Reede, detsember 28, 2018

Vaatasin filme - Vivienne ja Vello

Mõtlesin, et lõpetaks aasta ikka intelligentselt raamatutega ära, aga no kus sa saad, kui tööl muud teha pole kui blogida. Kodus istuda ka ei viitsiks, sai niigi proovitud, esimese ja teise püha sain ihuüksinda kodus passida. Ei midagi traagilist, lihtsalt kõigepealt tõmbas kass esimest korda kolme aasta jooksul kuuse kummuli, siis rappis piparkooke (loom, kes muidu kausi kõrvale kukkunud krõbuskit toiduks ei tunnista ja toore lihaga ei oska ka midagi teha) ja kohe oli teada, et siit nüüd midagi tuleb. Pealegi sai ju veel ära ka sõnutud, et kuidas minu ümber ikka kõik nii toredad inimesed on, kellega lausa lust jõululauas istuda. No tuli välja, et illusioon. Ma musta pesu ei taha pesema hakata, aga igatahes jõululauda me ei jõudnudki ning edumeelsem osa perekonnast otsustas hoopis kaheks päevaks Kiviõli suusamäele suunduda. (Ei, omavahel me tülli ei läinud).

Ma siis mõtlesin, et inimesed üldiselt vist vaatavad pühade ajal telekat, prooviks ka. Kuigi polnud üldse kindel, et selle kaadervärgi tööle saan, meil on ju nüüd see "uus" pult, mis kõigil teistel vähemalt aasta vist, no see, millega järelvaatamine ja muud asjad kaasas. Ma tõesti ei saa aru, mis L.-l viga oli, et ta üldse selle vastu võitles - niimoodi võiks ju lausa telekat vaadata! St endale meeldivaid saateid endale sobival ajal, nagu internetist, aga suuremal ekraanil ja mugavamal diivanil. Tahtsin õhtul Westwoodi filmi vaadata, aga sinna oli veel aega, mõtlesin, et vaatan, mida filmiriiul pakub. Leidsin mingi eesti toodangu, "Õnn tuleb magades", aga vaadata suutsin seda ainult nii 15 minutit (Uukkivi paljad kannikad jõudsin ikka ära kaeda), sest no ma ei kuule ju! Näitlejad lihtsalt pobisevad omale nina alla ja ma ei saa mitte miskit aru kui subtiitreid ka ei ole! Ilmselt olen oma kõrvad klappidega pekki keeranud. Asi pole nagu selles, et hääl vaikselt oleks, lihtsalt diktsioon on arusaamatu. Täpselt sama väitis ka mu vanaema - "sa ei pea röökima minuga, räägi lihtsalt selgelt ja aeglaselt!" Lootusetu. Westwoodini oli ainult pool tundi jäänud, selle ajaga ei oleks jõudnud midagi muud ka enam vaadata. Poole tunniga suutsin muidugi hoopis magama jääda, eks ta ole, kel juba üheksa ka ja puha. Muuseas, kass oli minuga kahekesi olles justkui ideaalne imik - ärkas ja kraaksatas ainult söögiaegadel, mugis end täis ja põõnas edasi, nüüd kui kõik kodus, on ta jälle loetud minutid peale kuut üleval ja kisendab: "Üles! Igav! Süüa! Üles! Igav! Süüa!". On ikka loom.

Westwoodini jõudsin järgmisel päeval. Kõige rohkem jäi meelde Westwoodi soov kõike ise kontrollida - et tema moemajast tema nime alt ei väljuks ühtki asja, mida ta isiklikult heaks poleks kiitnud või käes hoidnud. Selle nimel oli ta nõus loobuma laienemisest, surus maha soovitused rohkem poode avada, tahtis pigem kvaliteeti kui kvantiteeti. Sain aru, kuivõrd vastuolus on selline soov tänapäevase ärimudeliga - sa pead laienema, sa pead turuosa kasvatama, sa ei tunne enam isiklikult neid inimesi, kes sinu heaks töötavad, sa kaotad kontrolli, lõpuks oled ainult nimi, millega reklaamitakse korporatiivset toodangut. Vivienne on vana kooli mutt, tema nii ei taha, see masendab teda, sest ta tahab teha ainult seda, mis talle endale meeldib. Huvitav on filmis koht, kus ta jõuetult laiutab käsi peale turundustiimiga kohtumist - kes need inimesed on? mida nad üldse teevad? ma kuulan, mida nad räägivad, aga ma ei saa ikka mitte kui midagi aru? Tundub, et mingil hetkel on Vivienne firma üle siiski ohjad kaotanud ning nüüd imestab ise ka, kuhu see kõik tüürinud on. Vanale naisele ei meeldi. Ta hakkab torisema ja kõik pööritavad silmi. Nii ei ole kombekas teha ju! Ma saan tast täitsa aru, mulle meeldib, kui mingi toote, teenuse kogu valmimise protsess on selge ja jälgitav, ei ole nii, et mina teen natuke ja sina ka ning pärast vaatame, mis kokku tuli. See on hirmus risk ju. Ennastki ei saa usaldada, kuidas siis veel teisi. Teate küll, klassikaline (üli)kooli rühmatööde nuhtlus - kui ma kõik ise teeks, oleks kõik korras, aga need teised! Jah, võimalik on komplekteerida ideaalne tiim (nagu Vivienne ja tema elukaaslane Andreas), aga mingi pikem kontrollimatute liigetega ahel!? Jubeduse tipp. Mina ei saaks nii töötada, et ma ei vastuta 100% asja eest, millele ma oma nime alla panen. Et tegelt tegi keegi teine, ma pole ise seda näinudki. Samas kõik suured ja edukad on pidanud sellest üle saama. Selle pärast enamik asju ongi õudne jama, isegi siis kui peen brändinimi peal.
P.S.  Filmist jäi mulle silma maja ja korter, kus Vivienne ja Malcolm varem elasid, see suurte akendega funk-stiilis hoone, Thurleigh Court nagu ma välja guugeldasin. Kahjuks on nad seal peaeguseks kõik kaasajastanud-nõmestanud, nii et netis vanu pilte ei leia, aga see nägi fan-tast-i-li-ne välja! Mis sest, et akende tõttu oli seal ilmselt kogu aeg külm.

Eile vaatasin tööl Salo filmi ka ära. Sealt jäi mulle silma see, kuidas enamik hakkab vanu inimesi kohtlema nagu saamatuid lapsi ega saa siis aru, miks vanainimesel tuju ära läheb. Kui sa lähed omaealisele külla ja ta arvutit kohe käima ei saa, kas sa hakkad siis teda kõrvale lükkama, et "oh, küll ma ise!"? Vanainimesega peetakse seda normaalseks. Lapsed lähevad ka sageli pahaseks, kui täiskasvanud neid aitavad asjus, mida lapsed oskavad, aga neil kulub lihtsalt veidi rohkem aega. Kui sul on enda uue olukorraga kohanemiseks rahu vaja, siis teised tüütavad. Ainult vähesed oskavad mu meelest teistele piisavalt ruumi anda, samal ajal vajalikul hetkel kohal olles, enamik lihtsalt ratsutab su elust läbi. Ses mõttes on kuulus inimene eriti tüütu olla. Ja vananemine (selline, kus sa enam ei suuda iseendaks olla) on nõme hoolimata sellest, kes sa oled. Usu või ära usu sealhulgas. Surres oleme kõik üksi ja nii edasi.

Neljapäev, detsember 27, 2018

Minu 2018. aastal loetud raamatutest parimad, vol. 2

Siin siis veel 10 eelmisel aastal loetud väga head raamatut, esimese satsi (raamatute järjekord on täiesti suvaline) avaldasin siin.

1.-20. Lembe Mõttus - Minu Okeaania
Peale lugemist olen kirjutanud: Siis, kui sa oled juba reisiraamatutele käega löömas, satub kätte üks selline, kus paljulubav aines ja osav kirjutaja on kokku sattunud. Oi kui mitu huvitavat riiki on kirjutajad keskpäraseks nudinud, aga siin elad sisse esimesest lehest alates ja alles lõpus imestad, et oot, mis neist nüüd edasi sai? Mis mõttes läbi? Nad läksid ju sinna tagasi, kirjutagu veel, ruttu!! Ega ükski flegmaatiline ja igav inimene sellistesse kohtadesse muidugi vist ei kipu ka, aga no need kaks kanget on ikka omaette paar. Autor ju tunnistab ise ka, et hea reisikaaslase leidmine on keerukam kui elukaaslase valik. Oleks mul siuke sõbrants, ma läheks ka, onju! Samas kirjeldatakse päris ausalt ka kõike seda, mida sellise reisi jaoks eelnevalt ära teha tuleb - kolm aastat planeerimist, tohutu logistika ja vabad finantsid ettenägematute olukordade jaoks ka siis, kui kõik on ära planeeritud. Tagasilöögid olid ju tegelikult alguses päris võimsad ja hirmutavad. Ilmselt enamik inimesi omal käel seda kõike järele proovida ei julgeks ja seetõttu tuleb autorit tänada, et ta kõik selle mahlasel moel ja otse kandikul lugejale kätte toob. Maailm on äge paik, aga ta ei anna ennast lihtsalt kätte. 
Selline korraliku vau-efektiga reisiraamat.

1.-20. Keiti Vilms - @keitivilms
Noh, alguses ma olin eelarvamusel, et haltuura, tervel lehel üksainus lause, mõelda vaid, mitu puud pidi selleks raiuma. Nüüd mõtlen, et tegelikult mõni lause tõesti vääribki tervet lehekülge (puude üle ei soovi vaidlema hakata - see kõlas nüüd peaaegu kalambuurikalt, kuigi nõustun minagi, et sõna kalambuur ei kõla sugugi kaunilt). Annab kompaktse luulekogu mõõdu välja küll.
Muuseas, raamatust ilmus nüüd aasta lõpus uus trükk ka, aga seegi läks nagu soe sai, mõned üksikud on veel alles poodides. P.S. Kui Keiti Vilmsi kätte ei saa (kõlab jälle kahtlaselt..), võtke Mart Juure viimane "Hea tuju raamat" - ka väga tore ja vaimukas.

1.-20. Mick Wall - Enter Night. Metallica biograafia
Kirjutasin nii: Loen praegu Mick Wall´i "Enter Night. Metallica biograafiat" ja nii kohutavalt rahuldustpakkuv on, sest Wall ei kirjuta ainult Metallicast, vaid kogu rockmuusikaskenest nii siin kui sealpool ookeani, kuidas ja millega tegeldi, kuidas omavahel seotud oldi ehk kogu see kraam, mis mulle äärmiselt korda läheb. Wall ise on pikaaegne muusikaajakirjanik, kirjutanud biograafiaid Led Zeppelinist Foo Fightersini ise asjas sees olles, bände isiklikult tundes, mh mainis Axl Rose teda ühes oma loos. Mul on lugedes kogu aeg selline tunne, et "ma tahaks su elu endale!"
Ehk siis äärmiselt põhjalik, detailidesse laskuv ja fakte üksipulgi lahti harutav raamat. Põhimõtteliselt on sellise raamatu taga elutöö, ja Wall on neid raamatuid mitu kirjutanud erinevatest muusikutest. Juba allikate loetelu on märkimisväärne, lisaks on aru saada, et autor päriselt ka armastab seda, millest ta kirjutab ning loodab, et lugeja samamoodi vaimustub. Ma absoluutselt ei salli elulooraamatuid, mis sellele viimasele kriteeriumile ei vasta. Sündis, elas, oli kah - tüüpi raha kokkuajamiseks kirja pandud plärakaid. See raamat seda pole.

