaldagi nii suurt mõju kui oled oma hingesugulase leidnud? Hiljem avalduv peenis ilmselt tõmbaks pulmaplaanidele küll kriipsu peale (aga kauaks see nii jääb..).
Loomulikult mängib välimus rolli, aga seda mu meelest mingites piirides. Ma olen ise ka mingeid kriteeriume seadnud, et ei pruunidele silmadele ja tumedatele juustele, aga tegelikult on need pisiasjad. Meeste puhul on mu meelest nii, et need kes räägivad konkreetselt ainult pikkade blondide juustega naistest, tegelikult ju püsisuhet ei otsigi. Või, ma võiks kihla vedada, võivad siiski oma teelt vääratada.
Või ehk on see tõesti minu kui kirjutava inimese kiiks? Need, kes Internetis loevad-kirjutavad on kõik selle kiiksuga, seega ilmselt siit väga teistsuguseid vaatenurki ei leiagi. Mulle meeldib siiani ka L-ga Skypes suhelda. See on kuidagi põnevam kui päriselu. Samas oli mul sõbranna, kes väga taunis Internetisuhteid, kuna sel juhul pidi reaalsuses vältimatult pettumus järgnema. Aga see vaid kinnitab mu hüpoteesi, et me armastame teise inimese kujutist oma peas rohkem kui selle kujutise analoogi päriselus.
Daniel Glattaueri romaanil on ka teine osa, mille ta kirjutas lugejate survel, kes tahtsid teada, "mis neist edasi sai". Ma arvan, et ta poleks pidanud survele järele andma. Esimese raamatuga sai oluline öeldud. Vanemuine mängib "Hea põhjatuule vastu" ka oma repertuaaris. Peaosalisi kehastavad Elina Purde (endine Pähklimägi siis) ja Andres Mähar. Mu meelest jube hea valik, ma kujutlesin raamatut lugedes peategelasi enam-vähem just nii ette :) Loomulikult ei oleks  ma suutnud end samastada mingi keskpärase välimusega naisterahvaga :) Etendust ei ole ma kahjuks näinud. Kas mitte tavaliselt pole raamatute põhjal tehtud filmid-etendused ka enamasti kehvemad kui algmaterjal? Meie peas olev maailm on iga kell etem reaalsest?

Teisipäev, veebruar 17, 2015

Lakooniliselt Eesti Laulust

Ma ei ole igal aastal Eesti Laulu üldse jälginud, aga sel aastal sattusin esimest poolfinaali vaatama ja otsustasin siis ka teise ära vaadata. Minu jaoks olid kõik laulud uued ehk siis ei olnud ma neid eelnevalt raadiost ega kusagilt mujalt kuulnud, seega arvamused siis puhtalt esmamulje põhjal. Panin kümne palli süsteemis hinded ka (kummaski poolfinaalis eraldi).

I poolfinaal*
1. Karl-Erik Taukar «Päev korraga» 4p
Kuna ma tõepoolest lihtsalt sattusin teleka ette, siis seda laulu kuulsin poolikult. Meelde üldiselt ei jäänud. Oli selline "käib kah" värk.

2. Miina «Kohvitassi lugu»7p
Täitsa meeldis see laul. Ses mõttes, et kui raadiost tuleks, siis jaama ei vahetaks.


3. The Blurry Lane «Exceptional» 9p
Üks minu lemmikutest esimesest poolfinaalist. Kenad neiud, positiivse sõnumiga lugu.

4. Liis Lemsalu & Egert Milder «Hold On» 5p
Ei jäänud üldse meelde, mittemidagiütlev lugu.

5. Airi Vipulkumar Kansar «Saatuse laul» 2p
Oeh, umpa-umpa. No ei. Selline Elmari raadio ja Toomas Anni stiilis rahvalik lugu.

6. Maia Vahtramäe «Üle vesihalli taeva»10p
Minu lemmik esimesest poolfinaalist. Ma ütlen, vanaks hakkan jääma, aeglased lood meeldivad.

7. Robin Juhkental & The Big Bangers «Troubles»   3p
Laulu nagu ei mäletagi, meenub see hullumeelse pilguga ringi karglev laulja, kes tõesti pigem hirmu nahka ajas.  Häiriv.

