Neljapäev, veebruar 21, 2019

Saatust narrides ikka edasi

Mingisse ebaõnne ojja olen vist astunud. Just anti teada, et eelmainit koolijuhtumi arutamiseks kutsutakse kokku kõrgetasemeline koosolek ja seda täpselt samal ajal kui mu esmasündinu sünnipäev on planeeritud. Paar päeva tagasi broneerisime ära. Oh seda rõõmu! Midagi ümber mängida enam võimalik pole, koosolek nagu märgitud, on kõrgetasemeline ja sealsed osalejad kaaluvad minu esmasündinu iga kell üles ja sünnipäevaga on see lugu, et juhtumisi just sel päeval ta välja pressitud sai ning ok, mingi papp on ka ära makstud. Jääb üle loota, et need kaks asja ühilduvad kenasti - lapsed peole ja lapsevanemad oma peole koosolekule. Äkki ongi lisamotivatsioon end õhtul kodunt välja ajada, mitte ainult mingi võõra pägala sünnipäev, vaid ehk saab ise kah showd?
Mina, paraku, jään nüüd sellest naljast ilma. Ega vanainimesel pole hea ärrituda ka muidugi. Aga no nii tahaks, uudishimu tappis kassi.

Nüüd olen ju mina see, kes enda lapse õiguste eest seisma peaks ja õigus pidutseda on ometi peamine inimõigus?! Mida sa aga pidutsed, kui keegi ei tule? Samas ma olen nii lootusetult vähemuses, et jääb üle vaid loota. Õpetajale kirja muidugi saatsin, et äkki annaks kuhugi nihutada seda üritust, aga kahjuks ei saa, kokkulepped juba tehtud. (Jah, muidugi, mis klassijuhataja te olete, et ei tea mu lapse sünnipäeva peast?!) Korra mõtlesin teemat puudutava postituse ära peita, sest no äkki keegi satub lugema ega taha, et tema võsuke sellise keelekandja lapse sünnale läheks, aga kui tõenäoline see on? Vt kõik ebatõenäolised asjad, mis juba minuga juhtunud on...

Igatahes, et saatusega veelgi mängida, asusin töö juures külmkappi koristama. Ei, mitte lapiga, hoidku selle eest. Nimelt jäi L. esmaspäeval tõppe ja jõudis alles tänaseks otsusele, et enne järgmist esmaspäeva kontorisse ei tule ning avaldas mulle saladuse, mis iidsed toidud tal seal äraviskamist söömist ootavad. Vanematekodus oli ikka isa see metsasanitar, meie peres olen seda millegipärast mina. No näiteks käskis ta mul ära visata korralikud praepelmeenid, pakk küll kolm päeva tagasi avatud, aga no mida? Töökaaslane arvas ka, et andku ma minna. Andsin. Eilse kuupäevaga jogurt oli ka väga hea, aga siis avastasin ühest nurgast veel ühe Danone joogijogurti (ei, nad ei maksnud mulle selle mainimise eest, kuigi võiksid, lähtuvalt järgnevast informatsioonist) kuupäevaga 13.01. Nii riskialdis ma ka ei ole, võtsin jogurti ning läksin seda vetsu ära kallama, mine tea, mis haisupomm sealt välja lahvatab. Aga teate, välisel vaatlusel ei olnud ka sellel jogurtil mitte midagi häda. Nägi välja ja lõhnas nagu värske toode. Süümekaid tundes valasin potti ikkagi.

Nüüd ei ole muud, kui oodata.