1.-20. Paul Kalanithi - Kui hingusest saab õhk
Sellest absoluutselt imelisest raamatust kirjutasin ma kohe pikemalt, siin

1.-20. Meelis Friedenthal - Inglite keel
Eelmisel aastal lugesin Friedenthali "Mesilasi" ja see sai samuti maksimumpunktid, täpselt sama imeline on ka "Inglite keel". Friedenthal oskab luua haarava õhustiku (Tartu, muidugi see võrratu Tartu taas!), elavad tegelased ja loo, mis pole ainult tegevustik, vaid avab mingit inimelu tahku laiemalt. Seekord siis raamatud. Ilmselgelt lugejatele raamatud meeldivad! Üks väga hea arvustus ka kirjandusliku päevaraamatu blogist (kus ongi üldse ainult väga head arvustused, muide!).

1.-20. Stefan Zweig - Eilne maailm
„Eilne maailm“ on nimeka austria kirjaniku Stefan Zweigi viimane teos, 1944. aastal ilmunud mälestusteraamat, mis õhkab taga Austria kodanlikku idülli ja õitsvat kultuuri – seda kohvikute ja häärberite, Klimti ja Straussi, luuleõhtute, Burgtheateri ja šampanjaklaasidega palistatud maailma, mille kõigepealt lõi puruks Esimene, ja siis Teine maailmasõda." Imeline vaade kadunud maailma. Zweig kirjutas selle raamatu vaadates temale vastuvõetava maailma lõppu nö reaalajas. Seda on tunda ja see on tõeliselt jube. Zweig ja tema naine sooritavad 1942. aastal eksiilis olles enesetapu, sest ei suuda oma maailma kaotamisega leppida ning uues kohta leida. Ometi on see võrratult ilus raamat, kirjutatud keeles, mida tänapäeval vähe leida võib (raamatu tõlkis Jaan Kross), magus-valusalt nostalgiline tagasivaade elule, mis ilmselt enam kunagi ei kordu. Miks ometi?! 

1.-20. Olavi Paavolainen - Külalisena Kolmandas Reich'is
Soome kirjanik reisib 1936. aastal külalisena Hitleri-Saksamaale. Ta paneb nähtu oma reisipäevikusse kirja ning see kukub välja üsnagi muljetavaldav. Taaskord, reportaaž nö reaalajas on äärmiselt põnev. Autoril õnnestub osaleda ka Nürnbergi parteikongressil, mille ta lugejale väga täpselt edasi annab. Samas suudab Paavolainen nähtut lahti mõtestada, olukorda kainelt analüüsida ja ohte märgata. Jällegi üks mõtlemapanev ajaaken.

1.-20. Stefan Klein - Aeg. Aine, millest koosneb elu
Juba teine Stefan Kleini raamat selleaastases tabelis. Seekord siis ajast ja inimese võimest seda tunnetada ning ära kasutada. Aega ei ole ju tegelikult olemas, seega sellega saab manipuleerida, kuid enamasti me seda endale ei teadvusta. Meie aju on ajaga nõnda ära harjunud, et ei sea selle olemasolu enam kahtluse alla. Klein võtab aja vaatluse alla ning vaatab, kuidas see tegelikult meie elu mõjutab ja kas me saame ka ise aja kulgu mõjutada (ei räägi kortsukreemidest:). Oli põnev lugemine. 

1.-20. Kazuo Ishiguro - Päeva riismed
Õhuke raamatuke kirjanduse Nobeli-võitjalt, mis läbi ühe inimese, ülemteenri üsnagi üksluise elu jutustab palju laiema loo, kui nendele lehekülgedele üldse mahuks. Ma usun, et see on märk tõelisest kirjanduslikust andest. Huvitaval kombel ei tundnud ma, et raamatu lõpp oleks kuidagi traagiline olnud või et see lugu üldse luhtaläinud armastusest niiväga rääkinud oleks. Mulle peategelane oma ülipüüdlikus au ja väärikuse säilitamises täitsa meeldis. Ma üldse ei leia, et see raamat oleks olnud sellest, kuidas inimene väliste ideaalide nimel oma südame häält kuulda ei võta. Minu jaoks oli ülemteener pigem kadunud aja väärikas sümbol. Et vot selliseid vapraid hingi meie seast tänapäeval enam ei leia. Ka sellist keelt, nagu peategelane kasutab, ei räägi praegu enam keegi, aga seda oli meeldiv lugeda. Ilus raamat.

1.-20. Mihkel Mutt - Keerukuju
Tundub, et mulle vist istuvad nostalgilised lood kadunud aegadest väga, sest "Keerukuju" ilmus aastal 1985 ja oli tollal ajakohane olustikukirjeldus. Mu meelest ei ole raamat siiski nii väga abielust kui institutsioonist, sest sellele annavad sisu siiski inimesed ise, vaid pigem sellest, kuidas ühiskonna normid naiivse kaasajooksiku ära hävitavad. Miks juhtub ikka nii, et kui elad "nagu peab", läheb kõik lõpuks rappa? No vähemalt siis, kui sa päris hästi aru ei saa, miks sa peaksid just nõnda elama ja käituma. Mutt on karakterid muidugi meelega eriti värvikateks ja groteskseteks võõbanud, aga isegi kui ma naeran, tiksub peas siiski mõte, et "selliseid ju on, päriselt ka on olemas!" Vastik väikekodanlik abielu, ühesõnaga. Sugulased ja sõbrad, kellega ühes lauas istumine on piin. Pealiskaudne abikaasa, tüütu laps. Kehvad olmetingimused. Tere tulemast ühte paneelmaja tüüpkorterisse tüüpabiellu (?) aastal 1985. Vahetades dekoratsioone saab ju sama pildi üle kanda ka praegusesse aega. Üks silm nutab, teine naerab. Samas imestan ka natuke sama asja üle, mida mainib Ivar Volmar Goodreadsis: "Imestan veidi tõiga üle, et see teos sai kunagi menukiks, sest suurem osa nn. tavainimesi peaks selle groteskist pigem solvunud olema." Kas see on märgiks, et suur osa inimesi on siiski intelligentsemad kui arvata võiks, või hoopis seda, et enamik lihtsalt ei saa aru, kui nende üle naerdakse? 

Head uut raamatuaastat 2019! Loodetavasti tuleb sama edukas kui eelmine oli. Selle aasta õppetunnina peaks ilmselt rohkem lugema varasemalt välja antud raamatuid, nende hulgas on väga palju avastamata pärleid. Iseasi, et orienteeruda on neis keeruline, terasid sõkaldest sõeluda, ses osas ikka sõltume palju reklaamist. Õnneks on Goodreadsis listid, kus igast žanrist parimaid leida võib. Teine asi, Varrak teeb oma raamatutele hoogsalt reklaami, kuid tegelikult ilmub väga häid asju ka teistel. Näiteks Tänapäev ja Koolibri on nii palju häid raamatuid avaldanud, kuid infot nende kohta on minimaalselt. Uutest raamatutest kirjutamise eest suur-suur tänu ka kõigile raamatublogijatele, teie töö on hindamatu väärtusega!

Kolmapäev, detsember 26, 2018

Minu 2018. aastal loetud raamatutest parimad, vol. 1

Hetkeseisuga peaks sel aastal loetud saama 130 raamatut, mis on lausa 15 rohkem kui eelmisel aastal, aga tegelikult jätsin ma 5 raamatut neist pooleli. Loetud lehekülgede arvuks tuleks nii 33800, sealgi siis need pooleldiloetud sees. Siiski ilmselt lugesin natuke rohkem kui eelmis(t)el aastatel. Kõige "hullem" on aga see, et 5 tärniga hindasin kokku suisa 20 raamatut ehk kui varem olen kenasti Top 10-ga hakkama saanud, tähendaks selline lähenemine hetkel koledat lihunikutööd. Püüaks siis äkki kahes osas teha, lihtsalt kõik tabelikohad on enam-vähem võrdselt head. Häda on veel selles, et ma ei pruugi absoluutselt neid loetud raamatuid enam mäletadagi, sest hoolimata lugemise suurenemisest, ei viitsinud ma enam niiväga raamatutest arvustusi kirjutada, aga mis kirja pandud ei saa, läheb ju meelest. Aga ma püüan.

1.-20. Sveta Grigorjeva - American Beauty
Kohe, kui kaubandus taas normaliseerub, üritan selle raamatu endale soetada. Ma muidugi ei tea, ilmselt on juba läbi müüdud (ei, veel täitsa on, guugeldasin) nagu esimene Grigorjeva luulekogu. See on veel parem, mu meelest. Näe, mõned luuletused sealt (ja mõned, mida seal pole) on lugeda siin. Peale lugemist guugeldasin Grigorjevat kah, ma tavaliselt selliseid tükke ei tee. Las looming räägib, eks. Ta nägi hoopis teistsugune välja kui mu vaimusilmas. Mu vaimusilmas oli ta segi läinud ühe teise noore kodumaise naisluuletajaga. Õudselt piinlik muidugi. Grigorjeva luuletusi juba kellelegi teisele pähe ei määriks, omaette ja originaalne. P.S. Mul tekkis võrdlus Tommy Cashiga, kes samuti oma eesti-vene taustaga kuidagi eriti värskendavalt mõjub, seda kõrvalpilku meil eestimaa eestlastel paraku võtta pole. Vabalt võiks see olla see Eesti Nokia, aga samas on natuke kehv tunne ka, kui kõrvaltvaataja su kärnadele osutab, seega vist ei aktsepteeritaks üldiselt. Mulle meeldib. P.P.S. Guugeldades selgus, et Sveta Grigorjeva meenutab mulle üht mu käredahäälset ja otseütlejast naistuttavat, keda distantsilt on tore vaadata, aga päris lähedale minusugune minna ei julge, ei tea, mis mul viga on.

1.-20. Doris Lessing - Vanglad, milles me vabatahtlikult elame
«Vanglad, milles me vabatahtlikult elame» koosneb nobelist Doris Lessingi viiest 1985. aastal CBC raadios peetud loengust. Ta arutleb üksikisiku vabaduse üle maailmas, kus inimeselt oodatakse pigem solidaarsust ja grupi arvamusele allumist kui iseseisvat mõtlemist ja omaalgatust ning kus vohavad kriitikavabalt omandatud uskumused, mis muudavad inimese ajuloputusele eriti vastuvõtlikuks. Autor vihjab haaravas arutluses positiivsetele lahendustele ja räägib üksikisiku võimalustest säilitada kaine ja kriitiline mõtlemine. Jah, täpselt niisugune see raamat ongi. Doris Lessingu hääl on tugev ja mõjukas ning paneb unustama, et need kõned peeti aastal 1985, praegu on 2018 ja me tammume ikka samas paigas. Lootust ta annab, aga pigem üksikisikule, kui inimkonnale tervikuna. Hästi kirjutatud, kainelt mõeldud mõtted, millele saan ainult kaasa noogutada. 

1.-20. Chimamanda Ngozi Adichie - Pool kollast päikest
Sellel aastal loetud raamatutest mahukaim, 568 lehekülge. Pikemalt kirjutasin raamatust siin. 