8. Elephants From Neptune «Unriddle Me» 8p
Mu üldist rokilembust silmas pidades oleks pidanud olema lugu, mis mulle enim meeldib. Meeldis täitsa, aga ei midagi erilist. Kolmas koht esimeses poolfinaalis.

9. Elisa Kolk «Superlove» 6p
Mu meelest kõige professionaalsemalt kõlav lugu selles poolfinaalis. Selline, mida võiks Beyonce või Rihanna esitada. Laul ise minu maitse pole, aga ilmselt sobiks Eurovisioonile.

10. Bluestocking «Kordumatu» 1p
Kohutav! Õudne! Jube! Mis asi see oli? Ma tähtsustan lauludes teksti ehk üle, aga need sõnad olid ju lausa õõvastavad! MIKS? Infantiilne tõmblemine. Pidi see huumor olema? Ei ja veelkord ei.

II poolfinaal
1. Wilhelm «Light Up Your Mind»  2p
Minu jaoks kogu võistluse kõige igavam lugu. Ei olnud kaasahaaravat rütmi ega midagi, läksin päriselt võileiba tegema. Hipilugu. Ei oska kaasa elada.

2. Kruuv «Tiiu talu tütreke» 8p
Ma uskusin, et see lugu mulle ei meeldi. Üldiselt mulle selline rahvalik-lõbus muusika ei istu, aga see oli täitsa tore. Ma isegi lootsin, et nad saavad edasi. Kummaline :) Ilmselt ma lihtsalt kaldun poolehoidu avaldama naistele, kes õlut armastavad...

3. Demie feat. Janice «Kuum» 7p
Häiris laulja kehv diktsioon. Peale refrääni ei saanud ma ühestki sõnast aru. Oleks nagu eesti keeles lauldud, aga kindel ei võinud olla. Taustamuusika oli ka selline liiga tüüpiline bass, mida võib kuulda iga teise teismelise kõrvaklappidest. Liiga kodukootud mu jaoks.

4. NimmerSchmidt «Kellega ma tutvusin?»   1p
Taaskord nii igav, nii igav. Lihtsalt üks jorulaul, ei mingit meloodiat ega rütmi. Imelikud noormehed kah :)

5. Elina Born ja Stig Rästa «Goodbye to Yesterday» 9p
No ma teadsin ette, et see peaks favoriit olema, aga kuulnud ei olnud. Tõesti, haarab esimestest taktidest. Väga hea lugu. Mõlemad hääled väga meeldivad. Mõlemad ilusad inimesed ka. Eurovisiooni jaoks liiga hea. Üks kahest lemmikust mul sellel võistlusel.

6. Daniel Levi «Burning Lights» 5p
Nii, mina saadaks Eurovisioonile nemad. Mitte, et see lugu oleks mulle meeldinud. Aga visuaal! See kutt ei olnud ju eestlane, ega ju?! Nii ilus poiss! Ja milline karisma! Üldse mitte minu maitse muidugi, aga selline objektiivselt ilus mees. Ma kujutan ette, et see läheks Eurovisioonil peale küll. No Benton ja Padar - laul oli täielik jura ju, aga laval oli energiat! Kui tulevikus kõik eestlased sellised on, siis on meil veel lootust :P

7. Triin Niitoja & John4 «This Is Our Choice» 4p
Ma imestasin, et see lugu edasi sai. Nii mittemidagiütlev mu meelest. Oli kah.


8. Kali Briis Band «Idiot» 10p
Minu teine lemmik kogu võistluselt. Vau! Ma tahaks sellest bändist rohkem teada! See oli selline värske ja hoopis teistmoodi lugu! Ja selle solistist noormehe hääl! Võimas, isegi kui ta rääkis - võrratu tämber! Ja nad olid nii toredasti riides :)

9.Luisa Värk «Minu päike» 3p
Hakka või arvama, et siin on peaministri karvane (?) käsi  mängus, ma poleks iial ennustanud, et selline igav vanamoodne lugu edasi pääseb! Ainus põnev moment oli see, et kuidas Luisa kiigelt oma kõrgete platakatega maha saab - ma poleks pakkunud, et hüppab. Ja mis tüütu kihistamine ning peopesadega vehkimine seal veel oli - paistsid üsna švipsis olevat :)

10. Mari «Kolm päeva tagasi» 6p
Oli jah Saller. Muidu täitsa ok lugu, aga veidi kodukootud. Lauljale ei sobinud prožektorid üldse, kissitas kõvasti, muidu oli ilus inimene, aga see rikkus üldmuljet. Kogu aeg korrutati samu sõnu ka mu meelest.