Kolmapäev, veebruar 20, 2019

See magus kättemaks

Kõigepealt, olin hooletu, ära sina ole - ilmselt rongis, kui avalikku wifit kasutasin, häkiti mu tahvlisse sisse. Algul arvasin, et niisama Instaga mingi jama - nõudis sisselogimist ja siis näitas tühja lehte. Ilmselt olekski see asi sinnapaika jäänud, läinud siis läinud, aga laps, kellel kah seadusevastaselt Insta konto on, märkas, et minu pildiga jälgib teda mingi uue nimega konto ja selle all on kõik mu pildid olemas. Vat siis ma sain vihaseks - et mis õigusega, ei olnud isegi mingit hala, et oi-oi, minu privaatsus, vaid lihtsalt puhas viha. Kätte saan, maha löön! No sain kätte, mingi tüüpiline .ru lõpuga aadress, mis teen siis nüüd - saadan heitmeili ja dickpice selle postkasti täis või? Ilmselt on robot ja keegi neid hoolega valmistatud vihasaadetisi ei loe. Mul läheb viha kiiresti üle ka. Konto sain tagasi, ainuke häda, et vahetasin igaks juhuks nüüd paroolid ka ära ja no ei tea targemat varianti, kui kõik need miljon kaks passwordi märkmikusse kirja panna. Muidu ma olin see külma kõhuga "igal pool sama parool"-tüüp, sest vilistasin privaatsusele. Mida nad mulle ikka teha saavad? A vot saavad, tüütu oli ja vihale ajas. Krdi Putini ahvid.

Kättemaks olevat naise nägu, öeldi "Lõõmavas maailmas" - sest kättemaks on nõrkade teema. Tugevad saavad lahmida vastavalt tujule, võtta siis, kui tahtmine tuleb, teha, mida heaks arvavad, aga need nõrgad ja teisejärgulised, need peavad planeerima, kohta ja aega valima, ette valmistama ja samas selle jaoks oma vihaleeki võbelemas hoidma, sest noh, ükskord algab aega jne. Küll ma ükskord neile näitan! Siis kui asjaolud soodsad on. Ma ei ole kättemaksus üldse hea, ma ei jõua seda leeki hoida, lämbub ära teine muude tunnete alla.

Teisalt mul see kanakarja kambaka teema ikka kripeldab. Mulle tundub selleski osake kättemaksu olevat ja sealjuures valesti suunatud ning ebaproportsionaalset. Nimelt Mini klassis keeb, üks kuri õpetaja olla ühe lapse sõnutsi neid alandanud ja mõnitanud. Sellele kirjale järgnes kohe rida uusi, kus leiti, et "selline käitumine ei ole aktsepteeritav!", "mis seal koolis ometi toimub!" ja "nagu stagnaajal!" Selguse huvides kasutasin kirjavahemärke ja üldlevinud ortograafiareegleid, mitmed kirjad neid eirasid (ärapanemine minu poolt). Ma siis peale Minilt aru pärimist, kes umbes pead sügas ja küsis imestunult, et "kas tõesti alandati ja mõnitati meid? Ma ei pannud üldse tähele!", püüdsin ka kanakarja suunata selle mõtteni, et kas keegi tegelikult ka teab, mis seal üldse toimus või lintšitakse nüüd puhtalt ühe lapse mulje põhjal. Mind toetas Mini pinginaabri ema, aga teised ei pööranud sellele pisiasjale enam tähelepanu, sest rong oli käima lükatud. Tagantjärele võin ainult kergendust tunda, vabalt oleks sellest võinud ka ohvrisüüdistamise välja lugeda - mis te ei usu last või?! Järgnes veel mitmeid kirju, kus tutvustati sama õpetaja varasemaid "ülbitsemisi." Panen jah jutumärkidesse, sest mu hinnangul olid need kõik sellised "suhtumise küsimus" teemad. Et laps oli peaaegu pisarates, kui koju tuli? Mu laps on peaaegu pisarates kui teist sokki üles ei leia (ja see pole sellest, et me teda peksaks, kui sokk kadunud on, igaks juhuks lisan). Ma ajasin end lapsena alati peaaegu pisarateni, sest emale oli ju vaja näidata, et minu enda veast hoolimata oli siiski õpetaja see, kes üle piiride läks. Mul ema kunagi ei uskunud või vähemalt ei hakanud midagi kuskile suure kella külge panema. Praegused lapsevanemad valdavalt usuvad. Tehti liiga ja nüüd tuleb allkirju koguma hakata. Kampa kokku ajada on praegusel ajal muidugi lihtsam ka.

