Neljapäev, jaanuar 31, 2013

Bitching

Lugesin täna Daki kolumni Delfist ja hakkasin mõtlema, et minu jaoks on need probleemid vist võõrad...Ma olen küll kirjutanud ühiskondlikust survest olla "hea ema" aga seda pigem Kaja Kallase stiilis ("kukkusin trepist alla ja kedagi ei kottinud, et mu tagumik haiget sai vaid ainult see, kas lapsega on kõik korras!") - noh, et oled selline isetu lapsele elav tädi, kel mitte mingeid muid huvisid ja ambitsioone enam pole vaid ainult alati lahke naeratus näol ja süli maailmale lastele avatud. Minu rikutud maailmavaate kohaselt on sellised tädid pigem viitsütikuga pommid, kes tegelikult oma Xanaxi-maski taga on valmis iga hetk plahvatama ja oma imelised järeltulijad naeltega seina külge lööma (vabandan väljenduse pärast!). Aga, et ma peaksin "normaalne" olemiseks veel lapse kõrvalt nii erialase töö kui kodutöödega tegelema, seda ma küll ei tunne. Ok, erialase tööga ma tegeleks tegelikult meeleldi - lihtsalt need kodutööd on minu jaoks siiani miskit hoomamatut. Ükspäev küsiti mingis netiküsitluses näiteks, et mis marki triikraud mul on. Hakkasin mõtlema ja meenus, et triikraud jäi teadmata kadunuks vist eelmise aasta augustis kolimise käigus. Ma pole tast ausalt öeldes siiani puudust tundnud - järelikult on triikraud täielik mõttetus, mida elamisse tegelikult vaja ei ole. Mu meelest ei näe pesumasinast tulnud ja sirgelt kuivanud riided sugugi nii kortsus välja, et peaks oma aega triikimise peale raiskama. Kunagi rääkis sama juttu Norras koduabilisena töötanud sõbranna - siis ilmselt pööritasin silmi, et issand, mis inimesed seal küll elavad! Mu ema näiteks veedab nädalas tunde pesu triikides - ta triigib kõike kaasaarvatud aluspesu ja taskurätte - aga mulle tundub, et talle meeldib seda teha. Mulle ei meeldi ausalt öeldes ükski nn kodutöö, ilmne jälgi laiskuse tunnus aga samas - mul on ainult 1 elu ja miks ma peaksin seda veetma tehes asju, mida ma ei salli? Sealaudas ma ka ei ela muidugi. Vahel olengi imestanud, kuidas inimestel, kes väidetavalt veedavad aega koristades, on kodud rohkem korrast ära kui minul. Äkki ma, teades, et koristada niikuinii ei viitsi, hoolitsen rohkem selle eest, et kõik saaks kohe silma alt ära ja korjan vahepeal tolmu nö jooksu pealt. Laps on mul kah drillitud. Ja mees.
Tööde teiste kaela lükkamisest veel - lapse juuste lõikamise plaan sai ootamatult täidetud kui ta eile lasteaiast poole vähemate karvadega tagasi saabus. Keegi "tore" poiss oli nätsu juustesse pannud ja kasvatajal ei jäänud muud üle kui käärid haarata. Vähemalt sai asi aetud.
Aga tegelikult tunnen ma ühiskondlikku survet vist juba seetõttu vähem, et ma ühiskonda enam eriti ei kohtagi (ehk siis mul pole mitte ühtegi sõpra! keegi mind ei armasta! koht). Või siis olen ma juba niivõrd vana inimene, et ei hooli enam. Naljakas, kuidas psühholoogi juures peeti seda teiste arvamusest mitte hoolimist üheks ohuks psühhopaatsuse suunas. Et pidev süütunne ja usk ühiskonna silmadest sinu kuklal aitab sul saada paremaks inimeseks ja mitte langeda ühiskonna äärealadele? Isemõtlevad inimesed on ju ometigi ohtlikud.
Üks raamatusoovitus kah lõppu. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist vististi parima raamatuga, mida ma üldse kunagi lugenud olenud - Richard Dawkins "Luul Jumalast". Ainus naljakas asi raamatu juures on see, et autor arvab end kirjutavat raamatut inimesele, kellel on Jumala suhtes kahtlusi. Mina arvan, et mitteateistil on seda siiski raske seedida. Ega seal miskit väga uut ei olegi (ok, tegelikult on raamat mul hetkel veel pooleli), lihtsalt hea on vahelduseks lugeda terve mõistusega inimese mõtteid, taustaks näited hirmsalt ameerikamaalt, kus möllavad kreatsionistid ja geist president on tõenäolisem kui ateist.
Ahjaa, tulin veel sellisele järeldusele, et ma ei pea mingit magistritööd kirjutama enne kui ma ei taha ja kuna ma hetkel ei ole suutnud oma mõtteid kuhugi koondada, siis ma ei lähe kevadel, üks titt käekõrval ja teine tissi otsas, oma cum laude diplomile järgi.