1.-20. Mia Kankimäki - Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma
Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need. 
Et siis Jaapani Edo-ajastu blogija? Autor läheb püüdma asja, mis tema jaoks on käegakatsutavalt olemas, kuid selgub, et asjad pole sugugi nii nagu nad kauge maa ja aja tagant paistavad. Mulle väga meeldis see uurimustöö kirjutamise osa, see, kuidas autor oma avastusi teeb, see, kuidas üldse igasugu lood ja müüdid sünnivad, edasi kanduvad, justkui elavaks saavad ja kui palju on selles rolli mingitel üksikisikutel, omavahelistel suhetel jms. Mälu on petlik, ühesõnaga, ka kirjapandud allikatest pärinev, sest ka see on manipuleeritav. Muidu ka ilus lugemine, samas saab lisaks huvitavat infot. 

1.-20. Aleksandr Solženitsõn - Üks päev Ivan Denissovitši elus
Kirjutatud sai raamatust siin

1.-20. Stefan Klein - Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse
Stefan Klein on kirjutanud raamatu "Kas kõik on juhus?" mis mind kunagi tõeliselt inspireeris ja veenda suutis, et juhusele suuremat kaalu andes saab ainult õigel teel olla. Lisaks on ta kirjutanud ajast ja selle suhtelisusest, maailma tekkimisest, inimloomuse tahkudest ja paljust muust põnevast toredaid populaarteaduslikke raamatuid, millest suur osa ka eesti keelde on tõlgitud. Soovitan neid soojalt, mulle on meeldinud. See unenäoraamat pole samuti mingi lihtlabane unenägude seletaja (kuigi oli vist pandud raamatukogus esoteerika riiulisse küll!), vaid kaine pilk inimese sisemisse imedemaailma. Mingeid eneseabinippe, kuidas paremini uinuda vms sealt ei leia, küll aga palju põnevat inimese aju tööviisi kohta. 

1.-20. Margaret Atwood - Teenijanna lugu
Atwoodilt lugesin ma esimesena "Süda vaikib viimasena", mis mulle (ja paljudele tema lugejatele) üldse ei meeldinud, seega asusin selle klassikalise teose kallale kerge umbusuga. Aga see on hea, nagu ka ülejäänud kaks Atwoodi teost, mis mulle nüüd kätte on sattunud ja ilmselt loen teda veel. Ebameeldiv lugemine, aga samas meeldivalt kirja pandud. Asja mahendas kindlasti loo lõpp ja nüüd ma ei oskagi öelda, mis seisukoha ma võtan ses osas, et Atwood kirjutavat "Teenijanna loole" teist osa, kus selgub, mis juhtus vahetult peale raamatu sündmusi ja enne kirjeldatud lõpplahendust ehk kuidas selleni jõuti. Iseenesest huvitav ja ehk ka kasulik teadmine? Siiski tundub mulle, et selle raamatu pluss ei ole mitte lugu ise vaid just see, kuidas ja millise sisseelamisoskusega see kirja pandud on. Seetõttu ma seriaali ei olegi vaadanud. 

1.-20. Charles Bukowski  - Ikkagi on tore olla Bukowski
Sarnaselt kogumiku järelsõna autori Hasso Krulliga tundub mullegi, et Bukowski luule on mõjusam kui tema proosa. Kui proosa on pigem selline taust, meeleolu loomine ja järeldused võid heal juhul ise teha, siis luules tulevad Bukowski vaated elule hoopis paremini välja. Kogumikus on väga erinevaid luuletusi - on mõjuvaid pildikesi Bukowskit ümbritsenud olmest, on eraldi proosapala mõõtu poeeme, on nalja ning pila, aga on ka selliseid luuletusi peale mille lugemist vaatad veel pikalt lage ja mõtled, et see oli nüüd küll hästi ja tabavalt öeldud. Lugemisel tuleb kasuks Bukowski elu üldjoontes teadmine, aga sellest aimu saamiseks sobib hästi ka juba eelpool mainitud järelsõna.
Üks väga hea kogumik, mida tahaks kindlasti mitu korda üle lugeda.


1.-20. Katrina Kalda - Maa, kus puudel pole varju
See on vist üks kõige parema atmosfääriga ulmekas, mida ma üldse kunagi lugenud olen.  Ega seal palju ei juhtugi, pigem luhtub, aga just meeleolu ning kirjeldatud olustikupildid on need, mis meelde jäävad. Jutustatud läbi kolme naise loo - vanaema, ema ja lapselapse, kes kõik näinud düstoopia erinevaid etappe. Mu meelest on nende suhtumine sellesse ja kohandumine väga huvitavalt välja toodud. Kuna Kalda on väliseesti kirjanik, siis on pakutud ka paralleele Eestimaa saatusega - inimesed, kes veel mäletavad, inimesed, kes on leppinud, inimesed, kes siiski püüdlevad. Masendav, aga kaunis. P.S. Ma suvel nägin kuskil keset tühermaad täpselt loosse sobituvat vana lagunenud tehas-kasvuhoonet! 

1.-20 . Berit Renser - Minu Indoneesia
Tanel Saimre on Goodreadsis nii ammendava arvustuse kirjutanud, et ma ei oskagi miskit lisada.  Jah, just see üldistusvõime, teadmised käsikäes kogemustega on see, mis teeb raamatu lugemise nauditavamaks kui keskmise "Minu"-sarja loo. Ei ole ainult kellegi isiklik kogemus, vaid ka laiemalt hariv lugemine. 

Teisipäev, detsember 25, 2018

Aasta 2018 parimad albumid, vol. 2

Niisiis, aasta parimate plaatide tagumine kümme väärib samuti ära märkimist. Esimene kümme siin.

11. Brian Fallon  - Sleepwalkers
See mees oskab laulda. Mulle meeldivad ka tema teised projektid The Gaslight Anthem ja The Horrible Crows. Otse Ameerikast, kus on kantrimuusika, teeäärsed dinerid ja suured unistused. Ei kõla üldse nagu värske muusika, aga siiski on.
12. Post Malone - Beerbongs & Bentleys
Ülipikk plaat, 18 lugu, neist kõigest 6 läksid playlisti, aga mängitavuselt oleks ta ühena esiviisikus lausa, sest Post Malone´i ketras suvi otsa ka Mini suure hooga ning oli õnnetu, et teda Weekndile vaatama ei saanud minna. Kõigiti sobiv lemmik ühele üheksaastasele jajah, selline koni hambus, jahipüss üle õla, nägu ära tätoveeritud vend nagu siin ERR-i arvustuse juures näha. Siiski, mu meelest parem valik kui mingi kohalik ajusurnud "Vaatan su silmi nagu armastusfilmi"- lastelemmik. Esimene singel plaadilt meeldis mulle aga kohe esimesest kuulamisest (hoiatan, video ei ole meeldiv verefoobikutele, aga ma ise elasin kuidagi üle, sest laul on ....ilus?).
13. Skating Polly - The Make It All Show
Huvitav, kuidas kaks kärgpere õde, sündinud aastatel 1995 ja 2000, lõid selle bändi, kui nad olid vastavalt 9 ja 14 (!), on üldse saanud nii tugevalt mõjutatud RiotGrrrl-i liikumisest. Wikipedia andmeil: "they named their band Skating Polly because they considered it "ironically juvenile." (!)Kelli soon taught herself to play basic piano and drums while Peyton taught herself guitar. They began writing songs at a furious pace, trading off instruments and lead vocal duties." Mõni laps ilmselt on andekas. Sel aastal ilmus nende neljas album (siin kaasategev ka neiude vend), lisaks jõudsid nad eelmise aastanumbri sees  valmis EP koos Veruca Salti liikmetega, grungebändiga, mis sai kuulsaks enne seda kui Skating Polly tüdrukud üldse sündisid. Raske on siia ainult üht loonäidet panna, sest nende lood on üpris erinevad. Panen siis sellise, kus nii üht kui teist. P.S. Mu meelest illustreerivad nad päris hästi seda geenius-hullu imeõhukest joont, nad paistavad tõeliselt ehedad välja.
14. Rae Sremmurd - SR3MM
Tüübid, kellelt tuli mu eelmise suve quilty pleasure lugu (Black Beatles), tegid sel aastal seda jälle, seekord suisa kolmikplaadiga, mis peale esimest kuulamist kohe statistikas laineid lõi, sest noh kokku plaadil 27 lugu. Nende hulgas oli lisaks sellele ühele suurele suvehitile veel 5 head lugu, nii et 27 on ilmne ülepakkumine, aga ikkagi. Äärmiselt kaasahaaravad meloodiad?
15. Meg Myers - Take Me To The Disco
Esikplaat meeldis mulle natuke rohkem, see vajas kaasahaaramiseks mitut kuulamist, aga siiski väga hea. Lemmikud: Numb, Tourniquet, Tear Me To Pieces, Jealous Sea, Done, Funeral.
16. Nicki Minaj - Queen
Lõpuks ometi on Nicki tagasi räpi juures, mitte ei tee mingit mõttetut tümakat. Väga algusaegade julge ja naljaka Nicki moodi, kes haigeid mixtape tegi. 20 lugu plaadil, kõik üsna erinevad, neist 6 väga head. Kõige mõttetumad lood on tehtud kahasse Eminemi ja The Weekndiga, mis on üllatav. Aga Nicki on teinud loo ka koos Foxy Browniga, ühe kurikuulsaima naisräppariga üldse (Foxyl on wikis eraldi alajaotus "Feuds", kus ära nimetatud 8 peamiselt nais-vihavaenlast + peatükk "muud vaenud", mis omakorda sisaldab ka Nickit...). Kole ja vihkamist täis maailm, aga muusikaliselt (mõni nüüd oksendab ämbrisse kindlasti) mulle Nicki meeldib. Näitena üks väga klassikaline räpilugu, ilma kellade ja viledeta, aga see-eest sõnumiga, mis puudutab õrnast kohast pea kõiki meesräppareid ja muidugi lisab Nicki, et ta teeb ju lihtsalt nalja ("Had to cancel DJ Khaled boy we ain’t speaking, ain’t no fat dude telling me what he ain’t eating" :D.

17. Marmozets - Knowing What You Know Now
Ma isegi ei tea, kust ma nad avastasin, aga suur oli mu imestus, kui leidsin ERR-ist seda plaati ülistava arvustuse. Seega polegi nii tundmatu bänd. Nende esimene plaat mulle mingit muljet ei jätnud, aga siin on suisa 5 ägedat lugu. Pealegi bänd, mille nimeks on minu Last.fm-i kasutajanimi, meil peab midagi ühist olema! No ja kellele siis marmosetid ei meeldiks?!
18. Turbonegro - Rocknroll Machine
Ma ei tea, kas Turbonegrot sobib ainult naljabändiks pidada, nad on ikka palju enamat. Pealegi, neil olla Eestis coverbänd. Haiget skandinaavia huumorit saab küllaga, lisaks jala tatsuma. Siiani mu meelest nende parim väljalase (mitte keegi ei nõustu sellega, muide).
19. Dita Von Teese, Sebastién Tellier - Dita Von Teese
Kuulus burleskitar, kes oma sensuaalset häält on laenanud nii oma kunagisele kallimale Marilyn Mansonile kui ka Die Antwoordile ja Monarchile (kõik üliägedads lood ) andis nüüd välja oma isikliku plaadi. Stiililt pakutakse, et psühhedeelne pop. Mu meelest täitsa hea. Video on....naljakas.
20. Walking Papers - WP2
Ma kuulsin neist esmakordselt Loudwire mingist tabelist, kuhu nad sattusid ilmselt seetõttu, et esimesel plaadil oli neil kaastegev Duff McCagan GunsNRoses'st. Muidu on see Seattle bänd, kus trumme taob endine Screaming Trees'e mees ning ka ülejäänud tüüpe teatakse rohkem nende endiste bändide järgi. Kvaliteetne blues'ilik hard rock. Selline keskmiselt tugeva tasemega plaat, aga neli lugu on kohe väga head.
Vot sihuke ta siis saigi, see muusikaaasta 2018. Päris tore oli. 16 muusikaüritusel sai ka käidud, mida on kahe võrra rohkem kui eelmisel aastal, kuigi mäletan, et päris paljudest asjadest sai olude sunnil ka kõrvale jäädud. Loodetavasti tuleb järgmine vähemalt sama hea!