Oluliselt keerulisem oli hinnata teise poolfinaali lugusid. Kaks esimest kohta võiks vabalt ära ka vahetada.

*Olin esimese poolfinaali vaatamise ajal veidi veini joonud, seetõttu mälestused veelgi lakoonilisemas stiilis kui teise poolfinaali puhul.
  
   

Esmaspäev, veebruar 16, 2015

Minu mitte-päev, kallis konjak ja romantiline ahistamine

Olen siin lugenud päris mitmete blogijate päevakirjeldusi ja endamisi imestanud, kuidas minu päev on ikka enamike omast tunde lühem ning palju vähem-tihedam. Ja avastanud õudusega, et seoses laste kooliminekuga saab see lust ilmselt peagi läbi. Ma olen jätkuvalt veendumusel, et energiareserv on ilmselt kaasa sündinud ning inimestel üsna erinev. Igatahes ärkame meie siin veidi enne kaheksat. Vahel ärkavad lapsed varem ja lähevad hommikusi multikaid vaatama. Mini peab poole üheksaks lasteaeda jõudma ning tööpäev algab meil kell 9. Kunagi katsetasime ka seda, et Mini hoopis kodus hommikusööki sööks ja siis samuti alles üheksaks lasteaeda laekuks, aga ta suudab kodus nii aeglaselt süüa, et lõpuks ei jõudnud me enam isegi üheksaks tööle. Praegu ei saa me enamasti hommikul üldse süüa, sest MITTE KEEGI ei tohi süüa enne Mikrot, muidu ta lihtsalt nõuab selle sööja toidu endale ega puudu enam oma hommikuputru. Mina söön niikuinii peale teda, aga L.-l täna näiteks õnnestus endale võileiba teha, sest Mikro jäi pikemalt magama ning magas lausa poole üheteistkümneni välja, mis on isegi tema puhul rekord. Mina magasin sellega seoses üheksani ja panin siis arvuti käima, sest töötan vähemalt sügiseni veel kodus.
Keegi blogijatest mainis, et lasteaias magamine on saadanast, kuna siis ei saa lapsi õhtul magama. Meil magavad mõlemad (ok, Mini eile kurtis, et tal on sellega viimasel ajal raskusi, kuid samas püsib ta vagusi voodis) lõunaund tund kuni kolm ning lähevad pool üheksa magama ja uinuvad pmst koheselt. Me ise magame ka nädalavahetusiti sageli lõunaund. Vanemad mul magasid/magavad ka. Põlvneme laiskloomadest?

Nädalavahetus oli see-eest tihe. Reedel oli meil istanduseomanike stiilis soolaleib, kus õhtu naelaks vist nii 800 eurose konjaki degusteerimine. L. läks ja ostis endale selleks puhuks turu pealt ülikonna. Jah, meil ostetakse ülikondi turult...Hinda kuuldes imestasin, et ilmselt oleks selle eest poest ka saanud, aga ega ülikonna kohta polnud mul midagi paha öelda, siltide järgi mingi vana vene rätsepatöökoja toodang (koopia?). Alustasime õhtut Hennessyga, mis mul ausalt öeldes eriti alla ei läinud ja seetõttu polnud ka mul eriti suuri ootusi selle über kalli Remy Martini osas. Aga - kui Hennessyd juues lõi klaasist vastu peamiselt puskari alkoholilehk, siis see Remy maitses mahedalt nagu vein, mitte mõni 40 kraadine jook ning järelmaitses oli tõepoolest tunda viinamarju, mitte midagi muud. See on muidugi õudne, kui inimene nii kalleid asju hindama hakkab. Õnneks oli laual ka hitttootest kordi odavam Remy ning kõik nentisid, et see oli kõigest veidi labasema maitsega kui kallim suguvend, kuid sellest hoolimata kordi parem kui Hennessy. Ega me muidugi kindlad ei saa olla, asi võis olla ka maitsmise järjekorras ja joobe astmes erinevate jookideni jõudmisel. Sigareid sai ka põletatud, aga ütleme nii, et nende võlust ma siiamaani aru saanud ei ole. Muidu oli kõik väga tore - vestlusteemade osas olid tabuks teemad stiilis a la mis Selveris parajasti allahindlusega on, ning au sees jutud orjapidamise kaotamise kahetsusväärsusest (Sots.dem pidavat seda kaotada tahtma) ja jahipeo kavandamine ühes 50 parima hagijaga.