Kas tõesti olid nende koolikogemused nii traumeerivad, et tahetakse täiskasvanuna koolile koht kätte näidata? Ausalt, minu hinnangul olid need väidetavad mõnitused ja alandamised lihtsalt faktide konstateerimine ning tehtud vigadele tähelepanu osutamine, et need enam ei korduks. No okei, tehke oma tsirkust kui viitsimist on, aga mulle jäi silma ühe mureliku ema kirjast väljend, et mis väärtusi me nõnda lastele edasi anname. Ma mõtlen, et mis väärtusi me anname sel juhul, kui näitame - kui keegi puudub karva minu võsukese peas, võtame meie kambaga maha kogu puutuja pea (see küll on selline füüsiliseks minev võrdlus, aga ma ei leidnud hetkel paremat). Liginen ma nüüd nõnda äkki Ligile?

Teisipäev, veebruar 19, 2019

Siri Hustvedt. Lõõmav maailm

Ma olen vahel märganud, et mõnda raamatut iseloomustatakse kui pretensioonikat või intellektuaalset. Enamasti ma ei ole aru saanud miks, kuid "Lõõmav maailm" tundub ka mulle selle määratlusega kokku sobivat. Millegipärast kiirgab pretsensioonikus endast negatiivset  - umbes nii, et tahetakse targutada, aga ei tule veenvalt välja. "Lõõmav maailm" ei ole kindlasti eputavalt intellektuaalne, see lihtsalt on selline, sa saad aru, et autor tõepoolest teab paljusid asju. Tal on olnud enne mäekõrgune hunnik erinevat infot, kui ta üldse lugu on kirjutama hakanud. See tundub ebaharilik - enamasti ju võetakse lihtsalt üks lugu ette ja vajadusel otsitakse infot sisu nende aspektide kohta, mis tõepärasust vajavad.

Võib tunduda, et sellisena - mingi info peale kirjutatud loona, on "Lõõmav maailm" liiga konstrueeritud, aga see ei ole ka seda. Täiesti nauditav lugemine, aga sellise huvitava nüansiga, et kaant kinni pannes tahaks kohe uuesti otsast alata, sest nii palju infot jäi tegelikult ebaselgeks ning vajaks täpsemat uurimist.

Muuseas, leidsin viis aastat vana intervjuu Siri Hustvedtiga, mis on päris intrigeeriv ning sisaldab ka tema mõtteid "Lõõmava maailma" kohta. Tsiteerin sealt veidi:

Kui rääkida arvustustest, siis tavaliselt nimetatakse neis teie raamatuid feministlikuks.
Kui mu raamatuid kuidagi üldse liigitada, siis need on kierkegaardlikud. Kierkegaard ei olnud feminist. Talle ei olnud sugudevaheline erinevus oluline, eriti mitte religioossetes teostes. Arusaam, et mu raamatud on võitleva feminismi näide, on naiivne. Just eile helistas mulle ajakirjanik, kes nõudis vastust, kas ma olen feministlik kirjanik ja kas minu raamatud on meeste ja naiste suhetest. Ma ei osanud talle midagi öelda. Muidugi nad on. Aga see pole oluline.

Muidugi hakkasin ma "Lõõmavat maailma" lugema kui feministlikku teost. Kaanekirjeldus väga muud võimalust ei jäta - Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike „maskide“ taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga, kui Harriet oma maskid langetab. 

Aga tõepoolest, feminism on siin üsnagi teisejärguline (raudselt vaieldav arvamus). Pigem on see lugu sellest, kuidas meist igaühele on omane ihalus äratundmise järele./../Ma tahan, et te mind näeksite./.../Paistab, et keegi ei mõista, millest ma räägin. (lk 175). Mulle tundub, et siin on autor ära tabanud ühe inimolemuse fundamentaalseima küsimuse ning põhjuse sellele, miks üksildus meile nii kohutav tundub. Peategelane maadleb äratundmise leidmisel küll eelkõige just naistele omaste takistustega, kuid ma arvan, et oma karid sellel teel on meist igaühel soost sõltumata. Lisaks erinevate "minade" teema - kes me üldse oleme, kui otsime teistelt mõistmist? Kas me seda teame?

Lugesin arvamusi, et phäh, ikkagi keerleb peategelase elu selle ümber, et ära teenida tunnustus just vastassoolt! Miks? Kas mees pole naisele siis sama vajalik kui jalgratas kalale?! Aga tegelikult ju ei ole. Loost kumab läbi fakt, et autor on üsna kodus neuroteadustes ja psühhiaatrias ning mu meelest ei saa päris eitada seda, kuidas vastassugu meie minapilti mõjutab. Emad ja pojad, isad ja tütred jne. Kohati saab seda psühho-teemat minu jaoks raamatus isegi liiga palju, igasugu unenäod ja hallunisatsioonid ajavad mu pigem haigutama, aga alateadvuse olemaolu ma siiski kahtluse alla ei seaks.