Reede, detsember 21, 2018

Aasta 2018 parimad albumid + Lindemanni uus lugu

Selleaastast tabelit oli maru raske teha, sest häid plaate ilmus nii aasta alguses kui lõpus, seega kuulatud neid ebavõrdselt, samuti mõnel pikal plaadil paar väga head lugu, teine jälle lühike plaat, aga pea kõik lood väga head. Seetõttu said ka kohad pigem kõhutunde järgi jagatud, mitte otseselt kuulamisstatistikat järgides. Ainus, kellele nii kõhutunne kui ka statistika kindlalt esikoha annaks on

1. Judas Priest - Firepower
Seda plaati tunnustab vähemalt top3-e 2018. aasta edetabelis ka mitu väljamaist (rock)muusikalehekülge. Lugesin kuskilt tabavat kommentaari, et noh, Judas Priest, eks oli teada, et sellelt plaadilt mõni hitt tuleb, et aga seesugune täiega lajatav otsast lõpuni korralikult ragistav album, seda poleks isegi oodanud. Üldiselt on Priesti parimad palad siiski nende loomingulise tee esimesse otsa jäänud, aga pole vist ühtki albumit, kus ma 14st loost 10 endale kohe playlisti oleks jätnud. Igatahes on mul kahju, et ma Priesti laivis nägema pole juhtunud, nad oleksid seda väärt küll ja mitte kui mingi vana bänd, kes kunagi meeldis. Kahjuks selgus selle aasta veebruaris, et nende kitarristil Glenn Tiptonil diagnoositi Parkinsoni tõbi ning ta pole enam võimeline tuuritama (kuigi viimasel tuuril tegi veel osadel kontsertidel mõned lood kaasa). Jube raske on ainult üht lugu siia valida...(P.S. Sellel videol on Youtubes nii armsad kommentaarid, et pisar tuleb silma kohe :)
2. The Prodigy - No Tourists
Samamoodi, vana bänd, kellest enam midagi ei oota, sest viimased albumid pole just kõige etemad olnud - ja siis! Plaadikujundusel seisab ähvardavalt pimedas kangialuses üks tüüpiline kahekordne Londoni turismibuss, mille tuled põlevad pimestavalt ning sildilt võib lugeda "No Tourists" ja kogu plaat on tõeline 90ndate stiilis raju reiv, mis viib tagasi "The Fat of The Landi" ja "Music for the Jilted Generationi" aegadesse. Kuulata maksimaalsel tugevusel, jõhkralt agressiivne plaat. Paneb jala tatsuma, ühesõnaga.
 3.  dragSTER - Anti-Everything
Veel natuke agressiivset enne kui melanhooliasse langeda. dragSTER on UK punkbänd, mille kohta on kole raske infot leida, sest neil on mitu nimekaimu, aga nende uusim plaat "Anti-Everything" on Spotifys olemas ning nende ametlik kodukas on see. Kahjuks ühtki uuemat lugu Youtubest kuulata ei saa, panen siia nende nö kuulsaima hiti lihtsalt. Muidu naisvokaaliga, aga paljudes lugudes laulavad mehed arvestatavalt tausta, igati äge on just see viimane plaat, eelmised minu maitsele liiga psychobilly. Kiire ja meloodiline, selline korralik vana kooli punk.
4. The Smashing Pumpkins - Shiny and Oh So Bright, Vol. 1/LP: No Past. No Future. No Sun.
Oeh, oli ikka pealkiri. Lühike plaat (8 lugu), teine osa veel tulemas. See on siis nüüd The Smashing Pumpkins oma peaaegu algkoosseisus uuesti kokkutulnuna ja nende kümnes stuudioalbum. Ta ei ole päris see 90ndate ikooniline Imeilus Kõrvits, aga ta on siiski põnevam kui 00ndate Kõrvits. On paar väga head lugu ja ülejäänud on lihtsalt head. Solara on imeline! P.S Video kommentaarides püütakse ka selgusele jõuda, millele see vihjab, aga no kunst, puhas kunst!
5. Lil Peep - Come Over When You´re Sober , Pt 2
Niisiis, kõikjal on (t)räpi hullus. Lil Peep´ist ja tema traagiliselt saatusest saab lugeda siit. Jah, ma tõesti hakkasin teda kuulama peale ta surma, kui sain teada, et ta soovis olla räpi Kurt Cobain. Läks tal kahjuks veel kurvemini. Nüüd kõik karjuvad, kuidas selle uue plaadiga on Peep´i mälestust rikutud, album on üleprodutseeritud, "Peep poleks seda iial heaks kiitnud" jne. Sorry, aga mulle meeldivad korralikult tehtud asjad. Üks asi, mille pärast mulle see kohalik mõminaräpp ei istu, ongi just põlveotsas tehtud mulje. Lo-fi ongi ju eesmärk, aga no mu meelest on selge, et igaüks meist võib kodus muusikat teha, see pole mingi kunst, mulle meeldib just, kui asi on sellest edasi viidud. Ma ei taha vaadata ja mõelda, et "oh, ma võiks ju ka", vaid pigem "näe, mina nii ei oskaks". Ma ei ütleks isegi, et Peep on räpp. Ta väga ei mõmise, diktsioonist on aru saada, taustaks on kitarrid, tekstid on ühe õnnetu teismelise poisi maailmavalu, mitte mingi "money over bitches", mu meelest on see ilus. Melanhoolne muusika. Kurb on teada, et tal oli nii kurb ja et teda nüüd enam üldse ei ole. Good bye, my sweet prince, nagu kirjutasid paljud talle hüvastijätuks. Nutkem kaasa:
6. Emigrate - A Million Degrees
See plaat läks mul kuidagi täiesti kõrvust mööda kui ta ilmus, alles nüüd aasta lõpus avastasin ja assa raks, see on tore! Emigrate on siis Rammsteini kidramehe Richard Kruspe projekt, millelt varem on ka paar head lugu tulnud, aga see plaat on samm edasi. Kruspe on kahjuks öelnud, et ega ta sellele mingit reklaami tegema ei hakka, tema põhitöö on ikka Rammstein ja tal pole aegagi, sest nad lähevad peagi Rammsteiniga 3-ks (!) aastaks tuurile. Mu meelest see plaat väärib tähelepanu, mh teevad siin kaasa ka Till Lindemann ja Cardinal Copia Ghostist, ja hästi teevad. ERR-is tunnustatakse ka.
Krt, Rammsteini mehed on ikka naljamehed  - siin videos Kruspe oma blondi parukaga..no ja ma ei saa jätta jagamata videot, mida ma täna esmakordselt nägin, nimelt Till Lindemann on hakkama saanud räpplooga koostöös väidetavalt Saksamaa halvima räppariga, juba plaadikaas on ülirõve - Tilli (Lindemanni, noh) ja piraaja ristsugutis on seal, aga no video, vaadake ise. On ju armas mees?
7. Tommy Cash - ¥€$
Tommylt võib oodata mida iganes ja just see mulle tema juures meeldib. See ei ole enam mingi räpp, see on reiv ja ma ei tea, mis asjad veel, aga see on haigelt lahe. Ja see on kvaliteetne, kuigi osad lood on mu meelest suisa kuulamatud. Andekas poiss, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees, oskab ära kasutada asju, mille peale teised ehk ei tule ja ajab oma intervjuudes täiesti tavalist juttu sealjuures. Suvaline Lasnaka kutt. Imeline on see, kuidas ta oma vene juured enda kasuks ära on osanud kasutada, kes oleks arvanud?! Ma saaks aru, et seda teeb mõni päris venelane Venemaalt, aga üks kohalik kutt, kelle nimeks Tomas Tammemets? Loomulikult on ka produktsioon ülikõva, aga ta on siiski nö self-made man, kelle visioon on olnud palju laiem kui mingid Paintiga tehtud videod. See on albumi kõige mainstreamim lugu, uskuge või mitte:
8. Zahir  -What Noise?
Lähme edasi kodumaiste plaatidega. See on ka ERR-i tabelis sees (koht 22), sealt leiab ka võimaluse kuulata, kuigi ma ei saa hästi aru - lingitud on justkui Spotifysse, aga sealt ma Zahiri küll ei leidnud. Mina ostsin ja kuulasin siit. Üldiselt mulle müra ei meeldi (haa-haa-haa), aga Zahir on lahe! Lahedalt ülbed tekstid ja mõnus andmine. Esinesid Intsikurmul sel suvel, kuhu nad üldse ei sobinud, aga muidu - teate, ma kuulasin kõiki neid uusi ja ägedaid kodumaiseid rokiplaate, mis sel aastal välja on tulnud, nimesid nimetamata, ma tõesti püüdsin, aga enamikku ei suutnud lõpuni kuulata. Nii paganama igav! Zahir ei ole igav.

9. Psychoterror - Käärid
Plaat, mille peal pole mitte ühtegi punk-lugu, nagu nad ise olla öelnud. Lingin "Jõulumuusikali", kus väike popurrii neid mitte punk-laule reas on. (Ma lihtsalt armastan Zbanski kino kaamerat - kõik, mis ta üles võtab on kuldne!). See suvine linnataevas, see lumine mets, see higine kontsert! Võimas! Parimad lood plaadil on mu meelest "Kui tuleb surm", "Vastuhakk", "Lurjus" ja "Kui mured on ära". See viimane on kuidagi eriti mõjus oma kajaga kitarridega, mis tekitab tunde, justkui kuulaksid murul lesides mingit suuremat festivali. Suveigatsus tuleb selle plaadiga.
10. Underworld & Iggy Pop - Teatime Dub Encounters
Tantsumuusikalegend ja punklegend said korra kokku jämmimaks ühes hotellitoas mingi festivali ajal ning ilmavalgust nägi see nelja looga plaat. Pmst Iggy räägib huvitavaid lugusid oma elust tantsitava tausta peale ja Iggy lood on väärt kuulamist. Terve plaat on Youtubes kuulatav, ma panen siia ainult ühe loo (lood on päris pikad jah)
Oot, mul jäi siin 8 täiesti korralikku plaati topist välja, mis teen nüüd siis?! Mis ma ikka teen, ilmselt teen TOP 20ne siis, täiesti igavalt tagurpidi, kus esikohad on juba välja jagatud, aga mis siis. Niikuinii pole keegi kunagi kellegi teise TOP-i järjestusega rahul ju.


Neljapäev, detsember 20, 2018

Moepolitsei

Koolis on traditsioon enne jõule kirikus laulmas käia. Kirikud teadagi, on meie maal igal ajal seest külmad ja kõledad, talveajal veel eriti. Õpetaja manitseb: soojalt riidesse, dresscode must-valge. Ostsin lapsele pidulikeks puhkudeks oma arust ettenägelikult pikad mustad püksid, sest seelikuga on ju talvel külm. Täiesti tavalised riidest mustad püksid, tõsi küll, viikideta, aga samas soliidsed, ilma mingite kaunistusteta. Täna siis teatab Mini, et ta võiks siis kirikusse lühikese sinise kleidiga minna, õpetaja oli arvanud, et see kõlbab küll. Ma imestasin, et oot, misasja, meil ju mustad püksid ja valge pluus kampsuniga, pidi ju must-valge olema? Nooo, õpetaja ütles, et need püksid ei sobi. Misasja? No et liiga igapäevased ikka. Mini käis klassi jõuluüritusel nendega (viga, suur viga!) ja eks seal õpetaja nägi. Tagantjärele mõeldes - mismoodi ta tuvastas, et Mini samade pükstega kirikusse plaanib minna? "Ega sa ometi NENDEGA kirikusse ei plaani tulla?!" või siis Mini ise küsis, mida õpetaja pükstest arvab? Õpetaja lasi kõigil ette kanda, mida nad selga plaanivad panna, et möödalaskmisi vältida?