50st rääkides käisime laupäeval kinos. Ei, mitte seda vaatamas. Tahtsime lastefilmi vaadata, aga jäime piletitest ilma ning pidime pühapäeval uuesti proovima. Aga! Saate aru, laupäeva hommikul oli kino sisaldava kaubanduskeskuse parkla ees saba kuni sõiduteeni. L. imestas, et huvitav küll, miks. Miks, miks - esilinastus ju see kurikuulus sopafilm! Eelmisel päeval seltskonnas naised ikka arvasid ka, et peaks oma silmaga ära kaema, millest kogu see furoor. Selline asi hüsteeriat toidabki - kõik tahavad ikka näha, samas kui "fänne" võib tegelikult olla vaid käputäis.
Panen siia ka teksti, mis üsna täpselt seletab, miks mina seda filmi heaks ei kiida (ei ole näinud ega lugenud, aga kritiseerib..)
Ma ikka imestan, et tänapäeva pornost läbiimbunud ühiskonnas selline asi üldse mingit kõlapinda leiab. Mis saab seal šokeerida? Parem tehke Palahniuki "Kaunis sina" ekraniseering - tahaks kohe näha, mismoodi sellega toime tuldaks.

Teisipäev, veebruar 10, 2015

Kuu aega unetuid öid garanteeritud

Kui taevas alla kukub, siis suudan ma külma närvi säilitada, aga igasugu minust sõltuvad pisiasjad tõmbavad mul kõhust õõnsaks. Kas teie teadsite, et lapse sünnipäevaks peab ruumi kinni panema juba rohkem kui kuu aega varem, sest muidu on saadaval ainult ebamõistlikult hilised ja varased ajad? Mina ei teadnud, ma ei ole kunagi seesugust sünnipäeva korraldanud. Nagu pulmad juba. Ma olen alati imestanud, mis mõttes planeerivad inimesed pulmi aasta otsa ette. Nüüd hakkan vist mõistma, nagu ka seda, et kui mina peaksin pulmi planeerima, ei saaks ma lausa aasta aega öösiti magada, mis omakorda jätaks märgatava jälje mu välimusele, mille tulemusena ei tahaks enam keegi minuga pulmi pidada (ei taha praegugi, nii et hüpoteetiline värk niikuinii). Igatahes sain ma eile hilisõhtul aru, et otsus kuupäeva ja kellaaja suhtes tuleb KOHE ära teha. Normaalset aega enam ei saanud, aga vähemalt mingisugusegi oleks veel saanud. Ma vihkan kohe otsustamist, sest ma suudan siis alati täiesti ebamõistlikke järeldusi teha. Loomulikult ei saanud ka eile lihtsalt kuupäeva ära broneerida, vaid pidi ka teadma, mitu külalist tuleb ja milliseid lisateenuseid soovitakse. Kas külalised on ainult lapsed või ka nende vanemad, kellest mõned, kes oma lapsest ikka hoolivad ka, mitte nagu mina, jäävad ka ise sünnipäevale? Kuidas ma saan kuu aega ette teada palju neid lapsigi tuleb, eriti kui arvestada, et tegemist on kevadise viirusteperioodiga? Kõige hullem on see, et suutsin Mini välja pressida sünnipäevade osas kõige tihedamal varakevadisel ajal (vähemalt minu tutvusringkond on siis sünnipäevi täis) ning loomulikult on Mini parimal sõbrannal sünnipäev vähem kui nädal enne teda nagu samuti veel ühel tüdrukul, kellega Mini sõpradering ühildub. Varasematel aastatel olemegi Mini sünnipäeva pidamisest loobunud, kuna kõne alla tulevatel kuupäevadel on alati kellegi teise sünnipäev olnud. Loomulikult ei leppinud ma ka sel aastal midagi kokku teiste tüdrukute emadega, sest a) teised inimesed tekitavad ju ärevust b) niikuinii on juba liiga hilja selleks. Eks nüüd siis istume pöidlad pihus ja loodame, et suudame olla esimesed, kes oma sünnipäevakutsed välja jagavad. Väga vara vist ka ei sobi, siis unustatakse äkki ära.