Teemad teemadeks, mulle väga meeldis selle raamatu ülesehitus. Kui lugu meenutas mulle veidike Elizabeth Gilberti "Jumalikku puudutust", siis selle ülesehitus Jonas Hassen Khemiri raamatut "Kõik, mida ma ei mäleta", kus samuti antakse peategelase elukäik edasi läbi erinevate allikate. See veidi sibula koorimist meenutav lugemiselamus annab mu meelest lugu paremini edasi kui lineaarne ühepoolne jutustus. Lisaks on raamatus peale loo enda veel palju muud, mida tähele panna. No see eelmainitud pretensioonikus. Üks üsnagi teistmoodi raamat, aga sellest hoolimata meeldiv ja mugav lugemine ning minu jaoks oli peategelane vägagi sümpaatne daam (selle üle vaieldakse kirglikult).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Esmaspäev, veebruar 18, 2019

Enne mõtle, siis ütle**

Paar nädalat tagasi kirjutasin prohvetlikud sõnad: "Huvitav, ma pole elu sees (vannitoas) kukkunud, põrandaplaadid on mu meelest kuidagi tehtud selliseks, et nii lihtsalt ei libise. Võimalus muidugi on, aga see ilmselt reaalsem siis, kui vannist välja astuda, mul vanni ei ole. /Kukub homme pea lõhki raudselt:P/" 

Unustasin, et vanni asemel on mul saunalava. Pea jäi õnneks terveks. Imeline, ma olen siin kuus aastat elanud ja pole kordagi kukkunud, mainid korra ära ja kohe. Peab ikkagi selle moefopaa ära tegema ja vannituppa mingi libisemisvastase vaiba muretsema. Eriti kole on mõelda sellele, et tegelikult on kõik ülejäänud pereliikmed saunast tullest juba libastunud ka, aga vaibale mõtleme ikka alles siis, kui endaga juhtub.


Muidu käisin nädalavahetusel Tallinnas. Kuna algul paistis aega jäävat, siis mõtlesin praegusele blogimeemile* kohaselt siin selle enne välja hõigata, äkki keegi tahab kohtuda või nii, aga tegelikkuses ei jäänud aega (no näiteks sisustasin ma 40 minutit sellega, et istusin valesse suunda sõitvasse trolli ja üritasin siis stardipunkti tagasi jõuda...) ja nüüd lugedes tundub, et enamik blogijaid olid millegagi hõivatud ka. Kaks koledat varianti - hõikad välja ja keegi ei taha või siis tahavad need, kellega sa ise väga kohtuda ei tahaks (no need kurjad blogijad, keda ma kardan ning inimesed, keda ma üldse ei tunne  - siinkohal jääb ära arutlus sel teemal, miks mulle tundub läbi blogi, et ma mõnda inimest "tunnen" ja teist mitte, kuigi tegelikult ei tunne kedagi).

Aga Tallinn oli tore, sain näiteks esmakordselt elus Koplit näha ja Telliskivi loomelinnakut, Kalamajast rääkimata. Peaks kohe tõsiselt mingit pealinna ekskursiooni kaaluma, kahjuks ei tea ma oma lähikonnas kedagi, kes pealinnast huvitatud oleks ja seal ka sõita julgeks (kolkamentaliteet).