No ma ei tea, igatahes mul läks tuju leebelt öeldes ära. Plaanisin juba puudumistõendi kirjutada, "kodustel põhjustel". Kas ma ei või siis üks kord ateisti-kaarti ära kasutada - oleme veendunud ateistid ja kirikusse oma jalga ei tõsta? Või peaks mõne muu usundi otsima, mille järgijatel on oht kirikusse sisenedes tõrvikuna põleva lahvatada? Laps siiski kurvastas selle peale, tema ikka tahab laulda ja sõpradega koos olla, mis seal ikka, lühike kleit selga siis ja kui põiepõletikku jääb, oma asi. Vanasti pahandati lõhkiste pükste ja liiga lühikese seeliku üle koolis (sedagi minu ajal juba väga harva), aga et pidulik pole piisavalt pidulik, pole ma veel kuulnud. Kui palju ülipidulikke sündmusi aastas ette tuleb, et nendeks spetsiaalne riietus peaks olemas olema? Sünnipäevad ei lähe arvesse, sest neisse tuleb pigem spordiriietes minna tänapäeval - ei istuta pika morsilaua taga nagu vanasti.

Kolmapäev, detsember 19, 2018

Aastal 2018 enimkuulatud laulud

Küll ma teen plaatide tabeli ka, aga kõigepealt siin laulud, mis mulle sel aastal enim kõrva jäid (mõned neist kuigi palju vanemast ajast pärit). Oleks ma Spotifyst selle tabeli võtnud, oleks esikohtadel AC/DC ja Nublu, sest Mini kasutab minu kontot. Nagu näha, tal ka ülimalt lai spekter lemmikutest. Selle tabeli tegin ikka Last.fm-i statistika põhjal ja jätsin teadlikult välja lood, mis hiljem parimate plaatide peal niikuinii ette tuleksid.

1. Marina and the Diamonds "Bubblegum Bitch"
Avastasin Marina tänu oma lemmikplaadi, Hole'i "Live Through This" selleaastasele juubelile, mille jaoks tehti edetabel sellest mõjutada saanud teiste artistide lugudest. Ma ei olnud Marinast muide varem kuulnudki. Album "Electra Heart", millelt lugu pärineb ilmus aastal 2012 ja seda peetakse kontseptuaalseks albumiks, mis tegeleb peamiselt "female identity"-teemaga - (Diamandis created the title character "Electra Heart" to represent female archetypes in popular American culture (House Wife, Beauty Queen, Homewrecker and Idle Teen - Wikipedia). Marina näeb plaadikaanel välja samasugune nagu Courtney pea aastakümmend tagasi, kui tema samu teemasid rockivõtmes harutas. Tõeline tüdrukute plaat nagu ka "Live Through This" (ses osas ma ei saa absoluutselt aru, kuidas on võimalik, et mingid vandenõuteoreetikud väidavad, et Hole´i "LTT"-i taga oli Kurt Cobain), kogu see ilusa/inetu vastuolu, puhtuseteema, pmst asjad, millest rääkimise tõttu armastasid Hole'i peamiselt naised ja gayd. Igatahes mu meelest parim popplaat üldse. Täiega alahinnatud muidugi, sellel lool pole näiteks videotki, siin on filmiklipp taustaks pandud:
2. Børns  - God Save Our Young Blood (feat. Lana Del Rey)
Børns on pmst meessoost Del Rey, tal tuli sel aastal plaat ka välja, seal on paar väga head lugu, aga kokkuvõttes ma seda plaatide toppi ei paneks. Ja mitte seetõttu, et tüüp väidetavalt meelitas fänne endaga seksima ja kasutas muidu oma mõjuvõimu ära st. üldiselt leitakse, et tüübi karjääril on praeguseks kriips peal.
3. Lana Del Rey - Mariners Apartment Complex
Lanal endal sel aastal plaati ei tulnud, lisaks sellele loole ka singel "Venice Bitch", mõlemad on väga head siiski. Lana lugude algused on i-m-e-l-i-s-e-d!
4. Ghost - Dance Macabre
Kuigi Ghosti plaat on selle aasta metal-tabelites (!) kõrgetel kohtadel, siis mu meelest on sellel siiski vaid kaks väga head lugu (see ja Rats). Ghost pidada muide Metallica soojendajana suisa tunniajase showga esinema.
5. Kali Uchis - Miami (feat. BIA)
Kali Uchise avastasin ma siis, kui Lana teda oma Instas reklaamis ning mõne aja pärast arvustati tema uut plaati lausa ERRi portaalis. Üldiselt kogu tema plaat mulle suurt muljet ei avalda, aga seal on paar väääga chilli lugu, üks neist see. Kuskil (Miamis ilmselt siis...) palmi all kokteili juua oleks ilus selle loo taustal. Badass Latina Bitch!
6. Brooke Candy - Das Me
Rääkides badass bitchidest, siis noh, lõpuks ometi sai Brooke'i ikooniline lugu Spotifysse üles ja ma mingi aeg kuulasin seda repeati peal.  Lugu ise vana, aga no ÜLIKÕVA ja video kah. Ma ei tea, miks Brooke praegu mingit imelikku musa on hakanud tegema, aga ma arvan, et tal on suva, mida arvatakse.
7. Good Charlotte  - Awful Things
Good Charlotte on muidu sama jura nagu Blink 182 või muu lapsik pop-emo-punk, aga neil on vahest mõne looga jopanud. Sel korral pole tegu nende looga, vaid hoopis emo-räppar Lil Peep´i looga, kes teatavasti eelmisel aastal 21-aastaselt üledoosi kätte suri. Good Charlotte esitas seda Lil Peep'i matusel. Kuigi Lil Peep (vist) läheb albumite edetabelisse sisse, siis selle loo puhul meeldib mulle kaver rohkem.
8. Grimes - Kill V. Maim
Kah vana lugu, 2015 plaadilt, laulja peaks muuseas Elon Muski pruut olema. Ainuke äge lugu plaadilt, leidsin selle mingist Bubblegothide listist (ära küsi, mida ma sealt otsisin).
9. Pale Waves - Television Romance
Jätkame piiksuva naisvokaaliga, Pale Wavesi hullult kiidetakse, aga ma olen pigem see, kes leiab, et "looks like Siouxsie, sings like Barbie", kuigi ei saa salata, et kaasahaarav. Plaat tuli ka sel aastal, aga üldiselt nad teevad ühte ja sama lugu kümme korda järjest. Kahju, et laulutekstid nii haledad on.
10. Necrophobic  -Tsar Bomba
Kui te vaatate, et ma siia ainult ilusat muusikat postitan, siis nüüd see. Vähe on juhuseid, kus death/black metal meloodiliselt ja kaasahaaravalt kõlab, aga see on just selline lugu! "Tsaaar Bombaaa!" Ülejäänud plaati ma pole isegi kuulanud, sest üldiselt naudin ma seda sorti muusika puhul ainult hitte. P.S. Kes veel karmimaid lugusid tahab, siis selle aasta sees ilmunutest soovitan soojalt Deicide - Seal The Tomb Below ning High On Fire  -Electric Messiah.




Teisipäev, detsember 18, 2018

Kuidas pääseda jõulupidudest tüütute sugulaste, kolleegide, tuttavatega?

Enne jõule hakkab ikka selliseid artikleid ilmuma. Mõned muidu täitsa normaalsed blogijadki on sellest kirjutanud, aga mina alati loen niisuguseid mõttearendusi tõelise imestustundega. Mismõttes sa ei taha peole minna? Kuidas see üldse võimalik on?

Kas mul on tõesti hullemini vedanud ümbritsevate inimestega või? Ma tõepoolest ei tea mitte ühtki inimest, kellega lõbusa ajaveetmise vastu mul midagi oleks. Vanemad, ämmad-äiad, eksämmad-äiad, sugulased, elukaaslaste sugulased, sõbrad, elukaaslaste sõbrad, kolleegid, koolikaaslased - ma olen nõus kõigi nendega ühte lauda istuma! Mis ei tähenda absoluutselt seda, et ma kujutaks ette elu koos oma vanemate või ämmaga, mind väsitavad inimesed, kes iga päev ühendust võtavad ja reisikaaslasi valin ka hoolega, aga pidu, see on ju hoopis miskit muud? Ja isegi mitte ses mõttes, et no need paar tundi koosolemist kannatad ju ikka ära, ei, mul on päriselt ka huvitav. Inimesed ju, põnev vaadata, mis nad teevad ja mida räägivad! Mul on alati hea meel kellelegi külla minna või kedagi külla oodata, võib-olla on seal mingi taak lapsepõlvest, kus alati on mingi draama enne küllaminekuid-tulekuid, sest mu ema oli ka ses osas tüüpiline eestlane, et ei tahtnud mitte. Oma sõbrad on mul ka tahaplaanile jäänud, sest L. taaskord tüüpiliselt ei huvitu suhtlemisest inimestega, keda ta ei tunne, minul on aga imelik üksi sõbrannale külla minna, kui tollel ka mees kodus, aga minu omal ei kõlba tema mehega sõbrustada, sest noh, võõras ju ja mis ma taga ikka räägin jne. Ütlen ausalt, ei saa aru sellest.

Ühest küljest võib asi olla ka selles, et enamik inimesi vist suhtleb tööolukorras päevast päeva kohustuslikus korras võõraste inimestega ja seetõttu nad soovivadki vabal ajal sellest hoiduda. Ma räägin töö ajal heal juhul paarkümmend lauset ja sedagi inimestega, keda tunnen pea kümme aastat. Mul on just nimelt vaheldust vaja. L-ga ma olen 24/7 koos üle kümne aasta ja selle üle ka inimesed imestavad, aga ma tõesti ei tüdine temast ära, see on pigem nagu oma vasak käsi või midagi - imelik on siis, kui ta puudu on. Mis ei tähenda, et me ühes ruumis olles kogu aeg omavahel suhtleme üldse.
Või olengi ma siiski see "optimistlik aktivist" nagu keegi kunagi mulle iseloomustuseks kirjutas? Sest noh, kooliajal tehti must ju laul ka, Barbiegirl-i viisil: "Tule Marca, lähme peole! Ah-ah-ah-aaa!". Ma tõesti läksin alati peole, isegi 40 kraadise palavikuga, sest no seal võis ju midagi huvitavat juhtuda. "Ei viitsi peole minna" on mulle absoluutselt arusaamatu. Mulle võis alati kindel olla  - kui keegi ei tulnud, siis Marca ikka. Ja ometi - lemmiktegevuseks on ka mul oma voodis teki all konutamine. Ilmselt saan seda lihtsalt piisavalt teha? Ma molutan päevad läbi, ime siis, et ma korra nädalas inimestega ka suhelda tahan.