Broneeringu puhul unustasin märkida, et sooviksime pool tundi lühemat aega (muidu läheb sünnipäev lihtsalt liiga hilja peale), mis omakorda annaks ka veidi rahalist kokkuhoidu, aga kui selle muutmiseks on liiga hilja, siis mis seal ikka. Olen kogu elu pidanud arvestama, et loll peabki olema valmis rohkem maksma. Tellisin ka õhtujuhi, sest nii on vähemalt tund aega väiksem võimalus, et keegi midagi kohutavat korraldab, kellelgi jube igav on või keegi ennast vigaseks kukub. Sai valida tegelaskuju. Ma valisin printsessi. Miks, oo, miks? Ei tea. L. juba käratas, et poisse tuleb ju ka sünnipäevale. Ma nüüd ei tea, kas on veidi imelik kui soovin broneeringus muuta nii kellaaega, võimalik, et külaliste arvu ning printsessi Lotte vastu vahetada. Peamine ülesanne elus on ju mitte näida teistele imelik. Või valida hoopis Pipi? Või Kloun, kes teeb õhupalliloomi? Pipidega on mul oma teema, kord selline tegelaskuju mõnitas mind ühel üritusel, ütles, et ma ei oska kaugushüpet hüpata. Ebaõiglus ei unune, ma küll ei väida, et kõik Pipid lapsi alandaksid, aga Pipi juba kord on selline alfa. Kloune mina ei karda, aga äkki tänapäeva lapsed on piisavalt amerikaniseerunud, et kardavad? Loo moraal - ärge saage lapsi!
Miks ma kodus sünnipäeva ei pea? Mul on naabritest kahju sel juhul ning ma ise ka väga ei taha seda karja oma koju kaost tekitama. Pealegi on see esimene kord kui me nö alla anname, et suur sünnipäev korraldada. Ma tõesti ei mõista inimesi, kes juba aastase lapse sünnipäeva mängutoas korraldavad - see on ju ikka hullem organiseerimine ning lapsel endal sellest mingit mälestust ei jää.
Ahjaa, kingitused! Paljud kirjutavad kutsele, et soovivad kingiks ainult kinkekaarte. Lugesin samas mingit artiklit, kus manitseti, et lastele ikka kinkekaardid ei sobi, sest kaob ära isiklik seos kinkija ja kingituse vahel, laps ei mõista kinkekaardi põhimõtet jms. Teiselt poolt on kodu niikuinii täis lademetes mänguasju, mis lihtsalt vedelevad. Mini nimelt ei mängi mänguasjadega vaid eelistab joonistamist ja meisterdamist. Ja ei ole see põhjus selles, et me pole talle mänguasjadega mängimist õpetanud, Mikro kasutab mänguasju sünnist saati sihipäraselt. Just oli kusagil artikkel sellest ka, et lapsevanem jumala eest ei tohiks oma lapsega koos mängida, sest koopainimesed küll nii ei teinud. Ja peab siis olema see isiklik seos lapse ja asja vahel? Mul näiteks pole ühegi asjaga isiklikku seost, palju lihtsam elada, sest asjad ju ometi kuluvad ja purunevad. Mini paistab samasugune pragmaatiline tegelane olema, ei ole tal iial probleemi olnud oma asjade jagamisega. Mikro seevastu sureks oma nartsuks armastatud kaisukassi pärast, keda mitte keegi näpuotsaga puutuda ei tohi. Mõnikord olen ma ise sünnipäevalaste vanematele helistanud, et mida kingiks eelistatakse ja siis on ikka päris sageli vastatud, et oh, kingitus pole üldse tähtis, peamine on sõbrad ja pidu, aga kuidas sa ikka tühjade kätega tuled, või siis, et jumala eest, ainult mitte rohkem Legosid! Ehk siis mänguasjade alla uppumine on kõigi probleem.
Mainimata jäi veel söögiprobleem - kas üldse ja mida süüakse? Kas jääb puudu või üle? Kui kartulikrõpse lauale ei pane, kas muud üldse süüakse? Tort? Kas võib Selverist suvalise osta või peab laskma teha, väikeste ponide ja lapse nimega peal? Palju see veel maksma läheb?
Kas mu laps jääb oma sünnipäevaga rahule või mitte? Tegelikult on vist peamine, et üldse sünnipäev korraldataks, täpselt samuti nagu suurte inimestegi puhul - peaasi, et sõbrad tulevad. See "lapse sünnipäev peab olema ideaalne alates joogikõrte värvist kuni lubatud dresscode-ni" on pigem üritusekorraldajate lobitöö. Mis kuidagi ei aita mul uinuda.