*Sellest blogimeemist, milles igaühel on erinevad küsimused olnud - nime vahetaks iga kell ära, kui teaks, mille vastu. Kunagi sai absoluutselt esimene ettejuhtuv võetud, sest Marca oli toona mu hüüdnimi, mis mujal ammu unustusse vajunud. Aga ses osas on mul sama palju loovust, kui näiteks tattoo osas - ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, mida võtta, mida jätta. Teisi blogisid ma ei taha nimepidi nimetada, feedlys on mul 70 blogi kirjas, katsu neist miskit valida, pealegi teeksin ma kindlasti kellelegi liiga niimoodi (jajah, ma nii leebe mutt, kusjuures tulin siia vihapostitust kirjutama algselt, pealkirigi "Kanakari võiks vähem kaagutada" oli valmis). Pere või mees ei tea mu blogimisest midagi ja kui ka teavad, siis vähemalt ei loe. Mulle on alati tundunud kummaline see, kui inimesed panevad üles pilte oma perest või blogivad suisa koos. Ma ei tea, miks. Ju on see minu jaoks isiklik asi ja teiste päevikusse pole viisakas pugeda (kusjuures mu lähedased on alati seda minu omasse mitte tungimist niimoodi põhjendanud). Kõige lõbusam on muidugi see küsimus, et kui elukaaslasele ei meeldiks, et ma blogin, kas siis lõpetaksin ära. Mmm, see tähendaks ju siis, et ma hoolin temast rohkem kui iseendast? A kuda nii saab?! Blogi sulgemisest mõtlen vähemalt korra kuus, et "pole millestki kirjutada", huvitaval kombel läheb siiski 13. aasta hetkel.

**See pealkiri sobib imehästi ka kanakarja teemat asendama. Ma ise ka üritan.



Reede, veebruar 15, 2019

Eesmärk pühitseb abinõu

Üldiselt tahaks oksele hakata nende viimase aja uudiste peale. Ma siin mõtlesin, et kuidas üldse on võimalik, et lõputöö plagiaat välja ei tule? Mismoodi on võimalik kirjutada terve lõik viitamata teooriat, kui on teada, et üks ühest samast allikast refereeritud lõik teooriat on juba väga halb stiil. Mingisugune lõik, või veel hullem leheküljed viitamata teksti? Kas neid töid ei loetud iialgi läbi?
Ma mäletan nii oma baka- kui magistritööst, et juhendajaga käidi kogu tekst sõna sõna haaval läbi, ei jäetud kivi kivi pealegi. Bakatöös oli mul näiteks lause selle kohta, kuidas USA-s peale valimisi enamasti kogu administratsioon vahetub ning me murdsime pikalt pead selle üle, kas sinna peaks mingi allika ka juurde panema või on see siiski nn "üldine teadmine". Akadeemilise töö teooria osas ei saa olla ühtki viitamata mõtet, sest hilisem osa peab põhinema mingitel varasematel uuringutel, teooriatel, see on vundament, millele hakatakse ehitama ning samuti peab see olema süntees erinevatest teooriatest, mitte nii, et leidsin ühe hea artikli selle teema kohta ja kirjutan selle teooria ossa ümber. Artikleid peab olema mitukümmend ja töö autor peab suutma need omavahel seostada ja ühtseks loogiliseks teoreetiliseks raamistikuks siduda. See ei ole mingi paganama referaat, et keegi kirjutas ühes kohas nii ning mina siin küsitlesin kümmet inimest ja järeldasin sellest, et tõepoolest nõnda ongi.

Mismoodi sa lähed sellist saasta kaitsma? Minu kiiks oli see, et ma ootasin lausa kaitsmist. Minu töö on minu lapsuke, ma tean sellest kõike ja tahan teile ka rääkida, küsige ainult rohkem küsimusi! No ja siis teises skaala otsas on need - vahet pole, saaks aint kaelast ära, mul on seda paberit vaja - tüübid. Ilmselt see tuleneb taaskord minu võimetusest tegeleda asjadega, mis mind ei huvita. Kirjutada 80 lehekülge teksti asjast, mis ennast ei eruta? Võimatu. Ma püüdsin näiteks oma teist magistrit (mu esimene nelja-aastane baka võrdsustati hiljem magistriga ning ausalt öeldes oli see kõvasti mahukam ka kui hilisem 2,5 aastane "päris-magister", kusjuures ma ei saagi hästi aru, kuidas Vakra toona oma baka kolme aastaga kätte sai) kirjutada algselt EL-i hiljuti jõustunud andmekaitseseadusest ja selle toona eeldatavatest mõjudest Eesti mäluasutustele, aga EL õigus (ja õigus üldse) on minu jaoks maailma kõige igavam valdkond ning ma lihtsalt andsin alla. Kõrvalepõikena, ma tahtsin kunagi õigust õppima minna (et ropult rikkaks saada) ja eeldasin, et küllap see mulle meeldib, geenid ju, isa on õiguse lõpetanud, aga selgus vastupidine. Õigus on õudus, halduses oli mitu õigusainet kohustuslikuna, ma ei saanud isegi aru, mida ma kaasuste lahendamisel õigesti, mida valesti tegin. Mu aju sulgub nende teemade juures, mille ta igavaks on tunnistanud.