Üks hea nipp neile ka, kes teiste inimeste igavaid jutte kuulata ei taha. Milles küsimus - rääkige nad enda juttudega laua alla! Ma teen kogu aeg nii. (Loodan, et see oli pelgalt eneseiroonia, aga iial ei tea muidugi...).

Esmaspäev, detsember 17, 2018

Halb õnn

Noh, mõnikord ütleb üks pilt rohkem kui sada sõna (aga seda haruharva). Alguses ma kahtlustasin, et olen lihtsalt Maailma Kõige Rumalam inimene ega tule kolme nupu vajutamisega toime, aga hiljem guugeldasin ja leidsin, et peale minu on vähemalt ühel inimesel veel nii halb õnn olnud ja see paganama riistapuu lülitab end lihtsalt lambist välja peale kümmet sekundit. Et siis hakkame garantiiremondiga asju ajama?! Imeline. Loomulikult pole klienditeenindus mu kirjale siiani vastanud.

Kuna ebaõnn saabub alati mitmel rindel korraga, siis täna hommikul Psychoterrori uut plaati arvutisse rippida püüdes hakkas masin mingit imelikku häält tegema, ketras ja ketras, plaati ei leidnud ning välja ka sülitada ei tahtnud. Lõpuks sain ikka kätte ja L.-i arvutis õnneks töötas. Hakkasin kuulama ja no tee või tina, iga loo alguses korraks plaat hüppab. Kas see on tahtlik või kas mina kuulen valesti? Igatahes kuidagi kummaline on see plaadilt kostuv heli.

Üldse ei ole tore.

Pühapäev, detsember 16, 2018

Kuidas ma vahest end ootamatult väga üksinda tunnen

Bändide esinemise ajakava on vähemalt tunni jagu nihkes.
Tema: "Nojah, paistab, et enne kahte kindlasti koju magama ei saa!"
Mina: "Tjah, "No Sex ´til Hammersmith"..."
Tema: "Mhh?"
Mina: "No nagu "No Sleep ´til Hammersmith", noh, parafraseering!?"
Tema: "Mhh? Mis "No Sleep-mingiasi"?"
Mina: "No Sleep ´til Hammersmith" oli Motörheadi kuulus esimene live-album."

Parajasti esineb laval SS Robot, solist Kolbal on seljas talle iseloomulikult kõnekas isetehtud t-särk tekstiga: "Holiday in Cambodia Morocco".
Mina: "A sa sellest saad aru, mis seal särgil kirjas on?"
Tema: "Mmm, ei, mida siis?"
Mina: "No "Holiday in Cambodia" on Dead Kennedyse kuulus lugu ju ja selle Marokoga viidatakse ilmselt ränderaamistikule."

SS Robot hakkab lõpetama ja Kolp sõnab enne viimast lugu: "Kandke siis kõik ikka pimedas koju minnes helkurit! Või veel parem - tõmmake selga helkurvest!" ning esitab lõpuloo kollasesse vesti riietatult.
Igavene ninakas targutajast mina: "Noh, sellele vihjele said nüüd pihta või?"
Tema: ikka vaikus
Mina: "Rahutused Prantsusmaal, Macron, "kollaste vestide" liikumine, ei ole tõesti kuulnud?"
Tema: "Mkmm."

Aga muidu oli väga tore, sai nänni ja autogrammi ning nalja. Plaati kuulan homme.
 P.S. Loomulikult on kordades asju, millest mina mitte midagi ei tea ja millest teada saades teised üllatuvad, aga igaühele on ikka need nende asjad olulisemad. Olulisim on siiski see, et kui ei tea, siis lased endale selgitada, mitte ei teata uhkelt, et sind niikuinii ei huvitagi ja teiselt poolt see ka, et julged tunnistada, kui ei tea, sest võid olla kindel, et teised selle üle ei naera.


Laupäev, detsember 15, 2018

I Sell My Kids For Rock'N'Roll

Loen praegu Mick Wall´i "Enter Night. Metallica biograafiat" ja nii kohutavalt rahuldustpakkuv on, sest Wall ei kirjuta ainult Metallicast, vaid kogu rockmuusikaskenest nii siin kui sealpool ookeani, kuidas ja millega tegeldi, kuidas omavahel seotud oldi ehk kogu see kraam, mis mulle äärmiselt korda läheb. Wall ise on pikaaegne muusikaajakirjanik, kirjutanud biograafiaid Led Zeppelinist Foo Fightersini ise asjas sees olles, bände isiklikult tundes, mh mainis Axl Rose teda ühes oma loos. Mul on lugedes kogu aeg selline tunne, et "ma tahaks su elu endale!" (huvitav, kas valdaval osal on Kardashiane vaadates sama lugu?)

Siis järsku lõi mulle pähe, et loomulikult, seda ma ju tegelikult olengi kogu elu teha tahtnud, aga pole osanud endale teadvustada ega ka kusagilt peale hakata. Muusikaajakirjanik. Unelmate töö. Kui ma ajakirjandusosakonnas sisseastumiskatsetel käisin ei teadnud ma ilmselt, et selline spetsialiseerumine olemaski on, ehk pobisesin midagi kultuuriajakirjandusest, aga pigem mitte, kartsin, et äkki siis küsitakse, mis too kultuur mu meelest on ja ma ei oskaks viisakalt vastata. Sama hästi oleksin võinud öelda "majandusajakirjanik", mis oli tõest nii kaugel kui üldse võimalik, sest ma oskasin ainult öelda, et tahan kirjutada asjadest, mis mulle meeldivad, aga ei teadnud, et see läheks koondnimetuse "muusikaajakirjanik" alla.

Kas üldse väikses Eestis olekski puhtalt muusikaajakirjanik olla võimalik? Ühega ma kunagi isegi kohtusin ja see avaldas mulle kõvasti muljet. Tegemist oli pigem küll "noorteajakirjanikuga", aga suur osa tema tööst hõlmas siiski bände ja nende tegemistega kursis olemist. Ma olin umbes 14 siis ja ma pole elus kohanud ühtki inspireerivamat täiskasvanut. Ma ei hakka nime ütlema, see oleks juba liiga imelik vist, et seda mäletan peale kõiki neid aastaid ja ühte kohtumist, aga ükspäev umbes aasta tagasi helistati mulle, tavaline müügikõne, pakuti mingeid ajakirju, aga helistaja ütles oma eesnime, see klappis ning samuti oli tema hääl tuttavlik ja me jäime pikemaks lobisema nagu vana tuttavaga. Ma ei julgenud küsida, et see olete teie jah, kes töötasite oma 20 aastat tagasi selles noortelehes, aga ma olen 95% kindel, et see oli tema. Tagantjärele targana oleks pidanud temaga toona kontakti hoidma, tal oli sidemeid, teadmisi, ma oleks saanud temalt õppida, aga ma lihtsalt ei teadvustanud endale siis, et see on see, mida ma tahan ja ma peaks midagi tegema, et seda saada.

Ma oskasin lihtsalt unistada, et ühel hetkel toob saatus mulle ise kõik kandikul kätte. Aga kes olid mu toonased suurimad eeskujud? Naisi muusikabisnesis täitsa liikus, mina panin eelkõige tähele neid, kes kusagil raadios või tv-s figureerisid - Kaidi Klein ja tema saade "Kuraditosin", tv muusikasaadetest Tiina Kimmel ja Kirsti Timmer, dj Elektra. Nad tundsid igasugu muusikuid päriselt, nad nägid, kuidas "imed sünnivad". Kuidas nemad sinna said, ma ei tea, eeldasin, et ju mingi õnneliku juhuse tõttu viis saatus neid õigel ajal õigesse kohta lihtsalt. Kusjuures ma mitte kunagi ei arvanud, et nad võiksid saadetes figureerida lihtsalt kui ilusad näolapid!

Ma ei oleks saanud olla muusik, sest ma pole musikaalne, aga ma oleks tahtnud seal ninapidi juures passida, kus kõik see minu jaoks oluline sündis. Kärbes seinal. Mitte segi ajada gruupindusega!! Võeh, miks peaks tahtma mingi kuulsusega magada üldse? Lihtsalt sellepärast, et ta on tuntud? See mind üldse ei huvitanud. Ma tahtsin pigem näha, kuidas muusika sünnib, et teada siseinfot stiilis "Black Sabbathi Paranoid oli paari minutiga plaadi täiteks kirjutatud lugu." Ma tahtsin oma vaimustust teistega jagada, rääkida kõigile milliseid ägedaid muusikuid on olemas, mida nad teevad, mida oodata on ja ise seda muidugi esimesena teada.

Aga postituse pealkiri seostub siis hetkel populaarse teemaga ning on pärit sellest loost:

Pühapäev, detsember 09, 2018

Elu mõttetuse paradoks

Ma olen mitmeid kordi kohanud arvamust, et kui inimesed teadvustaks endale elu mõttetuse, oleks võimatu elada. Seda siis nii inimeste poolt, kes leiavad, et nemad on need vähesed sügavamõttelised, kes selle läbi hammustada on suutnud ning kogu ülejäänud ühiskond toimib automaatrežiimil - kui kõik ainult mõtleksid (nagu nemad), oleks kõik läbi! Samuti ka nende usklike puhul, kes leiavad, et ateisti elu peab üks masendav hädaorg olema, sest elul ilma kõrgemalt paika pandud plaanita pole ju üldse mõtet ning see peab alles lohutamatu olema. Ma ei ole päris aru saanud, miks elu mõttetust niimoodi negatiivselt nähakse.

Jah, ma olen ka selle poolt, et elul pikemas perspektiivis mõtet ei ole. Elu ainus mõte on elu ise ja selle jätkumine (mis ei tähenda siis seda, et kõik ohjeldamatult sigima peaks, üksikisiku elul on mõte ikka siis ka, kui sel evolutsiooniliselt mõtet pole, selle mõtte peab ta lihtsalt ise looma). Ma ei lange sügavasse musta auku, kui annan endale aru, et minu praegustel jahmerdamistel erilist tähtsust mingis laiemas plaanis pole. Mind ei oota ei paradiis peale surma ega ka mitte igavene mäletamine siinilmas, aga sellel polekski ju mingit mõtet, kui praegune elu kannatus oleks. Seega ainus lahendus on püüda olla rahul siin ja praegu. Ma elan seepärast, et kui ma täna ära sureks, siis võib-olla juhtuks just homme minuga midagi toredat, millest ma ilma jääks, kui ma surnud oleks. Ja kui homme ei juhtu, siis võib-olla ülehomme või kuu aja pärast. Igal juhul on etem olla elus, kui surnud. Ok, see eeldab teatud elukvaliteedi olemasolu ka praeguses hetkes st kui praegu oleks ikka elamine täiesti talumatu, siis kaoks tõesti ära ka elu pikendamise mõte. Selles osas olen ma vist vastuolus nii usklike kui kõigi muude "elu suuremat eesmärki" tähtsustavate inimestega, kelle meelest "eesmärk pühitseb abinõu" ja kannatused praegu on õigustatud lunastusega tulevikus. Kui aga minu meelest on tulevik teadmata ega sõltu väga mingitest reeglitest ("karma karistab halbu", "nagu töö, nõnda palk"), siis ei vääri see ka ülemäärast kannatust praegu. Ehk siis üldiselt pragmaatiline, kuid siiski optimistlik vaatenurk?