Kolmapäev, veebruar 04, 2015

Vanemlik läbikukkumine ning istuv-lamava eluviisiga inimese trenniblogi

Ma tahaks teada, kuidas on võimalik näputööd millekski rahustavaks pidada! Pole hullemini närvi ajavat asja kui käsitöö! Ma hoidun muidugi sellest nii palju kui võimalik, sest mulle pole lihtsalt seda va motoorset võimekust antud ning minu puhul viib ka harjutamine vaid suurema hulga nurjunud eksperimentideni. Minu heegeldatud asjad kiskusid alati kuhugipoole, kootud silmused olid kord liiga tugevad, kord liiga lõdvad, õmblusmasinal katkes niit kolm korda minutis ning tikkida suutsin ainult ristpistet. Ka toidutegemisel eelistan suppe, pajaroogasid ja salateid, sest neile pole vaja mingit kuju anda. No näiteks olen ma suutnud koogi peaaegu ära lõhkuda seda küpsetusplaadilt viisakale koogialusele lohistades, viimasel hetkel mõistsin, et minul see trikk ei õnnestu ning külalistel tuli leppida küpsetusplaadiga. Igasugune DIY on seega välistatud. Igavene põlgus muidugi kõigi osavnäppude poolt, aga no tõesti ei ole antud. Kuidas on võimalik näiteks piparkooke kaunilt glasuurida? Ma teen seda igal aastal ja ikka näevad need välja nagu 3-aastase kätetöö. No igatahes kingiti Minile jõuluks heegelkummide komplekt - selline popp asjandus, millega saab erinevaid käepaelu valmistada. Youtube-st vaatad õpetusi ning teed kodus järele. Ta avastas selle alles nüüd, sest lapsed ju hindavad vaid neid asju, mis teistel ka on ning nüüd tuli keegi lasteaias kummidega välja. Käsitöövärk eeldab tema vanuses veel seda, et keegi näitab reaalselt ette ja siis tema proovib järele teha. Jamasin siis nende kummidega eile. Õudne, ei mina saanud aru, kuidas nendega heegeldada tuleb. Youtube videos oli alati midagi natuke teistmoodi kui minul käes. Lõpuks võttis L. asja ette ning avastas, et heegeldada saab ka ilma pakis kaasas olnud lauda kasutamata, olevat palju loogilisemgi, tegi ühe käepaela valmiski. Mini muidugi vihastas, sest mis see olgu siis - kui on pakis laud ja tema juba ladus kummid sinna peale, kuidas siis võib paela ilma selleta valmis teha?! Aiman siin ennast - alati tuleb kõik teha täpselt instruktsiooni järgi ning kui seda eirata, isegi kui lõpptulemus rahuldab, on kõik VALESTI! Mini viskas valmis käepaela kus seda ja teist ning trampis pool õhtut vihaselt jalgu. Käsitöö rahustav mõju. Käskisin kummid lasteaeda viia, ehk õpetatud pedagoogid suudavad asja paremini seletada.

See-eest avastasin mooduse, kuidas istuva eluviisi puhul ennast ära katkestada. Ma ei istu muidugi kunagi normaalselt vaid ikka kuidagi jalgupidi tooli peal - lapse füsioterapeut nentis samuti, et miks imestada kui laps jalad tagumiku all istub kui ema seda täpselt samamoodi teeb. Mu meelest on ju loogiline, et laps ei istu jalad sirgelt ees, kust ta selili kukkuda võib, vaid jalad tagumiku all, mis on palju mugavam. Füsioterapeut üritas mind veenda, et keskmise täiskasvanu jaoks on see hoopiski ilmvõimatu istumisasend. Igatahes istusin ma pikemalt mingis pool-kükk asendis ning nüüd on säärelihased niimoodi piimhapet täis, et voodistki on valus end välja ajada. Pealegi peaks täna veel teise lihaseid kurnava tegevuse ette võtma - nimelt juuste värvimise, see paneb tavaliselt oma reielihaseid tunnetama. Keegi võiks leiutada nüüd mooduse, kuidas istudes või lamades oma kõhulihaseid treenida, sest jalad mul tegelikult treenimist ei vaja. Istuv-lamava eluviisiga inimese trenniblogi?