Postimees on taasavaldanud Marek Sammuli arvamusloo mõne aasta tagant, kus lahatakse plagiaadijuhtumit doktoritöö puhul. See annab enamus vastuseid küsimustele, mille üle ma siin alguses imestasin. Ma olen sellega väga nõus, ju mul olid lihtsalt ideaalsed juhendajad mõlemal juhul või siis oskasin ma neid hästi "ära kasutada" (sest üks noormees väitis, et vähemalt üks neist juhendajatest oli täitsa jama ega aidanud teda üldse, ma kahtlustan, et probleem oli selles noormehes). Sammul kirjutab: "Olen mõnda aega õpetanud kursust magistrantidele ja imestanud, et nende kirjatööd on sageli puhas plagiaat. Selline hinnang tuleb neile suure üllatusena – nad on neli aastat ülikoolis samamoodi «kirjutanud» (loe: teksti kopeerinud) ja keegi pole neile öelnud, et nii ei käi. Sageli tunnistavad nad, et keegi pole neile nende kirjatööde kohta üldse midagi öelnud." Ma usun seda. Mina olin juba kooliajal see vastik laps, kes õpetajat asendama panduna õpetajast endast rangem oli. Ma olen olnud kaitsmistel, kus inimesed saavad C-sid ja mõelnud, et tule taevas appi, kes säänse jura üldse kaitsmisele lubas? Aga ju ongi reaalsus nii karm, et tegelikkuses saavad need tööd C-sid. Näiteks oli minu kooliajal teema Laine Randjärvele antud doktorikraadiga. Küsisime toona oma õppejõult, et mis värk on siis, miks läbi lasti? Too ei tahtnud midagi rääkida, ütles ainult et kui meie poleks lasknud, küll keegi teine ikka oleks, saamata tal see kraad ei jääks, sest tal on seda vaja. Päriselt, inimesed saavad kraade selleks, et neil on seda vaja? Inimesed suudavad teha asju, mis neid muidu väga ei vaimusta, aga on vaja ära teha? Ma mõtlen tõelisi pingutust nõudvaid asju nagu ülikooliõpingud? Eks siis muidugi eesmärk pühitseb abinõu. Raske orjatöö vs kõik ju teevad üle jala, see pole mingi patt! Ilmselt valib enamus "mul on seda kraadi vaja"-rahvast  viimase variandi. Mul on see õnn, et ma olen perfektsionist. On ju isegi mingi vanasõna, et kui korralikult ei tee, pole mõtet üldse teha, see on vist ammu maha vaikitud?

Samas see on ilmselt mingi elu üldine seaduspära. Mu eks jõudis ka töövaidluskomisjoni sellega, et tema tegi (ehitus)tööd aeglaselt, korralikult ning nõudis selleks kalleid vahendeid, tööandja süüdistas teda aga priiskamises, sest noh, kiiresti, kehva materjali ja kehva kvaliteediga saab ju ka tehtud ning kasum tuleks suurem. Ma saan aru, et kuskil on ka tasakaalupunkt nende kahe äärmuse vahel, aga enamasti hakkavad silma ikka need must ja valge. Ja mulle tundub, et üha enam ikka see kähku, lõdva randmega ja kaelast ära.

Üldisest valetamisest ja vassimisest erinevate teemade juures ei hakka rääkimagi. Ju siis on elu näidanud, et see tasub piisavalt ära, miks muidu.

Kolmapäev, veebruar 06, 2019

Oled sa inimene või loom?