Mis ei tähenda aga absoluutselt, et ma mingi igirõõmurullike oleks. Võeh! Tihti on tunne, et tahaks surra, kõik on halvasti, kõik on lollid, kunagi ei juhtu mitte midagi head. Aga ma olen aru saanud, et see on lihtsalt mu aju ja hormoonid, mis ilmselt omal kombel elu põnevamaks püüavad muuta. Elukogemus on tekitanud sellise kõrvaltvaataja pilgu, justkui migreenikul tekib silmanurka halo, et ahhaa, nüüd siis hakkab pihta, must pilv tuleb peale, eks näis, mis ta seekord mulle välja on mõelnud. Mis muidugi ei tähenda, et ma suudaks alati kõike mõistusega ära lahendada ja musta pilvega kaasa ei läheks, oo ei. Tunned kenasti ära, kuidas see lumepall ennast suuremaks kerib, aga teha temaga ikka midagi ei oska. No näiteks normaalsel päeval "ahah, kass oksendas nurka, nojah, koristame ära siis", mustal päeval "isegi kass on jälle nurka oksendanud, et mu elu põrguks muuta!" (Muuseas sellise "tõe" sõnadega väljaütlemine aitab tajuda olukorra ebareaalsust). Jah, ma ei haletse ennast, seda instinkti mul ei ole, et ennast süüdi tunda - kõik teised on minu vastu! Võimalik, et see on veidi parem variant kui enesevaenamine.

Muuseas, psühh ütles mulle, et mul olla selline mehelik stressiga toimetuleku viis või siis mehelik depreka-stiil, et kui naised pigem nutavad, masetsevad ja süüdistavad ennast, siis mehed võitlevad agressiivselt maailmaga, röögivad ja lõhuvad. Pigem ohtlik teistele, kui endale? Ja tunnistas mu seejärel täiesti normaalseks. Aga siinkohal tuli mulle see ennast kõrvaltvaatav pilk ilmselt kahjuks, sest püüdsin teadlikult hästi normaalselt käituda, et välja selgitada, kas nad tunnevad ikka tõelise hullu teeskluse maski alt ära. Ei tundnud. Nad ei saaks arugi, kui tõeline psühhopaat nende ees istuks ja naerataks! See pahandas mind niivõrd, et rohkem ma psühhi juurde ei läinud. Amatöörid.

Ehk siis hoolimata ajutistest tagasilöökidest on see mõtteta elu siiski täitsa elatav. Mis võib vabalt tähendada, et suuremate jamade puhul see olukord muutuks. Aga et elu oleks ikaldus lihtsalt selle tõttu, et sel mingit ülevat eesmärki ei ole, sellega ma nõus ei ole.

EDIT: Konflikti ässitamiseks mõtlesin veidi ka enda seisukohale vastandliku üle ja see võiks kõlada umbes nii: "Jumal küll, milline lapsik egotsentrilisus, või et kass oksendab selleks, et tema tuju ära rikkuda. Kuidas üks täiskasvanud inimene saab üldse nii öelda?! Loomulikult saab igaüks siin elus seda, mille ta ära teeninud on! See lihtsalt on nii! Ei tasu arvata, et maailm ainult ümber sinu naba keerleks, peab ikka teistele ka mõtlema, kõik on omavahel seotud, küll kõik ükskord ringiga tagasi tuleb!" Ehk siis harjutusi selleks, kuidas ise endal tuju ära rikkuda :) Ok, see ei olnud tegelikult vastandlik seisukoht, vaid pigem selline klassikaline "ma tegelt eriti ei lugenud, haarasin mingist lausest kinni ja kommenteerin nüüd raevukalt, sest on vaja ennast välja elada"-seisukoht.

Laupäev, detsember 08, 2018

Suudaks ise nii muretu olla!?

Sel poolaastal on Mini klassijuhataja juba kaks korda õhtusel ajal ebameeldiva sisuga sms-iga üllatanud - kellelgi klassist on täid, kontrollige oma laste päid, enne kooli ei tule, kui kutsumata külalistest lahti. Ma vatis kasvanuna ju ei tea ka, millised need õudsed elukad välja peaks nägema, ostsime lausa mingi fluorestsents(?)lambi, millega muidugi kõik peas olevad mikroebemed siniselt helendavad. Igatahes niipalju kui kooliarsti juurde on saadetud, pole justkui kellelgi miskit avastatud. Vähemalt käivad kõik sama targalt koolis edasi. Kust see info siis õpetajale laekub, aru ma ei saa?

Seekord Mini räägib, et raudselt ühel poisil on täid, kogu aeg sügab oma pead. Kui see juba niimoodi silma jääb, siis on kahtlane küll. See oli siis juba peale sms-i saamist. Juhusliku kooliarsti visiidi järel oli selge, et Mini panigi täppi, poiss saadeti poole päeva pealt koju ära ja ülejäänud kontrolli. Õpetaja saatis õhtul veel ka meili, et enne kooli ei tule, kui täid läinud. Ma ei tea, mu meelest need täid pealevaatamisest ei sure, aga poiss oli igatahes järgmisel päeval koolis tagasi. Mindi kinno - muidugi, eks ta tahtis ka minna ju, raha makstud ja puha...kinos on sellised mõnusad pehme kattega toolid, kuhu hea pead hõõruda...

Ükskord juhtusin apteegis peale stseenile, kus perekond teismelise tütrega, sellise imekena pikkade paksude juustega neiuga, otsisid täirohtu. Apteeker soovitas, et kindlasti on vaja lisaks rohule ka täikammi, et kõik tingud peast kätte saada, mille peale pereisa rehmas käega, et no pole mõtet ju, miks meie peame, kui teistel on ka raudselt täid ja neilt saab niikuinii jälle. Päriselt. Ei olnud asotsiaalne perekond.

Küll mõnel on hea ja lihtne elu, milleks põdeda sellise väikse asja pärast, ega me mingid lumehelbekesed ole!?  Ma saan aru, et täid pole mingi häbiasi, igaühega võib juhtuda, see pole mingi märk ebahügieenilisusest ega midagi, aga no välja ravida võiks ju ikka? Miks meie üksi peame päid sügama, las sügavad teised ka!?

Lisaks täidele paar muudki aktuaalset teemat. Inimesed, kust te teate, palju te kaalute? Miks teil kodus kaal on? Keegi kuri inimene kinkis? Kuna Tommy on dieedil, siis loomaarst ikka küsib, kuidas edeneb. Vastan, et ei tea, pole kodus kaalu ja kassi pärast ostma ka ei hakka. Tundub, et see on erandlik olukord, kui kodus kaalu pole. Aga mida see annab, peale vajaduse ennast kaaluda ja teada, kas number peaks osutama sellele, et olete veel peenike või juba paks? Visake oma kaal minema ja olge õnnelikud! Ma ei käsi isegi peegleid kinni katta, aga see number on tõesti vaid number ju.

Mu emal oli mingi patsient, kes kogu aeg kaebas, et justkui midagi viga ei ole, aga igal hommikul on väike palavik. Kust te seda teate siis, kui enesetunne kehv ei ole? No ma kraadin igal hommikul. Miks? No et teada. Miks?

Küünaldest. Mu meelest ei ole need toredad. Ükskord mulle üks kingiti. Lugesin pealt, et ettevaatust laste ja loomadega, võib põlemisel eraldada mürgiseid aure. Päriselt sellised asju müüakse? Ilusas pakendis, romantiliselt roosa ja salapärane surm? Muidugi, kõik küünlad ilmselt sellised pole, aga skeptiliseks tegi see küll. Mu ema ei kannata ka küünlaid, aga seetõttu, et küünlavalgus tekitab tal migreenihoogusid. No käis siin sõbrannal külas hiljuti, kaebas, et pidi seda "õdusat valgust" õhtu otsa kannatama. Ma siis imestasin, et miks ta püsti ei tõusnud ja küünalt lihtsalt ära ei puhunud. Ei olevat sobilik käitumine. Kannatus õilistab muidugi.


Neljapäev, detsember 06, 2018

Tom of Finland

Filmikunst on iseenesest asi, millega ma üpris vähe kursis olen. Kui "Tom of Finland" kinolevisse jõudis, pidime seda aga kindlasti sõbrannaga vaatama minema, kuid selgus, et meie kolkalinnas oli selleks ajas filmi näitamine juba lõpetatud. Eile sai seda aga ETV2-st vaadata ning nädala jagu saab veel ka järele vaadata, seega, kes ei taha filmielamust rikkuda, kaegu enne ära, kui edasi loete. Või noh, süüdistage ainult ennast, kui pärast igav on.

Ilmselt igav siiski ei ole, sest kui kinno igaüks "sellist" filmi vaatama minna ei julge, siis kodus ikka huviga vaadatakse. L. mainis samuti, et ta oli filmi juba järelvaatamisse salvestanud (jah, ka meil on lõpuks see uus TeliaTV, mis ühtlasi minu jaoks tähendab seda, et ma ei oska telekat enam puldist käimagi panna...). Ma vaatasin siis täna oma tööajast 2 tundi geifilmi - hästi veedetud aeg!

Tom of Finland on eestlastele ilmselt kõige enam tuntud ühe pisikese skandaali läbi, kui tema homoerootiliste piltidega voodipesu Kaubamajas müüdi ja keegi selle peale leili läks ning kuhugi instantsi kaebas. Soomlased seevastu väntasid kunstnikust filmi suisa Soome Vabariigi 100. sünnipäevaks. Kui tõenäoline see siinpool lahte oleks? Eks meil ole ka neid kuulsaid geisid, aga neist räägitakse pigem sellest küljest mööda vaadates ja muid teemasid esimeseks tõstes. Aga lihtsalt gei, tuntud kui gei, tegemas gei-asju?! Uih! Ma usun, et üks õudne skandaal tõuseks. Ma küll ei tea, kuidas "Tom of Finland" Soomes vastu võeti, eks seal ka ilmselt mõned ringkonnad ninu kirtsutasid.

Aga film siis. Filmi esimene osa, tulevane Tom of Finland sõjas patriootlikke asju tegemas, mu meelest see oli siiski natuke lõivu maksmine riigi juubeli teemale, midagi olulist otseselt juurde ei andnud, aga tausta mõttes muidugi mõistetav ja lisaks rahvuskonservatiividele - näe, ka gei kaitses vapralt meie riiki, ikkagi ohvitser ja kangelane, mis sest, et gei. Ja isegi mitte ainus gei!

Karakterid olid värvikad ja loomulikud, kordagi ei tekkinud sellist tüüpilist eesti filmi tunnet, pigem arenesid asjad väga kiiresti ja aja möödumisest andis aimu ainult grimm. Mulle tundus kandvaim kogu loos õe ja venna vastuolu. Õde, kes käib kõikide reeglite järgi ja vend, kes neid ei aktsepteeri, kuid on ometigi vend. Õde mängis mu arust kenasti seda keskmist "ega ma otseselt ei ütle midagi, aga õigeks ka ei pea"-olekut, viisakat teesklust ja lootust, et ka eksinu lõpuks ikka "normaalseks" hakkab. Õnnetut ja traagilist oma lõputus ootamises ja õige elu elamises, mis tegelikult hingerahu ei too ja võimetust teistsugust elu aktsepteerida. "Ei saanud meist kummastki kunstnikku" püüab ta oma kurba saatust vennalegi laiendada ning keeldub tema valikuid edukatena tunnistamast. Otseselt sugugi mitte halb inimene, aga kurb kõrvalt vaadata. Taaskord, mu meelest on süüdi jäigad normid, mille järgi elamist osa ühiskonnast ainumõeldavaks peab ning nii ennast kui teisi kannatama sunnib.