Teisipäev, veebruar 03, 2015

Mis Feedlyl viga on?

Ma olen peale Google Readeri surma Feedlyt kasutama hakanud, aga viimasel nädala olen avastanud, et ta toob osa postitusi minuni ebameeldivalt hilja. Postitused, mis on olemas minu blogi kodulehel loetavate all ja ka blog.tr.ee-s, pole nähtavad Feedlys ka siis, kui lehte värskendan. Probleem on nii Bloggeri kui ka Wordpressi blogidega. Miks? Kas keegi teab, mida teha? Appi?! Ma ei taha ju ometi ajast maha jääda!

Sa oled ikka veel sama mehega koos?*

Elisabeth siin kirjutas koledast reaalsusest ning sealne kommentaarium tõi mulle meelde ühe teema, mis mind jäi painama Kristi Dela China raamatust "Minu Filipiinid". Nimelt kohtab Kristi Filipiinidel üht kohalikku noormeest ning jääb paar kuud hiljem lapseootele. Oma seesugust otsust, lapsesaamisele mitte takistusi teha, põhjendab ta üsna huvitavalt, nimelt (täpset sõnastust pole kahjuks käepärast) - oluline on, et lapsel oleks isa varajases lapsepõlves, kuna suhted saavad enamasti mingi aja möödudes on läbi, on mõttekam saada laps suhte alguses, mitte aga näiteks peale viieaastast kooselu, mis pool aastat peale lapse sündi puruneb. Eks ta ole, lapse lisandumine paneb suhte kindlasti proovile, äkki on seda lihtsam "taluda" kui suhe alles värske ja armastus õhus? Kristi olukord oli kindlasti veidi teine, sest oli ta ju last saamas täiesti võõras keskkonnas ega olnud kindel, kas saab/soovib sinna kogu eluks jääda, samuti ei saanud ta garanteerida, et mees kunagi temaga koos Eestisse oleks nõus tulema. Inimesed on erinevad, mina oleks ilmselt sellises olukorras igasuguse suhte-mõtte maha matnud, aga no mine sa tea, eks. Kas aga ongi mõistlik see, et inimesed arvestavad juba suhte alguses, et see ühel hetkel, enne kui surm meid lahutab, otsa saab? Statistikat vaadates vist oleks. Ma sain ka lapse kohe suhte alguses, aga mingit kainet kaalutlust stiilis, küllap me varsti lahku lähme, ehk saab laps vähemalt paar esimest aastat mõlema lapsevanema olemasolu nautida, küll ei olnud. Ma eeldan ikka alati, et mind mehega kõrvuti maetakse. Ja ta mul veidi enne surra laseb, et ma vähem üksindust kannatama peaksin (lootusetu lootus, vaadates demograafilisi näitajaid). Jah, väga paljud paarid lähevad lahku. Samas olen tähele pannud, et enamasti leitakse mingi aja jooksul uued kaaslased ning saadakse uued lapsed ehk siis kärgpere stiil suurendab laste arvu - mul on päris mitu tuttavat, kel esimesed paar last noorusarmastusega ning siis veel paar hilisema kaaslasega. Neid, kel ühe kaaslasega rohkem kui kaks last, on ikka vähem.
See küsimus, kas inimene on üldse monogaamne loom, on ju igivana. Üks mu kunagine klassiõde vastas sellele kord perekonnaõpetuse tunnis põhjapanevalt. Nimelt küsiti, millised omadused peaksid tema tulevasel kaasal kindlasti olemas olema. Toona napilt alaealine, kuid elukogenud vastas: "Kuna meeste puhul ei ole füüsiline truudus võimalik, siis eeldan, et minu mees oleks mulle alati emotsionaalselt truu." Huvitav oleks olnud näha, mis näo õpetaja sellise vastuse peale tegi.
Ma ei ole ikka üldse pragmaatiline naine. Käin reaalsusest kauge kaarega mööda ja usun muinasjutte, kes oleks seda arvanud.