Ma ei saa mobiiliekraanist postitust teha, sest mul pole ju ühtegi äppi (siis NEMAD ei saa mind jälgida), järelikult jääb üle ikkagi loetud raamatutest lobiseda. Samas ma ei saa päris raamatupostitust ka teha, sest juhtusin vahetult peale "Kuningate tagasituleku" lugemist vaatama ETV (või oli see ETV2) pealt dokumentaali "Isad ja pojad" (võimatu leida, sellenimelisi teoseid on palju tehtud, kindlasti oluliselt rohkem, kui "Emasid ja tütreid") ja need kuidagi haakusid, seega kirjutan mõlemast.

Triinu Meres "Kuningate tagasitulek" niisiis. See oli raamatukogus eelmise aasta hittide riiulis, ilmselt "Lihtsad valikud" olid välja laenutatud kõik, muidu oleks hoopis seda sealt leida lootnud. "Lihtsad valikud" ei olnud kuidagi minu raamat ja seetõttu hakkasin ka "Kuningaid" kahtlustavalt lugema, sest no ma ju tõesti ei taha kaasblogijaid kehvalt hinnata, aga samas lugemist maha salata või võltsilt kiita ka ei suuda. Aga õnneks see raamat oli kohe vägagi minu raamat!

Ma muidugi hakkasin seda lugema õhtul, mil pidin öösel üksinda kodus olema ja esimese osa poole peal mõtlesin küll, et ega see vist väga tark valik ei olnud. Esimene osa raamatust on üldiselt üks korralik släsher-action-õudukas. Samas see on kuidagi pealiskaudne nimetus ka, sest veri ja soolikad ei ole siin lihtsalt šokeerimiseks ja tegelikult need markeerivad ära tausta hoopis laiemale ja sügavamale loole, mis pärast tuleb. Aga ütleme nii, et on aru saada - autoril on kogemusi meditsiini vallas. Teisalt ei ole nii ebameeldiv kui eeldaks.

Mulle kangastusid lugedes silme ette kaks asja - esiteks kõik need külmas taigas aset leidvad "Seiklusjutte maalt ja merelt"-raamatud (kui palju düstoopiaid üldse on kirjutatud klimaatiliselt mugavatesse tingimustesse ja isegi kui kuskil džunglis veristatakse, siis ikkagi mõtled, et no vähemalt ei külmeta neil varbad...) ja teiseks Angel (Buffy spin-off) - sealsed ancients (iidseteks vist olid nad tõlgitud), see viimane apokalüptiline lahing, kus nö õilsad metsalised inimeste nimel (lootusetusse) lahingusse astuvad. No selline romantiline lugu siis. Kui ma olin väike, armastasin välja mõelda lugusid, kus tegelased koledate ilmastikutingimuste juures leiavad kuskil pisikese sooja ja mugava uru, ilmselt sama tung, mis täidab meid rahuloluga väljas möllava purgaaga toas kerra tõmbudes. Raamatus on ka seda tungi tunda - "lumepesad" näiteks, mis kena väljend! Et inimese üks baasvajadus on kohutavast keskkonnast hoolimata endale see soe pesake leida ja kasvõi pooleks tunniks unne suikuda. Väga loomalik iseenesest. Loos on üldse olemas kõik need klassikalise kirjandusteose minu jaoks olulised faktorid - õilsad, kuid ometi inimlikud kangelased (kusjuures peategelasi selles loos minu arvates ei olegi, kuidagi on õnnestunud kirjutada nii, et kõik on tähtsad, omanäolised ja eristuvad, ma usun, et see on suur oskus niimoodi teha!), üldinimlikud väärtused, küsimused selle üle, mis on oluline ja miks inimene üldse on, samas on põnev lugeda. Feromoonide osa, see mulle meeldis ka väga, sest mu meelest feromoonid on meie käitumises ikka jõhkralt alahinnatud! Ok, lõpp ehk tuli kuidagi väga ootamatult robinal, aga samas romaani kaks viimast lauset põhjendavad ju selle ka ära, miks - et nii kaua kui õnne on, peaks edasi laskma. Noh, õnn ja juhus on mu meelest ka tegelikult need peamised tegijad, mis asjade käiku mõjutavad ja inimesed peaks ideaalis püüdma neid enda huvides ära kasutada. Miks Eesti vabaks sai jne.