Samaga seostub ka filmi lõpus esile kerkiv HIV temaatika - plakatid "HIV pole haigus, vaid karistus!". Selline mõtteviis viis ainult haiguse laiema levikuni, sest sellega püüti pea liiva alla peita, samal ajal kui kaitsevahendite propageerimist patuelule kaasaaitamisena nähti. Oli see siis tark tegu?
Milleni viib homoseksuaalsuse mahavaikimine, salastamine, keelamine? Mina teadsin näiteks lapsest saati, et "lillad" on olemas, sest mu isa töötas juhtumisi miilitsas uurijana ning tegeles vahel nende inimeste trellide tagant "päästmisega". Mõistusega inimene saab aru, et karistamisel pole mingit mõtet, homod on alati olemas olnud ja kui tegemist on kahe täiskasvanu omavahelise nõusolekuga, kelle asi see on? "Lillaks" olemine oli pigem selline naljakas asi -  a la "kohe näha, et lilla", aga sellele ei lisandunud mingit vaenamist, lihtsalt "on nagu on" suhtumine. 

Soomlased said muidugi rootslastele ka ikka oma jao ära anda - kui ameeriklasest produtsent lisab Tom'ile "of Finland"  ja tema abiline nendib, et "of Sweden" müüks paremini (millegipärast on blondid rootslased ameerikamaal ikooni staatuses), vastab produtsent, et mis teha, ju on Soomes siiski suuremad m***id...Kui halvasti veel oma naabri kohta öelda saaks?!

Visuaalselt kaunis film. Vähemalt mittekonservatiivile vaatamiseks. Midagi väga sügavat siiski mitte, tehtud ju rahvafilmiks (!), kohati ilmselt ka ilustatud (politseivägivald näiteks).


Esmaspäev, detsember 03, 2018

Eesti Laul 2019, II poolfinaal

2. POOLFINAAL
 
1. "I'll Do It My Way", esitaja Synne Valtri;

Ma ei teadnudki, et Patuse poole naispoole hääl nii väga Marju Länikut meenutab. Noh, muusikaliselt sobituks see lugu ka mu meelest Läniku-Veski repertuaari. Ei häiri, nostalgiline, vanainimeste laul. Ajatu klassika?! :) Mitte segi ajada Sinatra klassikalise looga siiski, pealkiri on eksitav.

2. "Strong", esitaja Sissi;

Ma küll superstaarisaateid vaadanuid ei ole, aga meenub, et Sissi hääletämber tekitas inimestes vastakaid arvamusi. Tuleb välja, et mulle väga meeldib. Aga laul on kohutavalt nõrk ja igav sellise ägeda hääle jaoks. Ei jää meelde, kohe üldse. Millest on kahju. 

3. "Wo sind die Katzen?", esitaja Kaia Tamm;

Saksa elektrooniline muusika on iseenesest üle ilma kuulus...See siiski ei ole päris see, mida kuulda eeldaks. Äge olemisest jääb midagi kardinaalselt puudu ning tulemus on pigem piinlik. Lastelaul.

4. "Kaks miinust", esitaja Iseloomad;

Oo, lõpuks ometi kitarrimuusika! Kohe muidugi eeldus, et kui see on nüüd ainuke selline lugu, kas siis peab kohustuslikus korras meeldima? Õnneks, õnneks, on see päriselt ka lahe lugu! Natuke ma enne refrääni kartsin, et "palun, palun ära hakka peenikese häälega laulma" ja ta hakkas, aga vähemalt kumas laulusõnadest läbi kerge sõnamäng ja iroonia, mitte tõsimeelne äng. Meeldis.

5. "Parmumäng", esitaja Cätlin Mägi & Jaan Pehk;

Pehu Jaanilt võib muidugi kõike oodata. See võttis suu muigama küll. Iseasi, kas need sõnamängud kellelegi teistele peale eestlaste korda lähevad. Samas mugandatud rahvamuusika on täitsa tore. Teisalt on see selline lugu, mida esimest korda kuulates on naljakas, aga järjest kedrates tüütab üsna ruttu ära, point on sõnades, mitte viisis. Kuulasin teist korda: tegelt mind vist häirib see naisvokaalümin seal, oleks Pehk ja muusika, võiks vabalt kedrata ka. Vana šovinist, nagu ma olen. Mu meelest võiks selle Eurovisioonile saata, saaks rahvas taas rahvuslikkuse üle kakelda. Hihii.

6. "Milline päev", esitaja Lumevärv ft. INGA

"Kui ma vaatan su silmi nagu armastusfilmi oujee!" Mul on üks salapahe, kuulan mõnikord Vene diskot, selle looga tuligi miskipärast Serebro meelde. Kvaliteettümakas, noh. Sobib hästi kokku ka loo taustaks oleva pildiga ERR-is, kus seisavad kaks liibuvatest džemprites diskomeest. Üsna tüütu.

7. "Pretty Little Liar", esitaja Uku Suviste;

Algab nagu tüüpiline meesulg, aga refrään on päris põnev. Ühe kohutava koha peal kiunatab Uku peenikese häälega "BEIBEEE!"  - see on õudne! Aga kui see koht välja jätta, siis üpris ok lugu. 

8. "Cold Love", esitaja Kerli Kivilaan;

Õnnetu, hädine nutulauluke. Nõrk hääleke, nõrk meloodia. Ei meeldi.

9. "Follow Me Back", esitaja Around The Sun;

Ei olnud juba üks selline laul või? Mittemidagiütlev tapeetlugu. Tüüpiline hääleke, tüüpiline tümps taga, natuke masinatega ka mängitud ja laulusõnad räägivad Instagramist. Peaks ju olema kõigi valemite järgi see, mis müüb?! Igav.

10. "Halleluja", esitaja Lacy Jay;

Oh, huvitav tämber, aga miks ta suud korralikult lahti ei tee lauldes?! Ära hakka ulguma, oeh, miks ometi?! Aga refrään on hea, äge. Samas, sõna "Halleluja" vist lihtsalt kõlabki hästi? Midagi on nagu puudu, et see oleks väga hea lugu. Siiski, see meeldib mulle. Kuulasin teist korda: Eh, see on üks neist vähestest lugudest, mis hakkab tööle alles teisel kuulamisel. See ON siiski väga hea lugu!

11. "Kui isegi kaotan", esitaja Grete Paia;

Tüüpiline igav eurolugu. Refrään meenutab Inese lugu "Iseendale". "Ka siis kui isegi kaotan" - keeleliselt jube kohmakas. 

12."Believe", esitaja Kadiah

Titehäälega laulvad täiskasvanud naised  - kellele see žanr üldse peale läheb?! Tõsiselt  - iuuu! Kõige ebameeldivam lugu üldse kogu valikust.

Teine poolfinaal tundus esimesel kuulamisel etem kui esimene. Aga siiski maru ühte auku sel aastal need lood. Kõik kuulavad (t)räppi ja siin pole ühtki sellist lugu? Kitarr ainult ühes loos? Igav kuidagi. Selline turvaliselt keskmine popp enamasti.

Eesti Laul 2019, I poolfinaal

Niisiis, enesepiinamine alaku taas :) Tegelikult ma olen lihtsalt optimist, loodan, et ikka midagi head on ka avastada. Infoks, et videosid ma ei vaadanud, esitajate kohta ka eelnevalt midagi ei uurinud.


1. POOLFINAAL

1. "High Heels In The Neighbourhood", esitaja The Swingers, Tanja & Birgit;
Selline tubli estraad. Laulda mõistab, rütm on ka, mis sa veel tahad, eks? No ma kahjuks ei kuula sellist muusikat, sellega seostuvad mulle igasugu popid telesaated, kus jalga keerutatakse ja võltsglamuurselt naeratatakse. Tšaka-tšaka. Pole minu lugu lihtsalt, muidu ilmselt professionaalne sooritus.


2. "Supernova", esitaja Ranele;
 "Mind aitab ülivõimas droon!"??? "Energiast pulbitsen ja ülbe näin!"??? "Õige gruuviga uude maailma!"??? Labased lõbusad 00ndad on tagasi? Selline "Helista mulle mobiilile"-stiilis lugu. Koolidisko, kus 13-aastased üritavad 16 välja paista. Milleks?


3. "Deep Water", esitaja SOFIA RUBINA (ft. JANIKA TENN);

Täitsa kuulav lugu iseenesest. Natuke häiris see hääleväristamine. Meenutas midagi Florence & The Machinelt äkki. Ei vahetaks jaama kui raadiost tuleks, samas ei ole ka mingi "appi, kui hea laul!". Võrreldes esimese kahega siiski kõige parem.


4."Hold Me Close", esitaja xtra basic & Emily J;

Meenutab jälle kümmet sarnast välismaa lugu. Weekend-festival, rand, karglevad tibid. No ei ole kuskilt otsast originaalne või värske või eristuv. Kvaliteetne, aga igav.


5. "Miks sa teed nii?", esitaja Johanna Eendra;

Mulle väga meeldis see refrääniosa. Kuulasin kohe teist korda otsa, sest algselt laulu pealkiri tekitas veidi eelarvamusi. Eks ta jälle meenutab mingit muud lugu, aga ikka meeldib. Kuidagi hästi sobivad need sõnad, äge rütm tekib. Võiks lausa enda playlisti panna. Täiesti tundmatu tütarlaps laulab, vaatasin, et peaks ta enda lugu olema ka, mitte mingi tuntud produktsioonitiimi oma. Üllatavalt hea.


6. "Storm", esitaja Victor Crone

Stig Rästa uus tulemine? Hahaha, ongi Stig Rästa lugu, praegu vaatasin. Miks ta oma klooni laulma pani? Neid laule me oleme juba kuulnud, ei midagi uut. Igav, järgmine, palun. 

7. "Without You", esitaja STEFAN;

Ok, nüüd siis Ed Sheeran?! Kah igav ju. Ei ole erilist sõnumit, ei ole korralikku rütmi, lihtsalt üks tapeet. 


8. "Little Baby El", esitaja Jennifer Cohen,

Laul beebile? Nojah. Ma ei tea, mõned asjad võiks ikka koduseinte vahele jääda :) Nali, noh, lihtsalt see laul nüüd küll midagi erilist ei olnud. Mõttetu umpa-umpa, trillallaa-trullallaa.

9. "Soovide puu", esitaja Sandra Nurmsalu;

Ulgumine. Eelmise aasta võitja eeskujul ilmselt. Tüütu, vahetaks kohe jaama. 

10."Öhuloss", estitaja ÖED;

Mu meelest ÖED on umbes nagu kunagi HU? oli - üritatakse tekstidega aktuaalset ilmaelu pilada. Kohati neil tuleb välja, kohati väga mitte. Pigem on alati asi sõnades, mitte muusikas. Seekord paneb siiski õlgu kehitama. Oli kah - lugu.


11. "Smile", esitaja Marko Kaar;

Kui eelmised meeslauljaga lood olid kõik melanhoolsed nutukad, siis see on vastavalt pealkirjale positiivne laul. Paneb jala tatsuma küll, kuigi ega ta minu maitse just pole. Vähemalt elurõõmus, kuigi see ulgumine veidi häiris. Pigem ok lugu.


12."Coming Home", esitaja INGER;

Kahtlemata huvitava häälega laulja, aga kas sellega tõesti midagi muud teha ei anna, kui ainult Ed Sheeranit?!  Mõttetu ja igav lugu, samas hääl lubaks palju enamat. Kahju kohe.

Nüüd lähen lõunale ja teise osa kuulan pärastpoole. Jube nõrk kuidagi, ainult 1 hea lugu terve poolfinaali peale?! Mis veel hullem, ülejäänudest enamik on kõik väga sarnased lood, mitte midagi üllatavat, eristuvat. Miks nii?