* Mul oli üks tuttav, kes seda minult iga kord kohtudes küsida tavatses. Ma ausõna ei ole selline, kellest Rents siin ja siin kirjutab.

Esmaspäev, veebruar 02, 2015

Geneetiline hirm kilu ees

Arutasime eile Miniga toitude teemal. Mingil hetkel läks jutt kiluvõileibadele, et kas lasteaias neid ka serveeritakse.

Mini: "Kas kilu on see hõbedane ja läikiv?"
Mina:"See jah. Kas sa sööd seda?"
Mini: "Ei, seda ma ei söö."
Mina: "Aga miks sa seda ei söö?"
Mini: "Ei tea."
Mina: "Aga maitsenud oled?"
Mini: "Ei ole."

Ehk siis täpselt minu suhtumine. Geneetiline hirm kilu ees. Ja üldse hõbedaselt läikiva kala ees. Ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi vabatahtlikult maitsenud. Mäletan kahte korda, kui seda kogemata sõin - ükskord oli see peidetud täidetud muna sisse (meil kodus tehti neid alati ilma kiluta) ja teinekord rosolje sisse (sama lugu, kuna kodus tehti ilma, siis ei osanud kahtlustada). Veel mäletan üht sünnipäeva, kus agar lapsevanem oli lauale pannud peamiselt vaid kiluvõileivad ning kuidas siis trobikond lapsi neid altkulmu piidles ning kuidas võileivad üha enam krimpsu kuivasid. Minu kodus selliseid apsakaid muidugi ei juhtunud, sest kiluvõileivad on ju siiski vaid meeste toit. Praetud räime sõid ka ainult isa ja vanaema. Heeringaga sama lugu. Naistele kõlbas angerjas, mida kusagilt üliharva saadi ning hilisemal ajal ka lõhe ning forell. Silmud olid raudselt ainult meeste toit. Suitsukala võisid ka kõik süüa, kuigi hiljem hirmutati ussidega ning siis ei julgenud enam keegi neid osta. Kuigi suvel sõbranna just pööritas silmi, et kui need Peipsi kalurid oma kaupa korralikult ei suitsutaks, paneksid nad ju ise oma ärile tule otsa. Kalasuppi ka ei tehtud, sest seal võisid ju luud sees olla. Alles täiskasvanuna avastasin, et lõhesupp on üks parimaid toite üldse ning mitte mingi kahtlane uhhaa. Mini rääkis, et ta oli lasteaias ka korra munaga kalakastet söönud, aga oli sealt ühe luu leidnud ja enam ta seda ei proovi. Kodus oleme ahjus teinud nii lõhefileed kui ka pangaasiust, kes meile kaugelt Vietnamimaalt kohale ujunud oli, neid Mini ei puutunud, keeldus isegi maitsmast. Kala ju. Suvel käisime forelli püüdmas ning seal nägi ta pealt, kuidas vanaisa nuiaga vaese forelli oimetuks lõi, loomulikult ei kõlvanud selline asi hiljem enam süüa. Seletasin siis, et lõhesuppi tehakse samast loomast ja seda ta ju ometi sööb.
Kala vist ongi üks toiduaine, mida kõige sagedamini nimetatakse asjade hulgas, mida ei sööda. Just need kalasemad kalad, mitte punase lihaga suguvennad siis. Mul vist enda meelest muid toite polegi, mida ma tõesti ei söö. Mereannid ehk ka. Need kalaselt maitsevad teod jms. Suuri, viinamäetigusid ma söön, kuigi ühel degusteerimisel selgus, et just nende suurte söömine on paljude jaoks esteetiliselt talumatu kogemus. Viinamäeteod ei maitse nagu meri. No see spetsiifiline kalamaitse, mis toidu suus keerlema paneb ja südame läikima võtab. Mulle mõjub see igatahes nii.
Ometi oleme ju mereriik, räimevorm olevat rahvustoit. Kust see nii levinud vastumeelsus? Koolitoidu õudsemad kogemused on ka justnimelt kalaga seotud, enne seda aega siis, kui kalapäevadel lihtsalt kalapulki pakkuma hakati ning mitte enam midagi "päris" kalast. Suur hall keedetud kalatükk, kalaseljanka...õäöüh. Ma ei mäleta ühtki last, kes neid nautinud oleks.