Aga inimese ja looma vahe. Ma võtaks seda pigem nii, et tegelikult on vahe ainult selles, kelle vaatepunktist kaeda. Inimene ise otsustab, kes on tema jaoks see teine, see loom, keda võib ohverdada. Veel üks tagasipõige raamatu juurde, enne kui filmist räägin - kassid elasid endiselt külades, seda oli tore lugeda, muuseas, mu meelest on vähe ebainimlikud need, kes lemmikloomi voodisse ei lase (ok, ussidele teeks siin erandi), soojas pesas on alati etem olla mitmekesi, see peaks ju baasteadmine olema?

Niisiis, "Isad ja pojad", enam järelvaadata ei saa, ma vaatasin ise ka viimasel päeval, sest ma tegelikult ei tahtnud vaadata, teadsin, et saab häiriv olema. Räägib siis kuskil Süüria-Afganistaani piiril elavast mudžaheedist, kes kasvatab oma poegi džihaadi vaimus ja ootab kalifaati. See film mängib su enda inimlike tunnetega, sest ausalt, ma ei suutnud seal enam inimestele kaasa tunda. Kui peategelasel jalg otsast lendab ja ta valust oigab, siis mõtlesin lihtsalt, et no kas nüüd ikka aru ei saa, kuidas sõda ainult seda ongi, mitte mingi üllas tee õiglasse paradiisi. Lapsed jah (üliarmsad, pikkade paksude ripsmetega lapsukesed), ikkagi inimene, armastab oma lapsi poegi, samas mõistus ütleb, et neist lastest ei tule mitte midagi. Sõjakolletes kasvanud lastel on lootust, kui nende väärtushinnanguid kujundavad inimesed, kes leiavad, et toimuv vägivald on õudne. Kui seda aga maast madalast ülistatakse, siis mu meelest on ümber programmeerumine ikka vähetõenäoline, eriti keskkonnas, mis seda kuidagi ei soosi. Täielikud "teised", mitte-inimesed, võiks vabalt ohverdada, elulooma neist enam ei saa? Samas, selline mõte tekitab endas tülgastust. Valus ja kohutav film, filmitegija oli uskumatult vapper (Saksamaal elav endine kohalik, kes infiltreerus mudžaheedide hulka, lõpus tunnistab kuidas ta ei tunne selles maas oma kodumaad enam üldse ära  - väga kähku käib see tsivilisatsiooni kadu). Mis me sellest õppisime? Ole õnnelik, et sündisid siia, mitte sinna. Neid seal võib aidata ehk ainult õnnelik juhus ja see, kui on veel järel inimesi, kes seda ära suudavad kasutada. Muul juhul ajalugu kipub end lihtsalt kordama, ehk mõne põlvkonna pärast saavad nemadki aru, et pidev sõda õnne ei too?

Õnnest. Hakkasin oma esimest Õnnepalu lugema. Jah, kirjandusklass ning pole Õnnepalu lugenud, ma ei tea, kuidas. "Piiririiki" mainiti küll, aga ju siis otseselt kohustuslik ei olnud või mind lihtsalt ei küsitud. Ma millegipärast eeldasin, et Õnnepalu kirjutab klassikalisi romaane, aga hoopis päevaraamatu stiilis heietused. Miks seda peetakse õigeks kirjanduseks, samal ajal kui ulme, mille autor peab vaeva nägema maailma ja tegelaste väljamõtlemisega, seda ei ole? Jah, Õnnepalu pluss on see, et ta oskab kaunilt kirjutada, aga kui seda ei oleks, mis siis järele jääks? Igatahes "Valede kataloog" on selgelt liiga depresssiivne minu jaoks. Et kõik on tegelikult hästi, aga igal lehel tahaks siiski surra. Mul on seda raske lugeda, ma ei kujuta ette, kui raske on seda veel elada. Mu meelest on mõjuv see, kuidas Õnnepalu ei toogi välja mitte mingit konkreetset põhjust depressioonile (ilmselt see ju nii ongi va ajukeemia) - ta vaatab kevadist taevast, tärkavaid lilli, laulvaid linde ja mõtleb, kuidas tegelikult on kõigest nii väsinud ja parem oleks olla surnud. Samal ajal tegutseb, peab plaane, suhtleb inimestega, aga see must mõte on alati kuklas. Väga hirmuäratav. Kas depressioon on üdini inimlik? Oled depressiivne  - oled inimene? Loomal pole depressiooniks aega.